24.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/1

1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnustab siiralt kodanikuühiskonna olulist tööd tegelemisel pagulastega, kes on põgenenud sõjast räsitud riikidest, ning kes seega väärivad kaitset vastavalt Genfi konventsioonile. Ilma selleta oleks mitmes liikmesriigis tekkinud traagiline humanitaarolukord võinud muutuda katastroofiliseks. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on otseselt pühendunud kõnealuse olukorra esiletõstmisele, tagamaks et Euroopa Liidu institutsioonid, riigivalitsused ja teised poliitilised osalejad võtaksid seda asjakohaselt arvesse.

2.

Komitee korraldab praegu külastusi 11 liikmesriigis (Ungari, Poola, Malta, Kreeka, Saksamaa, Austria, Sloveenia, Bulgaaria, Rootsi, Itaalia, Horvaatia) ja Türgis pagulasi abistavate kodanikuühiskonna organisatsioonidega kohtumiseks, kuna nimetatud riigid on pagulaste voost kõige enam mõjutatud. Organiseeritud kodanikuühiskonda Euroopa Liidu institutsioonide juures esindava organina soovime tegutseda nende häälekandjana Euroopa tasandil.

3.

Komitee hinnangul on praeguses olukorras vaja, et EL looks sõjast mõjutatud riikidest pärit ja terrorismiohus olevatele pagulastele turvalised humanitaarkoridorid, ning teeks seda koostöös kõige suurema pagulaste kontsentratsiooniga riikidega. Lisaks sellele on tarvis luua kogu ELis ühtlustatud menetluste alusel tõeline Euroopa ühine varjupaigasüsteem. See hõlmab ühtset varjupaigastaatust ja varjupaigaotsuste vastastikust tunnustamist, ümberpaigutamise ja ümberasustamisega seotud vastutuse jagamist, solidaarsust ja ühiseid jõupingutusi ning Dublini määruse läbivaatamist. Samuti on tarvis vastupidavaid ja solidaarsusel põhinevaid koormuse jagamise süsteeme, mille puhul oleks esimene samm alaline, õiglane ja kohustav süsteem kaitset vajavate inimeste jaotamiseks kõigi ELi riikide vahel. Erandlike asjaolude tõttu ning vastavalt stabiilsuse ja majanduskasvu paktile ei tohiks pagulaste võõrustamisega seonduvaid lisakulusid pärast põhjalikku kontrolli arvesse võtta liikmesriikide eelarvepuudujääkides.

4.

Komitee on samuti väga mures, et praegu õõnestatakse Schengeni lepingut ja vaba liikumise põhimõtet, sest see on üks peamisi ELi kodanikele kasu toonud saavutusi. Oluline on nõuetekohaselt turvata Schengeni riikide välispiire. Siiski ei aita sisemiste tõkete taaspaigaldamine ja müüride püstitamine kuidagi lähendada ELi kodanikke ega edendada ELi kodakondsust.

5.

Samuti on äärmiselt oluline luua viivitamatult meetmed praeguste pagulasvoogude algpõhjustega tegelemiseks. EL peab neis küsimustes tegema koostööd päritolu- ja transiidiriikidega ning komitee nõuab, et komisjon kasutaks selleks koostööks lähenemisviisi, mis põhineb inimõigustel ja mitte ainult julgeolekul. Lõpetuseks rõhutab komitee vajadust kaasata kodanikuühiskond kolmandate riikidega peetavasse dialoogi.

6.

Seoses oma pikaajaliste kogemustega rändeküsimustes (viimastel aastatel peamiselt Euroopa integratsiooni-/rändefoorumi kaudu) leiab komitee, et pagulaste meie ühiskonda integreerimine ja kaasamine peab olema kahesuunaline protsess, milles on oluline osa nii sotsiaalpartneritel kui ka teistel kodanikuühiskonna organisatsioonidel koos riikide valitsuste ja kohalike omavalitsustega. Prioriteediks tuleks seada juurdepääs tööturule ning täpsemalt kvalifikatsioonide tunnustamine ja vajadusel kutse- ja keeleõppe tagamine. Euroopa Liit peaks käivitama vastuvõtjariikides ja ELis rea meetmeid, et tsentraliseerida tööhõive, koolituse ja oskuste tunnustamise taotlused.

7.

Selleks, et saavutada Euroopas vajalik sotsiaalne üksmeel, on tarvis täielikult tagada ELi kodanike ja pagulaste võrdne kohtlemine ja nende sotsiaalsed õigused Euroopas, pöörates erilist tähelepanu kõige haavatavamatele rühmadele. Varajane investeerimine pagulaste ühiskonda ja tööturule integreerimisse on oluline, et aidata pagulastel rajada uus elu, minimeerides samal ajal võimalikud konfliktid kohaliku elanikkonnaga ja vältides suuremate kulude tekkimist tulevikus. Selle saavutamise edu võti peitub kohaliku tasandi avalike teenuste piisavas rahastamises ning pagulaste ja kohaliku elanikkonna vahelises kodanikuühiskonna dialoogis.

24.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/3

Raportöör:

Seamus BOLAND

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnistab, et Euroopa Komisjon on võtnud enda prioriteediks ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) rakendamise põhjaliku lihtsustamise ning on juba teinud ja teeb ka edaspidi ettepanekuid teatavate komisjoni õigusaktide lihtsustamise kohta, et Euroopa Liidu õigusaktid oleksid arusaadavamad ja kohapeal lihtsamini rakendatavad.

1.2.

Komitee leiab, et lihtsustamise protsessis on vaja suuremat läbipaistvust ja õiguskindlust ning ebavajaliku bürokraatia ja sellega seotud kulude vähendamist põllumajandustootjate, teiste kasusaajate, tootjaorganisatsioonide ja liikmesriikide ametiasutuste jaoks.

1.3.

Süsteemi lihtsustusi tuleb võimalikult kiiresti rakendada, need peaksid kergendust tooma eelkõige põllumajandustootjatele ning nendega peab kaasnema abi teabe ja koolitusvõimaluste pakkumisel.

1.4.

Komitee tunnustab komisjoni tehtud jõupingutusi uue ÜPP rakendamise lihtsustamiseks, võttes arvesse liikmesriikide teateid ja otsuseid. Praeguse lähenemisviisiga on keeruline ühist põllumajanduspoliitikat märkimisväärselt põllumajandustootjate jaoks lihtsustada ilma nõuete ranget täitmist ohtu seadmata. Samas ei ole kõnealused nõuded alati sidusad ega õigustatud, et nad saaksid olla tõeliseks avalikuks hüveks ja keskkonnakasuks.

1.5.

Kontrollid ja võimalikud trahvid peavad olema proportsionaalsed kasusaajatele makstavate summadega, nõuete rikkumise põhjustega ja valmisolekuga võtta parandusmeetmeid. Ilmsete tahtliku pettuse juhtumitega tuleb tegeleda tavapärase korra kohaselt. Komitee soovitab isegi väikeste eksimuste puhul vähendada toetuste ebaproportsionaalselt suurt kärpimist.

1.6.

Keskkonnasäästlikumaks muutmise vahendite rakendamisel tuleb arvesse võtta ootamatuid tegureid, nagu ilmastik, põud või teised samalaadsed olukorrad, mis muudavad meetmete rakendamise võimatuks.

1.7.

Näiteks püsirohumaade küsimuses Euroopa Kohtu lahendite põhjal loodud eeskirjade puhul on oluline, et need oleksid koostatud viisil, mis aitab õiguslikku reguleerimist vähendada, mitte suurendada.

1.8.

Praegune õigusloomeprotsess (nõukogu määrus, millele lisanduvad delegeeritud ja rakendusaktid) on äärmiselt keeruline ning kodanike jaoks raskesti arusaadav. Seetõttu tuleks teha uuring süsteemi lihtsustamise võimaluste kohta.

1.9.

Pärast otsetoetuste kindla maksumääraga korra rakendamist tuleks toetusõiguste keeruline süsteem üle vaadata.

1.10.

Ajutine rohumaa peaks säilitama põllumaa staatuse sõltumata sellest, kui kaua seda rohumaana kasutatakse.

1.11.

Praegune definitsioon „aktiivne põllumajandustootja” ei tohi panna põllumajandustootjaid ebasoodsasse olukorda ning peaks põhinema tõsiasjal, et põllumajandustootja kasutab toetuskõlblikku maad põllumajanduslikel eesmärkidel.

1.12.

Komitee nõustub, et ÜPP lihtsustamine on auahne projekt, eelkõige nii põllumajanduse kui ka maaelu arengu poliitika keeruka olemuse tõttu. Lihtsustamine peab olema kooskõlas järgmiste üldiste poliitikaeesmärkidega:

1.13.

Liikmesriigid peaksid tagama, et metoodika, mille alusel võetakse veamäärade puhul meetmeid, oleks loodud nii, et see kindlustaks õiglase rakendamise.

1.14.

Viivitamatult tuleks uurida ja juurutada meetmeid, millega lihtsustada noorte põllumajandustootjate juurdepääsu noorte põllumajandustootjate kavale. Noorte inimeste juurdepääsu põllumajandusele tuleb toetada.

1.15.

Komitee soovitab kehtestada suurenevat bürokraatiat piirava reegli. Näiteks võiks kehtestada eeskirja, mis lubaks kehtiva määruse kaotamist, kui esitatakse uue määruse ettepanek.

2.1.

Ühise põllumajanduspoliitika eelarve ulatub 408 miljardi euroni ajavahemikus 2014–2020, moodustades 38 % ELi üldeelarvest. Esimese samba 313 miljardit eurot moodustavad 77 % ÜPP kogukulutustest. Otsetoetusteks kulub 294 miljardit eurot ehk 94 % ÜPP esimesest sambast.

2.2.

Käesolevas arvamuses võetakse arvesse teisi komitee arvamusi (1).

2.3.

2013. aastal lõpule viidud viimases olulises ÜPP reformis lepiti kokku kaasotsustamismenetluse teel. See tähendab, et Euroopa Parlamendil oli võrdne kaasseadusandja roll põllumajandusministritega, kelle arv oli pärast 2003. aastal toimunud olulist reformi kasvanud 15-lt 28ni.

2.4.

Tuleb märkida, et viimase ÜPP reformi ajal esitas komisjon otsetoetuste määruse ettepaneku, mille hindamine näitas bürokraatliku koormuse suurenemist 15–20 protsendi võrra. Samal ajal kärbiti eelarvet.

2.5.

Varasematel aastatel esitati terve rida muudatusi, mille puhul ei tehtud alati selget vahet ÜPP meetmete lihtsustamise ja nende kaotamise vahel. Selliseid näiteid on mitu.

2.6.

Vastavalt põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi andmetele jagunevad vahendid maaelu arengu prioriteetide jaoks järgmiselt.

3.1.

Käesolev ettevalmistav arvamus on vastuseks volinik Phil Hogani osalusele komitee täiskogu 2015. aasta juulikuu istungjärgul, kus ta rõhutas oma peamise eesmärgina ÜPP suurema lihtsustamise saavutamist, ning sellele järgnenud komisjoni esimese asepresidendi Frans Timmermansi kirjale, milles kutsuti komiteed üles koostama ettevalmistav arvamus ÜPP lihtsustamise teemal.

3.2.

Voliniku arvates tagab lihtsustamine ühise põllumajanduspoliitika keerukuse ning kasvanud halduskoormuse vähenemise põllumajandustootjate, teiste kasusaajate ja haldusasutuste jaoks, jätmata samal ajal unarusse oma peamisi eesmärke.

3.3.

Komisjon on lõpetamas kõikide tegevuste hindamist vastavalt järgmisele kolmele juhtpõhimõttele:

3.4.

Arusaadavalt ei tohi ükski lihtsustatud protsess ohustada tööhõivet antud sektoris.

3.5.

Maaelu arengu samba kaudu täidab ÜPP olulist funktsiooni seoses sotsiaalse kaasatuse, vaesuse vähendamise ja majandusliku arenguga. See toob kasu kõigile maapiirkondade elanikele. Komitee tervitab eriti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 (2) artikli 5 lõike 6 punktide a–c rõhuasetust: töökohtade loomine, kohaliku arengu soodustamine ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kättesaadavuse, kasutamise ja kvaliteedi parandamine maapiirkondades. Ühise põllumajanduspoliitika lihtsustamisel tuleks seetõttu võtta meetmeid tagamaks, et vastavad vahendid on lihtsalt, ilma bürokraatlike takistusteta kättesaadavad.

3.6.

Komisjon on alustanud kõigi kehtivate õigusaktide põhjalikku analüüsimist, et tuvastada valdkonnad, kus kohandused ja parandused on võimalikud. Komisjon on juba saanud arvamusi liikmesriikidelt, Euroopa Parlamendi liikmetelt ja põllumajandusorganisatsioonidelt üle kogu Euroopa Liidu. Tasub märkida, et ettepanekuid on praeguseks kogunenud juba üle 1 500 lehekülje. Dokumente analüüsides selgus, et ettepanekud jagunevad kahte ulatuslikku kategooriasse:

3.7.

Komitee juhib tähelepanu põllumajandusministrite nõukogu ja eesistujariigi koostatud prioriteetsete lihtsustamismeetmete nimekirjale. Kõnealune nimekiri võiks olla komisjoni ettepanekute aluseks.

3.8.

Komisjon rõhutab, et igal liikmesriigil on märkimisväärne vabadus valida oma meetodid ühise põllumajanduspoliitika haldamiseks ja jälgimiseks ning et lihtsustamist on võimalik saavutada mõistliku tõlgendamise abil. Siiski peaksid liikmesriigid proovima lihtsustamise protsessi edendada parimate tavade tutvustamise teel.

4.1.

Üldiselt ollakse nõus sellega, et lihtsustamine on vajalik selleks, et vältida ühise põllumajanduspoliitika rakendamise ülemäärast keerukust.

4.2.

Komisjon plaanib tutvustada ettepanekuid, mis käsitlevad konkreetse põllumajandusettevõtte ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alasid, piirnevaid ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alasid, ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-aladele määratud kompensatsioonide väära deklareerimist ja põldude identifitseerimise süsteemi.

4.3.

Komisjon kavatseb läbi vaadata otsetoetuste (eriti keskkonnasäästlikumaks muutmise toetuste), maaelu arengu, puu- ja köögiviljade kava ja kvaliteedipoliitika lihtsustamise võimalikkuse.

4.4.

Lisaks esitab komisjon otsetoetuse elemente hõlmava paketi, mis sisaldab näiteks noorte põllumajandustootjate toetusi, tootmiskohustusega seotud toetusi ja ühtset haldus- ja kontrollisüsteemi. Need muudatused peaksid võimaluse korral kehtima hakkama alates taotlusaastast 2016 või hiljemalt taotlusaastast 2017.

4.5.

Püsirohumaa jaoks kehtivad eeskirjad tekitavad probleeme ajutise rohumaa klassifitseerimisel põllumaa või püsirohumaana. Tuleks võimaldada ajutise rohumaa staatuse (klassifitseeritud põllumaana) säilitamine isegi juhul, kui põllumajandustootjad otsustavad seda maad kasutada rohumaana viis või enam aastat järjest. See aitaks vältida olukorda, kus põllumajandustootjad künnavad oma maa üles selleks, et vältida selle muutumist püsirohumaaks. Asjaomaseid alasid saab seeläbi kauem kasutada rohumaana, mis pakub ökoloogilist kasu.

4.6.

Komisjon püüdleb ambitsioonika turumeetmete lihtsustamise kava poole uute delegeeritud ja rakendusaktidega, et viia komisjoni tasandi eeskirjad vastavusse uue nõukogu määrusega, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus (ühise turukorralduse määrus). Lisaks eeskirjade arvu ja keerukuse märkimisväärsele vähendamisele on eesmärgiks ka põllumajandustootjate ja ettevõtjate jaoks tõelise lihtsustamise tagamine.

4.7.

Komisjon on hiljuti teinud kaks õigeaegset muudatust kehtivates eeskirjades, võttes vastu järgmised määrused:

4.8.

Komisjon kavatseb teha mitu ettepanekut muudatuste kohta, mida saab praeguste suuniste raames läbi viia. Selliseid näiteid on mitmeid.

5.1.

Otsetoetuste keskkonnahoidlikumaks muutmine on ühise põllumajanduspoliitika reformide oluline aspekt. Kuigi põllumajandustootjad õpivad muudatustega kohanema, kardavad nad, et teatud meetmed ei pruugi olla piisavalt paindlikud, võimaldamaks tegeleda ootamatute ilmastikust või turuhinna kõikumisest tingitud oludega.

5.2.

Arusaadavalt toimuvad etteteatamata kontrollid ka edaspidi. Siiski peetakse neid parimal juhul tõsisteks ebameeldivusteks, aga halvimal juhul võivad need põllumajandustootjatele põhjustada tõsist vaimset pinget. On ilmne, et õigluse seisukohalt tuleb põllumajandustootjaid kontrolli toimumisest mõistliku aja jooksul teavitada.

5.3.

Kuna trahvid reeglite rikkumise eest on ebaharilikult suured, kardavad põllumajandustootjad, et nad ei saa abi, eriti piisava asjaomase teabe näol. Sellisel juhul peaksid liikmesriigid edastama asjakohast teavet nendele põllumajandustootjatele, keda muudatused enim mõjutavad, keskendudes seejuures eriti sotsiaalselt ja majanduslikult ebasoodsas olukorras olevatele põllumajandustootjatele.

5.4.

„Aktiivse põllumajandustootja” määratlus kehtivas õigusraamistikus ei ole rahuldav ning eeldab täiendavat keerukat haldussüsteemi. Seetõttu on oht, et põllumajandusliku tootmisega tegelevad põllumajandustootjad ei ole määratlusega kaetud ning sellega mitte tegelevad põllumajandustootjad võidakse seevastu antud rühma liigitada.

5.5.

Põllumajandustootjad üritavad endiselt hakkama saada keskkonnasäästlikumaks muutmise ja sellega kaasneva kolme põllumajandustavaga selle esimesel kohaldamise aastal. Toetuse saamiseks peavad põllumajandustootjad täitma järgmised kolm reformist tulenevat nõuet: põllukultuuride mitmekesistamine, püsirohumaade säilitamine ja 5 % eraldamine oma maast ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alaks.

5.6.

On vastuvõetamatu, et põllumajandustootjad peavad sageli vastutama ametlikul tasandil tehtud vigade eest. Eelkõige väikese sissetulekuga põllumajandustootjad, kes kõnealusest sissetulekuallikast sõltuvad, on asetatud olukorda, kus nende elatusallikas on ohus.

5.7.

Karistuste proportsionaalsus on enamiku Euroopa kutseühingute seas korduvalt esile kerkinud teema.

5.8.

Põllumajandustootjad, kellel on alla 15 hektari maad või kes saavad alla 10 000 euro toetust, leiavad, et järelevalve nõuete täitmise üle peaks olema leebem ning täiendav kontrollimine tuleks teha vaid juhul, kui on olemas esialgsed tõendid tõsise nõuete rikkumise kohta.

5.9.

Lahendust vajavad Euroopa Kohtu 2014. aasta otsusega tõstatatud küsimused püsirohumaade kohta. Kõnealune juhtum tõstis esile mitu probleemi seoses puhverribade (põllumaa), haritava rohumaa, tootmisest kõrvale jäetud põllumaa ja põllumajanduse keskkonnameetmete alusel haritava põllumaaga, mille puhul põllumajandustootjad nägid ohtu, et maa võidakse ametlikult nimetada viie aasta määratluse tõttu püsirohumaaks.

5.10.

Keskkonnarühmitused näevad aga tegelikke riskiallikaid neis valdkondades, kus põllumajanduslikud organisatsioonid peavad lihtsustamist, paindlikkust ja proportsionaalsust vajalikuks. Komitee arvates osutab selline olukord ebaõnnestunud katsele ühitada keskkonna olukorra parandamine peretalude toidutootmise eesmärkidega.

5.11.

Horisontaalsete sätete puhul peaks kontrollide intensiivsuse aluseks olema proportsionaalsem riskipõhine lähenemisviis, mis võtaks arvesse sisalduvaid riske ja summasid, kuluefektiivsust ja erinevaid taotletud eesmärke ja tulemusi.

5.12.

Vältida tuleks mitmekordset kontrollimist. Nõuete rikkumise korral, eriti väikeste eksimuste puhul, peaksid toetuste vähendamine ja halduskaristused olema proportsionaalsed. Lisaks tuleks

5.13.

Keskenduda tuleks ennekõike viivitamatut tähelepanu vajavatele meetmetele, nt suuniste edendamine, tehnilise abi osutamine ja ametiasutuste koostöö ning parimate tavade tutvustamise hõlbustamine.

5.14.

Noortel põllumajandustootjatel on raskusi noorte põllumajandustootjate kavale juurdepääsuga. Ebavajalikud juurdepääsu piiravad tõkked tuleb kõrvaldada, kuna need võivad tõenäoliselt heidutada noori inimesi põllumajandusega tegelemast. Noorte juurdepääsu põllumajandusele tuleb toetada.

5.15.

Kõik kehtiva õigusraamistiku muudatused tuleb kokku leppida selliselt, et põllumajandustootjatele jääks piisavalt aega külviperioodiks ette valmistuda. Eelkõige 2017. aasta taotlusi puudutavad muudatused tuleks avalikustada 2016. aasta suvel.

24.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/11

Raportöör:

Joost van IERSEL

1.1.

Euroopa tulevik sõltub suurel määral tipptasemel teadmiste ja andekate inimeste olemasolust avatud ja teadmistepõhises ühiskonnas. Ülikoolidel on selles protsessis võtmeroll. Kui iga liikmesriik tegutseb omaette, ei ole tulemus kunagi ideaalne.

1.2.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et liikmesriikide ja ELi pädevusi tuleks Euroopa kõrgharidusruumi loomiseks jagada ja täiustada. Ühiskondliku ja ettevõtliku ülikooli käsitus võib samuti kaasa aidata kõrghariduse kvaliteedi edendamisele Euroopas.

1.3.

Praegusest olukorrast nähtub, et vaatamata tehtud edusammudele on endiselt palju takistusi ja piiranguid, mis tõkestavad ka ELi tõhusat osalemist. Eri kultuurid, erahuvid, rahaliste vahendite puudumine ja demograafiline areng muudavad sageli keeruliseks ajakohase vastamise sellistele dünaamilistele väljakutsetele nagu üleilmastumine, uued tehnoloogiad ja liikuvus.

1.4.

Komitee on seisukohal, et Euroopa Liidu institutsioonid peavad toimima tõukejõuna ja kiirendama Euroopa kõrghariduse ajakohastamise protsessi nii õpetamise kui ka teaduse ja innovatsiooni kontekstis. Ülikoolidel on sõltumatu, avalikke huve teeniv ülesanne. Subsidiaarsuse ja akadeemilise maastiku mitmekesisuse tõttu ei ole võimalik rakendada ühte, kõigile sobivat lähenemisviisi. Strateegiline juhtimine ja toetus ELi tasandil võib aga otsustavalt aidata tingimusi parandada.

1.5.

Oluline on, et Euroopa Komisjon stimuleeriks ja edendaks protsessi, mille eesmärk on muuta Euroopa ülikoolid majanduskasvu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ning ühiskonna heaolu üheks liikumapanevaks jõuks.

1.6.

Kõrghariduse ajakohastamisele tuleks selgelt viidata riiklikes reformikavades ja riigipõhistes soovitustes.

