7.6.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 166/3

Regioonide Komitee arvamus teemal „2010. aasta aruanne ELi kodakondsuse kohta”

2011/C 166/02

REGIOONIDE KOMITEE

—	on teadlik, et lisaks sellele, et ELi kodakondsus võimaldab Euroopa Liidus üheskoos eksisteerida paljudel riiklikel identiteetidel, hoolimata liikmesriigi kodakondsuse andmise tingimustest, aitab see ka Euroopa demokraatiat tugevdada, kaasates kodanikud Euroopa integratsiooniprotsessi;

—	komitee on avaldanud poolehoidu kõigile algatustele, mis võimaldavad kodanikel ELi demokraatlikus protsessis ning otse- ja osalusdemokraatiat edendavas tegevuses rohkem osaleda ning aidata ELi demokraatia puudujääki märkimisväärselt vähendada;

—	rõhutab vajadust parandada kodanike teadmisi nende staatusest ELi kodanikena, õigustest ja kohustustest ning õiguste ja kohustuste tähendusest igapäevaelus;

—	leiab, et sätteid ELi kodakondsuse kohta tuleb mõista selle põhimõtte valguses, mille kohaselt tehakse otsused nii avalikult ja kodanikulähedaselt kui võimalik.

—	on teadlik sellest, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad oma kodanikeläheduse tõttu kõige paremini edendada ELi kodakondsuse olemuse mõistmist ja näidata, milliseid konkreetseid eeliseid saab see üksikisikutele pakkuda;

—	rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on juba pikka aega viinud läbi edukaid algatusi ning tegutsenud kodakondsuse edendajate ja vahendajatena;

—	rõhutab vajadust võtta meetmeid kodanikuõpetusealase koolituse ja hariduse tagamiseks, kõrvaldada teabe ees seisvad takistused, ebakõlad ja lüngad ning võimaldada õigusi ja kohustusi teadlikult ja vabalt kasutada;

—	rõhutab, et kõik haldustasandid peavad aitama luua nn õiguste kultuuri.

Raportöör

Roberto PELLA (IT/EPP), Valdengo linnavolikogu liige

Viitedokument

2010. aasta aruanne ELi kodakondsuse kohta „ELi kodanike õigusi piiravate takistuste kõrvaldamine”

KOM(2010) 603 lõplik

I POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

Taust: ELi kodakondsus pärast Lissaboni lepingu vastuvõtmist

1.	hindab aruannet „ELi kodakondsuse tugevdamiseks aastatel 2007–2010 tehtud edusammud” (1), kus kirjeldatakse nimetatud perioodil tehtud edusamme kodakondsuse valdkonnas ja mis täiendab dokumenti „2010. aasta aruanne ELi kodakondsuse kohta. ELi kodanike õigusi piiravate takistuste kõrvaldamine”;

nõustub aruande käsitlusega tuvastada peamised takistused, mida kodanikud ikka veel igapäevaelu eri valdkondades oma kodakondsusega seotud õigusi Euroopa Liidus kasutades kohtavad. Takistused tuleks tuvastada, et oleks võimalik need kõrvaldada ja tagada ELi kodanikele võimalus oma õigusi täielikult kasutada. Komitee on samuti nõus komisjon sooviga ELi kodakondsust konkreetselt ja tõhusalt tugevdada;

hindab kodakondsuse aruandega koos ilmunud teatist „Ühtse turu akt – Kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus” (2), kus käsitletakse omakorda ELi kodanike ees seisvate takistuste kõrvaldamist nende õiguste kasutamisel, mis on neile antud ühtse turu õigustikuga, eelkõige kui nad tegutsevad ühtsel turul majandustegevuses osalejatena (ettevõtete juhid, tarbijad või töötajad);

tuletab meelde, et Maastrichti lepinguga kasutusele võetud Euroopa Liidu kodakondsuse mõiste märgib põhjapanevat ja väga sümboolset etappi Euroopa identiteedi ja Euroopa demokraatia ehitamisel. ELi kodakondsus anti kõikidele Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikele ning seda peetakse Amsterdami lepingu vastuvõtmisest alates riigi kodakondsust täiendavaks kodakondsuseks;

5.	rõhutab, et Lissaboni lepinguga loodud uued regulatiivsed sätted tugevdasid ELi kodakondsust, mida peetakse riigi kodakondsusele lisandunud (mitte lihtsalt täiendavaks) kodakondsuseks, kuid see ei asenda riigi kodakondsust;

on teadlik, et lisaks sellele, et ELi kodakondsus võimaldab Euroopa Liidus üheskoos eksisteerida paljudel riiklikel identiteetidel, hoolimata liikmesriigi kodakondsuse andmise tingimustest, aitab see ka Euroopa demokraatiat tugevdada, kaasates kodanikud Euroopa integratsiooniprotsessi. Euroopa Liidu lepingus on ELi kodakondsus lisatud demokraatlike põhimõtete hulka, kõrvuti Euroopa kodanike võrdõiguslikkuse põhimõttega;

rõhutab, et Euroopa Liidu toimimise lepingu järgi on Euroopa Liidu kodanikel aluslepingutes sätestatud õigused ja kohustused. Neile tuleks lisada põhiõigused, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, millega Euroopa Liit tahtis Lissaboni lepingut vastu võttes liituda, ning õigused ja vabadused, mis on kirjeldatud Euroopa Liidu 7. detsembri 2000. aasta põhiõiguste hartas, mida kohandati 12. detsembril 2007 Strasbourgis ning mis omandas Lissaboni lepingu vastuvõtmisel aluslepingutega võrdse õigusjõu;

8.	rõhutab, et aruandes ELi kodakondsuse kohta esile toodud õigused on ühelt poolt üksnes ELi kodanikele laienevad õigused ja teiselt poolt põhiõigused, mis laienevad ka kolmandate riikide kodanikele;

9.	on teadlik, et ELi kodakondsuse näol on tänasel päeval tegemist üksikisiku – kes on Euroopa integratsiooniprotsessi poliitiline osaline – põhistaatusega, mis võimaldab igaühel saada võrdselt koheldud sõltumata tema kodakondsusest;

10.	on teadlik sellest, et ELi kodakondsuse tundmine ja edendamine on oluline ja strateegiline tegur, eelkõige viimastel aastatel ELiga ühinenud liikmesriikides ja kandidaatriikides;

11.

tuletab meelde, et Euroopa Liidu lepingus nõutakse, et ELiga ühineda soovivad riigid ning liikmesriigid peavad austama ja edendama ELi alusväärtusi, nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus;

12.

rõhutab, et juba Euroopa Nõukogu ministrite komitee 16. oktoobri 2002. aasta soovituses liikmesriikidele tunnistati, et demokraatlikku kodakondsust edendav haridus peaks moodustama osa mistahes formaalsest, informaalsest või mitteformaalsest õpetamistegevusest, sh peres toimuvast kasvatusest, mis võimaldaks üksikisikul kogu oma elu vältel tegutseda aktiivse ja vastutustundliku kodanikuna, kes austab teiste õigusi;

13.

meenutab, et komisjon esitas 2005. aasta teatises ühise integratsioonikava kohta raamistiku kolmandate riikide kodanike integreerimiseks Euroopa Liidus ja kutsus liikmesriike üles rõhutama kodanikuväärtusi „tutvustusprogrammides ja muudes äsjasaabunud kolmandate riikide kodanikele mõeldud meetmetes eesmärgiga tagada, et sisserännanud mõistaksid ja austaksid Euroopale tervikuna ja igale liikmesriigile eraldi omaseid ühiseid väärtusi ning saaksid neist kasu”;

14.

märgib, et alates arutelu käivitamisest Euroopa tuleviku üle on komitee avaldanud poolehoidu kõigile algatustele, mis võimaldavad kodanikel ELi demokraatlikus protsessis ning otse- ja osalusdemokraatiat edendavas tegevuses rohkem osaleda ning aidata ELi demokraatia puudujääki märkimisväärselt vähendada, ning tervitab eeskätt tänu Lissaboni lepingule selles valdkonnas tehtud edusamme;

15.

tuletab meelde, et Regioonide Komitee kutsus oma arvamuses „Valitsemise uued vormid: Euroopa – kodanikualgatuse raamistik” ELi üles muutma oma poliitikameetmed ja otsustusorganid demokraatlikumaks ja läbipaistvamaks, et saaks luua ELi tasandil kodanike osalemiseks ja algatusteks ideaalse raamistiku. Lisaks palus komitee luua mehhanismid poliitilise interaktiivse dialoogi toetamiseks ja osalusdemokraatia põhimõtte ellu viimiseks;

16.

rõhutab, et komitee kordas oma 2010.–2012. aastaks seatud poliitilistes prioriteetides, et komitee institutsioonilise rolli tugevdamise eesmärgil tuleb prioriteediks seada Lissaboni lepingu nende sätete rakendamine, mis seonduvad piirkondadega või millel on ühel või teisel viisil territoriaalne sisu, nagu näiteks kodanikualgatus. Komitee väljendab heameelt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 211/2011 (kodanikualgatuse kohta) vastuvõtmise üle. Määruses on arvesse võetud paljusid Regioonide Komitee esitatud nõudmistest (CdR 167/2010);

17.	rõhutab, et ELi kodanike huvides tuleb kõrvaldada takistused, mis pärsivad vaba liikumist ja aluslepingute kohaldamisala ulatuses oma õiguste täiel määral kasutamist, sõltumata kohast, mille nad on oma elukohaks või kaupade ja teenuste ostmiseks valinud;

18.	märgib, et liikmesriikides on ikka säilinud lõhe kohaldatavate õigusnormide ja kodanike igapäevase elu vahel, eelkõige piiriülestes olukordades;

19.	märgib, et peamised probleemid ilmnevad Euroopa õigusaktide kohaldamisel liikmesriikides ja riikliku õiguskorra kohandamisel õiguslike uuendustega;

20.	rõhutab vajadust parandada kodanike teadmisi nende staatusest ELi kodanikena, õigustest ja õiguste tähendusest igapäevaelus;

21.	leiab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata neile sisserändajatele, kes soovivad saada ühe liikmesriigi kodakondsust ning seeläbi ka ELi kodanikeks;

Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll

22.

leiab, et Euroopa Liidu lepingu demokraatlikke põhimõtteid käsitlevas jaotises kirjeldatud üldsätteid kodakondsuse kohta tuleb mõista selle põhimõtte valguses, mille kohaselt tehakse otsused nii avalikult ja kodanikulähedaselt kui võimalik, kooskõlas lähidemokraatia mudeliga, mille tõhus rakendamine eeldab eelkõige kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kui kodanikele kõige lähemal asuvate organite täielikku ja tõelist kaasatust;

23.	märgib, et komisjoni aruandes ei pöörata asjakohast tähelepanu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võimalikule panusele sellesse, et Euroopa kodakondsus oleks tõhusam ja kvaliteetsem;

24.

on teadlik sellest, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad oma kodanikeläheduse tõttu kõige paremini edendada ELi kodakondsuse olemuse mõistmist, et muuta see kodakondsus nähtavamaks, näidata, milliseid konkreetseid eeliseid saab see üksikisikutele pakkuda, ja kuidas ELi poliitika konkreetselt kodanike igapäevaelu mõjutab;

25.	on teadlik sellest, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on loodavas osalusprotsessis väga oluline ülesanne, et tagada tõeliselt altpoolt üles käsitluse kasutamine, millega võimaldatakse kodanikel anda märkimisväärne panus nende õigusi konkreetselt mõjutava ELi poliitika kujundamisse;

26.	leiab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad aidata ELi institutsioonidel jõuda eriti just nende rühmadeni, kelle osalustase on harilikult madalam, näiteks noored ja sisserändajad;

27.	märgib, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel lasub vastutus liidu kodanike liikumise ja elamisega seonduvate probleemide lahendamisel, sh ka kodanike vastuvõtu küsimuses;

28.

märgib, et ehkki aruandes tuuakse esile takistused, mis segavad ELi kodanikke oma õigusi kasutamast, ei pöörata selles tähelepanu eeltingimustele, mis on vajalikud kodakondsuse eri vormide reaalsuseks muutmiseks ning geograafiliste, kultuuri-, keele-, tehnoloogiliste või teabega seotud takistuste kõrvaldamiseks, mis häirivad oma õiguste ja kohustuste teadlikku ja vaba kasutamist;

29.	märgib, et 2010. aasta aruandes kodakondsuse kohta ei pöörata piisavalt tähelepanu kodanikualgatuse vahenditele, mis on demokraatia ja kodakondsuse tugevdamise uued vahendid;

30.	rõhutab, et aruandes ei arvestata piisavalt vajadust lihtsustada kohalikul ja piirkondlikul tasandil haldusmenetlusi, et tagada ELi kodakondsusega kaasnevate õiguste tõhus rakendamine;

31.	rõhutab, et uues multikultuurses kontekstis ei tähenda kodakondsus enam üksnes identiteedi ja kuuluvuse kaitset, vaid sotsiaalset integreeritust ja kaasatust;

32.	rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on juba pikka aega viinud läbi edukaid algatusi ning tegutsenud kodakondsuse edendajate ja vahendajatena, sh osalus- ja arutleva demokraatia protsesside abil;

33.

märgib, et statistika järgi ei tunne enamik Euroopa kodanikke liidu kodakondsusega kaasnevate õiguste tähendust, eelkõige mis puudutab liikumis- ja elamisvabadust, ega tea nende olemasolust. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on kodanikele lähedal asuvate organitena ELi kodanikele suunatud teabe levitamise loomulikeks kanaliteks (vahendajateks) kõnealustes küsimustes;

34.	märgib, et kohalikud poliitilised institutsioonid, kes esindavad sõna otseses mõttes Euroopa valijaskonda ning kes on sellest tulenevalt esimesed tõelised Euroopa valitsemisorganid, on kõige sobivamad kanalid ELi kodanike teavitamiseks nende valimisõigustest;

