30.7.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 201/1

(1)

Nõukogu 22. märtsi 1990. aasta määrust (EMÜ) nr 737/90 kolmandatest riikidest pärinevate põllumajandustoodete imporditingimuste kohta pärast Tšernobõli tuumaelektrijaama avariid (1) on korduvalt oluliselt muudetud. (2) Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks kõnealune määrus kodifitseerida.

(2)

26. aprillil 1986 toimunud Tšernobõli tuumaelektrijaama avarii tagajärjel paiskus atmosfääri märkimisväärses koguses radioaktiivseid aineid.

(3)

Jättes endale võimaluse tulevikus vajaduse korral toetuda nõukogu 22. detsembri 1987. aasta määrusele (Euratom) nr 3954/87, mis käsitleb toiduainete ja loomasööda radioaktiivse saastatuse lubatud piirmäärade kehtestamist tuuma- või muu kiirgusavarii korral (3) ja võttes arvesse Tšernobõli avarii spetsiifilisi tagajärgi, peaks ühendus tagama, et inimtoiduks ette nähtud põllumajandustooted, mis võivad olla saastatud, toodaks ühendusse ainult vastavalt ühisele korrale.

(4)

Nimetatud ühine kord peaks kaitsma tarbijate tervist ja ühenduse ning kolmandate riikide vahelist kaubandust ebasoodsalt mõjutamata säilitama turu ühtsuse ja mitte kahjustama kaubavahetust.

(5)

Lubatud piirmäärade järgimist tuleks asjakohaselt kontrollida, ja kui neid ei järgita, siis importi mitte lubada.

(6)

Mitmete põllumajandustoodete radioaktiivne saastatus on vähenenud ja väheneb veelgi tasemeni, mis oli enne Tšernobõli avariid. Seepärast tuleks kehtestada kord, mis võimaldab sellised tooted käesoleva määruse reguleerimisalast välja jätta.

(7)

Kuna käesolev määrus hõlmab kõiki inimtoiduks ette nähtud põllumajandussaadusi ja -tooteid, ei ole kõnesoleval juhul vaja kohaldada nõukogu 26. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/68/EÜ (millega kehtestatakse loomatervishoiu eeskirjad teatavate elusate kabiloomade impordile ühendusse ja transiidile ühenduse kaudu) (4) artiklis 14 nimetatud korda.

(8)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused, (5)

a)

asutamislepingu I lisas;

b)

nõukogu 7. novembri 2006. aasta määruses (EÜ) nr 1667/2006 glükoosi ja laktoosi kohta; (6)

c)

nõukogu 29. oktoobri 1975. aasta määruses (EMÜ) nr 2783/75 ovoalbumiini ja laktalbumiini ühise kaubandussüsteemi kohta; (7)

d)

nõukogu 6. detsembri 1993. aasta määruses (EÜ) nr 3448/93, millega nähakse ette põllumajandussaaduste töötlemisel saadud teatavate kaupadega kauplemise kord. (8)

a)

370 Bq/kg II lisas loetletud piima ja piimatoodete ning toiduainete puhul, mis on ette nähtud imikute toitmiseks esimesel neljal kuni kuuel elukuul ja rahuldavad selle inimrühma toitumisvajadusi ning pannakse jaemüüki selgelt eristatavates ning etiketiga „imikutoit” varustatud pakendites;

b)

600 Bq/kg kõikide teiste asjaomaste toodete puhul.

a)

31. märtsil 2010, kui nõukogu enne seda kuupäeva teisiti ei otsusta, eriti kui artiklis 4 osutatud väljajäetud toodete nimekiri hõlmab kõiki inimtoiduks ettenähtud tooteid, mille suhtes käesolevat määrust kohaldatakse;

b)

määruse (Euratom) nr 3954/87 artikli 2 lõikes 1 osutatud komisjoni määruse jõustumise kuupäeval, kui see on enne 31. märtsi 2010.

30.7.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 201/8

(1)

Ühendus on alla kirjutanud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioonile ja kokkuleppele 10. detsembri 1982. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni nende sätete rakendamise kohta, mis käsitlevad piirialade kalavarude ja siirdekalade kaitset ja majandamist. Kõnealused rahvusvahelised dokumendid kohustavad liikmesriike tegema koostööd avamere elusressursside kaitsmisel ning nendes on sätestatud, et sellist koostööd teevad liikmesriigid kas otse või asjakohaste allpiirkondlike või piirkondlike kalandusorganisatsioonide kaudu või asjakohase majandamiskorra raames.

(2)

Piirkondliku kalandusorganisatsiooni või majandamiskorra puudumine ei vabasta riike mereõiguses sätestatud kohustusest võtta oma kodanike suhtes meetmeid, mis on vajalikud avamere elusressursside, sealhulgas ohualdiste mereökosüsteemide kaitseks kalapüügi kahjulike mõjude eest.

(3)

Nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 2371/2002 (ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta) (2) artiklis 2 on sätestatud, et ühises kalanduspoliitikas tuleb kohaldada ettevaatusprintsiipi, kui võetakse meetmeid, et vähendada kalanduse mõju mereökosüsteemidele. Sama määruse artiklis 7 on sätestatud, et komisjon võib liikmesriigi põhjendatud taotluse korral või omal algatusel kehtestada erakorralised meetmed, kui on tõendeid, et vee-elusressursside või mereökosüsteemi säilimist ähvardab kalapüügist tulenev tõsine ning viivitamatut reageerimist nõudev oht.

(4)

Ühendus loeb oma kohuseks kaitsta mereökosüsteeme, näiteks rahusid, veealuseid kõrgendikke, süvaveekoralle, hüdrotermilisi lõõre ja käsnade kolooniaid. On olemas palju teaduslikke tõendeid selle kohta, et põhjapüügivahenditega kalapüük ohustab kõnealuste ökosüsteemide puutumatust. Ühendus on juba vastu võtnud meetmed põhjapüügipiirkondade sulgemiseks ühenduse vetes, kus leidub selliseid ökosüsteeme. Samuti on ühendus kaasa aidanud selliste meetmete vastuvõtmisele avamerepiirkondades, mis kuuluvad olemasolevate piirkondlike kalandusorganisatsioonide pädevusalasse, kellele on antud õigus põhjapüüki reguleerida. Samuti on ühendus aktiivselt kaasa aidanud uute organisatsioonide loomisele või uue korra kehtestamisele, et asjakohane piirkondlik kalanduse kaitse ja majandamine hõlmaks maailma kõiki ookeane. Siiski on olemas teatavad avamerepiirkonnad, kus sellise asutuse loomisel tekivad märkimisväärsed raskused.

(5)

8. detsembril 2006. aastal vastu võetud ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga 61/105 nõustus rahvusvaheline üldsus, et ohualdiste mereökosüsteemide kaitsmiseks põhjapüügi hävitava mõju eest on hädavajalik võtta meetmeid, mille kohaselt reguleerivad kalapüüki rangelt piirkondlikud kalandusorganisatsioonid või asjaomane majandamiskord või riigid, kehtestades meetmed oma lipu all sõitvatele laevadele, mis tegutsevad piirkondades, kus sellised organisatsioonid või selline majandamiskord puuduvad.

Peaassamblee on esitanud suunised selle kohta, milliseid meetmeid tuleb sel eesmärgil võtta. Töö, mida FAOs on alustatud selle kalapüügi majandamist käsitlevate rahvusvaheliste suuniste koostamiseks vastutustundliku kalanduse juhendi raames, on äärmiselt oluline nii selliste meetmete kavandamise ja vastuvõtmise aspektist kui ka nende liikmesriikidepoolse rakendamise aspektist.

(6)

Arvukalt ühenduse laevu tegeleb põhjapüügiga piirkondades, mida ei reguleeri sellise kalapüügi reguleerimise õigust omavad piirkondlikud kalandusorganisatsioonid või kus puudub asjaomane majandamiskord ning kus lähiajal ilmselt sellist organisatsiooni ei looda või asjaomast korda ei kehtestata. Ilma et see piiraks jätkuvaid jõupingutusi allesjäänud territoriaalsete tühikute täitmisel kalanduse rahvusvahelises haldamises, peab ühendus täitma mereõiguses sätestatud kohustusi mere elusressursside kaitsmisel kõnealustes piirkondades ning peab seetõttu seoses oma laevadega vastu võtma asjakohased meetmed. Seda tehes peab ühendus tegutsema kooskõlas ÜRO Peaassamblee resolutsioonis 61/105 esitatud suunistega.

(7)

Peaassamblee soovituste oluline osa on meetmed, mille eesmärk on „hinnata parima olemasoleva teadusteabe alusel, kas konkreetne püügitegevus avaldaks ohualdistele mereökosüsteemidele märkimisväärset kahjulikku mõju, ning kui leitakse, et kõnealusel püügitegevusel oleks oluline kahjulik mõju, tagada selle korraldamine nii, et sellist mõju vältida või püügiluba mitte anda”.

(8)

Kõnealuse soovituse rakendamiseks peab asjaomastel kalalaevadel olema kalapüügi eriluba, mis on välja antud kooskõlas nõukogu 27. juuni 1994. aasta määrusega (EÜ) nr 1627/94 (millega nähakse ette kalapüügilube käsitlevad üldsätted) (3) ja komisjoni 20. detsembri 1995. aasta määrusega (EÜ) nr 2943/95 (millega sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad nõukogu määruse (EÜ) nr 1627/94 kohaldamiseks). (4) Lisaks kohaldatakse kõnealuste lubade väljaandmise ja kehtivuse suhtes eritingimusi, millega tagatakse, et loa alusel toimuvat kalapüüki on nõuetekohaselt hinnatud ning et kalapüük toimub kooskõlas hindamistulemustega.

(9)

Peaassamblee soovituste rakendamiseks on vaja ka asjakohaseid seiremeetmeid, et tagada loa väljaandmise tingimuste järgimine. Nende hulka kuuluvad lisaks komisjoni 18. detsembri 2003. aasta määruses (EÜ) nr 2244/2003 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad laevaseire satelliitsüsteemide kohta) (5) sätestatud meetmetele laeval viibivad vaatlejad ning laevaseire satelliitsüsteemide kasutamist käsitlevad erisätted, mida rakendatakse süsteemi tehniliste rikete või mittetoimimise korral.

(10)

Jätkub ohualdiste mereökosüsteemide tuvastamine piirkondades, mida ei reguleeri piirkondlikud kalandusorganisatsioonid, ning nende kohta on suhteliselt vähe teaduslikke andmeid. Seetõttu on kohustuslik keelata põhjapüügivahendid piirkondades, kus ei ole läbi viidud teaduslikku hindamist sellise kalapüügi kahjuliku mõju kohta ohualdistele avamere ökosüsteemidele.

