12.1.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 11/1

12.1.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 11/2

—

võttes arvesse komisjoni 4. juuni 2015. aasta aruannet 2014. aasta konkurentsipoliitika kohta (COM(2015)0247) ning lisana samal kuupäeval avaldatud komisjoni talituste töödokumenti,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (edaspidi „ELi toimimise leping“), eriti selle artikleid 101–109, 147 ja 174,

—

võttes arvesse asjaomaseid konkurentsieeskirju, suuniseid ja komisjoni otsuseid,

—

võttes arvesse oma 10. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu konkurentsipoliitika 2013. aasta aruande kohta (1) ja oma 11. detsembri 2013. aasta resolutsiooni ELi konkurentsipoliitika 2012. aasta aruande kohta (2) ning neis esitatud Euroopa Parlamendi nõudmisi,

—

võttes arvesse liidu sisepoliitika peadirektoraadi (poliitikaosakond A (majandus- ja teaduspoliitika)) siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonile esitatud uurimust „Ebaausad kauplemistavad ettevõtjatevahelises toiduainete tarneahelas“ (3),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust „Rahvusvahelise autokaubaveo siseturg: sotsiaalne dumping ja kabotaaž“ (4),

—

võttes arvesse Euroopa konkurentsivõrgustiku 2012. aasta mai aruannet „Aruanne konkurentsiõiguse rakendamise ja turujärelevalvetegevuse kohta Euroopa konkurentsiasutuste poolt toiduainetesektoris“ (5),

—

võttes arvesse nõukogu direktiive 77/799/EMÜ ja 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta,

—

võttes arvesse maksubaasi kahanemist ja kasumi ümberpaigutamist käsitleva OECD/G20 projekti järeldusi ja meetmete ettepanekuid,

—

võttes arvesse komisjoni 6. mai 2015. aasta otsust uurimise algatamise kohta e-kaubanduse sektoris vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklile 17 (C(2015)3026),

—

võttes arvesse 26. novembri 2014. aasta direktiivi 2014/104/EL eeskirjade kohta, millega reguleeritakse kahju hüvitamise hagisid,

—

võttes arvesse komisjoni 28. juuni 2014. aasta teatist keskkonna- ja energiaalase riigiabi suuniste kohta (6),

—

võttes arvesse komisjoni 17. juuni 2014. aasta määrust (EL) nr 651/2014 ELi aluslepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks,

—

võttes arvesse nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrust (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle,

—

võttes arvesse 9. juuli 2014. aasta valget raamatut ELi ettevõtjate ühinemise kontrolli tõhustamise kohta (COM(2014)0449),

—

võttes arvesse 8. juuli 2009. aasta farmaatsiasektori konkurentsiuuringut ja selle järelaruandeid, eelkõige viiendat aruannet patendivaidluste lahendamise järelevalve kohta (5th Report on the Monitoring of Patent Settlements),

—

võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) poolt välja töötatud toidu- ja põllumajandussüsteemide jätkusuutlikkuse hindamise (SAFA) üldist raamistikku,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ja siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamusi (A8-0368/2015),

A.

arvestades, et ELi konkurentsipoliitika on Euroopa sotsiaalse turumajanduse üks alustalasid ning tähtis vahend liidu siseturu toimimiseks;

B.

arvestades, et konkurentsi valdkonnas võetakse Euroopa Liidu seisukohti rahvusvahelisel tasandil kuulda ja nendega arvestatakse; arvestades, et ühtne, sõltumatu väline esindatus, mida toetavad selgelt kindlaks määratud volitused, võimaldab liidul kasutada oma tegelikku poliitilist, demograafilist ja majanduslikku võimu;

C.

arvestades, et konkurentsipoliitika ise aitab kaitsta Euroopa demokraatiat, kuna takistab majandus- ja rahandusvõimu liigset koondumist väheste isikute kätte;

D.

arvestades, et Euroopa Liit põhineb vaba ja ausa konkurentsiga avatud sotsiaalsel turumajandusel, mille eesmärk on suurendada tarbijate jõukust ja tõsta kõigi ELi kodanike elatustaset, ning arvestades, et Euroopa Liit rajab siseturgu, et tuua Euroopasse tasakaalustatud majanduskasvul ja hindade stabiilsusel põhinev säästev areng;

E.

arvestades, et ELi aluslepingute kohaselt on konkurentsiõiguse põhimõtete jõulise kohaldamise eesmärk aidata kaasa ELi majanduspoliitika üldeesmärkide saavutamisele ja tuua samal ajal kasu tarbijatele, töötajatele ja ettevõtjatele ning edendada innovatsiooni ja majanduskasvu monopolide ja turgu valitsevate ettevõtete kasutatavate ebaausate turutavade kontrollimise ja piiramisega, nii et igal isikul oleks võimalik edukas olla;

F.

arvestades, et riikide konkurentsiasutuste sõltumatus on väga suure tähtsusega;

G.

arvestades, et kartellide olemasolu tekitab igal aastal 181–320 miljardit eurot kahju, mis on ligikaudu 3 % ELi SKPst;

H.

arvestades, et energiakulude osas toimib Euroopa Liidu ühtne turg USA siseturust halvemini ning hinnaerinevused on Euroopas 31 % ja USAs 22 %;

I.

arvestades, et paljudes liikmesriikides mõjutab VKEsid (kes moodustavad 98 % ELi ettevõtjatest ja kus töötab 67 % töötajatest) ikka veel tõsine laenuturu kriis;

J.

arvestades, et maksudest kõrvalehoidumine, maksupettused ja maksuparadiisid, mis moonutavad ühtsel turul konkurentsi makse tasuvate ja mittetasuvate firmade vahel, lähevad ELi maksumaksjatele igal aastal hinnanguliselt maksma triljon eurot;

K.

arvestades, et digitaalse majanduse dünaamika ning eelkõige agressiivsetest maksutavadest ja riikide maksupoliitikast (mis tõenäoliselt põhjustavad siseturule märkimisväärset kahju) tingitud konkurentsimoonutused on kõikide turul tegutsejate jaoks viimastel aastatel kaasa toonud uusi katsumusi, mis nõuab komisjonilt viivitamatut ja selge sihiga reageerimist; arvestades, et ülemaailmne koostöö konkurentsieeskirjade jõustamisel aitab vältida vastuolusid võetavate parandusmeetmete ja jõustatud meetmete tulemuste osas ning aitab äriühingutel vähendada nõuete täitmisega seotud kulusid;

L.

arvestades, et praegused konkurentsiõiguse vahendid tuleb digitaalajastu probleeme arvestades põhjalikult läbi vaadata;

M.

arvestades, et rahvusvahelise lennutranspordi eeskirjad ausa konkurentsi kohta ja riigiettevõtete reguleerimine teatavatest kolmandatest riikidest pärit lennuettevõtjate osas, kes domineerivad teatavatel Euroopasse sisenevatel ja sealt väljuvatel marsruutidel, on puudulikud ja põhjustavad seetõttu märkimisväärset kahju Euroopa lennuettevõtjatele, kahjustades ühendatust Euroopa suurte sõlmlennujaamadega ning vähendades nii Euroopa tarbijate valikuvõimalusi;

N.

arvestades, et konkurentsil ei ole kõigis liikmesriikides sama mõju;

O.

arvestades, et konkurentsipoliitikas on vaja võtta eriti arvesse säästva arengu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärki;

P.

arvestades, et sotsiaalne dumping on tegur, mis moonutab siseturgu ning kahjustab nii tarbijate kui ka töötajate õigusi;

Q.

arvestades, et isikute, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumine on Euroopa majanduskasvu alus;

1.

väljendab heameelt komisjoni aruande üle, milles rõhutatakse konkurentsipoliitika tähtsust ELis, ja märgib, et aruandes käsitletakse peamiselt komisjoni viimase koosseisu ametiaega, kui konkurentsivolinik oli Almunia;

2.

palub, et komisjon esitaks edaspidi Euroopa Parlamendile aruande lahutamatu osana ka sektoripõhise töödokumendi;

3.

väljendab heameelt asjaolu üle, et konkurentsivolinik Vestager soovib teha Euroopa Parlamendiga tihedat koostööd, et töötada välja selline konkurentsipoliitika, mis ühe Euroopa Liidu peamise vahendina aitaks ühtse siseturu tegelikkuseks muuta, ja palub komisjonil mitte rakendada ELi sisest konkurentsipoliitikat ettevõtete turustrateegiaid piiraval viisil, et nad saaksid konkureerida maailmaturul ELi-väliste osalistega;

4.

rõhutab, et tulemuslik ja usaldusväärne konkurentsipoliitika ei tohi olla suunatud ainuüksi tarbijahindade vähendamisele, vaid peab arvestama ka Euroopa majanduse strateegiliste huvidega, nagu innovatsioonisuutlikkus, investeeringud, konkurentsivõime ja jätkusuutlikkus, spetsiaalsed konkurentsitingimused VKEdele, idufirmadele ja mikroettevõtetele ning vajadus edendada kõrgeid töö- ja keskkonnastandardeid;

5.

palub komisjonil teha lõpp sotsiaalsele dumpingule, ja rõhutab, et konkurentsipoliitika otsustes tuleb võtta eriti arvesse sotsiaalset mõju;

6.

on seisukohal, et digitaalmajanduse eripära, mida iseloomustavad nullini vähenevad piirkulud ja tugev võrgustikumõju, soodustavad kontsentreerituse taseme suurenemist põhiturgudel; palub komisjonil kohandada oma konkurentsipoliitika selle sektori eripärast lähtudes;

7.

kutsub komisjoni üles viima siseturu loomine lõpule neis valdkondades, kus see on veel killustunud või välja kujundamata, ning kõrvaldama kiiremas korras kõik avastatud põhjendamatud turutõkked ja konkurentsimoonutused; palub komisjonil tagada, et konkurentsipoliitika tugevdaks ühtlasi liidu ühtekuuluvuspoliitikat;

8.

rõhutab, et konkurentsiasutuse töö põhirõhk ja 2014. aasta konkurentsiaruandes kirjeldatu vastavad igati ühistele prioriteetidele; peab mõnes valdkonnas siiski vajalikuks sihikindlamat tegevussuunda, millega komisjon peaks järgmisel aastal kindlasti alustama; rõhutab ülemaailmse koostöö tähtsust konkurentsieeskirjade jõustamisel; toetab komisjoni aktiivset osalemist rahvusvahelises konkurentsivõrgustikus;

9.

palub uuesti – nii nagu juba eelmise aastaaruande puhul –, et komisjon takistaks seoses ühtse digitaalse turu loomisega liigse turukontsentratsiooni teket ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, sest nii tagatakse tarbijatele parema kvaliteediga teenused ja soodsamate hindade võimalus;

10.

peab äärmiselt oluliseks tagada digitaalsel turul õiglased konkurentsitingimused ja võidelda turgu valitseva seisundi kuritarvitamise ja maksude optimeerimise vastu – lõpptulemusena on see tarbijale kasulik;

11.

on arvamusel, et e-valitsuse arendamine on oluline tegur majanduskasvu toetamisel, sealhulgas seoses VKEde osalusega; kutsub seepärast liikmesriike üles kasutama kõiki uute riigihankealaste õigusaktidega nende käsutusse antud vahendeid ELi majanduskasvu edendamiseks ning palub komisjonil toetada kõiki e-valitsuse arendamisega seotud algatusi; rõhutab lisaks, et e-valitsuse süsteemi edendamine ja rakendamine kõigis liikmesriikides on äärmiselt oluline rikkumiste tõhusaks jälgimiseks ja läbipaistvuse kindlustamiseks nii avalikus kui ka erasektoris;

12.

palub komisjoni tagada, et liikmesriigid rakendaksid uusi riigihanke alaseid õigusakte õigeaegselt, eelkõige e-hankeid ja e-haldust puudutavad sätteid ning uusi sätteid, milles pööratakse tähelepanu sotsiaalsetele ja keskkonnakriteeriumidele ja käsitletakse lepingute osadeks jagamist, et edendada innovatsiooni ja ausat konkurentsi, toetada VKEsid hanketurgudel ja kindlustada võimalikult suure tulu saamine avaliku sektori vahendite kasutamisest;

13.

kutsub komisjoni üles soodustama veelgi rohkem avalike hangete rahvusvaheliste turgude jõulist avamist, et kõrvaldada liidu ja teiste kaubanduspartnerite avalike hangete turgude avatuse määra vaheline ebakõla, ning võtta sellega seoses arvesse Euroopa Parlamendi raportit, milles käsitletakse komisjoni ettepanekut rahvusvaheliste hangete instrumendi kohta ja selle eelseisvat läbivaatamist;

14.

juhib tähelepanu asjaolule, et ühtsel turul müüakse tarbijatele eri kaubapartiides erinevaid koostisosi sisaldavaid tooteid, kuigi kaubamärk ja pakend on sama; palub komisjonil hinnata, kas ELi konkurentsipoliitika kontekstis on sellisel taval negatiivne mõju kohalike ja piirkondlike toodete tarnijatele, eelkõige VKEdele;

15.

peab äärmiselt oluliseks, et komisjon edendaks jätkuvalt liikmesriikide konkurentsiasutuste suuremat lähendamist ja koostööd ELis;

16.

väljendab heameelt tugeva koosmõju üle konkurentsieeskirjade jõustamise ja digitaalse ühtse turu strateegia vahel, eelkõige meetmete üle, mis on seotud asukohapõhise piiramise ja litsentsilepingutega, et kujundada välja digitaalne ühtne turg; on seisukohal, et selline koosmõju oleks ka energia siseturu jaoks äärmiselt oluline, et eemaldada energia piiriülese vaba liikumise ees seisvad tõkked ja luua energialiit;

17.

on seisukohal, et konkurents telekommunikatsioonisektoris on äärmiselt tähtis mitte ainult innovatsiooni ja investeerimise edendamiseks võrgustikes, vaid see soodustab ka taskukohaseid hindu ja teenuste valikut tarbijate jaoks; kutsub seega komisjoni üles kaitsma konkurentsi kõnealuses sektoris, sealhulgas spektri jaotamisel;

18.

palub komisjonil uurida ebaõiglasi ja ebaseaduslikke klausleid ja tavasid, mida pangandussektor tarbijalepingute puhul kasutab; palub komisjonil edendada tõendatud tavade vahetust Euroopa konkurentsivõrgustiku raames; nõuab tungivalt, et komisjon vähendaks igasugust bürokraatiat, mida tekitab konkurentsipoliitika rakendamine;

19.

on seisukohal, et konkurentsipoliitikal peaks olema finantsturgude tarbijate jaoks turvalisemaks ja läbipaistvamaks muutmisel oluline osa; väljendab ühtlasi heameelt e-maksete valdkonnas võetud õiguslike meetmete üle, eelkõige pankadevaheliste tasude piirmäärade kehtestamise üle kaardimaksetehingute puhul;

20.

tuletab komisjonile meelde, et konkurentsipoliitika hõlmab ka selliste teenuste hinna reguleerimist, mille turuväärtuse kindlakstegemine on raske, näiteks sularahaautomaatide tasud;

21.

palub komisjonil uurida sularahaautomaatide võrgustikke konkurentsipoliitika seisukohast, arvestades et tegemist on võrgutaristuga;

22.

on veendunud, et tuleks tähelepanelikumalt kaaluda, kuidas toetada Euroopa äriühinguid, sest nad konkureerivad maailma tasandil mujalt maailmast pärit muude sarnase suurusega äriühingutega, kes ei pea järgima selliseid konkurentsieeskirju, mida peavad järgima Euroopa äriühingud Euroopas;

23.

palub komisjonil tagada liidu kaubandus- ja konkurentsipoliitika vastavus ELi tööstuspoliitika eesmärkidele; juhib tähelepanu, et liidu konkurentsipoliitika ei tohiks takistada Euroopa tööstusvaldkonna tippude esilekerkimist majanduses; nõuab seetõttu, et kaubandus- ja konkurentsipoliitika toetaks Euroopa tööstuse arengut ja konkurentsivõimet maailmas;

24.

tunnistab, et paljud energiamahukad tööstusharud on majanduslikes raskustes ja et mõned neist, näiteks terasetööstus, on kriisis; nõuab tungivalt, et komisjon vaataks läbi energiamahukate tööstusharude suhtes kohaldatavad ELi riigiabi eeskirjad, tagades tulemusliku süsinikdioksiidi lekke kaitse ja pakkudes õiglaseid võimalusi ELi tööstusharudele, eelkõige kõige haavatavamatele energiamahukatele tööstusharudele;

25.

palub komisjonil suurendada pingutusi seoses ELi tarbijatele kahjulike turgu valitseva seisundi kuritarvitamise juhtumite uurimisega;

26.

märgib, et turgu valitseva seisundi kuritarvitamine on keelatud ja on tõsine konkurentsiprobleem;

27.

on seisukohal, et komisjon teeb kartellikokkulepetega seotud rikkumistega seoses tulemuslikku tööd ning on siseturu väljakujundamisele ja võrdsete konkurentsieeskirjade väljatöötamisele tublisti kaasa aidanud;

28.

rõhutab, et konkurentsivastane tegevus ja monopolid võivad kujutada endast kaubandustõket, mis moonutab kaubandust ja investeeringuvoogusid; palub komisjonil võtta vaba ja õiglase ülemaailmse kaubanduse huvides rahvusvahelisel tasandil meetmeid kartellide ning konkurentsivastaste, oligopoolsete ja monopoolsete tavade vastu, mis kahjustavad konkurentsi;

29.

on seisukohal, et praeguseid eeskirju juriidilistele isikutele rikkumiste eest ette nähtud trahvide kohta tuleb täiendada lisakaristustega vastutavatele füüsilistele isikutele; on seisukohal, et trahvid peaksid olema nii suured, et nad mõjuksid hoiatavalt; rõhutab, kui oluline on edukas rikkumisest teatajaid puudutav poliitika, mis on võimaldanud komisjonil avastada kartelle;

30.

peab õiguskindlust ülimalt tähtsaks ja palub komisjonil lisada õigusakti eeskirjad trahvide kohta, nt kartellimenetlustes kehtestatavad trahvid;

31.

on seisukohal, et tavapärased konkurentsipoliitika turumudelid võivad olla digitaalse majanduse jaoks ebasobivad ning hinnal põhinevate näitajate kasutamine ei vii selles pidevalt muutuvas majandusharus sageli sihini; palub, et komisjon annaks uute kriteeriumide alusel põhjaliku juriidilise ja majandusliku hinnangu kiiresti muutuvate turgude ja ajutiste ärimudelite kohta, mida kasutavad digitaalvaldkonna äriühingud, et omandada selge arusaamine turustruktuuridest ja -suundumustest, võtta sobivaid meetmeid tarbijate kaitseks ning nõuetekohaselt arvestada andmete tähtsust ja digitaalmajanduse eripärast turustruktuuri; märgib, et asjaomase turu kindlaksmääramiseks, eelkõige digitaalmajanduses, tuleb rakendada konkurentsiga seonduvaid asjakohaseid hindamiskriteeriume;

32.

on seisukohal, et intellektuaalomandi kaitse on ausa konkurentsi keskmes, ja märgib kahetsustundega, et globaalsed äriühingud ei soovi omandada litsentse, mis on vajalikud Euroopa patentide kasutamiseks; palub komisjonil standardipõhiseid patente tulemuslikult kaitsta ja teostada tihedat järelevalvet selle üle, et patentide kasutajad omandaksid nõuetekohased litsentsid;

33.

palub komisjonil uurida, kas poliitikute ja endiste ministrite energiaettevõtete nõukogudes osalemise kõrge määra ja mõne liikmesriigi energiasektori oligopoolsete tavade vahel esineb teatav korrelatsioon;

34.

ei mõista, miks USA veebigigandi Google’i suhtes algatatud uurimine on nii kaua aega võtnud, ja peab kahetsusväärseks, et uurimine on kestnud läbipaistmatult ja konkreetsete tulemusteta juba mitu aastat, sest komisjon ei näidanud kuni 2014. aastani üles tahet turutõkked kõrvaldada; märgib, et nii kaua kestvad menetlused võivad eelkõige dünaamiliste turgude puhul tuua kaasa de facto turu puhastamise ja asetada kõik osalejad ebakindlasse olukorda;

35.

palub komisjonil uurida põhjalikult Google'i tavasid, mille kohaselt Androidi operatsioonisüsteemi pakutakse ainult koos muude Google'i teenustega ning tootjad ei saa eelnevalt installeerida konkureerivaid tooteid; palub, et komisjon uuriks ühtlasi üksikasjalikult Google'i turgu valitsevat seisundit hotellide otsebroneeringute vallas ja püüaks leida sellele probleemile sobiva lahenduse; toetab komisjoni meetmeid, mille eesmärk on tõsta kõigi digitaalsektorite vahelist koostalitlusvõimet ja ülekantavust ning hoida seeläbi ära nn võitjale kuulub kõik stsenaarium; rõhutab, kui tähtis on anda komisjonile õiged vahendid, mis võimaldaksid tal omada ajakohastatud ülevaadet digitaalse turu kiire arengu üle;

36.

palub komisjonil hoolikalt läbi viia ja lõpetada kõik muud pooleliolevad kartelle puudutavad uurimised ning kaotada igasugused turukitsendused; peab tervitatavaks uue voliniku allumatust poliitilisele survele ja nõuab menetluste kiirendamist, et näha tulemusi juba järgmisel aastal; väljendab seepärast heameelt vastuväidete üle, mille komisjon saatis Google’ile hinnavõrdluse teenuse kohta; kutsub komisjoni üles jätkama otsustavalt uurimiste käigus tuvastatud kõigi kitsaskohtade uurimist, sealhulgas muudes valdkondades, kus otsingutulemused on kallutatud, et tagada võrdsed tingimused kõigile digitaalsel turul osalejale;

37.

märgib, et kartellimenetluste määruse (määrus (EÜ) nr 1/2003) artikli 8 kohaselt võib komisjon juhtudel, mil konkurentsile võidakse teha tõsist ja korvamatut kahju, teha otsuse ajutiste meetmete kehtestamise kohta; palub komisjonil määrata, kui suurel määral võib selliseid meetmeid rakendada pikaajaliste konkurentsimenetluste korral, eelkõige digitaalsel turul;

38.

tuletab meelde, et veebi neutraalsus (st põhimõte, mille kohaselt kogu internetiliiklust koheldakse võrdselt ilma diskrimineerimise, kitsenduste ja sekkumiseta andmete saatjast, vastuvõtjast, tüübist, sisust, seadmest või rakendusest sõltumatult) on ülisuure tähtsusega internetiteenuste vahelise diskrimineerimise puudumise ja konkurentsi täieliku kindlustamise tagamisel;

39.

rõhutab, et konkurentsipoliitika peaks olema tõenduspõhine, ja peab tervitatavaks komisjoni e-kaubanduse sektori alast uurimist, milles keskendutakse kaupade ja teenustega (nt elektroonika, rõivad, jalanõud ja digitaalsisu) piiriülese e-kauplemise võimalikele tõketele;

40.

märgib, et Google'i juhtum on toonud kaasa üldise arutelu selliste turgu valitsevate veebiplatvormide nagu eBay, Facebook, Apple, LinkedIn, Amazon, Uber, Airbnb jne mõjuvõimu üle, nende mõju üle turgudele ja avalikule sfäärile ning vajaduse üle neid reguleerida, et turge ja avalikku sfääri kaitsta; märgib, et veebiplatvormide reguleerimise eesmärk on tagada parem kasutajate kaitse, säilitades samal ajal stiimulid innovatsiooniks;

41.

palub komisjonil uurida Google'i turgu valitsevat seisundit hotellide otsebroneeringute turul; märgib, et nimetatud ettevõte üritab saavutada, et hotelli otsijad broneeriksid ja maksaksid Google'i kaudu, selle asemel et kasutada kolmanda osapoole reisi- või hotellisaiti; rõhutab, et selline samm on potentsiaalselt vastuoluline, sest muudab Google'i veebis tegutsevaks ja broneerimistasu võtvaks reisibürooks või sellega võrdväärseks ettevõtjaks; märgib, et enamik hotelle eelistaks kolmanda osapoole või pakkumisi koondava ettevõtja kaudu tehtavatele broneeringutele otsebroneeringuid; rõhutab, et Google võib suurendada oma turgu valitsevat seisundit ja nõrgestada reisiturul tegutsevaid konkurente ning tuua seeläbi kahju ka tarbijatele;

42.

peab tervitatavaks komisjoni hiljuti vastu võetud määruse (EÜ) nr 773/2004 (mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis) muudatusi ning sellega seotud teatisi, mis tulenevad direktiivist kahju hüvitamise hagide kohta; peab kahetsusväärseks, et Euroopa Parlamenti ei kaasatud muudatuste väljatöötamisse;

43.

märgib, et konkurentsipoliitikal on põhiroll digitaalse ühtse turu lõpuleviimisel; nõustub seisukohaga, et jõulise konkurentsipoliitika teostamiseks kiiresti muutuvatel turgudel on vaja turgu põhjalikult tunda; peab seetõttu tervitatavaks asjaolu, et e-kaubanduse sektori uurimist teostatakse digitaalse ühtse turu strateegia rakendamise valdkonnas;

44.

palub komisjonil kui aluslepingute täitmise järelevalvajal jälgida tähelepanelikult eespool nimetatud direktiivi rakendamist liikmesriikides ning tagada, et selle sätteid kohaldatakse ühetaoliselt kogu ELis; palub komisjonil, liikmesriikidel ning piirkondliku ja kohaliku omavalitsuse tasandi asutustel aktiivselt edendada ELi konkurentsipoliitika järgimist ning selgitada selle õiguslikku alust; rõhutab, kui tähtis on kohelda horisontaalset ja vertikaalset riigiabi ühtemoodi; peab eriti vajalikuks võtta meetmeid selleks, et suurendada kõikjal Euroopa Liidus teadlikkust ebaseadusliku riigiabi liigitamise ja andmise kohta, eriti juhul, kui sellise abi andmise otsused on samaväärsed konkurentsivastaste ja protektsionistlike meetmetega; on siiski seisukohal, et kaugematele ja äärepoolseimatele piirkondadele ja saartele tuleks anda riigiabi eeskirjade kohaldamisel praegusest rohkem manööverdamisruumi;

45.

on arvamusel, et komisjon peab eeskätt riigiabi andmise menetluste puhul kontrollima põhjalikumalt riikide esitatud tõendeid ning suurendama andmete usaldusväärsust, sest ikka ja jälle üritatakse õiguslikust alusest ja õiguslikest piirangutest mööda minna või leida rohkem või vähem piiripealseid kompromisse; on ka arvamusel, et selline kontroll peaks põhinema eeldusel, et riigid peavad sellistes strateegiates ja elutähtsates sektorites nagu energeetika, transport ja tervishoid tagama täieliku turvalisuse, varustuskindluse ja teenuste pakkumise kõigile oma kodanikele ning nad peavad hoiduma teisi liikmesriike või liitu kahjustavate õigusnormide kehtestamisest;

46.

kordab, et ELi struktuurifonde ei või kasutada viisil, mis toetab otseselt või kaudselt teenuste või tootmise teise liikmesriiki üleviimist, näiteks rakendades ooteaega sellist toetust saavate ettevõtjate puhul; rõhutab, et riigiabi on mõnikord vajalik selleks, et tagada üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine, sh energeetikas, transpordis ja telekommunikatsioonis; rõhutab, et riigi sekkumine on majanduslike ja sotsiaalsete tingimuste tagamiseks liidu isoleeritud, kaugetes või äärepoolseimates piirkondades ja saartel sageli kõige mõjusam poliitikavahend;

47.

väljendab heameelt selle üle, et komisjon võttis 2014. aastal vastu uued keskkonnakaitse ja energeetika valdkonna riigiabi suunised ning et neid rakendatakse üldise grupierandi määrusega;

48.

peab tervitatavaks äärepoolseimate piirkondade elanike transpordile antava sotsiaalabi lisamist üldise grupierandi määrusesse, sest sellega tunnistati ühendatavuse probleemi; rõhutab, et väga kaugel asuvate saarepiirkondade ühendatavus on vajalik ka selleks, et hoida elutähtsate ärisidemete säilitamise abil majanduslikku ja sotsiaalset ettevõtlikkust vastuvõetaval tasemel ja seda arendada;

49.

väljendab heameelt komisjoni käimasoleva uurimise üle, milles käsitletakse edasilükkunud tulumaksu vara ja edasilükatud maksustamisest tulenevaid soodustusi, millest saab kasu mitme liikmesriigi pangandussektor; on seisukohal, et edasilükkunud tulumaksu vara ja edasilükatud maksustamisest tulenevaid soodustusi tuleks riigiabi eeskirjade kohaselt tagasiulatuvalt lubada, kui need on seotud reaalmajanduse finantseesmärkide puudutavate selgete tingimustega;

50.

tuletab meelde, et on palunud komisjonil uurida, kas pangandussektor on kriisi algusest alates saanud kasu ebatraditsioonilise likviidsusabi kujul antud kaudsetest toetustest ja riigiabist;

51.

väljendab heameelt asjaolu üle, et vastu on võetud riskifinantseerimisega seotud riigiabi käsitlevad uued suunised, mille põhieesmärk on tõhusamalt toetada VKEsid, innovaatilisi keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjaid ja idufirmasid, kes on oma suuruse tõttu tunduvalt ebasoodsamas olukorras;

52.

kritiseerib asjaolu, et just konkurentsi moonutavad maksumudelid võivad tekitada märkimisväärseid probleeme keskmise suurusega ettevõtjatele ja paljudele liikmesriikidele, kes selliseid maksumudeleid ei kasuta;

53.

peab tervitatavaks asjaolu, et komisjon kavatseb riigiabi eeskirjade ajakohastamise algatuse raames anda välja uued suunised, milles selgitatakse maksudega seotud riigiabi ja sobivate siirdehindade tähendust;

