20.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 84/1

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 924/2009 (3) on koos Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 260/2012 (4) äärmiselt oluline sellise ühtse euromaksete piirkonna (SEPA) loomisel, kus ei tehta vahet piiriülestel ja riigisisestel euromaksetel. Määruse (EL) nr 260/2012 põhieesmärk on üleminek riigisiseste kreedit- ja otsekorralduste skeemidelt ühtlustatud SEPA kreedit- ja otsekorralduste skeemidele ning muu hulgas anda liidu kodanikele üks rahvusvaheline pangakontonumber (IBAN), mida saab kasutada kõikide eurodes tehtavate SEPA kreedit- ja otsekorralduste puhul.

(2)

Määruses (EL) nr 260/2012 on sätestatud, et SEPA-le minnakse üle 2014. aasta 1. veebruariks, et anda makseteenuse pakkujatele ja makseteenuse kasutajatele piisavalt aega, et muuta oma protsessid vastavaks tehnilistele nõuetele, mis on seotud üleminekuga SEPA kreedit- ja otsekorraldustele.

(3)

Pärast määruse (EL) nr 260/2012 vastuvõtmist on komisjon ja Euroopa Keskpank SEPA-le üleminekul tehtud edusamme tähelepanelikult jälginud. Peetud on mitu kohtumist liikmesriikide, riikide avaliku sektori asutuste ja turuosalistega. Euroopa Keskpank on avaldanud regulaarselt SEPA-le üleminekut käsitlevaid eduaruandeid, mille aluseks on riikide keskpankade kogutud makseandmed. Kõnealuste aruannete järgi on üleminek mitmes euroala liikmesriigis kulgenud ladusalt ning kreeditkorralduste puhul on näitaja praegu peaaegu 100 %. Suurem osa makseteenuse pakkujaid on teatanud, et vastavad juba SEPA nõuetele. Mitmes teises liikmesriigis on üleminekunäitajad aga oodatust kehvemad. Eelkõige kehtib see otsekorralduste kohta.

(4)

14. mail 2013. aastal rõhutas majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu oma järeldustes taas SEPA-le ülemineku tähtsust. Märgiti ka, et SEPA-le üleminek ei ole kaugeltki lõppenud ja et kõik turuosalised peavad kohe tegema jõupingutusi, et lõpetada SEPA-le üleminek tähtajaks. Vastu võeti tegevuskava, milles kutsuti kauplejaid, äriühinguid, VKEsid ja ametiasutusi võtma kiiresti vajalikke konkreetseid meetmeid, et kohandada oma protsesse ning edastada klientidele oma rahvusvaheline pangakonto number.

(5)

Kuigi Euroopa Keskpank, liikmesriigid, liikmesriikide avaliku sektori asutused ja mitmed turuosalised on viimastel kuudel teinud märkimisväärseid jõupingutusi, näitab värskeim üleminekut käsitlev statistika, et SEPA kreeditkorralduste puhul kasvas üldine üleminekunäitaja euroalal 2013. aasta juuni 40 %-lt 2013. aasta novembriks üksnes ligikaudu 64 %-le ning et SEPA otsekorralduste puhul oli näitaja vaid 26 %. Riikide andmetest nähtub, et kuigi mitu liikmesriiki tegi edusamme, on olulise osa liikmesriikide näitajad siiski oodatust tunduvalt kehvemad. Seetõttu on väga ebatõenäoline, et kõik turuosalised vastavad 2014. aasta 1. veebruariks SEPA nõuetele.

(6)

Alates 2014. aasta 1. veebruarist peavad pangad ja teised makseteenuse pakkujad keelduma juriidiliste kohustuste tõttu SEPA-le mittevastavate kreedit- ja otsekorralduste töötlemisest, kuigi tehniliselt saaksid nad neid makseid töödelda nagu praegu, kasutades SEPA kreedit- ja otsekorralduste kõrval edasi varasemaid olemasolevaid skeeme. Kui SEPA kreedit- ja otsekorraldustele ei minda täielikult üle, ei saa seega välistada makseviivitusi. Need võivad mõjutada kõiki makseteenuse kasutajaid, eelkõige VKEsid ja tarbijaid.

(7)

Äärmiselt tähtis on vältida tarbetuid maksehäireid, mis tulenevad asjaolust, et SEPA-le ei ole 2014. aasta 1. veebruariks täielikult üle mindud. Makseteenuse pakkujatel tuleks seetõttu lubada piiratud aja jooksul jätkata SEPA kreedit- ja otsekorralduste kõrval maksete töötlemist ka varasemate makseskeemide raames nagu praegu. Seega tuleks kehtestada üleminekuperiood, mil maksete töötlemisel on lubatud jätkata paralleelselt eri vormingute kasutamist. Praeguseid üleminekunäitajaid ja ülemineku eeldatavat tempot arvesse võttes võib lugeda asjakohaseks ühekordset kuue kuu pikkust täiendavat üleminekuperioodi. Sellist SEPA-le mittevastavate varasemate süsteemide ajutist kasutamist peaks pidama erakorraliseks meetmeks ning see peaks kestma võimalikult lühikest aega, sest integreeritud makseturust täie kasu saamiseks on vaja kiiret ja terviklikku üleminekut. Oluline on ajaliselt piirata makseteenuse pakkujate kulusid, mis on seotud SEPA süsteemi kõrval jätkuvalt ka varasemate makseskeemide kasutamisega. Need makseteenuse pakkujad, kes on SEPA-le juba täielikult üle läinud, võivad kaaluda üleminekuperioodil konverteerimisteenuse pakkumist makseteenuse kasutajatele, kes ei ole seda veel teinud. Üleminekuperioodil ei peaks liikmesriigid karistama SEPA-le mittevastavaid makseid töötlevaid makseteenuse pakkujaid ja mitte üle läinud makseteenuse kasutajaid.

(8)

Mitu suurt otsekorralduste kasutajat on öelnud, et kavatsevad SEPA-le üle minna veidi enne tähtaega. Üleminekuprojektide edasilükkamine võib tekitada ajutisi probleeme laekuvate maksete ja rahavoogudega ning seega ka asjaomaste ettevõtjate likviidsuspositsioonis. Laiulatuslik hiline üleminek võib tekitada ka teatavaid kitsaskohti – eelkõige pankadele ja tarkvara müüjatele, kellel tuleb võib-olla silmitsi seista suutlikkuse piirangutega. Täiendav aeg uue süsteemi sammsammuliseks kasutuselevõtuks võimaldaks rohkem järkjärgulist lähenemisviisi. Nendel turuosalistel, kes ei ole veel SEPA nõuete täitmiseks vajalike kohanduste tegemist alustanud, palutakse teha seda võimalikult ruttu. Need turuosalised, kes on oma makseprotsesside muutmist juba alustanud, peaksid aga ülemineku lõpule viima võimalikult kiiresti.

(9)

Kuna üldine eesmärk on koordineeritud ja terviklik üleminek, on asjakohane, et üleminekuperioodi rakendatakse nii kreedit- kui ka otsekorralduste puhul. Kui kreeditkorralduste ja otsekorralduste puhul kasutataks erinevaid üleminekuperioode, põhjustaks see tarbijate, makseteenuse pakkujate, VKEde ja muude makseteenuse kasutajate seas segadust.

(10)

Õiguskindluse huvides ja selleks, et vältida määruse (EL) nr 260/2012 kohaldamise mis tahes katkestamist, on vaja, et käesolev määrus jõustuks kiiremas korras ja et seda kohaldataks tagasiulatuvalt alates 31. jaanuarist 2014.

(11)

Küsimuse kiireloomulisuse tõttu on hädavajalik teha erand kaheksa nädala pikkusest ajavahemikust, millele viidatakse Euroopa Liidu lepingule, Euroopa Liidu toimimise lepingule ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingule lisatud protokolli nr 1 (riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus) artiklis 4.

(12)

Seetõttu tuleks määrust (EL) nr 260/2012 vastavalt muuta,

20.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 84/4

(1)

Liit on alates 14. novembrist 1997 pärast nõukogu otsuse 86/238/EMÜ vastuvõtmist (2) olnud rahvusvahelise Atlandi tuunikala kaitse konventsiooni (ICCATi konventsiooni) osaline.

(2)

ICCATi konventsioon loob Atlandi ookeanis ja sellega seotud meredes leiduva tuuni ja sellele lähedaste liikide kaitse ja majandamise piirkondadevahelise koostööraamistiku Rahvusvahelise Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjoni (edaspidi „ICCAT”) asutamise ja selle poolt vastu võetavate kaitse- ja majandusmeetmete soovituste kaudu. Nimetatud meetmed saavad konventsiooniosalistele siduvaks.

(3)

ICCAT võttis 1998. aastal vastu resolutsiooni 98–18, milles käsitletakse suurte laevade poolt konventsiooni alal teostatavat teatamata ja reguleerimata tuunipüüki. Kõnealuses resolutsioonis sätestati menetlus nende riikide kindlaksmääramiseks, kelle laevad püüdsid tuuni ja sellele lähedasi liike viisil, mis vähendas ICCATi kaitse- ja majandamismeetmete tõhusust. Resolutsioonis määrati kindlaks ka võetavad meetmed, mis vajaduse korral hõlmavad mittediskrimineerivaid piiravaid kaubandusmeetmeid, et kõnealuste riikide laevad ei jätkaks sellist kalapüügitava.

(4)

Pärast resolutsiooni 98–18 vastuvõtmist tegi ICCAT kindlaks, et Boliivia, Kambodža, Ekvatoriaal-Guinea, Gruusia ja Sierra Leone on riigid, kelle laevad püüavad atlandi suursilm-tuuni (Thunnus obesus) viisil, mis vähendab selle organisatsiooni poolt võetavate kaitse- ja majandamismeetmete tõhusust. ICCAT põhistas oma järeldusi püüki, kauplemist ja laevade tegevust puudutavate andmetega.

(5)

Seepärast soovitas ICCATi konventsiooni osalistel võtta kooskõlas resolutsiooni 98–18 sätetega asjakohased meetmed, et keelustada atlandi suursilm-tuuni ja sellest valmistatud mis tahes toodete import eespool nimetatud riikidest.

(6)

Nõukogu määrusega (EÜ) nr 827/2004 (3) keelustati 2004. aastal Boliiviast, Kambodžast, Ekvatoriaal-Guineast, Gruusiast ja Sierra Leonest pärineva atlandi suursilm-tuuni import liitu.

(7)

2004. aastal toimunud 14. eriistungil tunnustas ICCAT Kambodža, Ekvatoriaal-Guinea ja Sierra Leone püüdlusi ICCATi osutatud probleemide lahendamiseks ja soovitas lõpetada kolme kõnealuse riigi suhtes kohaldatavad piiravad kaubandusmeetmed seoses atlandi suursilm-tuuniga ja sellest tehtud toodetega.

(8)

Sellest tulenevalt muudeti määrust (EÜ) nr 827/2004 nõukogu määrusega (EÜ) nr 919/2005 (4) nii, et tühistati Kambodžast, Ekvatoriaal-Guineast ja Sierra Leonest pärineva atlandi suursilm-tuuni ja sellest tehtud toodete impordikeeld liitu. Muudadatuse tulemusel keelustab määrus (EÜ) nr 827/2004 kõnealuse impordi üksnes Boliiviast ja Gruusiast.

(9)

ICCAT tunnustas oma 2011. aastal toimunud 22. iga-aastasel istungil Boliivia ja Gruusia püüdlusi ja kõnealuste riikide võetud meetmeid ning võttis vastu resolutsiooni 11–19, millega tühistatakse Boliiviale ja Gruusiale seni kehtinud keeld importida atlandi suursilm-tuuni ja sellest tehtud tooteid.

(10)

Määrus (EÜ) nr 827/2004 tuleks seetõttu kehtetuks tunnistada,

20.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 84/6

(1)

Liit ja selle liikmesriigid on seadnud eesmärgiks võidelda pettuste, kelmuste, korruptsiooni ja muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse, sealhulgas sigarettide salakaubanduse ja võltsimise vastu. Liidu tasandil ja liikmesriikide asutuste vahel tuleks tagada tihe ja pidev koostöö ning koordineerimine, et parandada kulutuste pikaajalist mõju ja vältida kattumist.

(2)

Meetmed, mille eesmärk on tagada parem teave, eriotstarbeline koolitus, sealhulgas õiguse võrdlevad uuringud, või tehniline ja teaduslik abi, aitavad oluliselt kaasa liidu finantshuvide kaitsmisele ning samal ajal kaitse samaväärse taseme saavutamisele kogu liidus.

(3)

Selliste tegevuste varasem rahaline toetus Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse nr 804/2004/EÜ (3) (Heraklese programm) (mida muudeti ja mille kehtivust pikendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega nr 878/2007/EÜ (4) (programm Herakles II)) kaudu on aidanud tugevdada liidu ja liikmesriikide meetmeid võitluses pettuste, kelmuste, korruptsiooni ja muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu.

(4)

Komisjon on koostanud programmi Herakles II tulemuste kohta hinnangu, milles antakse aru programmi sisenditest ja väljunditest.

(5)

Komisjon teostas 2011. aastal mõju hindamise, et hinnata programmi jätkamise vajadust.