35.	rõhutab linnade võrgustike ja sõpruslinnade võimalikku panust kodakondsusega seotud küsimuste edendamisse ja nendest teadlikkuse suurendamisse, sest tegemist on kodanikuühiskonnas osalemise ja integratsioonivahendiga, eelkõige uute liikmesriikide puhul;

36.

nõustub komisjoni sooviga tugevdada ELi kodanike õigust saada kolmandates riikides abi kõigi liikmesriikide diplomaatilistelt ja konsulaarasutustelt, tehes selleks ettepaneku 2011. aastal võetavate õigusloomemeetmete kohta ning parandades kodanike teavitamist. Komitee rõhutab rolli, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad täita kõnealusest õigusest laialdasel teavitamisel, ning kutsub komisjoni üles komiteega asjaomaste ettepanekute koostamisel konsulteerima;

Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste prioriteetsed eesmärgid

Kodakondsuse tulemuslikkuse tingimused

37.	rõhutab vajadust võtta meetmeid kodanikuõpetusealase koolituse ja hariduse tagamiseks, kõrvaldada kultuuri-, keele- ja tehnoloogilised takistused, võimaldada õigusi ja kohustusi teadlikult ja vabalt kasutada ning tagada, et teave oleks tasakaalustatud ja lünkadeta;

Kodanikuaktiivsus

38.	leiab, et ELi kodakondsus tugevneb, kui kodanikele, eelkõige noortele, kelle liikuvus on ELis suurem, antakse paremad võimalused aktiivseks osalemiseks kohaliku kogukonna elus;

39.	soovitab Euroopa Komisjonil pöörata tähelepanu ühinemiseelse abi rahastamisvahendi raames ka liidu kodakondsusega seotud aspektidele, et Euroopa Liidu tulevased kodanikud oleksid informeeritud ja tunneksid oma õigusi ja kohustusi;

40.	rõhutab vabatahtliku tegevuse olulisust osalemise ja kodanikuaktiivsuse edendamisel ning peab vajalikuks vabatahtlikku tegevust toetada;

Sotsiaalne kodakondsus

41.

leiab, et Euroopa tasandil tuleks tugevdada sotsiaalset kodakondsust toetavaid algatusi, kuna sotsiaalsete õiguste kasutamisvõimalus on seotud selliste kriteeriumide ja nõuetega, mis tekitavad diskrimineerimist profiili alusel ning mis on vastuolus võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega, mis on ühenduse õiguses ette nähtud Euroopa Liidu teiste liikmesriikide kodanikele, kes kasutavad liikumisvabadust, ja ka kolmandate riikide kodanikele, keda Euroopa Liidu õigusega kaitstakse;

42.

palub komisjonil kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kodanikele kõige lähemal seisvate organitena nendesse algatustesse, mida komisjon kavandab piiriüleste tervishoiuteenuste kättesaadavuse lihtsustamiseks ja selliste katseprojektide käivitamiseks, millega tagatakse ELi kodanikele turvaline veebipõhine juurdepääs teatud terviseandmetele;

43.

loodab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasatakse ka meetmetesse, mida komisjon kavatseb ellu viia kodanikele suunatud teabeteenistuse parandamiseks, arendades välja uue elektroonilise andmevahetussüsteemi, mis võimaldab vähendada teabevahetuse käigus tekkivaid hilinemisi ja probleeme sotsiaalhoolekande sektoris;

Ühiskondlik kodakondsus

44.

soovib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasataks uutesse kavandatud meetmetesse, mida võetakse selleks, et lihtsustada ELi kodanike ja nende kolmandatest riikidest pärit perekonnaliikmete vaba liikumist, sh püütakse hoiduda diskrimineerimisest, levitada häid tavasid ja ELi eeskirjade tundmist tänu sellele, et ELi kodanikele tutvustatakse rohkem nende õigust vabalt liikuda;

45.	tunnistab, et erinevused direktiivi 2004/38/EÜ ülevõtmisel võivad põhjustada probleeme ELi kodanike põhiõiguste tõhusal kasutamisel;

Poliitiline kodakondsus

46.	leiab, et kodanike õigus täielikule liikumisvabadusele ja õigus osaleda aktiivselt poliitikas on ELi kodakondsuse olulised aspektid;

47.

toetab püüdeid tagada ELi territooriumil seaduslikult elavatele kolmandate riikide kodanikele võimalus võtta elamisloa kestvuse ajal osa kohalikust elust. Kolmandate riikide kodanike õigus osaleda poliitilises elus on sätestatud Euroopa konventsioonis välismaalaste osalusest ühiskondlikus elus kohalikul tasandil;

48.	kutsub komisjoni üles võtma konkreetseid meetmeid selleks, et edendada ELi kodanike tunnustatud õigust osaleda elukohaks oleva liikmesriigi kohalikel ja Euroopa Parlamendi valimistel;

49.	rõhutab vajadust tagada ELi kodanikele liikmesriikides täielik juurdepääs teabele, et võimaldada neil poliitikas aktiivselt osaleda;

Halduslik kodakondsus

50.

rõhutab vajadust lihtsustada kohalikul ja piirkondlikul tasandil haldusmenetlust, et ELi kodakondsusega kaasnevaid õigusi, eelkõige aga liikumisvabadust saaks tõepoolest kasutada, kõrvaldada kõik takistavad tavad või muud diskrimineerimise vormid, mis viivad ELi kodanike ebavõrdse kohtlemiseni, eelkõige elamisõiguse andmisel. Samuti on vaja, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused liiguksid nende ees seisvate probleemide kindlaks tegemiselt edasi asjakohaste lahenduste pakkumiseni;

51.	rõhutab, et selleks, et kodanikud saaksid liikumisvabadust lihtsamalt kasutada, tuleb parandada elektrooniliste andmete vahetust liikmesriikide haldusasutuste vahel ning nende andmete edastamist kodanikele;

52.	tõstab esile vajaduse võtta samme haldusmenetluse lihtsustamiseks, eelkõige piiriülese koostöö kontekstis, kuna selles valdkonnas on kodanikel kõige suuremaid raskusi oma õiguste kasutamisel;

53.

tõstab esile võimaluse toetada mitmesugust territoriaalset koostööd selliste projektide ja meetmete elluviimiseks, mille eesmärk on muuta ELi kodakondsus tegelikkuseks ja mis võivad aidata vähendada takistusi, halduskoormust ja bürokraatiat, sh piiriüleste teenuste arvukate parimate tavade levitamisega näiteks tervishoiu ja mitmekeelsuse valdkonnas;

54.	leiab, et on vaja kiiresti tegutseda selleks, et suurendada ja parandada halduskoostööd ning heade tavade alast teabevahetust pädevate asutuste vahel, et ELi kodanikud saaksid oma õigusi ja kohustusi vabalt kasutada;

Kodanikukultuur

55.	kordab, et kõik haldustasandid peavad aitama luua nn õiguste kultuuri, parandades selleks kodanike teadlikkust oma õigustest ja kohustustest;

56.	rõhutab, kui oluline on kodanike õigusi ja kohustusi tutvustav ühiskampaania, mis peaks olema Euroopa Komisjoni teabe- ja teabevahetuspoliitika lahutamatu osa;

57.	võtab endale kohustuse toetada kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi 2011. aastal tähistatava Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta raames märkimisväärse ja väärtusliku panuse andmisel, asetades olulisele kohale kodanikuaktiivsusel põhinevad algatused;

58.	toetab Euroopa Komisjoni kavatsust kuulutada aasta 2013 Euroopa kodanike aastaks. Selle algatuse toetamiseks korraldatavate ürituste seas võiks kaaluda võimalust lisada see teema ürituse Open Days programmi;

59.	märgib, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tasand on sobiv valitsemistasand selliste ELi kodakondsust käsitlevate koolituste korraldamiseks, mis oleksid suunatud nii kooliealistele, täiskasvanutele, kuid eelkõige neile, kes soovivad saada ühe liikmesriigi kodakondsust;

60.	leiab, et tuleks parandada neile sisserändajatele suunatud teavitustegevust ja koolitust, kes soovivad saada ühe liikmesriigi kodakondsust ning seeläbi ka ELi kodanikeks;

61.	leiab, et tuleks algatada ELi kodakondsust käsitlevaid koolitusi Euroopa, riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi avaliku teenistuse ametnikele;

62.	kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama Euroopa kodakondsuse lisamist haridus- ja kooliprogrammidesse ning edendama kodakondsust käsitlevat koolitust täiskasvanutele, sh meedia ning info- ja sidetehnoloogia abil;

63.	rõhutab, kui olulised on kultuuripealinnad Euroopa identiteedi ja kodakondsuse edendamisel;

64.	kutsub komisjoni levitama ja toetama meetmeid ja projekte, mille eesmärk on tutvustada ja edendada ELi kodakondsust hiljuti ELi liikmesriigiks saanud riikide ja kandidaatriikide kodanikele, eelkõige tänu koostööle nende riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

65.

kutsub komisjoni üles võtma meetmeid õpirännet raskendavate haldusalaste, õiguslike, teabealaste, motiveerimisega seotud ja keeleliste takistuste kõrvaldamiseks ning koostama nende ületamiseks ja selle kaudu noorte piiriülese liikuvuse soodustamiseks tegevuskavasid, kaasates avaliku sektori asutused ja kodanikuühiskonna ning ettevõtted ja muud huvitatud isikud;

66.

kaalub Euroopa Komisjoni väljendatud huvi põhjal paindliku ja mitteametliku platvormi loomist, et soodustada Euroopa Komisjoni, Regioonide Komitee ning liikmesriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste liitude vahelist koostööd eesmärgiga lihtsustada ja toetada ELi kodakondsuse üle peetavat arutelu, välja selgitada kohalike omavalitsuste vajadused ja raskused ELi kodakondsusest tulenevate õiguste rakendamisel ning julgustada kogemuste ja heade tavade vastastikust tutvustamist, aidates nii kaasa ELi kodakondsuse aktiivsele rakendamisele. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles kaaluma võimalust tagada sellele meetmele teostatavusuuringus asjakohane toetus;

Brüssel, 31. märts 2011

Regioonide Komitee president

Mercedes BRESSO

(1) KOM (2010) 602 lõplik.

(2) KOM(2010) 608 lõplik.

7.6.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 166/9

Regioonide Komitee arvamus teemal „ELi eelarve läbivaatamine”

2011/C 166/03

REGIOONIDE KOMITEE

—	tuletab meelde, et ELil peab olema ELi kogurahvatulust rohkem kui 1 % moodustav usaldusväärne eelarve, et saavutada Euroopa Liidu peaeesmärgid vastavalt kohapealsetest tingimustest tulenevatele konkreetsetele vajadustele ja rakendada Lissaboni lepingust tulenevaid uusi volitusi;

—	nõustub täielikult Euroopa 2020. aasta strateegia olulisusega, kuid rõhutab, et sellele omistatud tähtsus ei tohiks siiski viia teiste, aluslepingus sätestatud eesmärkide, eelkõige sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide vähem oluliseks pidamiseni;

—

tunneb heameelt, et Euroopa Komisjon järgis tema ettepanekut pikendada mitmeaastase finantsraamistiku perioodi kümne aastani ja teha tõeline vahekokkuvõte (5 + 5). Vahearuandes tuleks piirata rahalist summat, mida võib teistele prioriteetidele ümber jaotada, tagamaks, et programmi kestuseks jääb ka tegelikult kümme aastat, mitte kaks korda viis aastat;

—

leiab, et tuleks tagada eelarve paindlikkus, esiteks selleks, et vahekokkuvõtte ajal oleks võimalik vahendeid tänu eelarve läbivaatamise reservile ümber paigutada ja teiseks selleks, et tänu paindlikkus- ja Euroopa huve teenivale reservile saaks reageerida ettenägematutele ja erakorralistele sündmustele ning samas püüda suurendada ELi kulutõhusust;

—

ei nõustu mitte mingil juhul ettepanekuga karistada liikmesriiki, kes end stabiilsuse- ja kasvupaktiga vastavusse ei vii, peatades talle ühtekuuluvuspoliitika, ühise põllumajanduspoliitika ja ühise kalanduspoliitika raames antav abi, kuna kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ei saa panna vastutama selle eest, et riigiasutused ei suuda vastata makromajanduslikele kriteeriumitele või kohaldada nõuetekohaselt ELi eeskirju;

—

tervitab asjaolu, et komisjon peab vajalikuks ühtekuuluvuspoliitika rakendamist terves Euroopa Liidus ja kiidab heaks ühise strateegilise raamistiku ettepaneku, mis hõlmab struktuurifonde ja teisi territoriaalse arengu fonde. Komitee leiab seega, et eelarverubriikide võimalik struktuur peaks eelkõige võimaldama koondada kõik ühise strateegilise raamistiku alla käivad fondid sama jaotise alla;

—	leiab, et tuleks loobuda eelarve praegusest struktuurist, ning soovitab, et uues struktuuris saaks näidata, kuidas on ülesanded mitmetasandilise valitsemise käsitluse järgi jaotatud, ja et rubriikide arvu ei peaks vähendama kolmele suurele rubriigile;

—	peab väga oluliseks võimalust anda välja ELi projektivõlakirju (EU project bonds) ning on veendumusel, et pikas perspektiivis peaks olemasolevate omavahendite suurendamise ja/või uute omavahendite kasutuselevõtmise eesmärk olema asendada liikmesriikide eraldisi ELi eelarvesse.

