21.4.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 125/1

Raportöör:

Oliver RÖPKE

1.1.

Ühtne turg on suur saavutus ja Euroopa integratsiooniprotsessi põhielement. Ühtne turg peaks olema Euroopa heaolu nurgakivi. Euro kasutuselevõtt euroalal ja Schengeni leping olid ühtse turu väljakujundamiseni viiva teekonna määravad pöördepunktid. Ometi on mõlemad – osalt lühinägelike riiklike huvide tõttu – sattunud kasvava surve alla ja märkimisväärne hulk elanikkonnast kahtleb neis aina enam, osaliselt Euroopa kodanike reaalsete murede tõttu.

1.2.

Komitee on alati toetanud samme kaupade, teenuste, kapitali, maksete ja inimeste vaba liikumise tõhustamiseks ning majandus-, sotsiaal- ja keskkonnapoliitika vahel vajaliku tasakaalu säilitamiseks. Oluline on jätkata liikmesriikide majandusliku ja sotsiaalse lähenemise teed.

1.3.

Ühtse turu edasiarendamiseks tuleb kaotada ebavajalikud tõkked, et tagada majanduskasv, töökohad, pikaajaline heaolu ja ülimalt konkurentsivõimeline sotsiaalne turumajandus. Eriline tähtsus on siin turutõketel, nagu kvalifikatsioonide ja diplomite ebapiisav tunnustamine, tehnilised piirangud kohalikul tasandil, regulatiivsed takistused erinevuste tõttu riikide õigusaktides ning e-valitsuse lahenduste puudulik koordineerimine ELi tasandil.

1.4.

Komiteele valmistab muret asjaolu, et ELi ühtne turg ei ole finantskriisist alates kuigivõrd kasvanud. Ajavahemikul 2008–2015 euroala majandus hoopis vähenes 1,6 %. Seevastu jätsid teised majanduspiirkonnad, nagu USA, Austraalia ja Jaapan, sisenõudluse ja majanduskasvu osas ELi kaugele selja taha. Seetõttu on vaja võtta aktiivseid meetmeid, et juhtida Euroopa tagasi strateegia „Euroopa 2020“ poliitiliste eesmärkide suunas.

1.5.

Komitee rõhutab veelkord piiriülese liikuvuse tähtsust ettevõtete ja töötajate jaoks. Siiski ei tohiks tähelepanuta jätta asjaolu, et märkimisväärne osa elanikkonnast ei toeta kuigivõrd ühtse turu põhimõtteid. Selle üks põhjus on teenuste piiriülese osutamisega kaasnev ebaõiglaste ja ebaseaduslike tavade jätkumise kasvav oht. Suur kuritarvitamise oht õõnestab tõsiselt töötajate ja ausate ettevõtjate usaldust ühtse turu vastu.

1.6.

Tuleb võtta otsustavaid meetmeid, et seista vastu nendele suundumustele, ning oluline on tagada õiglane konkurents ka ettevõtete huvides. Toimiv ühtne turg eeldab Euroopa ja riiklike õigusaktide järgimist piiriüleste toimingute teostamisel. Seetõttu toetab enamik komitee liikmeid kõiki jõupingutusi tagamaks, et ELis makstaks samas kohas sama töö eest ka reaalselt samasugust tasu, nagu on nõudnud Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker.

1.7.

Kuigi ühtsel turul on tugev sotsiaalne alus ELi toimimise lepingu ja ELi teiseste õigusaktide näol, tuleks kaaluda, kuidas saavutada parem tasakaal turumajanduslike vabaduste ja sotsiaalsete põhiõiguste vahel esmases õiguses. Sellise sammu eesmärk on vastata paljude inimeste rahulolematusele, kes leiavad järjest enam, et nende sotsiaalsed huvid ja nõudmised ei ole ühtsel turul piisavalt tagatud.

1.8.

Põhimõtteliselt tervitab komitee jõupingutusi kontrollimaks ELi õigussätete tõhusust. Asjaomasel algatusel võiks olla oluline roll selliste ebavajalike regulatiivsete kulude vähendamisel, mis tekivad, kui sama valdkonda reguleeritakse erinevate riiklike ja piirkondlike eeskirjadega. Seega tuleks kontrollida ühtlustatud õigusaktide vajalikkust, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete huvides. Komitee kordab siiski oma seisukohta, et kõrged tarbijakaitsestandardid ei ole tarbetu koormus.

1.9.

Komitee toonitab oma seisukohta, et digitaalne ühtne turg peaks oma tohutu kasvupotentsiaali tõttu olema üks poliitiline prioriteet. Valitsevat õiguskindlusetust tööhõive, majanduse ja tarbijakaitse valdkonnas tuleb uurida ja see viivitamatult kaotada. Komisjon peaks õiguslike lünkade täitmiseks kehtestama selge õigusraamistiku uutele majandusvormidele ja ärimudelitele ühtsel turul, sh jagamismajanduse eri vormidele. Siinjuures tuleb täielikult järgida kehtivaid õigusakte, tehes konkreetseid jõupingutusi selleks, et tagada tarbijate ja töötajate õigused ning õiglane konkurents.

1.10.

Ka kapitaliturgude liidu loomine peab jääma poliitika keskmesse, kuna sellega seotud tõhusam kapitalipaigutus võib nüüd positiivselt mõjutada nii majandust ja tööhõivet kui ka tarbijaid. Mõningad hiljutised arengud, nagu Brexit, ei tohi nende plaanide elluviimist ei asjatult aeglustada ega ohtu seada.

1.11.

Komitee kordab oma seisukohta, et õiguslikud lüngad maksupoliitikas toovad kaasa ebaõiglase konkurentsi ühtsel turul. Seetõttu toetab komitee samme äriühingute ühtse konsolideeritud maksubaasi ning riikide lõikes koostatava aruandluse suunas, samuti jätkuvaid jõupingutusi võitluses maksustamise vältimise ja maksuparadiiside vastu. Ühise äriühingu tulumaksu miinimummäära kehtestamine võiks olla kasulik täiendus neile algatustele ning lõpetada võidujooksu madalaima maksumäära nimel.

1.12.

Avalikud teenused, mida tuntakse ka üldhuviteenustena, täidavad sotsiaalses turumajanduses võtmerolli ning on üldsusele keskse tähtsusega. Üldhuviteenused kuuluvad ELi ühiste väärtuste hulka, mis on olulised sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisel.

1.13.

Seda sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise rolli tuleks võtta arvesse osana „põhimõtetest ja tingimustest“, mille EL saab nimetatud teenuste suhtes kehtestada. Seoses teenuste direktiivi kavandatava reformiga juhib komitee tähelepanu ELi lepingu protokollile nr 26 üldhuviteenuste kohta, mille kohaselt antakse liikmesriikide riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele asutustele üldhuviteenuste suhtes laiaulatuslik suvaõigus.

1.14.

Avalike hangete valdkonnas on vaja võtta erinevaid meetmeid, et võidelda ebaausate tavade vastu, mis suruvad pakkumisi õiglasest tasemest allapoole, mis mõnikord ei vasta asjaomase riigi õigussätetes ja praktikas kehtestatud minimaalsetele palganõuetele, ning mis paljudel juhtudel toovad kaasa suured ülekulud. Eelkõige tuleb tagada läbipaistvus parima pakkumise hinna ja teenuse osas ning mis tahes ülekulude osas, mis võivad tekkida hilisemas etapis. Eesmärk peab olema kohaldada parima pakkuja, mitte odavaima pakkumise põhimõtet.

2.1.

Euroopa integratsioon peab järgima eesmärki saavutada majandus-, sotsiaal- ja keskkonnapoliitika vahel vajalik tasakaal. Kaupade, teenuste, kapitali ja maksete ning inimeste vaba liikumist peab täiendama austus sotsiaalsete põhiõiguste vastu, mis on lisatud ELi aluslepingutesse põhiõiguste harta kaudu. Sotsiaalseid põhiõigusi tuleb siseturul reaalselt ellu viia. Samal ajal tuleks kaotada kõik ühtsel turul jätkuvalt püsivad tarbetud takistused, et tagada pikaajaline heaolu ja ülimalt konkurentsivõimeline sotsiaalne turumajandus.

2.2.

Komitee on korduvalt kinnitanud, viimati oma arvamuses „Ühtse turu täiustamine“ (1), et ühtne turg on Euroopa integratsiooni keskne osa, millel on potentsiaal anda tuntavat kasu ja luua Euroopa majanduste jätkusuutlikku kasvu.

2.3.

Ühtne turg on suur saavutus ja see peaks olema Euroopa heaolu nurgakivi. Euro kasutuselevõtt euroalal ja Schengeni leping olid ühise ühtse turu loomiseni viiva teekonna määravad pöördepunktid. Nüüd on need aga sattunud tõsise surve alla, mis näitab, kuivõrd erinevad on ELi liikmesriikide huvid. Mõningal määral toimub otsustamine ja järelevalve endiselt riikide tasandil.

2.4.

Komitee märgib, et endiselt valitsevad märkimisväärsed turutõkked kvalifikatsioonide ja diplomite ebapiisava tunnustamise, kohalike tehniliste piirangute ja regulatiivsete tõkete vormis, mis tulenevad peamiselt ühtse turu killustatusest, mis on tingitud liikmesriikide erinevatest õigusraamistikest, halduskoormusest (nt vastamine riiklikele maksu- ja tollieeskirjadele) või puuduvatest e-valitsuse rakendustest ning e-valitsuse lahenduste puudulikust koordineerimisest Euroopa tasandil.

2.5.

Komisjon taotleb täielikku ühtlustamist teatud valdkondades, mis võib kaasa tuua olemasoleva kaitsetaseme vähenemise mõnes liikmesriigis. Komitee toonitab, et on mitmes arvamuses väljendanud vastuseisu niisugustele meetmetele. Valdkondades, kus komisjon taotleb täielikku ühtlustamist, tuleb see saavutada samal ajal juba kehtivat kaitsetaset säilitades.

2.6.

Liikmesriikide kodanikud tunnevad üha enam, et Euroopa teeb vähe nii sotsiaalsete standardite ja sissetulekute kaitsmiseks kui ka õiglase maksusüsteemi ja õiglaste sotsiaalmaksete tagamiseks. Ühtsel turul on tugev sotsiaalne mõõde ELi toimimise lepingu ja ELi teiseste õigusaktide näol, kuid kaaluda tuleks parema tasakaalu loomise võimalust turumajanduslike vabaduste ja sotsiaalsete põhiõiguste vahel.

2.7.

Euroopa sotsiaalõiguste samba raames välja pakutud meetmed peaksid kajastama liidu aluspõhimõtteid ning tuginema veendumusele, et majandusareng peaks kaasa tooma suurema sotsiaalse arengu ja sidususe ning et samaaegselt Euroopa väärtustega kooskõlas olevate nõuetekohaste turvaabinõude tagamisega tuleks sotsiaalpoliitikat käsitleda ka tootliku tegurina.

2.8.

Vaatamata ELi ühtekuuluvuspoliitika arvukatele saavutustele, ollakse liikmesriikide reaalsest majanduslikust ja sotsiaalsest lähenemisest endiselt väga kaugel ning palkade ja sotsiaalsete standardite vahel esineb suuri erinevusi. Praegused madalamad palgad mõnes liikmesriigis on tingitud ajaloolisest arengust ja Euroopa ulatusliku siseturu loomulikust mitmekesisusest ning peegeldavad kohalikku tootlikkuse taset ja mitmesuguseid muid tegureid, sh investorite huve. Vaatamata sellele tuleks pöörata suuremat tähelepanu sotsiaalsele dumpingule, mida tuleks määratleda ebaõiglase ja seadusevastase tavana, mille käigus ei järgita töö tasustamise või sotsiaal- ja tervisekindlustuse maksmisega seotud eeskirju ning seega omandatakse konkurentidega võrreldes ebaõiglane eelis (2).

2.9.

Alates finantskriisi puhkemisest, st ajavahemikul 2008–2015 on ELi ühtse turu kasv olnud 0,4 %, mis reaalselt tähendab peaaegu nullkasvu. Euroalal on ühtne turg isegi 1,6 % vähenenud. Enamik muid majanduspiirkondi on Euroopa Liidu sisenõudluse poolest kaugele selja taha jätnud (nt USA +8,8 %, Austraalia +17,9 %, Jaapan +3,8 %) (3). Meetmed nõudluse elavdamiseks ühtsel turul, näiteks Euroopa investeerimiskava koos Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondiga, ei ole endiselt andnud nõutavat tulemust.

2.10.

Komitee on mures, et arukal, jätkusuutlikul ja kaasaval majanduskasvul põhineva strateegia „Euroopa 2020“ tööhõive ja sotsiaalseid eesmärke ei ole võimalik täita (4). Majandustegevuse aeglustumine, mõttekate struktuurireformide aeglane elluviimine ja nõudluse puudumine ühtsel turul on siiamaani avaldanud vastupidist mõju: 2008. aasta 70,3 % tööhõivemäär langes 2014. aastal 69,2 %-le. 2020. aastaks peaks see määr olema aga 75 %. Selle asemel, et vaesusest ja sotsiaalsest tõrjutusest mõjutatud inimeste arv väheneks 2020. aastaks 20 miljoni võrra, kasvas see 2014. aastal 4,9 miljoni võrra. Lisaks oli 2015. aasta lõpus Euroopa Liidus üle 6 miljoni töötu rohkem kui enne kriisi.

2.11.

Veel üks oluline aspekt strateegias „Euroopa 2020“ on haridus. Komitee peab kiiduväärseks tõsiasja, et haridus- ja koolitussüsteemist varakult lahkunud inimeste osakaal langes 14,2 %-lt 2008. aastal 11 %-ni 2015. aastal. Ka kolmanda taseme hariduse omandamise määr tõusis ajavahemikul 2008–2015 31,3 %-lt 38,7 %-ni. Komitee tervitab Euroopa Komisjoni oskuste strateegiat ja juhib tähelepanu sellele, et kvalifikatsiooni kõrge tase on ettevõtete ligitõmbamiseks ja uute töökohtade loomiseks hädavajalik.

2.12.

Ühendkuningriigi otsus Euroopa Liidust lahkuda kujutab endast suurt väljakutset Euroopa ühtsele turule. Komitee soovitab rajada tulevased läbirääkimised kõigi ühtse turu aluspõhimõtete ja -väärtuste austamisele.

3.1.1.

Töötajate liikuvus võib olla oluline nii ettevõtetele kvalifitseeritud tööjõudu leidmiseks, füüsilisest isikust ettevõtjatele kui ka töötajatele, et neil oleks võimalik saada hea töökoht, juurdepääs uutele oskustele ja headele töötingimustele. Siiski esineb endiselt tõkkeid.

3.1.2.

Tõkkeid ja kulusid käsitlevas uuringus (5) juhitakse tähelepanu sellele, et lisaks haldusteenuste, kodanike ja ettevõtete kulude kokkuhoiule eeldatakse koostalitlusvõimelistelt e-valitsuse teenustelt eriti suurt mõju tööjõu liikuvusele. Kutsekvalifikatsioonide tunnustamise parandamine on keskse tähtsusega nii ettevõtete kui ka töötajate jaoks, kes soovivad liikuda üle piiri.

3.1.3.

Arvamuses „Füüsilisest isikust ettevõtja staatuse kuritarvitamine“ (6) rõhutas komitee, et näiliselt füüsilisest isikust ettevõtjaks olemine võib kaasa tuua sotsiaalkindlustusmaksetest ja maksudest kõrvalehoidmise, tööõiguste kuritarvitamise ja mitteametliku töö ning seepärast tuleks see kaotada. Sellega seoses tunnustab komitee juba loodud deklareerimata tööga tegelemise Euroopa platvormi kui sammu õiges suunas (7).

3.1.4.

Selle platvormi eesmärk on ennetada ja tõkestada deklareerimata tööd liikmesriikide täitevasutuste (nt tööinspektsioonid, maksuhaldurid ja sotsiaalkindlustusasutused) parema koostöö kaudu. See koostöö hõlmab ennetamis- ja tõkestamismeetmete parimate tavade jagamist, tööandjate kontrollimise ühiste põhimõtete kindlaksmääramist, töötajate vahetuste edendamist ja ühiseid koolitusi ning ühise kontrollitegevuse hõlbustamist.

3.1.5.

Praegusel ajal on suur hulk töötajaid võetud tööle nn füüsilisest isikust teenuseosutajana, mitte töötajana nagu varem. Neil inimestel puudub tööleping, sest vastavalt oma füüsilisest isikust ettevõtja staatusele töötavad nad iseenda heaks. Sellise töösuhte puhul puudub enamasti vajadus järgida riiklikku tööõigust. Tuleb kasutada selgeid ja siduvaid kriteeriume, et hinnata, kas keegi on tegelikult töövõtja või tegelik füüsilisest isikust ettevõtja. Sel põhjusel on komitee kritiseerinud komisjoni direktiivi ettepanekut ühe osanikuga osaühingute kohta, kuna „praegusel kujul ei ole ettepanek piisavalt küps“ (8). See seab eeskätt mikroettevõtjad, VKEd ja tegelikud füüsilisest isikust ettevõtjad surve alla.

3.2.1.

1996. aasta direktiivis on sätestatud ELi õigusraamistik, millega viiakse omavahel õigesse ja õiglasesse tasakaalu eesmärgid edendada ja hõlbustada piiriülest teenusteosutamist, kaitsta lähetatud töötajaid ning tagada välismaistele ja kohalikele konkurentidele võrdsed tingimused.

3.2.2.

2014. aasta jõustamisdirektiivis (9) nähakse ette uued ja tõhustatud vahendid, mille abil võidelda eeskirjadest kõrvalehoidmise, pettuse ja kuritarvitamise vastu ning sellise tegevuse eest vastutusele võtta, ning millega täiendatakse direktiivi 96/71/EÜ ja aidatakse kaasa töötajate lähetamise tõhusamale komplekssele raamistikule.

3.2.3.

Hiljuti võttis komitee vastu eraldi arvamuse, milles käsitleti Euroopa Komisjoni ettepanekut töötajate lähetamise direktiivi suunitletud läbivaatamise kohta ning kommenteeriti selle peamisi muudatusi ja ettepanekuid (10), võttes aluseks president Junckeri üleskutse poliitilistes suunistes järgmisele komisjoni koosseisule: „Meie liidus tuleks samas kohas tehtava sama töö eest maksta sama tasu (11)“.

3.2.4.

Arvamuses „Töötajate õiglasem liikuvus ELis“ (12) kutsus komitee komisjoni üles käsitlema ebaausaid tavasid, mis viivad sotsiaalse dumpinguni. See probleem muutub aina pakilisemaks, sest praktilised näited liikmesriikidest osutavad, et palga- ja sotsiaalne dumping kasvab piiriülestes tingimustes järsult. Austria BUAKi (13) kontrollid näitasid, et 2015. aastal inspekteeritud 7 238 Austria ettevõttest 38 puhul kahtlustati, et palga- ja sotsiaalse dumpinguga võitlemise seaduse kohaselt on nende töötajad alatasustatud. See tähendab, et 0,53 % ettevõtetest kahtlustati oma töötajate alatasustamises. Samal ajavahemikul kontrolliti 1 481 ettevõtet, kes tegutsevad Austrias, kuid kelle asukoht on muudes ELi riikides. Neist ettevõtetest 398 puhul kahtlustati töötajate alatasustamist, st palgadumpingut. See teeb osakaaluks 26,87 %.

3.2.5.

Piiriüleselt tegutsevate ja lähetatud töötajaid kasutavate välisettevõtete puhul on palgadumpingu tõenäosus 50 korda suurem kui kohalike ettevõtjate puhul. See on ühtse turu (mitte)toimimise häirekell. Suur kuritarvitamise oht õõnestab väga suurel määral Euroopa töötajate usaldust siseturu vastu.

3.2.6.

Teine probleem on töötajate näiline lähetamine. Näiliselt lähetatud töötajatega seotud juhtumid, st kuritarvitamine võltsitud A1 lähetuskinnituste abil, viitavad tunnistuste, kinnituste või sarnaste ametlikult või ametliku organi väljastatud dokumentide põhjustatud probleemidele. See muudab mikroettevõtjate, VKEde ja kvalifitseeritud töötajate jaoks ebaausalt tegutsevatele konkurentidele vastuseismise üha raskemaks. Seepärast tuleb töötajate näilisele lähetamisele lõpp teha.

3.2.7.

Komisjon tegi hiljuti ettepaneku muuta määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta. Komitee võtab vastavalt Euroopa Komisjoni taotlusele selle kohta vastu eraldi arvamuse, milles avaldatakse lootust, et sotsiaalkindlustuse kooskõlastamise ajakohastatud süsteemi arendatakse vastavalt liikmesriikide sotsiaalsele ja majanduslikule reaalsusele ning et austatakse ELi õiguse põhimõtteid esmajoones võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise osas.

3.2.8.

Komitee võtab teadmiseks ettepaneku teenistuspassi (või teenistus-ID-kaardi) kohta, mis peaks ühise elektroonilise dokumendikogu loomise abil kõrvaldama vajaduse esitada mitmekordseid taotlusi teabe ja dokumentide kohta, mis on juba esitatud koduliikmesriigis. Komitee on vastu sihtriigi põhimõtte mis tahes õõnestamisele. Komitee koostab selle kohta eraldi arvamuse.

3.3.1.

Põhimõtteliselt on ELi õiguse tõhususe kontrollimiseks ettenähtud meetmed tervitatavad. Komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi institutsioonidevaheline kokkulepe võib luua kasuliku süsteemi, et teha lihtsama ja tõhusama ELi õiguse eesmärgini jõudmine kergemaks. Koostöö puhul tuleb aga tagada, et sotsiaal- või majanduspoliitilist kasu pakkuvad ELi õigusnormid on kaitstud ning neid ei seata kahtluse alla.

3.3.2.

Mõju VKEdele on sama suur kui mõju tarbijatele ja töötajatele. Vastavalt põhimõttele „Kõigepealt mõtle väikestele“ on eriti oluline vältida VKEde tarbetut koormamist. Siseturu nõuetekohaseks toimimiseks on vaja tarbijakaitsepoliitikat, mis vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 169 põhineks kõrgetasemelisel tarbijakaitsel.

3.3.3.

Õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmil (REFIT) võiks samuti olla oluline roll regulatiivsete kulude vähendamisel, mis tekivad, kui sama valdkonda reguleeritakse erinevate piirkondlike eeskirjadega. Õigusaktide ühtlustamine võib kaasa tuua märkimisväärse kulude kokkuhoiu ja edendada majanduskasvu ELi piirkondades nende tõkete kaotamise kaudu. Seetõttu tuleks uurida selle teostatavust.

3.3.4.

Paljud REFITi raames bürokraatia vähendamiseks läbivaadatavad seadusandlikud aktid puudutavad õigusnorme, millega kaitstakse töötajate ja tarbijatega seotud standardeid, ning seega annavad need märkimisväärset sotsiaal-poliitilist ja majanduslikku kasu. Komitee kinnitab uuesti oma seisukohta, et kõrged tarbijakaitsestandardid ei ole tarbetu koormus.

3.3.5.

Komitee viitab oma 14. detsembri 2014. aasta arvamusele (14) ning kordab oma seisukohta, et arukas reguleerimine ei kaota kohustust järgida kodanike, tarbijate ja töötajate kaitset puudutavaid eeskirju, soolise võrdõiguslikkuse standardeid ja keskkonnakaitse norme. Lisaks ei tohi põhimõte „Kõigepealt mõtle väikestele“ tuua kaasa mikroettevõtjate ja VKEde vabastamist õigusaktide kohaldamisest, kuigi õigusaktides tuleks rohkem arvestada nende huvide ja vajadustega.

3.3.6.

Täiesti arusaamatu on komisjoni keeldumine jätkata tööd juuksuritele suunatud seadusandliku algatusega, kuigi Euroopa sotsiaalpartnerid on selles küsimuses kokkuleppele jõudnud. Komisjoni tegutsemine on vastuolus sotsiaaldialoogi põhimõtete ja väärtustega ja esindatuse põhimõtte austamisega ning on ülimalt lühinägelik, sest reguleerimatus töötervishoiu valdkonnas võib kaasa tuua kutsehaigusi ja seega märkimisväärseid kulusid nii ettevõtetele kui ka avalikule sektorile.

3.3.7.

Komitee juhib tähelepanu Euroopa sotsiaalpartnerite ühisavaldusele sotsiaaldialoogi uue alguse kohta, mis põhineb temaatiliste rühmade töö tulemustel, milles mainitakse ELi sotsiaaldialoogi ja parema õigusloome lähenemisviisi koostoimet.

3.3.8.

Komitee tervitab dialoogi alustamist vastloodud REFITi platvormis. Lisaks eesmärgile lihtsustada äritegevust ja kaitsta töötajatele kehtivaid standardeid peavad nii komisjon kui ka platvormi eksperdid tagama, et nende jõupingutustes lihtsustada ELi õigust oleksid tagatud tarbijate õigused.

3.4.1.

Digitaalne ühtne turg peaks olema üks prioriteete, võttes arvesse eeldatavat kasu, mida pakub selle valdkonna ühtse turu väljakujundamine. Digitaalse ühtse turu väljakujundamisest saadavat potentsiaalset SKP tulu hinnatakse 415 miljardile eurole aastas (15).

3.4.2.

Komitee jagab Euroopa Komisjoni seisukohta, et valitsevat õiguskindlusetust tööhõive, majanduse ja tarbijakaitse valdkonnas tuleb analüüsida ja sellega tegeleda. Siinkohal tuleks arvesse võtta kehtivate töö-, sotsiaal- ja tarbijakaitsenormide ning usaldusväärse ettevõtlusalase õigusraamistiku tagamist. Digitaalsel ühtsel turul ei tohiks nn täisdigitaalse maailma ja nn mittedigitaalse maailma jaoks kehtida erisugused eeskirjad. Komisjon peaks ette nägema õiguslikud standardid, mida võiks kasutada nii digitaalse kui ka mittedigitaalse ühtse turu puhul.

3.4.3.