1.7.

Euroopa Liit peaks näitama oma pühendumust kõrgharidusele strateegia „Euroopa 2020” (sealhulgas Euroopa poolaasta), programmide „Erasmus+” ja „Horisont 2020” ning piirkondlike ja ühtekuuluvusfondide kaudu ning tudengite ja õppejõudude piiriülest liikuvust lihtsustades.

1.8.

ELi tasandi strateegilised konsultatsioonid peaksid täiendama riikides ja ülikoolides ning nende vahel aset leidvaid arutelusid ja projekte Euroopa ülikoolide kvaliteedi parandamiseks. Süstemaatiliselt tuleks levitada parimaid tavasid.

1.9.

Komitee rõhutab taas kord, et kõrgharidusasutused peavad arendama tõelist autonoomiat, vastutust ja läbipaistvust kui ajakohastamise olulisi eeltingimusi (1). Neid eeltingimusi ei ole võimalik täita ilma asjakohase ja piisava rahastamiseta.

1.10.

Põhjapanevate sotsiaalsete ja majanduslike muutuste ajal on ülikoolide muutmine pikaajaline ja töömahukas protsess. Ülikoolid peavad arendama avatud suhtumist ühiskonna vajadustesse ning tegema koostööd ka teiste sidusrühmadega.

1.11.

Komitee toetab ühiskondliku ülikooli käsitust ning kolme (triple helix) ja nelja osalejaga (quadruple helix) mudelit (2). Selle keskmes on kõrghariduse avamine, juurdepääsu laiendamine, piirkondlik kontekst, kõigi (võimalike) sidusrühmade ideede integreerimine programmidesse ning teadustegevuse ja hariduse arukas ja ajakohastatud suhe.

1.12.

Ühiskondlikul ülikoolil ja ettevõtlikul ülikoolil on rida ühiseid elemente. Ühiskondliku ülikooli käsitus rõhutab ülikooli sõltumatut ülesannet ning on avatud tööturule ja õppekavade, teadustegevuse ja innovatsiooni sotsiaalsele tähtsusele. Sidusrühmade platvormid (3) võivad olla väga kasulikud nõuete ühisel määratlemisel. Sama kasulikud võivad olla ka avaliku ja erasektori partnerlusstruktuurid ülikoolide ja eri ühiskonnarühmade vahel.

1.13.

Õpetamise tase ja piisav ettevalmistus tulevaseks tööks peaksid jääma esmatähtsaks mis tahes spetsialiseerumisega (tipp)ülikooli jaoks. Samuti on oluline tunnustada tipptasemel õpetamist.

1.14.

Euroopa Komisjonil peaks olema innustav roll ülikoolide, õppejõudude ja tudengite piiriülestes vastastikuse täiendamise projektides ning maailmale avatuse edendamisel, samuti peab komisjon vajaduse korral välja töötama vahendeid tudengitele ja teistele sidusrühmadele (nt U-Multirank).

2.1.

Euroopa ülikoolide märkimisväärne erinevus on põhjustatud väga erinevatest traditsioonidest ja kultuuridest (4). 1999. aastal alustati Bologna protsessiga edukalt õppekavade ajakohastamist.

2.2.

Alates 2008. aastast on finants- ja majanduskriis sundinud ülikoole oma tegevust veelgi tähelepanelikumalt ümber hindama ning otsima uusi rahastamisallikaid ja suuremat kulutasuvust. See on suurendanud konkurentsi piiratud vahenditele. Piisava rahastamise puudumine kujutab endast tõelist probleemi paljudele ülikoolidele ja takistab ajakohastamise protsessi.

2.3.

Üleilmastumise ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtu tagajärjel aset leidev põhjapanev ja dünaamiline muutus ühiskonnas jätab jälje ka ülikoolidele. Kõrgharidus, teadustegevus ja innovatsioon on küll majanduse jätkusuutliku elavdamise keskmes, kuid finantspiirangud ja muutumise protsess paljastavad ka samavõrd olulisi puudujääke.

2.4.

Üks peamine aspekt on autonoomia, vastutuse ja läbipaistvuse puudumine. Liikmesriikide vahel valitsevad märkimisväärsed erinevused (5).

2.5.

Parimad tavad näitavad, et struktuuride ja õppekavade läbivaatamine, samuti suurem avatus ja tihedam koostöö parandavad kvaliteeti ja tulemusi.

2.6.

Tänapäeval peaks kõrgharidus olema kättesaadav kõikidele andekatele inimestele. Hariduse kättesaadavuse järjest ulatuslikum sõltumine sotsiaal-majanduslikust taustast seab ohtu võrdsete võimaluste põhimõtte. Lisaks ei taga kõrgharidus paljudes riikides kaugeltki kindlat töökohta. Kriisi ajal ei ole töötus jätnud puutumata ka kõrgharidusega noori.

2.7.

Demograafiline suundumus kahjustab (üha) vähem asustatud ja vähem konkurentsivõimelisi piirkondi. Sellisel arengul on sageli tõsised tagajärjed õppejõudude ja tudengite ligimeelitamisele ning ligimeelitatud õppejõudude ja tudengite kvaliteedile. Mõned riigid on silmitsi ajude äravooluga. Nendes riikides annavad uued, piisava kvaliteeditagatiseta eraülikoolid mitterahuldavaid tulemusi. Seda süvendab traditsioonilise kõrghariduse puudulik rahastamine.

2.8.

Soov tihendada ülikoolide ja ühiskonna sidemeid sütitab kõikjal arutelusid ülikoolide rollist ühiskonnas ning nende liitudest muude sidusrühmadega, nagu ettevõtted, sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskond.

2.9.

Kõrgkooli lõpetanute oskuste ja tööturu vajaduste – seega pakkumise ja nõudluse – vahel valitseb sageli teravalt tuntav ebakõla. Ettevõtted kurdavad kvalifitseeritud töötajate puuduse üle eelkõige tehnilistel ametikohtadel ja IKT valdkonnas. Kiired muutused üldises teadmusbaasis tähendavad, et rohkem kui kunagi varem on vaja 21. sajandile sobivat oskustekogumit, et võimaldada kõrgkooli lõpetanutel oma teadmisi süstemaatiliselt ajakohastada.

2.10.

Lisaks sellele sunnivad uued tehnoloogiad ja digiteerimine kõrgharidust kohandama ja täiustama olemasolevat metoodikat. Kinnistuvad uued õpetamise ja õppimise vormid, sh tudengikeskne õpe ja veebikursused. Ülikoolilinnakutel on kohalikes ja piirkondlikes kogukondades siiski jätkuvalt võtmeroll õpetamise, teadustegevuse ja võrgustike loomise kohtumispaikadena.

2.11.

Tudengid ja teadlased/ülikoolide õppejõud muutuvad kogu maailmas üha liikuvamaks. Kõrgematel teadusastmetel toimub pidev võitlus talentide pärast, kuid üldine suundumus on laiem. Euroopa ülikoolide kvaliteet ja atraktiivsus on peamised tõmbetegurid välistudengite jaoks, kes annavad panuse haridusse ja teadustegevusse ja loovad kestvaid võrgustikke.

2.12.

Paremate tulemuste poole püüeldes rõhutavad (tipp)ülikoolid sageli oma põhiülesandena teadustegevust ning finantssätted toetavad seda. Esmajärjekorras teadustööle keskendumine kipub õõnestama teadustegevuse ja õpetamise optimaalset tasakaalu ja vastasmõju.

3.1.

Ülikoolide areng ühiskonna teadmuskeskusteks ELi ökosüsteemi lahutamatu osana käivitab arutelusid kõrghariduse põhiomadustest, millele igapäevapraktika peab tuginema.

3.2.

Kuigi on erinevaid lähenemisviise, näib ühine suundumus olevat kõrghariduse avamine avaliku ja erasektori sidusrühmade ja tudengite seisukohtadele ja huvidele ning sellistele küsimustele nagu teadustegevuse ja hariduse vastastikune täiendamine, suurem koostöö ja rahvusvahelistumine.

3.3.

Enamiku ülikoolide jaoks on see pikaajaline ja töömahukas protsess. Suurtel traditsioonilistel haridusasutustel ei ole kerge oma toimimisviise muuta. Paljudes riikides takistab muutusi ka kehtiv (poliitiline) kord juhtide, õppejõudude ja teadlaste ametisse nimetamiseks. Sellistel juhtudel on iseseisev lähenemisviis ülikoolide poolt ja nende sees harv. Komitee on seisukohal, et kõrghariduse avamine ja avatud suhtumine peaks olema kõrghariduse prioriteet kogu Euroopas.

3.4.

Tipptasemel teadustegevus ning paremini koolitatud ja kvalifitseeritud inimesed on iga majanduse vastupanuvõime seisukohalt vältimatult vajalikud. Kriis on mõjutanud negatiivselt teadmuskeskuste tulemusi, samas kui analüüsidest nähtub, et silmapaistva teadustegevuse ja hariduse ning majandustulemuste vahel on otsene seos.

3.5.

Ülikoolid ei ole enam mõeldud üksnes ühiskonna koorekihile. Nende arv ja suurus on märkimisväärselt kasvanud. Teadusmaastik on muutunud mitmekülgsemaks: rohkem on ülikoolide kategooriaid, teadusülikoolide kõrvale on loodud rakenduskõrgkoolid ning riiklike ja rahvusvaheliste ülikoolide kõrvale piirkondlikud kõrgharidusasutused, rohkem on ka teaduskondi, eelkõige majandus- ja tehnikasektoris jne.

3.6.

Kõrgharidusele juurdepääsu laiendamine on õigustatult poliitiline prioriteet kogu Euroopas. ELis peaks 40 % tulevasest põlvkonnast olema võimalik omandada akadeemiline kraad. Lisaks on varasemaga võrreldes täielikult muutunud õppekavad, õppevahendid (kaasaegse meedia kasutamine kombineeritud õppes jne), teadustegevuse ja õpetamise seos ja ka muud aspektid, nagu rahvusvahelistumine ja avalik huvi. Haldusmeetodeid tuleb sellele vastavalt kohandada.

3.7.

Sõltumatutel, vastutustundlikel ja läbipaistvatel ülikoolidel tuleks võimaldada tegutseda võimalikult vabalt õigusraamistikus, mis soodustab alt üles toimivaid jõudusid ja konkurentsi kui olulist panust suuremasse osalemisse ja arukasse spetsialiseerumisse.

3.8.

Avatud suhtumine, sealhulgas selge koostöö teiste sidusrühmadega, peaks toetama ülikoolide rolli majanduskasvu, konkurentsivõime ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendajana.

3.9.

Ühiskondliku ja ettevõtliku ülikooli käsitused võivad osutuda väga kasulikuks kohaliku ja piirkondliku kogukonna majandusliku elujõulisuse tagamisel. Need käsitused eeldavad nii ambitsioonikust kui ka tihedat koostööd ülikoolide, nende sidusrühmade ja ametiasutuste vahel.

4.1.

Komitee pooldab ühiskondliku ülikooli käsitust (6). See ei seisne üksnes õpetamises, akadeemilises teadustegevuses ja teadmistes. Ühiskondlik ülikool teeb kõigil tasanditel aktiivset koostööd avalikkuse ja ümbritseva ühiskonnaga. Iga ülikool võib oma tegevusele lisada ühiskondliku mõõtme, võttes endale nii kogukonna seisukohalt intellektuaalselt tootliku jõujaama kui ka vastuvõtva alajaama rolli, sulandades mujalt tulevad silmapaistvad ideed oma konkreetsesse konteksti.

4.2.

Sellised protsessid leiavad aset kogu Euroopas nõudluspõhise teadustegevuse, probleemipõhise õppe ning ülikoolide ja kohalike kogukondade, koolide, haiglate ja ettevõtete koostöö kaudu jne. Vaja on siiski veel märkimisväärselt suurendada suutlikkust (7).

4.3.

Piirkondlikul tasandil saavad ülikoolid toetada terviklikku lähenemisviisi ja juhtida vastavate sidusrühmade koondamist, et võidelda ühiste probleemide vastu. Hästi kavandatud ühiskondlik ülikool võib samuti võtta olulise rolli raskustes piirkondade tulemuslikkuse parandamisel.

4.4.

Selle mudeli vorm erineb ülikooliti. Lisaks nendele ülikoolidele, keda mõjutavad otseselt nõrkade majandustulemustega ja/või demograafilistes raskustes vähem jõukad piirkonnad, kehtivad ühiskondlikku ülikooli määratlevad kriteeriumid märksa laiemale ülikooliderühmale. Tänapäeval on maailmatasemel Euroopa ülikoolid ja teised sarnaste ambitsioonidega ülikoolid õigustatult ja üha rohkem huvitatud ühiskondlikust tegevusest.

4.5.

Ühiskondlik ülikool on mudel ülikoolist, kes tahab liikuda eemale aegunud haldusmeetoditest või traditsioonilistest lähenemisviisidest. See on eriti oluline juhtudel, kui noori talente tuleks ärgitada panustama riiklikku või piirkondlikku majandusse. Tihedam koostöö asjaomaste sidusrühmadega kõigis piirkondades peab olema avatuse ja ajakohastamise tõukejõud.

4.6.

Euroopa Liidu Nõukogu vastavad eesistujad valisid õigustatult sarnase lähenemisviisi Lundi ja Rooma deklaratsioonis (8), rõhutades, et teadustegevus peab keskenduma meie aja suurtele väljakutsetele, liikuma eemale jäikadest temaatilistest lähenemisviisidest ja kaasama sidusrühmi nii avalikust kui ka erasektorist. Euroopa teadusruumi ja juhtalgatuse „Innovaatiline liit” kujundamise kesksed eesmärgid on vastutustundlik teadustegevus ja innovatsioon, mis hõlmavad kõiki asjakohaseid poliitikavaldkondi ja tegevusi. Need põhimõtted on esmatähtsad ka programmis „Horisont 2020”.

4.7.

Lisaks kolme osalejaga mudelile, mis hõlmab ülikoolide, erasektori ja valitsustasandi koostööd, on kasutusel nelja osalejaga mudel, millesse on lisaks kaasatud kohalikud kogukonnad ja kodanikuühiskond. Sellele mudelile on omane tugev koha ja eesmärgi tunnetus ning see on oma sidusrühmade ja laiema avalikkuse jaoks läbipaistev ja vastutustundlik. Mudel annab kodanikuühiskonnale uue võimaluse osaleda.

4.8.

Üks tähelepanu vääriv erirühm on endised üliõpilased ehk vilistlased. Nende panust ülikoolide tulemuste ja maine parandamisel on Euroopas võimalik ulatuslikumalt ära kasutada. Seejuures võiks Euroopa järgida Ameerika Ühendriikide tavapraktikat.

4.9.

Vilistlasi tuleks vaadelda ülikooli kogukonna lahutamatu osana. Nad võivad olla ülikooli saadikud piirkondlikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil ja liikumapanev jõud õppekavade üle peetavas arutelus, mis on eriti kasulik kiirete muutuste ajal. Nad võivad olla kasulikud teadustegevuse ja õpetamise ning teadustegevuse ja turu tasakaalu käsitlevas arutelus. Üks konkreetne eesmärk võiks olla vilistlaste kasutamine hiljuti ülikooli lõpetanute, eelkõige esimese põlvkonna tudengite mentoritena, sealhulgas teise riigi taustaga tudengite jaoks.

4.10.

Vilistlaste suurema liikuvuse tulemusel moodustuvad edukad rahvusvahelised võrgustikud, mis võivad olla võrdselt kasulikud nii nende ülikoolidele kui ka tööstusele.

5.1.

Ühiskondlikul ja ettevõtlikul ülikoolil on rida ühiseid elemente. Ülikoolid ei ole ettevõtted. Neil on sõltumatu avalikke huve teeniv ülesanne, nimelt harida, tegeleda (tipptasemel) teadustegevusega ja edendada teadmiste kasutamist kogu ühiskonnas. Ettevõtlik ülikool keskendub kahele eesmärgile: haridusasutuse juhtimisele ja haldamisele ning tudengite ettevõtlusoskuste ja algatusvõime edendamisele.

5.2.

Väga oluline on, et õppekavad oleksid tööturu seisukohalt asjakohased ning et teadustegevus ja innovatsioon oleks ühiskonnale vajalik. Ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamiseks on ülimalt oluline teabevahetus ja vastasmõju erasektoriga riiklikul/piirkondlikul tasandil.

5.3.

Kapseldunud mõtlemisest ei ole enam kasu. Tehnoloogilised muutused ja ühiskondlikud probleemid nõuavad pidevat kohandamist. Nõudluse pool muutub üha keerukamaks, eeldades valdkondadevahelisi ja valdkonnaüleseid oskusi ja avatust kõikidele uutele arengutele. Lisaks ametialasele pädevusele hõlmab see ka vajadust arendada oskusi. Ülikoolidega seotud sidusrühmade platvormid võivad olla väga suureks abiks nõuete ühisel määratlemisel. Õpetajaskonda tuleb nendeks muutuvateks oludeks asjakohaselt ette valmistada. Samuti tuleks Euroopa Liidu kõikvõimalikes kõrgharidusasutustes õpetada ettevõtlusoskusi (9).

5.4.

Samuti võivad kasulikuks osutuda avaliku ja erasektori partnerlusstruktuurid, mis toovad kokku ülikoolid ja ühiskonnarühmad, näiteks äriringkonna ja tervishoiusektori.

5.5.

Üks väärtuslik projekt ülikoolide jaoks oleks nn hariduse väärtusahelate loomine koostöös ärisektoriga. Sellel on kaks põhieesmärki:

5.6.

Sarnaselt edendavad mõningates liikmesriikides rakendatavad tulemuslepingud ülikoolide spetsialiseerumist, nähtavust ja kuvandit. Neil võib olla ulatuslik rahvusvaheline ja piirkondlik mõõde ning nad võivad edendada nii programmide kui ka tudengite ambitsioone ja kvaliteeti. Selle saavutamiseks on esmatähtis mõlema poole (valitsuste ja kõrgharidusasutuste) jätkuv pühendumine.

5.7.

Innovatsioon peaks mõjutama nii teadustegevust ja haridust kui ka valitsemist. Üks alt üles arengu edukas näide on HEinnovate – Euroopa Komisjoni välja töötatud sõltumatu veebipõhine enesehindamise vahend (10). Tuleks julgustada selle vahendi ulatuslikumat kasutamist.

5.8.

Tudengid, kes soovivad olla liikuvamad, võivad kasutada rahvusvahelisi ülikooliprogramme ja laia valikut konkureerivaid veebikursusi. Võrreldavus ja läbipaistvus peaksid edendama konkurentsi ja tulemusnäitajate ühtlustumist. Läbipaistvuse tagamise vahenditel (nt ELis kasutatav U-Multirank) on suur potentsiaal ning ülikoolid peavad kaaluma, kuidas taolisi vahendeid tõhusamalt kasutada.

5.9.

Kõikidel andekatel inimestel peaks olema võrdne võimalus kõrgharidusele ligi pääseda. Järjest ulatuslikumalt leiavad kasutust tasulised süsteemid. Selle tulemusena suhtuvad tudengid saadavasse haridusse üha kriitilisemalt. Igasugune tasu kehtestamisest tulenev sotsiaalne valik tuleb siiski välistada. Tudengitele antav (sotsiaal-majanduslikul taustal põhinev) toetus peab tagama kõigile võrdse juurdepääsu sobivale haridusele. Samuti ei tohi tasulisi süsteeme kuritarvitada olemasoleva avaliku rahastamise asendamiseks.

5.10.

Demograafiline areng nõuab samuti täiendavaid jõupingutusi, et suurendada asjaomastes piirkondades ülikoolilõpetajate arvu, eelkõige eesmärgiga edendada nende piirkondade vastupanuvõimet ja tulevast elujõulisust.

5.11.

Nii tudengite kui ka ettevõtete seisukohast peavad kõrgharidus ja teadustegevus olema teineteisega tihedalt seotud. Rahastamismudelid kipuvad seevastu soodustama teadusuuringuid, mille tulemusel tegeleb järjest väiksem hulk õppejõude tegelikult õpetamisega.

5.12.

Ülikoolid peavad asjakohaselt arvesse võtma tõsiasja, et suur enamus bakalaureuse- ja magistriõppe lõpetanutest ja isegi doktorikraadi omandatutest alustab tööd väljaspool teadusmaailma – ühiskonnas ja ettevõtluses. Seetõttu peaksid haridusstandardid ja nõuetekohane ettevalmistus tööks olema jätkuvalt esmatähtsad mis tahes spetsialiseerumisega (tipp)ülikooli jaoks. Selles osas ei peaks Euroopa järgima Ameerika Ühendriikide eeskuju (11). Euroopa peab püüdlema tipptaseme ja võrdsete võimaluste poole.

5.13.

Digiteerimine on paradigma muutus, mis mõjutab kõrgharidust tugevalt õpetamise ja (kombineeritud) (12) õppe, õppejõudude ja tudengite oskuste ja juhtimisstruktuuride osas. Kõigil tasanditel on vajalik suurem dünaamilisus ja paindlikkus. Selles osas on samuti kasulik või isegi keskse tähtsusega kõrgharidusasutuste ja erasektori ulatuslikum koostöö.

6.1.

Komitee tervitab asjaolu, et kõik eespool nimetatud teemad koos kõrghariduse ajakohastamisega on üha sagedamini ELi päevakorras. Soovitav oleks leida ühine lähenemisviis, et tagada Euroopa kõrgharidusruumi ja Euroopa teadusruumi tulemuslik lõpuleviimine.

6.2.

Lisaks hästi määratletud Euroopa suunavale strateegiale on avatud ja läbipaistvad ülikoolid väga kasulikud ühtse turu jaoks ning vastupanuvõimelise Euroopa ühiskonna ajakohastamiseks ülemaailmsel areenil. Seejuures on keskse tähtsusega tudengite, teadlaste ja teadmiste vaba liikumine.

6.3.

ELi osalemine kõrghariduses algas teadustegevuse edendamisega järjestikustes raamprogrammides. Vahepeal on ELi pühendumus hariduse valdkonnas suurenenud. Stabiilsuse ja kasvu paktis rõhutatakse vajadust säilitada kasvu soodustavad kulud, sealhulgas eelkõige kõrghariduse valdkonnas.

6.4.

Strateegia „Euroopa 2020” viiest põhieesmärgist kaks on otseselt seotud ülikoolidega – investeeringud teadus- ja arendustegevusse ja innovatsiooni ning haridus. Nendega tegeleb rida erinevaid volinikke. 2014. aastal nähtus riigipõhistest soovitustest, et umbes pooltes liikmesriikides on tõsiseid probleeme olemasolevate oskuste nõudlusele ja tööturu vajadustele mittevastavusega, samuti on jätkuvalt puudulik koostöö kõrgharidusasutuste ja ettevõtete või teiste sidusrühmade vahel.

6.5.

Riigipõhistes soovitustes viidatakse vajadusele tegeleda tööalase konkurentsivõime küsimusega ning erasektori ja tudengite/ülikooli lõpetanute kui tulevaste töötajate (või tööandjate) vajadustega, samuti konkurentsivõime küsimusega, tõhustades koostööd kõrgharidusasutuste, teadusasutuste ja ettevõtete vahel. Komitee nõuab, et riigipõhiste soovituste järelmeetmeid jälgitaks tõhusamalt ning et komisjon ja nõukogu arutaksid avalikult nende tulemusi.

6.6.

