EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 32012R0261

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 261/2012, 14. märts 2012 , millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1234/2007 seoses lepinguliste suhetega piima- ja piimatootesektoris

OJ L 94, 30.3.2012, p. 38–48 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, GA, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)
Special edition in Croatian: Chapter 03 Volume 059 P. 236 - 246

Legal status of the document No longer in force, Date of end of validity: 31/12/2013; kehtetuks tunnistatud 32013R1308

ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2012/261/oj

30.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 94/38


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) nr 261/2012,

14. märts 2012,

millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1234/2007 seoses lepinguliste suhetega piima- ja piimatootesektoris

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti artikli 42 esimest lõiku ja artikli 43 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

Ühise turukorralduse järjestikused reformid piima ja piimatoodete valdkonnas, mis on nüüd esitatud nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määruses (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus), (4) keskendusid turule suunatusele, st lastes põllumajandustootjatel otsustada hinnasignaalide alusel, mida ja kui palju toota, et tugevdada piimasektori konkurentsiolukorda ja selle jätkusuutlikkust ülemaailmse kaubanduse kontekstis. Seetõttu otsustati kvoote järk-järgult suurendada, võttes vastu nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 72/2009, milles käsitletakse ühise põllumajanduspoliitika muudatusi, muutes määrusi (EÜ) nr 247/2006, (EÜ) nr 320/2006, (EÜ) nr 1405/2006, (EÜ) nr 1234/2007, (EÜ) nr 3/2008 ja (EÜ) nr 479/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 1883/78, (EMÜ) nr 1254/89, (EMÜ) nr 2247/89, (EMÜ) nr 2055/93, (EÜ) nr 1868/94, (EÜ) nr 2596/97, (EÜ) nr 1182/2005 ja (EÜ) nr 315/2007, (5) (ühise põllumajanduspoliitika läbivaatamise reform 2008–2009), et tagada piimakvootide süsteemi sujuv kaotamine 2015. aastaks.

(2)

Ajavahemikul 2007–2009 toimusid piima ja piimatootesektori turgudel erandlikud arengud, mis viisid lõpuks hindade järsu languseni 2008/2009. aastal. Esiteks tingisid äärmuslikud ilmastikuolud Okeaanias tarnete märkimisväärse kahanemise, mis viis hindade kiire ja märkimisväärse tõusuni. Kuigi maailma tarned hakkasid taastuma ja hinnad normaalsete tasemeteni jõudma, mõjus järgnenud finants- ja majanduskriis liidu piimatootjatele negatiivselt, süvendades hinna volatiilsust. Kõrgemad toorainehinnad tõid kaasa sööda ja muude sisendite, sealhulgas energia, märkimisväärse kallinemise. Seejärel tõi nii kogu maailma kui ka liidu nõudluse, sealhulgas nõudluse piima ja piimatoodete järele, vähenemine perioodil, mil liidu tootmine püsis stabiilsena, kaasa liidu hindade langemise madalamale tasemele kui stabiilsuse tagamiseks vajalik. Piima toorainehindade järsk langus ei kajastunud täielikult madalamates piimahindades tarbijate jaoks, vaid suurendas enamikes riikides enamike piimatoodete puhul brutomarginaali tootmisahela järgmistes sektorites ning takistas nõudluse kohandumist madalate toorainehindadega, aeglustades nii hindade taastumist ja süvendades madalate hindade mõju piimatootjatele, kelle tegevuse jätkumine sattus tõsisesse ohtu.

(3)

Vastuseks piima jaoks raskele turuolukorrale loodi 2009. aasta oktoobris piimandusküsimustega tegelev kõrgetasemeline eksperdirühm (edaspidi „kõrgetasemeline eksperdirühm”), eesmärgiga leida piima- ja piimatootesektorile keskpikki ja pikaajalisi lahendusi, mis seoses piimakvootide kaotamisega 2015. aastal aitaks stabiliseerida turgu ja piimatootjate sissetulekuid ning parandaks läbipaistvust sektoris.

(4)

Euroopa piimatoodete tarneahela suuremad sidusrühmad, mis esindavad põllumajandustootjaid, piimatöötlejaid, hulgimüüjaid, jaemüüjaid ja tarbijaid, esitasid kõrgetasemelisele eksperdirühmale suuliselt ja kirjalikult oma seisukohad. Lisaks sellele tegid kõrgetasemelisele eksperdirühmale ettepanekuid kutsutud akadeemilised eksperdid, kolmandate riikide esindajad, riikide konkurentsiametid ja komisjoni talitused. Piimasektori sidusrühmade konverents toimus 26. märtsil 2010 ning seal esitas oma seisukohad tarneahelas tegutsejate laiem ring. Kõrgetasemeline eksperdirühm esitas 15. juunil 2010 aruande. Aruanne sisaldas piimasektori hetkeolukorra analüüsi ja mitmeid soovitusi, milles keskenduti lepingulistele suhetele, tootjate läbirääkimisjõule, kutsealadevahelistele või tootmisharudevahelistele organisatsioonidele, läbipaistvusele (sealhulgas Euroopa hindade jälgimise vahendi edasisele täiendamisele), turumeetmetele ja turufutuuridele, turustusnormidele ja päritolumärgistusele ning innovatsioonile ja teadusuuringutele. Esimese sammuna käsitletakse käesolevas määruses neist teemadest nelja esimest.

(5)

Kõrgetasemeline eksperdirühm märkis, et piima tootmis- ja töötlemissektorid on liikmesriigiti väga erinevad. Selgelt eristatavad erinevused on ka ettevõtjate ja ettevõtjate liikide vahel ühe liikmesriigi piires. Paljudel juhtudel on pakkumise koondumine siiski väike, mille tõttu ei ole põllumajandustootjate ja meiereide vahelised läbirääkimispositsioonid tarneahelas tasakaalus. See võib kaasa tuua ebaõiglased kaubandustavad; sageli ei pruugi just põllumajandustootjad tarnimise hetkel teada, millist hinda nad piima eest saavad, sest meiereid määravad sageli hinna saadud lisandväärtuse alusel palju hiljem ja põllumajandustootjatel ei ole selle üle mingit kontrolli.

(6)

Probleeme on seega hindade ülekandumisega tarneahelas, eelkõige põllumajandustootja hindu silmas pidades, mille tase üldiselt ei kerki kooskõlas kasvavate tootmiskuludega. Vastupidi, 2009. aastal ei kohandunud piima pakkumine kohe väiksema nõudlusega. Mõnes suuremas tootjaliikmesriigis reageerisid põllumajandustootjad madalamatele hindadele, tootes rohkem piima kui aasta varem. Lisandväärtus koondub üha enam piimaahela järgnevatesse sektoritesse, eelkõige meiereide ja jaemüüjate tasandile, mille tõttu lõplik tarbijahind ei kajastu piimatootjatele makstavas hinnas. Piimatoodete tarneahela kõiki osalisi, sealhulgas turustussektorit, tuleks julgustada tegema koostööd selle tasakaalustamatuse lahendamiseks.