Arvamuses „Põhjendamatu asukohapõhine piiramine“ (16) väljendas komitee heameelt nii ettevõtjate kui ka tarbijate asukohapõhist piiramist käsitleva määruse ettepaneku üle, mis on digitaalse ühtse turu strateegia hädavajalik element. Siiski on see vaid väike samm edasi, mitte pöördepunkt. Asukohapõhine piiramine, st veebipõhiste teenuste kättesaadavusega seotud diskrimineerimine tarbijate elukoha või nende geograafilise internetiaadressi või kodakondsuse alusel, peab lõppema. Tarbijate suunamine kohalikele, kõrgemate hindadega veebilehtedele kujutab endast samuti diskrimineerimist ühtsel turul. Komitee tegeleb 2016. aasta novembris konkurentsivõime nõukogus sõnastatud järeldustega, mis puudutavad ühist nägemust kavandatud teksti osas, rõhutades selgelt, et tuleb teha vahet hinnapõhise diskrimineerimise ja hindade diferentseerimise vahel.

3.4.4.

Sellistes valdkondades nagu asukohapõhine piiramine, postipakkide piiriülene kättetoimetamine, piiriülene kindlustus, autoriõiguse litsentsimine ja finantsturud tuleb silmas pidada, et Euroopa Liit ja liikmesriigid vastutavad peaasjalikult tõkete kaotamise eest piiriüleselt kaubanduselt ja turu parema toimimise tagamise eest.

3.4.5.

Andmete vaba liikumine nõuab isikuandmete ja eraelu suuremat kaitset, mis on tulevikus ülioluline, ning tähelepanu tuleks pöörata suurandmeid, pilvandmeteenuseid ja asjade internetti käsitlevale sidusale poliitikale.

3.4.6.

Majanduse üha suurem digiteerimine loob uusi ärimudeleid ja avab uusi võimalusi, kuid tekitab ka uusi probleeme. Komitees on toimunud selle uue nähtuse üle põhjalikud arutelud, mille tulemusena on koostatud hulk arvamusi (17).

3.4.7.

Komisjon peaks liikuma edasi ka ettepanekuga luua ühtne digivärav, et muuta see vahend tõeliselt tõhusaks.

3.4.8.

Sotsiaalse ühtekuuluvuse seisukohalt on esmatähtis sotsiaalne ja koostööl põhinev ettevõtlus, et tagada Euroopa kodanikele tõhusam ja jätkusuutlikum majanduskasv. Komitee innustab taaskord komisjoni rakendama mitmesuguseid poliitilisi meetmeid, mis on hädavajalikud selleks, et ühistarbimist selle eri vormides ja viisidel nii ELi tasandil kui ka liikmesriikides toetada ja ellu viia ning suurendada selle tõsiseltvõetavust ja usaldusväärsust (18).

3.5.1.

Komisjon avaldas 2015. aastal tegevuskava Euroopa kapitaliturgude liidu loomiseks. Komitee (19) on seisukohal, et asjaomane liit peab hoidma kõrgel ELi majandus- ja finantsstabiilsust ning tooma endaga kaasa parema ja tõhusama kapitalipaigutuse, millel oleksid positiivsed tagajärjed nii investeeringutele ja majanduskasvule kui ka tööhõivele ja tarbijatele. Komitee (20) väljendas samas muret ka lõpptulemuse saavutamiseks kuluva aja pärast ning need mured on mõningate hiljutiste sündmuste (nagu Brexit ja teised eelnevalt (punktis 2) mainitud arengud) valguses üha kasvanud.

3.5.2.

Tegevuskava sisaldab eri valdkondades vähemalt 33 meedet, mis tuleb ellu viia lühikeses või keskpikas perspektiivis. Mitu neist meetmetest võimaldab eelkõige VKEde ja kodumajapidamiste käsutusse anda täiendavaid rahastamisvahendeid. Komitee (21) jaoks on oluline, et need ettepanekud viidaks ellu kiiresti, arvestades seejuures turvalisuse, läbipaistvuse ja jõustamise põhimõtetega. Samal põhjusel – murest turvalisuse ja stabiilsuse pärast – on komitee (22) mitmel korral märkinud, et tegeleda tuleb varjupankade ja nende reguleerimisega.

3.5.3.

Finantsturgude reguleerimine ELis ja selle elluviimine ei olnud piisav, et ennetada spekulatiivseid tehinguid, ülelaenamist ja vastutustundetut riskide võtmist, mis viis kogu ühiskonnale tõsiseid tagajärgi toonud finantskriisini. Komitee tuletab komisjonile meelde, et ta esitaks ettepaneku kodumajapidamiste ülemäärase võlakoormuse kohta.

3.6.1.

Nagu komitee 2012. aastal aruandes „Obstacles to the European single market“ („Ühtse turu takistused“) väitis, võivad maksupoliitika regulatiivsed lüngad kaasa tuua kõlvatu konkurentsi. Euroopa Komisjoni plaanid äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi kohta on tervitatavad. Komitee moodustas selle küsimuse käsitlemiseks uurimisrühma. Selleks, et teha lõpp võidujooksule madalaima äriühingu tulumaksu nimel ning jõuda õiglasema maksupoliitikani, võiks ette näha ka äriühingu tulumaksu miinimummäära kehtestamise.

3.6.2.

Maksualase teabe vahetamist liikmesriikide vahel ja õiguslikke samme kõige tavalisemate maksudest kõrvalehoidumise viiside tõrjumiseks tuleks pidada kiiduväärseks. Siinkohal on peamine nõue kehtestada igas riigis piiriüleselt tegutsevatele ettevõtetele aruandluskohustus, suurendamata tarbetut halduskoormust.

3.6.3.

Meetmeid tuleks võtta ka maksuparadiiside suhtes. Euroopa Parlamendi kuulamisel kutsus majandusteadlane ja Nobeli preemia laureaat Joseph Stiglitz üles võtma ülemaailmselt meetmeid selliste maksudest kõrvalehoidumise süsteemide vastu (23). Prantsuse teadlase Gabriel Zucmani hinnangul on kogu maailma maksuparadiisidesse paigutatud 5 800 miljardi euro väärtuses finantsvarasid, millest 80 % on maksustamata (24). Komisjon soovitab nüüd rahvusvahelise tasandi meetmeid maksuparadiiside probleemi käsitlemiseks.

3.6.4.

Esimese sammuna tuleb tagada, et vastastikuse abistamise lepinguid rakendatakse ning riikide vahel toimub automaatne teabevahetus. Hargmaiste ettevõtjate suhtes tuleks kaaluda rahvusvahelist maksuauditite võrgustikku. Varade ja kapitali ülekandmise korral maksuparadiisidena klassifitseeritud riikidesse on võimalik lähtepunkt finantsasutuste kohustus anda aru tehtavatest ülekannetest (25).

3.7.1.

Komitee on viidanud teenustesektoris esinevatele tõketele juba oma 2012. aasta aruandes ühtse turu takistuste kohta. Komisjon leidis, et mitu riiki ei täida oma kohustust teavitada ELi asutusi reguleerivatest meetmetest, mistõttu on komisjonil keeruline hinnata, kas uus eeskiri on põhjendatud ja proportsionaalne.

3.7.2.

Seepärast plaanib komisjon reformida teavitamise korda, mis peaks nüüd kehtima ka teenuste suhtes, mis on praegu teenuste direktiivi kohaldamisalast välja jäetud. Komisjon peab hoolitsema selle eest, et ettepanekuid ei koostataks viisil, mis seab kahtluse alla liikmesriikide suveräänsuse või demokraatiapõhimõtte.

3.7.3.

Üldhuviteenused täidavad sotsiaalses turumajanduses keskset rolli. Eluaseme, vee ja energia, jäätmekäitlus- ja kanalisatsiooniteenuste, ühistranspordi, tervishoiuteenuste, sotsiaalteenuste, noorsoo- ja pereteenuste, kultuuri ja kommunikatsioonivõimaluste kättesaadavus on üldsuse jaoks hädavajalik. Üldhuviteenused kuuluvad ELi ühiste väärtuste hulka ja täidavad olulist osa sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisel. Seda sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise rolli tuleks võtta arvesse „põhimõtete ja tingimuste“ osana.

3.7.4.

Seoses teenuste direktiivi kavandatava reformiga juhib komitee tähelepanu ELi lepingu protokollile nr 26 üldhuviteenuste kohta, mis kujutab endast Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 14 juriidiliselt siduvat tõlgendust: kultuuriliste, sotsiaalsete ja geograafiliste erinevuste tõttu on liikmesriikide riiklikel, piirkondlikel ja kohalikel asutustel üldhuviteenuste suhtes laiaulatuslik suvaõigus. Nende teenuste puhul, mis tuleb muuta kättesaadavaks vastavalt kasutajate vajadustele, tuleks tagada kõrge kvaliteet, ohutus, taskukohasus ja võrdne kohtlemine ning edendada tuleks üldist juurdepääsu ja kasutajate õigusi, tagades samal ajal teenuste tõhususe ja nõuetekohase haldamise.

3.8.1.

Avalike hangete osas puudub statistika tegelike kulude kohta võrreldes kuludega, mille esitas parim pakkuja hankemenetluses. Paljudel juhtudel esineb märkimisväärseid ülekulusid (26).

3.8.2.

Ikka ja jälle võidavad pakkujad, kes tegutsevad ebaausalt, alandavad oma pakkumise kulusid alla õiglase hinna ja kasutavad ebausaldusväärseid alltöövõtjaid. Seepärast tekivad sageli järelkulud, mis ületavad paremuselt teise või kolmanda pakkuja hinda.

3.8.3.

Sellise tegevuse ohjeldamiseks on vajalikud järgmised meetmed: elektroonilise hankemenetluse sisseviimine peaks võimaldama statistilist andmekogumist, mille abil on võimalik tuvastada odavpakkujad ja julgustada vastutavaid osapooli käituma nõuetekohaselt. Statistilise uuringu raames tuleb parima pakkumise hind ja järgnevad, tegelikult kantavad kulud registreerida keskselt, et tagada läbipaistvus võimalike ülekulude osas. Pakkumised, mis põhinevad hindadel, mis ei vasta asjaomastes riiklikes sätetes ja tavades esitatud miinimumnõuetele, tuleb menetlusest välja jätta, et vältida võimalikku võidujooksu kulude ja kvaliteedistandardite alandamise suunas.

21.4.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 125/10

Raportöörid:

Jacek KRAWCZYK

Gabriele BISCHOFF

Luca JAHIER

1.1

Pärast seda, kui Euroopa Komisjoni president oli esitanud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele taotluse komitee panuseks Euroopa sotsiaalõiguste sammast käsitlevasse arutellu, (1) otsustas komitee korraldada kodanikuühiskonna (2) laialulatuslikud konsultatsioonid 28 liikmesriigis. Neis riiklikes aruteludes osales kokku 116 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liiget ja ligikaudu 1800 muud kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajat.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuses „Euroopa sotsiaalõiguste sammas“ käsitletakse nende riiklike arutelude põhijäreldusi ja soovitusi ning need on lisatud asjaomasesse arvamusse. Komitee märgib, et komisjon kavatseb sambaga „väljendada mitmeid olulisi põhimõtteid, toetamaks hästitoimivaid ja õiglaseid tööturgusid ja hoolekandesüsteeme“ (3) ja leiab, et Euroopa sotsiaalõiguste sammas on ELi jätkusuutlikkuse seisukohalt väga oluline algatus. Selles kontekstis kujutab see komitee arvamus endast esimest sammu käimasolevas Euroopa sotsiaalõiguste samba loomise protsessis. Komitee kavatseb jätkata panustamist sellekohastesse aruteludesse, eelkõige pärast Euroopa Komisjoni valge raamatu vastuvõtmist 2017. aastal.

2.1

Euroopa Liit tähistab 2017. aastal Rooma lepingu allkirjastamise 60. aastapäeva. See pöördeline aastapäev annab võimaluse tähistada ELi saavutusi, kuid see peab samuti olema võimalus käsitleda Euroopa suuri poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme. Paljudes liikmesriikides on kodanike usaldus Euroopa Liidu vastu kahanenud. Esimest korda oma ajaloo jooksul on Euroopa Liit tõenäoliselt tunnistajaks ühe oma liikmesriigi lahkumisele liidust.

2.2

Pärast 2008. aasta finantskriisi vapustust on Euroopa Liitu raputanud mitmed järjestikused kriisid. Kuigi olukord eri liikmesriikides on erinev ja võetud on erinevaid poliitikameetmeid, seisab EL täna silmitsi arvukate väljakutsetega, mis hõlmavad pikka kõrge tööpuuduse perioodi, noorte töötuse vastuvõetamatut taset, majanduslikku ebastabiilsust ja sotsiaalse olukorra halvenemist, sh suurenenud vaesuse ja ebavõrdsuse taset. Nendele võib lisada üleilmastumise, demograafilised muutused ja digiteerimise. Liidu suutmatus varjupaigataotlejate ja rändajate sissevoolu asjakohaselt käsitleda on tugevdanud üldist arvamust, et EL ei suuda enam pakkuda ei poliitilisi ega ka praktilisi lahendusi, mis toimiksid kõigi huve silmas pidades. Euroskeptilised, populistlikud ja natsionalistlikud parteid püüavad nendest hirmudest kasu lõigata, pakkudes keerulistele küsimustele lihtsaid lahendusi, osutades süüdistavalt meie kogukondade teatud osadele ja luues ühiskonnas ohtlikke lõhesid.

2.3

Mõned probleemid ja lahknevused liikmesriikide vahel ja sees on kriisi tõttu suurenenud. Neid põhjustavad või võimendavad muu hulgas majanduskasvu puudumine ning meie tööturgude ja sotsiaalkaitsesüsteemide struktuurilised puudused, mis eksisteerisid suurel määral juba enne kriisi. Lahenduse võti on ELi ja tema liikmesriikide ühine suutlikkus luua tingimused jätkusuutliku majanduskasvu ja tööhõive jaoks.

2.4

Komitee väljendab heameelt Euroopa Komisjoni algatuse üle käivitada Euroopa sotsiaalõiguste samba teemaline arutelu, mis on osa püüdlustest kindlustada „õiglane ja tõeliselt üleeuroopaline tööturg“, saada „Euroopa sotsiaalvaldkonnas AAA-reiting“ ja olla suunanäitaja euroala uuendatud lähenemisprotsessis. Palju on siiski ebakindlust on selles osas, mida see sammas endast lõplikult kujutama peaks. Komitee rõhutab eelkõige, et Euroopa sotsiaalõiguste sammas peab olema positiivne projekt kõigi jaoks. Sel viisil võib see aidata taastada usaldust ELi suutlikkusse parandada praeguste ja tulevaste põlvkondade tulevikuväljavaateid.

2.5

Selle saavutamiseks tuleb samba raames käsitleda ka tööturul ja sotsiaalkaitsesüsteemides esinevaid spetsiifilisi probleeme, eesmärgiga saavutada majandusliku ja sotsiaalse mõõtme vahel õiglane tasakaal ning aidata kaasa võitlusele vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja ebavõrdsuse vastu.

2.6

Komitee tunnistab, et Euroopa majandus- ja sotsiaalmudeli aluseks on ühine arusaam sellest, kui oluline on suurendada tööhõivet, sotsiaalset arengut ja tootlikkust. Need on olulised alustegurid jätkusuutlikule majanduskasvule, mis toob õiglasel viisil kasu kõigile. Samba ettevalmistamise protsess on võimalus taaskinnitada meie ühist pühendumust Euroopa sotsiaalmudelile, tagades samas, et riiklikud sotsiaalhoolekandesüsteemid ja tööturud on kohandatavad ja tulevikuks ettevalmistatud (4). Komitee rõhutab majanduskasvu ja konkurentsivõime vajalikkust kogu ELis. Sellega seoses toonitab komitee, et majandus-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika vahel on vajalikud vastastikused seosed (5).

2.7

Komitee on veendunud, et ELi ja riiklik poliitika ning meetmed, mille eesmärk on majandusliku edu ja sotsiaalse arengu saavutamine, peavad olema ELi poliitilistes aruteludes kesksel kohal. Lisaks on oluline saavutada sidus ja teineteist vastastikku tugevdav ELi ja riiklik poliitikakujundamine. Nende jõupingutuste ühe osana on vajalik uus suhtumine muutustesse.

2.8

Samas kui Euroopa poolaasta areng jätkub, on strateegia „Euroopa 2020“, mille eesmärk on „arukas, jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv“, kõrvale jäetud ja lootus täita selle sotsiaalsed eesmärgid – eelkõige saavutada 75 % tööhõives osalemise määr või päästa 20 miljonit inimest vaesusest – on haihtunud. Sarnaselt on olnud piiratud ka 2008. aastal esitatud aktiivset kaasamist käsitlenud soovituse (6) mõju.

2.9

Lähtepunktina peaks sammas edendama kehtivat ELi sotsiaalõigustikku ning selle täielikku ja nõuetekohast jõustamist. Kui kaalutakse uusi siduvaid seadusandlikke algatusi ja vahendeid, tuleb seda teha kooskõlas olemasoleva õigusliku aluse ja korraga. Samba õiguslik staatus, nagu ka selle seos tähtsaimate rahvusvaheliste inimõigustealaste dokumentidega, (7) ei ole veel kindlaks määratud. Komitee rõhutab siiski, et sotsiaalõigused peavad kehtima kõigile ELis ja kõigis ELi liikmesriikides elavatele inimestele, tunnistades samas, et teatud vahendid/mehhanismid võivad olla vajalikud euroala jaoks.

2.10

Tulevikku investeerimine on väga oluline, kuid Euroopa kannatab jätkuvalt avaliku sektori ja tootlike erasektori investeeringute puuduse all. Komitee tunnustab nn Junckeri investeerimiskava (8) jõupingutusi ja tunneb heameelt selle laiendamise üle. Teises etapis tuleb suunata suuremaid investeeringuid nendele riikidele ja piirkondadele, mis seda kõige rohkem vajavad, et edendada nende majandust ja majanduskasvu ning vältida veelgi suuremaid lahknevusi liikmesriikide vahel ja nende sees. Junckeri kavast tuleks samuti piisavalt toetada sotsiaalse taristu investeerimisprojekte.

2.11

Sambaga seotud arutelud leiavad aset paralleelselt teiste olulisemate aruteludega ELi ja maailma tasandil, eelkõige Euroopa tuleviku ja töö tuleviku teemal. Euroopa tulevikku puudutavates aruteludes 2017. aasta Rooma tippkohtumisel tuleks arvesse võtta Euroopa sotsiaalõiguste sambaga seotud arutelusid. Komitee rõhutab koostoime ja sidususe vajadust neis aruteludes, mis kujundavad meie ühist tulevikku. Samba arendamisel tuleks võtta arvesse strateegiat „Euroopa 2020“ ja õppida selle problemaatilisest rakendamisest. See tuleks siduda ka ELi üldise strateegiaga, (9) mis puudutab ÜROs 2015. aastal vastu võetud kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja sellega seotud kestliku arengu eesmärkide rakendamist. Neis sätestatakse ajakava põhjapanevatele ülemaailmsetele muutustele, et kaotada vaesus, kaitsta planeeti, tagada inimõiguste kaitse, sh puuetega inimeste õiguste kaitse, nagu sätestatud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis, mida EL ja liikmesriigid on kohustatud rakendama, ja tagada kõigi heaolu (10). ELi tasandil tuleb samuti teha jõupingutusi tagamaks, et rakendatakse kõik ELi diskrimineerimisvastased ja soolist võrdõiguslikkust käsitlevad õigusaktid (11).

2.12

Samaaegselt komisjoni avaliku aruteluga on komitee algatanud 28 liikmesriigis rea riiklikke arutelusid, et suurendada teadlikkust algatusest väljaspool Brüsselit, ergutada arutelu ja arutada avalikult seda, kuidas tuleks sammast arendada. Paljusid nende riiklike arutelude tulemusi kajastatakse selles arvamuses.

2.13

Samba kohaldamisala täpsem määratlemine on hädavajalik. Komitee on arvamusel, et see algatus peaks hõlmama kõiki kodanikke kõigis eluetappides. Komitee tunneb muret selle pärast, et Euroopa Komisjoni sotsiaalõiguste sammast käsitlevas teatises ei viidata varjupaigataotlejatele ega rändajatele.

2.14

Kodanikuühiskonna rolli tuleb rohkem tunnustada ja tugevdada. Kodanikuühiskonna dialoogi tuleb tugevdada tagamaks, et inimesed, sh noored (12) ja haavatavas olukorras olijad või diskrimineerimise all kannatajad, tunneksid, et neil on võimalik osaleda poliitikakujundamise protsessi kavandamises, rakendamises ja läbivaatamises. Sotsiaalpartneritel on eriline roll tööhõivet ja tööturge otseselt või kaudselt mõjutava poliitika väljatöötamisel ja rakendamisel. Sotsiaalset dialoogi tuleb edendada ja toetada, austades samas sotsiaalpartnerite autonoomiat ja kollektiivläbirääkimisi ning suurendades sotsiaalpartnerite suutlikkust osaleda sotsiaalses dialoogis. Mitmes riiklikus arutelus (13) rõhutati sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna nõuetekohast kaasamist sammast käsitlevatesse aruteludesse. Kolmes arutelus rõhutati üksmeelse lähenemisviisi loomise ja pühendumise tagamise olulisust (14).

3.1

Komitee on veendunud, et töö tulevik peaks sammast käsitlevates aruteludes olema keskne prioriteet selleks, et käsitleda töömaailmas toimuvaid olulisi muutusi. Komitee usub, et praegu oleks vaja järjepidevamat ja integreeritumat lähenemisviisi, ja nõuab seetõttu sidusamat Euroopa tööhõivestrateegiat, mis tegeleks muu hulgas töö tulevikuga, pöörates tähelepanu järgmisele:

3.2

Töömaailmas aset leidvate muutuste kujundamise ja haldamise ülesanne on jagatud mitmete institutsiooniliste osalejate vahel. Kõik asjaomased sidusrühmad peavad tegema koostööd tagamaks, et töö tulevik on õiglane ja kaasav, pakkudes tööhõivevõimalusi kõigile ja tuues kaasa sotsiaalse arengu. Komitee on veendunud, et haritud, oskuslik ja motiveeritud tööjõud, kellel on inimväärne sissetulek ja juurdepääs kvaliteetsetele töökohtadele, on kõigi huvides. Positiivsete tulevaste tulemuste tagamine sõltub vajalikest investeeringutest, et tagada inimestele vahendid nende muutustega kohanemiseks, pakkuda piisavaid turvavõrke ning edendada innovatsiooni, eeskätt sotsiaalset innovatsiooni.

3.3

Töömaailmas aset leidvaid muutusi tuleks kasutada, et edendada püsivat, kaasavat ja jätkusuutlikku majanduskasvu, täielikku ja produktiivset tööhõivet ning inimväärset tööd kõigi jaoks (16). EL, liikmesriigid ja sotsiaalpartnerid peaksid selle eesmärgiga tegelema kõigis oma eri rollides. Kaasata tuleks ka kodanikuühiskonna organisatsioonid, kes esindavad tööturult kaugenenud inimesi. Rohkemate ja kvaliteetsemate töökohtade loomise eeltingimused on liikmesriikide vahel ja sees ebaühtlaselt jaotunud. Komitee nõuab tungivalt, et liikmesriikide institutsioonilised osalejad liiguksid kiiresti strateegia suunas, mis oleks kõrgetasemeline ja ühendatud aktiivse tööturupoliitikaga. Seda tuleks toetada uuendatud ja kaasava Euroopa tööhõivestrateegia ning sidusa ja ambitsioonika Euroopa tööstusstrateegia kaudu.

3.4

Komitee on juba tunnustanud asjaolu, et ELi uute oskuste ja töökohtade tegevuskava (17) tugineb turvalise paindlikkuse käsitusele, ning rõhutanud, et tööturgude tõhusama toimimise ja samal ajal töötajate parema kaitse huvides tuleb leida õige tasakaal sisemise ja välise turvalise paindlikkuse vahel. Komitee on samuti rõhutanud, kui oluline on sotsiaalpartnerite aktiivne kaasamine turvalise paindlikkuse poliitika rakendamise jälgimisse ja hindamisse (18). Lisaks on komitee toonitanud, et tööhõive kasvu soodustav mõistlik makromajanduspoliitika ning täielikku kasvupotentsiaali realiseeriv ja toetav soodne ärikeskkond on turvalise paindlikkuse poliitika toimimise tähtsad eeltingimused. Komitee on ka julgustanud liikmesriike ja ELi turvalise paindlikkuse poliitika rakendamisel looma ja säilitama kohandatavust soodustava õigusraamistiku, mis oleks lihtne, läbipaistev ja prognoositav, tagama töötajate õigused ja nende austamise ja põhjendatuse ning edendama kogu Euroopa Liidus kollektiivläbirääkimiste ja sotsiaaldialoogi jaoks stabiilset õigusraamistikku. Ta on samuti rõhutanud, et oluline on kaasata sotsiaalpartnerid aktiivselt turvalise paindlikkuse poliitikaga seotud aruteludesse ja otsuste tegemise protsessi (19). Paindlikkuse ja turvalisuse tasakaalustamist (20) ning tööturu võimet uute väljakutsetega kohaneda käsitleti ja rõhutati mitmes liikmesriigis toimunud riiklikel aruteludel (21).

3.5

Tööturgude raamtingimused peavad toetama uusi ja mitmekesisemaid karjäärivõimalusi. Töömaailmas on vajalikud tööjõu hankimise eri viisid ja erinevad töövormid. Selleks on vaja pakkuda sobivat töökaitsega seotud õiguskeskkonda, et tagada õiglaste töötingimuste raamistik ja soodustada värbamist kõigi töölepingute alusel.

3.6

Töömaailmas toimuvaid muutusi on palju ja need on mitmetahulised. Me peame leidma viisi, kuidas tagada kogu tööjõu jaoks turvaline üleminek nii ühelt töökohalt teisele, ühest staatusest teise, töötusest tööellu kui ka haridussüsteemist tööturule. Inimeste võime liikuda vajaduse korral oma elu eri etappides ühest staatusest teise ning seda võimaldavate raamistike ja tugimehhanismide kättesaadavus määratlevad meie ühiskonna ja meie majandusliku heaolu. Komitee teeb ettepaneku arutada terviklikult raamistikke ja toetusmehhanisme nende üleminekute toetamiseks.

3.7

Tehnoloogia kiire areng kujundab samuti meie elu- ja tööviise. Ennetava poliitikakujundamisega ELi ja riiklikul tasandil võib tagada ja peabki tagama digiteerimise pakutud võimaluste ärakasutamise, vältides samal ajal puudusi või neid leevendades (22). Riiklikes aruteludes peeti digiteerimist, koos sagedaste viidetega investeeringute vajadusele koolituse ja taristu vallas, (23) laialdaselt üheks peamiseks väljakutseks, mida tuleks sambas arvesse võtta (24). Nende arengute mõju tööturule ja standarditele, majandusele, maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteemidele ning äraelamist võimaldavale töötasule tuleb seetõttu hoolikalt hinnata (25).

