28.12.2013

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 354/1

---

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) nr 1379/2013,

11. detsember 2013,

kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1184/2006 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 104/2000

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 42 ja artikli 43 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

Ühise kalanduspoliitika reguleerimisala hõlmab liidu kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turuga seotud meetmeid. Kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühine korraldus („ühine turukorraldus”) on ühise kalanduspoliitika lahutamatu osa ning peaks toetama selle eesmärkide saavutamist. Kuna praegu toimub ühise kalanduspoliitika läbivaatamine, tuleks vastavalt kohandada ka ühist turukorraldust.

(2)	Nõukogu määrus (EÜ) nr 104/2000 (4) on vaja läbi vaadata, et võtta arvesse praegu kehtivate eeskirjade rakendamisel avastatud puudusi, hiljutisi arenguid liidu ja maailma turgudel ning kalapüügi ja vesiviljelusega seotud arengut.

(3)	Kalandus on liidu rannikualade, sealhulgas äärepoolseimate piirkondade majanduse jaoks erilise tähtsusega. Nendes piirkondades tagab kalandus kaluritele sissetuleku ning seetõttu tuleks edendada turu stabiilsust ja viia nõudlus ning pakkumine paremini vastavusse.

(4)

Ühist turukorraldust käsitlevaid sätteid tuleks rakendada kooskõlas liidu rahvusvaheliste kohustustega, pidades eelkõige silmas Maailma Kaubandusorganisatsiooni sätetest tulenevaid kohustusi. Kolmandate riikidega kalapüügi- ja vesiviljelustoodetega kauplemisel tuleks tagada ausa konkurentsi tingimused, eelkõige austades säästvust ja kohaldades sotsiaalseid norme, mis on võrdväärsed liidu toodete suhtes kehtivatega.

(5)	On oluline, et ühise turukorralduse haldamisel juhindutaks ühise kalanduspoliitika hea valitsemistava põhimõtetest.

(6)	Et turu ühine korraldus õnnestuks, on väga oluline, et tarbijaid informeeritaks turundus- ja teavituskampaaniate kaudu kala söömise väärtusest ja olemasolevate liikide mitmekesisusest ning ka sellest, kui tähtis on mõista märgistel sisalduvat teavet.

(7)

Kalapüügi- ja vesiviljelussektori tootjaorganisatsioonidel („tootjaorganisatsioonid”) on ühise kalanduspoliitika ja ühise turukorralduse eesmärkide saavutamisel võtmeroll. Seetõttu on tarvis suurendada nende vastutust ja pakkuda neile vajalikul määral finantstoetust, et nad saaksid täita olulisemat rolli kalapüügi igapäevases majandamises, järgides samal ajal ühise kalanduspoliitika eesmärkidega kindlaks määratud raamistikku. Samuti tuleb tagada, et nende liikmed tegeleksid kalapüügi ja vesiviljelusega jätkusuutlikult, parandaksid toodete turulelaskmist, koguksid teavet vesiviljeluse kohta, ning püüaksid suurendada oma sissetulekut. Kõnealuste eesmärkide saavutamisel peaksid tootjaorganisatsioonid võtma arvesse liidus valitsevaid erinevaid tingimusi kalapüügi- ja vesiviljelussektoris, sealhulgas äärepoolseimates piirkondades, eelkõige väikesemahulise kalapüügi ja ekstensiivse vesiviljeluse eripära. Riiklikel pädevatel asutustel peaks olema võimalik võtta endale vastutus kõnealuste eesmärkide elluviimise eest, tehes tihedat koostööd tootjaorganisatsioonidega majandamisküsimustes, mis hõlmavad vajaduse korral kvootide eraldamist ja püügikoormuse haldamist lähtuvalt konkreetse kalapüügi vajadustest.

(8)	Tuleks võtta meetmeid, et innustada väiketootjate asjakohast ja representatiivset osalemist.

(9)	Tootjaorganisatsioonide konkurentsivõime ja elujõulisuse tugevdamiseks tuleks selgelt määratleda nende asutamise kriteeriumid.

(10)	Kalapüügi- ja vesiviljelussektori eri kategooria käitajatest koosnevatel tootmisharudevahelistel organisatsioonidel on potentsiaal aidata parandada turundustegevuse koordineerimist tarneahelas ja välja töötada meetmeid, mis on tervele sektorile huvipakkuvad.

(11)

On asjakohane kehtestada ühised tingimused tootjaorganisatsioonide ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamiseks liikmesriikide poolt, tootjaorganisatsioonide ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide kehtestatud eeskirjade laiendamiseks ning sellest laienemisest tulenevate kulude jagamiseks. Eeskirju peaks saama laiendada komisjoni loa alusel.

(12)

Kuna kalavarude puhul on tegemist jagatud ressursiga, saavad teatavatel juhtudel varude säästva ja tõhusa kasutamise paremini tagada need organisatsioonid, kelle liikmed pärinevad eri liikmesriikidest ja eri piirkondadest. Seetõttu on vaja samuti ergutada riiklike või piiriüleste, vajaduse korral biogeograafiliste piirkondade põhiste tootjaorganisatsioonide ja nende liitude moodustamist. Sellised organisatsioonid peaksid toimima partnerlusena, mis püüavad kehtestada ühised ja siduvad eeskirjad ning luua kõigile kalapüügiga tegelevatele sidusrühmadele võrdsed tingimused. Selliste organisatsioonide moodustamisel tuleb tagada, et nende suhtes kohaldatakse jätkuvalt käesolevas määruses sätestatud konkurentsieeskirju ja võetakse arvesse vajadust säilitada side konkreetsete rannikualade kogukondade ja kalapüügi ning vete vahel, mida nad on ajalooliselt kasutanud.

(13)	Komisjon peaks innustama abimeetmete võtmist, mis toetaksid naiste osalemist vesiviljelussektori tootjaorganisatsioonides.

(14)	Selleks, et tootjaorganisatsioonid saaksid oma liikmeid suunata säästva kalapüügi ja vesiviljeluse poole, peaksid nad koostama ja esitama liikmesriikide pädevatele asutustele tootmis- ja turustamiskavad, mis sisaldavad asjaomaste tootjaorganisatsioonide eesmärkide saavutamiseks vajalikke meetmeid.

(15)	Ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamiseks seoses tagasiheitega on vaja suurendada alamõõduliste kalade püüdmist vältivate selektiivsete kalapüügiviiside ja -vahendite kasutamist.

(16)

Püügitegevuse prognoosimatuse tõttu on asjakohane kehtestada mehhanism inimtoiduks kasutatavate kalapüügitoodete ladustamiseks, et parandada turu stabiilsust ja suurendada toodetelt saadavat tulu, luues eelkõige lisandväärtust. Kõnealune mehhanism peaks aitama kaasa liidus asuvate kohalike turgude stabiliseerimisele ja lähendamisele, et saavutada siseturu eesmärgid.

(17)	Selleks, et võtta arvesse hindade erinevust liidus, peaks igal kalapüügisektori tootjaorganisatsioonil olema õigus teha ettepanek ladustamismehhanismi käivitushinna kohta. Kõnealune käivitushind tuleks seada selliselt, et säiliks käitajatevaheline aus konkurents.

(18)

Ühiste turustusnormide kehtestamine ja kohaldamine peaks võimaldama säästvate toodete turule tarnimist, kalapüügi- ja vesiviljelustoodete siseturu kogu potentsiaali kasutamist ning peaks hõlbustama ausal konkurentsil põhinevat turustamist, parandades seeläbi tootmise tasuvust. Sel eesmärgil tuleks jätkata kehtivate turustusnormide kohaldamist.

(19)	Tuleb tagada, et imporditavad tooted, mis sisenevad liidu turule, vastaksid samadele nõuetele ja turustusnormidele, mida on kohustatud täitma liidu tootjad.

(20)	Inimeste tervise kõrgetasemelise kaitse tagamiseks peaksid liidu turule lastavad kalapüügi- ja vesiviljelustooted, sõltumata päritolust, vastama kohaldatavatele toiduohutust ja hügieeni käsitlevatele eeskirjadele.

(21)	Tarbijatele tuleb anda selget ja põhjalikku teavet, muu hulgas toodete päritolu ja tootmismeetodi kohta, et nad saaksid teha teadlikke valikuid.

(22)

Kalapüügi- ja vesiviljelustoodete ökomärgise kasutamine nii liidust kui väljastpoolt liitu pärit toodete puhul võimaldab anda selget teavet selliste toodete ökoloogilise jätkusuutlikkuse kohta. Seetõttu peaks komisjon kaaluma võimalust töötada välja ja kehtestada miinimumkriteeriumid kogu liidus kasutatava kalapüügi- ja vesiviljelustoodete ökomärgise loomiseks.

(23)	Tarbijakaitse tagamiseks peaksid käesoleva määrusega kehtestatud nõuete täitmise kontrollimise ja tagamise eest vastutavad pädevad riiklikud asutused kasutama täiel määral ära olemasolevaid tehnoloogilisi võimalusi, sealhulgas DNA-analüüsi, et takistada käitajaid saaki vääriti märgistamast.

(24)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklis 101 osutatud kokkuleppeid, otsuseid ja tegevusi käsitlevaid konkurentsieeskirju tuleks kalapüügi- ja vesiviljelustoodete tootmise ja turustamise suhtes kohaldada määral, mis ei takista ühise turukorralduse toimimist ega ohusta ELi toimimise lepingu artikli 39 eesmärkide saavutamist.

(25)

On asjakohane kehtestada konkurentsieeskirjad kalapüügi- ja vesiviljelustoodete tootmise ja turustamise kohta, võttes arvesse kalapüügi- ja vesiviljelussektori eripära, sealhulgas sektori killustatust, asjaolu, et kalad on jagatud ressurss, ning impordi suurt osatähtust, millele peaksid kehtima samasugused eeskirjad nagu liidu kalapüügi- ja vesiviljelustoodetele. Lihtsustamise huvides tuleks nõukogu määruse (EÜ) nr 1184/2006 (5) asjakohased sätted lisada käesolevasse määrusesse. Määrust (EÜ) nr 1184/2006 ei tuleks seega enam kalapüügi- ja vesiviljelustoodete suhtes kohaldada.

(26)	Liidu kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turgu käsitleva majandusliku teabe kogumist, töötlemist ja levitamist on vaja parandada.

(27)

Selleks et tagada käesoleva määruse sätete, mis käsitlevad tähtaegu, menetlusi ning avalduste vormi seoses tootjaorganisatsioonide ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamisega ja sellise tunnustuse kehtetuks tunnistamisega; tähtaegu ja menetlusi, mida liikmesriigid järgivad tunnustuse või selle kehtetuks tunnistamise otsustest teatamisel; vormi ja menetlust, mida liikmesriigid järgivad kõikidele tootjatele ja käitajatele siduvate eeskirjade teatavakstegemisel; tootmis- ja turustamiskava vormi ja ülesehitust ning nende esitamise ja heakskiitmise menetlusi ja tähtaegu; liikmesriikide poolt käivitushindade avaldamise vormi, ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (6).

(28)	Määrus (EÜ) nr 104/2000 tuleks tunnistada kehtetuks. Tarbijate teavitamise järjepidevuse tagamise huvides tuleks kõnealuse määruse artiklit 4 siiski jätkuvalt kohaldada kuni 12. detsembrini 2014.

(29)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt kehtestada kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühine korraldus, ei suuda liikmesriigid kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühiste joonte tõttu piisavalt saavutada, küll aga on seda selle ulatuse ja mõju tõttu ning seetõttu, et on vaja võtta ühiseid meetmeid, parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(30)	Seepärast tuleks määrusi (EÜ) nr 1184/2006 ja (EÜ) nr 1224/2009 vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I   PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Reguleerimisese

1.   Kehtestatakse kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühine korraldus („ühine turukorraldus”).

2.   Ühine turukorraldus koosneb järgmisest:

a)	kutseorganisatsioonid;

b)	turustusnormid;

c)	tarbijate teavitamine;

d)	konkurentsieeskirjad;

e)	turuteave.

3.   Ühist turukorraldust täiendatakse välisaspektide osas nõukogu määrusega (EL) nr 1220/2012 (7) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1026/2012 (8).

4.   Ühise turukorralduse rakendamine vastab kooskõlas tulevase liidu õigusaktiga, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014-2020 merendus- ja kalanduspoliitika finantstoetuse saamise tingimused, liidult finantstoetuse saamise tingimustele.

Artikkel 2

Reguleerimisala

Ühist turukorraldust kohaldatakse käesoleva määruse I lisas loetletud kalapüügi- ja vesiviljelustoodete suhtes, mida turustatakse liidus.

Artikkel 3

Eesmärgid

Ühise turukorralduse eesmärgid on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1380/2013 (9) artiklis 35.

Artikkel 4

Põhimõtted

Ühises turukorralduses juhindutakse määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 3 sätestatud hea valitsemistava põhimõtetest.

Artikkel 5

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 4 osutatud mõisteid, samuti mõisteid, millele on osutatud nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 (10) artiklis 4, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1169/2011 (11) artiklis 2, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 (12) artiklites 2 ja 3 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1333/2008 (13) artiklis 3. Lisaks kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   „kalapüügitooted”– kalapüügitegevuse tulemusena saadud veeorganismid või neist valmistatud tooted, mis on loetletud I lisas;

b)   „vesiviljelustooted”– vesiviljelustegevuse tulemusena saadud veeorganismid oma elutsükli mis tahes etapil või neist tehtud tooted, mis on loetletud I lisas;

c)   „tootja”– füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab tootmisvahendeid kalapüügi- või vesiviljelustoodete hankimiseks eesmärgiga need turule lasta;

d)   „kalapüügi- ja vesiviljelussektor”– majandussektor, mis hõlmab kõiki kalapüügi- või vesiviljelustoodete tootmis-, töötlemis- ja turustustegevusi;

e)   „turul kättesaadavaks tegemine”– kalapüügi- või vesiviljelustoote tarnimine liidu turule kaubandustegevuse käigus toote levitamiseks, tarbimiseks või kasutamiseks, kas tasu eest või tasuta;

f)   „turulelaskmine”– kalapüügi- või vesiviljelustoote esmakordselt liidu turul kättesaadavaks tegemine;

g)   „jaemüük”– toidu käitlemine ja/või töötlemine ning hoiustamine müügikohas või tarnimine lõpptarbijale. Siia kuuluvad jaotusterminalid, toitlustusettevõtjad, tehasesööklad, ametiasutuste toitlustajad, restoranid ja muud samalaadsed toitlustusteenuse osutajad, kauplused, selvehallide jaotuskeskused ja hulgimüügipunktid;

h)   „eelpakendatud kalapüügi- ja vesiviljelustoode”– kalapüügi- ja vesiviljelustoode, mis on määruse (EL) nr 1169/2011 artikli 2 lõike 2 punktis e osutatud „müügipakendis toit”.

II   PEATÜKK

KUTSEORGANISATSIOONID

I   JAGU

Moodustamine, eesmärgid ja meetmed

Artikkel 6

Kalapüügi- ja vesiviljelussektori tootjaorganisatsioonide moodustamine

1.   Ühes või mitmes liikmesriigis tegutsevate kalapüügi- või vesiviljelussektori tootjate algatusel võidakse moodustada vastavalt kalapüügi- ja vesiviljelussektori tootjaorganisatsioonid („tootjaorganisatsioonid”), mida tunnustatakse II jao sätete kohaselt.

2.   Tootjaorganisatsioonide moodustamisel võetakse asjakohasel juhul arvesse väiketootjate eriolukorda.

3.   Võib moodustada tootjaorganisatsiooni, mis kalapüügi- ja vesiviljelussektori ühise tootjaorganisatsioonina esindab nii kalapüügi kui ka vesiviljeluse tegevusalasid.

Artikkel 7

Tootjaorganisatsioonide eesmärgid

1.   Kalapüügisektori tootjaorganisatsioonid täidavad järgmisi eesmärke:

a)

oma liikmete majanduslikult elujõulise ja säästva püügitegevuse edendamine täies kooskõlas eelkõige määruses (EL) nr 1380/2013 ja keskkonnaõiguses sätestatud looduskaitsepoliitikaga, võttes samas arvesse sotsiaalpoliitikat ning kui asjaomane liikmesriik nii ette näeb, osalemine ka mere bioloogiliste ressursside majandamises;

b)

kaubanduslike kalavarude soovimatu saagi vältimine ja vähendamine nii palju kui võimalik ning vajaduse korral sellise saagi võimalikult otstarbekas kasutamine, loomata turgu sellise saagi tarvis, mis on kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksem, kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikliga 15;

c)	kalapüügitoodete jälgitavusele ning selgele ja kõikehõlmavale teabele tarbijate juurdepääsule kaasa aitamine;

d)	ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi kaotamisele kaasa aitamine.

2.   Vesiviljelussektori tootjaorganisatsioonid täidavad järgmisi eesmärke:

a)	oma liikmete vesiviljelusalase säästva tegevuse edendamine, pakkudes neile arenguvõimalusi täies kooskõlas määrusega (EL) nr 1380/2013 ja keskkonnaõigusega, võttes samas arvesse sotsiaalpoliitikat;

b)	selle kindlustamine, et liikmete tegevus vastab määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 34 osutatud riiklikele strateegiakavadele;

c)	selle tagada püüdmine, et kalapüügisektorist pärit vesiviljeluses kasutatavad söödatooted pärineksid säästvalt majandatud kalapüügist.

3.   Lisaks lõigetes 1 ja 2 sätestatud eesmärkidele täidavad tootjaorganisatsioonid kahte või enamat järgmist eesmärki:

a)	oma liikmete kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turuleviimise tingimuste parandamine;

b)	majandusliku tulu suurendamine;

c)	turgude stabiliseerimine;

d)	panustamine toiduainetega varustamisse ning toiduainete kvaliteedi ja toiduohutuse kõrgete normide edendamine, panustades seejuures tööhõivesse rannikualadel ja maapiirkondades;

e)	kalapüügi keskkonnamõju vähendamine, sealhulgas kalapüügivahendite selektiivsuse parandamise meetmete kaudu.

4.   Tootjaorganisatsioonid võivad seada endale täiendavaid eesmärke.

Artikkel 8

Tootjaorganisatsioonide rakendatavad meetmed

1.   Artiklis 7 sätestatud eesmärkide saavutamiseks võivad tootjaorganisatsioonid rakendada muuhulgas järgmisi meetmeid:

a)	tootmise kohandamine turunõuetele;

b)	pakkumise koondamine ja oma liikmete toodete turustamine;

c)	oma liikmete liidus toodetud kalapüügi- ja vesiviljelustoodete edendamine mittediskrimineerival viisil, kasutades selleks näiteks sertifitseerimist, eriti päritolunimetusi, kvaliteedimärke, geograafilisi tähiseid, garanteeritud traditsioonilisi eritunnuseid ja jätkusuutlikkuse märgiseid;

d)	liikmete tegevusevastavuse kontroll asjaomase tootjaorganisatsiooni kehtestatud eeskirjadele ning meetmete võtmine selle tagamiseks;

e)	kutseõppe ja koostööprogrammide edendamine, et ergutada noorte tööleasumist asjaomases sektoris;

f)	kalapüügi keskkonnamõju vähendamine, sealhulgas kalapüügivahendite selektiivsuse parandamise meetmete kaudu;

g)	info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamise edendamine, et parandada turustamist ja hindu;

h)	kalapüügi- ja vesiviljelustoodete alase teabe tarbijatele hõlpsamini kättesaadavaks tegemine.

2.   Kalapüügisektori tootjaorganisatsioonid võivad rakendada ka järgmisi meetmeid:

a)	oma liikmete püügitegevuse ühine planeerimine ja juhtimine, sõltuvalt mere bioloogiliste ressursside majandamise korraldamisest liikmesriikides, sealhulgas püügitegevuse selektiivsuse parandamise meetmete väljatöötamine ja rakendamine ning pädevate asutuste nõustamine;

b)

soovimatu saagi vältimine ja miinimumini viimine, osaledes tehniliste meetmete väljatöötamises ja rakendamises, ning kaubanduslike kalavarude soovimatu püügi võimalikult otstarbekas kasutamine, loomata turgu kõnealuse saagi tarvis, mis on kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksem, kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 11 või käesoleva määruse artikli 34 lõikega 2, kui see on asjakohane;

c)	kalapüügitoodete ajutise ladustamise korraldamine kooskõlas käesoleva määruse artiklitega 30 ja 31.

3.   Vesiviljelussektori tootjaorganisatsioonid võivad rakendada ka järgmisi meetmeid:

a)	säästva vesiviljeluse edendamine, eelkõige seoses keskkonnakaitse, loomatervise- ja -heaoluga;

b)	turustatud toodete, sealhulgas esmamüüki käsitleva majandusliku teabe, ja toodanguprognoosi kohta teabe kogumine;

c)	keskkonnateabe kogumine;

d)	oma liikmete vesiviljelustegevuse juhtimise kavandamine ning

e)	erialaste programmide toetamine, et edendada säästvalt toodetud vesiviljelustooteid.

Artikkel 9

Tootjaorganisatsioonide liitude moodustamine

1.   Ühes või mitmes liikmesriigis tunnustatud tootjaorganisatsioonide algatusel võidakse moodustada tootjaorganisatsioonide liit.

2.   Tootjaorganisatsioonide suhtes kohaldatavaid käesoleva määruse sätteid kohaldatakse ka tootjaorganisatsioonide liitude suhtes, kui ei ole sätestatud teisiti.

Artikkel 10

Tootjaorganisatsioonide liitude eesmärgid

1.   Tootjaorganisatsioonide liidud täidavad järgmisi eesmärke:

a)	artiklis 7 sätestatud liitu kuuluvate tootjaorganisatsioonide eesmärkide tõhusam ja säästvam saavutamine;

b)	liitu kuuluvatele tootjaorganisatsioonidele ühist huvi pakkuvate tegevuste koordineerimine ja arendamine.

2.   Tootjaorganisatsioonide liitudel on õigus saada finantstoetust kooskõlas tulevase liidu õigusaktiga, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014-2020 merendus- ja kalanduspoliitika finantstoetuse saamise tingimused.

Artikkel 11

Tootmisharudevaheliste organisatsioonide moodustamine

Ühes või mitmes liikmesriigis tegutsevad kalapüügi- ja vesiviljelustoodete käitajate algatusel võidakse moodustada tootmisharudevahelisi organisatsioone, mida tunnustatakse II jao kohaselt.

Artikkel 12

Tootmisharudevaheliste organisatsioonide eesmärgid

Tootmisharudevahelised organisatsioonid parandavad liidu turul kalapüügi- ja vesiviljelustoodete kättesaadavaks tegemise koordineerimist ja tingimusi.

Artikkel 13

Tootmisharudevaheliste organisatsioonide rakendatavad meetmed

Artiklis 12 osutatud eesmärkide saavutamiseks võivad tootmisharudevahelised organisatsioonid rakendada järgmisi meetmeid:

a)	liidu õigusaktidega vastavuses olevate standardlepingute koostamine;

b)	liidu kalapüügi- ja vesiviljelustoodete edendamine mittediskrimineerival viisil, kasutades selleks näiteks sertifitseerimist, ning eelkõige päritolunimetusi, kvaliteedimärke, geograafilisi tähiseid, garanteeritud traditsioonilisi eritunnuseid ja jätkusuutlikkuse märgist;

c)	liidu või siseriiklikest eeskirjadest karmimate eeskirjade kehtestamine kalapüügi- ja vesiviljelustoodete tootmise ja turustamise suhtes;

d)	tootmise ja turuga seotud kvaliteedi, teadlikkuse ja läbipaistvuse parandamine ning erialase ja kutsekoolituse läbiviimine, näiteks seoses kvaliteedi ja jälgitavusega, toiduohutusega ning selleks, et innustada teadusalgatusi;

e)	teadus- ja turu-uuringute teostamine ning turu toimimise parendamise metoodika arendamine, sealhulgas info-ja kommunikatsioonitehnoloogia abil, ning sotsiaal-majanduslike andmete kogumine;

f)	teabe jagamine ja uuringute teostamine, mis on vajalikud jätkusuutliku tarne tagamiseks, mis koguselt, kvaliteedilt ja hinnalt vastab turunõuetele ja tarbijate ootustele;

g)	märkimisväärse toiteväärtusega ja laialdaselt mittetarbitavate, jätkusuutlikus seisundis olevatest kalavarudest pärit liikide propageerimine tarbijate seas;

h)	liikmete tegevuse vastavuse kontroll asjaomase tootmisharudevahelise organisatsiooni kehtestatud eeskirjadele ning meetmete võtmine selle tagamiseks.

