Aluslepingud

ELi aluslepingud on siduvad kokkulepped ELi liikmesriikide vahel. Nendes sätestatakse ELi eesmärgid, ELi institutsioonide eeskirjad, otsuste tegemise kord ning ELi ja selle liikmesriikide vahelised suhted.

Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) asutamisleping oli esimene üle 50 aasta ulatuvate lepingute reas.

Peamised aluslepingud on järgmised:

• 1951. aastal Pariisis allkirjastatud leping, millega asutati Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ). See leping kaotas kehtivuse 23. juulil 2002;
• 1957. aastal Roomas allkirjastatud leping, millega asutati Euroopa Majandusühendus (EMÜ);
• 1957. aastal Roomas allkirjastatud leping, millega asutati Euroopa Aatomienergiaühendus (Euratom).

Neid asutamislepinguid muudeti järgmiste lepingutega:

• 1965. aastal Brüsselis allkirjastatud liitmisleping;
• 1986. aastal Luxembourgis allkirjastatud ühtne Euroopa akt;
• 1992. aastal Maastrichtis allkirjastatud Euroopa Liidu leping (ELi leping), kui EMÜ asutamislepingust sai EÜ asutamisleping;
• 1997. aastal allkirjastatud Amsterdami leping;
• 2001. aastal allkirjastatud Nice’i leping.

2004. aastal allkirjastatud Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimisel oli mõnes ELi riigis raskusi ning seejärel otsustasid Euroopa riigipead moodustada 2007. aastal valitsustevahelise konverentsi, mis koostaks ja võtaks vastu mitte ELi põhiseaduse, vaid reformilepingu.

17. detsembril 2007. aastal allkirjastatud Lissaboni leping jõustus 1. detsembril 2009, kui kõik ELi riigid olid selle ratifitseerinud. Sellega tehti olemasolevatesse aluslepingutesse muudatused ja EÜ asutamislepingust sai Euroopa Liidu toimimise leping (ELTL).

Aluslepinguid muudeti ka uute riikide ühinemisel aastal 1973 (Iirimaa, Taani ja Ühendkuningriik¹), 1981 (Kreeka), 1986 (Hispaania ja Portugal), 1995 (Austria, Rootsi ja Soome), 2004 (Eesti, Küpros, Leedu, Läti, Malta, Poola, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi Vabariik ja Ungari), 2007 (Bulgaaria ja Rumeenia) ning 2013 (Horvaatia).