Kyoto protokoll

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokoll võeti vastu 11. detsembril 1997. See jõustus 2005. aastal.

Kyoto protokolli esimese kohustuseperioodi ajal (2008–2012) kohustusid osalevad riigid vähendama kasvuhoonegaasi heitkoguseid keskmiselt 5 % võrra võrreldes 1990. aasta tasemega. EL ja selle liikmesriigid – sel ajal 15 liikmesriiki – kohustusid kollektiivselt vähendama ELi heitkoguseid 8 % võrra.

Doha kliimamuutuste konverentsil 2012. aasta detsembris tehti Kyoto protokolli muudatus, et ületada lõhe 2012. aastaga lõppeva Kyoto esimese perioodi ja uue üleilmse 2020. aasta kokkuleppe (Pariisi kokkuleppe) vahel.

Teise kohustuseperioodi (2013–2020) ajal kohustusid osalevad riigid vähendama oma kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 18 % allapoole 1990. aasta taset. EL, selle liikmesriigid ja Island leppisid kokku jõuda ühiselt saavutatava eesmärgini vähendada heitkoguseid 20 % võrra.

Protokolli kohaselt peavad pooled oma eesmärgid saavutama peamiselt riiklike meetmete abil. Protokoll sisaldab ka kolme turupõhist mehhanismi kui täiendavat viisi eesmärkide saavutamiseks.

Kyoto mehhanismid on:

• heitkogustega kauplemine poolte vahel, kes allkirjastasid protokolli,
• poolte ühine projektide rakendamine,
• puhta arengu mehhanism (koos pooltega, kes ei allkirjastanud protokolli).

Protokolli kohaselt jälgitakse poolte tegelikke heitkoguseid ja kauplemise kohta säilitatakse täpsed andmed.

Komisjon avaldab iga-aastase eduaruande, mis annab teavet ELi ja selle liikmesriikide edusammude kohta kasvuhoonegaaside heitkoguste eesmärkide saavutamisel.