(11)

Eritingimuste, näiteks hindamata piirkondadega või laevaseiresüsteemi kasutamise ja ohualdiste mereökosüsteemide avastamise korral tegevuse mujale viimisega seotud tingimuste rikkumine võib selliseid ökosüsteeme pöördumatult kahjustada ning peaks seetõttu kuuluma nõukogu 24. juuni 1999. aasta määruses (EÜ) nr 1447/1999 (millega kehtestatakse ühise kalanduspoliitika eeskirju tõsiselt rikkuvate käitumisviiside loetelu) (6) nimetatud tõsiste rikkumiste loetellu.

(12)

Üksikisikute kaitse isikuandmete töötlemisel on reguleeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta), (7) mida kohaldatakse täies ulatuses käesoleva määrusega seotud isikuandmete töötlemise suhtes, eriti andmesubjektide õiguse suhtes tutvuda andmetega, neid parandada, sulgeda või kustutada ja kolmandatele isikutele teatavaks teha, ning seetõttu pole seda käesolevas määruses rohkem täpsustatud,

a)

mis jäävad sellise kalapüügi reguleerimise õigust omavate piirkondlike kalandusorganisatsioonide vastutusalasse või korralduse alla;

b)

kus on käimas piirkondliku kalandusorganisatsiooni loomine; kus kõnealuse protsessi osalised on kokku leppinud ajutistes meetmetes ohualdiste mereökosüsteemide kaitseks põhjapüügivahendite kahjulike mõjude eest.

a)

„mereökosüsteem” – dünaamiline kompleks, milles taimede, loomade ja mikroorganismide kooslused ning nende elutu keskkond avaldavad üksteisele funktsionaalse üksusena vastastikust mõju;

b)

„ohualdis mereökosüsteem” – mis tahes mereökosüsteem, mille terviklikkust (s.o ökosüsteemi struktuuri ja talitlust) võib, otsustades parima olemasoleva teadusteabe põhjal ja ettevaatuspõhimõtte kohaselt, ohustada märkimisväärne kahjulik mõju, mida põhjustab tavalise kalapüügi käigus toimuv füüsiline kokkupuude põhjapüügivahenditega, sealhulgas ka rahud, veealused kõrgendikud, hüdrotermilised lõõrid, külmaveekorallid või külmaveekäsnad. Kõige ohualtimad on sellised ökosüsteemid, mille talitlus kergesti häirub ja mis lisaks taastuvad väga aeglaselt või võivad mitte taastuda;

c)

„märkimisväärne kahjulik mõju” – mõju (hinnatakse üksikjuhtumite kaupa, kombineeritult või kumulatiivselt), mis kahjustab ökosüsteemi terviklikkust nii, et kahjustub sellest mõjutatud populatsiooni taastekkevõime ning halveneb elupaikade pikaajaline loomulik produktiivsus, või mis põhjustab enam kui ajutist märkimisväärset liigirikkuse, elupaikade või kooseluvormide vähenemist;

d)

„põhjapüügivahendid” – püügivahendid, mida tavalise kalapüügi käigus kasutatakse kokkupuutes merepõhjaga, sealhulgas põhjatraalid, tragid, seisevvõrgud, põhjaõngejadad, püünised ja mõrrad.

a)

kavandatud püügikoht;

b)

püütavad liigid;

c)

püügivahendite liik ja sügavus, millisel neid kasutatakse, ning

d)

merepõhja batümeetriline profiil kavandatud püügikohas, kui see teave ei ole asjaomase lipuriigi pädevatele asutustele juba kättesaadav.

a)

registreerib sõltumatult ja samasuguses vormis, mida kasutatakse laeva püügipäevikus, nõukogu 12. oktoobri 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2847/93 (millega luuakse ühise kalanduspoliitika suhtes rakendatav kontrollisüsteem) (8) artiklis 6 sätestatud püügiandmed;

b)

registreerib kõik artikli 5 lõike 2 kohased püügikava muudatused;

c)

dokumenteerib kõik artiklis 7 osutatud ohualdiste mereökosüsteemide ootamatud leiud, sealhulgas kogutud teabe, mis võib osutuda kasulikuks koha kaitsmisel;

d)

registreerib püügivahendite kasutamise sügavused;

e)

esitab asjaomase liikmesriigi pädevale asutusele aruande 20 päeva jooksul pärast vaatlusperioodi lõppu. Kõnealuse aruande koopia saadetakse komisjonile 30 päeva jooksul pärast kirjaliku taotluse saamist.

a)

sugulussidemetes selle laeva kapteni või juhtkonna liikmega, kuhu ta on määratud vaatlejaks;

b)

selle laeva kapteni teenistuses, kuhu ta on määratud;

c)

kapteni esindaja teenistuses;

d)

ettevõtte teenistuses, mida kontrollib kapten või kapteni esindaja;

e)

sugulussidemetes kapteni esindajaga.

a)

lisaks määruse (EMÜ) nr 2847/93 artiklis 18 sätestatud nõuetele artiklis 1 osutatud kalalaevade püügimahtusid, mis määratakse kindlaks püügipäevikusse kantud teabe põhjal, sealhulgas andmed väljaspool sadamat veedetud püügipäevade kohta ning vaatlejate esitatud aruanded kvartalite, püügivahendite liikide ja kalaliikide kaupa;

b)

artikli 1 lõikes 1 osutatud kalalaevade püügikava ning artiklites 6, 7 ja 8 sätestatud tingimuste järgimist, samuti rikkumiste ja artiklis 10 nimetatud tõsiste rikkumiste heastamiseks võetud meetmeid ja nende eest määratud karistusi;

c)

artikli 8 rakendamist liikmesriikides.

30.7.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 201/14

30.7.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 201/16

(1)

Määrusega (EÜ) nr 994/98 volitatakse komisjoni asutamislepingu artikli 87 alusel teatama, et teatavatel tingimustel sobib väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele („VKEd”) antav abi kokku ühisturuga ega eelda asutamislepingu artikli 88 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustuse täitmist.

(2)

Komisjoni 12. jaanuari 2001. aasta määrust (EÜ) nr 70/2001, milles käsitletakse EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava riigiabi suhtes, (3) ei kohaldata nõukogu 17. detsembri 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 104/2000 (kalandus- ja akvakultuuritooteturu ühise korralduse kohta) (4) hõlmatud kalandus- ja akvakultuuritoodete valmistamise, töötlemise ja turustamisega seotud tegevuse suhtes.

(3)

Komisjon on kohaldanud asutamislepingu artikleid 87 ja 88 paljudes otsustes, mis käsitlevad kalandustoodete tootmise, töötlemise ja turustamisega tegelevaid väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid, ning on sõnastanud ka oma poliitika, viimati suunistes riigiabi kontrollimiseks kalandus- ja akvakultuurisektoris (5) (edaspidi „kalandussuunised”). Võttes arvesse komisjoni märkimisväärset kogemust kõnealuste artiklite kohaldamisel kalandustoodete tootmise, töötlemise ja turustamisega tegelevate VKEde suhtes, on asjakohane, et sedavõrd, kuivõrd asutamislepingu artikkel 89 on kuulutatud selliseid tooteid hõlmavaks, kasutab komisjon määrusega (EÜ) nr 994/98 antud volitusi ka kalandustoodete tootmise, töötlemise ja turustamisega tegelevate VKEde suhtes, et tagada tõhus järelevalve ja lihtsustada haldamist, vähendamata seejuures komisjoni järelevalvevõimalusi.

(4)

Komisjon hindab kalandussektoris antava riigiabi kokkusobivust nii konkurentsipoliitika kui ka ühise kalanduspoliitika eesmärkidest lähtuvalt.

(5)

Käesolev määrus peaks hõlmama kalandussektoris antava abi liike, mille komisjon on juba aastaid süstemaatiliselt heaks kiitnud. Komisjon ei pea igal üksikjuhul hindama abi kokkusobivust ühisturuga, kui abi vastab tingimustele, mis on ette nähtud nõukogu 27. juuli 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta (6) ja komisjoni 26. märtsi 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 498/2007, millega kehtestatakse Euroopa Kalandusfondi käsitleva nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 üksikasjalikud rakenduseeskirjad, (7) ning teatavatele muudele tingimustele. Kuigi määrus (EÜ) nr 1198/2006 on kehtinud alles alates 4. septembrist 2006, on komisjon saanud olemasolevate kalandussuuniste põhjal piisavalt kogemusi samalaadsete tingimuste kohaldamisel asjaomaste meetmeliikide suhtes selle tõendamiseks, et kõnealuse määruse tingimused on piisavalt täpsed ja et iga üksikjuhtu ei ole vaja eraldi hinnata.

(6)

Käesolev määrus ei tohiks piirata liikmesriikide võimalust teatada abist, mida antakse kalandustoodete tootmise, töötlemise ja turustamisega tegelevatele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele. Komisjon peaks selliseid teateid hindama käesoleva määruse ja kalandussuuniste alusel.

(7)

Igasugune abi, mida liikmesriigid kavatsevad kalandussektoris anda ja mis ei kuulu käesoleva määruse kohaldamisalasse ega teiste määruse (EÜ) nr 994/98 artikli 1 kohaselt vastu võetud määruste kohaldamisalasse, eeldab jätkuvalt asutamislepingu artikli 88 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustuse täitmist. Sellist abi hinnatakse käesoleva määruse ja kalandussuuniste alusel.

(8)

Käesoleva määrusega tuleks teatamiskohustusest vabastada igasugune abi, mis vastab kõikidele käesoleva määruse nõuetele, ja kõik toetuskavad, tingimusel et igasugune sellise kava alusel antav abi vastab kõigile käesoleva määruse asjakohastele nõuetele. Abikava raames antav üksikabi ja sihtotstarbeline üksikabi peaksid sisaldama selget viidet käesolevale määrusele.

(9)

Ühenduse rahastatavate abimeetmete ühtsuse huvides peaksid käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluva abi ülemmäärad olema võrdsed sama liiki abi jaoks määruse (EÜ) nr 1198/2006 II lisas sätestatud ülemmääradega.

(10)

On oluline, et abi ei antaks juhtudel, kus ei peeta kinni ühenduse õigusaktide sätetest ega eelkõige ühise kalanduspoliitika eeskirjadest. Seega võivad liikmesriigid kalandussektoris abi anda ainult siis, kui rahastatavad meetmed ja nende mõju on kooskõlas ühenduse õigusega. Enne abi andmist peaksid liikmesriigid tagama, et riigiabi saajad vastavad ühise kalanduspoliitika eeskirjade nõuetele.

(11)

Selleks et tagada abi proportsionaalsus ja selle piirdumine vajaliku summaga, tuleks künniseid võimaluse korral alati väljendada abi osatähtsusena abikõlblike kulude suhtes. Abi osatähtsuse arvutamiseks tuleks mitmes osas välja makstav abi diskonteerida selle andmise aja väärtusele. Muus kui toetuse vormis antava abi korral tuleks diskonteerimisel ja abisumma arvutamisel intressimäärana kasutada toetuse andmise ajal kehtivat viitemäära, nagu on kehtestatud komisjoni teatises viite- ja diskontomäärade kindlaksmääramise meetodi läbivaatamise kohta. (8)

(12)

Pidades silmas vajadust saavutada toetatavas valdkonnas vajalik tasakaal konkurentsimoonutuste vähendamise ja käesoleva määruse eesmärkide vahel, ei tohiks käesoleva määrusega vabastada kindlat ülemmäära ületavaid üksiktoetusi, olenemata sellest, kas need antakse mõne käesoleva määrusega vabastatud toetuskava raames või mitte.