Vastukaaluks sõltumatu ja vastutustundliku kõrghariduse vajadusele leidub liikmesriikides siiski poliitilisi jõude, kes nõuavad ulatuslikumat reguleerimist, mis tooks kaasa väiksema autonoomia. Neil juhtudel rõhutakse subsidiaarsuse põhimõttele, takistades sellega Euroopa kõrgharidussüsteemide ühtlustamist. See kahjustaks tudengite ja ühiskonna kui terviku huve.

6.7.

Kõrgemat ja laiapõhjalisemat kvalifikatsiooni tuleks kasutada nii ELis kui ka väljaspool. See eeldab ülikoolide, õppejõudude ja tudengite vastastikust piiriülest täiendamist ja maailmale avatust. Nõukogu, liikmesriikide ja komisjoni selge pühendumine peaks aitama parandada kõrghariduse tulemusnäitajaid riiklike ja ELi pädevuste parema jagamise ja täiustamise kaudu.

6.8.

Komitee rõhutab järjekindlalt ELi teadus- ja innovatsiooniprogrammide otsustavat tähtsust. Piiriülene teadustegevus suurendab investeeringutasuvust, ELi programmid soodustavad keskendumist võtmetehnoloogiatele ja strateegilistele teemadele, piiriülene rahastamine toob kaasa paremad tulemused ja Euroopa teadusliidud annavad tõelise hoo Euroopa konkurentsivõimele. Sel eesmärgil tuleb ulatuslikumalt jagada ka uusi teadmisi eelkõige avatud juurdepääsu kaudu.

6.9.

Euroopa Teadusnõukogu toetab seitsmenda raamprogrammi ja alates 2014. aastast ka programmi „Horisont 2020” kaudu edukalt kvaliteetset teadustööd konkurentsivõimelise rahastamisega. Siiski takistavad teadlaste, õppejõudude ja tudengite piiriülest liikuvust endiselt struktuursed tõkked.

6.10.

Kõrghariduse ja teadustegevuse tulemuslikkust hinnatakse üha enam ja hindamiste tulemused tehakse teatavaks ülemaailmselt. Ülikoolid teevad maailma tasemel koostööd ja konkureerivad üksteisega, viies ellu ühiseid teadusprojekte, püüeldes tipptaseme poole ning värvates üha rohkem tudengeid ja töötajaid väljastpoolt ELi. See on keskse tähtsusega teema, kuid riiklikud õigusaktid ja stiimulite puudumine võivad sellekohaseid edusamme pärssida. Rahvusvahelised mõõtmised näitavad, et lõhe Euroopa edukaimate ja ülejäänute vahel suureneb.

6.11.

Vaja on teha suuremaid jõupingutusi, et kaasata ühisprojektidesse tipptasemel teadlasi kõikjalt Euroopast. Kogu Euroopa tipptaseme keskused tuleb omavahel ühendada ja kaasata Euroopa tipptasemel teadusprojektidesse.

6.12.

Akadeemilise ringkonna ja tudengite liikuvus Euroopas on piiratud, kuna piiriülesele liikuvusele kehtivad endiselt kunstlikud takistused. Teadlastele ja õppejõududele võrdsete töötingimuste tagamine ning õppekavade ja teaduskraadide ulatuslikum lähendamine on Euroopas pakiline küsimus.

6.13.

Ebapiisavat statistikat tuleks täiustada ja paremini kasutada, et mõõta ja toetada liikuvuse ulatust.

6.14.

Tervitatav on ülikoolide avamine ja kvaliteedi parandamine ning suurema rahvusvahelistumise kaudu toimuv kultuuriline mitmekesistumine. Samuti julgustatakse tudengeid tegema konkreetseid valikuid kaasaegse sotsiaalmeedia, U-Multiranki taoliste läbipaistvuse tagamise vahendite ja ülikoolide spetsialiseerumise toel. Neid peaksid toetama ELi tasandi pragmaatilised lahendused.

6.15.

Tihedam koostöö sellest huvitatute vahel võib olla samm õiges suunas. Üks näide on hiljuti Beneluxi riikide vahel sõlmitud kokkulepe diplomite automaatse vastastikuse tunnustamise kohta. Sellega astutakse otsustav samm edasi (13). Ülikoolidiplomite ja erinevate teaduskraadide vastastikuse tunnustamise suundumus aitab vähendada ülikoolidevahelisi tõkkeid ja luua avatud vahetusi.

6.16.

Asjakohased kvaliteedi tagamise süsteemid tuleb muuta rahvusvaheliseks ja neil peab olema selge seos Euroopaga. See hõlmab vajadust tunnustada akrediteerimisotsuseid. Iga algatust selles valdkonnas tuleks toetada (14). Vastastikuse tunnustamise protsess peaks järk-järgult kaasa tooma üleeuroopalise akrediteerimise ja see parandab eelkõige õpetamise kvaliteeti madalama tasemega ülikoolides.

6.17.

Selline tava oleks nii liikuvuse kui ka tööalase konkurentsivõime seisukohast kasulik kogu Euroopas. Ühe akadeemilise kraadi kehtestamisel mitme ülikooli jaoks muutuksid ülikoolide ühisprogrammid palju atraktiivsemaks. Kaaluda tuleks mestimise toetamist. Kvaliteeti võib parandada ka haldus- ja õpetamistavade tutvustamine kohapeal.

6.18.

Rahvusvahelistumise põhitingimus on ühiste keelte kasutamine. Kultuurilistel ja majanduslikel põhjustel on soovitav vallata keeli (rohkem kui kahte keelt). Inglise keel võib olla tänapäeva lingua franca. Edusammud keeleoskuse parandamisel on liiga aeglased. Tuleks kaaluda tudengitele ühe võõrkeele valdamise kohustuslikuks muutmist.

6.19.

Programm „Erasmus+” on olnud väga edukas ja liikuvuse edendamisel suur samm edasi. Ka ettevõtted on selle hästi vastu võtnud. See sobib väga hästi kokku majanduskasvu ja töökohtade loomist käsitleva komisjoni juhtiva põhimõttega. Programmi rahastamine peaks vastama kasvavale nõudlusele. Kaotada tuleks kõik tudengivahetuste õiguslikud piirangud.

6.20.

Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid keskenduvad õigustatult innovatsiooni ja majanduskasvu teguritele, sealhulgas teadustegevusele. Komisjonil peab olema suunav roll ülikoolide piirkondlikes projektides osalemise tõhustamisel.

6.21.

Üldjuhul ei sõltu ülikoolid kohalikest ja piirkondlikest ametiasutustest, kuigi leidub ka märkimisväärseid erandeid. Neid tuleks esile tuua. Väga positiivse panuse annab ka Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programm, mis ühendab teadustegevuse RIS3 (15) kaudu ELi piirkondlike programmidega, edendades nii innovatsiooni soosivat keskkonda.

6.22.

Ülikoolid peaksid olema teadlikud RIS3 algatusest ja selle rakendamisest eri tasanditel. Nad peaksid koos asjaomaste piirkondlike ametiasutustega võtma selles programmis aktiivse rolli.

6.23.

Kahjuks ei kasuta ülikoolid juhtimisega seotud põhjustel endiselt piisavalt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmi. ELi programmide (Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, Horisont 2020, Erasmus+) vahel tuleb püüda saavutada koostoime, kuid vastuolulised tingimused kipuvad seda takistama.

24.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/20

Raportöör:

Antonello PEZZINI

Kaasraportöör:

Zbigniew KOTOWSKI

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et nii Euroopa insenerid ja tehnikud eraldivõetult kui ka nende üleriigilised ja üleeuroopalised ühendused on teadusuuringute uuenduslikeks tururakendusteks muutmist kiirendava tegurina väga oluline ressurss Euroopa taasindustrialiseerimise protsessis.

1.2.

ELi majandusareng on üha rohkem seotud taasindustrialiseerimise protsessiga, mis on kavandatud strateegiana üleminekuks uutele jätkusuutlikele mudelitele selliste uuenduslike suure lisandväärtusega toodete väljatöötamiseks, tootmiseks ja turule laskmiseks, mis hõlmaksid uusi kvaliteetseid tehnoloogialahendusi, materjale ja teenuseid üha enam digitaliseeritud maailmas.

1.3.

Komitee on seisukohal, et kõnealuses protsessis taasindustrialiseerimise raskustest tulenevalt Euroopa kodanike ja ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamiseks tuleks rohkem rõhutada ja väärtustada inseneride ja tehniliste elukutsete esmatähtsat rolli, ning nõuab, et käivitataks osaluspõhine perspektiivanalüüs elukutse tuleviku kohta.

1.4.

Komitee soovitab edendada Euroopa ettevõtlus- ja innovatsioonikultuuri konkreetsete algatuste käivitamisega tsivilisatsiooni ja heaolu aluseks olevate inseneri ja tehniku elukutsete elavdamiseks.

1.5.

Komitee toetab seisukohta, et selle elukutse jaoks on vaja Euroopa ühtset stimuleerivat raamistikku, mis peaks hõlmama selliseid aspekte nagu

1.6.

Komitee on seisukohal, et kõrgetasemeline insenerialane haridus ja kvalifikatsioon on tõhusa vastastikuse tunnustamise süsteemi esmatähtis eeltingimus. Selleks, et tagada iga riigi usaldus teadmistel põhineva vastastikuse tööalase liikuvuse vastu, tuleb säilitada kõrged haridus- ja kutseõppestandardid, sealhulgas kehtestades vabatahtliku, nn ELi 29. reguleerimiskorra, tuginedes vabatahtlike Euroopa kutsekaartide kogemustele (1) ning inseneride üleriigiliste ja üleeuroopaliste kutseliitude aktiivsele toetusele.

1.6.1.

Tänapäeva ühiskonna areng loob väljaspool tehnilist valdkonda palju uusi töökohti, mis tänu meedia mõjule ja soovile saavutada ühiskonnas populaarsust tõmbavad ligi noori, kes otsivad kiiret ja mainekat karjääri. Sellest vaatenurgast tajutakse inseneriametit traditsioonilise erialana, mis ei paku võimalusi kiireks ja hõlpsaks karjääriks. Seda arvesse võttes ei paku insenerierialad tulevastele põlvkondadele huvi ning see kujutab endast tõsist ohtu Euroopa taasindustrialiseerumisele ja Euroopa tööstuse konkurentsivõimele. See on tõsine väljakutse olemasolevatele haridussüsteemidele ja viitab sellele, et põhiharidust on vaja märkimisväärsel määral suunata matemaatika, füüsika ja inseneriteaduste ning nende ainete atraktiivsete tutvustamisviiside poole, et äratada noortes uudishimu. Duaalse hariduse põhimõte ja asjaomased parimad tavad (Saksamaa, Šveits ja Austria) väärivad samuti kõigi nende liikmesriikide eritähelepanu, kus selline süsteem puudub.

1.7.

Arvestades vastastikuse tunnustamise olulisust eriti FIEdest ja sõltumatute inseneride jaoks, tuleb komitee hinnangul luua Euroopa ühtne insenerieriala turg ja välja arendada ühine läbimõeldud lähenemisviis liikuvuse suurendamiseks kogu Euroopa ruumis.

1.8.

Komitee soovitab kindlustada inseneridele tugeva rolli Euroopa standardipoliitikas, et kiirendada, lihtsustada ja ajakohastada menetlusi ning tagada süsteemide ja võrkude koostalitlusvõime.

1.9.

Komitee soovitab, et organisatsioonid, kus insenerid töötavad, arendaksid Euroopa kutsekvalifikatsioonide raamistiku alusel välja uutele põlvkondadele sobivad, uuele juhtimis- ja hindamiskorrale vastavad ning tulevaste inseneride vajadustele kohandatud e-õppe mudelid atraktiivse töökeskkonna ja heade karjäärivõimalustega.

1.10.

Komitee arvates peaksid esindusorganisatsioonid ja kutseliidud leidma suurema ühisosa, et täita ühtset edasiviivat rolli nii ELis kui ka väljaspool, ning pakkuma oma liikmetele pidevõpet vastavalt Euroopa ühistele parameetritele.

1.11.

Komitee soovitab komisjonil astuda konkreetseid samme Euroopa vabade elukutsete foorumi loomiseks, kus inseneride kutseliidud ja kutsekojad (2) oleksid ulatuslikult esindatud, ning loodab, et luuakse üleeuroopaline inseneride portaal, kus hakatakse käsitlema selliseid küsimusi nagu vastutus, intellektuaalomand, maksunduse ja pensioniõigustega seonduv, täienduskoolitus, heade tavade juhendid jne.

1.12.

Komitee soovitab komisjonil koostada Euroopa hea inseneritava juhendi, mis põhineks inseneride ja tehnikute üleriigiliste organisatsioonide kogemustel, luues kõnealustele kutserühmadele – iseäranis väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele ning teadus- ja arendustegevuses osalejatele – õiguslikud ja finantsalased eeltingimused uuenduslike projektide elluviimiseks.

1.13.

Komitee arvates peab kõnealune kutseala olema järjest enam suunatud majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase jätkusuutlikkusega seotud keeruliste probleemide lahendamisele, edendades üha enam täiustatud multidistsiplinaarseid lähenemisviise ja asjakohast koostalitlusvõimet tootmissüsteemide ja tööstuse 4.0 uue tegelikkuse vahel.

1.14.

Komitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma asjakohaselt arvesse Euroopa Ülemkogu 20.–21. märtsi 2014. aasta järeldusi, milles neid kutsutakse üles käsitlema esmatähtsana puudujääke loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika alaste oskuste vallas (nn STEM-oskused), kaasates sellesse suuremal määral ka tööstussektori.

2.1.

Euroopa insenerikutse sai alguse püüdlustest uuenduste poole, mida esindas geniaalne Leonardo da Vinci, kelles väljendub Euroopa ühiskonna avatus innovatsioonile ning ühiskondlik teotahe, hea valitsemistava ja töökust väärtustav kultuuriraamistik.

2.2.

Nagu rõhutas Euroopa Parlament, on „kriis [...] andnud Euroopa riikide majandusele valusa löögi. EL vajab nende probleemide lahendamiseks terviklikku majanduskasvu strateegiat” (3).

2.3.

ELi taasindustrialiseerimise strateegia keskendub konkreetselt investeeringutele innovatsiooni, milles inseneril on põhiroll, eriti kiiresti kasvavates sektorites.

2.4.

Digitaaltehnoloogia lahenduste, sidesüsteemide ja nutivõrkude, nanobiotehnoloogia, säästvate tööstustehnoloogia lahenduste, 3D-printerite ja valdkondadevaheliste progressi võimaldavate puhaste tehnoloogialahenduste lähenemine muudab põhjalikult ja globaliseerumise tõttu eksponentsiaalseks muutunud kiirusega majandussüsteemide ja ühiskondade toimimisviise.

2.5.

ELi tulevik on seotud taasindustrialiseerimise protsessiga, mis on eeskätt kavandatud strateegiana üleminekuks uutele jätkusuutlikele mudelitele selliste suure lisandväärtusega toodete väljatöötamiseks, tootmiseks ja turule laskmiseks, mis hõlmavad uusi tehnoloogialahendusi, materjale ja teenuseid üha enam digitaliseeritud maailmas.

2.6.

Komitee on veendunud, et kui puuduvad vajalike kogemuste ja teadmiste potentsiaaliga tehnika- ja teadusala inimressursid, on raske saavutada strateegias „Euroopa 2020” määratletud eesmärke. Ka sellega seoses tuleb rõhutada inseneride ja tehnikute kutseorganisatsioonide ja -liitude osa riiklikul ja Euroopa tasandil.

2.7.

Euroopas on suurem osa tehnilistest oskustest insenerisektoris, hõlmates ligikaudu 130 000 ettevõtet, mis annavad tööd enam kui 10 miljonile kõrge kvalifikatsiooniga oskustöötajale ja mille aastatoodang ulatub ligi 1 840 miljardi euroni, mis võrdub ligikaudu kolmandikuga ELi koguekspordist. Lisaks täidavad insenerid ja tehnikud tähtsat osa kõigis majandussektorites (4).

2.8.

Euroopa poliitikameetmetes tuleb välja arendada uus arukas lähenemisviis, milles oleks tehnilise taustaga spetsialistidele tagatud uus roll. Üha enam on tuntav vajadus juhtida territooriumide aruka ümberkorraldamise protsesse, mida on otseselt nõutud Euroopa uues programmitöös.

2.9.

Nende eesmärkide saavutamiseks peab EL parandama oma tööjõu oskuste taset. Eriti suureneb avalikus ja erasektoris nõudlus insenerioskuste järele. Avalikus sektoris on edaspidi vaja suuremaid tehnilisi oskusi, et toime tulla lahendamist vajavate probleemidega energeetika-, transpordi-, tervishoiu-, jäätmekäitlus-, haridussektoris, CO2-jalajälje, asjade interneti ja ringmajanduse valdkonnas, kohaldades riigihankeid käsitlevaid uusi direktiive ning kasutades uusi ettevõttevõrgustikes koostöö tegemise vorme, klastrites töötamist ja uut tarkvara.

2.10.

Ka erasektoris tuleb tehnikaoskusi võimendada, kui tahetakse tunda oskuste arendamise vilju töökohtadel. Tarbijakäitumise analüüsid näitavad pidevalt suurenevat nõudlust nutilahenduste järele toodetes ja teenustes.

2.11.

Tööstusprotsesside ees seisvatele uutele probleemidele vastamiseks tuleb tehnilisi teadmisi ja kogemusi pidevalt ajakohastada. Vaja on uusi õppevorme ja -meetodeid ning uut haridust, et võimaldada inim- ja sotsiaalse kapitali optimaalset ja paindlikku kasutamist selles sektoris. On vaja korraldada uusi töövorme vabade elukutsete esindajate jaoks, kes on Euroopas tegevad kutse-, tehnika- ja teadusteenuste alal.

2.12.

Suurem liikuvus riikide, Euroopa ja üleilmsetel tööturgudel viib atraktiivsel Euroopa insenerialal olemasoleva tööjõu parema kasutamiseni. Võimaluse abil kehtestada vabatahtlik nn ELi 29. reguleerimiskord võiks soodustada ELi kutsekaardi levikut, tänu millele oleks spetsialiseerunud inseneridel edaspidi palju lihtsam koguda erialaseid kogemusi Euroopa eri riikides.

2.13.

Selleks et suurendada potentsiaalsete insenerieriala üliõpilaste teadlikkust insenerielukutsest, on vaja suuremat koostööd tööstuse ja akadeemiliste ringkondade, samuti tööandjate ning era- ja avaliku sektori koolide vahel nii põhi- kui ka keskkooli ning teadus- ja arendustegevuse tasemel. Tegemist on ettevõtjate sotsiaalse vastutuse rakendamisega ja asjakohase hariduse edendamisega.

2.14.

Ettevõtjate kaasamise ning uute ja keerukamate probleemide käsilevõtmisega saab noortele selgeks, et matemaatika, infotehnoloogia, füüsika ja keemia on vajalikud selliste probleemide lahendamiseks, millega ühiskonnal tuleb toime tulla, ning need ained on uute innovaatiliste lahenduste võti meditsiinis, tervishoius, transpordis, saaste või energiasäästu alal.

2.15.

Seda tüüpi koostöö peab sündima kohalikul tasandil, aga kogemusi ja parimaid tavasid tuleb jagada Euroopa tasandil. See aitaks kaasa uute töökohtade ja karjäärivõimaluste loomisele inseneride jaoks ning võiks aidata muuta sellised valdkonnad uutele põlvkondadele elavamaks ja olulisemaks.

2.16.

Samal ajal ja võttes arvesse paralleelseid edusamme paljudes teadusharudes ja praktiliste rakenduste multidistsiplinaarsust, tuleb tagada kvaliteet ja tõhusus, võttes kasutusele hariduse õppekavad, millega hõlmataks kesk- ja ülikooliharidusse ka teisi aineid, nagu sotsiaalpsühholoogia ja inimressursside juhtimine meeskonnas, loomeprotsesside stimuleerimine, nanotehnoloogia, biomeditsiinitehnika, tehnika ajalugu, majandusgeograafia jne.

2.17.

Õppekavade akrediteerimise protsess on üks viis, kuidas saab tagada nende kutsealade vastavuse standardile. Kvaliteedi tagamise protsess hõlmab võrdlus- ja hindamisstandardite kehtestamist kooskõlas Euroopa ja riikide kutsekvalifikatsioonide raamistikuga.

2.18.

Väline akrediteerimine ja sisemine kvaliteedi tagamine on väga olulised protsessid insenerihariduse kvaliteedi hoidmiseks.

3.1.1.

Komitee peab samal ajal kõnealuse elukutse jaoks vajalikuks stimuleerivat Euroopa raamistikku, mis hõlmaks järgmisi aspekte:

3.2.1.

Komitee on seisukohal, et kõrge haridus- ja kvalifikatsioonitase inseneriteadustes on tõhusa vastastikuse tunnustamise süsteemi peamine eeltingimus: haridusstandardi langetamine liikuvuse suurendamiseks võib vähendada vastastikust usaldust teadmistepõhise ELi vastu, kus suudetakse toime tulla inseneriteaduse ees seisvate uute probleemidega.

3.2.2.

Komitee arvates tuleb välja arendada läbimõeldud ühine lähenemisviis, mis hõlmab järgmisi elemente: Euroopa kutsekaart (6) koos paremini ühtlustatud õppekavadega, paralleelse vabatahtliku reguleerimiskorra vastuvõtmine vabatahtliku ELi kutsekaardi kasutuselevõtuks ning ühine haridusraamistik ja omandatud formaalse ja/või mitteformaalse kvalifikatsiooni kinnitamise süsteemid.

3.2.3.

Komitee soovitab käivitada konkreetsed algatused, et elavdada inseneri ja tehniku elukutset, sest nemad on peamised osalised teadussaavutuste tururakendustesse ja ühiskonna probleemide lahendustesse kiiremini ülevõtmises. Komitee palub eelkõige tugevdada konkreetselt inseneride jaoks algatust „Erasmus noortele ettevõtjatele”, mikrorahastamismehhanisme ja käivitada ELi Loova Inseneri auhinna, et pakkuda võimalust suurendada elukutse nähtavust ja soodustada inseneriteaduste alaste tipptaseme ideede ja projektide kavandamist.

3.3.1.

Arvestades tehnoloogia kiiret arengut, peab komitee oluliseks Euroopa toetust õppemoodulite väljaarendamisele partnerluses tööstusega, et võimaldada kõrgetasemeliste erialaste oskuste omandamist ning ühesõppe (collaborative learning) ja tegevusõppe (learning by doing) projektide arendamist eesmärgiga parandada inimestevahelist suhtlemist, arendada e-õppemooduleid digitaaltehnoloogia vallas ning sidevõrke teabe saamiseks ja hindamiseks.

3.3.2.

ELi regulatiivse toega tuleks välja arendada ülemaailmsed standardid mitteformaalse õppe kaudu omandatud juhivõimete ja riskide võtmise võimete valideerimiseks (7).

3.3.3.

Uue põlvkonna oskuste väärtustamine: põlvkond C (connected generation – võrgustunud põlvkond) nõuab uute tootmis-, korraldus-, side- ja juhtimisstruktuuride väljatöötamist.

3.4.1.

