30.4.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 119/1

(1)

Itaalia esitas 6. juuni 2007. aasta, 24. septembri 2007. aasta ja 6. veebruari 2008. aasta kirjaga nelja kemikaalitankeri (tähistatakse numbritega C 241, C 242, C 243 ja C 244), mida ehitatakse Itaalia laevatehases Cantiere Navale De Poli (edaspidi „De Poli” või „laevatehas”), (2) kolmeaastase tarnetähtaja pikendamise taotlused. Täpsemalt palus Itaalia pikendada laeva nr C 241 tarnetähtaega 8 kuu võrra, laeva nr C 242 tarnetähtaega 6 kuu võrra, laeva nr C 243 tarnetähtaega 9 kuu võrra ja laeva nr C 244 tarnetähtaega 10 kuu võrra.

(2)

Teatised olid seotud riigiabiga, mille Itaalia andis äriühingule De Poli Itaalia abikava N 59/2004 alusel, mille komisjon kiitis heaks 19. mail 2004. aastal (3), tuginedes nõukogu 27. juuni 2002. aasta määrusele (EÜ) nr 1177/2002, mis käsitleb laevaehituse ajutist kaitsemehhanismi (4), mida on muudetud nõukogu määrusega (EÜ) nr 502/2004 (5) (edaspidi vastavalt „Itaalia ajutise kaitsemehhanismi kava” ja „ajutise kaitsemehhanismi määrus”).

(3)

31. juuli 2007. aasta, 31. augusti 2007. aasta, 7. septembri 2007. aasta, 12. novembri 2007. aasta ja 25. jaanuari 2008. aasta kirjas esitas Itaalia komisjonile kõnealuste teatistega seotud täiendava teabe.

(4)

16. aprilli 2008. aasta kirjaga teavitas komisjon Itaaliat, et ta on otsustanud algatada teatatud pikendustaotluste suhtes Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping”) artikli 108 lõikes 2 (6) sätestatud menetluse. Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta avaldati Euroopa Liidu Teatajas  (7). Huvitatud isikutel paluti esitada oma märkused.

(5)

Itaalia esitas oma märkused menetluse algatamise otsuse kohta 16. juuni 2008. aasta kirjas (registreeritud 17. juunil 2008). De Poli esitas komisjonile oma märkused samuti 16. juuni 2008. aasta kirjas (registreeritud 17. juunil 2008). Itaalia esitas täiendava teabe 30. juuni 2008. aasta kirjas (registreeritud samal kuupäeval) ja 29. oktoobri 2008. aasta kirjas (registreeritud 3. novembril 2008).

(6)

15. juuli 2008. aasta kirjas (registreeritud 22. juulil 2008) palus Itaalia teist korda pikendada kahe laeva tarnetähtaega järgmiselt: laeva nr C 242 puhul kuni 30. septembrini 2008 ja laeva nr C 244 puhul kuni 30. septembrini 2008.

(7)

20. jaanuari 2009. aasta kirjas (registreeritud 22. jaanuaril 2009) palus Itaalia tarnetähtaegu kolmandat korda pikendada, nimelt laeva nr C 242 puhul kuni 31. detsembrini 2008 ja laeva nr C 243 puhul kuni 28. veebruarini 2009. 14. aprilli 2009. aasta kirjas (registreeritud 15. aprillil 2009) palus Itaalia tarnetähtaegu neljandat korda pikendada, nimelt laeva nr C 242 puhul kuni 30. juunini 2009, laeva nr C 243 puhul kuni 30. septembrini 2009 ja laeva nr C 244 puhul kuni 30. novembrini 2009.

(8)

8. mai 2009. aasta kirjas (registreeritud samal kuupäeval) nõudis komisjon Itaalialt täiendavat teavet, saates 12. juunil 2009 meeldetuletuse. Itaalia vastas 23. septembri 2009. aasta kirjaga (8), et teatada komisjonile vaid seda, et De Poli suhtes on algatatud kollektiivne pankrotimenetlus (concordato preventivo) (9).

(9)

28. jaanuari 2010. aasta kirjaga (registreeritud 1. veebruaril 2010) võttis Itaalia laevade nr C 242 ja C 243 tarnetähtaegade pikendamise taotlused ametlikult tagasi (10).

(10)

2. märtsi 2010. aasta elektronkirjas palus komisjon Itaalial selgitada, milline on laevu nr C 241 ja C 244 käsitlevate teatiste staatus.

(11)

10. juuni 2010. aasta elektronkirjas (registreeritud 17. juunil 2010) teatas Itaalia komisjonile, et laeva nr C 241 ehitus lõpetati 31. augustil 2008 ja laev anti tellijale üle 3. novembril 2008 ning et selle laeva tarnetähtaja pikendamise taotluse teatis kehtib.

(12)

16. juuni 2010. aasta kirjaga (registreeritud 28. juunil 2010) võttis Itaalia laeva nr C 244 tarnetähtaja pikendamise taotluse ametlikult tagasi.

(13)

Võttes arvesse, et Itaalia võttis laevade nr C 242, C 243 ja C 244 tarnetähtaja pikendamise taotlused tagasi, käsitlevad järgmised asjaolud ainult laeva nr C 241.

(14)

De Poli on Pellestrinas (Venetos) asuv Itaalia laevatehas, mis on alates 1990. aastatest spetsialiseerunud kemikaali- ja naftasaaduste tankerite ehitamisele. 2007. aastal oli laevatehasel koos alltöövõtjatega 320 töötajat ning selle aastakäive oli 70 miljonit eurot. 11. veebruaril 2010. aastal kinnitas pädev Itaalia kohus, et laevatehase suhtes algatatakse kollektiivne pankrotimenetlus (11).

(15)

28. jaanuaril 2005 sõlmis De Poli äriühinguga Arcotur Srl lepingu laeva nr C 241 ehitamiseks. Kõnealuse lepingu kohaselt on laev nr C 241 kemikaalitanker, mille peamised tehnilised omadused on järgmised: üldpikkus 125 meetrit, teoreetiline laius 19 meetrit, kandevõime umbes 7 300 tonni ja kiirus 85 % suurima kestva võimsuse juures 15 sõlme. Müügilepingus oli sätestatud, et laev nr C 241 antakse ostjale Arcotur Srl üle 31. detsembriks 2007 ja selle müügihind on 30 miljonit eurot.

(16)

26. mail 2006 tellis laevatehas tarnijalt (edaspidi „tarnija”) laeva jaoks reduktori – tarnija kinnitatud tellimus, mille täitmise tähtpäev oli 3. september 2007. De Poli esitatud teabe kohaselt oli laeva nr C 241 reduktor eritellimusel valmistatud ainulaadsete omadustega reduktorimudel, mis erines sama tarnija toodetud standardsest reduktorimudelist mitme tehnilise omaduse poolest.

(17)

6. juulil 2006 muutsid Arcoin SpA (endine Arcotur Srl) ja De Poli oma 28. jaanuaril 2005 sõlmitud lepingut, et teha laeva tehnilises kirjelduses järgmised muudatused: üldpikkus 112 meetrit, teoreetiline laius 16,8 meetrit ja kandevõime 5 300 tonni, alandades hinda 23 miljoni euroni.

(18)

20. juulil 2006 andis Arcoin SpA laeva nr C 241 ehitamise lepingu üle äriühingule Elbana di Navigazione SpA.

(19)

26. mail 2006 tellitud reduktor ei olnud kokkulepitud tarnekuupäevaks, s.o 3. septembriks 2007 valmis. Tarnija teatas 23. oktoobri 2007. aasta kirjas De Polile, et turul valitseva toorainepuuduse tõttu ja sellest tingitud allhankija tarnete viibimise tõttu ei saa ta reduktorit õigeks ajaks tarnida. Tarnija kinnitas 18. jaanuaril 2008, et reduktor tarnitakse 2008. aasta veebruaris, st kuus kuud algsest tarnetähtpäevast hiljem.

(20)

Seetõttu taotles Itaalia laeva nr C 241 tarnetähtaja pikendamist 31. augustini 2008, st ta palus pikendada tarnetähtaega kaheksa kuu võrra alates laeva lepingulisest tarnetähtpäevast (31. detsember 2007).

(21)

Komisjon märgib saadud teabele tuginedes, et laev nr C 241 tarniti 3. novembril 2008 (12).

(22)

Ajutise kaitsemehhanismi määruses (13) on sätestatud erakorralised ja ajutised meetmed, et aidata ELi laevatehaseid nendes turusegmentides, mis on Korea ebaausa konkurentsi tõttu kandnud tõsist kahju (14).

(23)

Ajutise kaitsemehhanismi määruses on sätestatud, et teatud liiki kaubalaevade (konteinerlaevad, kemikaali-, naftasaaduste ja veeldatud maagaasi tankerid (15)) ehitamiseks antud otsetoetust, mille suurus on kuni 6 % laevaehitusalase lepingu toetuseelsest maksumusest (16), võib pidada siseturuga kokkusobivaks, kui on täidetud järgmised tingimused: sama lepingu sõlmimise konkursil on osalenud madalamat hinda pakkunud Korea laevatehas (17); lõplik leping on sõlmitud enne ajutise kaitsemehhanismi määruse aegumist (31. märts 2005) (18) ja laev tarnitakse kolme aasta jooksul pärast lõpliku lepingu sõlmimist (19).

(24)

Ajutise kaitsemehhanismi määruse artikli 2 lõike 4 kohaselt võib komisjon kolmeaastast tarnetähtaega pikendada, kui see on õigustatud „asjaomase laevaehitusprojekti tehnilise keerukuse tõttu või viivituste tõttu, mis tulenevad laevatehase tööprogrammi olulistest ja põhjendatavatest ootamatutest häiretest, mille on tinginud ettenägematud ja ettevõtjavälised erakorralised asjaolud”.

(25)

Komisjon kiitis 2004. aasta mais ajutise kaitsemehhanismi määruse alusel heaks Itaalia ajutise kaitsemehhanismi kava, mille raames anti laevaehituseks toetust (20) tingimustel, mis vastasid ajutise kaitsemehhanismi määruse tingimustele. Itaalia ajutise kaitsemehhanismi kavas oli eelkõige ette nähtud, et toetust, mille suurus on kuni 6 % lepingu toetuseelsest maksumusest, võib anda nende laevade ehitamiseks, mis tarnitakse kolme aasta jooksul pärast lõpliku lepingu sõlmimist, ja kõnealust tähtaega on lubatud pikendada ainult juhul, kui komisjon peab seda õigustatuks „asjaomase laevaehitusprojekti tehnilise keerukuse tõttu või viivituste tõttu, mis tulenevad laevatehase tööprogrammi olulistest ja põhjendatavatest ootamatutest häiretest, mille on tinginud ettenägematud ja ettevõtjavälised erakorralised asjaolud” (Itaalia ajutise kaitsemehhanismi kava punkt 29).

(26)

31. jaanuaril 2005 esitas De Poli Itaalia ametiasutustele taotluse 1,3 miljoni euro suuruse abi saamiseks Itaalia abikava alusel laeva nr C 241 ehitamiseks.

(27)

25. jaanuaril 2008 palus De Poli Itaalia ametiasutustel lükata laeva nr C 241 tarnetähtpäev 31. detsembrilt 2007 edasi 31. augustile 2008.

(28)

Itaalia kinnitas, et abisummat ei ole veel välja makstud. Ta lisas, et pärast komisjoni 21. oktoobri 2008. aasta otsust (21), milles leiti, et Itaalia ajutise kaitsemehhanismi kava eelarve suurendamine 10 miljoni euro võrra ei ole siseturuga kokkusobiv, puuduvad vahendid kõnealuse abi andmiseks.

(29)

Komisjon kahtles menetluse algatamise otsuses, kas asjaolusid, millele tuginevad Itaalia ja De Poli, et põhjendada laeva nr C 241 (ja ka laevade nr C 242, C 243 ja C 2444, mis ei ole enam uurimise all) hilinenud tarnimist, saab pidada „viivitusteks, mis tulenevad laevatehase tööprogrammi olulistest ja põhjendatavatest ootamatutest häiretest, mille on tinginud ettenägematud ja ettevõtjavälised erakorralised asjaolud” Itaalia ajutise kaitsemehhanismi kava punkti 29 tähenduses.

(30)

Kuigi menetluse algatamise otsuses avaldatud kahtlused käsitlesid kõiki nelja laeva (nr C 241, C 242, C 243 ja C 244), on need asjakohased ka ainult laevaga nr C 241 seotud uurimise seisukohast.

(31)

Komisjon kahtles oma otsuses esiteks selles, kas äriühinguga Arcoin SpA sõlmitud lepingud olid lõplikud lepingud või sõlmis De Poli need selleks, et tagada enesele lepingud enne abikõlblike laevaehituslepingute lõpptähtpäeva saabumist, eesmärgiga leida hiljem laevadele lõplik ostja.

(32)

Teiseks tõstatas komisjon küsimuse, kas tarnimise viibimine võis olla ka tingitud müügilepingute üleandmisest ühelt laevaomanikult teisele.

(33)

Kolmandaks leidis komisjon, et De Poli võis olla vastu võtnud rohkem tellimusi, kui tema tegelik tootmisvõimsus tal täita võimaldas, sest ajavahemikul 2005–2008 kavatses laevatehas ehitada 18 laeva, kusjuures pooled neist pidi ehitatama laevatehase enda kahel põhiellingul ja ülejäänud väiksematel rajatistel.

(34)

Komisjon kahtles ka selles, kas väidetavad viivitused põhiosade tarnimisel olid tõepoolest ettenägematud, nagu väitis Itaalia, või oli tegemist tavapärase äririskiga, mida hoolikas laevatehas peaks oma tööprogrammis ette nägema. Komisjon arvas eelkõige, et De Poli võis viibimise ohtu suurendada, tellides mõned laevaosad liiga hilja.

(35)

Seoses laevaga nr C 241 väidab Itaalia oma 16. juunil 2008 esitatud märkustes menetluse algatamise otsuse kohta, et De Polil oli vajalik võimsus, et tarnida laev 36 kuu jooksul pärast müügilepingule allakirjutamise kuupäeva. Tarne viibis vaid seetõttu, et tarnija ei tarninud reduktorit õigel ajal – asjaolu, mida Itaalia peab oluliseks, erakorraliseks, ettenägematuks ja ettevõtjaväliseks Itaalia ajutise kaitsemehhanismi kava punkti 29 tähenduses.

(36)

De Poli väidab samal kuupäeval esitatud märkustes, et asjaolu, et nii laevatehas kui ka Arcoin SpA kuuluvad mõlemad De Poli kontserni, ei ole piisav, et kahelda 28. jaanuaril 2005 sõlmitud lepingu autentsuses. Seda väidet toetavad Itaalia ametiasutused, kes juhivad tähelepanu asjaolule, et laeva nr C 241 käsitleva lepingu sõlmimise ajal puudusid laevatehase ja Arcoin SpA vahel otsesed omandisuhted (välja arvatud asjaolu, et Arcoin SpA omanikeks olid De Poli perekonna liikmed, kuid mitte kõik neist ei omanud osalust De Polis).

(37)

Sellega seoses väidab De Poli, et müügilepingute üleandmine laevaehituse ajal või isegi pärast töö lõpetamist, on laevaehitustööstuses tavaline.

(38)

Seoses laeva nr C 241 ehitamise ajakavaga märgib De Poli, et laevaehitusprojektide tehnilise keerukuse tõttu on normaalne, et töö algab mitu kuud pärast müügilepingu sõlmimist. Laevatehas väidab, et lepingu sõlmimise ja töö tegeliku alguse vahele jääb enamasti teatud ajavahemik ning et see aeg on vajalik ettevalmistuste tegemiseks, näiteks tehnilise projekti koostamiseks ja läbirääkimiste pidamiseks eri tarnijatega.

(39)

De Poli poolt Itaalia ametiasutustele esitatud esialgse tööprogrammi kohaselt (22), pidi laeva nr C 241 ehitamine algama 2006. aasta esimeses kvartalis ja tarnimine toimuma 2007. aasta teises pooles. Muudetud tööprogrammi kohaselt pidi aga laeva nr C 241 ehitamine algama 28. septembril 2006 laevatehase lõunaellingul (scalo sud – üks laevatehase kahest ellingust).

(40)

De Poli sõnul on reduktori tarnimine laevaehituse vältimatu etapp – pärast seda monteeritakse reduktor mootori külge, paigaldatakse sõukruvi ja lõpetatakse laevakere ehitus. Mitmesuguseid monteerimis-, ettevalmistus- ja ehitustöid saab teha alles pärast reduktori paigaldamist. De Poli väidab, et hoiustamiskulude ja ettemaksu vältimiseks selliseid osi nagu reduktor tavaliselt ette ei tellita, ja rõhutab, et tarnija, kellega ta ühendust võttis, on üks asjaomase valdkonna juhtivaid ja tunnustatud ettevõtjaid, seega polnud põhjust kahelda, et reduktor tarnitakse tähtajaks.

(41)

De Poli väidab, et tal oli vajalik võimsus, et tarnida ajavahemikul 2005–2008 tellitud 18 laeva tähtajaks, sest kõnealuste tellimustega seotud kogukandevõime oli 10 000 tonni aastas, samas kui laevatehase aastavõimsus on läbi aegade olnud üle 12 000 tonni aastas. Lisaks rõhutas De Poli, et pooled sel ajavahemikul tellitud kaheksateistkümnest laevast olid väikesed (üldpikkusega 20 meetrit ja kandevõimega 25 tonni) ja ainult ülejäänud üheksa laeva olid samasuguse kogusuurusega nagu laev nr C 241. De Poli sõnul näitab see seda, et laevatehasel oli vajalik võimsus, et täita kõik vastuvõetud tellimused määratud tähtajaks ja et ta ei võtnud vastu rohkem tellimusi, kui tema tootmisvõimsus lubas.

(42)

Lisaks märgib De Poli, et komisjon on varem mitmel korral, sealhulgas ka De Poli enda puhul, rahuldanud esmatähtsate osade tarne viibimisest tingitud tarnetähtaja pikendamise taotlused.

(43)

Esiteks tuleb märkida, et kuna Itaalia võttis laevade nr C 242, C 243 ja C 244 tarnetähtaegade pikendamise taotlusi sisaldavad teatised ametlikult tagasi ja et raha välja ei makstud, ei ole Itaalia poolt eelnimetatud kolme laeva kohta esitatud taotluste ametlik uurimine vajalik ja see menetlus lõpetatakse hinnangut andmata.

(44)

Seega käsitletakse alljärgnevalt ainult laeva nr C 241 ja laevadele nr C 242, C 243 ja C 244 viidatakse ainult siis, kui see on käesoleva hindamise seisukohast asjakohane.

(45)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust. Seega on ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud kumulatiivsed tingimused, mille alusel saab riigi meedet pidada riigiabiks: meede annab valikulise eelise, hõlmab riigi ressursside kasutamist, sellel on konkurentsi kahjustav mõju ja see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

(46)

Pooled on ühel meelel selles, et meede, mida Itaalia kavatseb rakendada, et toetada äriühingut De Poli laeva nr C 241 ehitamisel, ja mis kujutab endast rahalist toetust, mille suurus on kuni 6 % lepingu toetuseelsest maksumusest (umbes 1,3 miljonit eurot), on riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Meedet rahastab Itaalia valitsus. Toetus annab De Polile eelise, sest selle eesmärk on katta kulud, mida laevatehas laeva ehitamisel tavaliselt kannab. Meede on valikuline, sest sellest saab kasu ainult De Poli, ja kuna meede tugevdab De Poli positsiooni, võrreldes tema Euroopa konkurentidega, võib see kahjustada konkurentsi Euroopa laevaehitusturul ning mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

(47)

Komisjonil tekkisid kahtlused De Polile antava abi kokkusobivuses siseturuga uurimisaluse juhtumi kahe aspekti põhjal. Itaalia ajutise kaitsemehhanismi kava punktis 29 on sätestatud, et toetust tohib anda ainult nende laevade ehitamiseks, mis tarnitakse kolme aasta jooksul pärast lõpliku lepingu sõlmimist, ja punktis 33 on sätestatud, et lõplikud lepingud peavad olema sõlmitud enne ajutise kaitsemehhanismi määruse kehtivuse lõppemist (st enne 31. märtsi 2005).