54.

palub komisjonil teha eraldi uuring, milles hinnatakse, kas ELi riigiabi sätted takistavad Euroopa ettevõtete konkurentsivõime konsolideerumist ja tugevnemist võrreldes nende konkurentidega maailmaturul, arvestades kindlasti ka riigihangete mehhanisme ja hiljuti sõlmitud Vaikse ookeani ülest partnerlust;

55.

märgib, et varem toimus kontroll ühinemiste ja ülevõtmiste üle digitaalmajanduses peamiselt asjaomaste äriühingute käibe alusel, millest aga ei piisa; rõhutab, et väikese käibe ja tegevuse alustamisega seotud märkimisväärse kahjumiga äriühingutel võis ikkagi olla suur kliendibaas ja seega olulised andmemahud ja märkimisvääne turujõud, mida tõendab komisjoni tingimusteta heakskiit pretsedendi loonud WhatsAppi ülevõtmise kohta Facebooki poolt;

56.

on seisukohal, et mõnes majandussektoris, eelkõige digitaalmajanduses, tuleks kohaldada lisakriteeriume, mis väljuvad hinnapõhise käsituse, turuosa ja käibe raamidest, sest ühinemistega võivad sageli kaasneda turukitsendused;

57.

on seisukohal, et üldisi konkurentsieeskirju tuleb ajakohastada eelkõige digitaalmajanduses ja tarbijakaitse valdkonnas, et käia kaasas tegelikult turul toimuvaga, ning et ühinemiste hindamiseks tuleb kehtestada uued lisakriteeriumid, nt ostuhind, võimalikud turulepääsu tõkked, andmete ja andmetele juurdepääsu ülisuur tähtsus, platvormi spetsifikatsioonid ja sellega seotud võrgumõjud ning ka see, kas asjaomases sektoris on ülemaailmne konkurents; palub komisjonil võtta arvesse eeskätt ettevõtjate ärimudelit digitaalses majanduses ning võimalikke turulepääsu tõkkeid, sh selliseid tegureid nagu võimalus minna ühelt platvormilt teisele ja andmete ülekantavus;

58.

kutsub komisjoni üles uurima, kas sellised sõltumatud jaemüüjad, kellel konkurentsiõiguse alusel on lubatud teha koostööd traditsiooniliste kaupluste kaudu, võivad teha ühiseid pakkumisi ka e-kaubanduses;

59.

on seisukohal, et turujõu valesti hindamine, mis on seotud turu senise määratlusega, on Euroopa ettevõtjatele sageli kahjulik, eelkõige üleilmastumise ja dünaamilise digitaalse turu ajastul; palub komisjonil kaaluda kohandamist ühinemismääruse raames;

60.

väljendab muret asjaolu pärast, et liiga sageli kasutatakse turu määratluse puhul kitsast riiklikku käsitust, mille puhul jäetakse nõuetekohaselt arvestamata turgude rahvusvahelistumine, nagu juhtus näiteks ühinemismäärusega;

61.

rõhutab, et – nagu Euroopa Parlamendi iga-aastases konkurentsiraportis on viiendat korda nimetatud – oli finantssektorile vaja anda ajutist riigiabi globaalse finantssüsteemi stabiliseerimiseks, kuid kui luuakse pangandusliit, tuleb abi kiiresti vähendada või see üldse kaotada ning kriitiliselt üle vaadata; rõhutab jätkuvat pakilist vajadust kaotada toetused kaudsete tagatiste vormis finantseerimisasutustele, mis on pankrotti minekuks liiga suured, et ühtlustada tingimused finantssektoris ning kaitsta tarbijaid, kelle puhul tuleb hoolikalt tagada, et see ei tekitaks eraettevõtjatele ootamatuid ülisuuri kasumeid või hüvesid; rõhutab, kui tähtis on piirav suhtumine riigiabisse;

62.

rõhutab, et aus maksukonkurents on siseturu usaldusväärsuse, riikliku rahanduse elujõulisuse ja võrdsete konkurentsitingimuste seisukohalt ülioluline;

63.

leiab, et liikmesriikide vahelised märkimisväärsed erinevused riigiabi kasutamises finantssektoris viimastel aastatel võivad viia konkurentsi moonutamiseni selles sektoris; palub komisjoni selgitada eeskirju ja korda, mille kohaselt võib riigiabi finantssektoris lubada; asub seisukohale, et riigiabi pangandussektorile tuleb vähendada kõige hiljemalt siis, kui pangandusliit on lõpule viidud, kuid tuleb hoolikalt tagada, et reguleerimine ei moonutaks konkurentsi suurte pankade kasuks ning et VKEdele oleks kättesaadav piisav laenuraha;

64.

on veendunud, et komisjon peaks kaaluma võimalust seada pankadele riigiabi andmine sõltuvusse VKEdele laenu andmisest;

65.

palub komisjonil koostada kava väiksema, kuid paremini suunatud riigiabi kohta, eesmärgiga vähendada riigiabi nii, et avaneks võimalus väiksemate maksude kehtestamiseks, mis stimuleeriks uusi ettevõtjaid ja ausat konkurentsi, selle asemel et toetada vanu struktuure ja olemasolevaid äriühinguid;

66.

toonitab asjaolu, et kui riigiabi kasutatakse üldist huvi pakkuvate teenuste edendamiseks, siis on kõige tähtsam kodanike, mitte üksikute ettevõtete või avaliku sektori asutuste kasu;

67.

palub komisjonil hoolikalt jälgida tingimusi, mille Euroopa Keskpank esitab pankadele uute tegevuslubade andmise kohta, et tagada võrdsete tingimuste loomine ilma suurte turulepääsu tõketeta; on sügavalt veendunud, et arvestades pangandussektori suurt kontsentreeritust mõnes liikmesriigis, oleks pankade suurem arv tarbijatele ja VKEdele kasuks;

68.

rõhutab, et ELi toetusi käsitlevad õigusaktid omavad rahvusvaheliste äriühingute maksude vältimise vastases võitluses keskset tähtsust;

69.

peab tervitatavaks komisjoni 2014. aastal algatatud uurimisi, mis käsitlevad ebaausast maksukonkurentsist tingitud ja teatavatele äriühingutele kasu toonud ebaseaduslikku riigiabi ja mida laiendati 2015. aastal kõigisse 28 liikmesriiki; palub ka, et liikmesriigid esitaksid tulevikus komisjonile varakult ja viivituseta kogu asjakohase teabe oma maksutavade kohta ja täidaksid viimaks oma kohustuse avaldada komisjonile ja Euroopa Parlamendile üksikasjad erikorralduste kohta, millel võib olla mõju teistele liikmesriikidele ja VKEdele;

70.

märgib, et komisjon on oma viimastel ametiaegadel algatanud potentsiaalselt maksudega seotud riigiabi juhtumitega seoses väga piiratud arvul uurimisi, kuigi vahepeal on avalikuks tehtud tugevalt põhjendatud kahtlused; palub komisjonil kasutada käimasolevate uurimiste tulemusi maksudega seotud riigiabi täpsemate ja mõjusamate suuniste alusena, et kasutada täies ulatuses oma ELi konkurentsieeskirjadest tulenevaid volitusi kahjulike maksutavadega võitlemiseks ning nende liikmesriikide ja ettevõtete karistamiseks, kelle puhul leiab kinnitust selliste tavade järgimine; palub komisjonil samal ajal ka täpsustada, millised maksumeetmed ei ole riigiabi poliitikaga kooskõlas;

71.

on seisukohal, et ausa konkurentsi tagamiseks ettevõtete vahel vastavalt komisjoni määrusele (EL) nr 651/2014 tuleks toetada ettevõtteid, mis asuvad piirkondades, kus on ajutised või alalised ebasoodsad tingimused, ning et väga tõsiste majandusprobleemidega piirkondadele, nt lähenemise ja konkurentsivõime eesmärkides hõlmatud piirkondadele ja saarepiirkondadele, tuleks võimaldada suuremat paindlikkust;

72.

väljendab kahetsust, et alates 1991. aastast on ebaausa maksukonkurentsiga seotud riigiabi juhtumeid uuritud väga vähe, ning rõhutab vajadust tagada laialdane juurdepääs teabele, et kahtlaste juhtumite suhtes algatataks rohkem uurimisi; väljendab muret selle üle, et komisjoni pädevate talituste praegused ressursid on piiratud ja see võib piirata nende suutlikkust käsitleda oluliselt suuremat hulka juhtumeid;

73.

toonitab, et mitmes liikmesriigis valitseva ebaausa maksukonkurentsi lõplikuks kõrvaldamiseks ei piisa üksnes riigiabi juhtumite menetlustest; aasta pärast LuxLeaksi paljastusi on vaja täiendavaid konkreetseid lahendusi, nt äriühingu tulumaksu ühtne konsolideeritud maksubaas, käibemaksudirektiivi läbivaatamine pettuste ärahoidmiseks, suurte rahvusvaheliste äriühingute kohustus avaldada oma käive ja kasum iga riigi kohta eraldi ning üleskutse liikmesriikidele muuta oma maksustamistavad läbipaistvamaks ja kehtestada vastastikused teabekohustused;

74.

on seisukohal, et teatavate liikmesriikide praegu kasutatavad maksutavad ohustavad tõsiselt siseturgu, et eelkõige rahvusvahelised äriühingud peavad andma liikmesriikide avaliku sektori tuludesse õiglase ja asjakohase osa ning vaja on täiendavaid uurimisi ulatuslikult levinud kahjulike maksutavade ja maksualaste eelotsuste kohta, mis toovad Euroopas kaasa äriühingu tulumaksubaasi õõnestamise ja agressiivse maksuplaneerimise; väljendab heameelt uue maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete erikomisjoni loomise üle;

75.

on seisukohal, et aus maksukonkurents on siseturu lahutamatu osa, kuid ebaausat maksukonkurentsi tuleb liikmesriikide esmasest pädevusest hoolimata takistada, näiteks ühtlustatud maksubaaside, maksuametite vahelise teabevahetuse ning kapitali liikumise kontrollimiseks sõnaselge juriidilise õiguse andmisega, kui see on vajalik maksusüsteemi nõuetekohaseks toimimiseks liidus; asub seisukohale, et äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi kehtestamine aitaks süsteemi läbipaistvamaks muuta; on veendunud, et konsolideerimise küsimust saab käsitleda ka hiljem ja see ei tohiks olla ühtse konsolideeritud maksubaasi kiire kehtestamise takistuseks;

76.

rõhutab, et siseturul karistatakse ainult ühes riigis ettevõtlusega tegelevaid uusi turuletulijaid ja VKEsid, kuid mitte hargmaiseid ettevõtjaid, kes võivad kasumit ümber paigutada või rakendada muid agressiivse maksuplaneerimise vorme, kasutades selleks mitmesuguseid ainult neile kättesaadavaid otsuseid ja vahendeid; märgib murelikult, et kõigi muude tingimuste võrdsuse korral jääb hargmaistele ettevõtjatele väiksemate maksukohustuste tõttu suurem maksudejärgne kasum ning seetõttu satuvad ühtsel turul ebavõrdsesse olukorda konkurendid, kellel ei ole agressiivse maksuplaneerimise võimalust ja kes maksavad makse kohas või kohtades, kus nad oma kasumi teenivad; rõhutab, et kahjulike maksutavade edendamine Euroopa ühe osanikuga osaühingu loomise kaudu, mille suhtes kehtivates eeskirjades sätestatakse sõnaselgelt, et tal võib olla kaks asukohta – st registrijärgne asukoht ühes kohas ja juhtkonna asukoht kusagil mujal – on ELi jaoks vale lähenemine;

77.

toonitab, et komisjonil peab olema pidev juurdepääs sellisele maksuametite vahel vahetatavale teabele, mis on konkurentsiõiguse seisukohalt oluline;

78.

on seisukohal, et maksuplaneerimine võib ausat konkurentsi kahjustada; palub komisjonil kohandada püsiva tegevuskoha määratlust nii, et äriühingud ei saaks kunstlikult vältida maksustatavat kohalolekut liikmesriikides, kus nad majanduslikult tegutsevad; rõhutab, et niisugune määratlus peaks arvestama ka digitaalsektori eriolukorda, tagades, et kui elektroonilise digitaaltegevusega tegelev äriühing on mingi liikmesriigi majanduses märkimisväärselt digitaalselt esindatud, siis loetakse seda liikmesriiki tema püsivaks tegevuskohaks;

79.

rõhutab, et komisjon peaks maksualaste eelotsustega tegelemisel vaatlema siseturgu ühe turuna, mitte paljude kohalike või riiklike turgudena;

80.

on seisukohal, et võttes arvesse uuringuid, mille kohaselt maksupettuse ja maksustamise vältimise iga-aastane hinnanguline väärtus küündib ühe triljoni (1 000 000 000 000) euroni, peavad liikmesriigid lõpuks selle probleemiga tegelema hakkama ja asjaomast tegevust piirama; asub seisukohale, et maksupettuste ja maksustamise vältimise vähendamine on riikide eelarvete konsolideerimise edendamisel keskse tähtsusega; peab tervitatavaks, et G20 välisministrid võtsid hiljuti vastu maksubaasi kahanemist ja kasumi ümberpaigutamist käsitlevad OECD poolt väljatöötatud uued eeskirjad, mis parandavad läbipaistvust, kõrvaldavad seaduselünki ja piiravad maksuparadiiside kasutamist; on seisukohal, et oma integreerituse taset arvestades peab EL kooskõlastamise ja lähenemise vallas, mille eesmärk on vältida siseturul kõiki kahjuliku maksukonkurentsi vorme, minema maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise (BEPS) projekti ettepanekutest kaugemale; rõhutab siiski, et OECD lähenemisviisi aluseks on endiselt nn pehme õigus ja selle meetmeid tuleb ühtse turu vajadustega arvestamiseks täiendada nõuetekohase ELi tasandi õigusraamistikuga, nt BEPSi-vastase direktiivi kujul, mis väljuks OECD BEPSi algatuse raamidest valdkondades, mis ei ole piisavalt kaetud; nõuab maksude vältimise ja maksupettuse majandusliku, finants- ja konkurentsiga seotud mõju hindamist;

81.

on seisukohal, et mõne liikmesriigi praegu kasutatavate ebaausate maksutavade valguses peavad siseturu poliitika ja konkurentsipoliitika olema tihedalt seotud, et kasum jaotuks õiglaselt ning kasumi üleviimine maksukohustuse vähendamise eesmärgil teatavatesse liikmesriikidesse või isegi väljapoole ELi muutuks võimatuks;

82.

rõhutab, et terviklik, läbipaistev ja tulemuslik maksualase teabe vahetamine on agressiivse maksuplaneerimise vältimise peamine eeldus; rõhutab samas, et maksustamiskorra lihtsustamine liikmesriikide tasandil aitaks läbipaistvust ja selgust märkimisväärselt suurendada;

83.

kiidab heaks konkurentsivoliniku kavatsuse korraldada ümber riigiabi kontroll ning kehtestada kõikidele õiglane maksukoormus; loodab, et enne kõnealust ümberkorraldamist teostatakse tingimusteta ja täielik hindamine, ning palub liikmesriikidel teha kõik nõutud dokumendid Euroopa Parlamendile kättesaadavaks ja lõpetada oma senine tõrkumine, mis takistab selles valdkonnas edasiminekut, millega seoses tuleks meeles pidada, et liikmesriigid peavad olenevalt oma geograafilisest asendist, suurusest, füüsilistest ja muudest ressurssidest ning majanduslikust ja sotsiaalsest arengust tegelema erinevate poliitiliste prioriteetidega, ning nõuab, et maksustamisega seotud riigiabi suunised vaadataks läbi, et tegeleda juhtumitega, mis väljuvad maksualaste eelotsuste ja siirdehindade raamidest;

84.

palub, et komisjon sätestaks lähimas tulevikus maksustamise ja siirdehindadega seotud riigiabi kohta üksikasjalikud suunised; rõhutab, et seda tüüpi suunised on liikmesriikides, kes ei järgi ELi riigiabi eeskirju, muudes poliitikavaldkondades esinevate teatavate tavade kõrvaldamisel ja ennetamisel väga tulemuslikuks osutunud; märgib, et sellised suunised on tulemuslikud üksnes juhul, kui need sisaldavad väga üksikasjalikke sätteid, sh kvantitatiivsete künniste näol;

85.

palub komisjonil kaaluda tõsiste ebaseadusliku riigiabi andmise juhtumite puhuks karistuste kehtestamist kas riigi või asjaomase äriühingu vastu;

86.

palub komisjonil muuta viivitamatult kehtivaid eeskirju, et maksta pärast ELi riigiabi eeskirjade rikkumist sissenõutud summad välja liikmesriikidele, kelle maksubaas kahanes, või ELi eelarvesse, ning mitte maksudega seotud ebaseaduslikku riigiabi andnud liikmesriigile, nagu seda praegu tehakse, kuna praegused eeskirjad annavad lisastiimuli maksudest kõrvalehoidumiseks; palub komisjonil kasutada täies ulatuses oma ELi konkurentsieeskirjadest tulenevaid volitusi, et võidelda kahjulike maksutavadega;

87.

nõuab, et ELi õigusraamistikus välditaks agressiivsest maksuplaneerimisest ja maksudest kõrvalehoidumisest tingitud konkurentsimoonutusi; soovitab, et võrdsete tingimuste loomiseks kehtestataks automaatne kohustuslik maksualaste eelotsuste alase teabe vahetamine, ühtne konsolideeritud maksubaas ja garantii, et mitte mingit kasumit ei viida EList välja maksustamata;

88.

on seisukohal, et rahvusvaheline koostöö on globaliseerumise ajastul konkurentsiõiguse põhimõtete tulemusliku kohaldamise jaoks ülimalt tähtis; kutsub seepärast komisjoni üles tihendama rahvusvahelist koostööd konkurentsiga seotud küsimustes; rõhutab, et konkurentsiõiguse alased kokkulepped, mis võimaldavad teabevahetust uurivate konkurentsiasutuste vahel, võiksid olla konkurentsiküsimustes tehtavas rahvusvahelises koostöös eriti tulemuslikud;

89.

asub seisukohale, et Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses (TTIP) ja kõikides muudes kaubandus- ja investeerimislepingutes peaks olema tugev konkurentsipeatükk;

90.

rõhutab, et kaubanduspartnerid peaksid saama kasu kasvavast konkurentsist kaubanduse valdkonnas, erasektori investeeringutest, sealhulgas avaliku ja erasektori partnerluse raames toimuvast investeerimisest, ning tarbijate kasvavast jõukusest;

91.

rõhutab, et EL peaks tegema kaubanduslepingute rakendamise jälgimiseks suuremaid pingutusi, et muu hulgas hinnata, kas konkurentsieeskirju järgitakse ning kas kaubanduspartnerid järgivad ja täidavad täiel määral endale võetud kohustusi;

92.

kutsub komisjoni üles kasutama kaubanduspoliitikat vahendina ülemaailmsete konkurentsipoliitika eeskirjade kehtestamiseks, et kaotada arvukad ja püsivad kaubandustõkked; leiab, et pikaajaline eesmärk sõlmida Maailma Kaubandusorganisatsiooni tegevuse raames mitmepoolne konkurentsieeskirjade leping, on parim lahendus;

93.

toetab ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) ning OECD konkurentsipoliitika alaseid algatusi ja nende pingutusi konkurentsipoliitikat puudutava ülemaailmse koostöö parandamisel;

94.

ergutab komisjoni ning liikmesriikide konkurentsiasutusi aktiivselt osalema rahvusvahelises konkurentsivõrgustikus;

95.

nõuab, et kõik kolmandatest riikidest imporditud tooted vastaksid Euroopa tööstustootjate kaitsmiseks kõlvatu konkurentsi eest liidus kohaldatavatele ning maailmaturul tunnustatud keskkonna-, tervise- ja sotsiaalstandarditele;

96.

kutsub komisjoni üles toetama arengumaid nende püüdlustes edendada ausat konkurentsi; palub komisjonil arendada edasi koostööd, eelkõige tärkava turumajandusega riikide konkurentsiasutustega, ning tagada asjakohaste kaitsemeetmete kehtestamine;

97.

märgib, et võrdne juurdepääs ressurssidele, sealhulgas energiaallikatele, on ausa konkurentsi tagamiseks maailmaturul üliolulise tähtsusega; toonitab sellega seoses taskukohase ja säästva energia olulisust ning varustuskindluse tähtsust kaubanduslepingutes;

98.

palub komisjonil kasutada käimasolevate uurimiste tulemusi toiduga varustatuse, energeetika-, transpordi- ja meediasektori konkurentsitavades;

99.

peab tervitatavaks ELi lennuettevõtjatele ja lennujaamadele antava riigiabi uusi suuniseid, mis on osa komisjoni riigiabi eeskirjade ajakohastamise paketist; palub komisjonil kiiresti kehtestada rahvusvahelistes lepingutes sarnased eeskirjad kolmandate riikide subsideeritavatele lennuettevõtjatele, mis käitavad lennutransporti ELi ja EList, et tagada aus konkurents ELi ja kolmandate riikide vedajate vahel;

100.

nõuab tungivalt, et komisjon edendaks Euroopa konkurentsivõrgustiku kaudu heade tavade vahetust, et tegelda turustajate vahelistest ühendustest põhjustatud probleemidega, mida liikmesriikide asjaomased asutused paljudel juhtudel ka juba uurivad; nõuab, et sellistes aruteludes arvestataks riikliku ja Euroopa tasandi vahelist vastastikust mõju;

101.

soovitab Euroopa konkurentsivõrgustikul pidada liikmesriikide ja ELi tasandil arutelusid jaeostuühenduste järjest suureneva võrgustiku üle;

102.

palub komisjonil ELi konkurentsiraamistikku edasi arendada, et lisada Euroopa toiduainete tarneahela jälgimisse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) toidu- ja põllumajandussüsteemide jätkusuutlikkuse hindamise (SAFA) näitajad, sh õiglase hinnakujunduse ja läbipaistvuse lepingute peatüki (S.2.1.1) ja tarnijate õiguste peatüki (S.2.2.1) näitajad;

103.

nõuab, et loodaks Euroopa vaatluskeskus toidu- ja põllumajandushindade jälgimiseks lähte- ja sihtkohas; toob välja Hispaania lähte- ja sihtkoha hinnaindeksi IPODi kui võimaliku mudeli, millega jälgida jaemüüjate võimalikke kuritarvitusi põllumajandustootjate ja tarbijate vastu;

104.

nõuab siduvaid meetmeid jaemüüjate vastu, kes kahjustavad toiduainete tarneahelas põllumajandustootjaid ja tarbijaid;

105.

väljendab eriti suurt muret olukorra pärast piimasektoris, kus jaemüüjad on pärast kvoodisüsteemi kaotamist sundinud peale hindu, mis on omahinnast palju madalamad;

106.

väljendab heameelt konkurentsivoliniku korrapäraste arutelude üle Euroopa Parlamendiga, ent on seisukohal, et kui jutt käib olulistest põhiküsimustest, siis õigusest korraldada kuulamine ei piisa;

107.

märgib, et Euroopa Parlament osaleb konkurentsiõiguse valdkonna õigusloomeprotsessis üksnes nõuandemenetluse kaudu, mille tulemusena on tal võimalik õigusloomet mõjutada hoopis vähem kui komisjonil ja nõukogul;

108.

tunneb heameelt selle üle, et komisjon peab konkurentsiküsimustes Euroopa Parlamendiga korrapäraseid arutelusid; nõuab taas, et kaasotsustusmenetluse kaudu võetaks vastu seadusandlikud alusdirektiivid ja suunised; on seisukohal, et Euroopa Parlamendi ja ELi konkurentsiasutuste vahelisi praegusi arutelusid tuleks tihendada, eelkõige et hinnata Euroopa Parlamendi poolt varasematel aastatel tehtud üleskutseid ja nende põhjal meetmeid võtta; on veendunud, et konkurentsi peadirektoraadi sõltumatus on tema eesmärkide edukaks täitmiseks äärmiselt tähtis; palub komisjonil eraldada konkurentsi peadirektoraadile uuesti piisavad finants- ja inimressursid; nõuab eelkõige, et suuniseid koostavad osakonnad ja nende konkreetsetel juhtudel kohaldamise eest vastutavad osakonnad oleksid rangelt lahus;

109.

on seisukohal, et Euroopa Parlamendil peaks olema konkurentsipoliitikas kaasotsustamisõigus; peab kahetsusväärseks, et ELi toimimise lepingu artiklites 103 ja 109 nähakse ette vaid parlamendiga konsulteerimine; on veendunud, et selline demokraatia puudujääk on lubamatu; teeb ettepaneku kõrvaldada see puudujääk võimalikult kiiresti konkurentsipoliitikat käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppega ning vormistada see aluslepingute järgmise läbivaatamise käigus;

110.

nõuab, et Euroopa Parlament saaks kaasotsustamisõiguse ka konkurentsipoliitikas, eriti seoses aluspõhimõtete ja kohustuslike suunistega, ning peab kahetsusväärseks, et selle liidu poliitikavaldkonna demokraatlik mõõde jäi viimasel aluslepingute muutmisel tugevdamata; palub komisjonil esitada ettepanekud vastava muudatuse tegemiseks aluslepingutesse, nii et seadusandlikku tavamenetlust kohaldataks ka konkurentsiõigusele;

111.

palub komisjonil kaasata Euroopa Parlamenti rohkem sektoripõhistesse uurimistesse, tagades samas sidusrühmadele antava teatava teabe konfidentsiaalsuse; nõuab, et nõukogu määrused põhineksid edaspidi ELi toimimise lepingu artiklil 114, milles käsitletakse siseturu toimimist, nii et need saaks võtta vastu kaasotsustusmenetlusega, kui aluslepingute muutmist ei ole niipea oodata; rõhutab, et kahjunõudeid käsitleva direktiivi vallas tehtav töö võib olla tulevikus konkurentsiküsimustes tehtava institutsioonidevahelise koostöö eeskujuks; palub konkurentsivolinikul jätkata asjaomaste parlamendikomisjonidega ning parlamendi majandus- ja rahanduskomisjoni konkurentsiküsimuste töörühmaga alustatud arutelusid;

112.

on seisukohal, et komisjon peaks lähimas tulevikus teostama ja avalikustama tulemustele orienteeritud ja eesmärgipärase avaliku hindamise Euroopa Parlamendi eri ettepanekute kohta, milles käsitletakse konkurentsipoliitika kujundamist;

113.

rõhutab, et komisjoni konkurentsi peadirektoraat peaks oma tulevases töös võtma nõuetekohaselt arvesse Euroopa Parlamendi varasemates konkurentsipoliitikat käsitlevates raportites esitatud seisukohti;

114.

on seisukohal, et tuleks jätkata kõiki seniseid arutelusid, mis on lootusi õigustanud;

115.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide konkurentsiasutustele.