(7)

Hooaja jooksul meiereidele tarnitavad piimakogused ei ole nende seisukohalt alati hästi planeeritavad. Isegi piimaühistute puhul (58 % liidu toorpiimast töödeldakse piimaühistutes, mille omanikeks on põllumajandustootjad ja millele kuuluvad töötlusrajatised) on võimalik, et pakkumine ei kohandu nõudlusega, sest põllumajandustootjad on kohustatud tarnima kogu piima ühistutele ja ühistud on kohustatud selle piima vastu võtma.

(8)

Enne tarnimist sõlmitud kirjalike tüüplepingute kasutamine, kus on sätestatud peamised tingimused, ei ole levinud. Sellised lepingud võivad siiski aidata tõsta piimaahelas osalejate vastutust ning tõsta teadlikkust, mis väljendub suuremas arvestamises turusignaalidega, hindade ülekandumise parandamises ja pakkumise kohandamises nõudlusega, ning võivad aidata ära hoida teatavaid ebaõiglasi kaubandustavasid.

(9)

Nimetatud lepinguid käsitlevate liidu õigusaktide puudumisel võivad liikmesriigid otsustada teha oma lepinguõiguse raames selliste lepingute kasutamise kohustuslikuks tingimusel, et ei rikuta liidu õigust ning tagatakse siseturu ja ühise turukorralduse nõuetekohane toimimine. Arvestades lepinguõiguse valdkonnas valitseva olukorra ebaühtlust liidus, peaks selliste otsuste tegemine jääma subsidiaarsuse huvides liikmesriikide pädevusse. Ühe territooriumi piires peaksid kõigi toorpiima tarnete suhtes kehtima võrdsed tingimused. Kui mõni liikmesriik otsustab, et tema territooriumil peab iga toorpiima tarne põllumajandustootjalt töötlejale põhinema pooltevahelisel kirjalikul lepingul, siis tuleks seda nõuet kohaldada ka teistest liikmesriikidest saabuvate toorpiima tarnete suhtes, kuid selle kohaldamine ei ole vajalik tarnete suhtes teistesse liikmesriikidesse. Subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt tuleks jätta liikmesriikide otsustada kas nõuda, et esmaostja teeb põllumajandustootjale kirjaliku pakkumise niisuguse lepingu sõlmimiseks.

(10)

Lepingute asjakohaste miinimumnõuete ning siseturu ja ühise turukorralduse nõuetekohase toimimise tagamiseks tuleb liidu tasandil siiski kehtestada lepingute kasutamise põhitingimused. Kõik need põhitingimused peaksid siiski olema osapoolte vahel vabalt kokkulepitavad. Et kindlustada piimaturu stabiilsust ja piimatootjate turustusvõimalusi teatud liikmesriikides, kus äärmiselt lühiajalised lepingud on väga levinud, peaks liikmesriikidel siiski olema lubatud kehtestada lepingu miinimumtähtaeg, mis tuleb niisugustele lepingutele ja/või pakkumistele lisada. Seda miinimumtähtaega tuleks aga kohaldada ainult esmaostja ja piimatootja vahelistele lepingutele või esmaostja poolt piimatootjale tehtud pakkumistele. Lisaks ei tohiks see kahjustada siseturu nõuetekohast toimimist ja piimatootjatele peab jääma võimalus soovi korral loobuda niisuguse miinimumkestuse kohaldamisest. Mis puudutab põhitingimusi, on oluline, et tarne eest makstav hind võib olla osapoolte valikul lepingus sätestatud kas püsiva hinnana või hinnana, mis sõltub kindlaksmääratud teguritest nagu tarnitava toorpiima kogused, kvaliteet või koostis; välistada ei tuleks ka võimalust kasutada samas lepingus nende kahe variandi kombinatsiooni – püsiv hind teatud koguste eest ja valemi järgi arvutatav hind tarnitava toorpiima täiendavate koguste eest.

(11)

Piimaühistu, mille põhikirjas või sellel põhinevates eeskirjades ja otsustes on käesolevas määruses sätestatud lepingute põhitingimustega samaväärse mõjuga sätted, peaks olema lihtsuse huvides kirjaliku lepingu sõlmimise nõudest vabastatud.

(12)

Nimetatud lepingutepõhise süsteemi tulemuslikkuse tugevdamiseks juhtudel, kus vahendajad koguvad põllumajandustootjatelt piima ja viivad selle töötlejale, peaks liikmesriikidele olema antud võimalus kohaldada seda süsteemi ka nende vahendajate suhtes.

(13)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklis 42 on sätestatud, et liidu konkurentsieeskirju kohaldatakse põllumajandussaaduste tootmise ja nendega kauplemise suhtes ainult ulatuses, mille määravad Euroopa Parlament ja nõukogu vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 43 lõikele 2, milles nähakse ette ühise põllumajanduse turukorralduse kehtestamine.

(14)

Tootmise elujõulise arengu ja piimatootjatele rahuldava elatustaseme tagamiseks tuleks parandada nende läbirääkimispositsiooni meiereidega, mille tulemusel jaguneks lisandväärtus tarneahelas ühtlasemalt. Seega tuleks ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide saavutamiseks võtta ELi toimimise lepingu artikli 42 ja artikli 43 lõike 2 alusel vastu säte, mis võimaldaks ainult piimatootjatest või nende ühendustest koosnevatel tootjaorganisatsioonidel pidada meiereidega oma liikmete toodangu või selle osa suhtes ühiselt läbirääkimisi lepingutingimuste, sealhulgas hinna üle. Nimetatud sätet tuleks siiski kohaldada vaid tootjaorganisatsioonide suhtes, kes taotlevad tunnustamist või on tunnustatud määruse (EÜ) nr 1234/2007 artikli 122 alusel. Lisaks ei tuleks kõnealust sätet kohaldada tunnustatud tootjaorganisatsioonide, sealhulgas ühistute suhtes, kes töötlevad kogu oma liikmete toorpiima, kuna see ei mõjuta toorpiima tarneid muudele töötlejatele. Lisaks tuleks sätestada võimalus, et käesoleva määrusega tunnustataks de facto tootjaorganisatsioone, mida on tunnustatud liikmesriigi õiguse alusel.

(15)

Et mitte kahjustada ühistute tõhusat toimimist ning selguse huvides tuleks täpsustada, et kui põllumajandustootja kuulumisega ühistusse kaasnevad kohustused selle tootja kas osa või kogu piimatoodangu kohta, kohustades teda tarnima toorpiima ühistu põhikirjas või sellel põhinevates eeskirjades või otsustes kehtestatud tingimustel, siis ei toimu nende tingimuste üle läbirääkimisi tootjaorganisatsiooni kaudu.