Komitee on seisukohal, et rohkem tuleb rõhutada ja väärtustada inseneride ja tehniliste elukutsete võtmerolli taasindustrialiseerimisega seotud raskustest tulenevalt Euroopa ühiskondade ees seisvate probleemide lahendamisel, ning palub käivitada arengus osalejate, haldusasutuste, poliitiste otsustajate ja sidusrühmade kaasamisel osaluspõhise perspektiivanalüüsi, milles selgitataks välja ja toodaks esile, millised kutsenõuded on kõnealuses elukutses probleemide lahendamise, uute tehnoloogialahenduste kiire omandamise ja rakendustesse ülevõtmise aspektist tulevikus nõutavad.

3.4.2.

Sellega seoses peaks inseneridel olema eriline tähtsus kõnealuse taasindustrialiseerimise protsessi kvaliteedi tagamisel majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase jätkusuutlikkuse seisukohast, et minna järk-järgult üle ringmajandusele, „mis hõlmab ümbertöötamist ja uuesti tarbimist” (8).

3.5.1.

Komitee on seisukohal, et Euroopa insenerid ja tehnikud kui teadusuuringute innovaatilisteks tururakendusteks muutmist kiirendav ning sotsiaalsele, jätkusuutlikule, kindlale ja konkurentsivõimelisele turumajandusele ülemineku keerukate probleemide lahendamise tegur on taasindustrialiseerimise protsessi põhiressurss ning et sellele ressursile tuleb anda ligipääs uuenduslikele lahendustele ja neid toetada nende lahenduste kaudu, milles soositakse lisaks kulutõhususele ka kvaliteeti ning edendatakse kõiki võrkudes ja klastrites koostöö tegemise vorme ELi poliitikameetmete ja programmide kaudu, alates sellistest meetmetest nagu

4.1.

ELil on vaja lahendada olulised probleemid, mis kujutavad endast samavõrd raskusi Euroopa insenerikutsele:

4.2.

Komitee hinnangul peaks uus võrgustunud inseneripõlvkond omandama kõrgema taseme formaalsed ja mitteformaalsed kvalifikatsioonid ja oskused, kuna lihtsama taseme probleemilahendused usaldatakse autonoomsetele digitaalsüsteemidele, ning välja arendama interdistsiplinaarsed võimed ja paindlikkuse keerukate probleemide lahendamiseks.

4.3.

Organisatsioonid, kus insenerid töötavad, peaksid Euroopa kutsekvalifikatsioonide raamistiku alusel välja arendama inseneri eriala uutele tunnustele kohandatud e-õppe moodulid ja juhtimiskorra, tugevdades väärtuste jagamist ja ettevõtte missiooni omaksvõtmist, soodustades atraktiivseid töö- ja karjääritingimusi.

4.4.

Komitee hinnangul peaksid inseneride esindusorganisatsioonid ja kutseliidud leidma Euroopas suurema ühisosa, et nad saaksid täita Euroopa ühtse inseneri eriala turu loomises aktiivsemat rolli nii ELis kui ka väljaspool.

4.5.

Komitee soovitab rakendada konkreetseid meetmeid Euroopa vabade elukutsete foorumi loomiseks, kus FIEest inseneride ja insenerialal tegutsevate VKEde kutseliidud ja kutsekojad (9) oleksid ulatuslikult esindatud, ning luua üleeuroopalise inseneride portaali, kus saaks interaktiivselt käsitleda selliseid olulisi küsimusi nagu vastutuse juhtimine, intellektuaalomandi õiguste kaitse, maksu- ja pensionisüsteemid.

24.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/27

Raportöör:

Egbert BIERMANN

Kaasraportöör:

Tautvydas MISIŪNAS

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab tegevust Euroopa tööstuspoliitika kujundamiseks, eelkõige Euroopa konkurentsivõimet suurendavate võtmetehnoloogiate edendamiseks. Kui Euroopa räägib rahvusvahelisel tasandil ühel häälel, tugevdab see tema rolli ülemaailmses dialoogis. Nanomaterjalidest ja nanotehnoloogiast tulenev innovatsioonisuutlikkus – eelkõige keemiatööstuses – aitab sellele oluliselt kaasa.

1.2.

Algatus nanotehnoloogia edendamiseks võib kaasa aidata ühise Euroopa tööstuspoliitika edasiarendamisele. Teadus- ja arendustegevus on nii keeruline, et üksikettevõtted või -institutsioonid ei suuda sellega üksinda tegeleda. Selleks on vaja ülikoolide, teadusasutuste, ettevõtete ja ettevõtlusinkubaatorite laiaulatuslikku koostööd. Positiivset lähenemist kujutavad endast muu hulgas keemia- ja farmaatsiasektoris rajatud teaduskeskused. Tuleb tagada VKEde integreerimine.

1.3.

Nanotehnoloogia jaoks tuleb edasi arendada Euroopa tipptaseme klastreid (nanoklastreid). Tehnosiirde ja digitaalse ning isikliku koostöö, parema riskide hindamise, olelusringi erianalüüsi või nanotoodete ohutuse edendamiseks peaksid majandus-, teadus- ja poliitikavaldkonna ning ühiskonnaelu eksperdid moodustama võrgustikke.

Teadusuuringute raamprogrammi „Horisont 2020” rahastamisvahendid tuleb muuta nanotehnoloogia valdkonnas eelkõige VKEde jaoks lihtsamaks ja paindlikumaks. Oluline on muuta avaliku sektori rahastamine püsivaks ja soodustada erasektori rahastamise pakkumist.

1.4.

Multidistsiplinaarse nanotehnoloogia paremaks integreerimiseks eri haridus- ja koolitussüsteemidesse tuleks kaasata kvalifitseeritud teadlasi ja tehnikuid sellistest valdkondadest nagu keemia, bioloogia, inseneriteadus, meditsiin või sotsiaalteadused. Samuti peavad ettevõtted reageerima sihipärase koolituse ja täiendõppe kaudu töötajatele esitatavatele kasvavatele kvalifikatsiooninõuetele. Töötajad oma kogemuste ja oskustega peavad olema kaasatud.

1.5.

ELi standardimisprotsessi edendamist tuleb jätkata. Standarditel on esmatähtis osa seaduste järgimisel, eelkõige juhul, kui töötajate turvalisuse tagamiseks nõutakse riskianalüüsi läbiviimist. Seetõttu tuleb välja töötada vahendid sertifitseeritud võrdlusmaterjalide jaoks, et kontrollida menetlusi nanomaterjalide omaduste mõõtmiseks.

1.6.

Tarbijaid tuleb põhjalikult teavitada nanomaterjalidest. Kõnealuste võtmetehnoloogiate vastuvõetavuse edendamine ühiskonnas on hädavajalik. Korrapäraselt peab toimuma dialoog tarbija- ja keskkonnakaitseorganisatsioonide, ettevõtjate ning poliitikute vahel. Selleks tuleb välja töötada üleeuroopalised teabeplatvormid ja vastuvõetavust edendavad vahendid.

1.7.

Komitee ootab, et Euroopa Komisjon looks nanomaterjalide vaatluskeskuse, mis kajastaks ja hindaks nende arenguprotsesse ja kasutamist, taaskasutamist (ringlussevõttu) ja kõrvaldamist. Vaatluskeskus peaks ka jälgima ja hindama mõju tööhõivele ja tööturule ning kirjeldama sellest tehtavaid poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid järeldusi. Veel enne 2020. aastat tuleks esitada hetkeolukorda kajastav ja võimalikke arengusuundi aastani 2030 tutvustav aruanne nanomaterjalide ja nanotehnoloogia kohta Euroopas.

2.1.

Komisjon on teinud ja teeb ka praegu mitmesuguseid algatusi innovatsiooni ja võtmetehnoloogiate edendamiseks eesmärgiga suurendada konkurentsivõimet. Näitena võib nimetada komisjoni teatisi võtmetehnoloogiate ühise strateegia väljatöötamise kohta (2009, 2012) ning teadusuuringuid ja innovatsiooni käsitlevat teatist aastast 2014. Erilist tähelepanu on nanotehnoloogiale pööratud ka mitmes komitee arvamuses (1).

2.2.

Junckeri 2014. aasta plaani vastuvõtmisega omistatakse eriline tähtsus ELi tööstuspoliitikale ja seoses sellega ka innovaatiliste tehnoloogiate edendamisele. Kindlaksmääratud eelistehnoloogiad näitavad, et konkurentsivõimeline Euroopa tööstuspoliitika peab strateegiliselt rajanema tulevikku suunatud tehnoloogiatel ja materjalidel. See kehtib eelkõige keemia- ja farmaatsiatööstuse kohta.

2.3.

Euroopa keemia- ja farmaatsiatööstus on teiste tööstusharude innovatsiooni tõukejõud. Uute toodete arendamisel on nanotehnoloogial võtmeroll. See suurendab asjaomase tööstusharu konkurentsivõimet ja annab panuse jätkusuutlikku tööstusarengusse.

2.4.

Nanomaterjale leidub juba praegu paljudes igapäevaelu toodetes (nt spordipesu, kosmeetika, katteained). Lisaks areneb uute toodete ja meetodite innovatsioon (nt energia- ja keskkonnatehnika, meditsiinitehnika, optika, kiipide arendamise ja tootmise, tehnilise andmekaitse ja ehituse valdkonnas, aga ka lakkide ja värvide või ravimite ja meditsiinitehnika alal).

2.5.

Tänu väikesele suurusele võib nanomaterjalidel olla uusi optilisi, magnetilisi, mehaanilisi, keemilisi ja bioloogilisi omadusi. Nende abil on võimalik välja töötada uute funktsioonide ja eriomadustega innovaatilisi tooteid.

2.6.

Nanomaterjalid on komisjoni vastu võetud soovituse kohaselt materjalid, mille peamiste koostisosade mõõtmed on vahemikus 1–100 miljardik osa meetrist. See määratlus on oluline samm edasi, kuna selles on selgelt kirjeldatud, milliseid materjale tuleb käsitada nanomaterjalina, ja kuna see võimaldab valida kõige sobivama katsetamismeetodi (2).

2.7.

Nanotehnoloogial on suur kasvupotentsiaal. Eksperdid prognoosivad ajavahemikuks 2006–2021 mahu suurenemist 8 miljardilt USA dollarilt 119 miljardile USA dollarile aastas (3).

3.1.

Nanotehnoloogia spekter keemiatööstuses on tohutult lai. Tuleb märkida, et suur osa sellest, mis tänapäeval mõiste „nano” alla kuulub, ei ole midagi uut, isegi kui mõiste „nanotehnoloogia” uuena kõlab. Näiteks sisaldavad keskaegsed värvilised kirikuaknad kulla nanoosakesi. Nanotehnoloogia puhul, nagu me seda tänapäeval mõistame, on uus tegelikult tõsiasi, et nüüd teatakse paremini selle toimimisviisi.

3.2.

Meditsiin pakub hulgaliselt nanotehnoloogia rakendusvaldkondi. Soov transportida toimeainet eesmärgipäraselt haige koeni on nii vana kui ravimite tootmine ja tuleneb sellest, et paljudel toimeainetel on tugevad kõrvaltoimed. Need kõrvaltoimed on sageli põhjustatud toimeainete mittespetsiifilisest jaotumisest kehas. Nanoskaalas toimeainete transpordisüsteemide arendamine võimaldab toimeaineid haiges koes eesmärgipäraselt koondada ja niimoodi kõrvaltoimeid vähendada.

3.3.

Bioteadustes on olemas konkreetsed nanotehnoloogia arengud, nt biokiibid testide jaoks, mille abil saab varakult tuvastada ja ravida selliseid haigusi nagu Alzheimeri tõbi, vähk, hulgiskleroos või reumatoidartriit (5). Nanoosakestel põhinevad kontrastained seovad eesmärgipäraselt haiged rakud ning võimaldavad oluliselt kiiremat ja paremat diagnoosimist. Nanogeelid kiirendavad kõhremassi uuenemist. Nanoosakesed, mis suudavad läbida vere-aju barjääri, aitavad näiteks kaasa ajukasvajate eesmärgistatud ravile (6).

3.4.

Plastmembraanides hoolitsevad umbes 20 nanomeetri suurused väikesed poorid selle eest, et veest oleks võimalik filtreerida haigustekitajad, bakterid ja viirused. Niinimetatud ultrafiltreerimist kasutatakse nii joogivee kui ka tööstuslikes tootmisprotsessides kasutatava vee puhastamisel.

3.5.

Nanotehnoloogia suurendab juba lähitulevikus oluliselt päikeseelementide tõhusust. Uute pinnakattematerjalidega saab oluliselt suurendada energia tootmist ja energiatõhusust.

3.6.

Plastide, metallide või muude materjalide lisandina võivad niinimetatud nanotuubid, süsinikust nanotorukesed või graafid anda materjalidele uusi omadusi. Nad parandavad näiteks elektrijuhtivust, suurendavad mehaanilist vastupidavust või toetavad kergkonstruktsioonide ehitust.

3.7.

Samuti saab nanotehnoloogia abil tõhusamalt kasutada tuuleenergiaturbiine. Uued ehitusmaterjalid muudavad tuuleenergiaturbiinid kergemaks, mis vähendab elektritootmise kulusid ja optimeerib tuuleenergiaturbiinide ehitust.

3.8.

Umbes 20 % ülemaailmsest energiatarbimisest kasutatakse valgustuseks. Kuna nanotehnoloogiaalased teadusuuringud lubavad toota energiasäästlikke lampe, mis tarbivad senisest palju vähem elektrit, saaks energiakulu vähendada enam kui kolmandiku võrra. Samuti muutuvad elektriautod kulutõhusaks tänu liitiumioonakudele, mis ei oleks võimalikud ilma nanotehnoloogiata.

3.9.

Betoon on üks levinumaid ehitusmaterjale. Tänu nanotehnoloogial põhinevatele kaltsiumist kristallosadele saab betoontooteid toota ühest küljest väga kiiresti ja parema kvaliteediga ning teisest küljest madalama energiatarbimisega.

3.10.

Juba praegu kasutab autotööstus nanokattekihte, millel on eriomadused. See kehtib ka teiste transpordiliikide, nt lennukite või laevade kohta.

4.1.

Konkurentsitegurid maailmaturul muutuvad pidevalt. Osaliselt toimub see kavandatult, ent esineb ka ettenägematuid muutusi. Arengute kinnistamiseks koostatakse poliitilisi programme. Näiteks aastal 2010 lepiti kokku strateegias „Euroopa 2020”. Strateegia eesmärk on jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv koos üleeuroopaliste meetmete parema kooskõlastamisega. Loodetakse, et see toob edu innovatsiooni nimel vallandunud ägedas võitluses. Küsimus on teadus- ja arendustegevuses, patendikaitses ning tootmis- ja töökohtades.

4.2.

Keemiatööstus on ELi üks edukamaid tööstusharusid, mille müügitulu oli 2013. aastal 527 miljardit eurot, olles seega suuruselt teine tootja. Hoolimata sellest tugevusest näib praegune olukord muret tekitav. Kiire konjunktuurse suunamuutuse järel püsib tootmine alates 2011. aasta algusest samal tasemel. ELi osakaal üleilmses tootmises ja globaalses ekspordis on pikema aja jooksul vähenenud (7).

4.3.

2012. aastal investeeris keemiatööstus ELis umbes 9 miljardit eurot teadusuuringutesse. Need kulud on jäänud alates 2010. aastast samale tasemele. Seevastu on nanotehnoloogia uuringutel ja arendamisel näiteks USAs, Hiinas, kuid ka Jaapanis ja Saudi Araabias kasvav tähtsus, nii et konkurents muutub siin veelgi teravamaks.

5.1.

Keskkonnasäästlik majandamine on Euroopa tööstuspoliitikas oluline konkurentsitegur nii sise- kui ka maailmaturgu silmas pidades.

5.2.

Nanomaterjalid annavad nii lähtematerjalide, vahesaaduste kui ka lõpptoodetena oma mitmekesiste materjaliomadustega panuse energia muundamise tõhususe parandamisse ja energiatarbimise vähendamisse. Nanotehnoloogia pakub võimaluse vähendada CO2 heitkoguseid (8). Sellega annab see panuse kliimakaitsesse.

5.3.

Hesseni liidumaa Saksamaal on avaldanud uurimuse, milles rõhutatakse nanotehnoloogia innovatsioonipotentsiaali keskkonnakaitse jaoks (9), nt vee käitlemisel ja puhastamisel, jäätmetekke vältimisel, energiatõhususel ja õhusaaste vähendamisel. Sellest tulenevalt peaksid just VKEde tellimused suurenema. Keemiatööstus uurib ja arendab aluseid ning vastavaid lähtematerjale ja lõpptooteid.

5.4.

Keskkonnakomponent kui jätkusuutlikkuse kontseptsiooni osa tuleb integreerida ettevõtete strateegiatesse, seega ka VKEde strateegiatesse. Nendesse protsessidesse on vaja aktiivselt kaasata töötajad.

5.5.

Ennetuspõhimõte on Euroopa praeguse keskkonnapoliitika ja tervishoiupoliitika oluline osa. Selle kohaselt tuleb keskkonna või inimeste tervise kahjustamist või ohustamist ennetavalt minimeerida. Siiski on vaja säilitada ennetusmeetmete rakendamisel kulude, tulude ja koormuse proportsionaalsus, eriti VKEde kaitseks.

6.1.

Nanotehnoloogia tööhõivepotentsiaal keemiatööstuses on ülemaailmselt väga kõrge. Nanotehnoloogiaga seotud töökohtade arv ELis on juba praegu hinnanguliselt 300 000–400 000 (10).

6.2.

Kõnealuse kasvu kõrval tuleb aga arvestada töökohtade vähendamisest, tootmise ümberpaigutamisest või muutuvatest kvalifikatsiooniprofiilidest tulenevaid riske.

6.3.

Töökohtade arv on üks külg, nende töökohtade kvaliteet teine. Erinevate, mitte ainult keemiatööstuse ettevõtete nanotehnoloogia „valdkondades” tekivad tavaliselt hästi tasustatud töökohad kvalifitseeritud töötajatele (11).

6.4.

See tekitab ettevõtetes suure koolitus- ja täiendõppevajaduse. Tekivad uued koostöövormid. Sotsiaalpartnerlus muutub ise innovatsiooniteguriks selles mõttes, et pidevalt peab toimuma dialoog näiteks töö korraldamise, tervisekaitse ja täiendõppe üle. Saksa keemiatööstuses on selleks olemas väga laiaulatuslikud sotsiaalpartnerite kokkulepped (12).

7.1.

Juba praegu kulutab Euroopa Komisjon nanotehnoloogia ohutusuuringutele 20–30 miljonit eurot aastas. Sellele lisandub igal aastal umbes 70 miljonit eurot liikmesriikidest (13). See on mõistlik ja piisav raamistik.

7.2.

Euroopa tasandil tuleks kooskõlastada avaliku ja erasektori pikaajalise uurimistöö ulatuslik programm, et avardada teadmisi nanomaterjalide, nende omaduste ning potentsiaalsete võimaluste ja ohtude kohta töötajate ja tarbijate tervise ja keskkonna seisukohast.

7.3.

Paljud keemiaettevõtted on võtnud riskijuhtimise raames erinevaid meetmeid, et rakendada vastutustundlikult jätkusuutlikku töö- ja tooteohutust. See toimub paljuski keemiatööstuse ülemaailmse algatuse „Responsible Care” egiidi all (14). Sarnaseid algatusi on ka teistes sektorites.

7.4.

Tootevastutus kehtib alates teadusuuringutest kuni toote lõpliku kõrvaldamiseni. Juba arendusetapi jooksul uurivad ettevõtjad, kuidas on võimalik uusi tooteid ohutult toota ja kasutada. Uuringud tuleb lõpule viia ja juhised toote ohutuks kasutamiseks koostada enne toote turuleviimist. Lisaks peavad ettevõtjad teada andma, kuidas tooteid nõuetekohaselt kõrvaldada.

7.5.

Oma seisukohavõttudes nanomaterjalide ohutuse kohta rõhutab komisjon, et teaduslikud uuringud on näidanud, et nanomaterjalid on oma olemuselt kui „tavalised kemikaalid” (15). Teadmised nanomaterjalide omaduste kohta kasvavad pidevalt. Praegu saadaolevad riskihindamise meetodid on kohaldatavad.

7.6.

Euroopa Komisjon käsitab kemikaalimäärust REACH (16) nanomaterjalide riskijuhtimise parima raamistikuna. Nanomaterjalide jaoks on vajalikud mõned selgitused ja täpsustused REACH-määruse lisades ja Euroopa Kemikaaliameti REACH-juhises – siiski mitte määruse põhitekstis (17).

7.7.

Farmaatsiatööstuses on nanomaterjalide töötlemises keskne roll heal tootmistaval (Good Manufacturing Practice – GMP). Selle all mõistetakse tootmisprotsesside kvaliteedi tagamise suuniseid ravimite ja toimeainete tootmises.

7.8.

Muidugi peab tarbijaid teavitama. Suurte keemiaettevõtete nanotehnoloogia alased dialoogid on selle head näited (18). Kõnealuste dialoogide eesmärk on teabe pakkumine, vastuvõetavuse edendamine ja ohtude tuvastamine. Nanomaterjale puudutava teabe kättesaadavuse lihtsustamiseks avas Euroopa Komisjon 2013. aasta lõpus veebiplatvormi (19). See sisaldab viiteid kõigile saadaolevatele teabeallikatele, sealhulgas riiklikele ja valdkondlikele registritele.

8.1.

Positiivne uurimis- ja innovatsioonikliima on oluline konkurentsitegur. See puudutab toote- ja protsessiinnovatsiooni ning sotsiaalseid uuendusi. Nanotehnoloogia olulisus peaks leidma enam tunnustust ja toetust ka ELi prioriteetides ning uurimis- ja piirkondlikes toetusprogrammides.

8.2.

Teadus- ja arendustegevus peavad saavutama ELis keskse rolli. Oluline on üleeuroopaline võrgustike loomine, koostöö ja klastrite moodustamine idufirmade, turupositsiooni saavutanud ettevõtete, ülikoolide ning rakendus- ja alusuuringutele suunatud teadusasutuste vahel. Nii on tänapäeval võimalik luua tõhusat innovatsioonipotentsiaali. Koostöö optimeerimiseks rajatakse geograafiliselt tähtsatesse punktidesse ettevõtteid ühendavad teaduskeskused.

8.3.

Koolitusel ja täiendõppel on nanotehnoloogiataoliste väga innovatiivsete meetodite puhul keskne roll. Oskustööjõu ja kõrgkooli lõpetanute kombineerimisel on suurim innovatsiooniefekt, kui erineva kvalifikatsiooniga töötajate teadmiste vahetust toetatakse täiendavate personali- või organisatsioonipoliitiliste meetmetega, nagu meeskonnatöö, töökohtade rotatsioon ja otsuste delegeerimine. Üleilmses innovatsioonikonkurentsis peitub ka konkurents kvalifitseeritud tööjõu pärast. Poliitikakujundajad ja majandusvaldkonna esindajad peavad välja töötama vastavad motivatsioonisüsteemid.

8.4.

Konkurentsivõime tagaksid suurem paindlikkus teadustöö keskendamisel ja bürokraatlike nõuete vähendamine. Ravimitel, meditsiinitehnikal, pinnakattematerjalidel ja keskkonnatehnikal on suur tähtsus Euroopa ekspordi ja siseturu jaoks. Eelkõige orienteeritus siseturule ja piirkondlikud prioriteedid pakuvad mitmesuguseid võimalusi VKEdele.

8.5.

