17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/1

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/2

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/2

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/3

1.

Kas direktiivi 2003/88/EÜ (1) artikli 1 lõiget 3 koostoimes direktiivi 89/391/EMÜ (2) artikliga 2 tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi kohaldamisalast jääb välja niisugune tegevus nagu asendusvanema tegevus, millega tegelevad apellandid?

2.

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, tuleb direktiivi 2003/88/EÜ artiklit 17 tõlgendada nii, et niisuguse tegevuse suhtes nagu asendusvanema tegevus, millega tegelevad apellandid, võib teha selle [artikli 17] lõike 1, lõike 3 punktide b ja c või lõike 4 punkti b alusel erandi selle direktiivi artiklist 5?

3.

Kas juhul, kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, tuleb direktiivi 2003/88/EÜ artikli 17 lõiget 1 või asjakohasel juhul artikli 17 lõikeid 3 ja 4 tõlgendada nii, et selline erand peab olema nähtud ette sõnaselgelt, kuid võib olla sätestatud ka kaudselt, st vastu võetud eriaktiga, millega on teatava kutsetegevuse puhul kehtestatud muud tööaja korraldamist reguleerivad normid; missugused on juhul, kui niisugune erand ei pruugi olla sõnaselgelt ette nähtud, miinimumtingimused selleks, et võiks asuda seisukohale, et siseriiklike õigusnormidega on kehtestatud erand, ning kas sellise erandi võib ette näha nii, nagu tuleneb seadusest nr 272/2004?

4.

Kas juhul, kui vastus esimesele, teisele või kolmandale küsimusele on eitav, tuleb direktiivi 2003/88/EÜ artikli 2 punkti 1 tõlgendada nii, et ajavahemik, mil asendusvanem viibib koos alaealisega, kelle asendusvanem ta on, kas oma kodus või muus viimase valitud kohas, kujutab endast tööaega, kuigi ta ei täida ühtegi individuaalsest töölepingust tulenevat ülesannet?

5.

Kas juhul, kui vastus esimesele, teisele või kolmandale küsimusele on eitav, tuleb direktiivi 2003/88/EÜ artiklit 5 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu seaduse nr 272/2004 artikkel 122 ning kas vastuse korral, et direktiivi artikli 17 lõike 3 punktid b ja c on kohaldatavad või artikli 4 punkt b on kohaldatav, tuleb seda artiklit tõlgendada nii, et niisugused siseriiklikud õigusnormid on sellega vastuolus?

6.

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav ning vastus neljandale küsimusele on jaatav, võib direktiivi 2003/88/EÜ artikli 7 lõiget 2 tõlgendada nii, et sellega ei ole siiski vastuolus niisuguse hüvitise maksmine, mis vastab hüvitisele, mida töötaja oleks saanud põhipuhkuse ajal, sest asendusvanema töö laad ei võimalda tal seda puhkust kasutada, või kuigi puhkus anti vormiliselt, jätkab töötaja praktikas sama tööd, kui kõnesoleval ajavahemikul ei ole tal lubatud lahkuda alaealisest, kelle asendusvanem ta on? Kas jaatava vastuse korral on selleks, et saada õigus hüvitisele, vaja, et töötaja palus luba alaealisest lahkuda ja tööandja ei andnud seda luba?

7.

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, vastus neljandale küsimusele jaatav ja vastus kuuendale küsimusele eitav, on direktiivi artikli 7 lõikega 1 vastuolus niisugune siseriiklik õigusnorm nagu seaduse nr 272/2004 artikli 122 lõike 3 punkt d, sest selle seadusega on tööandjale jäetud võimalus otsustada oma kaalutlusõigust kasutades, kas lubada asendusvanemal alaealisest puhkuse ajal lahkuda, ning kas jaatava vastuse korral kujutab asjaolu, et töötaja ei saa selle õigusnormi kohaldamise tulemusena puhkust kasutada, endast liidu õiguse rikkumist, mille puhul on täidetud tingimused selleks, et töötajal tekiks õigus hüvitisele? Kas jaatava vastuse korral peab seda hüvitist maksma riik direktiivi artikli 7 rikkumise tõttu või ametiasutus, kes on tööandja ja kes ei taganud puhkuse ajaks võimalust alaealisest lahkuda? Kas niisuguses olukorras on selleks, et saada õigus hüvitisele, vaja, et töötaja palus luba alaealisest lahkuda ja tööandja ei andnud seda luba?

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/4

1.

Kas direktiivi 2008/95/EÜ (1) artikliga 14 on kooskõlas olukord, et juhul kui varasemast siseriiklikust kaubamärgist on loobutud või sellel on lastud aeguda ning selle vanemust nõutakse ELi kaubamärgile, siis võib varasema kaubamärgi kehtetuse või tühisuse tuvastada tagantjärele ainult juhul, kui kaubamärgi kehtetuse või tühisuse tingimused ei esinenud mitte ainult kaubamärgist loobumise või registrist kustutamise ajal, vaid ka ajal, mil see tuvastati kohtuotsusega?

2.

Kui esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt:

Kas vanemuse nõudmine määruse (EÜ) nr 207/2009 (2) artikli 34 lõike 2 alusel avaldab sellist toimet, et siseriikliku kaubamärgiga seonduvad õigused lõpevad ja seda kaubamärki ei saa enam kasutada viisil, mis on nõutav õiguste säilitamiseks, või jäävad siseriikliku kaubamärgiga seonduvad õigused ELi kaubamärgi registreerimise alusel endiselt kehtima, olgugi et see varasem kaubamärk ei ole enam siseriiklikus kaubamärgiregistris registreeritud, mistõttu seda kaubamärki saab ka edaspidi kasutada ja seda peab kasutama viisil, mis on nõutav õiguste säilitamiseks?

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/5

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/5

—

tuvastada, et Ungaris kehtestatud ja kohaldatava 2011. aasta CC seaduse ja seda rakendava valitsuse määrusega 356/2012. (XII. 13.) reguleeritud riiklik mobiilimaksete süsteem, mis tekitab monopoolse seisundi Nemzeti Mobilfizetési Zrt. kasuks antud eesõiguste tõttu ning takistab sisenemist mobiilimaksete hulgimüügi turule, mis oli varem konkurentsile avatud, ning mis kehtestati ebavajalikult ja ebaproportsionaalselt, on vastuolus

—

mõista kohtukulud välja Ungarilt.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/6

1.

Kas direktiivi 93/13/EMÜ (1) ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artiklitega 6 ja 7 on vastuolus kohtupraktika (Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsusus), mille kohaselt vaatamata sellele, et lepingu ennetähtaegselt lõpetamise tingimus on ebaõiglane, ja vaatamata sellele, et see on täitmisavalduse aluseks olev tingimus, ei tohi hüpoteegi realiseerimist lõpetada, sest selle jätkamine on tarbijale soodsam, kuna tsiviilseadustiku artiklil 1124 põhinevas tuvastusmenetluses tehtud kohtuotsuse võimaliku täitmise korral ei saaks tarbija kasutada hüpoteegi realiseerimisele omaseid menetluslikke eelisõigusi, kuid nimetatud kohtupraktikas ei võeta arvesse, et TS-i (kõrgeim kohus) enda järjepideva ja väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole see tsiviilseadustiku artikkel 1124 (mis on ette nähtud vastastikuseid kohustusi loovate lepingute jaoks) laenulepingu suhtes kohaldatav, kuna see on ühepoolne asjaõigusleping, mis ei jõustu enne, kui raha on üle antud, ja mis seetõttu paneb kohustusi ainult laenusaajale ja mitte laenuandjale (võlausaldaja), mistõttu TS-i (kõrgeim kohus) selle kohtupraktika kohaselt võidakse tuvastusmenetluses tarbija suhtes teha kohtuotsus, millega jäetakse lepingu lõpetamise ja kahju hüvitamise nõue rahuldamata, ning ei saaks enam väita, et hüpoteegi realiseerimise jätkamine on talle soodsam?

2.

