Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega (Brüsseli IIa määrus)

KOKKUVÕTE:

Määrus (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega

MIS ON MÄÄRUSE EESMÄRK?

Määrus (EÜ) nr 2201/2003 (Brüsseli IIa määrus) on ühtne õigusakt, mille eesmärk on aidata rahvusvahelistel paaridel lahendada lahutuse ja laste hooldusõigusega seotud vaidlusi, millesse on kaasatud mitu riiki.

Sellega sätestatakse

• eeskirjad, millega määratakse kindlaks, milline kohus peab tegelema abieluasjade ja vanemliku vastutuse küsimustega, kui vaidlusesse on kaasatud rohkem kui üks riik;
• eeskirjad, mis hõlbustavad Euroopa Liidu (EL) liikmesriikide kohtuotsuste tunnustamist ja täideviimist teistes ELi liikmesriikides;
• menetlus juhtumite lahendamiseks, mille puhul lapsevanem röövib lapse ühest liikmesriigist ja viib ta teise liikmesriiki.

Selles ei käsitleta sisulisi perekonnaõiguse küsimusi. Need kuuluvad liikmesriikide vastutusalasse.

PÕHIPUNKTID

Määrust kohaldatakse tsiviilasjade suhtes, millesse on kaasatud rohkem kui üks riik ja mis on seotud järgmisega:

• abielulahutus;
• lahuselu;
• abielu kehtetuks tunnistamine;
• vanemliku vastutusega seotud küsimused (näiteks eestkosteõigus ja suhtlusõigus).

Selle üks peamisi eesmärke on kaitsta laste õigust suhelda mõlema vanemaga, isegi kui nad on lahutatud või elavad erinevates liikmesriikides.

Määrust ei kohaldata järgmistel juhtudel:

• abielulahutuse põhjus ja abielulahutuse suhtes kohaldatav õigus;
• abielulahutusega seotud küsimused, näiteks ülalpidamine;
• isaduse tuvastamine ja vaidlustamine;
• lapsendamisotsused ja lapsendamisega seotud ettevalmistavad meetmed;
• lapsendamise kehtetuks tunnistamine või tühistamine;
• lapse ees- ja perekonnanimi;
• laste sõltumatus vanematest või eestkostjatest;
• usaldusomand või pärimine;
• laste poolt toime pandud kriminaalkuritegude tulemusel võetud meetmed.

Abieluasjad

Kohtualluvuse kohta abieluasjades puudub üldreegel. Et määrata kindlaks, millise liikmesriigi kohtutel on õigus otsuseid teha, sätestatakse määruses seitse alternatiivset võimalust kohtualluvuse määramiseks abikaasade kodakondsuse või elukoha põhjal.

Vanemlik vastutus

Selle kohaldamisalasse kuuluvad:

• eestkosteõigus ja suhtlusõigus;
• eestkoste, hooldus ja samalaadsed õiguslikud meetmed;
• sellise isiku või organi määramine ja ülesanded, kes vastutab lapse isiku või tema vara eest või esindab või abistab last;
• lapse paigutamine kasuperekonda või hooldeasutusse;
• meetmed lapse kaitseks, mis käsitlevad lapse vara haldamist, säilitamist või käsutamist.

Üldjuhul on sellistes küsimustes pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus asub lapse alaline elukoht. Kui lapse alalist elukohta ei ole võimalik kindlaks teha (näiteks pagulaste puhul), saab pädevuse automaatselt see liikmesriik, kus laps viibib.

Lapserööv

Määrusega kehtestatakse ka eeskirjad lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamisega seotud juhtumite lahendamiseks.

Lapseröövi korral säilitavad oma pädevuse selle liikmesriigi kohtud, kus oli lapse alaline elukoht vahetult enne röövimist, kuni laps on saanud alalise elukoha teises liikmesriigis.

Tunnustamine

Määruse kohaselt peavad kõik liikmesriigid automaatselt tunnustama teistes liikmesriikides tehtud kohtuotsuseid abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades. Tunnustamisest saab keelduda, näiteks kui:

• tunnustamine on vastuolus avaliku korraga;
• kostja ei saanud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta (juhul kui kohtuotsus on tehtud tagaselja);
• tunnustamine ei ühti samade osapoolte vahel langetatud teise otsusega.

Vanemliku vastutusega seotud otsuste tunnustamisest saab keelduda ka järgmistel juhtudel:

• lapsele ei antud võimalust ära kuulatud saada;
• iga isiku taotluse alusel, kes väidab, et kohtuotsus kahjustab tema vanemlikku vastutust, kui otsus on tehtud ilma seda isikut ära kuulamata.