Tööjõukulusid ei tohi käsitada üksnes palgakuludena. Hindamisel tuleb arvesse võtta ka jooksvaid halduskulusid (nt kontrollitegevus, kvaliteedi tagamine).

8.6.

Energiakulud on energiamahukas keemiatööstuses oluline konkurentsitegur. Konkurentsivõimelised hinnad ja stabiilne energiavarustus on ELis konkurentsivõime eelduseks, eriti VKEde jaoks.

24.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/33

Raportöör:

Reine-Claude MADER

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee hindab positiivseks komisjoni tehtud erinevaid algatusi, mille eesmärk on edendada ausat konkurentsi, mis kaitseb majandustegevuses osalejate (ettevõtjad, tarbijad, töötajad) huve.

1.2.

Komitee toetab komisjoni võetud meetmeid, mille eesmärk on tagada konkurentsieeskirjade täitmine. Eelkõige puudutab see meetmeid, mis on suunatud selliste konkurentsivaenulike tegevuste vastu nagu turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, mis takistavad ELi ja eelkõige majanduskasvus ja tööhõives määravat rolli omavate VKEde ning sotsiaalset sidusust võimaldavate sotsiaalsete ettevõtjate majandusarengut.

1.3.

Tal on siiski kahju, et komisjon ei võtnud ka seekord vastu tegelikku kohtumehhanismi kollektiivhagide jaoks, mis võimaldaks konkurentsivaenulike tegevuste ohvritel kasutada tõhusalt kahju hüvitamise nõuete esitamise õigust.

1.4.

Komitee kiidab heaks töö, mille komisjon on teinud eeskirjadest teavitamise ja nende läbipaistvuse kindlustamiseks, mis tagab kindluse ettevõtjatele ja selle tagajärjel ka turule. Sellega seoses tuletab komitee meelde, et jaemüügisektoris kasutatavad tavad vajavad pidevat tähelepanu.

1.5.

Komitee tunnustab tõuget, mille komisjon on andnud koostööle liikmesriikide konkurentsiasutustega, millel on määrav osa eelkõige ennetustegevuse ja konkurentsiõigusest teadlikkuse suurendamise programmide väljatöötamise valdkonnas. Komitee hinnangul peavad liikmesriikide konkurentsiasutustel olema selleks vajalikud vahendid.

1.6.

Kaubanduse globaliseerumist arvesse võttes tuleb kõnealust koostööd laiendada rahvusvahelisele tasandile, et Euroopas ei tekiks kõlvatu konkurentsi ohtu.

1.7.

Komitee soovitab toetada või isegi tugevdada kõnealust suhtlust erinevate ELi institutsioonide (Euroopa Parlament, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, Euroopa Regioonide Komitee) vahel.

1.8.

Komitee toetab riigiabi eeskirjades tehtud muudatusi, mida on ühtlustatud eelkõige digitaalvaldkonnas tegutsevate innovatiivsete ettevõtjate toetamiseks. Sellega suurendatakse märkimisväärselt tarbijate ja ettevõtjate võimalusi tänu majandusarengule ja töökohtade loomisele.

1.9.

Olles teadlik komisjoni piiratud sekkumisvõimalustest maksuplaneerimise valdkonnas, soovitab komitee komisjonil jätkata oma volituste piires tööd maksudest tingitud ja sotsiaalsete moonutuste leevendamiseks, piiramiseks või kõrvaldamiseks, jälgides et kõnealuse tegevuse tulemuseks ei ole nõuete leevendamine.

1.10.

Komitee hinnangul tuleb pöörata suurt tähelepanu energiaturule. Komitee pooldab Euroopa energialiidu loomist, et tagada energiavarustuse kindlus ja taskukohased energiahinnad kogu Euroopa Liidu territooriumil.

1.11.

Ta peab samal ajal oluliseks meetmeid, millega panustatakse energiasäästu, energiatõhususe parandamisse ja taastuvenergia arendamisse.

1.12.

Komitee hinnangul peaks energiaturu avamine toetama eratarbijaid, kellel puuduvad tegelikud läbirääkimisvõimalused.

1.13.

Komitee soovitab teha kõik võimaliku, et tagada maapiirkondade majandusarengu võimaldamise eesmärgil vaba juurdepääs digitaalsele taristule. Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja üksteist täiendavaid era- ja avaliku sektori investeeringuid.

1.14.

Komitee kutsub komisjoni jätkama finantsteenuste pakkumisele eritähelepanu pööramist, et reaalmajandus suudaks end rahastada ja et tarbijad saaksid jätkuvalt kasu parimatest tingimustest nende kasutatavate teenuste jaoks.

1.15.

Viimaks tuletab komitee meelde, et võetud poliitikameetmete järelevalve ja hindamine on hädavajalik.

2.1.

Nimetatud iga-aastases aruandes keskendutakse peamiselt digitaalsele ühtsele turule, energiapoliitikale ja finantsteenustele. Selles tõstatatakse samuti küsimused Euroopa tööstuse konkurentsivõime suurendamise, riigiabi kontrollimise, ELis ja sellest väljaspool konkurentsikultuuri edendamise ning institutsioonidevahelise dialoogi kohta.

2.2.

Selles tuuakse esile digitaalmajandus energia-, transpordi-, avalike teenuste, tervishoiu- ja haridussektori innovatsiooni ja majanduskasvu stimuleeriva võimaliku tegurina. Sel eesmärgil on kasutatud kõiki konkurentsiõiguse vahendeid, et toetada taristu (näiteks nn uue põlvkonna kiired võrgud) arendamist ja ajakohastamist riigiabi kaudu, tagades samal ajal tehnoloogianeutraalsuse põhimõtte järgimise.

2.3.

Arukate mobiilsete seadmete turg areneb väga kiiresti, mida iseloomustab WhatsAppi ostmine Facebooki poolt pärast koondumise uuringu esimest etappi, mille elluviimist lubas tingimusi seadmata Euroopa Komisjon, kohaldades ettevõtjate koondumisi käsitlevat määrust (EÜ) nr 139/2004 (1)  (2).

2.4.

2014. aastal oli uuesti võimalik täheldada, et digitaalvaldkonnas konkurentsiõiguse kohaldamisel on keeruline seos patendist tulenevate (nagu näitasid Samsungi ja Motorola juhtumites (3) tehtud otsused) või autoriõigustest tulenevate (nagu näitas ametliku menetluse algatamine mitme Ameerika Ühendriikide filmistuudio ja Euroopa tasulise teleringhäälingu suhtes tasulisele telesisule piiriülest juurdepääsu käsitlevas juhtumis) (4) intellektuaalomandi õiguste järgimisega ning et digitaalvaldkonnas konkurentsiõiguse kohaldamisel tuleb saavutada kõnealuste intellektuaalomandi õigustega vajalik tasakaal.

2.5.

Seejärel juhitakse aruandes tähelepanu energiasektorile, tuletades meelde Euroopa energiapoliitika reformimise vajadust. Komisjon kavatseb toetada taristusse tehtavaid investeeringuid, võimaldades riigiabi raamistiku ja lihtsustades selle rakendamist. Uues grupierandi üldmääruses nähakse teatud tingimustel ette, et komisjoni eelnev luba ei ole enam vajalik (5) energiataristule, hoonete energiatõhususe parandamisele, taastuvenergia tootmise toetamisele, saastunud alade puhastamisele ja ringlussevõtule toetuse andmiseks.

2.6.

Seevastu ei hõlma uued suunised tuumaenergiale antavat toetust. Komisjoni talitused vaatavad seega Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 alusel jätkuvalt läbi tuumaenergiale antava toetusega seotud küsimused, nagu see toimus Ühendkuningriigi projekti puhul, mille eesmärk oli toetada Hinkley Pointi uue tuumaelektrijaama ehitamist ja käitamist (6).

2.7.

Viimaks kasutati konkurentsipoliitikat energiahinna vähendamise vahendina, tõkestades kuritahtlikult käituvate või kartellitegevuse tunnustega ettevõtjate tööd. Seda näiteks EPEX Spoti ja Nord Pool Spoti (NPS) puhul (7) ning OPCOMi puhul Rumeenias, kui viimati nimetatu kasutas ära oma turgu valitsevat seisundit (8), või Bulgarian Energy Holdingu (BEH) puhul Bulgaarias (9) ning isegi Gazpromi puhul seoses gaasi tarne tootmisetapiga Kesk- ja Ida-Euroopas (10).

2.8.

2014. aastal oli konkurentsipoliitika eesmärk samuti parandada finantssektori läbipaistvust ja toetada pangandussektori reguleerimise ja järelevalve parandamist.

2.9.

Näiteks jälgis komisjon riigiabi rakendamist Kreekas, Küprosel, Portugalis, Iirimaal ja Hispaanias, tagades et arengupangad ei kahjustaks konkurentsi (11).

2.10.

Ta algatas samuti kaks juriidilist menetlust pankade RBS ja JP Morgan vastu, kes osalesid esiteks ebaseaduslikus kahepoolses kartellikokkuleppes, mille eesmärk oli mõjutada Šveitsi frangi intressimäära korraldatud näitajat LIBOR, ning teiseks kartellikokkuleppes UBSi ja Crédit Suisse’iga, mis käsitles EMPs (Euroopa Majanduspiirkond) Šveitsi frankides nomineeritud intressimäära tuletisinstrumentide riskimarginaale (12). Komisjon trahvis neid 32,3 miljoni euroga (13).

2.11.

Viimaks jätkab komisjon konkurentsivastaste ettevõtlustavade järelevalvet, tuginedes mitmepoolsetele vahendustasudele, mida kasutavad Visa Europe, Visa Inc., Visa International ja MasterCard. Komisjon muutis esiteks siduvaks Visa Europe’i välja pakutud kohustused ja algatas teiseks menetluse Visa Inc.-i ja Visa Internationali vastu seoses rahvusvaheliste makseteenuste vahendustasudega.

2.12.

Aurandes toodi samuti välja jõupingutused, mille komisjon on teinud Euroopa ettevõtjate ja eelkõige VKEde konkurentsivõime stimuleerimiseks, lihtsustades nende arenguetapis juurdepääsu rahastamisele (14) ning toetades teadusuuringuid ja innovatsiooni tänu uuele abi raamistikule, millega kehtestatakse grupierand (15).

2.13.

VKEd on samuti esimesed, keda võetakse arvesse vähetähtsaid kokkuleppeid käsitleva teatise läbivaatamisel, millega esitatakse neile teave määramaks kindlaks, kas nende lepingud on hõlmatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 101, millega keelatakse ettevõtjatevahelised ebaseaduslikud kartellid (16).

2.14.

2014. aastal pööras komisjon samuti eritähelepanu teatud liikmesriikides teatud ettevõtjate poolt oma maksubaasi vähendamiseks kasutatavatele eri maksusüsteemidele. Komisjon algatas ametlikud uurimised seoses Iirimaa Apple’i, Madalmaade Starbucksi ja Luksemburgi Fiat Finance & Trade’iga.

2.15.

Eelmisel aastal möödus kümme aastat määruse (EÜ) nr 1/2003 rakendamisest ja koondumiste kontrolli käsitleva määruse läbivaatamisest (17). Aruandes on sellega seoses märgitud, et häid tulemusi oodatakse konkurentsiametite sõltumatuse valdkonnas ja neile ebaseadusliku tegevuse järelevalve ja karistamise võimaldamise valdkonnas. Selles tuuakse samuti esile, et on vaja veelgi tõhustada koondumiste kontrollimist.

2.16.

Komisjon toob samuti esile, et sel aastal oli tähtis edusamm konkurentsi valdkonnas 2014. aastal jõustunud konkurentsiõiguse rikkumise korral esitatavaid kahju hüvitamise hagisid käsitleva direktiivi vastuvõtmine. Tänu sellele direktiivile on Euroopa kodanikel ja ettevõtjatel lihtsam saada tõhusat hüvitist kahjude eest, mida nad kandsid selliste konkurentsivaenulike tegevuste tõttu nagu kartellid ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamine.

3.1.

Komitee toetab digitaalarengu poliitikat ning innovatsiooni ja majanduskasvu stimuleerimiseks tehtud algatusi. Tema hinnangul peavad kiired võrgud olema kättesaadavad kogu ELi territooriumil, milleks võib olla vajalik kasutada riigiabi koos täiendava ELi rahastamisega. Selles valdkonnas on kindlasti kasulikud suunised riigiabieeskirjade kohaldamiseks seoses lairibavõrkude kiire kasutuselevõtuga (18).

3.2.

Samuti ei ole digitaalse turu olemasolu võimalik, kui puudub kogu territooriumi hõlmav kiire võrk. Komisjoni eesmärgid on tagasihoidlikumad, võttes arvesse eraettevõtjate vähest huvi teatud aladel, eelkõige maapiirkondades, mille majandusarengut tuleb toetada.

3.3.

Komitee toetab komisjoni jõupingutusi konkurentsieeskirjade rikkumise karistamise valdkonnas. Tema hinnangul peab karistuse määr olema ennetava mõjuga ja karistusi tuleb korduvate rikkumiste korral suurendada. Samuti tuleb selgitada konkurentsipoliitikat (sh ettevõtjatele), et tõkestada konkurentsi kahjustavat käitumist.

3.4.

Komisjoni eeskujul kinnitab komitee, et arukate mobiilsete seadmete kasutajate arv suureneb. Siinkohal on innovatsioon määrava tähtsusega, aga ettevõtjate jaoks tuleb kehtestada üldteada ja läbipaistvad mängureeglid. Tema hinnangul põhjustab suurte rahvusvaheliste kontsernide (näiteks Google) üleüldine mõju turgu valitseva seisundi kuritarvitamise riski ja on oluline tagada kehtivate eeskirjade järgimine, et võimaldada uutel ettevõtjatel turule siseneda.

3.5.

Lisaks sellele peavad komitee hinnangul patendiomanikud võimaldama patendilitsentsilepinguid õiglastel, mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel.

3.6.

Komitee toetab digitaalajastul autoriõigustele kohaldatava õigusraamistiku kohandamist (19). See peab olema ajakohane, nagu komisjon on väga põhjendatult rõhutanud.

3.7.

Energiaturu toimimise valdkonnas peab komitee majandusarengut võimalikuks ainult ühise energiapoliitika abil. Seetõttu on tal heameel komisjoni soovi üle luua Euroopa energialiit.

3.8.

Tema hinnangul saavad energialiidust kasu ettevõtjad ja tarbijad, kellele tuleb samuti tagada mõistlikud hinnad ja energiavarustuse kindlus.

3.9.

Komitee toetab komisjoni poolt energiaturule pööratud tähelepanu tõelise konkurentsi tagamiseks ja algatusi, mis on tehtud reguleerimata turgudel konkurentsitõkete kõrvaldamiseks. Ta soovitab komisjonil võtta kõik võimalikud meetmed, et vältida majandust kahjustada võivaid turutõrkeid.

3.10.

Komitee peab eriti oluliseks meetmeid, mis panustavad energiasäästu, energiatõhususe parandamisse ning taastuvenergia ja bioenergia arendamisse.

3.11.

Komitee soovib, et kogu finantssektor oleks eetilisem ja läbipaistvam ning et see toetaks majanduskasvu.

3.12.

Tal on heameel, et riigiabi kontroll on aidanud kaasa rahaprobleemide kõrvaldamiseks võetud meetmete sidususe parandamisele ja konkurentsimoonutuste piiramisele, vähendades samal ajal maksumaksjate raha kasutamist vajaliku miinimumini. Ta juhib tähelepanu asjaolule, et riigiabi kontroll võimaldas järelevalvemehhanismide kasutuselevõtu ja tugevdamise teel piirata teatud konkurentsimoonutusi turul.

3.13.

Komitee hinnangul tuleb esile tuua komisjoni tegevust pangakaartide kasutamise kulude vähendamiseks, mille tulemusena vähenesid tehingukulud ühtsel turul 30–40 %.

3.14.

Välja kuulutatud majanduskasvu edendamise eesmärk tuleb kindlasti saavutada. Seda võib toetada innovatsiooni toetamise poliitika, nagu on märgitud dokumendis „Teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antava riigiabi raamistik”.

3.15.

Komiteel oli varasemates arvamustes heameel komisjoni algatuse üle riigiabi ajakohastamiseks ja tema hinnangul olid uued suunised (20) paremini kooskõlas liikmesriikide vajadustega ja tegeliku olukorraga turul. Komitee hinnangul võimaldab läbipaistvuse suurendamine paremini mõista riigiabi andmist. Komisjoni järelevalve võimaldab tagada, et riigiabi andmisel järgitakse kehtestatud eeskirju. Viimaks võimaldab hindamine liikmesriikidel tagada antud abi otstarbeka kasutamise.

3.16.

Komisjoni teatis, milles käsitletakse Euroopa projektide elluviimise soodustamise tingimusi ja mis on esitatud samal ajal teatega Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondide loomise kohta, peaks aitama kaasa selle eesmärgi saavutamisele.

3.17.

Komiteel on ka heameel selle üle, et on tunnistatud vajadust anda riigiabi raskustes olevate, aga elujõuliste äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks. Ta toetab meetmeid, mis on võetud ebaseaduslike kartellide tegevuse lõpetamiseks, mis takistavad eelkõige VKEde (kes loovad töökohti) arengut ning mõjutavad tööhõivet ja hindu.

3.18.

Komitee täheldab, et suurettevõtjad tegelevad jätkuvalt maksuplaneerimisega lähtuvalt erinevatest maksusüsteemidest. Komiteel on heameel jõupingutuste üle, mida komisjon on oma volituste piires teinud, et leevendada maksustamise moonutustest tulenevat maksustamise vältimist, et seda piirata või see kõrvaldada.

3.19.

Eriti olulised on komisjoni jõupingutused liikmesriikide konkurentsiasutustega ja nende vahel kooskõlastamise tagamiseks.

3.20.

Komitee jälgib tähelepanelikult järelmeetmeid, mis võetakse valge raamatu „ELi ettevõtjate ühinemise kontrolli tõhustamine” alusel ja mille eesmärk on kasutusel olevate vahendite parandamine.

3.21.

Võttes arvesse kaubanduse üleilmastumist, toetab komitee mitmepoolse koostöö arendamist (Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon, rahvusvaheline konkurentsivõrgustik, ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverents) ning koostöö ja tehnilise abi programme.

3.22.

Konkurentsi peadirektoraadi dialoogi käigus Euroopa Parlamendi, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Euroopa Regioonide Komiteega tuleb tagada poliitika rakendamist käsitleva institutsioonidevahelise arutelu läbipaistvus.

3.23.

Kõnealust valmidust dialoogiks tuleks säilitada, seda enam, et komisjoni president Jean-Claude Juncker rõhutas volinik Margrethe Vestagerile saadetud volikirjas kõnealuse poliitilise partnerluse olulisust.

3.24.

Komitee ei ole vastupidiselt komisjonile seisukohal, et 26. novembri 2014. aasta direktiiv 2014/104/EL (21) ja soovitus ühiste põhimõtete kohta, mida kohaldatakse konkurentsieeskirjade rikkumise puhul kollektiivsete õiguskaitsevahendite suhtes, on piisavad, et tagada kõnealuste rikkumiste ohvritele nõuetekohane kollektiivkaitse.

4.1.1.

Komisjoni sõnul on tema digitaalse strateegia tulemuslikkuse aluseks parem standardite kehtestamine ja suurem koostalitlusvõime. Komisjon ei ole aga täpsemalt selgitanud, mida tähendab parem standardite kehtestamine.

4.1.2.

Valdkonnas tegutsevate ettevõtjate järgitavate suuniste näitena on toodud Motorola juhtum (22), mis on üks nutitelefonide patendisõja episoodidest. Selles juhtumis tegi komisjon otsuse, et Motorola, mis on GPRS-standardi jaoks oluliste patentide omanik, kasutas ära oma turgu valitsevat seisundit, proovides esitada Apple’i vastu rikkumise lõpetamise hagi Saksamaa kohtus ja lasta see rakendada. Kõnealuseid patente nimetatakse olulisteks, kuna need on vajalikud GSM-standardi rakendamiseks. Olulisi patente omavatel ettevõtjatel võib olla märkimisväärne turujõud ja standardiorganisatsioonid nõuavad sageli, et nad väljastaksid kõnealustele olulistele patentidele litsentsid õiglastel, mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel (fair, reasonable and non-discriminatory – FRAND), et tagada kõigile turul tegutsejatele juurdepääs kõnealusele standardile.

4.1.3.

Antud juhul ei ole Motorolale kuuluvale olulisele standardile juurdepääsu puudumise tõttu tema konkurendil (praegusel juhul Apple) võimalik toota ja turustada nutitelefonide teatud kategooriat.

4.1.4.

Patendi omanik võib patendi rikkumise korral esitada õiguspäraselt liikmesriigi kohtus rikkumise lõpetamise hagi, aga seda võib käsitada kuritarvitamisena, kui olulise patendi omanikul on turgu valitsev seisund, kui ta on kohustatud andma sellele juurdepääsu FRAND tingimustel ja kui rikkumise lõpetamise hagis ette nähtud konkureeriv ettevõtja on valmis omandama litsentsi FRAND tingimustel. Sellele vaatamata ei määranud komisjon Motorolale trahvi tulenevalt ELi kohtutes õiguspärasuse valdkonnas tehtud kohtulahenditest kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 102, oluliste patentidega seotud rikkumise lõpetamise hagidest ja liikmesriikide kohtulahendite erinevusest, aga ta nõudis, et Motorola lõpetaks kuritahtliku käitumise.

4.1.5.

Sarnase juhtumi puhul nõustus komisjon Samsungi välja pakutud kohustusega mitte esitada nutitelefone ja tahvelarvuteid käsitlevat rikkumise lõpetamise hagi Euroopa Majanduspiirkonnas nende ettevõtjate vastu, kes kuuluvad litsentsimise eriraamistikku.

4.1.6.

Need juhtumid näitavad, et tasakaalu konkurentsi, patendiõiguste ja innovatsiooni vahel on väga keeruline saavutada, võttes arvesse, et lõppkokkuvõttes on eesmärk võimaldada tarbijatel omandada tehnoloogilisi tooteid mõistliku hinnaga ja valida seejuures võimalikult mitmete koostalitlusvõimeliste toodete hulgast.

4.1.7.

Komitee toetab selles valdkonnas komisjoni tehtud jõupingutusi ja kutsub mitte unustama, et konkurentsieeskirjade kohaldamise eesmärk ei ole konkurents iseenesest, vaid konkurents, millest saab lõppkokkuvõttes kasu tarbija.

4.1.8.

Komitee toetab mõtet täiendada erasektori investeeringuid avaliku sektori investeeringutega, et vältida digitaalset lõhet Euroopa Liidus, tingimusel et riigiabi ei takista erasektori investeeringute tegemist. „Komisjoni teatis – ELi suunised riigiabieeskirjade kohaldamiseks seoses lairibavõrkude kiire kasutuselevõtuga (23)” oli esimene dokument, mis võeti lõplikult vastu riigiabi ajakohastamise raames, mis võib olla märk komisjoni huvist selle valdkonna vastu.

4.1.9.

Komitee hinnangul ei ole komisjoni kavatsus saavutada 2020. aastaks teenuste puhul täielik kaetus kiire lairibavõrguga (30 Mbit/s) ja ülikiire lairibavõrgu (100 Mbit/s) teenuste kasutuselevõtt 50 % eurooplaste poolt piisavalt ambitsioonikas.

4.2.1.