(6)

Selleks et jätkata ja arendada veelgi edasi liidu ja liikmesriikide tasandi meetmeid võitlemiseks pettuste, kelmuste, korruptsiooni ja muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse, sealhulgas sigarettide salakaubanduse ja võltsimise vastu, ning võttes arvesse ka uusi väljakutseid eelarvekärbete kontekstis, tuleks vastu võtta uus programm (edaspidi „programm”).

(7)

Programmi rakendamisel tuleks võtta arvesse soovitusi ja meetmeid, mis esitati komisjoni 6. juuni 2013. aasta teatises „Sigarettide salakaubanduse ja tubakatoodete ebaseadusliku kaubanduse muude vormide vastase võitluse hoogustamine – terviklik ELi strateegia”.

(8)

Programmi tuleks rakendada täielikus kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL, Euratom) nr 966/2012 (5). Kõnealuse määruse kohaselt rahastatakse toetustega meedet, mis on kavandatud selleks, et aidata saavutada liidu poliitika osaks olev eesmärk, ning selle ainus eesmärk ei ole seadmete ostmine.

(9)

Programmis võivad osaleda ühinevad riigid, kandidaatriigid ja potentsiaalsed kandidaatriigid, kes saavad abi ühinemiseelse strateegia raames, samuti Euroopa naabruspoliitika partnerriigid tingimusel, et nimetatud riigid on saavutanud piisava taseme asjakohaste õigusaktide ja haldusmeetodite lähendamisel liidu õigusaktidele ja haldusmeetoditele, kooskõlas üldpõhimõtete ja -tingimustega, mis on nimetatud riikide Euroopa Liidu programmides osalemise suhtes kehtestatud vastavates raamlepingutes, assotsiatsiooninõukogu otsustes või teistes samalaadsetes lepingutes, nagu ka Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riigid, kes osalevad Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP).

(10)

Komisjon peaks esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule sõltumatu vahehindamise aruande programmi elluviimise kohta, samuti lõpliku hindamise aruande programmi tulemuste saavutamise kohta. Lisaks peaks komisjon igal aastal esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule teabe programmi rakendamise, sealhulgas rahastatud meetmete tulemuste ning programmi kooskõla ja vastastikuse täiendavuse kohta muude programmide ja meetmetega liidu tasandil.

(11)

Käesolev määrus järgib subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Programm hõlbustab koostööd liikmesriikide ning komisjoni ja liikmesriikide vahel, et kaitsta liidu finantshuve, kasutades vahendeid tõhusamalt, kui seda saaks teha liikmesriigi tasandil. Liidu tasandi meede on vajalik ja põhjendatud, sest see toetab ilmselgelt liikmesriike tervikuna, et kaitsta liidu üldeelarvet ja nende endi riigieelarvet, ning ergutab ühiste liidu struktuuride kasutamist, et suurendada koostööd ja teabevahetust pädevate asutuste vahel. Programm ei tohiks siiski minna vastuollu liikmesriikide kohustustega.

(12)

Programm peaks kestma seitse aastat, et ühitada selle kestus mitmeaastase finantsraamistiku omaga, mis on sätestatud nõukogu määruses (EL, Euratom) nr 1311/2013 (6).

(13)

Rahaliste vahendite paindlikuks eraldamiseks tuleks komisjonile anda kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, et muuta kõnealuste rahaliste vahendite suunavat jaotust. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(14)

Komisjon peaks vastu võtma iga-aastased tööprogrammid, mis sisaldavad rahastatavaid meetmeid, valiku- ja hindamiskriteeriumeid ning nõuetekohaselt põhjendatud erandjuhtusid, nagu näiteks erandjuhud seoses liikmesriikidega, mille puhul Euroopa Liidu finantshuvide seisukohast esineb märkimisväärne risk, ning mille korral on kaasrahastamise ülemmääraks 90 % rahastamiskõlblikest kuludest. Komisjon peaks liikmesriikidega arutama käesoleva määruse kohaldamist ning tegema seda kelmuste ennetamise kooskõlastamist käsitleva nõuandekomitee raames, mis on asutatud komisjoni otsusega 94/140/EÜ (7).

(15)

Liikmesriigid peaksid püüdma tugevdada oma rahalist osalust programmi raames antud toetuste kaasrahastamisel.

(16)

Komisjon peaks võtma vajalikke meetmeid, millega tagatakse, et iga-aastased tööprogrammid on kooskõlas teiste liidu rahastatavate programmidega ja täiendavad neid, eelkõige tolli valdkonnas, misläbi tugevdatakse programmi meetmete üldist mõju ja hoitakse ära programmi kattumine teiste programmidega.

(17)

Käesoleva määrusega kehtestatakse programmi kestuseks rahastamispakett, mis on iga-aastase eelarvemenetluse käigus Euroopa Parlamendile ja nõukogule peamiseks juhiseks 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta) (8) punkti 17 tähenduses.

(18)

Euroopa Liidu finantshuve tuleks kogu kulutsükli vältel kaitsta proportsionaalsete meetmetega, mis hõlmavad rikkumisjuhtumite ärahoidmist, avastamist ja uurimist, samuti kaduma läinud, alusetult väljamakstud või ebaõigesti kasutatud summade tagasinõudmist ning vajaduse korral haldus- ja rahalisi karistusi.

(19)

Otsus nr 804/2004/EÜ tuleks tunnistada kehtetuks. Vastu tuleks võtta üleminekumeetmed, et võimaldada nimetatud otsuse alusel rakendatavate meetmetega seonduvate rahaliste kohustuste ning otsuses sätestatud aruandluskohustuste täitmine.

(20)

On asjakohane tagada sujuv üleminek nii, et programmi Herakles II ja käesoleva programmi vahel ei toimuks katkestust, ning on asjakohane ühitada programmi kestus nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 1311/2013 kestusega. Seetõttu tuleks programmi kohaldada alates 1. jaanuarist 2014,

a)

meetmete väljatöötamine liidu ja liikmesriikide tasandil, et võidelda pettuste, kelmuste, korruptsiooni ja liidu finantshuve kahjustava muu ebaseadusliku tegevuse, sealhulgas sigarettide salakaubanduse ja võltsimise vastu;

b)

riikidevahelise koostöö ja koordineerimise süvendamine liidu tasandil liikmesriikide asutuste, komisjoni ja Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) vahel ning eriti piiriüleste operatsioonide tulemuslikkuse ja tõhususe suurendamine;

c)

pettuste, kelmuste, korruptsiooni ja mis tahes muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse tõhus ennetamine, pakkudes ühist erikoolitust riiklike ja piirkondlike haldusasutuste töötajatele ning teistele sidusrühmadele.

a)

ühismeetmete ja piiriüleste operatsioonide käigus avastatud pettusjuhtumite järel toimunud arestimised, konfiskeerimised ja sissenõutud summad;

b)

kaasrahastatud tehniliste seadmete lisandväärtus ja tulemuslik kasutamine;

c)

liikmesriikidevaheline teabevahetus tehnilise materjaliga saadud tulemuste kohta;

d)

koolituste arv ja liik, sealhulgas erikoolituste arv.

a)

parandada pettuste, kelmuste, ja muu ebaseadusliku tegevuse ennetamise ja uurimise senist taset, tõhustades riikide- ja valdkondadevahelist koostööd;

b)

tugevdada liidu finantshuvide kaitset pettuste ja kelmuste eest, hõlbustades teabe, kogemuste ja parimate tavade vahetamist, sealhulgas töötajate vahetust;

c)

tugevdada pettuste, kelmuste ja muu ebaseadusliku tegevuse vastast võitlust, andes tehnilist abi ja tegevustoetust riikide uurimisasutustele ning eriti tolli- ja õiguskaitseasutustele;

d)

vähendada pettuste, kelmuste, korruptsiooni ja muu ebaseadusliku tegevuse poolt praegu teadaolevalt avaldatavat ohtu liidu finantshuvidele eesmärgiga ohjeldada varimajanduse arengut peamistes riskivaldkondades, nagu organiseeritud pettused, sealhulgas sigarettide salakaubavedu ja võltsimine;

e)

parandada spetsiifilise õigusliku ja kohtuliku kaitse arendamise taset liidu finantshuvide kaitsmisel pettuste ja kelmuste eest, edendades võrdleva õiguse analüüse.

a)

artikli 7 lõikes 1 osutatud osaleva riigi riiklikud või piirkondlikud haldusasutused, mis edendavad liidu tasandi meetmete tugevdamist eesmärgiga kaitsta liidu finantshuve;

b)

teadus- ja haridusasutused ning mittetulundusühendused, tingimusel et nad on asutatud artikli 7 lõikes 1 osutatud osalevas riigis, tegutsenud seal vähemalt ühe aasta ning edendavad liidu tasandi meetmete tugevdamist, et kaitsta liidu finantshuve.

a)

ühinevad riigid, kandidaatriigid ja potentsiaalsed kandidaatriigid, kes saavad abi ühinemiseelse strateegia raames, kooskõlas üldpõhimõtete ja -tingimustega, mis on kehtestatud nimetatud riikide liidu programmides osalemise suhtes asjaomastes raamlepingutes, assotsiatsiooninõukogu otsustes või muudes samalaadsetes lepingutes;

b)

Euroopa naabruspoliitika partnerriigid tingimusel, et nimetatud riigid on saavutanud piisava taseme asjakohaste õigusaktide ja haldusmeetodite ühtlustamisel liidu õigusaktide ja haldusmeetoditega. Asjaomased partnerriigid osalevad programmis kooskõlas sätetega, mis määratakse nimetatud riikidega kindlaks pärast seda, kui on sõlmitud nende liidu programmides osalemist käsitlevad raamlepingud;

c)

Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riigid, kes osalevad Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) kooskõlas Euroopa Majanduspiirkonna lepingus sätestatud tingimustega.

a)

eriotstarbeline tehniline abi liikmesriikide pädevatele asutustele ühe või enama järgmise meetme kaudu:

b)

kohandatud erikoolituse ja riskianalüüsi käsitlevate koolitusseminaride ning vajaduse korral konverentside korraldamine, millel on üks või enam järgmistest eesmärkidest:

c)

igasugune muu tegevus, mis ei ole hõlmatud käesoleva artikli punktidega a või b ning mis on ette nähtud artiklis 11 osutatud iga-aastastes tööprogrammides, mis on vajalik vastavalt artiklites 3, 4 ja 5 sätestatud üld-, eri- ja tegevuseesmärkide täitmiseks.

a)

toetused;

b)

avalikud hanked;

c)

programmi tegevuses osalemisega seotud kulude hüvitamine artikli 7 lõikes 3 osutatud esindajatele.

a)

hiljemalt 31. detsembriks 2017 sõltumatu vahehindamise aruande, milles käsitletakse kõikide meetmete eesmärkide saavutamist, tulemusi ja mõjusid, vahendite kasutamise tulemuslikkust ja tõhusust ja selle lisandväärtust liidu jaoks, pidades silmas otsuse tegemist meetmete uuendamise, muutmise või peatamise kohta; vahehindamise aruandes käsitletakse ka programmi lihtsustamise võimalusi, selle sisemist ja välist ühtsust, kõikide eesmärkide jätkuvat asjakohasust ning meetmete panust aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvuga seotud liidu prioriteetide saavutamisse; samuti võetakse selles arvesse programmi Herakles II eesmärkide saavutamise hindamise tulemusi;

b)

hiljemalt 31 detsembriks 2021 lõpliku hindamisaruande programmi eesmärkide saavutamise, sealhulgas selle lisandväärtuse kohta; lisaks hinnatakse programmi pikaajalisi mõjusid ning mõjude jätkusuutlikkust, et võtta seda arvesse järgmise programmi võimaliku uuendamise, muutmise või peatamise üle otsustamisel.

20.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 84/14

(1)

Nõukogu määrus (EMÜ) nr 1601/91 (3) ja komisjoni määrus (EÜ) nr 122/94 (4) on osutunud edukaks aromatiseeritud veinide, aromatiseeritud veinijookide ja aromatiseeritud veinikokteilide (edaspidi „aromatiseeritud veinitooted”) sektori reguleerimisel. Pidades silmas tehnilisi uuendusi, turu arengut ja tarbijate kasvavaid ootusi, on sellegipoolest vaja ajakohastada eeskirju, mida kohaldatakse teatavate aromatiseeritud veinitoodete määratlemise, kirjeldamise, esitlemise, märgistamise ja geograafiliste tähiste kaitse suhtes, võttes samas arvesse veinitoodete valmistamise tavasid.

(2)

Lissaboni lepingu jõustumise tõttu on vaja teha lisamuudatusi, et viia komisjonile määruse (EMÜ) nr 1601/91 kohaselt antud volitused vastavusse Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping”) artiklitega 290 ja 291. Arvestades nende muudatuste ulatust, on asjakohane tunnistada määrus (EMÜ) nr 1601/91 kehtetuks ja asendada see käesoleva määrusega. Määrusega (EÜ) nr 122/94 lisati eeskirjad mõnede aromatiseeritud veinitoodete suhtes kohaldatavate lõhna- ja maitseühendite ning alkoholi lisamise kohta ning selguse tagamiseks tuleks need lisada käesolevasse määrusesse.