3.8

Digitaalarengu tegevuskava ja digitaalse ühtse turu algatus tuleks siduda uue üldise lähenemisviisiga töö tuleviku teemal. Selle raames tuleb käsitleda majanduslikke, tööhõivepoliitilisi ja sotsiaalseid väljakutseid, sh seada eesmärgiks vajalike oskuste ja võrdsete tingimuste pakkumine. Komitee usub, et kõige parem on seda saavutada aluslepingute kohaselt asjakohasel tasandil õigustel põhinevat lähenemisviisi kohaldades, toetades muu hulgas ligipääsu haridusele ja sotsiaalkaitsele ning ELi paremat koordineerimist valdkondades, kus tal puudub seadusandlik pädevus.

3.9

Nagu komitee on juba rõhutanud, et on koostöö digiteerimisega seotud probleemide käsitlemisel võtmetähtsusega (26). Selles kontekstis pöördub komitee eelkõige Euroopa Komisjoni ja Euroopa valitsemistasandi kui terviku, liikmesriikide valitsuste, sotsiaalpartnerite ja laiemalt kogu kodanikuühiskonna poole. Komitee on juba varemgi soovitanud, et Euroopa Komisjon, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon ning Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) peaksid kõikidel asjakohastel tasanditel tegema koostööd sotsiaalpartnerite ja laiemalt kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et töötada inimväärsete töötingimuste ja kaitse kohta välja asjakohased sätted, mis on vajalikud selleks, et võtta arvesse uusi töövorme (nt veebipõhine töö, juhutöö ja jagamismajandus) (27).

3.10

Erilist tähelepanu tuleks pöörata noorte tööhõive taseme tõstmisele. Nagu komitee on juba maininud oma varasemates arvamustes, tuleks riiklikes reformikavades võtta erimeetmeid noorte töötusega võitlemiseks (28). Hästi toimivad duaalsel haridusel põhinevad kutsehariduse ja -koolituse süsteemid aitavad suurendada noorte tööhõivet ning hõlbustada noorte üleminekut koolist tööturule (29). Komitee toetas kavatsust kehtestada liikmesriikides noortegarantii kavad, mida rahastatakse spetsiaalsest noorte tööhõive algatuse fondist mitmeaastases finantsraamistikus, ning hindas selle loomist (30).

3.11

Mitmetes riiklikes aruteludes rõhutati sotsiaaldialoogi rolli olulisust (31). Komitee tunneb muret selle pärast, et on palju riike, kus puudub asjakohane sotsiaalne dialoog, (32) nagu ka riike/sektoreid, kus tööandjad ja töötajad ei ole sotsiaalses dialoogis esindatud ega osale kollektiivläbirääkimistes. Seda tuleks arvesse võtta, (33) nagu ka vajadust edendada lahendusele suunatud sotsiaalset dialoogi, mis aitaks positiivselt kaasa töötajate kaitsmisele ja ettevõtete konkurentsivõimele. Kollektiivläbirääkimisi tuleks edendada kõigil asjaomastel tasanditel ja selle jälgimiseks soovitab komitee koguda üle kogu Euroopa andmeid kollektiivläbirääkimiste ulatuse kohta Euroopa poolaasta näitajate kaudu, austades samas täiel määral riiklikke tavasid ja töösuhete süsteeme.

3.12

Tehnoloogia areng loob uusi töövõimalusi, kuid ka hävitab töökohti. Selle nähtuse ulatuse üle vaieldakse ja hiljutised perspektiivuuringud erinevad üksteisest (34).

3.13

Igal juhul peab inimestesse investeerimine olema iga tulevase tööstrateegia keskmes. Pädevuste ja oskuste tase, eriti digitaalsete oskuste tase, on kodanikele ja töötajatele tulevikuks valmistumisel otsustava tähtsusega. „Oskuste garantii“ (35) kasutuselevõtt, mida toetavad vajalikud investeeringud, võib luua raamistiku, millega julgustatakse inimesi omandama vajalikke oskusi kogu elu vältel. Selle aluseks on juurdepääs kvaliteetsele, kõigile ELi kodanikele pakutavale haridusele, sh kutseharidusele ja elukestvale õppele, ning ümber- ja täiendõppe võimalused.

3.14

Tehnoloogilised muutused võivad tõhustada oskuste arengut, kuid võivad paljude elukutsete puhul samuti kiirendada töötajate oskuste vananemise protsessi. Lisaks haridusvaldkonna osalejatele peavad ettevõtjad koostöös ametiühingute, Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse (Cedefop) ja valitsemistasanditega andma oma osa tagamaks, et pädevusi ja oskusi arendatakse vastavalt muutuva töömaailma nõudmistele, (36) parandades muu hulgas riiklike haridus- ja koolitussüsteemide reageerimisvalmidust muutuvatele oskustega seotud vajadustele. Seda tuleb teha sidusal viisil. Pädevuse arendamine võtab aega ja vajab piisavalt vahendeid ning kiiresti on vaja suuremaid ja tõhusamaid investeeringuid haridusse ja koolitusse. Samuti tuleb arvesse võtta haridus- ja sotsiaalhoolekandesüsteemide erinevat mõju/erinevaid tulemusi Euroopa riikides ja piirkondades.

3.15

Uued töövormid arenevad nii kiiresti, et lepingulised suhted ei suuda nendega sammu pidada, mistõttu tuleb kontrollida nende õiguslikku seisundit. Komitee on nõudnud tööturu vahendajate ja veebiplatvormide õigusliku seisundi kiiret selgitamist, samuti rahvatöötajate lepingujärgse seisundi ning teiste uute töövormide ja töösuhete uurimist. Samuti on vaja suuniseid, et selgitada tööhõive seisundiga seotud ebaselgeid kohti seoses maksustamise ja sotsiaalkindlustusega (37). Üleüldine eesmärk peab olema kõigile õiglaste töötingimuste garanteerimine ja selle tagamine, et kõik töötajad oleksid kaetud peamiste töönormide ja piisava sotsiaalkaitsega.

3.16

Sotsiaalpartnerid on tähelepanu keskpunktis eelkõige siis, kui kõne all on töö paindlikkust ja stabiilsust puudutavate läbirääkimiste edendamine kõigil asjaomastel tasanditel, kuid lisaks ELi institutsioonide, valitsuste ja sotsiaalpartnerite koostöö parandamisele on selle jaoks vaja valitsuste ja Euroopa valitsemistasandi pühendumist. Komitee on juba öelnud, et EL ja liikmesriigid peaksid dialoogis sotsiaalpartneritega kaaluma strateegiaid sotsiaalsete ja tööõiguse kaitse normide kohaldamisala kohandamiseks selliselt, et need peegeldaksid digiteeritud töömaailma tingimusi (38).

3.17

Jagamismajandust ja teisi uusi tööhõivemudeleid ei tohiks kasutada inimväärse töötasu maksmise või maksu- ja sotsiaalkindlustuse kohustuste täitmise vältimiseks (39). Komitee on ka juba soovitanud, et EL peaks kaaluma viise, kuidas soodustada ELi platvormide arengut sellisel moel, et loodud väärtus jääks kohalikku majandusse (40).

3.18

Mõne riikliku arutelu käigus tõstatasid osalejad töötasude lähenemise ja miinimumpalkade kehtestamise küsimuse liikmesriikides (41). Komitee on seisukohal, et vaja on täiendavaid jõupingutusi selles suunas. ILO uuring Building a Social Pillar for European convergence  (42) on kasulik võrdlusalus. Uuringus rõhutatakse, et miinimumpalga tasemete võrdlemiseks võib kasutada paljusid näitajaid, milles võetakse arvesse riiklikke olusid, kuid kõige populaarsem on miinimum- ja mediaan- (ehk keskmise) palga suhe. Lisaks märgitakse uuringus, et miinimumpalga poliitika suhtes ühise lähenemisviisi valimine ELi tasandil võiks aidata vähendada vaesuse ulatust laienenud liidus ja piirata madalapalgaliste osakaalu riiklikus kontekstis. Heaks lähtepunktiks võiks uuringu kohaselt olla riigi tasandil läbiviidav kolmepoolne analüüs miinimumpalgaõiguslike hulga, miinimumpalga taseme ja vastavuse kohta, nagu on märgitud ILO dokumentides. ILO uuringus märgitakse samuti, et mitmete uuringute tulemustes tõstetakse esile tasakaalustatud lähenemisviisi olulisust (nagu on rõhutatud konventsioonis nr 131) elementide osas, mida tuleb kaaluda miinimumpalga taseme määramisel ja mis – kui need on riiklikke tavasid ja tingimusi silmas pidades võimalikud ja asjakohased – peaksid hõlmama: a) töötajate ja nende perekondade vajadusi, võttes arvesse üldist palgataset riigis, elamiskulusid, sotsiaalkindlustushüvitisi ja teiste ühiskonnarühmade suhtelist elatustaset, ning b) majandustegureid, sh majandusarengu nõudmisi, tootlikkuse taset ja soovi saavutada kõrge tööhõive tase ja seda hoida. Vajalikud on edasised arutelud neis küsimustes ja need peaksid toimuma sotsiaalõiguste samba arendamise kontekstis. Komitee rõhutab, et riiklike sotsiaalpartnerite keskset pädevust ja autonoomiat palgakujunduse protsessis tuleb täielikult austada kooskõlas riiklike tavadega. Mõnede riiklike arutelude käigus viidati ka vajadusele austada pädevuste jaotust ja subsidiaarsuse põhimõtet, samuti sotsiaalpartnerite rolli miinimumpalga taseme määratlemisel (43). Üldiselt on komitee juba märkinud, et euroala liikmesriikide vahel ei toimunud lähenemist, hoolimata endogeense optimaalse valuutapiirkonnaga seonduvatest ootustest (44).

3.19

Mõnede riiklike arutelude raames tunnistati, et demograafilised muutused (45) ja muutuvad ühiskonnamudelid on samuti tegurid, mis töömaailma sügavalt mõjutavad. Aktiivne tööturupoliitika peab olema tõhus ja suunatud, et saavutada häid tööhõivetulemusi. Ühes riigis arutati keskendumist eraagentuuride kaasamise võimalusele, et parandada tööotsijate aktiivset abistamist (46). Euroopa tööhõive ja tööturu poliitika raames tuleb jätkata konkreetsete meetmete loomist, eesmärgiga kohaldada töökohal diskrimineerimise vältimise põhimõtet ja tagada kõigi töötajate rühmade võrdõiguslikkus (47).

3.20

Sooline võrdõiguslikkus on keskne element õiglaste töötingimuste tagamisel kõigile. Lisaks sellele, et tööturul on rohkem naisi, kaasneb vananeva rahvastiku ja pikema tööeaga tõenäoliselt suurem hoolduskohustus kogu elu vältel. Tööelu ja tööaja paindlikkus ning jätkusuutlik töö- ja eraelu tasakaal on kõigile töötajatele järjest olulisem. Komitee on juba rõhutanud, et pereelu ja töökohustuste ühitamine vajab mitmete valdkondade koordineerimist, nagu lapsehooldusteenused, vanemapuhkus ja peresõbralikud töökohad (48). Komitee nõuab asjaomasel tasandil integreeritud lähenemisviisi loomist seadusandlike ja mitteseadusandlike meetmete vahel, et edendada liikmesriikides töö ja eraelu tasakaalu. On oluline, et piisavalt investeeringuid suunatakse kättesaadavate ja taskukohaste hooldusteenuste loomiseks. See aitab suurendada üldist tööhõives osalemist, eelkõige naiste puhul ja täistööajaga töötamise osas.

3.21

Erilist tähelepanu tuleks pöörata haavatavate ühiskonnarühmade ja vähemuste tööturule integreerimisele. Romade majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline olukord ei ole enamikus liikmesriikides paranenud ja nagu on märgitud komitee aruandes, tuleks romade strateegia järjekindlalt hõlmata Euroopa poolaastasse (49).

3.22

Jätkusuutlikud pensionisüsteemid on võtmetähtsusega, võttes arvesse Euroopa ühiskondade vananemist. Euroopa Komisjon on öelnud, et pensioniea tõstmine samas tempos oodatava eluea kasvuga, mis on ühendatud püüdlustega edendada aktiivset vananemist, võimaldab lisaks pensionikulude märkimisväärsele vähendamisele suurendada ka pensioniõigusi. Kuid komitee on varasemalt kritiseerinud komisjoni ettepanekut, mille kohaselt peaks pensioniiga olema seotud oodatava eluea kasvuga, ja tegi selle asemel ettepaneku kasutada meetmeid, mis tooksid tegeliku pensionilejäämise ea lähemale kehtivale seadusjärgsele pensionieale (50). Nagu on väitnud sotsiaalkaitsekomitee, on töötuse vähendamine ja täna tööturul kauem püsimise soodustamine, muu hulgas naiste tööturul osalemise suurendamise kaudu, pensionide tulevase jätkusuutlikkuse ja piisavuse seisukohast määrava tähtsusega (51). Näiteks oleks Euroopa pensioni jätkusuutlikkuse ja piisavuse võrdlusindeks kasulik võrdlusalus, millega toetada liikmesriikide pensionisüsteemide reformimise ja vaesuse vähendamise jõupingutusi.

3.23

Eesmärki panna inimesi pikemaks ajaks tööle tuleb täiendada elutsüklipõhise lähenemisviisiga, mis hõlmaks häid töötingimusi, k.a töötervishoiu, tööohutuse ja tööaja poliitika, ja julgustaks inimesi kasutama elukestva õppimise võimalusi. Eeltingimus on ka pikem töökarjäär kuni pensionieani välja, mille jooksul saadakse inimväärset sissetulekut, mille tulemuseks on inimväärne pension ja poliitikameetmed, mis võimaldavad eakatel töötajatel sujuvalt pensionile minna: selles suhtes on oluline tegur ka meie tööviiside areng.

3.24

Sotsiaalkindlustusstandardid ELis on eri süsteemidest ja traditsioonidest tulenevalt väga erinevad. Komitee on toetanud selgemaid ELi strateegilisi prioriteete sotsiaalpoliitikas ning üldiste sotsiaalpoliitiliste põhimõtete väljatöötamist olulise tööprogrammi raames. Komitee on samuti viidanud vajadusele püüelda siduva sotsiaalkaitse miinimumtaseme kehtestamise poole (52) ja teeb ettepaneku määratleda kõrgetasemelised standardid asjakohasel tasandil, võttes nõuetekohaselt arvesse nii subsidiaarsuse kui ka piisavuse nõudeid. Parimate tavade tõhusam jagamine on vajalik kaasavama sotsiaalkindlustusvõrgu loomiseks kõigile ELis seaduslikult elavatele inimestele. „Töö 4.0“ väljakutsete ning uute tööhõivevormide ja osaliste töösuhete esilekerkimise kontekstis on oluline mõelda ja otsustada, kuidas saavad liikmesriigid reformida oma sotsiaalkindlustussüsteeme, et muuta töötuskindlustus kaasavaks tööhõivekindlustuseks, mis võib tulevikus toimida turvavõrguna ning lihtsustada samuti tööhõivet ja inimväärse töö tagamist. Oluline on tagada, et töö on atraktiivsem valik kui toetustest elamine, luues inimeste jaoks õiged stiimulid, et nad eelistaksid töötamist, tagades samas sissetulekukindluse neile, kes ei leia tööd. Sellekohane võrdlusuuring võiks olla liikmesriikidele kasulik, et parandada vajadusel abikõlblikkuse tingimusi, toetuste maksmise kestust ja toetuste taset.

3.25

Komitee rõhutas juba 2009. aastal, et Euroopa peab saama tagasi oma juhtpositsiooni teaduse ja innovatsiooni valdkonnas. Ta toonitas, et teaduse ja tehnika alased saavutused ja nende rakendamine konkurentsivõimelises ülemaailmses majanduses tagaksid, et Euroopal on tulevikku ülemaailmses tööstuses. Veelgi enam rõhutas ta, et arengule avatud sotsiaalne keskkond on innovatsiooni jaoks oluline eeldus (53). Loov ettevõtlus, mis viib töövõimalusteni, mängib samuti olulist rolli innovatsioonisõbraliku keskkonna kujundamisel. Kodanikuühiskonnal on selles protsessis otsustav osa.

3.26

Komitee näeb seost töökoha innovatsioonivõime ja töötajate osalemise vahel. Lisaks peab äriühingute „asjakohane“ ja „jätkusuutlik“ juhtimine rajanema ühtsel turul oma otstarbekust tõestanud töötajate osalemise õiguslikel struktuuridel ja tavadel, mis põhinevad teavitamisel, konsulteerimisel ja kohastel juhtudel ka töötajate osalemisel (54). Töötajate kohustusliku osalemise sätted tuleks ELi õiguses kokku koondada ja üldiseks muuta, võttes aluseks juba saavutatud standardid (55).

3.27

Kliimamuutused esitavad suuri keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid väljakutseid Euroopale ja kogu maailmale. Töö tulevikku kujundab ka tungiv vajadus kujundada ümber meie majandus, tööstusharud ja töökohad planeedi kaitsmiseks. Komitee toetab Pariisi kokkulepe ratifitseerimist ELi poolt ja on nõudnud, et loodaks kodanikuühiskonna ja piirkondlike omavalitsuste koalitsioon, et täita ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul võetud kohustused (56). Nimetatud kohustuste täitmine peab olema kooskõlas ELi kohustusega vähendada vaesust. Õiglase ülemineku, inimväärse töö ja tööalase konkurentsivõime toetamine nõuab investeerimist vahenditesse, et toetada kogukondi ja töötajaid sektorites, mida see üleminek juba mõjutab, samuti prognoosida ja hõlbustada tulevast ümberkorraldamist ja üleminekut rohelisemale ja jätkusuutlikumale majandusele. Euroopa investeerimiskava peaks toetama projekte kooskõlas COP21 kohustustega.

4.1

ELi ohustab nii majanduslik kui ka sotsiaalne tasakaalustamatus. See kahjustab sotsiaalset ühtekuuluvust ja poliitilist usaldusväärsust ning takistab majanduse arengut. Komitee on eelnevalt avaldanud arvamust selle kohta, et vaesuse vastu võitlemine on prioriteet ning võitlus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu tuleks muuta üheks sotsiaalõiguste samba põhielemendiks (57).

4.2

Kuigi komitee tunnistab, et vaesuse vähendamine kuulub esmajoones liikmesriikide pädevusse, kutsub ta ELi Nõukogu üles kinnitama oma pühendumust strateegia „Euroopa 2020“ vaesuse vähendamise eesmärgile, kasutades seejuures integreeritumat lähenemisviisi. See tähendab, et vaesuse vähendamisega tuleks süsteemselt tegeleda Euroopa poolaasta protsessi kaudu ja et strateegia „Euroopa 2020“ tuleks siduda kestliku arengu tegevuskavaga aastani 2030 (58). Majanduskasv ja konkurentsivõime on olulised ja seetõttu on oluline makromajanduslik poliitika, mis aitab luua inimväärseid töökohti, et vähendada ebavõrdsust ja vaesust.

4.3

Komitee on varasemalt öelnud, et mida kauem kestab praegune kokkuhoiupoliitika, mis on suunatud esmajoones kulude vähendamisele ilma mõjusa investeerimisprogrammita tulu loomiseks kasvu, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja solidaarsuse teel, seda ilmsemaks saab see, et kasvav sotsiaalne ebavõrdsus ohustab Euroopa majanduslikku integratsiooni ja heaolu (59). Komitee nõuab uusi jõupingutusi selleks, et edendada sotsiaalse investeerimise kontseptsiooni kõigis asjaomastes poliitikavaldkondades (60). Komitee arvates on vaja täiendavalt kaaluda, kuidas ühendada nn Junckeri teine kava sotsiaalsete investeeringute paketi eesmärkidega. Lisaks on komitee kutsunud üles looma Euroopa sotsiaalsete investeeringute pakti, (61) mis toetaks sotsiaalseid reforme ja sotsiaalseid investeeringuid ning aitaks luua uuendatud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse lähenemise.

4.4

Komitee tervitas Euroopa Komisjoni sotsiaalsete investeeringute paketti, mis näis tähistavat paradigma muutust ulatuslikumaks keskendumiseks sotsiaalsetele investeeringutele, mida ei nähta ühekülgselt kui kulutegurit, vaid kui investeeringut Euroopa majanduskasvu ja tööhõive potentsiaali (62). Komitee peab kahetsusväärseks, et nende eesmärkide tõhusamaks rakendamiseks ei ole tehtud enamat. Sotsiaalsed investeeringud annavad aja jooksul majanduslikku ja sotsiaalset kasu suurenenud tööhõive või töötamisest saadava sissetuleku, parema tervise, väheneva tööpuuduse, parema hariduse, väheneva vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse jne näol. Need suurendavad ka üksikisikute jõukust ja heaolu, edendades samal ajal majandust kvalifitseerituma tööjõu ning suurema tööviljakuse ja tööhõive kaudu. Sellised investeeringud, eriti kui need soodustavad majanduskasvu, aitaksid samuti kaasa inimeste oskuste ja kvalifikatsioonide parandamisele, edendaksid nende võimalusi ühiskonnas ja tööturul ning stimuleeriks majandust, aidates ELil kriisist välja tulla tugevama ja konkurentsivõimelisemana. Lisaks tagaksid need investeeringud avaliku sektori vahendite tõhusama ja tulemuslikuma kasutamise, mis viiks keskpikas kuni pikas perspektiivis säästudeni avaliku sektori eelarves.

4.5

Komitee on juba tervitanud asjaolu, et Euroopa Komisjon tunnustab selgesõnaliselt sotsiaalmajanduse, sotsiaalsete ettevõtete, kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite tähtsat rolli sotsiaalsete investeeringute paketi rakendamisel (63).

4.6

Komitee on juba väljendanud arvamust, mille kohaselt aitaks Euroopa miinimumsissetuleku kehtestamine raamdirektiivi alusel võidelda sotsiaalse tõrjutuse vastu, tagada majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse, kaitsta üksikisiku põhiõigusi, tagada tasakaalu majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide vahel ning jagada õiglasemalt heaolu ja sissetuleku. Komitee kordab oma üleskutset Euroopa Komisjonile uurida võimalusi Euroopa miinimumsissetuleku rahastamiseks ja asjakohase fondi loomiseks (64).

4.7

Komitee kordab oma arvamust, et jätkusuutlikud, tõhusad ja tulemuslikud sotsiaalhoolekandesüsteemid on kõigi ELi ühiskondade jaoks äärmiselt olulised. Need on olulised vahendid sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse, solidaarsuse ja ühiskonna stabiilsuse säilitamiseks ning majanduskasvu toetamiseks. Hoolekandesüsteemidel on samuti tähtis ülesanne automaatsete stabiliseerijatena, nagu oli näha kriisi ajal. Kuigi komitee tunnistab, et sotsiaalpoliitika struktuuri ja sisu puudutavad otsused on esmajärjekorras liikmesriikide pädevuses, tuleks riiklike ja ELi algatustega püüda parandada sotsiaalkaitsesüsteemide tõhusust ja tulemuslikkust. Nimetatud süsteemid hõlmavad sotsiaalkindlustust, sotsiaalabi ja sotsiaalteenuseid, tervishoidu ja eluaseme pakkumist (65). Nagu on märkinud nõukogu ja sotsiaalkaitsekomitee, peaksid liikmesriigid jätkama oma jõupingutusi, et parandada sotsiaalkaitsesüsteemide toimimist, ja tagama, et nendega saavutatakse paremad sotsiaalsed tulemused ning et neil on tööhõivele ja majanduskasvule maksimaalselt positiivne mõju (66).

4.8

Riiklikud sotsiaalkindlustusasutused ja ametiasutused vastutavad universaalsete, kvaliteetsete, taskukohaste ja kättesaadavate sotsiaalteenuste tagamise eest. Riik peab nende teenuste osutamise heaks kiitma, neisse investeerima ja nende kättesaadavust jälgima. Teenuseid võivad osutada ametiasutused, kasumit mittetaotlevad või taotlevad osalejad, nii nagu see on juba mitmes ELi riigis. Kodanikuühiskonda esindavad organisatsioonid, eelkõige sotsiaalpartnerid, sotsiaalettevõtted ja vastastikused ühingud mängivad olulist rolli. See roll laieneb ka sotsiaalkindlustus-, tervisekindlustus- ja sotsiaalabisüsteemide väljatöötamisele, rakendamisele ja pakkumisele. Lisaks aitab tihedam koostöö kõigi osalejate vahel kaasa avaliku sektori vahendite tõhusamale ja paremale kasutamisele sotsiaalpoliitika elluviimisel. See peaks hõlmama ka võimalust kasutada ära ametiasutuste ja erasektori osalejate partnerlusi, austades samas riiklike süsteemide eripära.

4.9

Komitee on arvamusel, et vaja on asjaomaste osalejate tugevamat ja läbipaistvamat dialoogi, et muuta ja kujundada sotsiaalkaitsesüsteemid jätkusuutlikumaks, suunates ressursid esmajärjekorras tõhusatesse, tulemuslikesse ja olulistesse avaliku sektori investeeringutesse, austades täiel määral sotsiaalseid õigusi ja eriti liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide aluspõhimõtteid, ning püüdes neid edendada.

4.10

Üleminek etappi „Töö 4.0“ peab toimuma käsikäes üleminekuga etappi „Heaolu 4.0“. Kriis, aeglane majanduskasv ja töötuse kõrge tase ning vananev elanikkond koos kahaneva tööjõuga esitavad väljakutseid sotsiaalkaitsesüsteemide jätkusuutlikkusele ja piisavusele. Paralleelselt suureneb nõudlus sotsiaalteenuste järele eelkõige elanikkonna vananemise tulemusel, kuid ressursid selle nõudluse rahuldamiseks on piiratud. Seetõttu on vajalikud reformid, et töötada välja tulemuslikud ja majanduslikult tõhusad sotsiaalkaitsesüsteemid, sotsiaalpoliitilised meetmed ja sotsiaalteenused. Sotsiaalõiguste sammas ei pea mitte ainult suutma reageerida muutustele töömaailmas, vaid seadma ka eesmärgiks toetada liikmesriike asjakohaste lahenduste pakkumisel vastuseks olulistele muutustele hoolekandesüsteemides, sotsiaalpoliitikas ja sotsiaalteenustes. Põhieesmärgid peaksid olema nende kvaliteedi, jätkusuutlikkuse, kättesaadavuse, taskukohasuse ja piisavuse tagamine kõigi jaoks, kes nendest sõltuvad, ja seda asjakohaste reguleerivate raamistike ja poliitikameetmete kaudu.

