Õiglased turutingimused telefonidele ja teistele sideseadmetele

KOKKUVÕTE:

direktiiv 2008/63/EÜ konkurentsi kohta telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete turgudel

MIS ON DIREKTIIVI EESMÄRK?

Direktiivi eesmärk on avada telekommunikatsiooni lõppseadmete* turg konkurentsile.
Ühtlasi aitab see teha mitmesuguseid seadmeid puudutava teabe tarbijatele kättesaadavaks, et kasutaja saaks kasu tehnika arengust ja suudaks teha teadlikke tarbimisvalikuid.

PÕHIPUNKTID

ELi riigid ei tohi anda ainu- ega eriõigusi telekommunikatsiooni lõppseadmete importimisel, turustamisel, ühendamisel, kasutuselevõtmisel ega hooldamisel.
ELi riigid ei tohi keelata selles riigis lõppseadmete ühendamist üldkasutatava telekommunikatsioonivõrguga ega satelliitside maajaamaseadmete* kasutuselevõtmist, välja arvatud juhul, kui need ei vasta teatud olulistele nõuetele.
Alates 13. juunist 2016 on raadio lõppseadmete ohutuse ja elektromagnetilise ühilduvuse nõuded sätestatud direktiivis 2014/53/EL (ja lisaks sellele direktiivile vastuvõetud delegeeritud õigusaktides), millega nähakse ette 1-aastane üleminekuaeg.
Püsiliini (raadioseadmetest erinevate) lõppseadmete ohutusnõuded on olenevalt parameetritest sätestatud madalpingedirektiivis (2014/35/EL). Kui seadmete nimipinge on 50–1000 V vahelduvvoolu puhul ja 75–1500 V alalisvoolu puhul, on elektromagnetilise ühilduvuse nõuded sätestatud elektromagnetilise ühilduvuse direktiivis (2014/30/EL).
Selleks, et kasutaja saaks kasutada enda valitud lõppseadmeid, on vaja teada ja muuta läbipaistvaks kirjeldused üldkasutatava võrgu lõpp-punktide kohta, millega lõppseadmed ühendatakse (otseselt või kaudselt). ELi riigid peavad tagama, et käitajad avaldavad need kirjeldused ja et kasutajatel on juurdepääs üldkasutatava võrgu lõpp-punktidele.
Spetsifikaatide rakendamise järelevalve usaldatakse ELi riigi määratud asutusele, mis ei sõltu telekommunikatsioonisektoris kaupu ja/või teenuseid pakkuvatest avalik-õiguslikest ettevõtjatest või eraettevõtjatest.

MIS AJAST DIREKTIIVI KOHALDATAKSE?

Direktiivi kohaldatakse alates 11. juulist 2008. ELi riigid pidid selle oma siseriiklikesse õigusaktidesse üle võtma 8. augustiks 1995. See kuupäev on ette nähtud direktiivis 88/301/EMÜ, mis kodifitseeriti* direktiiviga 2008/63/EÜ.

TAUST

Käesolev direktiiv oli telekommunikatsioonituru liberaliseerimisele suunatud poliitika esimene etapp, mis viis selle turu täieliku liberaliseerimiseni 1. jaanuarist 1998.

* PÕHIMÕISTED

Lõppseade: seade, mis on otseselt või kaudselt ühendatud üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu lõpp-punktiga, et saata, töödelda või võtta vastu teavet. Nende seadmete hulka kuuluvad maajaamaseadmed.

Satelliitside maajaamaseadmed: seadmed, mida saab kasutada ainult raadiosidesignaalide edastamiseks või edastamiseks ja vastuvõtmiseks („edastus/vastuvõtt”) või ainult vastuvõtmiseks („ainult vastuvõtt”) satelliitide või muude kosmosepõhiste süsteemide vahendusel.

Kodifitseerimine: uus õigusakt, millega tunnistatakse kehtetuks teine õigusakt, mida on oluliselt muudetud. Uues õigusaktis säilitatakse kodifitseeritava õigusakti eeskirjad, mistõttu kulub sellel otsustusprotsessi läbimiseks kiirendatud menetluse teel vähe aega.

PÕHIDOKUMENT

Komisjoni 20. juuni 2008. aasta direktiiv 2008/63/EÜ konkurentsi kohta telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete turgudel (kodifitseeritud versioon) (ELT L 162, 21.6.2008, lk 20–26)

SEONDUVAD DOKUMENDID

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/30/EL elektromagnetilist ühilduvust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT L 96, 29.3.2014, lk 79–106)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/35/EL teatavates pingevahemikes kasutatavate elektriseadmete turul kättesaadavaks tegemist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT L 96, 29.3.2014, lk 357–374)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/53/EL raadioseadmete turul kättesaadavaks tegemist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/5/EÜ (ELT L 153, 22.5.2014, lk 62–106)

Viimati muudetud: 14.11.2016