(13)

Käesolevat määrust ei tohiks kohaldada ekspordiga seonduva tegevuse ega abi suhtes, millega soodustatakse kodumaiste toodete kasutamist importtoodete asemel. Eelkõige ei tohiks seda kohaldada abi suhtes, millega rahastatakse jaotusvõrgu loomist ja toimimist teistes riikides. Ekspordiabi ei peaks üldjuhul olema abi, millega kaetakse messidel osalemise kulud või uue toote turuletoomiseks või olemasoleva toote uuele turule viimiseks vajalike uuringute või nõustamisteenuste kulud.

(14)

Abi, mida antakse raskustes olevatele ettevõtjatele, nii nagu need on määratletud raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antavat riigiabi käsitlevates ühenduse suunistes, (9) tuleks hinnata kõnealuste suuniste kohaselt, et vältida neist kõrvalehoidmist. Sellistele ettevõtjatele antav abi tuleks seetõttu käesoleva määruse kohaldamisalast välja jätta. Liikmesriikide halduskoormuse vähendamiseks tuleks lihtsustada käesoleva määrusega hõlmatud abi andmisel kasutatavat raskustes oleva ettevõtja määratlust, võrreldes eespool nimetatud suunistes esitatud määratlusega. Lisaks sellele ei tohiks käesoleva määruse kohaldamisel käsitada vähem kui kolm aastat tagasi asutatud VKEsid kõnealusel perioodil raskustes olevana, välja arvatud juhul, kui nad asukohariigi õigusaktide kohaselt vastavad kõiki võlakohustusi hõlmava maksejõuetusmenetluse kohaldamise kriteeriumidele. Kõnealused lihtsustused ei tohiks piirata nende VKEde õigust saada kõnealuste suuniste kohast abi, mida käesoleva määrusega ei reguleerita ning mille puhul kehtib täielikult kõnealustes suunistes esitatud määratlus.

(15)

Komisjon peab tagama, et lubatud abi ei moonutaks kaubandustingimusi ühist huvi kahjustaval viisil. Seetõttu tuleks käesoleva määruse kohaldamisalast välja jätta sellisele abisaajale antav abi, kellele komisjoni varasema otsuse alusel, millega abi on tunnistatud ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks, on esitatud seni täitmata korraldus abi tagasimaksmiseks. Sellest tulenevalt jätkatakse asutamislepingu artikli 88 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustuse kohaldamist kõnealusele abisaajale välja makstud sihtotstarbelise üksikabi ja kõigi abikavade suhtes, mis ei sisalda selgesõnalist sätet kõnealuste abisaajate suhtes teatamiskohustusest vabastamise kohta. Nimetatud säte ei tohiks kahjustada selliste abikavade alusel abi saajate õiguspäraseid ootusi, kellele ei ole esitatud seni täitmata korraldust abi tagasimaksmiseks.

(16)

Selleks et kõrvaldada erinevusi, mis võivad põhjustada konkurentsimoonutusi, ja hõlbustada VKEsid käsitlevate ühenduse ja riigisiseste algatuste kooskõlastamist, tuleks käesolevas määruses kasutada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate puhul määruse (EÜ) nr 70/2001 I lisas sätestatud määratlust.

(17)

Läbipaistvuse, võrdse kohtlemise ja tõhusa järelevalve huvides tuleks käesolevat määrust kohaldada ainult läbipaistva abi suhtes. Läbipaistev abi on abi, mille brutotoetusekvivalent on võimalik eelnevalt täpselt välja arvutada ilma riskianalüüsi tegemata. Eelkõige tuleks läbipaistvana käsitada laenudena antavat abi, kui brutotoetusekvivalendi arvutamisel on kasutatud viitemäära, mis on ette nähtud komisjoni teatises viite- ja diskontomäärade kindlaksmääramise meetodi läbivaatamise kohta. (10) Maksumeetmete vormis antavat abi käsitatakse läbipaistvana, kui meetmega on ette nähtud ülemmäär, millega tagatakse, et kohaldatavat künnist ei ületata.

(18)

Tagatiskavade raames antavat abi tuleks käsitada läbipaistvana, kui brutotoetusekvivalendi arvutamise metoodikast on komisjonile teatatud ja komisjon on selle heaks kiitnud. Komisjon lähtub liikmesriikide kõnealuste teadete läbivaatamisel komisjoni teatisest EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta garantiidena antava riigiabi suhtes. (11) Tagatiskavade raames antavat abi tuleks käsitada läbipaistvana ka siis, kui abisaaja on VKE ja brutotoetusekvivalendi arvutamisel on aluseks võetud kõnealuse teatise punktides 3.3 ja 3.5 sätestatud nn safe-harbour-preemia.

(19)

Pidades silmas toetusekvivalendi arvutamise keerukust tagasimakstavate ettemaksete vormis antava abi puhul, tuleks kõnealuse abi suhtes käesolevat määrust kohaldada üksnes juhul, kui tagasimakstavate ettemaksete kogusumma on väiksem kui käesoleva määruse alusel kohaldatav eraldi teatamise künnis ja abi maksimaalne osatähtsus.

(20)

Arvestades asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c, ei tohiks abi ainus mõju üldjuhul olla nende tegevuskulude pidev või korrapärane vähendamine, mida abisaaja tavaliselt kannaks, ning see peaks olema proportsionaalne puudustega, mis tuleb ületada, et saavutada ühenduse huvides olev ühiskondlik ja majanduslik kasu. Riigiabimeetmeid, mille ainus eesmärk on parandada tootjate finantsseisundit, ent mis ei aita mingil viisil kaasa sektori arengule, ja eelkõige sellist abi, mida antakse ainult toote hinna, koguse, toodanguühiku või tootmisvahendi ühiku alusel, käsitatakse ühisturuga kokkusobimatu tegevusabina. Selline abi kahjustab tõenäoliselt ka ühise turukorralduse mehhanisme. Seetõttu on asjakohane piirduda käesoleva määruse kohaldamisala puhul investeeringutoetustega ja abiga teatavate sotsiaal-majanduslike meetmete jaoks.

(21)

Selle tagamiseks, et abi on vajalik ja soodustab teatavate tegevusvaldkondade arendamist, ei tohiks käesolevat määrust kohaldada sellisele tegevusele antava abi suhtes, millega abisaaja tegeleks ka üksnes turutingimustes. Abi tuleks käsitada selliselt stimuleerivana, kui enne abi saava projekti või tegevuse elluviimisega seotud tegevuse alustamist on abisaaja esitanud liikmesriigile taotluse.

(22)

Selle kindlaks tegemisel, kas käesolevas määruses sätestatud eraldi teatamise künniseid ja abi maksimaalset osatähtsust on järgitud, tuleks arvesse võtta abi saavale tegevusele või projektile eraldatavat avaliku sektori toetuse kogusummat, olenemata sellest, kas kõnealust toetust rahastatakse kohalikest, piirkondlikest, riigi või ühenduse vahenditest.

(23)

Käesolev määrus peaks hõlmama järgmisi abi liike: abi kalastustegevuse alaliseks ja ajutiseks katkestamiseks, abi sotsiaal-majanduslike meetmete rahastamiseks, abi tootlikuks investeerimiseks vesiviljelusse, abi veekeskkonda käsitlevateks meetmeteks, abi inimeste ja loomade tervise kaitset käsitlevateks meetmeteks, siseveekalapüügi toetus, abi kalandus- ja vesiviljelustoodete töötlemiseks ja turustamiseks, abi ühist huvi pakkuvateks meetmeteks, mida rakendatakse ettevõtjate endi, tootjate nimel tegutsevate organisatsioonide või muude liikmesriigi poolt tunnustatud organisatsioonide aktiivsel toetusel, abi ühist huvi pakkuvateks meetmeteks, mille eesmärk on kaitsta ja arendada veeloomastikku ja -taimestikku ning millega samas parandatakse veekeskkonda, investeeringutoetus avalikele või eraõiguslikele kalasadamatele, lossimiskohtadele ja varjualustele, abi ühist huvi pakkuvateks meetmeteks, mille eesmärk on rakendada kalapüügi- ja vesiviljelustoodete uute turgude arendamise või reklaamikampaaniate kvaliteedi parandamise ja väärtuse suurendamise poliitikat, abi katseprojektideks, abi kalalaevade ümberehitamiseks nende sihtotstarbe muutmise eesmärgil ning tehnilise abi toetus.

(24)

Kui nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik, (12) artikliga 14 ette nähtud maksuvabastusi kohaldatakse võrdselt kogu kalandussektori suhtes, võivad need komisjoni arvates kaasa aidata sektori arengule ja teenida ühiseid huve. Liikmesriigid on võrdselt kohaldanud kõnealuseid vabastusi ning kogemus seoses nende meetmete kohaldamisega määruse (EÜ) nr 1595/2004 alusel on näidanud, et nende kohaldamine ei ole ebasoodsalt mõjutanud kaubandustingimusi ning on säästvate majandus- ja sotsiaaltingimuste tagamisega aidanud kaasa ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamisele. Arvestades asjaolusid, et meede on läbipaistev, et abi arvutatakse laevade kasutatud tegeliku kütusekoguse alusel, et käesolevat määrust kohaldatakse ainult VKEde suhtes ning et valdav osa ELi kalapüügiettevõtjatest on VKEd (enamik kõnealustest vabastustest kasu saavatest ettevõtjatest on vaid ühe laevaga väiksemad ettevõtjad), leiab komisjon, et sellised meetmed ei kahjusta põhjendamatult konkurentsi ega mõjuta kaubandustingimusi määral, mis on vastuolus ühiste huvidega. Järelikult peaksid sellised maksuvabastused, kui tegemist on riigiabiga, olema kooskõlas ühisturuga ja need tuleb vabastada EÜ asutamislepingu artikli 88 lõike 3 kohasest teatamiskohustusest, tingimusel et need maksuvabastused vastavad kõnealustele direktiividele ja neid saab kohaldada kogu kalandussektori suhtes. Lisaks sellele tuleks käesoleva määrusega ka sisevetekalanduse ja kalakasvatuse suhtes kohaldatavad maksuvabastused või -vähendused, mida liikmesriigid kehtestavad vastavalt nõukogu direktiivi 2003/96/EÜ artiklile 15, kuulutada ühisturuga teatavatel tingimustel kokkusobivaks ja vabastada asutamislepingu artikli 88 lõike 3 kohasest teatamiskohustusest.