Kui nõustuda, et tsiviilseadustiku artikkel 1124 on kohaldatav laenulepingutele või kõikidel krediidilepingute juhtudel, siis kas direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artiklitega 6 ja 7 on vastuolus niisugune kohtupraktika nagu viidatud kohtupraktika, milles selle hindamisel, kas tarbijale on soodsam hüpoteegi realiseerimise jätkamine või kahjulikum tsiviilseadustiku artikli 1124 põhjal toimuv tuvastusmenetlus, ei võeta arvesse, et selles menetluses võidakse jätta lepingu lõpetamise ja kahju hüvitamise nõue rahuldamata, kui kohus kohaldab sama tsiviilseadustiku artikli 1124 sätet, mis näeb ette, et „[k]ohus määrab kokkuleppe lõpetamise, mida talt nõutakse, kui ei ole mõjuvaid põhjuseid, mis lubaksid tal määrata täitmiseks tähtaja“, arvestades et just nimelt pikaajaliste (20 või 30 aastat) hüpoteegitagatisega kodulaenu ja krediidi kontekstis on suhteliselt tõenäoline, et kohtud kohaldavad seda nõude rahuldamata jätmise alust, eriti kui tegelik maksekohustuse rikkumine ei ole olnud väga raske?

3.

Kui nõustuda, et tarbijale on soodsam hüpoteegi realiseerimise jätkamine ühes lepingu ennetähtaegse lõpetamise tagajärgedega, siis kas direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artiklitega 6 ja 7 on vastuolus niisugune kohtupraktika nagu viidatud kohtupraktika, mille kohaselt kohaldatakse lünga täitmiseks õigusnormi (LECi artikli 693 lõiget 2), vaatamata sellele, et leping saab kehtida ka ilma lepingu ennetähtaegse lõpetamise tingimuseta, ja millega omistatakse kõnealusele LECi artikli 693 lõikele 2 õigusmõju vaatamata sellele, et ei ole täidetud põhieeldus: leping peab sisaldama lepingu ennetähtaegselt lõpetamise kehtivat ja toimivat kokkulepet, mis just nimelt tunnistatigi ebaõiglaseks, tühiseks ja kehtetuks?

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/7

1.

Kas direktiivi 1999/5/EÜ (1) tuleb tõlgendada nii, et kui tootja kasutab III lisa teises lõigus ette nähtud menetlust ning on olemas ühtlustatud standardid, milles on kindlaks määratud kõik olulised raadiokatsed, peab see tootja pöörduma pädeva asutuse poole ning lisama seega CE-märgisele (mis kinnitab vastavust selles direktiivis käsitletavatele olulistele nõuetele) selle asutuse tunnuskoodi?

2.

Kui esimesele küsimusele antakse jaatav vastus, tootja on juba kasutanud III lisa teises lõigus ette nähtud menetlust, kusjuures on olemas ühtlustatud standardid, milles on kindlaks määratud kõik olulised raadiokatsed, ning see tootja on sellegipoolest vabatahtlikult pöördunud pädeva asutuse poole, paludes tal eelnimetatud katsete nimekirja kinnitada, siis kas see tootja peab lisama CE-märgisele, mis kinnitab vastavust direktiivis 1999/5/EÜ käsitletavatele olulistele nõuetele, selle asutuse tunnuskoodi?

3.

Kui teisele küsimusele antakse jaatav vastus, tootja on juba kasutanud III lisa teises lõigus ette nähtud menetlust, kusjuures on olemas ühtlustatud standardid, milles on kindlaks määratud kõik olulised raadiokatsed, ning see tootja on seejärel sellegipoolest vabatahtlikult pöördunud pädeva asutuse poole, paludes tal eelnimetatud katsete nimekirja kinnitada ning on vabatahtlikult lisanud tootele pädeva asutuse tunnuskoodi, siis kas tootja peab märkima selle asutuse tunnuskoodi ka tootele ja selle pakendile?

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/8

1.

Kas tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa töölt puudumist haigestumise tõttu peetakse vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

2.

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, peetakse tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa spontaanset töölt puudumist tööõiguse ja kollektiivlepingute sätete alusel seadustamata töökatkestuse tõttu („etteteatamata streik“) vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

3.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, pidi erakorraline asjaolu esinema tühistatud lennu enda puhul või on lendu teostaval lennuettevõtjal õigus koostada majanduslikel kaalutlustel uus lennuplaan?

4.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, on oluline erakorralise asjaolu välditavus või erakorralise asjaolu esinemise mõju?

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/9

1.

Kas tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa töölt puudumist haigestumise tõttu peetakse vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

2.

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, peetakse tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa spontaanset töölt puudumist tööõiguse ja kollektiivlepingute sätete alusel seadustamata töökatkestuse tõttu („etteteatamata streik“) vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

3.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, pidi erakorraline asjaolu esinema tühistatud lennu enda puhul või on lendu teostaval lennuettevõtjal õigus koostada majanduslikel kaalutlustel uus lennuplaan?

4.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, on oluline erakorralise asjaolu välditavus või erakorralise asjaolu esinemise mõju?

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/10

1.

Kas tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa töölt puudumist haigestumise tõttu peetakse vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

2.

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, peetakse tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa spontaanset töölt puudumist tööõiguse ja kollektiivlepingute sätete alusel seadustamata töökatkestuse tõttu („etteteatamata streik“) vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

3.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, pidi erakorraline asjaolu esinema tühistatud lennu enda puhul või on lendu teostaval lennuettevõtjal õigus koostada majanduslikel kaalutlustel uus lennuplaan?

4.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, on oluline erakorralise asjaolu välditavus või erakorralise asjaolu esinemise mõju?

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/10

1.

Kas tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa töölt puudumist haigestumise tõttu peetakse vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

2.

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, peetakse tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa spontaanset töölt puudumist tööõiguse ja kollektiivlepingute sätete alusel seadustamata töökatkestuse tõttu („etteteatamata streik“) vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

3.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, pidi erakorraline asjaolu esinema tühistatud lennu enda puhul või on lendu teostaval lennuettevõtjal õigus koostada majanduslikel kaalutlustel uus lennuplaan?

4.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, on oluline erakorralise asjaolu välditavus või erakorralise asjaolu esinemise mõju?

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/11

1.

Kas tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa töölt puudumist haigestumise tõttu peetakse vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

2.

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, peetakse tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa spontaanset töölt puudumist tööõiguse ja kollektiivlepingute sätete alusel seadustamata töökatkestuse tõttu („etteteatamata streik“) vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

3.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, pidi erakorraline asjaolu esinema tühistatud lennu enda puhul või on lendu teostaval lennuettevõtjal õigus koostada majanduslikel kaalutlustel uus lennuplaan?

4.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, on oluline erakorralise asjaolu välditavus või erakorralise asjaolu esinemise mõju?

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/12

1.

Kas tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa töölt puudumist haigestumise tõttu peetakse vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

2.

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, peetakse tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa spontaanset töölt puudumist tööõiguse ja kollektiivlepingute sätete alusel seadustamata töökatkestuse tõttu („etteteatamata streik“) vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

3.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, pidi erakorraline asjaolu esinema tühistatud lennu enda puhul või on lendu teostaval lennuettevõtjal õigus koostada majanduslikel kaalutlustel uus lennuplaan?

4.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, on oluline erakorralise asjaolu välditavus või erakorralise asjaolu esinemise mõju?

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/12

—

tühistada tervikuna Üldkohtu 28. veebruari 2017. aasta määrus, millega Üldkohus jättis hagi läbi vaatamata põhjusel, et tal puudub pädevus selle lahendamiseks;

—

teha käesoleva apellatsioonkaebuse esemeks olevas kohtuasjas lõplik otsus; tuvastada, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et tal puudub pädevus kohtuasja lahendamiseks ning mõista kohtuasja T-192/16 kostjalt välja kohtukulud, mida apellant on kandnud Üldkohtus toimunud menetluses ja Euroopa Kohtus käesolevas apellatsioonimenetluses;

—

saata käesolevas menetluses tõstatatud küsimused tagasi Üldkohtule koos suunisega, mille kohaselt Üldkohtul tuleb tunnistada, et tal on nende lahendamiseks pädevus olemas.

1.

Puudus põhjendus.

2.

Nõuetekohaselt jäeti käsitlemata küsimus, kas vaidlustatud leping oli tegelikkuses kostja otsus.

3.

Asjassepuutuvad faktilised asjaolud jäeti tähelepanuta.

4.

Esitatud tõendid jäeti läbi vaatamata.

5.

Sisulised küsimused jäeti täies mahus läbi vaatamata ja hindamata.