4.11

Komitee tunnistab ka seda, et pidev surve avalikele eelarvetele, demograafilised ja ühiskondlikud muutused ning uued esilekerkivad sotsiaalsed probleemid on tinginud paljudes liikmesriikides toetuste ja teenuste rahastamiseks ja osutamiseks uute ja innovatiivsete korraldusvormide loomise. See nähtus, mida nimetatakse sotsiaalseks innovatsiooniks, on kannustatud vajadusest tegeleda rahuldamata sotsiaalsete vajadustega. See täiendab riigi pakutavat traditsioonilist sotsiaalhoolekannet, mobiliseerides erinevaid sotsiaalseid ja majanduslikke osalejaid ning rahalisi vahendeid tegema koostööd kohalike omavalitsustega. Kuid see ei tohi asendada riigi vastutust ja rolli ega ka selle erinevaid avalikke komponente universaalse juurdepääsu tagamisel kvaliteetsetele, taskukohastele, jätkusuutlikele ja kättesaadavatele teenustele ELi elanike jaoks riiklike tavade kohaselt. Sotsiaalne innovatsioon loob sotsiaalset kapitali ja tugevdab kohalike kogukondade rolli. On soovitatav, et Euroopa Komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et peamisi vahendeid, nagu avalik hange ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, kasutatakse tõhusalt sotsiaalse innovatsiooni ja sotsiaal-majanduslike ettevõtete toetamiseks.

4.12

Komitee on mitmel korral rõhutanud sotsiaalmajanduse, sh sotsiaalettevõtete, erilist ja olulist rolli majanduslike ja sotsiaalsete lahenduste pakkumisel (67). Sektor moodustab olulise osa Euroopa sotsiaalmudelist ning aitab otseselt kaasa sotsiaalsele ja majanduslikule ühtekuuluvusele ja muutustele, sissetulekute ja heaolu õiglasemale jaotamisele ja kodanikuaktiivsusele. Hiljuti kutsus komitee üles koostama ELi sotsiaalmajanduse tegevuskava (68).

4.13

Üldiselt ja ELi pädevuste raames peaks samba eesmärk olema luua ühine võrdlusraamistik, et võrrelda ja jälgida vajalikke riiklikke õigus- ja poliitikaraamistikke, tagamaks õiguse kvaliteetsetele teenustele eelkõige sotsiaalkaitse hüvitiste vallas, (69) sh sotsiaalteenuste olemasolu, taskukohasuse ja kättesaadavuse ning ka nende jätkusuutlikkuse ja tõhususe. See peaks kehtima nii kõikidele sotsiaalkindlustuse harudele (70) kui ka kõigile teistele sotsiaal(kaitse)teenustele.

4.14

Samamoodi peaks samba eesmärk olema luua liikmesriikidele vajalikud stiimulid, et nad kindlustaksid omandatud õiguste ülekantavuse asjaomaste riiklike kriteeriumide alusel, tagades seega isikute vaba liikumise. Selline tunnustamine võimaldaks igale üksikisikule rohkem kohandatud tuge töö- ja eraelu paremaks korraldamiseks. See pakuks lugupidavamaid ja paindlikumaid vahendeid, et kohanduda iga ELi kodaniku elutsükliga, võimaldades eelkõige sujuvat liikumist tööturule ja sealt välja.

4.15

Lisaks tuleks sammast kasutada selleks, et määrata võrdlusalused seoses esmatähtsate teenuste osutamisega. Liikmesriigid peaksid välja töötama rakendusstrateegiad, võttes arvesse iga riigi konkreetset sotsiaal-majanduslikku ja rahalist olukorda. Kriteeriumid ei tohiks piirduda teenuste kättesaadavusega ning peaksid toetama protokollis 26 sätestatud peamiste põhimõtete rakendamist (üldine juurdepääs, kvaliteet, ohutus, taskukohasus, võrdne kohtlemine ning kasutajate õiguste edendamine). Võrdlusaluste väljatöötamisel tuleks viitena kasutada Euroopa vabatahtlikku sotsiaalteenuste kvaliteediraamistikku ning Euroopa alushariduse ja lapsehoiu kvaliteediraamistikku.

4.16

Kõigile kehtivate võrdsete võimaluste põhimõte on sätestatud ELi aluslepingutes ning seda tuleb kaasavas sotsiaalõiguste sambas täielikult ja asjakohaselt arvesse võtta. Kuna ELi õigustikuga nähakse juba ette ühised miinimumnõuded töötajatele kogu Euroopas, siis tuleb need jõustada. Meestele ja naistele ning kõikidele ühiskonnarühmadele, sealhulgas puuetega inimestele, lesbidele, geidele, biseksuaalidele ning trans- ja intersoolistele inimestele, etnilistesse vähemustesse kuuluvatele inimestele ning teistele diskrimineeritavatele tuleb tagada võrdõiguslikkus ja mittediskrimineerimine.

4.17

Tööhõives osalemise kõrgema taseme saavutamine Euroopa eri rühmades on esmatähtis selleks, et vastata demograafilise vananemise ja tööealise elanikkonna vähenemise suundumusele. Areng on samuti vajalik võrdsuse ja mittediskrimineerimise edendamiseks teistes eluvaldkondades peale töö, nagu juurdepääsul toodetele ja teenustele, haridusele, eluasemele ja tervishoiule. Sellega seoses loodetakse, et aruteludega võrdset kohtlemist toodetele ja teenustele juurdepääsul käsitleva ELi direktiivi üle jätkatakse kiiremas korras.

5.1

Komitee korraldas 2. septembrist kuni 2. novembrini 2016 kõigis liikmesriikides arutelusid kodanikuühiskonnaga. Arutelusid koordineerisid kolm komitee liiget asjaomasest liikmesriigist, sageli koostöös Euroopa Komisjoniga (15 arutelu) või riigi majandus- ja sotsiaalnõukoguga (7 arutelu). Aruteludel osalejad esindasid väga erinevaid tööandjaorganisatsioone, ametiühinguid ja teisi kodanikuühiskonna organisatsioone, samuti – vähemal määral – teadusringkondi. Ühtekokku osales 28 arutelul ligikaudu 1 800 kodanikuühiskonna organisatsiooni.

5.2

Enamike arutelude puhul kasutati arutelude alusena võtmeküsimuste kogumit. Aruteludel käsitleti väga erinevaid küsimusi, kajastades erinevaid riiklikke süsteeme, prioriteete ja olusid. Arutelude järel koostasid arutelusid koordineerinud liikmed riiklikud aruanded, mis enamikel juhtudel hõlmasid järeldusi ja/või soovitusi. Suunavad küsimused olid järgmised.

5.3

Arutelusid koordineerinud kolme liikme riigipõhiste aruannete järeldustest/soovitustest ilmnes, et eri arutelude raames tõstatati rida ühiseid teemasid. Need on võetud kokku arvamuse käesolevas punktis.

5.3.1

Euroopa sotsiaalõiguste samba kohaldamisala ja vorm:

5.3.2

Järeldustes/soovitustes tõstatatud põhiteemad, mis on seotud Euroopa Komisjoni Euroopa sotsiaalsamba esialgse kavandiga:

5.4

Järeldustes/soovitustest ilmnes samuti, et peamised lahkarvamused seisnesid küsimuses, kas Euroopa sotsiaalõiguste sammas peaks hõlmama seadusandlikke meetmeid. Selles küsimuses olid osalejad eri meelt nii riikide sees kui ka riigipiiri üleselt: tööandjate esindajad (üldiselt) ei toetanud täiendavate õigusaktide ideed ja ametiühingute esindajad (üldiselt) olid vastupidisel arvamusel.

6.1.1

Euroopa sotsiaalõiguste sammas vajab suuremat selgust sisu, protsesside, selle rakendamiseks mõeldud konkreetsete algatuste, rahastamise ja jälgimise vallas, lisaks on vaja selgitada erinevate osalejate rolli. Juhtimise küsimus on esmatähtis, austades seda, mis on sätestatud aluslepingutes, sh subsidiaarsuse põhimõtet. Kodanikel on õigus teada, kes vastutab iga otsuse eest ja annab selle kohta aru.

6.1.2

Mis puudutab asjaomaseid osalejaid ja nende rolli, siis rõhutab komitee, et tööturuga seotud küsimuste puhul on avaliku sektori asutuste ja sotsiaalpartnerite partnerlus ELi ja riigi tasandil peamine tõukejõud, mille abil kiirendada poliitika edusamme laialdaselt toetatud eesmärkide saavutamiseks. Sotsiaalkaitse valdkonnas on keskne osa valitsustel, avalikel/piirkondlikel/kohalikel ametiasutustel ja erinevatel sotsiaalkindlustuse korraldamisega tegelevatel riiklikel asutustel, aga ka sotsiaalteenuste pakkujatel. Lisaks on ka sotsiaalpartneritel sageli oma osa ja kohustused sotsiaalkaitsesüsteemide väljatöötamisel ja rakendamisel ning sotsiaalteenustes. Teistel sidusrühmadel, nagu sotsiaalametid, võivad olla eksperditeadmised eelkõige sotsiaalabi vallas ja nad võivad mängida rolli ja pakkuda turvavõrke vaesuse ohus elanikkonnarühmadele.

6.1.3

Komitee rõhutab, et sotsiaalõiguste sambast võib saada Euroopa ja kõigi inimeste jaoks positiivne projekt, aga ainult juhul, kui selle tulemused on nähtavad. Praegustel kriisiaegadel võib sammas olla hea võimalus näidata, et ELi tasand on endiselt suuteline vajaduse korral asjakohaselt reageerima probleemidele, millega tavainimesed silmitsi seisavad, austades samas täiel määral pädevuste jaotust ja subsidiaarsuse põhimõtet. Eelkõige peaks sammas edendama inimeste heaolu kooskõlas aluslepingutest tulenevate kohustustega, mis põhinevad muu hulgas „kõrge konkurentsivõimega sotsiaalsel turumajandusel, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, samuti kõrgetasemelisel keskkonnakaitsel ja keskkonna kvaliteedi parandamisel“ (ELi lepingu artikkel 3). Lisaks peaks sammas aitama kaasa paremini toimivate tööturgude ja sotsiaalkaitsesüsteemide saavutamisele. Samal ajal tunneb komitee muret selguse puudumise pärast samba kohaldamisala osas. Komitee kardab, et see võib põhjustada veel rohkem ebakindlust ja pettumust, luues ootusi, mida ei rahuldata või mida ei ole võimalik rahuldada (71).

6.2.1

Euroopa Komisjon teeb ettepaneku, et sammast tuleks kõigepealt kohaldada euroalale, kus on juba alustatud edasise integratsiooni ja konsolideerimise protsessi suurema lähenemise suunas. ELi aluslepingute sotsiaalsätted (72) kehtivad siiski kõigile ELi liikmesriikidele. Võttes arvesse mitmetel riiklikel aruteludel märgitut, on komitee seisukohal, et sammast tuleks kohaldada kõigile ELi 28 liikmesriigile.

6.2.2

Ühes oma varasemas arvamuses märkis komitee, et sotsiaalselt jätkusuutlik makromajanduspoliitika on eeltingimus majanduse tõhusamaks elavdamiseks ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kindlustamiseks. Majandusliku olukorra parem arvestamine on samuti oluline eeltingimus tootliku tööhõive ja hästi kavandatud sotsiaalpoliitika saavutamiseks nii ELi kui ka riigi tasandil põlvkondade vahel õiglasel viisil. Komitee tunneb heameelt, et rõhku pannakse stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjade paindlikumale kasutamisele, mille kohaselt komisjon võtab arvesse teatavaid avaliku sektori investeeringuid eelarvepuudujäägi arvutamisel; siiski leiab komitee, et see meede on piiratud ja osaline (73).

6.3.1

Euroopa poolaasta ja riiklikud reformikavad – mis kehtivad võrdselt ka euroalasse mittekuuluvatele riikidele – peaksid olema samba rakendamisel ja järelevalves põhilisteks eestvedajateks. Kuid võttes arvesse täiendavaid makromajanduslikke jälgimismehhanisme, mida kohaldatakse Euroopa poolaasta raames euroala riikidele, on võimalik, et euroala riigid võivad välja töötada täiendavaid asjakohaseid võrdlusaluseid riiklike reformide toetamiseks. Mitmetel riiklikel aruteludel viidati samba ja Euroopa poolaasta vahelisele seosele (74).

6.3.2

Komitee juhib tähelepanu sellele, et mõni majanduse juhtimise viimaste aastate majanduspoliitiline eesmärk tuleb paremini kooskõlla viia ELi toimimise lepingu artikli 4 lõike 2 kohaste ELi sotsiaalpoliitiliste eesmärkidega (75). Kõigi Euroopa poolaasta raames võetavate meetmete osas – kooskõlas horisontaalse sotsiaalklausliga (76) – tuleb läbi viia sotsiaalse mõju hindamine. Hindamise tulemused tuleks avalikustada ja neid arutada nii liikmesriikide kui ka ELi tasandil (77).

6.3.3

Komitee on varem märkinud, et Euroopa poolaasta raames tuleks tööhõive- ja sotsiaalseid eesmärke käsitleda võrdsetel alustel makromajanduslike kaalutlustega (78). Samuti on komitee soovitanud, et kasutada tuleks võrreldavaid ja ühiseid näitajaid nt vaesuse ja ebavõrdsuse kohta, aga ka kohustuslikke sotsiaalse mõju hindamisi kõigi riiklikes reformikavades ja riigipõhistes soovitustes esitatud reformikavade kohta (79).

6.3.4

Komitee kutsub üles tasakaalustama uuesti Euroopa poolaastat selliselt, et olemasolevat põhiliste tööhõive- ja sotsiaalsete näitajate tulemustabelit võetakse arvesse riigipõhiste soovituste koostamisel.

6.3.5

Eesmärki suurendada lähenemist elu- ja töötingimuste parandamise suunas tuleks lihtsustada erieesmärkidega, võttes arvesse strateegiat „Euroopa 2020“ ja kestliku arengu eesmärke ning juhtides majandus-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika koordineerimist.

6.4.1

Komitee on äärmiselt mures ELi stabiilsuse pärast, sest vajalikud reformid – aluslepingute muutmisega või ilma – toimuvad alati alles viimasel minutil ja suure surve all. ELis tuleb taas kord tugevdada sotsiaalset, poliitilist ja majanduslikku ühtekuuluvust ning jätkata sidusat majandus- ja rahapoliitilist integratsiooni, mis on toimiva majandus- ja rahaliidu alus. Seetõttu on vältimatult vaja tõsist arutelu majandus- ja rahaliidu kindlapõhjalise ülesehituse üle, mis eeldab konsensust majandus- ja sotsiaaleesmärkide vallas ning kokkulepitud juhtimiskorraldust (80).

6.4.2

Sotsiaalset, poliitilist ja majanduslikku ühtekuuluvust tuleb jõustada, et tugevdada majandus- ja rahaliidu vastupanuvõimet kriisidele. Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et majandus- ja rahaliidu riikide majanduste erinevustele tuleb rohkem tähelepanu pöörata ja et tasakaalustatud struktuurireformid nimetatud riikides peavad toimuma vastavalt rahaliidu nõudmistele ja kooskõlas liikmesriikide vajadustega selleks, et tagada vajalik lähenemine.

6.4.3

Komitee on juba soovitanud, kuidas majandus- ja rahaliitu võiks paremini kujundada, ja on teinud ettepanekuid selle demokraatliku ja sotsiaalse struktuuri arendamiseks võimalikult kiiresti ühenduse meetodi raames. See parandaks demokraatlikku vastupanuvõimet ja aitaks täita aluslepingutest (81) tulenevaid sotsiaalseid kohustusi.

6.4.4

Majandus- ja rahaliidu majanduslik usaldusväärsus on määrava tähtsusega. Nagu komitee on eelnevalt väitnud, on liikmesriikide valitsustel selles kontekstis oluline vastutus arendada edasi demokraatlikku ja sotsiaalset majandus- ja rahaliitu. Sama kehtib ka nii riikliku kui ka ELi tasandi sotsiaalpartnerite kohta, kelle jaoks moodustab majandus- ja rahaliit üldraamistiku vastavate palgakujundussüsteemide kujundamiseks ning tööturu ja sotsiaalpoliitika korraldamiseks. Majanduslike ja ühiskondlike osalejatena otsustavad nad olulisel määral majandus- ja rahaliidu ühise stabiilsuseesmärgi täitmise üle (82). Sotsiaalpartnerite parem kaasamine võib aidata kaasa majandus- ja rahaliidu paremale juhtimisele. Nende seisukohti sellest, kuidas tööturgu ja sotsiaalpoliitikat korraldada, tuleks samuti arvesse võtta majandus- ja rahaliidu tulevikku käsitlevatel aruteludel (83). Tugevdatud ja struktureeritud dialoog kodanikuühiskonnaga aitaks samuti parandada demokraatlikku vastupanuvõimet ja juhtimist.

6.4.5

Komitee on seisukohal, et kestva tasakaalustamatuse tõttu ning usalduse ja kindlustunde loomiseks kogu Euroopas on vaja tõhusamat ja demokraatlikumat majandusjuhtimist, eeskätt euroalal (84).

6.5.1

Euroopa sotsiaalõiguste samba eesmärk peaks olema edendada ELi esmasele ja teisesele õigusele tugineva kehtiva sotsiaalõigustiku tõhusat jõustamist tööhõive ja sotsiaalõiguste valdkonnas, eelkõige sellistes küsimustes nagu sotsiaalkaitse ja tõhus järelevalve muu hulgas tööinspektsiooni poolt ning õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja juurdepääs õigusemõistmisele. Liikmesriikide poolt ratifitseeritud rahvusvaheliselt siduvaid ELi kodanike õiguste allikaid tuleks täielikult austada.

6.5.2

Komitee usub, et sammas annab võimaluse tugevdada kehtivat sotsiaalõigustikku. Lisaks annab samba arendamise protsess ka võimaluse hinnata seda, mis töötab ja mis mitte, mis on puudu ja mida tuleks parandada ELi ja liikmesriikide lähenemisviisis, et innustada uuenenud sotsiaalset ja majanduslikku lähenemist, jätkusuutlikku majanduskasvu ja töökohtade loomist ELis.

6.6.1

Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondil ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidel on oluline osa töökohtade ja majanduskasvu loomisel ning territoriaalse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisel. Komitee on arvamusel, et nende fondide tõhusam ja tulemuslikum kasutamine on vajalik ja et ELi pikaajaline investeering kvaliteetsesse sotsiaalsesse taristusse ja teenustesse muu hulgas Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ja Euroopa Investeerimispanga kaudu tuleks seada prioriteediks ja siduda samba rakendamisega.

6.6.2

Komitee on stabiilsuse ja kasvu pakti raames esitanud erinevaid võimalusi ja ettepanekuid. Avaliku sektori investeeringute puhul võiks üks olla nn kuldreegel või tegelikult nn hõbedane reegel: (85) liikmesriigid täiendavad ELi avaliku sektori investeeringuid, k.a sotsiaalvaldkonnas, ühiste kokkulepitud parameetrite süsteemi kaudu, mis peaks koos õigete struktuurireformidega edendama ka erainvesteeringuid (86).

6.6.3

Mitmeaastase finantsraamistiku eelarve ja läbivaatamise kontekstis usub komitee, et vaja on kasutada – nagu komisjon on juba märkinud – 25 % Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest, nimelt Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi, et edendada sotsiaal-, tervishoiu-, haridus- ja eluasemeteenustesse ja poliitikameetmetesse tehtavaid sotsiaalseid investeeringuid. Lisaks tuleks mõned ressursid kõrvale panna ELi tasandil Euroopa Sotsiaalfondi raames kui vabad vahendid, mida kasutatakse sotsiaalpartnerite suutlikkuse suurendamiseks. Komisjon peaks andma liikmesriikidele juhiseid selle kohta, kuidas edendada praktikas sotsiaalseid investeeringuid ja kuidas jälgida projektide kvaliteeti ja tõhusust.

6.6.4

Komitee viitas 2014. aastal ümberjaotusmehhanismile, mida kasutatakse asümmeetriliste šokkide korral, (87) ja tõi välja, et liit ja eelkõige euroala ei saa praeguse majanduspoliitika sotsiaalseid tagajärgi eirata, jättes need täielikult üksikute riikide kanda. Komitee rõhutas vajadust käsitada haridus- ja koolituseelarveid investeeringuna tulevikku (88). Mõnede riiklike arutelude raames arutlesid osalejad selle üle, kas ELi töötuskindlustust või kohanemisfondi oleks vaja ja kas see võiks olla teostatav (89). Need arutelud näitasid, et seisukohad selles küsimuses erinevad oluliselt ja et need arutelud peavad samuti jätkuma (90).

6.7.1

Sammast käsitlevates aruteludes tuleks samuti võtta vajaduse korral arvesse ülemaailmset mõõdet. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni, Euroopa Nõukogu, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni ning Rahvusvahelise Valuutafondi hiljutised arutelud on keskse tähtsusega, eelkõige seoses tõenditega, mis näitavad, et ebavõrdsus mõjutab majanduskasvu püsivust ja et ümberjaotamine ei kahjusta majanduskasvu. Arutelude käigus tuleks ka tunnistada, et Euroopa sotsiaalmudeli jätkusuutlikkus on seotud Euroopa üleilmse konkurentsivõime parandamisega.

6.7.2

Kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030 leppisid kõik ÜRO liikmesriigid kokku 2015. aastal. Seega on nende eesmärkide saavutamine Euroopa Liidu liikmesriikide jaoks kohustuslik. Komitee usub, et sambaga võiks aidata oluliselt kaasa 2030. aastani ulatuva kestliku arengu tegevuskava saavutamisele, eelkõige seoses 1. (kaotada vaesus), 3. (hea tervis ja heaolu), 5. (sooline võrdõiguslikkus) ja 8. eesmärgiga (inimväärne töö ja majanduskasv).

6.8.1

Komitee kutsub komisjoni üles esitama samba kohta selge ja sidusa strateegia. Komitee nõustub tööhõivekomitee ja sotsiaalkaitsekomiteega, kes on öelnud, et „Euroopa sotsiaalõiguste sammas peaks tuginema olemasolevatele vahenditele, sealhulgas Euroopa tööhõivestrateegiale ning sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse valdkonna avatud koordinatsiooni meetodile, ning neid täiustama ja olema sellele alusele tuginedes kompassiks tööhõive ja sotsiaalsete tulemustega seoses jätkusuutliku ülespoole suunatud lähenemise edendamise protsessis, austades samas siseriiklikku pädevust“ (91). Selle protsessi osaks võib olla uute asjakohaste võrdlusaluste loomine piiratud arvu olulisimate tööturgude ja sotsiaalsete probleemide tarvis edusammude hindamiseks. Sellise koostööraamistiku loomine aitaks liikmesriikidel saavutada positiivseid tulemusi reformide kaudu (92) ja aitaks kaasa suurema sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamisele.

6.8.2

Vaatamata selgetele riskidele on komitee siiski veendunud, et EL on võimeline tagama parema, demokraatlikuma ja sotsiaalsema Euroopa Liidu. Komitee teeb kõik vajaliku selleks, et toetada arutelusid liikmesriikides ja ELi tasandil, et kaasata kodanikke „Euroopa paremasse tulevikku“. Õiglane üleilmastumine, mis tagab hea elu, piisavalt tööhõivevõimalusi ja õiglased töötingimused kõigile, on saavutatav üksnes juhul, kui EL säilitab oma ühtsuse ja on võimeline tegutsema. Oma ühiskonnamudeli säilitamiseks peab Euroopa olema võimeline kohanduma muutuvale tegelikkusele, et maksimeerida võimalusi kõigi jaoks. See on meie alternatiiv protektsionismile, natsionalismile ja populismile.

21.4.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 125/27

Raportöör:

Juan MENDOZA CASTRO

1.1.

Komitee väljendab heameelt meetmete paketi üle autoriõiguse kohandamiseks digitaalmajanduse nõuetega.

1.2.

Euroopa Liidul puudub ühtne autoriõiguse süsteem. Selle loomiseks tuleb eeskätt kaotada killustatus, pakkudes samas loojatele paremat kaitset, sh ka turgusid domineerivate tehnoloogiahiidude eest.

1.3.

Autoriõiguse valdkond on äärmiselt keeruline erinevate huvidega, kuid üksteist vajavate mitmesuguste huvirühmade tõttu. Reguleerimisega tuleb saavutada tasakaal kõigi huvirühmade õiguste vahel, vältides bürokraatiat ja ebavajalikke nõudmisi.

1.4.

Komisjoni järkjärgulise lähenemisviisi valguses soovitab komitee kehtiva autoriõiguse läbi vaadata ja konsolideerida, sealhulgas teha muudatusi teistes direktiivides, kaaluda, kas oleks kohane võtta meetmeid interneti otsingumootoritega seotud juhtumite ja traadita võrkude kaudu toimuva sisu tasuta edastamise osas, ning reguleerida teatavaid aspekte määrusega.

1.5.

Komitee tuletab meelde, et on tähtis ja vajalik, et EL ratifitseeriks kiirelt pimedate inimeste autoriõigusi käsitleva Marrakechi lepingu.

1.6.

Ringhäälinguorganisatsioonide veebiülekanded ning televisiooni- ja raadiosaadete digitaalne taasedastamine: komitee leiab, et komisjoni ettepanek on asjakohane ning toetab Euroopa päritolu kinematograafiateoste levitamist. Päritoluriigi põhimõte ei ole vastuolus õiguse territoriaalsuse ning lepinguvabaduse põhimõttega.

1.7.

Erandite kohandamine digitaalse ja piiriülese keskkonnaga: ehkki komisjoni ettepanekutes osutatakse õigetele probleemidele, soovitab komitee teha ettepanekutes rea muudatusi, et kohandada autoriõigust paremini praeguste oludega. Need on järgmised:

1.8.

Euroopa Kohtu otsus, mille kaudu kohus teatab, et teatud tingimustel võib e-raamatute laenutamist lugeda samaväärseks paberraamatute laenutamisega, (5) rahuldab raamatukogude ja õppeasutuste kasutajate korduva nõudmise.

1.9.

Positiivset äramärkimist väärib enam mitteturustatavate teoste digiteerimist, levitamist ja piiriülest kasutust käsitlev ettepanek (III jaotise 1. peatükk).

