14.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 41/1

(1)

Määruse (EL) nr 1380/2013 eesmärk on kaotada järk-järgult tagasiheide kogu liidu kalanduses, kehtestades selliste liikide püügi lossimise kohustuse, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme.

(2)

Vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 1 punktile a kohaldatakse lossimiskohustust lõhepüügi suhtes alates 1. jaanuarist 2015.

(3)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 6 kohaselt võib komisjon kõnealuse määruse artikli 9 alusel kehtestatud mitmeaastaste kavade puudumisel võtta vastu tagasiheitekavad, milles on kindlaks määratud lossimiskohustuse üksikasjad esialgseks kolmeks aastaks ja mida võib pikendada järgmiseks kolmeks aastaks. Need tagasiheitekavad võetakse vastu ühiste soovituste alusel, mille on välja töötanud liikmesriigid koos asjaomaste nõuandekomisjonidega.

(4)

Komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 1396/2014 (2) on kehtestatud tagasiheitekava seoses lõhe, räime, kilu ja tursa püügiga Läänemerel. Kõnealune tagasiheitekava hõlmab muu hulgas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 4 punkti b kohast erandit lossimiskohustusest tursa ja lõhe puhul, kuna nende liikide kõrge ellujäämismäär on teaduslikult tõestatud. Delegeeritud määrus (EL) nr 1396/2014 kaotab kehtivuse 31. detsembril 2017.

(5)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/1139 (3) on kehtestatud Läänemere tursa-, räime- ja kiluvarude püügi mitmeaastane kava. Kõnealune mitmeaastane kava ei hõlma lõhevarusid ega kõnealuse kalavaru püüki Läänemerel.

(6)

Lõhevarude ja Läänemeres selle varude püügi suhtes kohaldatava mitmeaastase kava puudumisel tuleb lossimiskohustuse rakendamise üksikasjad pärast delegeeritud määruse (EL) nr 1396/2014 aegumist vastu võtta uue tagasiheitekava alusel, mis põhineb liikmesriikide esitatud ühisel soovitusel.

(7)

Taanil, Saksamaal, Eestil, Lätil, Leedul, Poolal, Soomel ja Rootsil on otsene huvi kalavarude majandamiseks Läänemerel. Need liikmesriigid esitasid pärast konsulteerimist Läänemere nõuandekomisjoniga 31. mail 2017 komisjonile ühise soovituse (4). Teaduslikud andmed saadi asjaomastelt teadusasutustelt.

(8)

Ühise soovituse kohaselt tuleks delegeeritud määrusega (EL) nr 1396/2014 ettenähtud püünisvõrkude, lõkspüüniste ja mõrdade, rüsade ja seisevnootadega püütud lõhe puhul jätkata lossimiskohustuse erandi kohaldamist pärast 31. detsembrit 2017.

(9)

Ühine soovitus põhineb Läänemere piirkondliku kalandusfoorumi (BALTFISH) esitatud teaduslikel tõenditel kõrge ellujäämismäära kohta, mille on läbi vaadanud kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF). STECF jõudis järeldusele, et kuna sellised püügivahendid sulgevad kala seisva võrgustruktuuri sisse, vastupidiselt püügile nakkevõrgu või õngega, siis võib tõenäoliselt eeldada, et selliste püügivahendite kasutamisel on suremus väike.

(10)

Ühises soovituses käsitletud meetmed on kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 6 ja seepärast tuleks need määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 lõike 3 kohaselt lisada käesolevasse määrusesse.

(11)

Kuna delegeeritud määrus (EL) nr 1396/2014 aegub 31. detsembril 2017, tuleks käesolevat määrust kohaldada alates 1. jaanuarist 2018,

14.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 41/4

(1)

Euroopa Liit peab tagama oma finantssüsteemi ja siseturu ühtsuse ja nõuetekohase toimimise tulemusliku kaitsmise rahapesu ja terrorismi rahastamise eest. Seetõttu on direktiivis (EL) 2015/849 sätestatud, et komisjon peaks kindlaks määrama suure riskiga kolmandad riigid, kelle rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise korras esineb strateegilisi puudusi, mis kujutavad endast märkimisväärset ohtu liidu finantssüsteemile.