Raportöörid

Mercedes BRESSO (IT/PES), Piemonte maakonnavolikogu liige

Ramón Luis VALCÁRCEL SISO (ES/EPP), Murcia autonoomse piirkonna valitsuse juht

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele ja riikide parlamentidele „ELi eelarve läbivaatamine”

KOM(2010) 700 lõplik

I. POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

Sissejuhatus

1.	kiidab heaks Euroopa Komisjoni teatise ELi eelarve läbivaatamise kohta, kuna selles esitatakse eelarvereformist terviklik nägemus, mis hõlmab nii kulude kui ka tulude poolt, ning selle eesmärk on olukorda tõepoolest muuta;

kavatseb jääda jätkuvalt 2008. aasta aprillis vastuvõetud arvamuses (1) väljendatud seisukohtade ja ettepanekute juurde ning neid süvendada. Komitee tuletab seega meelde järgmist:

—	ELil peab olema ELi kogurahvatulust rohkem kui 1 % moodustav usaldusväärne eelarve, et saavutada Euroopa Liidu peaeesmärgid vastavalt kohapealsetest tingimustest tulenevatele konkreetsetele vajadustele ja rakendada Lissaboni lepingust tulenevaid uusi volitusi;

—	Euroopa Liidu eelarve peab tulema toime uute probleemidega, aga ka jätkama püüdlemist integreerumise ja ühtekuuluvuse eesmärgi poole, näidates tõelist solidaarsust oma tegudes;

—	liikmesriikide piiratud riiklike eelarvevahendite tõttu tuleb ühelt poolt reformida ELi eelarvevahendite süsteemi ning teiselt poolt seada prioriteedid ja keskenduda nendele valdkondadele, kus ühenduse meetmed pakuvad kas üksi või teiste valitsustasandite täiendusena kõige suuremat lisaväärtust;

—	ELi eelarve reformimise strateegias peaks olema kesksel kohal kõigi mitmetasandilisest valitsemisest tulenevate võimaluste kasutamine. ELi poliitika kujundamine, kavandamine, kaasrahastamine ja elluviimine võivad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste panusest selget kasu saada;

ELi eelarvepõhimõtted

leiab, et aastatepikkune kogemus ELi eelarve täitmisel ja eelkõige ühtekuuluvuspoliitika elluviimisel on näidanud, et just piirkonnad ja kohalikud omavalitsused, kes on kodanikele kõige lähemal, teevad Euroopa piirkondade vajadused kindlaks ja tegutsevad selles valdkonnas kõige otsesemalt. Seetõttu rõhutab Euroopa Liit alati mitmetasandilise valitsemise olulisust ELi eelarvevahendite tõhusama kasutamise tagamisel, käsitades seda tõhusa vahendina, mida kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega tuleks rakendada kõigi ELi poliitiliste strateegiate puhul;

kahetseb kõigile ELi avaliku sektori kulutustele viidates, et hoolimata kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kasvavast rahalisest panusest ja järjest aktiivsemast osalemisest ei ole mitmetasandiline valitsemine lõplikele abisaajatele nähtav. Komitee kutsub komisjoni üles teavitama juba praegu kõiki asjaosalisi Euroopa Liidu rahanduse hetkeseisust ning võtma kasutusele eelarvestruktuuri, mis on paremini kooskõlas mitmetasandilise valitsemisega;

jagab komisjoni seisukohta, mille kohaselt „eraldavate vahendite osakaal [peaks] peegeldama ELi poliitikavaldkondade peamisi prioriteete”. Komitee järeldab sellest, et mõisteid majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus, aga näiteks ka eelarve ühilduvust horisontaalse sotsiaalklausliga tuleb pidada esmaseks prioriteediks;

6.	leiab, et järgmiseid programme oleks lihtsam kiiresti algatada, kui nende toimimise põhieeskirjad oleksid järjepidevad ja kui kõik õigus- ja haldusmeetmed võetakse lihtsustamise eesmärgil vastu võimalikult varakult;

a) Lisaväärtus

leiab, et tema kaasamine arutellu ELi institutsioonidevahelise eelarvemenetluse ja täitmisese üle on vajalik ja kasulik, sest tuleb tagada kooskõla hea valitsemistava põhimõttega, võttes arvesse eri tasanditel peetud arutelusid. Komitee panus võiks seisneda kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohtade esitamises nende ELi eelarveridade kohta, millest peamiselt neile vahendeid eraldatakse;

leiab, et lisaväärtuse mõiste on seotud võimendava või mitmekordistava mõjuga, mida tekitab ELi eelarve täitmine kogu Euroopa Liidus, ning seetõttu ei saa seda hinnata ainult majanduslikust seisukohast, mille puhul arvestatakse üksnes avaliku sektori rahandusega. Arvestama peaks ka ELi eelarve lisaväärtusega eraettevõtjate ja tarbijate jaoks nagu ka ELi eelarve lisaväärtusega valitsemistava jaoks. Komitee on lisaks seisukohal, et ELi eelarve lisaväärtust tuleb hinnata lähtuvalt uuest majanduskasvu mudelist, mille puhul majanduskasvu mõõdetakse SKPd täiendavate näitajatega, mis peegeldavad paremini iga piirkonna arengutaset;

9.	võtab teadmiseks komisjoni võetud kohustuse esitada ajakohastatud analüüs Euroopast loobumise kulude kohta, kuid soovib rõhutada, et seda tuleks teha õigeaegselt, et antud analüüs saaks mõjutada uue finantsraamistiku üle peetavaid läbirääkimisi;

10.

tuletab meelde, et ELi eelarve võimendav mõju on väga oluline vahendite mobiliseerimiseks, mis toetavad ELi aluslepingutest tulenevaid strateegilisi eesmärke nagu ühtekuuluvuspoliitika ning samuti selliseid ELi strateegiaid nagu ELi 2020. aasta strateegia, ning et sellel on märkimisväärne mõju institutsioonilise suutlikkuse tugevdamisele ja sellest on ühtse turu raames kasu nii edulisematel kui ka mahajäänumatel erasektori osalistel ja riigiasutustel;

11.

leiab, et selliste ELi meetmete nähtavust, mille eesmärgiks on investeeringud mahukatesse infrastruktuuriprojektidesse või mittemateriaalsed investeeringud (teadusuuringud, sotsiaalne kaasatus, koolitus jne), peab püüdma saavutada kõikidel tasanditel, alates poliitilistest otsustajatest ja programmijuhtidest kuni kodanike ja lõplike abisaajateni. Seda on võimalik saavutada paindlike ja kontekstile kohandatud eeskirjadega ebaproportsionaalselt suure halduskoorma vältimiseks ning see peaks olema inspireeritud paljudest olemasolevatest headest tavadest , mis on kooskõlas iga piirkonna võimalustega;

12.	nõustub komisjoniga, et EL võib pakkuda mastaabisäästu ja täita lüngad riigisisese poliitikakujundamise dünaamikas, kui ta käsitleb piiriüleseid küsimusi sellistes valdkondades nagu infrastruktuur, liikuvus, territoriaalne ühtekuuluvus ja ELi teaduskoostöö;

13.	rõhutab vajadust luua dünaamiline ja alaline teabevahetusstrateegia, mille kaudu teavitataks piirkondi ELi eelarve eesmärkidest ja saavutustest, ning kinnitab sellega seoses oma valmisolekut koostada detsentraliseeritud tegevuskava;

b) Solidaarsus

14.

kinnitab, et liikmesriikide, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning ELi kodanike vaheline solidaarsus ei ole mitte ainult Euroopa väärtustega kooskõlas olev poliitiline eesmärk, vaid ka kogu ELi majanduslikku tõhusust mõjutav tegur, mistõttu ei tuleks solidaarsuse vaimus tegutsemist käsitleda niivõrd kuluna, kuivõrd investeeringuna, mis võimaldab ELil praeguste ja tulevaste probleemidega hakkama saada;

Eelarve tuleviku jaoks: kulud

15.

nõustub täielikult Euroopa 2020. aasta strateegia olulisusega aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu saavutamiseks ja rõhutab nagu komisjongi, et selle saavutamiseks on vaja ELi, riigi, piirkonna ja kohaliku omavalitsuse tasandi vahelist partnerlust. Komitee rõhutab, et Euroopa 2020. aasta strateegiale omistatud tähtsus ei tohiks siiski viia teiste, aluslepingus sätestatud eesmärkide, eelkõige sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide vähem oluliseks pidamiseni;

16.	ootab enne kulude kohta põhjalikumate märkuste tegemist ära mitmeaastase finantsraamistiku ettepaneku, kuid teeb juba praegu järgmised põhimõttelised märkused:

Teadusuuringud, innovatsioon ja haridus

17.

rõhutab, et teadusele eraldatud ELi praegused eelarvevahendid, mis moodustavad kõigest 4 % Euroopas riiklikele teadusuuringutele eraldatud vahenditest, on liiga väikesed; peab seepärast vältimatuks hoolitsemist selle eest, et riiklikud ja piirkondlikud programmid ning Euroopa teadusuuringute raamprogramm üksteist paremini täiendaksid, et saavutada mastaabisäästu ja massiefekti;

18.

ei ole nõus Euroopa Komisjoni väitega, et „Euroopa seisab vastamisi enneolematu arvu ühiskonnaga seotud probleemidega, mida saab lahendada üksnes oluliste teaduslike ja tehnoloogiliste läbimurrete abil”, kuna sellise mõtteviisiga alahinnatakse poliitiliste organisatsioonide, institutsioonide ja kodanike võimet ühiskonda reformida, ilma et selleks kasutataks tingimata teaduslikke ja tehnoloogilisi lahendusi. Komitee on siiski arvamusel, et innovatsioon aitab lahendada kõige olulisemaid meie ees seisvaid ühiskonnaprobleeme. Komitee väljendab täielikku nõusolekut Euroopa Ülemkogu 4. veebruari 2011. aasta seisukohtadega, et on esmatähtis kasutada Euroopa eksperditeadmisi ja ressursse ühtsel viisil, edendades koostoimet ELi tasandi ja liikmesriikide tasandi vahel ühiskonnale kasu toovate uuenduste kiiremaks turulejõudmiseks. Komitee tõstab antud kontekstis esile võimalusi, mida pakuks riigihankelepinguid käsitlevate direktiivide läbivaatamine sotsiaalse ja keskkonnalase innovatsiooni edendamise seisukohast;

19.

leiab, et innovatsiooni toetamine on Euroopa majanduse muutmiseks määrava tähtsusega ja et juhtalgatus „Innovatiivne liit” peab innustama liikmesriike eelkõige toetama haridus- ja koolitussüsteemide ajakohastamist kõigil tasanditel, k.a töökohal, kuna piirkonna progress sõltub eelkõige selle inimkapitali arengust. Komitee tervitab seepärast asjaolu, et kõnealune juhtalgatus sõnastab üldiselt teostatava poliitilise lähenemisviisi, annab õigesti mõistele „innovatsioon” laia määratluse, võtab tähelepanu alla meie ühiskonna teravad probleemid ja arvestab võtmetehnoloogiatega. Lisaks sellele toetab komitee komisjoni ettepanekut arendada ELis teadus- ja innovatsioonivõimekust ning töötada välja aruka piirkondliku spetsialiseerumise strateegiad, eelkõige Euroopa Regionaalarengu Fondist rahastatavate tehnilise abi programmide kaudu. Komitee tuletab ka meelde, et need strateegiad tuleb määratleda kõigi asjaomaste osalejate ning eelkõige kohalike ja piirkondlike ettevõtjatega konsulteerides, et vältida selliste ettekirjutavate mudelite pealesurumist, mis ei vasta ei kohaliku ja piirkondliku tasandi reaalsusele ega potentsiaalile või võivad kaasa tuua täiendavat haldus- ja finantskoormust;

20.

tervitab asjaolu, et komisjon võtab esitatud teatises arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja kodanikuühiskonna panust innovatsiooni ning tunnustab neid oluliste sidusrühmadena. See peaks kajastuma ELi eelarves kohaselt rahastatava teadusuuringute raamprogrammi kaudu. Lisaks peaks ELi eelarvet kasutama selleks, et luua parem sünergia ja vastastikune täiendavus Euroopa teadusuuringute ja innovatsiooni toetavate fondide vahel, tagada vahendite tõhus kasutamine, seades esikohale Euroopa vaesemate piirkondade teadusalase võimekuse suurendamise. Samuti on tungiv vajadus õige ja kättesaadava teabe järele piirkondade osaluse kohta teadusuuringute raamprogrammis ja muudes ELi rahastatavates teadus- ja innovatsiooniprogrammides, et pakkuda kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele võimalust võrrelda oma saavutusi ELi tasandil ning aidata neil täpselt tuvastada nõrkusi oma struktuuris;

21.	leiab, et täielikult tuleb ära kasutada neid olemasolevaid uusi tehnoloogiaid, mida on toetatud teadus- ja arendustegevuse rahastamise kaudu ja mida on võimalik kasutada;

Tuleviku infrastruktuurid

22.

näeb piiriüleste kitsaskohtade kõrvaldamises transpordi-, kommunikatsiooni- ja energiavõrgustike üleeuroopalistelt strateegilistelt telgedelt suure ühiskondliku kasuteguriga lisaväärtust, mis on kooskõlas ELi uue käsitusega majanduskasvust. Vajadustele vastava, kvaliteetse infrastruktuuri ehitamine ja kriitiliste kitsaskohtade kõrvaldamine peaks põhimõtteliselt toimuma ELi majanduslikku konkurentsivõimet ning ka tasakaalustatud ja jätkusuutlikku arengut silmas pidades;

23.

rõhutab, et tuleviku infrastruktuuride rahastamine on hädavajalik kahel võrdselt tähtsal põhjusel. Esiteks, et suurendada liikuvust ja sisemist ühtekuuluvust ELis, ning teiseks, et parandada Euroopa konkurentsivõimet kolmandate riikide suhtes, nagu komisjon õigesti märgib. Komitee soovitab tegutseda loogiliselt, alustades infrastruktuuriprojektide suhtes poliitiliste valikute tegemisest ja leppides seejärel kokku asjaomastes vahendites ja rahastamiskorras;

24.