Euroopa energiasõltumatuse tagamine ja integreeritud energiaturu loomise soodustamine on ülioluline energiale juurdepääsu, energiasaarte kõrvaldamise ja energiavarustuse kindluse tagamise jaoks. On vaja tegelikku poliitilist tahet, et panna EL selle eesmärgi saavutamise nimel tegutsema ja edendada kasutatavate energiaallikate mitmekesistamist, eelistades taastuvenergiat. Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri soovitud Euroopa energialiit (24) täidab kindlasti kõnealuse poliitilise stiimuli rolli.

4.2.2.

Komitee hinnangul tuleb kiiresti rakendada kolmas energiapakett, eriti kuna piiriülesele energiakaubandusele kohaldatavad eeskirjad on siiani killustatud.

4.2.3.

Komitee rõhutab vajadust rakendada viivitamatult struktuursed reformid, mis on vajalikud eelkõige taristusse investeerimise piiriüleste takistuste kõrvaldamiseks.

4.2.4.

Komitee ei kahtle selles, et konkurentsieeskirjade edendamine aitab kaasa riiklike energiaturgude avamisele, nagu on näidanud juhtumid „Elektribörsid” ja „OPCOM/Rumeenia elektribörs”, millele on osutatud komisjoni aruandes (25). Nende juhtumite puhul määras komisjon esiteks trahvi kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 101 kahele börsile, mis sõlmisid omavahel mittekonkureerimise kokkuleppe ja jagasid ära territooriumid, ning teiseks trahvi kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 102 Rumeenia elektribörsile OPCOM teistest liikmesriikidest pärit elektri edasimüüjate diskrimineerimise eest.

4.2.5.

Samas seab komitee kahtluse alla väite, et kuigi elektrienergia hulgihind vähenes tänu konkurentsi suurenemisele, ei põhjustanud see sageli lõpptarbijate hinna üldise taseme vähenemist (26).

4.2.6.

Komitee toetab sellega seoses uuringuid, mille komisjon tegi kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 102 Gazpromi poolt oma turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kohta maagaasi tarne valdkonnas Kesk- ja Ida-Euroopas (27).

4.3.1.

2014. aastal jätkus panganduse õigusaktide ja järelevalve põhjalik läbivaatamine. Väljapakutud eeskirjade eesmärk oli eelkõige suurendada finantsturgude läbipaistvust.

4.3.2.

Komisjon hoolitses samuti selle eest, et riigiabist toetust saavad finantseerimisasutused restruktureeritaks või lahkuksid turult, ja pööras eritähelepanu kõnealuste finantseerimisasutuste vahelise konkurentsi moonutamisest tulenevatele riskidele (28).

4.3.3.

Komitee jälgis huviga uuringuid, mida komisjon tegi konkurentsivastaste ettevõtlustavade valdkonnas, ja tal on heameel otsuste üle, millega komisjon ja liikmesriikide konkurentsiasutused karistasid vahendustasude võtmist.

4.3.4.

Komiteel oli heameel Euroopa Liidu Kohtu otsuse üle kohtuasjas Mastercard (29), mis kinnitas komisjoni analüüsi. Pankadevahelised vahendustasud, mida tarbijad pangakaardiga maksmise eest pidid tasuma, olid üha suuremad, arvukamad ja läbipaistmatumad.

4.3.5.

Lisaks sellele takistasid kõnealused ettevõtlustavad pangandussektori väliste ettevõtjate sisenemist makseturule, kes oleksid võinud pakkuda tarbijatele muid elektroonilisi, mobiilseid ja turvalisi meetodeid maksete tegemiseks, näiteks oma nutitelefonide kaudu.

4.3.6.

Mastercardi juhtumi eripära seisnes samuti selles, et mitmepoolsete vahendustasude kindlaksmääramise mehhanism oli tagajärjel põhinev ja mitte eesmärgil põhinev piirang.

4.3.7.

Komiteel on heameel, et Euroopa Liidu Kohus, nagu ka Euroopa Liidu Üldkohus, jõudis järeldusele, et mitmepoolsed vahendustasud ei olnud objektiivselt vajalikud Mastercardi süsteemi toimimiseks.

4.4.1.

Komiteel on heameel VKEdele pööratud tähelepanu üle, kuna neil on määrav roll majanduskasvus ja tähtis osa strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisel. Ta kiidab heaks komisjoni otsused, mille eesmärk on toetada VKEde tegevuse rahastamist ja kohandada eeskirju nende erivajadustega.

4.4.2.

Komitee tervitab seda, et kõnealuste poliitikameetmete rakendusala on laiendatud ka intellektuaalsetele elukutsetele, ning tunnistab Euroopa vabade elukutsete otsustavat rolli majanduskasvus, kuna vabade elukutsete esindajad panustavad erinevates sektorites teadmistega, mis on vältimatult vajalikud kodanike ja ettevõtjate keerukate probleemide lahendamiseks; komitee soovitab samuti komisjonil jätkata ja võimalusel tõhustada jõupingutusi kõnealuses suunas.

4.4.3.

Näiteks võiksid „Suunised riskifinantseerimisinvesteeringute edendamiseks antava riigiabi kohta” (30) anda liikmesriikidele võimaluse lihtsustada VKEde juurdepääsu rahastamisele tegevuse alustamise etapis. Samuti näib, et need on koostatud, et tagada suurem kooskõla turu tegelikkusega.

4.4.4.

Ta toetab ka komisjoni tegevust turgu valitseva seisundi kuritarvitamise vastu, mis võib takistada VKEde loomist ja nende arengut ning mõjutada nende tegevust.

4.4.5.

2014. aasta vähetähtsaid kokkuleppeid käsitlevas teatises (31) on ette nähtud turvatsoon kõnealustele lepingutele, millel puudub märgatav mõju konkurentsile, kuna neid rakendavad ettevõtjad, kes ei ületa turuosade teatud piirmäärasid. Komisjon on samuti avaldanud VKEdele mõeldud juhised. Komitee on siiski seisukohal, et kohapealsed teavitamismeetmed on teretulnud.

4.5.1.

Komitee kiidab heaks komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste koostöö kvaliteedi. Tema hinnangul võimaldab see tagada suhtluse, mis on turu heaks toimimiseks määrava tähtsusega.

4.5.2.

Ta toetab kõiki meetmeid, mis on vajalikud liikmesriikide konkurentsiasutustega koostööks, mille eeltingimuseks on konkurentsiasutuste vajalike ressursside olemasolu ja sõltumatus.

4.5.3.

Komitee kiidab heaks komisjoni algatused tõelise Euroopa konkurentsiruumi loomiseks, milleks on vaja ühtlustada liikmesriikide õiguste peamised eeskirjad, kuna sellega tagatakse majandustegevuse turvalisus ühtsel turul.

4.5.4.

Tema hinnangul peavad liikmesriikidel samuti olema kõik juriidilised vahendid, et teostada vajalikke kontrolle ning määrata tulemuslikke ja proportsionaalseid trahve.

4.5.5.

Samuti tuleb kõigile liikmesriikidele kohaldada leebemat kohtlemist, mis on tõestanud oma tõhusust kartellivastases võitluses.

4.5.6.

Tuleb jätkata mitmepoolset koostööd Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni, rahvusvahelise konkurentsivõrgustiku ja ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi vahel ning komisjon peaks üritama seal täita juhirolli.

4.5.7.

Lõpetuseks rõhutab komitee, et kandidaatriikidega peetavate ühinemisläbirääkimistega peab suuremal määral kaasnema tehniline abi.

24.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/42

Raportöör:

Petru Sorin DANDEA

Kaasraportöör:

Paulo BARROS VALE

1.1.

Agressiivse maksuplaneerimise vastane võitlus on olnud viimastel aastatel üks liikmesriikide, aga ka Euroopa Komisjoni suuremaid mureküsimusi. Euroopa Komisjoni esitatud õiglase ja tõhusa äriühingute maksustamise süsteemi rakendamise tegevuskava on tähtis verstapost kõnealuse kahjuliku nähtuse piiramiseks tehtud jõupingutustes. Komiteel on heameel kõnealuse tegevuskava esitamise üle ja ta väljendab toetust komisjonile võitluses sellise olukorra vastu, mis vähendab liikmesriikide maksubaasi ja edendab kõlvatut konkurentsi.

1.2.

Komitee, nagu ta on varem kinnitanud (1), toetab piiriüleselt tegutsevatele äriühingutele kohustusliku äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi kasutuselevõttu. Vabatahtlik äriühingu tulumaksu ühtne konsolideeritud maksubaaas ei oleks tõhus, kuna väiksemate maksude maksmiseks kasumi ümberpaigutamisega tegelevad äriühingud keelduksid seda kasutusele võtmast.

1.3.

Komitee soovitab liikmesriikidel ja komisjonil seada eesmärgiks äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi kasutuselevõtt kõigi äriühingute jaoks, et vältida samal ajal kahe erineva maksusüsteemi kasutamist. Enne äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi kasutuselevõttu kõigi äriühingute jaoks tuleks läbi viia põhjalik mõjuhindamine, eelkõige mis puudutab selle süsteemi mõju kohalikul tasandil tegutsevatele mikro- ja väikeettevõtetele.

1.4.

Komitee soovitab, et komisjon tagaks direktiivi eelnõu koostamise ajal nende määratluste ja mõistete selguse, mida hakatakse kasutama ühtse maksubaasi reguleerimiseks. Selgete määratluste kasutamine on eeltingimus, et tagada ülevõtmise menetluse kvaliteet ja vältida liikmesriikide tasandil selliste oluliste erinevuste tekkimist, mis võivad märkimisväärselt vähendada õigusakti tõhusust.

1.5.

Komitee hinnangul ei tohi kahjumi piiriülese mahaarvamise mehhanism, mille komisjon soovis kasutusele võtta kuni konsolideerimismeetmete vastuvõtmiseni, olla vastuolus liikmesriikide õigusega maksustada oma territooriumil ellu viidud tegevusest saadud kasumit.

1.6.

Komiteel on heameel, et komisjon avaldas kõnealuse teatise lisas koostööd mittetegevate maksujurisdiktsioonide loetelu. Ta tuletab samuti meelde eelmistes arvamustes esitatud ettepanekut, mille kohaselt tuleks ELi õigusaktides näha ette karistused nendele äriühingutele, kes kasutavad jätkuvalt tegutsemiseks maksuparadiise, vältides seega maksude maksmist nendes liikmesriikides kehtivates maksusüsteemides, kus nad tegutsevad.

1.7.

Komitee soovitab komisjonil viia pärast äriühingu tulumaksu ühtset konsolideeritud maksubaasi käsitleva direktiivi vastuvõtmist ja konsolideerimismehhanismi kehtestamist läbi uute eeskirjade mõju hindamine. Kui selle tulemusena leitakse, et kasumi ümberpaigutamine väiksema maksumääraga liikmesriikidesse ei vähene, siis soovitab komitee täiendavate asjakohaste meetmete rakendamist.

1.8.

Komitee kutsub komisjoni üles lisama hea maksuhaldustava platvormi volituste läbivaatamise kontekstis selle koosseisu Euroopa sotsiaalpartnerite esindajad, kes saavad platvormi tema töös märkimisväärselt abistada.

2.1.

Euroopa Komisjon avaldas 17. juunil 2015. aastal teatise (2), milles esitati Euroopa Liidus õiglase ja tõhusa äriühingute maksustamise süsteemi rakendamise tegevuskava. See on jätk maksustamise läbipaistvuse meetmete paketile, mida Euroopa Komisjon tutvustas märtsis ja mis sisaldas ka direktiivi eelnõu kohustusliku automaatse teabevahetuse kohta maksualaste eelotsuste puhul.

2.2.

Tegevuskaval on neli eesmärki, millega soovitakse edendada uut lähenemist äriühingute maksustamisele Euroopa Liidus. Need on järgmised: taasluua maksustamise ja majandustegevuse toimumise koha vaheline seos, tagada, et liikmesriigid saavad õigesti hinnata nende jurisdiktsioonis toimuvat äriühingute tegevust, luua kooskõlas Euroopa poolaasta raames tehtud soovitustega ELis konkurentsivõimeline ja majanduskasvu soodustav äriühingute maksustamise keskkond, mis muudab ettevõtlussektori vastupanuvõimelisemaks, ning kaitsta ühtset turgu ja tagada tugev ELi käsitlus liidu välistest äriühingute maksustamise küsimustest, sh meetmed OECD maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise vastase võitluse projekti rakendamiseks.

2.3.

Tegevuskavas esitatakse meetmepakett, mille eesmärk on lihtsustada järgmiste eesmärkide saavutamist: äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi loomine, tõhusa maksustamise tagamine kasumi teenimise kohas, lisameetmete võtmine äriühingute maksukeskkonna parandamiseks, uute edusammude tegemine maksude läbipaistvuse valdkonnas ning ELi koordineerimisvahendite parem ärakasutamine maksustamise valdkonnas.

2.4.

Komisjon soovib samuti tegeleda liikmesriikide poolt patentidele võimaldatavate maksusoodustuste küsimusega. Komisjoni eesmärk on tagada, et kõnealused maksusoodustused ei moonutaks siseturgu, ja ta annab liikmesriikidele suuniseid uue lähenemisviisi kohta. Kui komisjon leiab, et liikmesriigid ei kohalda uut lähenemisviisi järjepidevalt, siis kehtestab ta vastavad õiguslikud piirangud.

2.5.

Komisjon jätkab koostööd teiste rahvusvaheliste partneritega ja rõhutab OECD maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise vastase võitluse projekti tegevuskava rakendamise olulisust. Kõnealuse tegevuskavaga tuleb kehtestada hargmaiste äriühingute maksustamisele võrdsed konkurentsitingimused, sh arenguriikides.

3.1.

Komisjoni tegevuskava eesmärk on võidelda kasumi ümberpaigutamisega, mis on kahjulik meetod, mida kasutavad piiriüleselt tegutsevad äriühingud, kes paigutavad oma kasumi ümber riikidesse või jurisdiktsioonidesse, kus on väga väike või olematu maksumäär, ja õõnestavad seeläbi liikmesriikide maksubaasi ning sunnivad neid suurendama muid makse või lõive, mille tulemusena suureneb maksukoormus korralikele maksumaksjatele, st füüsilistele isikutele või VKEdele. Komitee kiidab heaks tegevuskava esitamise ja väljendab oma toetust komisjonile kõnealuse nähtuse vastu võitlemisel.

3.2.

Komisjoni peamine ettepanek kõnealuses kavas on kehtestada kohustuslik äriühingu tulumaksu ühtne konsolideeritud maksubaas. Komisjoni poolt 2011. aastal esitatud direktiivi ettepaneku kohaselt oleks äriühingu tulumaksu ühtne konsolideeritud maksubaas olnud vabatahtlik. Sel ajal avaldas komitee arvamuse, mis sisaldab äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi kohta mitmeid sisulisi ettepanekuid (3). Komitee ei ole nendes küsimustes oma seisukohta muutnud.

3.3.

Komisjoni hinnangul on vaja muuta äriühingu tulumaksu ühtne konsolideeritud maksubaas siduvaks, kuna agressiivse maksuplaneerimisega rahvusvahelised kontsernid ei võta seda kasutusele, kui see jääb vabatahtlikuks. Komitee on nõus ettepanekuga muuta äriühingu tulumaksu ühtne konsolideeritud maksubaas kohustuslikuks ja soovitab komisjonil uurida võimalust kohaldada seda tulevikus kõikidele äriühingutele eesmärgiga vältida liikmesriikides kahe erineva maksubaasi kasutamist.

3.4.

Komisjon teeb liikmesriikidega konsulteerimise tulemusel ettepaneku kaaluda kõigepealt ühise maksubaasi loomist ja lükata konsolideerimine edasi hilisemasse etappi. Võttes arvesse, et agressiivne maksuplaneerimine kahjustab märkimisväärselt konkurentsi kogu ühtsel turul ja põhjustab liikmesriikidele maksutulu märkimisväärset vähenemist, soovitab komitee kiirendada rakendamise ajakava.

3.5.

Direktiivi ettepanek tuleks esitada järgmisel aastal. Komitee soovitab, et komisjon tagaks direktiivi eelnõu koostamise ajal nende määratluste ja mõistete selguse, mida hakatakse kasutama ühtse maksubaasi reguleerimiseks. Selgete määratluste kasutamine on eeltingimus, et tagada ülevõtmise menetluse kvaliteet ja vältida liikmesriikide tasandil selliste oluliste erinevuste tekkimist, mis võivad märkimisväärselt vähendada õigusakti tõhusust.

3.6.

Komisjon teeb ettepaneku, et kuni hilisema konsolideerimise etapini peaks direktiivi eelnõu sisaldama kahjumi piiriülese mahaarvamise mehhanismi. Kuna äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi peamine majanduslik eelis seisneb konsolideerimises, oleks eelistatav see algusest peale kasutusele võtta. Ent võttes arvesse selles küsimuses poliitilisele kokkuleppele jõudmisega seotud raskusi, toetab komitee välja pakutud mehhanismi. Arvestades Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide nõudmisi võimaldada kasumi maksustamist selle teenimise kohas, on komitee seisukohal, et hüvitamise mehhanism ei tohi piirata liigselt kõnealuste liikmesriikide õigust maksustada oma territooriumil toimunud tegevusest saadud kasumit.

3.7.

Komisjoni tehtud analüüsidest selgub, et on juhtumeid, kus piiriüleselt tegutsevad äriühingud paigutavad oma kasumi ümber väiksema maksumääraga liikmesriikidesse. Kõnealust nähtust soodustavad kehtivad ettevõtlust reguleerivad õigusaktid (4). Kui äriühingud peaksid seda tegevust pärast konsolideerimist ühtsel turul jätkama, siis tuleks komitee hinnangul rakendada ka asjakohaseid õiguslikke meetmeid.

4.1.

Piiriüleselt tegutsevate äriühingute agressiivne maksuplaneerimine põhjustab liikmesriikides sadade miljardite eurodeni ulatuvat eelarvekahju. Komitee pooldab äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi kasutuselevõttu ja tema hinnangul peaks see olema ELis kasumi maksustamise üldkehtiv standard. See võimaldab lihtsustada äriühingutele kehtivat maksusüsteemi ja vältida olukorda, kus liikmesriigid peavad kohaldama äriühingu tulumaksu ühtset konsolideeritud maksubaasi piiriüleselt tegutsevatele äriühingutele ja muud maksusüsteemi teistele äriühingutele.

4.2.

Komitee soovitab komisjonil viia pärast äriühingu tulumaksu ühtset konsolideeritud maksubaasi käsitleva direktiivi vastuvõtmist ja konsolideerimismehhanismi kehtestamist läbi uute eeskirjade mõju hindamine. Kui selle tulemusena leitakse, et kasumi ümberpaigutamine väiksema maksumääraga liikmesriikidesse ei vähene, siis soovitab komitee täiendavate asjakohaste õiguslike meetmete rakendamist, mis vähendaks piiriüleselt tegutsevate äriühingute huvi jätkata kasumi ümberpaigutamist väiksema maksumääraga liikmesriikidesse.

4.3.

Komisjon teeb ettepaneku paremini reguleerida äriühingu püsiva tegevuskoha mõistet. Komitee on seisukohal, et liikmesriigi territooriumil ellu viidud tegevusest saadud kasumi maksustamine on ainus viis tagada, et äriühingud ei saa teatavas olukorras kunstlikult vältida maksukohustuse tekkimist oma tegevuskohas. OECD maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise vastase võitluse projekti rakendamine võib märkimisväärselt vähendada olukordi, kus äriühingud saavad kehtivate Euroopa Liidu õigusaktide sätete alusel vältida oma kasumilt maksude maksmist.

4.4.

Konsolideerimine on toiming, mille abil on võimalik koondada ühe äriühingu kasum ja kahjum kogu ELi territooriumi lõikes. Komitee juhib tähelepanu sellele, et pärast vastuvõtmist on see äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi peamine tugevus võitluses kulude ülekandmise keerukate meetodite vastu, mida Euroopa Liidu territooriumil piiriüleselt tegutsevad äriühingud kasutavad makstavate maksude vähendamiseks. Komitee soovitab samas, et komisjon võtaks arvesse kaitset iga liikmesriigi õigusele maksustada oma territooriumil toimunud tegevusest saadud kasumit.

4.5.

Komisjoni teatise lisas on esitatud koostööd mittetegevate riikide ja maksujurisdiktsioonide loetelu. Komitee hinnangul on tegemist alles esimese etapiga koostööd mittetegevate maksujurisdiktsioonide (nn maksuparadiisid) vastases võitluses. Samuti tuletab komitee meelde eelmistes arvamustes (5) esitatud ettepanekut, mille kohaselt tuleks ELi õigusaktides näha ette karistused nendele äriühingutele, kes kasutavad jätkuvalt tegutsemiseks maksuparadiise, vältides seega nende liikmesriikide maksusüsteemides kehtivate maksude maksmist, kus nad tegutsevad.

4.6.

Komisjon tunnustab nende töörühmade olulist osa, kes on taganud liikmesriikidega koostöö maksustamise valdkonnas. Tegemist on eelkõige käitumisjuhendi töörühmaga (äriühingute maksustamine) ja hea maksuhaldustava platvormiga. Komitee soovitab komisjonil ja liikmesriikidel uurida võimalust võtta käitumisjuhendi nõuded üle Euroopa Liidu õigusaktidesse ja muuta need seega kohustuslikuks.

4.7.

Komitee kutsub komisjoni üles hea maksuhaldustava platvormi volituste läbivaatamise kontekstis lisaks selle volituste pikendamisele 2016. aasta järgseks perioodiks lisama selle koosseisu Euroopa sotsiaalpartnerite esindajad, kes saavad platvormi tema töös märkimisväärselt abistada.

4.8.

Komitee soovitab komisjonil ja liikmesriikidel jätkata olemasoleva õigusraamistiku lihtsustamist ja ühtlustamist nii Euroopa kui ka riiklikul tasandil. See võib suurendada Euroopa tasandil tehtavaid investeeringuid, luues jätkusuutliku majanduskasvu ja uute töökohtade loomiseks vajalikud tingimused.

24.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/46

Raportöör:

Stefano MALLIA

Kaasraportöör:

Cristian PÎRVULESCU

1.1.

Komitee hindab kõrgelt komisjoni „Euroopa rände tegevuskava”, mis sümboliseerib komitee hinnangul järeldusele jõudmist, et rändega tuleb tegeleda Euroopa tasandil. Komitee julgustab liikmesriike ühiselt toetama kõnealuse tegevuskava rakendamist.

1.2.

ELi esmane eesmärk on saada praegune kaootiline olukord kontrolli alla ja tagada rahvusvahelist kaitset soovivate inimeste nõuetekohane kohtlemine. Komitee toetab nn kriisikolde süsteemi viivitamatut loomist suure sisserändajate arvuga riikide toetamiseks ja nõuab, et neile antaks vajalikud vahendid ja vajalik tugi.

1.3.

Komitee hinnangul on praeguses olukorras vaja, et EL looks kogu ELis ühtlustatud menetluste alusel tõelise Euroopa ühise varjupaigasüsteemi. See hõlmab ühtset varjupaigastaatust ja varjupaigaotsuste vastastikust tunnustamist, ümberpaigutamise ja ümberasustamisega seotud jagatud vastutust ja ühiseid jõupingutusi ning Dublini määruse läbivaatamist. Vaja on solidaarseid ja vastupidavaid koormuse jagamise süsteeme ja eelkõige alalisi, õiglaseid ja kohustavaid jaotamispõhimõtteid kaitset vajavate inimeste jaotamiseks kõigi ELi riikide vahel. Lisaks tuleb leida pikaajalised lahendused juhuks, kui massiränne jätkub või kordub tulevikus.