(2)

Komisjon peaks sobivate ajavahemike järel üle vaatama delegeeritud määruses (EL) 2016/1675 (2) esitatud kõrge riskiga kolmandate riikide loetelu, et võtta arvesse nende suure riskiga kolmandate riikide tehtud edusamme seoses strateegiliste puuduste kõrvaldamisega nende rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise korras. Komisjon peaks võtma oma hinnangutes arvesse uut teavet, mis on saadud rahvusvahelistelt organisatsioonidelt ja standardite kehtestajatelt, näiteks rahapesuvastase töökonna teabeallikatelt. Kõnealuse teabe põhjal peaks komisjon määrama kindlaks ka täiendavad suure riskiga kolmandad riigid, kelle rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise korras esineb strateegilisi puudusi.

(3)

Kooskõlas direktiivis (EL) 2015/849 sätestatud kriteeriumidega võttis komisjon arvesse uusimat kättesaadavat teavet, eriti rahapesuvastase töökonna hiljutist avalikku avaldust ja rahapesuvastase töökonna dokumenti „Rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaste eeskirjade üleilmse täitmise tõhustamine: pidev töö“ ning rahapesuvastase töökonna rahvusvahelise koostöö järelevalve aruandeid seoses üksikutest kolmandatest riikidest lähtuva ohuga, vastavalt direktiivi (EL) 2015/849 artikli 9 lõikele 4.

(4)

Rahapesuvastane töökond on leidnud, et Sri Lanka, Trinidadi ja Tobago ning Tuneesia rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise korras on rahvusvahelist finantssüsteemi ohustavad strateegilised puudused, mille lahendamiseks on nad koos rahapesuvastase töökonnaga töötanud välja tegevuskava.

(5)

Võttes arvesse rahvusvahelise finantssüsteemi kõrget integratsioonitaset, tihedat sidet turuosalistega, liitu ja sellest välja suunatud piiriüleste tehingute suurt mahtu ning turu avatuse määra, on komisjon seisukohal, et iga rahapesu ja terrorismi rahastamisega seotud oht rahvusvahelisele finantssüsteemile on ohuks ka liidu finantssüsteemile.

(6)

Komisjoni analüüsi käigus tehti uusima asjakohase teabe alusel kindlaks, et Sri Lankat, Trinidadi ja Tobagot ning Tuneesiat tuleks käsitada selliste kolmandate riikidena, kelle riiklikus rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise korras on strateegilised puudused, mis kujutavad endast märkimisväärset ohtu liidu finantssüsteemile, vastavalt direktiivi (EL) 2015/849 artiklis 9 sätestatud kriteeriumidele. Need riigid on aga esitanud kirjalikult kõrgetasemelise poliitilise kohustuse tegeleda tuvastatud puudustega ja on töötanud koos rahapesuvastase töökonnaga välja tegevuskava, mis võimaldaks täita direktiivis (EL) 2015/849 sätestatud nõuded. Komisjon hindab nende riikide staatust uuesti, võttes arvesse eespool nimetatud kohustuse täitmist.

(7)

Seepärast tuleks delegeeritud määrust (EL) 2016/1675 vastavalt muuta,

14.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 41/6

(1)

Ainet 2,2-bis(4-hüdroksüfenüül)propaan (CASi nr 0000080-05–7), üldtuntud kui bisfenool A (edaspidi „BPA“), kasutatakse teatavate toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud materjalide ja esemete valmistamisel, nagu polükarbonaatplast ning lakkides ja pinnakattevahendites kasutatavad epoksüvaigud. BPA võib materjalist või esemest migreeruda sellega kokkupuutuvasse toitu, mille tagajärjel puutuvad kõnealuste toitude tarbijad BPAga kokku.