kordab oma vastuseisu sellise ühtse fondi loomise vastu, millesse oleksid lisaks ühtekuuluvusfondi vahenditele koondatud kõik transpordiinfrastruktuuri rahastamiseks mõeldud ELi rahastamisvahendid. Lisaks sellele, et vahendite sel viisil ümberpaigutamine võib tuua kaasa transpordipoliitikale ette nähtud vahendite üleüldise vähenemise, võib sattuda ohtu ka transpordiprojektide kaasamine piirkonnale kohandatud arengustrateegiatesse;

Energeetika ja kliima

25.

ei toeta võimalust luua ulatuslikud sihtotstarbelised fondid, mille eesmärk oleks investeeringute pakkumine energeetika ja kliima valdkondades. Komitee eelistab pidada neid valdkondi esmatähtsaks ja integreerida need poliitilised prioriteedid ulatuslikumalt kõikidesse asjaomastesse poliitikavaldkondadesse, kus kõiki valitsustasandeid hõlmav haldamine tagaks, et Euroopa tegevus on tõhus ja nähtav. Euroopa Investeerimispanga loodud erivõlakirju võiks siiski kasutada puhta energia tootmise ja energiatõhususe alastes riikide- või piiriülestes programmides kui osana energiajulgeoleku ja kliimamuutuste leevendamise sihtidest;

Ühine põllumajanduspoliitika

26.

tunnistab selle ühe vähese ühise ELi poliitika lisaväärtust ja kiidab heaks perspektiivi ohjata ühise põllumajanduspoliitika kulusid, suunitledes need rohkem sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgile (sh seoses tootmisega), keskkonnahoidlikule majanduskasvule ja paremale koostoimele teiste ELi poliitikavaldkondadega;

27.

kordab ühise põllumajanduspoliitika tähtsust kogu Euroopas maakogukondade säilitamisel, millega antakse panus laiemasse sotsiaalse ja piirkondliku ühtekuuluvuse eesmärki. Komitee märgib samuti, et selle väärtus laiemale üldsusele seisneb kvaliteetse toidu pakkumises, ELi loodusmaastiku majandamises ja jõupingutustes kliimamuutuste mõju leevendamiseks ja nende vastu võitlemiseks. Komitee rõhutab, et ühine põllumajanduspoliitika võib aidata kaasa Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisele;

28.

leiab, et selleks, et tulla toime tulevaste probleemidega pingeväljal, kus ühel pool on kvaliteettoiduainete konkurentsivõimeline tootmine Euroopas ning teisel pool ühiskonna nõuded seoses keskkonna, kliima, veemajanduse ja bioloogilise mitmekesisuse, samuti elujõuliste maapiirkondade säilitamisega, vajab ühine põllumajanduspoliitika mõjusat esimest ja teist sammast. Komitee tunnistab vajadust ühise põllumajanduspoliitika edasise reformimise järele, sh seda, et on vaja piisavaid eelarveressursse, mida saaks kasutada ELi teiste prioriteetide hüveks. Samas kordab ta, et sellised reformid peaksid toimuma etapiviisiliselt ja võtma eesmärgiks õiglasema süsteemi otsetoetuste eraldamiseks kogu ELis ja teise samba (maaelu areng) toetuste jaotamiseks liikmesriikide vahel. Reformi järgmise etapi peamised märksõnad peaksid eelkõige olema lihtsustamine ja tõhusus;

Ühtekuuluvuspoliitika

29.

kiidab komisjoni analüüsi, milles komisjon käsitleb ühtekuuluvuspoliitika mõju Euroopa majandusele ja näitab suurt kumulatiivset mõju riikide SKP-le. Komitee on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika on üks edukamaid vahendeid nõrgemate piirkondade solidaarseks toetamiseks ja see aitab kaasa ka majanduskasvu ja heaolu loomisele kogu Euroopas, eelkõige tänu kaubandusele ja ekspordile;

30.

tervitab asjaolu, et komisjon peab vajalikuks ühtekuuluvuspoliitika rakendamist terves Euroopa Liidus ja seega kõikides piirkondades, et edendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning ELi kui terviku harmoonilist arengut läbi aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu. Komitee rõhutab siiski, et tulevase ühtekuuluvuspoliitika kujundamisel tuleb arvestada, et kõige vähem arenenud piirkondade infrastruktuuri tuleb teha märkimisväärseid investeeringuid. Seega tuleks ka tulevikus suunata märkimisväärne osa ELi eelarvevahenditest kõige vähem arenenud piirkondade arengu kiirendamiseks ja arengu ees seisvate takistuste kõrvaldamiseks;

31.

kiidab heaks ühise strateegilise raamistiku ettepaneku, mis hõlmab struktuurifonde ja teisi territoriaalse arengu fonde, nagu Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond ja Euroopa Kalandusfond, ning leiab, et sellist lihtsustamise põhimõtet võiks tulevikus laiendada ka muudele fondidele. Komitee toetab arengu ja investeeringute partnerluslepingu mõistet, mis on täpne eelarvealane näide territoriaalsete paktide kohta, mida riikide reformikavade jaoks edendatakse. Kooskõlas mitmetasandilise valitsemise põhimõtetega tuleb niisugused lepingud välja töötada koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega ja mitte ainult liikmesriikide ja komisjoni vahel, nagu on välja pakutud viiendas ühtekuuluvusaruandes. Samuti toetab komitee ideed laiendada ühtekuuluvuspoliitika juhtimist teistele poliitikavaldkondadele, kuna komitee hinnangul on kogemus näidanud, et see meetod on kõige tõhusam ja tulemuslikum;

32.

loodab, et territoriaalne ja eelkõige maaelu, mereline ja äärepoolseima asukoha mõõde saab tulevases ühtekuuluvuspoliitikas väärilise tähelepanu osaliseks ja et Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ning Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi toetatavate regionaalarengu programmide vahel luuakse tugevam seos ja suurem sünergia;

33.

leiab, et avaliku sektori institutsiooniline ja finantssuutlikkus riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil on Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks võtmetähtsusega ja ühtekuuluvuspoliitikal peab olema eesmärkide paremas saavutamises esmatähtis roll. Samuti küsib komitee selgitusi selle kohta, kuidas rahastatakse ELi eri rahastamisprogrammidest meetmeid, mis on kavandatud seitsme juhtalgatuse raames;

34.

tunneb heameelt kavatsuse üle parandada Euroopa Sotsiaalfondi nähtavust ja laiendada selle kohaldamisala, suurendades rõhuasetust sotsiaalsele kaasatusele. Komitee kinnitab taas, et ta toetab Euroopa Sotsiaalfondi jäämist ühtekuuluvuspoliitika osaks. Komitee rõhutab, et Euroopa Sotsiaalfondi nähtavust ja tegevuse tõhusust ei ole võimalik tagada, kui puudub terviklik arusaam inimkapitali, infrastruktuuri, teadusesse, arengusse ja innovatsiooni tehtavatest investeeringutest;

35.	peab väga tervitatavaks, et komisjon keskendub uute ettevõtete, eelkõige VKEde toetamisele, sest neil on otsustav roll Euroopa konkurentsivõime parandamisel. Seepärast kutsub komitee üles nähtavamalt integreerima VKE-sõbralikku poliitikat kogu ELi eelarvesse, pannes erilist rõhku naisettevõtjatele;

36.	leiab, et kulutõhusust tuleks suurendada, kuid ei kiida Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidest lähtuvalt heaks tulemusreservi ideed;

37.

teeb ka ettepaneku luua struktuurifondide jaoks kõikides piirkondades spetsiaalne hoiatussüsteem, et arendada edasi juba olemasolevat suhet, mille puhul Euroopa Komisjon nõustab korraldusasutusi kasutusmäärade ja assigneeringute vabastamise võimaluse osas, juhul kui kasutusmäär ja tulemused ei ole eesmärkidega vastavuses;

38.

on lisaks seisukohal, et hoiatussüsteemiga igal aastal kindlaks tehtud summad, mis jäävad tõenäoliselt kulutamata raskuste tõttu, millele põrkuvad piirkonnad ja korraldusasutused, tuleb kanda üldeelarvesse ja neist tuleb rahastada paindlikkus- ja Euroopa huve teenivat reservi. Eeskätt peaks see takistama liikmesriike praeguse praktika kasutamisel, kus projektide kaasrahastamise panused hoitakse endale, selleks et pärast tagasi saada kasutamata summad;

39.

kutsub üles lisama liidu eelarvesse Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi, eelkõige eesmärgiga kiirendada vahendite kasutamist ja selleks, et paremini kaasa aidata Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisele, saavutamaks tööhõive kasvu ning vähendada töötust ja tööturult kõrvalejäämist, parandada töö kvaliteeti, tootlikkust ja töökohtade atraktiivsust ning suurendada sotsiaalset, majanduslikku ja territoriaalset ühtekuuluvust;

Tulemuslik eelarve

Uued rahastamisvõimalused

40.

pooldab, et lisaks abiraha andmisele uuritakse ka teisi võimalusi ELi toetuse pakkumiseks, kuid et seda tehtaks subsidiaarsuse põhimõtet järgides ning juhtumipõhiselt, vastavalt kululiigile ja abisaajate majanduslikule olukorrale. Finantskorraldusvahendeid tuleks pidada väärtuslikuks täienduseks toetustele, mitte nende aseaineks;

41.

rõhutab siiski, et uute finantsinstrumentide kavandamisel ja levitamisel peaks olema ettevaatlik. Komitee leiab, et kriis on tõestanud ELi tasandi reguleerimise vajalikkust, kuna selle puudumine on mõnikord ohtu seadnud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eelarve tasakaalu. Samuti rõhutab komitee, kui vajalik on anda aru kodanikele ja mitte liigselt reaalmajandusest kaugeneda;

42.

toetab lisaks sellele nõudmist luua seos Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi ja ELi eelarve vahel eesmärgiga tagada, et pärast 2013. aastat ei rahastataks Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi enam üksnes riikidevahelistel alustel kasutamata jäänud vahenditest, vaid et vastavalt ELi solidaarsuse põhimõtetele kaasataks sellesse Lissaboni lepinguga ettenähtud ELi eelarvemehhanismid;

43.

juhib tähelepanu vajadusele anda kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele tulemuste saavutamiseks rohkem vahendeid, eelkõige arvestades seda, et kasutusele on võetud kõrgetasemelisi eksperditeadmisi nõudvad uued rahastamissüsteemid (Euroopa Investeerimispank, avaliku ja erasektori partnerlus, ELi projektivõlakirjad);

44.

julgustab Euroopa Komisjoni uurima, kuivõrd mõeldavad on nn kodanikevõlakirjad (inimesed rahastavad kohalikke fonde kohaliku arengu toetamiseks), mille abil kodanikud saavad investeerida oma kogukonna või piirkonna arengusse ning mille puhul investeeringuid kasutatakse oluliste infrastruktuuride ja energiaprojektide loomiseks pikema aja jooksul;

45.

innustab siiski komisjoni ambitsioonikusele, et mobiliseerida tõhusalt võimendav mõju, mida võib pakkuda kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamine poliitiliste prioriteetide elluviimisse. Samuti rõhutab komitee kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eelarvest rahastamise mitmekordistavat mõju, sh selle mõju erasektori koostööpartneritele, ja ühendavat rolli, mis võib ELil olla;

46.

peab väga oluliseks võimalust anda välja ELi projektivõlakirju suuremahuliste ning keskpikka ja pikaajalist majanduslikku mõju avaldavate projektide rahastamiseks. See võib suurendada ELi meetmete nähtavust, kuid eelkõige nende tõhusust. Sellel võib olla siseturu toimimisele väga positiivne võimendav mõju ja see võib aidata tugevdada territoriaalset ühtekuuluvust. See haakub selgelt püüdlusega ELi kulusid ratsionaliseerida ja keskenduda ELi lisaväärtusele;

47.

tervitab komisjoni käivitatud avalikku konsultatsiooni, mis käsitleb Euroopa 2020. aasta strateegia võlakirju infrastruktuuri projektide rahastamiseks, ja leiab, et selles kontekstis tuleb esmatähtsaks pidada territoriaalse ühtekuuluvuse suurendamist. Komitee kahtleb siiski, kas ELi projektivõlakirjad peaksid olema piiratud vaid tehnilise infrastruktuuri alaste üleeuroopaliste projektidega, arvestades, et ka teised piirkondliku mõõtmega infrastruktuuriprojektid võivad pakkuda ELi lisaväärtust. Komitee on ka seisukohal, et ELi projektivõlakirjade seos ELi abiga vajab täpsustamist ja et tuleb võtta meetmeid, muutmaks uued rahastamisvahendid kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele kättesaadavaks;

48.

kutsub Euroopa Komisjoni üles analüüsima üksikasjalikumalt eurovõlakirjade emiteerimise ettepanekut, mis võimaldaks valitsemissektori võla mõningase koondamise teel kõikidel euroala riikidel laenata intressimääraga, mis on ligilähedane turu parimatele intressimääradele, piirata riiklike laenudega spekuleerimist ning parandada eelarvepoliitika koordineerimist;

49.	leiab, et usaldusväärne eelarve on praeguses majanduskriisis üks lahendustest, kuna sellel oleks majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele arengule võimendav mõju;

Kulude struktuur

50.

leiab, et tuleks loobuda eelarve praegusest struktuurist, ning soovitab, et uus struktuur oleks praktiline, realistlik, läbipaistev ja kergesti mõistetav, et selles saaks näidata, kuidas on ülesanded mitmetasandilise valitsemise käsitluse järgi jaotatud, ja et kulud oleksid jaotatud selle järgi, kuidas tegelikkuses makseid tehakse ja poliitikat ellu viiakse. Komitee ei näe põhjust, miks peaks vähendama rubriikide arvu kolmele suurele rubriigile (sisekulud, väliskulud ja halduskulud). Väike arv suuri rubriike tähendab suurt koondatust ja sellele vastavalt teabe kadu. Suured rubriigid tuleks liigendada sisuliselt selgete allkategooriate abil. Läbipaistvust selle ettepanekuga ei suurendataks;