II   JAGU

Tunnustamine

Artikkel 14

Tootjaorganisatsioonide tunnustamine

1.   Liikmesriigid võivad tootjaorganisatsioonidena tunnustada kõiki kalapüügi- või vesiviljelussektori tootjate algatusel moodustatud rühmi, kes seda tunnustust taotlevad, tingimusel et nad:

a)	vastavad artiklis 17 sätestatud põhimõtetele ja nende põhimõtete kohaldamiseks vastu võetud eeskirjadele;

b)	osalevad asjaomase liikmesriigi territooriumil või selle osal piisavas majandustegevuses, arvestades eelkõige liikmete arvu või turustatava toodangu mahtu;

c)	on asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt juriidilised isikud, on asutatud kõnealuse liikmesriigi territooriumil ning nende ametlik peakorter asub seal;

d)	on suutelised täitma artiklis 7 sätestatud eesmärke;

e)	järgivad V peatükis osutatud konkurentsieeskirju;

f)	ei kuritarvita asjaomasel turul valitsevat seisundit ning

g)	esitavad oma liikmesust, juhtimist ja rahastamisallikaid käsitlevad asjakohased üksikasjad.

2.   Tootjaorganisatsioone, keda tunnustati enne 29. detsember 2013, käsitatakse käesoleva määruse kohaldamisel tootjaorganisatsioonidena, kellele käesoleva määruse sätted on siduvad.

Artikkel 15

Finantstoetus tootjaorganisatsioonidele või tootjaorganisatsioonide liitudele

Kooskõlas tulevase liidu õigusaktiga, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014-2020 merendus- ja kalanduspoliitika finantstoetuse saamise tingimused, võib anda finantstoetust kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turustamismeetmetele, mille eesmärk on tootjaorganisatsioonide või tootjaorganisatsioonide liitude loomine või ümberkorraldamine.

Artikkel 16

Tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamine

1.   Liikmesriigid võivad tootmisharudevaheliste organisatsioonidena tunnustada nende territooriumil asutatud käitajate rühmi, kes seda tunnustust taotlevad, tingimusel et nad:

a)	vastavad artiklis 17 sätestatud põhimõtetele ja nende põhimõtete kohaldamiseks vastu võetud eeskirjadele;

b)	esindavad märkimisväärset osa kalapüügi- ja vesiviljelustoodete või nende töötlemisel saadud toodete tootmisest ning töötlemisest või turustamisest või mõlemast;

c)	ei tegele ise kalapüügi- ja vesiviljelustoodete või nende töötlemisel saadud toodete tootmise, töötlemise või turustamisega;

d)	on liikmesriigi õiguse kohaselt juriidilised isikud, nad on asutatud kõnealuse liikmesriigi territooriumil ning nende ametlik peakorter asub seal;

e)	on suutelised täitma artiklis 12 sätestatud eesmärke;

f)	arvestavad tarbijate huvidega;

g)	ei takista ühise turukorralduse ladusat toimimist ning

h)	järgivad V peatükis osutatud konkurentsieeskirju.

2.   Enne 29. detsember 2013 asutatud organisatsioone võib tunnustada käesoleva määruse kohaselt tunnustatud tootmisharudevaheliste organisatsioonidena, kui nad vastavad asjaomase liikmesriigi hinnangu kohaselt käesoleva määruse sätetele tootmisharudevaheliste organisatsioonide kohta.

3.   Tootmisharudevahelisi organisatsioone, keda tunnustati enne 29. detsember 2013, käsitatakse käesoleva määruse kohaldamisel tootmisharudevaheliste organisatsioonidena, kellele käesoleva määruse sätted on siduvad.

Artikkel 17

Tootjaorganisatsioonide ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide sisemine toimimine

Artiklites 14 ja 16 osutatud tootjaorganisatsioonide ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide sisemine toimimine tugineb järgmistele põhimõtetele:

a)	nende liikmed järgivad organisatsiooni poolt vastu võetud eeskirju seoses kalavarude kasutamise, tootmise ja turustamisega;

b)	liikmeid ei diskrimineerita, eelkõige rahvuse või asukoha põhjal;

c)	organisatsiooni rahastamiseks kogutakse finantstoetust selle liikmetelt;

d)	demokraatlik toimimine, mis võimaldab liikmetel kontrollida oma organisatsiooni ja selle otsuseid;

e)	tõhusate, hoiatavate ja proportsionaalsete karistuste kehtestamine asjaomase organisatsiooni sise-eeskirjades sätestatud kohustuste täitmatajätmise, eriti finantstoetuse maksmatajätmise eest;

f)	uute liikmete vastuvõtmise ja liikmete väljaarvamise eeskirjade kindlaksmääramine;

g)	organisatsiooni toimimiseks vajalike raamatupidamis- ja eelarve-eeskirjade kindlaksmääramine.

Artikkel 18

Liikmesriikide teostatavad kontrollid ja tunnustuse kehtetuks tunnistamine

1.   Liikmesriigid kontrollivad korrapäraselt, kas tootjaorganisatsioonid ja tootmisharudevahelised organisatsioonid vastavad vastavalt artiklites 14 ja 16 sätestatud tunnustamise tingimustele. Mittevastavuse avastamise korral võib tunnustuse kehtetuks tunnistada.

2.   Liikmesriik, kus asub eri liikmesriikidest pärit liikmetega tootjaorganisatsiooni või tootmisharudevahelise organisatsiooni või eri liikmesriikides tunnustatud tootjaorganisatsioonide liidu ametlik peakorter, seab sisse halduskoostöö, mis on vajalik asjaomase organisatsiooni või liidu tegevuse kontrollimiseks koostöös teiste asjaomaste liikmesriikidega.

Artikkel 19

Kalapüügivõimaluste jaotamine

Tootjaorganisatsioon, mille liikmed on eri liikmesriikide kodanikud, või eri liikmesriikides tunnustatud tootjaorganisatsioonide liit täidab oma ülesandeid nii, et see ei piira nende sätete kohaldamist, millega reguleeritakse kalapüügivõimaluste jaotamist liikmesriikide vahel vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artiklile 16.

Artikkel 20

Komisjoni teostatavad kontrollid

1.   Selleks, et tagada vastavalt artiklites 14 ja 16 sätestatud tootjaorganisatsioonide või tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamise tingimuste täitmine, võib komisjon teostada kontrolle ning vajaduse korral nõuda, et liikmesriik tunnistaks tootjaorganisatsioonide või tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustuse kehtetuks.

2.   Liikmesriigid teatavad komisjonile elektrooniliselt kõik tunnustuse andmise või kehtetuks tunnistamise otsused. Komisjon teeb kogu sellise teabe üldsusele kättesaadavaks.

Artikkel 21

Rakendusaktid

1.   Komisjon võtab vastu rakendusaktid seoses järgnevaga:

a)	tähtajad ja menetlused ning avalduste vorm seoses tootjaorganisatsioonide ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamisega vastavalt artiklitele 14 ja 16 või sellise tunnustuse kehtetuks tunnistamisega vastavalt artiklile 18;

b)	vorm, tähtajad ja menetlused, mida liikmesriigid peavad järgima, teatades komisjonile artikli 20 lõike 2 kohaselt kõik tunnustuse andmise või kehtetuks tunnistamise otsused.

Punkti a alusel vastu võetud rakendusakte kohandatakse asjakohasel juhul väikesemahulise kalapüügi ja vesiviljeluse eripärale.

2.   Lõikes 1 osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 43 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

III   JAGU

Eeskirjade laiendamine

Artikkel 22

Tootjaorganisatsioonide eeskirjade laiendamine

1.   Liikmesriik võib tootjaorganisatsiooni siseselt kokkulepitud eeskirjad muuta kohustuslikuks organisatsiooni mittekuuluvatele tootjatele, kes turustavad üht või mitut toodet valdkonnas, kus tootjaorganisatsioon on esindav, tingimusel et:

a)	tootjaorganisatsioon on asutatud vähemalt ühe aasta eest ja seda käsitatakse ühes liikmesriigis tootmist ja turustamist esindavana, hõlmates vajaduse korral väikesemahulist ja rannalähedast kalapüüki, ning organisatsioon esitab pädevatele riiklikele asutustele vastava taotluse;

b)	laiendatavad eeskirjad käsitlevad artikli 8 lõike 1 punktides a, b ja c, artikli 8 lõike 2 punktides a ja b ning artikli 8 lõike 3 punktides a-e sätestatud tootjaorganisatsioonide meetmeid;

c)	järgitakse V peatükis osutatud konkurentsieeskirju.

2.   Lõike 1 punkti a kohaldamisel käsitatakse kalapüügisektori tootjaorganisatsiooni esindavana, kui tema osa asjaomase toote turustatud kogustest eelneval aastal on vähemalt 55 % valdkonnas, mille suhtes on tehtud ettepanek eeskirju laiendada.

3.   Lõike 1 punkti a kohaldamisel käsitatakse vesiviljelussektori tootjaorganisatsiooni esindavana, kui tema osa asjaomase toote turustatud kogustest eelneval aastal on vähemalt 40 % valdkonnas, mille suhtes on tehtud ettepanek eeskirju laiendada.

4.   Tootjaorganisatsioonidesse mittekuuluvatele tootjatele laiendatavaid eeskirju kohaldatakse ajavahemikul 60 päevast 12 kuuni.

Artikkel 23

Tootmisharudevaheliste organisatsioonide eeskirjade laiendamine

1.   Liikmesriik võib mõned tootmisharudevahelise organisatsiooni kokkulepped, otsused või kooskõlastatud tegevused muuta teatavas valdkonnas või teatavates valdkondades kohustuslikuks ettevõtjatele, kes ei kuulu kõnealusesse organisatsiooni, tingimusel et:

a)

tootmisharudevaheline organisatsioon hõlmab vähemalt 65 % igast vähemalt kahest järgnevast tegevusest: asjaomase toote tootmine, töötlemine või turustamine eelneva aasta jooksul liikmesriigi asjaomases valdkonnas või vastavates valdkondades, ning organisatsioon esitab pädevatele riiklikele asutustele vastava taotluse; ning

b)	muudele ettevõtjatele laiendatavad eeskirjad käsitlevad artikli 13 punktides a–g sätestatud tootmisharudevaheliste organisatsioonide meetmeid ega kahjusta asjaomase liikmesriigi või liidu teisi ettevõtjaid.

2.   Eeskirjade laiendamise võib muuta siduvaks kõige rohkem kolmeks aastaks, ilma et see piiraks artikli 25 lõike 4 kohaldamist.

Artikkel 24

Kohustus

Eeskirjade laiendamisel organisatsiooni mitteliikmetele vastavalt artiklitele 22 ja 23 võivad asjaomased liikmesriigid otsustada, et organisatsiooni mitteliikmed on kohustatud tasuma tootjaorganisatsioonile või tootmisharudevahelisele organisatsioonile täielikult või osaliselt kulud, mis selle liikmed on tasunud ja mis seonduvad mitteliikmetele laiendatud eeskirjade kohaldamisega.

Artikkel 25

Komisjoni luba

1.   Liikmesriigid teavitavad komisjoni eeskirjadest, mille nad kavatsevad muuta artiklite 22 ja 23 kohaselt teatava valdkonna või teatavate valdkondade kõigile tootjatele või ettevõtjatele siduvaks.

2.   Komisjon võtab vastu otsuse, millega antakse luba lõikes 1 osutatud eeskirjade laiendamiseks, kui:

a)	on järgitud artiklite 22 ja 23 sätteid;

b)	on järgitud V peatükis osutatud konkurentsieeskirju;

c)	laiendamine ei ohusta vaba kaubandust ning

d)	ei ohustata ELi toimimise lepingu artiklis 39 sätestatud eesmärkide saavutamist.

3.   Ühe kuu jooksul pärast teate saamist võtab komisjon vastu otsuse, andes eeskirjade laiendamiseks loa või sellest keeldudes, ning teatab sellest liikmesriikidele. Kui komisjon ei ole teinud otsust ühe kuu jooksul pärast teate saamist, loetakse, et komisjon on andnud loa eeskirjade laiendamiseks.

4.   Eeskirjade lubatud laiendamist võib jätkuvalt kohaldada pärast esialgse tähtaja möödumist, sealhulgas vaikimisi kokku leppides ilma loa selgesõnalise pikendamiseta, tingimusel et asjaomane liikmesriik on vähemalt üks kuu enne sellise esialgse tähtaja möödumist teatanud komisjonile täiendavast kohaldamisajast ning komisjon on andnud selliseks täiendavaks kohaldamiseks loa või ei ole väljendanud sellele vastuseisu ühe kuu jooksul alates sellise teate kättesaamisest.

Artikkel 26

Loa kehtetuks tunnistamine

Komisjon võib teostada kontrolli ja tunnistada eeskirjade laiendamise loa kehtetuks, kui ta leiab, et mõni loa andmise tingimustest ei ole täidetud. Komisjon teatab loa kehtetuks tunnistamisest liikmesriikidele.

Artikkel 27

Rakendusaktid

Komisjon võtab vastu rakendusaktid artikli 25 lõikes 1 sätestatud teate vormi ja menetlemise kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 43 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

IV   JAGU

Tootmise ja turustamise planeerimine

Artikkel 28

Tootmis- ja turustamiskava

1.   Iga tootjaorganisatsioon esitab oma pädevatele riiklikele asutustele heakskiitmiseks tootmis- ja turustamiskava vähemalt peamiste turustatavate liikide kohta. Selliste tootmis- ja turustamiskavade eesmärk on saavutada artiklites 3 ja 7 sätestatud eesmärgid.

2.   Tootmis- ja turustamiskava sisaldab:

a)	püütud või kasvatatud liikide tootmisprogrammi;

b)	turustusstrateegiat, millega soovitakse pakutav kogus ja kvaliteet turunõuetele vastavaks kohandada;

c)	tootjaorganisatsiooni võetavaid meetmeid artiklis 7 sätestatud eesmärkide täitmiseks;

d)	ennetavaid erimeetmeid selliste liikide tarnete reguleerimiseks, millega aasta jooksul on tavaliselt turustusraskusi;

e)	karistusi, mida rakendatakse liikmete suhtes, kes rikuvad asjaomase kava rakendamiseks tehtud otsuseid.

3.   Tootmis- ja turustamiskava kiidavad heaks pädevad riiklikud asutused. Pärast kava heakskiitmist hakkab tootjaorganisatsioon seda viivitamata rakendama.

4.   Tootjaorganisatsioonid võivad tootmis- ja turustamiskava muuta ning sellisel juhul esitatakse see heakskiitmiseks pädevatele riiklikele asutustele.

5.   Tootjaorganisatsioon koostab aastaaruande oma tootmis- ja turustamiskava kohase tegevuse kohta ja esitab selle oma pädevatele riiklikele asutustele heakskiitmiseks.

6.   Tootjaorganisatsioonid võivad saada finantstoetust tootmis- ja turustamiskavade koostamiseks ja rakendamiseks kooskõlas tulevase liidu õigusaktiga, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014-2020 merendus- ja kalanduspoliitika finantstoetuse saamise tingimused.

7.   Liikmesriigid teostavad kontrolle selle tagamiseks, et tootjaorganisatsioonid täidaksid käesolevas artiklis sätestatud kohustusi. Mittevastavuse avastamise korral võib tunnustuse kehtetuks tunnistada.

Artikkel 29

Rakendusaktid

1.   Komisjon võtab vastu rakendusaktid:

a)	artiklis 28 osutatud tootmis- ja turustamiskava vormi ja ülesehituse kohta;

b)	menetluse ja tähtaegade kohta, mida tootjaorganisatsioonid peavad järgima artiklis 28 osutatud tootmis- ja turustamiskava esitamisel ning mida liikmesriigid peavad järgima kõnealuse kava heakskiitmisel.

2.   Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 43 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

V   JAGU

Turgude stabiliseerimine

Artikkel 30

Ladustamismehhanism

Kalapüügisektori tootjaorganisatsioonid võivad saada finantstoetust II lisas loetletud kalapüügitoodete ladustamiseks, kui:

a)	on täidetud tulevases liidu õigusaktis, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014-2020 merendus- ja kalanduspoliitika finantstoetuse saamise tingimused, sätestatud ladustamisabi tingimused;

b)	tooted on turule lastud kalapüügisektori tootjaorganisatsioonide poolt ning neile ei ole artiklis 31 osutatud käivitushinnaga ostjat leitud;

c)	tooted vastavad artikli 33 kohaselt kehtestatud ühistele turustusnormidele ja on inimtoiduks piisavalt kvaliteetsed;

d)

tooted stabiliseeritakse või neid töödeldakse ning ladustatakse mahutites või sumpades külmutamise (laeva pardal või maismaal asuvates rajatistes), soolamise, kuivatamise, marineerimise või vajaduse korral keetmise ja pastöriseerimise teel, olenemata sellest, kas sellega kaasneb fileerimine, tükeldamine või asjakohasel juhul pea eemaldamine;

e)	tooted viiakse hiljem laost uuesti turule inimtoiduks;

f)	tooted jäävad lattu vähemalt viieks päevaks.

Artikkel 31

Ladustamismehhanismi käivitushinnad

1.   Enne iga aasta algust võib kalapüügisektori tootjaorganisatsioon II lisas loetletud kalapüügitoodete puhul teha ettepaneku artiklis 30 osutatud ladustamismehhanismi käivitushinna kohta.

2.   Käivitushind ei ületa 80 % kõnealuse toote kaalutud keskmisest hinnast, mis on registreeritud asjaomase tootjaorganisatsiooni tegevusvaldkonnas käivitushinna kehtestamise aastale vahetult eelnenud kolme aasta jooksul.

3.   Käivitushinna kindlaksmääramisel võetakse arvesse järgmist:

a)	tootmise ja nõudluse suundumused;

b)	turuhindade stabiliseerimine;

c)	turgude lähendamine;

d)	tootjate sissetulekud;

e)	tarbijate huvid.

4.   Oma territooriumil tunnustatud tootjaorganisatsioonide ettepanekute analüüsi järel määravad liikmesriigid kindlaks tootjaorganisatsioonide kohaldatavad käivitushinnad. Kõnealused hinnad kehtestatakse lõigetes 2 ja 3 osutatud tingimuste kohaselt. Hinnad tehakse üldsusele kättesaadavaks.

Artikkel 32

Rakendusaktid

Komisjon võtab vastu rakendusaktid artikli 31 lõike 4 kohaselt liikmesriikide poolt käivitushindade avaldamise vormi kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 43 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

III   PEATÜKK

ÜHISED TURUSTUSNORMID

Artikkel 33

Ühiste turustusnormide kehtestamine

1.   Ilma et see piiraks artikli 47 kohaldamist, võib I lisas loetletud ja inimtoiduks mõeldud kalapüügitoodete suhtes, sõltumata nende päritolust (liidu päritolu või imporditud), kehtestada ühised turustusnormid.

2.   Lõikes 1 osutatud normid võivad olla seotud toodete kvaliteedi, mõõdu, massi, pakendi, esitusviisi või märgistamisega ning eelkõige järgnevaga:

a)	turustuskõlblik miinimumsuurus, mis kehtestatakse parimaid olemasolevaid teaduslikke nõuandeid arvestades; sellised turustuskõlblikud miinimummõõdud vastavad asjakohasel juhul määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikes 10 osutatud kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõtudele;

b)	konservide spetsifikaadid, kooskõlas säilitamistingimuste ja rahvusvaheliste kohustustega.

3.   Lõigete 1 ja 2 kohaldamine ei piira järgmiste õigusaktide kohaldamist:

a)	määrus (EÜ) nr 178/2002;

b)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 852/2004 (14);

c)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 853/2004 (15);

d)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 854/2004 (16);

e)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 882/2004 (17);

f)	nõukogu määrus (EÜ) nr 1005/2008 (18) ning

g)	määrus (EÜ) nr 1224/2009.

Artikkel 34

Ühiste turustusnormide täitmine

1.   Inimtoiduks ette nähtud tooteid, mille suhtes on kehtestatud ühised turustusnormid, võib liidu turul kättesaadavaks teha üksnes kõnealuste normide kohaselt.

2.   Kõiki lossitud kalapüügitooteid, sealhulgas ühistele turustusnormidele mittevastavaid tooteid, võib kasutada muuks otstarbeks kui otseselt inimtoiduks, näiteks kalajahu, kalaõli, lemmikloomatoidu, toidu lisaainete, ravimite ja kosmeetikatoodete valmistamiseks.

IV   PEATÜKK

TARBIJATE TEAVITAMINE

Artikkel 35

Kohustuslik teave

1.   Ilma et see piiraks määruse (EL) nr 1169/2011 kohaldamist, võib käesoleva määruse I lisa punktides a, b, c ja e osutatud ning liidus turustatavaid kalapüügi- ja vesiviljelustooteid nende päritolust või turustusviisist olenemata lõpptarbijale või toitlustusettevõttele müügiks pakkuda ainult siis, kui asjaomasel märgistusel või etiketil esitatakse:

a)	liigi tootenimetus ja selle teaduslik nimi;

b)	tootmismeetod, eelkõige järgmiste sõnadega: „… püütud …” või „… püütud mageveekogust …” või „… kasvatatud …”;

c)	piirkond, kust toode on püütud või kus see on kasvatatud ning kalapüügil kasutatud püügivahendi liik, mis on sätestatud käesoleva määruse III lisa I veerus;

d)	teave selle kohta, kas toode on sulatatud;

e)	minimaalne säilivuskuupäev, kui see on asjakohane.

Punktis d sätestatud nõue ei kehti järgmise suhtes:

a)	lõpptootes esinevad koostisosad;

b)	toit, mille puhul külmutamine on tootmisprotsessis tehnoloogiliselt vajalik etapp;

c)	määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VIII jao kohaselt tervisekaitse eesmärgil eelnevalt külmutatud kalapüügi- ja vesiviljelustooted;

d)	kalapüügi- ja vesiviljelustooted, mis on sulatatud enne suitsutamist, soolamist, küpsetamist, marineerimist, kuivatamist või nendest protsessidest koosnevat töötlemist.

2.   Pakendamata kalapüügi- ja vesiviljelustoodete kohta võib lõikes 1 loetletud kohustusliku teabe esitada jaemüügil kaubandusteabe abil, nagu näiteks stendid või plakatid.

3.   Kui lõpptarbijale või toitlustusasutusele pakutakse müügiks samadest liikidest eri tootmismeetoditega toodetud segatoodet, märgitakse segatoote iga osa tootmismeetod. Kui lõpptarbijale või toitlustusettevõttele pakutakse müügiks segatoodet, mis koosneb samadest liikidest, mis on püütud eri piirkondadest või kasvatatud eri riikides, märgitakse piirkond vähemalt nimetatud segu koguseliselt kõige suurema osa kohta ning lisatakse märge, et tooted on püütud eri piirkondadest või kasvatatud eri riikides.

4.   Liikmesriik võib vabastada lõikes 1 osutatud nõuetest vahetult kalalaevadelt tarbijatele müüdavad väikesed tootekogused, tingimusel et nende väärtus ei ületa määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 58 lõikes 8 osutatud ostuväärtust.

5.   Selliseid kalapüügi- ja vesiviljelustooteid, mis ise või mille pakendid on märgistatud enne 13. detsembrit 2014 ning mis ei vasta käesoleva artikli nõuetele, võib turustada kuni varude lõppemiseni.

Artikkel 36

Aruanne ökomärgise kohta

Pärast liikmesriikide ja sidusrühmadega konsulteerimist esitab komisjon hiljemalt 1. jaanuariks 2015 Euroopa Parlamendile ja nõukogule teostatavusaruande võimaluste kohta seoses kalapüügi- ja vesiviljelustoodete ökomärgise süsteemiga, käsitledes eelkõige sellise süsteemi loomist kogu liidus kehtiva süsteemina ja miinimumnõuete kehtestamist, et liikmesriigid saaksid liidu ökomärgist kasutada.