(48)

Teise aspekti kohta märkisid Itaalia ametiasutused, et lepingute üleandmist ühelt laevaomanikult teisele pärast ajutise kaitsemehhanismi määruse kehtivuse lõppemist ei saa tõlgendada nii, et 28. jaanuaril 2005 sõlmitud laeva nr C 241 ehitamist käsitlev esialgne leping ei olnud „lõplik leping” Itaalia ajutise kaitsemehhanismi kava punkti 29 tähenduses.

(49)

Komisjon tunnistab, et lepingu üleandmine kolmandale isikule näib olevat laevaehitustööstuses tavaline. Näiteks eelmises otsuses (23), mis käsitles samuti kahe laeva kolmeaastase tarnetähtaja pikendamist, leidis komisjon, et olenemata lepingute üleandmisest võis esimest lepingut pidada lõplikuks, võttes arvesse seda, et tooteliik jäi samaks ja uus omanik võttis üle eelmise omaniku õigused ja kohustused. Kõnealusel juhul leidis komisjon seega, et omandiõiguse üleminek iseenesest ei muutnud lepingute olemust ega nende abikõlblikkust.

(50)

Käesoleval juhul ei kaasnenud lepingu üleandmisega ühelt laevaomanikult teisele tooteliigi ega lepingu olemuse muutumist ning uus omanik võttis endale sisuliselt samad õigused ja kohustused nagu olid esialgsel lepinguosalisel. Selle põhjal leiab komisjon, et esialgselt lepingut saab pidada lõplikuks ja seega on see Itaalia ajutise kaitsemehhanismi kava alusel abikõlblik.

(51)

Seoses kahtlustega kolmeaastase tarnetähtaja pikendamise tingimustes tuleb märkida, et Itaalia ajutise kaitsemehhanismi kavas on sätestatud, et komisjon võib tähtaega pikendada, kui see on õigustatud „asjaomase laevaehitusprojekti tehnilise keerukuse tõttu või viivituste tõttu, mis tulenevad laevatehase tööprogrammi olulistest ja põhjendatavatest ootamatutest häiretest, mille on tinginud ettenägematud ja ettevõtjavälised erakorralised asjaolud”.

(52)

Seega peab komisjon hindama, kas Itaalia on nõuetekohaselt tõendanud, et Itaalia ajutise kaitsemehhanismi kavas sätestatud erandi tegemise tingimused on laeva nr C 241 tarnimise viibimise puhul täidetud.

(53)

Enne Itaalia märkuste hindamist märgib komisjon esiteks, et Euroopa Liidu Üldkohus leidis oma 16. märtsi 2000. aasta otsuses kohtuasjas Astilleros Zamacona (24), et (erakorralisi asjaolusid käsitlevat) sätet, millega kehtestatakse süsteem, mis on erandiks selle sätte esimeses lõigus sätestatud põhimõtetest (kolmeaastane tähtaeg), tuleb „tõlgendada kitsendavalt”. Üldkohtu sõnul tähendab sättes kasutatud väljend „erakorralised asjaolud”, et ühenduse seadusandja eesmärk oli kohaldada seda sätet ainult väga erandlikel juhtudel. Seetõttu leidis üldkohus, et asjaomane liikmesriik peab tõendama, et väidetavad erakorralised asjaolud kujutasid endast piisavat häiret, et mõjutada laevatehase tööprogrammi ja põhjustada viivitusi laeva tarnimisel, tehes kindlaks, et kahe sündmuse vahel on põhjuslik seos.

(54)

Itaalia ametiasutused väidavad, et laeva nr C 241 tarnimine viibis, kuna reduktori tarnimine hilines (6 kuud) ja seetõttu lükati monteerimine ühe kuu võrra edasi. Komisjon märgib, et see on ainus viivituse põhjus, millele Itaalia tugineb; eeskätt ei viidata pikendustaotluses lepingu üleandmisest tulenevale uuele tehnilisele kirjeldusele.

(55)

Komisjoni väljakujunenud tava (25) kohaselt välistab tingimus, et asjaolud peavad olema „erakorralised”, tavalised või vähemalt reeglipärased sündmused, millega laevatehas oleks pidanud oma tööprogrammis mõistlikult arvestama. Pikki viivitusi esmatähtsate osade tarnimisel võib pidada erakorraliseks, kuid väiksemaid viivitusi ei peeta nii pikas ja keerukas protsessis, nagu seda on laevaehitusprojektid, tingimata erakorraliseks. Võttes arvesse seda, et erandit tuleb tõlgendada kitsendavalt, hindab komisjon hoolikalt, kas on märke sellest, et asjaomane laevatehas oleks saanud neid viivitusi ette näha ja vältida või vähemalt leevendada, võttes näiteks tellimuste ajastamisel arvesse asjaomast tööprogrammi. Tingimus, et sündmus peab olema ettenägematu, välistab kõik tegurid, mida pooled oleksid võinud põhjendatult eeldada.

(56)

Komisjon tunnistab, et laeva ehitamiseks vajalike esmatähtsate osade tarne viibimise ja laeva tarnetähtaja pikendamise taotluse vahel võib olla põhjuslik seos (26). Käesoleva juhtumi konkreetseid asjaolusid arvesse võttes kahtleb komisjon peamiselt siiski väidetavate erakorraliste ja ettenägematute asjaolude olemasolus: käesolevas juhtumis puuduvad tõendid, mille alusel saaks järeldada, et viivitus, millele tuginetakse, vastab Itaalia ajutise kaitsemehhanismi kava punktis 29 sätestatud tingimustele.

(57)

Nagu eespool märgitud, on komisjon varem möönnud, et pikki viivitusi esmatähtsate osade tarnimisel võib pidada erakorralisteks. Pikendustaotlust tuleb siiski alati hinnata iga juhtumi konkreetsete asjaolude alusel. Kuna De Poli puutus mitmel korral kokku samasuguste häiretega (lisaks tema poolt esitatud varasematele sarnastele pikendustaotlustele (27) taotleti laeva nr C 241 käsitleva lepinguga samal päeval sõlmitud kolme lepingu puhul samuti korduvalt tarnetähtaja pikendamist – vt eespool põhjendused 1, 6 ja 7), leiab komisjon, et selliseid viivitusi ei saa enam pidada tõeliselt erakorralisteks. Kuna need esinesid korduvalt, ei saa selliste korduvate viivituste põhjustatud häireid pidada täiesti ettenägematuteks.

(58)

Neid varasemaid takistusi arvesse võttes näib tõepoolest, et De Poli ei olnud oma tootmise kavandamisel hoolikas.

(59)

Esialgse tööprogrammi kohaselt pidi laeva nr C 241 ehitamine algama 2006. aasta esimeses kvartalis ja selle tarnimine toimuma 2007. aasta teises pooles, seega oli tellimuse täitmiseks aega 15–24 kuud.

(60)

Muudetud tööprogrammi kohaselt pidi ehitamine algama alles 28. septembril 2006 ja laev pidi üle antama 30. detsembril 2007, st vaid üks kuu enne lõplikku tarnetähtpäeva 28. jaanuari 2008. See muudatus kavandamises jättis laeva ehitamiseks vastavalt lepingu tingimustele ainult 15 kuud. Itaalia esitatud teabe kohaselt on sama liiki või isegi väiksemat sorti laeva (st laevade nr C 229 ja C 240) ehitamiseks samal lõunaellingul (scalo sud) kavandatud vastavalt 22 ja 20 kuud, alates ehitamise algusest kuni laeva üleandmiseni.

(61)

Lisaks ei jätnud asjaolu, et laevaehitus pidi algama alles 28. septembril 2006 ja laev pidi üle antama 30. detsembril 2007, st ainult üks kuu enne lõplikku tarnetähtpäeva 28. jaanuari 2008, tootmisprotsessis ruumi viivitusteks, kui laevatehasel oli varasemaid kogemusi viivitustega nii osade tarnimisel kui ka tootmisprotsessis endas, mida tõendavad De Poli esitatud muud tarnetähtaegade pikendamise taotlused.

(62)

Asjaolust, et kõnealust ajavahemikku iseloomustas suur nõudlus (Itaalia esitas tõendid selle kohta, et diiselmootorite tellimuste arv kasvas ajavahemikul 2003–2005 umbes 60 %), võib järeldada, et selliste esmatähtsate osade nagu reduktori tellimist ja kokkulepitud tarneaegu oleks olnud mõistlik ette kavandada. Arvestades eelkõige suurt nõudlust ja viivitustega seotud varasemaid kogemusi, ei piisa De Poli väitest, et selline tegutsemisviis ei ole tavaline, järeldamaks, et laevatehase tegutsemine oli põhjendatav, sest võeti mõistlikke meetmeid viivituste vältimiseks või leevendamiseks.

(63)

Komisjon märgib, et reduktor telliti 26. mail 2006 ja see pidi tarnitama 2007. aasta septembris ning seega jäi võimalikeks viivitusteks tõepoolest vähe aega, kui üldse, võttes arvesse seda, et laeva tarnetähtpäev oli 31. detsember 2007. De Poli ise rõhutas, et pärast reduktori tarnimist on vaja teha palju tööd (vt eespool põhjendus 39), ja see kinnitab, et tavaliselt tuleks esmatähtsate osade tarnimiseks laevatehase tootmise ajakavas ette näha mõningane ajavaru.

(64)

Seoses komisjoni poolt uurimismenetluse algatamise otsuses avaldatud kahtlusega, kas asjaolu, et leping anti üle uuele omanikule, põhjustas tarne viibimise, märgib komisjon eelkõige, et Arcoin SpA andis lepingu äriühingule Elbana di Navigazione SpA üle alles 20. juulil 2006, st mitu kuud pärast esialgses ajakavas ette nähtud laevaehitustööde algust (2006. aasta esimene kvartal). Seetõttu ei saa käesoleva juhtumi puhul välistada seda, et lepingu üleandmine ühelt laevaomanikult teisele põhjustas iseenesest viivitusi tootmisprotsessi alguses ja laeva tarnimise viibimise, võttes eelkõige arvesse seda, et lepingu üleandmine ühelt laevaomanikult teisele tähendas teatud muudatusi laeva spetsifikatsioonis.

(65)

Arvestades seda, et tarnetähtaja erakorralise pikendamise taotlusi tuleb tõlgendada kitsendavalt, ei ole Itaalia suutnud arusaadavalt põhjendada, miks De Poli ei oleks saanud tellimuste hoolika kavandamise ja haldamisega vältida asjaolusid, millele ta toetub, või miks ta ei oleks saanud nende asjaolude kahjulikku mõju märkimisväärselt vähendada. Eeltoodud kaalutlustest lähtudes leiab komisjon, et pikendustaotluse toetuseks esitatud asjaolusid ei saa kirjeldada erakorraliste ja ettenägematutena ning et laeva nr C 241 tarnimise viibimine ei olnud ootamatu või põhjendatav Itaalia ajutise kaitsemehhanismi kava punkti 29 tähenduses.

(66)

Lisaks esitas Itaalia taotluse pikendada laeva nr C 241 tarnetähtaega kaheksa kuu võrra, 31. detsembrilt 2007 kuni 31. augustini 2008, kuid esitas põhjendusi üksnes seitsme kuu kohta kaheksast.

(67)

Vastupidi De Poli ehitatavate laevade varasematele tarnetähtaegade pikendamise taotlustele (28) on Itaalia poolt käesoleval juhul taotletav pikendus pikem kui viivitus, millele Itaalia ametiasutused ainsana tuginevad (reduktori tarnimise viibimine); seega ei ole tuvastatud, et pikendustaotluse aluseks oleva viivituse ja esmatähtsate osade tarnimise viibimise vahel on põhjuslik seos.

(68)

De Poli tarnis laeva tegelikult alles 3. novembril 2008. Teisiti öeldes, tarne ei viibinud mitte ainult kauem kui seda tingisid asjaolud, millele tugineti pikenduse taotlemisel, vaid ei peetud kinni ka taotletud tähtpäevast. Itaalia ei ole laeva tarnimisel tekkinud üle kahe kuu pikkuse täiendava viivituse põhjusi selgitanud ja komisjon ei ole asjaomase kahe kuu kohta ühtegi pikendustaotlust saanud.

(69)

Isegi kui esialgne viivitus oleks olnud põhjendatud ja komisjon oleks tarnetähtaja pikendamise taotluse rahuldanud, ei oleks laeva nr C 241 ehitus olnud Itaalia ajutise kaitsemehhanismi kava alusel abikõlblik, sest pikendatud tähtajast ei oleks kinni peetud.

(70)

Võttes arvesse seda, et Itaalia võttis tarnetähtaegade pikendamise taotlusi sisaldavad teatised ametlikult tagasi, ja asjaolu, et raha välja ei makstud, ei ole ametlik uurimismenetlus laevade nr C 242, C 243 ja C 244 suhtes vajalik ja see lõpetatakse.

(71)

Seoses laevaga nr C 241 tuleb järeldada, et eeltoodud hinnangu põhjal ei ole kolmeaastase tarnetähtaja pikendamise tingimused täidetud ja igal juhul tarniti laev taotletud pikendatud tähtajast hiljem. Laeva nr C 241 ehitus ei ole seega ajutise kaitsemehhanismi määrusel põhineva Itaalia ajutise kaitsemehhanismi kava N 59/2004 alusel abikõlblik.

(72)

Võttes arvesse, et Itaalia ametiasutused kinnitasid, et abisummat ei ole De Polile välja makstud, ei ole kokkusobimatu abi tagasinõudmine vajalik,

30.4.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 119/9

(1)

15. aprillil 2009 teatasid Hispaania ametiasutused õiguskindluse tagamiseks kahest 15. detsembril 2006 ühelt poolt BIZKAILUR S.A. (edaspidi „BIZKAILUR”) ja Diputación Foral de Bizkaia (edaspidi „Diputación”) ning teiselt poolt eraettevõtjate Habidite Technologies País Vasco S.A. (edaspidi „Habidite”), Grupo Empresarial Afer S.L. (edaspidi „Aferi kontsern”) ja Habidite kontserni vahel sõlmitud lepingust.

(2)

2. detsembril 2009 algatas komisjon vastavalt aluslepingu artikli 108 lõikele 2 teatatud lepingute asjus uurimismenetluse (edaspidi „menetluse algatamise otsus”) (3). Menetluse algatamise otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas12. märtsil 2010 (4).

(3)

Hispaania ametiasutused ei esitanud menetluse algatamise otsuse kohta märkusi. Habidite kommenteeris menetluse algatamise otsust oma 9. aprilli 2010. aasta kirjas. Nimetatud märkused edastati 15. aprilli 2010. aasta kirjaga Hispaania ametiasutustele, kes vastasid oma 12. mai 2010. aasta kirjaga. Kolmandad isikud ei esitanud menetluse algatamise otsuse kohta märkusi.

(4)

6. septembril 2010 taotles Habidite vastavalt määrusele (EÜ) nr 1049/2001 (5) juurdepääsu toimiku dokumentidele, mis pärinesid Hispaania ametiasutustelt. Komisjon konsulteeris Hispaania ametiasutustega taotluse asjus 10. septembril 2010. Hispaania ametiasutused vastasid 13. septembril, et nad ei ole Habiditele nõutud dokumentidele juurdepääsu andmise vastu. Nõutud dokumendid edastati Habiditele 7. oktoobril 2010.

(5)

Komisjon nõudis Hispaania ametiasutustelt lisateavet 28. juuni 2010. aasta kirjaga, millele Hispaania ametiasutused vastasid 26. juulil 2010, ning 8. detsembri 2010. aasta kirjaga, millele Hispaania ametiasutused vastasid 14. jaanuaril 2011.

(6)

Habidite esitas täiendavad märkused ja teabe 27. juulil 2010, millele Hispaania ametiasutused vastasid 3. novembril 2011; 6. aprillil 2011 (kättesaamine registreeritud 13. aprillil 2011), millele Hispaania ametiasutused vastasid 30. mail 2011 (kättesaamine registreeritud 6. juunil 2011); ning 7. juulil 2011. Komisjoni talitused kohtusid 3. veebruaril 2011 Brüsselis ettevõtja taotlusel Habidite esindajatega.

(7)

Kaks käesoleva otsuse objektiks olevat lepingut sõlmiti 15. detsembril 2006 ühelt poolt BIZKAILURi ja Diputacióni ning teiselt poolt Habidite, Aferi kontserni ja Habidite kontserni vahel.

(8)

BIZKAILUR oli Diputacióni täisomanduses olev ettevõtja, kelle sotsiaalne eesmärk oli osta ja kohandada maad tööstusprojektide ja sotsiaalmajasid käsitlevate projektide arendamiseks Biskaia provintsis. Juunis 2010 ühines BIZKAILUR koos teiste sarnase tegevusalaga avaliku sektori ettevõtetega ettevõtteks Azpiegiturak S.A.U., mis on samuti Diputacióni täisomanduses ja mille tegevusala on sarnane (6).

(9)

Habidite ja teised temaga seotud ettevõtted Habidite kontsernis kuuluvad eraomanduses olevasse Aferi kontserni peakontoriga Biskaias Ortuellas (7). Teatamise kuupäeval kuulus Aferi kontserni kokku 13 ehitussektori ja sellega seotud sektorite ettevõtet (8). Kõigis Aferi kontserni ettevõtetes kuulus enamusosalus ja kontroll […]-le (9). Diputacióni ja Habidite sõnul ei olnud ei Habidite ega Aferi kontsern nende kahe teatatud lepingu sõlmimise ajal raskustes äriühing ühenduse suuniste raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (10) (edaspidi „riigiabi suunised”) punktide 9, 10 ja 11 tähenduses.

(10)

Teatatud lepingud sõlmiti uue investeerimisprojekti rahastamiseks, mille pidi ellu viima Habidite: ehitusmooduleid tootva tehase asutamine (edaspidi „Habidite tehas”) Alonsotegis, Gran Bilbao halduspiirkonna (comarca) külas. Teatatud lepingute sõlmimise kuupäeval loeti Gran Bilbao comarca’t aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c kohaselt abikõlblikuks piirkonnaks (11). Habidite tehas pidi looma abistatavas piirkonnas 1 100 uut töökohta.

(11)

Uus tehas pidi tootma „Habidite mooduleid”, st elumajade/ehitiste vahetuks monteerimiseks kasutatavaid kokkupandavaid ehitusmooduleid. Habidite moodulid tuli toota autotööstuses kasutatava konveiertehnoloogiaga sarnase tehnoloogia abil ning seejärel transportida nende tulevasse asukohta ja seal kokku monteerida. Toodet loeti lisaks ainulaadsele tootmistehnoloogiale uudseks ka seetõttu, et lõpptoote (ehitised ja elumajad) montaaž säästab aega ja vahendeid ning kasutatakse energiasäästu võimaldavaid materjale. Nimetatud tootega seoses oli ettevõte esitanud mitu patenditaotlust (12).

(12)

Diputacióni esitatud teabe kohaselt olid kahe teatatud lepingu allkirjastamise ajal investeerimisprojekti kulud Alonsotegis hinnanguliselt 55 miljonit eurot, jagunedes järgmiselt:

(13)

Kavandatava Habidite tehase aastatoodanguks prognoositi 3 500 maja esimestel tegevusaastatel ja 4 500 maja pärast täieliku tootmismahu saavutamist.

(14)

Et mõista konteksti, milles teatatud lepingud 15. detsembril 2006. aastal sõlmiti, on vaja lühidalt kirjeldada sotsiaaleluruume käsitlevat õigusraamistikku Baskimaal.