6.

Asjakohane täiendav info jäeti kogumata.

7.

Otsus langetati, omamata piisavalt teavet.

8.

Tähelepanuta jäeti Euroopa Kohtu lahendist C-294/83 tulenevad põhimõtted.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/13

—

tühistada tervikuna Üldkohtu 28. veebruari 2017. aasta määrus, millega Üldkohus jättis hagi läbi vaatamata põhjusel, et tal puudub pädevus selle lahendamiseks;

—

teha käesoleva apellatsioonkaebuse esemeks olevas kohtuasjas lõplik otsus; tuvastada, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et tal puudub pädevus kohtuasja lahendamiseks ning mõista kohtuasja T-193/16 kostjalt välja kohtukulud, mida apellant on kandnud Üldkohtus toimunud menetluses ja Euroopa Kohtus käesolevas apellatsioonimenetluses;

—

saata käesolevas menetluses tõstatatud küsimused tagasi Üldkohtule koos suunisega, mille kohaselt Üldkohtul tuleb tunnistada, et tal on nende lahendamiseks pädevus olemas.

1.

Puudus põhjendus.

2.

Nõuetekohaselt jäeti käsitlemata küsimus, kas vaidlustatud leping oli tegelikkuses kostja otsus.

3.

Asjassepuutuvad faktilised asjaolud jäeti tähelepanuta.

4.

Esitatud tõendid jäeti läbi vaatamata.

5.

Sisulised küsimused jäeti täies mahus läbi vaatamata ja hindamata.

6.

Asjakohane täiendav info jäeti kogumata.

7.

Otsus langetati, omamata piisavalt teavet.

8.

Tähelepanuta jäeti Euroopa Kohtu lahendist C-294/83 tulenevad põhimõtted.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/14

—

tühistada tervikuna Üldkohtu 28. veebruari 2017. aasta määrus, millega Üldkohus jättis hagi läbi vaatamata põhjusel, et tal puudub pädevus selle lahendamiseks;

—

teha käesoleva apellatsioonkaebuse esemeks olevas kohtuasjas lõplik otsus; tuvastada, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et tal puudub pädevus kohtuasja lahendamiseks ning mõista kohtuasja T-257/16 kostjalt välja kohtukulud, mida apellant on kandnud Üldkohtus toimunud menetluses ja Euroopa Kohtus käesolevas apellatsioonimenetluses;

—

saata käesolevas menetluses tõstatatud küsimused tagasi Üldkohtule koos suunisega, mille kohaselt Üldkohtul tuleb tunnistada, et tal on nende lahendamiseks pädevus olemas.

1.

Puudus põhjendus.

2.

Nõuetekohaselt jäeti käsitlemata küsimus, kas vaidlustatud leping oli tegelikkuses kostja otsus.

3.

Asjassepuutuvad faktilised asjaolud jäeti tähelepanuta.

4.

Esitatud tõendid jäeti läbi vaatamata.

5.

Sisulised küsimused jäeti täies mahus läbi vaatamata ja hindamata.

6.

Asjakohane täiendav info jäeti kogumata.

7.

Otsus langetati, omamata piisavalt teavet.

8.

Tähelepanuta jäeti Euroopa Kohtu lahendist C-294/83 tulenevad põhimõtted.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/15

1.

Kas tähtajalise ja tähtajatu töölepingu alusel töötajate võrdväärsuse põhimõtte tähenduses tuleb töölepingu lõppemist „objektiivsetel asjaoludel“ töötajate üldseaduse artikli 49 lõike 1 punkti c mõttes ja töölepingu lõppemist tulenevalt „objektiivsetest põhjustest“ töötajate üldseaduse artikli 52 tähenduses lugeda „sarnasteks olukordadeks“, ja kas seega kujutab neil kahel juhtumil toimuv erinev hüvitise maksmine endast tähtajalise ja tähtajatu töölepingu alusel töötajate ebavõrdset kohtlemist, mis on nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiiviga 1999/70/EÜ (1), milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, keelatud?

2.

Kui see on nii, siis kas tuleb asuda seisukohale, et sotsiaalpoliitika eesmärgid, millega õigustati osalise ajaga pensionile jääja asendamise lepingu mudeli loomist, õigustavad samuti, kooskõlas eespool viidatud raamkokkuleppe klausli 4 lõikega 1, erinevat kohtlemist, mis seisneb väiksema hüvitise maksmises niisuguse töösuhte lõppemise korral, mille puhul tööandjal on vabadus valida tähtajaline asendajaleping?

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/15

—

tühistada Üldkohtu 17. veebruari 2017. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-14/14 ja T-87/14;

—

rahuldada Üldkohtule apellantide esitatud nõuded, eelkõige:

—

mõista apellatsioonimenetlusega ja Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud välja vastustajalt.

1.

Esimene väide, et Üldkohus tõdes ekslikult, et 2013. aasta oktoobri meetmetel oli kehtiv õiguslik alus.

2.

Teine väide, et Üldkohus tõdes ekslikult, et 2013. aasta oktoobri meetmetega ei rikutud res judicata, õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja ne bis in idem’i põhimõtet ega õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

3.

Kolmas väide, et Üldkohus tõdes ekslikult, et vastustaja ei kuritarvitanud 2013. aasta oktoobri meetmete kehtestamisega oma pädevust.

4.

Neljas väide, et Üldkohus tõdes ekslikult, et vastustaja ei rikkunud apellantide kaitseõigusi.

5.

Viies väide, et Üldkohus tõdes ekslikult, et 2013. aasta oktoobri meetmed ei riivanud apellantide põhiõigusi põhjendamatult ega ebaproportsionaalselt.

1.

Esimene väide, et Üldkohus jättis ekslikult tuvastamata, et vastustaja tegi hulga ilmseid hindamisvigu, leides, et loetellu kandmise kriteerium 2013. aasta novembri meetmetes oli iga apellandi puhul täidetud.

2.

Teine väide, et Üldkohus tõdes ekslikult, et vastustaja ei rikkunud apellantide kaitseõigusi, kui ta kandis nad uuesti 2013. aasta novembri meetmete loetellu.

3.

Kolmas väide, et Üldkohus tõdes ekslikult, et apellantide uuesti 2013. aasta novembri meetmete loetellu kandmisega ei rikutud res judicata, õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja ne bis in idem’i põhimõtet ega õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

4.

Neljas väide, et Üldkohus tõdes ekslikult, et 2013. aasta novembri meetmed ei riivanud apellantide põhiõigusi põhjendamatult ega ebaproportsionaalselt.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/17

1.

Kas tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa töölt puudumist haigestumise tõttu peetakse vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

2.

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, peetakse tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa spontaanset töölt puudumist tööõiguse ja kollektiivlepingute sätete alusel seadustamata töökatkestuse tõttu („etteteatamata streik“) vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

3.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, pidi erakorraline asjaolu esinema tühistatud lennu enda puhul või on lendu teostaval lennuettevõtjal õigus koostada majanduslikel kaalutlustel uus lennuplaan?

4.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, on oluline erakorralise asjaolu välditavus või erakorralise asjaolu esinemise mõju?

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/18

1.

Kas tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa töölt puudumist haigestumise tõttu peetakse vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

2.

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, peetakse tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa spontaanset töölt puudumist tööõiguse ja kollektiivlepingute sätete alusel seadustamata töökatkestuse tõttu („etteteatamata streik“) vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

3.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, pidi erakorraline asjaolu esinema tühistatud lennu enda puhul või on lendu teostaval lennuettevõtjal õigus koostada majanduslikel kaalutlustel uus lennuplaan?

4.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, on oluline erakorralise asjaolu välditavus või erakorralise asjaolu esinemise mõju?

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/18

1.

Kas direktiivi 2009/72/EÜ (1) artikli 36 punktis f sätestatud eesmärki „tagada, et võrguettevõtjatele ja võrgu kasutajatele pakutakse nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis asjakohaseid stiimuleid süsteemi jõudluse tõhustamiseks ja turgude integreerimise soodustamiseks“, mis on kehtestatud reguleerivale asutusele, kes täidab direktiivis 2009/72 kindlaks määratud reguleerimisülesandeid, tuleb mõista ja tõlgendada nii, et see keelab jätta stiimulid pakkumata (jätta pakkumata hüvitis üldhuviteenuste eest) või et see keelab nende piiramise?