(25)

Määruse (EÜ) nr 994/98 artikli 3 kohase läbipaistvuse ja tõhusa järelevalve tagamiseks on asjakohane kehtestada standardvorm, milles liikmesriigid peaksid esitama komisjonile kokkuvõtliku teabe abikava või üksikabi käesoleva määruse kohase rakendamise korral. Komisjon määrab identifitseerimisnumbri igale abimeetmele, millest teda teavitatakse. Asjaolu, et abimeetmele määratakse kõnealune number, ei tähenda, et komisjon oleks uurinud, kas abi vastab käesolevas määruses sätestatud tingimustele. Seega ei anna see liikmesriigile ega abisaajale alust õiguspäraseks ootuseks seoses abimeetmete vastavusega käesolevale määrusele.

(26)

Samal põhjusel tuleks komisjonil kehtestada konkreetsed sisu ja vormi käsitlevad nõuded iga-aastastele aruannetele, mille liikmesriigid peavad komisjonile esitama. Lisaks sellele on asjakohane kehtestada eeskirjad andmete kohta, mida liikmesriikidel tuleks säilitada käesoleva määrusega teatamiskohustusest vabastatud abikavade ja üksikabi kohta kooskõlas nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks) (13) artiklis 15 sätestatud nõuetega.

(27)

Käesoleva määruse täitmise üle järelevalve teostamiseks peaks komisjonil olema võimalik saada liikmesriikidelt kogu vajalik teave meetmete kohta, mille rakendamisel on kasutatud käesoleva määrusega antud soodustusi. Seega kui liikmesriigid ei esita kõnealuste abimeetmete kohta teavet mõistliku tähtaja jooksul, võib seda käsitada viitena sellele, et käesoleva määruse tingimustest ei peeta kinni. Kui liikmesriik ei esita kõnealuste abimeetmete järelevalve kohta teavet, võib komisjon teha otsuse, et lõpetatakse määruse või selle asjakohase osa kohaldamine asjaomase liikmesriigi suhtes ja et komisjonile teatatakse vastavalt asutamislepingu artiklile 88 seejärel kõikidest abimeetmetest, sealhulgas nende abikavade raames antavatest uutest üksikabimeetmetest, mille suhtes varem kehtis käesolev määrus. Niipea kui liikmesriik on esitanud õige ja täieliku teabe, peaks komisjon lubama muuta määruse uuesti täielikult kohaldatavaks.

(28)

Võttes arvesse määruse (EÜ) nr 1198/2006 kehtivusaja lõppu ja asjaolu, et käesoleva määruse kohased abi andmise tingimused on viidud vastavusse Euroopa Kalandusfondi kohaldamiseks sätestatud tingimustega, on asjakohane piirata käesoleva määruse kehtivusaega määruse (EÜ) nr 1198/2006 kehtivusaja lõppkuupäevani. Kui käesoleva määruse kehtivusaeg lõpeb ja seda ei pikendata, peaks käesoleva määruse alusel juba vabastatud toetuskavade suhtes jätma vabastuse kehtima veel kuueks kuuks.

(29)

On asjakohane kehtestada üleminekusätted teadete suhtes, mida menetletakse käesoleva määruse jõustumise kuupäeval, ning abi suhtes, mis on antud enne käesoleva määruse jõustumist ja millest ei ole teatatud, rikkudes seega asutamislepingu artikli 88 lõikes 3 sätestatud kohustust, samuti abi suhtes, mis vastab komisjoni 8. septembri 2004. aasta määruse (EÜ) nr 1595/2004 (mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist riigiabi suhtes, mida antakse kalandustoodete tootmise, töötlemise ja turustamisega tegelevatele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele) (14) tingimustele,

a)

abi suhtes, mille summa on kindlaks määratud turuleviidud toodangu hinna või koguse alusel;

b)

abi suhtes, mida antakse ekspordiga seotud tegevuseks, täpsemalt sellise abi suhtes, mis on vahetult seotud eksporditavate koguste, jaotusvõrgu loomise ja toimimise või muude eksportimisest tulenevate jooksvate kuludega;

c)

abi suhtes, mille tingimuseks on kodumaiste toodete kasutamine importtoodete asemel;

d)

abi suhtes, mida antakse raskustes olevatele ettevõtjatele;

e)

abikavade suhtes, millega ei ole sõnaselgelt välistatud üksikabi maksmine ettevõtjale, kellele komisjoni varasema otsuse alusel, millega abi on tunnistatud ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks, on esitatud seni täitmata korraldus abi tagasimaksmiseks;

f)

sellisele ettevõtjale antav sihtotstarbeline üksikabi, kellele komisjoni eelneva otsuse alusel, millega abi on tunnistatud ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks, on esitatud seni täitmata korraldus abi tagasimaksmiseks.

a)

„abi” – igasugune meede, mis vastab kõikidele asutamislepingu artikli 87 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele;

b)

„abikava” – mis tahes dokument, mille alusel võib ilma edasisi rakendusmeetmeid nõudmata anda üksikabi kõnealuses dokumendis üldiselt ja abstraktselt määratletud ettevõtjatele, ja mis tahes dokument, mille alusel võib anda konkreetse projektiga mitteseotud abi ühele või mitmele ettevõtjale määramata ajaks ja/või määramata ulatuses;

c)

„üksikabi” – sihtotstarbeline üksikabi ja teatamisele kuuluv abikava raames antav abi;

d)

„sihtotstarbeline üksikabi” – üksikabi, mida ei anta abikava alusel;

e)

„abi osatähtsus” – abisumma, mis on väljendatud protsendina abikõlblikest kuludest;

f)

„kalandustoode” – nii merest või siseveekogudest püütud tooted kui ka määruse (EÜ) nr 104/2000 artiklis 1 loetletud vesiviljelustooted;

g)

„väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad” („VKEd”) – komisjoni 2. juuli 2008. aasta määruse (EÜ) nr …/2008 (EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks) (15) artikli 2 punktis 7 määratletud väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad;

h)

„läbipaistev abi” – abi, mille puhul on ilma riskianalüüsi tegemata võimalik brutotoetusekvivalent eelnevalt täpselt välja arvutada;

i)

„raskustes olev ettevõtja” – järgmistele tingimustele vastav ettevõtja:

a)

otsetoetused ja intressitoetused;

b)

laenudena antav abi, kui brutotoetusekvivalent on arvutatud toetuse andmise ajal kehtinud viitemäärade alusel ja võttes arvesse tavapärase tagatise olemasolu ja/või laenuga kaasnevat tavapärasest erinevat riski;

c)

tagatiskavade raames antav abi, kui

d)

maksumeetmete vormis antavat abi käsitatakse läbipaistvana, kui meetmega on ette nähtud ülemmäär, millega tagatakse, et kohaldatavat künnist ei ületata.

a)

kapitalisüstidena antav abi;

b)

riskikapitalimeetmetena antav abi.

a)

abi vastab määruse (EÜ) nr 1198/2006 artiklis 23 ja määruse (EÜ) nr 498/2007 artiklis 4 sätestatud tingimustele ning

b)

abisumma toetusekvivalent ei ületa sellise abi puhul määruse (EÜ) nr 1198/2006 II lisas kindlaks määratud avaliku sektori panuse kogumäära.

a)

abi vastab määruse (EÜ) nr 1198/2006 artiklis 24 sätestatud tingimustele ja

b)

abisumma toetusekvivalent ei ületa sellise abi puhul määruse (EÜ) nr 1198/2006 II lisas kindlaks määratud avaliku sektori panuse kogumäära.

a)

abi vastab määruse (EÜ) nr 1198/2006 artikli 26 lõikes 3 ja artiklis 27 ning määruse (EÜ) nr 498/2007 artiklis 8 sätestatud tingimustele ning

b)

abisumma toetusekvivalent ei ületa sellise abi puhul määruse (EÜ) nr 1198/2006 II lisas kindlaks määratud avaliku sektori panuse kogumäära.

a)

abi vastab määruse (EÜ) nr 1198/2006 artiklites 28 ja 29 ning määruse (EÜ) nr 498/2007 artiklites 9 ja 10 sätestatud tingimustele ning

b)

abisumma toetusekvivalent ei ületa sellise abi puhul määruse (EÜ) nr 1198/2006 II lisas kindlaks määratud avaliku sektori panuse kogumäära.

a)

abi vastab määruse (EÜ) nr 1198/2006 artiklites 28 ja 30 ning määruse (EÜ) nr 498/2007 artiklis 11 sätestatud tingimustele ning

b)

abisumma toetusekvivalent ei ületa sellise abi puhul määruse (EÜ) nr 1198/2006 II lisas kindlaks määratud avaliku sektori panuse kogumäära.

a)

abi vastab määruse (EÜ) nr 1198/2006 artiklites 28 ja 31 sätestatud tingimustele ning

b)

abisumma toetusekvivalent ei ületa sellise abi puhul määruse (EÜ) nr 1198/2006 II lisas kindlaks määratud avaliku sektori panuse kogumäära.

a)

abi vastab määruse (EÜ) nr 1198/2006 artiklites 28 ja 32 ning määruse (EÜ) nr 498/2007 artiklis 12 sätestatud tingimustele ning

b)

abisumma toetusekvivalent ei ületa sellise abi puhul määruse (EÜ) nr 1198/2006 II lisas kindlaks määratud avaliku sektori panuse kogumäära.

a)

abi vastab määruse (EÜ) nr 1198/2006 artiklis 33 ja määruse (EÜ) nr 498/2007 artiklis 13 sätestatud tingimustele ning

b)

abisumma toetusekvivalent ei ületa sellise abi puhul määruse (EÜ) nr 1198/2006 II lisas kindlaks määratud avaliku sektori panuse kogumäära.

a)

abi vastab määruse (EÜ) nr 1198/2006 artiklites 34 ja 35 ning määruse (EÜ) nr 498/2007 artiklis 14 sätestatud tingimustele ning

b)

abisumma toetusekvivalent ei ületa sellise abi puhul määruse (EÜ) nr 1198/2006 II lisas kindlaks määratud avaliku sektori panuse kogumäära.

a)

abi vastab määruse (EÜ) nr 1198/2006 artiklites 36 ja 37 ning määruse (EÜ) nr 498/2007 artiklis 15 sätestatud tingimustele ning

b)

abisumma toetusekvivalent ei ületa sellise abi puhul määruse (EÜ) nr 1198/2006 II lisas kindlaks määratud avaliku sektori panuse kogumäära.

a)

abi vastab määruse (EÜ) nr 1198/2006 artiklites 36 ja 38 ning määruse (EÜ) nr 498/2007 artiklis 16 sätestatud tingimustele ning

b)

abisumma toetusekvivalent ei ületa sellise abi puhul määruse (EÜ) nr 1198/2006 II lisas kindlaks määratud avaliku sektori panuse kogumäära.

a)

abi vastab määruse (EÜ) nr 1198/2006 artiklites 36 ja 39 ning määruse (EÜ) nr 498/2007 artiklis 17 sätestatud tingimustele ning

b)

abisumma toetusekvivalent ei ületa sellise abi puhul määruse (EÜ) nr 1198/2006 II lisas kindlaks määratud avaliku sektori panuse kogumäära.

a)

abi vastab määruse (EÜ) nr 1198/2006 artiklites 36 ja 40 ning määruse (EÜ) nr 498/2007 artiklis 18 sätestatud tingimustele ning

b)

abisumma toetusekvivalent ei ületa sellise abi puhul määruse (EÜ) nr 1198/2006 II lisas kindlaks määratud avaliku sektori panuse kogumäära.

a)

abi vastab määruse (EÜ) nr 1198/2006 artiklites 36 ja 41 ning määruse (EÜ) nr 498/2007 artiklis 19 sätestatud tingimustele ning

b)

abisumma toetusekvivalent ei ületa sellise abi puhul määruse (EÜ) nr 1198/2006 II lisas kindlaks määratud avaliku sektori panuse kogumäära.

a)

abi vastab määruse (EÜ) nr 1198/2006 artiklites 36 ja 42 ning määruse (EÜ) nr 498/2007 artiklis 20 sätestatud tingimustele ning

b)

abisumma toetusekvivalent ei ületa sellise abi puhul määruse (EÜ) nr 1198/2006 II lisas kindlaks määratud avaliku sektori panuse kogumäära.

a)

abi vastab määruse (EÜ) nr 1198/2006 artikli 46 lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimustele ning

b)

abisumma toetusekvivalent ei ületa sellise abi puhul määruse (EÜ) nr 1198/2006 II lisas kindlaks määratud avaliku sektori panuse kogumäära.