12.1.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 11/16

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 21 ning artikli 27 lõiget 3,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 165 ja 167 ning eelkõige artiklit 17, mille kohaselt peab liit austama staatust, mis siseriikliku õiguse kohaselt on liikmesriikides kirikutel ja usuühendustel või -kogukondadel ning ka filosoofilistel ja mitteusulistel organisatsioonidel, ning peab tunnustama nende identiteeti ja erilist panust ning pidama nendega avatud, läbipaistvat ja korrapärast dialoogi,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 10, 11 ja 22 ning preambulit,

—

võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, eriti selle esimese protokolli artiklit 2,

—

võttes arvesse ÜRO 20. detsembri 2010. aasta resolutsiooni „Kultuur ja areng“,

—

võttes arvesse ÜRO aastatuhande deklaratsiooni (2000) ning eriti selle artikleid alapealkirja „Inimõigused, demokraatia ja hea valitsemistava“ all,

—

võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

—

võttes arvesse UNESCO kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitset ja edendamist käsitlevat 2005. aasta konventsiooni (UNESCO konventsioon),

—

võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni, eriti selle artiklit 16, ja ÜRO deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 20. detsembri 2012. aasta resolutsiooni 67/179 ning ÜRO Inimõiguste Nõukogu 22. märtsi 2013. aasta resolutsiooni 22/20,

—

võttes arvesse oma 13. juuni 2013. aasta soovitust nõukogule seoses ELi suuniste kavandiga usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta (1) ning ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta, mille välisasjade nõukogu võttis vastu 24. juunil 2013. aastal,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta otsust nr 1983/2006/EÜ, mis käsitleb Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aastat (2008) (2),

—

võttes arvesse nõukogu 20. novembri 2008. aasta järeldusi kultuurilise mitmekesisuse ja kultuuridevahelise dialoogi edendamise kohta Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide välissuhetes (3),

—

võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava (11855/2012), mille välisasjade nõukogu võttis vastu 25. juunil 2012. aastal,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu 7. mai 2008. aasta valget raamatut kultuuridevahelise dialoogi kohta „Elame koos võrdselt väärikatena“ (Living Together As Equals in Dignity),

—

võttes arvesse Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskava üleilmastuvas maailmas (COM(2007)0242), mille eesmärk on edendada teadlikkust kultuurilisest mitmekesisusest ja ELi väärtustest, dialoogi kodanikuühiskonnaga ja heade tavade vahetamist,

—

võttes arvesse 2014. aasta ELi välissuhete ettevalmistava tegevuse tulemusi ja järelmeetmeid kultuurivaldkonnas,

—

võttes arvesse näidisvabakaubanduslepingule lisatud kultuurikoostöö protokolli (4),

—

võttes arvesse ELi haridusministrite 17. märtsi 2015. aasta mitteametlikul kohtumisel Pariisis vastu võetud Pariisi deklaratsiooni kodanikuaktiivsuse ning vabaduse, sallivuse ja mittediskrimineerimise ühiste väärtuste edendamise kohta hariduse kaudu (8496/15),

—

võttes arvesse ELi eesistujariikide kolmiku 2015. aastal Luxembourgis toimunud ELi noortekonverentsi lõplikke ühissoovitusi, milles võeti arvesse struktureeritud dialoogi, mille eesmärk on anda noortele võimalus Euroopa demokraatlikus elus poliitiliselt osaleda ning milles kutsuti Euroopa Parlamenti üles edendama väärtusepõhist ja aktiivset kodanikuharidust,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit (A8-0373/2015),

A.

arvestades, et Euroopa on kultuurilise, sotsiaalse, keelelise ja usulise mitmekesisuse osas tohutult rikas; arvestades sellega seoses, et Euroopa tuleviku jaoks omavad keskset tähtsust sellised meie ühiskondi koos hoidvad ühisväärtused nagu vabadus, sotsiaalne õiglus, võrdõiguslikkus ja diskrimineerimiskeeld, demokraatia, inimõigused, õigusriigi põhimõtted, sallivus ja solidaarsus;

B.

arvestades, et kultuuridevaheline dialoog ei ole juriidiline mõiste ja seda ei reguleerita siseriiklike, ELi või rahvusvaheliste õigusaktidega, kuid selle aluseks on inimõiguste ja kultuurilise mitmekesisuse kaitsmisele suunatud rahvusvahelised raamistikud;

C.

arvestades, et kultuuridevahelise dialoogi mõistet on püütud määratleda erinevates Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aastaga 2008 seotud uuringutes ja järeldustes kui protsessi, mis hõlmab avatud ja lugupidavat suhtlust või läbikäimist erineva kultuurilise tausta või maailmavaatega üksikisikute, rühmade ja organisatsioonide vahel; arvestades, et selle eesmärk on muu hulgas luua sügavam arusaam mitmesugustest vaatenurkadest ja tavadest; suurendada osalemist ja valikute tegemise vabadust ja suutlikkust; toetada võrdsust ning edendada loomingulisi protsesse;

D.

arvestades, et on tähtis tagada vajalikud vahendid, eelkõige rahalised vahendid, et seada esikohale selliste programmide rahastamine, mille eesmärk on edendada kultuuride- ja kodanikevahelist dialoogi, et tugevdada vastastikust austust tugeva kultuurilise mitmekesisuse raamistikus ning tegeleda meie ühiskondade keeruka tegelikkusega ja eri kultuuriliste identiteetide ja uskumuste kooseksisteerimisega ning rõhutada eri kultuuride Euroopa ühiskonda ja pärandisse antud panust ning tulemuslikult lahendada konflikte;

E.

arvestades, et selle eesmärgi saavutamine ei ole ainult avaliku sektori asutuste ja poliitikakujundajate ülesanne, vaid ühiskonna kui terviku, sealhulgas mitmete erinevate sidusrühmade, nagu perekondade, meedia, haridustöötajate, ettevõtjate, kogukonna- ja usujuhtide ühine vastutus; arvestades, et lisaks poliitilistele osalejatele on oluline rõhutada kõigi kultuuridevahelises dialoogis osalevate sidusrühmade rolli;

F.

arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta konkreetsed artiklid on kultuuridevahelise dialoogi seisukohast eriti tähtsad, edendades võrdsust, mittediskrimineerimist, kultuurilist, usulist ja keelelist mitmekesisust, sõna- ja liikumisvabadust, kodanikuõigusi majandus- ja poliitilises tegevuses osalemiseks;

G.

arvestades, et tähendusrikas kultuuridevaheline dialoog eeldab põhjalikke teadmisi enda ja teiste kultuuride kohta;

H.

arvestades, et Euroopa arenguaasta 2015, ÜRO aastatuhande arengueesmärkide läbivaatamise ja ÜRO 2015. aasta säästva arengu tippkohtumise tulemuste valguses on kultuur oluline vahend säästva arengu saavutamiseks ja vaesuse kaotamiseks maailmas; nõudes lisaks kultuuri selgemat integreerimist ÜRO 2015. aasta järgsesse säästva arengu tegevuskavasse;

I.

arvestades, et nii Euroopa kui ka kogu maailm seisavad silmitsi mitmete üleilmastumise, rände, usuliste ja kultuuridevaheliste konfliktide ning radikaliseerumise kasvuga seotud probleemidega;

J.

arvestades, et kultuuridevahelise dialoogi kontekstis on väga oluline kohaldada nii üldiseid inimõigusi (üksikisiku õigused) kui ka kultuurilisi õigusi (tunnustades konkreetseid ja erinevaid kultuurilisi identiteete);

K.

arvestades, et õpilaste ja õpetajate õppega seotud liikuvuse ja muude rahvusvaheliste vahetuste arendamine võib aidata kaasa parema maailma loomisele, kus inimesed vabalt liiguvad ja saavad kasu avatud kultuuridevahelisest dialoogist;

1.

väidab, et Euroopa Liidu käsitlus peaks tegema kokkuvõtte Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta 2008 raames tehtud suurepärasest tööst ja sellega jätkama, suurendama parimate tavade vahetamist ning edendama kõigi hiljutiste ja dramaatiliste sündmuste kontekstis neis küsimustes uue struktureeritud dialoogi korraldamist kõigi järgmiste sidusrühmadega: Euroopa ja riikliku tasandi poliitikud, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, kirikuinstitutsioonid, usuühendused ja -kogukonnad, filosoofilised ja mitteusulised organisatsioonid, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja platvormid, spordi-, kultuuri- ja haridustöötajad, riiklikud ja Euroopa noortenõukogud, teadlased ja vabaühendused;

2.

julgustab kõiki sidusrühmi kehtestama ajakohastatud, selge ja poliitikaga seotud kultuuridevahelise dialoogi määratluse, rakendama või ühtlustama meetodeid, kvaliteedikriteeriume ja näitajaid kultuuridevahelise dialoogi programmide ja projektide mõju hindamiseks ning uurima meetodeid kultuuridevaheliste võrdluste tegemiseks;

3.

toetab kultuuride- ja usunditevahelise ning väärtuspõhise lähenemisviisi tugevdamise edendamist haridusvaldkonnas, et käsitleda ja edendada vastastikust austust, terviklikkust, eetilisi põhimõtteid, kultuurilist mitmekesisust, sotsiaalset kaasamist ja ühtekuuluvust, muu hulgas kõigile mõeldud vahetus- ja liikuvusprogrammide kaudu;

4.

soovitab kultuurilise mitmekesisuse valdkonnaga tegeleda ka audiovisuaal- ja kultuuritööstuses; julgustab neid tööstusharusid leidma loomingulisi võimalusi, et jõuda riiklikes, piirkondlikes ja kohalikes tegevuskavades kokkuleppele UNESCO kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni rakendamises;

5.

rõhutab, et usunditevahelist dialoogi tuleks võtta arvesse kultuuridevahelise dialoogi osana, rahu eeltingimusena ning konfliktide lahendamise esmatähtsa vahendina, mis peaks keskenduma iga inimese väärikusele ning inimõiguste kaitsmisele kogu maailmas, pöörates erilist tähelepanu mõttevabadusele, südametunnistuse- ja usuvabadusele ja usuvähemuste õigusele kaitsele;

6.

rõhutab, et tõeline kultuuride ja usutunnistuste ülene dialoog toetab positiivset ja koostööle suunatud koostoimet, edendab kultuuridevahelist mõistmist ja lugupidamist, suurendab mitmekesisust ja demokraatia, vabaduse, inimõiguste austamist ning sallivust universaalsete ja kultuurispetsiifiliste väärtuste suhtes;

7.

rõhutab eraldatud kogukondade õigeaegse integreerimise ja harimise tähtsust;

8.

avaldab toetust sellele, et EL peaks ülemaailmse rahu toetajana kaasama kultuuri valdkonna ja kultuurivahetused ning hariduse edendamise ELi välissuhetesse ja arengupoliitikasse ELi selliste olulisemate põhiväärtuste edendamise vahenditena nagu lugupidamise ja vastastikuse mõistmise väärtused, andes sisukad ja jätkusuutlikud vahendid konfliktide lahendamiseks, rahu tagamiseks ja kriiside ennetamiseks;

9.

on seisukohal, et kultuurialane dialoog ja kultuuriline mitmekesisus tuleks kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 167 lõikega 4 integreerida läbivalt kõigisse ELi jagatud põhiväärtusi ja -õigusi mõjutavatesse poliitikavaldkondadesse, nagu noortepoliitika, hariduspoliitika, liikuvus, tööhõive- ja sotsiaalküsimused, välispoliitika, naiste õigused ja sooline võrdõiguslikkus, kaubandus ja regionaalareng;

10.

juhib tähelepanu vajadusele tulevasi põlvkondi õpetada ja ette valmistada, et nad oleksid julged probleemide lahendajad ning tegeleksid tulemuslikult ja innovatiivselt Euroopa kodanike ees tulevikus seisvate probleemide lahendamisega, andes neile juurdepääsu tõelisele kodanikuharidusele ning tagades, et neil oleks motivatsioon ja tahtmine selliste pädevuste ja oskuste omandamiseks nagu ettevõtlus, juhtimine ja suutlikkuse arendamine;

11.

tunnistab, et kultuuridevaheline dialoog on kaasava demokraatliku osalemise ning kodanike mõjuvõimu suurendamise vahend, eriti seoses ühiste hüvede ja avaliku ruumiga; väidab, et sellisena võib kultuuridevaheline dialoog aidata märkimisväärselt kaasa demokraatia edendamisele ning suurema ja sügavama kaasatuse ja kuuluvustunde arendamisele;

12.

on veendunud, et avaliku sektori investeeringud kaasavasse, kvaliteetsesse ja kättesaadavasse formaalsesse, mitteformaalsesse ja vabaharidusse on esimene samm kõigile võrdse juurdepääsu ja võrdsete võimaluste loomisel; tuletab meelde vajadust tagada klassiruumides ja õpikeskkondades kultuuriline ja sotsiaalne mitmekesisus, sealhulgas ka koolitajate hulgas, vähendada haridussüsteemist varakult lahkumist ning soodustada ebasoodsas olukorras laste haridust, et edendada tulevaste põlvkondade võrdseid võimalusi ja toetada nende sotsiaalset sidusust;

13.

rõhutab, et formaal-, mitteformaalne ja kogemusõpe ning juurdepääs elukestvale õppele peaksid lisaks teadmiste, oskuste ja pädevuste andmisele aitama õppijatel kujundada eetilisi- ja kodanikuväärtusi ning saada aktiivseteks, vastutustundlikeks ja eelarvamusteta ühiskonnaliikmeteks; rõhutab sellega seoses kodanikuhariduse tähtsust juba varases eas ning tunnistab kõigi haridusvaldkonna sidusrühmade vahelise koostöö tähtsust; soovitab sotsiaalsete sidemete tugevdamiseks ning kuuluvustunde loomiseks ja diskrimineerimise vastu võitlemise eesmärgil eetikakoodeksite väljaarendamiseks toetuda laste ja noorte algatus- ja osalusvõimele;

14.

tunnistab mitteformaalse ja kogemusõppe tähtsat rolli ning tunnistab kõigist õpikeskkonna tasanditest ja vormidest, sealhulgas põlvkondadevahelisest koostoimest ja partnerlusest saadavat kasu; rõhutab ka spordiga tegelemise ja vabatahtliku tegevuse tähtsust kodaniku-, sotsiaalsete ja kultuuridevaheliste pädevuste arendamise soodustamiseks ning ebasoodsas olukorras ja haavatavate rühmade ning üldiselt kodanike, sealhulgas laste sotsiaalsele kaasamisele kaasaaitamiseks, õpetades meeskonnavaimu ja austust mitmekesisuse vastu, võideldes seeläbi selliste sotsiaalsete nähtustega nagu vägivald, äärmuslus, rassism ja ksenofoobia ning ehitades uuesti üles erinevate kogukondade vahelise konstruktiivse ja rahumeelse dialoogi alused; tuletab sellega seoses meelde ELi kultuuri-, meedia-, haridus-, noorte- ja spordiprogrammide põhjapanevat rolli sallimatuse ja eelarvamuste vastu võitlemise ning ühtekuuluvustunde ja kultuurilise mitmekesisuse austamise tugevdamise keskse elemendina;

15.

rõhutab, kui tähtis on luua tugevad sidemed kultuuri ja hariduse vahel, et arendada pädevusi ja edasiantavaid oskusi, suurendada kooskõlas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) inimväärse töö tagamise suunistega häid ja kindlaid töökohti ning saavutada kõrgem sotsiaalse kaasamise ja kodanikuaktiivsuse tase; leiab sellega seoses, et viimati nimetatud on ELi põhiväärtuste elluviimisel peaeesmärgid, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartas; tuletab meelde programmi CONNECT kui ainsa kultuuri- ja haridusprojekte edendava ELi programmi väärtust ning julgustab Euroopa Komisjoni kaaluma uute katsemeetmete võtmist niisuguse programmi praeguse teostatavuse kontrollimiseks;

16.

toetab noorte ja õpetajate liikuvust ning kõiki koolide ja ülikoolide vahelise koostöö vorme, näiteks ühiseid haridusplatvorme, ühendatud õppekavasid ja ühendatud projekte, kui vahendeid noortele kultuurilise mitmekesisuse mõistmiseks ja hindamiseks ning noortele sotsiaalsete, ühiskondlike ja kultuuridevaheliste pädevuste ja oskuste andmiseks; on sellega seoses seisukohal, et tutvustades lastele teisi kultuure juba varases eas, saab aidata neil omandada isikliku arengu, tulevase tööhõive ning aktiivseks ELi kodanikuks olemise jaoks vajalikke põhilisi elulisi oskusi ja pädevusi; rõhutab, et eri liikmesriikidesse toimuvate eesmärgipäraste harivate koolikülastuste lisamine ning laste riikidevaheline liikuvus on ka Euroopa kultuurile, kunstile, keeltele ja väärtustele aluse rajamise vahend; ergutab liikuvuse edendamist eriti põhi- ja keskhariduse taseme õpetajate puhul, et jagada kogemusi ja töötada välja oma vahendid kasvavate ühiskondlike probleemidega tegelemiseks ja neile vastamiseks; rõhutab programmi „Erasmus+“ rolli ja tähtsust, mis edendab noorte hulgas Euroopa asjadest teadlikkust ning tekitab nende liikuvuse kaudu ühtekuuluvustunde ja kultuuridevahelise dialoogi kultuuri ning suurendab veelgi nende tööalast konkurentsivõimet; julgustab eelkõige võtma täiendavaid meetmeid, et hõlbustada ebasoodsas olukorras rühmade ja erivajadustega inimeste juurdepääsu programmi „Erasmus+“ liikuvusmeetmetele ning neisse integreerimist;

17.

soovitab liikmesriikidel arendada kvaliteetseid koolitusprogramme, mis edendavad mitmekesisust ning annavad koolitajatele, noorsoo- ja kogukonnatöötajatele ning koolide ja mitteformaalse ja kogemusõppe õpikeskkonna lastele ja nende vanematele mõeldud nõustamisteenuste pakkujatele volitused täita erineva kultuurilise ja sotsiaalse taustaga laste haridus- ja koolitusvajadusi ning tegeleda igasuguse rassismi ja diskrimineerimisega, sealhulgas kiusamise ja küberkiusamisega; märgib, et haridusvahendid tuleks uuesti üle vaadata, et edendada eri vaatenurkadega ja mitmekeelset haridust, ning et sellega seoses tuleb süstemaatiliselt väärtustada ja edendada õpetajate mitmekeelseid ja kultuuridevahelisi kogemusi;

18.

toonitab õpetajate elukestvasse õppesse investeerimise tähtsust, kuna see annab neile vajalikud pedagoogilised pädevused selliste teemade puhul nagu ränne, akulturatsioon ja sotsiaalpsühholoogia ning võimaldab neil kasutada tundides mitmekesisust kui rikkalikku õppeallikat;

19.

märgib kõrvuti perekondadega õpetajate olulist rolli sotsiaalsete sidemete tugevdamises, kuuluvustunde tekitamises ning noorte eetiliste ja kodanikuväärtuste väljakujundamises;

20.

kinnitab vajadust kujundada õiguspõhine ja sootundlik õpikeskkond, milles õppurid saavad teadmisi inimõiguste, sealhulgas naiste ja laste õiguste, põhiväärtuste ja ühiskonnaelus osalemise, kodanike õiguste ja kohustuste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete kohta ning õpivad nende eest seisma, olles oma identiteedis kindlad, tundes, et nende häält võetakse kuulda ning et nende kogukonnad väärtustavad neid; soovitab liikmesriikidel ja haridusasutustel tugevdada õppurite aktiivset osalemist oma õpistruktuuride haldamises;

21.

rõhutab uute info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate ning interneti rolli kultuuridevahelise dialoogi edendamise vahenditena; toetab sotsiaalmeedia kasutamist selleks, et parandada kodanike teadlikkust Euroopa Liidu ühistest põhiväärtustest ja aluspõhimõtetest ning rõhutab kõigis haridusastmetes meediakirjaoskuse tähtsust vahendina kultuuridevahelise dialoogi edendamiseks noorte seas; palub seetõttu Euroopa välisteenistusel ja kõigil ELi esinduste juhtidel kasutada oma töös maksimaalselt ära uusi digitaalseid töövahendeid;

22.

tunnistab vajadust jätkusuutlikult ja struktuurselt toetada vabaühendusi, inimõiguste organisatsioone, noorteühendusi ja koolitusasutusi, et võidelda äärmusluse vastu sotsiaalse sidususe ja kaasamise, kodanikuaktiivsuse ja noorte mõjuvõimu suurendamise kaudu, eriti väikesemahulistes kohalikes ning rohujuure tasandi algatustes;

23.

tunnistab vabaühenduste, kultuurivõrgustike ja -platvormide ning eespool nimetatud asutuste keskset rolli, mis neil peaks ka edaspidi olema seal, kus ametlikud kultuuridevahelise dialoogi struktuurid, poliitika või programmid on vähem arenenud; innustab jätkama dialoogi Euroopa Liidu ja suurte linnade, piirkondade ja kohalike omavalitsuste vahel, et analüüsida tulemuslikumalt i) linnade tüüpide, kus kodanikud elavad, ning koolisüsteemide edukuse või läbikukkumise vahelisest seost, ii) formaal- ja kogemusõppe kasu kõigi laste ja perekondade jaoks, ning iii) haridusstruktuuride koordineerimist tõhusa kultuuridevahelise dialoogi edendamiseks;

24.

kutsub sellega seoses üles pöörama uuesti tähelepanu solidaarsusel põhineva ja kultuuridevahelise ühiskonna edendamisele noorte seas programmi „Kodanike Euroopa“ rakendamise kaudu, kasutades piisavat rahastamist, mis võimaldab saavutada selle programmi eesmärke – luua sidusam ja kaasavam ühiskond ning toetada maailmale avatud kodanikuaktiivsust, mis austab kultuurilist mitmekesisust ning põhineb Euroopa Liidu ühistel väärtustel;

25.

toetab kõigile vanuserühmadele spordi- ja kunstialase õppe ja vastava tegevuse pakkumist ning vabatahtlikku tegevust, selleks et tõhustada sotsialiseerimisprotsesse ning vähemuste, ebasoodsas olukorras rühmade, tõrjutud kogukondade, rändajate ja pagulaste osalemist kultuuri- ja ühiskonnaelus, sealhulgas juhtimis- ja otsustusprotsessides;

26.

tunnustab formaal-, mitteformaalse ja kogemusõppe ning vabatahtliku tegevuse tähtsust enesearendamisel, mille juures keskendutakse nii kognitiivsetele kui ka mittekognitiivsetele oskustele ja pädevustele, kriitilise mõtlemise võimele, erinevate arvamustega toimetuleku võimele, meediakirjaoskusele, diskrimineerimisvastasele suhtumisele, kultuuridevahelise toimimise oskustele ja pädevustele ning keeleõppele ning sotsiaalsetele ja kodanikupädevustele, sealhulgas kultuuripärandi tundmaõppimisele, kui vahendile nüüdisaja probleemidega tegelemiseks tundliku tõlgenduse kaudu;

27.

kinnitab kultuuridevahelise dialoogi ja hariduse küsimusega tegelemisel vajadust arvestada soolist aspekti ning võtta arvesse mitmekordse diskrimineerimise all kannatavate inimeste, sealhulgas puuetega inimeste, lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste ning tõrjutud kogukondadest pärit inimeste vajadusi;

28.

soovitab ELi institutsioonidel laiemalt analüüsida kõigi radikaliseerumise vormide küsimust ning algatada uusi mõttevahetusi poliitilise ekstremismi ja vägivalla olemuse ja protsesside üle, lähtudes eeldusest, et radikaliseerumine on dünaamiline, suhteline protsess ning mitmesuguste muutuste jada ettenägematu ja ennustamatu tagajärg; tunneb seepärast heameelt 17. märtsi 2015. aasta Pariisi deklaratsiooni üle kodanikuaktiivsuse ning vabaduse, sallivuse ja mittediskrimineerimise ühiste väärtuste edendamise kohta hariduse kaudu, pidades seda jõupingutuseks, et tugevdada kultuuridevahelist aktiivset dialoogi, üleilmset solidaarsust ja vastastikust austust, suunates tähelepanu kodanikuhariduse tähtsusele, sealhulgas teadlikkuse parandamisele kultuuriliste vahendite ainulaadse rollist õpilaste ja üliõpilaste seas vastastikuse lugupidamise suurendamiseks;

29.

tuletab meelde valitsuste ja Euroopa Liidu institutsioonide legitiimsuse ja aruandekohustuse võitluses kuritegevuse vastu, mida toetavad luureteenistused ja õiguskaitseasutused; märgib sellele vaatamata, et vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartale tuleb karistusmeetmete puhul alati järgida põhiõigusi, näiteks õigust isikuandmete kaitsele, sõnavabadust, süütuse presumptsiooni ja tõhusaid õiguskaitsevahendeid;

30.

on veendunud, et põhiväärtuste, kultuuridevahelise dialoogi ning kultuurilise mitmekesisuse edendamisel rahvusvahelisel tasandil peaks EL rangelt hukka mõistma mis tahes ebainimliku ja alandava kohtlemise ning kõik inimõiguste rikkumised selleks, et konkreetselt edendada inimõiguste ülddeklaratsiooni täielikku järgimist;

31.

kutsub liikmesriike üles tagama siduvate Euroopa ja rahvusvaheliste diskrimineerimisvastaste standardite täieliku rakendamise siseriiklikus õiguses;

32.

kutsub liikmesriike üles kaasama tõrjutud kogukonnad, rändajad, põgenikud ja vastuvõtvad kogukonnad ning usu- ja ilmalikud kogukonnad neid respekteerivatesse ja nende õigusi laiendavatesse integratsiooniprotsessidesse, tagades inimlikul, lugupidaval ja jätkusuutlikul viisil nende osalemise ühiskonna- ja kultuurielus kõigis olukordades, eriti hädaolukordades;

33.

tervitab ELi välissuhete ettevalmistavat tegevust kultuuri valdkonnas ning selle rolli kultuuri kui inim-, sotsiaalse ja majandusarengu strateegilise teguri suurendamisel, mis aitab kaasa välispoliitika eesmärkide saavutamisele, ja palub Euroopa välisteenistusel ning ELi esindustel kogu maailmas integreerida kultuur lahutamatult ELi välispoliitikasse, määrata kolmandates partnerriikides igas ELi esinduses ametisse kultuuriatašee ning tagada Euroopa välisteenistuse töötajatele väljaõpe välispoliitika kultuurilise mõõtme kohta; palub komisjonil integreerida kultuuridiplomaatia ja kultuuridevaheline dialoog kõigisse ELi välissuhete alastesse abivahenditesse ja ELi arengualasesse tegevuskavasse; palub lisaks ELil ja liikmesriikidel tugevdada koostööd muude Euroopa ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, näiteks ÜRO ja sellega seotud ametitega, eriti UNESCO, UNICEFi ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga, ning nõuda nendes organites ELi tõhusamat ja tugevamat esindatust; lisaks kutsub üles koostööle riiklike kultuuriinstituutidega, et paremini rakendada olemasolevaid vahendeid, nagu Euroopa Liidu riiklike kultuuriinstituutide võrgustikul (EUNIC) põhinevad klastrid, ning töötada välja uusi vahendeid üleilmastuva maailma ühiste probleemide lahendamiseks;

34.

on arvamusel, et kultuurist peaks saama kolmandate riikidega peetava poliitilise dialoogi lahutamatu osa ning tuletab meelde, et kultuur tuleb süstemaatiliselt integreerida arenguprojektidesse ja -programmidesse; toonitab seepärast vajadust kõrvaldada kunstnike, haridustöötajate, teadlaste ja kultuuritöötajate liikuvusega seotud takistused, ühtlustades ja lihtsustades viisamenetlusi, et innustada kultuurialast koostööd kõikjal maailmas;

35.

palub komisjonil ja liikmesriikidel töötada välja strateegiad, mis tunnistavad kultuuridevahelist dialoogi kui interaktiivse suhtluse protsessi kultuuride sees ja vahel, et tagada vastastikune austus ja võrdsed võimalused, leida tulemuslikud lahendused majanduslikule ja sotsiaalsele ebavõrdsusele ning tõrjutuse põhjustele ning igasugusele diskrimineerimisele ja neid rakendada ning arendada sügavamat arusaama erinevatest vaatenurkadest ja tavadest; tuletab meelde meedia, sealhulgas sotsiaalmeedia keskset rolli nii äärmusliku diskursuse võimaliku platvormina kui ka vahendina ksenofoobsete narratiivide vastu võitlemiseks, stereotüüpide ja eelarvamuste kaotamiseks ning sallivuse edendamiseks;

36.

tuletab meelde, et kultuuripärand kujutab endast kultuuriliste väljendusvormide mitmekesisust, mida tuleks seetõttu kaitsta ja edendada ühtlustatud õigusaktide ja rahvusvaheliste kokkulepete vastuvõtmise kaudu, tehes tihedat koostööd UNESCOga;

37.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tõkestama äärmuslust, näiteks ksenofoobiat, rassismi ja igasugust diskrimineerimist ja marginaliseerumist kogukondlike ühtekuuluvusmeetmetega, mis suudavad tulemuslikult tegeleda majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsusega ning hõlmavad mitmeid erinevaid osalisi, nagu linnaplaneerijad, sotsiaaltöötajad, kogukonnad, kirikud ja usuühendused, koolitajad, perekondade tugiorganisatsioonid ning tervishoiutöötajad, kelle eesmärk on äärmusluse tõkestamine, sotsiaalse kaasamise ning vormilise ja sisulise võrdsuse tagamine ning mitmekesisuse edendamine ja kogukondliku ühtekuuluvuse tugevdamine;

38.

soovitab ELil teha koostööd, et muuta õppimine ja kooliskäimine pagulaslaste jaoks kättesaadavaks, jätkates selliste programmide toetamist, mis on suunatud hariduse kättesaadavusele humanitaarkriisides, ning tagades sisserändajatest üliõpilaste integreerimise Euroopasse;

39.

palub komisjonil ja liikmesriikidel kõigil valitsustasanditel uurida, välja töötada ja rakendada interaktiivseid noortele ja lastele suunatud osalemisviise;

40.

toonitab perekonna rolli kultuurilise identiteedi, traditsioonide, eetika ja ühiskonna väärtussüsteemide säilitamisel ning rõhutab, et oma ühiskonna kultuuri, väärtuste ja normide õpetamine lastele saab alguse perekonnas;

41.

palub komisjonil ja liikmesriikidel seada kultuuridevaheline dialoog üheks ELi poliitika tugevaks ja kindlaks eesmärgiks ning tagada sellele ELi toetus eri poliitikameetmete, algatuste ja fondide, sealhulgas kolmandate ja eriti ebakindlate riikidega toimuva kultuuridevahelise dialoogi kaudu;

42.

ergutab komisjoni ja liikmesriike kultuurilise mitmekesisuse, kultuuridevahelise dialoogi ja hariduse toetamisele suunatud algatusi veelgi rohkem esikohale seadma ning soovitab liikmesriikidel kultuuridevahelise dialoogi ja Euroopa sisese ning selle naaberriikide ja muude maailma piirkondade vahelise kultuurilise mitmekesisuse toetamiseks ja edendamiseks täiel määral ära kasutada ELi finantsvahendid, programmid ja algatused, nagu programmid „Erasmus+“, „Kodanike Euroopa“, „Loov Euroopa“ ning „Horisont 2020“, ELi naabruspoliitika ja välissuhete vahendid ning sellised asutused nagu Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet;

43.

rõhutab Euroopa kunstiloome rikkust seoses selle panusega kultuurilisse mitmekesisusse ning selle rolliga Euroopa Liidu väärtuste levitamisel ja Euroopa kodanike kriitilise mõtlemise arendamisele kaasaaitamisel;

44.

tuletab meelde filmiauhinna LUX rolli Euroopa filmide autasustamisel, mis kujutavad Euroopa identiteeti või Euroopa kultuurilist mitmekesisust;

45.

innustab komisjoni ja liikmesriike hindama käesoleva raporti kontekstis võetud meetmete mõju ning palub komisjonil esitada seirearuanne ja ülevaade;

46.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale ja liikmesriikidele.