2.

Arvestades asjaolu, et direktiivi 2009/72 artikli 3 lõikes 2 on sätestatud, et üldhuviteenuste osutamise kohustused peavad olema selgelt määratletud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja kontrollitavad, ning direktiivi 2009/72 artikli 3 lõikes 6 on sätestatud, et rahaline hüvitis üldhuviteenuseid osutavatele isikutele tuleb määrata mittediskrimineerivalt ja läbipaistvalt, on vaja selgitust järgneva kohta:

3.

Kas direktiivi 2009/72 artikli 3 lõike 15 kohaselt, mis nõuab liikmesriikidelt komisjoni teavitamist iga kahe aasta järel kõigist universaalteenuse ja avalike teenuste osutamise kohustuste täitmisega seoses võetud meetmete muudatustest, on selline liikmesriik, kes on siseriiklikes õigusaktides kehtestanud alused, eeskirjad ja mehhanismid üldhuviteenuste osutajatele makstava hüvitise piiramiseks, kohustatud Euroopa Komisjoni sellistest uutest õigusaktidest teavitama?

4.

Kas olukord, kus liikmesriik kehtestab siseriiklikes õigusaktides alused, eeskirjad ja mehhanismid üldhuviteenuste osutajatele makstava hüvitise piiramiseks, on vastuolus direktiivi 2009/72 rakendamise eesmärkidega ning liidu õiguse üldpõhimõtetega (õiguskindlus, õiguspärane ootus, proportsionaalsus, läbipaistvus ja mittediskrimineerimine)?

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/19

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, (1) artikli 10 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see nõuab, et elamisõiguse tuvastamise otsus tuleb teha ja kätte toimetada kuue kuu jooksul, või et see lubab, et otsus küll tehakse selle tähtaja jooksul, aga toimetatakse kätte hiljem? Kui eespool nimetatud otsuse võib kätte toimetada hiljem, siis mis tähtaja jooksul seda tuleb teha?

2.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, artikli 10 lõiget 1 koostoimes sama direktiivi artikliga 5, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta (2) artikli 5 lõikega 4 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 7, 20, 21 ja 41 tuleb tõlgendada ja kohaldada nii, et selle alusel tehtav otsus tuleb ainult vastu võtta selles ette nähtud kuuekuulise tähtaja jooksul, ilma et mingit otsuse kättetoimetamise tähtaega oleks ette nähtud ega ilma et see mõjutaks vähemalgi määral elamisõigust juhul, kui otsus toimetatakse kätte pärast selle tähtaja lõppu?

3.

Kas arvestades kohustust tagada liidu kodaniku pereliikme elamisõiguse tõhusus, on tõhususe põhimõttega vastuolus, et liikmesriigi ametiasutus saab pärast eespool nimetatud õigust käsitleva otsuse tühistamist uuesti terve kuuekuulise tähtaja, mis tal oli Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, artikli 10 lõike 1 alusel? Kui vastus on jaatav, siis kui pikk tähtaeg jääb ametiasutusele veel pärast seda, kui tema otsus kõnealuse õiguse andmisest keeldumise kohta tühistatakse?

4.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, artiklitega 5, 10 ja 31 koostoimes inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklitega 8 ja 13, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 7, 24, 41 ja 47 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 21 on kooskõlas liikmesriigi kohtupraktika ja niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu 15. detsembri 1980. aasta seaduse välismaalaste riiki sisenemise, riigis viibimise ja sinna elama asumise ning riigist väljasaatmise kohta artikli 39/2 lõige 2, artiklid 40, 40 bis, 42 ja 43 ning 8. oktoobri 1981. aasta kuningliku dekreedi välismaalaste riiki sisenemise, riigis viibimise ja sinna elama asumise ning riigist väljasaatmise kohta artikli 52 lõige 4, millest tulenevalt on nende õigusnormide alusel elamisõiguse andmisest keelduva otsuse tühistanud kohtuotsusel, mille teeb Conseil du contentieux des étrangers (välismaalaste küsimustes pädev halduskohus), direktiivi 2004/38/EÜ artiklis 10, 15. detsembri 1980. aasta seaduse artiklis 42 ja 8. oktoobri 1981. aasta kuningliku dekreedi artikliga 52 ette nähtud kohustuslikku kuuekuulist tähtaega katkestav, mitte peatav mõju?

5.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, nõuab, et selle direktiivi artikli 10 lõikes 1 ette nähtud kuuekuulise tähtaja ületamisega peab kaasnema tagajärg, ning kui jah, siis milline tagajärg peab sellega kaasnema? Kas sama direktiiv 2004/38/EÜ nõuab või lubab, et selle tähtaja ületamise tagajärg oleks taotletud elamisloa automaatne andmine, ilma et oleks tuvastatud, et taotleja vastab tegelikult tema nõutava elamisõiguse saamise tingimustele?

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/21

—

tühistada kohtuotsus;

—

saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse ja

—

otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

1.

Kohtuotsuses on vääralt otsustatud, et komisjon oli kohustatud enne otsuse vastuvõtmist UPS-ile esitama oma hinnakontsentratsiooni analüüsi lõpliku versiooni.

2.

Isegi kui see, et komisjon jättis enne otsuse vastuvõtmist UPS-ile esitama oma hinnakontsentratsiooni analüüsi lõpliku versiooni, võis rikkuda viimase kaitseõigusi, kirjeldati kohtuotsuses vääralt hinnakontsentratsiooni analüüsi ilmselgsust ja järelikult õiguslikke kriteeriume, mida kohaldati otsuse tühistamise üle otsustamisel.

3.

Isegi kui UPSi kaitseõiguste rikkumine võis esineda, jäeti kohtuotsuses vääralt käsitlemata komisjoni argument, et UPSi väide oli tulemusetu ja et UPS mõistis hinnakontsentratsiooni analüüsi.

4.

Igal juhul ei saanud kohtuotsuses esitatud kaalutlustega otsuse tühistamist põhjendada.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/22

1.

Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) teise apellatsioonikoja 3. septembri 2015. aasta otsus (asi R 356/2015-2).

2.

Jätta EUIPO kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Alma-The Soul of Italian Wine LLLP kohtukulud.

3.

Jätta Miguel Torres, SA kohtukulud tema enda kanda.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/22

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Vincent Piessevaux’lt.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/23

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Piper Verlag GmbH-lt.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/23

1.

Jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata.

2.

Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/24

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Dominator International GmbH-lt.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/25

1.

Jätta hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata selles osas, milles see käsitleb EPSO 14. septembri 2009. aasta otsust seoses hageja lubamisega asjaomasele suulisele katsele.

2.

Jätta hagi ilmselge õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata selles osas, milles see käsitleb EPSO 23. juuli 2009. aasta otsust, millega jäeti muutmata viimasel kirjalikul katsel c saadud elimineeriv hinne 18/40 ja keelduti Cuallado Martorellit konkursi suulisele katsele lubamisest.

3.

Jätta Cuallado Martorelli ja Euroopa Komisjoni kohtukulud Üldkohtu apellatsioonimenetluses nende endi kanda.

4.

Mõista Avaliku Teenistuse Kohtus ja Üldkohtus toimunud kohtuasja uueks arutamiseks saatmise menetluse kohtukulud välja Cuallado Martorellilt.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/25

1.

Otsuse tegemise vajadus on ära langenud.

2.

Jätta BSH Electrodomesticos España, SA kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti kohtukulud.

3.

DKSH International Ltd. kannab oma kohtukulud ise.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/26

1.

Peatada sellise Euroopa Komisjoni 2. märtsi 2017. aasta otsuse kohaldamine, millega RW saadeti teenistuse huvides puhkusele ja pensionile alates 1. juunist 2017.

2.

Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/27

—

tühistada otsuse artikli 1 punkt a ja sellest tulevalt artikli 2 punkt a;

—

tühistada igal juhul otsuse artikli 2 punkt a.

—

vähendada märkimisväärselt hagejatele määratud trahvi, teostades lähtuvalt ELTL artiklist 261 ja määruse nr 1/2003 artiklist 31 oma täielikku läbivaatamispädevust.

