Laienemine

Euroopa Majandusühenduses, mis asutati 1950ndatel ja mida praegu nimetatakse Euroopa Liiduks (EL), oli algselt 6 liiget: Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburg ja Madalmaad. Praeguseks on ELiga liitunud veel 22 liiget, sealhulgas 2004. aasta ajaloolisel laienemisel, mis tähistas Euroopa taasühinemist pärast aastakümneid kestnud killustumist. Alates 1. veebruarist 2020 ei kuulu Ühendkuningriik enam Euroopa Liitu.

ELi laienemispoliitika hõlmab praegu Albaaniat, Bosnia ja Hertsegoviinat, Kosovot*, Montenegrot, Põhja-Makedooniat, Serbiat ja Türgit.

Euroopa Liidu leping (artikkel 49) sätestab, et ELi liikmeks astumise avalduse võivad esitada üksnes need Euroopa riigid, kes austavad ELi väärtusi ning võtavad endale kohustuse neid edendada. Avalduse esitamist saab alustada üksnes nende riikide selgesõnalise soovi korral ning kõigi olemasolevate ELi liikmesriikide nõusoleku korral.

Protsessi objektiivseks ja läbipaistvaks muutmiseks on liikmesriigid sätestanud rea eeskirju ja kriteeriume, mis aitavad neil otsustada, millal on taotlejariik valmis liituma ELiga ja selle liikmeks saama. Need kriteeriumid on seotud:

• demokraatiat, õigusriiki, inimõiguseid ning vähemuste kaitset kindlustavate institutsioonide stabiilsusega (poliitilised kriteeriumid); 
• toimiva turumajanduse olemasoluga ning valmisolekuga toimetulekuks liidusisese konkurentsisurve ja turujõududega (majanduslikud kriteeriumid);
• võimega täita liikmekohustusi (nt rakendada ELi õigusakte).

Lisaks peab EL olema võimeline uusi liikmeid lõimima, jättes endale seetõttu õiguse otsustada, millal ta on valmis neid vastu võtma.

Lääne-Balkani riikidele rakenduvad täiendavad tingimused, millest enamik on seotud regionaalkoostööga ja heanaaberlike suhetega (stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsess).

* Kõnealune nimetus ei piira seisukohti staatuse suhtes ning on kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1244/1999 ja Rahvusvahelise Kohtu arvamusega Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni kohta.