12.1.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 11/24

—

võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut „Kapitaliturgude liidu loomine“ (COM(2015)0063) ja Euroopa Parlamendi 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni selle kohta (1),

—

võttes arvesse Jacques de Larosière'i juhitud kõrgetasemelise ELi finantsjärelevalve eksperdirühma 25. veebruari 2009. aasta raportit,

—

võttes arvesse Baseli pangajärelevalve komitee 2015. aasta juuli aruannet pangandusjärelevalve mõju ja vastutuse kohta,

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Esimesed mõtisklused sügavate ja lõimitud ELi kapitaliturgude arengu takistuste üle“ (SWD(2015)0013),

—

võttes arvesse nõukogu järeldusi kapitaliturgude liidu kohta, mille majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu võttis vastu 19. juunil 2015,

—

võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2014. aasta teatist „Investeerimiskava Euroopa jaoks“ (COM(2014)0903),

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni mitteametlikku raportit (2) finantsteenuseid käsitlevate ELi õigusaktide sidususe suurendamise kohta, mille parlamendikomisjon võttis vastu 30. jaanuaril 2014,

—

võttes arvesse komisjoni 15. mai 2014. aasta teatist „Reformitud finantssektor Euroopa jaoks“ (COM(2014)0279),

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Finantsalase reguleerimise tegevuskava majanduslik ülevaade“ (SWD(2014)0158),

—

võttes arvesse oma 11. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi läbivaatamise kohta (3),

—

võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ülesannete ja korralduse kohta (COM(2014)0508),

—

võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa järelevalveasutuste ja Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi toimimise kohta (COM(2014)0509),

—

võttes arvesse oma 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni Euroopa majanduse pikaajalise rahastamise kohta (4),

—

võttes arvesse komisjoni 27. märtsi 2014. aasta teatist Euroopa majanduse pikaajalise rahastamise kohta (COM(2014)0168),

—

võttes arvesse komisjoni 19. mai 2015. aasta teatist „Parem õigusloome paremate tulemuste saavutamiseks – ELi tegevuskava“ (COM(2015)0215),

—

võttes arvesse komisjoni 19. mai 2015. aasta teatist „Ettepanek institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe kohta“ (COM(2015)0216),

—

võttes arvesse Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu 2015. aasta märtsi aruannet riiginõuete regulatiivse käsitluse kohta (5),

—

võttes arvesse Ühendkuningriigi pangastandarditega tegeleva parlamendikomisjoni lõpparuannet pealkirjaga „Changing banking for good“,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamust (A8-0360/2015),

A.

arvestades, et 2007.–2008. aasta finantskriis ja selle ulatuslik negatiivne mõju tulenesid muu hulgas asjaolust, et finantsteenuste suhtes ei kohaldatud üha keerukamaid turge ja tooteid silmas pidades asjakohaseid ja kvaliteetseid eeskirju; arvestades, et viimastel aastatel on ELi finantssektoris alustatud ulatuslikke reforme, et tugevdada finantsalast reguleerimist ja järelevalvet, taastada finantsstabiilsus ja muuta finantssüsteem kriiside suhtes vastupidavamaks, vähendada riske maksumaksjatele ning paremini vastata investorite vajadustele ja reaalmajanduse rahastamisvajadustele; arvestades, et kuigi Euroopa majanduskasvu väljavaated on paranenud, ei ole majandus veel täielikult taastunud;

B.

arvestades, et põhjalikud muutused on toimunud ja veel toimumas kõigis finantssektorites, sh panganduses, kindlustuses, väärtpaberiturgudel, investeerimisfondides ja finantsturutaristus;

C.

arvestades, et finantssektori reguleerimise reformi ülevõtmine ja rakendamine jätkub ikka veel ja on lõpule viimata, kuivõrd hulk olulisi reforme on veel tegemata ning eelkõige on veel lõplikult välja töötamata paljud delegeeritud õigusaktid ja rakendusaktid; arvestades, et olukorda pangandus- ja kindlustussektoris ning finantsturgudel iseloomustab jätkuv muutumine ja innovatsioon, mis tähendab seda, et asjaomaseid sektoreid hõlmavaid eeskirju tuleb pidevalt hinnata, et tagada proportsionaalsus ja tõhusus ning ühtlasi eeskirjade pidev kohandamine;

D.

arvestades, et liidu kapitaliturud on endiselt killustatud; arvestades, et kapitaliturgude liit võib pakkuda väärtuslikku raamistikku VKEde jaoks rahastamisele võrdse juurdepääsu tagamiseks kogu ELis ja turupõhise rahastamise uuenduslike kauplemiskohtade edendamiseks; arvestades, et konkreetselt VKEdele ja mikroettevõtetele antavate laenude nappus tuleneb ka majanduse ebastabiilsusest ning reaalmajandusega seotud sihipäraste lahenduste puudumisest; arvestades, et sageli tuuakse näiteks kapitaliturgudel põhinev kontekst Ameerika Ühendriikides, mis on aga täiesti erinev pangandusel põhinevast kontekstist ELis ja mida ei tohiks kopeerida ega eeskujuna kasutada; arvestades, et kapitaliturgude liit pakub võimalust ELi kapitaliturgude tugevdamiseks, et täiendada pankadepõhist rahastamist; arvestades, et USAs on pärast finantskriisi ettevõtetele pankade poolt antavad laenud saavutanud kapitaliturgudel põhinevast rahastamisest suurema osakaalu;

1.

märgib, et komisjoni teatises „Reformitud finantssektor Euroopa jaoks“ antakse esimene ülevaade finantssektori reformidest, kuid ei esitata täielikku hinnangut ega kvantitatiivset analüüsi eri meetmete üldise ja omavahelise mõju kohta;

2.

väljendab heameelt komisjoni investeerimispaketi üle, mis hõlmab ka kapitaliturgude liitu; rõhutab ettevõtete täiendava pankadevälise rahastamise vajadust ja lisaks seda, et kapitaliturgude liidu ülesehitamise keskne põhimõte peab olema suurem keskendumine kapitaliturgude lõppkasutajatele, s.t ettevõtetele ja investoritele; rõhutab, et tõhus ja mõjus finantsteenuste raamistik, mis tagab finantsstabiilsuse, on eeltingimus (pikaajaliste) investeeringute suurendamiseks ja kasvu soodustamiseks konkurentsivõimelises Euroopa majanduses; rõhutab majandusliku ja finantsstabiilsuse vahelist seost; rõhutab lisaks, et usaldusväärne majanduspoliitika, tulemuslikud struktuurireformid ja usaldusväärne eelarvepoliitika sillutavad teed elujõulisele ja kasvupotentsiaaliga reaalmajandusele liikmesriikides ja ELis; tunnistab, et kapitaliturgudel võib olla oluline roll liikmesriikide majanduse rahastamisvajaduste täitmisel;

3.

tunnistab asjaolu, et jätkuv finants- ja võlakriis on toonud kaasa enneolematud negatiivsed tagajärjed eelkõige reaalmajanduse ja maksumaksjate raha seisukohast; tunnustab sellega seoses ELi institutsioonide poolt finantsvaldkonnas viimase viie aasta jooksul heaks kiidetud õigusakte, mis on tugevdanud Euroopa finantssektori ülesehitust tulevaste kriiside puhuks; tunneb heameelt komisjoni kapitaliturgude liidu tegevuskava üle; tunneb heameelt selle üle, et komisjon on võtnud tarbijate ja investorite tõhusa kaitse kapitaliturgude liidu üheks aluspõhimõtteks;

4.

tunnustab finantsalase reguleerimise abil saavutatud tulemusi finantskriisi tagajärgedele reageerimisel; tunneb muret järjest suureneva keerukuse üle, mis väljendub õigusaktide ja järelevalve suuremas mahus, detailsuses ja arvukamates kihtides ning rahvusvahelise, Euroopa ja riikliku tasandi nõuetes; märgib, et õigusaktide keerukus kajastab ka finantsturgude, sealhulgas finantsinstrumentide, turutaristu ja institutsioonide keerukust; toonitab, et liiga keerukad õigusaktid ja rangemad eeltingimused võivad avaldada investeeringutele negatiivset mõju; on veendunud, et õigusaktide keerukust tuleb käsitleda ka seoses sellega, et neid kohaldatakse finantstoodete finantssektorivälistele lõpptarbijatele; rõhutab vajadust rahvusvahelise õigusloomealase koostöö järele globaalses raamistikus, kus koostöö oleks parem ja vastutus suurem;

5.

märgib, et tugeva ja kindla kapitaliturgude liidu jaoks on vaja arvesse võtta sõltuvust teistest finantssektoritest, uurida reaalmajanduse täiendavaid turupõhiseid rahastamisallikaid ja see peab ennekõike olema rajatud tugevatele olemasolevatele struktuuridele; rõhutab, et ELi finantsteenuste reguleerimine peab põhinema terviklikul käsitusel, kus kapitaliturgude liit aitab täiendada pankadepoolset rahastamist; nõuab, et kapitaliturgude liidus võetaks ettevõtete rahastamisele keskendumise kõrval arvesse ka tarbijate ja investorite vaatepunkti; on seisukohal, et selleks peaks komisjon tegema tihedat koostööd Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, Euroopa järelevalveasutuste ja riiklike pädevate asutustega, et lahendada lähenemisviisides esinevad vastuolud, mis võiksid seada ohtu kapitaliturgude liidu eesmärgid; palub komisjonil kasutada kogu liidu jaoks kapitalituru väljaarendamisel hästitoimivaid parimaid tavasid;

6.

märgib, et õigusakt ei ole alati kõige kohasem poliitiline reageering ning et piisavalt tuleks arvesse võtta ka mitte-seadusandlikke ja turupõhiseid lähenemisviise;

7.

palub komisjonil järgida kapitaliturgude liiduga seoses terviklikku lähenemisviisi ja pöörata tähelepanu teistele poliitilistele tegevuskavadele, näiteks digitaalse ühtse turu arendamisele ning käimasolevatele reformidele äriühinguõiguse ja äriühingu üldjuhtimise valdkonnas; on lisaks veendunud, et komisjon peaks võtma arvesse viimaseid tehnoloogilisi arenguid; väljendab sellega seoses muret küberjulgeolekuga seotud ohtude pärast ja palub komisjonil tagada, et see küsimus oleks ELi strateegia lahutamatu osa;

8.

on veendunud, et tõhus ja mõjus ELi finantsteenuste reguleerimine peaks olema sidus, järjepidev (ka valdkondadevaheliselt), proportsionaalne, mittedubleeriv ja ülemäärase keerukuseta ning vältima õiguskindlusetust, õiguslikku arbitraaži ja suuri tehingukulusid; on lisaks veendunud, et see peaks võimaldama vahendajatel teha oma tööd rahaliste vahendite reaalmajandusse suunamisel ja seeläbi selle rahastamise hõlbustamisel, teenida hoiustajaid ja investoreid ning käsitleda tulemuslikult finantsstabiilsust ja maksumaksjaid ohustavaid riske, vältides finantskriiside kordumist ja pakkudes kaitset süsteemsete riskide eest; on seisukohal, et sellega tuleks toetada ühtse turu süvendamist ja keskenduda konkreetsetele eesmärkidele, mida on võimalik paremini saavutada ELi tasandil, jättes ühtlasi ruumi kohalikule tasandile keskenduvale uuenduslikule rahastamisele;

9.

tunneb muret jätkuvate probleemide pärast IBAN koodidega, kuivõrd neid ei aktsepteerita endiselt otsekorralduste tegemisteks muudelt kui makse saaja liikmesriigis avatud pangakontodelt;

10.

rõhutab vajadust teha finantsteenuste raamistikust kokkuvõte, kasutades nii kvantitatiivset kui ka kvalitatiivset lähenemisviisi; märgib, et sama on ette võetud ka muudes riikides, eelkõige USAs; rõhutab, et selline kokkuvõtte koostamine peaks aitama kaasa paremini toimivate finantsturgude loomisele, millega vastatakse reaalmajanduse rahastamisvajadustele, muu hulgas puuduste, lünkade, ebakõlade, kooskõlastamatuse ja ebaproportsionaalsuse käsitlemise kaudu, ning sellega ei tohiks seada ohtu õigusloome valdkonnas seni saavutatud tulemusi, pidades silmas iga konkreetse õigusakti läbivaatamisklauslites esitatud nõudeid ja prognoosimata ette tulemusi, käsitlemata seda dereguleerimise suunas liikumisena;

11.

on veendunud, et finantsteenuste ühtne turg teenib ettevõtjate huve, kuid peab lõppkokkuvõttes tooma kasu tarbijatele ja investoritele; rõhutab, et piiriülese juurdepääsu, turustamise ja investeeringute osas esineb endiselt arvukalt tõkkeid ja takistusi, mida on vaja analüüsida, käsitleda ja ületada, säilitades samas investorite kaitse kõrgeima taseme; tuletab meelde, et kapitalivoogude tõkete vähendamise korral võib majanduskasvu pikas perspektiivis kindlalt prognoosida üksnes juhul, kui üldised stiimulid ettevõtete jaoks on õigesti määratud; peab lisaks oluliseks arenenud kohalikku ökosüsteemi, mis võimaldab väiksematel ettevõtetel majanduskasvu nimel kapitali ligi meelitada;

12.

on veendunud, et tarbijakaitse ei pruugi tingimata tähendada suurt teabehulka ning et keskenduda tuleks pigem teabe kvaliteedile ja arusaadavusele, mis võimaldaks nõuetekohaselt otsuseid langetada – teave peab olema asjakohane, täpne, võrreldav, kasutajasõbralik, usaldusväärne ja õigeaegne; on mures selle pärast, et tarbijatele mõeldud teabe tohutu hulk ja keerukus ei pruugi lõppkokkuvõttes vastata tarbijate tegelikele vajadustele; on arvamusel, et vaja on leida tasakaal tarbijatele teadlike valikute tegemiseks vajaliku teabe andmise ja kaasnevatest riskidest arusaamise vahel nii, et ei tekitata seejuures ettevõtetele, eelkõige VKEdele ebavajalikku koormat; ergutab teavet veelgi enam digiteerima; rõhutab, et finantsnõustajatele ja finantsasutustes tarbijaid nõustavatele töötajatele tuleks anda piisavalt koolitust ja aega, et nad saaksid kliente nõuetekohaselt teenindada; peab oluliseks tõhusaid järelevalvevolitusi, et toodete turustamisse vajaduse korral sekkuda; märgib, et põhjalikuma ja parema finantshariduse pakkumiseks on hiljemalt 2016. aasta lõpuks vaja Euroopa algatust, milles võetakse arvesse iga liikmesriigi erivajadusi ja millega tagatakse ka täielik teadlikkus kapitaliturgudele investeerimise eeliste ja puuduste kohta; toonitab ühtlasi, et finantsharidus peaks olema suunatud VKEdele, et õpetada neid kapitaliturge kasutama; on veendunud, et suurem läbipaistvus aitab ettevõtetel, investoritel ja tarbijatel mõista turuosaliste pakutavate erinevate teenuste suhtelisi kulusid ja kasu, kuid märgib lisaks, et suurema läbipaistvusega peab kaasnema ka lisandväärtus klientidele või pädevatele järelevalve teostajatele ning see peab olema suunatud teabe ja andmete praktilisele kasutamisele;

13.

rõhutab kasu, mida tooks varade mitmekesistamine nii varaklasside kui ka varade päritolu osas, kuna see võimaldab riske paremini hajutada ja vastata investorite vajadustele; rõhutab, et usaldatavusnõuete kohase reguleerimise eesmärk ei ole seada teatavaid varaklasse eelisolukorda; nõuab riskipõhist reguleerimise käsitust, nii et samade riskide puhul kohaldataks samu eeskirju, ja selle täiendamist muude standarditud meetmetega; on veendunud, et asjakohane oleks varaklasse veelgi täpsemalt liigitada, luues eelkõige sellised kategooriad nagu taristu; tunnistab, et taristuprojektid ei ole iseenesest väiksema riskiga, ja nõuab vastavat usaldatavusnõuete kohast reguleerimist; toetab taristuga seotud riskide ja kasu täiendavat uurimist, sealhulgas kasutatava metoodika avalikustamist, et oleks võimalik teha tõenditel põhinevaid järeldusi;

14.

rõhutab järjepidevuse vajadust riskipõhises käsituses ja ühtlasi vajadust vähendada võimalusi õiguslikuks arbitraažiks; rõhutab vajadust kaotada seos riikide ja pankade vahel riikide tasandil, rakendades riigisiseselt täielikult ja järjekindlalt pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi, ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi sätteid; võtab teadmiseks Baseli pangajärelevalve komitee ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu panuse pankade riigivõlaga seotud riskidega seoses, mille hulka kuulub järgmiste sammude hoolikas kaalumine; rõhutab, et poliitikas tuleks selgelt võtta arvesse üksikute ja endogeensete riskide omavahelist mõju, eriti juhul, kui finantsasutused kasutavad samu reguleerija poolt heakskiidetud standardseid riskimudeleid;

15.

võtab teadmiseks kapitali, likviidsust ja finantsvõimendust käsitlevate arvukate nõuete võimalikud tahtmatud tagajärjed tähtaegade ümberkujundamisele, pikaajalise rahastamise tagamisele ning turu- ja likviidsuse tegemisele, tuletades ühtlasi meelde, et asjaomased nõuded kehtestati finantskriisile reageerimiseks; tunneb muret, et nõuete ebaproportsionaalsus võib seada ohtu väikeste ja keskmise suurusega pankade ärimudeli ning tuua seetõttu kaasa soovimatuid tagajärgi finantssektori ülesehitusele; palub, et komisjon analüüsiks koostöös järelevalve teostajatega esmajärjekorras neid tagajärgi pangandusele ja kindlustusele ning võimalikku täiendavust;

16.

väljendab muret turgu käsitlevate õigusaktide ja kapitalinõuete vastastikuse mõju pärast seoses sellega, et finantsinstrumentide turgude direktiivi (MiFID) läbivaatamise käigus on selle kohaldamisalasse reguleeritud ettevõtjatena lisatud uued üksused, kuid kapitalinõuete määrust ei ole kohandatud, et arvestada suurema hulga eri liiki ettevõtetega;

17.

väljendab muret selle pärast, et Euroopa turu infrastruktuuri määruse kehtivad erandid finantssektoriväliste äriühingute suhtes on kapitalinõuete direktiivis ja määruses krediidiväärtuse korrigeerimise riski omavahendite nõude kohaldamise osas osaliselt kaotatud; palub komisjonil paremini täita oma ülesandeid, et tagada poliitikas järjepidevus ja tulemused eri seadusandlike ettepanekute lõikes;

18.

on seisukohal, et kehtivates õigusaktides tuleks finantssektoriväliste äriühingute suhtes kohaldatavaid erisätteid laiendada ja muuta need proportsionaalsemaks, et piirata halduskoormust ja mitte vähendada majanduses tulevaste investeeringute jaoks olemasolevat kapitali; palub komisjonil Euroopa turu infrastruktuuri määruse läbivaatamisel lahendada keeruka korra kohaldamisel esinevad raskused menetluste lihtsustamise kaudu, kuid jätkuvalt tunnustada erandi eesmärki, tagamaks, et finantssektoriväliseid äriühinguid ei koormata finantsturu osalistele mõeldud õigusaktidega;

19.

palub komisjonil Euroopa turu infrastruktuuri määruse läbivaatamisel uurida seda, millist mõju võiks kesksete vastaspoolte aktsepteeritavate tagatiste kvaliteedi alandamine avaldada kesksete vastaspoolte vastupidavusele, ja kaaluda, kas teatavad turuosalised, näiteks pensionifondid, tuleks kesksest kliiringust püsivalt vabastada, kui nende osalemine vähendab finantssüsteemi üldist stabiilsust alternatiivse mitterahalise tagatise aktsepteerimise tõttu;

20.

tunneb muret, et puuduvad kättesaadavad ja atraktiivsed riskidele vastavad (pikaajalised) investeerimistooted ning kulutõhusad ja sobivad säästutooted tarbijatele; kordab, et investorite ja tarbijate valikuvõimalused peavad olema mitmekesised, kuna investorite usaldus aitab investeerimist suurendada; rõhutab, et soodustada tuleb sellise keskkonna loomist, mis stimuleerib finantstoodetega seotud innovatsiooni, suurendades mitmekesisust, andes kasu reaalmajandusele ja pakkudes täiendavaid stiimuleid investeeringuteks, ning mis võib aidata kaasa ka piisava, kindla ja jätkusuutliku pensioni tagamisele, näiteks lihtsa ja läbipaistva ülesehitusega üleeuroopalise pensionitoote (PEPP) väljatöötamine; palub Euroopa järelevalveasutustel nende volitustega kooskõlas analüüsida tarbimissuundumusi, eelkõige jaetoodetega seoses, ja esitada selle kohta aruanne;

21.

väljendab heameelt ärimudelite mitmekesisuse üle; nõuab, et reguleerimises ja järelevalves kajastataks seda mitmekesisust, võttes täiel määral arvesse asjaomaste üksuste olemust, suurust, riskantsust ja keerukust, tingimusel, et järgitakse ausa konkurentsi ja tulemusliku järelevalve põhimõtteid; tuletab meelde, et rahastamisviiside mitmekesisus on tugevus;

22.

on veendunud, et edukas kapitaliturgude liit peaks võimaldama igas suuruses ja eri kasvuetappides ELi ettevõtetel pääseda ELi kapitaliturgudele kasutajasõbralikul, tõhusal ja soodsal viisil; on veendunud, et reguleerimine ei tohiks börsil noteerimist keerukamaks muuta ja ei tohiks takistada börsil noteerimata äriühingute noteerimist; rõhutab, et vaja on parandada esmasturu reguleerimise korda, et hõlbustada vahendite hankimist, tagades samas investorite kaitse nõuetekohasel tasemel; rõhutab uuendusliku turupõhise rahastamise potentsiaali, eriti finantstehnoloogia võimalusi, sealhulgas ühisrahastamine ja vastastikune laenamine, ning rõhutab vajadust parandada asjakohaseid regulatiivseid nõudeid; palub komisjonil anda nende uute mudelite esilekerkimiseks vajalikku aega ning neid uurida ja edendada, seades prioriteediks nende piiriülese mõõtme ja tagades turulepääsu tõkete alandamise; palub komisjonil toetada oma struktuurireformi tugiteenistuse kaudu neid liikmesriike, kes arendavad kapitalituru sektoreid;

23.

nõuab pädevuste asjakohast ja selgepiirilist jagamist ELi ja riikliku tasandi vahel, pidades silmas, et riiklikel järelevalve teostajatel on kohaliku turu olemusest rohkem teadmisi; rõhutab, et vaja on tagada ühtse järelevalvemehhanismi tulemuslikkus, võrdsed tingimused ja läbipaistvus ning vältida tuleb huvide konflikti järelevalveasutuste ja järelevalve alla kuuluvate üksuste vahel; on mures mõju pärast, mida kõiki ühetaoliselt kohtlev järelevalvemeetod omab ühtse järelevalvemehhanismi raames väiksematele ja eelkõige siseriiklikul tasandil aktiivsetele üksustele;

24.

võtab teadmiseks pangandusliidu loomisel saavutatu ja rõhutab pangandusliidu kriitilise tähtsusega rolli riigi- ja pangariskide vastastikuse sõltuvuse käsitlemisel ja süsteemsete riskide vähendamisel ühismeetmete kaudu; võtab teadmiseks pangandusliidu järkjärgulise lõpuleviimise; rõhutab, et kehtivaid õigusakte on vaja täielikult ja õigeaegselt rakendada; võtab teadmiseks arutelud Euroopa hoiuste tagamise skeemi üle, mille suhtes saab Euroopa Parlament kaasseadusandjana oma seisukohta väljendada; toonitab, et eesmärk on ära hoida moraaliriski, tagades, et keskne põhimõte on jätkuvalt vastutuse põhimõte; kritiseerib madalat riskitundlikkust ühtse kriisilahendusfondi osamaksete arvutamisel; tunnustab pankade struktuurireformi käsitleva määruse koostamiseks tehtavaid pingutusi;

25.

rõhutab vajadust vastuvõetud õigusakte rakendada ja jõustada enne nende õigusaktide põhjaliku läbivaatamise kaalumist; rõhutab, et direktiivi 2014/59/EL kiiret ülevõtmist siseriiklikku õigusesse ning ühtse kriisilahenduskorra piisavat rahastamist ja mõjusust tuleb pidada ülimalt tähtsaks, ning toonitab seetõttu, et nende meetmete täielik rakendamine tuleb lõpule viia asjakohases õigusraamistikus; rõhutab sellega seoses, et ülimalt tähtis on kaotada riikide eelarve ja pankade riskide vaheline otsene vastastikune seos, mis kujutab endast suurt ohtu finantsstabiilsusele; märgib, et kuna puuduvad eeskirjad selleks, et võtta meetmeid riikide suhtes, kes kaotavad suure võlakoormuse tõttu pääsu finantsturgudele, võetakse meetmeid sageli liiga hilja, mis võib avaldada negatiivset mõju finantsstabiilsusele;

26.

kordab, et ELis on vaja võrdseid tingimusi, sealhulgas nii ühtse järelevalvemehhanismi pankade kui ka mitteosalevate liikmesriikide pankade suhtes, ja ergutab euroalasse mittekuuluvaid liikmesriike pangandusliitu täielikult kaasama, tunnistades samas, et teatavate elementidega nähakse praegu ette vabatahtlik osalemine; palub komisjonil tagada ühtse turu väljaarendamise jätkamine, tunnistades samas riiklikke eripärasid; palub komisjonil jätkata kindla lähenemisviisi järgimist nn paralleelse või varipanganduse reguleerimise ja järelevalve osas, et leevendada süsteemset riski ja parandada läbipaistvust; tunneb heameelt Euroopa kindlustusvaldkonna reguleerimises saavutatud oluliste edusammude üle seoses Solventsus II kohaldamisega 1. jaanuarist 2016; rõhutab, et seda direktiivi tuleb hinnata ja vajadusel edasi arendada, võttes samal ajal arvesse rahvusvahelist raamistikku, mida kohaldatakse globaalsetele süsteemselt olulistele kindlustusandjatele;

27.

tunnistab, et VKEd sõltuvad oma spetsiifilise olemuse, eri riskiprofiilide ja mitmekesisuse tõttu üle kogu Euroopa traditsiooniliselt pankade poolsest rahastamisest; palub komisjonil koostöös Euroopa järelevalveasutuste, EKP ja riikide ametiasutustega hinnata VKEde rahastamise piisavust, analüüsida rahastamiskanalite mitmekesistamise ees seisvaid takistusi ja nende mitmekesistamisest saadavat kasu ning seda, kuidas võimaldada pankadel ja mittepangast finantsasutustel suurendada VKEde rahastamist, laiendades ettevõtetele nende arengu eri etappides kättesaadavate rahastamismeetodite valikut; tuletab meelde selliste vahendite nagu VKE toetuskoefitsiendi tähtsust; teeb ettepaneku, et VKEde paremat rahastamist puudutavaid algatusi tuleks laiendada idufirmadele, mikroettevõtjatele ja keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjatele; rõhutab uuenduslike ja suuremalt jaolt kasutamata kauplemiskohtade potentsiaali VKEde rahastamiseks, sealhulgas vastastikune laenamine, ühisrahastamine ja väärtpaberite suunatud pakkumine, ning rõhutab vajadust parandada vastavaid regulatiivseid nõudeid;

28.

rõhutab seda, kui oluline on kiirelt rakendada juba vastuvõetud meetmeid, millega toetatakse kapitaliturgude liidu eesmärkide saavutamist; palub komisjonil ja liikmesriikidel tulevastes finantsteenuseid käsitlevates õigusaktides aktiivselt kasutada VKEde kasvuturu kategooriat;

29.

on veendunud, et ettevõtetel peaks olema ELis juurdepääs asjakohasele turuliikide valikule sõltuvalt nende suurusest, keerukusest ja rahaliste vahendite kaasamise ambitsioonidest, ning rõhutab vajadust sügavamate ja integreeritumate üleeuroopaliste kapitaliturgude järele, mis on kriitilise tähtsusega piirkondlikest kohalikest turgudest eraldi, kuid toimivad nendega koos;

30.

tunneb heameelt prospektidirektiivi eelseisva läbivaatamise üle; rõhutab, et läbivaatamine peaks olema suunatud kulude vähendamisele ja menetluste lihtsustamisele VKEde jaoks ning ühtlasi looma õige tasakaalu investorite kaitse seisukohast;

31.

tunnustab läbipaistvama väärtpaberistamise turu loomisel tehtavaid pingutusi, tagades asjaomase protsessi kõrged standardid, õiguskindluse ja võrreldavuse väärtpaberistamise instrumentide lõikes; rõhutab andmehoidla loomise vajadust; toonitab, et vaja on rangeid nõudeid kõrgekvaliteedilise alusvara ja tegelikule riskiprofiilile vastava kalibreerimise kohta ning seda, et väärtpaberistamise turu kõik osalised oleksid riskidest teadlikud, võttes arvesse kriisi ajal ilmnenud väärtpaberistamise, eriti sünteetilise väärtpaberistamise riskantsust, tunnistades samas ELi ja USA kogemuste erinevust; rõhutab, et säilitamisnõudeid ei tohi moraaliriski vältimiseks alandada; rõhutab, et vaja on kaaluda kvalifikatsioonikriteeriumide järgimise sõltumatut sertifitseerimist; palub komisjonil anda kiiremas korras põhjalik hinnang väärtpaberistamisest VKEdele, investoritele ja finantsstabiilsusele tulenevate riskide ja kasu kohta ning väärtpaberistamise instrumentide turustatavuse kohta ja anda sellest aru Euroopa Parlamendile;

32.

on veendunud, et toodete ja menetluste suuremale standardimisele suunatud lähenemisviis võib vähendada keerukust, kuid ühtlasi võimendada kontsentratsiooniriski; tunneb muret ohu pärast, et halvenenud turutingimustes võivad turuosalised reageerida ühtemoodi, ning nõuab asjakohaseid kaitsemeetmeid ja pädeva tasandi järelevalvet kvaliteetse väärtpaberistamise turu arendamiseks;

33.