51.

leiab, et kuigi Euroopa 2020. aasta strateegia puhul on tegemist peamise poliitilise mobiliseerimise stiimuliga, ei sobi ükski kolmest strateegia mõõtmest (arukas, jätkusuutlik ja kaasav) ega seitsmest juhtalgatusest eelarvestruktuuri kindlaksmääramiseks. Kuna ükski kolmest mõõtmest ei suuda üksi hõlmata teatud poliitikavaldkondi, nt ühtekuuluvuspoliitikat ja ühist põllumajanduspoliitikat, viiks komisjoni kavandatav struktuur lõputu kauplemiseni vahendite eraldamisel ja kasutamisel;

52.	leiab, et tulevases eelarvestruktuuris tuleks kindlasti tagada konkreetne viide ühtekuuluvuspoliitikale, arvestades ka selle õigusliku aluse tugevdamist (majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus) Lissaboni lepingus;

53.

leiab seega, et eelarverubriikide võimalik struktuur peaks eelkõige võimaldama koondada kõik ühise strateegilise raamistiku alla käivad fondid (st Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond, Ühtekuuluvusfond, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond ja Euroopa Kalandusfond) sama jaotise alla. See struktuur võiks olla järgmine:

1)	piirkondadele mõeldud poliitika (ühtekuuluvuspoliitika, ühise põllumajanduspoliitika 2. sammas, ühine kalanduspoliitika, kliimamuutuste territoriaalne mõju ja suured investeeringud infrastruktuuri ning teadus- ja uuendustegevus, et saavutada territoriaalne tasakaal);

2)	jätkusuutliku tuleviku jaoks mõeldud poliitika (ühise põllumajanduspoliitika 1. sammas, kliimamuutused, energia, teadusuuringud);

3)	Euroopa kodakondsus (s.h kultuur, noored, teabevahetus, vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala);

4)	välistegevus (s.h välis-, naabrus- ja arengupoliitika);

5)	paindlikkus- ja Euroopa huve teeniv reserv ning eelarve läbivaatamise reserv;

6)	halduskulud;

Finantsraamistiku kestus

54.

tunneb heameelt, et Euroopa Komisjon järgis tema ettepanekut pikendada mitmeaastase finantsraamistiku perioodi 10 aastani ja teha tõeline vahekokkuvõte (5 + 5), kuna nii oleks võimalik saavutada kompromiss stabiilsuse, paindlikkuse ja ELi kulude demokraatliku parlamentaarse järelevalve vahel. Vahearuandes tuleks piirata rahalist summat, mida võib teistele prioriteetidele ümber jaotada, tagamaks, et programmi kestuseks jääb ka tegelikult kümme aastat, mitte kaks korda viis aastat, mis oleks vähemsoovitav kui praegune seitse aastat;

55.

rõhutab, et selline investeerimis- ja arengupoliitika nagu ühtekuuluvuspoliitika ei saa piirduda lühema perioodiga kui seitse aastat. Seetõttu pakub kümnele aastale pikendamine perspektiivi ja piisavat stabiilsust ning võimaldab vahekokkuvõtte tegemisel konkreetselt paindlikkust, mis praeguses ELi eelarves puudub;

56.

leiab, et Lissaboni lepinguga loodud uusi menetlusi ja finantsvahendeid arvestades võiks eelarve läbivaatamine olla märkimisväärne, kui võetakse tarvitusele kahetasandiline süsteem:

—

esimesel, üldisemal tasandil võiks luua viimaseks viieks programmiperioodi aastaks eraldatud ELi üldeelarvest viis protsenti moodustava eelarve läbivaatamise reservi. Selle summa täpsema suunamise üle peetaks vahekokkuvõtte tegemisel läbirääkimisi: läbirääkimiste tulemusel võidakse kinnitada perioodi alguses vastuvõetud otsuseid ja jagada summad rubriikide, peatükkide, liikmesriikide ja teiste vahel proportsionaalselt samamoodi või muuta jaotust, kohandades seda ELi prioriteetide ning poliitilise ja sotsiaal-majandusliku konteksti muutumisega. Igal juhul lisanduks eelarve läbivaatamise reserv Euroopa Komisjonis uute paindlikkuse mehhanismide raames kavandatud paindlikkus- ja Euroopa huve teenivale reservile;

—

teisel, rubriikide tasandil võiks ühises strateegilises raamistikus sisalduva ühtekuuluvuspoliitika ja muude territoriaalse arengu poliitikavaldkondadega seoses olla liikmesriikidel õigus vaadata piirkondadega kokkuleppel üle kuni 25 % arengu ja investeeringute partnerluselepingutes sisalduvate summade kasutus. See vahendite kavandamine võiks hõlmata eri fonde, nt Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja Euroopa Kalandusfondi;

Reageerimine muutuvatele asjaoludele: paindlikkus ja assigneeringute ümberpaigutamine

57.

58.

tunneb heameelt komisjoni ettepanekute üle, kuid rõhutab, et paindlikkust ei tohiks kasutada ettekäändena ELi poliitika eelarvevajaduste alahindamiseks. Komisjoni pakutud kohustuslik 5 % peaks jääma soovituslikuks, sest paindlikkuse määr sõltub määratluse kohaselt näitajatest, mis muutuvad vastavalt poliitilis-majanduslikele tingimustele;

59.

rõhutab, et mingil juhul ei tohiks paindlikkus- ja Euroopa huve teeniv reserv olla mõeldud parema rahaliste vahendite kasutamise suutlikkuse premeerimiseks, vaid selleks, et suurendada ELi suutlikkust reageerida uutele probleemidele või ootamatutele olukordadele, toetada uusi prioriteete või edendada Euroopa tasandil koostööd ja katsetamist. Reservi ei tohiks ennetavalt määrata, vaid selle kohta peaks eelarvepädevad institutsioonid langetama selgesõnalise otsuse. Sellest võidakse premeerida nt teatavate eelarveridade tipptulemusi, mida hinnatakse mõju ja tulemuste seisukohast;

60.	leiab lisaks, et ELi eelarves kasutamata jäänud vahendite puhul peab eelarve paindlikkus võimaldama vahendeid eeskujuliku haldamise objektiivse kriteeriumi alusel ümber jagada ja mitte mingil juhul kandma muud eesmärki;

61.

leiab, et komisjoni kavandatud võimalus paigutada vahendeid eelarveaasta kestel rubriikide vahel ümber on vajalik, kuna praegune süsteem on osutunud liiga jäigaks. Selliste ümberpaigutuste lihtsustamist mitmeaastase finantsraamistiku raames tuleb uurida, järgides täiel määral usaldusväärse finantsjuhtimise ja eelarvedistsipliini põhimõtet;

62.	kiidab heaks ettepaneku võimaldada kasutamata varude ühest aastast järgmisse ülekandmist, vältimaks, et need läheksid automaatselt tagasi liikmesriikide käsutusse, ning vabadust koondada kulutamine rubriigi mitmeaastase rahastamiskava algusesse või lõppu;

63.	rõhutab taas kord, et paindlikkust on vaja kõikidel tasanditel ning et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peab olema tegutsemisvabadus vahendite vajaduse korral ümberpaigutamiseks ning prioriteetide ja kulude ülevaatamiseks;

Tõhusus

64.	toetab komisjoni soovi suurendada ELi eelarve haldamise tõhusust, kuna kulude tõhusamal haldamisel paranevad ka tulemused, ning kutsub komisjoni üles seda soovi viivitamata ellu viima;

65.

soovitab tungivalt kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel parandada oma tehnilist pädevust ja inimoskusi, leides samas, et vähendada tuleks ELi rahastatavate projektide keerukust, eelkõige halduskoormust ja bürokraatiat. Arvestades majanduskriisi, mis on kaasa toonud olulisi kärpeid avaliku sektori eelarvetes, ning selleks, et tagada ELi eelarve tõhus kasutamine, rõhutab komitee vajadust tagada asjakohane rahastamine, et anda kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele võimalus osaleda struktuurifondidest rahastatavates suurprojektides;

66.

kiidab heaks ka ettepaneku suunata kulud eelkõige konkreetsetele prioriteetidele, tunnistades samas, et vähemarenenud piirkondadel peaks olema võimalus määrata suurema arvu prioriteete. Seetõttu teeb ta ettepaneku eesmärkide ringi mitte liigselt laiendada, seda enam, et ELi järjestikused laienemised on erinevusi ELi sees suurendanud;

67.

märgib, et ELi eelarve täitmisel ja seega kulude kandmisel tõhususe saavutamiseks on vaja tingimata kooskõlastamist, sidusust ja koostööd nii eri haldustasandite kui ka fondide vahel. Seetõttu tundub vastuoluline pöörduda tagasi ühe fondi põhise kavandamise juurde, mis nõuab kattumiste ja dubleerimise vältimiseks uusi fondide kooskõlastamise süsteeme. Just toetuse saajad põrkuvad raskustele, mida võib põhjustada puuduv kooskõlastamine, mis on hädavajalik haldustõhususe parandamiseks;

ELi eelarve ja majanduse juhtimine

68.

hoiatab taas kord, et struktuurifondide vahendite eraldamist liikmesriikidele ei tohiks siduda stabiilsuse ja kasvu pakti järgimisega, ning väljendab tõsist muret kavandatud tingimuste üle, mida hakataks kohaldama kohalikul ja piirkondlikul tasandil, rikkudes hea valitsemistava ja iga tasandi vastutuse põhimõtteid;

69.

ei nõustu mitte mingil juhul ettepanekuga karistada liikmesriiki, kes end vastavusse ei vii, peatades talle ühtekuuluvuspoliitika, ühise põllumajanduspoliitika ja ühise kalanduspoliitika raames antav abi, kuna kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ei saa panna vastutama selle eest, et riigiasutused ei suuda vastata makromajanduslikele kriteeriumitele või kohaldada nõuetekohaselt ELi eeskirju, ning selline meede kahjustaks eelkõige arengus mahajäänud piirkondi, kes vajavad oma struktuuriliste puudustega tegelemiseks hädasti kaasrahastatavaid programme;

70.	palub selleks, et tugevdada ergutavat mõju, kaasata eelnevasse olukorra analüüsimisse ja lahenduste otsimisse kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

71.	teatab, et on valmis tegema koostööd teiste institutsioonidega, et käivitada tõeline tingimuslikkuse süsteem maksete tegemisel ja püüda lihtsustada puhtalt formaalse kontrolli menetlusi;

72.	kutsub üles ELi finantsmäärust põhjalikult läbi vaatama, et lihtsustada finantseeskirjade rakendamist ja jõustamist eesmärgiga innustada võimalikke toetusesaajaid agaramalt ELi hangetes osalema;

Rahastamisreform

73.	kordab, et uus ELi eelarve rahastamise süsteem peab põhinema läbipaistvusel ja uutel omavahenditel ning välistama igasugused finantsparandused ja erandid;

74.

leiab, et läbirääkimiste pidamine ELi eelarve üle ainult liikmesriikide netopanuse põhjal ei ole kooskõlas Euroopa Liidu loomise põhimõtte ega ELi 2020. aasta strateegia eesmärkidega. On oht, et selline lähenemisviis toob kaasa nõudmised, et poliitikavaldkonnad uuesti riigi tasandile viidaks, millele Regioonide Komitee on kindlalt vastu;

75.

väljendab heameelt komisjoni ettepanekute üle rahastamissüsteemi määratlemiseks omavahendite põhjal. Komitee märgib, et antud valikuvõimaluste mõju ei ole piirkondlikul tasandil ühesugune ning et mõned kavandatud lahendused on mõne liikmesriigi kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused juba kasutusele võtnud;

76.

hindab hoolikalt iga valikuvõimaluse mõju piirkondlikul tasandil, pöörates erilist tähelepanu nendele valikuvõimalustele, mis on kõige tihedamalt seotud jätkusuutliku majanduskasvu teemaga, niivõrd, kui sel moel vabastatud vahendid suunatakse otse projektidele, mille eesmärk on kohapeal energiatõhusust parandada, keskkonda kaitsta, riske ennetada või suurtele loodusõnnetustele reageerida;

77.

on veendumusel, et pikas perspektiivis peaks olemasolevate omavahendite suurendamise ja/või uute omavahendite kasutuselevõtmise eesmärk olema asendada liikmesriikide eraldisi ELi eelarvesse. Komitee rõhutab, et

—	enne otsust uute omavahendite kohta on vaja põhjalikult hinnata mõju ja teostatavust;

—	igasugune uus tuluallikas peab olema stabiilne, allumata ootamatutele muutustele;

78.	rõhutab, et nende rahaliste vahendite kasutamist peab toetama paindlik haldusmenetlus.

Brüssel, 31. märts 2011

Regioonide Komitee president

Mercedes BRESSO

(1) CdR 16/2008 fin.

7.6.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 166/18

Regioonide Komitee arvamus teemal „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm”

2011/C 166/04

REGIOONIDE KOMITEE

—

tervitab viiteid laste vaesusega tegelemisele juhtalgatuse prioriteedina, kuid avaldab kahetsust, et sellealaseks tegutsemiseks võetud kohustused on piiratud ja laste vaesust vaadeldakse kitsast vaatenurgast. Komitee ei näe põhjust viivitada laste vaesust käsitleva soovituse vastuvõtmisega 2011. aastal;

—	nõuab, et komisjon toetaks üheselt mõistetavalt tööd sotsiaalvaldkonna avatud koordinatsiooni meetodi raames ja selle edasiarendamist, uurides, kuidas piirkondlikke ja kohalikke sidusrühmasid tõhusamalt sellesse protsessi kaasata;

—

teeb komisjonile ettepaneku valmistada liikmesriikide jaoks ette ELi tasandi suunised kohalike ja piirkondlike asutuste ja teiste sidusrühmade tõhusa osalemise tagamiseks riiklike reformikavade ettevalmistamisel; märgib, et „territoriaalsed paktid” võivad olla kõige laiaulatuslikum ja ühtsem mehhanism kohalike ja piirkondlike asutuste kõnealusesse protsessi kaasamisel;

—

toetab Euroopa Sotsiaalfondi suunitluse laiendamist tööalaselt konkurentsivõimelt ja töökohtade arvult vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemisele tingimusel, et eduka vaesusevastase võitluse põhielemendina jääb integreeritud tööhõivepoliitika Euroopa Sotsiaalfondi raames tingimata prioriteediks;

—	märgib, et Regioonide Komitee uuringus osalejad avaldasid tohutut poolehoidu kohustusliku prioriteedi sisseviimisele tulevastesse piirkondlikesse programmidesse ELi ühtekuuluvuspoliitika raames võidelda sotsiaalse tõrjutuse ja vaesusega.

