Väljasaatmisotsused – vastastikune tunnustamine ELi riikide vahel

KOKKUVÕTE:

direktiiv 2001/40/EÜ ELi mittekuuluvate riikide kodanike väljasaatmise otsuste vastastikuse tunnustamise kohta

MIS ON DIREKTIIVI EESMÄRK?

Direktiivi eesmärk on tagada, et Euroopa Liidu (EL) riigi otsust teises ELi riigis viibiva ELi mittekuuluva riigi kodaniku väljasaatmise kohta võetakse arvesse ja täidetakse.

PÕHIPUNKTID

• Väljasaatmisotsuseid kohaldatakse ELi mittekuuluvate riikide kodanikele, kes
  • on avalikule korrale või riiklikule julgeolekule ja turvalisusele tõsiseks ja tegelikuks ohuks;
  • on süüdi mõistetud kuriteos, mille eest on ette nähtud vähemalt üheaastane vanglakaristus;
  • annab kindlate tõendite põhjal piisavalt alust arvata, et ta on toime pannud või kavatseb toime panna nimetatud kuritegusid;
  • ei täida riiki sisenemist ja seal elamist käsitlevaid siseriiklikke eeskirju.
• Kui kõnealusel isikul on kehtiv elamisluba, peab väljasaatmist kohaldav riik konsulteerima loa välja andnud riigiga.
• Õigusakti kohaldavad ELi riigid peavad
  • arvestama inimõigusi ja põhivabadusi;
  • tagama, et asjaomane isik saab väljasaatmisotsuse edasi kaevata;
  • kaitsma isikuandmeid ja andmete turvalisust;
  • kasutama õigusakti rakendamiseks kõiki asjakohaseid koostöö ja teabevahetuse vorme;
  • hüvitama vastastikku seonduvad rahalised kulud. Vastav kord on sätestatud nõukogu otsuses 2004/191/EÜ.
• Väljasaatmisotsuse teinud riik peab esitama otsust täitvale riigile võimalikult kiiresti kõik vajalikud dokumendid.
• Otsust täitev riik peab veenduma, et see ei oleks vastuolus asjaomaste rahvusvaheliste ja siseriiklike eeskirjadega.
• Õigusakti ei kohaldata ELi kodanike pereliikmete suhtes.
• Nõukogu direktiivis 2003/110/EÜ sätestatakse transiidikord ELis ebaseaduslikult viibivate isikute väljasaatmiseks õhuteed pidi teise ELi riigi kaudu.
• Direktiiviga 2008/115/EÜ sätestatakse ühised nõuded ja menetlused ebaseaduslikult riigis viibivate ELi mittekuuluvate riikide kodanike tagasisaatmiseks.
• Määrusega (EL) nr 604/2013 (Dublini II määrus) sätestatakse kriteeriumid ja menetlused selle ELi riigi määramiseks, kes vastutab varjupaigataotluse läbivaatamise eest.
• 2005. aasta septembris andis Euroopa Nõukogu välja 20 suunist sunniviisilise tagasisaatmise kohta.

MIS AJAST DIREKTIIVI KOHALDATAKSE?

Direktiivi kohaldatakse alates 2. juunist 2001. ELi riigid pidid selle oma siseriiklikesse õigusaktidesse üle võtma 2. detsembriks 2002.

TAUST

Õigusakti kohaldavad ja sellega kehtestatud süsteemides osalevad ka Ühendkuningriik (1) ja Iirimaa (ehkki mitte passideta Schengeni alal), samuti Island ja Norra, kuid mitte Taani.

PÕHIDOKUMENT

Nõukogu 28. mai 2001. aasta direktiiv 2001/40/EÜ kolmandate riikide kodanike väljasaatmise otsuste vastastikuse tunnustamise kohta (EÜT L 149, 2.6.2001, lk 34–36)

SEONDUVAD DOKUMENDID

Nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/110/EÜ abi kohta läbisõidu puhul seoses väljasaatmisega õhuteed pidi (ELT L 321, 6.12.2003, lk 26–31)

Nõukogu 23. veebruari 2004. aasta otsus 2004/191/EÜ, millega kehtestatakse kolmandate riikide kodanike väljasaatmise otsuste vastastikust tunnustamist käsitleva direktiivi 2001/40/EÜ kohaldamisest tuleneva rahalise tasakaalustamatuse kompenseerimise kriteeriumid ja praktiline kord (ELT L 60, 27.2.2004, lk 55–57)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT L 348, 24.12.2008, lk 98–107)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (ELT L 180, 29.6.2013, lk 31–59)

Viimati muudetud: 09.01.2017

(1) Ühendkuningriik astub Euroopa Liidust välja ja on alates 1. veebruarist 2020 kolmas riik (ELi mittekuuluv riik).