(15)

Enne kriisi algust 2008. aastal olid keskmised kinnisvarahinnad selles autonoomses piirkonnas kõrgemad kui mujal Hispaanias ning püsisid kõrgemad kuni käesoleva otsuse kuupäevani. Baski ametiasutused püüavad võimaldada ebasoodsamas olukorras olevatele kodanikurühmadele eluaset, pakkudes sotsiaaleluruume täieliku (viviendas protegidas) ja osalise sooduskava (viviendas tasadas) alusel. Kummagi sotsiaaleluruumide kategooria olemust selgitatakse allpool punktides 16–19.

(16)

Piirkonnaseaduses 2/2006 (13) (Ley 2/2006 del suelo y de urbanismo) on sätestatud, et:

(17)

Osalise sooduskava majad (viviendas tasadas) kuuluvad kategooriasse, mis jääb sotsiaaleluruumide ja turul vabalt müüdavate majade vahele. Osalise sooduskava majade (viviendas tasadas) hind võib piirkonnaseaduse 2/2006 kohaselt ületada samaväärsete täieliku sooduskava majade (viviendas protegídas) maksimumhinda kõige rohkem 1,7 korda. Viimase kategooria maksimumhinnad Biskaia provintsis kehtestati eluruumide ja sotsiaalameti 1. augusti 2004. aasta korraldusega (14), millega määrati kindlaks algne reguleeritud hind, mida tuli seejärel kord aastas Hispaania statistikaameti (Instituto Nacional de Estadística) määratud tarbijahinnaindeksi (ĺndice de Precios al Consumo) alusel korrigeerida.

(18)

Diputacíoni väitel olid 2006. aastal teatatud lepingute sõlmimise ajal täieliku sooduskava eluruumide (viviendas protegídas) maksimumhinnad seetõttu järgmised:

Osalise sooduskava eluruumide (viviendas tasadas) maksimumhinnad ei tohtinud ületada eespool mainitud hindu rohkem kui 1,7 korda.

(19)

Diputación väidab, et kui BIZKAILUR sõlmis Habiditega teatatud lepingud, tegutses esimene seaduse 7/1985 (15) (Ley 7/1985 de 2 de abril del 1985 reguladora de las Bases del Régimen Local) kohaselt, mis annab omavalitsustele autonoomia kohaliku tähtsusega küsimuste, sealhulgas sotsiaaleluruumide eraldamise üle otsustamisel (artikkel 25). Vastavalt kuningliku dekreedi 1372/1986 (Real Decreto 1372/1986) artikli 109 lõikele 2 ning seaduse 7/1985 (konsolideeritud versioon) artiklile 79 kandsid omavalitsused BIZKAILURile sotsiaaleluruumide ehitamiseks mõeldud vahendid üle tasuta või tasu eest. Teatatud lepingute sõlmimise ajal (15. detsembril 2006) olid sotsiaaleluruume käsitlevad eesmärgid määratletud Diputacióni 2004. aastal vastuvõetud kavas sotsiaaleluruumide eraldamise kohta Biskaias ajavahemikul 2004–2007 ehk omavalitsuse kavas (Plan Foral de actuación en materia de vivienda 2004–2007). Diputacióni sõnul nähti omavalitsuse kavas ette, et ajavahemikul 2004–2007 rajab BIZKAILUR osalise sooduskava raames kokku 3 000 eluruumi.

(20)

Esimese lepingu alusel – mida menetluse algatamise otsuses nimetati „I meetmeks” (edaspidi „maaleping”) – kohustusid Diputación ja BIZKAILUR ostma Montealegre tööstuspiirkonnas Alonsotegis maatüki kogupindalaga 101 430 m2 (81 600 m2 tehase jaoks, 5 300 m2 kontoriteks ja 14 300 m2 tööstuslikeks juurdeehitisteks) ja kohandama selle tööstuslikuks kasutamiseks 24 kuu jooksul lepingu allkirjastamisest arvates (lepingu teine osa, artikli 1 punkt ii). BIZKAILUR loovutaks arendatud maa omandiõiguse 12 kuu jooksul lepingu allkirjastamise kuupäevast arvates (lepingu teise osa artikli 1 punkt iii) Habiditele „ilma mis tahes tasu, kulu või hüvitiseta” hinna eest, mis on võrdne „kuludega, mida BIZKAILUR kandis selle ostmisel” (lepingu teise osa artikli 1 punkt vi). Habidite tasuks hinna seitsme aasta jooksul omandiõiguse loovutamisest arvates nelja võrdse osamaksena (igaüks 25 %), mis tasutaks 4., 5., 6. ja 7. aasta lõpus.

(21)

Teise lepingu alusel – mida menetluse algatamise otsuses nimetati „II meetmeks” (edaspidi „eluruumide leping”) – oleks Diputación otse või BIZKAILURi kaudu ostnud Habiditelt kokku 1 500 eluruumi, neist 750 pindalaga alla 75 m2. Diputación või BIZKAILUR oleksid tellinud 2007. aasta maist kuni 2010. aasta juuni lõpuni 1 500 eluruumi, et võimaldada kokku 1 500 eluruumi üleandmine 2011. aasta maiks.

(22)

Lepingus osutatud eluruumid oleks BIZKAILUR ehitanud Habidite käsutusse antud maale ning seejärel oleks Diputación otse või BIZKAILUR või Habidite ise müünud need osalise sooduskava alusel (viviendas tasadas’e vormis) vastavalt kehtivatele maksimumhinna sätetele (vt põhjendused (14)–(19)). Kui lepingukohased eluruumid oleks müünud Diputación või BIZKAILUR, ei oleks Habidite saanud endale selle maa omandiõigust, kuhu majad oli kavas ehitada. Sellisel juhul oleks olnud tema ülesanne eluruumid ainult ehitada.

(23)

Samuti nähti lepinguga erandkorras ette, et teatavaid lepingus osutatud eluruume võib Habidite või AFERi kontsern ka reklaamida (eluruumide lepingu artikli A punkt f). Sellistel erakorralistel juhtudel oleks Habidite või AFER saanud kõigepealt eluruumide ehitamiseks vajaliku maa omandiõiguse, seejärel oleks teinud ehitustööd ning oleks lõpuks ise eluruumid osalise sooduskava (viviendas tasadas) alusel ära müünud. Sellisel juhul oleksid Habidite või AFER saanud endale eluruumide eest vaid sätestatud hinna, nagu on näidatud põhjenduses 24, samal ajal kui maa väärtusele vastav hinna osa oleks kantud üle Diputaciónile ja/või BIZKAILURile.

(24)

Vastavalt eluruumide lepingu artikli A punktile e pidi Habidite saama 1 500 eluruumi eest järgmist hinda:

(25)

BIZKAILURile oleks seega jäänud vastavalt ülejäänud 17 % või 16,70 % eluruumide eest saadud hinnast (välja arvatud juurdeehitised – garaaž, abiruumid jms – mille eest oleks kogu müügihind läinud Habiditele).

(26)

Diputacióni esitatud näites toodud maja eest pindalaga 75 m2, mis müüdi osalise sooduskava alusel 2006. aastal, oleks Habidite saanud: 143 060,58 eurot (83 % eluruumi eest pindalaga 75 m2 × 1351 eurot × 1,7), pluss 28 107,60 juurdeehitiste eest (100 % juurdeehitise eest pindalaga 35 m2 × 472,40 eurot) koguhinnast 200 459,50 eurot, millega BIZKAILUR oleks eluruumi osalise sooduskava alusel (viviendas tasadas) ära müünud.

(27)

Eluruumide lepingu artikli A punkti g kohaselt oleks Diputación või BIZKAILUR võinud osa 1 500st lepingu alusel Habiditelt tellitud eluruumist müüa ka turuhinnaga ning sellisel juhul oleks Habidite saanud müügihinnast sama protsendi, nagu on sätestatud artikli A punktis e ja nagu osutatud põhjenduses 24.

(28)

Diputación ja BIZKAILUR ei korraldanud enne Habiditega eluruumide lepingu sõlmimist riigihanget.

(29)

Lõpuks Habidite projekt faktiliselt peatati. Diputacióni sõnul oli peamine põhjus see, et BIZKAILUR oleks Habidite tehase jaoks ettenähtud maatüki ostu ja tööstuslikuks kasutamiseks kohandamisega kandnud algselt prognoositust suuremaid kulusid.

(30)

Diputación teatas (16), et maist 2007 kuni aprillini 2008 oli BIZKAILUR ostnud nimetatud projekti jaoks 205 487,73 m2 maad, mille eest ta oli maksnud kokku 4,7 miljonit eurot. Diputacióni sõnul oli vaja juurde osta veel 95 000 m2, millega oleks hinnanguliselt kaasnenud lisakulud 2,6 miljonit eurot. Maa tööstuslikuks kasutamiseks kohandamise kulud olid märtsis 2009 hinnanguliselt 28,5 miljonit eurot.

(31)

BIZKAILURi poolt projekti tarvis juba omandatud maa omandiõigust ei kantud Habiditele üle.

(32)

2. detsembri 2009. aasta menetluse algatamise otsuses (17) leidis komisjon, et nii maa- kui ka eluruumide leping on ilmselt seotud riigiabiga aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Samuti tundus, et abi ei ole ühegi asjaomase riigiabi eeskirja kohaselt kokkusobiv aluslepinguga.

(33)

Seoses maalepinguga jõudis komisjon esialgsele järeldusele, et kasusaajale kehtestatud tagasimaksetingimused maa hinna ja kohandamise eest sarnanevad intressivaba laenuga, andes Habiditele eelise, mida ta turul ei oleks saanud.

(34)

Eluruumide lepinguga seoses märgiti menetluse algatamise otsuses, et BIZKAILURilt 1 500 eluruumi eest nõutav hind ei näi olevat tavaline turuhind, kuna kasusaaja oli oma äriplaanis prognoosinud, et keskmine BIZKAILURilt saadav hind on 2 012,19 eurot/m2, samal ajal kui prognoositav keskmine turuhind oleks olnud 1 762,60 eurot/m2.

(35)

Samuti täheldas komisjon mitmeid viiteid Habidite eelisele, pidades silmas Euroopa Kohtu otsust P&O Ferriese kohtuasjas: (18) a) eluruumide leping ei olnud sõlmitud riigihanke teel; b) Diputación Foral de Bizkaia ja BIZKAILUR ei nõudnud sotsiaaleluruume ega näidanud vajadust nende järele ning c) eluruumide lepinguga nähti ette võimalus müüa osa 1 500st Habiditelt ostetud eluruumist tavaturul. Samuti märkis komisjon, et suure osa toodangu ostmine uue tehase esimestel tegutsemisaastatel vähendab riske, mida uue investeerimisprojektiga üldjuhul seostatakse. Riigi vahendite kasutamise ja riigi vastutuse kriteeriumi puhul viidati otsuses kummaski lepingus kajastuva võimaliku abiga seoses, et BIZKAILUR on 100 % avaliku võimu omandis ja kontrolli all olev ettevõte ning täidab talle riigi poolt usaldatud ülesandeid. Valikulisusega seoses märgiti, et Habidite ja AFERi kontsern said lepingutest selgesti ainuisikuliselt kasu. Konkurentsi moonutamise ja liidusisese kaubanduse mõjuga seoses rõhutati, et Habidite tegutseb ehitussektoris, kus konkurents on väga tihe ja kus ühe ettevõtte abistamine võib kahjustada teiste liikmesriikide ettevõtteid.

(36)

Menetluse algatamise otsuses väljendati kahtlust teatatud lepingutes osutatud abi kokkusobivuse suhtes aluslepinguga, võttes arvesse kokkusobivuse kriteeriume, mis on sätestatud komisjoni regionaalabi suunistes aastateks 2007–2013 (19), komisjoni 6. augusti 2008. aasta määruses (EÜ) nr 800/2008 EÜ, mis käsitleb asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks (20), ning ajutises raamistikus praeguses finants- ja majanduskriisis rahastamisele juurdepääsu toetamiseks (21).

(37)

Hispaania ametiasutused ei esitanud menetluse algatamise otsuse kohta oma märkusi (vt põhjendus 3 eespool), kuid esitasid komisjoni nõudmisel pärast menetluse algatamise otsust lisateavet ning vastasid samuti mõnele Habidite esitatud väitele. Kõnealuste vastuste ja lisateabe kokkuvõte on esitatud põhjendustes (48)–(54).

(38)

Nagu näidatud põhjendustes (3) ja (6), esitas Habidite menetluse alustamise otsuse kohta oma kommentaarid 9. aprillil 2010 ning lisateabe ja kommentaarid 27. juulil 2010, 6. aprillil 2011 ja 7. juulil 2011. Nende väidetega avaldas Habidite asjakohaseid fakte, mida komisjon menetluse algatamise otsuse vastuvõtmise ajal ei teadnud, ning esitas vastuväiteid abi olemasolu kohta teatatud lepingutes. Kõnealuste väidete ja Habidite esitatud lisafaktide kokkuvõte on toodud põhjendustes (39)–(47).

(39)

Esiteks väitis Habidite, et maa- ja eluruumide lepinguga samal päeval (15. detsembril 2006) sõlmiti kolmas leping. Kõnealuse kolmanda lepingu alusel (edaspidi „koolitusabi leping”) kohustus Diputación andma Habiditele tema tehase 1 100 uue töölise jaoks koolitusabi. Eelkõige kohustus Diputación katma 1 100 töötaja koolituskulud, samal ajal kui Habidite omalt poolt kohustus säilitama kõnealused 1 100 uut töökohta vähemalt viie aasta jooksul. Ka koolitusabi leping peatati faktiliselt Habidite projekti läbikukkumise tõttu (vt põhjendused (29)–(31)).

(40)

Teiseks esitas Habidite dokumendid, millest nähtus, et Habidite projekt oli heaks kiidetud Gobierno Vasco (Baskimaa omavalitsuse) 30. detsembri 2008. aasta otsusega, regionaalabi kogusummaks oli 6 miljonit eurot grupierandiga hõlmatud regionaalabi kava XR 175/2007 raames (22).

(41)

Kolmandaks väitis Habidite, et pärast Habidite projekti peatamist esitas ta oma 6. veebruari 2009. aasta ja 17. septembri 2009. aasta kirjaga halduskaebuse selle kohta, et Diputación ja BIZKAILUR ei täida oma kolmest lepingust tulenevaid kohustusi. Samuti väitis Habidite, et kavatseb oma kaebused esitada pädevale Hispaania kohtule.

(42)

Habidite väidab, et maa- ja eluruumide leping ei täida kumulatiivseid kriteeriume, mille abil määratakse riigiabi olemasolu aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(43)

Teiste riigiabi tunnuste kohta, v.a eelis, esitas Habidite järgmised argumendid, mis on mõlema teatatud lepingu puhul ühised:

(44)

Samuti on Habidite esitanud konkreetsed üksikasjalikud vastuväited sellele, nagu oleks emma-kummaga nendest kahest teatatud lepingust antud talle eelis.

(45)

Eluruumide lepingu puhul väidab Habidite põhimõtteliselt, et ta ei saanud eelist, kuna sätestatud müügihinnad ei ületanud turuhindade taset, vaid jäid sellest tegelikult allapoole. Täpsemalt:

(46)

Maalepinguga seoses väidab Habidite, et ta ei oleks eelist saanud, sest tema arusaamise kohaselt oleks ta pidanud vastavalt lepingu sätetele tasuma BIZKAILURile lisaks maa ostu ja kohandamise tegelikule maksumusele ka käesoleva tehinguga seotud finantseerimiskulud.

(47)

Peale selle vaidlustab Habidite kuluprognoosi, mille Diputación esitas maa ostu ja kohandamise kohta. Maalepingu kohaselt pidi BIZKAILUR ostma projekti jaoks ainult 101 403 m2 ja mitte 205 000 m2 maad, nagu osutas Diputación. Lisaks oli vale 254 785 m2 maa tööstusmaaks muutmise maksumus, mis Diputacióni väitel oli 28,5 miljonit eurot. Tundus, et tegelikult vastavad need kulud kuludele, mida Diputación kandis teise projekti, täpsemalt Kadagua maantee Kastrexana Arbuio – Sodupe lõigu ehitamisel. Ühtlasi väidab Habidite, et tema projekti jaoks ostetud maad on ebaseaduslikult kasutatud prügi ladustamiseks, nagu on tuvastatud ka Barakaldo esimese astme kohtu 1. septembri 2010. aasta otsuses nr 148/2010.

(48)

Vastuseks komisjoni küsimustele kinnitas Diputación, et Habidite projekt peatati, ja kohustusi, mis Habidite maa- ja eluruumide lepingu alusel võttis, ei ole täidetud.

(49)

Koolitusabilepingu puhul (vt põhjendus (39) eespool) juhib Diputación tähelepanu asjaolule, et tema kohustus maksta Habidite tehase 1 100 töötajale koolitusabi sõltus lepingu artikli 10 kohaselt asjaomaste õigusaktide täitmisest, sealhulgas seetõttu kaudselt komisjoni võimalikust teavitamisest või loast vastavalt kehtivatele riigiabi eeskirjadele. Diputación kinnitab, et nimetatud koolitusabi ei makstud välja.

(50)

Kui Diputaciónilt küsiti teatatud lepingute ja 2008. aastal Baski omavalitsuse antud riigiabi seoste kohta ning selle kohta, kas mõlemad meetmed puudutavad sama investeerimisprojekti, ei välistanud Diputación võimalust, et tegu on sama investeerimisprojektiga, kuid märkis, et see ei pruugi tähendada, et rahastamiskõlblikud kulud, mida piirkondlik omavalitsus 2008. aastal 6 miljoni eurose abi puhul arvesse võttis, on samad projekti rahastamiskõlblikud kulud mis 2006. aastal, kui teatatud lepingud allkirjastati. Sellega seoses viitab Diputación Baski omavalitsuse ja Habidite esitatud teabele.

(51)

Seoses Habidite maalepingust tuleneva tagasimaksekohustusega ja eelkõige Habidite väitega, et tema tõlgenduse kohaselt hõlmab tema tagasimaksekohustus maaostu ja kohandamisega seotud finantseerimiskulusid, viitab Diputación maalepingu tegelikule sõnastusele. Maalepingu artikli 1 punkt vi kõlab järgmiselt: „Hind, mida [Habidite] peab maksma, võrdub tegelike kuludega, mida BIZKAILUR S.A. […] kannab […] kirjeldatud maa ostmisel”.

(52)

Lõppkokkuvõttes ei olnud Habidite ja AFERi kontsern kui sellised Diputaciónile kättesaadava teabe kohaselt kahe teatatud lepingu sõlmimise ajal raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi suuniste punktides 9, 10 ja 11 osutatud tähenduses raskustes ettevõtted.

(53)

Baski omavalitsus omakorda edastas teabe 30. detsembril 2008 Habiditele 6 miljoni euro summas antud riigiabi kohta, sealhulgas rahastamiskõlblikud kulud, mida võeti arvesse käesoleva abi andmisel. Rahastamiskõlblike kulude liigid esitatakse tabelis allpool:

(54)

Abi ei ole välja makstud. Vastavalt aastateks 2007–2013 kavandatud ühenduse regionaalabi suuniste (29) punktile 65 esitasid Hispaania ametiasutused 19. veebruaril 2009 komisjonile teabelehe abi kohta, mis on heakskiidetud regionaalabi kava kohaselt antud suurtele investeerimisprojektidele, millest ei ole vaja teatada (30).

(55)

Käesolevas otsuses ei käsitleta a) Diputacióni ja Habidite vahel 15. detsembril 2006 sõlmitud koolitusabilepingut ega b) riigiabi summas 6 miljonit eurot, mille Baskimaa omavalitsus andis Habidite kontsernile 30. detsembril 2008 põhjendustes 56–59 esitatud põhjustel.