1.10.

Oleks asjakohane ühtlustada Euroopa normide abil nn panoraamierandit.

1.11.

Komitee toetab kirjastajate autoriõigusega kaasnevat ainuõigust lubada või keelata kahekümne aasta jooksul nende ajakirjandusväljaannete digitaalne kasutus.

1.12.

Komitee on nõus sellega, et infoühiskonna teenusepakkujatel, kes talletavad ja võimaldavad ligipääsu kasutajate poolt üles laaditud ja autoriõigusega kaitstud suurele hulgale teostele ja muule materjalile, peab olema kohustus võtta asjakohaseid ja proportsionaalseid meetmeid, et tagada õiguste omajatega sõlmitud lepingute toimimine ning vältida selliste teoste või materjali kättesaadavust ( value gap ).

1.13.

Komitee leiab, et komisjoni ettepanekuga astutakse samm edasi autorite õiguste kaitses, mis peab hõlmama õigust õiglasele tasule nende loomingulise panuse eest, õigust saada kasu teoste kaubanduslikust edust ning samuti teoste rahastamise ja kaitse kõrget taset.

1.14.

Tuleb rõhutada, et kodanikuühiskonna organisatsioonid peaksid aitama suurendada kasutajate teadlikkust autoriõigusega seonduvate seaduste täitmisest. Komitee toetab jõupingutusi, mida komisjon teeb võitluses piraatluse ning seadustega kaitstud sisu mis tahes ebaseadusliku kasutamise vastu.

2.1.

Digitehnoloogia areng on muutnud teoste ja muu kaitstud materjali loomist, tootmist, levitamist ja kasutamist. Tekkinud on uued kasutusviisid, osalejad ja ärimudelid. Digitaalkeskkonnas on samuti suurenenud piiriülene kasutamine ning tarbijate jaoks on tekkinud uued võimalused juurdepääsuks autoriõigusega kaitstud sisule.

2.2.

Hoolimata sellest, et autoriõigust käsitlevates ELi õigusaktides sätestatud eesmärgid ja põhimõtted on endiselt asjakohased, on vaja need kohandada uute oludega. ELi tasandil sekkumine on vajalik ka siseturu killustumise vältimiseks.

2.3.

Digitaalse ühtse turu strateegias, (6) mis võeti vastu 2015. aasta mais, täheldati vajadust „vähendada eri riikide autoriõiguse korra erinevusi ja pakkuda kogu ELis kasutajatele veebis ulatuslikumat juurdepääsu teostele“, osutades vajadusele parandada intellektuaalomandi õigusega kaitstud sisuteenuste piiriülest kättesaadavust ning selgitades internetipõhiste teenuste rolli teoste ja muu kaitstud sisu levitamisel.

2.4.

2015. aasta detsembris avaldas komisjon teatise, (7) milles kirjeldab erimeetmeid ja pikaajalist nägemust ning osutab vajadusele ühtset turgu selles valdkonnas edasi arendada, ajakohastada eeskirju digitaalsest tegelikkusest lähtuvalt, tagada Euroopa loomesektorite konkurentsivõimelisus ning säilitada õige tasakaal autoriõiguse ja muude avaliku poliitika eesmärkide vahel.

2.5.

Võttes arvesse hiljutist ettepanekut piiriülese kaasaskantavuse kohta, (8) pakub komisjon välja mitu seadusandlikku meedet, millel on kolm järgmist eesmärki:

2.6.

Esiteks on tehtud ettepanek võtta vastu määrus, (9) mille eesmärk on luua televisiooni- ja raadiosaadete veebis edastamise uute digitaalsete vormide jaoks soodsad tingimused, mis sarnanevad traditsioonilistele satelliit- ja kaabelülekannetele kohaldatavate tingimustega. Uued eeskirjad, mille eeskujuks on satelliitlevi ja kaabeledastust käsitleva direktiivi kehtivad normid, (10) hõlbustavad ja kiirendavad selliste õiguste omandamist, mis on vajalikud teatavate ringhäälinguorganisatsioonide poolt veebis pakutavate teenuste ning teatud taasedastusteenuste jaoks. Nende eeskirjade eesmärk on soodustada turu arengut ning Euroopa raadio- ja telesaadete ulatuslikumat levikut. See omakorda tähendab laiemat tarbijatele kättesaadavat valikut ning suuremat kultuurilist mitmekesisust.

2.7.

Paralleelselt luuakse direktiivi ettepanekuga, mis käsitleb autoriõigusi digitaalsel ühtsel turul, (11) uus läbirääkimiste mehhanism, mis hõlbustab litsentsilepingute sõlmimist audiovisuaalteoste levitamiseks nõudevideoplatvormide kaudu. See on osa ulatuslikumast poliitilisest püüdest tegeleda mitmesuguste teguritega, mis piiravad Euroopa päritolu audiovisuaalteoste ja eriti filmide kättesaadavust ELis.

2.7.1.

Litsentsimisega seotud probleeme ning sellega kaasnevaid juriidilisi ja lepingulisi raskusi Euroopa audiovisuaalteoste kasutamisel nõudevideoteenuste osutamiseks arutatakse ka sidusrühmadega peetava struktureeritud dialoogi käigus, mille eesmärk on ratsionaliseerida litsentsimise tavasid ning hõlbustada sektoripõhiste lepingute sõlmimist, mis aitab kaasa Euroopa päritolu teoste pidevamale kasutusele ja nende laiemale kättesaadavusele. Komisjon annab dialoogi tulemustest aru 2018. aasta lõpus.

2.7.2.

Viimasena pakutakse kõnealuses direktiivi ettepanekus lahendusi ka kultuuripärandiasutuste-poolse õiguste litsentsimise võimaldamiseks, mis on vajalik enam mitteturustatavate, ent suure kultuuriväärtusega teoste digiteerimiseks ja levitamiseks. Kultuurilise mitmekesisuse suurendamiseks, samuti hariduslikel ja ühiskonnaelus osalemise eesmärkidel, on oluline, et teosed oleksid kättesaadavad ka mittekaubanduslikke teid pidi, nagu haridusasutustes, avalikes raamatukogudes või etteasteid mitte pakkuvates asutustes. Lisaks uurib komisjon koos Euroopa filmiagentuuride direktorite ühenduse (EFAD) ja audiovisuaalsektoriga võimalust luua ja rahastada 2017. aastal hariduslikel eesmärkidel Euroopa päritolu filmide kataloog.

2.8.

Paralleelselt on vastu võetud kaks seadusandlikku ettepanekut, (12) et kohaldada ELi õigusakte, mis käsitlevad Marrakechi lepingut, milles nõutakse pooltelt erandite tegemist, et toetada trükikirja lugemise puudega isikuid nii, et nad saaksid juurdepääsu raamatutele ja muule trükimaterjalile neile kättesaadavas vormis. Direktiivi ettepanekuga luuakse kohustuslik erand ja tagatakse selle jõustamine, et kõnealuseid koopiaid kättesaadavas vormis ühtsel turul valmistataks ja vahetataks. Määruse ettepanekuga tehakse võimalikuks kõnealuste koopiate piiriülene vahetamine ELi ja lepinguosaliste kolmandate riikide vahel.

3.1.

Komitee väljendab heameelt meetmete paketi üle autoriõiguse kohandamiseks digitaalmajanduse nõuetega.

3.2.

Euroopa kunstil on maailmas oluline positsioon, kuid kinematograafiateoste loomine, kirjastussektor ning muusika- ja kunstiloome peavad toime tulema killustatud turu, suurt rikkust pakkuva kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse, digitehnoloogiale ülemineku ja finantsraskustega.

3.3.

Lubade süsteemi lihtsustamine peab aitama vähendada killustatust, hõlbustama piiriülest juurdepääsu veebisisule ning looma parema tasakaalu autorite kaitses, eeskätt digitaalturge kontrollivate suurettevõtete suhtes.

3.4.

Autoriõiguse valdkond on äärmiselt keeruline erinevate huvidega, kuid üksteist vajavate mitmesuguste huvirühmade olemasolu tõttu. Reguleerimisega tuleb saavutada tasakaal kõigi huvirühmade õiguste vahel.

3.5.

Komisjon on valinud järkjärgulise lähenemisviisi, (13) pakkudes täieliku läbivaatamise asemel välja olulisi täiendusi olemasolevates õigusaktides. Komitee soovitab kaaluda järgmist:

4.1.1.

ELis tegutseb televisiooni- ja raadiosaadete tootmise ja edastamise sektoris pea 12 000 ettevõtet, see annab tööd 255 000 inimesele ning selle käive on 66,5 miljardit eurot (19). Reformi on vaja seepärast, et kehtivad autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste andmise mehhanismid ei hõlma ei veebiedastust ega teatud digitaalseid taasedastusi.

4.1.2.

Komitee toetab päritoluriigi põhimõtte kaasamist, mida satelliitlevi valdkonnas juba kasutatakse (20) ning mis ei ole vastuolus õiguse territoriaalsuse ning lepinguvabaduse põhimõttega.

4.1.3.

Komitee on seisukohal, et digitaalset taasedastamist käsitlevate õigusnormide tehnoloogia suhtes neutraalseks muutmine peab lihtsustama uute teenuseosutajate jaoks kasutusloa saamist ning parandama seeläbi tarbijate juurdepääsu olulisele sisule.

4.1.4.

Reformis nähakse õigesti ette, et litsentsimisega seotud probleemide korral tagavad liikmesriigid, et erapooletu organ aitab sõlmida lepinguid, mis reguleerivad juurdepääsu audiovisuaalteostele ja nende kättesaadavust nõudevideoplatvormidel.

5.1.

Euroopa raamatukogud, muuseumid ja arhiivid on Euroopa kodanike kultuuriruum ning need on teadmiste edasiandmise, hariduse ja teadusuuringute seisukohast määrava tähtsusega. Samas annavad need autoriõiguse kaudu olulise majandusliku panuse (22).

5.2.

Ühtlustamise puudumise, keerukate seaduste, geograafiliste tõkete ja keeleliste erinevuste tõttu on Euroopa teadlased ebasoodsamas olukorras kui näiteks juhtivad riigid, nagu USA. Seepärast peab reform täitma kolme eesmärki: kohaldamisala laiendamine ja selle kohandamine vastavalt uutele tehnoloogilistele oludele, ühtlustatud ja kohustusliku korra kehtestamine ning õiguskindluse tagamine erandite ja piirangute reguleerimisel (23).

5.3.

Haagi deklaratsioonis (2014) märgitakse teksti- ja andmekaeve märkimisväärset potentsiaali innovatsiooni ja teadusuuringute jaoks. Teadlaste, VKEde ning suurte tehnoloogiaettevõtete jaoks on teksti- ja andmekaeve ülioluline vahend, mis on ELis õiguslike, tehnoloogiliste ja lepinguliste piirangute tõttu liiga vähe kasutatud.

5.4.

Komisjon teeb ettepaneku kehtestada kohustuslikud erandid mitmel järgmisel juhul:

5.5.

Ehkki komitee leiab, et komisjoni ettepanekutes osutatakse probleemidele õigesti, pakub ta välja muudatusi, et õigusnormi praeguste vajadustega paremini kohandada (vt järeldused). Muu hulgas on oluline, et lepinguliste suhete või tehnoloogiliste vahenditega ei tühistataks autoriõigustele kehtestatud erandeid. Samal ajal tuleks läbi vaadata autoriõigusest tehtav erand mittetulunduslike teadusuuringute puhul (artikli 5 lõike 3 punkt a), arvestades et seda on väga keeruline kohaldada (24).

5.6.

Samuti nõuab komitee, et ühtlustataks nn panoraamierandit, mille alusel on eraisikutel õigus teha pilte sellistest teostest nagu avalikus ruumis paiknevad hooned ja skulptuurid ning neid internetis jagada. Komisjon küll kinnitab kõnealuse erandi asjakohasust, ent on otsustanud jätta selle võimaliku rakendamise liikmesriikide vabatahtlikuks otsuseks.

5.7.1.

Komitee tuletab meelde, et on tähtis ja vajalik, et EL ratifitseeriks kiiresti 30. septembril 2016 jõustunud Marrakechi lepingu avaldatud teostele juurdepääsu lihtsustamise kohta nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikutele. Leping võimaldab paljude pimedate või nägemispuudega Euroopa kodanike juurdepääsu suuremale hulgale kättesaadavatele teostele, avades neile ukse kultuurile, haridusele ja tööle ning seeläbi tõelisele sotsiaalsele kaasatusele.

5.7.2.

Määruse (25) ja direktiivi (26) ettepanekud võimaldavad ELil täita Marrakechi lepingu alusel võetud rahvusvahelist kohustust. Lisaks on see kooskõlas ELi kohustustega, mis tulenevad ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist.

5.8.

Litsentsimine ja laialdasem juurdepääs sisule: õigesti lubatakse digiteerida ja levitada esimest korda ELis avaldatavaid enam mitteturustatavaid teoseid (artikkel 7) ning ühes liikmesriigis antud litsents kehtib kogu ELis (artikkel 8).

5.9.1.

Direktiivi ettepaneku artikli 11 lõigete 1 ja 4 kohaselt (27) annavad liikmesriigid nimetatud kirjastajatele ainuõiguse lubada või keelata kahekümne aasta jooksul oma ajakirjandusväljaannete digitaalne kasutamine.

5.9.2.

Komitee toetab seda meedet, et tagada väärtuse õiglane ja võrdne jaotumine seda loovate kirjastajate ja seda kasutavate veebiplatvormide vahel.

5.9.3.

Komitee tuletab meelde, et samal ajal, kui paljud ajakirjandusväljaannete kirjastajad, kes on demokraatia seisukohast olulised, kannatavad finantskriisi käes, mis on kaasa toonud väljaannete sulgemise ning tohutult suure töökohtade kaotuse, on nende teavet kasutavate ettevõtjate tulud suurenenud (28).

5.10.1.

Infoühiskonna teenusepakkujad, kes talletavad ja võimaldavad avalikkuse juurdepääsu suurele hulgale autoriõigusega kaitstud teostele või muule materjalile, mille on üles laadinud kasutajad, võtavad koostöös õiguste omajatega meetmeid, et tagada õiguste omajatega sõlmitud lepingute toimimine selliste teoste või muu materjali kasutamiseks, mille on õiguste omajad koostöös teenusepakkujatega kindlaks määranud. Ühelt poolt nähakse ette sellised meetmed nagu tõhusate sisutuvastustehnoloogiate kasutamine, teiselt poolt peavad teenusepakkujad andma õiguste omajatele asjakohast teavet ja võtma kasutusele kaebuste lahendamise ja kahju hüvitamise mehhanismid. Liikmesriigid aitavad kaasa pooltevahelisele koostööle (29).

5.10.2.

Kõnealuse meetmega (mida komitee peab kohaseks) püütakse lahendada praegu õiguste omajate ja infoühiskonna teenusepakkujate vahel esinevat väärtuslõhet ( value gap ), võimaldades õiguste omajatel langetada paremaid otsuseid oma teoste kasutamise kohta. On näiteid avaldamisel põhinevatest teenustest, mis ei taga enam loojatele nende autoriõiguse eest piisavat tasu, erinevalt tellimuste kaudu makstud internetipõhistest teenustest, mille puhul on see tagatud (30).

6.1.

Komitee nõustub komisjoni väitega, et autoriõiguse haavatavus ärilises plaanis, mis väljendub teiste töö ja investeeringute ärakasutamises, kujutab endast praegu Euroopa loojatele tõsist ohtu. Ilma tõhusa ja tasakaalus oleva süsteemita, mis tagab õiguste austamise, ei ole autoriõigused ja muud intellektuaalomandi õigused piisavalt kaitstud ning loovtegevus ja innovatsioon seiskuvad (31).

6.2.

Autoritele peab olema tagatud õiglane tasu nende loomingulise panuse eest, õigus saada kasu teoste kaubanduslikust edust ning teoste rahastamise ja kaitse kõrge tase (32).

6.3.

Ettepanekus, mida komitee peab asjakohaseks, sätestatakse meetmed, mis tugevdavad autorite positsiooni lepingulistel läbirääkimistel. Samal ajal, kui liikmesriikidel tuleb tagada läbipaistvuskohustus ning lepingute kohandamise ja vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismid, tugevdatakse reformiga autorite ja esitajate läbirääkimisvõimet (33).

6.4.

Tuleb rõhutada, et kodanikuühiskonna avalikud ja eraasutused peaksid aitama suurendada asjakohastes valdkondades kasutajate teadlikkust sellest, et autorid peavad saama oma teoste eest tasu seadustega sätestatud raames.

21.4.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 125/34

Raportöör:

Stefan BACK

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kinnitab oma toetust 2012. aasta innovatiivse ja konkurentsivõimelise julgeolekupoliitika tegevuskavale (tegevuskava) (1).

1.2

Komitee juhib samuti tähelepanu Euroopa julgeoleku tegevuskavale (2) ning kinnitab taas oma toetust tulirelvade ja lõhkeainetega ebaseadusliku kauplemise ning nende kasutamise vastasele ELi tegevuskavale, samuti komisjoni direktiivi ettepanekule terrorismivastase võitluse kohta (3)  (4).

1.3

Alljärgnevaid märkusi arvesse võttes kiidab komitee nüüd heaks ka eesmärgi, mida komisjon järgib oma ettepanekus määruse kohta, millega kehtestatakse lennundusjulgestuses kasutatavaid läbivaatusseadmeid käsitlev liidu sertifitseerimissüsteem (5) (ettepanek), kui tegevuskava rakendamise esimese etapi. Ta kiidab ettepaneku eesmärki luua tüübikinnituse süsteem läbivaatusseadmetele ühtse sertifitseerimispunktiga, et lihtsustada toodete turule viimist, vähendada kulusid, suurendada turu mahtu ja parandada Euroopa julgeolekutööstuse konkurentsivõimet.

1.4

Komitee tunneb kahetsust, et ettepanekus ei pakuta välja ühtainsat ELi tüübikinnitusasutust integreeritud tehnilise teenistusega, sest see tagaks optimaalse tõhususe ja kulude vähendamise. Komiteel on tõsiseid kahtlusi ressursitõhususe osas, mille annaks pakutud meede lahutada tehnilised teenistused ja tüübikinnitusasutused.

1.5

Komitee peab kahetsusväärseks ka seda, et tsiviillennundusjulgestuse ühiseeskirju käsitleva määruse (EÜ) nr 300/2008 (6) artiklis 6 ettenähtud võimalus kohaldada liikmesriikides nimetatud määruses ette nähtud ühistest põhistandarditest rangemaid meetmeid, mille komitee oma nimetatud määruse ettepaneku kohta koostatud arvamuses (7) selgelt heaks kiitis, ei kajastu kõnealuses ettepanekus.

1.6

Komitee tunneb kahetsust selle pärast, et siseturu huvisid on nähtavasti peetud turvalisuse küsimustest olulisemaks, kuni selleni välja, et ei anta isegi võimalust kehtestada täiendavaid riiklikke turvanõudeid eluliselt tähtsate riiklike huvide kaitsmiseks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 114 lõikele 10.

1.7

Sellega seoses väljendab komitee ka kahetsust, et ELi toimimise leping ei võimalda temaatilisi riiklikke meetmeid riigi oluliste huvide kaitseks terrorirünnakute eest, kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 346 sättega sõjavarustuse kohta ja direktiivi 2014/24/EL artikli 15 sättega riigihangete kohta (8).

1.8

Komitee kahtleb, kas ettepaneku artikli 24 lõige 3, milles sätestatakse, et komisjon on tehniliste teenistuste valdkondliku töörühma esimees, on korrektne, arvestades nimetatud teenistuste poolt käsitletavate küsimuste väga tehnilist laadi ja suurt keerukuse astet.

1.9

Sellega seoses väljendab komitee ka kahetsust, et nähtavasti ei ole kaalutud võimalust lisada ettepanekusse eri liikmesriikide tüübikinnitusasutuste vahelist teabevahetus- ja koordineerimissüsteemi.

1.10

Komitee kahtleb, kas see, kuivõrd ettepanek võimaldab kasutada delegeeritud õigusakte tehniliste sätete muutmiseks, ulatub kaugemale ELi toimimise lepingu artikli 290 lõikes 1 lubatust. Eelkõige kehtib see ettepaneku artikli 27 punkti a kohta, milles lubatakse, ulatust ja laadi piiramata, uute toimimisnõuete kehtestamist, mida võib lisada delegeeritud õigusaktidega ettepaneku I lisasse.

1.11

Igal juhul rõhutab komitee, et selle valdkonna õiguslikuks reguleerimiseks on komisjonil vaja tehnilisi pädevusi, et tagada õigusaktide vajalik kvaliteet.

1.12

Komitee kiidab põhimõtteliselt heaks ettepaneku, et EL peaks püüdma saada Euroopa Tsiviillennunduse Konverentsi (ECAC) täieõiguslikuks liikmeks. Võttes siiski arvesse asjaolusid, et ECACi kehtiva põhikirja alusel saavad liikmed olla vaid riigid, et ECACi liikmeskond on laiem kui ELi liikmesriigid, ja et sellise liikmesuse üle peetavate läbirääkimiste tulemust ei saa võtta iseenesestmõistetavana, oleks realistlikum öelda, et EL peaks astuma asjakohaseid samme, et saada ECACi liikmeks.

1.13

Komitee on võtnud teadmiseks ettepaneku sätte, mille kohaselt ei jää tehniliste teenistuste poolt katse tegemise taotluse ja tüübikinnitusasutusele katsetulemuste esitamise vahele keskmiselt rohkem kui kuus kuud. Komitee teeb ettepaneku, et parem lahendus oleks see, kui tehniline teenistus teeks taotluse alusel esialgse hindamise, et määratleda aeg, mis kulub katsete tegemiseks, ja teavitaks taotluse esitajat sellest kindla ajavahemiku jooksul. Kui testimist seejärel määratud ajaks läbi ei viida, tuleb taotlejat sellest teavitada ja viivituse põhjusi selgitada.

1.14

Komitee märgib, et ECACi tootehindamise süsteem toimib praegu hästi ja et ELi tüübikinnituse süsteemi lisandväärtus võib operatiivsetel põhjustel seetõttu olla küsitav. See tähelepanek ei mõjuta ettepanekus toodud siseturu eesmärke.

1.15

Eelnimetatud põhjustel kahtleb komitee ettepaneku lisandväärtuses selle praegusel kujul ja soovitab seetõttu komisjonil ettepaneku sisu üle vaadata, võttes arvesse käesolevas arvamuses esitatud tähelepanekuid.

2.1

Ettepanek on samm tegevuskava (9) rakendamise suunas. Tegevuskava eesmärgid on:

2.2

Üks tegevuskava oluline eesmärk on kaotada julgeolekuturgude killustatus, võttes kasutusele kogu ELi hõlmava julgeolekutehnoloogiate sertifitseerimissüsteemi, alustades lennujaama läbivaatusseadmetest ja häiresüsteemidest. See saavutatakse ühtse kontaktpunkti süsteemi abil, mille kaudu antakse sertifitseeritud tootele kogu ELis turulepääsu võimaldav sertifikaat. See tooks kaasa lihtsustamise, vähendaks sertifitseerimise kulusid, suurendaks siseturu mahtu ja parandaks seega konkurentsivõimet võrreldes Ameerika Ühendriikide ja Hiina toodetega, mille eeliseks on suuremad mahud suurtel koduturgudel.

2.3

Euroopa julgeoleku tegevuskavas (10) kiidetakse kõnealune tegevuskava heaks, keskendudes toetavatele meetmetele nagu koolitus, rahastamine, teadusuuringud ja innovatsioon.

2.4

Euroopa julgeoleku tegevuskava sisaldab mitmesuguseid meetmeid, mis hõlmavad terrorismi rahastamise vastu võitlemist, võitlust tulirelvade ja lõhkeainetega ebaseadusliku kauplemise ning nende kasutamise vastu ja täiendavaid meetmeid, et kaitsta kodanikke ja elutähtsaid infrastruktuure, sealhulgas ka tegevuskava tulirelvade ja lõhkeainetega ebaseadusliku kauplemise ning nende kasutamise vastu ja komisjoni direktiivi ettepanekut terrorismivastase võitluse kohta (11).

2.5

Ettepanekuga kehtestatakse sertifitseerimise süsteem, mis tugineb ühtsetele toimimisnõuetele, ühtsetele katsemeetoditele ja katselaborite akrediteerimisele (tehnilised teenistused).

2.6

Toimimisnõuded on sätestatud tsiviillennundusjulgestuse ühiseeskirju käsitlevas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 300/2008 (12) ja selle rakendusaktides (ettepaneku artikkel 4 ja I lisa).

2.7

Hindamismeetodid on välja töötatud ühises hindamisprotsessis, mille on heaks kiitnud ECAC.

2.8

Igas liikmesriigis peab olema tüübikinnitusasutus, millel oleks pädevus kõikides seadmete kinnitamisega seotud aspektides (ettepaneku artikkel 6). Ükski liikmesriik ei tohi kehtestada täiendavaid nõudeid sertifitseeritud seadmete kohta (ettepaneku artikkel 4).

2.9

Ettepanekus sätestatakse menetlused seadmete jaoks, mis kujutavad endast ohtu riiklikul tasandil või mis ei vasta kinnitatud tüübile (ettepaneku artiklid 17–19).

3.1

Komitee on juba heaks kiitnud kõnealuse tegevuskava, (13) Euroopa julgeoleku tegevuskava, tegevuskava tulirelvade ja lõhkeainetega ebaseadusliku kauplemise ning nende kasutamise vastu ning direktiivi ettepaneku terrorismivastase võitluse kohta (14).

3.2

Samuti tervitab komitee ettepanekus väljendatud kavatsust rakendada kõnealune tegevuskava Euroopa julgeolekutööstuse sektori tugevdamise kaudu, luues suurema siseturu ja parandades kõnealuse tööstuse konkurentsivõimet.

3.3

Komitee tervitab ettepaneku eesmärke edendada ELi julgeolekutööstuse konkurentsivõimet ja lihtsustada haldusmenetlusi, kehtestades ühtse sertifitseerimispunkti kulude vähendamiseks ning suurema siseturu loomiseks. Komitee võtab teadmiseks tugeva põhirõhu siseturule ja konkurentsivõimele ning asjaolu, et julgeolekuküsimusi on käsitletud peamiselt vaid sellest seisukohast, et asjaomase tööstusharu konkurentsivõime suurendamine võib parandada selle võimalusi innovatsiooni ja uute toodete väljatöötamise osas.