(16)

Piimaturul tõhusa konkurentsi säilitamiseks tuleks selle võimaluse suhtes lisaks kohaldada asjakohaseid piirnorme, mida väljendatakse osakaaluna liidu piimatoodangust ja selliste läbirääkimistega hõlmatud liikmesriigi piimatoodangust. Piirnormi, mis on väljendatud osakaaluna liikmesriigi toodangust, tuleks esmalt kohaldada tootjaliikmesriigis või eraldi kõigis tootjaliikmesriikides toodetud toorpiima koguste suhtes. Sama protsentuaalset piirnormi tuleks kohaldada ka toorpiima koguse suhtes, mis tarnitakse teatud konkreetsesse sihtliikmesriiki.

(17)

Arvestades kaitstud päritolunimetuse ja kaitstud geograafilise tähise olulisust eeskätt kehvemate tingimustega maapiirkondades, samuti selleks, et tagada lisandväärtus ja säilitada teatud juustude kvaliteeti, millel on kaitstud päritolunimetus või kaitstud geograafiline tähis, ja arvestades piimakvootide kaotamist, peaks liikmesriikidel olema lubatud kohaldada eeskirju, et reguleerida niisuguste määratletud geograafilises piirkonnas toodetud juustude tarnet. Need eeskirjad peaksid hõlmama kogu asjaomase juustu tootmist ja neid peaks taotlema tootmisharudevaheline organisatsioon, tootjaorganisatsioon või nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määruses (EÜ) nr 510/2006 põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (6) määratletud rühm. Taotlust peaks toetama suur enamik piimatootjatest, kes toodavad suurema osa kõnealuse juustu tootmiseks kasutatavast piimast, ning tootmisharudevaheliste organisatsioonide ja rühmade puhul suur enamik kõnealuse juustu tootmist esindavatest juustutootjatest. Lisaks tuleks neile eeskirjadele kohaldada rangeid tingimusi, eeskätt selleks, et mitte kahjustada kauplemist toodetega teistel turgudel ja et kaitsta vähemuste õigusi. Liikmesriigid peaksid vastuvõetud eeskirjad kohe avaldama ja teavitama neist komisjoni, tagama regulaarse kontrolli ning mittevastavuse korral eeskirjad kehtetuks tunnistama.

(18)

Mõnes sektoris on tootmisharudevaheliste organisatsioonide eeskirjad liidu tasandil juba kehtestatud. Nendel organisatsioonidel võib olla oluline tähtsus tarneahelas osalejate vahelise dialoogi algatamisel, parimate tavade edendamisel ja turu läbipaistvuse suurendamisel. Selliseid eeskirju tuleks kohaldada ka piima- ja piimatootesektoris võrdselt sätetega, milles selgitatakse nende organisatsioonide konkurentsiõigusejärgset seisundit, eeldusel et nimetatud organisatsioonide tegevusega ei moonutataks konkurentsi ega siseturgu ega halvendataks ühise põllumajanduse turukorralduse sujuvat toimimist. Liikmesriigid peaksid ergutama kõiki asjaomaseid osalisi osalema tootmisharudevahelistes organisatsioonides.

(19)

Turu arengu jälgimiseks vajab komisjon aegsasti teavet tarnitava toorpiima koguse kohta. Seepärast tuleks tagada, et esmaostja edastaks sellist teavet liikmesriikidele korrapäraselt ja et liikmesriik teavitaks sellest komisjoni.

(20)

Komisjon vajab samuti liikmesriikide teatisi seoses läbirääkimistega lepingute sõlmimiseks, tootjaorganisatsioonide ja nende liitude ning tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamise ning piima- ja piimatootesektori lepinguliste suhetega käesoleva määruse kohaldamise järelevalveks ja analüüsimiseks, eeskätt pidades silmas raportite koostamist, mida komisjon peaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule piimaturu arengu kohta esitama.

(21)

Käesolevas määruses sätestatud meetmed on piimaturu praegustes majandustingimustes ja tarneahela praeguse struktuuri puhul õigustatud. Selleks et meetmete mõju oleks täielik, tuleks neid kohaldada piisavalt pika aja jooksul. Kuna meetmed on oma olemuselt siiski ulatuslikud, peaksid need olema ajutised ja kuuluma läbivaatamisele, et hinnata nende toimet ja kohaldamise jätkamise vajalikkust. Seda tuleks käsitleda komisjoni kahes aruandes piimaturu arengu kohta ning nimetatud aruanded peaksid hõlmama võimalikke ettepanekuid põllumajandustootjate julgustamiseks sõlmida ühistootmislepinguid; esimene aruanne esitatakse 30. juuniks 2014 ja teine aruanne 31. detsembriks 2018.

(22)

Liidu teatud ebasoodsates tingimustes olevate piirkondade majandus sõltub suuresti piimatoodangust. Nende piirkondade eripära tõttu tuleb üldist poliitikat kohandada, et see vastaks paremini nende vajadustele. Ühine põllumajanduspoliitika juba hõlmab nendele ebasoodsatele piirkondadele suunatud erimeetmeid. Käesolevas määruses sätestatud täiendavad poliitikameetmed võivad aidata nende piirkondade piimatootjate seisundit tugevdada. Neid meetmeid tuleks nimetatud aruannetes siiski hinnata ning nende põhjal peaks komisjonil vajaduse korral olema võimalik esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepanekuid.

(23)

Et tagada piima- ja piimatootesektori tootjaorganisatsioonide ja nende liitude eesmärkide ja kohustuste selge määratlemine, tuleks komisjonile delegeerida õigus vastu võtta õigusakte vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 290 sellistes küsimustes nagu tingimused riikidevaheliste tootjaorganisatsioonide ja riikidevaheliste tootjaorganisatsioonide liitude tunnustamiseks, riikidevahelise koostöö korral haldusabi andmist ja selle tingimusi käsitlevad eeskirjad ning tootjaorganisatsiooni poolt läbirääkimistega hõlmatud toorpiima koguse arvutamine. Seega on eriti tähtis, et komisjon korraldaks ettevalmistustöö tegemise ajal asjakohase arutelu, sh eksperditasandil. Komisjon peaks delegeeritud õigusaktide ettevalmistamise ja koostamise ajal tagama asjakohaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(24)

Et tagada ühetaolised tingimused käesoleva määruse rakendamiseks, tuleks komisjonile anda rakendusvolitused. Tootjaorganisatsioonide ja nende liitude ning tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamise tingimusi käsitlevaid rakendamisvolitusi, nende organisatsioonide teatisi läbiräägitavate toorpiima koguste kohta, liikmesriikide kohustust teavitada komisjoni nendest organisatsioonidest, samuti eeskirjadest kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega juustu tarne reguleerimise kohta, üksikasjalikest eeskirjadest kokkulepete, otsuste ja kooskõlastatud tegevuse kohta piima- ja piimatootesektoris, selle sektori kohustuslike deklaratsioonide sisu, vormi ja esitamise aja kohta, toorpiima tarnet põllumajandustootjalt käsitlevate lepingute teatud aspektide kohta ja komisjoni teavitamist liikmesriigi valikutest selles osas tuleks teostada vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusele (EL) nr 182/2011 (millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes) (7).