Artikkel 37

Tootenimetus

1.   Artikli 35 lõike 1 kohaldamisel koostavad ja avaldavad liikmesriigid oma territooriumil heakskiidetud tootenimetuste loetelu koos nende teaduslike nimedega. Loetelus esitatakse:

a)	iga liigi teaduslik nimi vastavalt FishBase teabesüsteemile või vajaduse korral vastavalt ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) ASFIS andmebaasile;

b)	tootenimetus: i) liigi nimi asjaomase liikmesriigi ametlikus keeles või ametlikes keeltes; ii) vajaduse korral muu nimi, mis on kohalikult või piirkondlikult heakskiidetud või lubatud.

2.   Kui kala on teise toidu koostisosa, võib kõik kalaliigid määratleda „kalaks”, tingimusel et sellise toidu nimetus ja esitusviis ei viita konkreetsele liigile.

3.   Liikmesriigi vastuvõetud tootenimetuste loetelu muudatustest teatatakse viivitamata komisjonile, kes teavitab sellest teisi liikmesriike.

Artikkel 38

Märge püügi- või tootmispiirkonna kohta

1.   Artikli 35 lõike 1 punkti c kohane märge püügi- või tootmispiirkonna kohta hõlmab järgmist teavet:

a)

merest püütud kalapüügitoodete puhul FAO püügipiirkondade loetellu kuuluva alapiirkonna või rajooni nimi kirjalikult ja sellise piirkonna nimi tarbijale arusaadavas sõnastuses või kaart või piktogramm, millel on näidatud kõnealune piirkond või erandina kõnealusest nõudest nende kalapüügitoodete puhul, mis on püütud mujal kui Kirde-Atlandi piirkonnas (FAO püügipiirkond 27) ning Vahemere ja Musta mere piirkonnas (FAO püügipiirkond 37), FAO püügipiirkonna nimi;

b)	mageveekogust püütud kalapüügitoodete puhul viide päritoluveekogule liikmesriigis või kolmandas riigis, kust kõnealune toode pärineb;

c)	vesiviljelustoodete puhul viide liikmesriigile või kolmandale riigile, kus kõnealune toode saavutas vähemalt poole oma lõplikust massist või asus vähemalt poole oma kasvatamisperioodist või, karploomade puhul, kus toode läbis viimase vähemalt kuuekuulise kasvatus- või viljelusetapi.

2.   Lisaks lõikes 1 osutatud teabele võivad ettevõtjad märkida täpsema püügi- või tootmispiirkonna.

Artikkel 39

Vabatahtlik lisateave

1.   Lisaks artikli 35 kohaselt nõutud kohustuslikule teabele võib vabatahtlikult esitada järgmist teavet, tingimusel et see on selge ja ühene:

a)	kalapüügi- või vesiviljelustoodete püügikuupäev;

b)	kalapüügitoodete lossimise kuupäev või teave sadama kohta, kus tooted lossiti;

c)	üksikasjalikum teave kalapüügivahendi alaliigi kohta vastavalt III lisa teisele veerule;

d)	merel püütud kalapüügitoodete puhul üksikasjad riigi kohta, mille lipu all kõnealused tooted püüdnud laev sõidab;

e)	keskkonnateave;

f)	eetilist või sotsiaalset laadi teave;

g)	andmed tootmismeetodite ja -tavade kohta;

h)	andmed toote toiteväärtuse kohta.

2.   Osa või kogu artikli 35 lõikes 1 loetletud teabe esitamisel võib kasutada QR-koodi.

3.   Vabatahtlikku teavet ei esitata nii, et see vähendaks märgistusel või etiketil kohustusliku teabe jaoks ette nähtud pinda.

4.   Ei lisata vabatahtlikku teavet, mida ei ole võimalik kontrollida.

V   PEATÜKK

KONKURENTSIEESKIRJAD

Artikkel 40

Konkurentsieeskirjade kohaldamine

ELi toimimise lepingu artikli 101 lõikes 1 ja artiklis 102 osutatud kokkulepete, otsuste ja tegevuste suhtes, mis seonduvad kalapüügi- ja vesiviljelustoodete tootmise või turustamisega, kohaldatakse ELi toimimise lepingu artikleid 101–106 ja nende rakendussätteid.

Artikkel 41

Erandid konkurentsieeskirjade kohaldamisest

1.   Olenemata käesoleva määruse artiklist 40 ei kohaldata ELi toimimise lepingu artikli 101 lõiget 1 tootjaorganisatsioonide selliste kokkulepete, otsuste ja tegevuste suhtes, mis seonduvad kalapüügi- ja vesiviljelustoodete tootmise või müügi või ühiste seadmete kasutamisega kõnealuste toodete ladustamiseks, käitlemiseks või töötlemiseks, ja mis:

a)	on vajalikud ELi toimimise lepingu artiklis 39 sätestatud eesmärkide saavutamiseks;

b)	ei kohusta kehtestama ühesuguseid hindu;

c)	ei põhjusta liidu turgude mis tahes vormis jaotamist;

d)	ei välista konkurentsi ning

e)	ei kõrvalda konkurentsi kõnealuste toodete olulise osa suhtes;

2.   Olenemata käesoleva määruse artiklist 40 ei kohaldata ELi toimimise lepingu artikli 101 lõiget 1 tootmisharudevaheliste organisatsioonide selliste kokkulepete, otsuste ja tegevuste suhtes, mis:

a)	on vajalikud ELi toimimise lepingu artiklis 39 sätestatud eesmärkide saavutamiseks;

b)	ei kohusta kohaldama kindlaksmääratud hinda;

c)	ei põhjusta liidu turgude mis tahes vormis jaotamist;

d)	ei kohalda teiste kaubanduspartneritega tehtavate võrdväärsete tehingute suhtes teistsuguseid tingimusi, pannes neid sellega ebasoodsasse konkurentsiolukorda;

e)	ei kõrvalda konkurentsi kõnealuste toodete olulise osa suhtes ning

f)	ei loo konkurentsipiiranguid, mis ei ole hädavajalikud ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamiseks.

VI   PEATÜKK

TURUTEAVE

Artikkel 42

Turuteave

1.   Komisjon:

a)	kogub, analüüsib ja levitab tarneahelas majandusalast teavet ja teadmisi liidu kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu kohta, arvestades rahvusvahelist konteksti;

b)	pakub praktilist tuge tootjaorganisatsioonidele ja tootmisharudevahelistele organisatsioonidele, et paremini koordineerida teabevahetust turul osalevate ettevõtjate ja töötlejate vahel;

c)	jälgib regulaarselt hindu liidu kalapüügi- ja vesiviljelustoodete tarneahelas ning analüüsib turusuundumusi;

d)	teeb sihtotstarbelisi turu-uuringuid ning kehtestab hinnakujundust käsitlevate uuringute metoodika.

2.   Lõike 1 rakendamiseks võtab komisjon järgmisi meetmeid:

a)	liidu õiguse kohaselt kogutud ning kalapüügi- ja vesiviljelustooteid käsitleva olemasoleva teabe kättesaadavuse hõlbustamine;

b)	turuteabe, näiteks hinnauuringute, turuanalüüside ja -uuringute kõigile sidusrühmadele ja üldsusele kättesaadavaks tegemine juurdepääsetaval ja arusaadaval viisil, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EÜ) nr 45/2001 (19) ei tulene teisiti.

3.   Liikmesriigid toetavad lõikes 1 osutatud eesmärkide saavutamist.

VII   PEATÜKK

MENETLUSSÄTTED

Artikkel 43

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

VIII   PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 44

Määruse (EÜ) nr 1184/2006 muutmine

Määruse (EÜ) nr 1184/2006 artikkel 1 asendatakse järgmisega:

Artikkel 45

Määruse (EÜ) nr 1224/2009 muutmine

Määrust (EÜ) nr 1224/2009 muudetakse järgmiselt:

1)	artikli 57 lõikesse 1 lisatakse järgmised laused: „Liikmesriigid kontrollivad normidele vastavust. Kontrolle võib teostada kõikidel turustusetappidel ja vedamise ajal.”;

2)	artikli 58 lõiget 5 muudetakse järgmiselt: a) punkt g asendatakse järgmisega: „g) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1379/2013 (22) artikliga 35 ette nähtud teave tarbijatele; b) punkt h jäetakse välja.

Artikkel 46

Kehtetuks tunnistamine

Määrus (EÜ) nr 104/2000 tunnistatakse kehtetuks. Artiklit 4 kohaldatakse siiski kuni 12. detsembrini 2014.

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ning neid loetakse vastavalt IV lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 47

Eeskirjad, millega kehtestatakse ühised turustusnormid

Jätkuvalt kohaldatakse eeskirju, millega kehtestatakse ühised turustusnormid, eelkõige nõukogu määrust (EMÜ) nr 2136/89 (23), nõukogu määrust (EMÜ) nr 1536/92 (24), nõukogu määrust (EÜ) nr 2406/96 (25) ning muid ühiste turustusnormide kohaldamiseks vastu võetud eeskirju, näiteks komisjoni määrust (EMÜ) nr 3703/85 (26).

Artikkel 48

Läbivaatamine

Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2022 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse kohaldamise tulemuste kohta.

Artikkel 49

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2014, välja arvatud IV peatükki ja artiklit 45, mida kohaldatakse alates 13. detsembrist 2014.

---

(1)  ELT C 181, 21.6.2012, lk 183.

(2)  ELT C 225, 27.7.2012, lk 20.

(3)  Euroopa Parlamendi 12. septembri 2012. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 17. oktoobri 2013. aasta esimese lugemise seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata). Euroopa Parlamendi 9. detsembri 2013. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(4)  Nõukogu 17. detsembri 1999. aasta määrus (EÜ) nr 104/2000 kalandus- ja akvakultuuritooteturu ühise korralduse kohta (EÜT L 17, 21.1.2000, lk 22).

(5)  Nõukogu 24. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1184/2006, millega kohaldatakse teatavaid konkurentsieeskirju põllumajandustoodete ja saaduste tootmise ja nendega kauplemise suhtes (ELT L 214, 4.8.2006, lk 7).

(6)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(7)  Nõukogu 3. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1220/2012, mis käsitleb kaubandusega seotud meetmeid, et tagada liidu töötlejate varustamine teatavate kalandustoodetega aastatel 2013–2015, ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 104/2000 ja (EL) nr 1344/2011 (ELT L 349, 19.12.2012, lk 4).

(8)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrus (EL) nr 1026/2012, milles käsitletakse kalavarude kaitseks võetavaid teatavaid meetmeid seoses mittesäästvat kalapüüki lubavate riikidega (ELT L 316, 14.11.2012, lk 34).

(9)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsember 2013 määrus (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 22).

(10)  Nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006 (ELT L 343, 22.12.2009, lk 1).

(11)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrus (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004 (ELT L 304, 22.11.2011, lk 18).

(12)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1).

(13)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1333/2008 toidu lisaainete kohta (ELT L 354, 31.12.2008, lk 16).

(14)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 852/2004 toiduainete hügieeni kohta (ELT L 139, 30.4.2004, lk 1).

(15)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad (ELT L 139, 30.4.2004, lk 55).

(16)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 854/2004, millega kehtestatakse erieeskirjad inimtoiduks ettenähtud loomsete saaduste ametlikuks kontrollimiseks (ELT L 226, 25.6.2004, lk 83).

(17)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks (ELT L 165, 30.4.2004, lk 1).

(18)  Nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks (ELT L 286, 29.10.2008, lk 1).

(19)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1).

(20)  Nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (ELT L 299, 16.11.2007, lk 1).

(21)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsember 2013 määrus (EL) nr 1379/2013 kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1184/2006 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 104/2000 (ELT L 354, 28.12.2013, lk 1).”

(22)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsember 2013 määrus (EL) nr 1379/2013 kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1184/2006 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 104/2000 (ELT L 354, 28.12.2013, lk 1).”;

(23)  Nõukogu 21. juuni 1989. aasta määrus (EMÜ) nr 2136/89, milles sätestatakse sardiinikonservide ühised turustusnormid ning sardiinikonservide ja sardiinikonservilaadsete toodete müüginimetused (EÜT L 212, 22.7.1989, lk 79).

(24)  Nõukogu 9. juuni 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 1536/92, millega sätestatakse tuuni- ja pelamiidikonservide ühised turustusnormid (EÜT L 163, 17.6.1992, lk 1).

(25)  Nõukogu 26. novembri 1996. aasta määrus (EÜ) nr 2406/96, milles sätestatakse teatavate kalandustoodete ühised turustusnormid (EÜT L 334, 23.12.1996, lk 1).

(26)  Komisjoni 23. detsembri 1985. aasta määrus (EMÜ) nr 3703/85, milles sätestatakse teatavate värskete ja jahutatud kalade ühiste turustusnormide üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 351, 28.12.1985, lk 63).

---

---

---

---

---

28.12.2013

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 354/22

---

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) nr 1380/2013,

11. detsember 2013,

ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (3)

ning arvestades järgmist:

(1)	Nõukogu määrusega (EÜ) nr 2371/2002 (4) on kehtestatud ühenduse süsteem kalavarude kaitsmiseks ja säästvaks kasutamiseks ühise kalanduspoliitika raames.

(2)

Ühise kalanduspoliitika reguleerimisala hõlmab mere bioloogiliste ressursside kaitset ning neid ammutava kalapüügi majandamist. Lisaks hõlmab see ühise kalanduspoliitika eesmärke toetavate turu- ja finantsmeetmete kontekstis magevee bioloogilisi ressursse ja vesiviljelust, samuti kalapüügi- ja vesiviljelustoodete töötlemist ja turustamist, kui see toimub liikmesriikide territooriumil või liidu vetes, sealhulgas kalalaevadel, mis sõidavad kolmanda riigi lipu all ja on seal registrisse kantud, liidu kalalaevadel või kui seda teevad liikmesriikide kodanikud, ilma et see piiraks lipuriigi esmavastutust, pidades silmas 10. detsembri 1982. aasta ÜRO mereõiguse konventsiooni (5) artikli 117 sätteid.

(3)	Harrastuspüügil võib olla kalavarudele suur mõju ja liikmesriigid peaksid seega tagama, et harrastuspüük toimub kooskõlas ühise kalanduspoliitika eesmärkidega.

(4)

Ühine kalanduspoliitika peaks tagama, et püügitegevus ja vesiviljelus toetaksid keskkonna, majanduse ja sotsiaalset jätkusuutlikkust. Ühine kalanduspoliitika peaks hõlmama eeskirju liidus turustatavate toodete jälgitavuse, ohutuse ja kvaliteedi tagamiseks. Lisaks peaks ühine kalanduspoliitika aitama tõsta tootlikkust, saavutada kalandussektoris tegutsejaid (sealhulgas väikesemahulise kalapüügiga tegelejate) rahuldavat elatustaset ja parandada turgude stabiilsust ning tagama toiduvarude kättesaadavuse ning tarnete jõudmise tarbijani mõistliku hinna eest. Ühine kalanduspoliitika peaks toetama aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegiat „Euroopa 2020” ning aitama saavutada selles seatud eesmärke.

(5)

Liit on ÜRO mereõiguse konventsiooni (6) osaline ja nõukogu otsuse 98/414/EÜ (7) kohaselt ÜRO mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete 4. detsembri 1995. aasta rakenduskokkuleppe (8) (ÜRO kalavarude kokkulepe) ning otsuse 96/428/EC (9) kohaselt ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni24. novembri 1993. aasta kokkuleppe, millega edendatakse rahvusvaheliste kaitse- ja majandamismeetmete järgimist avamerekalalaevadel (10), osaline.

(6)

Nimetatud rahvusvahelised õigusaktid sätestavad peamiselt kaitsekohustused, sealhulgas kaitse- ja majandamismeetmete võtmise kohustused, mille eesmärk on säilitada või taastada mereressursid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel niihästi riikliku jurisdiktsiooni alla kuuluvates merepiirkondades kui ka avamerel ning teha kõnealusel eesmärgil koostööd muude riikidega; samuti kohustused, mis on seotud ettevaatusprintsiibi ulatusliku kohaldamisega kalavarude kaitse, majandamise ja kasutamise suhtes ning kaitse- ja majandamismeetmete järgimise tagamisega juhul, kui mereressursid asuvad erineva õigusliku seisundiga merepiirkondades, ning merede muu õiguspärase kasutamisega seotud kohustused. Ühine kalanduspoliitika peaks seetõttu toetama nimetatud rahvusvaheliste õigusaktidega liidule pandud rahvusvaheliste kohustuste täitmist. Liikmesriigid peaksid ühise kalanduspoliitika raames kaitse- ja majandamismeetmeid vastu võttes tegutsema täielikus kooskõlas kõnealustest rahvusvahelistest õigusaktidest tulenevate rahvusvaheliste kaitse- ja koostöökohustustega.

(7)

Johannesburgis 2002. aastal peetud säästva arengu tippkohtumisel kohustusid liit ja selle liikmesriigid võitlema mitmete kalavarude jätkuva vähenemise vastu. Seetõttu tuleks liidul täiustada oma ühist kalanduspoliitikat kalavarude kasutamise tasemete kohandamise kaudu, tagamaks et mere bioloogiliste ressursside kasutamise kaudu taastatakse ja hoitakse püütavate liikide populatsioonid mõistliku aja jooksul maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikust tasemest kõrgemal. Sellised kalavarude kasutamise tasemed tuleks saavutada 2015. aastaks. Kalavarude kasutamise tasemete hilisemat saavutamist tuleks lubada ainult juhul, kui nende saavutamine 2015. aastaks seaks tõsiselt ohtu asjaomaste kalalaevastike sotsiaalse ja majandusliku jätkusuutlikkuse. Pärast 2015. aastat tuleks kõnealused tasemed saavutada nii kiiresti kui võimalik ja hiljemalt 2020. aastaks. Kui teaduslik teave ei ole nimetatud tasemete määratlemiseks piisav, võib kaaluda ligikaudseid parameetreid.

(8)

Segapüügi maksimaalset jätkusuutlikku saagikust puudutavaid majandamisotsuseid tehes tuleks arvestada, et segapüügi puhul on raske korraga püüda kõiki varusid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel, eriti siis, kui teaduslikest nõuannetest nähtub, et nn püüki piiravate liikide nähtust on väga raske vältida kasutatavate püügivahendite selektiivsuse suurendamisega. Sellistel juhtudel tuleks sobiva kalastussuremuse kohta paluda nõuandeid asjakohastelt teadusasutustelt.

(9)

Ühine kalanduspoliitika peaks tagama sidususe kalanduse eesmärkidega, mis on sätestatud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osalisriikide konverentsi otsuses aastaid 2011–2020 hõlmava bioloogilise mitmekesisuse strateegilise kava kohta, ja Euroopa Ülemkogus 25.-26. märtsil 2010 vastu võetud bioloogilise mitmekesisuse eesmärkidega.

(10)	Mere bioloogiliste ressursside säästev kasutamine peaks põhinema ELi toimimise lepingu artikli 191 lõike 2 esimeses lõigus osutatud ettevaatusprintsiibil põhineva lähenemisviisi rakendamisel, võttes arvesse kättesaadavaid teaduslikke andmeid.

(11)	Ühine kalanduspoliitika peaks toetama merekeskkonna kaitset ja kõikide ärilisel eesmärgil kasutatavate liikide säästvat majandamist, eriti aga hea keskkonnaseisundi saavutamist hiljemalt 2020. aastaks, nagu on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/56/EÜ (11) artikli 1 lõikes 1.

(12)	Ühine kalanduspoliitika peaks aitama kaasa ka sellele, et liidu turgu varustatakse kõrge toiteväärtusega toiduga ja vähendatakse liidu turu sõltuvust toidu impordist. Samuti peaks ühine kalanduspoliitika otseselt ja kaudselt soodustama töökohtade loomist ja majandusarengut rannikualadel.

(13)	Kalapüügi majandamisel tuleks kasutusele võtta ökosüsteemipõhine lähenemisviis, püügitegevuse keskkonnamõjusid tuleks piirata ning soovimatut saaki tuleks võimalikult palju vältida ja vähendada.

(14)

Ühise kalanduspoliitika juhtimisel on oluline juhinduda hea valitsemistava põhimõtetest. Kõnealused põhimõtted hõlmavad otsuste tegemist parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete põhjal, sidusrühmade laiaulatuslikku kaasamist ja perspektiivide pikaajalisust. Ühise kalanduspoliitika edukas juhtimine sõltub ka liidu, piirkondliku, riikliku ja kohaliku tasandi vastutuse täpsest määratlemisest ning võetavate meetmete kokkusobivusest ja sidususest liidu muude poliitikavaldkondade raames võetavate meetmetega.

(15)	Ühine kalanduspoliitika peaks andma panuse kalapüügiga tegelevatele käitajatele tagatava ohutuse ja nende töötingimuste parandamisse.

(16)	Ühine kalanduspoliitika peaks vajaduse korral igati arvestama loomatervishoiu, loomade heaolu ning toidu ja sööda ohutusega.

(17)

Kuna kõik Euroopa ookeanide ja meredega seotud küsimused on omavahel seotud, tuleks ühist kalanduspoliitikat rakendada viisil, mis on kooskõlas liidu muude poliitikavaldkondadega ja millega võetakse eelkõige arvesse vastastoimet liidu meetmetega muudes merenduspoliitika valdkondades. Läänemerd, Põhjamerd, Keldi merd, Biskaia lahte ja Ibeeria rannikut, Vahemere ja Musta mere merepiirkondi hõlmavate mitmesuguste sektoraalsete poliitikavaldkondade sidusus tuleks tagada nende juhtimise kaudu.

(18)	Liidu kalalaevadel peaks olema võrdne juurdepääs liidu vetele ja varudele, mille suhtes kohaldatakse ühise kalanduspoliitika eeskirju.

(19)

Kehtivad eeskirjad, millega piiratakse juurdepääsu kalavarudele liikmesriikide 12 meremiili laiuses vööndis, on toiminud rahuldavalt ning soodustanud kalavarude kaitset, piirates püügikoormust liidu vete kõige tundlikumas osas. Kõnealused eeskirjad on säilitanud ka traditsioonilised püügitegevused, millest sõltub väga suurel määral teatavate rannikukogukondade sotsiaalne ja majanduslik areng. Nimetatud eeskirjade kohaldamist tuleks seetõttu jätkata. Liikmesriigid peaksid püüdma anda eelisjuurdepääsu väikesemahulise, käsitööndusliku ja rannapüügiga tegelevatele kaluritele.

(20)	Eriti tuleks vajaduse korral tunnustada ja toetada kalapüügist sõltuvaid väikeseid avameresaari, et võimaldada neil püsima jääda ja edukas olla.

(21)

Erikaitse all peaksid olema mere bioloogilised ressursid ELi toimimise lepingu artikli 349 esimeses lõigus osutatud liidu äärepoolseimate piirkondade ümbruses, sest need aitavad säilitada nimetatud territooriumite kohalikku majandust ja avaldavad mõju nende struktuursele, sotsiaalsele ja majanduslikule olukorrale. Teatavaid püügitegevusi kõnealustes vetes tuleks seetõttu lubada üksnes nimetatud territooriumite sadamates registreeritud kalalaevadele.

(22)

Selleks et aidata kaasa vee-elusressursside ja mereökosüsteemide kaitsele, peaks liit tegema jõupingutusi bioloogiliselt tundlike alade kaitsmiseks, määrates need kaitstavate alade hulka. Sellistel aladel peaks olema võimalik püügitegevust piirata või see keelata. Otsustades kaitstavate alade määramise üle tuleks erilist tähelepanu pöörata sellistele aladele, mille puhul on selged tõendid kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemate kalade suure kontsentratsiooni kohta, ja kudemisaladele ning aladele, mida käsitatakse biogeograafiliselt tundlikena. Arvesse tuleks võtta ka olemasolevaid kaitsealasid. Määramise protsessi lihtsustamiseks peaksid liikmesriigid selgitama välja sobivad alad, sealhulgas alad, mis moodustavad osa ühtsest võrgustikust, ning peaksid vajadusel tegema omavahel koostööd, koostades ühiseid soovitusi ja saates neid komisjonile. Komisjonil peaks kaitstavate alade tõhusamaks loomiseks olema võimalus luua need mitmeaastase kava osana. Komisjon peaks demokraatliku vastutuse ja kontrolli asjakohase taseme tagamiseks andma Euroopa Parlamendile ja nõukogule korrapäraselt aru kõnealuste kaitstavate alade toimimisest.

(23)	Mere bioloogiliste ressursside säästva kasutamise eesmärki on võimalik tõhusamalt saavutada, kui kalapüügi majandamises kasutatakse mitmeaastast lähenemisviisi, kehtestades esmajärjekorras erinevate püükide eripära kajastavad mitmeaastased kavad.

