Kokkuvõtete sõnastik

Abi Ekspordi PDF Prindi see leht 

Avatud koordinatsiooni meetod

Euroopa Liidus (EL) rakendatavat avatud koordinatsiooni meetodit võib kirjeldada kui teatavat „pehme õiguse” vormi. See on valitsustevaheline poliitikakujundamise vorm, mille tulemuseks ei ole siduvad, ELi õigusaktidest tulenevad meetmed, ning see ei nõua ELi riikidelt oma õigusaktide kehtestamist ega muutmist.

Algselt 1990ndatel tööhõivepoliitika ja Luksemburgi protsessi osana loodud avatud koordinatsiooni meetod on määratletud Lissaboni strateegia (2000) ühe instrumendina. See oli aeg, mil ELi majanduslik integratsioon edenes kiiresti, kuid ELi riigid olid ELi institutsioonidele täiendavate volituste andmise küsimuses üsna vaoshoitud.

Avatud koordinatsiooni meetod lõi ELi riikide vaheliseks koostööks uue raamistiku, millest tulenevalt on võimalik suunata riikide poliitikaid teatavate ühiste eesmärkide suunas. Selle valitsustevahelise meetodi kohaselt hindavad ELi riigid üksteist ise (kaaslaste surve) ning komisjoni roll piirdub vaid järelevalvega. Euroopa Parlamendil ja Euroopa Kohtul ei ole avatud koordinatsiooni meetodi protsessis praktiliselt mitte mingit osa.

Avatud koordinatsiooni meetodit rakendatakse valdkondades, mis kuuluvad ELi riikide pädevusse, nagu tööhõive, sotsiaalkaitse, haridus, noored ja kutsekoolitus.

Avatud koordinatsiooni meetod tugineb peamiselt alljärgnevale:

  • ühine eesmärkide määratlemine ja seadmine, mille poole liikuda (võetakse vastu nõukogu poolt);
  • ühiselt kehtestatud mõõtevahendid (statistika, näitajad, suunised);
  • võrdlusanalüüsid, s.o ELi riikide saavutuste võrdlemine ja parimate tavade jagamine (mida jälgib komisjon).