(2)

BPA kasutamine monomeerina plastmaterjalide ja -esemete tootmisel on lubatud komisjoni määrusega (EL) nr 10/2011 (2). Loa saamise tingimusena kohaldatakse BPA suhtes migratsiooni konkreetset piirnormi 0,6 mg BPAd toidu kilogrammi kohta (mg/kg), mis põhineb toidu teaduskomitee varasemal hindamisel (3). Euroopa Toiduohutusamet (edaspidi „toiduohutusamet“) on vaadanud läbi teaduslikud andmed ja ajakohastanud oma arvamust BPA kohta 2006 (4)., 2008 (5)., 2010 (6). ja 2011 (7). aastal. Ettevaatuspõhimõtte alusel on kehtestatud BPA kasutamise keeld polükarbonaadist imikutoitmispudelite valmistamisel.

(3)

Pärast seda, kui toiduohutusamet oli 2011. aastal avaldanud BPAd käsitleva teadusliku nõuande, tõdes kõnealune amet, et tema 2006. aasta arvamuses esitatud kokkupuutehinnangut tuleb ajakohastada, võttes arvesse uusi andmeid, ning et tuleks uurida ka toidu kaudu kokkupuutumise asjakohasust muude kokkupuuteviiside taustal. Toiduohutusamet otsustas teha BPA täieliku uuestihindamise, mis põhineb kõige uuematel teaduslikel tõenditel. Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 (8) artikli 29 lõike 1 punktiga b palus toiduohutusamet 2012. aastal toiduga kokkupuutuvate materjalide, ensüümide, lõhna- ja maitseainete ning abiainete teaduskomisjonil (CEF) esitada teadusliku arvamuse toidus leiduva BPA tõttu rahvatervist ähvardavate riskide kohta.

(4)

Toiduohutusamet võttis vastu arvamuse 11. detsembril 2014, (9) olles läbi vaadanud kättesaadavad andmed ja teadusuuringud, mis olid avaldatud aastatel 2006–2012, ning samuti mõned 2013. aastal kättesaadavad uuringud. Kõnealuses arvamuses tegi toiduohutusamet kahe põlvkonna hiirtel tehtud uuringus kriitilise näitajana kindlaks neerude keskmise kaalu suhtelise muutuse ja arvutas võrdlusdoosi (alumine usalduspiir) (BMDL10) 8 960 μg kehamassi kilogrammi kohta päevas. Toiduohutusamet sai kasutada uusi toksikokineetilisi andmeid, mille alusel on võimalik andmete täpsem ainespetsiifiline ekstrapoleerimine loomadelt inimestele, ning kehtestas inimeste ekvivalentdoosiks 609 μg kehamassi kilogrammi kohta päevas. Inimeste ekvivalentdoosi kasutati lähtepunktina tervisepõhise suunisväärtuse kehtestamisel BPA jaoks.

(5)

Kõnealuse tervisepõhise suunisväärtuse kehtestamisel kohaldas toiduohutusamet liikidevaheliste erinevuste puhul määramatustegurit 2,5 ja liigisiseste erinevuste puhul määramatustegurit 10. Lisaks, et võtta arvesse määramatust seoses BPA võimalike tervisemõjudega rinnanäärmetele, suguelunditele, ainevahetus-, neurokäitumus- ja immuunsüsteemile, kohaldas toiduohutusamet tegurit 6. Sellest tulenevalt kohaldati summaarset määramatustegurit 150, mille alusel kehtestati uus lubatav päevadoos (TDI) 4 μg kehamassi kilogrammi kohta päevas. Toiduohutusamet määras lubatava päevadoosi siiski ajutise lubatava päevadoosina, kuni selguvad USA Toidu- ja Ravimiameti (edaspidi „NTP/FDA“) riikliku toksikoloogiaprogrammi raames tehtava uuringu tulemused, milles käsitletakse BPAga seotud kroonilist mürgisust närilistel.

(6)

Toiduohutusamet märkis, et kokkupuude BPAga toidu kaudu on väiksem ajutisest lubatud päevadoosist, ning järeldas, et hinnangulisel kokkupuutetasemel ei kujuta BPA ohtu tervisele. Lisaks kokkupuutele toidu kaudu hindas toiduohutusamet 11. detsembril 2014 vastu võetud arvamuses ka muid kokkupuuteallikaid. Muud kui toidu kaudu kokkupuutumise allikad hõlmavad kokkupuudet õhu kaudu, tolmu allaneelamist ning naha kaudu imendumist termopaberi ja kosmeetikatoodete kasutamisel. Teaduskomisjon järeldas, et kõige ulatuslikuma kokkupuutega rühmades, millesse kuuluvad imikud, lapsed ja noorukid, on toidu ja muude allikate kaudu BPAga summaarse kokkupuute puhul keskmised hinnangud väiksemad ajutisest lubatud päevadoosist, ning et hinnangulisel summaarse kokkupuute tasemel on BPA oht tervisele vähene.