3.4

Komitee kiidab heaks ettepaneku lähenemisviisi reguleerida toimimisnõudeid ja kasutada ECACis välja töötatud ühtseid katsemetoodikaid, ning nõustub, et suure osa õiguslike materjalide salastatud iseloom muudab selle lähenemisviisi vajalikuks. Komitee on siiski seisukohal, et ettepanekut saaks mitmes olulises aspektis parandada.

3.5

Komitee väljendab kahetsust, et määruse (EÜ) nr 300/2008 artiklis 6 sätestatud võimalust, mille kohaselt on liikmesriigil õigus kohaldada ühistest põhistandarditest rangemaid meetmeid, ei ole ettepanekusse lisatud. Kumbki menetlus, ei menetlus seadmete jaoks, mis kujutavad ohtu riiklikul tasandil, ega liidu kaitsemeetmete menetlus ei sobi sedalaadi probleemi lahendamiseks.

3.6

Komitee tuletab siinkohal meelde, et ta kiitis selgelt heaks võimaluse, mis lubab liikmesriikidel vastavalt määruse (EÜ) nr 300/2008 artiklile 6 võtta rangemaid meetmeid, oma arvamuses selle määruse ettepaneku kohta (15).

3.7

Komitee on teadlik raskustest, mis on seotud täiendavate riiklike nõuete kehtestamisega toodetele, mis on hõlmatud ühtlustatud kriteeriumidega, kuid juhib siiski tähelepanu ELi toimimise lepingu artikli 114 lõikes 10 pakutud võimalusele, mis lubab – ehkki küll piiratud ajaks – kehtestada siseriiklikke nõudeid tulenevalt näiteks riiklike julgeolekuhuvide kaitsmise vajadusest.

3.8

Komitee võtab teadmiseks asjaolu, et vähemalt kahe liikmesriigi parlamendid on subsidiaarsust käsitlevate põhjendatud arvamuste ettepanekutes, millest üks on esitatud, viidanud vajadusele kohandada julgeolekunõudeid vastavalt turvalisuse eri tasemetele eri liikmesriikides (16). See tähendab, et võib osutuda vajalikuks suurendada turvanõudeid, kehtestades ELi standardnõuetega võrreldes täiendavad kriteeriumid ja seadmete suurema toimimisvõime, sealhulgas lennujaamade läbivaatusseadmete puhul.

3.9

Komitee on seisukohal, et rakendades poliitikat, mille eesmärk on parandada kaitset terrorirünnakute eest, tuleb seda eesmärki pidada iga kavandatava meetme oluliseks elemendiks. Selle eesmärgiga seotud tööstuspoliitika tegevuskava tuleb pidada terrorismivastase võitluse eesmärgiga võrreldes teisejärguliseks.

3.10

Seega tuleb liikmesriikidele selgelt võimaldada eraldi mänguruum terrorismiohuga tegelemiseks, sealhulgas täiendavate nõuete kehtestamiseks lennujaama läbivaatusseadmetele ja sertifitseerimisnõuete karmistamiseks standardiga võrreldes. Ettepaneku artiklid 17 ja 18 ei ole selle probleemiga seotud ega anna liikmesriikidele piisavalt mänguruumi, et nad saaksid end terrorismiohtude eest kaitsta. Komitee on teadlik sellest, et Euroopa Liidu toimimise lepingu praegune versioon ei sisalda erisätteid, mis võimaldaksid turvaseadmeid riiklike eluliselt tähtsate huvide kaitsmise tõttu siseturu eeskirjadest vabastada, kuna ELi toimimise lepingu artiklis 346 on selline võimalus ette nähtud üksnes sõjavarustuse jaoks ja direktiivis 2014/24/EL (artikkel 15) ainult riigihangetele (17).

3.11

Komitee võtab teadmiseks asjaolu, et ettepanek annab komisjonile õiguse võtta vastu delegeeritud õigusakte, et muuta I lisa, kajastamaks lennundusjulgestuses kasutatavate läbivaatusseadmetega seotud uute toimimisnõuete kehtestamist (artikli 27 punkt a), ning muuta määruse lisasid, et kohandada neid teadus- ja tehnikaalaste teadmiste arenguga (artikli 27 punkt b). Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 lõige 1 piirab delegeeritud õigusakti vastuvõtmise vastava akti mitteolemuslike osadega, sealhulgas tehnika arengust tuleneva ajakohastamisega. Ettepaneku artikli 27 punktis a antud delegeerimisõigus näib ulatuvat sellest piirangust kaugemale. Seepärast peab komitee küsitavaks, kas artikli 27 punktis a antud delegeeritud õigusaktide vastuvõtmise õigus on kooskõlas ELi toimimise lepinguga.

3.12

Igal juhul on komisjonil selle valdkonna õiguslikuks reguleerimiseks vaja tehnilisi pädevusi, et tagada õigusaktide vajalik kvaliteet.

3.13

Ettepanekuga nähakse ette tüübikinnitusasutused igas liikmesriigis. Komitee kahtleb nii kõikide liikmesriikide suutlikkuses neid asutusi ettepaneku jõustumise ajal luua kui ka sellise nõude ressursitõhususes ja selle lisandväärtuses, pidades silmas, et praegu on ainult viis liikmesriiki suutelised seadmeid katsetama ja tüübikinnitusi väljastama. Komitee leiab, et üksainus ELi tüübikinnitusasutus oleks olnud tõhusam lahendus, kooskõlas ühtse kontaktpunkti lähenemisviisiga.

3.14

Sellega seoses kahtleb komitee ka selles, kas katsetamise ja sertifitseerimise ülesannete jagamine tehniliste teenistuste ja tüübikinnitusasutuste vahel on kasulik, kuna toote toimivuse tegelikud katsed teostab tehniline teenistus, mille pädevus on sertifitseeritud, samal ajal kui sertifikaadi väljastamise otsuse (tüübikinnitus) teeb tüübikinnitusasutus, kes ilmselgelt ei pea täitma mingeid erikriteeriume tehnilise pädevuse alal, vaid toetub täielikult tehnilise teenistuse antud hinnangule. Kui selle kaheastmeline süsteemi põhjus peaks olema selles, et asjakohane tehniline pädevus ei ole kõigis liikmesriikides kättesaadav, siis soovitab komitee integreerida mõlemad funktsioonid piiratud arvu tüübikinnitusasutustesse või ideaaljuhul, nagu juba soovitatud, luua üks ühine tüübikinnitusasutus kogu ELi jaoks.

3.15

Komitee võtab ka teadmiseks asjaolu, et ECACi ühtsed katsemetoodikad töötavad praegu asjakohaselt. See seab kahtluse alla ettepanekus kavandatud süsteemi lisandväärtuse, kuna ECACi raamistik tagab asjaomaste toodete vaba liikumise ECACi liikmesriikide vahel. See tähelepanek ei mõjuta ettepanekus toodud siseturu eesmärke.

3.16

Komitee võtab teadmiseks, et ettepaneku artiklis 10 sätestatakse, et EL peab saama ühtsete katsemetoodikate väljatöötamise eest vastutava asutuse, st ECACi täisliikmeks. Komitee märgib, et ELi ECACi liikmeks saamine eeldaks ECACi põhikirja muutmist, kuna täisliikmetena aktsepteeritakse praegu üksnes riike. Kuna liikmesus oleks läbirääkimiste tulemus, siis soovitab komitee muuta sätet nii, et ELi tuleks volitada alustama läbirääkimisi, et saada ECACi täisliikmeks.

4.1

Ettepanekus on sätestatud, et komisjon loob tehniliste teenistuste valdkondliku töörühma, et tagada tehniliste teenistuste vahel koordineerimine ja koostöö. Arvestades, et kõnealune rühm hakkab tõenäoliselt tegelema väga keerukate tehniliste küsimustega, seab komitee kõnealuse lahenduse sobivuse kahtluse alla.

4.2

Komitee on üllatunud, et ei ole peetud vajalikuks sätestada teabevahetust ja koostööd eri riikide tüübikinnitusasutuste ning tüübikinnitusasutuste ja komisjoni vahel, pidades silmas, et sellist süsteemi on peetud kasulikuks tehnilistele teenistustele ja muudes olukordades, kus riiklikud asutused teostavad otsuste tegemise pädevust, mis on oluline ELi õiguse rakendamiseks, näiteks konkurentsi valdkonnas.

4.3

Kuigi ettepanekus nähakse ette üks tüübikinnitusasutus igas liikmesriigis, ei kehti selline nõue tehniliste teenistuste kohta, mis, nagu eespool mainitud, etendavad kavandatavas sertifitseerimissüsteemis olulist rolli. See toetab veel kord seisukohta, et nõudel luua üks tüübikinnitusasutus igas liikmesriigis oleks üksnes sümboolne väärtus, pidades silmas, et tüübikinnitussertifikaat ja sellel sertifikaadil põhinevad vastavussertifikaadid kehtivad kogu ELis. Menetlusega seadmete jaoks, mis kujutavad ohtu riiklikul tasandil (ettepaneku artikkel 17), võiks tegeleda julgeolekuküsimustes pädev riiklik asutus.

4.4

Ettepanekus sätestatakse, et tehnilised teenistused tagavad, et seadmega seotud katse tegemise taotluse ja tüübikinnitusasutusele katsetulemuste esitamise vahele ei jää rohkem kui 6 kuud, välja arvatud erandolukorras või tootjate konkreetse taotluse korral. Komitee on seisukohal, et kindla ajavahemiku sätestamine selleks ei ole soovitav ega realistlik. Parem lahendus oleks sätestada kohustus, et tehniline teenistus hindaks viivitamatult, kui palju aega läheb taotluse täitmiseks ning teavitaks taotlejat kindla ajavahemiku jooksul, näiteks viieteistkümne tööpäeva jooksul. Kui tähtajast ei ole võimalik seejärel kinni pidada, peaks tehniline teenistus esitama põhjendatud selgituse.

21.4.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 125/40

Raportöör:

Christian MOOS

1.1

toetab Euroopa väärtusi arvestavat tõelist ühist varjupaigapoliitikat. Komitee tunneb heameelt liidu ümberasustamisraamistiku loomise üle;

1.2

kutsub liitu üles võtma rohkem vastutust rahvusvahelist kaitset vajavate isikute eest, tegema vastuvõtmiseks senisest suuremaid jõupingutusi ning ilmutama pagulaste küsimuses kolmandate riikidega, aga ka ELi liikmesriikide, nt Kreekaga, rohkem solidaarsust;

1.3

kutsub tungivalt üles töötama liikmesriikides välja töökindlad integratsioonisüsteemid;

1.4

nõuab, et ühised kriteeriumid ümberasustamiseks joondataks peamiselt asjaomaste isikute haavatavuse ja mitte ainult kolmanda riigi tegeliku koostöö järgi varjupaigaküsimustes ning et need oleksid mittediskrimineerivad;

1.5

peab esimese varjupaigariigi ja turvalise kolmanda riigi mõiste rakendamist praeguse ebakindla ja ebastabiilse olukorra tõttu asjaomastes kolmandates riikides ja piirkondades küsitavaks. Komitee hinnangul on ELi ja Türgi avaldus praeguses olukorras äärmiselt oluline. Nii ELi kui ka Türgi huvides on jälgida inimõiguste olukorda selle rakendamisel;

1.6

nõuab ümberasustamisprogrammi lahushoidmist partnerluslepingutest, mille eesmärk on veenda kolmandaid riike põgenemist tõkestama, sest sellega kaasneb oht, et eiratakse rahvusvahelist õigust ja rikutakse põhiõigusi. Komitee rõhutab, et tagasisaatmis- või muude samalaadsetes koostöölepingutes ei tohi seada tingimusi ei kolmandate riikidega sõlmitud partnerluste ega üldiselt arenguabi raames võetavatele meetmetele;

1.7

nõuab ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametile keskse rolli tagamist ümberasustatavate kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute tuvastamisel ning peab küsitavaks kolmandale riigile valimisel eriõiguste kehtestamist;

1.8

tervitab naiste ning laste ja noorukite haavatavuse esiletõstmist, ent suhtub kriitiliselt „sotsiaal-majanduslikult haavatavate isikute“ kategooriasse. Kuna komisjoni ettepanekus on omavahel segatud erinevaid võimalusi seaduslikuks saabumuseks liitu, tekib oht, et selle all kannatab ümberasustamiste hulk ja kvaliteet;

1.9

peab kooskõlas 1951. aasta Genfi konventsiooniga küsitavaks nende isikute täielikku välistamist, kes on ümberasustamisele eelnenud viie aasta jooksul ebaseaduslikult viibinud liikmesriikide territooriumil või ebaseaduslikult sisenenud või püüdnud ebaseaduslikult siseneda liikmesriikide territooriumile ning kelle ümberasustamisest on liikmesriigid ümberasustamisele eelneva viie aasta jooksul keeldunud, kuigi muidu oleksid nende isikute puhul valikukriteeriumid täidetud;

1.10

rõhutab, et ümberasustamine ei tohi kahjustada varjupaigaõigust. Üldiselt tuleb tagada, et 1951. aasta Genfi konventsiooni, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt oleks tagatud põhiõigustest kinnipidamine;

1.11

toetab ümberasustatavate isikute iga-aastase arvu kindlaksmääramisel ambitsioonikate eesmärkide seadmist ja soovitab kõrgetasemelise ümberasustamiskomitee kehtestatav arv määratleda miinimumarvuna;

1.12

ootab enese kaasamist kõrgetasemelisse ümberasustamiskomiteesse;

1.13

soovitab kõrgetasemelisse ümberasustamiskomiteesse alaliselt kaasata ka ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti. Üldiselt jääb komisjoni ettepanek ebaselgeks selle suhtes, kuidas ja milliste menetluste abil kas ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet või liikmesriigid rahvusvahelist kaitset vajavad isikud tuvastavad, samuti selles, milline on ELi varjupaigaameti roll asjaomastes menetlustes;

1.14

toetab täiendavate alternatiivsete vastuvõtu- ja rahastamisprogrammide uurimist Kanada erasponsorlusprogrammi (1) eeskujul. ELi ümberasustamisraamistik üldiselt võidaks kolme osapoolt – liikmesriigid, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet ja era-/kodanikuühiskonna sektori sidusrühmad – hõlmava lähenemisviisi institutsionaliseerimisest. Ent see ei tohi kahjustada ümberasustamiste hulka ja kvaliteeti. Komitee kutsub liikmesriike üles tagama, et kodanikuühiskonda teavitatakse nõuetekohaselt ümberasustamiskavadest ja toetatakse selle osalemist protsessis;

1.15

soovitab ELi ja selle liikmesriikide suuremat institutsioonilist kohalolu eriti suure koormusega päritolu- ja transiidiriikides ning nende koormuse kergendamist vastuvõtu- ja kohapealse kaitse suutlikkuse suurendamise kaudu.

2.1.1

Komitee tervitab rahvusvahelist kaitset vajavate isikute ümberasustamist liitu. Komitee toonitab samuti nagu oma arvamuses „Euroopa rände tegevuskava“ (2) nõudmist täiendada ümberasutamist, luues liikmesriikides kindlad integratsioonisüsteemid, võimaldades juurdepääsu tööturule, kvalifikatsioonide tunnustamist ning kutse- ja keeleõpet.

2.1.2

Komitee toetab 7. juunil 2016„Kolmandate riikide kodanike integreerimise tegevuskavas“ (3) esitatud meetmeid ümberasustatud isikute varajaseks, tõhusaks ja edukaks integreerimiseks. Kõnealused meetmed on aga vastuolus täiendava kaitse seisundiga, sest liikmesriigid peavad isiku kaitseseisundi uuesti üle kontrollima ega pruugi talle selles menetluses pagulasseisundit anda. Seega ähvardab rahvusvahelist kaitset vajavat isikut kolmandasse riiki või päritoluriiki väljasaatmine või sunniviisiline tagasisaatmine.

2.2.1

Komitee toetab artiklites 7 ja 8 sätestatud paindlikkust ühiste kriteeriumide kindlaksmääramisel nende piirkondade või kolmandate riikide määratlemiseks, kust ümberasustamine toimuma peaks. Need kriteeriumid ei tohiks aga olla liiga välistavad ega sõltuda mitte kolmanda riigi või piirkonna tegelikust koostööst rände- ja varjupaigaküsimustes, vaid isikute haavatavusest. Komitee ei poolda mis tahes diskrimineerimist põgenemisteekonna või päritoluriigi alusel ega samuti rassi või usulise päritolu alusel (1951. aasta Genfi konventsiooni artikkel 3).

2.2.2

Seoses eelduste loomisega esimese varjupaigariigi ja turvalise kolmanda riigi mõiste rakendamiseks varjupaigataotlejate tagasisaatmisel väitis komitee juba arvamuses „ELi ühise turvaliste päritoluriikide nimekirja koostamine“, (4) et ülevaatlikku nimekirja koostada on veel liiga vara ja turvaliste päritoluriikide nimekirjas tuleb sellest tulenevalt kokku leppida ühiste tingimuste alusel, nagu on sätestatud direktiivis 2013/32/EL, ning riigi hindamiseks kasutatakse konkreetseid, praktilisi ja täpseid näitajaid eelkõige ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti, Euroopa Nõukogu, Euroopa Inimõiguste Kohtu ja muude inimõigusorganisatsioonide allikatest. Komitee tuletab meelde, et neid mõisteid ei tohi mingil juhul kohaldada riikidele, kus rikutakse inimõigusi ja õigusriigi põhimõtet. Lisaks saab kolmandat riiki pidada n-ö turvaliseks vaid siis, kui on tagatud, et riik järgib tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ning on üldiselt täielikult tunnistanud 1951. aasta Genfi konventsiooni, 31. jaanuari 1967. aastal New Yorgis allkirjastatud pagulasseisundi protokolli ning muid asjakohaseid lepinguid ning neid rakendab.

2.2.3

Komitee vaatenurgast üritab aga liit asjaomaste partnerluste kaudu pagulastega seotud probleemid ja liidu vastutuse kaitset taotlevate isikute eest panna kolmandatele riikidele ning ajendada neid materiaalsete stiimulitega kaitset taotlevad isikud oma välispiiridel kinni pidama. Seda silmas pidades tuleb kontrollida ka uute lepingutega tugevdatud ebaseaduslikult liikmesriikide territooriumil viibivate kolmandate riikide kodanike või kodakondsuseta isikute tagasivõtmist. Põgenike arvu vähendamise jõupingutustega kaasneb oht, et kolmandad riigid peavad äsjasaabunud kaitset taotlevad isikud oma piiril kinni, lükkavad nende taotluse tagasi või saadavad nad välja, rikkudes harta, 1951. aasta Genfi konventsiooni ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni tagasisaatmiskeeldu. Komitee nõuab seetõttu rahvusvahelise õiguse põhimõtete ranget kohaldamist ning tõhusa kontrollimehhanismi loomist.

2.3.1

Komitee nõuab ümberasustamisprogrammi lahushoidmist partnerluslepingutest ja seepärast tuleb artikli 4 punkti a lausest osa („ning nende isikute mistahes edasiliikumine liikmesriikide territooriumile“) välja jätta. Komitee on seisukohal, et artikli 4 punktid c ja d (välja arvatud alapunkt iii) seavad kahtluse alla harta artiklite 18 ja 19 kohase varjupaigaõiguse ja kaitse tagasisaatmise eest ning need tuleb seetõttu samuti välja jätta.

2.3.2

Komitee nõuab kooskõlas ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga, et tagasivõtmise korralduses tuleb tagada, et kolmas riik või piirkond on täielikult tunnistanud 1951. aasta Genfi konventsiooni ja rakendab seda, nii et on tagatud juurdepääs menetlusele, milles kontrollitakse kaitse taotlust konventsiooni kohaselt.

2.3.3

Komitee võtab murelikult teadmiseks, et tagasisaatmise mehhanism võib muuta ELi ja Türgi avalduse raames rajatud esmase vastuvõtu keskused vangistusasutusteks. See rikuks õigust isikuvabadusele ja kaitset meelevaldse vangistuse eest (Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 5, harta artikkel 6). Komitee väljendab seetõttu ärevust ELi ja Türgi avalduse raames toimuvate kinnipidamiste ja tagasisaatmiste üle ning leiab, et praegune tagasisaatmismehhanism tuleb viivitamatult läbi vaadata, et tagada nii selle kui ka uute partnerluslepingute raames asjakohane kaitse.

2.3.4

Komitee toetab rõhutatult seda, et kolmandate riikidega sõlmitud partnerluste raames tugevdatakse diplomaatilisi suhteid ning finants- ja tehnilisi meetmeid, nagu kohapeal suutlikkuse suurendamine rahvusvahelist kaitset vajavate isikute vastuvõtuks ja kaitseks, mis aitavad lahendada pagulastega seotud probleeme kolmandates riikides ja piirkondades. See peab toimuma kooskõlas 1951. aasta Genfi konventsiooni, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja hartaga. Ümberasustamise või üldiselt arenguabi raames võetavad meetmed ei tohi sõltuda tagasisaatmis- või muudest samalaadsetest koostöölepingutest kolmandate riikidega, sest need on vastuolus asjaomaste meetmete humanitaarse eesmärgiga.

2.4.1

Komitee tervitab naiste ja tütarlaste ning laste ja noorukite, sh saatjata alaealiste haavatavuse esiletõstmist ning perekondlike sidemetega isikute lisamist väljakujunenud ümberasustamiskategooriate laiendusena. Komitee pooldab iseäranis perekonna ühtsuse säilitamist, arvestades seejuures perekonnaliikmetena ka õdesid ja vendi. Ent seda tuleks kohaldada üksnes juhul, kui seda ei ole võimalik saavutada olemasolevate perekonna taasühinemise meetmetega, nt 2003. aasta direktiiv perekonna taasühinemise kohta. Komitee rõhutab võrdsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte austamist, mis peaks kehtima ka punktides a, b, c või d sätestatut piiramata.

2.4.2

Komitee suhtub siiski kriitiliselt „sotsiaal-majanduslikult haavatavate isikute“ kategooria lisamisse, kui sellega hõlmatakse isikuid, kellel on kas madal sissetulek, madal tööalane staatus, madal kooliharidus vms. Kõnealune kategooria ei nõua kaitset 1951. aasta Genfi konventsiooni tähenduses ja sellega võib kaasneda rahvusvahelist kaitset vajavate isikute diskrimineerimine. Selleks tuleb aga tingimata luua muud seaduslikud viisid liitu saabumiseks ja meetmed, mis on joondatud sotsiaal-majanduslikult haavatavate isikute haavatavust arvestades.

2.4.3

Üldisemalt soovitab komitee võtta üle ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kauaaegsed otsustuskriteeriumid ja seega tugevdada ameti keskset rolli rahvusvahelist kaitset vajavate isikute tuvastamisel.

2.5.1

Komitee ei poolda isikute täielikku välistamist artikli 6 lõike 1 punktide d ja f alusel, sest need punktid on vastuolus põhiõigusega varjupaigale. Mõlemad tuleb välja jätta, et säilitada varjupaiga kui institutsiooni terviklikkus ja usaldusväärsus.

2.5.2

Samuti tuleb tagada, et artikli 6 lõike 1 punkti c kohaldatakse üksnes proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt. Lisaks tuleks valiku ja välistamise aluste puhul riikide erineva õigusraamistiku ja õigusliku tõlgenduse tõttu loobuda ebamäärastest mõistetest ja väljenditest, nagu artikli 6 lõike 1 punkti a alapunktis ii „toime pannud raske kuriteo“, või neid täpsustada.

2.5.3

Välistamise valikulise aluse puhul (artikli 6 lõige 2), mille põhjal liikmesriigid võivad keelduda kolmandate riikide kodanike või kodakondsuseta isikute ümberasustamisest juhul, kui prima facie kuulub nende suhtes kohaldamisele üks artikli 6 lõike 1 punktis a või b osutatud välistamise põhjustest, tuleb esitada selged ja kontrollitavad tõendid, vastasel juhul tuleb see säte välja jätta. Üksnes kahtluse korral tegutsedes rikub liikmesriik mittediskrimineerimise põhimõtet.

2.6.1

Komiteel on hea meel, kui suudetakse paindlikult reageerida vahelduvatele rändevoogudele ja muutuvale rahvusvahelisele olukorrale. Siiski nõuab komitee kooskõlas ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ja teiste kodanikuühiskonna organisatsioonidega, (5) et ümberasustatavate isikute koguarv määratletaks erinevalt artiklis 7 sätestatust tingimata miinimumarvuna ja et ümberasustamise vajaduse prognoosimisel tuginetaks ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti aastaaruandele (6). Komitee peab Euroopa jaoks sobivaks tasemeks 25 % ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti välja selgitatud globaalsest ümberasustamise vajadusest.

2.6.2

Komitee väljendab muret seoses liikmesriikide osalusega iga-aastase ümberasustamiskava rakendamises. Kahtluste aluseks on nõukogu 20. juuli 2015. aasta järelduste senine rakendamine, aga samuti rikkumismenetlused, mille komisjon algatas Euroopa ühise varjupaigasüsteemi mitterakendamisest tingitult, (7) ning komisjoni eduaruanded ELi ja Türgi avalduse rakendamise kohta (8).

2.6.3

Artiklis 8 tuleb teha selgemalt vahet ühelt poolt ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ümberasustamisraamistiku ja teiselt poolt liidu, selle liikmesriikide või teiste osaliste ümberasustamisraamistiku ja teiste seaduslike sinna saabumise viiside vahel. Komitee tervitab üldiselt ELi ümberasustamisraamistikus institutsionaliseeritud kolme osapoolt hõlmavat lähenemist, mille kohaselt teostavad ümberasustamist ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, liit ja selle liikmesriigid ning era-/kodanikuühiskonna sektori sidusrühmad.

2.7.1

Samas kui artiklite 10 ja 11 kohane ümberasustamismenetlus peab toimuma kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku nõusolekul, ei tohi kolmanda riigi kodanikke või kodakondsuseta isikuid, kes on keeldunud ümberasustamisest konkreetsesse liikmesriiki nt perekondlikel, sotsiaalsetel või kultuurilistel põhjustel, välistada ümberasustamisest mõnda muusse liikmesriiki.