rõhutab vajadust optimeerida aruandlusnõuete sisu ja sagedust ning andmevälju, muu hulgas üksustele üheainsa kontaktpunkti olemasolu tagamise kaudu, et vältida topeltnõudeid ja aruandluskanalite dubleerimist; palub komisjonil, Euroopa järelevalveasutustel ja ühtsel järelevalvemehhanismil uurida, millised andmeid on tegelikult vaja, ühtlustada aruandevormid, tagada lihtsustamine ja kindlustada VKEdele erandid; toonitab, et järelevalve teostajatel on võimalik aruandlusandmeid kõige paremini kasutada juhul, kui neid on võimalik uurida ja kui need on rahvusvaheliselt ühtsed; peab vajalikuks kohaldada krediidiandmeid sisaldava analüütilise andmekogu (AnaCredit) arendamisele proportsionaalset lähenemisviisi; on veendunud, et kohaldamisala ja detailsuse astet on vaja täiendavalt hinnata kaasnevate kulude ja saadava kasu seisukohast;

34.

palub komisjonil ja järelevalve teostajatel tegeleda rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite (IFRS) ja usaldatavusnõuete vastastikuse mõjuga, kuivõrd suurem sidusus teeniks nii majanduse kui ka usaldatavusnõuete järelevaataja huve, ning vaadata läbi maksuarvestuse mõju omavahenditele; toetab viivislaenude mõiste ühtlustamise püüdeid;

35.

nõuab võlakohustuste omakapitalile eelistamise olulist vähendamist, et tõsta majanduse vastupanuvõimet, suurendada kapitali jaotamist ja tugevdada kapitaliturgude liitu, mis muudab omakapitali emitentide ja investorite jaoks atraktiivsemaks; rõhutab, et finantstehingute maks mõjutab turu likviidsust, eriti lühikeses perspektiivis, ent aitab samas piirata ka liigset spekuleerimist;

36.

rõhutab, et lisaks reguleerimisele ja järelevalvele tuleb jätkata pingutusi muutuste esilekutsumiseks finantssektori kultuuris; kutsub kõiki finantssektori osalisi, sealhulgas pangad, mittepangast finantsasutused, riikide keskpangad ja EKP, tegutsema selle nimel, et muuta oma organisatsioonikultuuri ja eeskirjade järgimise kultuuri nii, et esikohale seatakse klientide huvid, tagatakse vastutavaid juhtivtöötajaid puudutav vastutussüsteem ja finantsturu osaliste pikaajaline suunamine ning aidatakse rahastamisallikaid mitmekesistada; rõhutab kasu, mida annab rahastamise suhtes kohaldatav pikaajalist partnerlust käsitlev lähenemisviis ja mitmekesine Euroopa pangandussektor, kus suhtepangandusel on oluline roll tarbijate, mikro- ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks, eriti teabe asümmeetria vähendamise seisukohast, muu hulgas tänu uue digitaaltehnoloogia kaudu kättesaadavatele vahenditele;

37.

nõuab, et toetataks uusi reitingupakkujaid, et suurendada tugevasti kontsentreeritud turul konkurentsi; tuletab meelde, et komisjon peab esitama 2016. aasta lõpuks aruande riigivõlga hindava Euroopa avaliku reitinguagentuuri ja/või kõiki muid krediidireitinguid koostava Euroopa krediidireitingute sihtasutuse loomise asjakohasuse ja teostatavuse kohta; kritiseerib asjaolu, et VKEdel tuleb välisreitingu saamiseks kanda suuri kulusid; rõhutab vajadust täiendavalt uurida seda, kuidas saaks VKEde reitinguid koostada võrreldaval ja taskukohasel viisil, sealhulgas täiustatud sisereitingute meetod (AIRB); kutsub komisjoni üles jätkama pingutusi teabe asümmeetria vähendamiseks;

38.

nõuab, et poliitika koostamises pöörataks suuremat tähelepanu ELi finantssektori ülemaailmsele konkurentsivõimele, vältides samas võidujooksu üha vähesema reguleerituse poole ning kahjustamata finantsstabiilsust ja tarbijakaitset; rõhutab, et kogu ELi hõlmavat kapitaliturgude liitu tuleb vaadelda Euroopa ettevõtluse ja ELi majanduse konkurentsivõime parandamise kontekstis; rõhutab, et tõhus finantssektor on vajalik tingimus kapitali tõhusa jaotamise ja seega majanduskasvu jaoks;

39.

toonitab rahvusvahelise raamistiku tähtsust, arvestades selle ulatust, metoodikaid ja ELi raamistikule avaldatavat mõju; palub liikmesriikidel, nõukogul, komisjonil ja Euroopa järelevalveasutustel parandada ELi positsiooni, et suurendada ELi mõju ja edendada õigusakte, mille EL on demokraatlikul viisil vastu võtnud; rõhutab, et uutes õigusaktides on vaja saavutada järjepidevus nii ELi õigustiku kui ka rahvusvaheliste suunistega ning et õigusakte on vaja rakendada proportsionaalselt, kaasa arvatud nende kohaldamisala osas, et vältida reguleerimises tarbetuid erinevusi ja dubleerimist; on veendunud, et need on eeltingimused selleks, et õnnestuks saavutada üldised eesmärgid, milleks on ülemaailmse pikaajalise stabiilsuse edendamine, Euroopa rahvusvaheliste investorite jaoks atraktiivsena säilitamine ning ELi finantssektori konkurentsivõimele tarbetu kahjuliku mõju vältimine; tuletab meelde Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikes 3 väljendatud liidu ja liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö põhimõtet; on veendunud, et Euroopa järelevalveasutused tuleks kaasata ülemaailmse reguleerimise põhimõtteid käsitlevatesse aruteludesse rahvusvahelisi standardeid kehtestavates organites; rõhutab, et reguleerimisalast dialoogi USAga tuleks veelgi tugevdada; kordab sellega seoses, et finantsteenuste reguleerimise küsimused tuleks vajaduse korral lisada rahvusvahelistesse läbirääkimistesse;

40.

toonitab, et vaja on samaväärsust kinnitavaid otsuseid turule juurdepääsuga seotud tõkete ja asjaomaste reguleerivate raamistike kontekstis, pidades silmas, et sellised ühepoolsed otsused peavad kasu tooma Euroopa ettevõtetele ja tarbijatele ning et samaväärsus teiste jurisdiktsioonidega võib suurendada kapitali sissevoolu ja meelitada Euroopasse täiendavaid investeeringuid; rõhutab vajadust liikuda tervikliku ja sidusa süsteemi suunas, millega vastastikku mõistlikult tunnustatakse üksteise samaväärseid või sarnaseid standardeid;

41.

palub komisjonil teha ettepanek tervikliku, sidusa, läbipaistva ja praktilise raamistiku kohta, mida kohaldatakse menetlustele ja kolmandate riikide samaväärsust kinnitavatele otsustele, võttes arvesse tulemustel põhinevat analüüsi ning rahvusvahelisi standardeid või kokkuleppeid; nõuab, et kõik samaväärsust kinnitavad otsused tehtaks delegeeritud õigusaktidega; on seisukohal, et Euroopa järelevalveasutustel peaks olema asjakohane roll samaväärsust kinnitavate otsustega seotud kolmandate riikide hindamiste vastavusse viimisel;

42.

on veendunud, et finantsteenuste parem reguleerimine eeldab tugevat raamistikku ja algab sellest, et liikmesriigid kohaldavad praegust õigustikku; rõhutab, et õigusaktide tulemuslik, tõhus ja järjepidev rakendamine on ülimalt oluline, ja palub komisjonil anda Euroopa Parlamendile korrapäraselt aru õigusaktide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise ja rakendamise ning vajaduse korral liikmesriigi suhtes algatatud rikkumismenetluse hetkeseisu kohta; nõuab tungivalt, et liikmesriigid õigusakte nõuetekohaselt jõustaksid; on seisukohal, et ülereguleerimine ei hõlbusta siseturu ja konkurentsi toimimist; on seisukohal, et ettevõtete ligimeelitamine standardite oma äranägemisel alandamise kaudu ei hõlbusta ka siseturu toimimist; palub komisjonil koostada põhjalik analüüs ja aruanne kõigi ülereguleerimisega seotud meetmete kohta, mida liikmesriigid on võtnud finantsteenuste reguleerimise vallas, ja esitada need 2016. aasta lõpuks Euroopa Parlamendile;

43.

palub liikmesriikidel võtta endale kohustus pidada kinni direktiivide siseriiklikku õigusesse ülevõtmisele seatud tähtaegadest, kuna see on õiguslik nõue, aga ühtlasi ka ülimalt oluline selleks, et vältida põhjendamatuid viivitusi õigusaktide täielikus rakendamises ning nende osalist või ebaühtlast kohaldamist liidus, mille tagajärjel ei pruugi eri osalistel olla võrdseid tingimusi ja mis võib tekitada muid moonutusi;

44.

rõhutab vajadust parema kvaliteedi ja sektoritevahelise kooskõlastamise järele komisjoni või Euroopa järelevalveasutuste eelnõudes ja eelnõude koostamise protsessis, mis hõlmab ajastamist, prioriteetide seadmist ning kattuvuste vältimist; rõhutab, et see peaks vältima alusakti võimalikku dubleerimist delegeeritud õigusaktides, kuid ka seda, et alusaktis teha tulnud poliitiliste otsuste tegemine jäetakse delegeeritud õigusaktidesse;

45.

palub komisjonil võimaldada kõigi asjaomaste sidusrühmade varajast kaasamist, muu hulgas eksperdirühmade tasandil; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks konsultatsioonides tasakaalustatud osalemise, milles peegelduks sidusrühmade mitmekesisus ning mis hõlbustaks ettevõtteid, tarbijaid ja kodanikuühiskonda esindavate väikeste sidusrühmade osalemist ja pakuks neile paremaid osalemistingimusi, sealhulgas konsultatsioonide korraldamise ja küsimuste küsimise viis;

46.

tunneb heameelt parema õigusloome tegevuskavas seatud eesmärkide üle; tunnistab üldist vajadust uurida õigusaktide toimivust nüüd ja tulevikus; on siiski seisukohal, et õigusaktide toimivust ei saa finantssektori kui terviku toimimisest lahti siduda; rõhutab õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi rolli tõhusa ja mõjusa ning proportsionaalsuse põhimõtet nõuetekohaselt arvestava finantsteenuste reguleerimise saavutamisel ning kokkuvõtte koostamise toetamisel; nõuab, et Euroopa Parlamendil oleks suurem roll õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi jaoks olulistes otsustes ja hinnangutes; tuletab meelde, et keskenduda tuleb reguleerimise parandamisele, mitte dereguleerimisele; rõhutab, et läbipaistvuse, lihtsuse, ligipääsetavuse ja õigluse tagamine kogu siseturu raames peaks olema osa tarbijatele suunatud parema õigusloome tegevuskavast; rõhutab lisaks, et EL ei tohi tekitada seoses kapitaliturgude liidu raames suurema ühtlustamise püüdlusega soovimatut nõuete täitmise koormat;

47.

on veendunud, et Euroopa järelevalveasutustel ning ühtsel järelevalvemehhanismil on parema reguleerimise ja järelevalve eesmärgi saavutamisel kriitilise tähtsusega roll; rõhutab Euroopa järelevalveasutuste ja ühtse järelevalvemehhanismi rolli eri õigusaktide vahelise sidususe ja järjepidevuse tagamisel, ebakindluse ja õigusliku arbitraaži vähendamisel ning turuosaliste vahel vastastikku kasuliku koostöö edendamisel; rõhutab, et Euroopa järelevalveasutustele ja ühtsele järelevalvemehhanismile on vaja anda piisavad rahalised vahendid ja inimressursid, et neil oleks võimalik täita neile kaasseadusandjate poolt antud ülesandeid;

48.

toonitab, et Euroopa järelevalveasutuste määruste läbivaatamisel tuleb pöörata tähelepanu aruandekohusluse ja läbipaistvusega seotud sätetele, et suurendada parlamentaarset kontrolli, nagu on sätestatud ühtse järelevalvemehhanismi ja ühtse kriisilahendusfondi määrustes, ning suurendada Euroopa järelevalveasutuste sõltumatust komisjonist; peab vajalikuks uurida võimalusi, et suurendada Euroopa järelevalveasutuste osalemist nõustamistasandil 1. tasandi etapis, austades samas kaasseadusandjate eelisõigusi;

49.

rõhutab, et vaja on võtta arvesse alusaktide ning delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide vahelist mõju, järjepidevust ja sidusust; rõhutab veel kord, et poliitilised otsused tuleb kaasseadusandjatel teha alusaktis ja nende tegemist ei tohiks jätta delegeeritud õigusaktidesse, mille eesmärk on täiendada või muuta seadusandliku akti teatavaid mitteolemuslikke osi (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 290); nõuab, et komisjon ja Euroopa järelevalveasutused järgiksid delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide ning suuniste koostamisel alusaktides sätestatud volitusi ja austaksid kaasseadusandjate kokkulepet; peab kahetsusväärseks seda, et järelevalveasutused ei ole varem rakendusaktide koostamisel alati liidu seadusandjate sätestatud volitustest kinni pidanud; taunib asjaolu, et koordineerimine komisjoni (delegeeritud õigusaktid) ja Euroopa järelevalveasutuste (tehnilised standardid) vahel on ebapiisav ning võib seetõttu nõuete järgimise kvaliteeti negatiivselt mõjutada, eriti juhul, kui üksikasjalikud nõuded võetakse vastu alles vahetult enne alusakti rakendamise tähtaega;

50.

palub komisjonil delegeeritud õigusaktid ja rakendusaktid täielikult lahus hoida ning vältida pakette, et need aktid oleks võimalik kiiresti vastu võtta;

51.

palub komisjonil muuta kõik Euroopa järelevalveasutustele esitatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõudesse ja rakenduslikesse tehnilistesse standarditesse tehtud muudatused kaasseadusandjate ja sidusrühmade jaoks läbipaistvaks;

52.

rõhutab, et varajane õiguslik läbivaatamine komisjoni poolt ei tohiks vähendada ei protsessi läbipaistvust parlamendi jaoks ega parlamendi õigust nõuda, et temaga konsulteeritakse; nõuab, et Euroopa järelevalveasutused esitaksid eelnõude koostamise ajal Euroopa Parlamendile proaktiivselt, regulaarselt, täies mahus ja õigeaegselt esialgsed eelnõud ja vahepealse teabe töö edenemise kohta ning konsulteeriksid parlamendiga sellel teemal;

53.

palub komisjonil ja Euroopa järelevalveasutustel täielikult järgida kaasseadusandjate kehtestatud esitamise tähtaegu ja esitada kaasseadusandjatele viivitamatult selgitus, kui on teada, et tähtajast ei suudeta kinni pidada;

54.

tuletab Euroopa järelevalveasutustele meelde, et tehniliste standardite, suuniste ja soovituste suhtes kehtib proportsionaalsuse põhimõte; palub Euroopa järelevalveasutustel olla suuniste mahu ja arvu suhtes ettevaatlik, eriti kui nende vastuvõtmiseks ei ole alusaktis otseselt volitusi antud; märgib, et selline piirav hoiak on vajalik ka Euroopa järelevalveasutuste piiratud ressursse silmas pidades ja arvestades vajadust nende ülesanded tähtsuse järjekorda asetada; on seisukohal, et assigneeringute piiratus ei tohiks seada tegelikkuses piire tõhusale järelevalvele, ning palub Euroopa järelevalveasutustele tagada piisavad ressursid, et neil oleks võimalik oma volitusi täites teostada usaldusväärset, sõltumatut ja tõhusat järelevalvet;

55.

palub Euroopa järelevalveasutustel kasutada oma õigust nõuda teavet selle kohta, kuidas alusakte liikmesriikides kohaldatakse, ja viia regulaarsemalt läbi vastastikuseid eksperdihinnanguid riigi pädevate asutuste suhtes, et edendada järelevalve lähenemist liikmesriikide vahel;

56.

palub komisjonil ja Euroopa järelevalveasutustel avaldada oma veebisaitidel korrapäraselt ELi finantsteenuseid käsitlevate õigusaktide konsolideeritud versioone koos kokkuvõttega, mis on kättesaadav ja arusaadav ettevõtetele, tarbijatele, kodanikuühiskonna organisatsioonidele ja teistele; on veendunud, et ühtse registri loomine, mis hõlmab viiteid rakendamisele liikmesriikides, oleks uurimist väärt võimalus;

57.

palub komisjonil ja Euroopa järelevalveasutustel teostada korrapäraseid (vähemalt kord aastas) sidususe ja järjepidevuse kontrolle, muu hulgas sektoritevaheliselt, iga õigusakti eelnõu ja vastuvõetud õigusakti (sh regulatiivsete tehniliste standardite ja rakenduslike tehniliste standardite) rakendamise kohta ning eraldada sellele tegevusele vahendid;

58.

palub komisjonil ja Euroopa järelevalveasutustel teostada korrapäraseid (vähemalt kord aastas) proportsionaalsuse ja tulemuslikkuse kontrolle, eelkõige seoses väikestele ja keskmise suurusega turul osalejatele kehtivate nõuetega, tehes seda iga õigusakti eelnõu kohta, ning eraldada sellele tegevusele vahendid; palub komisjonil avaldada rohelise raamatu, milles käsitletakse uusi lähenemisviise proportsionaalsuse edendamiseks finantsalases reguleerimises;

59.

rõhutab, et üksikute õiguslike meetmete mõju erineb nende kumulatiivsest mõjust; palub komisjoni talitustel koostöös Euroopa järelevalveasutuste, ühtse järelevalvemehhanismi ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga hinnata põhjalikult iga viie aasta järel kvantitatiivselt ja kvalitatiivselt ELi finantsteenuste reguleerimise kumulatiivset mõju finantsturgudele ja selle osalistele ELi ja liikmesriikide tasandil, et tuvastada puudused ja lüngad, hinnata finantsteenuste reguleerimise tulemuslikkust, mõjusust ja tõhusust ning tagada, et see ei takista ausat konkurentsi ega majandusarengut, ning anda selle kohta aru Euroopa Parlamendile; rõhutab seda, kui oluline on iga tulevase õigusakti osas viia läbi üksikasjalik mõjuhinnang ja kulude-tulude analüüs, et näidata õigusakti antavat lisandväärtust, eriti majanduskasvu ja töökohtade loomise seisukohast; toonitab, et mõjuhinnangud ja kulude-tulude analüüsid peaksid sisaldama põhjalikku hinnangut 2. tasandi meetmete mõju kohta, kuivõrd need meetmed moodustavad ELi finantsteenuste reguleerimise raamistiku olulise osa; tuletab meelde, et seadusandlike meetmete mõju mõõtmine võib olla keeruline, eriti kuna nende kasu on keeruline mõõta, kuid kvantifitseerimismeetodeid tuleks siiski kasutada;

60.

palub komisjoni talitustel viia esimene hindamine lõpule 2016. aasta lõpuks ja anda aru üldisest mõjust ning eri peatükkides (tuginedes ka sõltumatutele uuringutele) järgmisest:

61.

palub komisjonil esitada oma leiud parlamendile ja nõukogule ning soovitada vajaduse korral meetmeid;

62.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

12.1.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 11/35

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 8,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 16, 21 ja 23,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 1979. aasta resolutsiooniga 34/180 vastu võetud konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega (1) ning sellega seotud Euroopa Liidu Kohtu 1. märtsi 2011. aasta otsust Test-Achats kohtuasjas (C-236/09) (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (3),

—

võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta aruannet „Barcelona eesmärkide elluviimine seoses lastehoiuteenustega eelkooliealistele lastele“ (COM(2008)0638),

—

võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2010. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015“ (COM(2010)0491),

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal: aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta direktiivi 2010/41/EL füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 86/613/EMÜ (4),

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas ja sellega seotud meetmeid (naissoost juhatuse liikmete direktiiv (COM(2012)0614)),

—

võttes arvesse komisjoni 9. jaanuari 2013. aasta teatist „Tegevuskava „Ettevõtlus 2020“. Ettevõtlikkuse taaselavdamine Euroopas“ (COM(2012)0795),

—

võttes arvesse komisjoni 29. mai 2013. aasta eduaruannet Barcelona eesmärkide kohta pealkirjaga „Väikelaste hoiuteenuste arendamine Euroopas jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu edendamiseks“ (COM(2013)0322),

—

võttes arvesse oma 13. septembri 2011. aasta resolutsiooni naisettevõtluse kohta väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes (5),

—

võttes arvesse oma 12. märtsi 2013. aasta resolutsiooni sooliste stereotüüpide kaotamise kohta ELis (6),

—

võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni sotsiaalse ettevõtluse ja sotsiaalse innovatsiooni kohta võitluses tööpuudusega (7),

—

võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni naiste karjääri kohta teaduses ja ülikoolides ning klaaslae efekti kohta (8),

—

võttes arvesse oma 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni noorte ettevõtluse edendamise kohta hariduse ja koolituse kaudu (9),

—

võttes arvesse komisjoni 25. oktoobri 2011. aasta teatist „Sotsiaalmajanduse ja sotsiaalse innovatsiooni keskmes olevate sotsiaalettevõtete edendamisele suunatud majanduskeskkonna loomine“ (COM(2011)0682),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A8-0369/2015),

A.

arvestades, et ettevõtlus on ülitähtis tööhõive, majanduskasvu, innovatsiooni, majandusarengu ja vaesuse vähendamise jaoks üldiselt;

B.

arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 16 viidatakse selgelt kõigi ELi kodanike ettevõtlusvabadusele ja sellega soodustatakse ettevõtlust, sealhulgas naisettevõtlust, ja innustatakse sellega tegelema;

C.

arvestades, et 2012. aastal oli ELi 28 liikmesriigis naisettevõtjaid vaid 31 % (10,3 miljonit) (10) ja ainult 34,4 % füüsilisest isikust ettevõtjatest on ELis naised;

D.

arvestades, et naised on sageli kõigest ametlikult registreeritud firmaomanikud ainsa eesmärgiga kindlustada rahalised soodustused ja eelistingimused krediidiasutustelt ning ELi, riiklikelt ja piirkondlikelt omavalitsustelt; arvestades, et tegelikkuses on need naised vaid näiliselt ettevõtjad, sest kuigi nad kannavad äririski, langetavad tegelikult ettevõtet puudutavaid otsuseid mehed;

E.

arvestades, et naisettevõtluse määr on väiksem kõikides liikmesriikides ning selles peitub kasutamata potentsiaal majanduskasvuks ja jõukuseks;

F.

arvestades takistusi naisettevõtlusele, nagu naiste suurem osakaal töötute hulgas, jätkuv lõhe ettevõtluses ja naiste alaesindatus juhtimises, mis on sügavale juurdunud ja millega on raske võidelda ning mille kaotamine eeldab keerulisi kriteeriume;

G.

arvestades, et naisettevõtluse kvantitatiivseid uuringuid on vähe, kuid hiljutised uuringud näitavad, et mehed eelistavad ettevõtjana tegutsemist tõenäolisemalt kui naised (11);

H.

arvestades, et naisettevõtlus, kui seda eristada näilisest töötamisest füüsilisest isikust ettevõtjana, on võimas majandusliku sõltumatuse saavutamise vahend, mis annab naistele võimaluse tööturule rohkem integreeruda; arvestades, et naisettevõtlus annab naistele võimaluse tugevdada oma rolli ärijuhtidena ja viia sisse kultuurilisi muutusi nii ettevõtte sees kui ka väljaspool; arvestades, et kõnealused naised võivad olla olulised eeskujud tüdrukutele ja noortele naistele, kes astuvad nende jälgedes;

I.

arvestades, et naistel on suur ettevõtluspotentsiaal ning naisettevõtlus aitab toota majanduskasvu, luua töökohti ja suurendada naiste mõjuvõimu;

J.

arvestades, et otsus hakata füüsilisest isikust ettevõtjaks on eneseteostuse viis, mis eeldab suurt pühendumust; arvestades, et suur isiklik vastutus nõuab äärmiselt pikki töötunde, nii et füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist ei tohiks käsitleda lihtsalt lisateenistuse allikana; arvestades, et naisettevõtjad saavad töö- ja pereelu ühitada ainult soodsate välistingimuste korral, see tähendab, kui on olemas sobivad lastehoiuteenused ja isad täidavad aktiivset rolli laste ja kodu eest hoolitsemisel;

K.

arvestades, et lastehoiuteenustele ning eakate ja puudega isikute hooldekodudele juurdepääs, nende kvaliteet ja taskukohasus on jätkuvalt peamised naistööjõu osalemist tööturul suurendavad tegurid;

L.

arvestades, et pere- ja hoolduskohustuste jagamine naiste ja meeste vahel mõjutab naisettevõtlust ning naiste osalust tööturul ning töö- ja eraelu ühitamine on vajalik naiste majandusliku iseseisvuse saavutamiseks; arvestades, et veerand liikmesriikidest ei paku isapuhkust;

M.

arvestades, et halduskoormusel on jätkuvalt negatiivne mõju nii naiste kui ka meeste ettevõtlusvaimule ning seega on vaja tõhusat reguleerimist ja õigusakte naiste majanduslikuks võimestamiseks ja stabiilse majanduse loomiseks, mida iseloomustab jätkusuutlik, arukas ja kaasav kasv;

N.

arvestades, et naised hindavad oma ettevõtete innovaatilisuse taset valdavalt madalamalt kui mehed ning et ainult väike protsent Euroopa Patendiameti (EPO) väljastatud patentidest antakse naistele (12);

O.

arvestades, et naiste haridusalased valikud ning horisontaalne ja vertikaalne sooline segregatsioon tööhõives tähendab seda, et vähem naisi kui mehi on suutelised alustama ettevõtlust teaduse ja tehnoloogia valdkonnas või muutma mõne leiutise tuluallikaks; arvestades, et teadus ja tehnoloogia, innovatsioon ja leiutamine on samuti peamiselt meestega seotud, mistõttu on need valdkonnad naiste jaoks vähem atraktiivsed ning naiste tulemusi innovatsiooni ja leiutiste alal tunnustatakse ja hinnatakse vähem;

P.

arvestades, et naisettevõtjad on sagedamini koondunud sektoritesse, mida peetakse vähem tulusaks, nagu haridus, tervishoid ja töö kogukonnas, samuti tegutsevad nad sagedamini väiksemastaabilistes, madalama kasvu ja käibega ettevõtetes, samas kui mehed domineerivad suure kasvupotentsiaaliga sektorites nagu tehnoloogia ja infotehnoloogia; arvestades, et selle tagajärjel oli 2012. aastal ELi 28 liikmesriigis mees- ja naissoost ettevõtjate netosissetuleku lõhe keskmiselt 6 % (13);

Q.

arvestades, et keskkonnahoidlik tehnoloogia ja keskkonnasõbralik ettevõtlus on uus sektor, millel on äärmiselt suur potentsiaal suurendada ja edendada võrdsust ettevõtluse valdkonnas, nii võrdse juurdepääsu osas rahastamisele kui ka nais- ja meesettevõtjate võrdse arvu osas;

R.

arvestades, et füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemine üksinda, mille valivad paljud naised, ei tooda enamasti suurt tulu, mistõttu on kõnealustel naistel eriti suur vaesuse oht nii tööelu jooksul kui ka vanemas eas;

S.

arvestades, et mitmesugused uuringud (14) on näidanud, et naisettevõtjad alustavad äritegevust väiksema kapitaliga, võttes väiksemat laenu ning toetudes perekonna nõule ja abile, selle asemel et kasutada laenu saamiseks või omakapitali kaudu rahastamiseks pankasid, äriingleid, börsivälist või riskikapitali;

T.

arvestades, et Euroopa mikrokrediidirahastu „Progress“ eesmärk on edendada naiste ja meeste võrdseid võimalusi, kuid mikrolaenude osas oli meeste ja naiste suhe 2013. aastal 60:40 (15);

U.

arvestades, et naisettevõtjate jaoks on meestega võrreldes vastumeelsem võtta laenu või laiendada oma äritegevust, kuna nad on oma äritegevuse osas vähem enesekindlad;

V.

arvestades, et naisettevõtjate keerukam juurdepääs rahastamisele võib tuleneda osaliselt sellest, et neil on raskem koguda piisavat krediidiajalugu ja juhtimiskogemust;

W.

arvestades, et sidusrühmade hinnanguid uutele ettevõtetele võivad mõjutada stereotüübid naiste ja meeste võimete kohta ettevõtluse valdkonnas; arvestades, et juba suur diskrimineerimise tõenäosus rahaliste vahendite taotlemisel võib mõjutada naiste otsuseid luua ettevõte või kallutada neid ajama läbi väiksema laenuga;

X.

arvestades, et erineva taustaga isikute kaasamine investeerimisprotsessi võib aidata vältida grupi- ja stereotüüpset mõtlemist;

Y.

arvestades, et direktiiviga 2004/113/EÜ keelatakse sooline diskrimineerimine juurdepääsul kaupadele ja teenustele ning selle kohaldamisalasse kuuluvad ka pangad ja finantsteenused ja ettevõtte asutamisega seotud teenused; arvestades, et selles kontekstis on raske diskrimineerimist tõestada ning liikmesriikidel ei ole täpseid andmeid või teavet diskrimineerimisjuhtude kohta juurdepääsul rahastamisele;

Z.

arvestades, et andmed näitavad, et kuigi naisi peetakse paremateks riskijuhtideks (16), kalduvad nad rohkem riske vältima ning neil on vähem eneseusaldust; arvestades, et selle tõttu võib olla raskem saada enesekindlusele väljastpoolt tuge ja kokkuvõttes võib see mõjutada rahastamisvõimalusi;

AA.

arvestades, et naisettevõtjad aitavad oluliselt kaasa uute arenguvõimaluste loomisele ning sotsiaalse tõrjutuse vähendamisele ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamisele; arvestades, et sotsiaalne ettevõtlus on naiste seas vähem levinud ning võrdne osalemine sotsiaalsektorites annab naistele nende mõjuvõimu suurendava kogemuse, mis aitab neil ettevõtlust alustada muudes sektorites;