(56)

Diputacióni ja Habidite vahel teatatud lepingutega samal kuupäeval sõlmitud koolituslepinguga seoses (vt põhjendused (39) ja (49)) märgib komisjon, et Hispaania ametiasutused ei teatanud nimetatud meetmest ja menetluse algatamise otsuses seda ei käsitletud. Vastavalt väljakujunenud tavadele (31) loetakse riigiabi antuks hetkel, kui selle väljamaksmiseks on olemas õiguslikult siduv tingimusteta kohustus. Koolitusabilepingu artiklis 10 (vt põhjendus (49)) kehtestatakse tingimus, et koolitusabi makstakse ainult juhul, kui on järgitud asjaomaseid õigusakte, sealhulgas liidu riigiabi eeskirju. Sellest tulenevalt ei saa väita, et lepingu sõlmimise hetkel ei kehtinud lepingus kehtestatud koolitusabi väljamaksmise kohustuse suhtes tingimusi. Lisaks kinnitasid Hispaania ametiasutused, et käesoleva lepinguga ettenähtud koolitusabi ei makstud välja. Kuna Habidite projekt Alonsotegis ei saanud teoks, ei ole abi väljamaksmine igal juhul tõenäoline ka tulevikus.

(57)

Samuti ei käsitleta otsuses regionaalabi summas 6 miljonit eurot, mille Baskimaa omavalitsus andis 30. detsembril 2008 Habiditele (vt põhjendused (40) ja (50)). Siiski tuleks märkida, et nii mõlemad käesolevas otsuses käsitletud teatatud lepingud kui ka 2008. antud regionaalabi viitavad samale investeerimisprojektile, st Habidite moodulite tehase ehitamisele Alonsotegis. Seda väidet Baskimaa omavalitsus ja Diputación eraldi ei vaidlustanud (vt põhjendus (50)).

(58)

Vastavalt aastateks 2007–2013 kavandatud ühenduse regionaalabi suuniste (32) punktile 66 peavad Hispaania ametiasutused tagama 2008. aastal antud regionaalabi suhtes kehtivate abi kumuleerumise sätete täitmise.

(59)

Lisaks tuleb meenutada, et Diputacióni esitatud teabe kohaselt (vt põhjendus (30)) tehti selle investeerimisprojekti jaoks vajaliku maa ostuga algust mais 2007 ja kuni aprillini 2008 osteti selleks üksteise järel mitu maatükki. Seega alustati projekti kallal tööd juba mais 2007. Vastavalt aastateks 2007–2013 kavandatud ühenduse regionaalabi suuniste (33) punktile 38 võib selleks, et tagada regionaalabi stimuleeriv toime investeeringule, abi anda ainult nende abikavade korral, mille puhul abisaaja on esitanud abitaotluse ja pädevad asutused on seejärel kirjalikult kinnitanud enne projekti kallal töö alustamist, et see vastab põhimõtteliselt abikavaga kehtestatud abikõlblikkuse tingimustele.

(60)

Enne abi olemasolu ja selle aluslepinguga kokkusobivuse hindamist peab komisjon määratlema sel hetkel kohaldatavad riigiabi eeskirjad.

(61)

Maa- ja eluruumide leping allkirjastati 15. detsembril 2006, kuid komisjonile esitati need läbivaatamiseks alles aprillis 2009. Nagu juba osutatud eespool põhjenduses (56), loetakse vastavalt väljakujunenud tavale (34) riigiabi antuks hetkel, kui selle väljamaksmiseks on olemas õiguslikult siduv tingimusteta kohustus. Nende kahe teatatud lepingu puhul tekkis selline õiguslikult siduv tingimusteta kohustus 15. detsembril 2006, kui Diputación ja BIZKAILUR allkirjastasid nimetatud kaks teatatud lepingut. Nende kahe lepinguga seotud abi on seetõttu ebaseaduslik, kuna see anti aluslepingu artikli 108 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustust rikkudes.

(62)

Vastavalt CELF/SIDE kohtupraktikale (35) ei tühista teatamiskohustust või rakendamiskeeldu rikkudes antud abi ebaseaduslikkust ei järgnev teatamine ega kõlblikkuse kinnitamine. Nagu on näidatud komisjoni teatises kohaldatavate eeskirjade kindlaksmääramise kohta õigusvastase riigiabi hindamiseks (36), kohaldati õigusvastase riigiabi suhtes eeskirju, mis kehtisid abi andmise ajal – praegusel juhul 15. detsembril 2006. Nimetatud põhimõtteid kinnitatakse ka aastateks 2007–2013 kavandatud ühenduse regionaalabi suuniste punktides 63 ja 105 (37). Seepärast tugineb komisjon nii abi olemasolu kui ka kokkusobivuse hindamisel riigiabi eeskirjadele, mis kehtisid kahe teatatud lepingu allkirjastamise ajal 15. detsembril 2006.

(63)

Et teha kindlaks, kas uuritavad meetmed hõlmavad riigiabi, peab komisjon hindama, kas need vastavad aluslepingu artikli 107 lõikes 1 osutatud kumulatiivsuse tingimustele. Kõnealuses sättes määratletakse, et „kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.” Neid kumulatiivsuse kriteeriume mõlemas teatatud lepingus uuritakse põhjendustes 64–107 allpool.

(64)

Üks kriteeriume, mille põhjal määratakse, kas konkreetne meede hõlmab riigiabi aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, on riigi vahendite kasutamine kas riigi vahendite väljamaksmise või riigi saamatajäänud tulu näol. Lisaks võib kehtiva kohtupraktika kohaselt (38) lugeda riigi vahenditeks ka avaliku ja erasektori ettevõtete vahendeid, mis kuuluvad kas otse või kaudselt avaliku sektori asutuste kontrolli alla, selles mõttes, et need jäävad riigi kontrolli alla ja seega on kättesaadavad pädevatele avaliku sektori asutustele. Sellega seoses märgib komisjon põhjendustes (65) ja (66) järgmist.

(65)

Esiteks sõlmisid Diputación ja BIZKAILUR maalepingu ühiselt. Leping sisaldab mitut selget viidet, et lepingu raames tegutses BIZKAILUR Diputacióni käepikendusena. Diputacióni ja BIZKAILURi nimel kirjutas maalepingule alla Diputacióni esimees (Diputado General). Maalepingu preambuli punktis 2 on sätestatud, et Diputacióni kui BIZKAILURi 100 % omaniku riikliku poliitika eesmärgid hõlmavad uute ja innovatiivsete investeerimisprojektide edendamist, töökohtade loomist ja Biskaia provintsi kodanike juurdepääsu parandamist sotsiaaleluruumidele. Maalepingu preambuli punktis 5 on sätestatud, et leping on mõeldud preambuli punktis 2 osutatud majandus- ja sotsiaalpoliitika eesmärkide saavutamiseks kas otse või riigiettevõtete nagu näiteks BIZKAILUR kaudu.

(66)

Teiseks olid vahendid, mida BIZKAILUR sai kasutada oma kohustuste täitmiseks (osta Alonsotegis Habidite tehase ehitamiseks maad ja kohandada see tööstuslikuks kasutuseks), Diputacióni kontrolli all. Alates 1999. aastast oli BIZKAILUR kuulunud 100 % Diputaciónile ja olnud tema kontrolli all (39). Olemas on järgmised Stardust Marine'i kohtumääruses (40) määratletud „iseloomulikud” ja „struktuurilised” näitajad, mis osutavad, kas BIZKAILURi tegevust maalepingu raames võib seostada riigiga:

(67)

Pidades silmas põhjendustes (65) ja (66) esitatud näitajaid, leitakse, et maalepingu puhul on riigi vahendite ja riigiga seostatavuse kriteerium kinnitust leidnud.

(68)

Komisjon uuris selle maa eest tasumise tingimusi, mille Diputación ja BIZKAILUR pidid Alonsotegis maalepingu teise osa artikli 1 punktide vi ja vii kohaselt Habidite projekti jaoks eraldama (vt ka põhjendus (20) eespool), ning järeldab selle alusel põhjendustes (69)–(83) järgmist.

(69)

Maalepingu teise osa artikli 1 punkti vi kohaselt võrdus hind, mida Habidite pidi maksma BIZKAILURi ostetud ja tööstuslikuks kasutamiseks kohandatud maa eest, „tegelike kuludega, mida BIZKAILUR […] kannab […] maa ostmisel”. Habidite väitis (vt põhjendus (46)), et tema arvates peab see hõlmama ka finantseerimiskulusid. Sellise tõlgendusega ei saa siiski nõustuda. Viide „tegelikele kuludele, mida kantakse maa ostmisel” on piisavalt selge ega nõua edasist tõlgendamist: see hõlmab ainult hinda, mille BIZKAILUR maa ostmisel tegelikult tasus.

(70)

Seega tuleb järeldada, et esiteks välistab selline sõnastus selgelt tegelikud kulud, mida BIZKAILUR kandis maa tööstuslikuks kasutamiseks kohandamise eest.

(71)

Teiseks nähti maalepingu teise osa artikli 1 punktiga vii ette tagasimaksetingimused, st nelja-aastane ajapikendus koos sellele järgneva nelja aastase tagasimaksega, millest igaüks vastab 25 %-le BIZKAILURi poolt tegelikult tasutud maa ostuhinnast, on tegelikult samaväärsed intressivaba laenuga. Maalepingu artikli 1 punkti vii sõnastust ei saa tõlgendada nii, nagu see hõlmaks ka samaväärse laenu finantseerimiskulusid, st intressi, mida turul tegutsev võlausaldaja oleks Habidite käest sarnase laenu eest nõudnud. On igati põhjust kahelda, kas BIZKAILURiga sarnases olukorras olev eraettevõtja oleks nõustunud loobuma Habiditelt maa kohandamise kulude väljanõudmisest ning oleks lisaks nõustunud nelja-aastase ajapikendusega maa ostuhinna tasumisel ning täieliku tasumisega seitsme aasta jooksul maa omandiõiguse Habiditele üleandmisest arvates, nõudmata selle finantseeringu eest intressi.

(72)

Võttes arvesse põhjendustes (69)–(71) esitatud teavet, tuleb tõdeda, et Habidite oleks saanud maalepingust eelise, mis ei oleks olnud võimalik tavalistel turutingimustel. Eelis hõlmab kahte järgmist komponenti:

(73)

Esimene komponent, st maa ostuhinna tagasimakselt saamata jäänud intress oleks komisjoni hinnangul ulatunud netoekvivalendini 13,21 % ostuhinnast, mis BIZKAILUR tasus. Netoekvivalenti arvutati põhjendustes (74)–(77) esitatud viisil.

(74)

Esimeses etapis selgitati Hispaanias 2006. aasta detsembris kehtinud viitemäära alusel välja sarnase laenu suhtes kohaldatav intressimäär, mis oli komisjoni viitemäärade teatise kohaselt 4,36 % (41).

(75)

Teises etapis ei ole komisjoni 1997. aasta teatise viite- ja diskontomäärade kehtestamise meetodi kohta (42) (edaspidi komisjoni 1997. aasta teatis; kehtis maalepingu sõlmimise ajal) kohaselt vaja kõnealusele viitemäärale Habidite krediidiriskiprofiili kajastamiseks midagi lisada. Vastavalt komisjoni 1997. aasta teatisele kajastasid viitemäärad eri liikmesriikides keskmise ja pika tähtajaga (viie- kuni kümneaastaste) hariliku tagatisega laenude suhtes kohaldatavat keskmist intressimäära. Kõnealust üldpõhimõtet komisjoni määrusega (EÜ) nr 794/2004 oluliselt ei muudetud (43). Kuivõrd Habidite ja AFERi kontserni krediidiriskireitingu kohta tollal otsest teavet ei olnud, võib komisjoni arvamuse kohaselt eeldada, et sel ajal oli Habidite harilike tagatistega tavaline ettevõte. Tõepoolest nõustusid nii Diputación kui ka Habidite, et Habidite ja AFERi kontsern ei olnud sel ajal raskustes ettevõtted raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi suuniste punktide 9, 10 ja 11 tähenduses (vt põhjendus (52) eespool).

(76)

Kolmandas etapis kohandati nimetatud tagasimaksega seotud abi brutoekvivalenti, et võtta arvesse ettevõtte tulumaksu, mida saaja oleks pidanud tasuma ja mis oli sel ajal Hispaanias 35 %.

(77)

Põhjendustes (74)–(76) toodud elementide alusel on sooduslaenu netoekvivalent esitatud allpool olevas tabelis:

(78)

Samuti märgib komisjon, et lepinguosalised vaidlevad projekti jaoks maa omandamise tegeliku kulu üle, mille põhjal tuleks abi summa määratlemiseks netoekvivalenti kohaldada. Nagu osutatud eespool põhjenduses (30), väidab Diputación, et kuni 2009. aasta septembrini oli BIZKAILUR tasunud 4,7 miljonit eurot, et osta 205 000 m2 maad ning tema hinnangul oli ülejäänud projekti jaoks vajaliku 95 000 m2 maa ostmiseks vaja veel 2,6 miljonit eurot. Habidite seevastu väidab, et BIZKAILURil ei olnud selle projekti jaoks vaja nii suurt maatükki osta, sest maalepingus sätestati kokku ainult 101 403 m2 maa ostmine (vt põhjendus (47) eespool).

(79)

Vaidlusega seoses märgib komisjon esiteks, et maalepingu artikli 1 punkti ii konkreetse sõnastuse kohaselt oleks projekti jaoks mõeldud maa-ala pidanud olema kokku vähemalt 101 403 m2. Teiseks ei saa komisjon osaliste poolt ametliku uurimismenetluse käigus esitatud teabe põhjal selles küsimuses selget seisukohta võtta. Kuna aga maalepingus sätestatud abi ei ole välja makstud ning puudub vajadus seda tagasi nõuda, võib küsimuse, millise hinna täpselt oleks Habidite pidanud maa ostmise eest tagastama, jätta lahtiseks. Nimetatud otsuse tähenduses piisab sellest, kui tuvastada maalepingus sätestatud tagasimaksetingimustes sisalduv abi tunnus.

(80)

Abi komponendiks on seega 13,21 % Habidite jaoks vajaliku maa ostuhinnast, mis tuli tasuda BIZKAILURile vastavalt maalepingu teise osa artikli 1 punktile ii. Sel viisil määratletud summa vastab BIZKAILURil saamata jäänud intressile, mida ettevõtja oleks nõudnud seitsmeaastase laenu eest nelja-aastase ajapikenduse ja nelja võrdse aastase osamaksega (igaüks neist 25 % tasutavast summast). See abi komponent arvutatakse tegelike kulude alusel, mida BIZKAILUR oleks pidanud maalepingu teise osa artikli 1 punktis ii sätestatud maa ostmisel kandma.

(81)

Sarnaseid kaalutlusi tuleb rakendada maalepingus sätestatud teise abi komponendi, st maa tööstuslikuks kasutamiseks kohandamise kulude suhtes, mida maalepingu kohaselt ei tulnud BIZKAILURile tagasi maksta (selle kohta vt põhjendused (69) ja (70)). Siinkohal lähevad osaliste arvamused summade osas taas kord lahku. Diputacióni sõnul ulatusid märtsis 2009 nimetatud kulud hinnanguliselt 28,5 miljoni euroni (vt põhjendus (30)). Habidite aga leiab, et hinnang on ülepaisutatud (vt põhjendus (47)): osaliselt seetõttu, et BIZKAILUR ostis rohkem maad kui maalepingu kohaselt projekti jaoks vaja, ja osaliselt seetõttu, et ta on kasutanud osa projekti jaoks juba ostetud maast muul otstarbel, nt prügi ladustamiseks.

(82)

Taas kord, arvestades et abi ei ole välja makstud ja et seda ei ole vaja tagastada, piisab käesoleva otsuse kontekstis nimetatud abikomponendi määratlemisest maalepingus: see hõlmab kogukulusid, mis BIZKAILUR oleks pidanud tasuma maatüki kohandamise eest tööstuslikuks kasutuseks vastavalt maalepingu teise osa artikli 1 punkti iii tingimustele – kulusid, mida Habidite ei pea lepingu teise osa artikli 1 punkti vi sõnastuse kohaselt BIZKAILURile tasuma.

(83)

Samuti teeb komisjon järelduse, et põhjendustes (68)–(77) tuvastatud eelist, mis hõlmab kaht põhjenduses (80) ja (82) kirjeldatud komponenti, tuleb pidada valikuliseks, kuna see oleks maalepingu alusel antud ühele konkreetsele kasusaajale, täpsemalt Habiditele ja AFERi kontsernile, kuhu Habidite kuulub.

(84)

Nagu põhjenduses (43) osutatud, väidab Habidite, et teatatud lepingutega ei moonutata konkurentsi järgmistel põhjustel: a) asjaomasel turul tegeldakse ainult „moodulmajade tootmise, müügi ja rentimisega” ning b) Habidite kokkupandavate moodulite ainulaadsete omaduste tõttu ei ole ettevõttel konkurente.

(85)

Komisjon ei saa Habidite esitatud argumentidega nõustuda. Isegi kui Habidite kokkupandavaid mooduleid saaks nende omaduste põhjal pidada ainulaadseks tooteks, tuleb praegusel juhul asjaomast tooteturgu määratleda laiemas tähenduses majade üldise ehitus- ja müügituruna, mis hõlmab nii vabaturul kui ka turu reguleeritud osas müüdavaid maju (sotsiaaleluruumid).

(86)

Nagu Habidite ise väidab, võib BIZKAILURile müüdavate majade hindu võrrelda vabaturul müüdavate majade või lõpuks täieliku või osalise sooduskava alusel müüdavate majade hindadega. See, et BIZKAILUR sõlmis osalise sooduskava alusel majade müümiseks lepinguid ka teiste ehitajatega peale Habidite, näitab, et teised ehitajad tõepoolest konkureerisid sel ajal Habiditega, et ehitada BIZKAILURile maju täieliku ja osalise sooduskava alusel müümiseks.

(87)

Pealegi näitas Habidite Baskimaa omavalitsusele oma 2008. aasta regionaalabitaotluse toetuseks esitatud äriplaanis (dateeritud novembris 2008, lk 10–12), et ta on konkureerinud tavaliste majade müüjatega mitmel Hispaania piirkondlikul turul, kus ta kavatses oma tooteid müüa (sealhulgas eelkõige Baskimaal, Navarras, Kantaabrias, La Riojas, Madridis ja Kataloonias, kuid vähemal määral ka teistes Hispaania autonoomsete piirkondades). Selle tulemusena kasvas tema üldine prognoositav turuosa Hispaanias (vabaturul, pluss sotsiaaleluruumide projektid) 0,4 %-lt 2011. aastal kuni 1 %-ni ajavahemikul 2012–2016. Näiteks 2011. aasta kohta prognoosis Habidite kogu Hispaania turul müüdavate majade koguarvuks umbes 320 000, millest 1 403 maja tootmisega 2011. aastal oleks ta saavutanud turuosa 0,4 %. Konkreetselt Baskimaa turul prognoosis Habidite 2011. aastaks turuosa 0,5 % ja alates 2014. aastast kuni 2,8 %, hinnates ajavahemikul 2011–2016 piirkonna aastaseks kogunõudluseks 8 000 maja.

(88)

Väljakujunenud kohtupraktika põhjal tuleb abi lugeda konkurentsi moonutavaks, kui see tugevdab abi saanud ettevõtte finantsseisundit nende konkurentide ees, kes abi ei saanud (44). Pidades silmas seda põhimõtet ja eespool esitatud kaalutlusi, tuleb teha järeldus, et Habiditele ja AFERi kontsernile maalepingu alusel antud abi oleks avaldanud konkurentsile moonutavat mõju, kuna see oleks võimaldanud Habiditel vähendada tavaliselt ettevõtte enda kanda jäävaid investeerimiskulusid ning saada selle tulemusena tegelike ja võimalike konkurentide ees konkurentsieelis.

(89)

Sarnaselt põhjendustes (84)–(87) osutatule, ei saa nõustuda Habidite väitega, et asjaomane geograafiline turg on kokkupandavate moodulite transpordikulu tõttu eeskätt moodulmajade puhul kohaliku või piirkondliku tähtsusega. Tänu Baskimaa geograafilisele lähedusele teistele liikmesriikidele ja merele ei oleks täiendavad transpordikulud tõenäoliselt Habidite võimalike konkurentide võitmisel selles autonoomses piirkonnas otsustavaks saanud. Vastupidi, transpordikulud ei oleks pruukinud osutuda Habidite jaoks takistuseks konkureerimisel majade ehitamiseks lähedal asuvatesse liikmesriikidesse.