(25)

Võttes arvesse komisjoni volitusi liidu konkurentsipoliitika alal ja arvestades nende õigusaktide eripära, peaks komisjon otsustama ilma määrust (EL) nr 182/2011 kohaldamata, kas teatavad lepingud ja kooskõlastatud tegevus piima- ja piimatoodete sektoris on kooskõlas liidu konkurentsieeskirjadega, kas tootjaorganisatsioon võib pidada läbirääkimisi rohkem kui ühe liikmesriigiga ja kas liikmesriikides kehtestatud teatud eeskirjad, millega reguleeritakse kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega juustu tarnet, tuleks tunnistada kehtetuks.

(26)

Seetõttu tuleks määrust (EÜ) nr 1234/2007 vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määruse (EÜ) nr 1234/2007 muudatused

Määrust (EÜ) nr 1234/2007 muudetakse järgmiselt.

1)

Artikli 122 punkti a esimesse lõiku lisatakse järgmine alapunkt:

„iiia)

piim ja piimatooted;”.

2)

Artiklisse 123 lisatakse järgmine lõik:

„4.   Liikmesriigid võivad tunnustada tootmisharudevahelisi organisatsioone, mis:

a)

on tunnustamist ametlikult taotlenud ja koosnevad sellise majandustegevuse esindajatest, mis on seotud toorpiima tootmisega ja vähemalt ühega järgmistest tarneahela etappidest: piima- ja piimatootesektori toodete tootmine või kaubandus, kaasa arvatud turustamine;

b)

on moodustatud kõigi või osa punktis a osundatud esindajate algatusel;

c)

võttes arvesse nende tootmisharudevaheliste organisatsioonide ja tarbijate huve, teostavad liidu ühes või mitmes piirkonnas ühte või enamat järgmistest tegevustest:

i)

tootmise ja turuga seotud teadlikkuse ja läbipaistvuse suurendamine, sealhulgas statistiliste andmete avaldamine hinna, koguste ja toorpiima tarneid käsitlevate lepingute kehtivuse kohta ning analüüside esitamine võimalike edasiste turusuundumuste kohta piirkondlikul, riigi ja rahvusvahelisel tasandil;

ii)

piima- ja piimatootesektori toodete turuleviimise paremale koordineerimisele kaasaaitamine, eelkõige teadus- ja turu-uuringute kaudu;

iii)

tarbimise edendamine ning piima ja piimatoodete kohta teabe pakkumine sise- ja välisturul;

iv)

potentsiaalsete eksporditurgude uurimine;

v)

liidu eeskirjadega kokkusobivate tüüplepingute koostamine, et müüa toorpiima kokkuostjatele ja/või tarnida töödeldud tooteid turustajatele ja jaemüüjatele, võttes arvesse vajadust saavutada õiglased konkurentsitingimused ja vältida turumoonutusi;

vi)

teabe kogumine ja uuringute teostamine, et kohandada tootmist teatud toodete kasuks, mis sobivad paremini turunõuete ning tarbijate eelistuste ja ootustega, eriti seoses tootekvaliteedi ja keskkonnakaitsega;

vii)

piimasektori tootmispotentsiaali säilitamine ja arendamine, muu hulgas innovatsiooni edendamisega ning teadus- ja arendustegevuses rakendatavate programmide toetamisega, et täielikult ära kasutada piima ja piimatoodete potentsiaali eelkõige selleks, et luua lisandväärtusega tooteid, mis on tarbijale huvipakkuvamad;

viii)

võimaluste otsimine loomatervise toodete kasutuse piiramiseks, muude sisendite haldamise parandamiseks ning toiduohutuse ja loomatervise parandamiseks;

ix)

kõigil tootmis- ja turustamisetappidel kasutatavate tootekvaliteedi parandamise meetodite ja vahendite arendamine;

x)

mahepõllumajanduse potentsiaali kasutamine ja selle kaitsmine ja edendamine, samuti päritolunimetuste, kvaliteedimärkide ja geograafiliste tähistega kaupade tootmise kaitsmine ja edendamine;

xi)

integreeritud tootmise või muude keskkonnasäästlike tootmismeetodite edendamine.”

3)

II osa II jaotise II peatükki lisatakse järgmine jagu:

IIA   jagu

Piima- ja piimatootesektori tootjaorganisatsioone ja tootmisharudevahelisi organisatsioone käsitlevad eeskirjad

Artikkel 126a

Tootjaorganisatsioonide ja nende liitude tunnustamine piima- ja piimatootesektoris

1.   Liikmesriik tunnustab tootjaorganisatsioonidena piima- ja piimatootesektoris kõiki juriidilisi isikuid või juriidilise isiku selgelt määratletud osi, mis taotlevad sellist tunnustamist, tingimusel et:

a)

nad vastavad artikli 122 esimese lõigu punktides b ja c sätestatud nõuetele;

b)

neil on miinimumarv liikmeid ja/või nad tagavad oma tegutsemispiirkonnas turustatava toodangu miinimumkoguse, mille kehtestab asjaomane liikmesriik;

c)

on piisavalt tõendatud, et nad suudavad pikema aja jooksul nõuetekohaselt ja tõhusalt ja pakkumist kontsentreerides tegutseda;

d)

neil on põhikiri, mis vastab käesoleva lõike punktidele a, b ja c.

2.   Vastuseks taotlusele võib liikmesriik piima- ja piimatootesektori tunnustatud tootjaorganisatsioonide liitu tunnustada, kui asjaomane liikmesriik on seisukohal, et nimetatud liit suudab tunnustatud tootjaorganisatsiooni tegevust tõhusalt ellu viia ning et see vastab lõikes 1 sätestatud tingimustele.

3.   Liikmesriik võib otsustada, et enne 2. aprilli 2012 siseriikliku õiguse alusel tunnustatud tootjaorganisatsioone, mis vastavad käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud tingimustele, peetakse artikli 122 esimese lõike punkti a punkti iiia kohaselt tunnustatud tootjaorganisatsioonideks.

Enne 2. aprilli 2012 siseriikliku õiguse alusel tunnustatud tootjaorganisatsioonid, mis ei vasta käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud tingimustele, võivad jätkata oma tegevust siseriikliku õiguse kohaselt kuni 3. oktoobrini 2012.