Raportöör

Christine CHAPMAN (UK/PES), Walesi rahvusassamblee liige

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik”

KOM(2010) 758 lõplik

I. POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

Nähtavus ja kohustused … teod räägivad valjemini kui sõnad

tervitab ELi võetud kohustust aidata 2020. aastaks vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohust välja vähemalt 20 miljonit eurooplast ja tervitab komisjoni teatist „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik” (KOM(2010) 758 lõplik) dünaamilise tegevusraamistikuna kõnealuse eesmärgi saavutamise toetuseks;

2.	tervitab vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse nähtavamaks muutmist Euroopa 2020. aasta strateegias ja nõustub, et sotsiaalne mõõde peab olema strateegia keskmes; tuletab meelde, et vaesus ähvardab vähemalt üht Euroopa kodanikku kuuest;

3.	märgib, et juhtalgatuse edukuse testiks on see, millises ulatuses algatatakse, julgustatakse ja toetatakse poliitiliselt, tehniliselt ja rahaliselt tegevusi, mis toovad iga inimese elus kaasa tegelikke jätkusuutlikke muutusi;

4.	tunnistab kõnealuses kontekstis vaesuses elavate inimeste ja nende inimestega töötavate valitsusväliste organisatsioonide osalemise olulisust;

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles näitama tõelist poliitilist tahet vaesusega seotud, ELi tasandi kohustuste muutmisel reaalseks tegevuseks, tuginedes seejuures lähenemisviisile, mis rakendab nii põhiõiguste hartast tulenevaid õigusi kui kehtestab horisontaalse sotsiaalklausli, tehes seda tihedas koostöös kohalike ja piirkondlike asutustega ja kasutades seda võimalust õiglasema, ausama ja võrdsema ühiskonna ehitamiseks;

märgib siiski, et ebavõrdsuse ja diskrimineerimisega tegelemata ei ole võimalik jätkusuutlikult vähendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust ega saavutada kaasavat majanduskasvu; märgib, et suurem majanduskasv ja tööhõive aastatel 2000–2008 ei avaldanud vaesusele olulist mõju, ebavõrdsus paljudes riikides hoopis kasvas; praeguse sotsiaalse ja majanduskriisi mõju tulemusena on kirjeldatud olukord halvenenud;

7.	viitab siinkohal vajadusele koostada esmajärjekorras raamistik ja tegevuskava aktiivse kaasamise soovituse rakendamiseks ning direktiiv, mis tagab piisava minimaalse, üle vaesuspiiri ulatuva sissetuleku;

8.	väljendab sügavat muret selle üle, et Euroopa Komisjoni eelmisena võetud kohustus tagada arukas, säästev ja kaasav majanduskasv ning hiljutine teatis iga-aastase majanduskasvu analüüsi kohta, milles pannakse rõhku eelarve suuremale konsolideerimisele, ei ole omavahel tasakaalus;

rõhutab töö tähtsust, ent märgib samas, et ainuüksi tööhõive ei taga teed vaesusest välja ja töölkäivate inimeste vaesumise tõkestamiseks ning kvaliteetsele ja jätkusuutlikule tööhõivele juurdepääsu tagamiseks on vaja jätkuvalt tegutseda, ning avaldab kahetsust, et kooskõlas nõukogu soovitusega 92/441/EMÜ ja komisjoni 2008. aasta soovitusega aktiivse kaasamise kohta ei rõhutata tugevamini piisava sissetuleku tagamise põhiküsimust;

10.

märgib, et eesmärk peab olema kõikide ELi kodanike kõrge elukvaliteedi ja heaolu tagamine, sest sel viisil saab vähendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, mis on reaalsus liigagi paljude ELi kodanike jaoks. Meetmeid tuleb võtta künniseefekti vähendamiseks ning tõrjutud seisundis kodanikele tuleb tööturule sisenemiseks luua rohkem ja avaramaid võimalusi;

11.

tunnistab, et kohapealsete tegevuste elluviimise pädevus kuulub selles valdkonnas ennekõike liikmesriikidele ning kohalikele ja piirkondlikele asutustele, kuigi komisjonil on võimalik seda ELi vahendeid kasutades ja parimate tavade vahetamist ja teadmiste jagamist soodustades ning ELi poliitikate sotsiaalsele mõjule asjakohase hinnangu andmisega toetada; tervitab sellega seoses komisjoni võetud kohustust viia läbi sotsiaalse mõju hindamised, kuid nõuab, et mõju hindamisel võetakse arvesse piirkonna eripära;

12.

kordab vajadust võtta kasutusele horisontaalne sotsiaalklausel vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 9, mis tagab, et ühtset turgu käsitlevates õigusaktides võetakse arvesse sotsiaalse ühtekuuluvuse, eelkõige tööhõive kõrge taseme edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagamise, sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimisega võitlemise, hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega seotud nõudeid ja asjakohast eluasemepoliitikat ning ei piirataks ühelgi viisil liikmesriikides ja ELi aluslepingutes tunnustatud põhiõiguste teostamist;

13.

tunnustab vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastal (2010) tehtud tööd kõnealustele küsimustele suurema kõlapinna andmiseks; soovib, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi kasutatakse vahendina, mis tagab Euroopa aastal saavutatule kindla koha ELi poliitiliste prioriteetide seas järgmisel kümnendil;

Vaesuse erinevad mõõtmed ja eriti haavatavad rühmad

14.

tervitab seda, et teatises tunnistatakse vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse erinevaid mõõtmeid ning esmajoones selgesõnalist osutust laste, noorte, eakate, töölkäivate inimeste (sealhulgas üksikvanemad ja ühe palgaga pered), naiste, puuetega inimeste, sisserändajate, rahvusvähemuste ja romade vaesusele;

15.

tervitab seda, et tuvastatakse vaesust soodustavad keerukad elemendid, mille hulka kuuluvad juurdepääs tööhõivele, väikesed sissetulekud ja isiklik võlakoorem, juurdepääs põhilistele teenustele, haridus, tervishoid, vaimne tervis, eluase, diskrimineerimine, samuti põlvkonnast põlvkonda edasikanduva vaesuse ja vaesuse territoriaalse mõõtme probleem;

16.	tervitab kodutuse vastase võitluse tähtsusele osutamist ja tuletab meelde oma hiljutist selleteemalist arvamust; (1)

17.	juhib tähelepanu oma arvamusele pensioneid käsitleva rohelise raamatu kohta (2) ja tervitab komisjoni kavatsust esitada 2011. aastal pensionide jätkusuutlikkust ja piisavust käsitlev valge raamat;

18.

kordab üleskutset komisjonile koostada ambitsioonikas Euroopa sotsiaalsete eluasemete tegevuskava, mis tugevdab selle rolli sotsiaalse kaasamise poliitikates struktuurifondide järgmise põlvkonna ajal ja kinnitab, et sotsiaalsete eluasemete vallas osutatavad avalikud teenused määratletakse liikmesriikide tasandil;

19.	nõustub, et vaesuse leevendamiseks ja ärahoidmiseks on vaja terviklikku ja integreeritud lähenemisviisi, mille raames võetakse arvesse erinevate rühmade vajadused ja konkreetsed probleemid, millega silmitsi seistakse;

20.

viitab siinkohal veel kord olulisele rollile, mida seejuures võivad täita vaesuses elavad inimesed ja nende inimestega töötavad valitsusvälised organisatsioonid, ning tunnistab samas, et terviklikku ja integreeritud lähenemisviisi on soovitav kaasata ka kõik teised olulised sidusrühmad, muu hulgas näiteks sotsiaalpartnerid, avaliku ja erasektori teenuste osutajad, kodanikuühiskonna organisatsioonid ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja asutused;

21.	tõstab esile vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega seotud negatiivseid kõrvalmõjusid, sealhulgas mõju tervisele, vaimsele tervisele, mõju ühiskonnasisesele solidaarsusele, usalduse puudumine, eemaletõmbumine, vägivald ja võimalikud sotsiaalsed rahutused;

22.	nõuab, et komisjon ja liikmesriigid tunnistaksid, et vaesus on jagatud vastutus ja väljakutse ühiskonnale tervikuna ning seda ei tohi vaadelda vaeseks või sotsiaalselt tõrjutuks osutuvate inimeste häbiasja või toimetulematusena;

23.	tervitab kohustust võtta 2011. aasta juuni Euroopa Ülemkogul vastu romade sotsiaalse integratsiooni strateegia;

Laste vaesus

24.	rõhutab, et eriti oluline on tegeleda laste vaesusega, mis on ELi ühiskonna häbimärgiks, ja nõustub, et laste vaesusega tegelemine on oluline tegur põlvkonnast põlvkonda edasikanduva vaesuse tõkestamisel, mis eeldab tervikliku lähenemisviisiga ennetustegevust ja laste õiguste esikohale seadmist;

25.	väljendab pettumust, et ELi juhid ei suutnud osana Euroopa 2020. aasta strateegiast kokku leppida laste vaesusega seotud konkreetsetes eesmärkides/kohustustes;

26.

27.

nõuab hõlmavamat lähenemisviisi laste vaesuse küsimusele ja märgib, et ELis on sel suunal juba edasi liigutud ja kehtestatud ühised põhimõtted, millest annavad tunnistust laste vaesuse konverentsil 2010. aasta septembris ELi eesistujakolmiku (Belgia, Ungari ja Poola) allkirjastatud deklaratsioon ja tööhõiveteemalise ülemkogu 6. detsembri 2010. aasta järeldused, milles nõutakse laste vaesuse vastase võitluse esmatähtsale kohale seadmist;

28.	märgib, et ka piirkondlikul tasandil on võetud meetmeid laste vaesusega terviklikumal viisil tegelemiseks, lisaks julgustab kasutama parimaid tavasid, et saavutada parimad võimalikud tulemused;

29.	nõuab, et sotsiaalsete tagajärgede hindamisel arvestataks eraldi meetmete võimalike mõjudega vaesusriskis peredes elavate laste niigi ebakindlale olukorrale;

Sotsiaal-, finants- ja majanduskriis

30.

tervitab viiteid majandus- ja finantskriisile, kuid on siiski pettunud, et teatises ei minda kaugemale; nõuab juba tekkinud märkimisväärsete sotsiaalsete kulude suuremat tunnistamist ja nõuab komisjonilt süvaanalüüsi selle kohta, millist mõju avaldavad praegu ja järgnevatel aastatel liikmesriikide valitsuste kõikjal Euroopas võetavad kokkuhoiumeetmed vaesusele ja sotsiaalsele tõrjutusele, sealhulgas kohalikul ja piirkondlikul tasandil avalduv mõju üldist majandushuvi pakkuvate põhiliste teenuste osutamisele;

31.	kutsub üles hindama läbiviidud reforme, eelkõige sotsiaalsete uuenduste ulatust, maksumust ja mõju, ning töötama välja ja rakendama uusi tõhusaks osutunud lahendusi kogu Euroopas;

32.

tuletab meelde ohtu, et kriisi mõju tagajärjel võib noortest saada kadunud põlvkond, mille tõenduseks on noorte tööpuuduse kasv ligikaudu 21 %-ni 2010. aastal; kordab siiski, et noorte tööpuudus, mis aastatel 2000–2008 kõikus vahemikus 14,5 %–18 %, on püsivalt jätkuv probleem; märgib, et need näitajad varjavad olulisi erinevusi ELi piires, liikmesriikide vahel ja liikmesriikides ning nendest allpool kuni väikeste kogukondade tasandini;

33.	juhib tähelepanu raskustele, millega vaesuses elavad inimesed puutuvad kokku seoses ligipääsuga tavapärastele panga- ja finantsteenustele, ning toonitab kohalike ja piirkondlike asutuste ülesannet anda finantsalast teavet, toetust ja nõu;

34.

nõuab viivitamatut tegutsemist suure isikliku võlakoorma tagajärgedega tegelemiseks; tervitab sellega seoses mikrokrediidirahastu „Progress” tegevuse uuendamist, kuid kutsub tungivalt üles ettevaatlikkusele selliste äritegevuse mikrorahastamise uute vormide stimuleerimisele suunatud meetmete rakendamisel, mille ajendiks on laenuandjatele kasumi teenimine, mitte finantsiliselt ja sotsiaalselt jätkusuutliku majandustegevuse arendamine;

Juhtimine ja partnerlus

35.

tervitab viiteid kohalike ja piirkondlike asutuste kaasamisele Regioonide Komitee kaudu, et pöörata suuremat tähelepanu vaesuse territoriaalsele mõõtmele ja tugevdada sünergiat ELi vahendite eraldamisel; küsib, miks puudub viide kohalikele ja piirkondlikele asutustele punktis 3.5 liikmesriikide meetmete koordineerimise edendamise kohta, arvestades, et paljudes liikmesriikides on neil vahetu sotsiaalpoliitika alane pädevus;

36.

nõuab, et komisjon toetaks üheselt mõistetavalt tööd sotsiaalvaldkonna avatud koordinatsiooni meetodi raames ja selle edasiarendamist, uurides, kuidas piirkondlikke ja kohalikke sidusrühmasid tõhusamalt sellesse protsessi kaasata; rõhutab selle töö väärtust selliste küsimuste nagu aktiivne kaasamine ja laste vaesus nähtavamaks muutmisel;

37.

taotleb selgust sotsiaalse kaasamise riiklike tegevuskavade staatuses ja küsimuses, kas need integreeritakse Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamise riiklikesse reformikavadesse; taotleb kinnitust, et kui selline kavatsus on olemas, ei tooks kõnealune lähenemisviis kaasa keskendumist kitsalt „makromajanduslikele” eesmärkidele ja et komisjon kaaluks sotsiaalse kaasamise riiklike tegevuskavade ennistamist, kui süvalaiendamise lähenemisviis ei peaks tõhusalt toimima;

38.

teeb komisjonile ettepaneku valmistada liikmesriikide jaoks ette ELi tasandi suunised kohalike ja piirkondlike asutuste ja teiste sidusrühmade tõhusa osalemise tagamiseks riiklike reformikavade ettevalmistamisel; märgib, et „territoriaalsed paktid” võivad olla kõige laiaulatuslikum ja ühtsem mehhanism viiendas ühtekuuluvusaruandes eesmärgiks seatud kohalike ja piirkondlike asutuste kõnealusesse protsessi kaasamisel;

39.	väljendab muret aktiivset kaasamist käsitleva teatise 2012. aastasse edasilükkamise tõttu ja palub komisjonil tuua teatise avaldamine 2011. aastasse, lisades sellele hinnangu aktiivse kaasamise rakendamisele;

40.

tervitab viidet vaesuses elavate inimeste osalusele kaasamispoliitikate keskse eesmärgina ja tervitaks juhtalgatuses selgesõnalisemat selgitust – ka teatises määratletud peamiste sihtrühmade osalemise osas –, kuidas komisjon kavatseb selle eesmärgi ellu viia. Näiteks, kas see on mõeldud toimuma kõrgetasemelise juhtkomitee raames, mis moodustatakse sotsiaalse innovatsiooni alaste tegevuste ergutamiseks?