(24)

Mitmeaastased kavad peaksid võimaluse korral hõlmama mitmesuguseid kalavarusid, kui neid varusid kasutatakse ühiselt. Mitmeaastaste kavadega tuleks luua raamistik asjaomaste varude ja mere ökosüsteemide säästvaks kasutamiseks, määratledes selgelt ajalised raamid ja kaitsemehhanismid ettearvamatu arengu puhuks. Asjaomaste kalavarude säästva kasutamise ja mereökosüsteemide kaitse soodustamiseks tuleks mitmeaastastes kavades juhinduda ka selgelt määratletud majandamiseesmärkidest. Kõnealused kavad tuleks vastu võtta konsulteerides nõuandekomisjonide, kalapüügitööstuse käitajate, teadlaste ja muude sidusrühmadega, kes on huvitatud kalapüügi majandamisest.

(25)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/147/EÜ (12), nõukogu direktiiviga 92/43 (13) ning direktiiviga 2008/56/EÜ pannakse liikmesriikidele teatavad kohustused vastavalt erikaitsealade ja merekaitsealade suhtes. Sellised meetmed võivad nõuda meetmete võtmist ühise kalanduspoliitika raames. Seetõttu on asjakohane lubada liikmesriikidel võtta oma suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes selliseid kaitsemeetmeid, mis on vajalikud, et täita nimetatud liidu õigusaktidest tulenevaid riigi kohustusi, kui sellised meetmed ei mõjuta teiste liikmesriikide kalandushuve. Kui sellised meetmed võivad mõjutada teiste liikmesriikide kalandushuve, tuleks nende meetmete vastuvõtmise õigus anda komisjonile ja asjaomaste liikmesriikide vahel tuleks kasutada piirkondlikku koostööd.

(26)

Vaja on meetmeid, mis aitaksid langetada praegust soovimatu saagi kõrget taset ja järk-järgult kaotada tagasiheite. Soovimatu saak ja tagasiheide on tõsine varude raiskamine, mis mõjutab negatiivselt mere bioloogiliste ressursside ja mere ökosüsteemide säästvat kasutamist ning kalanduse majanduslikku elujõulisust. Liidu vetes või liidu laevadega püütud nende liikide saagile, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme, ja Vahemeres ka saagile, mille suhtes kohaldatakse eeskirju saagi alammõõdu kohta, tuleks kehtestada kohustus kogu saak lossida („lossimiskohustus”) ja seda järk-järgult rakendada, ning eeskirjad, mis on seni kohustanud kalureid saaki tagasi heitma, tuleks kehtetuks tunnistada.

(27)	Lossimiskohustus tuleks kehtestada igale püügile eraldi. Kaluritel peaks olema lubatud jätkata selliste liikide tagasiheidet, kellel on parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete kohaselt merre tagasi laskmisel kõrge ellujäämismäär.

(28)	Et muuta lossimiskohustus toimivaks ning leevendada iga-aastase saagi vahelduva koostise mõju, peaks liikmesriikidel olema lubatud teatud protsendi ulatuses kvoote aastate vahel üle kanda.

(29)

Lossimiskohustuse haldamise raames on vaja, et liikmesriigid teeksid kõik enesest oleneva soovimatu saagi vähendamiseks. Selleks tuleb käsitada prioriteetsena selektiivsete püügitehnikate täiustamist soovimatu saagi võimalikult tõhusaks vältimiseks ja vähendamiseks. On oluline, et liikmesriigid jaotaksid kvoodid kalalaevade vahel selliselt, et see peegeldab nii palju kui võimalik kalapüügi eeldatavat liigilist koosseisu. Mittevastavuse korral olemasolevate kvootide ja tegeliku kalapüügi vahel võiks liikmesriigid kaaluda korrigeerimist liikmesriikidevahelise kvootide vahetamisega, sealhulgas püsivalt. Liikmesriigid võiksid kaaluda ka laevaomanike individuaalsete kvootide koondamise hõlbustamist näiteks tootjaorganisatsioonide või kalalaevade omanike ühenduste tasandil. Viimase võimalusena peaksid liikmesriigid kaaluma kaaspüügi liikide mahaarvestamist sihtliikide kvootidest sõltuvalt kaaspüügi liikide kaitsestaatusest.

(30)	Kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemaks liigitatud lossitud saagi kasutus peaks olema piiratud ning seda ei tohiks müüa inimtoiduks.

(31)	Selleks et kanda hoolt soovimatu saagi eest, mis on vältimatu isegi siis, kui kohaldatakse kõiki meetmeid selle vähendamiseks, tuleks lossimiskohustusega kalapüügi suhtes kehtestada eelkõige mitmeaastaste kavade abil lossimiskohustusest teatavad vähese tähtsusega erandid.

(32)	Lossimiskohustuse korral, mis hõlmab saagi dokumenteerimise kohustust, peaks olema võimalik teaduslike soovituste alusel, ohustamata maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärke või suurendamata kalastussuremust, suurendada kalapüügivõimalusi, et võtta arvesse varem tagasi heidetud kala lossimist.

(33)

Juurdepääs kalapüügile peaks põhinema läbipaistvatel ja objektiivsetel kriteeriumidel, sealhulgas sellistel, mis on keskkonnaalast, sotsiaalset või majanduslikku laadi. Liikmesriigid peaksid edendama vastutustundlikku kalapüüki, luues stiimuleid nendele käitajatele, kelle kalapüügiviis kahjustab kõige vähem keskkonda ja kes toovad ühiskonnale kõige rohkem kasu.

(34)	Kalavarudele, mille suhtes ei ole kehtestatud mitmeaastaseid kavasid, tuleks kehtestada maksimaalset jätkusuutlikku saagikust tagavad kasutusmäärad saagi või püügikoormuse piirnormide kasutuselevõtu teel. Kui andmeid ei ole piisavalt, tuleks püüki majandada ligikaudsete parameetrite alusel.

(35)

Pidades silmas kalapüügitööstuse ebakindlat majanduslikku seisundit ning teatavate rannikuäärsete kogukondade sõltuvust kalapüügist, on vaja tagada püügitegevuse suhteline stabiilsus kalapüügivõimaluste eraldamise läbi liikmesriikidele, kusjuures aluseks võetakse iga liikmesriigi prognoositav osa varudest.

(36)

Sellise püügitegevuse suhtelise stabiilsuse puhul tuleks varude bioloogilise seisundi ajutisust arvestades kaitsta ja täielikult arvesse võtta nende piirkondade erivajadusi, kus kohalik kogukond sõltub suuresti kalapüügist ja sellega seotud tegevusest, nagu on otsustatud nõukogu 3. novembri 1976. aasta resolutsioonis (14) ja eelkõige selle VII lisas.

(37)	Seetõttu tuleks suhtelist stabiilsust mõista kõnealuses tähenduses.

(38)

Komisjonil peaks olema õigus võtta ajutisi meetmeid püügitegevusest tulenevate tõsiste ohtude puhul, mis ohustavad mere bioloogiliste ressursside kaitset või mere ökosüsteemi, ja nõuavad viivitamatut tegutsemist. Kõnealused meetmed peaksid olema seotud kindlate tähtaegadega ning kehtima kindlaksmääratud aja jooksul.

(39)

Liikmesriigid peaksid tegema piirkondlikul tasandil koostööd, et võtta vastu ühiseid soovitusi ja muid vahendeid kaitsemeetmete väljatöötamiseks ja rakendamiseks ning seoses meetmetega, mis mõjutavad püügitegevust keskkonnaõigusega kaitstud aladel. Piirkondliku koostöö raames peaks komisjon rakendusaktide või delegeeritud õigusaktide abil kaitsemeetmeid vastu võtma ainult juhul, kui piirkonna kõik asjaomased liikmesriigid on ühise soovitusega nõus.Ühise soovituse puudumisel peaks komisjon esitama ettepaneku asjakohaste meetmete kohta kooskõlas ELi toimimise lepinguga.

(40)	Liikmesriikidel peaks olema õigus võtta liidu vete kalavarude kaitseks ja majandamiseks meetmeid, mida nad kohaldavad üksnes oma lipu all sõitvate liidu kalalaevade suhtes.

(41)

Liikmesriikidel peaks olema oma 12 meremiili laiuses vööndis õigus vastu võtta kõik liidu kalalaevade suhtes kohaldatavad kaitse- ja majandamismeetmed juhul, kui kohaldatavad meetmed ei ole liidu muude liikmesriikide kalalaevade suhtes diskrimineerivad, eelnevalt on konsulteeritud teiste asjaomaste liikmesriikidega ning liit ei ole asjaomase 12 meremiili laiuses vööndis vastu võtnud kaitset ja majandamist käsitlevaid erimeetmeid.

(42)	Liikmesriikidel peaks olema võimalik kehtestada ülekantavate püügikontsessioonide süsteem.

(43)

Liikmesriigid peaksid võtma erimeetmeid, et viia liidu kalalaevade arv vastavusse kättesaadavate varudega, tuginedes oma hinnangutele tasakaalu kohta oma laevastiku püügivõimsuse ja neile määratud püügivõimaluste vahel. Hindamised tuleks läbi viia kooskõlas komisjoni suunistega ning esitada komisjonile edastatavas aastaaruandes. Kõnealused aastaaruanded tuleks avalikustada. Igal liikmesriigil peaks olema võimalik valida meetmeid ja vahendeid, mida ta soovib vastu võtta, et vähendada liigset püügivõimsust.

(44)	Lisaks tuleks püügivõimsuse haldamise ja korrigeerimise eesmärgil säilitada laevade püügilt kõrvaldamise rahastamisega seotud kohustuslikud laevastiku püügivõimsuse sihttasemed ja riiklikud laevastiku koosseisu arvamise / koosseisust väljaarvamise korrad.

(45)	Liikmesriigid peaksid registreerima minimaalsed andmed nende lipu all sõitvate liidu kalalaevade omaduste ja tegevuse kohta. Kõnealused andmed tuleks liikmesriikide laevastike suuruse seire eesmärgil komisjonile kättesaadavaks teha.

(46)

Kalapüügi majandamiseks parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete põhjal on vaja ühtlustatud, usaldusväärseid ja täpseid andmekogumeid. Seetõttu peaksid liikmesriigid koguma andmeid laevastike ja nende püügitegevuse kohta, eriti bioloogilisi andmeid saagi, sealhulgas ka tagasiheite kohta ning teavet kalavarusid käsitlevate uuringute ja püügitegevuse võimaliku mõju kohta mere ökosüsteemile. Liikmesriigid peaksid haldama kogutud andmeid ning tegema need kättesaadavaks lõppkasutajatele ja muudele huvitatud isikutele. Liikmesriigid peaksid andmete kogumise kooskõlastamiseks tegema omavahel ja komisjoniga koostööd. Liikmesriigid peaksid andmete kogumisel tegema vajaduse korral koostööd kolmandate riikidega. Liikmesriigid peaksid esitama komisjonile hindamiseks andmete kogumise kohta aastaaruande, mis avalikustatakse.

(47)	Andmekogumine peaks hõlmama andmeid, mis hõlbustavad kalapüügisektoris, vesiviljeluses ning kalapüügi- ja vesiviljelustooteid töötlevas tööstuses tegutsevate ettevõtjate ning kõnealuste tööstusharude tööhõivealaste suundumuste majanduslikku hindamist

(48)

Komisjoni otsusega 2005/629/EÜ (15) asutatud kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomiteega võib konsulteerida küsimustes, mis on seotud mere bioloogiliste ressursside kaitse ja majandamisega, et tagada vajalik kõrgelt kvalifitseeritud teadustöötajate abi, eelkõige bioloogiliste, majanduslike, keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja tehniliste teadmiste rakendamisel.

(49)

Poliitikale orienteeritud kalandusteadust tuleks tugevdada riiklikul tasandil vastu võetud kalandusalaste teaduslike andmekogumis-, teadusuuringute ja innovatsiooniprogrammidega, mida rakendatakse kooskõlas teiste liikmesriikidega liidu teadusuuringute ja innovatsiooniraamistikes. Samuti tuleks edendada paremat koostööd tööstuse ja teadlaste vahel.

(50)

Liit peaks edendama ühise kalanduspoliitika eesmärke rahvusvahelisel tasandil, tagades, et liidu ettevõtjate püügitegevus liidu vetest väljaspool põhineb samadel põhimõtetel ja standarditel, mida rakendatakse liidu õiguse alusel, ning edendades võrdseid võimalusi liidu ja kolmandate riikide käitajatele. Selleks peaks liit püüdma juhtida piirkondlike ja rahvusvaheliste organisatsioonide tulemuslikkuse parandamist, et paremini kaitsta ja majandada nende pädevusse kuuluvaid mere bioloogilisi ressursse, sealhulgas võideldes ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu. Liit peaks tegema koostööd kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, et parandada rahvusvaheliste meetmete täitmist, sealhulgas võitluses ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu. Liidu seisukohad peaksid põhinema parimatel kättesaadavatel teaduslikel nõuannetel.

(51)

Säästva kalapüügi partnerluslepingud kolmandate riikidega peaksid tagama, et liidu ettevõtjate püügitegevus kolmanda riigi vetes põhineb parimatel kättesaadavatel teaduslikel nõuannetel ja asjakohasel teabevahetusel, tagades mere bioloogiliste ressursside säästva kasutamise, ülejäägi kindlakstegemise läbipaistvuse ning vastavalt sellele varude majandamise kooskõlas ühise kalanduspoliitika eesmärkidega. Need lepingud, milles nähakse ette juurdepääs liidu laevastiku huvide kohastele ressurssidele vastutasuks liidu rahalise toetuse eest, peaksid aitama luua kvaliteetse majandamisraamistiku, et tagada eelkõige tõhusad andmekogumis-, seire-, kontrolli- ja järelevalvemeetmed.

(52)

Inimõiguste ülddeklaratsioonis ja muudes asjakohastes rahvusvahelistes inimõigusi käsitlevates dokumentides sätestatud demokraatlike põhimõtete ja inimõiguste austamine peaks olema säästva kalapüügi partnerluslepingute oluliseks osaks ning nendes peaks sisalduma inimõigusi käsitlev erisäte. Inimõigusi käsitleva erisätte sisseviimine säästva kalapüügi partnerluslepingutesse peaks toimuma täielikus kooskõlas liidu arengupoliitika üldiste eesmärkidega.

(53)	Vesiviljelus peaks toetama toidutootmise potentsiaali jätkusuutlikku säilitamist kogu liidus, et tagada pikaajalist toiduga kindlustatust, sealhulgas toiduga varustatust, samuti majanduskasvu ja tööhõivet liidu kodanikele ning kogu maailmas veeandide üha kasvava nõudluse rahuldamist.

(54)	Komisjoni poolt 2009. aastal vastu võetud Euroopa vesiviljeluse säästva arengu strateegias, mida tervitas ja toetas nõukogu ning mille kiitis heaks Euroopa Parlament, viidati vajadusele luua ja edendada vesiviljeluse säästva arengu aluseks olevaid võrdseid tingimusi.

(55)

Liidus mõjutavad vesiviljelust väga erinevad piiriülese mõjuga tingimused, sealhulgas lubade väljastamine käitajatele. Seetõttu tuleks välja töötada liidu strateegilised suunised riiklike strateegiliste kavade koostamise kohta, et parandada vesiviljelussektori konkurentsivõimet, toetades selle arendamist ja innovatsiooni ning ergutades majandustegevust, tegevuste mitmekesistamist ja elukvaliteedi parandamist ranniku- ja sisemaa-aladel. Lisaks tuleks kasutusele võtta mehhanismid, kasutades avatud koordinatsiooni meetodit, et vahetada liikmesriikide vahel teavet ja parimaid tavasid seoses riiklike meetmetega, mis puudutavad ärikeskkonna stabiilsust, liidu vetele ja muudele aladele juurdepääsu ning lubade andmise menetluste lihtsustamist.

(56)	Vesiviljeluse eripära tõttu on vaja nõuandekomisjoni, et konsulteerida sidusrühmadega vesiviljelust mõjutada võivates liidu poliitika küsimustes.

(57)

On vaja tugevdada liidu kalapüügi- ja vesiviljelussektori konkurentsivõimet ning on vaja lihtsustamist, mis toetaks kõnealuse sektori tootmis- ja turustustegevuse paremat korraldamist. Kalapüügi- ja vesiviljelustoodete ühine turukorraldus peaks sõltumata toodete päritolust tagama võrdsed tingimused kõigile liidus turustatavatele kalapüügi- ja vesiviljelustoodetele, võimaldama tarbijatel teha teadlikumaid valikuid ning toetama vastutustundlikku tarbimist, samuti peaks see parandama majandusteadmisi ning arusaamist liidu turgude toimimisest kogu tarneahela ulatuses.

(58)	Ühist turukorraldust tuleks rakendada kooskõlas liidu rahvusvaheliste kohustustega, eriti Maailma Kaubandusorganisatsiooni raames.

(59)	Ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks tuleks kehtestada kontrolli, inspekteerimise ja õigusnormide täitmise tagamise tõhus süsteem, mis hõlmab võitlust ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu.

(60)	Liidu kontrolli, inspekteerimise ja õigusnormide täitmise tagamise süsteemi raames tuleks edendada tänapäevaste ja tõhusate tehnoloogiate kasutamist. Liikmesriikidel ja komisjonil peaks olema võimalik läbi viia uute kontrollitehnoloogiate ja andmehaldussüsteemide katseprojekte.

(61)	Võrreldavate tingimuste tagamiseks eri liikmesriikides kontrolli- ja täitmise tagamise eeskirjade rakendamisel tuleks toetada liikmesriikidevahelist koostööd tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistuste kindlaksmääramisel.

(62)	Selleks et tagada käitajate kaasamine liidu andmekogumisse ning liidu kontrolli, inspekteerimise ja jõustamise süsteemi, peaks liikmesriikidel olema võimalik nõuda, et nende d osaleksid proportsionaalselt vastavate tegevuskulude katmises.

(63)

Liikmesriigid üksi ei suuda piisavalt saavutada ühise kalanduspoliitika eesmärke kalapüügitööstuse ja selle juhtimise arendamises tekkivate probleemide ning liikmesriikide rahaliste vahendite piiratuse tõttu. Seetõttu tuleks kõnealuste eesmärkide saavutamist toetada liidu sellise mitmeaastase finantsabi andmisega, mis keskendub ühise kalanduspoliitika prioriteetsetele valdkondadele ning lähtub konkreetsete liikmesriikide kalapüügitööstuse eripärast.

(64)

Liidu finantsabi saamine peaks sõltuma sellest, kas liikmesriigid ja käitajad (sealhulgas laevaomanikud) järgivad ühise kalanduspoliitika eeskirju. Kui vastuvõetavatest erieeskirjadest ei tulene teisiti, tuleks liidu finantsabi andmine katkestada või peatada või korrigeerida selle andmist juhul, kui liikmesriik ei ole täitnud ühise kalanduspoliitikaga ette nähtud konkreetset kohustust või kui käitaja on nimetatud eeskirju tõsiselt rikkunud.

(65)

Ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamisel on andnud häid tulemusi dialoogi pidamine sidusrühmadega. Võttes arvesse tingimuste erinevust liidu vetes ja ühise kalanduspoliitika suunatust piirkonnastumisele, peaksid nõuandekomisjonid võimaldama ühise kalanduspoliitika rakendamisel kasutada ära kõikide sidusrühmade teadmised ja kogemused.

(66)	Arvestades äärepoolseimate piirkondade, vesiviljeluse, turgude ja Musta mere eripära, on asjakohane luua igaühe jaoks neist uus nõuandekomisjon.

(67)

Komisjonil peaks olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte seoses liikmesriikide teatavate keskkonnaalaste kohustustega kaasnevate kaitsemeetmete vastuvõtmisega; lossimiskohustuse korrigeerimisega, et viia see kooskõlla liidu rahvusvaheliste kohustustega; lossimiskohustuse laiendamisega teistele liikidele, kasutades piirkondadeks jaotamise protsessi; tagasiheite erikavade vastuvõtmisega, kasutades piirkondadeks jaotamise protsessi; lossimiskohustusest tehtavate vähese tähtsusega erandite vastuvõtmisega, kui kõnealuse kohustuse suhtes pole vastu võetud muud rakendusmeedet; ning nõuandekomisjonide toimimise üksikasjalike eeskirjade kehtestamisega. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(68)

Selleks et tagada käesoleva määruse ühetaolised rakendamistingimused seoses ajutiste meetmetega mere bioloogiliste ressursside kaitset ähvardava tõsise ohu vähendamiseks, laevastiku koosseisu arvamise / koosseisust väljaarvamise korraga ning liidu kalalaevastiku registri jaoks andmete salvestamise, vormindamise ja registrile edastamisega, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (16).

(69)	Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus selle eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(70)	Nõukogu otsus 2004/585/EÜ (17) tuleks tunnistada kehtetuks kohe pärast käesoleva määruse kohaste eeskirjade jõustumist.

(71)	Määruses (EÜ) nr 2371/2002 tehtavate muudatuste arvu ja olulisuse tõttu tuleks kõnealune määrus tunnistada kehtetuks,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I   OSA

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Reguleerimisala

1.   Ühine kalanduspoliitika hõlmab:

a)	mere bioloogiliste ressursside kaitset ning selliseid ressursse ammutava kalapüügi ja selleks vajaliku laevastiku majandamist;

b)	ühise kalanduspoliitika rakendamist toetavate turu- ja finantsmeetmete kontekstis magevee bioloogilisi ressursse, vesiviljelust ning kalapüügi- ja vesiviljelustoodete töötlemist ja turustamist.

2.   Ühine kalanduspoliitika hõlmab lõikes 1 osutatud tegevusi juhul, kui neid teostatakse:

a)	liikmesriikide territooriumil, kus kohaldatakse ELi toimimise lepingut,

b)	liidu vetes, sh kolmanda riigi lipu all sõitvatel või seal registreeritud kalalaevadel,

c)	liidu kalalaevadel liidu vetest väljaspool või

d)	liikmesriikide kodanike poolt, ilma et see piiraks lipuriigi esmavastutust.

Artikkel 2

Eesmärgid

1.   Ühine kalanduspoliitika tagab selle, et püügitegevus ja vesiviljelus on keskkonna seisukohast pikaajaliselt jätkusuutlikud ning neid majandatakse sellisel viisil, mis on kooskõlas majandusliku, sotsiaalse ja tööhõivealase kasu saavutamise ja toiduvarude kättesaadavuse toetamise eesmärkidega.

2.   Ühises kalanduspoliitikas kohaldatakse kalapüügi majandamise suhtes ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemisviisi ning ühise kalanduspoliitika eesmärk on tagada, et mere bioloogiliste elusressursside kasutamise kaudu taastatakse ja hoitakse püütavate liikide populatsioonid tasemetel, mis ületavad maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikke tasemeid.

Selleks, et saavutada eesmärk järk-järgult taastada ja hoida kalavarude populatsioonide biomass maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikust kõrgemal tasemel, saavutatakse maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele vastav kasutamise määr võimaluse korral 2015. aastaks ning seejärel järk-järgult, laienedes kõikidele varudele hiljemalt 2020. aastaks.

3.   Ühises kalanduspoliitikas rakendatakse kalapüügi majandamise suhtes ökosüsteemipõhist lähenemisviisi, et viia püügitegevuse negatiivne mõju mere ökosüsteemile miinimumini, ning püütakse tagada seda, et vesiviljeluses ja püügitegevuses välditaks merekeskkonna seisundi halvendamist.

4.   Ühise kalanduspoliitikaga antakse panus teaduslike andmete kogumisse.