(90)

Sama kohtupraktika kohaselt, millele viidati põhjenduses (88), on olukord selline, et kui riigiabi tugevdab ettevõtte finantsseisundit teiste liidusiseses kaubanduses konkureerijatega võrreldes, on abi konkurentsi kahjustanud. Abi võib olla selline, et see mõjutab liidusisest kaubandust isegi siis, kui abi saanud ettevõtja ise ei osale piiriüleses tegevuses (45).

(91)

Põhjendustes (89) ja (90) osutatud kaalutluste põhjal teeb komisjon järelduse, et maalepinguga seotud abi oleks liikmesriikide vahelist kaubandust tõenäoliselt mõjutanud.

(92)

Põhjendustes (64)–(67), (84)–(88) ja (89)–(90) esitatud kaalutlused, mis käsitlevad riigi vahendite kasutamist ja riigiga seostatavuse kriteeriumi, konkurentsi moonutamist ja liidusisese kaubanduse moonutamise määratlust, kehtivad mutatis mutandis ka eluruumide lepingu puhul. Järelikult käsitletakse põhjendustes (93)–(96) ainult valikulise eelise kriteeriumi.

(93)

Nagu põhjenduses (45) selgitatud, väidab Habidite, et eluruumide lepinguga ei antud talle eelist, kuna tegelikult jäid hinnad, mida BIZKAILUR pidi maksma 1 500 eluruumi eest, mis Habidite pidi kõnealuse lepingu alusel ehitama, allapoole turu taset.

(94)

Nimelt väidab Habidite kõigepealt, et 1 500 eluruumi, mille Habidite pidi lepingu kohaselt üle andma, oleks BIZKAILUR ära müünud osalise sooduskava alusel (viviendas tasadas) kõrgeima võimaliku hinna eest, mis vastavalt kehtivale piirkonnaseadusele oli Baskimaa omavalitsuse 1. augusti 2004. aasta korraldusega kehtestatud 1,7-kordne hind, mida seejärel tuli Hispaania statistikaameti määratud tarbijahinnaindeksi alusel korrigeerida (selle kohta vt põhjendused (17) ja (18)). Keskmine hind, mida BIZKAILUR võinuks seega 1 500 eluruumi eest saada, oli 2 010,19 eurot/m2, mis jääb allapoole Biskaia provintsis 2007. aastal vabaturul müüdud eluruumide keskmist hinda 2 921,9 eurot/m2. Lisaks oleks Habidite saanud endale ainult 83 % ja vastavalt 83,30 % (750 eluruumi eest pindalaga alla 75 m2) hinnast 2 010,19 eurot/m2, mille BIZKAILUR ise sai eluruumide müügist osalise sooduskava alusel.

(95)

Teiseks väidab Habidite, et hind, mida ta oleks BIZKAILURilt eluruumide lepingu alusel 1 500 eluruumi eest saanud, oli võrreldav hindadega, mida said teised ehitusettevõtted, kes olid sõlminud kõnealusel perioodil BIZKAILURi omaga sarnaseid lepinguid (näited on esitatud põhjenduses (45)).

(96)

Lõpuks väitis Habidite samuti, et vastavalt seadusandlikule dekreedile 78/1986 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ (ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta) (46) artiklile 31 võib selliseid lepinguid sõlmida ka otse, st ilma riigihanketa, kui see on põhjendatud projekti tehnilise laadiga või ainuõiguste kaitsega.

(97)

Olles hinnanud Habidite esitatud teavet ja argumente, esitab komisjon põhjendustes (98)-(107) järgmised tähelepanekud.

(98)

Esiteks tuleb märkida, et teave keskmiste hindade kohta, mida saavad teised BIZKAILURi omaga sarnaseid lepinguid sõlminud ehitusettevõtted, tugineb ainult ajakirjanduses avaldatud andmetel. Komisjon ei saanud Diputaciónilt selle küsimuse kohta otsest teavet – näiteks koopiatena sarnastest lepingutest, mida BIZKAILUR on sõlminud teiste ehitusettevõtetega. Igatahes viitavad nii Habidite kui ka Diputacióni hinnaprognoosid aastatele 2006 ja 2007, samal ajal kui eluruumide lepingu artikli A punkti c ja Habidite 2009. aastal avalikustatud äriplaani kohaselt oleks kõnealused 1 500 eluruumi BIZKAILURile üle antud ajavahemikul 2009–2011.

(99)

Isegi kui on tõsi, et hind, mida Habidite pidi kõnealuse lepingu kohaselt BIZKAILURilt nende 1 500 eluruumi eest saama, oli võrreldav hinnaga, mida said BIZKAILURilt sarnaste lepingute alusel teised ehitusettevõtted, ning jäi igal juhul alla selliste eluruumide vabaturul kehtivale hinnale, ei piisa sellest argumendist komisjoni järelduseks, et Habidite ei saanud kõnealuse lepinguga eelist. Samuti nagu märgitud menetluse algatamise otsuses (47), hõlmab eelis, mida Habidite lepingust sai, peamiselt asjaolu, et leping tagas tema esimese toodangu olulise osa müügi, vähendades sellega märkimisväärselt uue investeerimisprojektiga seostatavaid riske, mis on määratluse kohaselt uue toote tootmise käivitamisel (nagu olid Habidite moodulid) isegi suuremad.

(100)

On üldteada, et sel ajal valitses Hispaania ehitusturul ja valitseb praegugi väga tihe konkurents. See, et BIZKAILUR sõlmis Habiditega lepingu 1 500 eluruumi kohta, peab andma Habiditele tema konkurentidega võrreldes olulise eelise, isegi kui võtta arvesse ainult nõudlust täieliku ja osalise sooduskava alusel müüdavate majade ehitamise järele.

(101)

Asjaolu, et – nagu märkis Diputación – omavalitsuse kava (vt põhjendus (19)) kohaselt pidi BIZKAILUR ehitama kokku 3 000 täieliku sooduskava alusel ajavahemikul 2004-2007 müüdavat eluruumi, näitab kujukalt, et eluruumide arv, mis Habiditelt lepingu alusel telliti, ei olnud tähtsusetu. On tõsi, et omavalitsuse kava hõlmab ajavahemikku 2004–2007, samal ajal kui need 1 500 eluruumi, mis BIZKAILUR Habiditelt lepingu alusel tellis, pidi üle antama ajavahemikul 2009–2011 (vastavalt ettevõtte äriplaani 2009. aastal avaldatud versioonile). Sellegipoolest iseloomustab see eluruumide koguarvu, mis BIZKAILUR kavatses eluruumide lepingu sõlmimise ajal täieliku sooduskava alusel maha müüa.

(102)

Seda asjaolu tuleb hinnata, võttes arvesse osakaalu, mille Diputacióni ja BIZKAILURi lepingus sisalduvad eluruumid moodustavad Habidite prognoositavast kogutoodangust asjaomasel perioodil. 2009. aastal avaldatud äriplaanis hindas Habidite, et 2009. aastal ostab kõik tema toodetud 433 eluruumi ainuisikuliselt ära BIZKAILUR. 2010. aastal oleks BIZKAILUR ostnud 670 eluruumi, kusjuures Habidite kogutoodang oleks olnud 1 113 eluruumi. 2011. aastal oleks BIZKAILUR ostnud 342 eluruumi, kusjuures Habidite kogutoodang oleks olnud 3 151 eluruumi. See näitab, et eluruumide lepingu sõlmimise ajal prognoosis Habidite ise, et Diputación ja BIZKAILUR ostavad Habidite Alonsotegi tehase kahe esimese tegevusaasta (2009 ja 2010) toodangust ära olulise osa. See kinnitab järeldust, et eluruumide lepinguga vähendati märkimisväärselt uue investeerimisprojekti, eelkõige uue toote (Habidite moodulite) turuletoomisega seotud riske.

(103)

Teine näitaja, mis viitab, et nimetatud lepingu kaudu oleks Habidite vabanenud suuresti oma toote turul müümisega seotud riskist, tuleneb Habidite enda äriplaanist (dateeritud novembris 2008), mille ta esitas 2008. aasta regionaalabi saamiseks. Äriplaanis hindas Habidite kogu Baskimaal reguleeritud turul müüdavate eluruumide kogunõudluseks aastatel 2011–2016 umbkaudu 8 000 eluruumi aastas. Samas äriplaanis mainitakse, et Habidite kavatses toodangut müüa nii Baskimaal kui ka teistes Hispaania piirkondades eelkõige turu reguleeritud osas (sotsiaaleluruumid). Täpsemalt prognoosis Habidite 2011. aastal, et samal aastal ühtekokku toodetud 1 403 eluruumist müüb ta Hispaania reguleeritud turul kokku 289 eluruumi. See näitab, et pärast eluruumide lepingu lõppu (kuna 1 500 Diputacióni ja BIZKAILURi tellitud eluruumi tuli üle anda hiljemalt maiks 2011) oli nende majade osakaal, mida Habidite lootis reguleeritud turul müüa oma aastatoodangust, st 289 eluruumi ühtekokku toodetud 1 403 eluruumist, palju madalam kui sama näitaja Habidite tehase esimese kolme tegevusaasta jooksul Alonsotegis, mille suhtes kehtis eluruumide leping.

(104)

Teine oluline aspekt on tegelik nõudlus sotsiaaleluruumide järele Biskaia provintsis, mida BIZKAILUR rahuldas eluruumide lepingu kaudu. Diputación ega Habidite kumbki ei esitanud konkreetseid tõendeid tegeliku nõudluse kohta sotsiaaleluruumide järele, mida BIZKAILUR Habiditega antud tingimustel sõlmitud eluruumide lepingu kaudu rahuldas. Nagu juba põhjenduses (98) mainitud, tuli 1 500 kõnealuse lepinguga ettenähtud maja üle anda ajavahemikul 2009–2011. Veelgi enam, Diputación ei lükanud ümber väidet, et leping on sõlmitud üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamiseks (sotsiaaleluruumide pakkumiseks). Samuti tuleb märkida, et eluruumide lepingut ei sõlmitud riigihanke tulemusena – isegi kui Habidite enda viidete põhjal BIZKAILURi ja teiste ehitusettevõtetega sõlmitud sarnastele lepingutele tundub, et BIZKAILUR oleks pidanud lepingu sõlmimiseks sellise hanke korraldama.

(105)

Sellest seisukohast ei saa nõustuda Habidite väitega (vt põhjendus (96)), et kõnealuse lepingu eriline tehniline laad võimaldas lepingu sõlmida otse, ilma riigihanketa. Esiteks ei käsitleta Habidite viidatud sätetes selliseid juhtumeid nagu praegune, mille puhul projekti eriline laad seisnes uue toote turuletoomises. Eluruumide lepingu ese oli eluruumide ostmine, et müüa need seejärel osalise sooduskava alusel ebasoodsas olukorras olevatele kodanikele. Selliste eluruumide ehitamiseks kasutatav tehnoloogia ei ole oluline ning kokkupandavatest moodulitest ehitatavad hooned konkureerisid otseselt traditsioonilistel meetoditel ehitatud hoonetega. Teiseks väljendas Baskimaa kontrollikoda (Tribunal Vasco de Cuentas Públicas) 2009. aasta jaanuari aruandes (48) kahtlusi maa- ja eluruumide lepingu õiguspärasuse suhtes, juhtides tähelepanu riigihankelepingutele, mis on sõlmitud läbipaistvuse ja pakkumismenetluste põhimõtet rikkudes.

(106)

P&O Ferriese kohtuasja (49) kohaselt ei piisa ainuüksi asjaolust, et avaliku sektori asutus ostab kaupu turuhinnaga, tegemaks järeldust, et tehing on sõlmitud tavapärastel tingimustel, kui riigil ei olnud nende kaupade järele tegelikku vajadust, eriti kui selliseid kaupu käsitlev leping on sõlmitud ilma riigihanketa. Praegusel juhul näitab teabe puudumine selle kohta, kas oli olemas tegelik vajadus, et BIZKAILUR müüks 1 500 lepingu alusel ehitatud eluruumi ajavahemikul 2009–2011 osalise sooduskava alusel, koos riigihanke puudumisega, et tehingut ei sõlmitud turutingimustel.

(107)

Pidades silmas põhjendustes (97)–(106) sätestatud kaalutlusi, teeb komisjon järelduse, et eluruumide lepingut ei saa lugeda tavapäraseks turutehinguks. Vastupidi, leping annab Habiditele ja AFERI kontsernile eelise, vabastades nad riskist, et neil on vaja müüa oma toodangut turutingimustel, konkureerides otseselt teiste ehitajatega. Abi elementi määratletakse siin kasumina, mille Habidite oleks saanud 1 500 eluruumi müümisest Diputaciónile ja BIZKAILURile eluruumide lepingu alusel: täpsemalt selle hinna, mida BIZKAILUR oleks saanud 1 500 eluruumi müügist eluruumide lepingu artikli A punktis e sätestatud hinnatingimustel, ja Habidite poolt nende 1 500 eluruumi tootmiseks kulutatud summade vahena. Eelis on valikuline, sest eluruumide lepingu alusel anti see konkreetselt Habiditele ja AFERi kontsernile.

(108)

Põhjenduste (64)–(90) ja (92)–(106) alusel ning ilma et see piiraks edasisi järeldusi kokkusobivuse kohta ELi riigihankeõigusega, tuleb teha järeldus, et nii maa- kui ka eluruumide leping hõlmavad riigiabi aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(109)

Maalepingu puhul hõlmas riigiabi kaht komponenti:

(110)

Eluruumide lepingu puhul hõlmab abi kasumit, mida Habidite oleks saanud 1 500 eluruumi müügist kõnealuse lepingu kohaselt, täpsemalt eluruumide lepingu artikli A punktis e sätestatud 1 500 eluruumi hinna ning Habidite poolt nende 1 500 eluruumi tootmiseks kulutatud summade vahet.

(111)

2. detsembri 2009. aasta menetluse algatamise otsuses väljendas komisjon kahtlusi maa- ja eluruumide lepingus osutatud abi kokkusobivuse kohta aluslepinguga vastavalt hindamise ajal kehtinud asjaomastele eeskirjadele, viidates eelkõige algsele ajutisele raamistikule (50), raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi suunistele, ühenduse regionaalabi suunistele aastateks 2007–2013 (51) ja 2008. aasta üldise grupierandi määrusele (52).

(112)

Kuid nagu on osutatud põhjendustes (60)–(62), oli 15. detsembril 2006 maa- ja eluruumide lepingu kaudu antud abi ebaseaduslik (st antud enne komisjonile teatamist). Seepärast tuleb hinnata selle kokkusobivust riigiabi andmise ajal kehtinud riigiabieeskirjade alusel.

(113)

Kõnealusest ajalisest perspektiivist lähtudes ei ole võimalik maa- ja eluruumide lepingu põhjal antud abi analüüsida kriisiga seoses kehtivate erieeskirjade alusel, mis võeti vastu ja hakkasid kehtima hiljem.

(114)

Samuti ei saanud Diputacióni sõnul lugeda Habiditet ja AFERi kontserni 15. detsembril 2006 raskustes olevateks ettevõteteks raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi 2004. aasta suuniste punktide 9, 10 ja 11 tähenduses. Seetõttu ei olnud nad maa- ja eluruumide lepingu sõlmimise ajal päästmis- ega ümberkorraldamisabikõlblikud.

(115)

Maa- ja eluruumide leping sõlmiti 15. detsembril 2006 uue investeerimisprojekti toetamiseks Alonsotegis, Gran Bilbao halduspiirkonnas (comarca) asuvas külas, mis sai sel ajal abi vastavalt aluslepingu artikli 107 lõike 3 punktile c (53). Seepärast tuleb uurida, kas maa- ja eluruumide lepingu alusel antud abi võis olla aluslepinguga kokkusobiv vastavalt regionaalabi suhtes 15. detsembril 2006 kehtinud eeskirjadele, täpsemalt 1998. aasta regionaalabi suunistele (54) (edaspidi „1998. aasta suunised”) ja mitut valdkonda hõlmava suurtele investeerimisprojektidele mõeldud regionaalabi raamprogrammile (55) (edaspidi 2002. aasta raamprogramm) ning aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c taustal.

(116)

Siseturuga kokkusobimiseks peab investeeringuteks ettenähtud regionaalabi vastama regionaalabi suhtes kohaldatavatele standardsetele kokkusobivuskriteeriumidele, mis maalepingu sõlmimise ajal 15. detsembril 2006 olid sätestatud 1998. aasta suunistes. Eelkõige pidi abi soodustama regionaalarengut ja toetama alginvesteeringute projekti, mille kallal alustati tööd alles pärast abisaaja abitaotluse esitamist (stimuleeriv mõju), abisaaja pidi investeerimisprojekti rahastama vähemalt 25 % ulatuses ning investeerimisprojekti tuli hallata abistatavas piirkonnas, kus see pidi asuma vähemalt viis aastat. Lisaks pidid abi andmisel arvessevõetavad rahastamiskõlblikud kulud piirduma teatavate kuludega ning abi ei tohtinud kombineerida muu abiga, nii et see oleks ületanud kehtivat regionaalabi ülemmäära.

(117)

1998. aasta suuniste punkti 2 kohaselt ei tohtinud ühele ettevõttele või ühele tegevusvaldkonnale kasu toovat sihtotstarbelist regionaalabi reeglina lugeda aluslepinguga kokkusobivaks, kuivõrd selle turgu moonutav mõju oleks põhimõtteliselt ületanud positiivset mõju regionaalarengule. Pealegi oli sihtotstarbeline abi ettevõtetele keelatud.

(118)

Habiditele maalepingu alusel antud abi puhul ei teatanud Hispaania ametiasutused, et see on antud heakskiidetud regionaalabi kava alusel. Abi oli pigem sihtotstarbeline meede, mis tõi kasu ainult Habiditele ja AFERi kontsernile ning kaudselt ehitussektorile.

(119)

Kuid 1998. aasta suuniste nimetatud punkti 2 alusel võib sellise sihtotstarbelise abi, mis toob kasu ühele ainsale sektorile ja ettevõttele, lugeda erandkorras aluslepinguga kokkusobivaks, kui on võimalik näidata, et see soodustab märkimisväärselt regionaalarengut, ületades moonutava mõju liidusisesele kaubandusele ja konkurentsile. Ehkki Hispaania ametiasutused ei ole selle aspekti kohta väiteid esitanud, uurib komisjon sellegipoolest tema valduses oleva teabe põhjal omal algatusel, kas sellise erandi tingimused on maalepinguga antud abi puhul täidetud.

(120)

Maaleping oli selgesti mõeldud uue investeerimisprojekti, st Habidite Alonsotegis asuva uue tehase toetamiseks. Sel ajal prognoositi, et projekti käigus luuakse 1 100 otsest uut töökohta abistatavas piirkonnas ja väga tõenäoliselt ka oluline hulk kaudseid töökohti samas piirkonnas. Kõnealust elementi kinnitab asjaolu, et sarnaselt maalepinguga oleks uus investeerimisprojekt aidanud saavutada ka regionaalpoliitika eesmärke, täpsemalt pakkuda Biskaia provintsi ebasoodsas olukorras olevatele kodanikele sotsiaaleluruume. Pealegi ei saanud maa- ja eluruumide lepingu sõlmimise ajal pidada ei Habiditet ega AFERi kontserni raskustes olevateks ettevõteteks raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi suuniste punktides 9, 10 ja 11 osutatud tähenduses (vt põhjendus (9)). Seepärast teeb komisjon järelduse, et 1998. aasta suuniste punkti 2 viimases lõigus sätestatud erandi tingimused on maalepingu puhul täidetud.

(121)

1998. aasta suuniste punkti 4.4 kohaselt hõlmab regionaalabi ainult abi, mis on ette nähtud alginvesteeringuteks, mida määratletakse investeeringuna põhikapitali seoses uue tootmisüksuse rajamise, olemasoleva tootmisüksuse laiendamise või tegevuse alustamisega olemasoleva tootmisüksuse toodete või tootmismenetluse põhjalikuks muutmiseks. Maalepingu alusel antud abi vastab nimetatud määratlusele, sest abi anti uue investeerimisprojekti alustamiseks Alonsotegis.