4.   Liikmesriigid:

a)

teevad otsuse tootjaorganisatsiooni tunnustamise kohta nelja kuu jooksul alates avalduse ja kõikide nõutavate lisamaterjalide esitamisest; taotlus esitatakse liikmesriigis, kus asub organisatsiooni peakorter;

b)

kontrollivad enda määratud ajavahemiku järel, kas tunnustatud tootjaorganisatsioonid ja tootjaorganisatsioonide liidud vastavad käesoleva peatüki nõuetele;

c)

juhul, kui leitakse mittevastavusi või rikkumisi käesolevas peatükis ette nähtud meetmete rakendamisel, määravad neile organisatsioonidele ja liitudele asjakohase ettenähtud karistuse ning vajadusel otsustavad, kas tühistada tunnustamine;

d)

teatavad komisjonile kord aastas ja hiljemalt 31. märtsiks igast otsusest tunnustuse andmise, selle andmisest keeldumise või selle tühistamise kohta, mille nad on teinud eelmise kalendriaasta jooksul.

Artikkel 126b

Piima- ja piimatootesektori tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamine

1.   Liikmesriik võib tunnustada piima- ja piimatootesektori tootmisharudevahelisi organisatsioone, kui nimetatud organisatsioonid:

a)

vastavad artikli 123 lõikes 4 sätestatud nõuetele;

b)

tegutsevad asjaomase territooriumi ühes või mitmes piirkonnas;

c)

esindavad märkimisväärset osa artikli 123 lõike 4 punktis a osutatud majandustegevusest;

d)

ei tegele ise piima- ja piimatootesektori toodete tootmise, töötlemise ega turustamisega.

2.   Liikmesriik võib otsustada, et enne 2. aprilli 2012 siseriikliku õiguse alusel tunnustatud tootmisharudevahelisi organisatsioone, mis vastavad lõikes 1 sätestatud tingimustele, peetakse artikli 123 lõike 4 kohaselt tunnustatud tootmisharudevahelisteks organisatsioonideks.

3.   Kasutades võimalust tunnustada tootmisharudevahelist organisatsiooni vastavalt lõigetele 1 ja 2, liikmesriik:

a)

teeb otsuse tootmisharudevahelise organisatsiooni tunnustamise kohta nelja kuu jooksul pärast avalduse ja kõikide asjakohaste tõendusmaterjalide esitamist; taotlus esitatakse liikmesriigis, kus asub organisatsiooni peakorter;

b)

kontrollib enda määratud ajavahemiku järel, kas tunnustatud tootmisharudevahelised organisatsioonid vastavad nende tunnustamise tingimustele;

c)

juhul, kui leitakse mittevastavusi või rikkumisi käesolevas määruses sätestatud meetmete rakendamisel, määrab sellele organisatsioonile asjakohase karistuse ning otsustab vajaduse korral, kas tunnustamine tuleks tühistada;

d)

tühistab tunnustamise, kui:

i)

ei täideta enam käesolevas artiklis sätestatud tunnustamise nõudeid ja tingimusi;

ii)

tootmisharudevaheline organisatsioon on seotud artikli 177a lõikes 4 osutatud kokkulepete, otsuste või kooskõlastatud tegevusega, ilma et see piiraks muude karistuste määramist siseriikliku õiguse kohaselt;

iii)

tootmisharudevaheline organisatsioon ei täida artikli 177a lõikes 2 osutatud teavitamiskohustust;

e)

teatab komisjonile kord aastas ja hiljemalt 31. märtsiks igast otsusest tunnustuse andmise, selle andmisest keeldumise või selle tühistamise kohta, mille ta on teinud eelmise kalendriaasta jooksul.

Artikkel 126c

Läbirääkimised lepingute sõlmimiseks piima- ja piimatootesektoris

1.   Artikli 122 alusel tunnustatud piima- ja piimatootesektori tootjaorganisatsioonid võivad pidada põllumajandustootjatest liikmete nimel kogu ühise toodangu või selle osa suhtes läbirääkimisi lepingute üle, mis käsitlevad toorpiima tarnet põllumajandustootjalt toorpiima töötlejale või kogujale artikli 185f lõike 1 teise lõigu tähenduses.

2.   Tootjaorganisatsioon võib pidada läbirääkimisi:

a)

olenemata sellest, kas toorpiima omandiõigus antakse põllumajandustootjalt tootjaorganisatsioonile või mitte;

b)

olenemata sellest, kas kokkulepitud hind on mõne või kõikide põllumajandustootjatest liikmete ühise toodangu jaoks sama või mitte;

c)

tingimusel, et nimetatud tootjaorganisatsiooni puhul:

i)

ei ületa nimetatud läbirääkimistega hõlmatud toorpiima kogus 3,5 % liidu kogutoodangust ning

ii)

nimetatud läbirääkimistega hõlmatud toorpiima kogus, mis toodetakse konkreetses liikmesriigis, ei ületa 33 % asjaomase liikmesriigi kogutoodangust ning

iii)

nimetatud läbirääkimistega hõlmatud toorpiima kogus, mis tarnitakse konkreetses liikmesriigis, ei ületa 33 % asjaomase liikmesriigi kogutoodangust;

d)

tingimusel, et asjaomased põllumajandustootjad ei ole ühegi teise tootjaorganisatsiooni liikmed, mis peab samuti nende nimel läbirääkimisi sarnaste lepingute üle; liikmesriigid võivad nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel teha sellest tingimusest siiski erandi, kui põllumajandustootjate kaks eraldi tootmisüksust paiknevad erinevates geograafilistes piirkondades, ning

e)

tingimusel, et toorpiima suhtes ei ole põllumajandustootja liikmesuse tõttu ühistus kehtestatud tarnekohustust vastavalt ühistu põhikirjas sätestatud tingimustele või nimetatud põhikirjas sätestatud või sellest tulenevatele eeskirjadele ja otsustele, ning

f)

tingimusel, et tootjaorganisatsioon teavitab pädevaid asutusi liikmesriigis või liikmesriikides, milles ta tegutseb, nimetatud läbirääkimistega hõlmatud toorpiima kogusest.

3.   Piiramata lõike 2 punkti c alapunktides ii ja iii sätestatud tingimusi, võib tootjaorganisatsioon lõike 1 kohaselt läbi rääkida tingimusel, et selle tootjaorganisatsiooni läbiräägitav toorpiima kogus, mida toodetakse või tarnitakse liikmesriigis, mille toorpiima aastane kogutoodang on alla 500 000 tonni, ei ületa 45 % selle liikmesriigi kogutoodangust.

4.   Käesoleva artikli kohaldamisel tõlgendatakse viidet tootjaorganisatsioonidele ka viitena tootjaorganisatsioonide liitudele.

5.   Lõike 2 punkti c ja lõike 3 kohaldamisel avaldab komisjon talle sobival viisil liidus ja liikmesriikides toodetud toorpiima kogused, kasutades kõige ajakohasemat olemasolevat teavet.