5.   Ühise kalanduspoliitikaga eelkõige:

a)	kaotatakse järg-järgult tagasiheide, igal üksikjuhul eraldi ja võttes arvesse parimaid kättesaadavaid teaduslikke nõuandeid, vältides ja vähendades võimalikult palju soovimatut saaki ja ning tagades järk-järgult saagi lossimise;

b)	vajaduse korral kasutatakse soovimatut saaki parimal viisil ära, loomata turgu kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõtudest väiksemale saagile;

c)	luuakse tingimused majanduslikult elujõulisemale ja konkurentsivõimelisemale kalapüügi- ja kalatöötlemissektorile ning maismaal toimuvale kalapüügiga seotud tegevusele;

d)	nähakse ette meetmed laevastike püügivõimsuse kohandamiseks püügivõimalustega, mis vastavad lõikele 2, et saavutada majanduslikult elujõulised laevastikud, kasutamata ülemäära mere bioloogilisi ressursse;

e)	edendatakse liidus säästvat vesiviljelust, et toetada toiduga varustatust ja kindlustatust ning tööhõivet;

f)	toetatakse rahuldava elatustaseme saavutamist nende hulgas, kes sõltuvad püügitegevusest, pidades silmas rannapüüki ja sotsiaal-majanduslikke aspekte;

g)	panustatakse kalapüügi- ja vesiviljelustoodete tõhusasse ja läbipaistvasse siseturgu ning võrdsete tingimuste tagamisse liidus turustatavatele kalapüügi- ja vesiviljelustoodetele;

h)	võetakse arvesse nii tarbijate kui ka tootjate huvisid;

i)	edendatakse rannapüüki, võttes arvesse sotsiaal-majanduslikke aspekte;

j)	tagatakse kooskõla liidu keskkonnaalaste õigusaktidega, eelkõige eesmärgiga saavutada 2020. aastaks hea keskkonnaseisund, nagu on sätestatud direktiivi 2008/56/EÜ artikli 1 lõikes 1, ja liidu muude poliitikavaldkondadega.

Artikkel 3

Hea valitsemistava põhimõtted

Ühises kalanduspoliitikas juhindutakse järgmistest hea valitsemistava põhimõtetest:

a)	vastutuse selge määratlemine liidu, piirkonna, riigi ja kohalikul tasandil;

b)	piirkondliku eripära arvesse võtmine piirkondliku lähenemisviisi abil;

c)	meetmete võtmine parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete põhjal;

d)	pikaajaline perspektiiv;

e)	haldusalane kulutõhusus;

f)	sidusrühmade, eelkõige nõuandekomisjonide asjakohane kaasamine kõikidel etappidel kontseptsioonist kuni meetmete rakendamiseni;

g)	lipuriigi esmavastutus;

h)	kooskõla liidu muude poliitikavaldkondadega;

i)	asjakohane mõjuhinnangute kasutamine;

j)	kooskõla ühise kalanduspoliitika sise- ja välismõõtme vahel;

k)

andmete käsitlemise läbipaistvus kooskõlas kehtivate õiguslike nõuetega ning eraelu, isikuandmete kaitse ja konfidentsiaalsuseeskirjade nõuetekohane austamine; andmete kättesaadavus asjakohastele teadusasutustele, teistele asutustele, kellel on teadus- või majandamisalane huvi, ja muudele kindlaksmääratud lõppkasutajatele.

Artikkel 4

Mõisted

1.   Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)   „liidu veed”– liikmesriikide suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvad veed, v.a ELi toimimise lepingu II lisas loetletud territooriumidega külgnevad veed;

2)   „mere bioloogilised ressursid”– kasutusel ja saadaval olevad merevees elavad liigid, sealhulgas anadroomsed ja katadroomsed liigid nende merevees elamise ajal;

3)   „magevee bioloogilised ressursid”– kasutusel ja saadaval olevad magevees elavad liigid;

4)   „kalalaev”– laev, mille seadmestik on ette nähtud mere bioloogiliste ressursside kasutamiseks ärilisel eesmärgil, või hariliku tuuni mõrd;

5)   „liidu kalalaev”– liikmesriigi lipu all sõitev ja liidus registreeritud kalalaev;

6)   „kalalaevastiku koosseisu arvamine”– kalalaeva registreerimine liikmesriigi kalalaevaregistris;

7)   „maksimaalne jätkusuutlik saagikus”– kõrgeim teoreetiline tasakaalustatud saak, mida saab kalavarust püsivalt keskmiselt välja püüda olemasolevate keskmiste keskkonnatingimuste juures ilma taastootmisprotsessi märkimisväärselt mõjutamata;

8)   „ettevaatusprintsiibil põhinev lähenemisviis kalavarude majandamisele” ÜRO kalavarude kokkuleppe artikli 6 tähenduses– lähenemine, mille kohaselt ei tohiks piisavate teadusandmete puudumist kasutada põhjusena, et edasi lükata või jätta tarvitusele võtmata meetmeid sihtliikide, nendega seotud või nendest sõltuvate liikide ning sihtliiki mittekuuluvate liikide ja nende elukeskkonna kaitseks;

9)   „ökosüsteemipõhine lähenemisviis kalavarude majandamisele”– integreeritud lähenemisviis kalavarude majandamisele ökoloogiliselt asjakohastes piirides, mis püüab korraldada looduslike ressursside kasutamist, võttes arvesse kalapüüki ja muud inimtegevust ning säilitades samas nii bioloogilise mitmekesisuse kui ka bioloogilised protsessid, mis on vajalikud mõjutatud ökosüsteemi asualade koosseisu, struktuuri ja funktsioneerimise kaitseks, võttes arvesse teadmisi ja ebaselgeid aspekte seoses ökosüsteemi biootiliste, abiootiliste ja inimestega seotud komponentidega;

10)   „tagasiheide”– saak, mis lastakse merre tagasi;

11)   „väikese mõjuga kalapüük”– selektiivsete kalapüügiviiside kasutamine, millel on väike kahjulik mõju mereökosüsteemidele ja/või mis võib tekitada vähe heitgaase;

12)   „selektiivne kalapüük”– kalapüük, mille puhul kasutatakse püügimeetodeid või püügivahendeid, millega püütakse püügioperatsioonide käigus sihipäraselt organisme suuruse või liigi järgi, võimaldades vältida või vigastamata vabaks lasta sihtliiki mittekuuluvaid isendeid;

13)   „kalastussuremus”– määr, mille ulatuses eemaldatakse püügitegevuse käigus teatava aja jooksul varust biomass ja üksikud isendid;

14)   „varu”– mere bioloogiline ressurss teataval majandamisalal;

15)   „püügi piirnorm”– vastavalt vajadusele kas koguseline piirnorm kalavaru või kalavarude rühma püügiks teataval ajavahemikul, mil sellise kalavaru või kalavarude rühma suhtes kehtib lossimiskohustus, või koguseline piirnorm kalavaru või kalavarude rühma püügiks teataval ajavahemikul, mil lossimiskohustus ei kehti;

16)   „kaitse piirväärtused”– kalavaru populatsiooni parameetrite (biomass või kalastussuremus) väärtused, mida kasutatakse kalapüügi majandamisel, näiteks lubatava bioloogilise riski või soovitud saagikustaseme kindlaksmääramisel;

17)   „kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõt”– merevees elavate liikide mõõt, arvestades küpsust, mis on kehtestatud liidu õigusega ja millest väiksema mõõdu puhul rakendatakse piiranguid või stiimuleid, mille eesmärk on vältida nende püüki püügitegevuse käigus; selline mõõt asendab vajaduse korral lossitava saagi alammõõdu;

18)   „ohututes bioloogilistes piirides kalavarud”– kalavarud, mille puhul on väga tõenäoline, et nende hinnanguline kudekarja biomass eelmise aasta lõpus on suurem kui biomassi piirangu piirväärtus (Blim) ja nende hinnanguline kalastussuremus eelmisel aastal on väiksem kui kalastussuremuse piirväärtus (Flim);

19)   „kaitseabinõu”– ettevaatusmeede, mis on mõeldud soovimatu asjade käigu vältimiseks;

20)   „tehniline meede”– meede, millega reguleeritakse väljapüügi liigilist koostist ja suuruse järgi jaotumist ning püügitegevuse mõju ökosüsteemi osadele, kehtestades püüniste kasutamise ja ehituse tingimused ning püügipiirkondadele juurdepääsu piirangud;

21)   „püügikoormus”– kalalaeva võimsus korrutatuna püügil oldud päevade arvuga; kalalaevade rühma püügikoormus on rühma kõigi laevade püügikoormuste summa;

22)   „otsese majandamishuviga liikmesriik”– liikmesriik, kellel on huvi kalapüügivõimaluste või kalapüügi vastu asjaomase liikmesriigi majandusvööndis, või Vahemere puhul huvi avamerel toimuva traditsioonilise kalapüügi vastu;

23)   „ülekantavad püügikontsessioonid”– tühistatav kasutamisõigus teatavale osale kalapüügivõimalustest, mis on liikmesriigile eraldatud või nõukogu määruse (EÜ) nr 1967/2006 (18) artikli 19 kohaselt liikmesriigi poolt kehtestatud majandamiskavadega ette nähtud ning mida õiguse omanik tohib edasi anda;

24)   „püügivõimsus”– laeva tonnaaž brutotonnides (GT) ja võimsus kilovattides (kW), nagu on määratletud nõukogu määruse (EMÜ) nr 2930/86 (19) artiklites 4 ja 5;

25)   „vesiviljelus”– veeorganismide kasvatamine või viljelemine võtete abil, mis on välja töötatud kõnealuste organismide tootmiseks suuremas ulatuses, kui looduslik keskkond seda võimaldab; veeorganismid kuuluvad füüsilise või juriidilise isiku vara hulka kogu kasvatus- või viljelusetapi jooksul kuni saagi kogumiseni, viimane kaasa arvatud;

26)   „kalalaevatunnistus”– nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 (20) artikli 4 punktis 9 määratletud tunnistus;

27)   „kalapüügiluba”– määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 4 punktis 10 määratletud luba;

28)   „püügitegevus”– kalade otsimine, püügivahendite vettelaskmine, paigaldamine, vedamine ja haalamine, saagi pardale võtmine, ümberlaadimine, pardal hoidmine, pardal töötlemine, kalade ja kalapüügitoodete üleandmine, sumpadesse paigutamine, nuumamine ja lossimine;

29)   „kalapüügitooted”– püügitegevuse tulemusena saadud veeorganismid või nendest valmistatud tooted;

30)   „käitaja”– füüsiline või juriidiline isik, kes käitab ettevõtet või kellele kuulub ettevõte, mille tegevus on seotud kalapüügi- ja vesiviljelustoodete tootmise, töötlemise, turustamise, levitamise ning jaemüügi mis tahes etapiga;

31)   „tõsine rikkumine”– asjakohases liidu õiguses, sealhulgas nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 (21) artikli 42 lõikes 1 ja määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 90 lõikes 1 määratletud rikkumine;

32)   „teaduslike andmete lõpptarbija”– asutus, mis on kalandussektori andmete teaduslikust analüüsist huvitatud teadus- või majandamisalase huvi tõttu;

33)   „lubatud kogupüügi ülejääk”– lubatud kogupüügi see osa, mida rannikuriik ei püüa ja mille tagajärjel jääb individuaalsete kalavarude üldine kasutamise tase alla sellise taseme, mis võimaldab varudel taastuda, ja mille puhul hoitakse püütavate liikide populatsioone üle parimatele kättesaadavatele teaduslikele nõuannetele põhineva soovitava taseme;

34)   „vesiviljelustooted”– mis tahes vesiviljeluse tulemusena saadud veeorganismid oma elutsükli mis tahes etapil või nendest tehtud tooted;

35)   „kudekarja biomass”– määratud aja jooksul sigimises osalevate teatavasse kalavarusse kuuluvate kalade (sealhulgas isas- ja emaskalad ja poegimise teel paljunevad kalad) hinnanguline mass;

36)   „segapüük”– püük, milles leidub rohkem kui ühte liiki kalu ning need erinevad liigid püütakse tõenäoliselt sama püügioperatsiooni käigus;

37)   „säästva kalapüügi partnerluslepingud”– kolmanda riigiga sõlmitud rahvusvahelised lepingud, mille eesmärk on saada vastutasuks liidu rahalise hüvitise eest, mis võib hõlmata valdkondlikku toetust, juurdepääs vetele ja varudele, et kasutada säästval viisil osa mere bioloogiliste ressursside ülejäägist.

2.   Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi geograafiliste piirkondade geograafilisi määratlusi:

a)   „Põhjameri”– ICESi (22) IV ja IIIa püügipiirkonnad;

b)   „Läänemeri”– ICESi IIIb, IIIc ja IIId püügipiirkonnad;

c)   „loodepiirkonna veed”– ICESi V (välja arvatud Va ja üksnes Vb liidu veed), VI ja VII püügipiirkonnad;

d)   „edelapiirkonna veed”– ICESi VIII, IX ja X (Assooride ümber olevad veed) püügipiirkonnad ja CECAFi püügipiirkonnad (23) 34.1.1, 34.1.2 ja 34.2.0 (Madeira ja Kanaari saarte ümber olevad veed);

e)   „Vahemeri”– Vahemere veed 5°36’ läänepikkusjoonest ida pool;

f)   „Must meri”– GFCMi (Vahemere üldine kalanduskomisjon) geograafiline allpiirkond vastavalt resolutsioonile GFCM/33/2009/2.

II   OSA

JUURDEPÄÄS VETELE

Artikkel 5

Vetele juurdepääsu üldeeskirjad

1.   Liidu kalalaevadel on vetele ja varudele võrdne juurdepääsuõigus kõikides liidu vetes, v.a lõigetes 2 ja 3 osutatud veed, mille suhtes kohaldatakse III osa kohaselt vastu võetud meetmeid.

2.   Liikmesriigid võivad oma suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvates, lähtejoonest kuni 12 meremiili kaugusele ulatuvates vetes kuni 31. detsembrini 2022 kehtestada piirangud, mille kohaselt lubatakse kalapüügiga tegeleda üksnes kalalaevadel, mis tavapäraselt püüavad kala kõnealustele vetele lähedase ranniku sadamatest, ilma et see piiraks kokkuleppeid, mis on sõlmitud muude liikmesriikide lipu all sõitvate liidu kalalaevade vahel olemasolevate naabrussuhete raames, ning I lisas esitatud korda, millega kehtestatakse igale liikmesriigile geograafilised vööndid muude liikmesriikide rannikuvetes, kus püügitegevus toimub, ning määratakse liigid, mida nimetatud tegevus hõlmab. Liikmesriigid teatavad komisjonile kõigist käesoleva lõike kohaselt seatud piirangutest.

3.   Asjaomased liikmesriigid võivad ELi toimimise lepingu artikli 349 esimeses lõigus 1 osutatud liidu äärepoolseimate piirkondade lähtejoonest kuni 100 meremiili kaugusele ulatuvates vetes kuni 31. detsembrini 2022 kehtestada piirangud, mille kohaselt lubatakse kalapüügiga tegeleda üksnes kalalaevadel, mis on registreeritud kõnealuste territooriumite sadamates. Selliseid piiranguid ei kohaldata liidu laevade suhtes, mis tavapäraselt püüavad kala kõnealustes vetes, kui nimetatud laevad ei ületa seal tavapäraselt rakendatavat püügikoormust. Liikmesriigid teatavad komisjonile kõigist käesoleva lõike kohaselt seatud piirangutest.

4.   Meetmed, mida kohaldatakse pärast lõigetes 2 ja 3 sätestatud korra kehtivuse lõppu, võetakse vastu hiljemalt 31. detsembriks 2022.

III   OSA

MERE BIOLOOGILISTE RESSURSSIDE KAITSEKS JA SÄÄSTVAKS KASUTAMISEKS VÕETAVAD MEETMED

I   JAOTIS

Kaitsemeetmed

Artikkel 6

Üldsätted

1.   Artiklis 2 sätestatud ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamiseks seoses mere bioloogiliste ressursside kaitse ja säästva kasutamisega võtab liit vastu artiklis 7 sätestatud kaitsemeetmed.

2.   Komisjon konsulteerib käesoleva määruse rakendamisel asjakohaste nõuandvate organite ja asjakohaste teadusasutustega. Kaitsemeetmete vastuvõtmisel võetakse arvesse kättesaadavaid teadus-, tehnilisi ja majandusnõuandeid, mis võivad vajaduse korral hõlmata kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee ning muude nõuandvate organite koostatud aruandeid, nõuandekomisjonidelt saadud nõuandeid ja liikmesriikide ühiseid soovitusi kooskõlas artikliga 18.

3.   Liikmesriigid võivad teha koostööd meetmete vastuvõtmiseks vastavalt artiklitele 11, 15 ja 18.

4.   Liikmesriigid kooskõlastavad omavahelist tegevust enne siseriiklike meetmete vastuvõtmist vastavalt artikli 20 lõikele 2.

5.   Erijuhtudel, eelkõige seoses Vahemere piirkonnaga, võib liikmesriikidel olla õigus võtta ühise kalanduspoliitika valdkonnas vastu õiguslikult siduvaid õigusakte, sealhulgas kaitsemeetmeid. Vajaduse korral kohaldatakse artiklit 18.

Artikkel 7

Kaitsemeetmete liigid

1.   Mere bioloogiliste ressursside kaitseks ja säästvaks kasutamiseks võib võtta muu hulgas järgmisi meetmeid:

a)	mitmeaastased kavad vastavalt artiklitele 9 ja 10;

b)	eesmärgid, mis käsitlevad varude kaitset ja säästvat kasutamist, ning seotud meetmed kalapüügiga merekeskkonnale avaldatava mõju minimeerimiseks;

c)	meetmed kalalaevade püügivõimsuse kohandamiseks olemasolevate püügivõimalustega;

d)

stiimulid, sealhulgas sellised majanduslikku laadi stiimulid nagu püügivõimalused, et edendada püügimeetodeid, mis aitavad kaasa selektiivsemale kalapüügile, soovimatu saagi võimalikult suurele vältimisele ja vähendamisele ning sellisele kalapüügile, millel on väike mõju mere ökosüsteemile ja kalavarudele;

e)	kalapüügivõimaluste kindlaksmääramist ja eraldamist käsitlevad meetmed;

f)	meetmed artikli 15 eesmärkide saavutamiseks;

g)	kalavarude kaitseks kehtestatavad alammõõdud;

h)	alternatiivset tüüpi kalapüügitehnika ning püügi selektiivsust suurendavate või püügitegevusega merekeskkonnale avaldatavat negatiivset mõju minimeerivate püügivahenditega tehtavad katseprojektid;

i)	artikli 11 kohaselt vastu võetud meetmed, mis on vajalikud liidu keskkonnaalastest õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks;

j)	lõikes 2 osutatud tehnilised meetmed.

2.   Tehnilised meetmed hõlmavad muu hulgas järgmist:

a)	püügivahendite omadused ja nende kasutamise eeskirjad;

b)	püüniste konstruktsiooninõuded, sh: i) selektiivsust parandavad või ökosüsteemile avaldatavat negatiivset mõju minimeerivad muudatused või lisaseadmed; ii) ohustatud ja kaitstud liikide tahtmatut püüki ja muud soovimatut püüki vähendavad muudatused ja lisaseadmed;

c)	teatavate püüniste kasutamise ja püügitegevuse piiramine või keelamine teatavatel aladel või teatavatel ajavahemikel;

d)	nõue katkestada kalalaevade püügitegevus kindlal alal kindlaksmääratud minimaalseks ajavahemikuks, et kaitsta ajutiselt ühte kohta koonduvaid ohustatud liike, kudevaid kalu, kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemaid kalu ja muid haavatavaid mereressursse;

e)	erimeetmed kalapüügiga mere bioloogilisele mitmekesisusele ja mere ökosüsteemidele avaldatava negatiivse mõju minimeerimiseks, sealhulgas meetmed soovimatu saagi võimalikult suurel määral vältimiseks ja vähendamiseks.

Artikkel 8

Kalavarude taastamise alade rajamine

1.   Liit püüab olemasolevaid kaitsealasid nõuetekohaselt arvesse võttes rajada kaitstavad alad, võttes aluseks nende bioloogilise tundlikkuse, sealhulgas alad, kus on olemas selged tõendid kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemate kalade suure kontsentratsiooni kohta, ning kudemispaigad. Sellistel aladel võib püügitegevus olla piiratud või keelatud, et aidata kaasa vee-elusressursside ja mereökosüsteemide kaitsele. Liit jätkab täiendava kaitse pakkumist olemasolevatele bioloogiliselt tundlikele aladele.

2.   Selleks määravad liikmesriigid võimaluse korral kindlaks sobivad alad, mis võivad moodustada osa ühtsest võrgustikust ning valmistavad vajaduse korral ette artikli 18 lõike 7 kohased ühised soovitused, et komisjon esitaks kooskõlas ELi toimimise lepinguga ettepaneku.

3.   Komisjonil võib olla õigus rajada mitmeaastase kava raames selliseid bioloogiliselt tundlikke kaitstavaid alasid. Kohaldatakse artikli 18 lõikeid 1–6. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule kaitstavate alade kohta korrapäraselt aruandeid.

II   JAOTIS

Erimeetmed

Artikkel 9

Mitmeaastaste kavade põhimõtted ja eesmärgid

1.   Esmajärjekorras võetakse vastu mitmeaastased kavad, mis põhinevad teadus-, tehnika- ja majandusnõuannetel ning sisaldavad kalavarude taastamiseks ja säilitamiseks kaitsemeetmeid, mis on kõrgemal maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikust tasemest vastavalt artikli 2 lõikele 2.

2.   Kui artikli 2 lõikes 2 osutatud maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamisega seotud eesmärke ei ole ebapiisavate andmete tõttu võimalik kindlaks määrata, nähakse mitmeaastaste kavadega ette ettevaatusprintsiibil põhinevale lähenemisviisile tuginevad meetmed, mis tagavad vähemalt asjaomaste varude samaväärse kaitsetaseme.

3.   Mitmeaastased kavad hõlmavad kas:

a)	ühte liiki või

b)	segapüügi puhul või kui varude dünaamikad on omavahel seotud, mitme varu koospüüki asjaomases geograafilises piirkonnas, võttes arvesse teadmisi kalavarude, kalapüügi ja mereökosüsteemide vastastikuse mõju kohta.

4.   Mitmeaastastes kavades sisalduvad meetmed ja nende rakendamise ajakavad on proportsionaalsed taotletavate eesmärkide ja sihtidega ning kavandatud ajaraamistikuga. Enne meetmete lisamist mitmeaastastesse kavadesse võetakse arvesse nende tõenäolist majanduslikku ja sotsiaalset mõju.

5.   Mitmeaastased kavad võivad sisaldada konkreetseid ökosüsteemipõhisel lähenemisviisil põhinevaid kaitse-eesmärke ja -meetmeid, mis käsitlevad segapüügi eriprobleeme kavaga hõlmatud ja mitme varuga seotud artikli 2 lõikes 2 sätestatud eesmärkide saavutamisel siis, kui teaduslikest nõuannetest nähtub, et püügi selektiivsust ei õnnestu suurendada. Vajaduse korral sisaldab mitmeaastane kava mõne nimetatud kavaga hõlmatud varu suhtes konkreetseid alternatiivseid kaitsemeetmeid, mis tuginevad ökosüsteemipõhisele lähenemisviisile.

Artikkel 10

Mitmeaastaste kavade sisu

1.   Vajaduse korral ja ELi toimimise lepingu kohaseid vastavaid pädevusi piiramata, hõlmab mitmeaastane kava:

a)	reguleerimisala, mis hõlmab varusid, püüki ja ala, mille suhtes mitmeaastast kava rakendatakse;

b)	eesmärke, mis on kooskõlas artiklis 2 sätestatud eesmärkidega ja artiklite 6 ja 9 asjakohaste sätetega;

c)	koguseliselt väljendatud eesmärke, näiteks kalastussuremuse määrasid ja/või kudekarja biomassi;

d)	koguseliselt väljendatud eesmärkide saavutamise täpset ajaraamistikku;

e)	kaitse piirväärtusi, mis on kooskõlas artiklis 2 sätestatud eesmärkidega;

f)	artiklis 15 esitatud eesmärkide saavutamiseks võetavate tehniliste ja kaitsemeetmete eesmärke ning soovimatu saagi võimalikult suurel määral vältimiseks või vähendamiseks võetavate meetmete eesmärke;

g)	kaitseabinõud, et tagada koguseliselt väljendatud eesmärkide täitmine, ja vajaduse korral parandusmeetmeid, sealhulgas olukorras, kus andmete halvenev kvaliteet või kättesaadavus ohustab kalavaru jätkusuutlikkust.