(3)

Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse aromatiseeritud veinitoodete esitlemise ja märgistamise suhtes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1169/2011 (5).

(4)

Aromatiseeritud veinitooted on olulised liidu tarbijatele, tootjatele ja põllumajandussektorile. Aromatiseeritud veinitoodete suhtes kohaldatavad meetmed peaksid aitama saavutada tarbijakaitse kõrge taseme, turu läbipaistvuse ja ausa konkurentsi ning vältima ebaausat tegevust. Võttes jätkuvalt arvesse aromatiseeritud veinitoodete valmistamise tavasid ning kasvavat nõudmist tarbijakaitse ja teabe järele, kaitsevad võetavad meetmed liidus valmistatavate aromatiseeritud veinitoodete head mainet nii sise- kui ka maailmaturul. Toodete puhul, kus tehnoloogilised uuendused tagavad parema kvaliteedi, tuleks selliste uuendustega arvestada, kui see ei mõjuta asjaomaste aromatiseeritud veinitoodete traditsioonilisi omadusi.

(5)

Aromatiseeritud veinitoodete valmistamine on liidu põllumajandussektori oluline turuväljund, mida tuleks rõhutada õigusliku raamistikuga.

(6)

Tarbijate huvides tuleks käesolevat määrust kohaldada kõigi liidus turule lastavate aromatiseeritud veinitoodete suhtes, olenemata sellest, kas need on valmistatud liikmesriikides või kolmandates riikides. Selleks et säilitada ja parandada liidus valmistatud aromatiseeritud veinitoodete mainet maailmaturul, tuleks käesolevas määruses sätestatud eeskirju kohaldada ka liidus ekspordiks toodetavate aromatiseeritud veinitoodete suhtes.

(7)

Aromatiseeritud veinitooteid käsitlevate liidu õigusaktide selguse ja läbipaistvuse tagamiseks on vaja selgelt määratleda nende õigusaktidega hõlmatud tooted, aromatiseeritud veinitoodete valmistamise, kirjeldamise, esitlemise ja märgistamise kriteeriumid ning eelkõige müüginimetused. Kehtestada tuleks ka sellised erieeskirjad vabatahtliku päritolu märgistuse kohta, mis täiendavad määruses (EL) nr 1169/2011 sätestatud eeskirju. Selliste eeskirjade kehtestamisega on tootmisahela kõik etapid reguleeritud; see kaitseb tarbijaid ning neid teavitatakse nõuetekohaselt.

(8)

Aromatiseeritud veinitoodete määratlused peaksid jätkuvalt järgima traditsioonilisi kvaliteedinõudeid, kuid neid tuleks tehnoloogia arengu tõttu uuendada ja täiustada.

(9)

Aromatiseeritud veinitooteid tuleks valmistada kooskõlas teatavate eeskirjade ja piirangutega, mis tagavad, et tarbijate ootustele vastatakse kvaliteedi ja valmistamisviiside osas. Rahvusvaheliste standardite täitmiseks kõnealuses valdkonnas tuleks kehtestada asjakohased valmistamisviisid ning komisjon peaks üldreeglina võtma arvesse Rahvusvahelise Veiniameti (OIV) soovitatud ja avaldatud meetodeid.

(10)

Aromatiseeritud veinitoodete suhtes tuleks kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1333/2008 (6) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1334/2008 (7).

(11)

Lisaks sellele peaks aromatiseeritud veinitoodete valmistamisel kasutatav etüülalkohol olema üksnes põllumajanduslikku päritolu, et vastata tarbijate ootustele ja traditsioonilisele kvaliteedile. See tagab ühtlasi turuväljundi põhilistele põllumajandussaadustele.

(12)

Arvestades aromatiseeritud veinitoodete sektori olulisust ja keerulisust, on asjakohane sätestada aromatiseeritud veinitoodete kirjeldamiseks ja esitlemiseks erieeskirjad, mis täiendavad määruses (EL) nr 1169/2011 sätestatud märgistamise eeskirju. Kõnealused erieeskirjad peaksid hoidma ära aromatiseeritud veinitoodete müüginimetuste kuritarvitamise toodete puhul, mis ei vasta käesolevas määruses sätestatud nõuetele.

(13)

Selleks et teha nimetused tarbijale arusaadavamaks, peaks olema võimalik lisada käesolevas määruses sätestatud müüginimetustele toote üldtuntud nimetus määruse (EL) nr 1169/2011 tähenduses.

(14)

Nõukogu määrust (EÜ) nr 834/2007 (8) kohaldatakse muu hulgas töödeldud põllumajandustoodete suhtes, mis on ette nähtud toiduna kasutamiseks, sealhulgas aromatiseeritud veinitoodete suhtes. Seetõttu võib nimetatud määruses ja selle alusel vastu võetud õigusaktides sätestatud nõuetele vastavaid aromatiseeritud veinitooteid turule lasta aromatiseeritud maheveinitoodetena.

(15)

Liikmesriikidel peaks kvaliteedipoliitikat rakendades ja selleks, et võimaldada saavutada geograafilise tähisega aromatiseeritud veinitoodete head kvaliteeti, olema võimalik võtta oma territooriumil valmistatud geograafilise tähisega aromatiseeritud veinitoodete jaoks vastu rangemad valmistamise, kirjeldamise, esitlemise ja märgistamise eeskirjad, kui on sätestatud käesolevas määruses, niivõrd kuivõrd need eeskirjad on vastavuses liidu õigusega.

(16)

Võttes arvesse, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 110/2008, (9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1151/2012 (10) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013 (11) sätted geograafiliste tähiste kohta ei kehti aromatiseeritud veinitoodete kohta, tuleks sätestada aromatiseeritud veinitoodete geograafiliste tähiste kaitse erieeskirjad. Kasutada tuleks geograafilisi tähiseid, mis näitavad aromatiseeritud veinitoote pärinemist mingi riigi territooriumilt või territooriumi teatud piirkonnast või paikkonnast, kui aromatiseeritud veinitoote omadus, maine või mõni muu tunnus on olulisel määral seostatav toote geograafilise päritoluga, ning komisjon peaks selliseid geograafilisi tähiseid registreerima.

(17)

Käesolevas määruses tuleks sätestada kolmandate riikide ja liidu geograafiliste tähiste registreerimise, nendega seonduvate nõuete täitmise, geograafiliste tähiste muutmise ja võimaliku kehtetuks tunnistamise kord.

(18)

Käesoleva määruse järgimise eest peaksid vastutama liikmesriikide ametiasutused ning tuleks kehtestada vastav kord, et komisjonil oleks võimalik jälgida ja kontrollida määruse täitmist.

(19)

Selleks et täiendada või muuta käesoleva määruse vähem olulisi osi, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte seoses aromatiseeritud veinitoodete valmistamise protsesside kehtestamisega; geograafiliste piirkondade piiritlemise kriteeriumide ning geograafilistes piirkondades veinitoodete valmistamise eeskirjade, piirangute ja eranditega; tingimustega, mille kohaselt võib toote tehniline kirjeldus sisaldada lisanõudeid; juhtude määratlemisega, millal üksiktootja võib taotleda geograafilise tähise kaitset, ning piirangutega sellise taotleja kategooria suhtes, kes võib taotleda geograafilise tähise kaitset; nende tingimuste kehtestamisega, mida tuleb järgida geograafilise tähise kaitse taotlemisel, komisjonipoolse kontrolli puhul, vastuväidete esitamise menetluse ning geograafiliste tähiste muutmise ja kehtetuks tunnistamise menetluste puhul; piiriülestele taotlustele kohaldatavate tingimuste kehtestamisega; taotluse või nõude esitamise kuupäevaga, millest alates kaitse tekib või muudatus kohaldub; tingimuste kehtestamisega tootespetsifikaatide muutmiseks, sealhulgas selliste tingimuste kehtestamisega, mille esinemisel peetakse muudatust vähem oluliseks, ning muudatuste taotlemise ja heakskiitmise tingimuste kehtestamisega, mille puhul ei ole vaja koonddokumenti muuta; kaitstud nimetusele laienevate piirangutega; liikmesriikide ja komisjoni vahel vahetatava teabe laadiga, teavitamise viisiga, teabele juurdepääsu õigusi või teabesüsteemide avalikkusele kättesaadavaks tegemist käsitlevate eeskirjadega ning sellise teabe avaldamise tingimustega. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning nõuetekohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(20)

Selleks et tagada käesoleva määruse rakendamiseks ühetaolised tingimused seoses aromatiseeritud veinitoodete koostise määramise analüüsimeetoditega; geograafilise tähise kaitse andmise ja sellest keeldumise otsustega; olemasoleva geograafilise tähise ja kehtestatava geograafilise tähise kaitse kehtetuks tunnistamise otsustega; geograafilise tähisega kaitstud toote tootespetsifikaadis vähem oluliste muudatuste tegemise taotluse rahuldamise otsustega; tootespetsifikaadis esitatava geograafilise tähise määratlusega seonduva teabega; geograafilise tähise kaitse andmise või sellest keeldumise otsuste avalikkusele kättesaadavaks tegemise viisidega; piiriüleste taotluste esitamisega; liikmesriikide tehtava kontrolliga; geograafilise tähise kaitse taotluse või muutmise taotluse, sh nende vastuvõetavuse kontrollimise menetlemise eeskirjadega, olemasolevatele geograafilistele tähistele vastuväidete esitamise taotluste, sh nende vastuvõetavuse menetlemise ning olemasolevate geograafiliste tähiste kehtetuks tunnistamise või muutmise ja nendega seonduva teabe esitamise menetlemise eeskirjadega; liikmesriikide tehtava haldus- ja kohapealse kontrolli eeskirjadega; liikmesriikide ja komisjoni vahel toimuva teabevahetuse sätte kohaldamiseks vajaliku teabe esitamise eeskirjadega; esitatava teabe haldamise korraga, teabe sisu, vormi, esitamise ajastamise, sageduse ning tähtpäevadega ja liikmesriikidele, kolmandate riikide pädevatele asutustele ning üldsusele teabe ning dokumentide edastamise või kättesaadavaks tegemise korraga tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (12).

(21)

Komisjon peaks rakendusaktidega ning nende eripära arvestades määrust (EL) nr 182/2011 kohaldamata avaldama koonddokumendi Euroopa Liidu Teatajas, otsustama, kas lükata geograafilise tähise kaitse taotlus tagasi kui vastuvõetamatu, ning looma käesoleva määruse alusel kaitstud geograafiliste tähiste registri ja seda pidama, pidades sealhulgas olemasolevate geograafiliste tähiste registrisse kandmise või registrist kustutamise nimekirja.

(22)

Üleminek määruses (EMÜ) nr 1601/91 sätestatud eeskirjadelt käesoleva määruse eeskirjadele võib põhjustada raskusi, mida käesolevas määruses ei käsitleta. Seepärast tuleks komisjonile anda õigus võtta vastu vajalikke üleminekumeetmeid.

(23)

Määruses (EMÜ) nr 1601/91 sätestatud eeskirjadelt käesolevas määruses sätestatud eeskirjadele sujuvaks üleminekuks tuleks jätta piisavalt aega ning näha ette asjakohane menetlus. Igal juhul tuleks lubada olemasolevate varude turustamist pärast käesoleva määruse kohaldamist kuni nende varude ammendumiseni.