Territoriaalne ühtekuuluvus ja ELi rahaline abi

41.

tervitab viidet territoriaalsele ühtekuuluvusele teatise pealkirjas ja rõhutab, et esitatud tegevusprogramm ja ELi struktuurifondid ei ole ainuüksi Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamise vahendid, vaid neil on laiem roll ELi aluslepingute osaks oleva sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi tagamisel;

42.

nõustub, et on vaja uurida teid, kuidas tagada kõnealuste struktuurifondide parem ja tõhusam kasutamine Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide toetamiseks, ja toetab Euroopa Sotsiaalfondi suunitluse laiendamist tööalaselt konkurentsivõimelt ja töökohtade arvult vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemisele tingimusel, et eduka vaesusevastase võitluse põhielemendina jääb integreeritud tööhõivepoliitika Euroopa Sotsiaalfondi raames tingimata prioriteediks. Eelkõige tuleks välja töötada ja levitada sotsiaalseid uuendusi, et probleemide ja väljakutsete tarvis suudetaks välja arendada uusi lahendusi ning et tõhusaks osutunud lahendused koondatakse kokku ning riigid, piirkonnad ja kohalikud omavalitsused kasutaksid neid võrdlusalusena. Märgib, et 75 %-lise tööhõive eesmärgi saavutamisest iseenesest ei piisa vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks ja suurem rõhk tuleks asetada töölkäivate vaestega tegelemisele ning töökohtade kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse parandamisele kõikjal Euroopas, kaasa arvatud piisava sissetuleku tagamisele suunatud meetmed, sealhulgas sotsiaaltoetused;

43.

rõhutab enamikus liikmesriikides võetud kokkuhoiumeetmete põhjustatud tegelikkust ja rõhutab nende kohest mõju vaesuses ja tõrjutuses elavatele inimestele; märgib, et Regioonide Komitee uuringus osalejad avaldasid tohutut poolehoidu kohustusliku prioriteedi sisseviimisele tulevastesse piirkondlikesse programmidesse ELi ühtekuuluvuspoliitika raames võidelda sotsiaalse tõrjutuse ja vaesusega; seepärast kutsub komisjoni üles 2011. aastal esitatavate õigusaktide ettepanekutes seda silmas pidama, ning rõhutab samas, kuivõrd oluline on tagada paindlikkus kohalikul ja piirkondlikul tasandil, et määratleda kõige asjakohasemad konkreetsed rakendusmeetodid sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastases võitluses;

44.	toetab jõupingutusi ELi eri struktuurifondide vahelise koordineerimise/sünergia edendamiseks, et tagada ühine lähenemisviis vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse erinevate mõõtmetega tegelemisele, sealhulgas vaesuse territoriaalne mõõde;

45.	on valmis aitama Euroopa Komisjonil Regioonide Komitee Euroopa 2020. aasta strateegia järelevalveplatvormi abil jälgida, kuidas kohalikud ja piirkondlikud asutused Euroopa 2020. aasta strateegiat rakendavad;

Sotsiaalne ettevõtlus, sotsiaalne innovatsioon ja eksperiment

46.	tervitab panust, mida sotsiaalne ettevõtlus, vabatahtlik tegevus ja ettevõtete sotsiaalne vastutus võivad anda praegustele üldhuviteenustele lisaväärtuse lisamise kaudu;

47.

tunnustab kõigi oluliste sidusrühmade, k.a vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega kokkupuutuvate inimeste, vaesuses elavate inimestega töötavate valitsusväliste organisatsioonide, sotsiaalpartnerite, teenuse osutajate ja loomulikult kohaliku, piirkondliku, riigi ja ELi tasandi valitsuste aktiivse osalemise lisaväärtust;

48.

nõustub Euroopa Vabatahtlike Keskuse vastu võetud Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta 2011 juhtpõhimõtetega, rõhutades eelkõige, et vabatahtlik tegevus kui vabast tahtest ja tasuta aset leidev tegevus ei tohi asendada tasustatavat tööd ning seda ei tohiks kasutada töötajate või riiklike/avalike teenuste odava alternatiivina kulude kokkuhoidmiseks;

49.	tervitab algatusi, mille eesmärgiks on julgustada ettevõtteid tööle võtma ebasoodsas olukorras olevaid inimesi ja võtma avalike hangete puhul rohkem arvesse sotsiaalset mõõdet;

50.	tunnustab siinkohal toetuse olulisust sotsiaalsele ettevõtlusele ja kaitstud töökohtadele, mis võimaldavad tagada paremaid töötingimusi ja jätkusuutlikumaid töökohti;

51.	kordab nende meetmete tähtsust, mis hõlbustavad valitsusväliste organisatsioonide ja väikeste partnerluste juurdepääsu ELi vahenditele, sealhulgas väikeste organisatsioonide jaoks üldistele toetustele juurdepääsu soodustamine;

52.

nõustub, et tõendusmaterjalil põhinev sotsiaalne innovatsioon võib olla olulise tähtsusega uute lahenduste väljatöötamisel või uutele väljakutsetele reageerimisel, kuid rõhutab, et taoline lähenemisviis peab tunnistama olemasolevaid häid tavasid kõikjal Euroopas ja seadma eesmärgiks parimate tavade, vastastikuse õppimise ja vastastikuste eksperdihinnangute siirde toetamise ja julgustamise valitsusvälistes/kogukonna organisatsioonides, rõhutades eriti selliste organisatsioonide kohapealseid väikesemahulisi tegevusi ja rohujuuretasandil tehtavat tööd. Kõnealuseid tegevusi tuleb algatada tundlikult, et vältida vaeste inimeste sildistamise ohtu ja seetõttu suhtume ettevaatusega väljendi „sotsiaalne eksperiment” kasutamisse.

Brüssel, 31. märts 2011

Regioonide Komitee president

Mercedes BRESSO

(1) CdR 18/2010, vastu võetud 2010. aasta oktoobris

(2) ECOS-V-008 CdR 319/2010 lõplik, vastu võetud 28. jaanuaril 2011

7.6.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 166/23

Regioonide Komitee arvamuse eelnõu „Doonau piirkonna strateegia”

2011/C 166/05

REGIOONIDE KOMITEE

—

tervitab selgesõnaliselt ELi Doonau piirkonna strateegiat (KOM (2010 715 lõplik)), mis sisaldab mitmeid soovitusi, mille Regioonide Komitee esitas oma varasemas, 7. oktoobri 2009. aasta arvamuses. Strateegia on Doonau piirkonna kohaliku ja piirkondliku koostöö jaoks tõepoolest põhimõttelise tähtsusega, mida tunnustas ka Euroopa Parlament oma 17. veebruari 2011. aasta resolutsioonis;

—	rõhutab tungivalt, et kõigi Doonau piirkonna huvitatud osapoolte järjekindel ja pidev kaasamine on ka tulevikus strateegia eesmärkide rakendamise ja õnnestumise jaoks otsustava tähtsusega;

—

tervitab riiklike või piirkondlike koordineerijate kaasamist, kelle funktsioon on teatises vaid üldjoontes välja toodud. Makropiirkondade arendamine on algusjärgus, seepärast kutsub Regioonide Komitee üles korraldama strateegia raames kogemustevahetuseks korrapäraselt koordineerijate kohtumisi ning võimaldama kogemustevahetust Läänemere ja Doonau piirkonna strateegia vahel;

—	kutsub komisjoni üles tegutsema selle nimel, et makropiirkondade strateegiate projektide valimise menetlus hõlmaks sobivaid eeltingimusi selleks, et olemasolevaid rahastamissüsteeme ja toetusvahendeid oleks tõepoolest võimalik strateegiate jaoks kasutada;

—

kutsub üles kontrollima, kas Doonau piirkonna geograafilisest, ajaloolisest ja kultuurilisest tähtsusest tulenevalt on võimalik Euroopa territoriaalse koostöö programmi raames (B suund) kohandada Kagu-Euroopa koostööala vastavalt uuele makropiirkonnale. Sel viisil arvestataks Euroopa ühtekuuluvuspoliitikas uue Doonau makropiirkonnaga ning võimaldataks teha koostööd ühtsel koostööalal.

Pearaportöör

Wolfgang REINHART (DE/EPP), Baden-Württembergi liidumaa föderaal- ja Euroopa asjade minister

Viitedokument

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele – ELi Doonau piirkonna strateegia”

KOM(2010) 715 lõplik.

I POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

Üldised märkused

märgib, et makropiirkonnad järgivad ka eesmärki tõsta funktsionaalsetes piirkondades liikmesriikide, piirkondade ja kogukondade piiriülese, rahvusvahelise ja piirkondadevahelise koostöö vahendite tõhusust ning parandada kooskõlas mitmetasandilise valitsemise põhimõttega täiendavalt Euroopa, riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi koostööd, et viia sel viisil tõhusamalt ellu ka ELi poliitilisi eesmärke. Doonau piirkonna strateegia potentsiaal seisneb muu hulgas piiriülestes, ja rahvusvahelistes ja piirkondadevahelistes lahendustes ning see on Euroopa integratsioonipoliitika jaoks mõttekas vahend;

on seisukohal, et strateegia territoriaalne mõõde aitab ellu viia territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärki, mis lisati Lissaboni lepinguga ELi eesmärkide hulka. Sellest tulenevalt kutsub komitee komisjoni üles käsitlema rohelise raamatu kujul põhjalikumalt makropiirkondade rolli ja mõju ELi regionaalpoliitikas pärast 2013. aastat. Komitee tuletab sellega seoses meelde, et on selle taotluse komisjonile juba esitanud oma resolutsioonis Euroopa Komisjoni 2010. aasta õigusloome- ja tööprogrammi kohta;

tuletab meelde Euroopa Komisjoni seisukohta, mille kohaselt peab makropiirkondade strateegiate koostamisel praegu arvesse võtma nn „kolme ei” põhimõtet: ei uusi eeskirju, ei uusi institutsioone ega täiendavaid vahendeid. Komitee kordab, et sellele põhimõttele tuleks samuti lisada nn „kolme jaa” põhimõte: makropiirkondade olemasolevate eeskirjade kasutamine ja kontroll ühisel kokkuleppel; kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja liikmesriikide platvormi, võrgustiku või territoriaalse rühmituse loomine, milles osaleksid ka sidusrühmad ja mille eest vastutaksid ELi institutsioonid; ELi olemasolevate rahaliste vahendite kooskõlastatud tõhus kasutamine makropiirkondade strateegiate väljatöötamiseks ja elluviimiseks;

rõhutab, et ELi Doonau piirkonna strateegia on täielikult kooskõlas piirialade koostööle suunatud euroregioonide loomisega, samuti ELi struktuuride arendamisega piiriüleste, riikidevaheliste või piirkondadevaheliste projektide raames Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) õiguslikus vormis;

juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Komisjoni teatises rõhutatakse, et maailma rahvusvahelisim jõgikond kuulub suures osas Euroopa Liidu piiresse ning et piirkonna probleemide lahendamiseks ja potentsiaali kasutamiseks on uusi võimalusi. Doonau piirkonna strateegia on teine sedalaadi makropiirkondlik strateegia, mille komisjon vaid pooleteise aastaga välja töötas. See näitab suurenenud vajadust tõhusa koostöö järele ELis. Uue Doonau makropiirkonna strateegia on selle näide;

rõhutab, et arvestades, kui oluline on Euroopa territoriaalne koostöö kui Euroopa ühtekuuluvuspoliitika üks kolmest sambast, pakuvad makropiirkonnad konstruktiivset raamistikku võrgustikuliseks mõtlemiseks, sihipäraseks tegutsemiseks ja seega ELi olemasolevate koordineerimis- ja rahastamisstruktuuride tõhusamaks kasutamiseks ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks;

märgib, et laiapõhjaline konsultatsioonimenetlus on Doonau piirkonna strateegia tunnustamise põhimõtteline eeldus ning see peegeldab kõikide nende riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi osalejate suurenenud vajadust, kes samastavad end makropiirkonna kui funktsionaalselt ühtse, loodusliku, kultuurilise, sotsiaalse ja majandusliku ruumiga;

rõhutab tungivalt, et kõigi huvitatud osapoolte, pädevate institutsioonide, piirkonnaüleste, piirkondlike ja kohalike võrgustike, Doonau piirkonna kohalike ja piirkondlike omavalitsuste regionaalarengu eest vastutavate asutuste, kodanikuühiskonna, valitsusväliste organisatsioonide, samuti kõigi Doonau piirkonna liikmesriikide ja kolmandate riikide järjekindel ja pidev kaasamine on ka tulevikus strateegia eesmärkide rakendamise ja õnnestumise jaoks otsustava tähtsusega;