2.   Mitmeaastane kava võib hõlmata ka:

a)	muid kaitsemeetmeid, eelkõige meetmeid tagasiheite järkjärguliseks kaotamiseks, võttes arvesse parimaid kättesaadavaid teaduslikke nõuandeid, või kalapüügiga ökosüsteemile avaldatava negatiivse mõju minimeerimiseks, mida tuleb vajaduse korral täiendavalt kirjeldada kooskõlas artikliga 18;

b)	koguseliselt väljendatavaid näitajaid mitmeaastase kava eesmärkide saavutamise edusammude korrapäraseks seireks ja hindamiseks;

c)	vajaduse korral konkreetseid eesmärke anadroomsete ja katadroomsete liikide elutsükli sellel etapil, mil nad elavad magevees.

3.   Mitmeaastases kavas nähakse ette selle läbivaatamine pärast esimest järelhindamist, eelkõige selleks, et võtta arvesse teaduslike nõuannete muutumist.

Artikkel 11

Liidu keskkonnaalastest õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks vajalikud kaitsemeetmed

1.   Liikmesriikidel on õigus võtta vastu kaitsemeetmeid, mis ei mõjuta teiste liikmesriikide kalalaevu ja mida kohaldatakse nende suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes ja mis on vajalikud, et täita nende kohustused, mis tulenevad direktiivi 2008/56/EÜ artikli 13 lõikest 4, direktiivi 2009/147/EÜ artiklist 4 või direktiivi 92/43/EMÜ artiklist 6, eeldusel et kõnealused meetmed on kooskõlas käesoleva määruse artiklis 2 sätestatud eesmärkidega, täidavad asjaomaste liidu õigusaktide, mida meetmetega on kavas rakendada, eesmärki, ning on vähemalt sama ranged kui liidu õigusest tulenevad meetmed.

2.   Kui liikmesriik („algatav liikmesriik”) leiab, et lõikes 1 osutatud kohustuste täitmiseks tuleb vastu võtta meetmeid ja teistel liikmesriikidel on otsene majandamisalane huvi selliste meetmetega mõjutatud kalapüügi suhtes, on komisjonil õigus taotluse korral võtta vastu sellised meetmed artikli 46 kohaste delegeeritud õigusaktidega. Sel eesmärgil kohaldatakse artikli 18 lõikeid 1–4 ja 6 mutatis mutandis.

3.   Algatav liikmesriik annab komisjonile ja teistele otsese majandamishuviga liikmesriikidele asjakohast teavet vajalike meetmete kohta, sealhulgas nende vajalikkuse, meetmeid toetavate teaduslike tõendite ja nende rakendamise üksikasjade ning jõustamise kohta. Algatav liikmesriik ja teised otsese majandamishuviga liikmesriigid võivad esitada artikli 18 lõikes 1 osutatud ühise soovituse kuue kuu jooksul alates piisava teabe andmisest. Komisjon võtab meetmed vastu kolme kuu jooksul pärast täieliku taotluse saamist, võttes arvesse kõiki kättesaadavaid teaduslikke nõuandeid.

Kui kõik liikmesriigid ei saavuta kokkulepet komisjonile esimese lõike kohaselt esitatava ühise soovituse osas esimeses lõigus ettenähtud tähtaja jooksul või kui ühist soovitust ei peeta lõikes 1 osutatud nõuetega ühilduvaks, võib komisjon esitada ettepaneku kooskõlas ELi toimimise lepinguga.

4.   Erandina lõikest 3 võtab komisjon lõikes 3 osutatud ühise soovituse puudumisel meetmed vastu kiireloomulistel juhtudel. Kiireloomulistel juhtudel vastu võetavad meetmed piirduvad vaid nendega, mille puudumisel on ohus lõikes 1 osutatud direktiivide ja liikmesriigi kavatsuste kohaste kaitsemeetmete kasutuselevõtmisega seotud eesmärkide saavutamine.

5.   Lõikes 4 osutatud meetmeid kohaldatakse maksimaalselt 12 kuulise ajavahemiku vältel, mida võib pikendada maksimaalselt 12 kuuks, kui kõnealuses lõikes osutatud tingimused on jätkuvalt täidetud.

6.   Komisjon hõlbustab asjaomaste liikmesriikide ja teiste kalapüügi suhtes otsese majandamishuviga liikmesriikide koostööd lõigete 2, 3 ja 4 kohaselt vastu võetud meetmete rakendamisel ja jõustamisel.

Artikkel 12

Komisjoni meetmed mere bioloogilistele ressurssidele avalduva tõsise ohu korral

1.   Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu, mis on seotud mere bioloogiliste ressursside kaitset või mere ökosüsteemi ähvardava, tõendamist leidnud tõsise ohuga, võib komisjon liikmesriigi põhjendatud taotluse korral või omal algatusel võtta kooskõlas artikli 47 lõikes 3 osutatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid maksimaalselt kuuekuuliseks ajavahemikuks, et seda ohtu vähendada.

2.   Liikmesriik edastab lõikes 1 osutatud taotluse üheaegselt nii komisjonile, teistele liikmesriikidele kui ka asjaomastele nõuandekomisjonidele. Teised liikmesriigid ja nõuandekomisjonid võivad esitada oma kirjalikud märkused seitsme tööpäeva jooksul alates teate kättesaamisest. Komisjon teeb otsuse 15 tööpäeva jooksul alates lõikes 1 osutatud taotluse kättesaamisest.

3.   Enne lõikes 1 osutatud viivitamata kohaldatavate rakendusaktide esialgse kohaldamistähtaja lõppu võib komisjon juhul, kui lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud, võtta vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid selliste erakorraliste meetmete kohaldamistähtaja pikendamiseks maksimaalselt kuue kuu võrra, mis jõustuvad kohe. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 47 lõikes 3 osutatud menetlusega.

Artikkel 13

Liikmesriigi erakorralised meetmed

1.   Kui on tõendeid selle kohta, et mere bioloogiliste ressursside kaitset või mere ökosüsteemi ähvardab liikmesriigi jurisdiktsiooni või suveräänsete õiguste alla kuuluvates vetes toimuva püügitegevusega seotud tõsine ning viivitamatut reageerimist nõudev oht, võib kõnealune liikmesriik võtta vastu erakorralised meetmed ohu vähendamiseks. Sellised meetmed vastavad artiklis 2 sätestatud eesmärkidele ja on sama ranged kui liidu õiguses sätestatud meetmed. Selliste meetmete kohaldamisaeg on maksimaalselt kolm kuud.

2.   Kui liikmesriigis vastu võetavad erakorralised meetmed võivad mõjutada teiste liikmesriikide kalalaevade tegevust, võetakse sellised meetmed vastu alles pärast seda, kui meetmete eelnõu ja sellega kaasas oleva seletuskirja osas on konsulteeritud komisjoni, asjaomaste liikmesriikide ja asjaomaste nõuandekomisjonidega. Sellise konsulteerimise eesmärgil võib konsulteeriv liikmesriik seada mõistliku tähtaja, mis ei ole siiski lühem kui üks kuu.

3.   Kui komisjon leiab, et käesoleva artikli kohaselt vastu võetud meede ei ole kooskõlas lõikes 1 sätestatud tingimustega, võib ta asjakohaselt põhjendades taotleda, et asjaomane liikmesriik muudaks kõnealust meedet või tunnistaks selle kehtetuks.

Artikkel 14

Soovimatu püügi vältimine ja minimeerimine

1.   Artikli 15 kohaselt teatava kalapüügi suhtes kogu saagi lossimise kohustuse („lossimiskohustus”) kehtestamise hõlbustamiseks võivad liikmesriigid läbi viia katseprojekte, tuginedes parimatele kättesaadavatele teaduslikele nõuannetele ja võttes arvesse asjakohaste nõuandekomisjonide arvamusi, et põhjalikult uurida kõiki teostatavaid viise kalapüügil soovimatu saagi vältimiseks, minimeerimiseks ja sellele lõpu tegemiseks.

2.   Liikmesriigid võivad koostada nn vette tagasiheitmise atlase, mis kajastab vette tagasiheitmise taset igal artikli 15 lõikega 1 hõlmatud kalapüügil.

Artikkel 15

Lossimiskohustus

1.   Kogu nende liikide saak, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme, ja Vahemere puhul ka nende liikide saak, mille suhtes kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1967/2006 III lisas määratletud alammõõte, ning mis on püütud liidu vetes või liidu kalalaevadega liidu vetest väljaspool asuvates vetes, mis ei kuulu kolmandate riikide suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla ja sisalduvad allpool esitatud kalapüügi ja geograafiliste piirkondade loetelus, tuleb tuua kalalaeva pardale ja seal hoida, dokumenteerida, lossida ning asjakohasel juhul arvestada kvootidest maha, välja arvatud juhul, kui seda kasutatakse elussöödana, kusjuures järgitakse järgmist ajaraamistikku:

a)

hiljemalt 1. jaanuarist 2015: — väikese pelaagilise kala, st makrelli, heeringa, hariliku stauriidi, putassuu, hirvkala, anšoovise, hõbekala, sardiini, kilu püük; — suure pelaagilise kala, st hariliku tuuni, mõõkkala, pikkuim-tuuni, suursilm-tuuni, sinise marliini ja valge odanina püük; — ärilise eesmärgiga püük, st moiva, tobiase ja tursiku püük; — lõhe Läänemeres;

b)	hiljemalt 1. jaanuarist 2015 püüki määratlevad liigid ja hiljemalt 1. jaanuarist 2017 kõik muud Läänemeres asuvates liidu vetes püügi alla kuuluvad liigid selliste liikide puhul, millele kohaldatakse püügi piirnorme, ent mis ei ole hõlmatud punktiga a;

c)

hiljemalt 1. jaanuarist 2016 püüki määratlevad liigid ja hiljemalt 1. jaanuarist 2019 kõik muud liigid: i) Põhjameres: — tursa, kilttursa, merlangi ja põhjaatlandi süsika püük; — Norra salehomaari püük; — hariliku merikeele ja atlandi merilesta püük; — merluusi püük; — hariliku süvameregarneeli püük; ii) loodepiirkonna vetes: — tursa, kilttursa, merlangi ja põhjaatlandi süsika püük; — Norra salehomaari püük; — hariliku merikeele ja atlandi merilesta püük; — merluusi püük; iii) edelapiirkonna vetes: — Norra salehomaari püük; — hariliku merikeele ja atlandi merilesta püük; — merluusi püük; iv) püügi piirnormidega liikide muu püük;

d)

hiljemalt 1. jaanuarist 2017 püükimääratlevad liigid ja hiljemalt 1. jaanuarist 2019 kõik muud liigid, mis kuuluvad punktiga a hõlmamata püügi alla Vahemeres, Mustas meres ja kõigis teistes liidu vetes ja väljaspool liitu asuvates vetes, mis ei kuulu kolmandate riikide suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla.

2.   Lõiget 1 kohaldatakse ilma et see piiraks liidu suhtes kohalduvate rahvusvaheliste kohustuste täitmist. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 46 vastu delegeeritud õigusaktide, et rakendada liidu õigusega kõnealuseid rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas eelkõige käesoleva artikli kohasest lossimiskohustusest tehtavaid erandeid.

3.   Kui kõik liikmesriigid, kellel on konkreetse kalapüügi suhtes otsene majandamishuvi, lepivad kokku, et lossimiskohustust tuleks kohaldada muude kui lõikes 1 loetletud liikide suhtes, võivad nad esitada ühise soovituse, mille eesmärk on laiendada lossimiskohustuse kohaldamist sellistele muudele liikidele. Sel eesmärgil kohaldatakse artikli 18 lõikeid 1–6 mutatis mutandis. Sellise ühise soovituse esitamise korral on komisjonil õigus võtta vastu kõnealuseid meetmeid sisaldavaid delegeeritud õigusakte kooskõlas artikliga 46.

4.   Lõikes 1 osutatud lossimiskohustus ei kehti järgmisele:

a)	liigid, mille püük on keelatud ja mis on sellistena määratletud ühise kalanduspoliitika valdkonnas vastu võetud liidu õigusaktis;

b)	liigid, mille kõrge ellujäämise määr on teaduslikult tõestatud, võttes arvesse püügivahendite, püügimeetodite ja ökosüsteemi omadusi;

c)	vähese tähtsusega eranditega hõlmatud saagid.

5.   Lõikes 1 osutatud lossimiskohustuse rakendamise üksikasju täpsustatakse artiklites 9 ja 10 osutatud mitmeaastastes kavades ja vajaduse korral täpsustatakse neid täiendavalt kooskõlas artikliga 18, sealhulgas:

a)	erisätetes, mis käsitlevad kalapüüki või liike, mille suhtes kehtib lõikes 1 osutatud lossimiskohustus;

b)	lõike 4 punktis b osutatud liikide lossimiskohustuse suhtes tehtavate erandite kirjelduses;

c)

sätetes, mis käsitlevad vähese tähtsusega erandeid kuni 5 % ulatuses kõigi lõikes 1 osutatud lossimiskohustusega hõlmatud liikide aastasest kogusaagist. Vähese tähtsusega erandeid kohaldatakse järgmistel juhtudel: i) teaduslikud andmed näitavad, et selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada, või ii) on vaja vältida ebaproportsionaalselt suuri kulutusi soovimatu saagi käsitlemiseks selliste püügivahendite korral, kus soovimatu saak ühe püügivahendi kohta ei ületa mitmeaastases kavas kehtestatavat teatavat protsenti kõnealuse püügivahendi aastasest kogusaagist. Käesoleva punktiga hõlmatud saake ei arvata asjaomastest kvootidest maha, kuid kõik sellised saagid tuleb täielikult dokumenteerida. Nelja-aastase üleminekuperioodi jooksul suurendatakse käesolevas punktis osutatud aastast kogusaaki: i) kahe protsendi võrra lossimiskohustuse kohaldamise kahe esimese aasta jooksul ja ii) ühe protsendi võrra kahe järgmise aasta jooksul;

d)	sätetes püügi dokumenteerimise kohta;

e)	vajaduse korral kalavarude kaitseks alammõõtude kehtestamisega vastavalt lõikele 10.

6.   Kui asjaomase kalapüügi suhtes ei ole vastu võetud mitmeaastast kava või määruse (EÜ) nr 1967/2006 artikli 18 kohast majandamiskava, on komisjonil õigus võtta käesoleva määruse artikli 18 kohaselt kooskõlas käesoleva määruse artikliga 46 vastu delegeeritud õigusakte, milles sätestatakse käesoleva artikli lõike 5 punktides a-e osutatud täpsustusi sisaldav tagasiheite erikava, mis on ajutine ega kehti kauem kui kolm aastat. Liikmesriigid võivad teha sellise kava koostamisel käesoleva määruse artikli 18 kohaselt koostööd selleks, et komisjon võtaks sellised õigusaktid vastu või esitaks kooskõlas seadusandliku tavamenetlusega ettepaneku.

7.   Kui lõike 5 kohaselt vastu võetud mitmeaastases kavas ega lõike 6 kohaselt vastu võetud tagasiheite erikavas ei ole vastu võetud meetmeid vähese tähtsusega erandi kindlaksmääramiseks, võtab komisjon kooskõlas artikliga 46 vastu delegeeritud õigusaktid, mis sätestavad lõike 4 punktis c osutatud vähese tähtsusega erandi, mis lõike 5 punkti c alapuntides i või ii sätestatud tingimuste kohaselt ei ole suurem kui 5 % kõikide selliste liikide aastasest kogusaagist, mille suhtes kohaldatakse lõike 1 kohast lossimiskohustust. Kõnealune vähese tähtsusega erand võetakse vastu nii, et seda kohaldatakse alates asjaomase lossimiskohustuse kohaldamise alguskuupäevast.

8.   Erandina lõike 1 kohasest kohustusest arvestada saak asjaomasest kvoodist maha, võib lossimiskohustusega liikide saagi, mis ületab asjaomase varu kvoodi, või nende liikide saagi, mille jaoks liikmesriigil kvooti ei ole, maha arvata sihtliigi kvoodist ulatuses, mis ei ületa 9 % sihtliigi kvoodist. Käesolev säte kehtib üksnes juhul, kui sihtliiki mittekuuluva liigi varu on bioloogiliselt ohututes piirides.

9.   Lossimiskohustusega varude suhtes võivad liikmesriigid kasutada paindlikku ühest aastast teise ülekandmist kuni 10 % lubatud lossitavast kogusest. Sellel eesmärgil võib liikmesriik lubada lossida täiendavaid koguseid varust, mille suhtes kohaldatakse lossimiskohustust, tingimusel et sellised kogused ei ületa 10 % kõnealusele liikmesriigile eraldatud kvoodist. Kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklit 105.

10.   Noorte mereorganismide kaitse tagamiseks võib kehtestada kalavarude kaitse alammõõdud.

11.   Lõikes 1 sätestatud lossimiskohustusega liikide kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksema saagi kasutamise otstarvet piiratakse, välistades otseselt inimtoiduks kasutamise ning lubades sellise kasutuse nagu kalajahu, kalaõli, lemmikloomatoidu, toidu lisaainete, ravimite ja kosmeetikatoodete valmistamine.

12.   Lõikes 1 sätestatud lossimiskohustuseta liikide kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemat saaki ei tohi pardal hoida ja see lastakse viivitamatult merre tagasi.

13.   Liikmesriigid tagavad kõikide püügireiside üksikasjaliku ja täpse dokumenteerimise ning piisava suutlikkuse ja vahendid lossimiskohustuse täitmise seireks, kasutades näiteks vaatlejaid, videovalvet ja teisi vahendeid. Seda tehes järgivad liikmesriigid tõhususe ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

Artikkel 16

Kalapüügivõimalused

1.   Kalapüügivõimalused eraldatakse liikmesriikidele selliselt, et iga kalavaru või kalapüügi puhul oleks tagatud kõikide liikmesriikide püügitegevuse suhteline stabiilsus. Uute kalapüügivõimaluste eraldamisel võetakse arvesse kõikide liikmesriikide huvisid.

2.   Kalavarule lossimiskohustuse kehtestamise korral võetakse kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisel arvesse muutust, mis tuleneb kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisest vastavalt lossimisele ning kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisest vastavalt saagile, tuginedes asjaolule, et esimesel ja järgnevatel aastatel ei ole kõnealuse varu tagasiheide enam lubatud.

3.   Kui uued teaduslikud tõendid näitavad, et konkreetsele kalavaru osas kindlaks määratud kalapüügivõimalused on märkimisväärses vastuolus selle varu tegeliku olukorraga, võivad otsese majandamishuviga liikmesriigid esitada põhjendatud taotluse komisjonile, et komisjon esitaks ettepaneku kõnealuse vastuolu leevendamiseks, järgides artikli 2 lõikes 2 sätestatud eesmärke.

4.   Kalapüügivõimalused määratakse kindlaks kooskõlas artikli 2 lõikes 2 sätestatud eesmärkidega ja need järgivad artikli 9 lõike 2 ja artikli 10 lõike 1 punktide b ja c kohaseid koguseliselt väljendatud eesmärke, ajaraamistikku ja marginaale.

5.   Meetmed liidu vetes kolmandate riikide kasutada olevate kalapüügivõimaluste kindlaksmääramiseks ja eraldamiseks kehtestatakse kooskõlas ELi toimimise lepinguga.

6.   Iga liikmesriik otsustab ise, kuidas jaotada tema lipu all sõitvatele laevadele talle eraldatud kalapüügivõimalusi, mis ei ole hõlmatud ülekantavate püügikontsessioonide süsteemiga, näiteks individuaalsete kalapüügivõimaluste loomisega. Liikmesriik teavitab komisjoni kasutatavast meetodist.

7.   Segapüügi puhul kalapüügivõimaluste jaotamisel võtavad liikmesriigid arvesse sellises kalapüügis osalevate laevade saagi tõenäolist koostist.

8.   Liikmesriigid võivad omavahel vahetada neile eraldatud kalapüügivõimalusi või nende osasid, kui nad on sellest eelnevalt teavitanud komisjoni.

Artikkel 17

Liikmesriikide kasutatavad kriteeriumid kalapüügivõimaluste jaotamisel

Liikmesriigid kasutavad neile eraldatud kalapüügivõimaluste, nagu osutatud artiklis 16, jaotamisel läbipaistvaid ja objektiivseid kriteeriume, sealhulgas selliseid, mis on keskkonnaalast, sotsiaalset või majanduslikku laadi. Kasutatavad kriteeriumid võivad muu hulgas hõlmata kalapüügi mõju keskkonnale, nõuete senist täitmist, panust kohalikku majandusse ja varasemaid püügimahte. Liikmesriigid püüavad neile eraldatud kalapüügivõimaluste raames pakkuda stiimuleid kalalaevadele, mis kasutavad selektiivseid püüniseid või keskkonda vähem mõjutavaid püügiviise, tarbides näiteks vähem energiat või kahjustades vähem looduslikke elupaiku.

III   JAOTIS

Piirkondadeks jaotamine

Artikkel 18

Piirkondlik koostöö seoses kaitsemeetmetega

1.   Kui komisjonile on antud õigus, sealhulgas artiklite 9 ja 10 kohaselt kehtestatud mitmeaastases kavas, ning artiklis 11 ja artikli 15 lõikes 6 sätestatud juhtudel, võtta meetmeid delegeeritud õigusaktide või rakendusaktide abil seoses asjaomases geograafilises piirkonnas kohaldatava liidu kaitsemeetmega, võivad nimetatud meetmetega seotud otsese majandamishuviga liikmesriigid asjaomases kaitsemeetmes ja/või mitmeaastases kavas ette nähtud tähtaja jooksul leppida kokku ühiste soovituste esitamises asjaomaste liidu kaitsemeetmete, mitmeaastaste kavade või tagasiheite erikavade eesmärkide täitmiseks. Komisjon ei võta selliseid delegeeritud õigusakte ega rakendusakte vastu enne liikmesriikide ühiste soovituste esitamise tähtaja möödumist.

2.   Lõike 1 kohaldamisel teevad lõikes 1 osutatud meetmetega seotud otsese majandamishuviga liikmesriigid omavahel koostööd ühiste soovituste sõnastamisel. Nad konsulteerivad ka asjaomas(t)e nõuandekomisjoni(de)ga. Komisjon hõlbustab liikmesriikide omavahelist koostööd, muu hulgas vajaduse korral tagades, et asjaomastelt teadusasutustelt on võimalik saada teaduslikku panust.

3.   Lõike 1 kohase ühise soovituse esitamise korral võib komisjon võtta vastu nimetatud meetmeid delegeeritud õigusaktide või rakendusaktide abil, tingimusel et selline soovitus on asjaomase kaitsemeetme ja/või mitmeaastase kavaga kooskõlas.

4.   Kui kaitsemeedet kohaldatakse konkreetse kalavaru suhtes, mida jagatakse kolmandate riikidega ja majandatakse mitmepoolsetes kalandusorganisatsioonides või kahe- ja mitmepoolsete lepingute alusel, püüab liit asjaomaste partneritega kokku leppida vajalikud meetmed artiklis 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks.

5.   Liikmesriigid tagavad, et lõike 1 kohaselt vastu võetavaid kaitsemeetmeid käsitlevad ühised soovitused põhinevad parimail kättesaadavail teaduslikel nõuannetel ning vastavad kõigile järgmistele nõuetele:

a)	on kooskõlas artiklis 2 sätestatud eesmärkidega;

b)	on kooskõlas asjaomase kaitsemeetme reguleerimisala ja eesmärkidega;

c)	on kooskõlas asjaomase mitmeaastase kava reguleerimisalaga ja aitavad tõhusalt saavutada asjaomase mitmeaastase kavaga ette nähtud eesmärke ja koguseliselt väljendatud sihte;

d)	on vähemalt sama ranged kui liidu õigusega ette nähtud meetmed.

6.   Kui kõik liikmesriigid ei jõua määratud tähtajaks kokkuleppele lõike 1 kohaste ühiste soovituste esitamises komisjonile või kui kaitsemeetmeid käsitlevaid ühiseid soovitusi ei peeta asjaomaste kaitsemeetmete eesmärkide ja koguseliselt väljendatud sihtidega kokkusobivaks, võib komisjon esitada kooskõlas ELi toimimise lepinguga ettepaneku asjakohaste meetmete kohta.

7.   Lisaks lõikes 1 osutatud juhtudele võivad geograafiliselt kindlaksmääratud alal kalapüügi vastu otsese majandamishuviga liikmesriigid esitada komisjonile ka ühiseid soovitusi komisjoni meetmete ettepanekute tegemiseks või nende vastuvõtmiseks.