—

tühistada ärakuulamise eest vastutava ametniku 2. oktoobri 2014. aasta, 4. märtsi 2015. aasta, 27. märtsi 2015. aasta, 29. juuli 2015. aasta ja 19. septembri 2016. aasta otsused ja sellest tulenevalt tühistada otsuse artikli 1 punkt a ja artikli 2 punkt a;

—

mõista kõik kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

1.

Esimene väide, et rikutud on õigust pöörduda kohtu poole ja võistlevuse põhimõtet.

2.

Teine väide, et rikutud on erapooletuse kohustust ning süütuse presumptsiooni.

3.

Kolmas väide, mille kohaselt ei ole vaidlustatud otsuses leidnud tõendamist hagejate osalus väidetavates manipulatsioonides.

4.

Neljas väide, et vaidlustatud otsuses on ekslikult kvalifitseeritud piiranguid nimetatud manipulatsioonide eseme alusel.

5.

Viies väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi, sest ta asus seisukohale, et erinevad manipulatsioonid kujutavad endast üht rikkumist.

6.

Kuues väide, mille kohaselt ei ole vaidlustatud otsuses õiguslikult piisavalt tõendatud, et hagejad teadsid tervikplaanist ja et neil oli soov selles osaleda.

7.

Seitsmes väide, mille kohaselt on vaidlustatud otsuses rikutud õigusnormi, sest hagejate väidetav rikkumine kvalifitseeriti jätkuva rikkumisena, kuigi seda võib parimal juhul pidada korduvaks.

8.

Kaheksas väide, et mille kohaselt on vaidlustatud otsuses rikutud õigusnormi, sest hagejatele omistati kauplejate tavad.

9.

Üheksas väide, et komisjon rikkus trahvi määrates võrdse kohtlemise põhimõtet, hea halduse põhimõtet, oma põhjendamiskohustust, kaitseõigusi ja proportsionaalsuse põhimõtet.

10.

Kümnes väide, mille kohaselt peab Üldkohus vähendada trahvisummat, mis on ebaproportsionaalne arvestades manipulatsioonide raskust ja kestust.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/28

—

tuvastada, et kostja on rikkunud oma lepingulisi ja lepinguväliseid kohustusi hageja ees;

—

tunnistada 2016. aasta sisekonkurss, mistõttu hageja lepingut ebaseaduslikult ei pikendatud, ebaseaduslikuks;

—

mõista hageja kasuks välja hüvitis kahju eest, mis talle tekitati tema lepingu ebaseadusliku pikendamata jätmise tõttu, 19 kuu „palga ja päevarahade kohanduste“ ning palgatõusu eest rubriigi „Rahvusvaheliste töötajate tasustamine“ ja „Hüvitiste hinnanguline tase“ all;

—

mõista hageja kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju eest, mis ta kandis seoses kostja ebaseaduslike tegude ja otsustega;

—

mõista kõik kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et on rikutud standardmenetluse (Standard Operating Procedure – SOP) artikleid 4 ja 6, mis käsitlevad juhtimise põhimõtete ning ülesannete ja kohustuste ümberhindamist ning milles on vastavalt välja toodud juhtimise põhimõtted, juhi ülesanded ja kohustused, ning töötajate valiku standardmenetluse artikleid 5 (põhimõtted) ja 7 (valikud), eelkõige artikli 7 punkti 1 alapunkte a ja b, artikli 7 punkti 2 alapunkte c, f ja k ning artikli 7 punkti 3 alapunkti c (lepingulist laadi rikkumised).

2.

Teine väide, et on rikutud töötajate valiku standardmenetluse artikli 7 punkti 2 alapunkti f ning artikli 7 punkti 3 alapunkti c, samuti kostja käitumisjuhiste artikli 3 lõiget 2, lepinguliste õigluse ja heausksuse põhimõtteid (lepingulised rikkumised) ning hageja õigust heale haldusele vastavalt EL-i harta artiklile 41 (lepinguvälised rikkumised).

3.

Kolmas väide, et on rikutud erapooletuse põhimõtet ja hageja õigust heale haldusele.

4.

Neljas väide, et on rikutud hageja õigust headele ja õiglastele töötingimustele (EL-i harta artikkel 31), 26. jaanuari 2011. aasta memorandumi otsust (sõiduoskuse hindamise kehtestamise ettepanek) ja nõudeid, mis on kehtestatud 2014. aasta panuse andmise üleskutses, ning hea halduse põhimõtet.

5.

Viies väide, et on rikutud õigust headele ja õiglastele töötingimustele (EL-i harta artikkel 31).

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/29

—

tunnistada, et Euroopa Komisjon ei ole tegutsenud kooskõlas nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1386/2007, milles sätestatakse Loode-Atlandi Kalastusorganisatsiooni reguleeritavas piirkonnas kohaldatavad kaitse- ja rakendusmeetmed (ELT 2007, L 318, lk 1), artikli 14 lõikega 1, paludes Portugalil esitada loetelu Portugali lipu all sõitvate laevade kohta, millel on lubatud kalastada NAFO reguleeritavas piirkonnas kalapüügihooajal 2017, mis välistab kalalaeva CALVÃO, jättes seega seda laeva hõlmava loetelu NAFO sekretariaadile edastamata;

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

—

Oma hagi põhjenduseks esitab hageja ühe ainsa väite, et komisjon rikkus nõukogu määruse (EÜ) nr 1386/2007 artikli 14 lõiget 1, kui ta jättis ebaseaduslikult edastamata loetelu, kuhu kuulus hageja kalalaev CALVÃO, et saada püügiluba NAFO reguleeritavas piirkonnas kalapüügihooajaks 2017.

—

Hageja väidab, et komisjon ei ole pädev osalema püügiloa saanud laevade loetelu koostamisel, mis on liikmesriikide ainupädevuses. Hageja palus komisjonil lõpetada sekkumine asjaomase loetelu koostamisse ja kutsus teda täitma oma kohustust edastada NAFO sekretariaadile loetelu, kuhu kuulub tema kalalaev CALVÃO.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/29

—

tunnistada siinses asjas ELTL artikli 277 alusel kohaldamatuks määruse nr 1/2003 artikkel 20;

—

tühistada ELTL artiklite 263 ja 277 alusel Euroopa Komisjoni 9. veebruari 2017. aasta otsus C(2017) 1056;

—

mõista kõik kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

1.

Esimene väide, et on õigusvastane komisjoni 9. veebruari 2017. aasta otsus, millega hagejat kohustatakse alluma kontrollile, mis toimub nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003 L 1, 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 20 lõigete 1 ja 4 alusel (edaspidi „vaidlustatud otsus“). Hageja sõnul on vaidlustatud otsus õigusvastane, kuna see põhineb Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (edaspidi „harta“) ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (edaspidi „EIÕK“) vastuolus olevatel sätetel. Sellega seoses väidab ta, et:

2.

Teine väide, et vaidlustatud otsust on puudulikult põhjendatud, kuna vaatamata määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 nõuetele ei ole seda piisavalt põhjendatud. Hageja leiab nimelt, et vaidlustatud otsuses ei selgitata kordagi, kuidas ta on võimaliku rikkumisega seotud, ega viidata ka täpsele perioodike, mille käigus konkurentsiõiguse rikkumisi kahtlustati. Nimetatud põhjendamiskohustuse rikkumine on seda kahjulikum, kuna vaidlustatud otsuses ei ole esitatud selle aluseks olevaid tõendeid.

3.

Kolmas väide, et vaidlustatud otsus on õigusvastane, kuna komisjon võttis selle vastu ilma, et tal oleks piisavalt tõsiseid tõendeid, et kahtlustada konkurentsiõiguse rikkumist ja seega põhjendada hageja asukohas läbi viidavat kontrolli.

4.