2.8.1

Komitee omistab ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametile keskse rolli ümberasustatavate kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute määratlemisel. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametit võivad toetada Euroopa Liidu Varjupaigaamet, mille eesmärgi ja ülesanded peab komisjon eelnevalt veel konkreetselt kindlaks määrama, või asjaomased rahvusvahelised asutused. Komitee peab küsitavaks eriõigusi, nagu näiteks ELi ja Türgi avalduse puhul, mille alusel võib kolmas riik ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti asemel otsustada riigist lahkuvate isikute valiku üle; sellisel juhul ei ole 1951. aasta Genfi konventsiooni, harta ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt tagatud põhiõigustest kinnipidamine.

2.8.2

Ettepaneku kohaselt peaks ümberasustamine olema eelistatav rahvusvahelise kaitse võimalus liikmesriikide territooriumil ning seda ei tohiks kohaldada paralleelselt varjupaigamenetlusega. Sellised piirangud võivad kahjustada kaitset vajavate isikute varjupaigaõigust. Tagatud peab olema võimalus taotleda liikmesriikide territooriumil ka muul viisil varjupaika, muidu võib tekkida vastuolu kaitset otsivate isikute õiguse ja kohustusega taotleda varjupaika liidu esimeses vastuvõtvas riigis.

2.8.3

Komitee hoiatab, et liikmesriigis ümberasustatud isikute integreerimisel tekib vastuolu kiirendatud menetluse (artikkel 11) raames antud täiendava kaitse seisundiga. Liikmesriigis, kuhu isik ümber asustatakse, tuleb nimelt isiku pagulasseisundit uuesti kontrollida ja see võidakse seetõttu teatud asjaoludel tühistada. Seepärast tuleks hoiduda täiendava kaitse seisundi andmisest, sest kiirendatud menetlust kasutatakse kiireloomulistel juhtudel, nt pakilise vajaduse korral meditsiiniabi järele. Mõlemas menetluses tuleb kontrollida tingimusi täies ulatuses pagulasseisundi andmiseks (9).

2.9.1

Komitee soovitab, et lisaks konsulteerimisele osaleks kõrgetasemeline ümberasustamiskomitee komisjoni iga-aastase ümberasustamiskava koostamises ja et seda kava rakendataks kohustuslikus korras. Selle eesistuja kohta peaksid jagama komisjon ja Euroopa Parlament, tehes tihedat koostööd kodanikuühiskonnaga. Ka komitee peaks kodanikuühiskonna häälena olema kõrgetasemelise ümberasustamiskomitee liige või olema selles vaatleja või nõustaja staatuses esindatud vähemalt alalise osalejana.

2.9.2

Komitee nõuab, et Euroopa Liidu Varjupaigaamet, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet ja Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon peavad olema kõrgetasemelise ümberasustamiskomitee alalised liikmed.

3.1.1

Komitee kutsub siinkohal liidu liikmesriike ja rahvusvahelist üldsust uuesti üles võtma rohkem vastutust rahvusvaheliste kaitset vajavate isikute eest, väljendama rohkem solidaarsust nende kolmandate riikide ja piirkondadega, kuhu või mille siseselt isikuid ümber asustati, ning tegema ümberasustamiseks rohkem jõupingutusi ja võtma põgenikke humanitaarsetel põhjustel vabatahtlikult vastu.

3.1.2

Komitee kutsub liitu ja liikmesriike üles täitma oma seniseid ümberpaigutamise ja ümberasustamise kohustusi nõukogu 2015. aasta juuli ja septembri otsuste raames, võttes seejuures rohkem arvesse Kreeka-suguse liikmesriigi piiratud vastuvõtumahtu, ning tegema suuremaid jõupingutusi liidu solidaarse ümberasustamisraamistiku ja Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomiseks. Arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmete kohaselt on kogu maailmas 65,3 miljoni rahvusvahelise kaitset otsivat isikut, soovitab komitee näidata üles suuremat tahet ja asustada igal aastal ümber tunduvalt rohkem kui 20 000 haavatavat isikut.

3.1.3

Komitee soovitab liikmesriikidel laiendada kohe oma institutsioonilist kohalolu päritolu- ja transiidiriikides ning võimaldada saatkondadel ja konsulaatidel või rajatavatel rändekeskustel anda vastavale isikule ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti toimiku alusel kiiresti haavatava isiku staatus ning ta kiiresti liikmesriikidesse ümber asustada. Sellega oleks antud lisapanus liidu ümberasustamiskavadeks vajaliku taristu rajamisse.

3.2.1

Komitee soovitab institutsionaliseerida tugeva partnerluse ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga, arvestades selle rahvusvaheliselt tunnustatud eksperditeadmisi. Lisaks võib luua samalaadseid partnerlusi Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooniga ja muude sertifitseeritud kodanikuühiskonna organisatsioonidega, nagu Euroopa rändajatega tegelevate kirikute komisjon (CCME) või Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogu (ECRE). Komitee soovib innustada liikmesriike kaasama kodanikud ja kodanikuühiskonna organisatsioonid varases järgus kohalikul tasandil, et võita kohaliku kogukonna toetus, suurendades seega väljavaateid ümberasustatud pagulaste edukaks integreerimiseks.

3.2.2

Kaaluda tuleb ka näiteks üksikisikute, valitsusväliste organisatsioonide, kodanikuühiskonna organisatsioonide, k.a sotsiaalorganisatsioonid, või muude huvirühmade alternatiivseid vastuvõtu- ja rahastamisprogramme, et luua seaduslikke viise liitu saabumiseks. See võib Euroopa ümberasustamiskava otstarbekalt täiendada, ei tohi seda aga mingil juhul asendada. Komitee juhib sellega seoses kiitvalt tähelepanu Kanada erasponsorlusprogrammile. Kodanikuühiskond, sotsiaalpartnerid ja kohalikud omavalitsused täidavad konkreetse inimese ümberasutamise järel olulisi ja integratsiooni edendavaid ülesandeid, seepärast tuleks nad võimalikult varakult kaasata ümberasustamisraamistiku kavandamise ja sellega seotud otsustusprotsessidesse.

3.2.3

Erasektori vastuvõtuprogramme peaksid liikmesriigid korrapäraselt hindama, tagamaks et harta, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja 1951. aasta Genfi konventsiooni kohaselt on tagatud põhiõigused ning sellega ei teenita muid huve. Erasektori vastuvõtuprogrammide raames ümberasustatavad isikud peavad täitma pagulasseisundi tingimusi. Vastuvõtvas riigis saavad nad sama õigusliku staatuse nagu riikliku programmi kaudu riiki sisenenud pagulased.

21.4.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 125/46

Raportöör:

Christian BÄUMLER

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et Junckeri juhitava komisjoni poliitilistes suunistes rõhutatakse õigesti, et ELi liikmesriikide vahelist õigusalast koostööd tuleb järk-järgult parandada, pidades sammu reaalsusega, kus üha enam kodanikke liigub ELis üle piiride ning sõlmib seal abielusid ja saab lapsi.

1.2.

Komitee tervitab asjaolu, et komisjoni ettepaneku eesmärk on arvestada tagasisaatmisega seotud otsuste tegemisel rohkem lapse huvidega. Komitee toetab lapse õigusi ning rõhutab, et lapse õiguste austamine on kõigis lapsi puudutavates poliitikavaldkondades väga oluline. Lapse huvid peavad olema esikohal.

1.3.

Komitee väljendab heameelt selle üle, et komisjon esitab mitu ulatuslikku muudatusettepanekut, mille eesmärk on muuta röövitud lapse tagasitoomise menetlus tõhusamaks. Komitee arvates võiks see hõlmata ka ühiste miinimumnõuete ja ühtse täitemenetluse kehtestamist.

1.4.

Komitee on seisukohal, et artiklis 55 nimetatud keskasutustevaheline koostöö vanemlikku vastutust käsitlevate konkreetsete juhtumite raames on ülioluline, ning ta toetab nende sätete uuesti sõnastamist.

1.5.

Komitee kiidab heaks liikmesriikide edaspidise kohustuse keskendada kohtualluvus piiratud arvule kohtutele, arvestades seejuures oma kohtusüsteemi struktuuri.

1.6.

Komitee väljendab heameelt selle üle, et ettepanekus kehtestatakse kindlad tähtajad täitmisele pööratava tagasitoomise korralduse väljaandmiseks ja tagasitoomise menetluse aega lühendatakse kokku 18 nädalale.

1.7.

Komitee peab tagasitoomise menetluses ühe edasikaebuse piirangu kehtestamist põhjendatavaks.

1.8.

Komitee kiidab heaks päritoluliikmesriigi kohtu võimaluse kuulutada otsus ajutiselt täitmisele pööratavaks ka juhul, kui siseriiklik õigus seda võimalust ei anna.

1.9.

Komitee on seisukohal, et lapse ärakuulamist käsitlevad miinimumnõuded võiksid aidata suurendada otsuse vastuvõetavust.

1.10.

Peale selle pooldab komitee välisriigi kohtuotsuste täidetavaks tunnistamise menetluse kaotamist. Komitee arvates tuleks kaitsemehhanismid siiski säilitada.

1.11.

Komitee pooldab seda, et täitva liikmesriigi kohtule antakse võimalus kohaldada kiireloomulisi hädavajalikke kaitsemeetmeid juhul, kui laps võib sattuda tõsisesse ohtu.

1.12.

Komitee tervitab asjaolu, et eelnõus nõutakse lapse teises liikmesriigis kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamisel igal juhul vastuvõtva riigi nõusolekut.

1.13.

Komitee osutab vajadusele selgitada Brüsseli IIa määruse kohaldamisala. Isegi kui lähtutakse n-ö siseriiklikust arusaamast abielu kohta, peavad liikmesriigid järgima Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 21. Komitee teeb ettepaneku nimetada määruse põhjendustes ka artikli 21 järgimist.

1.14.

Komitee peab vajalikuks reguleerida juhtumeid, kus üks lapsevanematest on pärit väljastpoolt ELi, ning pooldab kahepoolsete lepingute sõlmimist – eelkõige riikidega, mis ei ole liitunud Haagi lapseröövi konventsiooniga.

2.1.

30. juunil 2016 esitas Euroopa Komisjon ettepanekud Brüsseli IIa määruse reformimiseks. Brüsseli IIa määrus on Euroopa Liidus perekonnaasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakivi. Määrusega kehtestatakse abielulahutuse, lahuselu ja abielu kehtetuks tunnistamise suhtes kohaldatavad kohtualluvust reguleerivad ühtsed normid ning piiriülese ulatusega vanemlikku vastutust hõlmavaid vaidlusi käsitlevad eeskirjad. Määrusega lihtsustatakse otsuste, ametlike dokumentide ja pooltevaheliste kokkulepete vaba liikumist Euroopa Liidus, kehtestades sätted nende tunnustamise ja täitmise kohta teistes liikmesriikides. Määrust kohaldatakse 1. märtsist 2005 kõikides liikmesriikides, välja arvatud Taanis.

2.2.

Vanemate ja laste vahelisi perekonnaõiguslikke suhteid käsitlevas määruse osas määratakse Euroopa Liidu siseselt kindlaks vanemate ja laste vaheliste perekonnaõiguslike suhetega seotud rahvusvaheline pädevus ning reguleeritakse teistes liikmesriikides selles valdkonnas tehtud otsuste tunnustamist ja täitmist. Määrus sisaldab ka sätteid nende laste tagasisaatmise kohta, kes on ebaseaduslikult teise liikmesriiki toodud või keda hoitakse teises liikmesriigis ebaseaduslikult kinni. Seega tugevdab määrus lapseröövi käsitlevas Haagi konventsioonis sätestatud tagasisaatmismehhanismi.

2.3.

Määrust, mida Euroopa Kohus on käsitlenud juba 24 otsuses, tuleb nüüd mitmes punktis uuendada. Komisjoni käesoleva ettepaneku eesmärk on veelgi suurendada määruse tõhusust – ettepanek piirdub määruse selle osaga, mis käsitleb vanemate ja laste vahelisi perekonnaõiguslikke suhteid, jättes abielulahutuse menetluse eeskirjad puutumata.

2.4.

Junckeri juhitava komisjoni poliitilistes suunistes rõhutatakse komitee arvates õigesti, et ELi liikmesriikide vahelist õigusalast koostööd tuleb järk-järgult parandada, pidades sammu reaalsusega, kus üha enam kodanikke liigub ELis üle piiride ning sõlmib seal abielusid ja saab lapsi.

2.5.

Komitee on oma varasemates arvamustes (1) juba rõhutanud, et aluslepingute ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga on tagatud juurdepääs õigusemõistmisele ja põhiõiguste austamine, eriti õigus omandile, võrdsus seaduse ees, diskrimineerimiskeeld, õigus era- ja perekonnaelu austamisele, õigus abielluda ja luua perekond ning õigus õiglasele kohtulikule arutamisele.

2.6.

Komisjon hindas määruse toimimist praktikas ning leidis oma 2014. aasta aprillis vastu võetud kohaldamisaruandes (COM(2014) 225 final) (2), et määruse muutmine on vajalik. Kõnealune hindamine toimus õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) raames.

2.7.

Uuestisõnastamise eesmärk on arendada Euroopa õigusruumi ja põhiõigusi vastastikuse usalduse alusel edasi, kõrvaldades kooskõlas vastastikuse tunnustamise põhimõttega kohtuotsuste vaba liikumist takistavad allesjäänud tõkked, ning kaitsta paremini lapse huvisid, lihtsustades menetlusi ning suurendades nende tõhusust.

2.8.

Komitee tervitab asjaolu, et komisjoni ettepaneku eesmärk on arvestada tagasisaatmisega seotud otsuste tegemisel rohkem lapse huvidega. Suureneva rändega kaasneb vajadus suurema hulga koostöövõimaluste ja -struktuuride järele, et võimaldada lastele piiriülest kaitset.

2.9.

Komitee väljendab heameelt selle üle, et komisjon esitab mitu olulist muudatusettepanekut, mille eesmärk on muuta röövitud lapse tagasitoomise menetlus tõhusamaks. Vanema sooritatud lapseröövi korral on määruses kehtestatud lapse tagasitoomise menetluse tulemuslikkuse seisukohast määrava tähtsusega õigeaegne tegutsemine.

2.10.

Komitee arvates on artiklis 55 nimetatud keskasutustevaheline koostöö vanemlikku vastutust käsitlevate erijuhtumite raames ülioluline, et kaitsta lapsi käsitlevates piiriülestes menetlustes osalevaid vanemaid ja lapsi tõhusalt.

2.11.

Komitee arvates on vanemliku vastutusega seotud erijuhtumite korral põhiprobleem keskasutuste antavat abi käsitleva artikli ebaselge sõnastus. See artikkel ei anna mõne liikmesriigi riiklikele asutustele tegutsemiseks piisavat õiguslikku alust.

2.12.

Komitee väljendab heameelt selle üle, et ettepanekus täpsustatakse, kes kellelt millistel tingimustel millist toetust või teavet saab nõuda. Lisaks selgitatakse, et ka kohtud ja lastekaitseasutused võivad paluda abi keskasutuselt. Uus sõnastus loob lastekaitseasutustele õigusliku aluse, et nad saaksid keskasutuste kaudu teistest liikmesriikidest vajalikku teavet.

2.13.

Komitee kiidab heaks liikmesriikide edaspidise kohustuse keskendada kohtualluvus piiratud arvule kohtutele, arvestades seejuures oma kohtusüsteemi struktuuri. Juhtumite lahendamisel tekivad viivitused sellepärast, et eri liikmesriikides ei ole tagasitoomise taotlusi arutavad kohtud sellele spetsialiseerunud. Sellest tulenevalt ei ole kohtunikud asjaomaste menetluste ja sätetega piisavalt kursis ning neil on vähem võimalusi teha järjepidevat koostööd ELi teiste kohtutega nii, et tekiks vastastikune usaldus.

2.14.

Komitee väljendab heameelt selle üle, et ettepanekus on kehtestatud kindlad tähtajad täitmisele pööratava tagasitoomise korralduse väljaandmiseks ja lühendatud tagasitoomise menetluse aega kokku 18 nädalale.

2.15.

Ettepanekuga kohustatakse keskasutusi võtma kuue nädala jooksul taotlus vastu, see läbi vaatama, tegema kindlaks kostja ja lapse asukoha ning edendama lepitamist, tagades samal ajal, et see ei viivitaks menetlust. Praegu keskasutustele selliseid tähtaegu seatud ei ole.

2.16.

Esimese astme kohtu ja apellatsioonikohtu menetluseks on ette nähtud eraldi kuuenädalane tähtaeg. Komitee arvates antakse kohtutele seega reaalsem tähtaeg, et kaitsta kostja õigust õiglasele kohtumenetlusele. Komitee juhib tähelepanu sellele, et igas õigussüsteemis tuleb tagada nende tähtaegade järgimine.

2.17.

Komitee peab tagasitoomise menetluses ühe edasikaebuse piirangu kehtestamist põhjendatavaks. Enamiku liikmesriikide põhiseadus võimaldab avaliku võimu otsuse edasi kaevata vaid ühel korral.

2.18.

Komitee kiidab heaks päritoluliikmesriigi kohtu võimaluse kuulutada otsus ajutiselt täitmisele pööratavaks ka juhul, kui siseriiklik õigus seda võimalust ei anna. See on otstarbekas nendes süsteemides, kus otsus ei ole täitmisele pööratav seni, kuni seda saab edasi kaevata. Selle tulemusena saaks vanem ajutiselt täidetavaks kuulutatud otsuse alusel kasutada oma suhtlusõigust ka ajal, mil kõnealuse otsuse suhtes teise vanema taotlusel algatatud edasikaebemenetlus on veel pooleli.

2.19.

Komitee pooldab seda, et kohtunikele esitatakse selge nõue kontrollida, kas tagasitoomise korraldus peaks olema ajutiselt täidetav. Tagasitoomise otsuse järgsed viivitused kahjustavad vanemate ja laste vahelisi suhteid ning lapse huve. Komitee tervitab asjaolu, et ettepanek sisaldab mitut täpsustust, mis aitavad paremini kohaldada kehtivaid eeskirju. Näiteks kohustatakse liikmesriiki, kus oli lapse alaline elukoht vahetult enne seadusevastast äraviimist või kinnipidamist, teostama lapse huvide põhjalik läbivaatamine enne, kui tehakse lõplik otsus eestkosteõiguse kohta, millega võib kaasneda lapse tagasitoomine. Lapse huvide läbivaatamisel on igal lapsel, kes on suuteline avaldama oma arvamust, õigus olla ärakuulatud, isegi kui ta ei ole füüsiliselt kohal, kasutades selleks alternatiivseid vahendeid, nagu videokonverents.

2.20.

Komitee arvates võiksid lapse ärakuulamist käsitlevad miinimumnõuded lisaks aidata vältida teises ELi riigis tehtud otsuse tunnustamisest ja täitmisest või täidetavaks tunnistamisest keeldumist ning suurendada seega (otsuse) vastuvõetavust ELi kodanike poolt. Näiteks võib siin tuua lapse vanuse alampiiri ärakuulamisel, kuid mitte sellest kaugemale ulatuvad menetlusküsimused – näiteks otsuse, kes last küsitleb. Selle üle võiksid jätkuvalt otsustada (ja peaksid otsustama) liikmesriigid. Komitee soovitab, et kohtunikud, kes last kuulavad, peaksid läbima täiendava sotsiaal-pedagoogilise koolituse.

2.21.

Peale selle pooldab komitee välisriigi kohtuotsuste täidetavaks tunnistamise menetluse kaotamist kõikide ühes liikmesriigis tehtud otsuste (nagu ka vanemlikku vastutust käsitlevate ametlike dokumentide ja kokkulepete) puhul. Pidades silmas liikmesriikide pädevuses olevat otsuste täitmisele pööramist, ei tohi Euroopa Kohtu praktika kohaselt otsuste täitmist käsitlevate siseriiklike eeskirjade kohaldamine piirata määruse kasulikku mõju.

2.22.

Lisaks põhjustas välisriigi kohtuotsuste täidetavaks tunnistamise menetluse nõue olenevalt juhtumist kodanikele keskmiselt mitme kuu pikkuse viivituse ning kuni 4 000 euroni küündivad kulud (3).

2.23.

Komitee arvates tuleks teatavad kaitsemehhanismid siiski säilitada. Siia hulka kuuluvad kindlasti dokumentide korrakohane kättetoimetamine, poolte ja lapse õigus ärakuulamisele, pidades eriti silmas vastuolulisi otsuseid, ning teatavate menetlusõiguslike sätete järgimine lapse hooldeasutusse või kasuperekonda paigutamise kohta teises liikmesriigis vastavalt kehtiva Brüsseli IIa määruse artiklile 56.

2.24.

Komitee pooldab otsust täitva liikmesriigi kohtule võimaluse andmist kohaldada kiireloomulisi hädavajalikke kaitsemeetmeid juhul, kui laps võib sattuda tõsisesse ohtu või muul viisil vastuvõetamatusse olukorda. Näiteks võib kohus, kus tagasitoomise menetlus on pooleli, anda suhtlusõiguse ühele vanemale otsusega, mis on täitmisele pööratav ka lapse alalise elukoha liikmesriigis, kuni selle riigi kohus teeb suhtlusõiguse osas lõpliku otsuse.

2.25.

Komitee tervitab asjaolu, et komisjoni ettepanekus nõutakse lapse teises liikmesriigis kasuperekonda või hoolekandeasutusse paigutamisel igal juhul vastuvõtva riigi nõusolekut. Nõusoleku nõudmise eesmärk on tagada, et lapse eest hoolitsetakse vastuvõtvas riigis eesmärgipäraselt. Lisaks soovitab komitee, et eelistada tuleb lapse majutamist oma peres; kui see ei ole võimalik või vastavuses lapse parimate huvidega, tuleb laps paigutada alternatiivsesse kasuperekonda või kogukonnapõhisesse hoolekandeasutusse.

2.26.

Komitee võtab teadmiseks, et kohaldamisaruande kohaselt kulub mõnikord mitu kuud, enne kui selgub, kas konkreetsel juhul on vaja nõusolekut. Kui nõusolek on vajalik, peab sellele järgnema konsulteerimismenetlus, mis on samuti pikaldane, kuna taotluse saanud ametiasutustele ei ole vastuse saatmiseks tähtaega ette antud. Seetõttu annavad paljud taotluse esitanud ametiasutused välja paigutamise korralduse ja saadavad lapse vastuvõtvasse riiki konsulteerimismenetluse ajal või isegi enne menetluse algust, kuna nad peavad paigutamisvajadust kiireloomuliseks ning on teadlikud sellest, et menetlused on aeganõudvad. See seab lapse õiguslikult ebakindlasse olukorda.

2.27.

Komitee pooldab seda, et eelnõus nähakse ette kaheksanädalane tähtaeg, mille jooksul peab taotluse saanud liikmesriik taotluse üle otsustama. Menetluse kiirendamine on lapse huvides.

2.28.

Komitee tunnistab vastavalt Haagi konventsioonile selle riigi kohtualluvust, kus laps asub. Komitee tuletab meelde, et lapseröövi korral on pädeva kohtu asukoht enamasti röövija asukohas. Komitee viitab sellele, et Brüsseli IIa määrusega nähakse juba praegu ette tasuta nõustamisasutused vanematele, kes on pärit muust riigist kui lapse praegune elukohariik.

2.29.

Kokkuvõttes pooldab komitee tagasitoomise menetluse kiirendamiseks ühiste miinimumnõuete kehtestamist koos ühtse täitemenetlusega.

3.1.

Komitee leiab, et on tarvis reguleerida juhtumeid, kus üks lapsevanematest on pärit väljastpoolt ELi. Rännet ning ülemaailmset kauba- ja teenuste vahetust silmas pidades on selliste juhtumite arv tõusuteel. Komitee arvates on tarvis sõlmida kahepoolsed kokkulepped eelkõige nende riikidega, mis ei ole liitunud Haagi lapseröövi konventsiooniga.

3.2.

Komitee osutab vajadusele selgitada Brüsseli IIa määruse kohaldamisala. Komisjoni eelnõus puudub igasugune teave selle kohta, kas määrus hõlmab abielu ja abielulahutuse uusi vorme. Abielu mõiste on jäetud määratlemata ja oletatavaks. Isegi kui lähtutakse n-ö siseriiklikust arusaamast abielu kohta, peavad liikmesriigid järgima Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 21, mis keelab diskrimineerimise seksuaalse sättumuse alusel. Komitee teeb ettepaneku nimetada määruse põhjendustes ka artikli 21 järgimist.

21.4.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 125/51

Üksikraportöör:

Ulrich SAMM

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib rõhutada asjaolu, et digitaaltehnoloogia etendab meie majanduslikus ja ühiskondlikus elus järjest suuremat rolli. Märkimisväärsed investeeringud digitaalsesse taristusse peavad jääma esmatähtsaks, et püsida konkurentsivõimeline ja võimaldada uute ettevõtete ja uute töökohtade loomist, võttes eelkõige arvesse Euroopa peamiste konkurentide USA ja Aasia investeeringuid.

1.2.

Komitee tervitab teatist ja sellega seonduvaid ELi algatusi, nagu Euroopa elektroonilise side seadustik, Elektroonilise Side Euroopa Reguleerivate Asutuste Ühendatud Amet, 5G tegevuskava ja toetusskeem riigiasutustele tasuta WiFi-ühenduse pakkumiseks (WiFi4EU).

1.3.

Võrguühenduse pakkujate killustatus Euroopas tingib selle, et ELi suunistega tuleb saavutada sidus, üleeuroopaline ajakohastamine digitaalse ühtse turu toetuseks.

1.4.

Komitee märgib, et kolm strateegilist eesmärki, mis 2025. aastaks täita tuleb, on ambitsioonikad, kuid realistlikud, ehkki nad sõltuvad suuresti riigi tasandi (nii era- kui ka avaliku sektori) rahastamisest kõrvuti ELi rahastamisvahenditega projektide käivitamiseks ja koordineerimiseks. Sellega seoses tervitab komitee piirkondliku/riikliku tasandi pädevate lairibaühenduse asutuste ELi võrgustiku loomist ja selle toetamist. Nimetatud võrgustik aitab kohalikel ametiasutustel taotleda ja kasutada struktuurifondide vahendeid.

1.5.

Komitee tervitab samuti vautšerite süsteemi, mis on mõeldud halduskulude ja -koormuse vähendamiseks, eriti väikeste kogukondade ja VKEde jaoks.

1.6.

Komiteel on heameel märkida, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid pakuvad märkimisväärset rahastamist kiirete lairibavõrkude arendamiseks. Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond etendab samuti tähtsat rolli. Komitee soovitab seda rolli tugevdada, toetades ulatuslikke Euroopa projekte, mis on suunatud kiiretele lairibavõrkudele, sh kõrvuti üleeuroopalise transpordi põhivõrguga, ning määratledes asjakohase finants- ja õigusraamistiku.