30.7.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 201/29

(1)

Määruses (EÜ) nr 882/2004 on sätestatud ühenduse toidu-, sööda- ja loomatervishoiualaste referentlaborite üldised ülesanded, kohustused ja nõuded. Ühenduse loomatervishoiu ja elusloomade referentlaborid on loetletud nimetatud määruse VII lisa II osas.

(2)

Direktiivis 2006/88/EÜ sätestatakse loomatervishoiu nõuded vesiviljelusloomade ja vesiviljelustoodete turuletoomisele, impordile ühendusse ja transiidile ühenduse kaudu ning minimaalsed ennetavad ja kontrollimeetmed seoses kõnealuste loomade teatavate haigustega. Vastavalt kõnealusele direktiivile täidavad veeloomade taude analüüsivad ühenduse referentlaborid IV lisa I osas sätestatud ülesandeid ja kohustusi.

(3)

Pärast valikumenetluse lõpetamist tuleb ühenduse koorikloomade haiguste referentlaboriks määrata Centre for Environment, Fisheries & Aquaculture Science (Cefas), Weymouth Laboratory (Ühendkuningriik).

(4)

Pärast valikumenetluse lõpetamist tuleb ühenduse marutaudi referentlaboriks määrata Laboratoire d’études sur la rage et la pathologie des animaux sauvages de l’Agence Française de Sécurité Sanitaire des Aliments (AFSSA) (Nancy, Prantsusmaa).

(5)

Pärast valikumenetluse lõpetamist tuleb ühenduse veiste tuberkuloosi referentlaboriks määrata Laboratorio de Vigilancia Veterinaria (VISAVET), Facultad de Veterinaria, Universidad Complutense de Madrid (Madrid, Hispaania).

(6)

Ühenduse koorikloomade haiguste, marutaudi ja veiste tuberkuloosi referentlaborid tuleb määrata esialgu viieks aastaks alates 1. juulist 2008, et võimaldada nende tulemuslikkuse ja nõuetele vastavuse hindamist.

(7)

Lisaks määruse (EÜ) nr 882/2004 artikli 32 lõikes 2 sätestatud üldistele ülesannetele ja kohustustele tuleks määrata ühenduse tasandil haigusetekitajate omadustega seotud konkreetsed vastutusalad ja ülesanded, et tagada tõhusam koordineerimine. Sellest tulenevalt tuleks käesolevas määruses sätestada ühenduse marutaudi ja veiste tuberkuloosi referentlaborite kõnealused täiendavad vastutusalad ja ülesanded.

(8)

Seetõttu tuleks määruse (EÜ) nr 882/2004 VII lisa II osa vastavalt muuta.

(9)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee arvamusega,

30.7.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 201/33

(1)

Määruse (EÜ) nr 1763/2004 I lisas on toodud nende isikute loetelu, kelle rahalised vahendid ja majandusressursid külmutatakse nimetatud määruse alusel.

(2)

Komisjonil on volitus muuta kõnealust lisa, võttes arvesse nõukogu otsuseid, millega rakendatakse nõukogu 11. oktoobri 2004. aasta ühist seisukohta 2004/694/ÜVJP edasiste meetmete kohta, millega toetatakse EJRK volituste tõhusat rakendamist. (2) Nõukogu 24. juuli 2008. aasta otsusega 2008/613/ÜVJP (3) rakendatakse kõnealust ühist seisukohta. Seepärast tuleks määruse (EÜ) nr 1763/2004 I lisa vastavalt muuta,

30.7.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 201/34

(1)

Nõukogu 19. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 2015/2006, millega kehtestatakse 2007. ja 2008. aastaks ühenduse kalalaevadele püügivõimalused seoses teatavate süvamere kalavarudega, (3) on kehtestatud kvoodid 2007. ja 2008. aastaks.

(2)

Komisjonile esitatud teabe kohaselt on käesoleva määruse lisas osutatud kalavaru püük samas lisas osutatud liikmesriikide lipu all sõitvate või kõnealustes liikmesriikides registreeritud laevade puhul ammendanud 2008. aastaks eraldatud kvoodi.

(3)

Seetõttu on vaja keelata kõnealuse kalavaru püük, pardal hoidmine, ümberlaadimine ja lossimine,

30.7.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 201/36

(1)

Mis tahes mitmetähenduslikkus määruse (EÜ) nr 1013/2006 artikli 18 kohaldamisel jäätmesaadetiste suhtes tuleb kõrvaldada, kui riik on oma vastuses komisjoni taotlusele (mis on saadetud kooskõlas määruse (EÜ) 1013/2006 artikli 37 lõike 1 esimese lõiguga) teatanud, et ta ei keela kõnealuste saadetiste vedu ega kohalda nende suhtes kõnealuse määruse artiklis 35 kirjeldatud eelneva kirjaliku teatamise ja nõusoleku menetlust.

(2)

Bosnia ja Hertsegoviina, Iraan ja Togo on vastanud komisjoni kirjalikule taotlusele, millega taotletakse kirjalikku kinnitust selle kohta, et määruse (EÜ) nr 1013/2006 III ja IIIA lisas loetletud jäätmeid, mille väljavedu ei ole keelatud määruse artikli 36 kohaselt, võib ühendusest nendesse riikidesse taaskasutamise eesmärgil välja vedada, ning teavitamist selle kohta, millist kontrollimenetlust nendes riikides rakendatakse, kui seda üldse rakendatakse. Komisjon on saanud lisateavet ka Côte d’Ivoire’i, Malaisia, Moldova, (2) Venemaa ja Ukraina kohta. Seepärast tuleks komisjoni määruse (EÜ) nr 1418/2007 (3) lisa eespool nimetatut arvesse võttes muuta.

(3)

Liechtensteini valitsus on juhtinud tähelepanu sellele, et Liechtensteini tuleb käsitada riigina, mille suhtes kohaldatakse OECD otsust. Seepärast ei kohaldata kõnealuse riigi suhtes määruse (EÜ) nr 1013/2006 artikli 37 lõiget 2 ning Liechtenstein tuleks välja jätta määruse (EÜ) nr 1418/2007 lisast.

(4)

Määrust (EÜ) nr 1418/2007 tuleks vastavalt muuta,

1)

Lisatakse järgmine artikkel 1a:

„Artikkel 1a

Juhul kui riik on andnud teada oma vastuses komisjoni kirjalikule taotlusele, mis on saadetud kooskõlas määruse (EÜ) nr 1013/2006 artikli 37 lõike 1 esimese lõiguga, et ta ei keela kõnealuste saadetiste väljavedu ega kohalda nende suhtes kõnealuse määruse artiklis 35 kirjeldatud eelneva kirjaliku teatamise ja nõusoleku menetlust, tuleks selliste saadetiste suhtes kohaldada kõnealuse määruse artiklit 18 mutatis mutandis.”

2)

Määruse (EÜ) nr 1418/2007 lisa muudetakse vastavalt käesoleva määruse lisale.

30.7.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 201/45

(1)

Komisjoni 3. juuni 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 996/97 (CN-koodi 0206 29 91 alla kuuluva veiste külmutatud vahelihase kõõluselise osa tariifikvoodi avamise ja haldamise kohta) (3) on avatud tariifikvoot veiselihasektori toodete impordiks.

(2)

Ajavahemikuks 1. juulist 2008 kuni 30. juunini 2009 esitatud impordilitsentside taotlused hõlmavad saadaolevatest kogustest suuremaid koguseid. Seega tuleks kindlaks määrata, kui palju impordilitsentse võib välja anda, ning määrata taotletud kogustele kindlaks jaotuskoefitsient,

30.7.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 201/46

(1)

Komisjoni 4. detsembri 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 1451/2007 (Euroopa Parlamendi ja nõukogu biotsiidide turuleviimist käsitleva direktiivi 98/8/EÜ artikli 16 lõikes 2 osutatud kümneaastase tööprogrammi teise etapi kohta) (2) on kehtestatud selliste toimeainete loetelu, mida on vaja hinnata nende kandmiseks direktiivi 98/8/EÜ I, IA või IB lisasse. Difenaakum kuulub nimetatud loetelusse.

(2)

Määruse (EÜ) nr 1451/2007 kohaselt on difenaakumit hinnatud vastavalt direktiivi 98/8/EÜ artikli 11 lõikele 2 kasutamiseks toodetes, mis kuuluvad direktiivi 98/8/EÜ V lisas määratletud tooteliiki 14 (näriliste tõrjevahendid).

(3)

Soome määrati referentriigiks ja ta esitas 21. märtsil 2006. aastal komisjonile pädeva asutuse aruande ja soovituse vastavalt määruse (EÜ) nr 1451/2007 artikli 14 lõigetele 4 ja 6.

(4)

Komisjon ja liikmesriigid on pädeva asutuse aruande läbi vaadanud. Määruse (EÜ) nr 1451/2007 artikli 15 lõike 4 kohaselt lisati läbivaatuse tulemused alalises biotsiidide komitees 29. novembril 2007. aastal hindamisaruandesse.

(5)

Difenaakumi hindamisel ei ilmnenud ühtegi lahendamata küsimust ega probleemi, millega peaks tegelema tervise- ja keskkonnariskide teaduskomitee.