(24)

Kuna käesoleva määruse eesmärki kehtestada aromatiseeritud veinitoodete määratlemise, kirjeldamise, esitlemise ja märgistamise ning samuti nende geograafiliste tähiste kaitse eeskirjad ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda selle ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

a)

aromatiseeritud veinid,

b)

aromatiseeritud veinijoogid,

c)

aromatiseeritud veinikokteilid.

a)

mis on saadud ühest või enamast viinamarjasaadusest, mis on määratletud määruse (EL) nr 1308/2013 II lisa IV osa punktis 5 ning VII lisa II osa punktides 1 ja 3–9, välja arvatud retsina vein;

b)

mille koostises punktis a osutatud viinamarjasaadused moodustavad vähemalt 75 % toote kogumahust;

c)

millele võib olla lisatud alkoholi;

d)

millele võib olla lisatud värvaineid;

e)

millesse võib olla lisatud viinamarjavirret, osaliselt kääritatud viinamarjavirret või mõlemat;

f)

mis võib olla magustatud;

g)

mille tegelik alkoholisisaldus mahuprotsentides on vähemalt 14,5 mahuprotsenti ja alla 22 mahuprotsendi ning üldalkoholisisaldus mahuprotsentides on vähemalt 17,5 mahuprotsenti.

a)

mis on saadud ühest või enamast viinamarjasaadusest, mis on määratletud määruse (EL) nr 1308/2013 VII lisa II osa punktides 1, 2 ja 4–9, välja arvatud veinid, millele on valmistamise käigus lisatud alkoholi, ja retsina vein;

b)

mille koostises punktis a osutatud viinamarjasaadused moodustavad vähemalt 50 % toote kogumahust;

c)

millele ei ole lisatud alkoholi, välja arvatud juhul, kui II lisas on sätestatud teisiti;

d)

millele võib olla lisatud värvaineid;

e)

millesse võib olla lisatud viinamarjavirret, osaliselt kääritatud viinamarjavirret või mõlemat;

f)

mis võib olla magustatud;

g)

mille tegelik alkoholisisaldus mahuprotsentides on vähemalt 4,5 mahuprotsenti ja alla 14,5 mahuprotsendi.

a)

mis on saadud ühest või enamast viinamarjasaadusest, mis on määratletud määruse (EL) nr 1308/2013 VII lisa II osa punktides 1, 2 ja 4–11, välja arvatud veinid, millele on valmistamise käigus lisatud alkoholi, ja retsina vein;

b)

mille koostises punktis a osutatud viinamarjasaadused moodustavad vähemalt 50 % toote kogumahust;

c)

millele ei ole lisatud alkoholi;

d)

millele võib olla lisatud värvaineid;

e)

mis võib olla magustatud;

f)

mille tegelik alkoholisisaldus mahuprotsentides on üle 1,2 mahuprotsendi ja alla 10 mahuprotsendi.

a)

kaitstavat nimetust;

b)

taotleja nime ja aadressi;

c)

lõikes 2 osutatud tootespetsifikaati ning

d)

koonddokumenti, milles esitatakse kokkuvõte lõikes 2 osutatud tootespetsifikaadist.

a)

kaitstav nimetus;

b)

toote kirjeldus, eelkõige selle põhiliste analüütiliste omaduste kirjeldus ning märge organoleptiliste omaduste kohta;

c)

vajaduse korral valmistamise protsess ja spetsifikatsioon, samuti toote valmistamisel kehtivad asjakohased piirangud;

d)

asjaomase geograafilise piirkonna piiritlus;

e)

üksikasjad, mis näitavad artikli 2 punktis 3 osutatud seoseid;

f)

liidu või riigisiseses õiguses sätestatud või liikmesriikide poolt ette nähtud juhtudel kaitstud geograafilist tähist haldava organisatsiooni kehtestatud kohaldatavad nõuded, võttes arvesse asjaolu, et sellised nõuded peavad olema objektiivsed ja mittediskrimineerivad ja vastama liidu õigusele;

g)

märge peamise tooraine kohta, millest aromatiseeritud veinitoode on saadud;

h)

tootespetsifikaatide tingimuste täitmist kontrollivate asutuste või organite nimi ja aadress ning nende konkreetsed ülesanded.

a)

avaldab ta koonddokumendi ja tootespetsifikaadi vähemalt Internetis ning

b)

esitab komisjonile kaitsetaotluse, mis sisaldab järgmist teavet:

a)

hetkeolukorda liidus, eelkõige tarbimispiirkondades;

b)

asjakohast liidu või riigisisest õigust.

a)

kaitstud nimetuse otsese või kaudse kaubanduslikul eesmärgil kasutamise eest

b)

väärkasutuse, imiteerimise või seoste tekitamise eest ka siis, kui toote või teenuse tegelik päritolu on näidatud või kui kaitstud nimetus on tõlgitud, transkribeeritud või translitereeritud või sellele on lisatud väljend „stiil”, „liik”, „meetod”, „valmistatud nagu”, „imitatsioon”, „maitse”, „samasugune” või muu samalaadne väljend;

c)

muude toote lähtekohta, päritolu, laadi või olulisi omadusi käsitlevate valede või eksitavate märgete eest, mis esitatakse asjaomase veinitoote sise- või välispakendil, reklaammaterjalides või tootega seotud dokumentides, ning selliste pakendite kasutamise eest, mis võivad jätta toote päritolust vale mulje;

d)

mis tahes muu tegevuse eest, mis võib tarbijale jätta vale mulje toote tegeliku päritolu kohta.

a)

artiklis 22 osutatud pädev asutus või

b)

üks või mitu kontrolliorganit, kes vastutavad kontrollimise eest määruse (EÜ) nr 882/2004 artikli 2 teise lõike punkti 5 tähenduses ja kes tegutsevad toote sertifitseerimise asutusena kooskõlas kõnealuse määruse artiklis 5 sätestatud nõuetega.

a)

kolmanda riigi määratud üks või mitu ametiasutust või

b)

üks või mitu sertifitseerimisasutust.

a)

artikli 10 lõikes 1 ette nähtud tehnilised toimikud;

b)

riigisisesed otsused heakskiitmise kohta.

a)

asjaomase geograafilise piirkonna piiritlemise kriteeriumid ning

b)

piiritletud geograafilises piirkonnas veinitoodete valmistamise eeskirjad, piirangud ja erandid.

a)

määramaks kindlaks juhud, millal üksiktootja võib taotleda geograafilise tähise kaitset;

b)

määramaks kindlaks piirangud sellise taotleja kategooria suhtes, kes võib taotleda geograafilise tähise kaitset;

c)

kehtestamaks tingimused, mida tuleb geograafilise tähise kaitse taotlemisega seoses järgida, komisjonipoolne kontroll, vastuväidete esitamise menetlus ning geograafiliste tähiste muutmise ja kehtetuks tunnistamise menetlused;

d)

kehtestamaks piirüleste taotluste suhtes kohaldatavad tingimused;

e)

määramaks taotluse või nõude esitamise kuupäev;

f)

määramaks kaitse alguse kuupäeva;

g)

kehtestamaks tingimused, mille kohaselt käsitatakse muudatust väikesena artikli 24 lõike 2 tähenduses;

h)

määramaks kuupäeva, mil muudatus jõustub;

i)

kehtestamaks käesoleva määruse alusel kaitstud geograafilise tähise tootespetsifikaadi muutmise taotluse esitamise ja heakskiitmise tingimused, kui selline taotlus ei hõlma muudatusi artikli 10 lõike 1 punktis d osutatud koonddokumendis.

a)

tootespetsifikaadis esitatavat teavet geograafilise piirkonna ja lõpptoote vahelise seose kohta, millele on osutatud artikli 2 punktis 3;

b)

artiklis 16 osutatud kaitse andmise või tagasilükkamise otsuste avalikkusele kättesaadavaks tegemise viise;

c)

piirüleste taotluste esitamist;

d)

liikmesriikide tehtavaid kontrolle, sealhulgas analüüsid.

a)

näidisdokumentide ja edastamisvormidega;

b)

tähtaegadega;

c)

faktide, tõendite ja tõendavate dokumentide üksikasjadega, mis tuleb esitada koos taotluse või nõudega.

a)

esitatava teabe laad ja liik;

b)

teavitamise viis;

c)

eeskirjad seoses juurdepääsuõigustega kättesaadavaks tehtud teabele või teabesüsteemidele;

d)

teabe avaldamise tingimused ja vahendid.

a)

eeskirjad käesoleva artikli kohaldamiseks vajaliku teabe esitamise kohta;

b)

esitatava teabe haldamise korra, samuti eeskirjad teatiste sisu, vormi, ajastuse, sageduse ja tähtaegade kohta;

c)

teabe või dokumentide liikmesriikidele, kolmandate riikide pädevatele asutustele ja avalikkusele edastamise ja kättesaadavaks tegemise kohta.

20.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 84/35

(1)

Nõukogu määrusega (EÜ) nr 774/94 (2) antakse komisjonile volitused kõnealuse määruse teatavate sätete rakendamiseks.

(2)

Seoses Lissaboni lepingu jõustumisega tuleks viia komisjonile määruse (EÜ) nr 774/94 alusel antud volitused vastavusse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklitega 290 ja 291.

(3)

Määruse (EÜ) nr 774/94 teatavate mitteolemuslike osade täiendamiseks või muutmiseks peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte seoses kõnealuse määruse muudatuste vastuvõtmisega, kui kvoodisüsteemi mahte ja muid tingimusi kohandatakse, eelkõige nõukogu otsusega sõlmida kokkulepe ühe või mitme kolmanda riigiga. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(4)

Selleks et tagada määruse (EÜ) nr 774/94 ühetaolised rakendamistingimused seoses kõnealuses määruses osutatud kvoodisüsteemi haldamiseks vajalike eeskirjadega, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (3).

(5)

Seetõttu tuleks määrust (EÜ) nr 774/94 vastavalt muuta,

1)

Artiklid 7 ja 8 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 7

Komisjon võtab rakendusaktidega vastu vajalikud eeskirjad käesolevas määruses osutatud kvoodisüsteemi haldamiseks ning vajaduse korral:

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 8b lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 8

Rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks ja kui Euroopa Parlament ja nõukogu või nõukogu kohandavad käesolevas määruses osutatud kvoodisüsteemi mahte ja muid tingimusi, eelkõige nõukogu otsusega sõlmida kokkulepe ühe või mitme kolmanda riigiga, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 8a vastu delegeeritud õigusakte sellest tingitud käesoleva määruse muudatuste kohta.”

2)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 8a

1.   Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.   Artiklis 8 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 9. aprillist 2014. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3.   Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 8 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.   Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.   Artikli 8 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 8b

1.   Komisjoni abistab põllumajandusturgude ühise korralduse komitee, mis on loodud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013 (4) artikliga 229. Nimetatud komitee on komitee Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 182/2011 (5) tähenduses.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

3.   Kui komitee arvamus saadakse kirjaliku menetlusega, lõpetatakse nimetatud menetlus ilma tulemust saavutamata, kui arvamuse esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul komitee eesistuja nii otsustab või kui vähemalt veerand komitee liikmetest seda taotleb.

20.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 84/38

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 510/2011 (3) artikli 13 lõike 1 kohaselt vaatab komisjon läbi meetodid, mis on vajalikud 2020. aastaks kehtestatud sihttaseme (147 g CO2/km) saavutamiseks, eelkõige kõnealuse määruse I lisas sätestatud valemid ja artiklis 11 sätestatud erandid, kui uue sihtaseme saavutatavus on kinnitatud. Käesolev määrus peaks olema konkurentsi seisukohast võimalikult neutraalne ning sellega tuleks tagada sotsiaalne õiglus ja säästvus.

(2)

Süsinikdioksiidi heite ja kütusetarbimise vahelist seost silmas pidades on väikeste tarbesõidukite süsinikdioksiidi heite vähendamise meetodite kindlaksmääramisega võimalik kulutõhusalt vähendada ka kütusetarbimist ja sellega seotud kulusid selliste sõidukite omanikele.

(3)

On asjakohane selgitada, et sihttaseme 147 g CO2/km järgimise kontrollimiseks tuleks jätkata süsinikdioksiidi heitkoguste mõõtmist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 715/2007 (4) ning selle rakendusmeetmetele ja innovatiivsetele tehnoloogialahendustele.

(4)

Mõju hindamise tarbeks tehtud tehnilise analüüsi kohaselt on sihttaseme 147 g CO2/km saavutamiseks vajalik tehnoloogia olemas ning heitkoguseid saab vajalikul määral vähendada väiksemate kuludega, kui prognoositi eelmises tehnilises analüüsis, mis viidi läbi enne määruse (EL) nr 510/2011 vastuvõtmist. Lisaks on vahe uute väikeste tarbesõidukite praeguse keskmise süsinikdioksiidi eriheite taseme ja sihttaseme 147 g CO2/km vahel vähenenud. Seepärast on leidnud kinnitust, et 2020. aastaks on võimalik kõnealune sihttase saavutada.

(5)

Pidades silmas ebaproportsionaalset mõju, mida sõiduki kasulikkuse alusel kindlaksmääratud eriheite sihttaseme järgimine avaldab kõige väiksematele autotootjatele, suurt halduskoormust, mis on seotud erandite kehtestamisega, ning marginaalset kasu, mida saadakse selliste tootjate müüdavate sõidukite süsinikdioksiidi heite vähenemisest, ei tohiks eriheite sihttaset ja ülemäärase heite maksu kohaldada tootjate suhtes, kes toodavad aastas alla 1 000 liidus registreeritud uue väikese tarbesõiduki.

(6)

Väiketootjatele erandite tegemise korda peaks lihtsustama, et muuta paindlikumaks tingimused seoses tähtajaga, mille jooksul tootja peab erandit taotlema ja komisjon erandi tegema.

(7)

Selleks et autotööstus saaks teha pikaajalisi investeeringuid ja viia läbi uuendusi, oleks soovitav esitada teavet selle kohta, kuidas määrust (EL) nr 510/2011 tuleks seoses 2020. aastale järgneva perioodiga muuta. Selline teave peaks põhinema hinnangul selle kohta, mil määral tuleb heidet liidu pikaajaliste kliimaeesmärkide saavutamiseks vähendada ning milline on mõju väikeste tarbesõidukite süsinikdioksiidi heite kulutõhusaks vähendamiseks vajaliku tehnoloogia väljatöötamisele. Komisjon peaks aastaks 2015 kõnealused aspektid läbi vaatama ning esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande oma järeldustest. Aruanne peaks asjakohasel juhul sisaldama ettepanekuid määruse (EL) nr 510/2011 muutmiseks eesmärgiga kehtestada süsinikdioksiidi heite sihttasemed uutele väikestele tarbesõidukitele 2020. aastale järgnevaks perioodiks, hõlmates võimaliku realistliku ja saavutatava sihttaseme kindlaksmääramist aastaks 2025, mis põhineks põhjalikul mõju hindamisel, mille puhul võetakse arvesse väikseid tarbesõidukeid tootvate ettevõtete ja nendega seotud tööstusharude jätkuvat konkurentsivõimet, säilitades samas selge liikumise heitkoguste vähendamise suunas kooskõlas liidu pikaajaliste kliimaeesmärkidega. Selliste ettepanekute väljatöötamisel peaks komisjon tagama, et need on konkurentsi seisukohast võimalikult neutraalsed, sotsiaalselt õiglased ja säästvad.