1.4.

Euroopa elanikkond vananeb ja seisab silmitsi oskustööliste puudusega, mida on võimalik rände abil parandada. Samas peab EL võtma kasutusele tõhusama rändepoliitika. EL peaks koostama sisserändajate vastuvõtmisele suunatud läbipaistva, prognoositava ja õiglase tervikliku seadusliku rände poliitika. Samal ajal tuleb tunnistada, et sisseränne ei ole ainuke vastus tööjõupuudusele ja demograafilistele probleemidele ning liikmesriigid võivad kaaluda ka teisi, sobivamaid lahendusi.

1.5.

Rändajate ja pagulaste integreerimine on väga suur väljakutse, mille EL ja selle liikmesriigid peavad lahendama kindlate integratsioonisüsteemide loomise teel. Komitee hinnangul ületavad integratsiooni puudumisest tekkivad kulud suurel määral integratsioonikulud. Komitee leiab oma pikaajalist tööd Euroopa integratsiooni-/rändefoorumis arvesse võttes, et integratsioon peab olema kahesuunaline protsess, kus on oluline osa nii sotsiaalpartneritel, kohalikel omavalitsustel kui ka kodanikuühiskonnal. Prioriteediks tuleks seada juurdepääs tööturule ning täpsemalt kvalifikatsioonide tunnustamine ja kutse- ja keeleõpe. Eritähelepanu tuleb pöörata naiste integreerimisele.

1.6.

EL peab kaitsma oma välispiire. Võttes arvesse praegust keerulist julgeolekuolukorda, on vaja teha jõupingutusi pigem Euroopa kui riiklikul tasandil, mis võib hõlmata selles valdkonnas teatavate riiklike pädevuste jagamist.

1.7.

Kõik ELi välispoliitika meetmed tuleb muuta sujuvamaks ja need peavad keskenduma päritoluriikide aitamisele, et tagada inimestele mõistlik turvalisuse, stabiilsuse ja heaolu tase. Komitee mõistab, et tegemist on pikaajalise eesmärgiga, mida on väga keeruline saavutada.

1.8.

Selleks et tagada tagasisaatmisdirektiivi tulemuslik ja õigeaegne rakendamine, on vaja jõustada koostöö tagasivõtmise valdkonnas.

1.9.

Kodanikuühiskonnal on ülioluline osa rändekriisiga tegelemisel, näiteks tagades vajaliku esmase reageerimise rändajate saabumisel ja korraldades edasise tegevuse nende ühiskonda ja tööturule integreerimiseks. On väga oluline, et valitsused, kohalikud omavalitsused ja kodanikuühiskonna organisatsioonid töötaksid selle nimel, et saavutada Euroopa riikide vahel kultuuriline ja sotsiaalne üksmeel sisserändajate ühiskonda ja tööturule integreerimisse investeerimise olulisuse ja kasulikkuse osas.

1.10.

Komitee kutsub seega ELi ja selle liikmesriike suurendama rahastamist ja materiaalset tuge riiklikele valitsusvälistele organisatsioonidele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele.

1.11.

Vastavate rahastamisvahendite eraldamiseks on vajalikud rahvusvahelise kogukonna ühised jõupingutused. Seejuures tuleb selgitada, et liikmesriikide kulutused seoses asüülitaotlejate ja pagulaste vastuvõtmise ja integreerimisega ei ole alalised ega struktuursed kulud ja seetõttu ei peaks neid struktuurse eelarvepuudujäägi arvutamisel arvesse võtma. Vajalike vahendite koondamine ei tohi toimuda ELi sotsiaalsete eesmärkide täitmiseks eraldatud vahendite arvelt. See seaks küsimuse alla meetmete aktsepteeritavuse teatud elanikkonnarühmades.

2.1.

Euroopa Komisjon avaldas oma teatise „Euroopa rände tegevuskava”13. mail 2015. Seda ja sellele järgnevaid rakendusettepanekuid arutasid seejärel nõukogu eri koosseisud juunist oktoobrini. Komiteel on heameel komisjoni teatise üle, kuna see on põhjalik ja keskendub olulistele teemadele.

2.2.

Praegu rakendatakse tegevuskavas väljapakutud algatusi ja enamik liikmesriike hakkavad järk-järgult aru saama, et rändest põhjustatud probleemide tõhusa haldamiseni saab viia ainult ühine tegutsemine, mis tugineb solidaarsuse ja jagatud vastutuse põhimõtetele. Tõhusaks tegutsemiseks on vaja kasutada rohkem vahendeid ELi eelarvest ja suurendada liikmesriikide rahalist panust. Seejuures tuleb selgitada, et liikmesriikide kulutused seoses asüülitaotlejate ja pagulaste vastuvõtmise ja integreerimisega ei ole alalised ega struktuursed kulud ja seetõttu ei peaks neid struktuurse eelarvepuudujäägi arvutamisel arvesse võtma.

2.3.

Rahastamise seisukohast on EL kolmekordistanud Frontexi ühisoperatsioonidele Poseidon ja Triton eraldatavaid vahendeid. Paralleelselt kõnealuse vahendite suurendamisega saadavad mitu liikmesriiki varustust (laevad ja õhusõidukid). Euroopa Komisjon on samuti eraldanud ELi eelarvest 1,8 miljardit eurot Aafrikas stabiilsuse tagamiseks ja ebaseadusliku rände algpõhjustega tegelemiseks mõeldud hädaolukorra usaldusfondi loomiseks, andnud 60 miljonit eurot erakorralist toetust piiriäärsetele liikmesriikidele, teinud ettepaneku 50 miljoni eurose eelarvega ümberasustamisprogrammi kohta ning vabastanud 30 miljonit eurot piirkondliku arengu- ja kaitseprogrammi jaoks.

2.4.

ELi juhid on lubanud suurendada Frontexile, Europolile ja EASO-le eraldatavaid vahendeid, et tugevdada ELi välispiire, suunates tähelepanu eelkõige kriisikolletele, et tagada rändajate tuvastamine, registreerimine ja neilt sõrmejälgede võtmine. Samas on ELi rahaline tugi vajalik kriisikolde süsteemi tõhusaks toimimiseks ja eesmärgi saavutamiseks.

2.5.

Juulis ja septembris toimunud nõukogu koosolekutel jõuti kokkuleppele Kreekast ja Itaaliast pärit 160 000 rändaja ümberpaigutamises ja rahvusvahelist kaitset vajava täiendava 22 000 inimese ümberasustamises. Praegu algetapis olev kõnealuste otsuste edukas rakendamine on igasuguse tulevase ELi rändepoliitika edu tagamiseks otsustava tähtsusega.

2.6.

23. septembril 2015. aastal tegi Euroopa Komisjon 40 rikkumist käsitlevat otsust mitme liikmesriigi kohta, kuna nad ei rakendanud Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomist käsitlevat õigusakti. Komiteel on heameel selle otsuse üle, aga teda paneb väga muretsema asjaolu, et Euroopa Komisjon pidi kasutama seda meedet, et veenda liikmesriike rakendama nõuetekohaselt ELi õigust selles üliolulises valdkonnas.

2.7.

Rahvusvahelisel tasandil saab teha mitmeid otsuseid, mis võivad parandada üldist olukorda. Need on muu hulgas ELi eelarvevahendite suurendamine pagulastele viivitamatu abi andmiseks, suhtluse ja koostöö parandamine selliste kolmandate riikidega nagu Liibanon, Jordaania ja Türgi ja Lääne-Balkani kandidaatriigid ning 2016. aastal antava humanitaarabi suurendamine ja Aafrika jaoks mõeldud hädaolukorra usaldusfondi loomine. Vajalike vahendite koondamine ei tohi toimuda ELi sotsiaalsete eesmärkide täitmiseks eraldatud vahendite arvelt. See seaks küsimuse alla meetmete aktsepteeritavuse teatud elanikkonnarühmades. Komiteel on heameel, et Euroopa Ülemkogu kiitis 23. septembril 2015 heaks ühise tegevuskava Türgiga osana põhjalikust koostöökavast, mis põhineb jagatud vastutusel, vastastikustel kohustustel ja nende täitmisel.

3.1.1.

E-piiride kontseptsioon on kasulik ja ammu vajalik. Tugevamate piiride ja e-piiride kasutuselevõtuga seotud peamine väljakutse on tagada, et ei rikutaks rändajate inimõigusi. Samuti ei tohiks kahjustada tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, isegi kui see võib olla keeruline, kuna pagulaste ja majanduslikel põhjustel rändajate eristamine ei ole alati selge ja ühemõtteline. E-piiride puhul tuleb täielikult austada põhiõigusi ja -vabadusi.

3.1.2.

Schengeni leping on üks ELi alustalasid ja sellel on Euroopa integratsiooni jaoks enam kui sümboolne tähtsus. See on Euroopa kodanike üks konkreetsemaid õigusi, mis annab neile tõelise piirideta Euroopa tunde. Komitee soovib, et Schengeni korra toimimine võimalikult kiiresti normaliseeruks, ja kutsub liikmesriike tungivalt üles võtma kõikvõimalikke meetmeid, et ära hoida süsteemi lõplik kokkukukkumine.

3.1.3.

Siiani on jõutud kokkuleppele ELis 160 000 pagulase ümberpaigutamises. Selle kokkuleppe kiire elluviimine võimaldaks saada hulgaliselt väärtuslikke kogemusi, mis oleksid kasulikud pikaajaliste lahenduste väljatöötamiseks jätkuva või tulevikus korduva massilise sisserände jaoks. Komitee leiab, et tuleks olla ambitsioonikam. Inimeste ülemaailmne massiline liikumine ei lõpe veel paljude aastate jooksul.

3.1.4.

On kõigi liikmesriikide huvides, et rakendataks solidaarsed ja vastupidavad lahenduste süsteemid juhuks, kui massiline ränne peaks tulevikus jätkuma. Viivitamatu meetmena tuleb rakendada alaline, õiglane ja kohustav koormuse jagamise süsteem kaitset vajavate inimeste jaotamiseks kõigi liikmesriikide vahel. Seda peab toetama alaline jaotamispõhimõte lähtuvalt mitmest kaalutlusest, nagu riigi majanduslik ja territoriaalne suurus, SKP, töövõimalused ja oskuste nappus, samast rahvusest või sama etnilise päritoluga kogukondade ja vähemuste olemasolu vastuvõtvas riigis. Kõnealune jaotusvalem tuleks regulaarselt läbi vaadata. Samuti tuleks võtta arvesse varjupaigataotleja eelistusi, kui need on seotud integratsiooni lihtsustavate kaalutlustega (nt keeleoskus, riigis elavad pereliikmed jne). Sedasi on loodetavasti võimalik lõpetada pidevad ja vastuolulised nõukogu koosolekud, mis on rikkunud Euroopa mainet.

3.1.5.

Komiteel on heameel ettepaneku üle käivitada liidu kodanikukaitse mehhanism ning mobiliseerida rände haldamise tugirühmad ja piirivalve kiirreageerimisrühmad, et aidata liikmesriikidel hädaolukordadega toime tulla.

3.1.6.

Komitee kiidab samuti heaks Frontexile, EASO-le ja Europolile 2015. aastal antava ELi rahastamise suurendamise ning kõnealuse kolme asutuse rahastamise suurendamise 600 miljoni euro võrra 2016. aastal kõige enam mõjutatud riikide abistamiseks. Neid jõupingutusi peab toetama tõhus tagasisaatmispoliitika. Praegu on oma riikidesse tagasi pöördunud ainult ligikaudu 38 % neist inimestest, kelle puhul ei peetud kaitset vajalikuks.

3.1.7.

EL peab üha enam seostama arenguriikidele antava abi sisereformidega ja edendama tõhusat koostööd rändeküsimustes, eelkõige seadusliku rände (sh ajutine liikumine/viisad) ja tagasisaatmispoliitika valdkonnas. Samas on oluline, et ELi liikmesriigid täidaksid nende võetud kohustust eraldada 0,7 % kogurahvatulust arenguabiks.

3.1.8.

Komiteel on heameel ettepaneku üle suurendada diplomaatilisi jõupingutusi, et kaasata päritolu- ja transiidiriigid koostöösse kõnealusele väljakutsele vastamiseks. Esimene kokkusaamine selle tegevuse raames oli 11. ja 12. novembril 2015 Vallettas toimunud rändeteemaline tippkohtumine.

3.1.9.

Sellega seoses on oluline rõhutada, et EL peab oma partnereid vähemalt sama palju kuulama kui nendega ise suhtlema ja ta peab oma partnereid partneritena kohtlema. ELil ja selle partneritel Aafrikas ja Lähis-Idas on jätkuvalt palju valearusaamu ja erinevaid seisukohti nii saavutatavate eesmärkide kui ka nende saavutamise viiside osas.

3.1.10.

Komiteel on heameel, et EL on võtnud endale kohustuse jätkata tihedamat koostööd selliste rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, ÜRO Arenguprogramm, Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon ja Rahvusvaheline Punane Rist. Samas on komitee täheldanud, et mitmed ELi liikmesriigid ei täida oma kohustusi, näiteks on liikmesriigid seni andnud Maailma Toiduprogrammile väga vähe toetust.

3.1.11.

Komiteel on samuti heameel komisjoni ettepaneku üle suurendada humanitaarabi 2016. aastal 300 miljoni euro võrra, et täita pagulaste põhivajadusi.

3.1.12.

Komitee toetab varjupaiga andmise otsuste puhul vastastikuse tunnustamise põhimõtet. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 78 kohaselt peaks EL arendama välja ühise rahvusvahelise kaitse poliitika, mis hõlmab „kogu liidus kehtivat ühetaolist varjupaigaseisundit”. Kui ELi amet ei määra kõnealust kogu ELi hõlmavat seisundit, siis on ainus alternatiiv riiklike otsuste vastastikune tunnustamine.

3.1.13.

Komitee toetab täielikult komisjoni võetud kohustust esitada 2016. aasta märtsiks ettepanekud Dublini määruse reformimiseks. Samuti toetab komitee komisjoni võetud kohustust esitada samal ajal uus seadusliku rände pakett, sh läbivaadatud sinise kaardi direktiiv.

3.1.14.

ELi välispiiride kaitse peaks olema ühine jõupingutus, millesse liikmesriigid koondavad oma füüsilised ja intellektuaalsed ressursid.

3.1.15.

Komitee toetab täielikult kriisikolde süsteemi viivitamatut loomist. Samas peavad neil olema kõik töötajad ja neile tuleb anda kõik nende tõhusaks toimimiseks vajalikud vahendid. Sellistes kohtades nagu Itaalia ja Kreeka, kuhu iga päev saabuvad tuhanded rändajad, saab vältida täielikku kaost ainult rahaliste ja füüsiliste vahendite märkimisväärse koondamise teel.

3.1.16.

Komitee jagab ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti suurt muret kriisikolletes kasutusel oleva registreerimise ja valiku protsessi pärast sisserändajate ELi piirile saabumisel.

3.2.1.

EL saab vähendada rändevoogusid hallatavale tasemele ainult juhul, kui ta osaleb sisuliselt päritoluriike mõjutavate mitmete probleemide lahendamisel. Stabiilsuse, rahu ja heaolu pikaajalise eesmärgi saavutamiseks on vaja enneolematuid jõupingutusi lisaks Euroopale ka kogu rahvusvaheliselt kogukonnalt. EL peab tegutsema rahvusvaheliste jõupingutuste tugevdamise nimel, eelkõige ÜRO kaudu.

3.2.2.

EL peab laiendama oma institutsionaalset kohalolu peamistes päritolu- ja transiidiriikides, luues varjupaigataotluste menetlemise ajutiste või alaliste rajatistena spetsiaalsed rändekeskused. Rohkem tähelepanu ja abi vajavad sellised riigid nagu Alžeeria, Maroko, Mali, Liibüa, Liibanon ja Türgi.

3.2.3.

Komitee hinnangul on tegevuskava üks peamisi eesmärke algatada seaduslikku rännet võimaldav ELi rändepoliitika, stimuleerides samal ajal rändajate tulemuslikku integreerimist. Komitee ootab nendes valdkondades esimesi seadusandlikke ja poliitikaettepanekuid ning on valmis toetama Euroopa Komisjoni kõnealuste ettepanekute koostamisel.

3.2.4.

Komitee julgustab liikmesriike täielikult austama ja aktiivselt rakendama 1951. aasta Genfi konventsiooni ja mitte alluma survele vähendada pagulastele antava kaitse taset ja tagatavaid teenuseid.

3.2.5.

Komitee toetab ühist varjupaigapoliitikat, mis tugineb lihtsustatud ja ühistele menetlustele. Kõnealune poliitika peab samuti tuginema pagulasseisundi ja sellega kaasnevate õiguste ühisele määratlusele, et vältida olukorda, kus pagulased otsivad neile parimat kohtlemist tagavaid süsteeme.

3.2.6.

Tuleb arendada edasi päritoluriiki käsitleva teabe süsteemi. Samadest riikidest pärit ja eeldatavasti sarnases olukorras olevate kodanike varjupaigataotluste tulemus on sageli erinev. Kasutusel olev süsteem peaks olema piisavalt paindlik ja usaldusväärne, et uurida ja töödelda päritoluriikides toimuvaid muutusi reaalajas. Liikmesriikide julgeolekuteenistused on oluline teabe allikas. Seetõttu tuleks nende teenistuste koostööd jätkuvalt tõhustada.

3.2.7.

Suuremat tähelepanu tuleks pöörata seadusliku rände korraldamisele ja viisapoliitikale, protsessi digiteerimisele, kvalifikatsioonide tunnustamisele ja haridusalase liikuvuse saavutamisele.

3.2.8.

EL peaks rohkem osalema tagasisaatmise korralduses ja taasintegreerimise meetmete toetamises. Pakistani ja Bangladeshi tagasisaatmise katseprojekt on praeguses hädaolukorras väheoluline. Komitee soovitab tungivalt kavandada ja rakendada sarnaseid projekte, tagades neile nõuetekohase rahastamise ja institutsionaalse toe.

3.2.9.

Piirikontrolli tugevdamine transiidiriikides, merel patrullimise laiendamine ja inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate laevade hävitamine võivad aidata, aga ei ole ainsad jätkusuutlikud viisid probleemi lahendamiseks. EL on õigel teel, kui ta rakendab terviklikku lähenemisviisi, mille raames kasutatakse paremini ELi mitmesuguseid vahendeid ja märkimisväärseid ressursse.

3.3.1.

Kodanikuühiskonnal on rändekriisiga tegelemisel ülioluline roll. Kodanikuühiskonna liikmed saavad oluliselt kaasaaidata vajalikule esmasele reageerimisele rändajate saabumisel. Samas võib kodanikuühiskonnal olla rändajate ühiskonda integreerimiseks vajalike pikaajalisemate jõupingutuste puhul veelgi olulisem roll. Kodanikuühiskond saab kasutada inimeste vahetul suhtlemisel põhinevat reageerimist, mis on ülioluline pagulaste vastuvõtu ja majutamise kõigis etappides.

3.3.2.

Komitee tunnustab nende kodanikuühiskonna rühmade ja eraisikute solidaarsust, kes on vabatahtlikult varjupaigataotlejaid abistanud. Samas ei ole see positiivne ja spontaanne reaktsioon piisavalt ulatuslik, et selle abil oleks võimalik kõik tekkinud probleemid tulemuslikult lahendada. Komitee kutsub ELi liikmesriike üles tunnustama ja hindama kodanikuühiskonna rolli, suurendades riiklikele valitsusvälistele organisatsioonidele ja kodanikuühiskonnale antavat abi eesmärgiga tagada struktureeritum ja tõhusam reageerimine. Liikmesriikide valitsustel on eriline vastutus määrata kindlaks nende territooriumil tegutsevad kodanikuühiskonna rühmad ja teha nendega koostööd ning suurendada neile suutlikkuse suurendamiseks antavat abi.

3.3.3.

Lisaks sellele soovitab komitee, et komisjon püüaks anda liikmesriikidele struktuurifonde puudutavate partnerluslepingute raames täiendavaid vahendeid, et suunata rohkem ESFi ja ERFi vahendeid rändevoogude haldamise ja integratsioonialastesse jõupingutustesse. Kõnealused vahendid peaksid olema peamiselt suunatud kohapeal tegutsevatele valitsusvälistele ja muudele organisatsioonidele. Eelkõige peaks tegemist olema praegu Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi raames eraldatavate vahenditega.

3.3.4.

Komitee juhib tähelepanu Euroopa rändefoorumile, mis on 2009. aastal komitee ja Euroopa Komisjoni loodud Euroopa integratsioonifoorumi järelkäija. Kõnealune foorum on Euroopa institutsioonide ja kodanikuühiskonna aruteluplatvorm rände, varjupaiga ja sisserändajate integratsiooni valdkonnas.

4.1.

Komitee hinnangul on oluline ja väga asjakohane tagada ELi seadusliku rände läbipaistva, prognoositava ja õiglase süsteemi olemasolu. Euroopa elanikkond vananeb ja kasvab ainult ligikaudu 0,2 % aastas, mis on märkimisväärselt madalam rahvastiku taastootmise tasemest. Euroopa kaotab 2050. aastaks hinnanguliselt ligikaudu 30 miljonit tööealist inimest ja kui kiiresti midagi ei tehta, siis jätkub enamikus ELi liikmesriikides sõltuvusmäärade kiire suurenemine, tootlikkus väheneb, ettevõtted lõpetavad tegevuse ja eelkõige vananeva elanikkonna hooldusteenuste kulud suurenevad märkimisväärselt.

4.2.

EL saab solidaarsusele tugineva ühise ja organiseeritud tegevuse kaudu kasutada praegust olukorda võimalusena muuta praegust demograafilist suundumust ja selle sotsiaal-majanduslikku mõju. Sisserändajate integreerimine tööturule toob kaasa majanduskasvu ja toetab nende sõltumatust. Teisest küljest suunavad integratsiooni mitte arvesse võtvad poliitikameetmed rändajate toetamise koormuse avalikele teenistustele, mis võib põhjustada märkimisväärse mõjuga sotsiaalset vastuseisu.

4.3.

Komitee tunnistab, et integreerumine oleneb suurel määral tööturule integreerimisest. Mõjuga, mida sisseränne tööturule avaldab, on samas seotud mitu selgitamist vajavat tegurit. Need on muu hulgas sisserändajate mõju palgatasemele ja töökohtade arvule, surve maksusüsteemile (tervishoid ja haridus) ja mitmekultuurilisuse mõju.

4.4.

Komitee on juba koostanud ettevalmistava arvamuse (1), mis oli 2010. aasta Zaragoza ministrite konverentsi (2) ettevalmistamise alus. Zaragoza ministrite konverents võttis vastu olulise deklaratsiooni rändajate tööturule integreerimise ning Euroopa ja liikmesriikide ametiasutuste ja sotsiaalpartnerite väljakutsete teemal.

4.5.