Neljas väide, et vaidlustatud otsus on õigusvastane, kuna see ei austa harta artiklis 7 ja EIÕK artiklis 8 sätestatud õigust asukoha puutumatusele, kuna selle otsusega määratud kontroll on ebaproportsionaalne ja puudub piisav tagatis kuritarvitamise ärahoidmiseks.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/30

—

võtta menetlust korraldav meede, et kohustada komisjoni täpsustama oletusi ning esitama tema valduses olevat teavet, et põhjendada otsuste AT.40466 – Tute 1 ja AT.40467 – Tute 2 objekti ja eesmärki;

—

tunnistada vastuvõetavaks määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 vastuvõetamatuse vastuväide, kuna see ei paku tõhusat õiguskaitset kontrolliotsuste täitmise tingimuste osas vastavalt CEDH artikli 6 lõigetele 1, 8 ja 13 ning harta artiklitele 7 ja 47;

—

tühistada 21. veebruari 2017. aasta otsused AT.40466 – Tute 1 ja AT.40467 – Tute 2, mille kohaselt peavad Les Mousquetaires S.A.S. ning kõik selle tütarettevõtjad alluma kontrollimisele vastavalt nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 20 lõikele 4;

—

teise võimalusena tühistada otsused AT.40466 – Tute 1 ja AT.40467 – Tute 2, mis on tehtud samas sõnastuses ITM Entreprises S.A.S. suhtes 9. veebruaril 2017 ja millest nende adressaate ei teavitatud;

—

tühistada komisjon otsus ära võtta ja paljundada sidevahendites ja mäluseadmetel olevaid andmeid, mis on seotud kasutajate eraeluga ning lükata tagasi hagejate taotlus saada asjaomased andmed tagasi;

—

mõista kõik kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

1.

Esimese väite kohaselt on rikutud põhiõigusi, õigust kodu puutumatusele ja tõhusale kohtulikule kaitsele, kuna kontrolliotsuste täitmise tingimuste osas puudus võimalus tõhusale kohtulikule kaitsele.

2.

Teise väite kohaselt on rikutud määruse nr 1/2003 artikli 20 lõiget 4 ning põhiõigusi, kuna kontrolliotsused ei olnud piisavalt põhjendatud ja seetõttu jäid hagejad ilma sellekohase põhitagatiseta. Eelkõige ei olnud otsustes piisavalt piiritletud kontrollimiste objekt ja eesmärk ega täpsustatud oletusi ja komisjoni kogutud andmeid.

3.

Kolmanda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikeid 3 ja 4 ning artiklit 21 ning põhiõigusi, kuna hagejad jäeti ilma muudest põhitagatistest. Muu hulgas ei ole kontrolliotsused ajaliselt piiratud, neid võib rakendada ette teatamata ja arvestamata hagejate õigust saada õigusabi, õigust vaikida ning õigust eraelu kaitsele ning need ei võimalda hagejatel tõhusalt esitada vastuväiteid, võttes arvesse korduvaid meeldetuletusi, et takistamise korral määratakse trahvid.

4.

Neljanda väite kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga ja rikutud proportsionaalsuse põhimõtet sel viisil, mida komisjon kasutas otsustamaks kontrollimiste vajalikkuse, kestuse ja ulatuse osas.

5.

Viienda väite kohaselt on rikutud põhiõigusi sellise otsuse vastuvõtmise tõttu, mis keelab tagamast kohast kaitset teatavatele isikuandmeid sisaldavatele dokumentidele, mille kohta hagejad olid taotlenud liidu õiguse kaitset.

6.

Kuuenda väite kohaselt taotletakse teise võimalusena 9. veebruari 2017. aasta kontrolliotsuste tühistamist samade väidete alusel.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/31

—

mõista kostjalt CSJU kasuks välja 101 370,94 eurot seoses partnerite toetuslepinguga nr 632462 „EASIER-Experimental Acoustic Subsonic wind tunnel Investigation of the advanced geared turbofan Regional aircraft integrating HLD innovative low-noise design“ ja 524,91 eurot viivisena, mis on arvutatud 3,5 % määraga ajavahemiku 7. veebruar 2017 kuni 1. aprill 2017 eest;

—

mõista kostjalt välja intress 9,72 eurot päevas alates 2. aprillist 2017 kuni võla täieliku tasumiseni; ja

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/32

—

mõista kostjalt CSJU kasuks välja 433 485,93 eurot seoses partnerite toetuslepinguga nr 325954 „ESICAPIA-Experimental Subsonic Investigation of a Complete Aircraft Propulsion system Installation and Architecture power plant optimization“ ja 2 244,63 eurot viivisena, mis on arvutatud 3,5 % määraga ajavahemiku 7. veebruar 2017 kuni 1. aprill 2017 eest;

—

mõista kostjalt välja intress 41,57 eurot päevas alates 2. aprillist 2017 kuni võla täieliku tasumiseni; ja

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/33

—

mõista kostjalt CSJU kasuks välja 625 793,42 seoses partnerite toetuslepinguga nr 620108 „LOSITA-LOw Subsonic Investigation of a large complete Turboprop Aircraft“ ja 3 240,41 eurot viivisena, mis on arvutatud 3,5 % määraga ajavahemiku 7. veebruar 2017 kuni 1. aprill 2017 eest;

—

mõista kostjalt välja intress 60,01 eurot päevas alates 2. aprillist 2017 kuni võla täieliku tasumiseni; ja

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/34

—

mõista kostjalt CSJU kasuks välja 189 128,26 eurot seoses partnerite toetuslepinguga nr 632462 „WITTINESS-WindTunnel Tests on an Innovative regional A/C for Noise assessment“ ja 979,32 eurot viivisena, mis on arvutatud 3,5 % määraga ajavahemiku 7. veebruar 2017 kuni 1. aprill 2017 eest;

—

mõista kostjalt välja intress 18,14 eurot päevas alates 2. aprillist 2017 kuni võla täieliku tasumiseni; ja

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/35

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Määruse nr 207/2009 artikli 4 rikkumine;

—

Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine;

—

Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumine;

—

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 20 rikkumine;

—

Harta artikli 21 lõike 1 rikkumine.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/35

—

tuvastada personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõike 2 kolmanda kõigu õigusvastasus;

—

tühistada individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti 13. juuli 2016. aasta otsus ning vajalikus ulatuses otsus, millega 3. veebruari 2017. aasta kaebus sõnaselgelt rahuldamata jäeti;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimese väite kohaselt on 13. juuli 2016. aasta otsus õigusvastane, kuna otsuse tegemisel on tuginetud personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõike 2 kolmandale lõigule, millega hageja hinnangul rikutakse kodakondsuse ja/või sünni alusel diskrimineerimise keeldu, võrdse kohtlemise põhimõtet, õigust haridusele, lapse huvide kaitset, proportsionaalsuse põhimõtet ja hartas sätestatud õigustest erandi tegemise legitiimsuse põhimõtet.

2.

Teise väite kohaselt on rikutud õigusnormi ja hea halduse põhimõtet osas, milles 13. juuli 2016. aasta otsuse aluseks on personalieeskirjade õigusvastane säte.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/36

—

tühistada Euroopa Parlamendi 2. märtsi 2017. aasta otsus võtta Marine Le Penilt ära puutumatus 2016/2295 (IMM);

—

mõista Euroopa Parlamendilt Marine Le Peni kantud mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 35 000 eurot;

—

mõista Euroopa Parlamendilt Marine Le Peni kantud hüvitatavate kulude katteks välja 5 000 eurot,

—

mõista kõik kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt.

1.

Esimene väide, et on rikutud Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 (edaspidi „protokoll“) artiklit 8. See väide jaguneb neljaks osaks.

2.

Teine väide, et on rikutud protokolli artiklit 9. See väide jaguneb kolmeks osaks.

3.

Kolmas väide, et on rikutud võrdse kohtlemise ja hea halduse põhimõtteid. See väide jaguneb kaheks osaks.

4.

Neljas väide, et on rikutud kaitseõigusi.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/37

—

tühistada nõukogu 3. märtsi 2017. aasta otsus (ÜVJP) 2017/381, millega muudetakse otsust 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2017, L 58, lk 34) osas, milles see puudutab hagejat;

—

tühistada nõukogu 3. märtsi 2017. aasta rakendusmäärus, millega rakendatakse määrust (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2017, L 58, lk 1) osas, milles see puudutab hagejat;

—

mõista hageja kohtukulud välja nõukogult

1.

Esimene väide, mille kohaselt puudus nõukogul vaidlustatud meetmete võtmiseks sobiv õiguslik alus.

2.

Teine väide, mille kohaselt kuritarvitas nõukogu oma võimu.

3.

Kolmas väide, et nõukogu ei esitanud põhjendusi.

4.

Neljas väide, mille kohaselt ei vasta hageja kriteeriumidele, mis olid kõnealusel ajal ette nähtud isiku nimekirja kandmiseks.