(6)

Uuringud näitavad, et difenaakumit sisaldavate biotsiidide kasutamisel näriliste tõrjevahendina võib eeldada, et need ei kujuta ohtu inimesele, välja arvatud juhuslikud õnnetusjuhtumid lastega. Tehti kindlaks, et on olemas oht loomadele, kelle hävitamist ei taotleta, ja keskkonnale. Samas on sihtliiki kuuluvad närilised kahjurid ja seega kujutavad nad ohtu rahva tervisele. Lisaks ei ole siiani teada, et difenaakumile oleks sobivaid alternatiive, mis on sama tõhusad ja keskkonnasõbralikumad. Seega on õigustatud kanda difenaakum piiratud ajaks I lisasse, et kõikides liikmesriikides oleks võimalik difenaakumit sisaldavate biotsiidide näriliste tõrjevahendina kasutamise lube välja anda, muuta või tühistada vastavalt direktiivi 98/8/EÜ artikli 16 lõikele 3.

(7)

Hindamisaruande tulemuste põhjal on asjakohane nõuda, et lubade väljaandmisel rakendataks näriliste tõrjevahendina kasutatavate difenaakumit sisaldavate toodete suhtes riskide vähendamiseks võetavaid erimeetmeid. Need meetmed peaksid olema suunatud sellele, et vähendada ohtu, mis tekib loomade, kelle hävitamist ei taotleta, ja inimeste esmasest ja teisesest kokkupuutest difenaakumiga ning kõnealuse aine pikaajalisest mõjust loodusele.

(8)

Arvestades kindlakstehtud ohtusid ja difenaakumi omadusi, mille tõttu kõnealune aine võib olla püsiv, bioakumuleeruv ja mürgine või väga püsiv ja väga bioakumuleeruv, tuleks difenaakum kanda I lisasse ainult viieks aastaks ja rakendada selle suhtes, enne kui I lisasse sissekandmist uuendatakse, võrdlevat ohtude hindamist vastavalt direktiivi 98/8/EÜ artikli 10 lõike 5 punktile i.

(9)

Käesoleva direktiivi sätteid on oluline kohaldada samaaegselt kõikides liikmesriikides, et tagada difenaakumit toimeainena sisaldavate biotsiidide võrdne kohtlemine turul ja hõlbustada kogu biotsiidituru nõuetekohast toimimist.

(10)

Toimeaine I lisasse kandmisele peaks eelnema mõistlik ajavahemik, et liikmesriigid ja huvitatud isikud saaksid valmistuda uute nõuete täitmiseks ning toimiku esitanud taotlejad saaksid kasutada kogu kümneaastast andmekaitseaega, mis direktiivi 98/8/EÜ artikli 12 lõike 1 punkti c alapunkti ii kohaselt algab toimeaine lisasse kandmise kuupäevast.

(11)

Lisasse kandmisele peaks järgnema mõistlik ajavahemik, et liikmesriigid saaksid rakendada direktiivi 98/8/EÜ artikli 16 lõiget 3, eelkõige välja anda, muuta või tühistada tooteliiki 14 kuuluvate difenaakumit sisaldavate biotsiidide kasutamise lube, et tagada nende vastavus direktiivile 98/8/EÜ.

(12)

Seepärast tuleks direktiivi 98/8/EÜ vastavalt muuta.

(13)

Käesoleva direktiiviga ette nähtud meetmed on kooskõlas alalise biotsiidide komitee arvamusega,

30.7.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 201/49

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta otsuses nr 1982/2006/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendat raamprogrammi (2007–2013) (2) (edaspidi „seitsmes raamprogramm”), on sätestatud ühenduse osalus mitme liikmesriigi algatatud teadus- ja arendustegevuse programmides, sealhulgas osalus selliste programmide elluviimiseks loodud struktuurides asutamislepingu artikli 169 tähenduses.

(2)

Seitsmendas raamprogrammis on määratletud rida kriteeriume selliste artikli 169 kohaste algatuste valdkondade kindlaksmääramiseks: olulisus ühenduse eesmärkide suhtes, taotletava eesmärgi selge määratlemine ja selle asjakohasus seitsmenda raamprogrammi eesmärkide suhtes, eelneva baasi olemasolu (olemasolevad või kavandatud siseriiklikud teadusprogrammid), Euroopa lisandväärtus, hõlmatud programmide ulatuse ja arvu kriitiline mass ja nende tegevuste sarnasus ning artikli 169 tõhusus kui eesmärkide saavutamiseks kõige asjakohasem vahend.

(3)

Nõukogu 19. detsembri 2006. aasta otsus 2006/971/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi (2007–2013) rakendamise eriprogrammi „Koostöö” (3) (edaspidi „eriprogramm „Koostöö””), nimetab artikli 169 algatust intelligentse elukeskkonna valdkonnas ühe valdkonnana, mis sobib ühenduse osaluseks siseriiklikes teadusprogrammides, mida rakendatakse ühiselt asutamislepingu artikli 169 alusel.

(4)

1. juuni 2005. aasta teatisega „i2010 – Euroopa infoühiskond majanduskasvu ja tööhõive eest” soovitas komisjon käivitada juhtalgatuse, mis käsitleb hoolitsust inimeste eest vananevas ühiskonnas.

(5)

12. oktoobri 2006. aasta teatises „Euroopa demograafiline tulevik – kuidas teha väljakutsest võimalus” rõhutas komisjon, et rahvastiku vananemine on üks peamisi probleeme kõigis Euroopa Liidu riikides ning uue tehnoloogia suurema kasutuse abil on võimalik kaasa aidata kulutuste piiramisele ja eakate inimeste heaolu ja aktiivse ühiskonnas osalemise saavutamisele, suurendades samal ajal ka konkurentsivõimet kooskõlas majanduskasvu ja tööhõivet käsitleva uuendatud Lissaboni strateegiaga.

(6)

Eriti info- ja sidetehnoloogia valdkonnas võib näha vananevat elanikkonda kui võimalust arendada vanurite vajadustele vastavate uute kaupade ja teenuste turgu. Kuid uue info- ja sidetehnoloogia kiire areng ning kasutuselevõtt ei tohiks põhjustada sotsiaalset tõrjutust või süvendada digitaalset lõhet; ent infoühiskonda kaasatuse ja selles osalemise eeltingimus on digitaalne kirjaoskus.

(7)

Praeguses intelligentse elukeskkonna algatuses tuleks arvesse võtta Euroopa vananeva elanikkonna tegelikku olukorda, kus naiste osakaal on naiste kõrgema keskmise eluea tõttu meeste omast suurem.

(8)

Aktiivne vananemine on uute tööhõivesuuniste põhiosis. ELi lähenemine vananemisele kavatseb mobiliseerida igas vanuses inimeste täieliku potentsiaali (elutsüklipõhine lähenemine) ja rõhutab vajadust vahetada killustatud vananemisstrateegiad sidusate vastu.

(9)

Praegu ei ole mitmed üksikute liikmesriikide siseriiklikul tasandil algatatud teadus- ja arendustegevuse programmid või -meetmed väärikat vananemist toetava info- ja sidetehnoloogia valdkonnas piisavalt kooskõlastatud ega võimalda Euroopa tasandil kooskõlalist lähenemist uuenduslike info- ja sidetehnoloogiate põhiste väärika vananemise toodete ja teenuste alasele teadus- ja arendustegevusele.

(10)

Soovides leida väärikat vananemist toetava info- ja sidetehnoloogia valdkonnas kooskõlalist lähenemist Euroopa tasandil ja toimida tõhusalt, on mitmed liikmesriigid algatanud infoühiskonnas väärika vananemise valdkonnas ühise intelligentset elukeskkonda käsitleva teadus- ja arendustegevuse programmi (Ambient Assisted Living, edaspidi „AAL ühisprogramm”) loomise, et saavutada koostoimet haldus- ja rahaliste vahendite osas, tagades sõltumatute ekspertide abil ühe ühise hindamismehhanismi, mis põhineb väljakujunenud tavadel, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruses (EÜ) nr 1906/2006 (millega kehtestatakse ettevõtete, uurimiskeskuste ja ülikoolide Euroopa Ühenduse seitsmenda raamprogrammi (2007–2013) meetmetes osalemise ning uurimistulemuste levitamise eeskirjad), (4) ning kombineerida täiendavaid teadmisi ja vahendeid, mis on kättesaadavad erinevates Euroopa riikides.

(11)

AAL ühisprogrammi eesmärk on rahvastiku vananemise probleemile lahenduste otsimine, andes vajaliku õigusliku ja organisatsioonilise raamistiku laiaulatuslikuks liikmesriikidevaheliseks koostööks Euroopa tasandil rakendusuuringute ja uuendustegevuse osas vananevas ühiskonnas väärika vananemise info- ja sidetehnoloogia valdkonnas. Belgia, Taani, Saksamaa, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Küpros, Luksemburg, Ungari, Holland, Austria, Poola, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriik (edaspidi „osalevad liikmesriigid”) ning Iisrael, Norra ja Šveits on nõustunud kooskõlastama ja ühiselt rakendama meetmeid, mis aitavad kaasa AAL ühisprogrammi elluviimisele. Nende osaluse koguväärtus seitsmenda raamprogrammi kestusajal on hinnanguliselt vähemalt 150 miljonit eurot. Iga nimetatud riigi AAL ühisprogrammis osalemise eeltingimuseks peaks olema minimaalne rahaline toetus vastavalt iga riigi teadusringkonna potentsiaalsele nõudlusele ja see peaks tavaliselt olema vähemalt 0,2 miljonit eurot, kui riik osaleb iga-aastases tööprogrammis.

(12)

Vastavalt seitsmenda raamprogrammi eesmärkidele peaks AAL ühisprogramm edendama ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate kaasamist oma tegevusse.

(13)

AAL ühisprogrammi mõju suurendamiseks on osalevad liikmesriigid, Iisrael, Norra ja Šveits nõustunud ühenduse osalemisega selles. Ühendus peaks AAL ühisprogrammis osalemiseks andma rahalist toetust kuni 150 miljoni euro ulatuses. Kuna AAL ühisprogramm vastab seitsmenda raamprogrammi teaduslikele eesmärkidele ja AAL ühisprogrammi uurimisvaldkond kuulub seitsmenda raamprogrammi eriprogrammi „Koostöö” info- ja sidetehnoloogia teemasse, tuleks ühenduse rahaline toetus võtta sellele teemale määratud eelarveeraldisest. Kättesaadavad võivad olla ka muud rahastamisvõimalused, muu hulgas Euroopa Investeerimispanga (EIP) rahastamine, eelkõige EIP ja komisjoni poolt ühiselt loodud riskijagamisrahastu kaudu toimuv rahastamine vastavalt otsuse 2006/971/EÜ III lisale.

(14)

Ühenduse rahalise toetuse andmine peaks sõltuma rahastamiskava määratlemisest, mis põhineb pädevate siseriiklike asutuste ametlikel kohustustel ühiselt rakendada siseriiklikul tasandil algatatud teadus- ja arendustegevuse programme ja tegevusi ning osaleda AAL ühisprogrammi rahastamises.

(15)

Siseriiklike teadusprogrammide ühine rakendamine nõuab spetsiaalse rakendusstruktuuri loomist või olemasolu, nagu on sätestatud eriprogrammis „Koostöö”.

(16)

Osalevad liikmesriigid on kokku leppinud sellise spetsiaalse rakendusstruktuuri suhtes AAL ühisprogrammi rakendamiseks.