AB.

arvestades, et enamasti tegutsevad naisettevõtjad sektorites, mis on majandusliku kasu ja konkurentsivõime seisukohast turul teisejärgulised;

AC.

arvestades, et ei ole piisavalt uuringuid sotsiaalsete ettevõtjate soo ja juurdepääsu kohta rahastamisele, kuid üldiselt tundub, et sotsiaalsetel ettevõtjatel on rahaliste vahendite saamine keerukam;

AD.

arvestades, et ettevõtlusharidus, nii formaal- kui ka kogemusõpe, on peamine vahend naiste ja tüdrukute innustamiseks kõnealuses valdkonnas tegevuse alustamiseks;

1.

julgustab liikmesriike tunnistama naisettevõtjate väärtust majandusele ning takistusi, mis tuleb ületada; palub liikmesriikidel ja piirkondadel teha ettepanekud konkreetsete strateegiate kohta, mille abil edendada naisettevõtluse kultuuri, pidades meeles, et tööd tuleb teha vajadustest, motiividest ja tingimustest lähtuvalt sooliste stereotüüpide kaotamiseks, samuti tuleb tähelepanu pöörata eri haldus- ja juhtimisstiilidele ning uutele ettevõtte korralduse ja halduse viisidele;

2.

palub komisjonil tagada soolise võrdõiguslikkuse edendamine kõigis edaspidistes meetmetes ettevõtluse valdkonnas;

3.

kutsub liikmesriike üles tegema aktiivselt koostööd erasektoriga, et tõsta esile neid ettevõtjaid, kes püüavad edendada soolist võrdõiguslikkust ja parimaid tavasid;

4.

palub liikmesriikidel võtta vastu programmid, mille abil aidata ja nõustada naisettevõtjaid väärtust ja tulu tootvate ning uuenduslike ettevõtete loomisel, mis tuginevad sotsiaalse vastutuse põhimõtetele;

5.

kutsub liikmesriike üles koguma piirkondlikul tasandil sooliselt eristatud andmeid, sealhulgas eri naisettevõtluse valdkondade kohta, et tunnustada naisettevõtjate panust sotsiaalvaldkonda ja teatada regulaarselt naisettevõtjate arv; soovitab koguda ja koondada need andmed Euroopa tasandil Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi ja Eurostati toel; soovitab hõlmata soomõõtme iga ettevõtluse, sotsiaalmajanduse ja sotsiaalettevõtluse valdkonnas tehtava kvalifitseeritud sooküsimuste eksperdi koostatud uurimuse metoodikasse ning pöörata erilist tähelepanu selliste naiste kogemustele, kellel on mitu marginaliseeritud omadust;

6.

kutsub komisjoni üles hõlmama naisettevõtluse küsimuse oma 2015. aasta järgsesse strateegiasse naiste ja meeste võrdsuse kohta;

7.

nõuab naisettevõtlusele terviklikku lähenemist, mille eesmärk on innustada ja toetada naisi karjääri loomisel ettevõtluse valdkonnas, lihtsustades nende juurdepääsu rahastamisele ja ärivõimalustele ning luues keskkonna, mis võimaldab naistel oma potentsiaali kasutada ja saada edukaks ettevõtjaks, tagades muu hulgas töö- ja eraelu ühitamise, juurdepääsu lapsehoiuteenustele ning vajadustele vastava koolituse;

8.

palub ELi institutsioonidel, liikmesriikidel ning piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel tugevdada võitlust sooliste stereotüüpide vastu ning võtta kasutusele meetmed, mille eesmärk on võidelda stereotüüpsete kujutluste vastu meeste ja naiste omadustest ja võimetest, mis säilivad jätkuvalt meeste ülekaaluga sektorites, nagu teadus, tehnoloogia, innovatsioon ja leiutamine; on arvamusel, et kõnealustes sektorites võivad otsustajad, investorid, finantssektor ja turg pidada naisi vähem usaldusväärseks või vähem professionaalseks, mistõttu on võimalikud kliendid, tarnijad, partnerid, pangad ja investorid naisettevõtjate suhtes sageli skeptilised, ja seega peavad naised olema vajaliku rahastamise saamiseks oluliselt järjekindlamad oma teadmiste, oskuste ja suutlikkuse näitamisel;

9.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tunnustama ettevõtluse väärust naiste ja meeste töö- ja eraelu ühitamisel, kõrvaldama tõkked, mis takistavad naisettevõtlust või isegi välistavad selle, ning võtma vastu asjakohase meetmete raamistiku naiste tööturul osalemise toetamiseks; innustab pärast otsust võtta tagasi ettepanek muuta rasedus- ja sünnituspuhkust käsitlevat direktiivi ja selleks, et tagada edusammud soolise võrdõiguslikkuse poliitikas ELi tasandil, pidama konstruktiivset dialoogi institutsioonide vahel, et vaadata, kuidas toetada ja rakendada kõige paremini töö- ja eraelu tasakaalu käsitlevaid meetmeid ja perekohustuste võrdset jagamist, juhtides sealjuures tähelepanu meeste rollile võrdõiguslikkuse edendamisel; rõhutab, et vanema- ja isapuhkusel võib olla positiivne mõju naistööjõu osalemisele tööturul, ja innustab liikmesriike, kes ei ole veel seda teinud, viima sisse isapuhkuse; palub komisjonil teha 2016. aasta lõpuks ettepanekud konkreetsete meetmete kohta, sealhulgas seadusandlikud ettepanekud, et suurendada naiste osalust tööturul töö- ja eraelu ühitamist parandavate meetmete abil;

10.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tuletada meelde, kui oluline on Barcelona eesmärkide saavutamine selleks, et kõigil oleks võimalik töö- ja eraelu ühitada, ning et oluline on rakendada asjakohaseid seadusandlikke ja muid kui seadusandlikke meetmeid, mis on ette nähtud 2015. aasta augustis avaldatud komisjoni tegevuskavas töö- ja eraelu ühitamise kohta, ja kasutada asjakohaseid vahendeid ja stiimuleid, sh Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi, et tagada taskukohane kvaliteetne lastehoid ja muude ülalpeetavate, sealhulgas ülalpeetavate eakate ja puudega pereliikmete hooldus; rõhutab ratsionaalse ja paindliku tööaja olulisust selleks, et lapsevanemad ja hooldajad saaksid kaasa aidata töö- ja eraelu ühitamisele; tuletab meelde, kui oluline on kaitsta täielikult sotsiaalõigusi füüsilisest isikust ettevõtjatena tegevate isikute konkreetses olukorras, sest ilma nendeta ei oleks innovaatiline ja kaasav ettevõtlus võimalik;

11.

rõhutab vajadust muuta viisi, kuidas soorollid ühiskonnas, töökohal ja perekonnas on tavaliselt jagatud, innustades mehi osalema rohkem majapidamistöödes ja hooldatavate sugulaste eest hoolitsemisel, näiteks kohustusliku isapuhkuse, vanemapuhkuse, mida ei saa ühelt vanemalt teisele kanda, ja avaliku poliitika abil, mis võimaldab tõhusalt ühitada pere ja tööga seotud kohustusi, eelkõige naiste puhul ja eriti suure konkurentsiga ja mobiilsetes sektorites, kus pikad ja paindlikud töötunnid on reegliks, ja ka elukestva õppe abil, et olla kursis uusimate tehnoloogiaarengute ja turuvõimalustega;

12.

rõhutab, et oluline on vaadata alustamisetapist kaugemale ja aidata naistel, kes on valinud ettevõtluse raja, tugevdada ja laiendada oma tegevust ning luua suhetevõrgustik ja vahetada parimaid tavasid, pakkuda juhendamist, naissoost eeskujusid ja vastastikust toetust nendele naistele, sealhulgas eesmärgiga liikuda innovatiivsemate, jätkusuutlikumate ja tulusamate sektorite suunas, alahindamata sealjuures tervisliku üldise heaolu tingimusi;

13.

rõhutab naisinnovaatorite ja -ettevõtjate suurt potentsiaali ja nende võimalikku olulist rolli digitaalmajandusele ülemineku valdkonnas; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles investeerima naiste ja tüdrukute digitaalsesse potentsiaali ning toetama täielikult ja edendama digitaalettevõtluse kultuuri naiste seas ning naiste kaasamist infoühiskonda ja nende osalemist selles;

14.

rõhutab, et avalik ruum on äärmiselt oluline projektide arendamiseks (see teeb ettevõtjad nähtavaks ja toimib nende inkubaatorina) ning rahalise ja maksutoetuse, asjakohase ja värske teabe andmiseks ning eelkõige uute naisettevõtjate nõustamiseks ettevõtluse alustamise küsimustes; rõhutab samuti, et on oluline vahendite olemasolu ettevõtete tugevdamiseks, suuremaks osalemiseks ühiskondlikes foorumites, töö- ja eraelu ühitamise meetmete jaoks ning see, et ametiasutused tunnistavad nii uute kui ka juba kaua tegutsenud ettevõtjate olulisust ühiskonnale;

15.

peab tervitatavaks naisettevõtjate jaoks mitmesuguste Euroopa võrgustike loomist; nõuab tungivalt, et komisjon teavitaks aktiivsemalt naisettevõtjate saavutustest ja tunnustaks neid selgelt potentsiaalsete eeskujudena ettevõtluse edendamise ja Euroopa sotsiaalse innovatsiooni konkursi auhindadega;

16.

on arvamusel, et Euroopa naisettevõtjate võrgustik peaks looma Euroopa ja riigi tasandi võrgustiku, mis lihtsustaks ja aitaks naistel saada rahastamist, ja nõuandeteenistused rahastamisele juurdepääsu lihtsustamiseks;

17.

palub, et komisjon rõhutaks eelseisvas Euroopa naisettevõtluse e-platvormis foorumite kasutamist ja lisaks sellesse üksikasjalise juhendi Euroopa rahastamisvõimaluste kohta ning muudaks e-platvormi ühtlasi ligitõmbavaks ka potentsiaalsete investorite ning liikmesriikide valitsussektori teenistuste jaoks, et vähendada bürokraatiat, selgitades naisettevõtjatele haldusmenetlusi, ning luua e-platvormi, millest võib saada tulevikusuund sektoris;

18.

palub komisjonil luua tihedas koostöös liikmesriikide ja erasektori ettevõtetega ja ilma komisjoni eelarvet mõjutamata ning olemasoleva struktuuri raames Euroopa naiste ärikeskuse, mis toimiks koordinatsioonikeskusena, et edendada komisjoni algatusi naisettevõtjatele, pakkudes juhtimisalast ja tehnilist abi, luues ja edendades olemasolevaid võrgustikke ning teostades järelevalvet ELi eelarvest rahastatavate ettevõtlusalgatuste ja programmide üle ja süvalaiendades neis soolist võrdõiguslikkust;

19.

palub komisjonil ja liikmesriikidel lihtsustada naisettevõtjate juurdepääsu kõige asjakohasematele tehnilistele, teaduslikele ja ettevõtlusvõrgustikele, sest see on äärmiselt oluline ettevõtlusideede loomiseks, võimalike klientide, tarnijate ja partneritega kohtumiseks, turu ja selle suundumuste, võimaluste ja nõrkuste mõistmiseks ning koostööks ja strateegilise teabe ja toetuse saamiseks;

20.

palub liikmesriikide valitsustel, ametiasutustel ja võrdõiguslikkuse ametitel (nende olemasolu korral) teha koostööd finantssektoriga, arvestades nende kohustust tagada meestele ja naistele võrdsed võimalused saada füüsilisest isikust ettevõtjatele ja VKEdele ette nähtud kapitali; kutsub neid üles kaaluma võimalusi viia sooline võrdõiguslikkus sisse oma laenude andmise kohta aruandluse struktuuridesse, nende riskianalüüsidesse, investeerimisvolitustesse ja personalistruktuuri ning finantstoodetesse ja nende reklaamimisse;

21.

palub liikmesriikidel koostada abiandmise kaardid, kus on esitatud meetmed naiste seas ettevõtluse edendamiseks ja nende konkurentsivõime ja ettevõtlusvaimu suurendamiseks äritegevuses, alates ettevõtluskultuuri tugevdamisest kuni uute tehnoloogiate kasutuselevõtuni ning teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni rahastamiseni;

22.

palub komisjonil jälgida hoolikalt soolist süvalaiendamist ELi vahendite eraldamisel ettevõtluse valdkonnas; soovitab komisjonil kehtestada sookvoodid kõigi sihtotstarbeliste toetuste vormide korral, mis on ette nähtud alaesindatud ja ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele, et kindlustada edasiminek võrdõiguslikkuse saavutamises ettevõtluses;

23.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles muutma nähtavamaks ettevõtluse rahastamine, koostades muude meetmete hulgas mikrofinantseerimise abiandmise kaardid Euroopa mikrokrediidirahastu „Progress“ raames, ja uurima nn naiste sektoritesse investeerimiseks koostöövõimalusi erasektoriga, nt valitsuse laenutagatisi;

24.

rõhutab, et järgmisel programmiperioodil 2014–2020 on oluline kasutada kõiki võimalikke rahavooge ja eelkõige struktuurifonde;

25.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid edendaksid meetmeid ja tegevusi ettevõtlusega alustada soovivate naiste aitamiseks ja nõustamiseks, innustaksid naisi ettevõtlust alustama, edendades ja lihtsustades nende juurdepääsu rahastamisele ja muudele toetustele, ning kõrvaldaksid haldustõkked ja muud takistused naiste idufirmadele;

26.

palub komisjonil kaaluda ja töötada välja ettepanekud viiside kohta, kuidas tekitada naistes huvi ettevõtluse alustamise vastu; rõhutab, et vajaliku ärivaistuga naisi tuleks teavitada abiprogrammidest ja rahastamisvõimalustest;

27.

palub, et komisjon ja liikmesriigid hakkaksid koguma sooliselt eristatud andmeid ettevõtjate juurdepääsu kohta rahastamisele, tehes tihedat koostööd Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga, ning uurima lähemalt ja välja selgitama, kas on kindlaid tõendeid naiste otsese või kaudse diskrimineerimise kohta selles kontekstis, ning kui on, siis kuidas tuleks tegeleda välisteguritega, mis mõjutavad investorite hinnangut naiste loodud idufirmade elujõulisusele;

28.

palub komisjonil käsitleda järgmisel läbivaatamisel konkreetseid probleeme, mis seisavad naisettevõtjate ees, ning ajakohastada Euroopa väikeettevõtlusalgatust „Small Business Act“ ja iga-aastaseid väikeettevõtete õigusakti käsitlevaid aruandeid; on arvamusel, et kõnealuseid probleeme tuleb arvesse võtta kõigis SBA programmides ja tuleks luua täiendav tegevuskava naisettevõtjate ees seisvate taksituste kõrvaldamiseks;

29.

kiidab heaks komisjoni otsuse vaadata läbi direktiivi 2004/113/EÜ kohaldamine ja selle ülevõtmine liikmesriikide siseriiklikku õigusesse, kuid peab kahetsusväärseks, et ei ole pööratud tähelepanu kaudse diskrimineerimise tuvastamisele; palub, et komisjon direktiivi veel kord läbi vaataks, kaaludes tõhusamaid meetmeid seda liiki võimaliku diskrimineerimise vastu;

30.

on seisukohal, et naisettevõtjatele, kes tegutsevad innovatiivsetes ja jätkusuutlikes sektorites, nagu eelkõige IKT, ehitus ja transport, kus mehed on ülekaalus, tuleks anda lihtsam juurdepääs rahastamisele; nõuab sellega seoses suuremat järelevalvet, et hoida ära naiste kasutamist esindusisikutena, et kindlustada lihtsamatel tingimustel rahastamise saamine;

31.

julgustab liikmesriike edendama hariduses ja koolituses ettevõtluskultuuri; rõhutab, kui tähtis on haridus, nii formaalharidus kui ka kogemusõpe ja elukestev õpe, kõigil tasanditel ettevõtluse ja uute ettevõtete arengu soodustamiseks, sealhulgas IKT valdkonnas, ning eriti sellistes valdkondades, mida enamasti õpivad tüdrukud, nagu tervishoid ja muud teenused; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma stiimuleid, millega tagada naiste ja meeste võrdsem esindatus ettevõtlussektoris ja suurendada naiste esindatust nende teavitamise abil ettevõtluskoolituse eelistest;

32.

kutsub koole ja ülikoole üles julgustama tüdrukuid ja naisi õppima aineid, mis viivad karjäärini teadus- ja finantssektoris ning suure kasvuga tulusates sektorites, nagu tehnoloogia, sh roheline tehnoloogia, digitaalne keskkond ning infotehnoloogia;

33.

kutsub liikmesriike üles tegema koostööd avaliku ja erasektoriga, valitsusväliste organisatsioonidega ning ülikoolide ja koolidega, et võtta kasutusele uusi koolituskavasid ja formaal- ja kogemusõppe programme, sh neid, mille käigus õpilased viivad juba noorest east alates läbi tegelikel ärikontseptsioonidel põhinevaid arenguprojekte, ning ettevõtlusinkubaatoreid, et anda noortele ettevõtjatele hoogu ja võimalust samas õppida, mõista ja rakendada tööõiguste kultuuri;

34.

palub ELil investeerida programmidesse, mis pakuvad täiendkoolitust nii töötajatest kui ka ettevõtjatest naistele, kes uuendavad pidevalt oma oskusi ja tagavad kvaliteetse kutsealase arengu, sealjuures tuleks erilist tähelepanu pöörata kaubandussektorile;

35.

rõhutab, et on oluline lihtsustada naisettevõtjate juurdepääsu, sealhulgas toetuste ja koolituste abil ettevõtte loomise ja juhtimise peamiste õiguslike aspektide kohta, nagu ettevõtluse alustamist, intellektuaalomandi õigusi ja andmekaitset käsitlevad seadused, maksueeskirjad, e-kaubandus, saadaolevad riiklikud toetused jne ning koolituste abil uute tehnoloogiate ja kommunikatsioonitehnoloogiate, sotsiaalvõrgustike, e-kaubanduse ja võrkude loomise valdkonnas;

36.

väljendab muret selle pärast, et tõenäoliselt ühiskonnas juurdunud stereotüüpide tõttu alahindavad naised sageli oma oskusi ning tunnistavad meestest tõenäolisemalt puudejääke ettevõtlusalaste oskuste, enesekindluse, enesekehtestamise ja riskide võtmise valmiduse valdkonnas, ning märgib, et seega on vaja motivatsiooni- ja psühholoogilise toetuse programme, mille abil suurendada naisettevõtjate enesekindlust;

37.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles viima läbi uuringuid, et mõista naiste suuremat ettevõtlusaktiivsust sotsiaalses ettevõtluses ning selle võimalikku mitmekordistavat mõju traditsioonilisele ettevõtlusele;

38.

palub, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid selliste rahastamisvahendite väljatöötamist, mis hindavad ettevõtteid vastavalt nende panusele ühiskonda, samuti usaldusmärkide väljatöötamist sotsiaalse ja keskkonnasõbraliku ettevõtluse jaoks; soovitab kaasata soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise meetmed sotsiaalset mõju avaldavate meetmetena, mis innustaks rohkemaid sotsiaalettevõtjaid vaatama oma ettevõtet soolisest perspektiivist;

39.

rõhutab, et alternatiivsed ettevõtlusmudelid, nagu ühistud ja vastastikused ühingud täidavad olulist rolli soolise võrdõiguslikkuse edendamisel ning jätkusuutliku ja kaasava arengu ja kasvu edasiviimisel; palub komisjonil ja liikmesriikidel hõlbustada ja edendada selliste alternatiivsete mudelite kasutamist;

40.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

12.1.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 11/44

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 165 ja 166,

—

võttes arvesse oma 6. juuli 2010. aasta resolutsiooni noorte tööturule juurdepääsu soodustamise ning praktika, internatuuri ja väljaõppeperioodi staatuse tugevdamise kohta (1),

—

võttes arvesse nõukogu soovitust noortegarantii loomise kohta,

—

võttes arvesse oma 16. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni noortegarantii kohta (2),

—

võttes arvesse oma 15. aprilli 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu võimaluste kohta aidata kaasa ettevõtjatele, ettevõtetele ja idufirmadele uute töökohtade loomiseks soodsa keskkonna kujundamisele (3),

—

võttes arvesse oma 22. oktoobri 2014. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ja 2014. aasta prioriteetide rakendamise kohta (4),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta soovitust võtmepädevuste kohta elukestvas õppes (5),

—

võttes arvesse nõukogu soovitust praktika kvaliteediraamistiku kohta (6) ja 2. juuli 2015. aasta kirjalikult vastatavat küsimust E-010744/2015, mis käsitles nõukogu soovitust praktika kvaliteediraamistiku kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 2015. aasta aprilli järeldusi, milles käsitletakse valdkondadevahelise poliitilise koostöö tõhustamist noorte ees seisvate sotsiaal-majanduslike väljakutsete tulemuslikuks käsitlemiseks (7),

—

võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni,

—

võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee poolt vastu võetud loetelu küsimustest seoses Euroopa Liidu esialgse aruandega (8),

—

võttes arvesse Cedefopi 2013. aasta juuni märgukirja „Roads to recovery: three skill and labour market scenarios for 2025“,

—

võttes arvesse Cedefopi 2014. aasta märtsi märgukirja „Skill mismatch: more than meets the eye“,

—

võttes arvesse Cedefopi 2014. aasta novembri uuringut „The validation challenge: how close is Europe to recognising all learning?“,

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlev kuues aruanne: investeerimine töökohtadesse ja majanduskasvu“ (COM(2014)0473),

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020: Uued sammud tõketeta Euroopa suunas“ (COM(2010)0636),

—

võttes arvesse komisjoni 2015. aasta aprilli aruannet „Piloting Youth Guarantee partnerships on the ground – A summary report of key achievements and lessons from the European Parliament Preparatory Action on the Youth Guarantee“,

—

võttes arvesse Eurofoundi 2015. aasta aruannet „Youth entrepreneurship in Europe: values, attitudes, policies“,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1304/2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006, eriti selle IV peatükki „Noorte tööhõive algatus“ (9),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamust (A8-0366/2015),

A.

arvestades, et Euroopa Liidus on hetkel 4,5 miljonit töötut 15–24-aastast noort ja rohkem kui 7 miljonit 15–24-aastast mittetöötavat ja mitteõppivat noort;

B.

arvestades, et 2014. aasta lõpus oli töötuse määr kogu ELis 9,9 % ja noorte töötuse määr oli sellest näitajast üle kahe korra kõrgem, 21,4 %;

C.

arvestades, et kriis on tabanud noori eriti rängalt;

D.

arvestades, et olemasolevate töökohtade jaoks vajalike oskuste puudumine ning hariduse ja koolituse mittevastavus on noorte töötust põhjustavad olulised tegurid; arvestades, et kuigi noored on eelmistest põlvkondadest haritumad ja suuremate oskustega, seisavad nad ELi ja siseriiklikele standarditele vastavate kvaliteetsete töökohtade saamisel jätkuvalt silmitsi suurte struktuursete tõketega; tuletab meelde, et noorte tööhõive kriisi on võimalik lahendada ainult tõhusate ja jätkusuutlike kvaliteetsete töökohtade loomisega Euroopas;

E.

arvestades, et viivitused tööturule sisenemisel ja pikaajaline töötus avaldavad negatiivset mõju ametialase edasijõudmise väljavaadetele, töötasule, tervisele ja sotsiaalsele liikuvusele;

F.

arvestades, et noored on Euroopa majanduse rikkus ja nad peaksid pühenduma tööturul otsitavate oskuste omandamisele, nähes ette nende tulevasi vajadusi;

G.

arvestades, et noored jagunevad kolme suurde rühma, milleks on õpilased, töötajad ja töötud, ning iga nimetatud rühma puhul tuleb kasutada erinevat poliitilist lähenemisviisi, et tagada nende rühmade liikmete integreerimine tööturule, mis tähendab seda, et noortel õpilastel peavad olema tööturu jaoks vajalikud oskused, noored töötajad peavad kogu töötamise ajal ajakohastama oma oskusi ja osalema koolitustel, ning mis puutub noortesse töötutesse, tuleb siinkohal teha vahet aktiivsete tööotsijate ning mittetöötavate ja mitteõppivate noorte vahel;

H.

arvestades, et tuleb teha kõik võimalik, et haridussüsteem valmistaks nõuetekohaselt õpilased tööks ette ning et oleks tagatud haridussüsteemi ja sotsiaalteenuste esindajate ning vajaduse korral tööandjate ja õppijate tihe koostöö;

I.

arvestades, et koolituse ja hariduse kavandamine muutub oluliselt paremaks, kui otsustusprotsessidesse kaasatakse üliõpilas- ja noorteorganisatsioonid ning see vastab paremini ühiskonna ja tööturu ning oskustega seotud vajadustele;

J.

arvestades, et ebasoodsamas olukorras olevad inimesed, keda diskrimineeritakse ja kes on haavatavad, võivad kõrvale jääda võimalusest oma andeid, võimeid ja oskusi arendada, kui hariduses, tööhõives ja sotsiaalpoliitikas ei võeta arvesse sotsiaalset mõõdet; arvestades, et haridussektorile tuleks eraldada piisavalt rahalisi vahendeid;

K.

arvestades, et tööandjate, tööturuasutuste ja muude asjaomaste sidusrühmade toel rakendatav mõjus haridus- ja koolitus- ning oskuste arendamisele suunatud poliitika aitaks noorte töötust vähendada;

L.

arvestades, et töölevõtjatele, personalijuhtidele, tööturuasutustele, tööandjatele ja haridussektorile on vaja pakkuda asjakohast väljaõpet;

M.

arvestades, et 2008. aasta finantskriis tekitas lisaprobleeme seoses noorte juurdepääsuga tööturule, arvestades, et noored on majanduskliima suhtes üldise töötusega võrreldes tundlikumad, kuna neil on tavaliselt vähem kogemusi;

N.

arvestades, et mikro- ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad on ELi kõige olulisemad tööhõive tekitajad, annavad rohkem kui 80 % kõigist töökohtadest ja on olnud paljudes keskkonnasäästlikes sektorites suunanäitajateks, kuid võivad vajaminevate oskuste ettenägemisel ja tööhõivepotentsiaali ärakasutamisel kokku puutuda oluliste raskustega;

O.

arvestades, et noorte ettevõtlus võib aidata vähendada noorte töötust ning hariduse ja koolituse kaudu võib see edendada noorte tööalast konkurentsivõimet;

P.

arvestades, et praktika ja õpipoisiõppe programmide tulemused on sõltuvalt nende omadustest liidus erinevad;

Q.

arvestades, et noortegarantii on tõhusa rakendamise korral laiahaardeline käsitus, mille eesmärgiks on aidata noortel edukalt üle minna tööturule või kvaliteetset haridust omandama, nagu on näidanud Euroopa Parlamendi noortegarantiiga seotud ettevalmistava tegevuse saavutused;

R.

arvestades, et noortegarantii edukaks rakendamiseks on hädavajalik hinnata noorte reaalseid ametialaseid vajadusi ja tulevikus tegelikult töökohti loovaid sektoreid, nagu sotsiaal- ja roheline majandus, ning kõike seda pidevalt ja hoolikalt jälgida, mitte ainult projektide, vaid ka tööd pakkuvate ametiasutuste tasemel, ning korrapäraselt esitada aruandeid noorte töötusega võitlemisel võetud meetmete edusammude kohta;

S.

arvestades, et noorte tööhõive algatus on oluline vahend sihipärase toetuse osutamiseks mittetöötavatele ja mitteõppivatele noortele;

1.

märgib, et individuaalsete oskuste arendamine ning teadmiste ja oskuste levitamine on üks peamisi tervikliku tööhõive- ja sotsiaalpoliitika elemente ning see võimaldab luua pikaajalist majanduskasvu, soodustada Euroopa konkurentsivõimet, võidelda töötuse vastu ja ehitada üles kaasavama Euroopa ühiskonna, kui oskuste arendamise poliitikas tunnistatakse töötute noorte mitmekihilisi vajadusi ja võimeid; tuletab meelde, et oskuste arendamine ei anna tulemust, kui paralleelselt ei tegeleta töökohtade loomise ja nõuetekohase sotsiaalkaitsega;

2.

rõhutab, et uue hoo andmine töökohtade loomisele ning majanduskasvu ja investeeringute edendamisele on komisjoni oluline prioriteet ja et oma 2015. aasta tööprogrammis võttis komisjon endale kohustuse teha praktilisi algatusi, et edendada integratsiooni ja tööalast konkurentsivõimet tööturul, võttes eelkõige meetmeid liikmesriikide toetamiseks noorte töölerakendamisel; kordab, et Euroopa Parlament on pakkunud korrapäraselt välja erinevaid lahendusi, milles rõhutatakse, et noorte tööhõive, haridus ja koolitus peaksid olema Euroopa jaoks üks olulisemaid poliitilisi prioriteete;

3.

tuletab meelde, et noorte inimeste, asjaomaste sidusrühmade, organisatsioonide ja sotsiaalpartnerite kaasamine noorte tööhõivet ELi, riiklikul ja kohalikul tasandil toetavate asjakohaste algatuste väljatöötamise, rakendamise, järelevalve ja hindamise edendamisse on väga suure tähtsusega;

4.