5.

Viies väide, et nõukogu tegi ilmselgeid hindamisvigu, kui ta hõlmas vaidlustatud meetmetega ka hageja. Kandes hageja uuesti nimekirja, tegi nõukogu ilmse vea, sest „esitatud põhjenduste“ ja nimekirja kandmiseks asjakohaste kriteeriumide vahel puudub ilmselgelt seos.

6.

Kuues väide, mille kohaselt rikuti hageja kaitseõigusi ja/või talle ei antud tõhusat õiguskaitset. Muu hulgas ei kuulanud nõukogu hagejat enne uuesti nimekirja kandmist piisavalt ära ja hagejale ei antud piisavalt ja õiglaselt võimalust vigu parandada või esitada teavet, mis on seotud tema isikuga.

7.

Seitsmes väide, et rikuti hageja õigust omandile tulenevalt EL põhiõiguste harta artikli 17 lõikest 1, kuna muu hulgas piiratakse piiravate meetmetega seda õigust ebaõiglaselt ja ebaproportsionaalselt.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/38

—

tühistada hagejat puudutavas osas nõukogu 3. märtsi 2017. aasta otsus (ÜVJP) 2017/381, millega muudetakse otsust 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2017, L 58, lk 34);

—

tühistada hagejat puudutavas osas nõukogu 3. märtsi 2017. aasta rakendusmäärus (EL) nr 2017/374, millega rakendatakse määrust (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2017, L 58, lk 1);

—

mõista hageja kohtukulud välja nõukogult.

1.

Esimene väide, et nõukogu võttis vaidlustatud aktid vastu nõuetekohase õigusliku aluseta.

2.

Teine väide, et nõukogu on kuritarvitanud oma võimu.

3.

Kolmas väide, et nõukogu ei esitanud põhjendusi.

4.

Neljas väide, et hageja ei vasta kriteeriumidele, mis olid asjaomasel ajal ette nähtud isiku loetellu kandmiseks.

5.

Viies väide, et nõukogu tegi ilmselgeid hindamisvigu, kui ta hõlmas vaidlustatud meetmetega ka hageja. Kandes hageja uuesti loetellu, tegi nõukogu ilmse vea, sest esitatud põhjenduste ja loetellu kandmiseks asjakohaste kriteeriumide vahel puudub ilmselgelt seos.

6.

Kuues väide, et rikuti hageja kaitseõigusi ja/või talle ei tagatud tõhusat õiguskaitset. Muu hulgas ei kuulanud nõukogu hagejat enne uuesti loetellu kandmist nõuetekohaselt ära ja hagejale ei antud piisavalt ja õiglaselt võimalust vigu parandada või esitada teavet, mis on seotud tema isikuga.

7.

Seitsmes väide, et rikutud on EL põhiõiguste harta artikli 17 lõikest 1 tulenevat hageja õigust omandile, sest muu hulgas ei ole piiravad meetmed põhjendatud ja kujutavad endast selle õiguse ebaproportsionaalset piiramist.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/39

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kulud, sealhulgas käesoleva kohtumenetluse ja EUIPO menetlusega seotud kulud, välja EUIPO-lt.

—

Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b ja artikli 8 lõike 5 rikkumine.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/40

—

tühistada nõukogu 3. märtsi 2017. aasta otsus (ÜVJP) 2017/381, millega muudetakse otsust 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT L 58, lk 34), ja nõukogu 3. märtsi 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/374, millega rakendatakse määrust (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT L 58, lk 1) osas, milles need õigusaktid jätavad hageja nende isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid;

—

mõista käesoleva menetlusega seonduvad kohtukulud välja nõukogult.

1.

Esimene väide, et õigusaktiga kehtestatud loetelu rikub proportsionaalsuse põhimõtet, kuna see võimaldab loetelusse kanda pelgalt sel alusel, et isiku suhtes viiakse läbi kriminaalmenetlust, ja et seetõttu põhinevad vaidlustatud õigusaktid ebaseaduslikul alusel.

2.

Teine väide, et nõukogu tegi ilmse hindamisvea, kuna tal ei olnud piisavalt kindlat faktilist alust, et hageja loetelusse kanda seetõttu, et Ukraina ametivõimud viivad tema suhtes läbi kriminaalmenetlust seoses avalike rahaliste vahendite ja varade väärkasutusega.

3.

Kolmas väide, et ei ole esitatud piisavalt põhjendusi, kuna nõukogu esitas vaidlustatud õigusaktides ebapiisava ja stereotüüpsed põhjendused, kopeerides pelgalt loetelu kehtestavas õigusaktis sisalduva teksti.

4.

Neljas väide, et õiguslik alus on väär, kuna nõukogu võetud meetmed ei kujuta endast hagejaga seoses välispoliitika meetmeid, vaid pigem rahvusvahelise koostöö meetmeid kriminaalasjades, mis võeti seega vastu vääral õiguslikul alusel.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/41

—

esimese võimalusena tühistada Euroopa Komisjoni 2. veebruari 2017. aasta otsus abikava SA.26763 – 2014/C (ex 2012/NN) kohta, mida Prantsusmaa kohaldab Région Île-de-France’i piirkonnas bussiveoettevõtjatele, osas, milles selle otsuse artiklis 1 leitakse, et piirkondliku abikava kohaldamine on „ebaseaduslik“, samas kui tegemist on olemasoleva abikavaga;

—

teise võimalusena tühistada Euroopa Komisjoni 2. veebruari 2017. aasta otsus abikava SA.26763 – 2014/C (ex 2012/NN) kohta, mida Prantsusmaa kohaldab Région Île-de-France’i piirkonnas bussiveoettevõtjatele, osas, milles selle otsuse artiklis 1 leitakse, et piirkondliku abikava kohaldamine oli ebaseaduslik 25. novembrist 1998 varasema aja osas;

—

mõista kõik kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

1.

Esimese võimalusena esitatud esimene väide, mille kohaselt ei kohaldatud kõnealust piirkondlikku abikava ebaseaduslikult, sest selle suhtes ei kehtinud eelneva teatamise kohustus. Tegemist on olemasoleva abikavaga ELTL artikli 108 lõike 1 ja nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9) (edaspidi „määrus nr 2015/1589“) VI peatüki tähenduses. Olemasolevate abikavade suhtes kohaldatavate eekirjade kohaselt ei ole nende kohaldamine ebaseaduslik, vaid komisjon võib vajadusel üksnes ette näha asjakohased meetmed, et abikava tulevikus muuta või lõpetada.

2.

Teine, teise võimalusena esitatud väide, et piirkondliku abikava puhul ei ole tegemist olemasoleva abiga. Hagejate väitel rikkus komisjon vaidlustatud otsuses õigusnormi, kui ta leidis, et kümneaastane aegumistähtaeg katkes 2004. aastal Syndicat autonome des transporteurs de voyageurs (reisijate autoveo-ettevõtjate autonoomne liit, edaspidi „SATV“) poolt kaebuse esitamisega liikmesriigi kohtule. Määruse nr 2015/1589 artiklis 17 on nimelt ette nähtud, et kümneaastane aegumistähtaeg katkeb ainult komisjonipoolse või komisjoni nõudmise peale liikmesriigipoolse tegevuse korral. Hagejad väidavad, et kaebuse esitamine SATV poolt liikmesriigi kohtule ei kujuta endast aegumistähtaega katkestavat tegevust selle sätte tähenduses.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/41

—

tühistada Euroopa Komisjoni 2. veebruari 2017. aasta otsus (SA.26763 – (2014/C) –) abikava kohta, mida kohta, mida Prantsusmaa kohaldab Région Île-de-France’i piirkonnas bussiveoettevõtjatele, osas, milles see otsus kvalifitseerib kõnealuse abikava riigiabiks;

—

mõista kõik kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, mis käsitleb komisjoni keeldumist kvalifitseerida mainitud piirkonna suhtes kohaldatav abikava olemasolevaks abiks.

2.

Teine väide, et vaidlustatud otsus on põhjendamata. See väide jaguneb kaheks osaks:

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/42

—

tühistada vaidlustatud otsus ja lükata vastulause tagasi;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/43

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

rikutud on määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b koostoimes artikli 7 lõikega 2;

—

rikutud on määruse nr 207/2009 artikli 63 lõiget 1 koostoimes artiklitega 58 ja 59, määruse nr 207/2009 artikli 63 lõiget 2, millega on rikutud kohtuliku ärakuulamise põhimõtet.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/43

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt;

—

juhul, kui apellatsioonikoja menetluse teine pool astub menetlusse, mõista kohtukulud välja temalt.