(122)

1998. aasta suuniste punkti 4.5 kohaselt peaks alginvesteeringuteks ettenähtud abi hõlmama ainult rahastamiskõlblikke investeerimiskulusid ja seega määratletakse regionaalabi maksimumsumma protsendina rahastamiskõlblikest investeerimiskuludest. 1998. aasta suuniste punktide 4.5 ja 4.6 kohaselt hõlmavad uue investeerimisprojekti „rahastamiskõlblikud kulud” maad, ehitisi ja masinaid/seadmeid, ning samuti teatavaid immateriaalsete investeeringute liike (patendid, litsentsid, oskusteave) suurettevõtete puhul kuni 25 %-ni normikohasest alusest.

(123)

Seepärast tuleks kõigepealt määrata Habidite Alonsotegi projekti rahastamiskõlblikud kulud 15. detsembri 2006. aasta seisuga.

(124)

Kuivõrd maalepinguga seotud abi ei antud eelneva abitaotluse alusel, ei esitanud abisaaja sel ajal regionaalabi puhul uue investeerimisprojekti rahastamiskõlblike kulude tuvastamiseks asjakohast teavet. Diputaciónile rahastamiskõlblike kuludega seoses kättesaadavat teavet näidati põhjenduses (12) järgmiselt:

(125)

Sel moel esitatud kululiike võib tõepoolest lugeda rahastamiskõlblikeks kuludeks 1998. aasta suuniste punkti 4.5 tähenduses. Pealegi kuna maalepinguga seotud abi oli otseselt seotud uue investeerimisprojekti jaoks mõeldud maa ostu ja tööstuslikuks kasutuseks kohandamisega, vastab see ka 1998. aasta suuniste punktist 4.5 tulenevale nõudele.

(126)

1998. aasta suuniste punkti 4.10 kohaselt peaks alginvesteeringuks ettenähtud abi puhul kehtima tingimus, et investeeringut ei võeta välja vähemalt viie aasta jooksul. Ehkki kõnealust tingimust ei ole Habidite suhtes maalepinguga seoses konkreetselt kehtestatud, tuleb siiski märkida, et sarnase koolitusabilepingu (kirjeldatud eespool põhjenduses (39)), mis sõlmiti samuti 15. detsembril 2006 ja seoses sama investeerimisprojektiga, oli Habidite kohustunud säilitama 1 100 töökohta vähemalt viie aasta jooksul. Seepärast järeldab komisjon, et 1998. aasta suuniste punkt 4.10 on samuti täidetud.

(127)

Et puudub teave Habidite Alonsotegis asuva tehase 1 100 töötaja hinnanguliste palgakulude kohta, ei saa komisjon anda sisulist hinnangut maalepingu alusel antud abi võimalikule kokkusobivusele 1998. aasta suuniste punktidega 4.11–4.17, mis käsitlevad töökohtade loomist. Ent kuna maalepingu alusel antav abi oli seotud maa ostuga, mis on rahastamiskõlblik kulu, ei ole 1998. aasta suuniste punktide 4.11–4.17 põhjal vaja hinnangut anda.

(128)

Enne maalepingu allkirjastamist ei olnud Habidite investeerimisprojekt saanud mingit muud investeerimisabi, mida tuleks 1998. aasta suuniste punkti 4.18 kohaselt kumulatiivse mõju hindamiseks arvesse võtta.

(129)

1998. aasta suuniste punktis 4.2 sedastatakse, et abikavades tuleb nõuda, et abitaotlus oleks esitatud enne investeerimisprojekti kallal töö alustamist. Nimetatud sätte eesmärk on tagada, et regionaalabi antakse ainult juhul, kui sellel on kontrollitav stimuleeriv mõju: kui konkreetse projekti kallal on tööd alustatud enne abi taotlemist, ei avaldaks seejärel antav regionaalabi ilmselgelt stimuleerivat mõju, mis tähendab, et projekt oleks arvatavasti ellu viidud ka abi puudumisel.

(130)

Sellega seoses tuleks kõigepealt märkida, et maaleping oli sihtotstarbeline meede ning mitte heakskiidetud kava alusel antav abi. Sellegipoolest on stimuleeriv mõju vastavalt aluslepingu artikli 107 lõike 3 punktile c üldine kokkusobivuskriteerium, mida tuleb maalepinguga seoses igal juhul kontrollida. Ehkki Diputación ei nõudnud meetme puhul stimuleerivat mõju, peaks komisjon siiski selle olulise kokkusobivustingimuse täitmist omal algatusel uurima.

(131)

Komisjon leiab, et stimuleeriva mõju tingimus on maalepinguga seotud abi puhul täidetud järgmistel põhjustel. Esiteks: kuigi abist ei teatatud enne selle andmise kuupäeva (15. detsember 2006), ei olnud projekti kallal enne abi andmist tööd alustatud. Tõepoolest, Diputacióni esitatud teabe kohaselt alustati projekti jaoks vajaliku maa ostu ettevalmistustega (mida võib lugeda töö alustamiseks investeerimisprojekti kallal) alles mais 2007, see tähendab pärast maalepingu allkirjastamist 15. detsembril 2006. Teiseks võib seda, et Habidite projekti ei viidud pärast maa- ja eluruumide lepingu peatamist ellu, pidada abi stimuleeriva mõju tõenduseks: abi puudumisel ei viidud projekti ellu.

(132)

Samuti nõuti 1998. aasta suuniste punktis 4.2, et abisaaja ise tasuks omaosaluse, mis moodustab vähemalt 25 % rahastamiskõlblikest kuludest ega sisalda riigiabi. Maalepinguga seotud abi puhul on kõnealune tingimus samuti ilmselgelt täidetud. Projekti rahastamiskõlblikud kulud, mille deklareeris Diputación, olid kokku 55 miljonit eurot; seepärast oleks Habidite pidanud omavahenditest rahastama vähemalt 25 % kõnealusest summast, st vähemalt 13,75 miljonit eurot. Komisjon leiab, et abi element maalepingus, nagu tuvastatud põhjenduses (109) eespool, ei võinud ületada 75 % rahastamiskõlblikest kuludest, st 41,25 miljonit eurot, isegi mitte sel juhul, kui abi kogusummat oleks märkimisväärselt suurendatud, nõustudes sellega, et abi koosneb 28,2 miljonist eurost maa tööstuslikuks kasutuseks kohandamise tegelikest kuludest, pluss 0,98 miljonist eurost (st 13,41 %-st maa eest tasutud ostuhinnast kogusummast 7,3 miljonit eurot vastavalt Diputacióni hinnangule).

(133)

Võttes arvesse põhjendustes (116)–(132) esitatud kaalutlusi, teeb komisjon järelduse, et maalepinguga seotud abi vastas 1998. aasta suuniste kokkusobivustingimustele.

(134)

Põhjendustes (12) ja (124) esitatud teave rahastamiskõlblike investeerimiskulude kohta näitab samuti, et detsembris 2006 oli Habidite investeerimisprojekt suur investeerimisprojekt 2002. aasta raamprogrammi tähenduses – kõnealuse projekti rahastamiskõlblikud kogukulud ületasid 50 miljonit eurot. Seepärast tuleb maalepinguga seotud abi kokkusobivust uurida ka sellest seisukohast, kas see vastab 2002. aasta raamistiku tingimustele.

(135)

Abi suurim osatähtsus Grand Bilbao halduspiirkonnas (comarca) detsembris 2006 netoekvivalendina väljendatuna oli 20 %. 2002. aasta raamistiku punkti 21 kohaselt ja võttes arvesse Habidite projekti rahastamiskõlblikke kulutusi 2006. aasta seisuga vastavalt põhjenduses (12) osutatule, oleks kõnealuse projekti puhul lubatava abi suurimat osatähtsust tulnud vähendada järgmiselt:

(136)

Selle tulemusena oleks maalepinguga seotud abi olnud kokkusobiv üksnes kogusummani 10,5 miljonit eurot ning ei oleks olnud kokkusobiv osas, mis ületab 10,5 miljonit eurot. Tõepoolest, nagu näidatud põhjendustes (78)–(82) ja (109), ei ole võimalik maalepinguga seotud abi summat täpselt tuvastada, sest on vaieldav, milliseid tegelikke kulusid oleks BIZKAILUR pidanud kandma, et täita oma lepingulist kohustust osta ja kohandada tööstuslikuks kasutamiseks Alonsotegis Habidite tehase jaoks maatükk – vaidlus, mille puhul komisjon ei saa lõplikku informeeritud seisukohta võtta.

(137)

Abi esimene element oleks kujutanud endast 13,21 % tegelikest kuludest, mida BIZKAILUR kandis maa ostuks. Diputación väidab, et nimetatud tegelikud kulud oleksid ulatunud kokku 7,3 miljoni euroni, kuid Habidite leiab, et see on ülepakutud hinnang. Samuti märgitakse, et vastavalt Diputacióni enda esitatud teabele (vt põhjendus (12)) oli maa prognoositav ostuhind ühel hetkel 4,8 miljonit eurot. Kokkuvõttes oli 2008. aasta novembrikuu prognoosi kohaselt maa ostuhind 5,5 miljonit eurot, nagu näidatud Habidite 2008. aasta riigiabi taotluses sisaldunud äriplaanis.

(138)

Abi teise elemendi maksumus, täpsemalt kogukulud, mida BIZKAILUR kandis kõnealuse maatüki kohandamise eest tööstuslikuks kasutamiseks, oli Diputación hinnangul 2009. aasta märtsi seisuga 28,5 miljonit eurot, kuid ühtlasi väitis Diputación, et ühel hetkel ulatusid need kulud ainult 4,04 miljoni euroni (vt põhjendus (12)).

(139)

Kokkuvõttes ei ole olemasoleva teabe põhjal võimalik absoluutse kindlusega öelda, et maalepinguga seotud abi oleks ületanud käesoleva projekti puhul lubatava summa 10,5 miljonit eurot.

(140)

2002. aasta raamistiku punktis 24 sätestatakse täiendavad kokkusobivustingimused meetmetele, mille puhul abi summa ületab 100 miljoni euroseks investeeringuks lubatud maksimaalse abisumma samas abisaavas piirkonnas. Meie juhtumi puhul oli 2002. aasta raamistiku punkti 21 kohaselt maksimaalne 100 miljoni eurose investeeringu jaoks lubatav abisumma Gran Bilbao halduspiirkonnas (comarca) 2006. aasta detsembris 15 miljonit eurot (sh 10 miljonit eurot ehk 20 % esimesest 50 miljonist eurost, pluss 5 miljonit eurot ehk 10 % järgmisest 50 miljonist eurost).

(141)

Nagu juba põhjendustes (78)–(82) selgitatud, ei ole võimalik maalepinguga seotud abi kogusummat olemasoleva teabe põhjal täpselt määratleda. Siiski ei saa komisjon välistada võimalust, et abi summa võis ületada ülemmäära 15 miljonit eurot. Nendel tingimustel uuris komisjon, kas neid kaht abi heakskiitmise lisatingimust täideti maalepingu puhul.

(142)

Esimene tingimus on, et abisaaja ei tohi enne või pärast investeeringu tegemist ületada 25 % asjaomase toote müügist. Teine tingimus on, et investeerimisprojektiga loodud tootmisvõimsus ei tohi ületada 5 % asjaomasest turust. 2002. aasta raamistiku punkti 24 kohaselt peab kõnealuste tingimuste täitmist tõendama asjaomane liikmesriik. Praegusel juhul ei andnud Hispaania ametiasutused teavet, mis võimaldaks komisjonil nimetatud kahe lisatingimuse täitmist kontrollida.

(143)

Kuid võttes aluseks turumäära prognoosid, mille Habidite esitas 2008. aasta novembris 2008. aasta regionaalabi saamiseks (vt põhjendus (87)), hindas ettevõte ise 2011. aastal oma osa suuruseks Hispaania hooneehitusturul (kaasa arvatud vabaturu ja sotsiaaleluruumide segment) [0,1–1,0] %, st pärast uue tootmismahu lisandumist tänu nimetatud investeerimisprojektile ja alates 2012. aastast pidi see kasvama [0,5–1,5] %-ni. Kui võtta arvesse ainult Baskimaa turgu, oleks Habidite osa ehituse vabaturul 2011. aastal olnud [0,1–1,0] % ning alates 2014. aastast oleks see kasvanud kuni [2,0–3,0] %-ni.

(144)

Pidades silmas neid hinnanguid, milles ei ole mis tahes muu komisjonile kättesaadava teabe alusel põhjust kahelda, võib eeldada, et Habidite ei oleks maalepingus sätestatud investeeringu puhul 2006. aasta detsembris 2002. aasta raamistiku punktis 24 sätestatud turuosa ja tootmismahu ülemmäära ületanud.

(145)

Järelikult oleksid 2002. aasta raamistiku kokkusobivustingimused olnud täidetud ka selles osas, et maalepinguga seotud abi ei oleks ületanud maksimaalset lubatud summat 10,5 miljonit eurot. Nimetatud ülemmäära ületav abi ei oleks olnud aluslepinguga kokkusobiv, kuna see ei oleks vastanud ei 1998. aasta suuniste ega 2002. aasta raamistiku kokkusobivustingimustele.

(146)

Et abi ei makstud välja ja tagasimakse ei ole vajalik, on need järeldused maalepinguga seotud abi kokkusobivuse kohta käesoleva otsuse jaoks piisavad.

(147)

Komisjon juhib Hispaania pädevate ametiasutuste tähelepanu sellele, et maalepinguga seotud abi tuleb võtta arvesse abi kumuleerimise eeskirjadega kokkusobivuse analüüsimisel seoses 2008. aasta regionaalabiga, mida Baskimaa omavalitsus andis samale projektile. Samuti on see vajalik seetõttu, et nii maalepinguga seotud abiga kui ka 2008. aasta regionaalabiga hüvitati sama maatüki ostu ja kohandamisega seotud rahastamiskõlblikke kulusid. Taas kord märgitakse, et kõnealuse investeerimisprojektiga alustati tööd mais 2007, samal ajal kui 2008. aasta regionaalabi taotlus esitati 2008. aastal.

(148)

Nagu näidatud põhjendustes (93)–(107), vähendab eluruumide lepinguga seotud abi esialgse investeeringuga seotud riske, tagades uue tehase esimese toodangu olulise osa müügi ning annab Habiditele ühtlasi eelise tema konkurentside ees, sest Habidite sai ilma riigihanketa lepingu ametivõimude varustamiseks 1 500 eluruumiga, mis müüakse osalise sooduskava alusel. Eluruumide lepinguga seotud abi määratleti kasumina, mida Habidite oleks saanud 1 500 maja müügist Diputaciónile ja BIZKAILURile, täpsemalt nende hindade vahest, millega viimased oleksid majad ära müünud ja mille Habidite ise oleks majade tootmiseks kulutanud.

(149)

1998. aasta suuniste kohaselt on regionaalabi seotud rahastamiskõlblike kuludega. Ehkki vastab tõele, et kõnealuste suuniste punktis 4.2 ei piirata investeerimisabi andmise vorme, on punkti 4.5 ja suuniste põhjal üleüldse ka selge, et investeerimisabiga tuleb hüvitada rahastamiskõlblikke investeerimiskulusid. Samade suuniste punkti 4.5 kohaselt võib regionaalabi andmise puhul arvesse võtta ainult kulusid selliste varade ostmiseks, nagu maa, ehitised ja masinad/seadmed. Punkti 4.6 kohaselt võib regionaalabist hüvitada ka muid, näiteks patentide, litsentside ja oskusteabe ostmiseks tehtud kulusid.

(150)

Arvestades eluruumide lepingu alusel antud abi laadi, ei kasutata seda niisuguste rahastamiskõlblike kulude tasumiseks. Pigem on kõnealune abi loomuldasa mõeldud abisaaja praeguste jooksvate tegevuskulude vähendamiseks. 1998. aasta suuniste punkti 4.15 kohaselt on tegevusabi reeglina keelatud ning lubatud erandkorras vaid aluslepingu artikli 107 punkti a alusel abistatavates piirkondades. Kuid Habidite projekt kavatseti ellu viia aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c ja mitte artikli 107 lõike 3 punkti a alusel abistatavas piirkonnas.

(151)

Seepärast teeb komisjon järelduse, et eluruumide lepinguga seotud abi näol on tegemist tegevusabiga, mis ei oleks 1998. aasta suuniste punkti 4.15 kohaselt olnud aluslepinguga kokkusobiv.

(152)

Võttes arvesse eespool põhjendustes (63)–(151) osutatud hinnangut ning ilma et see piiraks edasisi järeldusi kokkusobivuse kohta ELi riigihankeõigusega, teeb komisjon järelduse, et maa- ja eluruumide leping hõlmavad riigiabi aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(153)

Maalepingu puhul hõlmab riigiabi kaht osa:

(154)

Eluruumide lepingu puhul hõlmab abi kasumit, mida Habidite ja AFERi kontsern oleksid saanud 1 500 maja lepingule vastavast müügist Diputaciónile ja BIZKAILURile, st sellise hinna, mille eest viimane oleks eluruumide lepingu sätete alusel majad müünud, ja kulude vahet, mis Habidite nende ehitamiseks kandis.

(155)

Kättesaadav teave ei võimalda maa- ja eluruumide lepinguga seotud abisummasid täpselt määratleda. Kuid käesoleva otsuse jaoks ei olegi vaja abisummasid välja selgitada: abi ei ole välja makstud ning seetõttu ei ole vaja seda tagastada.

(156)

Samuti rõhutatakse, et maa- ja eluruumide leping hõlmavad ebaseaduslikku abi. Mõlemas lepingus sätestatud abi anti 15. detsembril 2006, rikkudes aluslepingu nõuet, et abist tuleb enne teatada. CELF/SIDE otsuse (56) kohaselt ei tühista abi ebaseaduslikkust ei järgnev kahest lepingust teatamine ega kinnitus, et maalepinguga seotud abi oli kuni lubatud summani 10,5 miljonit eurot osaliselt kokkusobiv. Komisjon nõuab, et Hispaania pädevad ametiasutused teeksid maa- ja eluruumide lepinguga seotud abi ebaseadusliku laadi põhjal kõik õiguslikud järeldused.

(157)

Maalepingu alusel antud abi on 1998. aasta suuniste ja 2002. aasta raamistiku kohaselt aluslepinguga kokkusobiv kuni lubatud summani 10,5 miljonit eurot. See osa maalepingu alusel antud abist, mis võis lubatud summat ületada, ei ole aluslepinguga kokkusobiv.

(158)

Eluruumide lepingu alusel antud abi näol on tegu tegevusabiga, mis on tervikuna 1998. aasta suuniste punkti 4.15 kohaselt aluslepinguga kokkusobimatu.

(159)

Käesoleva otsuse tulemused abi olemasolu kohta maalepingus on olulised ka Baskimaa omavalitsuse poolt samale investeerimisprojektile antud 2008. aasta riigiabi seisukohast. Märgitakse, et töö investeerimisprojekti kallal algas mais 2007, seega enne 2008. aasta riigiabi taotlemist.

(160)

Maa- ja eluruumide lepingute alusel antud riigiabi saajad on Habidite Technologies País Vasco S.A. ja AFERi kontsern, kes mõlemad on maa- ja eluruumide lepingu pooled ning seotud ettevõtted komisjoni 6. mai 2003. aasta soovituse (mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete määratluse kohta) lisa artikli 3 lõigete 2 ja 3 tähenduses (57),

a)

Diputacióni ja BIZKAILURi saamata jäänud intressi laenu puhul, mis võrdus maa ostmise tegelike kogukuludega, mis tuli tasuda pärast nelja-aastast ajapikendust nelja võrdse 25 %-lise osamaksena intressivabalt. Sellise intressivaba laenu netoekvivalent oleks olnud 13,41 % tegelikest kogukuludest, mida BIZKAILUR tasus maalepingu teise osa artikli 1 punkti ii alusel maa ostmiseks kõnealuse projekti jaoks;

b)

tegelikke kogukulusid, mille BIZKAILUR oleks pidanud tasuma kõnealuse projekti jaoks ostetava maatüki, kogupindalaga vähemalt 101 430 m2, kohandamise eest tööstuslikuks kasutuseks, nagu on sätestatud maalepingu teise osa artikli 1 punktis iii.