tuletab meelde, et Euroopas on ühelt poolt 24 miljonit töötut, sealhulgas 7,5 miljonit mittetöötavat ja mitteõppivat noort, ning teiselt poolt on 2 miljonit vaba töökohta; märgib, et tööta on palju ülekvalifitseeritud noori, kelle oskused ei vasta tööturu nõudmistele; rõhutab seepärast vajadust luua kohalike omavalitsuste, nii peavoolu kui ka spetsialiseerunud haridus- ja tööturuasutuste, sotsiaalpartnerite ning äriringkondade vahel tugevad partnerlussuhted, et toetada lühiajaliste ja keskmise pikkusega jätkusuutlike, kaasavate ja kvaliteetsete piirkondlike tööhõivestrateegiate ja tegevuskavade loomist, rakendamist ja järelevalvet; nõuab tihedamat ja struktureeritud koostööd ning suhtlust koolide ja kutseharidusasutuste, riigiasutuste, ettevõtjate ja kodanikuühiskonna vahel ning eelkõige üliõpilas- ja noorteorganisatsioonidega, eesmärgiga viia oskused tööturu vajadustega paremini vastavusse, sealhulgas teise võimaluse pakkumise kaudu, et maksimeerida hariduse ja koolituse kvaliteeti; rõhutab, et parem koostöö on ka noortegarantii tõhusaks rakendamiseks ülimalt oluline;

5.

kiidab heaks komisjoni kavandatud vahendid oskuste arendamiseks ja oskuste vajaduste prognoosi; rõhutab, et oskuste arendamine peaks ergutama loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna oskuste arendamist, mis on majanduses väga kasulikud; rõhutab siiski, et vaja on ambitsioonikamaid meetmeid ja investeeringuid; on veendunud, et tulevaste vajalike oskuste prognoosimiseks on vaja kõigil tasanditel tugevalt kaasata kõik tööturu sidusrühmad;

6.

kutsub liikmesriike, piirkondlikke omavalitsusi ning kohalikke asutusi üles kaasama sotsiaalpartnereid ja koolitajaid ning kohandama ja rakendama oskuste arendamise ja prognoosimise strateegiaid, mille eesmärk on üldoskuste, valdkondlike oskuste ja kutsealapõhiste oskuste parandamine; rõhutab ühtlasi haridusasutuste, ettevõtjate, sotsiaalpartnerite ja ametiasutuste vahelise usalduse ja partnerluse tähtsust;

7.

rõhutab kõrgharidusasutuste rolli lõpetajate selliste oskuste ja pädevuste arendamisel, mis on olulised tööturul hakkama saamiseks;

8.

rõhutab pädevate ja toetavate õpetajate ning koolitajate hädavajalikku rolli, et vähendada varajast koolist lahkumist, eriti vähem arenenud piirkondades, ning suurendada noorte inimeste tööalast konkurentsivõimet; rõhutab, et koolid, õppeasutused, kohalikud omavalitsused ja hariduspoliitika peavad õpetajaid paremini toetama, nt niisuguste uute oskuste tõhusama ja ajakohasema õpetamise kaudu nagu ettevõtlus- ja IKT-oskused, ning vastastikuse õppe edendamise ja parimate tavade vahetamise, koolitusvõimalustele lihtsama juurdepääsu andmise ning täiustatud järjepideva kutsehariduse ja -koolituse süsteemi kaudu; toonitab sellega seoses, kui tähtis on õpetajate jaoks investeerimine elukestvasse õppesse; on kindlalt vastu hariduseelarve mis tahes kärbetele, eriti koos stipendiumite ja toetuste vähendamise ning õppetasude tõstmisega;

9.

julgustab integreerima uusi õppe- ja koolitusmeetodeid, mille õpetajad on välja töötanud õpilaste konkreetsetest vajadustest lähtuvalt;

10.

rõhutab, et hariduse ja kutseõppe pakkujad ning ettevõtjad peaksid tegema koostööd, et töötada välja kvalifikatsiooni tõendavad diplomid, mis kajastavad täpselt kõrgkooli lõpetanute tegelikke, kogu elu jooksul omandatud oskusi;

11.

rõhutab, kui oluline on kaasata noored, innovaatilised tööandjad püsivasse dialoogi koolide ja tööandjate vahel eesmärgiga sobitada haridus ja erialane ettevalmistus paremini tööturu vajadustega; tunneb heameelt mentorlusprogrammide üle ja rõhutab nende olulisust noorte tööalasel eneseteostusel;

12.

rõhutab haldussuutlikkuse ja toimivate tööhõiveteenistuste tähtsust; nõuab partnerluspõhimõtte tugevdamist ning asjakohase koolituse pakkumist kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ja muudele asjaomastele sidusrühmadele, et tagada ELi vahendite tulemuslikum ja strateegilisem kasutamine; nõuab samuti, et valitsused oleksid ambitsioonikamad ja teeksid jõupingutusi, et näha ette noorte, ettevõtjate ja kodanikuühiskonna ning ka haridus- ja kutseharidusasutuste vajadusi, rakendades tööhõivealaseid rakenduskavasid palju kiiremini ja teostades järelevalvet tehtud edusammude üle;

13.

rõhutab tiheda valdkondadevahelise koostöö tähtsust, eelkõige haridus- ja tööturuasutuste vahel;

14.

tuletab meelde, et poliitika peaks keskenduma mittetöötavate ja mitteõppivate, kaasa arvatud õpimotivatsiooni kaotanud noorte aitamisele, et nad jätkaksid haridusteed või integreeruksid tööturule;

15.

märgib, et tõhusama ja strateegilisema kasutamise korral võivad Euroopa fondid olla ülikoolide ja ettevõtete kasvu ja arengu toetamise võimsaks vahendiks; nõuab suuremaid rahalisi vahendeid teabe levitamiseks Euroopa rahastamisvahendite kohta, ülikoolide ja ettevõtete teadmiste ja oskuste laiendamiseks, mis on vajalik fondide leidmiseks ning rahastatavate projektide uurimiseks ja juhtimiseks;

16.

juhib tähelepanu sellele, et ELi vahendite tõhusa kasutamise tagamiseks on oluline rakendada nende vahendite kasutamise järelevalve- ja kontrollisüsteem;

17.

nõuab parimatele noorte töötusega võitlevatele projektidele ELi auhinna andmist, mis võiks olla seotud Euroopa noorteauhinnaga ja Euroopa auhinnaga „For youth employment in the Social Economy“; palub komisjonil muuta sellised algatused nähtavaks, et tõsta teadlikkust ja tuua kodanike vajadused selgemini esile; rõhutab siiski vajadust eelarvega seotud vastutuse järele ja kutsub seetõttu üles rahastama selliseid algatusi olemasolevast eelarvest;

18.

nõuab, et koostataks tulevikku vaatav ja tulemustele suunatud Euroopa oskuste strateegia, et suunata riiklikke oskuste strateegiaid ja integreerida need riiklikesse töökohtade loomise kavadesse, luues sellega põhjaliku raamistiku valdkondlike tegevuskavade jaoks, mille ettepanekud on esitatud tööhõivepaketis;

19.

kutsub liikmesriike üles viima võimalikult kiiresti ellu Euroopa poolaasta raames liikmesriikidele antud haridus- ja tööturualased soovitused ning muud komisjoni soovitused;

20.

rõhutab ettevõtete, sealhulgas VKEde, sotsiaal- ja solidaarmajanduse osalejate ja mikroettevõtjate üliolulist rolli tööelualaste oskuste alase koolituse pakkumisel ning töökohtade loomisel noorte jaoks; rõhutab vajadust anda noortele haridus, mis valmistab neid võimalikult laialdaselt ette ettevõtluseks; ergutab lisama selleks õppekavadesse ohutus keskkonnas ettevõtte loomiseks ja juhtimiseks vajalike kutseoskuste arendamine ning selliste valdkonnaüleste ettevõtlusalaste pädevuste, oskuste ja teadmiste edendamine, mida antakse tõhusalt edasi praktiliste ja tegelike kogemuste kaudu; soovitab õpetada ettevõtlust eri ainete raames või eraldi õppeainena ning rõhutab juurdepääsu vajadust kvaliteetsetele praktikakohtadele ja kutsealasele koolitusele kõrghariduse omandamise ajal ja pärast seda; rõhutab, et demokraatlike ja meeskonnatöö oskuste omandamine, vastutama õppimine ning olukordade analüüsimine on osa elukestvast õppest, mis toetab kodanikuaktiivsust; osutab võimalustele ja eelistele, mida toob kaasa suurema arvu osaliste (nt edukad noored ettevõtjad, ettevõtlust edendavad vabaühendused) kaasamine ettevõtlushariduse pakkumisse;

21.

tuletab meelde, et ettevõtluse toetamine, majandusalaste seoste mõistmine ning vastutusvõime ja algatusvõime suurendamine täidavad tähtsat rolli aktiivse suhtumise kujundamisel oma karjääri suhtes; usub, et ettevõtluse propageerimine on avaliku sektori asutuste, haridussektori, ettevõtete ja kodanikuühiskonna ülesanne; kordab vajadust arendada ettevõttesisest liikuvust; rõhutab veel kord rolli, mida finantseerimisasutused täidavad idufirmade ja rahastamisvõimaluste puhul ning nõuab investeerimist, oskuste arendamist ja prognoosimist kujunemisjärgus ja potentsiaalsetes sektorites, sealhulgas puhaste tehnoloogiate ja roheliste töökohtade valdkonnas, kuna neil on suur potentsiaal kvaliteetsete töökohtade loomiseks;

22.

rõhutab, et ettevõtlusalaseid oskusi on võimalik omandada ka väljaspool üldharidussüsteemi korraldatavate oskuste arendamise programmide kaudu ja et need programmid võivad hõlmata kogenud koolitajate, ettevõtjate ja ettevõtlusekspertide pakutavaid juhendamis- ja nõustamistegevusi, mis hõlbustavad mitte üksnes väärtusliku ettevõtlusalase oskusteabe, nõuannete ja tagasiside andmist potentsiaalsetele ettevõtjatele, vaid võimaldavad neil ka arendada väärtuslikku kontaktide võrgustikku olemasolevate ettevõtete ja ettevõtjatega, mille saavutamine võiks muidu võtta väga kaua aega;

23.

rõhutab vajadust kõrvaldada praegused haldus- ja finantstõkkeid ettevõtte alustamise ja juhtimise teelt, lihtsustades selleks menetlusi, andes idufirmadele lihtsama juurdepääsu laenudele, riskikapitalile ja mikrofinantseerimisele, kindlustades kiire internetiühenduse ning juurdepääsu multidistsiplinaarsele individuaalsele nõustamisele ning kehtestades vajaduse korral stiimuleid noori tööle võtvatele ettevõtjatele; rõhutab mikrofinantseerimise, Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi ning Euroopa investeerimiskava tähtsust nende eesmärkide saavutamisel; rõhutab vajadust ühtse kontaktpunkti loomise järele, et tegeleda kõikide oluliste haldusmenetlustega, mis on seotud ettevõtte alustamise ja käigushoidmisega; tuletab meelde, et kõigi haldusnõuete puhul tuleb võtta arvesse töötajate õigustest kinnipidamise põhimõtet;

24.

julgustab liikmesriike osalema programmis „Erasmus noortele ettevõtjatele“ ja edendama seda noorte hulgas, kes soovivad teha algust ettevõtja programmis, et nad saaksid kasu välismaal omandatud kogemustest ja saaksid omandada uusi oskusi, mis aitavad neil oma äriplaane edukalt ellu viia;

25.

tuletab meelde, et loomemajandus on üks ettevõtlikumaid ja kiiremini kasvavaid sektoreid ja et loomevaldkonna haridus aitab arendada valdkonnaüleseid oskusi, nagu loovmõtlemist, probleemide lahendamise oskust, meeskonnatööd ja leidlikkust; tunnistab, et kunsti- ja meediavaldkond on noortele iseäranis huvipakkuv;

26.

tuletab meelde arvukaid traditsioonilise oskusteabega seotud töökohti, mida ei ole sageli võimalik mujale ümber paigutada ning mis aitavad lisaks ergutada kohalikku majandust ja on kultuurilise tähtsusega; julgustab seepärast liikmesriike tagama, et käsitöö ning traditsiooniliste ja kultuuriliste elementidega kutsealad säilitataks ja et need antaks tulemuslikult edasi noorematele põlvkondadele sihipäraste programmide rakendamise kaudu;

27.

nõuab soodsate tingimuste loomist sotsiaalmajanduse jaoks, et ühendada noortele inimestele töökohtade loomine ja sotsiaalkapitali areng; nõuab sotsiaalsete ja solidaarmajanduse ettevõtete suuremat kaasamist riikide ja Euroopa tööhõive, oskuste arendamise ja sotsiaalse integratsiooni tegevuskavadesse, eesmärgiga päästa valla ja kasutada täielikult ära nende töökohtade loomise potentsiaal ja nende panus strateegia „Euroopa 2020“ peamiste eesmärkide saavutamisse;

28.

tuletab meelde, et tööandjad ja ettevõtjad etendavad tähtsat osa töökohal toimuvas väljaõppes ning õpipoisiõppe pakkumisel ning et seda tuleks jätkuvalt toetada ja arendada;

29.

juhib tähelepanu sellele, et noorte ettevõtlust toetav poliitika kavandatakse keskpikas ja pikas perspektiivis; rõhutab, et ettevõtlust toetava poliitika koostamisel peaks arvestama erinevate vajadustega eri liikmesriikides;

30.

nõuab, et sotsiaalselt vastutustundlikke, keskkonnasäästlikke ja jätkusuutlikke ettevõtlusprojekte toetataks tõhusalt ning edendataks jätkusuutlikke alternatiivseid mudeleid, näiteks ühistuid, mis põhinevad demokraatlikul otsustusprotsessil ja püüavad mõjutada kohalikku kogukonda;

31.

juhib tähelepanu teravale vajadusele tõsta riiklike tööturuasutuste nõustajate töö kvaliteeti ja motivatsiooni nii, et nad suudaksid ennetavalt reageerida noorte tööotsijate vajadustele, aidata neid täiendava kvalifikatsiooni omandamisel ja toetada tööturul läbilöömiseks vajalike oskuste kindlakstegemisel;

32.

tuletab meelde, et kvaliteetne haridusalane individuaalne nõustamine ja toetamine on vajalikud kõikidel hariduse ja koolituse tasemetel ning võivad vähendada haridussüsteemist varakult lahkumise ohtu ja aidata ületada tööturule juurdepääsu probleeme; rõhutab, et see kutsealane arengukava peaks väljenduma selgelt õppekavades ning tuginema koostööle majandus- ja tööhõiveametitega; tuletab meelde, et keele- ja digiõpe on väga olulised;

33.

juhib tähelepanu karjäärinõustamise kvalitatiivsetele puudujääkidele liikmesriikides; rõhutab, et hädavajalik on parandada karjäärinõustamise kvaliteeti koolides ja tagada karjäärinõustajate pidev koolitamine nii, et karjäärinõustajad oskaksid aidata õpilasi ja üliõpilasi karjäärivalikute tegemisel;

34.

kutsub liikmesriike üles uurima kooli karjäärinõustamissüsteemi parimaid tavasid, kus õpilasi jälgitakse kooli algastmest kuni esimeste sammudeni tööturul;

35.

rõhutab, et tähtis on uute oskuste vajadust korrapäraselt jälgida, ning julgustab seetõttu liikmesriike ja kõiki asjaomaseid sidusrühmi jagama sellega seoses häid tavasid ning jälgimise ja prognoosimise vahendeid edasi arendama;

36.

tunneb heameelt olemasoleva ELi oskuste ülevaate veebisaidi muutmise üle, kus pakutakse põhjalikumat ja kasutajasõbralikumat keskset juurdepääsupunkti teabele ja andmetele ELis oskustega seotud vajaduste kohta elukutsete puhul ja sektorites ning mis aitab poliitikakujundajatel, ekspertidel, tööhõivebüroodel, karjäärinõustajatel ja üksikisikutel paremini ja teadlikumaid otsuseid langetada;

37.

nõuab liikmesriikidelt heade tavade vahetamist kutsehariduses ja oskuste arendamist koolituste kaudu, tagades seeläbi noortele suurema juurdepääsu tööturule, ning vajaduse korral õppekavade läbivaatamist, nähes ette turu vajadusi; rõhutab praktiliste, ettevõtlusalaste, programmeerimis- ja e-oskuste tähtsust, kuna need on 21. sajandil kutsealaseks arenguks vältimatud; juhib tähelepanu tegevuskava „Ettevõtlus 2020“ ja ELi e-oskuste strateegia rakendamise tähtsusele; tuletab meelde, et elukestev kutsekarjääri alane nõustamine peaks olema kättesaadav kogu tööelu jooksul, et oskusi ja teadmisi säilitada ja arendada;

38.

julgustab liikmesriike soodustama ja toetama ametialase liikuvuse võimalusi praktikas osalevate noorte hulgas, et võimaldada neil arendada oma oskusi muudes kutseõppesüsteemides ja teist tüüpi ettevõtetes, aga ka selleks, et anda neile võimalus praktiseerida mõnda võõrkeelt, mis aitab neil püsivalt tööturule siseneda;

39.

rõhutab selliste pehmete oskuste arendamise olulisust, mis võimaldavad tööturul tulemuslikult liikuda ja erialast karjääri teha ja mis peaksid kindlasti täiendama teadmisi ja saadud kogemusi;

40.

rõhutab vajadust tunnustada mitteformaalset ja kogemusõpet, mis sisaldab vabatahtlikku tegevust ja on hindamatu vahend noortele tööturul vajalike oskuste õpetamisel;

41.

tuletab meelde, et mitteformaalne ja kogemusõpe on väga olulised pehmete oskuste, näiteks suhtlemis- ja otsuste tegemise oskuste arendamiseks; nõuab seetõttu investeerimist mitteformaalset ja kogemusõpet pakkuvatesse kaasavatesse võimalustesse ning sealt saadud kogemuste, oskuste ja pädevuste mõju ja väärtuse tunnustamist;

42.

nõuab sellise kutseharidus- ja haridussüsteemi loomist, mis pakub innovatiivseid, kuid samas kättesaadavaid lähenemisviise, ja mis keskendub nii põhioskuste kui ka intellektuaalsete ja tehniliste oskuste arendamisele;

43.

rõhutab Euroopa tööalase liikuvuse portaali (EURES) arendamise jätkamise olulisust, eelkõige piirialadel, et julgustada noori võtma vastu töö-, praktika- või õpipoisiõppe pakkumisi välismaal ning toetada nende osalemist liikuvusprojektides, pakkudes neile nende püüdlustes abi ja nõuandeid;

44.

tuletab meelde, et haridust ja oskusi käsitlevad poliitikameetmed peaksid peale tööturuvajaduste täitmise olema suunatud ka üksikisikutele vajalike valdkonnaüleste pädevuste tagamisele, et nood saaksid areneda aktiivseteks ja vastutustundlikeks kodanikeks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles arvestama asjaoluga, et haridus ja koolitus on põhiõigused ja iseenesest tugevad väärtused;

45.

rõhutab tervikliku hariduse tähtsust, näiteks kodanikuhariduse kujul, mis peaks olema hariduse lahutamatu osa kõigis haridusvaldkondades ja valmistama noori ette üleminekuks tööturule;

46.

toonitab, kui oluline on suurendada üliõpilaste õppimissuutlikkust ja tagada neile tõhusad õpistrateegiad; rõhutab, et õppimise õppimine aitab omandada teadmisi, oskusi, hoiakuid ja võimeid, mis võimaldavad üksikisikutel koostada, kavandada ja saavutada oma õppe-eesmärgid ja saada selliseks iseseisvaks õppijaks, kes suudab toime tulla tööturu kiirete muutustega;

47.

rõhutab, et sporditegemine annab osalejatele võimalusi arendada mitmesuguseid valdkonnaüleseid oskusi, mis suurendavad nende tööalast konkurentsivõimet ning aitavad neil saavutada edu liidritena ja eesmärke saavutada; toonitab lisaks sidet spordi, tööalase konkurentsivõime, hariduse ja koolituse vahel;

48.

tunneb muret viimase PISA uuringu (rahvusvaheline õpilaste hindamise programm) raames täheldatud tulemuste halvenemise pärast teatavates Euroopa Liidu liikmesriikides; kutsub liikmesriike üles käsitlema haridust tugeva prioriteedina, et saavutada strateegia „Euroopa 2020“ eesmärgid;

49.

rõhutab, et väljaõpe töökohal ning kvaliteetne ja kujundav õpipoisiõpe, mida tugevdatakse koolide, kutseõppeasutuste ja ettevõtjate vahelise partnerluse kaudu, võimaldavad parandada noorte juurdepääsu tööturule ja selliste võimaluste parem kasutamine võiks suurendada karjäärinõustamise täiustamise abil võimalike kandidaatide arvu vabadele töökohtadele ja parandada nende valmisolekut tööks; võtab teadmiseks selliste meetmete edukuse mitmes liikmesriigis; osutab, et parimate tavade jagamine selles valdkonnas võiks noorte töötuse vähendamisele kaasa aidata; rõhutab, et ebasoodsas olukorras olevad praktikandid vajavad erilist toetust, näiteks tasandusõpet ja abikursusi, ning et ettevõtjad vajavad toetust haldus- ja korralduslike ülesannetega toimetulekuks;

50.

rõhutab kvaliteetsete praktikakohtade väärtuslikkust kõikides tööhõivesektorites ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles julgustama naisi asuma traditsiooniliselt meeste täidetavatele praktika- ja ametikohtadele;

51.

toonitab, et sujuvat üleminekut hariduselt tööturule tuleks edendada teoreetilise hariduse sidumise kaudu praktilise koolitusega ja töölesobivuseks vajalike oskuste kõrgkoolide põhiõppekavadesse integreerimise kaudu, kvaliteetse praktika pakkumise abil, nagu on sätestatud Euroopa ametipraktika ja õpipoisiõppe kvaliteedihartas, aga ka hariduse ja vabahariduse või vabatahtliku tegevuse käigus omandatud kvalifikatsioonide tunnustamisega; rõhutab, et kvaliteetsel praktikaõppel peaksid alati olema selged õpiväljundid ning et praktikante ei tohi ära kasutada;

52.

tuletab meelde, et kvaliteetne praktika ja vajaduspõhine õpipoisiõpe peaks viima töölepinguni ja praktika peaks kujutama endast praktikantideettevalmistust töökohaks, ning mõistab hukka igasuguse väärkasutamise, sealhulgas nn näilise praktika, mis õõnestab töötajate sotsiaalkindlustusõiguste omandamist; rõhutab, et praktika peaks viima oskuste ja tööalase konkurentsivõime kasvuni; kutsub liikmesriike üles võtma hoiatavaid meetmeid, et vältida praktika vormi kuritarvitamist ning tugevdama teabekampaaniaid praktikantide õiguste kohta;

53.

väljendab heameelt praktika kvaliteediraamistiku ja Euroopa Õpipoisiõppe Liidu üle; rõhutab, et komisjon peaks hoolikalt jälgima nende kahe vahendi rakendamist liikmesriikides; nõuab tungivalt, et õpipoisiõppe liit soodustaks noorte juurdepääsu praktikakohtadele, nõudes selleks tõkete, nt praktikantide õppemaksude kaotamist;

54.

tuletab meelde, võttes arvesse liikmesriikide pädevust selles valdkonnas, et duaalse hariduse mudel ning praktiliste, sotsiaalsete ja kommunikatsioonioskuste omandamine on väga tähtsad; rõhutab, et sotsiaalsed ja suhtlusoskused aitaksid suurendada noorte enesekindlust ja teeksid nende sisenemise tööturule lihtsamaks; rõhutab, et duaalne mudel peab lähtuma iga riigi sotsiaalsest, majanduslikust ja kultuuritaustast ja seda ei tohi vaadelda ühe ja ainsa õige kutsehariduse ja -koolituse süsteemina; nõuab seetõttu, et duaalset õpet tunnustataks ja tugevdataks kõigil tasanditel;

55.

nõuab tööturu vajadustega kohandatud õppekavade väljatöötamisel tõhusamat koostööd (nii kutsehariduse kui ka kõrgema tasandi) haridusasutuste ja ettevõtjate vahel;

56.

osutab paindliku ja õppijale suunatud lähenemisviisi eelistele hariduses, mis võimaldab muuta ja kohandada õppekava vastavalt õppija vajadustele ega seo õppijaid nende esialgse valikuga;

57.

hoiatab liikmesriike sellise tava levimise eest noortele pakutavates lepinguliikides; nõuab selle teema laiemat arutamist, et suurendada tõhusust;

58.

kutsub liikmesriike üles suurendama loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna programmide ja õppe ligitõmbavust, et käsitleda selles valdkonnas praegu eksisteerivaid puudujääke; rõhutab siiski, et humanitaarvaldkonnad ja üldised humanitaaralased teadmised on loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna erialade pakutavate võimaluste tõhusa kasutamise lahutamatu osa ning peaksid seega oma institutsiooni raames saama tulemuslikku toetust ja täitma õppekavade arendamisel konkreetset osa; kutsub liikmesriike üles julgustama haridusasutustes kasutama eri valdkondade vahel valdkonnaülest lähenemisviisi, näiteks koostama kunstide, loodusteaduse, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT), inseneriteaduste, äri ja muude asjaomaste valdkondade ühisprogramme;

59.

ergutab liikmesriike integreerima õppeprotsessidesse kiiresti uusi tehnoloogiad ning tugevdama ja täiustama IKT ja digioskuste väljaõpet kõikidel hariduse ja koolituse astmetel ja liikides, k.a õppejõude jaoks, et tagada digitaalselt ühtlasemad teaduskraadid ja õppekavad ning motiveerida noori õppima IKT eriala ja asuma selles valdkonnas tööle; toonitab vajadust luua koolides ja ülikoolides parem tehnoloogiline baas ning pakkuda vajalikku taristut; rõhutab lisaks sellega seoses, kui tähtsad on avatud õppematerjalid, mis tagavad, et haridus on kõigile kättesaadav, ja parandavad töölesobivust, toetades elukestvat õpet; tuletab meelde vajadust julgustada tüdrukuid ja noori naisi õppima IKT valdkonna erialadel;

60.

rõhutab vajadust töötada välja meetmed, mis julgustavad tüdrukuid tegelema loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna õppeainetega, ja luua kvaliteetne karjäärinõustamine, et toetada nende kutsekarjääri jätkamist selles valdkonnas, kuna naised on loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnaga seotud kutsealadel suurel määral alaesindatud, moodustades ainult 24 % teadus- ja insenerivaldkonna spetsialistidest, ja kuna loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna erialad on liikmesriikides esimese 20 seas, kus valitseb töötajate puudus;

61.

juhib tähelepanu asjaolule, et vaatamata noorte töötuse kõrgele määrale mõnes liikmesriigis ja täitmata töökohtadele teistes, on ELi-sisene tööjõu liikuvus endiselt väike; tuletab seetõttu meelde, kui tähtis on konkurentsivõimelise tööturu jaoks töötajate liikuvus, ning rõhutab, et on vaja vähendada keelelisi ja kultuurilisi takistusi, mis võivad liikuvust takistada, pakkudes töötutele sektoripõhiseid keelekursusi ja koolitusi kultuuridevahelise suhtluse alal;

62.

rõhutab, kui tähtis on tegeleda oskuste puudumise ja mittevastavuse probleemidega õppijate liikuvuse edendamise ja hõlbustamise abil, samuti kvalifikatsioonide piiriülese tunnustamise kaudu, milleks tuleb paremini ära kasutada kõiki ELi vahendeid ja programme, nagu „Erasmus+“, Euroopa kvalifikatsiooniraamistik, Euroopa oskuste pass, noortegarantii, Europassi CV, ettevõtlusalaste oskuste pass, EURES, teadmusühendused, Euroopa Õpipoisiõppe Liit, Euroopa ainepunktisüsteem, Euroopa kvaliteeditagamise võrdlusraamistik kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas (EQAVET) ning Euroopa kutsehariduse ja -koolituse ainepunktide süsteem (ECVET); rõhutab, kui oluline on oskuste, pädevuste, kvalifikatsioonide ja ametite Euroopa klassifikaator, mis aitab kindlaks määrata ja liigitada ELi tööturu ning hariduse ja koolituse seisukohast olulisi oskusi, pädevusi ja kvalifikatsioone 25 Euroopa keeles; toonitab seetõttu, kui oluline on sotsiaalõiguste piisav ülekantavus liidu piires, ja kordab sellega seoses programmi „Erasmus+“, Euroopa Sotsiaalfondi ja EURESe tähtsust; palub liikmesriikidel edendada koolituskursusi eelkõige sellistes sektorites, kus on eriti suur nõudluse ja pakkumise vaheline puudujääk;

63.

julgustab kasutama optimaalselt praeguseid ELi rahastamisprogramme, näiteks programmi „Erasmus+“, valdkonnaüleste oskuste ja pädevuste arendamise ergutamisel noorte seas, et käsitleda tõhusamalt noorte töötust ELis;

64.

toob esile programmi „Erasmus+“ kui peamise vahendi, mis aitab tagada kvaliteetse kutsehariduse ja -koolituse kogu ELis, ning julgustab rahvusvahelisi vahetusi kutsealase koolituse eesmärgil;

65.

tuletab meelde, et noortegarantii ja noorte tööhõive algatuse edukas rakendamine võib aidata parandada noorte inimeste tööalast konkurentsivõimet, aidates üle saada hariduslikest puudujääkidest ja pakkudes jätkusuutliku tööturu ja majanduse nõudmistele vastavaid oskusi, ning anda väärtuslikku töökogemust ja soodustada edukate ettevõtete loomist; tuletab meelde, et sel põhjusel on hädavajalik hinnata noorte reaalseid ametialaseid vajadusi ja töökohti loovaid sektoreid, nagu sotsiaal- ja roheline majandus, ning kõike seda pidevalt ja hoolikalt jälgida, mitte ainult projektide, vaid ka tööd pakkuvate ametiasutuste tasemel, ning korrapäraselt esitada aruandeid noorte töötusega võitlemisel võetud meetmete edusammude kohta;

66.

rõhutab vajadust lihtsustada noortele antava garantii rakendamise haldusmenetlust ning eemaldada kohe kõik bürokraatlikud takistused, mis võivad vähendada selle tõhusust;

67.

