Mitte-ELi kodanikud – pikaajalise elanikuna elamise reeglid
KOKKUVÕTE:
direktiiv 2003/109/EÜ – mitte-ELi kodanike pikaajalise elaniku staatus
MIS ON DIREKTIIVI EESMÄRK?
-
Sellega sätestatakse tingimused, mille kohaselt võib Euroopa Liidu (ELi) riigis vähemalt viis aastat seaduslikult elanud mitte-ELi kodanikule (kolmanda riigi kodanikule*) anda pikaajalise elaniku staatuse või selle staatuse tühistada.
-
Direktiivis määratletakse nende õigused ja valdkonnad, milles neid koheldakse võrdselt ELi kodanikega.
-
Selles tuuakse välja tingimused, mida kohaldatakse juhul, kui nad soovivad minna teise ELi riiki.
PÕHIPUNKTID
-
Pikaajalise elaniku staatuse saamiseks peavad mitte-ELi kodanikud olema elanud ELi riigis viis aastat seaduslikult ja pidevalt.
-
Nende viie aasta arvutamisel on lubatud võtta arvesse äraolekuajad, mille kestus on vähem kui kuus järjestikust kuud ja mis kokku ei ületa kümmet kuud kogu perioodi jooksul.
-
Mitte-ELi kodanikud peavad tõendama, et neil on stabiilne ja korrapärane sissetulek enda ja oma perekonna ülalpidamiseks ning ravikindlustus.
-
Taotluste kohta, millele on lisatud asjaomased dokumendid, peavad siseriiklikud asutused tegema otsuse kuue kuu jooksul taotluse esitamisest.
-
Asutused võivad keelduda elaniku staatuse andmisest avaliku korra ja julgeolekuga seotud põhjustel, kuid mitte majanduslikel kaalutlustel.
-
Edukatele taotlejatele antakse elamisluba, mis kehtib vähemalt viis aastat ja on automaatselt pikendatav.
-
Pikaajalised elanikud võivad kaotada selle staatuse, kui:
-
see on saadud pettuse teel;
-
neile rakendatakse väljasaatmist, sest nad kujutavad tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule;
-
nende äraolek EList kestab 12 järjestikust kuud.
-
Pikaajalisi elanikke koheldakse võrdselt selle riigi kodanikega sellistes valdkondades nagu palgatöö, haridus, sotsiaalkindlustus, maksud ja ühinemisvabadus. ELi riigid võivad teatavatel juhtudel siiski kehtestada piiranguid sellele võrdsele kohtlemisele.
-
Pikaajalised elanikud võivad minna teise ELi riiki, et seal elada, töötada või õppida kauem kui kolm kuud, tingimusel et nad täidavad teatavaid tingimusi. Nende pereliikmed võivad nendega kaasa minna.
-
Asjaomase teabe ELi riikide vaheliseks saatmiseks ja vastuvõtmiseks on olemas riiklikud kontaktpunktid.
-
Käesolevat direktiivi ei kohaldata teatavat liiki mitte-ELi kodanike, nagu üliõpilaste või ajutiselt au pair’i või hooajatöölistena töötavate isikute suhtes.
Käesolevat õigusakti ei kohaldata Ühendkuningriigi (1), Iirimaa ega Taani suhtes, vaid nendes on ette nähtud erikord varjupaiga- ja sisserändepoliitika osas.
Direktiivi muudeti 2011. aastal, et hõlmata rahvusvahelise kaitse alla kuuluvaid mitte-ELi kodanikke, nagu põgenikke ja kodakondsuseta isikuid.
MIS AJAST DIREKTIIVI KOHALDATAKSE?
Direktiivi kohaldatakse alates 23. jaanuarist 2004. ELi riigid pidid selle oma siseriiklikesse õigusaktidesse üle võtma 23. jaanuariks 2006.
TAUST
Lisateave:
* PÕHIMÕISTE
Kolmanda riigi kodanik: isik, kes ei ole ELi riigi kodanik
PÕHIDOKUMENT
Nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (ELT L 16, 23.1.2004, lk 44–53)
Direktiivi 2003/109/EÜ järjestikused muudatused ja parandused on alusdokumenti lisatud. Käesoleval konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.
SEONDUVAD DOKUMENDID
Nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiiv 2004/114/EÜ kolmandate riikide kodanike riiki lubamise kohta õpingute, õpilasvahetuse, tasustamata praktika või vabatahtliku teenistuse eesmärgil (ELT L 375, 23.12.2004, lk 12–18)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/801 kolmandate riikide kodanike teadustegevuse, õpingute, praktika, vabatahtliku teenistuse, õpilasvahetuseprogrammides või haridusprojektides osalemise ja au pair’ina töötamise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta (ELT L 132, 21.5.2016, lk 21–57)
Viimati muudetud: 04.05.2020