30.4.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 119/30

(1)

2009. aastal laekus komisjonile lennuettevõtjalt (edaspidi „kaebuse esitaja”) riigiabi käsitlev kaebus Iirimaal rakendatava lennureisijatasu mitme aspekti kohta, sealhulgas diferentseeritud tasud, mida kohaldati lendude suhtes Dublini lennujaamast kuni 300 km kaugusel asuvatesse sihtlennujaamadesse – mis väidetavalt soosisid lennuettevõtjat Aer Arann.

(2)

Komisjon teavitas 13. juuli 2011. aasta kirjaga Iirimaad, et otsustas Iirimaal lennureisijatasu raames kohaldatavate diferentseeritud tasude suhtes algatada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikes 2 sätestatud menetluse. Komisjon nõudis, et Iiri ametiasutused edastaksid otsuse koopia abisaajatele.

(3)

9. augustil 2011 ja 5. septembril 2011 saatis lennuettevõtja Ryanair Ltd (edaspidi „Ryanair”) mitu kirja seoses komisjoni otsusega algatada menetlus. Komisjon vastas kõnealustele kirjadele 5. oktoobril 2011. Ryanair saatis 17. oktoobril 2011 veel ühe kirja.

(4)

Pärast vastamistähtaja pikendamist esitasid Iiri ametiasutused komisjoni otsuse kohta 15. septembril 2011 oma märkused.

(5)

18. oktoobril 2011 avaldati komisjoni otsus menetluse algatamise kohta Euroopa Liidu Teatajas  (2). Komisjon kutsus huvitatud isikuid üles esitama meetme kohta märkusi.

(6)

17. novembril 2011 vastas Ryanair kutsele. Oma 28. novembri 2011. aasta kirjaga uuris komisjon Ryanairilt, kas Ryanairi kirjas olnud teave on konfidentsiaalne, mistõttu seda ei või Iiri ametiasutustele avalikustada. Oma 30. novembri 2011. aasta kirjas kinnitas Ryanair, et tema 17. novembri 2011. aasta kirja võib edastada Iiri ametiasutustele.

(7)

12. detsembri 2011. aasta kirjaga edastas komisjon Ryanairi märkused Iiri ametiasutustele, kes esitasid nende kohta oma märkused 13. jaanuaril 2012.

(8)

Alates 30. märtsist 2009 võtsid Iiri ametiasutused kasutusele lennureisijate transpordiaktsiisi. Maksu riiklik õiguslik alus on 2008. aasta finantsseaduse (nr 2) paragrahv 55, millega kehtestatakse „lennureisijatasuna” tuntud aktsiisimaks, mida lennuettevõtjad peavad tasuma „iga reisija lahkumise eest Iirimaal asuvast lennujaamast lennuki pardal” (3). Maks tuleb tasuda siis, kui reisija lahkub lennujaamast lennuki pardal, mis suudab vedada üle 20 reisija ning mida ei kasutata riiklikel ega sõjalistel eesmärkidel. Kuigi tasu pidid maksma reisijad osana piletihinnast, olid lennuettevõtjad need, kes vastutasid tasu ja selle maksmise eest (4).

(9)

Kasutusele võtmise ajal arvestati tasu reisi lähte- ja sihtlennujaama vahelise kauguse põhjal määraga i) 2 eurot, kui sihtlennujaam oli Dublini lennujaamast kuni 300 km kaugusel, ja ii) 10 eurot kõigil muudel juhtudel.

(10)

Pärast seda, kui komisjon oli uurinud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1008/2008 (ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta) (5) ning aluslepingu teenuste osutamise vabadust käsitleva artikli 56 võimalikku rikkumist, muudeti määrasid alates 1. märtsist 2011, kohaldades ühtset kolme euro suurust maksumäära kõikide väljalendude suhtes läbitavast vahemaast olenemata (6).

(11)

Komisjon algatas ametliku uurimismenetluse madalama tasu kohta, mida kohaldati teatavatel lennuliinidel ajavahemikul 30. märtsist 2009 kuni 1. märtsini 2011, kuna ta leidis, et see kujutab endast riigiabi ning et selle kokkusobivus siseturuga on kaheldav.

(12)

Hinnates, kas meede on väljakujunenud kohtupraktika (7) kohaselt valikuline, määras komisjon kõigepealt kindlaks võrdlusaluseks oleva maksusüsteemi ning seejärel analüüsis, kas meede kujutab endast sellest süsteemist erandit, ning kui see on nii, siis kas Iirimaa on tõendanud, et erand tuleneb maksusüsteemi laadist ja loogikast.

(13)

Komisjon jõudis järeldusele, et kõnealusel juhul on võrdlusalune süsteem Iirimaal asuvast lennujaamast lahkuvate lennureisijate maksustamine.

(14)

Komisjon märkis, et lennureisijatasu süsteemis nähakse ette üks üldine või tavaline tasu, mida kohaldatakse peaaegu kõikide lendude suhtes, ning vähendatud tasu lendudele Dublini lennujaamast kuni 300 km kaugusel asuvatesse sihtlennujaamadesse. Komisjon leidis, et tavaline tasu kujutab endast võrdlusalust süsteemi, samal ajal kui täpselt piiritletud lennukategooria suhtes kohaldatav vähendatud tasu on erand võrdlusaluseks olevast süsteemist.

(15)

Komisjon kahtles, kas vähendatud tasu kohaldamine reisi lähte- ja sihtlennujaama vahelise kauguse alusel on õigustatud.

(16)

Esiteks ei kohaldatud seda tasu mitte reisi tegeliku pikkuse, vaid Dublini lennujaama ja sihtlennujaama vahelise kauguse alusel.

(17)

Teiseks tundus, et maksu struktuur ja objektiivne olemus ei ole seotud lennu kauguse, vaid Iiri lennujaamast väljumise faktiga. Seos maksuhalduriga, maksustatav sündmus (väljumine Iiri lennujaamast) ja negatiivne välismõju Iiri ühiskonnale (müra ja reostus) olid täpselt samasugused kõikide Iiri lennujaamast lahkuvate reisijate puhul, olenemata lennu sihtkohast ja kaugusest. Asjaomased lennuettevõtjad olid selle eesmärgi suhtes üksteisega samas õiguslikus ja faktilises olukorras.

(18)

Kolmandaks ei olnud maksusüsteem lennu kaugusega seoses olulisel määral diferentseeritud, vaid kehtestatud oli ainult kaks tasu: üks väga lühikestele lendudele ja teine kõikidele ülejäänud lendudele. Tundus, et kõnealune kriteerium soosib Iiri siselende ja lende Ühendkuningriigi teatavatesse läänepoolsetesse osadesse ning eristab seega diskrimineerivalt riigi- ja liidusiseseid lende. Nimetatud juhul väitsid Iiri ametiasutused, et kõrgema maksu kehtestamine väiksema tasuga sihtlennujaamadele oleks hinna suhtes ebaproportsionaalne. Komisjon leidis, et riigisiseste lendude hind ei ole tingimata madalam kui muudesse liidu sihtkohtadesse toimuvate lendude hind. Seega ei olnud väiksem tasu lennureisijatasu süsteemi laadi ja loogika seisukohast õigustatud ning seepärast tundus tegu olevat valikulise meetmega.

(19)

Kuna ka kõik teised aluslepingu artikli 107 lõike 1 kriteeriumid näisid olevat täidetud, tundus, et meede kujutab endast riigiabi lennuettevõtjatele, kes käitasid vähendatud tasust kasu saanud lennuliine.

(20)

Riigiabi ei kuulunud ühegi komisjoni väljastatud riigiabi kokkusobivust käsitleva suunise reguleerimisalasse. Kuivõrd ilmnes, et see on tegevusabi, mis eristas diskrimineerivalt liidusiseseid lende, ei saanud seda pidada kokkusobivaks vahetult aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel. Peale selle ei kuulunud abi ka ühegi teise aluslepingu artikli 107 lõikes 2 või 3 osutatud erandi alla.

(21)

Seega olid komisjonil kahtlused abimeetme kokkusobivuse kohta siseturuga ning vastavalt 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks) (8) artikli 4 lõikele 4 otsustas komisjon alustada ametlikku uurimismenetlust, kutsudes sellega Iirimaad ja teisi huvitatud isikuid esitama oma märkusi.

(22)

Vastuseks Euroopa Liidu Teatajas  (9) avaldatud teatele saatsid Iiri ametiasutused ja Ryanair komisjonile oma märkused.

(23)

Iiri ametiasutused väidavad, et lennureisijatasu on olemuselt tarbijatele kehtestatud maks. Et lihtsustada kohaldamist, kohustasid Iiri ametiasutused iga lennuettevõtjat tasuma maksuametile iga Iiri lennujaamast lahkuva ja tema lennuliiniga lendava reisija kohta asjaomase summa. Lennuettevõtjatel lubatakse siiski maks üle kanda ja koguda seda oma reisijatelt.

(24)

Veelgi enam, lennureisijatasu sisaldub tavaliselt piletihinnas ja/või maksu või lõivu näol lennuettevõtjate üldtingimustes koos muude tasude ja maksudega. Vastavalt sellele ei kaasne maksuga kasu lennuettevõtjatele, kuna tegu on lihtsalt ühe tarbijatelt kogutava lõivu, maksu või tasuga.

(25)

Iiri ametiasutused väidavad, et kasu kaasnemine konkreetsetele lennuettevõtjatele on eeltingimus, et lennureisijatasu kuuluks aluslepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud määratluse reguleerimisalasse. Iiri ametiasutuste väitel on olukorras, kus lennureisijatasu on olemuselt tarbijamaks – ükskõik, kas seda kogutakse summas kümme või kaks eurot –, raske mõista, kuidas tasuga kaasneb kasu konkreetsetele lennuettevõtjatele.

(26)

Pole kahtlust, et kõik lennuettevõtjad, olenemata sellest, kas nad peavad tasuma maksu summas kümme või kaks eurot, on pandud võrdsesse olukorda. Tekib küsimus, kas need lennuettevõtjad, kes peavad maksu tasuma üksnes kahe euro suuruses summas, on ühiselt eelistatud seisundis. Iiri ametiasutuste sõnul on ainus realistlik stsenaarium, mille puhul lennureisijatasu kujutaks endast abi, kui lennuettevõtjad, kes käitavad lennuliine Dublini lennujaamast kuni 300 km kaugusel asuvatesse sihtlennujaamadesse, oleksid kohustatud koguma lennureisijatasu summas kümme eurot, kuid neil lubataks kümne- ja kaheeurose tasu vahe endale jätta. Nii see aga ei olnud. Sellega seoses on oluline märkida, et Iiri ametiasutused ei pidanud kõnealust maksu kavandades silmas ühtki konkreetset lennuettevõtjat ega ärimudelit.

(27)

Esiteks tuleb märkida, et Iirimaal ei ole enam riiklikke lennuettevõtjaid kui selliseid, arvestades, et riik taandas oma osaluse endises riiklikus lennuettevõtjas Aer Lingus vähemusosaluseks.

(28)

Kui maksul oleks olnud Iiri lennuettevõtjatele mingi mõju, oleks see olnud iga lennuettevõtja jaoks väga erinev. Iiri ametiasutused juhivad tähelepanu asjaolule, et liidusiseseid lennuliine, kus kehtis kõrgem, kümneeurone tasu, käitasid peamiselt samad Iiri lennuettevõtjad. Asjaomasel ajavahemikul kuulus kolmele lennuettevõtjale madalama tasuga lendude turust [93–97] (10) %, kuid samad ettevõtjad olid ülekaalus ka liidusiseste lennureiside turul, kus neile kuulus [82–87] (10) % kõikidest sellistest liidusisestest lendudest.

(29)

Eelkõige väidavad Iiri ametiasutused, et Ryanairi mis tahes väited oma ebasoodsa olukorra kohta on selgelt põhjendamatud, kuna Ryanairi madalama tasuga lennuliinidel veetakse umbes [56–63] (10) % reisijatest (vt tabel 1).

Tabel 1.

Iiri lennuettevõtjate turuosad Iiri lennujaamadest väljuvate lennuliinide puhul.

(30)

Tabelist 1 on näha, et ainukese lennuettevõtja arvele, keda võib riigi vähemusosaluse tõttu lugeda riiklikuks lennuettevõtjaks (Aer Lingus), langes palju suurem osa kõrgema tasuga lendudest ([35–40] (*) %) võrreldes madalama tasuga lendudega ([16–23] (*) %). Seega, kui madalam tasu oleks lennuettevõtjaid kuidagi mõjutanud, oleks Aer Lingus olnud märksa ebasoodsamas olukorras.

(31)

Aer Aranni puhul, kes sai kaebuse esitaja sõnul väidetavast abist kasu, märgivad Iiri ametiasutused, et ajavahemikul 2007–2010 vähenes nii selle ettevõtja käive kui ka reisijate arv märgatavalt. Pärast maksu kehtestamist teatas Aer Arann 18 miljoni euro suurusest kahjumist. Seega teenis lennuettevõtja enne maksu kehtestamist kõige suuremat tulu. Samuti juhivad Iiri ametiasutused tähelepanu, et kaebuse esitaja ja Aer Arann konkureerisid vaid ühel riigisisesel lennuliinil ning et sellel lennuliinil käitas kaebuse esitaja ligi [37–42] (*) % lendudest. Vähendatud tasuga lendudest välismaal asuvatesse sihtkohtadesse (Ühendkuningriigi lääneossa) käitas kaebuse esitaja üle [37–42] (*) % regulaarlendudest, samal ajal kui Aer Aranni ja Aer Linguse osakaal oli väiksem.

(32)

Veelgi enam, mitte Iiri lennuettevõtjatel on alati olnud vabadus käitada lende, mille suhtes kohaldati madalamat tasu. Riigil ei olnud selles suhtes kaalutlusõigust. Iiri ametiasutused väidavad, et kui madalama tasuga lendude käitamine oleks andnud eelise, oleksid välismaised (mitte Iiri) lennuettevõtjad otsustanud käitada selliseid lende. See, et välismaised lennuettevõtjad selliseid lende ei käitanud, näitab, et madalama tasuga ei kaasnenud eelist.

(33)

Iiri ametiasutused rõhutavad, et tasude eristamise eesmärk oli muuta kaugusega seotud maksude tase proportsionaalsemaks, kuna lähemate sihtkohtade puhul on hinnad tavaliselt madalamad. Ehkki tunnistatakse, et kaugus ja hind ei ole omavahel täpselt vastavuses, oldi siiski arvamusel, et vastavus on maksude kahele tasemele jaotamise põhjendamiseks piisav argument. Iiri ametiasutused leiavad, et täpsem kauguse alusel eristamise mehhanism oleks muutnud süsteemi erakordselt keeruliseks ning suurendanud halduskoormust.

(34)

Iiri ametiasutused väidavad, et madalam tasu ei kahjustanud konkurentsi ega mõjutanud kaubandust. Esiteks: kuivõrd laadilt oli tegu tarbijamaksuga, ei olnud sellel lennuettevõtjatele märgatavat mõju. Teiseks: diferentseeritud tasud ei eristanud Iiri turgu teiste liikmesriikide turust. Suur enamik madalama tasuga lendudest olid rahvusvahelised lennud (68 % võrreldes 32 % täielikult riigisiseste lendudega). Kolmandaks: lennuettevõtjad tegutsevad konkurentsile avatud turul, mis tähendab, et turg oli avatud uutele tulijatele, kelle suhtes kohaldati teiste lennuettevõtjatega samadel tingimustel madalamat tasu. Kui madalama tasuga oleks teatavatele lennuettevõtjatele kaasnenud kasu, oleksid mitte Iiri lennuettevõtjad eeldatavasti otsustanud käitada lennuliine, mille suhtes kohaldati madalamat tasu. Uute tulijate puudumine näitab, et madalam tasu ei andnud teatavatele lennuettevõtjatele eelist.

(35)

Iiri ametiasutused väidavad, et isegi kui madalamat tasu pidada aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks, tuleks see kuulutada siseturuga kokkusobivaks, kuivõrd see oleks kas vähese tähtsusega abi või sellel oleks asjaomastele lennuettevõtjatele väheoluline mõju.

(36)

Madalama tasuga riigiabi laadi suhtes nõustub Ryanair komisjoni 13. mai 2011. aasta otsuses väljendatud algse seisukohaga, et madalama tasuga kaasneb teatavatele lennuettevõtjatele eelis ning et see kujutab endast riigiabi aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Siiski ei nõustu Ryanair komisjoni seisukohaga, et i) kõrgemat, kümneeurost tasu tuleb pidada „tavaliseks” tasuks ning et ii) Ryanair sai meetme kaudu eelise.

(37)

Seoses „tavalise” või „standardse” tasu kehtestamisega maksusüsteemi kohaselt väidab Ryanair, et komisjoni seisukoht, nagu oleks kõrgem kümneeurone tasu tavaline tasu ning et eelise saavad kõik lennuettevõtjad, kelle suhtes kohaldatakse madalamat kaheeurost tasu, on meelevaldne. Ryanairi sõnul ei ole põhjust, miks tuleks pidada just kõrgemat ja mitte madalamat tasu tavaliseks tasuks. Veelgi enam, kuna kaheastmeline tasu on asendatud ühtse tasuga, on tõenäoline, et uus tasu jääb kahe algse tasu vahele. Seepärast oleks uus tasu kaheastmelisest süsteemist tuleneva võimaliku kahju või kasu hindamiseks mõistlik võrdlusalus.

(38)

Lisaks väidab Ryanair, et kaheastmelise lennureisijatasuga ei kaasnenud Ryanairile eelist. Uurides meedet, mis võib endast kujutada riigiabi, peab komisjon arvesse võtma selle üldist mõju potentsiaalsele kasusaajale ning eelkõige arvama maha kõik erimaksud, mis kaasnevad väidetavast abist tuleneva eelisega. Kaheastmelise maksusüsteemi kohaldamise ajal tasus Ryanair tabelis 2 osutatud makse.

Tabel 2.

Reisijate arv ja tasutud maks ajavahemikul 30. märtsist 2009 kuni 1. märtsini 2011.

(39)

Kuna Ryanair leiab, et uut ühtset kolmeeurost tasu tuleb lugeda tavaliseks tasuks, oleks Ryanair pidanud tasuma ajavahemikul 30. märtsist 2009 kuni 1. märtsini 2011 lennureisijatasuna […] (*) eurot (12). See on tegelikult tasutud summast […] (*) eurot vähem (vt tabel 2). Seega väidab Ryanair, et ta ei saanud madalamast tasust kasu, vaid sattus pigem ebasoodsasse olukorda.

(40)

13. jaanuaril 2012 esitasid Iiri ametiasutused Ryanairi märkuste suhtes oma seisukoha. Esiteks ei nõustu nad sellega, kuidas Ryanair maksu kirjeldab, kuna nende hinnangul on tegu olemuselt tarbijamaksuga ja madalama tasuga ei kaasnenud lennuettevõtjatele eelist. Teiseks ei mõista ametiasutused, kuidas sai Ryanair olla kõige otsesemalt ja negatiivsemalt mõjutatud osaline, eelkõige seetõttu, et tema madalama tasuga lendudega veetakse [56–63] (*) % reisijatest. Kolmandaks ei ole põhjendatud väide, et madalam tasu kehtestati Aer Aranni toetamiseks. Iiri ametiasutused ei pidanud lennureisijatasu kehtestamisel silmas ühtki konkreetset ettevõtjat. Neljandaks ei ole loogiline Ryanairi väide, et kõrgemat kümneeurost tasu ei tohiks lugeda tavaliseks lennureisijatasuks. Kaheastmelise maksusüsteemi puhul kehtis kõrgem tasu 85–90 % kõikidest väljalendudest. Iiri ametiasutused kordasid, et on lubanud teha kümneeurosest standardtasust erandi selleks, et muuta kaugusega seotud maks proportsionaalsemaks.