Jõustamine

Vanemlikku vastutust käsitlev kohtuotsus, mis on täidetav liikmesriigis, kus see koostati, on täidetav teises liikmesriigis, kui see on tunnistatud huvitatud poole taotlusel seal täidetavaks. Kui tegu on kohtuotsustega, mis käsitlevad suhtlusõiguse andmist ja lapse tagastamist ning mis on päritoluliikmesriigi kohtuniku poolt vastavalt käesoleva määruse sätetele tõendatud, ei ole täidetavaks tunnistamine nõutav.

Keskasutuste vaheline koostöö vanemliku vastutuse küsimustes

Iga liikmesriik määrab ühe või mitu keskasutust, kelle ülesanded on järgmised:

• abistada lapsevanemaid, kes taotlevad teise vanema poolt röövitud ja teise ELi riiki viidud lapse tagasitoomist;
• edendada teabe vahetamist ELi riikide õiguse ja menetluste kohta;
• aidata kohtutel üksteisega suhelda;
• abistada lapsevanemaid või eestkostjaid, kes taotlevad otsuste tunnustamist ja täitmist;
• otsida võimalusi lapsevanemate või eestkostjate vaheliste erimeelsuste lahendamiseks alternatiivsete meetoditega, nt lepitusmenetluse teel.

Keskasutused kohtuvad korrapäraselt, kuuludes Euroopa õigusalase koostöö võrgustikku tsiviil- ja kaubandusasjades.

Olemasolevad kokkulepped

Üldiselt asendatakse selle määrusega olemasolevad konventsioonid, mis käsitlevad samu asju ja millega on seotud vähemalt kaks liikmesriiki. Liikmesriikide vahelistes suhetes on see ülimuslik teatavate mitmepoolsete konventsioonide suhtes:

• 1961. aasta Haagi konventsioon (alaealiste kaitse suhtes kohaldatav õigus);
• 1967. aasta Luxembourgi konventsioon (abieludega seotud otsuste tunnustamine);
• 1970. aasta Haagi konventsioon (abielulahutuste tunnustamine);
• 1980. aasta Euroopa konventsioon (laste eestkoste);
• 1980. aasta Haagi konventsioon (rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikud küsimused).

Seoses vanemliku vastutuse ja lastekaitsemeetmetega seotud 19. oktoobri 1996. aastaHaagi konventsiooniga (vt kokkuvõte) on määrus täielikult kohaldatav, kui lapse alaline elukoht asub ELi riigis.

Erandid ja erisätted

Taani ei osale käesolevas määruses ning see ei ole tema suhtes siduv.

Järgmise suhtes kehtivad erisätted:

• Soome ja Rootsi suhted Taani, Islandi ja Norraga seoses 6. veebruari 1931. aasta Põhjamaade abielu konventsiooni kohaldamisega;
• Püha Tooli ning Portugali, Itaalia, Hispaania ja Malta vahelised suhted.

Kehtetuks tunnistamine

Brüsseli IIa määrust on muudetud määrusega (EL) 2019/1111 (Brüsseli Iia uuesti sõnastatud määrus), mis hakkab kehtima alates 1. augustist 2022 (vt kokkuvõte).

MIS AJAST MÄÄRUST KOHALDATAKSE?

Määrust kohaldatakse alates 1. märtsist 2005.

TAUST

Lisateave

• Abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud blanketid (Euroopa e-õiguskeskkonna portaal)
• perekonnaõigus (Euroopa Komisjoni veebileht)
• Perekonnaga seotud küsimused ja pärandamine (veebisait).

PÕHIDOKUMENT

Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT L 338, 23.12.2003, lk 1–29)

Määruse (EÜ) nr 2201/2003 hilisemad muudatused on algteksti lisatud. Käesoleval konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.

SEONDUVAD DOKUMENDID

Nõukogu 12. juuli 2010. aasta otsus 2010/405/EL tõhustatud koostöö lubamise kohta abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas (ELT L 189, 22.7.2010, lk 12–13)

Nõukogu 20. detsembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1259/2010 tõhustatud koostöö rakendamise kohta abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas (ELT L 343, 29.12.2010, lk 10–16)

Komisjoni 21. novembri 2012. aasta otsus 2012/714/EL, millega kinnitatakse Leedu osalemine tõhustatud koostöös abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas (ELT L 323, 22.11.2012, lk 18–19)

Komisjoni 27. jaanuari 2014. aasta otsus 2014/39/EL, millega kinnitatakse Kreeka osalemine tõhustatud koostöös abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas (ELT L 23, 28.1.2014, lk 41–42)

Viimati muudetud: 03.09.2021