(7)

Pärast 2014. aastal avaldatud toiduohutusameti arvamust tuleks ajakohastada migratsiooni konkreetset piirnormi plastmaterjalide ja -esemete puhul, et võtta arvesse uut ajutist lubatud päevadoosi. Migratsiooni konkreetse piirnormi kehtestamisel lähtutakse tavapärasest kokkupuutest, mille puhul eeldatakse, et 60 kg kehakaaluga isik tarbib päevas 1 kg toiduaineid, ning et kogu kokkupuude tuleneb toiduga kokku puutuvatest materjalidest. Määruse (EÜ) nr 1935/2004 artikli 5 lõike 1 punktis e on sätestatud, et teatavate koostisosade toitu või toidu pinnale migreerumise konkreetsete piirnormide määramisel tuleb võtta arvesse ka muid kokkupuute võimalusi nende koostisosadega. Toiduohutusamet märkis, et kokkupuude BPAga muude allikate kui toidu kaudu võib mõne elanikkonnarühma puhul moodustada olulise osa üldisest kokkupuutest ning et lisaks kõnealustele muudele kui toidukaudsetele BPA allikatele leiti, et mitme elanikkonnarühma puhul toimub oluline kokkupuude BPAga konserveerimata liha ja lihatoodete kaudu. Sellistel juhtudel, kui võimalik üldine kokkupuude ainega võib oluliselt suureneda muude kokkupuuteallikate kui toiduga kokku puutuvate materjalide tõttu, ei ole asjakohane määrata kogu lubatud päevadoosi toiduga kokku puutuvatele materjalidele, vaid nende puhul tuleks kasutada madalamat väärtust.

(8)

Kui toiduga kokku puutuvate materjalide jaotustegurite määramisel lähtuda tavapärastest eeldustest, sealhulgas sellest, et üldine kokkupuude ei ületa ajutist lubatud päevadoosi ja määramatusfaktor kõnealuse doosi tuletamisel on 150, ning võttes arvesse toiduohutusameti arvamuses esitatud andmeid muude kui toiduga kokku puutuvate materjalide kaudu BPAga kokkupuutumise allikate kohta, peetakse migratsiooni konkreetse piirnormi kehtestamisel asjakohaseks jaotusfaktorit 20 %. Seepärast tuleks ajutise lubatud päevadoosi, jaotusfaktori ja kokkupuute-eelduse alusel plastmaterjalide ja -esemete puhul kehtestada migratsiooni konkreetseks piirnormiks 0,05 mg BPAd toidu kilogrammi kohta (mg/kg), millega tagatakse, et BPAga kokkupuute tase jääb allapoole ajutist lubatud päevadoosi ega ohusta inimeste tervist.

(9)

Kuigi BPA suhtes kehtestatud migratsiooni konkreetne piirnorm, mille puhul võetakse arvesse toiduohutusameti arvamust, on aluseks toiduga kokkupuutuvatest materjalidest pärinevast BPAst tulenevate riskide üldjuhtimisele, on arvamuses kindlaks tehtud veel teisigi ebamäärasusi. Toiduohutusamet märkis 2016. aastal (10) kahe uue uuringu puhul, milles käsitleti BPA seost arenguga seotud immuuntoksilisusega, et nendes uuringutes esitatud uued tõendid lisanduvad andmetele BPAst põhjustatud arenguga seotud immuuntoksilisuse kohta. Arvestades teaduslikku ebakindlust ja võimaliku kahjuliku mõju olemust, eelkõige mõju arengule, tuleks võtta rohkem ettevaatusabinõusid haavatavamate elanikkonnarühmade suhtes, eelkõige imikute ja väikelaste suhtes, kuna nende puhul võivad arenguhäired olla pöördumatud ja kesta kogu elu.