(8)

Energiavarustuse ning sõidukite tootmise ja kasutusest kõrvaldamisega seotud kasvuhoonegaaside heide moodustab märkimisväärse osa praegusest üldisest maanteetranspordi süsinikdioksiidi jalajäljest, ning tõenäoliselt kasvab selle tähtsus edaspidi märkimisväärselt. Seetõttu tuleks rakendada poliitikameetmeid tootjate suunamiseks optimaalsete lahenduste poole, võttes eriti arvesse sõidukitele mõeldud energia, näiteks elektrienergia ja alternatiivkütuste tootmisega seonduvat kasvuhoonegaaside heidet, ja tagada, et selline tarneahela varasematel etappidel tekkiv heide ei kahandaks määruse (EL) nr 510/2011 eesmärgiks oleva, sõidukite kasutamisega seotud energiatarbimise täiustamisest saadavat kasu.

(9)

Määruse (EL) nr 510/2011 artikli 13 lõike 3 kohaselt peab komisjon avaldama aruande sõiduki katteala ja kasuliku koormuse andmete kättesaadavuse ja nende kasutamise kohta kasulikkuse parameetrina, et määrata kindlaks süsinikdioksiidi eriheite sihttasemed määruse (EL) nr 510/2011 I lisas esitatud valemite põhjal. Kuigi kõnealused andmed on kättesaadavad ning nende võimalikku kasutamist on käsitletud mõjuhinnangus, on jõutud järeldusele, et väikestele tarbesõidukitele 2020. aastaks kehtestatud sihttaseme saavutamiseks on kulutõhusam jätkata sõidukorras sõiduki massi kasutamist kasulikkuse parameetrina.

(10)

Asjakohane on jätkata sellise lähenemisviisi kohaldamist, mille kohaselt kehtestatakse väikese tarbesõiduki süsinikdioksiidi heite sihttase kõnealuse tarbesõiduki kasulikkuse ja määruse (EL) nr 510/2011 I lisas esitatud valemite põhjal arvutatud süsinikdioksiidi heite sihttaseme vahelise lineaarse seose põhjal, kuna see võimaldab säilitada mitmekesisuse väikeste tarbesõidukite turul ning tootjad saavad arvesse võtta tarbijate erinevaid vajadusi, vältides sel viisil põhjendamatuid konkurentsimoonutusi. Siiski on asjakohane kõnealust lähenemisviisi ajakohastada, et võtta arvesse uute väikeste tarbesõidukite viimaseid kättesaadavaid registreerimisandmeid.

(11)

Komisjon hindas oma mõjuhinnangus sõiduki katteala andmete kättesaadavust ja sõiduki katteala kasutamist kasulikkuse parameetrina määruse (EL) nr 510/2011 I lisas esitatud valemites. Selle hinnangu põhjal jõudis komisjon järeldusele, et 2020. aasta sihttaseme arvutamise valemis tuleks kasulikkuse parameetrina kasutada massi.

(12)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 443/2009 (5) kohaselt peab komisjon tegema mõju hindamise katsemenetluste läbivaatamiseks, et asjakohaselt kajastada sõiduautode süsinikdioksiidi heite tegelikke muutusi. Määrusega (EL) nr 510/2011 laieneb katsemenetluste läbivaatamine ka väikestele tarbesõidukitele. On vaja muuta praegu kasutatavat uut Euroopa sõidutsüklit (New European Driving Cycle – NEDC), et tagada selle vastavus tegelikele sõidutingimustele ja hoida ära süsinikdioksiidi heite ja kütusekulu alahindamist. Võimalikult kiiresti tuleks kokku leppida uue, realistlikuma ja usaldusväärsema katsemenetluse suhtes. Selle suunas liigutakse ÜRO Euroopa Majanduskomisjonis väikesõidukite ülemaailmse ühtlustatud katsemenetluse (Worldwide harmonized Light vehicles Test Procedure – WLTP) väljatöötamise raames. Tagamaks et uute sõiduautode ja uute väikeste tarbesõidukite puhul tootja lubatud süsinikdioksiidi eriheite näitajad vastaksid paremini autode heitkoguste näitajatele tavapärastes kasutustingimustes, tuleks WLTP esimesel võimalusel kasutusele võtta. Seepärast on määruse (EL) nr 510/2011 I lisas kehtestatud 2020. aasta heitenormid, mis on mõõdetud vastavalt määrusele (EÜ) nr 715/2007 ja komisjoni määruse (EÜ) nr 692/2008 (6) XII lisale. Kui katsemenetlusi muudetakse, tuleks määruse (EL) nr 510/2011 I lisas kehtestatud heitenorme muuta, et tootjaid ja sõidukiklasse käsitlevad normid oleksid ranguse poolest võrreldavad. Sellest tulenevalt peaks komisjon viima läbi põhjaliku korrelatsiooniuuringu NEDCi ja uute WLTP katsetsüklite vahel, et tagada vastavus tegelikele sõidutingimustele.

(13)

Eesmärgiga veenduda, et tegeliku heite väärtusi kajastatakse adekvaatselt ja mõõdetud süsinikdioksiidi väärtused on rangelt võrreldavad, peaks komisjon tagama, et katsemenetluse need elemendid, millel on mõõdetud süsinikdioksiidi heitele oluline mõju, on rangelt määratletud, et mitte lasta tootjatel katsetsükli paindlikkust ära kasutada. Tuleks käsitleda tüübikinnitusele vastavate süsinikdioksiidi heite näitajate ja müügiks pakutavate sõidukite heite näitajate erinevust, kaaludes ka kasutusel olevate sõidukite vastavuskontrolli katseid, mis peaksid tagama müügiks pakutavate sõidukite representatiivse valimi sõltumatu katsetamise; samuti tuleks mõelda, kuidas toimida juhtudel, kui katsetulemuste ja esialgsele tüübikinnitusele vastavate süsinikdioksiidi heite näitajate vahel on tõestatud oluline erinevus.

(14)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt määrata kindlaks meetodid uute väikeste tarbesõidukite süsinikdioksiidi heite vähendamise 2020. aasta sihttaseme saavutamiseks, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda käesoleva määruse ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(15)

Määrust (EL) nr 510/2011 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

1)

Artikli 1 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.   Käesoleva määrusega kehtestatakse alates 2020. aastast liidus registreeritud uutele väikestele tarbesõidukitele keskmise CO2-heite sihttasemeks 147 g CO2/km, mida mõõdetakse kooskõlas määrusega (EÜ) nr 715/2007 ja selle rakendusmeetmetega ning innovatiivsete tehnoloogialahendustega.”

2)

Artiklisse 2 lisatakse järgmine lõige:

„4.   Artiklit 4, artikli 8 lõike 4 punkte b ja c, artiklit 9 ja artikli 10 lõike 1 punkte a ja c ei kohaldata selliste tootjate suhtes, kes on koos kõigi tootjatega seotud ettevõtjatega tootnud alla 1 000 liidus eelmisel kalendriaastal registreeritud uue väikese tarbesõiduki.”

3)

Artikli 11 lõike 3 viimane lause jäetakse välja.

4)

Artiklit 12 muudetakse järgmiselt:

5)

Artiklit 13 muudetakse järgmiselt:

6)

Artiklisse 14 lisatakse järgmine lõige:

„2a.   Kui lõikes 1 osutatud komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.”

7)

I lisa punkti 1 lisatakse järgmine alapunkt:

„c)	alates 2020: kus: M = sõiduki mass kilogrammides (kg), M0 = artikli 13 lõike 5 kohaselt vastu võetud väärtus, a = 0,096.”.

20.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 84/42

(1)

Komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatises „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” („strateegia „Euroopa 2020””) kutsutakse üles andma kodanikele võimalused osaleda täiel määral siseturul, milleks on vaja suurendada nende suutlikkust ning julgust osta kaupu ja teenuseid teistest liikmesriikidest, eelkõige interneti kaudu.

(2)

Liit aitab kaasa tarbijakaitse kõrge taseme tagamisele ning tarbijatele siseturul keskse koha andmisele liikmesriikide poliitika toetamise ja täiendamise teel, püüdes tagada, et kodanikud saavad täielikult osa siseturu hüvedest ning nende ohutus, õiguslikud ning majandushuvid on seejuures nõuetekohaselt kaitstud konkreetsete meetmete abil.

(3)

Mitmeaastane tarbijakaitseprogramm aastateks 2014–2020 (edaspidi „programm”) peaks aitama tagada tarbijakaitse kõrge taseme ning täielikult toetama strateegia „Euroopa 2020” majanduskasvu ja konkurentsivõimega seotud eesmärke, integreerides konkreetsed strateegias „Euroopa 2020” määratletud lahendamisele kuuluvad probleemid seoses Euroopa digitaalarengu tegevuskavaga (tagamaks, et digiteerimise tulemusel tarbijate heaolu tõepoolest suureneb) jätkusuutliku majanduskasvuga (liikudes säästvamate tarbimismudelite suunas), sotsiaalse kaasatusega (võttes arvesse haavatavate tarbijate eriolukorda ja vananeva elanikkonna vajadusi) ning aruka reguleerimisega (muu hulgas tarbijaturu järelevalve kaudu, et aidata koostada arukaid ja eesmärgipäraseid eeskirju).

(4)

Komisjoni 22. mai 2012. aasta teatises „Euroopa tarbijakaitse tegevuskava – suurem usaldus ja kiirem kasv” (edaspidi „tarbijakaitse tegevuskava”) esitatakse liidu tarbijakaitsepoliitika strateegiline raamistik tulevasteks aastateks, toetades tarbijate huvisid kõigis liidu poliitikavaldkondades. Tarbijakaitse tegevuskava eesmärk on koostada strateegia, mille raames poliitilised meetmed toetavad tarbijaid tõhusalt ja tulemuslikult kõigis eluetappides, tagades neile pakutavate toodete ja teenuste ohutuse, teavitades ja harides neid, toetades tarbijaid esindavaid organisatsioone, tugevdades tarbijate õigusi, andes neile juurdepääsu õigusemõistmisele ja õiguskaitsevahenditele ning tagades tarbijakaitse-alaste õigusaktide täitmise.

(5)

Hiljutine majandussurutis on esile toonud hulga selliseid puudujääke ja vastuolusid siseturul, mis mõjutavad negatiivselt tarbijate ja kodanike usaldust. Kuigi on vaja arvesse võtta eelarvepiiranguid, mille tingimustes liit praegu tegutseb, peaks liit siiski tagama piisavad rahalised vahendid programmi eesmärkide saavutamiseks ning seega toetama strateegiat „Euroopa 2020”.

(6)

Siseturu väljakujundamiseks on väga oluline kaotada järelejäänud põhjendamatud ja ebaproportsionaalsed tõkked, mis takistavad siseturu nõuetekohast toimimist, ning parandada kodanike usaldust süsteemi vastu, eelkõige piiriüleste ostude sooritamisel. Liit peaks seadma eesmärgiks õigete tingimuste loomise tarbijatele suurema mõjuvõimu andmiseks, tagades neile piisavad vahendid, teadmised ja pädevuse, et nad saaksid teha läbimõeldud otsuseid, ja suurendades tarbijate teadlikkust.

(7)

Käesolevas määruses võetakse arvesse majanduslikku, sotsiaalset ja tehnilist keskkonda ning samaaegselt tekkida võivaid probleeme. Eelkõige püütakse programmi alusel rahastatavate meetmetega lahendada küsimusi, mis on seotud üleilmastumisega, digiteerimisega, asjaoluga, et tarbijatel tuleb teha üha keerukamaid otsuseid, vajadusega liikuda säästvamate tarbimisharjumuste poole, elanikkonna vananemisega, sotsiaalse tõrjutusega ja haavatavate tarbijatega. Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 12 kohaselt on tarbijate huvidega arvestamine kõikides liidu poliitikavaldkondades väga tähtis. Kooskõlastamine teiste liidu poliitikasuundade ja programmidega on peamine alus, millega tagatakse tarbijate huvide täielik arvessevõtmine muudes poliitikavaldkondades. Koostoime saavutamiseks ja topelttöö vältimiseks peaksid muud liidu rahalised vahendid ja programmid toetama rahaliselt tarbijate huvide integreerimist asjaomastesse valdkondadesse.

(8)

Programm peaks tagama tarbijakaitse kõrge taseme, pöörates erilist tähelepanu haavatavatele tarbijatele, et võtta arvesse nende konkreetseid vajadusi ja suurendada nende suutlikkust vastavalt Euroopa Parlamendi 22. mai 2012. aasta resolutsioonis kaitsetumate tarbijate õiguste tugevdamise strateegia kohta (4) esitatud üleskutsele. Eelkõige peaks programm tagama, et haavatavatel tarbijatel on juurdepääs kaupu ja teenuseid käsitlevale teabele, et neil oleksid võrdsed võimalused teha oma valikuid vabalt ja läbimõeldult, eriti kuna haavatavatel tarbijatel võib olla raskusi tarbijale suunatud teabele juurdepääsul ja sellest arusaamisel, ning seega on nende puhul eksitamise oht.