8.   Piirkondlikku koostööd täiendava või selle alternatiivse meetodina on liikmesriikidel asjaomases geograafilises piirkonnas kohaldatava liidu kaitsemeetmega, sealhulgas artiklite 9 ja 10 kohaselt kehtestatud mitmeaastase kavaga, õigus võtta ettenähtud tähtaja jooksul meetmeid, millega kõnealust kaitsemeedet täpsustatakse. Asjaomased liikmesriigid teevad selliste meetmete vastuvõtmisel tihedat koostööd. Käesoleva artikli lõikeid 2, 4 ja 5 kohaldatakse mutatis mutandis. Komisjoni kaasatakse ja tema märkusi võetakse arvesse. Liikmesriik võtab oma vastavaid siseriiklikke meetmeid üksnes juhul, kui kõikide asjaomaste liikmesriikidega on jõutud kokkuleppele kõnealuste meetmete sisu suhtes. Kui komisjoni arvates liikmesriigi meede ei vasta asjaomases kaitsemeetmes sätestatud tingimustele, võib ta asjakohaselt põhjendades taotleda, et asjaomane liikmesriik muudaks kõnealust meedet või tunnistaks selle kehtetuks.

IV   JAOTIS

Riiklikud meetmed

Artikkel 19

Liikmesriikide meetmed, mida kohaldatakse nende lipu all sõitvate kalalaevade või nende territooriumil asuvate isikute suhtes

1.   Liikmesriik võib vastu võtta liidu vete kalavarude kaitsemeetmeid juhul, kui need meetmed vastavad kõigile järgmistele nõuetele:

a)	on kohaldatavad üksnes asjaomase liikmesriigi lipu all sõitvate kalalaevade suhtes või kui püügitegevusega ei tegele kalalaev, siis tema territooriumi osal, mille suhtes kohaldatakse ELi toimimise lepingut, asuvate isikute suhtes;

b)	on kooskõlas artiklis 2 sätestatud eesmärkidega;

c)	on vähemalt sama ranged kui liidu õigusega ette nähtud meetmed.

2.   Liikmesriik teavitab kontrolli eesmärgil teisi asjaomaseid liikmesriike lõike 1 kohaselt vastu võetud sätetest.

3.   Liikmesriigid teevad käesoleva artikli kohaselt vastu võetud meetmetega seotud asjakohase teabe avalikkusele kättesaadavaks.

Artikkel 20

Liikmesriigi meetmed 12 meremiili laiuses vööndis

1.   Liikmesriik võib kalavarude kaitseks ja majandamiseks ning selleks, et säilitada või parandada mere ökosüsteemide kaitsestaatust, võtta mittediskrimineerivaid meetmeid 12 meremiili kaugusel oma lähtejoonest, tingimusel et liit ei ole kehtestanud kaitse- ja majandamismeetmeid kõnealuse konkreetse ala suhtes ega meetmeid, mis tegeleksid konkreetselt asjaomase liikmesriigi poolt kindlaks tehtud probleemiga. Liikmesriigi meetmed vastavad artiklis 2 sätestatud eesmärkidele ja on vähemalt sama ranged kui liidu õigusega ettenähtud meetmed.

2.   Kui liikmesriigis vastu võetavad kaitse- ja majandamismeetmed võivad mõjutada muude liikmesriikide kalalaevade tegevust, võetakse sellised meetmed vastu alles pärast seda, kui komisjoni, asjaomaste liikmesriikide ja asjaomaste nõuandekomisjonidega on konsulteeritud meetmete eelnõu ja sellega kaasas oleva seletuskirja suhtes, milles muuhulgas tõendatakse, et kõnealused meetmed ei ole diskrimineerivad. Sellise konsulteerimise eesmärgil võib konsultatsiooni palunud liikmesriik seada mõistliku tähtaja, mis ei tohi siiski olla lühem kui kaks kuud.

3.   Liikmesriigid teevad käesoleva artikli kohaselt vastu võetud meetmetega seotud asjakohase teabe avalikkusele kättesaadavaks.

4.   Kui komisjon leiab, et käesoleva artikli kohaselt võetud meede ei ole kooskõlas lõikes 1 sätestatud tingimustega, võib ta asjakohaselt põhjendades taotleda, et asjaomane liikmesriik muudaks kõnealust meedet või tunnistaks selle kehtetuks.

IV   OSA

PÜÜGIVÕIMSUSE HALDAMINE

Artikkel 21

Ülekantavate püügikontsessioonide süsteemide kehtestamine

Liikmesriigid võivad kehtestada ülekantavate püügikontsessioonide süsteemi. Sellise süsteemiga liikmesriigid loovad ülekantavate püügikontsessioonide registri ja haldavad seda.

Artikkel 22

Püügivõimsuse kohandamine ja haldamine

1.   Liikmesriigid võtavad aja jooksul meetmed oma kalalaevastike püügivõimsuse kohandamiseks oma püügivõimalustega, võttes arvesse suundumusi ja toetudes parimatele teaduslikele nõuannetele, et saavutada püsiv ja alaline tasakaal püügivõimsuse ja püügivõimaluste vahel.

2.   Lõikes 1 osutatud eesmärgi saavutamiseks edastavad liikmesriigid komisjonile iga aasta 31. maiks aruande, mis käsitleb nende kalalaevastike püügivõimsuste ja nende püügivõimaluste vahelist tasakaalu. Ühise lähenemisviisi hõlbustamiseks kogu liidus koostatakse kõnealune aruanne kooskõlas ühiste suunistega, mille komisjon võib välja töötada ja milles esitatakse asjakohased tehnilised, sotsiaalsed ja majanduslikud parameetrid.

Aruanne sisaldab liikmesriigi laevastiku ja kõikide laevastiku osade püügivõimsuse iga-aastast hinnangut. Aruandes püütakse määrata kindlaks struktuurset liigset püügivõimsust laevastiku osade kaupa ning hinnatakse pikaajalist kasumlikkust laevastiku osade kaupa. Aruanded tehakse avalikkusele kättesaadavaks.

3.   Seoses lõike 2 teises lõigus osutatud hindamisega võtavad liikmesriigid analüüsi aluseks oma laevastike püügivõimsuse ja oma püügivõimaluste vahelise tasakaalu. Eraldi hinnangud koostatakse äärepoolseimates piirkondades töötava laevastiku ja üksnes liidu vetest väljaspool töötavate laevade kohta.

4.   Kui hinnang näitab selgelt, et püügivõimsus ei ole kalapüügivõimalustega tegelikult tasakaalus, siis liikmesriik koostab ja lisab oma aruandele tegevuskava, milles käsitletakse laevastiku osasid, mille puhul on kindlaks määratud struktuurne liigne püügivõimsus. Tegevuskavas sätestatakse kohandamise eesmärgid ja vahendid tasakaalu saavutamiseks ning selge ajakava selle rakendamiseks.

Komisjon koostab igal aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande liikmesriikide laevastike püügivõimsuse ja nende püügivõimaluste vahelise tasakaalu kohta kooskõlas lõike 2 esimeses lõigus osutatud suunistega. Aruanne hõlmab käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud tegevuskavasid. Esimene aruanne esitatakse hiljemalt 31. märtsiks 2015.

Lõikes 2 osutatud aruande koostamata jätmise ja/või käesoleva lõikes esimeses lõigus osutatud tegevuskava rakendamata jätmise korral võidakse proportsionaalselt peatada või katkestada kõnealusele liikmesriigile liidu asjaomase finantsabi andmine laevastiku asjaomasesse osasse või asjaomastesse osadesse investeerimiseks kooskõlas tulevase liidu õigusaktiga, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014-2020 merendus- ja kalanduspoliitika finantstoetuse saamise tingimused.

5.   Laevastiku koosseisust väljaarvamine avaliku sektori toetuse abil ei ole lubatud enne, kui kalalaevatunnistus ja kalapüügiload on kehtetuks tunnistatud.

6.   Avaliku sektori toetusel laevastiku koosseisust välja arvatud kalalaevade püügivõimsust ei asendata.

7.   Liikmesriigid tagavad, et alates 1. jaanuarist 2014 ei ületa nende laevastike püügivõimsus ühelgi hetkel II lisas sätestatud püügivõimsuse ülempiire.

Artikkel 23

Laevastiku koosseisu arvamise / koosseisust väljaarvamise kord

1.   Liikmesriigid korraldavad oma laevastike koosseisu arvamise ja koosseisust väljaarvamise nii, et kasutuselevõetud uus avaliku sektori toetusega hõlmamata püügivõimsus kompenseeritakse vähemalt sama koguse varasema avaliku sektori toetusega hõlmamata püügivõimsuse kõrvaldamise teel.

2.   Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, millega sätestatakse rakenduseeskirjad käesoleva artikli kohaldamiseks. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 47 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

3.   Hiljemalt 30. detsember 2018 hindab komisjon laevastiku koosseisu arvamise / koosseisust väljaarvamise korda, võttes arvesse laevastike püügivõimsuse ja eeldatavate püügivõimaluste suhete arenguid, ja teeb vajaduse korral ettepaneku nimetatud korda muuta.

Artikkel 24

Kalalaevastike registrid

1.   Liikmesriigid koguvad omandiõiguste, laevade ja püügivahendite omaduste ning nende lipu all sõitvate liidu kalalaevade tegevuse kohta teavet, mis on vajalik käesoleva määruse kohaselt kehtestatud meetmete haldamiseks.

2.   Liikmesriigid esitavad lõikes 1 osutatud teabe komisjonile.

3.   Komisjon peab liidu kalalaevade registrit, mis sisaldab talle lõike 2 kohaselt laekuvat teavet. Komisjon võimaldab üldsuse juurdepääsu liidu kalalaevade registrile, tagades samas isikuandmete piisava kaitse.

4.   Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse tehnilised nõuded lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud teabe kogumise, vormi ja edastusviiside kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 47 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

V   OSA

KALAVARUDE MAJANDAMISE TEADUSLIK BAAS

Artikkel 25

Kalavarude majandamiseks vajalikud andmed

1.   Liikmesriigid koguvad kooskõlas andmekogumise valdkonnas vastu võetud eeskirjadega bioloogilisi, keskkonnaalaseid, tehnilisi ja sotsiaal-majanduslikke andmeid, mis on vajalikud kalapüügi majandamiseks, haldavad kõnealuseid andmeid ning teevad need kättesaadavaks lõppkasutajatele, sh komisjoni määratud asutustele. Selliste andmete kogumine ja haldamine on kooskõlas tulevase liidu õigusaktiga, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014-2020 merendus- ja kalanduspoliitika finantstoetuse saamise tingimused, abikõlblik Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kaudu rahastamiseks. Nimetatud andmed võimaldavad eelkõige hinnata:

a)	kasutatud mere bioloogiliste ressursside seisundit;

b)	püügitaset ja püügitegevuse mõju mere bioloogilistele ressurssidele ja mere ökosüsteemidele ning

c)	kalapüügi-, vesiviljelus- ja töötleva sektori sotsiaal-majanduslikku toimimist liidu vetes ja neist väljaspool.

2.   Andmete kogumine, haldamine ja kasutamine põhineb järgmistel põhimõtetel:

a)	täpsus ja usaldusväärsus ning õigeaegne kogumine;

b)	koordineerimismehhanismide kasutamine, et vältida erinevatel eesmärkidel kogutavate andmete dubleerimist;

c)	kogutud andmete turvaline säilitamine ja kaitse elektroonilistes andmebaasides ning vajaduse korral nende kättesaadavus avalikkusele, sealhulgas koondtasandil, et tagada konfidentsiaalsus;

d)	komisjoni või tema määratud asutuste juurdepääs riiklikele andmebaasidele ja töötlemissüsteemidele, mida kasutatakse kogutud andmete olemasolu ja kvaliteedi kontrollimiseks;

e)

asjakohaste andmete ja nende kogumise meetodite õigeaegne kättesaadavus asutustele, kes on kalandussektori andmete teaduslikust analüüsist huvitatud teadus- või majandamisalase huvi tõttu, ja muudele huvitatud isikutele, välja arvatud olukordades, kus kohaldatava liidu õiguse kohaselt nõutakse kaitset ja konfidentsiaalsust.

3.   Liikmesriigid esitavad komisjonile igal aastal aruande oma siseriiklike andmekogumisprogrammide rakendamise kohta ja teevad selle avalikkusele kättesaadavaks.

Komisjon hindab andmete kogumist käsitlevat aastaaruannet pärast oma teadusliku nõuandva organi ning vajaduse korral piirkondlike kalandusorganisatsioonide (milles liit on lepinguosaline või vaatleja) ja asjakohaste rahvusvaheliste teadusasutustega konsulteerimist.

4.   Liikmesriigid tagavad kalapüügi majandamist käsitlevate teaduslike andmete, sealhulgas sotsiaal-majanduslike andmete kogumise ja haldamise koordineerimise riiklikul tasandil. Selleks määravad nad riigi kontaktisiku ja korraldavad igal aastal riiklikul tasandil koordineerimiskoosoleku. Komisjoni teavitatakse riiklikest koordineerimistegevustest ja teda kutsutakse osalema koordineerimiskoosolekutel.

5.   Liikmesriigid koordineerivad tihedas koostöös komisjoniga oma andmekogumistegevust sama piirkonna teiste liikmesriikidega ja teevad kõik selleks, et koordineerida oma meetmeid kolmandate riikidega, kellel on sama piirkonna vete suhtes suveräänsed õigused või jurisdiktsioon.

6.   Andmeid kogutakse, hallatakse ja kasutatakse kulutõhusal viisil.

7.   Kui liikmesriik ei kogu ja/või ei esita andmeid õigeaegselt lõppkasutajatele, siis võidakse proportsionaalselt peatada või katkestada sellele liikmesriigile liidu asjaomase finantsabi andmine kooskõlas tulevase liidu õigusaktiga, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014-2020 merendus- ja kalanduspoliitika finantstoetuse saamise tingimused.

Artikkel 26

Teadusasutustega konsulteerimine

Komisjon konsulteerib asjakohaste teadusasutustega. Kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomiteega peetakse vajaduse korral nõu küsimustes, mis on seotud mere elusressursside kaitse ja majandamisega, sealhulgas bioloogiliste, tehniliste, keskkonna-, sotsiaal- ja majandusaspektidega. Teadusasutustega konsulteerimisel võetakse arvesse avalike vahendite nõuetekohast haldamist, et vältida selliste asutuste töö dubleerimist.

Artikkel 27

Teadusuuringud ja teaduslikud nõuanded

1.   Liikmesriigid rakendavad kalapüügi- ja vesiviljelusalaseid teadusuuringute ja innovatsiooniprogramme. Nad koordineerivad tihedas koostöös komisjoniga oma kalandusalaseid teadusuuringute, innovatsiooni- ja teaduslike nõuannete programme teiste liikmesriikidega liidu teadusuuringute ja innovatsiooniraamistikus, kaasates vajaduse korral asjaomaseid nõuandekomisjone. Nimetatud tegevust on võimalik rahastada liidu eelarvest kooskõlas asjakohaste liidu õigusaktidega.

2.   Liikmesriigid tagavad asjaomaste sidusrühmade osalusel, kasutades muu hulgas kättesaadavaid liidu rahalisi vahendeid ja koordineerides omavahel meetmeid, asjakohase pädevuse ja teadusliku nõustamise protsessi kaasatavate inimressursside kättesaadavuse.

VI   OSA

VÄLISPOLIITIKA

Artikkel 28

Eesmärgid

1.   Mere bioloogiliste ressursside ja merekeskkonna säästva kasutamise, majandamise ning kaitse tagamiseks arendab liit kalandusalaseid välissuhteid kooskõlas rahvusvaheliste kohustuste ja poliitikaeesmärkidega ning artiklites 2 ja 3 sätestatud eesmärkide ja põhimõtetega.

2.   Eelkõige liit:

a)	toetab aktiivselt teaduslike teadmiste ja nõuannete edasiarendamist ning aitab sellele kaasa;

b)	parandab liidu algatuste poliitilist sidusust, eelkõige keskkonna-, kaubandus- ja arengukoostööalase tegevuse osas, ning tugevdab arengukoostöö ning majandus-, teadus- ja tehnikaalase koostöö kontekstis võetud meetmete sidusust;

c)	soodustab säästvat püügitegevust, mis on majanduslikult elujõuline ja edendab liidus tööhõivet;

d)	tagab, et liidu püügitegevus liidu vetest väljaspool põhineb samadel põhimõtetel ja standarditel, mida kohaldatakse liidu õiguse alusel ühise kalanduspoliitika valdkonnas, edendades liidu ja kolmandate riikide käitajatele võrdseid võimalusi;

e)	edendab ja toetab kõigis rahvusvahelistes valdkondades meetmeid, mis on vajalikud ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi kaotamiseks;

f)	edendab piirkondlike kalandusorganisatsioonide järelevalvekomiteede loomist ja tugevdamist, korrapäraseid sõltumatuid tulemuslikkuskontrolle ja asjakohaseid parandusmeetmeid, sealhulgas tõhusaid ja hoiatavaid karistusi, mida tuleb kohaldada läbipaistval ning mittediskrimineerival viisil.

3.   Käesoleva osa sätted ei piira ELi toimimise lepingu artikli 218 alusel vastu võetud erisätete kohaldamist.

I   JAOTIS

Rahvusvahelised kalandusorganisatsioonid

Artikkel 29

Liidu tegevus rahvusvahelistes kalandusorganisatsioonides

1.   Liit toetab aktiivselt rahvusvahelisi kalandusorganisatsioone, sh piirkondlikke kalandusorganisatsioone, ja osaleb aktiivselt nende tegevuses.

2.   Liidu seisukohad rahvusvahelistes kalandusorganisatsioonides ja piirkondlikes kalandusorganisatsioonides tuginevad parimatele kättesaadavatele teaduslikele nõuannetele, mis tagavad kalavarude majandamise kooskõlas artiklis 2, eelkõige selle lõikes 2 ja lõike 4 punktis b sätestatud eesmärkidega. Liit püüab juhtida piirkondlike kalandusorganisatsioonide tulemuslikkuse parandamist, mis võimaldaks neil paremini kaitsta ja majandada nende pädevusse kuuluvaid mere bioloogilisi ressursse.

3.   Liit toetab aktiivselt asjakohaste ja läbipaistvate kalapüügivõimaluste eraldamise mehhanismide väljatöötamist.

4.   Liit edendab ka koostööd piirkondlike kalandusorganisatsioonide vahel ja nende regulatiivraamistike ühtsust ning toetab teaduslike teadmiste ja nõuannete edasiarendamist, et tagada nende soovituste põhinemine sellistel teaduslikel nõuannetel.

Artikkel 30

Rahvusvaheliste õigusnormide täitmine

Liit teeb muu hulgas Euroopa Kalanduskontrolli Ameti („amet”) kaudu koostööd kolmandate riikide ja rahvusvaheliste kalandusorganisatsioonidega, sh piirkondlike kalandusorganisatsioonidega, et tagada meetmete, eelkõige ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu võitlemisega seotud meetmete parem täitmine, et tagada selliste rahvusvaheliste organisatsioonide kehtestatud meetmete range järgimine.

II   JAOTIS

Säästva kalapüügi partnerluslepingud

Artikkel 31

Säästva kalapüügi partnerluslepingute põhimõtted ja eesmärgid

1.   Kolmandate riikidega sõlmitavate säästva kalapüügi partnerluslepingutega kehtestatakse õiguslik, keskkonnaalane, majanduslik ja sotsiaalne raamistik liidu kalalaevade püügitegevusele kolmanda riigi vetes.

Sellised raamistikud võivad hõlmata:

a)	vajalike teadus- ning uurimisasutuste väljaarendamist ning toetamist;

b)	seire-, kontrolli- ja järelevalvesuutlikkust;

c)	muid suutlikkuse suurendamise elemente, mis on seotud kolmanda riigi säästva kalanduspoliitika väljaarendamisega.

2.   Et tagada mere bioloogiliste ressursside ülejäägi säästev kasutamine, püüab liit tagada, et kolmandate riikidega sõlmitavad säästva kalapüügi partnerluslepingud toovad vastastikust kasu liidule ja asjaomasele kolmandale riigile, sealhulgas selle kohalikele elanikele ja kalapüügitööstusele, ning et need aitavad jätkata liidu laevastike tegevust ning seavad eesmärgiks omandada kasutatavast ülejäägist asjakohane osa, mis vastab liidu laevastike huvidele.

3.   Tagamaks, et säästva kalapüügi partnerluslepingute alusel kalastavad liidu laevad toimiksid vajaduse korral sarnaselt liidu vetes kalastavatele liidu kalalaevadele kohaldatavate standarditega, püüab liit lisada säästva kalapüügi partnerluslepingutesse asjakohased sätted kala ja kalatoodete lossimiskohustuse kohta.

4.   Liidu kalalaevad püüavad ainult lubatud kogupüügi ülejääki, millele on osutatud ÜRO mereõiguste konventsiooni artikli 62 lõigetes 2 ja 3 ning mis on kindlaks tehtud selgel ja läbipaistval viisil parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete ning asjakohase teabe põhjal, mida liit ja kõnealune kolmas riik vahetavad kõnealuste varude kogu lubatud püügikoormuse kohta kõigi laevastike poolt. Piirialade kalavarude või pika rändega kalavarude puhul tuleks olemasolevatele varudele juurdepääsu kindlaksmääramisel võtta nõuetekohaselt arvesse piirkondliku tasandi teadushinnanguid ning piirkondliku kalandusorganisatsiooni võetud kaitse- ja majandamismeetmeid.

5.   Liidu kalalaevad ei tohi tegutseda sellise kolmanda riigi vetes, kellega neil on kehtiv säästva kalapüügi partnerlusleping, välja arvatud juhul, kui neil on nimetatud lepingu kohaselt välja antud kalapüügiluba.

6.   Liit tagab, et säästva kalapüügi partnerluslepingud sisaldavad selliste lepingute lahutamatu osana erisätet demokraatlike põhimõtete ja inimõiguste austamise kohta.

Nimetatud lepingud sisaldavad võimaluse korral ka:

a)	erisätet, millega keelatakse anda nendes vetes kalastavatele muudele laevastikele soodsamaid tingimusi kui liidu ettevõtjatele, sealhulgas seoses ressursside kaitse, arendamise ja majandamise, rahastamiskorra ning tasude ja õigustega, mis on seotud püügilubade väljastamisega;

b)	lõikes 5 ettenähtud eeskirjaga seotud ainuõigussätet.

7.   Liidu tasandil tehakse jõupingutusi selleks, et jälgida liidu nende kalalaevade tegevust, mis tegutsevad kolmandate riikide vetes väljaspool säästva kalapüügi partnerluslepingute raamistikku.

8.   Liikmesriigid tagavad, et nende lipu all sõitvad liidu kalalaevad, kes tegutsevad liidu vetest väljaspool, on võimelised esitama üksikasjalikke ja täpseid dokumente kogu püügitegevuse ja kõigi töötlustoimingute kohta.

9.   Lõikes 5 osutatud kalapüügiluba ei anta laevale, mis on liidu kalalaevastiku registrist välja arvatud ja seejärel 24 kuu jooksul uuesti registrisse kantud, välja arvatud juhul, kui selle laeva omanik on esitanud lipuliikmesriigi pädevatele asutustele kõik andmed, mis on vajalikud selleks, et teha kindlaks, et laev tegutses kõnealusel ajavahemikul viisil, mis on täielikult kooskõlas liidu liikmesriigi lipu all sõitvatele laevadele kohaldatavate standarditega.

Kui riik, mis andis laevale lipu ajavahemikuks, mil laev ei olnud kantud liidu kalalaevaregistrisse, tunnistati liidu õigusega koostööd mittetegevaks riigiks ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu võitlemise, selle ärahoidmise ja lõpetamise osas või riigiks, mis võimaldab mere elusressursside mittesäästvat kasutamist, siis antakse selline müügiluba üksnes juhul, kui on kindlaks tehtud, et laeva püügitegevus on lõppenud ja omanik võttis viivitamata meetmeid laeva väljaarvamiseks kõnealuse riigi registrist.

10.   Komisjon korraldab iga säästva kalapüügi partnerluslepingu protokolli sõltumatud eel- ja järelhindamised ning teeb need Euroopa Parlamendile ja nõukogule kättesaadavaks aegsasti enne, kui ta esitab nõukogule soovituse anda luba läbirääkimiste alustamiseks järgmise protokolli üle. Selliste hindamiste kokkuvõte tehakse avalikkusele kättesaadavaks.