(10)

Määruse (EÜ) nr 178/2002 artiklis 7 osutatud ettevaatuspõhimõtte alusel on lubatud kättesaadava asjakohase teabe alusel võtta ajutisi meetmeid, kuni saadakse tulemused kestva ebakindluse asjus, tehakse täiendav riskihindamine ja vaadatakse meede mõistliku ajavahemiku jooksul läbi.

(11)

Komisjonil on õigus võtta BPA kasutamise suhtes ennetavaid meetmeid ettevaatuspõhimõtte alusel, mida kohaldatakse olukorras, kus valitseb teaduslik ebakindlus, isegi kui riski, eelkõige inimeste tervisele ei ole veel täielikult tõendatud. Ennetava meetmena ei tohiks kasutada BPAd polükarbonaadist joogitopside või -pudelite tootmiseks, mis on ette nähtud imikutele ja väikelastele, nagu need on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 609/2013 (11).

(12)

Lisaks sellele, et BPAd kasutatakse toiduga kokku puutuvates plastmaterjalides, kasutatakse seda ulatuslikult epoksüvaikudes, mis on ette nähtud lakkide ja pinnakattevahendite jaoks, mida kantakse eelkõige toidu jaoks ettenähtud konservikarpide sisepinnale. Kuigi plastmaterjalides ja -esemetes sisalduva BPA suhtes on vastu võetud määruse (EÜ) nr 1935/2004 artiklis 5 ette nähtud erimeetmed, ei ole liidu tasandil vastu võetud meetmeid lakkides ja pinnakattevahendites sisalduva BPA suhtes. Vastavalt kõnealuse määruse artiklile 6 on liikmesriikidel olnud võimalik säilitada või vastu võtta siseriiklikke sätteid BPA kasutamise kohta lakkides ja pinnakattevahendites, tingimusel et need meetmed on kooskõlas aluslepingute sätetega.

(13)

Kuna toiduga kokku puutuvates materjalides leiduva BPA suhtes kohaldatakse liikmesriikides erinevaid riigisiseseid meetmeid, millest ettevõtjate teadete kohaselt tulenevad tehnilised ja praktilised takistused, ning võttes arvesse toiduohutusameti 2014. aasta arvamuses kindlaks tehtud BPAga kokkupuute osa konservtoidu kaudu ning BPA ulatuslikku kasutamist epoksüvaikudes, mis on ette nähtud toidu konservikarpidele kantavate lakkide ja pinnakattevahendite jaoks, on asjakohane kehtestada piirangud ka BPA kasutamisele lakkides ja pinnakattevahendites.

(14)

Sama eeldus, mis kehtib plastmaterjalidest ja -esemetest eralduva BPAga kokkupuute kohta, kehtib ka lakkide ja pinnakattevahendite puhul. Selleks et tagada siseturu tõhus toimimine ning inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse, tuleks plastmaterjalidest ja -esemetest eralduva BPA suhtes kehtestatud migratsiooni konkreetset piirnormi kohaldada BPAga toodetud lakkide ja pinnakattevahendite suhtes, mis on kantud materjalidele ja esemetele. Kuigi BPAd võib kasutada imikutele ja väikelastele ettenähtud toidu pakendites, ei tohiks BPA migreeruda lakkidest ja pinnakattevahenditest, mida kantakse sellistele materjalidele ja esemetele, mis on spetsiaalselt ette nähtud kokku puutuma imikutele ja väikelastele ettenähtud toiduga, millele on osutatud määruses (EL) nr 609/2013 ning milleks on imiku piimasegu, jätkupiimasegu, teraviljapõhine töödeldud toit, imikutoit, meditsiinilisel näidustusel kasutamiseks ettenähtud toit, mis on ette nähtud imikute ja väikelaste toitumisvajaduste rahuldamiseks, piimal põhinevad joogid ja sarnased väikelastele ettenähtud tooted.