6.   Erandina lõike 2 punktist c ja lõikest 3, isegi kui selles sätestatud künniseid ei ületata, võib käesoleva lõike teises lõigus osutatud konkurentsiasutus üksikjuhtudel otsustada, et tootjaorganisatsioon peaks uuesti või üldse mitte konkreetseid läbirääkimisi pidama, kui asjaomane asutus leiab, et see on vajalik konkurentsi välistamise vältimiseks või selleks, et ära hoida VKE toorpiima töötlejate tõsist kahjustamist liikmesriigis.

Rohkem kui ühte liikmesriiki hõlmavate läbirääkimiste korral teeb komisjon esimeses lõigus osutatud otsuse, ilma et ta kohaldaks artikli 195 lõikes 2 või artikli 196b lõikes 2 osutatud menetlust. Muudel juhtudel teeb selle otsuse läbirääkimistega hõlmatud liikmesriigi riiklik konkurentsiasutus.

Käesolevas lõikes osutatud otsuseid ei kohaldata enne asjaomastele ettevõtjatele teatamise tähtpäeva saabumist.

7.   Käesolevas artiklis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   „riiklik konkurentsiasutus”– nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 (Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 101 ja 102 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta) (8) artiklis 5 osutatud asutus;

b)   „VKE”– mikro-, väikese või keskmise suurusega ettevõte komisjoni 6. mai 2003. aasta soovituse 2003/361/EÜ (mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete määratluse kohta) (9) tähenduses.

8.   Liikmesriik, kus peetakse käesoleva artikli kohaseid läbirääkimisi, teatab komisjonile lõike 2 punkti f ja lõike 6 kohaldamisest.

Artikkel 126d

Kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega juustu pakkumise reguleerimine

1.   Artikli 122 esimese lõigu punkti a alusel tunnustatud tootjaorganisatsiooni, artikli 123 lõike 4 alusel tunnustatud tootmisharudevahelise organisatsiooni või määruse (EÜ) 510/2006 artikli 5 lõikes 1 osutatud ettevõtjate rühma taotlusel võivad liikmesriigid kehtestada piiratud ajavahemikuks siduvad eeskirjad määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a ja b kohase kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega juustu tarne reguleerimise kohta.

2.   Lõikes 1 osutatud eeskirjad peavad vastama lõikes 4 sätestatud tingimustele ja määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 4 lõike 2 punktis c osutatud geograafilisest piirkonnast pärinevad osalised peavad nende suhtes eelnevalt kokku leppima. Nimetatud kokkulepe sõlmitakse vähemalt kahe kolmandiku piimatootjate või nende esindajatega, kes kasutavad vähemalt kahte kolmandikku toorpiimast, millest toodetakse lõikes 1 osutatud juustu, ja vajaduse korral vähemalt kahe kolmandiku selle juustu tootjatega, kes toodavad vähemalt kaks kolmandikku juustust määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 4 lõike 2 punktis c osutatud geograafilises piirkonnas.

3.   Lõike 1 kohaldamisel seoses kaitstud geograafilise tähisega juustuga on juustu spetsifikaadis märgitud toorpiima geograafiline päritolupiirkond sama kui selle juustu geograafiline piirkond, millele on osutatud määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 4 lõike 2 punktis c.

4.   Lõikes 1 osutatud eeskirjad:

a)

hõlmavad üksnes asjaomase toote pakkumise reguleerimist ja nende eesmärk on viia juustu pakkumine kooskõlla nõudlusega;

b)

on kohaldatavad ainult asjaomase toote suhtes;

c)

võidakse teha siduvaks mitte rohkem kui kolmeks aastaks ja neid võidakse selle ajavahemiku järel taotluse alusel uuendada, nagu on osutatud lõikes 1;

d)

ei kahjusta toodetega kauplemist, välja arvatud tooted, mille suhtes kohaldatakse lõikes 1 osutatud eeskirju;

e)

ei või puudutada asjaomase juustu esmaturustamisele järgnevaid tehinguid;

f)

ei luba hindade kindlaksmääramist, sealhulgas juhul, kui hinnad määratakse juhindumiseks või soovitusena;

g)

ei või muuta ülemäära suures ulatuses kättesaamatuks asjaomast toodet, mis muidu oleks kättesaadav;

h)

ei põhjusta diskrimineerimist, ei takista uute ettevõtete tulekut turule ega mõjuta negatiivselt väiketootjaid;

i)

aitavad kaasa asjaomase toote kvaliteedi säilitamisele ja/või arendamisele;

j)

ei piira artikli 126c kohaldamist.

5.   Lõikes 1 osutatud eeskirjad avaldatakse asjaomase liikmesriigi ametlikus väljaandes.

6.   Liikmesriigid viivad läbi kontrolle, et tagada lõikes 4 sätestatud tingimuste järgimine, ja juhul kui pädevad riiklikud asutused avastavad, et neid tingimusi ei ole järgitud, tühistavad lõikes 1 osutatud eeskirjad.

7.   Liikmesriigid teatavad komisjonile viivitamata lõikes 1 osutatud eeskirjade vastuvõtmisest. Komisjon teavitab liikmesriike eelnimetatud eeskirjadest teatamistest.

8.   Komisjon võib igal ajal võtta vastu rakendusakte kus nõutakse, et liikmesriik peab kehtetuks tunnistama lõike 1 kohaselt vastu võetud eeskirjad, kui komisjon jõuab järeldusele, et need eeskirjad ei vasta lõikes 4 sätestatud tingimustele, takistavad või moonutavad konkurentsi olulisel osal siseturust või takistavad vaba kaubandust või seavad ohtu ELi toimimise lepingu artikli 39 eesmärkide saavutamise. Need rakendusaktid võetakse vastu ilma artikli 195 lõikes 2 või artikli 196b lõikes 2 osutatud menetlust kasutamata.

Artikkel 126e

Komisjoni volitused seoses piima- ja piimatootesektori tootjaorganisatsioonide ja tootmisharudevaheliste organisatsioonidega

1.   Selle tagamiseks, et piima- ja piimatootesektori tootjaorganisatsioonide ja tootjaorganisatsioonide liitude eesmärgid ja vastutusvaldkonnad oleksid selgelt kindlaks määratud ning et aidata kaasa selliste organisatsioonide tegevuse tõhususele ilma neid liigselt koormamata, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 196a vastu delegeeritud õigusakte, millega sätestatakse:

a)

tingimused riikidevaheliste tootjaorganisatsioonide ja riikidevaheliste tootjaorganisatsioonide liitude tunnustamiseks;

b)

riikidevahelise koostöö korral asjaomaste konkurentsiasutuste poolt haldusabi andmist ja selle tingimusi käsitlevad eeskirjad;

c)

täiendavad eeskirjad, millega reguleeritakse artikli 126c lõike 2 punktis c ja lõikes 3 osutatud läbirääkimistega hõlmatud toorpiima koguse arvutamist.