(9)

Eelkõige peaks programm arvestama lastega, sealhulgas tehes koostööd sidusrühmadega, tagamaks et nende poolt alaealistele suunatud reklaam oleks vastutustundlik, pidades silmas eelkõige eksitavat internetireklaami.

(10)

Kõnealused meetmed tuleks sätestada programmis, millega luuakse liidu raamistik nende meetmete rahastamiseks. Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (5) artikliga 54 on käesolev määrus programmi meetmete ja rakendamise õiguslikuks aluseks. Käesolev määrus tugineb meetmetele, mida rahastati vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusele nr 1926/2006/EÜ (6) ning jätkab nende elluviimist.

(11)

Tarbijakaitset on oluline täiustada. Selle üldeesmärgi saavutamiseks tuleks kehtestada erieesmärgid seoses ohutusega, tarbijate teavitamise ja harimisega, tarbijaorganisatsioonide toetamisega liidu tasandil, õiguste ja kaebuste lahendamisega ning tarbija õiguste jõustamisega. Programmi raames võetud meetmete väärtuse ja mõju üle tuleks teostada regulaarset seiret ja neid tuleks regulaarselt hinnata, et hõlbustada arukamat poliitika kujundamist tarbijate huvisid silmas pidades. Tarbijapoliitika ning eelkõige võetud meetmete täpse mõju hindamiseks tuleks välja töötada näitajad, mille väärtust tuleks aga hinnata laiemas kontekstis.

(12)

Oluline on suurendada tarbijate usaldust. Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja laiendada meetmete ulatust, eelkõige andes rahalist toetust liidu tasandi tarbijaorganisatsioonidele ja Euroopa tarbijakeskustele, võttes arvesse nende tähtsat osa tarbijate teavitamisel ja abistamisel seoses tarbijate õigustega, tarbijate toetamisel tarbijavaidlustes, eelkõige seoses juurdepääsuga asjakohastele vaidluste lahendamise mehhanismidele, ning edendades tarbijate huve siseturu nõuetekohasel toimimisel. Nimetatud organisatsioonid ja keskused peaksid olema võimelised edendama tarbijakaitset ja suurendama tarbijate usaldust, võttes praktilisi meetmeid ning pakkudes inimeste vajadustega kohandatud abi, teavet ja haridust.

(13)

On vaja ette näha rahastamiskõlblikud meetmed, mille kaudu neid eesmärke saavutada.

(14)

On vaja määrata kindlaks toetuse saamise tingimustele vastavate potentsiaalsete toetusesaajate kategooriad.

(15)

Programmi lähtesumma Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 2. detsembri 2013. aasta eelarvedistsipliini, eelarvealast koostööd ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe, (7) punkti 17 tähenduses on ette nähtud käesolevas määruses, ilma et see mõjutaks ELi toimimise lepingus sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu eelarvealast pädevust.

(16)

Pidades programmi rakendamisel silmas usaldusväärse finantsjuhtimise, läbipaistvuse ja paindlikkuse põhimõtteid, tuleks võimaldada täitevasutusel tegevust jätkata, kui on täidetud kõik nõukogu määruses (EÜ) nr 58/2003 (8) sätestatud nõuded.

(17)

Liidu ja liikmesriikide rahaliste vahendite kasutamist tarbijaohutuse, tarbijate harimise ning tarbijate õiguste ja nende jõustamise vallas tuleks paremini koordineerida, et tagada vastastikune täiendavus, suurem tõhusus ja nähtavus ning saavutada eelarveline koostoime.

(18)

Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga on ette nähtud koostöö tarbijakaitse valdkonnas ühelt poolt liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Euroopa Majanduspiirkonnas osalevate Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni riikide vahel. Samuti tuleks ette näha programmis osalemise võimalus teistele riikidele, eelkõige liidu naaberriikidele ning riikidele, kes taotlevad liidu liikmeks saamist, kandidaatidele ja ühinevatele riikidele.

(19)

Programmi rakendamise kontekstis ning tootmisahela üleilmastumist ja turgude järjest suuremat vastastikust sõltuvust silmas pidades tuleks soodustada koostööd programmis mitteosalevate kolmandate riikidega, võttes arvesse asjakohaseid kõnealuste riikide ja liidu vahel sõlmitud lepinguid.

(20)

Komisjonil peaks olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte II lisas sätestatud näitajate kohandamiseks, et võtta arvesse muutusi tarbijakaitset käsitlevas õigusraamistikus, ja I lisa muutmiseks, et jätta sellest komisjoni hindamisaruande tulemuste arvessevõtmiseks välja konkreetseid meetmeid. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(21)

Selleks et tagada käesoleva määruse ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused iga-aastaste tööprogrammide vastuvõtmiseks. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (9). Kuna programmis ei ole sätestatud tooteohutuse kriteeriume, vaid selle eesmärk on anda rahalist toetust tooteohutuspoliitika rakendamise vahenditele, ning arvestades, et asjaomane summa on suhteliselt väike, on kohane kasutada nõuandemenetlust.

(22)

Liidu finantshuve tuleks kogu kulutsükli jooksul kaitsta proportsionaalsete meetmetega, mille hulgas on meetmed eeskirjade eiramise ennetamiseks, avastamiseks ja uurimiseks, kaotatud, alusetult makstud või vääralt kasutatud rahaliste vahendite tagasinõudmiseks ning vajaduse korral haldus- ja rahalised karistused kooskõlas määrusega (EL, Euratom) nr 966/2012.

(23)

Kuna käesoleva määruse eesmärke ei suuda liikmesriigid küsimuste piiriülese iseloomu tõttu piisavalt saavutada, küll aga saab neid liidu meetmete suurema potentsiaali tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(24)

Otsus nr 1926/2006/EÜ tuleks tunnistada kehtetuks.

(25)

On asjakohane tagada sujuv ja katkestusteta üleminek otsusega nr 1926/2006/EÜ loodud ühenduse 2007.–2013. aasta tarbijapoliitika tegevusprogrammilt käesolevale programmile, eelkõige seoses mitmeaastaste meetmete jätkamise ning eelmise programmi edusammude ja suuremat tähelepanu vajavate valdkondade hindamisega. Lisaks on asjakohane viia käesoleva programmi kehtivusaeg vastavusse aastateks 2014–2020 ettenähtud mitmeaastase finantsraamistiku kehtivusajaga, mis on sätestatud nõukogu määruses (EL, Euratom) nr 1311/2013 (10). Seetõttu tuleks käesolevat programmi kohaldada alates 1. jaanuarist 2014. Alates 1. jaanuarist 2021 peaksid tehnilise ja haldusabi assigneeringud vajaduse korral katma kulud, mis on seotud 2020. aasta lõpuks veel lõpule viimata meetmete haldamisega,

a)

I eesmärk – ohutus: tugevdada ja suurendada tooteohutust tõhusa turujärelevalve abil kogu liidus.

Selle eesmärgi täitmist mõõdetakse eelkõige ELi ohtlike tarbekaupade kiirhoiatussüsteemi (RAPEX) tegevuse ja tulemuslikkuse alusel;

b)

II eesmärk – tarbijate teavitamine ja harimine ning tarbijaorganisatsioonide toetamine: parandada tarbijate harimist ja teavitamist ning suurendada nende teadlikkust oma õigustest, arendada välja tarbijapoliitika tõendusbaas ja toetada tarbijaorganisatsioone, võttes muu hulgas arvesse haavatavate tarbijate erivajadusi;

c)

III eesmärk – õigused ja õiguskaitse: arendada ja tugevdada tarbijate õigusi, eelkõige arukate regulatiivsete meetmete abil, ning parandada nende võimalust kasutada lihtsaid, tõhusaid, otstarbekaid ja soodsaid kaebuste lahendamise mehhanisme, sealhulgas vaidluste kohtuvälist lahendamist.

Selle eesmärgi täitmist mõõdetakse eelkõige juhtude järgi, mil piiriüleste vaidluste lahendamiseks on kasutatud vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismi, ning kogu liitu hõlmava vaidluste veebipõhise lahendamise süsteemi tegevuse põhjal ja nende tarbijate protsendimäära põhjal, kes on astunud samme oma probleemide lahendamiseks;

d)

IV eesmärk – jõustamine: toetada tarbijate õiguste jõustamist riiklike täitevasutuste vahel koostöö tugevdamise ja tarbijate nõustamise kaudu.

Selle eesmärgi täitmist mõõdetakse eelkõige tarbijakaitsealase koostöö võrgustiku teabevoo taseme ja koostöö tulemuslikkuse põhjal ning Euroopa tarbijakeskuste tegevuse ja selle põhjal, mil määral tarbijad on nendest teadlikud.

Tarbijate teavitamise ja osalemise kõrge tase on valdkonnaülene prioriteet ja seetõttu nähakse see võimaluse korral sõnaselgelt ette kõigi programmi alusel rahastatavate eesmärkide ja meetmete puhul.

a)

I eesmärk – ohutus:

b)

II eesmärk – tarbijate teavitamine ja harimine ning tarbijaorganisatsioonide toetamine:

c)

III eesmärk – õigused ja õiguskaitse:

d)

IV eesmärk – jõustamine:

a)

nad on valitsusvälised mittetulundusühendused, mis ei sõltu tööstuse, kaubanduse ja ettevõtluse ega muudest vastandlikest huvidest ning mille põhieesmärk ja -tegevus on liidu tarbijate tervise, ohutuse ning majanduslike ja õiguslike huvide edendamine ning kaitse;

b)

nad on saanud volituse esindada tarbijate huve liidu tasandil vähemalt poolte liikmesriikide organisatsioonidelt, kes esindavad tarbijaid kooskõlas riigisisese korra või tavaga ja kes tegutsevad piirkondlikul või riigi tasandil.

a)

nad on valitsusvälised mittetulundusühendused, mis ei sõltu tööstuse, kaubanduse, ettevõtluse ega muudest vastandlikest huvidest ning mille põhieesmärk ja -tegevus on tarbijate tervise, ohutuse ning majanduslike ja õiguslike huvide edendamine ning kaitse;

b)

nad tegelevad kõigi järgmiste tegevustega: on liidu ja kolmandate riikide tarbijate esindajate jaoks ametlikuks mehhanismiks, mille kaudu osaleda poliitilistes aruteludes ja poliitikakujunduses, korraldavad kohtumisi poliitikavaldkondade ametnike ja seadusandjatega, et edendada tarbijate huve ja olla nende huvide eestkõnelejaks ametivõimude ees, teevad kindlaks tarbijate mureküsimused ja probleemid, soodustavad tarbijate seisukohtade arvessevõtmist kahepoolsetes suhetes liidu ja kolmandate riikide vahel, aitavad kaasa eksperditeadmiste vahetamisele ja levitamisele tarbijakaitse küsimustes liidus ja kolmandates riikides ning koostavad valdkonnapoliitilisi soovitusi.

a)

nad on valitsusvälised mittetulundusühendused, mis ei sõltu tööstuse, kaubanduse, ettevõtluse ega muudest vastandlikest huvidest ning mille põhieesmärk ja -tegevus on muu hulgas tarbijahuvide edendamine ja kaitse;

b)

nad tegutsevad vähemalt pooltes liikmesriikides.

a)

Euroopa Majanduspiirkonnas osalevad Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni riigid Euroopa Majanduspiirkonna lepingus sätestatud tingimustel;

b)

kolmandad riigid, eelkõige ühinevad riigid, kandidaatriigid ja potentsiaalsed kandidaadid ning Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riigid vastavalt nende liidu programmides osalemise üldtingimustele ja üldistele põhimõtetele, mis on sätestatud nendega sõlmitud raamlepingutes, assotsiatsiooninõukogu otsustes või muudes samalaadsetes kokkulepetes.