1.7.

Gigabitiühenduvusele ülemineku täielikud majanduslikud ja sotsiaalsed eelised pääsevad mõjule üksnes siis, kui Euroopa suudab tagada väga suure läbilaskevõimega võrkude laialdase kasutuselevõtu nii maa- kui ka linnapiirkondades kogu ühiskonna lõikes. On vaja avaliku sektori investeeringuid, kuna turg üksi ei kata kõiki äärepoolsemaid piirkondi ega taga minimaalset digitaalset juurdepääsu ühiskonna haavatavatele liikmetele.

1.8.

Komitee tunnustab liikmesriikide positiivset arengut seoses Euroopa digitaalarengu tegevuskavas 2010. aastaks seatud lairibaühenduse eesmärkide saavutamisega, mis on riiklike või piirkondlike lairibaühenduse kavade aluseks.

1.9.

Komitee kiidab heaks riigiasutuste toetusskeemi algatuse kõigile eurooplastele tasuta WiFi-ühenduse pakkumiseks avalikes kohtades, avaliku sektori asutustes, raamatukogudes ja haiglates, samuti vabas õhus. See algatus peaks pakkuma kõigile võimaluse kasutada tasuta internetiühendust, millel on ühesugune digitaalne identiteet kogu ELis. Eelkõige soovitab komitee järgida e-identimist ja e-tehingute jaoks vajalikke usaldusteenuseid siseturul käsitlevat määrust, (1) milles pakutakse andmekaitse ning avaliku julgeoleku tagatisi teenuse kuritarvitamise (nt terrorism) vastu.

2.1.

Väga suure läbilaskevõimega internetiühendus on andmeedastuse jaoks võtmetähtsusega taristu, samuti nagu maanteed, raudteed, sadamad ja lennujaamad on olulised kaupade ja inimeste transpordiks. Kuna andmeedastus on meie majanduses ja ühiskondlikus elus üha tähtsam, on meie ühiskonnale väga oluline investeerida sellesse taristusse, et püsida konkurentsivõimeline ning võimaldada uute ettevõtete ja uute töökohtade loomist.

2.2.

Internetiühendus on oluline digitaalse ühtse turu jaoks. Komisjoni digitaalse ühtse turu strateegiaga (mai 2015) loodi õige keskkond ja sobivad tingimused täiustatud digitaalvõrkude kasutuselevõtuks. Komitee on käsitlenud neid teemasid juba mitmes arvamuses (2)  (3).

2.3.

Ootused, et internetiühenduse teenuse kvaliteet paraneb 2025. aastaks, on hästi dokumenteeritud (näiteks Euroopa Komisjoni avalikus konsultatsioonis).

2.4.

Põhiline lairibaühendus, mis on tänapäeval kättesaadav peaaegu kõigile eurooplastele, ei ole enam piisav. Järgmise 10 aasta jooksul on väga suure läbilaskevõimega lairibavõrke vaja väga erinevatele rakendustele, nagu (peamiselt traadita) asjade internet, pilvandmetöötlus, kõrgjõudlusega andmetöötlus ning suurandmed, järgmise põlvkonna televisioon või virtuaalne ja täiendatud reaalsus.

2.5.

Andmeedastuse kvaliteeti iseloomustavad mitte ainult kiirus, vaid ka latentsusaeg ja usaldusväärsus. Praegusest palju väiksem latentsusaeg ja kõrge usaldusväärsus avavad tee uutele rakendustele, mis nõuavad kiiret tagasisidekontrolli, näiteks internetiühendusega ja automatiseeritud sõidukid, kaugkirurgia, puutetundlikud ekraanid ja täppisnavigeerimine.

2.6.

Teatises COM(2016) 587, millega kaasneb talituste töödokument SWD(2016) 300, on toodud visioon Euroopa gigabitiühiskonnast, millel on 2025. aastaks seatud kolm strateegilist eesmärki:

Kõik kolm eesmärki on Euroopa majanduskasvu ja tööhõive, konkurentsivõime ja ühtekuuluvuse jaoks võtmetähtsusega.

3.1.

Euroopa peab toime tulema digitaalse taristu pideva ajakohastamisega, millega tegelevad tema peamised konkurendid USAs ja Aasias. Euroopa eeliseks on internetiteenuste madalamad tarbijahinnad tänu suuremale konkurentsile siseturul, kuid puuduseks on võrguteenuste osutajate suurem killustumine. Seetõttu on selgelt vaja saavutada sidus, üleeuroopaline ajakohastamine digitaalse ühtse turu toetuseks.

3.2.

Sellega seoses tervitab komitee teatist ja sellega seotud ELi algatusi, mida komitee on käsitlenud eraldi arvamustes (4)  (5)  (6)  (7):

3.3.

Komitee tunnistab, et praeguseks on 2010. aastal Euroopa digitaalarengu tegevuskavas seatud lairibaühenduse eesmärgid liikmesriikides heaks kiidetud ning võetud liikmesriikide poliitikameetmete aluseks. Paljud liikmesriigid on ühtlustanud oma riiklikud või piirkondlikud lairibaühenduse kavad nimetatud eesmärkidega.

3.4.

Komitee on rahul ka sellega, et nimetatud eesmärgid on võetud nii Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja Euroopa ühendamise rahastu (lairibaühendus) kui ka lairibavõrkude riigiabi suuniste võrdlusaluseks.

3.5.

2025. aastaks seatud strateegilistes eesmärkides, nagu teatises välja toodud, kehtestatakse ajakava Euroopa suure läbilaskevõimega lairibaühenduse taristu väljaarendamiseks. See on saadud, eeldades kiirendatud investeeringute määra ambitsioonikate, kuid realistlike väärtustega:

3.6.

Digiteerimisest saadav täielik majanduslik ja sotsiaalne kasu on võimalik ainult siis, kui Euroopa suudab tagada väga suure läbilaskevõimega võrkude laialdase kasutuselevõtu nii maa- kui ka linnapiirkondades kogu ühiskonna lõikes. Turg ei lahenda aga kõiki probleeme. Eelkõige:

Seega tuleb rakendada riiklikke toetuskavasid, et saavutada eesmärgid kogu ELis ja kõigi eurooplaste jaoks.

4.1.

Komitee tervitab piirkondliku/riikliku tasandi pädevate lairibaühenduse asutuste ELi võrgustiku loomist ja toetamist. See on maapiirkondade ja väikeste kogukondade jaoks võtmetähtsusega. See aitab kohalikel ametiasutustel taotleda vahendeid struktuurifondidest ja neid kasutada, pakkudes parimaid tavasid ja nõustades kohalikke omavalitsusi. See on suur samm edasi ka maapiirkondade arendamisel.

4.2.

ELi strateegiad ja vahendid on tehnoloogiliselt neutraalsed. Siiski on hästi teada, et tegelikult tagab üksnes optiline kiud optimaalse toimimise. Vanad monopolid (nagu Telekom Saksamaal) ei tohiks takistada optilise kiu paigaldamist, jätkates samas investeeringuid oma vaskkaablipõhistesse taristutesse.

4.3.

Ainult mõni riik, nagu Malta, Leedu, Belgia ja Madalmaad, on juba peaaegu täielikult hõlmatud järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudega. Mujal on järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgud vähem arenenud. Mõni liikmesriik, kus praegu on taristu vähem arenenud, on suutnud isegi tehnoloogia arengu etappe vahele jätta. Optilise kiu paigaldamine annab neile eelise.

4.4.

Eduroam on suurim ja edukaim ülemaailmne tasuta WiFi rändlussüsteem, mis on välja töötatud ELis üliõpilastele ja õppejõududele. See annab miljonitele üliõpilastele ja õppejõududele vaba juurdepääsu WiFile. Komiteel on heameel märkida, et see süsteem võiks olla eeskujuks riigiasutuste toetusskeemi algatusele, millega on kavas pakkuda kõigile eurooplastele tasuta WiFi-ühendust avalikes kohtades, avaliku sektori asutustes, raamatukogudes ja haiglates, samuti vabalt ligipääsetavates paikades vabas õhus. See algatus peaks pakkuma kõigile võimaluse kasutada tasuta internetiühendust, millel on ühesugune digitaalne identiteet kogu ELis. Eelkõige soovitab komitee järgida e-identimist ja e-tehingute jaoks vajalikke usaldusteenuseid siseturul käsitlevat määrust, milles pakutakse andmekaitse ning avaliku julgeoleku tagatisi teenuse kuritarvitamise (nt terrorism) vastu.

4.5.

VKEde toetamiseks mõeldud vautšereid kasutavad kohalikud omavalitsused seadmete (kaablid, antennid jne) eest maksmiseks. Materjali paigaldavad äriühingud esitavad vautšerid maksmiseks ELile. Lisaks halduskulude ja -koormuse vähendamisele võimaldab see süsteem ka hõlpsat jälgimist ja kvaliteedieesmärkide saavutamist.

4.6.

Komitee tervitab üles- ja allalaadimiskiiruse sümmeetria eesmärki kõigi sotsiaal-majanduslike keskuste jaoks, sest see on hädavajalik paljude uute rakenduste jaoks.

4.7.

Komitee soovib, et kehtestataks süsteem, millega tagatakse, et haavatavatel lõppkasutajatel oleks juurdepääs mõistlikule ja piisavale ühenduvusele, mis võimaldaks neil osaleda tänapäeva ühiskonna sotsiaal- ja majanduselus. WiFi4EU võiks olla selle üks element.

4.8.

Regulatiivsed stiimulid võrguteenuste pakkujatele teatises COM(2016) 587 toodud eesmärkide toetuseks ei tohi sattuda vastuollu teiste eesmärkidega, nagu võrgu neutraalsus.

4.9.

Pikemas perspektiivis peaksid ka maapiirkondade elanikud saama kasu elutervest konkurentsist ja vabadusest valida oma internetiühenduse pakkuja. Seega tuleks sellise konkurentsi jaoks stiimuleid pakkuda ka regulatiivsete meetmetega.

4.10.

5G tehnoloogia ei võimalda mitte üksnes uusi mobiilirakendusi, vaid on ka tehnoloogiline sild, mille abil tuua kiire ühendus kiiremini ka maapiirkondadesse. Sellegipoolest annab vaid klaaskiul põhinev taristu stabiilsuse ja usaldusväärse ribalaiuse, mida vajavad paljud uued rakendused.

5.1.

Komitee võtab rahuloluga teadmiseks, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendeid eraldatakse kiiretele lairibavõrkudele oluliselt rohkem: aastatel 2007–2013 eraldatud 2,7 miljardi euro asemel ligikaudu 6 miljardit eurot ajavahemikus 2014–2020. Enamik neist investeeringutest peaks tulema toetuste vormis. Koos riikliku ja/või piirkondliku kaasrahastamise ja erasektori kaasrahastamise võimendava mõjuga võib eeldada, et lairibaühendusse investeeritakse 2014–2020. aasta programmitöö perioodil 9–10 miljardit eurot. See on võtmetähtsusega äriinvesteeringuteks, millega pakkuda kiiret ühendust maaelanikkonnale.

5.2.

Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond etendab samuti tähtsat rolli. Seda rolli võib tugevdada, toetades ulatuslikke Euroopa projekte, mis on suunatud kiiretele lairibavõrkudele, sh kõrvuti üleeuroopalise transpordivõrgu, tööstuslike gigabaitide ja tööstus 4.0-ga, ning kaasates sidevõrkude, sisu ja tehnoloogia peadirektoraadi esindajad EFSI juhtkomiteesse. Komisjon peaks olema proaktiivne ka asjakohase finants- ja õigusraamistiku määratlemisel.

5.3.

Euroopa ühendamise rahastu digitaalvaldkonna eelarve on 150 miljonit eurot, et toetada tipptasemel lairibataristu kasutuselevõttu rahastamisvahendite eraldamisega Euroopa Investeerimispanga kaudu. Euroopa ühendamise rahastu lairibaühendusega seotud komponendiga on kavas teha vähemalt 1 miljardi euro suurune täiendav investeering, kasutades selleks spetsiaalset lairibavõrgu taristu fondi, ja seda võiks täiendada ka EFSI.

21.4.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 125/56

Üksikraportöör:

Jorge PEGADO LIZ

1.1.

Komitee kiidab heaks komisjoni Euroopa elektroonilise side seadustikku käsitleva ettepaneku üldise sisu, asjakohasuse, teemakäsitluse ning selle, kuidas neli olemasolevat direktiivi (raamdirektiiv, loadirektiiv, juurdepääsudirektiiv ja universaalteenuse direktiiv) kodifitseeriti ja uuesti horisontaalselt sõnastati need ühe direktiivi alla koondades, lihtsustades praegust struktuuri, et tugevdada sidusust ja juurdepääsetavust kooskõlas õigusloome kvaliteedi parandamise eesmärgiga (õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programm).

1.2.

Komitee rõhutab eelkõige asjaomaste direktiivide uuesti sõnastamise keerukust ja toob esile esmakordselt tehtud juriidilise töö kõrget kvaliteeti. Komitee juhib sellegipoolest tähelepanu vajadusele vaadata erinevad keeleversioonid põhjalikult läbi, et parandada väiksed sõnastusvead.

1.3.

Komitee on nõus ettepaneku peamiste eesmärkidega, millega soovitakse tagada paketiga hõlmatud algatustes kõikidele kodanikele ja ettevõtjatele parem internetiühendus eesmärgiga muuta investeerimine uutesse ja kvaliteetsetesse taristutesse atraktiivsemaks kõikide ettevõtjate jaoks kogu liidus, sh nii kohalikul kui ka piiriülesel tasandil.

1.4.

Komitee peab aga kahetsusväärseks asjaolu, et otsustati kõrvale jätta eraelu puutumatuse direktiiv, mis oleks kodanike jaoks selgeks näiteks neile suunatud ELi positiivsetest meetmetest. See jätab ettepaneku ilma ühest kõige olulisemast alustalast, millega tagada võrkude kasutajate peamiste huvide austamine, mis on ka üks ettepaneku nõrkadest külgedest.

1.5.

Komitee peab samuti kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon otsustas koostada direktiivi, milles pakutakse välja erinevad ühtlustamiskorrad, jättes arvukad olulised küsimused liikmesriikide otsustada, takistamata seega turgude killustatust. Pigem oleks komisjon pidanud valima määruse kui vahetult kohaldatava vahendi, tagades seeläbi tarbijate kõrgetasemelise kaitse ja aidates niiviisi ka kaasa ühtse turu suuremale integratsioonile.

1.6.

Komitee toetab ettepaneku olulisi aspekte, rõhutades eelkõige järgmist:

1.7.

Komitee väljendab aga tugevaid ja tõsiseid kahtlusi aspektide suhtes, mis on seotud eelkõige järgnevaga:

2.1.1.

Digitaalse ühtse turu strateegia (1) raames ja arvestades hiljutisi kiireid ja põhjalikke muutusi elektroonilise side turu struktuuris, millega on kaasnenud eelnevalt tundmatute ja traditsiooniliste sidevõrkude operaatoritega konkureerivate osalejate kategooriate esilekerkimine, millele lisandub ka võrgupõhiste sisuteenuste kvantiteedi ja populaarsuse areng, on vältimatu vaadata elektroonilise side õigusraamistik (mille põhiosa pärineb aastast 2009) läbi ja seda ajakohastada. Eesmärk on eelkõige tagada see, et kodanikel ja ettevõtjatel oleks sujuv juurdepääs internetis tegutsemisele õiglase konkurentsi tingimustes. Tagada kõikidele kodanikele ja ettevõtjatele parem internetiühendus on 14. septembril 2016 avaldatud komisjoni ettepaneku (2) peamine eesmärk.

2.1.2.

Kõnealune ettepanek on osa seadusandlikust paketist, mille eesmärk on muuta investeerimine uutesse kvaliteetsetesse taristutesse atraktiivsemaks kõikide ettevõtjate jaoks kogu liidus, sh nii kohalikul kui ka piiriülesel tasandil, ning hõlmab ka määruse ettepanekut Elektroonilise Side Euroopa Reguleerivate Asutuste Ühendatud Ameti (BEREC) kohta ning komisjoni teatist „Ühenduvus konkurentsivõimelise digitaalse ühtse turu jaoks – Euroopa gigabitiühiskonna poole“. Lisaks esitleti tegevuskava 5G teenuste kasutuselevõtuks kogu ELis alates 2018. aastast ning määruse ettepanekut, milles käsitletakse internetiühenduse arendamist kohalikes kogukondades ja avalikes kohtades: „WiFi Euroopale“ (WiFi4EU).

2.1.3.

Kõikidel nendel vahenditel on kolm peamist strateegilist ühenduvusega seotud eesmärki 2025. aastaks:

2.1.4.

Ettepanek põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 114, kuna selle eesmärk on luua elektroonilise side siseturg ja tagada selle toimimine. Sel eesmärgil sõnastatakse neli kehtivat direktiivi (raamdirektiiv, loadirektiiv, juurdepääsudirektiiv ja universaalteenuse direktiiv) horisontaalselt uuesti need ühe direktiivi alla koondades, lihtsustades praegust struktuuri, et tugevdada sidusust ja juurdepääsetavust kooskõlas õigusloome kvaliteedi eesmärgiga (õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programm) ja seega luua tõeline Euroopa elektroonilise side seadustik.

2.1.5.

Sõltuvalt käsitletud teemast rakendatakse ettepanekus erinevaid õigusliku ühtlustamise vorme, alates sihipärasest või valikulisest täielikust ühtlustamisest, näiteks lõppkasutajate kaitsmise eeskirjade suhtes, kuni maksimaalse ühtlustamiseni spektriga seotud küsimustes või riigi reguleerivate asutuste volituste minimaalse ühtlustamiseni kõrgemal tasemel.

2.1.6.

Ettepaneku aluseks on ulatuslikud avalikud konsultatsioonid sidusrühmadega 12 nädala jooksul, Euroopa Parlamendi ja nõukogu välisekspertide eksperdiarvamused, arvukad muud mõjuanalüüsis üksikasjalikult loetletud ja kommenteeritud uuringud ning kõrgetasemelise eksperdirühma arvamus uuringu SMART 2015/0005 raames.

2.1.7.

Kõnealuse ettepanekuga soovib komisjon saavutada järgmised eesmärgid:

2.1.8.

Kokkuvõttes soovitakse paljude väljapakutud muudatuste abil, eriti aga nende muudatustega, milles käsitletakse spektrit, universaalteenust, juurdepääsu, lõppkasutajaid, numeratsiooni ja poliitilist juhtimist, luua selged eeskirjad, võimaldada osapooltel oma õigusi ja kohustusi hõlpsasti mõista ning vältida liigset reguleerimist ja bürokraatiat.

2.1.9.

Kavandatud muudatused hõlmavad täpsemalt järgmisi meetmeid: juurdepääsu reguleerimise lihtsustamine ja geograafia alusel suunamine; võimaluse korral spektri puhul üksikutele litsentsidele üldise loa andmise eelistamine; spektri teisejärguliste turgude toetamine; liigsete universaalteenuse kohustuste, näiteks telefoniautomaatide ja füüsiliste kataloogide tagamise kohustuste kaotamine; universaalteenuse kättesaadavuskohustuse ulatuse piiramine; õigusraamistiku ulatuse täpsustamine ning liigsete tarbijakaitsega seotud kohustuste kõrvaldamine, juhul kui neid juba horisontaalsete õigusaktidega käsitletakse või kui turg neid juba täidab; masinatevahelises kontekstis numeratsiooni eeskirjade ja haldamise ühtlustamine ja täpsustamine.

2.1.10.

Komisjon tegi lisaks ettepaneku tugevdada riigi reguleerivate asutuste ja BERECi osa, et tagada eeskirjade sidus ja prognoositav kohaldamine kogu digitaalsel ühtsel turul, vähendades killustatust ja praegust järjepidevuse puudumist eesmärgiga soodustada uute asutuste tõhusat juhtimist (3).

2.2.1.

Komisjon ei piirdunud üksnes kodifitseerimisega ega erinevate eelnevate direktiivide sisu koondamisega ühtseks ja sidusaks tervikuks, samas nende sisu muutmata, nagu tavapäraselt tehakse. Pigem soovis ta kasutada võimalust, mis anti talle 28. novembril 2001. aastal allkirjastatud institutsioonidevahelise kokkuleppega (4): teha erinevate eelnevate õigusaktide horisontaalsel koondamisel ühtseks seadusandlikuks tekstiks asjaomasesse korda põhjalikke ja olulisi muudatusi (nn sisulisi muudatusi).

2.2.2.

Õigusaktide sedalaadi lihtsustamise, kodifitseerimise ja õigusakti õigusliku korra olulise muutmise korral järgitakse täiel määral „ühenduse tavalist seadusandlikku protsessi“ (kokkuleppe punkt 5). Uuestisõnastamise ettepanek esitati komiteele arvamuse esitamiseks ning selle suhtes kohaldatakse erinevaid kriteeriume ja eeskirju, mida on nimetatud kokkuleppe punktides 6 ja 7.

3.1.1.

Mitte üksnes arvamuste pikkusele kohaldatavate piirangute, vaid ka ettepaneku olemuse tõttu leiab komitee, et ta ei pea uuesti arvamust avaldama eelnevate õigusaktide nende osade kohta, mis võetakse kõnealuse ettepanekuga muudatusteta üle, välja arvatud siis, kui see on vältimatu selleks, et mõista mõnd käsitletavatest punktidest.

3.1.2.

Komiteel oli eelnevate arvamuste raames võimalus kõikide nende teemade kohta üksikasjalikult arvamust avaldada ning ta piirdub oma seisukohtade kinnitamisega.

3.1.3.

Lisaks ei käsitle komitee põhjalikult neid ettepaneku aspekte, mis on seotud BERECi struktuuri ja toimimisega, kuna neid analüüsitakse üksikasjalikult arvamuses, mida koostatakse käesoleva arvamusega paralleelselt.

3.2.1.

Komitee soovib alustuseks tunnustada komisjoni asjakohase algatuse eest, mis on turu, tehnoloogia arengu ja elektroonilise side kasutajate õiguskaitsega seotud kaalutlustel nõuetekohaselt põhjendatud, ning seetõttu tuleb õigusraamistik uuesti sõnastada, et tagada kodanikele sujuv juurdepääs internetis tegutsemisele ja võimaldada ettevõtjatel neid tegevusi välja töötada ausa konkurentsi tingimustes. Lisaks tunnustatakse ka otsust valida uuestisõnastamine, mis on eriti sobiv vahend õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi kontekstis, pidades samas kahetsusväärseks, et komisjon rakendab seda harva.

3.2.2.

Komitee soovib tunnustada komisjoni ametliku parandamise teostamise eest, mida uuestisõnastamine endast kujutab ja mille käigus järgiti kõiki rangeid vormilisi eeskirju. Komitee tunneb kahetsust üksnes selle pärast, et komisjon ei otsustanud avaldada samal ajal „puhast“ ja loetavamat versiooni, nagu komitee on korduvalt soovitanud.

3.2.3.

Ta soovib ka väljendada üldiselt oma nõusolekut uue õigusakti ettepanekuga kehtestatud uute eeskirjadega ja viisiga, kuidas need õigussätted viidi vastavusse teiste ELi poliitikameetmetega, olenemata sellest, kas tegu on sektoris kehtivate erieeskirjade või eelkõige konkurentsiõiguse põhimõtete ja horisontaalsete õigusaktidega, mis käsitlevad tarbijakaitset.

3.2.4.

Komitee leiab aga, et langetatud valik – mis ei ole täiel määral õigustatud – koostada nii üldine ja laiaulatuslik direktiiv, millega jäetakse niivõrd paljud aspektid riiklike õigusaktide pädevusse, oleks võitnud lihtsuses ja õiguskindluses, kui komisjon oleks pigem valinud võimaluse koostada raammäärus, mis on kõikides liikmesriikides vahetult, kohe ja ühetaoliselt kohaldatav, ja mis koosneks eri direktiividest teatavates asjaomastes valdkondades, mida saaks ühtlustada erineval määral kooskõlas turutingimuste ja nende olemusega. Uue korra vastuvõtmiseks (vähemalt 18 kuud), ülevõtmiseks (vähemalt kaks aastat) ja elluviimiseks vajamineva aja tõttu ei jõustu see enne 2021.–2022. aastat.

3.2.5.

Ehkki see on mõistatav, võttes arvesse õigusloomega seotud ajakava, on ettepaneku nõrgaks küljeks siiski asjaolu, et kõrvale jäeti direktiiv eraelu puutumatuse kohta, mida käsitlev ettepanek avaldati 10. jaanuaril 2017 (COM(2017) 10 final) ja mis on nimetatud paketi seisukohalt üks kesksemaid teemasid. Sellega jäeti ettepanek ilma ühest kõige olulisemast alustalast, millega tagada võrkude kasutajate peamiste huvide austamine, lükates kaugesse tulevikku nii kehtivate õigusaktide ühtlustamise kui ka tulevase eraelu puutumatusega seotud vahendi, mis raskendab meetmete paketi ülevõtmist ja elluviimist.

3.2.6.

Ettepanek ei hõlma ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires, (5) ega teatavaid aspekte komisjon teatises „Raadiospektriressursside ühiskasutuse edendamine siseturul“, mis oleksid võinud olla sellesse seadustikku (6) kaasatud.

3.2.7.

Viimaks on selge, et see ettepanek ei vasta nõukogu soovile luua elektrooniliste sideteenuste kasutajate õiguste Euroopa juhend, mille eesmärk on „kehtestada ELi tasandil lihtne ja kasutajasõbralik vahend, millesse on koondatud kõik IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) valdkonna elektrooniliste sideteenuste kasutajate õigused ja tarbijakaitse“, (7) ega Euroopa digitaalses tegevuskavas väljendatud kavatsusele „anda 2011. aastaks välja ELi internetiõiguste juhis, milles esitatakse kokkuvõte ELis kehtivatest digitaalsete kasutajate õigustest selgel ja kättesaadaval viisil“ (8).

4.3.1.

Eesmärkide elluviimise seisukohast juhib komitee tähelepanu riigi reguleerivate asutuste ja teiste pädevate asutuste ning liikmesriikide ja BERECi vahelise koostöö küsimusele, ehkki tema eelistatud mudel on teise suunitlusega, nagu on sedastatud arvamuses BERECi uue staatuse kohta.