(15)

Koos lakkide ja pinnakattevahendite suhtes kehtestatavate piirangutega on vaja määratleda ka eeskirjad kõnealuste piirangute täitmise kontrollimiseks. Eelkõige tuleks kehtestada eeskirjad migreerumise kontrollimise ja selle kontrolli tulemuse väljendamise kohta. Seepärast on asjakohane kehtestada sellised eeskirjad, mille alusel kontrollitakse materjalidele ja esemetele kantud lakkide ja pinnakattevahendite vastavust piirangutele, kui need lakid ja pinnakattevahendid on toodetud BPAga.

(16)

Määrusega (EL) nr 10/2011 on kehtestatud ulatuslik raamistik, kuidas kontrollida toiduga kokkupuutuvate plastmaterjalide vastavust kehtestatud piirangutele, sealhulgas eeskirjad migratsioonikatse tulemuste väljendamise kohta. Kuna materjalidele ja esemetele kantud lakkidel ja pinnakattevahenditel ei ole eriomadusi, mis nõuaksid erinevate või konkreetsemate sätete kehtestamist, on asjakohane laiendada määruses (EL) nr 10/2011 sätestatud eeskirjade kohaldamist, et kontrollida materjalidele ja esemetele kantud lakkide ja pinnakattevahendite vastavust kehtestatud piirangutele.

(17)

Määruse (EÜ) nr 1935/2004 artikli 16 lõike 1 kohaselt tuleb erimeetmetega hõlmatud materjalidele ja esemetele lisada kirjalik vastavusdeklaratsioon, millega tõendatakse, et need vastavad nende suhtes kohaldatavatele eeskirjadele Lakitud või pinnakattevahendiga kaetud materjali või eseme tootmisel peaks vastutav ettevõtja kinnitama vastavusdeklaratsiooniga vastavust kohaldatavatele eeskirjadele ning tegema selle kättesaadavaks oma klientidele. Tagamaks, et deklaratsioonis on piisavalt teavet vastavuse kontrollimiseks, on asjakohane määrata kindlaks teave, mida tuleb deklaratsioonis esitada. Samuti peaksid vastavust kohaldatavatele eeskirjadele saama kontrollida pädevad asutused. Seepärast peaksid ettevõtjad olema kohustatud tegema pädevatele asutustele kättesaadavaks asjakohased tõendavad dokumendid, mis kinnitavad vastavusdeklaratsiooni.

(18)

Tagamaks, et ettevõtjatel oleks piisavalt aega kohandada oma tootmisprotsesse piirangute järgimiseks, ning haldus- ja finantskoormuse vähendamiseks, mida selline kohandamine võib kaasa tuua, on asjakohane lükata edasi käesoleva määruse kohaldamist ja lubada jätta kuni varude lõppemiseni turule materjalid ja esemed, mis on seaduslikult turule lastud enne käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva.

(19)

Seepärast tuleks määrust (EL) nr 10/2011 vastavalt muuta.

(20)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas alalise taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee arvamusega,

14.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 41/13

(1)

Komisjon vaatas läbi Hispaania esitatud määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 105 kohase taotluse saada heakskiit kaitstud päritolunimetuse „Pla i Llevant“ spetsifikaadi muudatusele.

(2)

Komisjon avaldas vastavalt määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 97 lõikele 3 tootespetsifikaadi muutmise heakskiitmise taotluse Euroopa Liidu Teatajas  (2).

(3)

Komisjonile ei esitatud ühtki määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 98 kohast vastuväidet.

(4)

Seega tuleks tootespetsifikaadi muutmine vastavalt määruse (EL) nr 1308/2013 artiklile 99 heaks kiita.

(5)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas põllumajandusturgude ühise korralduse komitee arvamusega,

14.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 41/14

(1)

Vastavalt määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 97 lõigetele 2 ja 3 vaatas komisjon läbi Madalmaade taotluse registreerida nimetus „Mergelland“ ja see avaldati Euroopa Liidu Teatajas  (2).

(2)

Komisjonile ei esitatud ühtki määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 98 kohast vastuväidet.

(3)

Vastavalt määruse (EL) nr 1308/2013 artiklile 99 tuleks võtta nimetus „Mergelland“ kaitse alla ja kanda see registrisse, millele on osutatud kõnealuse määruse artiklis 104.

(4)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas põllumajandusturgude ühise korralduse komitee arvamusega,