a)

toetused artikli 5 lõikes 1 määratletud liidu tasandi tarbijaorganisatsioonide toimimiseks: kuni 50 % rahastamiskõlblikest kuludest;

b)

toetused artikli 5 lõikes 2 määratletud programmi eesmärkide saavutamisele kaasa aitavaid põhimõtteid ja poliitikavaldkondi edendavate rahvusvaheliste organite toimimiseks: kuni 50 % rahastamiskõlblikest kuludest;

c)

toetused artikli 5 lõikes 3 määratletud selliste liidu tasandi organite toimimiseks, mis on loodud tooteohutuse valdkonna jõustamistegevuse koordineerimiseks ja keda on sel otstarbel liidu õigusaktides tunnustatud: kuni 95 % rahastamiskõlblikest kuludest;

d)

tegevustoetused artikli 5 lõikes 4 määratletud kogu liitu hõlmavatele organitele, mis tegelevad toimimisjuhiste, parimate tavade, hinnasuuniste, tootekvaliteedi ja kestlikkuse võrdluste väljaarendamisega: kuni 50 % rahastamiskõlblikest kuludest;

e)

toetused tarbijapoliitika teemaliste eesistujariigi ürituste korraldamiseks nõukogu koosseisude, välja arvatud välisasjade nõukogu eesistujaks oleva liikmesriigi ametiasutustele või selle liikmesriigi poolt määratud organitele: kuni 50 % rahastamiskõlblikest kuludest;

f)

tegevustoetused artikli 5 lõikes 6 määratletud tarbijakaitseküsimuste eest vastutavatele liikmesriikide ametiasutustele ja artikli 7 alusel programmis osalevate kolmandate riikide samaväärsetele ametiasutustele, kuni 50 % rahastamiskõlblikest kuludest, välja arvatud eriliselt kasulike tegevuste puhul, kui liidu toetus rahastamiskõlblike kulude katmiseks on kuni 70 %;

g)

artikli 5 lõikes 7 määratletud liikmesriikide ja artikli 7 alusel programmis osalevate kolmandate riikide täitevametnike vahetuseks ettenähtud toetused: reisikulude ja päevarahade hüvitamine;

h)

tegevustoetus artikli 5 lõikes 8 määratletud asutustele, kelle on määranud liikmesriigid või artiklis 7 osutatud kolmandad riigid: kuni 70 % rahastamiskõlblikest kuludest;

i)

tegevustoetus artikli 5 lõikes 9 määratletud riigisisestele kaebusi menetlevatele organitele: kuni 50 % rahastamiskõlblikest kuludest.

a)

toetuse puhul, mis antakse ametisutustele, millest on komisjonile teatatud määruse (EÜ) nr 2006/2004 kohaselt, on kaasatud vähemalt kuus liikmesriiki või kui tegevus puudutab rikkumisi, mis tekitavad kahju või võivad tekitada kahju kahes või enamas liikmesriigis;

b)

tarbekaupade ohutuse eest vastutavatele ametiasutustele antava toetuse puhul on kaasatud vähemalt kümne liikmesriigi ametiasutused, kes osalevad direktiivi 2001/95/EÜ artiklis 10 osutatud tooteohutuse eest vastutavate liikmesriikide asutuste Euroopa võrgustikus, või kui tegevus aitab kaasa liidu õigusaktis sätestatud turujärelevalve meetmete rakendamisele tarbekaupade ohutuse valdkonnas.

a)

meetmete rakendamine kooskõlas käesoleva määruse artikliga 4 ja I lisaga ning rahaliste vahendite soovituslik jaotus;

b)

kavandatud hankemenetluste ja toetustaotluste esitamise ajakava.

a)

30. septembriks 2017:

b)

31. detsembriks 2017 esitab vajaduse korral seadusandliku ettepaneku või, kui kohaldatakse lõiget 3, võtab vastu delegeeritud õigusakti.

20.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 84/57

(1)

Nõukogu määrusega (EÜ) nr 2008/97 (2) antakse komisjonile õigus võtta vastu üksikasjalikud eeskirjad Türgist pärit oliiviõli ja muude põllumajandustoodete impordi erikorra kohaldamiseks. Kõnealuse määrusega antakse komisjonile ka õigus kohandada kõnealust määrust, kui asjaomases assotsiatsioonilepingus sätestatud korda peaks muudetama.

(2)

Nõukogu määrusega (EÜ) nr 779/98 (3) antakse komisjonile õigus võtta vastu üksikasjalikud erieeskirjad, et kohaldada impordikorda Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) I lisas loetletud ja Türgist pärit toodete puhul, mida on lubatud importida liitu EÜ-Türgi assotsiatsiooninõukogu otsuses nr 1/98 (4) sätestatud tingimustel.

(3)

Nõukogu määrusega (EÜ) nr 1506/98 (5) antakse komisjonile õigus tunnistada kehtetuks kõnealuses määruses osutatud meetmed pärast seda, kui on kõrvaldatud tõkked liidust Türgisse sooduskorra alusel toimuva ekspordi eest.

(4)

Tulenevalt Lissaboni lepingu jõustumisest tuleks määrustega (EÜ) nr 2008/97, (EÜ) nr 779/98 ja (EÜ) nr 1506/98 komisjonile antud volitused viia vastavusse ELi toimimise lepingu artiklitega 290 ja 291.

(5)

Selleks et täiendada või muuta määruse (EÜ) nr 2008/97 teatavaid vähem olulisi osi, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte käsitlemaks muudatusi, mis on nimetatud määruses vajalikud, kui muudetakse assotsiatsioonilepingus sätestatud erikorra kehtivaid tingimusi, eelkõige seoses summadega või juhul, kui sõlmitakse uus leping. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(6)

Määruste (EÜ) nr 2008/97, (EÜ) nr 779/98 ja (EÜ) nr 1506/98 rakendamise ühetaoliste tingimuste tagamiseks tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Kõnealuseid volitusi tuleks kasutada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (6).

(7)

Seetõttu tuleks määrusi (EÜ) nr 2008/97, (EÜ) nr 779/98 ja (EÜ) nr 1506/98 vastavalt muuta,

1)

Artiklid 7 ja 8 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 7

Komisjon võtab rakendusaktidega vastu eeskirjad, mis on vajalikud käesolevas määruses sätestatud impordi erikorra kohaldamiseks. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 8b lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 8

Selleks et pidada kinni rahvusvahelistest kohustustest ja kui nõukogu on otsustanud heaks kiita assotsiatsioonilepingus sätestatud erikorra kehtivate tingimuste muudatused või sõlmida uue lepingu, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 8a vastu delegeeritud õigusakte, milles käsitletakse eelnevast käesoleva määruse jaoks tulenevaid muudatusi.”

2)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 8a

1.   Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.   Artiklis 8 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 9. aprillist 2014. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3.   Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 8 nimetatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.   Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.   Artikli 8 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 8b

1.   Komisjoni abistab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013 (7) artikliga 229 loodud põllumajandusturgude ühise korralduse komitee. Nimetatud komitee on komitee Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 182/2011 (8) tähenduses.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

3.   Kui komitee arvamus tuleb saada kirjalikus menetluses, lõpetatakse kõnealune menetlus ilma tulemust saavutamata arvamuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul, kui komitee eesistuja nii otsustab või kui vähemalt veerand komitee liikmetest seda taotleb.

1)

Artikkel 1 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 1

Komisjon võtab rakendusaktidega vastu vajalikud eeskirjad, et kohaldada impordikorda Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisas loetletud ja Türgist pärit toodete puhul, mida imporditakse liitu EÜ-Türgi assotsiatsiooninõukogu otsuses nr 1/98 sätestatud tingimustel. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 2a lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.”

2)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 2a

1.   Komisjoni abistab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013 (9) artikliga 229 loodud põllumajandusturgude ühise korralduse komitee. Nimetatud komitee on komitee Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 182/2011 (10) tähenduses.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

3.   Kui komitee arvamus tuleb saada kirjalikus menetluses, lõpetatakse kõnealune menetlus ilma tulemust saavutamata arvamuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul, kui komitee eesistuja nii otsustab või kui vähemalt veerand komitee liikmetest seda taotleb.

1)

Artikkel 3 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 3

Komisjon lõpetab rakendusaktidega artiklis 2 osutatud peatamismeetmed pärast seda, kui on kõrvaldatud tõkked liidust Türgisse sooduskorra alusel toimuva ekspordi eest. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 3a lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.”

2)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 3a

1.   Komisjoni abistab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013 (11) artikliga 229 loodud põllumajandusturgude ühise korralduse komitee. Nimetatud komitee on komitee Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 182/2011 (12) tähenduses.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

3.   Kui komitee arvamus tuleb saada kirjalikus menetluses, lõpetatakse kõnealune menetlus ilma tulemust saavutamata arvamuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul, kui komitee eesistuja nii otsustab või kui vähemalt veerand komitee liikmetest seda taotleb.

20.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 84/61

(1)

Hea ülevaade liidu energeetikataristu investeeringute arengust on äärmiselt oluline liidu energiapoliitika arendamiseks ja selleks, et komisjon saaks täita oma ülesandeid energeetika valdkonnas. Korrapäraste ja ajakohaste andmete ning teabe kättesaadavus peaks võimaldama komisjonil teha vajalikke võrdlusi ja anda hinnanguid või pakkuda välja asjakohaseid meetmeid usaldusväärsete arvnäitajate ja analüüsitulemuste põhjal, seda eelkõige seoses energia pakkumise ja nõudluse tasakaaluga tulevikus.

(2)

Energiamaastik nii liidu sees kui ka väljaspool seda on viimastel aastatel vägagi muutunud, mistõttu energeetikataristu investeeringud on omandanud otsustava tähtsuse liidu energiavarustuse tagamisel, siseturu toimimisel ning seoses liidus alanud üleminekuga vähem CO2-heiteid tekitavale energiasüsteemile.

(3)

Uus energeetikakontekst nõuab märkimisväärseid investeeringuid kõigisse energeetika valdkonna taristu liikidesse, samuti uut tüüpi taristu ja turule saabuvate uute tehnoloogiate arendamist. Energeetikasektori liberaliseerimine ja siseturu edasine lõimimine suurendab majandusettevõtjate osa investeerijatena. Samal ajal suunavad uued poliitikanõuded, näiteks kütusekasutuse struktuuri mõjutavad eesmärgid, liikmesriikide poliitika kujundamist uue ja/või ajakohastatud energeetikataristu poole.

(4)

Seoses sellega tuleks suuremat tähelepanu pöörata energeetikataristu investeeringutele liidus, pidades eelkõige silmas probleemide ärahoidmist, parimate tavade edendamist ja suuremat läbipaistvust seoses liidu energiasüsteemi edasise arenguga.

(5)

Seega peaksid komisjoni ja eelkõige komisjoni energiaturu vaatluskeskuse käsutuses olema täpsed andmed ja täpne teave investeerimisprojektide, sealhulgas taristu kasutuselt kõrvaldamisega seotud projektide kohta liidu energiasüsteemi kõige olulisemates osades.

(6)

Andmed ja teave, mis käsitlevad prognoositavat arengut tootmis-, ülekandmis- ja säilitamisvõimsuses ning projekte erinevates energeetika valdkonna sektorites, on liidule huvipakkuvad ja tulevaste investeeringute jaoks olulised. Seega tuleb tagada, et komisjoni teavitataks investeerimisprojektidest, mille puhul taristu ehitamise või kasutuselt kõrvaldamise töö on juba alanud või mille puhul on lõplik investeerimisotsus juba tehtud.

(7)

Vastavalt Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu (Euratomi asutamisleping) artiklitele 41 ja 42 on ettevõtjad kohustatud teatama oma investeerimisprojektidest. Sellise teatamisega peab kaasnema eelkõige korrapärane aruandlus investeerimisprojektide elluviimise kohta. Selline täiendav aruandlus ei piira Euratomi asutamislepingu artiklite 41–44 kohaldamist. Ent ettevõtjatele topeltkoormuse panemist tuleks niivõrd kui võimalik ära hoida.

(8)

Selleks et komisjonil oleks pidevalt ülevaade kogu liidu energiasüsteemi edasisest arengust, on vaja investeerimisprojektide aruandluse ühtlustatud raamistikku, mis põhineks liikmesriikide edastatavatel ajakohastatud ametlikel andmetel ja teabel.

(9)

Selleks peaksid liikmesriigid esitama komisjonile andmed ja teabe nende territooriumil kavandatud või töös olevate energeetikataristu investeerimisprojektide kohta, mis on seotud nafta, maagaasi ja elektri, sealhulgas taastuvatest energiaallikatest ning kivi- ja pruunsöest saadava elektri tootmise, hoidmise, salvestamise ja transpordiga ning elektrienergia ja kasuliku soojuse koostootmisega, biokütuste tootmisega ning süsinikdioksiidi kogumise, transpordi ja säilitamisega. Liikmesriigid peaksid esitama komisjonile ka andmed ja teabe investeerimisprojektide kohta, mis hõlmavad elektri- ja gaasiühendusi kolmandate riikidega. Asjaomased ettevõtjad peaksid olema kohustatud esitama asjaomasele liikmesriigile asjasse puutuvad andmed ja teabe.

(10)

Energeetikasektori investeerimisprojektide ajalist kulgu arvestades peaks aruandluse kaheaastane intervall olema piisav.

(11)

Selleks et vältida ebaproportsionaalset halduskoormust ning viia miinimumini liikmesriikide ja ettevõtjate (eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate) kulud, peaks käesolev määrus võimaldama liikmesriikide ja ettevõtjate vabastamist aruandluskohustusest juhul, kui samaväärne teave on juba esitatud komisjonile selliste energeetikasektorit käsitlevate liidu õigusaktide kohaselt, mille siht on saavutada eesmärgid, mis on seotud konkurentsivõimelise energiaturu, energiasüsteemi jätkusuutlikkuse ja energiavarustuse kindlusega liidus. Seetõttu tuleks vältida elektrit ja maagaasi käsitlevas kolmandas siseturu paketis täpsustatud aruandlusnõuete dubleerimist. Aruandluskoormuse vähendamiseks peaks komisjon liikmesriike toetama, selgitades, millistel juhtudel ta käsitab muude õigusaktide kohaselt esitatud andmeid või teavet käesoleva määruse nõuete kohaselt esitatud andmete või teabena.