2.   Komisjon võib vastu võtta rakendusakte, millega nähakse ette üksikasjalikud eeskirjad:

a)

artiklites 126a ja 126b sätestatud tootjaorganisatsioonide ja nende liitude ning tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamise tingimuste rakendamiseks;

b)

artikli 126c lõike 2 punktis f osutatud teatamise kohta;

c)

komisjoni teavitamise kohta liikmesriikide poolt vastavalt artikli 126a lõike 4 punktile d, artikli 126b lõike 3 punktile e, artikli 126c lõikele 8 ja artikli 126d lõikele 7;

d)

riikidevahelise koostöö korral antava haldusabiga seotud menetluste kohta.

Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 196b lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.

4)

Artiklis 175 asendatakse tekst „vastavalt käesoleva määruse artiklitele 176–177” tekstiga „vastavalt käesoleva määruse artiklitele 176–177a”.

5)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 177a

Kokkulepped, otsused ja kooskõlastatud tegevus piima- ja piimatootesektoris

1.   ELi toimimise lepingu artikli 101 lõiget 1 ei kohaldata tunnustatud tootmisharudevaheliste organisatsioonide kokkulepete, otsuste ja kooskõlastatud tegevuse suhtes, mille eesmärk on käesoleva määruse artikli 123 lõike 4 punktis c osundatud tegevuse teostamine.

2.   Lõiget 1 kohaldatakse ainult juhul, kui:

a)

kokkulepetest, otsustest ja kooskõlastatud tegevusest on komisjonile teatatud ja

b)

kolme kuu jooksul pärast vajalike andmete saamist ei ole komisjon artikli 195 lõikes 2 või artikli 196b lõikes 2 osutatud menetlust kohaldamata leidnud, et kõnealused kokkulepped, otsused või kooskõlastatud tegevus on liidu eeskirjadega vastuolus.

3.   Kokkuleppeid, otsuseid ega kooskõlastatud tegevust ei või rakendada enne lõike 2 punktis b osutatud tähtaja lõppu.

4.   Igal juhul tunnistatakse liidu eeskirjadega vastuolus olevaks kokkulepped, otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis:

a)

võivad põhjustada liidu turgude mis tahes vormis jaotamist;

b)

võivad mõjutada turukorralduse nõuetekohast toimimist;

c)

võivad tekitada konkurentsimoonutusi ega ole vajalikud tootmisharudevahelise organisatsiooni tegevuse kaudu taotletavate ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide saavutamiseks;

d)

toovad kaasa hindade kindlaksmääramise;

e)

võivad põhjustada diskrimineerimist või kõrvaldada konkurentsi kõnealuste toodete olulise osa puhul.

5.   Kui komisjon leiab pärast lõike 2 punktis b osutatud ajavahemiku lõppu, et lõike 1 kohaldamise tingimused ei ole täidetud, teeb ta ilma artikli 195 lõikes 2 või artikli 196b lõikes 2 osutatud menetlust kohaldamata otsuse ELi toimimise pingu artikli 101 lõike 1 kohaldamise kohta kõnealuse kokkuleppe, otsuse või kooskõlastatud tegevuse suhtes.

Kõnealust komisjoni otsust ei kohaldata enne sellest asjaomasele tootmisharudevahelisele organisatsioonile teatamise kuupäeva, välja arvatud juhul, kui tootmisharudevaheline organisatsioon on esitanud ebaõigeid andmeid või kuritarvitanud käesoleva artikli lõikes 1 ette nähtud erandit.

6.   Mitmeaastaste lepingute puhul kehtib esimese aasta kohta teatamise kohustus ka järgnevatel lepingu kehtimise aastatel. Sel juhul võib komisjon siiski igal ajal omal algatusel või mõne muu liikmesriigi taotlusel teha avalduse mittevastavuse tuvastamise kohta.

7.   Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse käesoleva artikli ühtseks kohaldamiseks vajalikud meetmed. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 196b lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.”

6)

Artiklit 184 muudetakse järgmiselt:

a)

punkt 6 asendatakse järgmisega:

„6.

Euroopa Parlamendile ja nõukogule 31. detsembriks 2010 ja 31. detsembriks 2012 aruande turuolukorra muutumise ja seejärel piimakvootide süsteemi sujuva kaotamise tingimuste kohta, vajaduse korral koos asjakohaste ettepanekutega.”;

b)

lisatakse järgmine punkt:

„9.

30. juuniks 2014 ja 31. detsembriks 2018 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande turuolukorra muutumise kohta piima- ja piimatootesektoris ning eelkõige artikli 122 esimese lõigu punkti a alapunkti iiia, artikli 123 lõike 4 ja artiklite 126c, 126d, 177a, 185e ja 185f kohaldamise kohta; aruandes hinnatakse eriti piimatootjatele ja piimatootmisele avalduvat mõju ebasoodsates piirkondades seoses üldise eesmärgiga nimetatud piirkondades tootmine säilitada ning see hõlmab võimalikke algatusi põllumajandustootjate julgustamiseks sõlmida ühistootmislepinguid koos asjakohaste ettepanekutega.”

7)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 185e

Piima- ja piimatootesektori kohustuslikud deklaratsioonid

Alates 1. aprillist 2015 deklareerivad toorpiima esmaostjad pädevatele riiklikele ametiasutustele igal kuul neile tarnitud toorpiima kogused.

Käesoleva artikli ja artikli 185f kohaldamisel tähendab „esmaostja” ettevõtet või ettevõtete rühma, kes ostavad piimatootjatelt piima, et:

a)

seda koguda, pakendada, ladustada, jahutada või töödelda, sealhulgas lepingu alusel;

b)

müüa seda ühele või mitmele piima või muid piimatooteid ümbertöötavale või töötlevale ettevõtjale.

Liikmesriigid teatavad komisjonile esimeses lõigus osutatud toorpiima koguse.

Komisjon võib võtta vastu rakendusakte, millega kehtestatakse eeskirjad selliste deklaratsioonide sisu, vormi ja esitamise aja ning meetmete kohta, mis on seotud liikmesriikidepoolse teavitamisega vastavalt käesolevale artiklile. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 196b lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.

Artikkel 185f

Lepingulised suhted piima- ja piimatootesektoris

1.   Kui liikmesriik otsustab, et iga oma territooriumil toimuva toorpiima tarne kohta oma põllumajandustootjalt toorpiima töötlejale tuleb sõlmida poolte vahel kirjalik leping, ja/või, et esmaostja peab tegema kirjaliku pakkumise lepingu sõlmimiseks toorpiima tarnimiseks põllumajandustootjalt, peab selline leping ja/või lepingu pakkumine vastama lõikes 2 sätestatud tingimustele.