(17)

Spetsiaalne rakendusstruktuur peaks olema ühenduse rahalise toetuse saajaks ja tagama AAL ühisprogrammi tõhusa elluviimise.

(18)

AAL ühisprogrammi tõhusaks rakendamiseks peaks spetsiaalne rakendusstruktuur andma rahalist toetust AAL ühisprogrammis osalevatele kolmandatele osapooltele, kes valitakse välja pärast projektikonkursse.

(19)

Ühenduse toetus peaks sõltuma osalevate liikmesriikide, Iisraeli, Norra ja Šveitsi poolsest vahendite eraldamisest ning nende rahaliste toetuste tõhusast maksmisest.

(20)

Ühendusel peaks olema õigus vähendada oma rahalist toetust, selle andmine peatada või see lõpetada, kui AAL ühisprogrammi rakendatakse ebapiisavalt, osaliselt või hilinemisega, tingimustel, mis sätestatakse ühenduse ja spetsiaalse rakendusstruktuuri vahel sõlmitavas lepingus, mis näeb ette ühenduse toetuse andmise üksikasjaliku korra.

(21)

Iga liikmesriik peaks saama liituda AAL ühisprogrammiga.

(22)

Vastavalt seitsmendale raamprogrammile peaks ühendusel olema õigus kokku leppida tingimused AAL ühisprogrammile oma rahalise toetuse andmiseks seoses iga seitsmenda raamprogrammiga seotud riigi või, juhul kui see on AAL ühisprogrammi rakendamiseks oluline, teiste riikide osalusega programmi rakendamise käigus vastavalt käesolevale otsusele.

(23)

Tuleks võtta asjakohaseid meetmeid rikkumiste ja pettuse vältimiseks ning astuda vajalikke samme kaduma läinud, valesti makstud või ebaõigesti kasutatud vahendite tagasinõudmiseks vastavalt nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrusele (EÜ, Euratom) nr 2988/95 (Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta), (5) nõukogu 11. novembri 1996. aasta määrusele (Euratom, EÜ) nr 2185/96 (mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramise eest) (6) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta. (7)

(24)

Vastavalt nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrusele (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatava finantsmääruse kohta (8) (edaspidi „finantsmäärus”) ja komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määrusele (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (9) (edaspidi „rakenduseeskirjad”), tuleks ühenduse toetust hallata kaudse keskjuhtimise raamistikus vastavalt finantsmääruse artikli 54 lõike 2 punkti c ja artikli 56 ning rakenduseeskirjade artikli 35, artikli 38 lõike 2 ja artikli 41 sätetele.

(25)

On tähtis, et AAL ühisprogrammi alusel toimuv teadustegevus vastaks eetika aluspõhimõtetele, sealhulgas Euroopa Liidu asutamislepingu artiklis 6 ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartas kajastatud põhimõtetele, ning järgiks soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise ja soolise võrdõiguslikkuse põhimõtteid. AAL ühisprogrammi rakendamisel tuleks arvesse võtta ka naiste rolli edendamist teadus- ja uurimistöös.

(26)

AAL ühisprogrammi eesmärk peaks olema ka õiglase ja lihtsustatud juurdepääsu edendamine kõikidele vajalikele info- ja sidetehnoloogial põhinevatele toodetele ja teenustele kõikides liikmesriikides.

(27)

Komisjon peaks 2010. aastaks läbi viima vahehindamise, hinnates AAL ühisprogrammi rakendamise kvaliteeti ja tõhusust ning edenemist seatud eesmärkide poole. Selle hindamise käigus peaks kontrollima ka järgmiste vahehindamiste vajadust enne lõplikku hindamist 2013. aasta lõpul,

a)

osalevate liikmesriikide, Iisraeli, Norra ja Šveitsi tõestusest, et I lisas kirjeldatud AAL ühisprogramm on tulemuslikult loodud;

b)

osalevate liikmesriikide, Iisraeli, Norra ja Šveitsi või osalevate liikmesriikide, Iisraeli, Norra ja Šveitsi määratud organisatsioonide ametlikult loodud või määratud spetsiaalsest rakendusstruktuurist, kes on juriidiline isik, kes vastutab AAL ühisprogrammi rakendamise eest ning võtab vastu, jaotab ja jälgib ühenduse rahalist toetust tsentraliseeritult ja delegeerimise teel vastavalt finantsmääruse artikli 54 lõike 2 punktile c ja artiklile 56 ning rakenduseeskirjade artiklile 35, artikli 38 lõikele 2 ja artiklile 41;

c)

AAL ühisprogrammile sobiva ja tõhusa juhtimismudeli loomisest, järgides käesoleva otsuse lahutamatu osa moodustavas II lisas sätestatud suuniseid;

d)

I lisas kirjeldatud tegevuste tõhusast läbiviimisest AAL ühisprogrammi alusel spetsiaalse rakendusstruktuuri poolt, mis hõlmab projektikonkursside avaldamist toetuste andmiseks;

e)

osalevate liikmesriikide, Iisraeli, Norra ja Šveitsi kohustusest osaleda AAL ühisprogrammi rahastamises ning rahalise toetuse tõhusast maksmisest, eelkõige pärast AAL ühisprogrammi alusel välja kuulutatud projektikonkursse valitud projektide osalejate rahastamisel;

f)

ühenduse riigiabi eeskirjade, eriti ühenduse raamistikus teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antava riigiabi kohta (10) sätestatud eeskirjade järgimisest;

g)

heal tasemel teadusliku pädevuse tagamisest ja eetiliste põhimõtete järgimisest vastavalt seitsmenda raamprogrammi üldpõhimõtetele, heal tasemel soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise ja soolise võrdsuse tagamisest ja jätkusuutliku arengu tagamisest ning

h)

AAL ühisprogrammi alusel toimunud tegevustest tulenevaid intellektuaalomandi õigusi reguleerivate sätete kujundamisest ning riiklikul tasandil algatatud teadus- ja arendustegevuse programmide rakendamisest ning kooskõlastamisest osalevates liikmesriikides, Iisraelis, Norras ja Šveitsis viisil, mis soodustab selliste teadmiste loomist ning toetab loodud teadmiste laialdast kasutust ja levitamist.

30.7.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 201/58

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta otsuses nr 1982/2006/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendat raamprogrammi (2007–2013) (3) (edaspidi „seitsmes raamprogramm”), on sätestatud ühenduse osalus mitme liikmesriigi algatatud teadus- ja arendusprogrammides, kaasa arvatud osavõtt nende programmide elluviimiseks loodud struktuuridest asutamislepingu artikli 169 tähenduses.

(2)

Seitsmendas raamprogrammis on määratletud rida kriteeriume selliste artikli 169 kohaste algatuste valdkondade kindlaksmääramiseks: olulisus ühenduse eesmärkide suhtes, taotletava eesmärgi selge kindlaksmääramine ja selle asjakohasus seitsmenda raamprogrammi eesmärkide suhtes, eelnev baas (olemasolevad või kavandatavad siseriiklikud teadusuuringute programmid), Euroopa lisandväärtus, hõlmatud programmide ulatuse ja arvu kriitiline mass, hõlmatud programmide tegevuste sarnasus ning asutamislepingu artikli 169 vastavus eesmärkide saavutamiseks kõige asjakohasema vahendi kriteeriumile.

(3)

Nõukogu 19. detsembri 2006. aasta otsuses 2006/974/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi (2007–2013) rakendamise eriprogrammi „Võimekus” (4) (edaspidi „eriprogramm „Võimekus””), on nimetatud artikli 169 algatus teadusuuringutes osalevate väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) valdkonnas ühe valdkonnana, mis sobib ühenduse osaluseks riiklikes teadusprogrammides, mida rakendatakse ühiselt asutamislepingu artikli 169 alusel.

(4)

Nõukogu tunnustas oma 24. septembri 2004. aasta järeldustes seitsmenda raamprogrammi tähtsat rolli Euroopa teadusruumi (ERA) edasisel arendamisel ning rõhutas selles kontekstis ERA ja selliste Euroopa valitsustevaheliste organisatsioonide nagu Eureka vaheliste sidemete tugevdamise olulisust.

(5)

Nõukogu rõhutas oma 25. ja 26. novembri 2004. aasta järeldustes VKEde tähtsust Euroopa majanduskasvule ja konkurentsivõimele ja seega vajadust riigisiseste ja üleeuroopaliste VKEde toetusprogrammide tõhususe ja vastastikuse täiendavuse suurendamiseks liikmesriikide ja komisjoni poolt. Nõukogu julgustas komisjoni uurima teadustegevuses osalevate VKEde jaoks alt üles toimiva kava väljatöötamise võimalusi. Nõukogu tuletas meelde siseriiklike programmide kooskõlastamise olulisust Euroopa teadusruumi arengus. Nõukogu kutsus liikmesriike ja komisjoni üles tegema tihedat koostööd, et määrata asutamislepingu artikli 169 edasiseks kohaldamiseks kindlaks piiratud hulga valdkondi. Nõukogu kutsus komisjoni üles süvendama koostööd ja kooskõlastatust ühenduste ja valitsustevaheliste struktuuride, eelkõige Eureka raames võetud meetmete vahel ja tuletas meelde Eureka 18. juuni 2004. aasta ministrite konverentsi.

(6)

Oma 10. märtsi 2005. aasta resolutsioonis teaduse ja tehnoloogia kohta – Euroopa Liidu tulevase teadusuuringute toetamise poliitika suunised (5) ergutas Euroopa Parlament liikmesriike võtma eelarvelisi ja teisi meetmeid, millega edendataks tööstuslikku innovatsiooni, sealhulgas seotust EUREKAga, eelkõige VKEde osas, ja rõhutas, et Euroopa teadusruumi loomine oleks võimalik ainult siis, kui kasvav osa teadustegevuse rahastamisest toimuks liidu tasandil, et koordineerida Euroopa, riiklikku ja piirkondlikku teaduspoliitikat tihedamalt nii sisu kui ka rahastamise osas, ja siis, kui selline rahastamine oleks täienduseks teadusuuringute poliitikale liikmesriikide vahel ja nende siseselt. Euroopa Parlament märkis, et tuleks tõhusamalt ja koordineeritumalt kasutada teisi teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni rahastamisvahendeid ja toetusmehhanisme ning nimetas teiste seas EUREKAt. Ta soovitas teha tõhustatud koostööd liikmesriikide teadusprogrammide vahel ja palus komisjonil teha algatusi vastavalt asutamislepingu artiklile 169.

(7)

Oma 4. juuni 2003. aasta teatises pealkirjaga „Investeerimine teadusuuringutesse – Euroopa tegevuskava” rõhutas komisjon VKEde teadustöö ja innovatsiooni toetamiseks ette nähtud otsestes meetmetes osalemise olulisust, mis on otsustava tähtsusega selleks, et anda uut hoogu suurte majandussektorite innovatsioonivõimele.