Uuringud näitavad, et kokkuvõttes panustavad rändajad majandusse rohkem, kui nad sealt võtavad, et nende mõju maksusüsteemidele on minimaalne ning et nad aitavad Euroopal tegeleda selle demograafilise defitsiidiga ja stimuleerida majanduskasvu. Ränne ei mõjuta siiski kõiki Euroopa piirkondi ühtmoodi ja rände mõju kohalikul tasandil tuleb põhjalikult hinnata. Lisaks sellele on selgelt erinevad rändajate korrakohane saabumine poliitika rakendamise tulemusena ning tuhandete rändajate ootamatu sissevool, millega oleks keeruline tegeleda ja mis koormaks üle kohalikud, piirkondlikud ja riiklikud struktuurid, nagu on juhtunud viimastel nädalatel.

4.6.

Rändajate integreerimine tööturule oleneb mitmest tegurist, näiteks vastuvõtvate riikide tööpuuduse määr, rändajate oskused ja nende oskuste tase, liikmesriiki sisenemisele eelnevad ettevalmistused, mis on seotud keeleoskuse ja ametliku väljaõppega, ning organisatsioonid ja struktuurid, mis luuakse vastuvõtvates riikides sisserändajate (sh pagulaste) tööturule integreerimise lihtsustamiseks. Just nendes valdkondades on kodanikuühiskonnal täita ülioluline roll.

4.7.

Samas on kiiret integratsiooni takistavaid muid tegureid, näiteks kvalifikatsioonide tunnustamine, bürokraatlikud takistused, läbipaistvuse puudumine, avalikkuse valearusaamad rändajate kohta, aegunud seaduste ärakasutamine ja nendest põhjustatud õiguslikud tõkked ning ELi õigusaktide mitterakendamine või aeglane ülevõtmine.

4.8.

Ametiühingutel ja tööandjate ühendustel on väga oluline roll sisserändajate tööturule integreerimise probleemiga tegelemisel. Komitee soovitab kaasata sotsiaalpartnerid täielikult integratsioonipoliitika ja sellega seotud meetmete koostamisse, väljatöötamisse, rakendamisse ja järelmeetmetesse kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil.

4.9.

Valitsus, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning sotsiaalpartnerid peavad tegema koostööd, et saavutada sotsiaalne üksmeel rändajate majandusse ja ühiskonda integreerimise viiside ja meetodite suhtes, eelkõige vältimaks erinevate ebasoodsas olukorras olevate rühmade omavahelist võitlust.

4.10.

Kodanikuühiskonna abi on ülioluline, et aidata rändajatel saada juurdepääs haridusele, koolitusele ja tööhõivele ning kõrvaldada diskrimineerimine haridussektoris, tööturul ja ühiskonnas tervikuna.

24.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/53

Raportöör:

Cristian PÎRVULESCU

1.1.

Pagulaskriis on Euroopa Liidus jõudnud punkti, kus inimõiguste kaitse ja demokraatia aluspõhimõtted on seatud kahtluse alla. Komitee on kindlal seisukohal, et raskustest hoolimata tuleb neist põhimõtetest kinni pidada ja neid nõuetekohaselt rakendada.

1.2.

Komitee usub, et ulatuslik ja vajalik toetus euroopalikele põhiväärtustele ja Euroopa Liidu institutsioonilistele saavutustele võib aidata piirata mõne valitsuse eraldumissuundumust ja inimeste seas järjest rohkem levivat negatiivset suhtumist rändesse ja pagulastesse. Sellistes erandlikes olukordades vajame rohkem Euroopat, rohkem demokraatiat ja rohkem solidaarsust.

1.3.

Praegune pagulaskriis oli küll etteaimatav, aga tulenes ühtse varjupaigapoliitika puudumisest, mis omakorda oli tingitud Euroopa Liidu kooskõlastamata poliitilisest tegevusest. Siinkohal kutsub komitee üles nõukogu, komisjoni ja parlamenti rakendama Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 67 lõike 2 ja artikli 78 sätteid, mis määratlevad tingimused Euroopa Liidu tõelise varjupaigapoliitika loomiseks.

1.4.

Komitee on korduvalt rõhutanud solidaarsuse, vastutuse ja ühistegevuse vajadust ning põhiõiguste olulisust.

1.5.

Komitee kiidab heaks komisjoni jõupingutused pagulaskriisi ühise lahenduse koordineerimisel, sh juhtide kohtumise Balkani marsruudi pagulasvoogude teemal.

1.6.

Kriisiolukorras ümberpaigutamise mehhanism on konkreetne näide solidaarsusel ja vastutusel põhinevast koostööst. Siiski soovib komitee, et kõnealune ümberpaigutamise mehhanism ja teised sarnased algatused oleksid sidususe ja tõhususe tagamiseks osa üldisest strateegiast. Iseäranis on tarvis solidaarseid ja vastupidavaid koormuse jagamise süsteeme, eelkõige püsivat, õiglast ja kohustuslikku jaotuskvooti kaitset otsivate inimeste jagamiseks kõigi ELi riikide vahel.

1.7.

Komisjon ja teised ELi institutsioonid peavad jõuliselt toetama liikmesriikide valitsusi, et pakkuda ümberpaigutatavate varjupaigataotlejate integreerimiseks kohaseid tingimusi ja võimalusi. Selles kontekstis tuleb muu hulgas selgitada, et seoses varjupaigataotlejate ja pagulaste vastuvõtmise ja integreerimisega liikmesriikidele tekkivad kulud ei ole pikaajalised ega struktuurilised ja seega ei tohiks neid struktuurse eelarvepuudujäägi arvutamisel arvesse võtta.

2.1.

Praegune pagulaskriis esitab suure väljakutse nii halduslikus – ainuüksi selle nähtuse seninägematu ulatuse tõttu – kui ka õiguslikus plaanis. Euroopa Liit on jõudnud punkti, kus inimõiguste kaitse ja demokraatia aluspõhimõtted on seatud kahtluse alla. Majandusliku globaliseerumisega kaasnenud suurenenud rahvusvaheline liikuvus on mõjutanud liikmesriikide valmisolekut täielikult rakendada rahvusvahelisi lepinguid. Komitee usub, et ulatuslik ja vajalik toetus euroopalikele põhiväärtustele ja Euroopa Liidu institutsioonilistele saavutustele võib aidata piirata mõne valitsuse eraldumissuundumust ja inimeste seas järjest rohkem levivat negatiivset suhtumist rändesse ja pagulastesse. Sellistes erandlikes olukordades vajame rohkem Euroopat, rohkem demokraatiat ja rohkem solidaarsust.

2.2.

Euroopa varjupaigasüsteem on mitme kriisi tõttu tõsise surve all. Põhjuseks on nii 2000. aastate rahvusvaheline poliitika kui ka majandus- ja finantskriisi tagajärjed. Araabia kevad, Liibüa poliitiline ebastabiilsus ja Süüria kodusõda on viimased näited kriisidest, mis on otseselt viinud pagulaste arvu märkimisväärse suurenemiseni.

2.3.

Euroopa Nõukogu 47 liikmesriigil on kohustus kinni pidada inimõigustest, tagades igaühele Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 3 (1) kohase kaitse. 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni artikliga 1 tagatakse seevastu kaitse ainult kindlasse kategooriasse kuuluvatele isikutele ja seda kaitset on lihtsam kaotada. Siiski pakub kõnealune konventsioon rahvusvahelist kaitset vajavatele isikutele mitut õigust. Mõnes liikmesriigis (nt Rumeenias) on põhiseaduse kohaselt rahvusvahelised lepingud ülimuslikud riikliku seadusandluse suhtes. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 18 (2), mis muudeti Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 6 siduvaks, sätestab rahvusvahelist kaitset vajavate isikute õiguse.

2.4.

Dublini süsteem on asetanud varjupaigataotluste menetlemisel ebaproportsionaalselt suure koorma piiriäärsetele liikmesriikidele (Malta, Itaalia, Küpros, Kreeka, Hispaania ja viimasel ajal ka Ungari). Sellistes tingimustes on mõnel liikmesriigil tegelikkuses üha keerulisem kinni pidada tagasisaatmise lubamatuse põhimõttest ning Euroopa inimõiguste konventsiooni, põhiõiguste harta ja nendest tulenevate direktiivide põhimõtetest. Komitee on kindlal seisukohal, et raskustest hoolimata tuleb neist põhimõtetest kinni pidada ja neid nõuetekohaselt rakendada.

2.5.

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 67 lõikes 2 ja artiklis 78 sätestatakse Euroopa Liidu tõelise varjupaigapoliitika loomise tingimused. Nende artiklite kohaselt ei keskenduta miinimumeeskirjade kehtestamisele, vaid pigem ühtsetel menetlustel põhineva ühise süsteemi loomisele. Praegune pagulaskriis oli küll etteaimatav, aga tulenes ühtse varjupaigapoliitika puudumisest, mis omakorda oli tingitud Euroopa Liidu kooskõlastamata poliitilisest tegevusest. Siinkohal kutsub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõukogu, komisjoni ja parlamenti üles kõnealuseid artikleid rakendama.

2.6.

Komitee kiidab heaks komisjoni jõupingutused pagulaskriisi ühise lahenduse koordineerimisel, sh juhtide kohtumise Balkani marsruudi pagulasvoogude teemal. Kohtumine tõi kokku Euroopa Liidu ja kolmandate riikide riigi- ja valitsusjuhid eesmärgiga paremini koordineerida piirkonna tegevust kolmes peamises valdkonnas: varjupaiga pakkumine, ühine rändevoogude haldamine ja piirihaldus (3).

2.7.

Komitee loodab, et kriisiolukorras ümberpaigutamise mehhanism aitab Euroopa Liidul liikuda konsensuslikult piisavalt tugeva ja paindliku süsteemi poole, et leida lahendus rändega seotud erinevatele väljakutsetele.

2.8.

Komitee on korduvalt rõhutanud solidaarsuse, vastutuse ja ühistegevuse vajadust ning põhiõiguste olulisust ning nõudnud sisserändajate ja pagulaste integreerimise hõlbustamiseks vajalikke tõsiseid jõupingutusi.

2.9.

Kriisiolukorras ümberpaigutamise mehhanism on konkreetne näide solidaarsusel ja vastutusel põhinevast koostööst. Siiski soovib komitee, et kõnealune ümberpaigutamise mehhanism ja teised sarnased algatused oleksid sidususe ja tõhususe tagamiseks osa üldisest strateegiast. Iseäranis on tarvis solidaarseid ja vastupidavaid koormuse jagamise süsteeme, eelkõige püsivat, õiglast ja kohustuslikku jaotuskvooti kaitset otsivate inimeste jagamiseks kõigi ELi riikide vahel. Euroopa Komisjoni „Euroopa rände tegevuskava” on positiivne samm selles suunas.

3.1.

Iga mehhanismis mitteosalev liikmesriik peaks otsust põhjendama. Kui põhjused on peamiselt majanduslikud või tingitud varjupaigataotlejate vastuvõtmiseks vajaliku valmisoleku puudumisest, tuleks kaaluda ettemaksete võimaldamist.

3.2.

Euroopa Liidu toetus pagulaskriisi ja sisserändajate integratsiooniga tegelevatele kodanikuühiskonna organisatsioonidele on endiselt ebapiisav. Bürokraatlikud eeskirjad ja protseduurid piiravad nende suutlikkust tegutseda kohapeal tõhusalt.

3.3.

Kriisiolukorra määratlemisel kontrollib komisjon, kas isegi „hästikorraldatud varjupaigasüsteemiga” liikmesriik ei tule taolise olukorraga toime. Kuidas seda defineerida? Millistele kriteeriumidele peaks „hästikorraldatud” varjupaigasüsteem vastama? Ettepanekus pakutakse küll välja mõni kriteerium, mida komisjon võiks arvestada, aga need on paindlikud ning neid tuleks arvesse võtta „muu hulgas”.

3.4.

Ettepanek ei täpsusta piisavalt, kuidas ühitada abisaava liikmesriigi, ümberpaigutamise sihtliikmesriigi ja taotlejate eelistusi. Ei ole selge, kuidas see praktikas toimib.

3.5.

On soovitatav, et taotlejatele pakuksid asjaomast teavet ja nõustamist abisaava liikmesriigi ametiasutused ja ümberpaigutamise sihtliikmesriigi kontaktametnikud.

3.6.

Jääb ebaselgeks, kuidas ümberpaigutamise sihtliikmesriiki innustada ümberpaigutatavaid vastu võtma ja ühiskonda integreerima. Taristu olukord, teenuste, nt arstiabi või hariduse kättesaadavus ning rahalised eraldised mõjutavad ümberpaigutatavate tahet minna mõnda konkreetsesse riiki. Komisjon ja teised ELi institutsioonid peavad jõuliselt toetama liikmesriikide valitsusi, et pakkuda ümberpaigutavate varjupaigataotlejate integreerimiseks kohaseid tingimusi ja võimalusi.

3.7.

Ettepanek peab seetõttu olema selles küsimuses täpsem ja pakkuma välja menetluse varjupaigasüsteemi taristu ja teenuste arengu hindamiseks ja innustamiseks kõikides liikmesriikides.

3.8.

Kõnealune süsteem peab teatud määral arvestama varjupaigataotleja eelistusi kindla ümberpaigutamise sihtriigi osas. Need eelistused tuleb siduda eduka integratsiooni jaoks vajalike selgete ja ilmsete väljavaadetega (samas riigis elavad pereliikmed, keeleoskus, varasemad sidemed antud riigiga, nt õpingud või ettevõtlus).

3.9.

„Kultuurilisi seoseid” nimetatakse ühe tegurina, mida tuleks isiku ümberpaigutamisel arvestada. Komitee leiab, et seda kriteeriumi ei tohiks kasutada taotluse tagasilükkamisel varjupaigataotleja usuliste veendumuste tõttu.

3.10.

Ettepanekus jäetakse täpsustamata, kuidas kõnealune süsteem toimib näiteks Serbia ja endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi puhul, kellel on selged Euroopa Liiduga ühinemise väljavaated ning kes seisavad silmitsi varjupaigataotlejate ja pagulaste suure sissevooluga.

24.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/57

Raportöör:

Antonello PEZZINI

1.1.

Komitee on veendunud, et Euroopa jaoks omab keskset tähtsust jätkusuutlik reindustrialiseerimine, millega kaasneb konkurentsivõimeline ning uusi ja paremaid töökohti loov majanduskasv, ning et ELi CO2 heitkogustega kauplemise süsteem (HKS) peab sobituma sellesse raamistikku kui Euroopa poliitika võtmeelement kliimamuutustega võitlemise ja maailma majanduse dekarboniseerimise valdkonnas.

1.2.

Komitee on seisukohal, et ELi energiavaldkonna heitkoguste vähendamise vahendina peaks ELi heitkogustega kauplemise süsteem andma CO2-hinnasignaali, ning mõjutama positiivselt jätkusuutlikku investeerimist uutesse vähese CO2-heitega tehnoloogiatesse.

1.3.

Komitee arvates on vaja muuta CO2-turg stabiilsemaks, paindlikumaks ja avatumaks maailma kõigile olulistele osalejatele üksikasjalikult ja hästi kooskõlastatud raamistikus, et saavutada konkurentsivõimelise ja jätkusuutliku tööstusliku tootmise süsteemi eesmärk.

1.4.

Komitee leiab, et komisjon peaks rangelt järgima energia- ja kliimapoliitika raamistikus aastani 2030 määratletud mandaati, mis kinnitati 23. ja 24. oktoobri 2014. aasta Euroopa Ülemkogul. Eelkõige kehtib see selgete soovituste kohta süsinikdioksiidi heite ülekandumist käsitlevate sätete osas, mis tuleb välja töötada ELi HKSi reformi käigus.

1.5.

Komitee hinnangul tuleb tagada piisavad üleminekumehhanismid, et säilitada Euroopa tööstuse konkurentsivõime ning vältida investeeringute väljavoolu ja riski Euroopa tööstusele, mida kujutab endast ebaaus konkurents riikidest, kus puuduvad võrreldavad kliimaeeskirjad.

1.6.

Komitee soovitab tagada asjakohase eeskirjade raamistiku, eelkõige saastekvootide tasuta eraldamise tasemete, süsinikdioksiidi heite lubatava ülekandumise, võrdlusanalüüsi parameetrite läbivaatamise ja elektrienergia hindadesse ülekanduvate kulude hüvitamise osas, et tagada 100-protsendiliselt saastekvootide tasuta eraldamine ja kaudsete kulude täielik hüvitamine kõikides liikmesriikides 10 % ulatuses kõige tõhusamate seadmete puhul sektorites, kus süsinikdioksiidi heite ülekandumise oht on suur.

1.7.

Komitee soovitab, et reform sisaldaks järgmisi punkte:

1.8.

Lõpuks soovitab komitee maksimaalset sidusust, täit koostoimet, minimaalset nõuete kattumist ja liigse halduskoormuse kaotamist ELi heitkogustega kauplemise süsteemi läbivaatamise uute õigusnormide ning paralleelsete ja täiendavate õigusnormide vahel, millega need suhestuvad.

1.9.

Komitee on seisukohal, et tuleks tagada rahvusvaheline saastekvootidega kauplemise raamistik, mille roll peaks olema saavutada mitmepoolsete ja kahepoolsete rahvusvaheliste kokkulepete toega ulatuslikumad heitkoguste vähendamise eesmärgid Euroopas.

1.10.

Komitee peab vajalikuks koostada 2015. aasta lõpus toimuva Pariisi kliimakonverentsi järel kõnealuses küsimuses omaalgatuslik arvamus.

2.1.

ELi heitkogustega kauplemise süsteem (ELi HKS) hakkas toimima 1. jaanuaril 2005 ja see on üks ELi kliimapoliitika kõige olulisemaid vahendeid tänu võimalusele, mida ta pakub kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks.

2.2.

ELi HKSi eesmärk on alates selle loomisest olnud pakkuda süsinikdioksiidi võrdlusnäitaja, mille abil oleks võimalik vähendada heitkoguseid Euroopa majanduse kõigis sektorites, mis põhjustavad ligi poole ELi kasvuhoonegaaside heitkogustest.

2.3.

Komitee on alati pidanud ELi HKSi liidu kliima- ja energiapoliitika põhiinstrumendiks ELi tööstuse heitkoguste vähendamisel ning on nõudnud selle tõelist reformimist ELi 2030. aasta kliimaeesmärkide täitmiseks, säilitades ELi tööstuse konkurentsivõime ja vältides investeeringute mujale viimist.

2.4.

Euroopa Ülemkogu kutsus 21. märtsi 2014. aasta kohtumisel üles võtma meetmeid ELi kliimapoliitikast tulenevate otseste ja kaudsete kulude täielikuks hüvitamiseks ülemaailmses konkurentsis tegutsevatele sektoritele seni, kuni ulatusliku rahvusvahelise kliimakokkuleppega on kehtestatud üleilmselt võrdsed tingimused.

2.4.1.

Komitee toetab igati Euroopa Kontrollikoja märkusi, milles tuuakse välja olulised puudused ELi HKSi rakendamisel ja esitab terve rea soovitusi, mille eesmärk on parandada kõnealuse süsteemi terviklikkust ja rakendamist, kinnitades tööstuse tulemuslikkuse kontseptsiooni, mis peab tagama ELi majanduse täieliku konkurentsivõime.

2.5.

Euroopa Ülemkogu 23. ja 24. oktoobri 2014. aasta kohtumisel määrati kindlaks kliima- ja energiaraamistik aastani 2030. Sellel võeti samuti vastu järeldused ning eelkõige kinnitati mõned olulised eesmärgid:

2.5.1.

ELi eesmärk vähendada liidus kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 40 %, mis võeti ametlikult vastu keskkonnanõukogu 6. märtsi 2015. aasta istungil, on aluseks ELi panusele läbirääkimistesse uue ülemaailmse kliimamuutusi käsitleva kokkuleppe üle.

2.5.2.

Nõukogu vaatab kõik need raamistiku elemendid korrapäraselt läbi, jätkates strateegiliste suuniste andmist nii heitkogustega kauplemise süsteemi alla kuuluvate kui ka selle alla mitte kuuluvate sektorite jaoks ning vastastikuse ühendamise ja energiatõhususe kohta.

2.5.3.

Heitkoguste vähendamise ja energiatõhususe edendamiseks peavad vahendid ja meetmed olema orienteeritud terviklikule ja tehnoloogiliselt neutraalsele lähenemisviisile.

2.6.

13. mail 2015 jõudsid nõukogu ja Euroopa Parlament kokkuleppele ELi heitkogustega kauplemise süsteemi reformimises otsusega turustabiilsusreservi kohta:

2.7.

Energialiidu strateegia raames ja Pariisi kliimakonverentsi silmas pidades tegi komisjon meetmepaketi ettepaneku, eesmärgiga vaadata mh läbi ELi heitkogustega kauplemise süsteem nõukogu juhiste järgi, jätkates Euroopa majanduse reindustrialiseerimise ja nende tööstussektorite rahvusvahelise konkurentsivõime prioriseerimist, kus valitseb suur tootmise mujale viimise oht.

2.8.

ELi heitkogustega kauplemise süsteemi läbivaatamise meetmed hõlmavad lisaks energiapoliitikale palju teisi liidu poliitikavaldkondi.

2.9.

Komitee on käivitanud ELi keskkonnakaitse vahenditest (2) rahastatavate meetmete mõju kohta uuringu, milles rõhutatakse, et on tähtis kasutada turupõhiste vahenditega loodud tulu tulemuslikult keskkonnatingimuste parandamiseks kooskõlas rohelise majanduse edendamisega, samuti ELi heitkogustega kauplemise süsteemi poolt loodud tulu, mis pakub eriti hea võimaluse nende edusamme rahastamiseks ning tööstuse ja tööhõive üleminekuks süsinikdioksiidiheiteta majandusele.

3.1.

Euroopa Komisjoni algatusega, millega muudetakse ELi heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi 2003/87/EÜ, soovitakse vähendada mitme omavahel seotud ettepaneku abil veelgi aastas lubatud heitkoguste taset, nii et igal aastal kogu Euroopa Majanduspiirkonnas välja antud kvootide tase väheneks alates 2021. aastast lineaarse teguri võrra, mis on suurem kui 2,2 %, et saavutada 2030. aastaks 43-protsendiline vähendamine 2005. aasta tasemega võrreldes.

3.2.

Ettepanekuga nähakse ette mitmeid rahastamismehhanisme, et toetada ettevõtjaid, kes peavad võitlema süsinikdioksiidi heite ülekandumisega ja tulema toime suurte väljakutsetega, mis on tingitud innovatsioonist ja investeeringust, mis on vajalikud käitiste ajakohastamise ning energiatõhususe jaoks, et heitkoguste vähendamisele kaasa aidata.

4.1.

Heitkogustega kauplemise süsteemide hulk suureneb kogu maailmas, sh ka väljaspool ELi, ning riiklikud või piirkondlikud süsteemid toimivad juba paljudes riikides.

4.2.

USAs kuulutas president Obama välja puhta energia kava (Clean Power Plan, CPP) eeskirjad, milles on märgitud iga osariigi jaoks eraldi – peamiselt söel ja gaasil töötavate – elektrijaamade süsinikdioksiidi heitkoguste 2030. aastaks vähendamise standardid.

4.2.1.

Californias käivitati 2012. aastal heitkoguste piiramise ja nendega kauplemise programm. Connecticuti, Delaware’i, Maine’i, Marylandi, Massachusettsi, New Hampshire’, New Yorgi, Rhode Islandi ja Vermonti osariikides kehtib piirkondlik kasvuhoonegaaside algatus RGGI.