(12)

Komisjon ja eelkõige energiaturu vaatluskeskus peaksid saama astuda vajalikke samme, et andmeid töödelda ning hõlbustada ja turvata andmete edastamist ning eelkõige kasutada integreeritud infotehnoloogilisi vahendeid ja protsesse, mis peaksid tagama komisjonile edastatud andmete või teabe konfidentsiaalsuse.

(13)

Üksikisikute kaitset isikuandmete töötlemisel liikmesriikides reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 95/46/EÜ, (3) üksikisikute kaitset isikuandmete töötlemisel komisjonis reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 45/2001 (4). Kõnealuseid sätteid käesoleva määrusega ei muudeta.

(14)

Liikmesriigid või nende volitatud asutused ja komisjon peaksid kinni pidama tundlike äriandmete või -teabe konfidentsiaalsuse põhimõttest. Seetõttu peaksid liikmesriigid või nende volitatud asutused sellised andmed ja sellise teabe enne komisjonile esitamist riigi tasandil koondama, välja arvatud juhul, kui andmed või teave on seotud piiriülese ülekandmise projektidega. Vajaduse korral peaks komisjon neid andmeid täiendavalt koondama nii, et konkreetseid ettevõtjaid ja rajatisi puudutavaid üksikasju ei avaldataks ning neid ei oleks võimalik ka tuletada.

(15)

Komisjon ja eelkõige energiaturu vaatluskeskus peaksid korrapäraselt ja valdkonnaüleselt analüüsima liidu energiasüsteemi struktuuri arengut ja perspektiivi ning esitama vajaduse korral täpsemaid analüüsiandmeid energiasüsteemi teatavate tahkude kohta. See analüüs peaks eelkõige aitama suurendada energiajulgeolekut, tehes kindlaks, millised võivad olla energia pakkumise ja nõudluse tasakaalu saavutamise seisukohast olulised taristu ja investeeringute puudujäägid. Analüüs peaks andma ka panuse energeetikataristut käsitlevasse liidu tasandi arutelusse ja seetõttu tuleks see edastada Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning teha kättesaadavaks huvitatud isikutele.

(16)

Väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel on võimalik kasutada komisjoni valdkonnaülest analüüsi ning komisjoni poolt käesoleva määruse kohaselt avaldatud andmeid ja teavet oma investeeringute kavandamisel.

(17)

Komisjoni võivad abistada liikmesriikide eksperdid või muud pädevad eksperdid, et kujundada ühine arusaam võimalikest taristuga seotud puudujääkidest ja ohtudest ning suurendada edasise arengu läbipaistvust, mis on eriti tähtis uute turule tulijate jaoks.

(18)

Käesolev määrus peaks asendama nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 617/2010, (5) mille Euroopa Kohus tühistas 6. septembril 2012 (6) ning mille õiguslikud tagajärjed jäeti kehtima kuni uue määruse jõustumiseni. Käesoleva määruse jõustumisega peaks seega jõustuma Euroopa Kohtu otsus määruse (EL, Euratom) nr 617/2010 tühistamise kohta. Lisaks tuleks käesoleva määrusega tunnistada kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 736/96, (7) mis tunnistati kehtetuks tühistatud määrusega (EL, Euratom) nr 617/2010.

(19)

Energeetikataristu investeerimisprojekte käsitlevate andmete ja teabe komisjonile edastamise vorm ning tehnilised üksikasjad on sätestatud komisjoni määruses (EL, Euratom) nr 833/2010 (8). Määrust (EL, Euratom) nr 833/2010 tuleks kohaldada kuni selle läbivaatamiseni pärast käesoleva määruse vastuvõtmist.

(20)

Kuna käesoleva määruse eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetmete ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

i)

primaarenergia allikad (nt nafta, maagaas, kivisüsi);

ii)

muundatud energia allikad (nt elekter);

iii)

taastuvad energiaallikad, sealhulgas hüdroelektri-, biomassi-, biogaasi-, tuule-, päikese-, loode-, laine- ja maasoojusenergia, ning

iv)

energiatooted, nagu rafineeritud naftatooted ja biokütused;

a)

on asjaomane liikmesriik või volitatud asutus komisjonile juba esitanud andmed või teabe, mis on samaväärne käesolevas määruses nõutavaga, ning viidanud esitamise kuupäevale ja asjaomasele õigusaktile, või

b)

energeetikataristu mitmeaastase investeerimiskava koostamine liidu tasandil ja selle tarvis käesolevas määruses nõutavaga samaväärsete andmete ja samaväärse teabe kogumine on usaldatud eriomasele asutusele. Sellisel juhul ja käesoleva määruse kohaldamisel esitab eriomane asutus kõik asjakohased andmed ja kogu asjakohase teabe komisjonile.

a)

kavandatud või töös olevate võimsuste maht;

b)

kavandatud või töös olevate taristute või võimsuste tüüp ja põhiomadused, sh piiriüleste ülekandeprojektide asukoht (kui see on asjakohane);

c)

eeldatav käikulaskmise aasta;

d)

kasutatava energiaallika liik;

e)

varustuskindluse kriisile reageerimist võimaldavad paigaldised, nt seadmed, mis võimaldavad energiavoo tagasisuunamist või muule kütusele üleminekut, ning

f)

süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise süsteemide seadmed või vastavate süsteemide kohandamise seadmed.

a)

asjaomase taristu liik ja võimsus ning

b)

eeldatav kasutuselt kõrvaldamise aasta.

a)

paigaldatud tootmise, ülekandmise ja säilitamise koguvõimsus, mis on olemas asjakohase aruandeaasta alguses või mille töö on katkestatud rohkem kui kolmeks aastaks, ning

b)

asjakohane teave investeerimisprojektide rakendamise hilinemise ja/või takistuste kohta, kui liikmesriikidel, nende volitatud asutustel või eriomasel asutusel on sellist teavet.

a)

tuvastada potentsiaalne tulevane lõhe energianõudluse ja -pakkumise vahel, mis on oluline liidu energiapoliitika jaoks, sealhulgas energia siseturu toimimiseks, pöörates erilist tähelepanu tootmis- ja ülekandetaristus ilmneda võivatele puudustele ja vigadele;

b)

tuvastada investeeringuid takistavad asjaolud ja edendada parimaid tavasid nende kõrvaldamiseks ning

c)

suurendada läbipaistvust turuosaliste ja potentsiaalsete turule tulijate jaoks.

a)

reguleerimisala võimalikku laiendamist, et hõlmata ka

b)

küsimust, kas taastuvenergiat tootvate rajatiste puhul tuleks künniseid alandada.

20.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 84/69

(1)

Nõukogu määrusega (EÜ) nr 2368/2002 (2) kehtestati töötlemata teemantide sertifitseerimise ning impordi- ja ekspordikontrolli ühenduse süsteem, et rakendada Kimberley protsessi sertifitseerimissüsteemi.

(2)

Gröönimaa ei ole liidu territooriumi osa, kuid ta on loetletud Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) II lisas esitatud ülemeremaade ja -territooriumide loetelus. Kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 198 on ülemeremaade ja -territooriumide liiduga assotsieerimise eesmärk edendada nende maade ja territooriumide majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning sisse seada tihedad majandussidemed nende ja liidu kui terviku vahel.

(3)

Nõukogu otsusega 2014/136/EL (3) nähakse ette eeskirjad ja kord, mille alusel saab Gröönimaa osaleda töötlemata teemantide Kimberley protsessi sertifitseerimissüsteemis liiduga tehtava koostöö kaudu. Selline kööstöö tugevdaks liidu ja Gröönimaa majandussuhteid teemanditööstuse vallas ning eelkõige annaks see Gröönimaale võimaluse eksportida töötlemata teemante, millel on sertifitseerimissüsteemi jaoks väljastatud ELi sertifikaat, et edendada Gröönimaa majandusarengut.

(4)

Määrust (EÜ) nr 2368/2002 tuleks muuta, et otsus 2014/136/EL saaks jõustuda ning et eelkõige sätestada Gröönimaa kaasamine sertifitseerimissüsteemi.

(5)

Sellest tulenevalt on Gröönimaal keelatud lubada töötlemata teemantide importi väljastpoolt liidu territooriumi ja eksporti väljapoole liidu territooriumi, kui nendega ei ole kaasas kehtivat sertifikaati. Käesolevas määruses sisalduvad muudatused võimaldavad eksportida töötlemata teemante Gröönimaalt kolmandatesse riikidesse, kui nendega on kaasas ELi sertifikaat.

(6)

Senistele sertifitseerimistingimustele, mille kohaselt tuli tõendada, et töötlemata teemandid olid liitu imporditud seaduslikult, tuleks lisada alternatiivne tingimus Gröönimaal kaevandatud ja ekstraheeritud teemantide jaoks, mida ei ole kunagi varem eksporditud, eelkõige esitada sellekohane tõend.

(7)

Lisaks tuleks muuta üksikasjalikke tingimusi selle kohta, kuidas esitada töötlemata teemante liidu asutustele kontrollimiseks, et laiendada transiidi erieeskirjade kohaldamist Gröönimaale, võimaldada Gröönimaal osaleda määruse (EÜ) nr 2368/2002 rakendamise komitee töös ning sätestada Gröönimaa esindatus Kimberley protsessis ja komisjoni kaudu tehtav koostöö teiste liikmesriikidega.

(8)

Määrust (EÜ) nr 2368/2002 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

1)

Artikkel 1 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 1

Käesoleva määrusega kehtestatakse töötlemata teemantide sertifitseerimise ning impordi- ja ekspordikontrolli liidu süsteem, et rakendada Kimberley protsessi sertifitseerimissüsteemi.

Sertifitseerimissüsteemi kohaldamisel käsitatakse liidu ja Gröönimaa territooriumi ühe üksusena, millel ei ole sisepiire.

Käesolev määrus ei piira ega asenda kehtivaid tolliformaalsusi ja -kontrolli käsitlevaid sätteid.”

2)

Artikli 3 sissejuhatus asendatakse järgmisega:

„Töötlemata teemantide import ühenduse (4) ja Gröönimaa territooriumile on keelatud, kui ei ole täidetud kõik järgmised tingimused:

3)

Artikli 4 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Pakendid ja vastavad sertifikaadid tuleb esitada viivitamata koos kontrollimiseks ühenduse asutusele kas selles liikmesriigis, kuhu need imporditakse, või liikmesriigis, mis on saatedokumentide kohaselt nende sihtkoht. Pakendid, mille sihtkoht on Gröönimaa, tuleb esitada kontrollimiseks mõnele ühenduse asutusele kas selles liikmesriigis, kuhu need imporditakse, või mõnes teises liikmesriigis, kus asub ühenduse asutus.”

4)

Artikli 8 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Komisjon arutab osalistega praktilist korda, kuidas toimetada sertifikaadi kinnitanud eksportiva osalise pädeva asutuse kätte tõend, mis kinnitab importi ühenduse või Gröönimaa territooriumile.”

5)

Artikli 11 sissejuhatus asendatakse järgmisega:

„Töötlemata teemantide eksport ühenduse või Gröönimaa territooriumilt on keelatud, kui ei ole täidetud mõlemad tingimused:”.

6)

Artikli 12 lõike 1 punkt a asendatakse järgmisega:

7)

Artikkel 18 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 18

Artikleid 4, 11, 12 ja 14 ei kohaldata nende töötlemata teemantide suhtes, mis sisenevad ühenduse või Gröönimaa territooriumile üksnes transiitveoks väljaspool nimetatud territooriume asuvale osalisele, tingimusel et originaalpakendit, milles teemante transporditakse, ega osalise pädeva asutuse väljastatud saatesertifikaadi originaali ei ole rikutud ühenduse või Gröönimaa territooriumile sisenemisel ega sealt väljumisel ning kui transiitvedu on saatesertifikaadis selgesti märgitud.”

8)

Artikkel 21 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 21

1.   Liit, sealhulgas Gröönimaa, on Kimberley protsessi sertifitseerimissüsteemi osalised.

2.   Komisjon esindab Kimberley protsessi sertifitseerimissüsteemis liitu, kaasa arvatud Gröönimaad, ning püüab tagada Kimberley protsessi sertifitseerimissüsteemi optimaalse rakendamise, eelkõige osalistega tehtava koostöö kaudu. Sel eesmärgil vahetab komisjon osalistega eelkõige teavet töötlemata teemantide rahvusvahelise kaubanduse kohta ning teeb vajaduse korral koostööd järelevalvetoimingutes ja võimalike vaidluste lahendamisel.”

9)

Artikkel 23 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 23

Artiklis 22 osutatud komitee võib läbi vaadata kõiki käesoleva määruse kohaldamisega seotud küsimusi. Küsimusi võivad tõstatada nii eesistuja kui ka liikmesriikide ja Gröönimaa esindajad.”

20.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 84/72

(1)

Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste valdkonnas vastu võetud liidu direktiivid juba tagavad kõrgetasemelise kaitse õiguste omajatele ja seega ka raamistikule, milles kõnealuste õigustega kaitstud infosisu kasutamine saab toimuda. Nimetatud direktiivid aitavad arendada ja säilitada loovust. Konkurentsimoonutusteta siseturul soodustab innovatsiooni ja intellektuaalse loomingu kaitsmine ka uuenduslikesse teenustesse ja toodetesse investeerimist.