peab tervitatavaks ELi kaasseadusandjate hiljutist otsust suurendada noorte tööhõive algatuse eelrahastamist, eesmärgiga muuta selle, finantsraskustes olevate piirkondade ja riikide jaoks nii olulise algatuse rakendamine sujuvamaks; kutsub liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke asutusi üles kasutama olemasolevaid vahendeid vajalike paranduste tegemiseks ning ajutiste lahenduste asemel jätkusuutlike lahenduste loomiseks; kutsub liikmesriike üles noorte tööhõive algatuse rakenduskavasid kiirelt ja tõhusalt rakendama;

68.

rõhutab, et oskuste arendamist võiks integreeritud käsitusena rakendamise korral pidada mehhanismiks, mis loob ja edendab võrdseid võimalusi ebasoodsas olukorras olevatest rühmadest pärit inimestele, sealhulgas ebasoodsas olukorras olevatele vähemustele, eelkõige vaestest peredest pärit lastele ja noortele, pikaajalistele töötutele, ebasoodsas olukorras sisserändajatele ja puuetega isikutele; rõhutab, et ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele pakutav ennetustegevus ning elukestev tugi ja nõustamine varajases etapis on ülisuure tähtsusega, et varustada tööturgu tootliku ja suurte oskustega tööjõuga; rõhutab samuti, et koolituste kaudu on vaja pakkuda tuge ja oskuste arendamist ka tööandjatele, värbajatele ja personalijuhtidele, et toetada ebasoodsas olukorras olevate rühmade kaasamist tööturule; rõhutab, et kõige ebasoodsamas olukorras olevate inimrühmade kaasamine nõuab tööandjate, personaliosakonna töötajate ja õpetajate nõuetekohast koolitamist, et toetada seda ühiskonna osa parimal võimalikul viisil, et selle integreerimine oleks võimalikult tõhus; rõhutab üldise hariduse kättesaadavuse tähtsust;

69.

rõhutab, et võrgustike moodustamise oskuste arendamine on väga tähtis kõigi noorte jaoks, kuid eriti nende jaoks, kelle töökogemus on väike ja kes on pärit alaesindatud ja ebasoodsas olukorras olevatest rühmadest; toonitab, et võrgustike moodustamise õpetamine võib olla strateegia, mis aitab kaasa tööhõivele, karjääri arengule ja uurimistegevusele;

70.

juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi enamik kõrgkooli lõpetanutest ELis on naised (60 %), ei kajasta naiste tööhõivemäär ja karjääriredel nende täielikku potentsiaali; rõhutab, et kaasava ja pikaajalise majanduskasvu huvides on vaja kaotada lõhe naiste haridustaseme ning nende positsiooni vahel tööturul, kaotades eelkõige horisontaalse ja vertikaalse segregatsiooni;

71.

rõhutab, et tööturuga tegelevad ametid (tööhõiveametid) peaksid tegema rohkem, et parandada puuetega isikute füüsilist juurdepääsu nendele ametitele ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni tähenduses;

72.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles edendama parimaid tavasid ja toetama puuetega noorte kaasamist haridusse (sealhulgas elukestva õppe programmidesse) ja tööhõivesse näiteks selliste meetmete kaudu nagu investeeringud kõnealuseid noori toetavatesse sotsiaalse ettevõtluse algatustesse või rahalised stiimulid neid tööle võtvatele organisatsioonidele;

73.

rõhutab, et puuetega inimestele on erakordselt oluline kättesaadav rahaline toetus ja stipendiumid, mis peaksid olema ettevõtlust toetavate info- ja haridusprogrammide lahutamatu osa;

74.

märgib, et kiire tehnoloogilise progressi ajastul kasvanud noorte potentsiaal, anded ja oskused ning väärtused ja prioriteedid erinevad eelmiste põlvkondade omadest, ja seetõttu tasuks rõhutada vajadust programmide ja algatuste järele, mis ületaksid põlvkondade vahelise lõhe, aidates samas mõista noorema põlvkonna häid omadusi; märgib, et selline lähenemisviis aitab lisaks mõista kodanikel noorema põlvkonna häid omadusi, milleks on näiteks võime tegeleda samaaegselt mitme ülesandega, loovus, liikuvus, valmisolek muutusteks ja eelkõige meeskonnatööks; toonitab, et haridus- ja koolitussüsteemid peaksid olema piisavalt paindlikud, et võimaldada noorte inimeste omaduste ja annete täiel määral arendamist; rõhutab ka, et tööhõivebüroode ja tööturuasutuste personal peaks olema hästi koolitatud ja varustatud oskustega, et nad mõistaksid uut põlvkonda paremini; märgib samuti, et mitte kõigil noortel ei ole automaatselt oskusi ja võimeid täielikuks digitaalsele nõudlusele vastamiseks, ja tuletab seetõttu meelde, et digiseadmetele võrdse juurdepääsu ja nendealase koolituse võimaldamine kõigile on varasemast isegi tähtsam;

75.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

12.1.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 11/55

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa digitaalse ühtse turu strateegia“ (COM(2015)0192) ja sellega kaasnevat komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2015)0100),

—

võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2014. aasta teatist „Eduka andmepõhise majanduse suunas“ (COM(2014)0442),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta otsust (EL) 2015/2240, millega luuakse Euroopa haldusasutuste, ettevõtete ja kodanike jaoks koostalitlusvõime alaste lahenduste ja ühiste raamistike programm (ISA2 programm) kui avaliku sektori ajakohastamise vahend (1),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Ühisrahastamise potentsiaali kasutuselevõtt Euroopa Liidus“ (COM(2014)0172),

—

võttes arvesse komisjoni teatise „Õigusloome kvaliteet ja tulemuslikkus (REFIT): saavutused ja järgmised sammud“ lisa (COM(2013)0685),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanekut, millega nähakse ette sätted, mis käsitlevad Euroopa elektroonilise side ühtset turgu ja ühendatud Euroopani jõudmiseks vajalikke meetmeid, ning millega muudetakse direktiive 2002/20/EÜ, 2002/21/EÜ ja 2002/22/EÜ ning määrusi (EÜ) nr 1211/2009 ja (EL) nr 531/2012 (COM(2013)0627),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 23. aprilli 2013. aasta töödokumenti „E-kaubanduse tegevuskava aastateks 2012–2015. Olukord aastal 2013“ (SWD(2013)0153),

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõtukulude vähendamise meetmete kohta (COM(2013)0147),

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv meetmete kohta, millega tagada võrgu- ja infoturbe ühtlaselt kõrge tase kogu Euroopa Liidus (COM(2013)0048),

—

võttes arvesse komisjoni 18. detsembri 2012. aasta teatist „Infosisu kohta digitaalsel ühtsel turul“ (COM(2012)0789),

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv avaliku sektori asutuste veebisaitide käideldavuse kohta (COM(2012)0721),

—

võttes arvesse komisjoni 10. oktoobri 2012. aasta teatist „Tugevam Euroopa tööstus majanduse kasvuks ja taastumiseks“ (COM(2012)0582),

—

võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2012. aasta teatist „Ühtse turu akt II – Üheskoos uue majanduskasvu eest“ (COM(2012)0573),

—

võttes arvesse komisjoni 13. aprilli 2011. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ühtse turu akt – Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks“ (COM(2011)0206),

—

võttes arvesse komisjoni 27. oktoobri 2010. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ühtse turu akt – Kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus – 50 ettepanekut ühise tööturu ja ettevõtlusmaastiku ning omavahelise kaubavahetuse parendamiseks“ (COM(2010)0608),

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/116/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja kohta (COM(2008)0464),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2015. aasta määrust (EL) 2015/758, mis käsitleb hädaabinumbri 112 teenusel põhineva sõidukisisese eCall-süsteemi kasutuselevõtmisega seotud tüübikinnituse nõudeid ning millega muudetakse direktiivi 2007/46/EÜ (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta määrust (EL) nr 910/2014 e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/93/EÜ (3),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 283/2014, milles käsitletakse üleeuroopalisi telekommunikatsioonitaristu valdkonna võrke hõlmavaid suuniseid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1336/97/EÜ (4),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/26/EL autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kollektiivse teostamise ning muusikateoste internetis kasutamise õiguse multiterritoriaalse litsentsimise kohta siseturul (5),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1316/2013, millega luuakse Euroopa ühendamise rahastu, muudetakse määrust (EL) nr 913/2010 ja tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 680/2007 ja (EÜ) nr 67/2010 (6),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/37/EL, millega muudetakse direktiivi 2003/98/EÜ avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamise kohta (7),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrust (EL) nr 524/2013 tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise määrus) (8),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (9),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2012. aasta otsust nr 243/2012/EL, millega luuakse mitmeaastane raadiospektripoliitika programm (10),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (11),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1211/2009, millega luuakse elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud amet (BEREC) ja büroo (12),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (13),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (14),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 1996. aasta direktiivi 96/9/EÜ andmebaaside õiguskaitse kohta (15),

—

võttes arvesse andmebaaside õiguskaitset käsitleva direktiivi 96/9/EÜ esimest hindamist,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (16), sealhulgas määrusega (EÜ) nr 1882/2003 tehtud muudatusi,

—

võttes arvesse 28. septembri 2015. aasta 5G-partnerluse kokkulepet Hiina ja Euroopa Liidu vahel ning seonduvaid kokkuleppeid,

—

võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ (autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas) (17) rakendamise kohta,

—

võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni teatise „Uudetud konsensuse poole intellektuaalomandi õiguskaitsel: ELi tegevuskava“ kohta (18),

—

võttes arvesse oma 10. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu konkurentsipoliitika aastaaruande kohta (19),

—

võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni tarbijate õiguste toetamise kohta digitaalsel ühtsel turul (20),

—

võttes arvesse oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni isiklikuks tarbeks kopeerimise maksu kohta (21),

—

võttes arvesse oma 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni ELi e-kaubanduse arengut toetava ühtse pakiveoturu kohta (22),

—

võttes arvesse oma 15. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni Euroopa taasindustrialiseerimise kohta konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse edendamiseks (23),

—

võttes arvesse oma 10. detsembri 2013. aasta resolutsiooni pilvandmetöötluse võimaluste kasutamise kohta Euroopas (24),

—

võttes arvesse oma 10. detsembri 2013. aasta resolutsiooni elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud ametit (BEREC) ja bürood käsitleva hindamisaruande kohta (25),

—

võttes arvesse oma 24. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni elektroonilise side reguleeriva raamistiku rakendamisaruande kohta (26),

—

võttes arvesse oma 22. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni eksitavate reklaamivõtete kohta (27),

—

võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni kasvu, liikuvuse ja tööhõive digitaalarengu tegevuskava kohta ja vajaduse kohta kiiremini tegutseda (28),

—

võttes arvesse oma 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni digitaalse ühtse turu rajamise lõpuleviimise kohta (29),

—

võttes arvesse oma 11. juuni 2013. aasta resolutsiooni Euroopa tarbijapoliitika uue tegevuskava kohta (30),

—

võttes arvesse oma 22. mai 2013. aasta resolutsiooni audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi kohaldamise kohta (31),

—

võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni digitaalse ühtse turu rajamise lõpuleviimise kohta (32),

—

võttes arvesse oma 11. septembri 2012. aasta resolutsiooni audiovisuaalteoste levitamise kohta interneti kaudu Euroopa Liidus (33),

—

võttes arvesse oma 12. juuni 2012. aasta resolutsiooni elutähtsate infoinfrastruktuuride kaitse kohta – saavutused ja edasised sammud: üleilmse küberjulgeoleku suunas (34),

—

võttes arvesse oma 20. aprilli 2012. aasta resolutsiooni e-valitsuse kui konkurentsivõimelise digitaalse ühtse turu juhtiva jõu kohta (35),

—

võttes arvesse oma 21. septembri 2010. aasta resolutsiooni e-kaubanduse siseturu väljakujundamise kohta (36),

—

võttes arvesse oma 15. juuni 2010. aasta resolutsiooni interneti haldamise järgmiste sammude kohta (37),

—

võttes arvesse oma 5. mai 2010. aasta resolutsiooni Euroopa uue digitaalse tegevuskava kohta: 2015.eu (38),

—

võttes arvesse oma 15. juuni 2010. aasta resolutsiooni asjade interneti kohta (39),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, nagu see on Euroopa Liidu lepingu artikliga 6 aluslepingutesse hõlmatud,

—

võttes arvesse 23. detsembril 2010. aastal ELi poolt ratifitseeritud (otsus 2010/48/EÜ) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklit 9,

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO) 20. oktoobri 2005. aasta kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 9, 12, 14, 16 ja 26,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ühiseid arutelusid vastavalt kodukorra artiklile 55,

—

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni, õiguskomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, majandus- ja rahanduskomisjoni ning transpordi- ja turismikomisjoni arvamusi (A80371/2015),

A.

arvestades, et interneti ja mobiilside kasutamise kiire areng on muutnud kodanike, ettevõtete ja nende töötajate suhtlemise, teabele ja teadmistele juurdepääsemise, leiutamise, tarbimise, jagamise, osalemise ja töötamise viise; arvestades, et see on avardanud ja muutnud majandust, tagades väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele juurdepääsu 500 miljoni kliendiga potentsiaalsele kliendibaasile ELis ja ülemaailmsetele turgudele ning andes üksikisikutele võimaluse arendada uusi ettevõtlusideid ja ärimudeleid;

B.

arvestades, et kõigi liidu poliitikameetmete ja õigusaktidega digitaalse ühtse turu valdkonnas tuleks luua kasutajatele ja ettevõtetele uusi võimalusi ning võimaldada konkurentsivõimeliste hindadega uute innovaatiliste piiriüleste veebiteenuste tekkimist ja kasvu, kõrvaldada liikmesriikidevahelised takistused ning lihtsustada Euroopa ettevõtete, eriti VKEde ja idufirmade juurdepääsu piiriülesele turule, mis on ELi majanduskasvu ja tööhõive seisukohast väga oluline, tunnistades samal ajal, et need võimalused hõlmavad paratamatult struktuurseid muutusi ja tervikliku lähenemisviisi rakendamist, sealhulgas sotsiaalset mõõdet, ning vajadust kõrvaldada kiiresti digitaaloskuste puudujääk;

C.

arvestades, et kuigi 75 % digitaalmajanduse lisandväärtusest on pärit traditsioonilisest tööstusest, on traditsioonilise tööstuse üleminek digitehnoloogiale jätkuvalt väike, sest vaid 1,7 % ELi ettevõtjatest kasutab täielikult ära keerulisemaid digitehnoloogiaid ja üksnes 14 % VKEdest kasutab internetti müügikanalina; arvestades, et Euroopa peab kasutama IKT-sektori suuri võimalusi tööstuse digiteerimiseks ja ülemaailmse konkurentsivõime säilitamiseks;

D.

arvestades, et andmemajanduse rajamine sõltub suuresti õigusraamistikust, mis soodustab andmebaaside arendamist, haldamist, säilitamist ja suurendamist, ning seega sõltub see innovatsiooni toetavast ja praktilisest õigusraamistikust;

E.

arvestades, et 2013. aastal oli ühistarbimise turuosa kogu maailmas ligikaudu 3,5 miljardit USA dollarit ja komisjoni praeguste prognooside kohaselt on kasvupotentsiaal üle 100 miljardi USA dollari;

F.

arvestades, et tarbijate kaitse, võimestamise ja rahulolu kõrge ja püsiv tase peab hõlmama valikut, kvaliteeti, paindlikkust, läbipaistvust, teavet, koostalitlusvõimet ning juurdepääsetavat, turvalist ja kõrgetasemelise andmekaitsega veebikeskkonda;

G.

arvestades, et loovus ja innovatsioon on digitaalmajanduse tõukejõud ning et seetõttu on ülimalt oluline tagada intellektuaalomandi õiguste kõrgetasemeline kaitse;

H.

arvestades, et 44,8 %-l ELi majapidamistest (40) puudub juurdepääs kiirele internetile ning praeguste poliitikameetmete ja stiimulitega ei ole suudetud luua piisavat digitaristut, eeskätt maapiirkondades;

I.

arvestades, et ELi piirkonnad on digitaalse ühenduvuse, inimkapitali, internetikasutuse, digitehnoloogia ettevõtetes kasutamise ja digitaalsete avalike teenuste poolest väga erineval tasemel, nagu näitab digitaalarengu tegevuskava tulemustabel; arvestades, et piirkondi, mis on nende viie näitaja arvestuses madalal kohal, ohustab digiajastu pakutavatest hüvedest ilmajäämine;

1.

kiidab heaks teatise Euroopa digitaalse ühtse turu strateegia kohta; on seisukohal, et ühistel eeskirjadel põhineva digitaalse ühtse turu saavutamine võib suurendada ELi konkurentsivõimet, avaldada positiivset mõju kasvule ja töökohtadele, käivitada uuesti ühtse turu ja muuta ühiskonna kaasavamaks, pakkudes kodanikele ja ettevõtetele uusi võimalusi, eelkõige vahetades ja jagades innovatsioonialaseid kogemusi; on veendunud, et omaksvõetud horisontaalset lähenemisviisi tuleb selle elluviimisel tugevdada, sealhulgas võtta õigeaegselt vastu 16 algatust, sest digitaalsed tegurid mõjutavad iga kodanikku ning ühiskonna ja majanduse iga mõõdet;

2.

jagab komisjoni arvamust, mille kohaselt on digitaalse ühtse turu haldamine ja selle õigeaegne väljakujundamine Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühine kohustus; ergutab komisjoni tegema koostööd ühiskondlike ja sotsiaalsete sidusrühmadega ning kaasama neid otsustamisprotsessi võimalikult suures ulatuses;

3.

on veendunud, et parem õiguslik reguleerimine nõuab sellist lähenemisviisi õigusloomele, mis on vaikimisi digitaalne, põhimõtetel rajanev ja tehnoloogiliselt neutraalne; et jätta ruumi innovatsiooniks, tuleb pärast vajalikku konsulteerimist ja mõjuhindamisi hinnata, kas kehtivad õigusaktid, täiendavad mitteregulatiivsed meetmed ja jõustamisraamistikud vastavad digiajastu nõudmistele, võttes arvesse uusi tehnoloogiaid ja uusi ärimudeleid, et ületada ühtse turu õiguslik killustatus, vähendada halduskoormust ning edendada majanduskasvu ja innovatsiooni;

4.

on seisukohal, et kodanike ja ettevõtjate usaldus digitaalse keskkonna vastu on hädavajalik, et digitaalmajanduse innovatsioon ja kasv täielikult valla päästa; on veendunud, et nende usalduse suurendamine andmekaitse ja turvastandardite ning kõrgetasemelise tarbijakaitse ja võimestamise, aga samuti ettevõtjate jaoks ajakohaste õigusaktide kaudu peaks olema avaliku poliitika aluseks, tunnistades samal ajal, et digiettevõtjate ärimudelid rajanevad kasutajate usaldusele;

5.

juhib tähelepanu sellele, et e-kaubanduse aastakäive Euroopa Liidus on 500 miljardit eurot ning see on tavapärasele kaubandusele oluline täiendus, mis pakub tarbijatele samal ajal laiemat valikut, eriti kõrvalistes piirkondades, ning VKEdele uusi võimalusi; palub komisjonil teha kindlaks ja kõrvaldada e-kaubandust mõjutavad tõkked, et luua tõeline piiriülese e-kaubanduse turg; on seisukohal, et need tõkked hõlmavad koostalitlusvõime ja ühiste standardite puudumist, piisava teabe puudumist, mis võimaldaks tarbijatel teha teadlikke otsuseid, ning ebapiisavat juurdepääsu täiustatud piiriülestele maksetele;

6.

toetab komisjoni kava tagada, et ELi konkurentsipoliitika kehtib täiel määral ka digitaalse ühtse turu suhtes, kuna konkurents pakub tarbijatele rohkem valikuvõimalusi, kuid loob ka võrdsed tingimused, ning väljendab kahetsust, et praegune Euroopa raamistiku puudumine digitaalses keskkonnas on näidanud, et suurte ja väikeste pakkujate huvisid ei ole suudetud ühitada;

7.

rõhutab, et komisjon ja liikmesriigid peaksid kiiremas korras edendama dünaamilisemat majandust, mis võimaldab innovatsioonil jõudsamalt areneda ja kõrvaldab takistused ettevõtjate, eriti innovaatiliste ettevõtjate, VKEde, idu- ja laienevate firmade jaoks, et neil oleks võimalik võrdsetel tingimustel turgudele pääseda, ning selleks tuleks arendada e-valitsust, tulevikukindlat ja integreeritud õigus- ja mitteregulatiivset raamistikku, juurdepääsu rahastamisele, sealhulgas uusi rahastamismudeleid ELi idufirmade, VKEde ja kodanikuühiskonna algatuste jaoks, ning digitaristusse, oskustesse, digitaalsesse kaasamisse, teadusuuringutesse ja innovatsiooni investeerimise pikaajalist strateegiat; tuletab meelde, et konkurentsi ja innovatsiooni soodustava innovatsioonisõbraliku poliitika alused peaksid hõlmama rahastamisvõimaluste juurdepääsetavust projektide jaoks; palub komisjonil seetõttu tagada, et piiriülest ühisrahastamist oleks võimalik teostada sujuvalt, ning ergutab liikmesriike pakkuma ühisrahastamiseks stiimuleid;

8.

peab vajalikuks hinnata digiteerimise mõju töötervishoiule ja tööohutusele ning olemasolevaid tervishoiu- ja ohutusmeetmeid vastavalt kohandada; võtab teadmiseks õnnetused, mis võivad juhtuda isikutega, kes täidavad kodus kaugtöö või nn rahvahankega seotud tööülesandeid; toonitab, et tööga seotud vaimse tervise probleemid, nagu läbipõlemine, mida põhjustab pidev kättesaadavus ning traditsioonilise tööaja korralduse kadumine, kujutavad endast töötajate jaoks tõsist ohtu; kutsub komisjoni üles korraldama uuringut selle kohta, kuidas digiteerimise ülekanduv mõju, näiteks suurenenud tööintensiivsus, mõjutab töötajate psühholoogilist heaolu ja pereelu ning laste kognitiivsete võimete arengut;

9.

kutsub komisjoni üles arendama koostöös liikmesriikidega edasi mitmesuguseid ettevõtluse edendamise algatusi, eelkõige innovaatilisi ärimudeleid, mis aitavad muuta arusaama edukuse määratlusest ning edendada ettevõtlus- ja innovatsioonikultuuri; on lisaks veendunud, et eri riikide innovatsioonikeskuste mitmekesisuse ja eriomadused võib muuta ülemaailmsel turul tõeliseks ELi konkurentsieeliseks, ning seetõttu tuleks need omavahel ühendada ja tugevdada tuleks innovaatilisi ökosüsteeme, kus eri sektorid ja ettevõtjad teevad koostööd;

10.

on mures erinevate lähenemisviiside pärast, mille liikmesriigid on seni võtnud interneti ja ühistarbimise reguleerimise suhtes; palub tungivalt, et komisjon astuks ELi pädevuste raames samme, et toetada innovatsiooni ja ausat konkurentsi, kõrvaldada digitaalkaubandust takistavad asjaolud ning säilitada majanduslik ja sotsiaalne sidusus ja ühtse turu terviklikkus; palub komisjonil samuti säilitada internet avatud, neutraalse, turvalise, kaasava ja üleilmse suhtlus-, tootmis-, osalus-, loome-, kultuurilise mitmekesisuse ja innovatsiooni platvormina kodanike, tarbijate ja Euroopa ettevõtjate ülemaailmse edukuse huvides;

11.

märgib, et digirevolutsioon mõjutab meie ühiskonna kõiki aspekte, tuues kaasa väljakutseid ja võimalusi; on veendunud, et sellel on potentsiaal võimestada kodanikke, tarbijaid ja ettevõtjaid veelgi viisil, mis ei olnud varem võimalik; kutsub komisjoni üles töötama välja poliitikat, mis edendab kodanike aktiivset osalemist ja võimaldab neil digitehnoloogiale üleminekust kasu saada; kutsub komisjoni lisaks üles hindama jätkuvalt seda, kuidas digirevolutsioon kujundab Euroopa ühiskonda;

12.

palub komisjonil võidelda õigusliku killustatusega, suurendades uute eeskirjade koostamisel märkimisväärselt oma eri peadirektoraatide vahelist kooskõlastamist ning ergutades jõuliselt liikmesriike tagama eeskirjade sidusat rakendamist;

13.

rõhutab vajadust järgida kõigi digitaalse ühtse turu strateegia raames tehtud algatuste puhul põhiõigusi ja eriti andmekaitsealaseid õigusakte ning tunnistab samal ajal strateegia lisaväärtust ELi majanduse jaoks; tuletab meelde isikuandmete kaitse üldmääruse ja andmekaitsedirektiivi kiire vastuvõtmise tähtsust nii andmesubjektide kui ka ettevõtjate huvides; nõuab eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi läbivaatamist, et tagada andmekaitsepaketi jõustumise ajaks direktiivi sätete kooskõla andmekaitsepaketiga;

14.

peab kiiduväärseks komisjoni lubadust võtta vastu mõjus ettepanek veebilepingute kohta, mis hõlmavad veebis ostetavat digitaalset sisu, ning parandada tarbijate õiguskaitset selles valdkonnas; usub, et niisugune parandamine peab olema sihipärane ning et erinevusi ühelt poolt sisu ja teiselt poolt materiaalsete kaupade vahel tuleks hoolikalt analüüsida; juhib tähelepanu asjaolule, et kui füüsilisel andmekandjal oleva sisu ostmisel kaitsevad tarbijaid tarbijakaitse õigusaktid, siis digitaalse sisu ostmisel veebis on tarbija õigused suurel määral reguleerimata ja ebaselged, eriti seoses õiguslike tagatiste, defektse sisu ja digitaalset sisu puudutavate konkreetsete ebaõiglaste tingimustega; rõhutab, et kogu digitaalse sisu praegune liigitamine teenusteks võib tekitada probleeme, kuna see ei pruugi vastata tarbijate ootustele, sest voogvideo teenuse tellimusi ei eristata allalaaditava sisu ostudest; nõustub, et tarbijatele peaks kehtima samaväärne ja tulevikukindel kaitse olenemata sellest, kas nad ostavad digitaalset sisu veebis või mujal;

15.

on veendunud, et digitaalse sisu ja materiaalsete kaupade veebimüüki ettevõtjalt tarbijale reguleeriva õigusraamistiku edasine ühtlustamine nii piiriüleste kui ka omamaiste tehingute puhul, säilitades samal ajal nii veebis kui ka mujal kehtivate eeskirjade sidususe, vältides võidujooksu vähima reguleerimise suunas, kaotades õiguslikud lüngad ja tuginedes olemasolevatele tarbijakaitse alastele õigusaktidele, on praktiline ja proportsionaalne lähenemisviis; rõhutab, et seda tuleks teha tehnoloogiliselt neutraalsel viisil ja see ei tohi tekitada ettevõtjatele põhjendamatuid kulusid;

16.

on seisukohal, et komisjoni ettepanekutes piiriüleste lepingute normide kohta nii tarbijate kui ka ettevõtjate jaoks tuleks vältida veebis ja väljaspool seda tehtavatele ostudele kohaldatavate õigusnormide järjest suurema lahknevuse ohtu, ning on veendunud, et veebis ja väljaspool seda toimuvat müüki tuleks käsitleda sidusalt ja kohelda võrdväärsena, lähtudes praegusest tarbijakaitse kõrgest tasemest, kuna tarbijad võivad tajuda erinevaid õigusnorme oma õiguste eitamisena; toonitab, et mis tahes uue ettepaneku korral tuleks järgida Rooma I määruse artiklit 6, ning juhib tähelepanu sellele, et komisjon kavandab 2016. aastal käivitada õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) kogu tarbijaõigustiku suhtes; kutsub komisjoni sellega seoses üles kaaluma, kas komisjoni kavandatud ettepanekut materiaalsete kaupade kohta ei peaks esitama REFITiga samal ajal;

17.

on veendunud, et digitaalset sisu käsitlevate lepingutingimuste tehnoloogilise neutraalsuse ja tulevikukindluse huvides peavad need rajanema põhimõtetel; rõhutab lisaks, et seoses komisjoni ettepanekuga selles valdkonnas on oluline vältida ebakõla ja kattuvust olemasolevate õigusaktidega ning pikemas perspektiivis veebi- ja veebiväliste lepingute ning eri turustuskanalite vahelise põhjendamatu õigusliku lõhe loomise ohtu, pidades silmas ka tarbijaõigustiku REFITit;

18.

palub koostada aktiivse tarbija strateegia, et hinnata eeskätt seda, kas veebikeskkonnas on teenusepakkuja vahetamine tarbija jaoks lihtsam ja kas on vaja midagi ette võtta, et teenusepakkuja vahetamist lihtsamaks muuta ja suurendada seeläbi konkurentsi veebiturgudel; juhib tähelepanu ka vajadusele tagada kogu väärtusahelas kättesaadavad e-kaubanduse teenused, sealhulgas kättesaadav teave, kättesaadavad maksemehhanismid ja klienditeenindus;

19.

palub komisjonil koos sidusrühmadega hinnata veebimüügis sektoripõhiste ELi usaldusmärkide kasutuselevõtmise teostatavust, kasulikkust ning sellega loodavaid võimalusi ja nõrkusi, tuginedes liikmesriikides juba kasutusel olevate usaldusmärgi süsteemide parimatele tavadele, et tekitada tarbijate usaldus ja kvaliteet, eriti seoses piiriülese veebimüügiga, ning teha lõpp segadust tekitada võivale olemasolevate usaldusmärkide suurele arvule, hinnates sellega paralleelselt muid võimalusi, nagu eneseregulatsioon või sidusrühmade moodustamine klienditeeninduse ühiste põhimõtete kindlaksmääramiseks;