Artikkel 32

Finantsabi

1.   Liit annab kolmandatele riikidele säästva kalapüügi partnerluslepingute raames finantsabi, et:

a)

katta osa kolmanda riigi vete kalavarudele juurdepääsu kuludest; iga säästva kalapüügi partnerluslepingu või selle protokolli puhul tuleb hinnata liidu laevaomanike makstavat osa kalavarudele juurdepääsu kuludest ja see peab olema õiglane, mittediskrimineeriv ja kooskõlas juurdepääsutingimuste alusel saadavate hüvedega;

b)

kehtestada haldusraamistik, mis hõlmab vajalike teadus- ja uurimisasutuste loomist ja käigushoidmist, edendab konsulteerimisprotsessi huvirühmadega ning seiret, kontrolli- ja järelevalvesuutlikkust ning muid suutlikkuse suurendamise elemente, mis on seotud kolmanda riigi säästliku kalanduspoliitika arendamisega. sellist finantsabi antakse tingimusel, et konkreetsed tulemused on saavutatud ning et abi täiendab asjaomase kolmanda riigi rakendatavaid arenguprojekte ja -programme ja on nendega kooskõlas.

2.   Ühegi säästva kalapüügi partnerluslepingu kohaselt ei tohi valdkondlikuks toetuseks antav finantsabi olla seotud tasudega juurdepääsu eest kalavarudele. Liit nõuab finantsabi raames tehtavate maksete tingimusena konkreetsete tulemuste saavutamist ning jälgib tähelepanelikult tehtavaid edusamme.

III   JAOTIS

Ühist huvi pakkuvate kalavarude majandamine

Artikkel 33

Liidule ja kolmandatele riikidele ühist huvi pakkuvate kalavarude majandamise põhimõtted ja eesmärgid ning vahetust ja ühist majandamist käsitlevad lepingud

1.   Kui ühist huvi pakkuvaid kalavarusid kasutavad ka kolmandad riigid, teeb liit koos kõnealuste kolmandate riikidega koostööd, et tagada kõnealuste kalavarude säästev majandamine kooskõlas käesoleva määrusega, eelkõige artikli 2 lõikes 2 sätestatud eesmärgiga. Kui ametlikku kokkulepet ei saavutata, teeb liit kõik võimaliku, et saavutada ühtne kord selliste varude püügiks, et teha säästev majandamine võimalikuks, eelkõige seoses artikli 2 lõikes 2 sätestatud eesmärgiga, edendades sellega liidu käitajate jaoks võrdseid võimalusi.

2.   Kolmandate riikidega ühiste kalavarude säästva kasutamise ja oma laevastike püügitegevuse stabiilsuse tagamiseks püüab liit kooskõlas ÜRO mereõiguse konventsiooniga sõlmida kolmandate riikidega kahe- või mitmepoolsed lepingud kalavarude ühiseks majandamiseks, käsitledes sealhulgas vajaduse korral juurdepääsu vetele ja ressurssidele ning sellise juurdepääsu tingimusi, kaitsemeetmete ühtlustamist ning kalapüügivõimaluste vahetamist.

VII   OSA

VESIVILJELUS

Artikkel 34

Säästva vesiviljeluse edendamine

1.   Komisjon kehtestab jätkusuutlikkuse edendamiseks ning toiduga kindlustatuse ja varustatuse, majanduskasvu ja tööhõive toetamiseks säästva vesiviljeluse ühiseid prioriteete ja eesmärke käsitlevad mittesiduvad liidu strateegilised suunised. Sellistes strateegilistes suunistes võetakse arvesse suhtelisi lähtepositsioone ja asjaolude erinevust liidu piires ja luuakse alus mitmeaastastele riiklikele strateegiakavadele ning nende eesmärk on:

a)	parandada vesiviljelustööstuse konkurentsivõimet ning toetada selle arendamist ja innovatsiooni;

b)	vähendada halduskoormust ning muuta liidu õiguse rakendamine tõhusamaks ja sidusrühmade vajadustele vastavamaks;

c)	ergutada majandustegevust;

d)	mitmekesistada ja parandada ranniku- ja sisemaapiirkondade elukvaliteeti;

e)	integreerida vesiviljelus mere- ja rannikuala ning sisemaa ruumilise planeerimisega.

2.   Liikmesriigid kehtestavad hiljemalt 30. juuni 2014 mitmeaastased riiklikud strateegiakavad vesiviljeluse arendamiseks oma territooriumil.

3.   Mitmeaastane riiklik strateegiakava sisaldab liikmesriigi eesmärke ning nende saavutamiseks vajalikke meetmeid ja ajakavasid.

4.   Mitmeaastastel riiklikel strateegiakavadel on eelkõige järgmised eesmärgid:

a)	haldustoimingute lihtsustamine, eriti seoses hindamise, mõju uurimise ja litsentsidega;

b)	vesiviljelussektoris tegutsevatele käitajatele mõistliku kindlustunde andmine, et nad pääsevad juurde vetele ja muudele aladele;

c)	keskkonnaalase, majandusliku ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse näitajad;

d)	muude võimalike piiriüleste mõjude hindamine, eriti naaberliikmesriikide mere bioloogilistele ressurssidele ja mereökosüsteemidele;

e)	sünergia loomine riiklike teadusprogrammide vahel ning koostöö tööstuse ja teadusringkondade vahel;

f)	kõrge kvaliteediga toidu säästva tootmise konkurentsieeliste teadvustamine;

g)	vesiviljeluse kasutamise ja uurimise edendamine, et parandada positiivset mõju keskkonnale ja kalavarudele ning vähendada negatiivset mõju, sealhulgas vähendada survet sööda tootmiseks kasutatavatele kalavarudele ja suurendada ressursitõhusust.

5.   Avatud koordinatsiooni meetodit kasutades vahetavad liikmesriigid teavet ja parimaid tavasid oma mitmeaastastes riiklikes strateegiakavades sätestatud riiklike meetmete kohta.

6.   Komisjon soodustab liikmesriikidevahelist teabe- ja parimate tavade vahetust ja hõlbustab mitmeaastases riiklikus strateegiakavas ette nähtud siseriiklike meetmete koordineerimist.

VIII   OSA

ÜHINE TURUKORRALDUS

Artikkel 35

Eesmärgid

1.   Kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühine korraldus („ühine turukorraldus”) kehtestatakse järgmistel eesmärkidel:

a)	aidata saavutada artiklis 2 sätestatud eesmärke ning eelkõige mere bioloogiliste elusressursside säästvat kasutamist;

b)	võimaldada kalapüügi- ja vesiviljelustööstusel kohaldada asjakohasel tasemel ühist kalanduspoliitikat;

c)	tugevdada liidu kalapüügi- ja vesiviljelustööstuse, eriti tootjate konkurentsivõimet;

d)

parandada turgude läbipaistvust ja stabiilsust, eriti majandusteadmisi ning liidu kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turgudest arusaamist kogu tarneahela ulatuses, tagada, et lisandväärtuse jaotumine sektori tarneahelas on rohkem tasakaalus, parandada tarbijate teavitamist ja teadlikkust, kasutades selleks teavitust ja märgistust, mis annab arusaadavat teavet;

e)	aidata kaasa ühtlustatud raamistiku tagamisele kõikide liidus turustatud toodete jaoks, edendades kalavarude säästvat kasutamist;

f)	anda panus, et tagada tarbijate varustatus kalapüügi- ja vesiviljelustoodete mitmekesise valikuga;

g)	anda tarbijatele kontrollitavat ja täpset teavet toote päritolu ja tootmisviisi kohta, eelkõige tähistamise ja märgistamise abil.

2.   Ühist turukorraldust kohaldatakse liidus turustatavate kalapüügi- ja vesiviljelustoodete suhtes, mis on loetletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1379/2013 (24) I lisas.

3.   Ühine turukorraldus hõlmab eelkõige:

a)	tööstusharu korraldust, sealhulgas turgu stabiliseerivaid meetmeid;

b)	kalapüügi- ja vesiviljelussektori tootjaorganisatsioonide tootmis- ja turustamiskavasid;

c)	ühiseid turustusnorme;

d)	tarbijate teavitamist.

IX   OSA

KONTROLL JA JÕUSTAMINE

Artikkel 36

Eesmärgid

1.   Ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimine tagatakse liidu tõhusa kontrollisüsteemi abil, mis hõlmab võitlust ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu.

2.   Ühise kalanduspoliitika kontroll ja jõustamine põhineb eelkõige järgmisel ja hõlmab järgmist:

a)	globaalne, integreeritud ja ühine lähenemisviis;

b)	liikmesriikide, komisjoni ja ameti vaheline koostöö ja koordineerimine;

c)	kulutõhusus ja proportsionaalsus;

d)	kalandusandmete kättesaadavuse ja tõhusate kvaliteedi kontrollimise tehnoloogiate kasutamine;

e)	liidu kontrolli, inspekteerimise ja jõustamise raamistik;

f)	riskipõhine strateegia, mis on keskendunud kõigi kättesaadavate asjakohaste andmete süstematiseeritud ja automaatsele ristkontrollile;

g)	eeskirjade järgmise ja koostöö tegemise kultuuri arendamine kõigi käitajate ja kalurite seas.

Liit võtab vastu asjakohased meetmed kolmandate riikide suhtes, kes lubavad mittesäästvat kalapüüki.

3.   Liikmesriigid võtavad vastu asjakohased meetmed, et tagada ühise kalanduspoliitika raames toimuva tegevuse kontroll, inspekteerimine ja jõustamine, kehtestades muu hulgas tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused.

Artikkel 37

Nõuete järgimist käsitlev eksperdirühm

1.   Komisjon moodustab nõuete järgimist käsitleva eksperdirühma, et hinnata, hõlbustada ja tugevdada liidu kalanduse kontrollisüsteemi nõuete rakendamist ja järgimist.

2.   Nõuete järgimist käsitlevasse eksperdirühma kuuluvad komisjoni ja liikmesriikide esindajad. Komisjon võib Euroopa Parlamendi taotlusel teha Euroopa Parlamendile ettepaneku saata eksperdid osa võtma eksperdirühma koosolekutest. Amet võib osaleda eksperdirühma koosolekutel vaatlejana.

3.   Eksperdirühm teeb eelkõige järgmist:

a)	vaatab korrapäraselt läbi liidu kalanduse kontrollisüsteemi järgimise ja rakendamise küsimused ning teeb kindlaks võimalikud ühiste huvidega seotud probleemid ühise kalanduspoliitika eeskirjade rakendamisel;

b)	annab nõu kalanduspoliitika eeskirjade rakendamise, sealhulgas liidu finantsabi prioriseerimise küsimustes, ning

c)	vahetab teavet kontrolli ja inspekteerimise kohta, sealhulgas ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastase võitluse kohta.

4.   Eksperdirühm teavitab Euroopa Parlamenti ja nõukogu korrapäraselt lõikes 3 osutatud nõuete järgimisega seotud tegevustest.

Artikkel 38

Uute kontrollitehnoloogiate ja andmehaldussüsteemide katseprojektid

Komisjon ja liikmesriigid võivad läbi viia katseprojekte uute kontrollitehnoloogiate ja andmehaldussüsteemide katsetamiseks.

Artikkel 39

Kontrolli, inspekteerimise, jõustamise ja andmekogumise kulude katmise toetamine

Liikmesriigid võivad nõuda, et nende käitajad osaleksid proportsionaalselt liidu kalanduse kontrollisüsteemi käigushoidmise ja andmekogumisega seotud tegevuskulude katmises.

X   OSA

RAHASTAMISVAHENDID

Artikkel 40

Eesmärgid

Liidu finantsabi antakse artiklis 2 sätestatud eesmärkide saavutamise toetamiseks.

Artikkel 41

Liikmesriikidele finantsabi andmise tingimused

1.   Liit annab kooskõlas kohaldatavates liidu õigusaktides kindlaksmääratavate tingimustega liikmesriikidele finantsabi tingimusel, et need järgivad ühise kalanduspoliitika eeskirju.

2.   Kui liikmesriik ei järgi ühise kalanduspoliitika eeskirju, võidakse maksed katkestada või peatada või tehakse finantskorrektsioon liidu ühise kalanduspoliitika raames antavas finantsabis. Sellised meetmed on proportsionaalsed mittejärgimise olemuse, raskusastme, kestuse ja korduvusega.

Artikkel 42

Käitajatele finantsabi andmise tingimused

1.   Liit annab kooskõlas kohaldatavates liidu õigusaktides kindlaksmääratavate tingimustega käitajatele finantsabi tingimusel, et nad järgivad ühise kalanduspoliitika eeskirju.

2.   Kui vastuvõetavatest erieeskirjadest ei tulene teisiti, võetakse ühise kalanduspoliitika eeskirju raskelt rikkunud käitajatelt ajutiselt või püsivalt ära liidu finantsabi saamise võimalus ja/või seda vähendatakse. Sellised liikmesriikide võetavad meetmed on hoiatavad, tõhusad ning proportsionaalsed raskete rikkumiste olemuse, raskusastme, kestuse ja korduvusega.

3.   Liikmesriigid tagavad liidu finantsabi andmise üksnes neile käitajatele, kellele ei ole määratud karistusi raskete rikkumiste eest ühe aasta jooksul enne liidu finantsabi taotlemist.

XI   OSA

NÕUANDEKOMISJONID

Artikkel 43

Nõuandekomisjonide moodustamine

1.   Nõuandekomisjonid moodustatakse kõikides III lisas sätestatud geograafilistes piirkondades või pädevusvaldkondades sidusrühmade tasakaalustatud esindatuse edendamiseks vastavalt artikli 45 lõikele 1 ning artiklis 2 sätestatud eesmärkide saavutamise toetamiseks.

2.   Kooskõlas III lisaga moodustatakse eelkõige järgmised uued nõuandekomisjonid:

a)	nõuandekomisjon äärepoolseimate piirkondade jaoks, mis jaguneb vastavalt merepiirkondadele kolmeks sektsiooniks: Atlandi ookeani lääneosa, Atlandi ookeani idaosa ja India ookean;

b)	vesiviljeluse nõuandekomisjon;

c)	turgude nõuandekomisjon;

d)	Musta mere nõuandekomisjon.

3.   Iga nõuandekomisjon kehtestab oma töökorra.

Artikkel 44

Nõuandekomisjonide ülesanded

1.   Käesoleva määruse rakendamisel konsulteerib komisjon vajaduse korral nõuandekomisjonidega.

2.   Nõuandekomisjonidel on õigus:

a)	esitada kalapüügi majandamist ning kalapüügi ja vesiviljeluse sotsiaal-majanduslikke ja kaitsealaseid aspekte puudutavaid soovitusi ja ettepanekuid komisjonile ja asjaomasele liikmesriigile, esitades eelkõige soovitusi kalapüügi majandamise eeskirjade lihtsustamiseks;

b)	teavitada komisjoni ja liikmesriike nende geograafilist piirkonda või pädevusvaldkonda kuuluvatest kalapüügi ja vajaduse korral ka vesiviljeluse majandamise ning sotsiaal-majanduslike ja kaitsealaste aspektidega seotud probleemidest ja teha ettepanekuid nimetatud probleemide lahendamiseks;

c)	toetada tihedas koostöös teadlastega kaitsemeetmete väljatöötamiseks vajalike andmete kogumist, edastamist ja analüüsi.

Kui küsimus puudutab kahe või enama nõuandekomisjoni ühist huvi, koordineerivad nad oma seisukohti, eesmärgiga võtta kõnealuses küsimuses vastu ühised soovitused.

3.   Artikli 18 kohaste ühiste soovituste osas konsulteeritakse nõuandekomisjonidega. Komisjon ja liikmesriigid võivad nõuandekomisjonidega konsulteerida ka muude meetmete osas. Nende nõuandeid võetakse arvesse. Nimetatud konsulteerimine ei piira konsulteerimist kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee ega teiste teadusasutustega. Nõuandekomisjonide arvamusi võib esitada kõigile asjaomastele liikmesriikidele ja komisjonile.

4.   Komisjon ja vajaduse korral ka asjaomane liikmesriik vastab kahe kuu jooksul igale lõike 1 kohaselt saadud soovitusele, ettepanekule või teabele. Juhul kui vastuvõetud lõplikud meetmed erinevad nõuandekomisjonidelt lõike 1 kohaselt saadud arvamustest, soovitustest ja ettepanekutest, esitab komisjon või asjaomane liikmesriik erinevuste kohta üksikasjalikud selgitused.

Artikkel 45

Nõuandekomisjonide koosseis, toimimine ja rahastamine

1.   Nõuandekomisjonidesse kuuluvad:

a)	kalapüügi- ja vajaduse korral ka vesiviljelussektoris tegutsevate käitajate organisatsioonid ning töötlemis- ja turustamissektorite esindajad;

b)	muud ühisest kalanduspoliitikast mõjutatud huvirühmad, näiteks keskkonnaorganisatsioonid ja tarbijarühmad.

2.   Iga nõuandekomisjon koosneb üldkogust ja täitevkomiteest, muu hulgas moodustatakse vajaduse korral sekretariaat ja töörühmad artiklis 18 osutatud piirkondliku koostöö küsimustega tegelemiseks ning nõuandekomisjon võtab vastu oma toimimiseks vajalikud meetmed.

3.   Nõuandekomisjonid toimivad ja neid rahastatakse kooskõlas III lisaga.

4.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 46 vastu delegeeritud õigusakte, milles sätestatakse nõuandekomisjonide toimimise üksikasjalikud eeskirjad.

XII   OSA

MENETLUSSÄTTED

Artikkel 46

Delegeeritud volituste rakendamine

1.   Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.   Artikli 11 lõikes 2, artikli 15 lõigetes 2, 3, 6 ja 7 ning artikli 45 lõikes 4 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 29. detsember 2013. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt 9 kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3.   Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 11 lõikes 2, artikli 15 lõigetes 2, 3, 6 ja 7 ning artikli 45 lõikes 4 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.   Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.   Artikli 11 lõike 2, artikli 15 lõigetes 2, 3, 6 ja 7 ning artikli 45 lõike 4 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 47

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab kalapüügi ja vesiviljeluse korralduskomitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Kui komitee ei esita arvamust artikli 23 kohaselt vastuvõetava rakendusakti eelnõu kohta, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.

3.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 8 koostoimes selle artikliga 5.

XIII   OSA

LÕPPSÄTTED

Artikkel 48

Kehtetuks tunnistamine ja muudatused

1.   Määrus (EÜ) nr 2371/2002 tunnistatakse kehtetuks.

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele.

2.   Otsus (EÜ) 2004/585/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates käesoleva määruse artikli 45 lõike 4 kohaselt vastu võetud eeskirjade jõustumisest.

3.   Nõukogu määruse (EÜ) nr 1954/2003 (25) artikkel 5 jäetakse välja.

4.   Nõukogu määrus (EÜ) nr 639/2004 (26) tunnistatakse kehtetuks.

5.   Määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklisse 105 lisatakse järgmine lõige:

Artikkel 49

Läbivaatamine

Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2022 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande ühise kalanduspoliitika toimimise kohta.

Artikkel 50

Aastaaruanne

Komisjon esitab igal aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamise edusammude ja kalavarude olukorra kohta niipea kui võimalik pärast seda, kui on vastu võetud iga-aastane nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks kalapüügivõimalused liidu vetes ning liidu laevade kalapüügivõimalused teatavates väljaspool liitu asuvates vetes.

Artikkel 51

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Määrust kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2014.

---

(1)  ELT C 181, 21.6.2012, lk 183.

(2)  ELT C 225, 27.7.2012, lk 20.

(3)  Euroopa Parlamendi 6. veebruari 2013. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 17. oktoobri 2013. aasta esimese lugemise seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata). Euroopa Parlamendi 9. detsembri 2013. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(4)  Nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta (EÜT L 358, 31.12.2002, lk 59).

(5)  Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon ja selle XI osa rakendusleping (EÜT L 179, 23.6.1998, lk 3).

(6)  Nõukogu 23. märtsi 1998. aasta otsus 98/392/EÜ, mis käsitleb 10. detsembri 1982. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni ja selle XI osa rakendamist käsitleva 28. juuli 1994. aasta lepingu sõlmimist Euroopa Ühenduse poolt (EÜT L 179, 23.6.1998, lk 1).

(7)  Nõukogu 8. juuni 1998. aasta otsus 98/414/EÜ Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguste konventsiooni nende sätete rakendamise kokkuleppe ratifitseerimise kohta Euroopa Ühenduse poolt, mis käsitlevad piirialade kalavarude ja siirdekalade kaitset ja majandamist (EÜT L 189, 3.7.1998, lk 14).

(8)  Kokkulepe Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguste konventsiooni nende sätete rakendamise kohta, mis käsitlevad piirialade kalavarude ja siirdekalade kaitset ja majandamist (EÜT L 189, 3.7.1998, lk 16).

(9)  Nõukogu 25. juuni 1996. aasta otsus 96/428/EÜ, millega ühendus kiidab heaks kokkuleppe, millega ergutatakse avamerekalalaevu täitma rahvusvahelisi kaitse- ja majandamiseeskirju (EÜT L 177, 16.7.1996, lk 24).

(10)  Kokkulepe, millega ergutatakse avamerekalalaevu täitma rahvusvahelisi kaitse- ja majandamiseeskirju (EÜT L 177, 16.7.1996, lk 26).

(11)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiiv 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv) (ELT L 164, 25.6.2008, lk 19).

(12)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.1.2010, lk 7).

(13)  Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7).

(14)  Nõukogu 3. novembri 1976. aasta resolutsioon, milles käsitletakse alates 1. jaanuarist 1977 ühenduses moodustatava 200 meremiili laiuse kalastusvööndi teatavaid välisaspekte (EÜT C 105, 7.5.1981, lk 1).

(15)  Komisjoni 26. augusti 2005. aasta otsus 2005/629/EÜ kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee asutamise kohta (EÜT L 225, 31.8.2005, lk 18).

(16)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(17)  Nõukogu 19. juuli 2004. aasta otsus 2004/585/EÜ, millega asutatakse ühise kalanduspoliitika raames piirkondlikud nõuandekomisjonid (ELT L 256, 3.8.2004, lk 17).

(18)  Nõukogu 21. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1967/2006, mis käsitleb Vahemere kalavarude säästva kasutamise majandamismeetmeid, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 2847/93 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1626/94 (ELT L 409, 30.12.2006, lk 11).

(19)  Nõukogu 22. septembri 1986. aasta määrus (EMÜ) nr 2930/86 kalalaevade omaduste määratlemise kohta (EÜT L 274, 25.9.1986, lk 1).

(20)  Nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006 (ELT L 343, 22.12.2009, lk 1).

(21)  Nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks ning muudetakse määrusi (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1936/2001 ja (EÜ) nr 601/2004 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 1093/94 ja (EÜ) nr 1447/1999 (ELT L 286, 29.10.2008, lk 1).

(22)  ICESi (Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu) püügipiirkonnad on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. aasta määruses (EÜ) nr 218/2009 Atlandi ookeani kirdeosas kalastavate liikmesriikide nominaalsaagi statistiliste andmete esitamise kohta (ELT L 87, 31.3.2009, lk 70).

(23)  CECAFi (Kesk-Atlandi idaosa kalastuskomitee ehk FAO peamine püügipiirkond 34) püügipiirkonnad on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. aasta määruses (EÜ) nr 216/2009 nominaalsaagi statistiliste andmete esitamise kohta liikmesriikide poolt, kes kalastavad teatavates väljaspool Atlandi ookeani põhjaosa asuvates piirkondades (ELT L 87, 31.3.2009, lk 1).

(24)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsember 2013 määrus (EL) nr 1379/2013 kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1184/2006 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 104/2000 (Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 1).

(25)  Nõukogu 4. novembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1954/2003, mis käsitleb teatavate ühenduse kalastuspiirkondade ja kalavarudega seotud püügikoormuse korraldamist ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2847/93 ja tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 685/95 ja (EÜ) nr 2027/95 (ELT L 289, 7.11.2003, lk 1).

(26)  Nõukogu 30. märtsi 2004. aasta määrus (EÜ) nr 639/2004 ühenduse äärepoolseimates piirkondades registreeritud kalalaevastike haldamise kohta (ELT L 102, 7.4.2004, lk 9).

(27)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsember 2013 määrus (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT L 354, 28.12.2013, lk 23).”

---

---

---

---