(41)

Aluslepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt „on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.”

(42)

Et olla meede aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, peab see meede seega olema valikuline (13). Meetme valikulisuse üle otsustamisel peab komisjon hindama, kas meede soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist” võrreldes teistega, kes kõnealuse korra kehtestamise abil saavutavat soovitavat eesmärki silmas pidades on faktiliselt ja õiguslikult võrreldavas olukorras (14). Väljakujunenud kohtupraktika (15) kohaselt on fiskaalmeede esmapilgul valikuline, kui see kujutab endast erandit üldise maksuraamistiku tavapärasest kohaldamisest.

(43)

Esiteks peab komisjon seetõttu kindlaks määrama asjaomase võrdlusaluseks oleva maksusüsteemi. Maksustamisega seoses märgib komisjon, et põhimõtteliselt kuulub maksusüsteemi määratlemine liikmesriikide ainupädevusse. Oma maksusüsteemi ülesehitamisel otsustasid Iiri ametiasutused määratleda lennureisijatasu puhul maksustatava sündmusena reisija lahkumise lennuki pardal Iirimaal asuvast lennujaamast. Võrdlusalune süsteem on seega Iirimaal asuvast lennujaamast lennuki pardal lahkuvate lennureisijate maksustamine. Süsteemi eesmärk on suurendada riigieelarve tulusid. Järeldust, et võrdlusalune süsteem on Iirimaal asuvast lennujaamast lahkuvate lennureisijate maksustamine, kinnitasid Iirimaa ametiasutused oma vastuses kolmanda isiku märkustele.

(44)

Teiseks peab komisjon kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga (16) kindlaks tegema, kas kõnealune maksumeede kujutab endast erandit kindlaksmääratud võrdlusalusest süsteemist.

(45)

Ryanair väidab, et madalamat kaheeurost tasu või ka 1. märtsil 2011 kehtestatud ühtset kolmeeurost tasu tuleks lugeda lennureisijatasu süsteemi tavaliseks tasuks. Kuid erinevalt teatavatest Ühendkuningriigi lääneosa sihtkohtadest kohaldati madalamat tasu ainult riigisiseste sihtkohtade suhtes ning Iiri ametiasutuste väitel kehtis maks vaid umbes 10–15 % puhul kõikidest lendudest. Seega ei saa seda pidada tavaliseks tasuks. Kolmeeurone tasu aga käesolevas otsuses käsitletud ajal ei kehtinud ning seetõttu ei saa seda pidada lennureisijatasu süsteemi tolleaegseks tavaliseks tasuks. Seepärast leiab komisjon, et kõrgem kümneeurone tasu on võrdlusaluse süsteemi tavaline tasu, samal ajal kui täpselt piiritletud lennukategooria suhtes kohaldatav kaheeurone tasu oli erand võrdlusalusest süsteemist.

(46)

Kolmandaks peab komisjon uurima, kas sellised erandid on liikmesriigi „süsteemi laadi või üldise ülesehituse” (17) alusel õigustatud. Kui asi on nii, ei loeta valikulist eelist meetmega kaasnevaks ning meede ei kujuta endast riigiabi aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Sellega seoses tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt (18) on olulised just võrdlusaluseks oleva süsteemi, mitte konkreetse kõnealuse meetme alus- ja juhtpõhimõtted.

(47)

Iiri ametiasutuste väitel võeti madalam tasu kasutusele maksu taseme proportsionaalsuse parandamiseks seoses lennu kaugusega. Komisjon leiab, et põhjendused ei tugine mitte maksusüsteemi, vaid erandi enda alus- ja juhtpõhimõtetele. Maksu struktuur ja objektiivne olemus ei olnud seotud lennu kauguse, vaid Iiri lennujaamast väljumise faktiga. Seos maksuhalduriga, maksustatav sündmus (väljumine Iiri lennujaamast) ja reisijate Iiri lennujaamast väljumise välismõjud (nt müra ja reostus) Iiri ühiskonnale olid lennu sihtkohast ja kaugusest olenemata täpselt samad. Seepärast olid asjaomased lennuettevõtjad kõnealuse eesmärgi seisukohast sarnases õiguslikus ja faktilises olukorras.

(48)

Veelgi enam, maksusüsteem ei ole lendude pikkusega seoses olulisel määral diferentseeritud. Esiteks ei kohaldatud tasu mitte lennu tegeliku pikkuse, vaid Dublini lennujaama ja sihtlennujaama vahelise kauguse alusel, olenemata tegeliku väljalennu asukohast. Teiseks kehtestati maksusüsteemiga ainult kaks tasu: üks väga lühikestele lendudele Dublini lennujaamast ja teine kõikidele teistele lendudele.

(49)

Peale selle, isegi kui erand oli põhjendatud lennureisijatasu süsteemi põhimõtete laadi ja loogikaga, on Euroopa Kohus märkinud, et tulu peab vastama mitte üksnes kõnealuse maksusüsteemi tunnustele, vaid olema ka kooskõlas selle süsteemi rakendusmeetmetega (19). Nagu on nimetatud põhjenduses 47, ei taganud maksusüsteem faktiliselt proportsionaalseid tasusid vastavalt lendude tegelikule pikkusele, kuna kohaldatav tasu oli fikseeritud Dublini lennujaama ja sihtlennujaama vahelise kauguse alusel, olenemata väljalennu tegelikust kohast, ning kohaldati ainult kahte tasu: üht väga lühikeste lendude suhtes Dublini lennujaamast ja teist kõikide muude lendude suhtes. Riigisiseste sihtkohtade piletite hind ei pruugi olla madalam kui lennupiletite hind teistesse liidu sihtkohtadesse. Seega ei suudetud meetmega saavutada seatud eesmärki tagada maksustamise proportsionaalsus vastavalt lennu kaugusele. Kõnealusel juhul ei ole Iiri ametiasutused ega kolmandad isikud väitnud, et erandi tulemusena muutus maksude tase faktilise kaugusega proportsionaalseks. Vastupidi, Iiri ametiasutused tunnistavad, et kaugus ei olnud tasuga väga hästi kooskõlas.

(50)

Seepärast ei näe komisjon põhjust muuta oma algset seisukohta, et madalam tasu ei vasta lennureisijatasu süsteemi loogikale ega üldisele ülesehitusele. Seega leiab komisjon, et meede on valikuline ning ei ole süsteemi laadi ega loogikaga põhjendatud.

(51)

Maksukulude näol on tegemist kuludega, mida kannab tavaliselt ettevõtja.

(52)

Lennureisijatasu kohaldamine võib selle maksu tasumise kohustusega lennuettevõtjate tulusid mõjutada, tõstes klientidele pakutavate piletite hinda või vähendades iga müüdava pileti kasumimarginaali, kui lennuettevõtjad otsustavad tasu klientidele mitte edasi kanda. Sellega seoses on Euroopa Kohus märkinud, et „kuna lennujaamamaksud mõjutavad otseselt ja automaatselt reisi hinda, kajastuvad reisijate tasutavate maksude erinevused automaatselt transpordikuludes ning seega […] on juurdepääs riigisisestele lendudele parem kui ühendusesisestele lendudele” (20).

(53)

Teatavat liiki lendude vähendatud tasu avaldab seega kõnealust liiki lende pakkuvatele ettevõtjatele vähem mõju kui tavaline tasu. Need lennuettevõtjad vabastatakse kulust, mida nad peaksid tavajuhul kandma, ning seepärast saavad nad klientidele üle kanda või ise tasuda väiksema kulu.

(54)

Seega leiab komisjon, et madalam tasu andis eelise lennuettevõtjatele, kes teenindasid lennuliine, mille suhtes kõnealust tasu kohaldati. Madalam kulu, mille nad pidid oma klientidele edasi kandma või ise otse tasuma, kujutas endast rahalisi vahendeid, mille arvelt lennuettevõtjad said säästa ja seega parandasid oma majanduslikku olukorda võrreldes teiste lennutransporditurul konkureerivate lennuettevõtjatega. Eelis vastab madalama kaheeurose ja tavalise kümneeurose tasu erinevusele ajavahemikul 30. märtsist 2009 kuni 1. märtsini 2011. Komisjon märgib, et lende, mille suhtes kohaldati madalamat tasu, käitasid peamiselt Iirimaaga tihedalt seotud lennuettevõtjad (Aer Lingus, Aer Arann ja Ryanair asutati Iirimaal ning nende peakontorid asuvad endiselt seal). Seepärast andis vähendatud tasu teiste liidu lennuettevõtjatega võrreldes faktilise eelise Iiri lennuettevõtjatele.

(55)

Komisjon ei saa nõustuda Ryanairi väitega, et eelis piirdus madalama tasu ja 1. märtsil 2011 kehtestatud kolmeeurose tasu erinevusega. Selline tasu ei kehtinud madalama tasuga samal ajal ning kui eelis määratakse kindlaks ühe madalama ja ühe kõrge tasuga süsteemis, ei iseloomusta kusagil nende tasude vahel asuva võrdlusaluse kohaldamine kogu antud eelist.

(56)

Lisaks väidab Ryanair, et on madalamast tasust saanud vähem kasu kui näiteks Aer Arann, kuna enamik tema lende on kõrgema tasuga sihtkohtadesse. Siiski tuleneb madalama kaheeurose tasu kohaldamisest eelis selle tasu ja kümneeurose standardtasu erinevuse näol. Madalama tasu kohaldamisel teatavatele lendudele on Ryanair – nagu kõik teised sama tasuga lende käitavad lennuettevõtjad – saanud kasutada kahe tasu erinevusele vastavat eelist.

(57)

Iiri ametiasutused väidavad, et eesmärk oli kanda maks üle reisijatele ning seepärast puudusid eelised lennuettevõtjate tasandil. Sellega seoses märgib komisjon, et kõnealuse maksu tavalise tasu vähendamisega võib kaasneda valikuline eelis lennuettevõtjale, kes on kohustatud maksma vähendatud tasu isegi olukordades, kui kehtib õigusnõue kanda kõnealune maks üle klientidele (21). Lisaks märgib komisjon, et praegusel juhul ei olnud mehhanismi, mis tagaks maksu tegeliku ülekandmise, vaid jäi lennuettevõtja otsustada, kas ja kuidas maks reisijatele üle kanda. Oma kaebuses väitis kaebuse esitaja tegelikult vastupidist: nimelt et ta ei saanud maksukulu oma klientidele üle kanda, kuna sellel oleks olnud piletihindadele ebaproportsionaalne mõju. Seepärast ei nõustu komisjon Iiri ametiasutustega, et lennuettevõtjate tasandil eeliseid ei kaasnenud: need, kes said teatavate lendude puhul kasutada madalamat tasu, pidid klientidele üle kandma väiksema kulu kui teised. Samuti on see kooskõlas komisjoni tavaga aktsiisimaksust tulenevate abimeetmete puhul (22), mille kohaselt on leitud, et sellised maksuvabastused annavad maksukohustuslikule lennuettevõtjale eelise, olenemata asjaolust, et kõnealune ettevõtja võib otsustada kulu oma klientidele üle kanda.

(58)

Seega leiab komisjon, et madalam tasu andis teatavatele lennuettevõtjatele eelise. Eelis vastab madalama kaheeurose ja tavalise kümneeurose tasu erinevusele ajavahemikul 30. märtsist 2009 kuni 1. märtsini 2011. Madalama tasuga lende käitasid peamiselt Iirimaaga tihedalt seotud lennuettevõtjad (Aer Lingus, Aer Arann ja Ryanair). Seepärast andis vähendatud tasu Iiri lennuettevõtjatele liidu lennuettevõtjatega võrreldes eelise.

(59)

See, et Iiri ametiasutused lubasid kohaldada tavalisest tasust madalamat tasu, tõi kaasa riigi maksutulu vähenemise ning seega rahastati seda riigi vahenditest. Kuivõrd madalama tasu kehtestamise olid otsustanud riigi ametiasutused, on meede seostatav riigiga.

(60)

Võrreldes oma konkurentidega vabanesid madalamast tasust kasu saavad lennuettevõtjad kuludest, mida nad muidu oleksid pidanud tasuma või oma klientidele üle kandma. Seetõttu parandas madalam lennureisijatasu nende majanduslikku olukorda võrreldes teiste lennutransporditurul konkureerivate ettevõtjatega, moonutades sellega konkurentsi või ähvardades seda moonutada.

(61)

Liikmesriigi antav abi kahjustab liidusisest kaubandust, kui see parandab ettevõtja seisundit võrreldes tema liidusiseste konkurentidega (23). Piisab sellest, kui abisaaja konkureerib konkurentsile avatud turgudel muude ettevõtjatega (24). Lennutranspordisektorit iseloomustab eri liikmesriikidest pärit lennuettevõtjate tihe konkurents, eelkõige alates õhutranspordi liberaliseerimise kolmanda etapi (nn kolmanda paketi) jõustumisest 1. jaanuaril 1993, täpsemalt nõukogu 23. juuli 1992. aasta määrusest (EMÜ) nr 2407/92 (lennuettevõtjatele lennutegevuslubade väljaandmise kohta) (25), nõukogu 23. juuli 1992. aasta määrusest (EMÜ) nr 2408/92 (ühenduse lennuettevõtjate juurdepääsu kohta ühendusesisestele lennuliinidele) (26) ja nõukogu 23. juuli 1992. aasta määrusest (EMÜ) nr 2409/92 (piletihindade ja lastitariifide kohta) (27). Vähendatud tasu suutis mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust seetõttu, et see tugevdas liidu tasandil täielikult liberaliseeritud turul mõne konkureeriva lennuettevõtja seisundit.

(62)

Kuna kõik aluslepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud kriteeriumid on täidetud, kujutab meede endast riigiabi kõikidele lennuettevõtjatele, kes käitasid lende, mis said vähendatud tasu tõttu kasu.

(63)

Iiri ametiasutused, kes jätsid meetmest enne selle kehtestamist teatamata, ei täitnud enda aluslepingu artikli 108 lõikest 3 tulenevaid kohustusi. Seega on abimeetme näol tegemist ebaseadusliku riigiabiga.

(64)

Aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c kohaselt võib abi pidada siseturuga kokkusobivaks, kui abi on antud teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei kahjusta kaubandustingimusi ulatuses, mis oleks vastuolus ühiste huvidega. Kuivõrd abi näol oli tegemist tegevusabiga, mis vähendas teatavate lennuettevõtjate jooksvaid kulusid, on see Euroopa Kohtu praktika kohaselt siseturuga põhimõtteliselt kokkusobimatu (28). Abi ei kuulu ühegi komisjoni väljastatud riigiabi kokkusobivust käsitleva suunise reguleerimisalasse. Eelkõige ei käsitleta seda ühenduse suunistes lennujaamade rahastamise ja piirkondlikest lennujaamadest opereerivate lennuettevõtjate riikliku stardiabi kohta (29), kuivõrd see ei ole seotud teatavate lennuliinide käivitamisega. Iiri ametiasutused ei ole esitanud põhjendusi ega teavet näitamaks, et abi saab lugeda kokkusobivaks ühenduse suunistega keskkonnakaitseks antava riigiabi kohta (30). Vastupidi, nad on selgitanud, et maksu eesmärk on suurendada tulusid, mitte kaitsta keskkonda. Sellist põhjendust toetab asjaolu, et kõnealusel maksul ei ole selget ega proportsionaalset seost energiakasutuse, reostuse, gaasiheite või mürataseme jms vähendamisega. Seepärast ei pea komisjon abi aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobivaks.

(65)

Kõnealune abi ei kuulu ka ühegi teise aluslepingu artikli 107 lõikes 2 või 3 osutatud muu erandi alla.

(66)

Veelgi enam, isegi kui abi oleks olnud kokkusobiv mõne aluslepingu artikli 107 lõigetes 2 või 3 osutatud erandiga – mis aga nii ei olnud – on Euroopa Kohus märkinud, et aluslepingu artiklites 107 ja 108 sätestatud menetlus ei tohi kunagi anda tulemust, mis on vastuolus aluslepingu erisätetega. Samuti on kohus öelnud, et abi need aspektid, mis lähevad vastuollu aluslepingu muude erisätetega peale artiklite 107 ja 108, võivad olla abi eesmärgiga nii lahutamatult seotud, et on võimatu neid eraldi hinnata (31). Sellel konkreetsel juhul, nagu on kirjeldatud põhjenduses 10, uuris diferentseeritud määrasid komisjon, kes leidis, et need rikuvad määrust (EÜ) nr 1008/2008 ja aluslepingu artiklit 56 teenuste osutamise vabaduse kohta, kuna diferentseerimisega kehtestati liidusiseste lennuteenuste osutamisele koormavamad tingimused kui riigisisestele teenustele. Euroopa Kohus on lennujaamamakse käsitlevates kohtuasjades sõnaselgelt kinnitanud, et aluslepingu teenuste osutamise vabadust käsitlevaid sätteid kohaldatakse ka transpordisektori suhtes (32). Sellisel juhul tuleneb riigiabi tasude endi diferentseeritusest. Kuna maks ja abi on ühe ja sama fiskaalmeetme kaks osa, ei saa neid teineteisest eraldada (33) ning seetõttu ei saa riigiabi anda ilma teenuste osutamise vabaduse põhimõtet rikkumata. Järelikult ei ole võimalik kuulutada abi ühelgi juhul aluslepinguga kokkusobivaks, sest see rikuks vältimatult määruse (EÜ) nr 1008/2008 ja aluslepingu artikli 56 sätteid.

(67)

Seega teeb komisjon järelduse, et abi ei saa lugeda aluslepinguga kokkusobivaks.

(68)

Komisjon leiab, et madalam lennureisijatasu lendude puhul Dublini lennujaamast kuni 300 km kaugusel olevasse sihtlennujaama, nagu on ette nähtud finantsseaduse (nr 2) paragrahvi 55 lõikega 2 ja eelkõige selle artikli 2 punktiga b ajavahemikul 30. märtsist 2009 kuni 1. märtsini 2011, kujutab endast riigiabi aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Iirimaa rakendas seda riigiabi ebaseaduslikult, rikkudes aluslepingu artikli 108 lõiget 3.

(69)

Riigiabi ei vasta aluslepingu artikli 107 lõigetega 2 ja 3 ettenähtud eranditele. Et kõnealuse meetme kokkusobivuse kohta ei ole võimalik muid põhjendusi leida, on see siseturuga kokkusobimatu.

(70)

Riigiabi summa moodustab igalt reisijalt kogutud madalama lennureisijatasu ja kümneeurose standardtasu vahe (st kaheksa eurot reisija kohta). See hõlmab kõiki lende, mille puhul kasutatakse lennukeid, mis suudavad vedada rohkem kui 20 reisijat ja mida ei kasutata riiklikel ega sõjalistel eesmärkidel ning mis väljuvad lennujaamast, mida läbib aastas üle 10 000 reisija, sihtlennujaama, mis asub kuni 300 km kaugusel Dublini lennujaamast. Kasu said Ryanair, Aer Lingus, Aer Arann ja teised Iirimaa lennuettevõtjad.

(71)

Määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 14 lõikes 1 sätestatakse, et kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et asjaomane liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada. Seepärast tuleks Iirimaalt kokkusobimatu abi tagasi nõuda,

(a)

artiklis 1 osutatud kava kohaselt abi saanud abisaajate nimekiri ja igale abisaajale kava kohaselt antud abi kogusumma;

(b)

igalt abisaajalt tagasi nõutav kogusumma (põhisumma ja intress);

(c)

käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatavate meetmete üksikasjalik kirjeldus;

(d)

dokumendid, mis kinnitavad, et abisaajale on antud korraldus abisummad tagasi maksta.

Allikas:

Iirimaa esitatud teave, mis põhineb kolme Iiri lennuettevõtja väljatoodud arvnäitajatel ja statistikaameti andmetel.