Kui liikmesriik otsustab, et toorpiima tarne kohta põllumajandustootjalt toorpiima töötlejale tuleb sõlmida kirjalik leping, määrab ta kindlaks ka selle, millise tarneetapi või -etappide kohta tuleb poolte vahel sõlmida kirjalik leping, kui piima tarnitakse ühe või mitme koguja kaudu. Käesoleva artikli mõistes on koguja ettevõtja, kes transpordib toorpiima põllumajandustootjalt või teiselt kogujalt toorpiima töötlejale või teisele kogujale, kusjuures toorpiima omandiõigus antakse iga kord üle.

2.   Leping ja/või lepingu pakkumine:

a)

sõlmitakse enne tarnimist;

b)

sõlmitakse kirjalikult ning

c)

hõlmab eelkõige järgmisi elemente:

i)

tarne eest makstav hind, mis:

ei muutu ja mis sätestatakse lepingus ja/või

mida arvutatakse, ühendades lepingus sätestatud erinevad tegurid, mis võivad hõlmata turutingimuste muutumist kajastavaid turunäitajaid, tarnitavaid koguseid ning tarnitava toorpiima kvaliteedi või koostise muutumist;

ii)

toorpiima kogus, mida võidakse tarnida ja/või mida peab tarnima ja selliste tarnete ajakava;

iii)

lepingu kehtivus, mis võib olla kas kindla või määramatu tähtajaga koos lepingu lõpetamise sätetega;

iv)

üksikasjad maksetähtaegade ja maksekorra kohta;

v)

toorpiima kogumise või tarnimise kord ning

vi)

vääramatu jõu korral kohaldatavad eeskirjad.

3.   Erandina lõikest 1 ei ole leping ja/või lepingu pakkumine nõutav, kui põllumajandustootja tarnib toorpiima ühistule, mille liige põllumajandustootja on ja kui ühistu põhikirjas või põhikirja alusel sätestatud eeskirjades ja otsustes sisalduvad sätted, millel on lõike 2 punktides a, b ja c sätestatutega sarnane mõju.

4.   Põllumajandustootjate, kogujate või toorpiima töötlejate sõlmitud toorpiima tarnimist käsitlevate lepingute kõik punktid, sealhulgas lõike 2 punktis c sätestatu, on poolte vahel vabalt kokkulepitavad.

Piiramata esimest lõiku:

i)

kui liikmesriik otsustab teha kirjaliku lepingu toorpiima tarnimiseks käesoleva artikli lõike 1 kohaselt kohustuslikuks, võib ta kehtestada lepingu miinimumkestuse, mida kohaldatakse ainult põllumajandustootja ja toorpiima esmaostja vahel sõlmitava kirjaliku lepingu suhtes. Sellise miinimumkestuse pikkuseks on vähemalt kuus kuud ja see ei tohi takistada siseturu nõuetekohast toimimist ja/või

ii)

kui liikmesriik otsustab, et toorpiima esmaostja peab tegema lõike 1 kohaselt põllumajandustootjale kirjaliku lepingu pakkumise, võib ta sätestada, et pakkumine peab sisaldama lepingu miinimumkestust, mis on sätestatud sel eesmärgil siseriiklikus õiguses. Sellise miinimumkestuse pikkuseks on vähemalt kuus kuud ja see ei tohi takistada siseturu nõuetekohast toimimist.

Teine lõik ei piira põllumajandustootja õigust keelduda sellisest miinimumkestusest, juhul kui ta teeb seda kirjalikult. Sel puhul on osalistel õigus pidada läbirääkimisi kõigi lepingu aspektide üle, mis hõlmavad ka lõike 2 punktis c osutatud aspekte.

5.   Liikmesriik, kes kasutab käesolevas artiklis osutatud võimalusi, teatab komisjonile nende kohaldamise viisist.

6.   Komisjon võib vastu võtta rakendusaktid, millega kehtestatakse meetmed, mis on vajalikud käesoleva artikli lõike 2 punktide a ja b ning lõike 3 ühtseks kohaldamiseks, ning meetmed, mis on seotud käesolevas artiklis sätestatud liikmesriikide teavitamiskohustusega. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 196b lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.”

8)

VII osa I peatükile lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 196a

Delegeeritud volituste rakendamine

1.   Komisjonile delegeeritakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.   Artikli 126e lõikes 1 osutatud volitused võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 2. aprillist 2012. Komisjon esitab volituste delegeerimise kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist uuendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab uuendamisele vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppu.

3.   Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 126e lõikes 1 osutatud volituste delegeerimise tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. Otsus ei mõjuta juba kehtivate delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.   Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teatab ta sellest viivitamata Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.   Artikli 126e lõike 1 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist esitanud selle kohta vastuväiteid või kui mõlemad institutsioonid on enne selle tähtaja möödumist teatanud komisjonile, et neil ei ole õigusakti kohta vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 196b

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab komitee, millele osutatakse kui põllumajandusturgude ühise korralduse komiteele. Kõnealune komitee on komitee Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 182/2011 (millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes) (10) tähenduses.

2.   Käesolevale lõikele osutamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

9)

Artiklile 204 lisatakse järgmine lõige:

„7.   Piima- ja piimatootesektori puhul kohaldatakse artikli 122 esimese lõigu punkti a alapunkti iiia, artikli 123 lõiget 4 ning artikleid 126a, 126b, 126e ja 177a alates 2. aprillist 2012 kuni 30. juunini 2020 ja artikleid 126c, 126d, 185e ja 185f alates 3. oktoobrist 2012 kuni 30. juunini 2020.”

Artikkel 2

Jõustumine

1.   Käesolev määrus jõustub kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

2.   Seda kohaldatakse alates 2. aprillist 2012.

Käesoleva määrusega määrusesse (EÜ) nr 1234/2007 lisatud artikleid 126c, 126d, 185e ja 185f kohaldatakse siiski alates 3. oktoobrist 2012.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Strassbourg, 14. märts 2012

Euroopa Parlamendi nimel

president

M. SCHULZ

Nõukogu nimel

eesistuja

N. WAMMEN


(1)  ELT C 218, 23.7.2011, lk 110.

(2)  ELT C 192, 1.7.2011, lk 36.

(3)  Euroopa Parlamendi 15. veebruari 2012. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 28. veebruari 2012. aasta otsus.

(4)  ELT L 299, 16.11.2007, lk 1.

(5)  ELT L 30, 31.1.2009, lk 1.

(6)  ELT L 93, 31.3.2006, lk 12.

(7)  ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.

(8)  EÜT L 1, 4.1.2003, lk 1. Märkus: määruse (EÜ) nr 1/2003 pealkirja on kohandatud, et võtta arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklite numeratsiooni muutumist vastavalt Lissaboni lepingu artiklile 5; esialgne viide oli asutamislepingu artiklitele 81 ja 82.

(9)  ELT L 124, 20.5.2003, lk 36.”

(10)  ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.”


Top