—

Määruse nr 207/2009 artikli 75 rikkumine;

—

määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumine;

—

määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine;

—

võrdse kohtlemise põhimõtte ja hea halduse põhimõtte rikkumine.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/44

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt;

—

juhul, kui apellatsioonikoja menetluse teine pool astub menetlusse, mõista kohtukulud välja temalt.

—

Määruse nr 207/2009 artikli 75 rikkumine;

—

määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumine;

—

määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine;

—

võrdse kohtlemise põhimõtte ja hea halduse põhimõtte rikkumine.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/45

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt;

—

juhul, kui apellatsioonikoja menetluse teine pool astub menetlusse, mõista kohtukulud välja temalt.

—

Määruse nr 207/2009 artikli 75 rikkumine;

—

määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumine;

—

määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine;

—

võrdse kohtlemise põhimõtte ja hea halduse põhimõtte rikkumine.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/45

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt;

—

juhul, kui apellatsioonikoja menetluse teine pool astub menetlusse, mõista kohtukulud välja temalt.

—

Määruse nr 207/2009 artikli 75 rikkumine;

—

määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumine;

—

määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine;

—

võrdse kohtlemise põhimõtte ja hea halduse põhimõtte rikkumine.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/46

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt;

—

juhul, kui apellatsioonikoja menetluse teine pool astub menetlusse, mõista kohtukulud välja temalt.

—

Määruse nr 207/2009 artikli 75 rikkumine;

—

määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumine;

—

määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine;

—

võrdse kohtlemise põhimõtte ja hea halduse põhimõtte rikkumine.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/47

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt;

—

juhul, kui apellatsioonikoja menetluse teine pool astub menetlusse, mõista kohtukulud välja temalt.

—

Määruse nr 207/2009 artikli 75 rikkumine;

—

määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumine;

—

määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine;

—

võrdse kohtlemise põhimõtte ja hea halduse põhimõtte rikkumine.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/47

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine;

—

Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 3 rikkumine.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/48

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt ja apellatsioonikoja menetluse teiselt poolelt, juhul kui menetlusse astub.

—

Rikutud on määruse nr 207/2009 artikli 52 lõiget 2 koostoimes artikli 7 lõike 1 punktiga b.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/49

—

tühistada EUIPO neljanda apellatsioonikoja 28. veebruari 2017. aasta otsus asjas R 1477/2016-4, mis käsitleb Lion’s Head Global Partners LLP ja Lion Capital LLP vahelist vastulausemenetlust ja jätta vastulause rahuldamata;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Määruse nr 207/artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/49

—

esimese võimalusena tühistada teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 19. augusti 2016. aasta otsus mitte määrata 2013. aasta palgaastmete muutmise raames hageja uueks palgaastmeks AD 13;

—

teise võimalusena mõista komisjonilt hageja kasuks välja kogu varaline ja mittevaraline kahju;

—

igal juhul mõista kohtukulud välja komisjonilt.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/50

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/50

—

tuvastada, et on rikutud ja vääralt kohaldatud kaubamärgimääruse artikli 43 lõiget 1;

—

tunnistada lubatavaks piirang, mille kohaldamise ettepanek tehti seoses klassiga 33: „alkohooljoogid, eeskätt vein ja vahuvein, mis on villitud 0,375 liitrist suurema või väiksema mahuga pudelitesse ja/või anumatesse“;

—

tuvastada, et on rikutud kaubamärgimääruse artiklit 75;

—

tühistada EUIPO viienda apellatsioonikoja 1. märtsi 2017. aasta otsus asjas R 1518/2016-5, mis tehti teatavaks 23. märtsil 2017;

—

mõista käesoleva menetluse kohtu- ja menetluskulud välja EUIPO-lt.

—

Määruse nr 207/2009 artikli 43 lõike 1 rikkumine ja väär kohaldamine;

—

määruse nr 207/2009 artikli 75 rikkumine;

—

määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktide b ja c ning lõike 2 rikkumine ja väär kohaldamine.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/51

—

mõista kostjalt CSJU kasuks välja 359 913,75 eurot seoses partnerite toetuslepinguga nr 325940 „EULOSAM – Design and Manufacturing of Baseline Low-Speed, Low-Sweep Wind Tunnel Model“ ja 2 105,25 eurot viivisena, mis on arvutatud 3,5 % määraga ajavahemiku 31. jaanuar 2017 kuni 1. aprill 2017 eest;

—

mõista kostjalt välja intress 34,51 eurot päevas alates 2. aprillist 2017 kuni võla täieliku tasumiseni; ja

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/52

—

esimese võimalusena tühistada komisjoni 2. veebruari 2017. aasta otsus SA.26763, mis käsitleb Ile-de-France’i piirkonna väidetavat abi avaliku transporditeenuse ettevõtjatele, kuivõrd komisjon leiab, et Ile-de-France’i piirkonna aastatel 1984–2008 rakendatud abikava kujutab endast uut abikava, mida „rakendati ebaseaduslikult“;

—

teise võimalusena tühistada komisjoni 2. veebruari 2017. aasta otsus SA.26763, mis käsitleb Ile-de-France’i piirkonna väidetavat abi avaliku transporditeenuse ettevõtjatele, kuivõrd komisjon leiab, Ile-de-France’i piirkonna abikava alusel 1994. aasta maist kuni 25. novembrini 2008 antud üksikabi on uus abi, mida „rakendati ebaseaduslikult“.

1.

Esimene väide, et rikutud on ELTL artiklit 108, nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks (edaspidi „määrus nr 2015/1589“) (ELT 2015, L 248, lk 9), artikli 1 punkti b ja Euroopa Liidu Kohtu eelotsusemenetluses tehtud otsustel olevat kohtuotsuse seadusjõudu.

2.

Teine väide, et rikutud on määruse nr 2015/1589 artiklit 17, kuna komisjon kvalifitseeris meetme, mis ei vastanud nimetatud artiklis selle kategooria meetmetele ette nähtud kvalifitseerimiskriteeriumidele, aegumistähtaega katkestavaks meetmeks.

3.

Kolmas väide, et rikutud on kolmandate huvitatud isikute menetlusõigusi, kuivõrd komisjon leidis oma menetluse algatamise otsuses, et aegumine ei katkenud mitte halduskohtutele kaebuse esitamisega, vaid siis, kui komisjon esitas 25. novembril 2008 esimest korda nõude esitada teavet.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/53

—

tühistada Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee personali- ja finantsdirektoraadi direktori 21. oktoobri 2002. aasta otsus, millega jäetakse rahuldamata hageja 2. oktoobri 2002. aasta taotlus hüvitada talle ühenduse pensionisüsteemi üle kantud Belgia pensioniõigused, mida ei ole arvesse võetud, ja millele lisanduvad kehtiva määra alusel intressid;

—

tühistada 15. detsembri 2003. aasta otsus nr 360/03 A hageja vanaduspensioni õiguste kinnitamise kohta, kuna sellega välistatakse või ei nähta ette Belgia Kuningriigi riikliku pensioniameti poolt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee pangaarvele kantavate ja tema vanaduspensionile vastavate perioodiliste võlgnevuste tagasimaksmist alates 1. jaanuarist 2004 tema pensioniõiguste ülekandmise alusel;

—

mõista Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteelt hageja kasuks välja perioodilised võlgnevused, mida riiklik pensioniamet tasus komiteele alates 1. jaanuarist 2004 tema pensioniõiguste ülekandmise alusel, millele lisandub viisiintress Euroopa Keskpanga poolt oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatavas määras, mida on suurendatud kahe protsendipunkti võrra, alates kuupäevast, kui need maksed oleks pidanud toimuma, kuni täieliku tagasimaksmiseni;

—

mõista Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteelt hageja kasuks välja perioodilised võlgnevused, mida riiklik pensioniamet tulevikus komitee arvele veel tasub;

—

jätta kohtukulud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kanda.

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/53

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/54

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/54

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/54

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/55

17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/57