(8)

Paljud liikmesriikide poolt kas individuaalselt või riigi tasandil VKEde teadus- ja arendustegevuse toetuseks algatatud teadus- ja arendusprogrammid ja meetmed pole Euroopa tasandil piisavalt kooskõlastatud ega võimalda Euroopa tasandil ühtset lähenemist, mille eesmärk oleks tõhus teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse programm.

(9)

Soovides leida Euroopa tasandil ühtset lähenemisviisi teadus- ja arendustegevuses osalevate VKEde valdkonnas ja toimida tõhusalt, on mitmed liikmesriigid algatanud Eureka raames ühise teadus- ja arendusprogrammi „Eurostars” (edaspidi „Eurostarsi ühisprogramm”) teadus- ja arendustegevuses osalevate VKEde jaoks, et saavutada haldus- ja rahaliste vahendite kriitiline mass ning kombineerida täiendavaid teadmisi ja vahendeid, mis on kättesaadavad Euroopa eri riikides.

(10)

Eurostarsi ühisprogrammi eesmärk on toetada teadus- ja arendustegevuses osalevaid VKEsid, luues teadus- ja arendustegevuses osalevatele VKEdele vajaliku õigusliku ja organisatsioonilise raamistiku laiaulatusliku üleeuroopalise liikmesriikidevahelise koostöö jaoks rakendusuuringute ja innovatsiooni alal mis tahes tehnoloogia- või tööstusvaldkonnas. Belgia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Taani, Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Küpros, Läti, Leedu, Luksemburg, Ungari, Madalmaad, Austria, Poola, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriik (edaspidi „osalevad liikmesriigid”) ning Iisrael, Island, Norra, Šveits ja Türgi (edaspidi „teised osalevad riigid”) on nõustunud kooskõlastama ja ühiselt rakendama meetmeid, mille eesmärk on aidata kaasa Eurostarsi ühisprogrammi elluviimisele. Nende osaluse koguväärtus on kavandatud kuueaastase ajavahemiku jooksul hinnanguliselt vähemalt 300 miljonit eurot. Ühenduse rahaline toetus peaks moodustama kogu Eurostarsi ühisprogrammi avaliku sektori toetusest maksimaalselt 25 %, mis on hinnanguliselt 400 miljonit eurot.

(11)

Eurostarsi ühisprogrammi mõju suurendamiseks on osalevad liikmesriigid ja teised osalevad riigid nõustunud ühenduse sellise osalusega Eurostarsi ühisprogrammis. Ühendus peaks programmis osalemiseks andma Eurostarsi ühisprogrammi kestuse jooksul rahalist toetust kuni 100 miljonit eurot. Kuna Eurostarsi ühisprogramm vastab seitsmenda raamprogrammi teaduslikele eesmärkidele ja Eurostarsi ühisprogrammi uurimisvaldkond kuulub eriprogrammi „Võimekus”„VKEde huvides läbiviidavate teadusuuringute” ossa, tuleks ühenduse rahaline toetus võtta sellele osale määratud eelarveeraldisest. Kättesaadavad võivad olla ka muud rahastamisvõimalused, muu hulgas Euroopa Investeerimispanga (EIP) rahastamine, eelkõige EIP ja komisjoni poolt ühiselt loodud riskijagamisrahastu kaudu toimuv rahastamine, vastavalt otsuse 2006/974/EÜ III lisale.

(12)

Ühenduse rahalise toetuse andmiseks peaks määratlema rahastamiskava, mis põhineb pädevate riigiasutuste ametlikel kohustustel ühiselt rakendada riigi tasandil algatatud teadus- ja arendusprogramme ja tegevusi ning osaleda Eurostarsi ühisprogrammi rahastamises.

(13)

Siseriiklike teadusprogrammide ühine rakendamine nõuab spetsiaalse rakendusstruktuuri loomist või olemasolu, nagu on sätestatud eriprogrammis „Võimekus”.

(14)

Osalevad liikmesriigid on kokku leppinud sellise spetsiaalse rakendusstruktuuri osas Eurostarsi ühisprogrammi rakendamiseks.

(15)

Spetsiaalne rakendusstruktuur peaks vastu võtma ühenduse rahalise toetuse ja tagama Eurostarsi ühisprogrammi tõhusa elluviimise.

(16)

Ühenduse toetus peaks sõltuma osalevate liikmesriikide ja teiste osalevate riikide poolsest vahendite eraldamisest ning nende osamaksude tõhusast maksmisest.

(17)

Ühenduse toetust tuleks maksta Euroopa Ühenduse nimel tegutseva komisjoni ja spetsiaalse rakendusstruktuuri vahelise üldise kokkuleppe alusel, milles nähakse ette ühenduse toetuse kasutamise üksikasjalik kord. See üldine kokkulepe peab sisaldama vajalikke sätteid, mis tagaksid ühenduse finantshuvide kaitse.

(18)

Ühenduse rahaliselt toetuselt saadavat intressi käsitatakse sihtotstarbelise tuluna kooskõlas nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust) (6) (edaspidi „finantsmäärus”) artikli 18 lõikega 2. Käesolevas otsuses nimetatud ühenduse maksimaalset toetust võib komisjon vastavalt suurendada.

(19)

Ühendusel peaks olema õigus vähendada oma rahalist toetust, selle andmine peatada või see lõpetada, kui Eurostarsi ühisprogrammi rakendatakse ebapiisavalt, osaliselt või hilinemisega või kui osalevad liikmesriigid ning teised osalevad riigid ei osale või osalevad osaliselt või hilinemisega Eurostarsi ühisprogrammi rahastamises, tingimustel, mis sätestatakse ühenduse ja spetsiaalse rakendusstruktuuri vahel sõlmitavas kokkuleppes.

(20)

Eurostarsi ühisprogrammi tõhusaks elluviimiseks peaks toetama rahaliselt Eurostarsi ühisprogrammi projektides (edaspidi „Eurostarsi projektid”) osalejaid; kõnealused projektid valitakse välja tsentraalselt pärast projektikonkursse. Niisugune rahaline toetus ja selle maksmine peaksid olema läbipaistvad ja tõhusad. Makseid tuleks sooritada aja jooksul, mis on sätestatud riiklike rahastamisasutuste ja spetsiaalse rakendusstruktuuri vahel sõlmitavas lepingus. Spetsiaalne rakendusstruktuur peaks ergutama osalevaid liikmesriike ja teisi osalevaid riike tegema maksete tegemine väljavalitud Eurostarsi projektides osalejatele mugavaks, hõlmates vajaduse korral kindlasummalist rahastamist.

(21)

Projektiettepanekute hindamine peaks toimuma tsentraalselt sõltumatute ekspertide poolt. Pingerida tuleks heaks kiita tsentraalselt ja see peaks olema ühenduse toetusest ja riiklikest eelarvetest Eurostarsi projektidele eraldatud vahendite jaotamisel siduv.

(22)

Ühenduse toetust tuleks hallata kaudse tsentraliseeritud haldamise raamistikus kooskõlas finantsmäärusega ja komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (7) (edaspidi „rakenduseeskirjad”).

(23)

Iga väljavalitud Eurostarsi projekti puhul peaksid teadus- ja arendustegevuses osalevad VKEd panustama ühiselt suurema osa kõigi osalejate teadus- ja arendustegevusega seotud kogukuludest.

(24)

Iga liikmesriik peaks saama liituda Eurostarsi ühisprogrammiga.

(25)

Kooskõlas seitsmenda raamprogrammi eesmärkidega peaks seitsmenda raamprogrammiga seotud riikide või muude riikide osalemine Eurostarsi ühisprogrammis olema võimalik tingimusel, et seesugune osalemine on ette nähtud asjakohase rahvusvahelise lepinguga, ja tingimusel, et sellega nõustuvad nii komisjon kui ka osalevad liikmesriigid ja teised osalevad riigid.

(26)

Vastavalt seitsmendale raamprogrammile peaks ühendusel olema õigus vastavalt käesolevas otsuses sätestatud eeskirjadele ja tingimustele kokku leppida Eurostarsi ühisprogrammile oma rahalise toetuse andmise tingimustes, mis käsitlevad iga seitsmenda raamprogrammiga seotud riigi või, juhul kui see on Eurostarsi ühisprogrammi elluviimiseks oluline, iga teise programmi rakendamise käigus programmiga ühineva riigi programmis osalemist.

(27)

Tuleks võtta asjakohased meetmed pettuste ja eeskirjade eiramise ennetamiseks ning astuda vajalikud sammud kaduma läinud, valesti makstud või vääralt kasutatud vahendite tagasinõudmiseks vastavalt nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrusele (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta, (8) nõukogu 11. novembri 1996. aasta määrusele (Euratom, EÜ) nr 2185/96 (mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramise eest) (9) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta. (10)

(28)

On tähtis, et Eurostarsi ühisprogrammi alusel toimuv teaduslik uurimistegevus vastaks peamistele eetilistele põhimõtetele, sealhulgas Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartas kajastatud põhimõtetele, ning järgiks soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise ja soolise võrdõiguslikkuse põhimõtteid.

(29)

Komisjon peaks tegema vahehindamise, hinnates eelkõige teadus- ja arendustegevuses osalevate VKEde võimekust Eurostarsi ühisprogrammile juurdepääsul ning selle rakendamise kvaliteeti ja tõhusust ning edenemist seatud eesmärkide poole, samuti peaks komisjon tegema lõpliku hindamise.

(30)

Järelevalve Eurostarsi ühisprogrammi elluviimise üle peaks olema tõhus ega tohiks liigselt koormata programmis osalejaid, eelkõige VKEsid.

(31)

Spetsiaalne rakendusstruktuur peaks julgustama väljavalitud Eurostarsi projektides osalejaid oma tulemusi teatavaks tegema ja levitama ning tegema kõnealuse teabe avalikult kättesaadavaks,

a)

osalevate liikmesriikide ja teiste osalevate riikide tõestusest, et käesoleva otsuse I lisas kirjeldatud Eurostarsi ühisprogramm on loodud tulemuslikult;

b)

osalevate liikmesriikide ja teiste osalevate riikide või liikmesriikide ja teiste osalevate riikide poolt määratud organisatsioonide ametlikult loodud või määratud spetsiaalsest rakendusstruktuurist, kes on juriidiline isik, kes vastutab Eurostarsi ühisprogrammi elluviimise eest ning võtab vastu, jaotab ja jälgib ühenduse rahalist toetust kaudse tsentraliseeritud haldamise raamistikus vastavalt finantsmääruse artikli 54 lõike 2 punktile c ja artiklile 56 ning rakenduseeskirjade artiklile 35, artikli 38 lõikele 2 ja artiklile 41;

c)

Eurostarsi ühisprogrammile sobiva ja tõhusa juhtimismudeli loomisest vastavalt II lisale;

d)

I lisas kirjeldatud tegevuse tõhusast läbiviimisest Eurostarsi ühisprogrammi alusel spetsiaalse rakendusstruktuuri poolt, mis hõlmab projektikonkursside avaldamist toetuste andmiseks;