10.

rõhutab ELi liikmesriikidest, ELi kandidaatriikidest, potentsiaalsetest kandidaatriikidest ja ELi naabruspoliitikasse kaasatud riikidest koosneva Doonau piirkonna erilist tähtsust, rolli ja vastutust. Kõnealune makropiirkond hõlmab 14 riiki: liikmesriigid Saksamaa (Baden-Württembergi ja Baieri liidumaad), Austria, Slovakkia, Tšehhi Vabariik, Sloveenia, Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria, samuti ELi-välised riigid Horvaatia, Serbia, Bosnia-Hertsegoviina, Montenegro, Ukraina ja Moldova. Strateegia annab suure võimaluse tasandada teed majanduskasvu, heaolu ja turvalisuse poole. Strateegia võib aidata kaasa ka sellele, et Doonau piirkonnast saaks üks atraktiivsemaid piirkondi Euroopas, nagu märgitakse teatises. Doonau piirkond on ligikaudu 115 miljoni inimese kodu ja hõlmab ühe viiendiku ELi pindalast;

11.

rõhutab, et vajadus ühise strateegia järele formuleeriti osalevate riikide, liidumaade ja piirkondade algatusel ning on jõutud ühisele äratundmisele, et mitmetahulisi ülesandeid ja probleeme on võimalik vaid koos lahendada. Regioonide Komitee juhib tähelepanu sellele, et kuna inimesed samastavad end Doonau piirkonnaga väga suurel määral, siis on Doonau piirkonna strateegia äärmiselt tõhus vahend püsiva rahu tagamiseks ning see tähendab stabiilsust ja turvalisust nii osalevate piirkondade kui ka kogu Euroopa Liidu jaoks;

12.

märgib, et Doonau piirkonna strateegia toetab demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja detsentraliseerimise arendamist, samuti kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse tugevdamist Doonau piirkonnas, eriti neis riikides, mis ei kuulu Euroopa Liitu. Alates raudse eesriide langemisest on Doonau piirkond ka ühenduslüli ida ja lääne vahel. Doonau piirkond aitab ületada Euroopa sise- ja välispiire ning arendada looduslikku, kultuurilist, sotsiaalset, majanduslikku ja teadusalast mitmekesisust ja dünaamikat;

13.

peab äärmiselt oluliseks koostööd kõigil osalevatel tasanditel – riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul –, et tagada subsidiaarsuse, kodanikuläheduse ja partnerluse põhimõtete järgimine, ning juhib tähelepanu lisaväärtusele, mida annab Doonau piirkonna piirkondlik ja kohalik koostöö kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikide ELiga ühinemise protsessile;

ELi strateegia ja selle sisu

Doonau makropiirkonna väljakutsed ja ülesanded

14.

tervitab komisjoni väidet, et Doonau piirkond võib olla „ELi uks oma naabritele – Musta mere piirkonnale, Lõuna-Kaukasusele ja Kesk-Aasiale”. Makropiirkondlikud strateegiad on näide naabrite koostööst nii ELis kui ka ELi ja kolmandate riikide vahel. Makropiirkondlikud strateegiad näitavad ka seda, kuidas kombineerida integreeritud, mitut valdkonda hõlmavaid lähenemisviise mitmetasandilise valitsemisega ning kuidas neid praktikas rakendada;

15.	nõustub komisjoni väitega, et sotsiaal-majanduslikku arengut, konkurentsivõimet, keskkonnajuhtimist ja ressursitõhusat kasvu on võimalik parandada, samuti saab täiendavalt suurendada liikuvust ja tõsta turvalisust;

16.

märgib, et Doonau piirkonna strateegia süstemaatika tugineb Läänemere strateegia raames saadud kogemustele. Strateegia konkreetseks rakendamiseks töötati koostöös kõigi riiklike, piirkondlike ja kohalike osalejate ja sidusrühmadega välja tegevuskava, mis on jaotatud neljaks põhiteemaks üheteistkümne prioriteetse valdkonnaga. mis on jaotatud neljaks põhiteemaks üheteistkümne prioriteetse valdkonnaga. Tegevuskava sisaldab 124 projekti näidet;

17.	tervitab eeskätt asjaolu, et Doonau piirkonna strateegia raames pakutakse välja konkreetsed näited eesmärkide kohta, mis on mõõdetavad ja mis peavad andma kodanike jaoks nähtavaid tulemusi;

18.

leiab, et makropiirkondade strateegiad ei pea katma kõiki poliitikavaldkondi, vaid keskenduma esmalt makropiirkonna ühistele väljakutsetele, mis määratletakse ühiselt partnerluspõhimõtte alusel. Sellest tulenevalt kiidab komitee heaks koostöö keskendamise neljale sambale: Doonau piirkonna ühendamine (liikuvus, säästev energia, turismi ja kultuuri edendamine), keskkonnakaitse (vee kvaliteet, keskkonnaalaste riskide juhtimine, bioloogilise mitmekesisuse säilitamine), jõukuse suurendamine Doonau piirkonnas (teadmistel põhineva ühiskonna arendamine teadustegevuse, hariduse ja infotehnoloogia abil, ettevõtete konkurentsivõime edendamine, sh klastrite arendamine, investeerimine oskustesse), samuti Doonau piirkonna tugevdamine (haldussuutlikkuse ja koostöö parandamine, võitlemine turvalisuse nimel organiseeritud ja raske kuritegevuse vastu);

19.

juhib tähelepanu sellele, et eesmärkide saavutamisel on otsustava tähtsusega riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi kaasamine. Kus vajalik, tuleb võtta sobivad meetmed, et kohalikud ja piirkondlikud osalejad oleksid paremini suutelised eesmärkide saavutamiseks vastavaid rakendamisstruktuure välja töötama. Doonau piirkonna strateegia rakendamisel on kesksed elemendid suutlikkuse suurendamise ja hea valitsemistava menetlused. Sealjuures võib Doonau linnade ja piirkondade nõukogu olla ühiste projektide arendamisel aktiivne partner;

20.	on seisukohal, et tegevuskava on oluline viitedokument ja nõustub teatise väitega, et tegevuskava on näitlik raamistik, mis lähtub projektide arenguetapist ja mida on võimalik dünaamiliselt edasi arendada;

21.

märgib, et tihedamad sidemed olemasolevate võrgustike, algatuste ja organisatsioonide vahel, nagu Doonau jõe kaitse rahvusvaheline komisjon, Doonau komisjon, piirkondlik koostöönõukogu, Doonau piirkonna koostööprotsess, Doonau linnade ja piirkondade nõukogu, koostöörühm ARGE Donauländer ja Doonau turismikomisjon, võib tuua märkimisväärset lisaväärtust.

Noorte kaasamine

22.	juhib tähelepanu sellele, et noorte aktiivne kaasamine on kestva rahu ja stabiilsuse tagamiseks Euroopas üks nurgakive;

23.

täheldab, et tegevuskava annab võimalusi projektideks noortega ja noorte jaoks. Siiski tuleks Regioonide Komitee arvates panna noorte rollile ja tähtsusele suurem rõhk. Äärmiselt oluline on vahendada noortele eurooplastele pidevas kogemustevahetuse ja ühise kommunikatsiooni protsessis ELi väärtusi ja suurendada noorte teadlikkust demokraatlikest protsessidest, samuti parandada nende mõistmist, tolerantsust ja austust vähemuste ning Euroopa kultuurilise ja etnilise mitmekesisuse vastu. Alahinnata ei tohi õpilasvahetuste ja noortevahetuste, õpikodade, võrgustike ja noorte koostöövõimaluste väärtust, mida ei saa materiaalselt hinnata;

24.

kutsub üles tegevuskava edasiarendamisel seda aspekti ka olemasolevate liikuvusprogrammide raames rohkem arvestama. Novi Sadis loodud noorte kodanike Doonau võrgustik on näide sellest, kuidas on võimalik noorte hulgas kujundada Doonauga seotud identiteeti ja koos sellega ka Euroopa identiteeti. Kaaluda võiks näiteks ka Doonau noortevõrgustiku loomist, mis organiseeriks järjepidevalt noorte kohtumisi, vahetusi, haridust ja koostööd;

Transport

25.

peab oluliseks transpordivaldkonna eesmärkide elluviimist, eriti siseveetranspordi, samuti maantee-, raudtee- ja lennundusinfrastruktuuri osas, ning nõustub teatises esitatud hinnanguga, et edendada tuleb TEN-T projektide ja määruse (EÜ) nr 913/2010 kohaste raudteeveokoridoride rakendamist. Eriti tuleb esile tõsta Doonau piirkonna strateegia edumeelsust, kuna oluline on nende koridoride omavaheline ühendamine, samuti nende ühendamine piirkondliku keskkonna ja erinevate transpordivahenditega;

26.

märgib, et Doonau potentsiaali tuleb paremini ära kasutada. Liikuvuse parandamise kaudu Doonau piirkonna ühendamisele keskenduva strateegia esimese samba peamised eesmärgid on suurendada kaubavedu Doonaul, luua põhja-lõunasuunalisi ühendusi, luua Doonau jõesadamates tõhusaid terminale ja avada need nüüdisaegseks, multimodaalseks ja koostalitlusvõimeliseks kasutamiseks. Samal ajal nõustub komitee komisjoniga vajaduse osas kohaldada integreeritud lähenemisviisi, et tasakaalustada arenguid keskkonna jätkusuutlikkusega;

27.	viitab sellega seoses Belgradi konventsioonile, mis reguleerib laevaliiklust Doonaul;

Keskkond

28.

kinnitab keskkonnakaitse prioriteetsust, eriti vee kvaliteedi tagamise osas vastavalt ELi vee raamdirektiivile. Regioonide komitee nõustub hinnanguga, et „On vaja kestlikku veemajandust […]”. Siinkohal on oluline võrdlusalus Doonau jõgikonna juhtimiskava. Prioriteediks tuleb seada meetmed, mille eesmärk on säilitada Doonau vesikonna looduslikku tulvaveemahutavust ja vältida korduvaid üleujutusi. Võttes lisaks arvesse, et Doonau – mis hõlmab mitmeid Natura 2000 võrgustikku kuuluvaid eriotstarbelisi kaitsealasid ja erikaitsealasid – ja Doonau delta, mis kuulub alates 1991. aastast UNESCO maailmapärandite nimekirja, moodustavad ainulaadse ja haavatava ökosüsteemi, kus elab haruldasi, saastatusest ohustatud liike, tuleb bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemide kadumine peatada ning liikide mitmekesisus säilitada. Lisaks tuleb hoolitseda selle eest, et ELi vahendeid kasutataks projektideks, mis on kooskõlas ELi keskkonnaalaste õigusaktidega. Need eesmärgid peavad kajastuma ka ühise põllumajanduspoliitika eesmärkides ja konkreetsetes toetusprogrammides ning riiklikes põllumajanduse toetamises mehhanismides;

29.

rõhutab, et kesksed ülesanded on vee hea kvaliteedi tagamine vastavalt vee raamdirektiivile, toitainete sisalduse vähendamine Doonaus, delta juhtimiskava lõpetamine ja vastuvõtmine 2013. aastaks, Doonau laiaulatuslike üleujutuste riskijuhtimisplaanide rakendamine, kõigi Natura 2000 alade tõhusate juhtimiskavade koostamine, Doonau tuuraliste ja teiste kohalike kalaliikide elujõuliste populatsioonide tagamine ja erosiooni vähendamine. Nende ülesannete puhul on oluline roll nii Doonau jõe kaitse rahvusvahelisel komisjonil ja komisjoni käsutuses olevatel vahenditel kui ka Ülemaailmsel keskkonna- ja turvaseirel (GMES) ning ühise põllumajanduspoliitika vahenditel. Selle valdkonna struktuurid, olemasolevad teadmised ja vahendid tuleb strateegiat silmas pidades tõhusamalt kujundada, eriti riskide, nagu üleujutused ja keskkonnakatastroofid, vältimise valdkonnas;

30.

rõhutab vajadust piirkondliku koostöö tõhustamise järele, et vähendada loodusõnnetuste (eriti üleujutuste, põua, metsatulekahjude, tormide, erosiooni, jäätumise ja veepuuduse) ja tööõnnetuste ohtu ning leevendada võimalikke mõjusid katastroofide parema ohjamise, sh ennetamise, valmisoleku ja reageerimise kaudu;

31.

märgib, et Doonau piirkonna säästvat arengut silmas pidades tuleb transpordi ja keskkonnakaitse puhul arvestada Doonau jõe kaitse rahvusvahelise komisjoni ja Sava piirkonna rahvusvahelise komisjoni dokumendi „Ühisavaldus Doonau piirkonna siseveetranspordi ja keskkonnakaitse väljaarendamise põhimõtete kohta” põhimõtteid;

32.	rõhutab, et oluline on edendada piirkonnas säästvat turismi, ja juhib tähelepanu potentsiaalile, mida pakub peaaegu kogu jõe pikkuses kulgev jalgrattatee;

Energia

33.

märgib, et investeeringud energiainfrastruktuuri, säästva energia edendamine ja energiapoliitika parem koordineerimine on õigustatult Doonau piirkonna strateegia prioriteedid. Võrkude moderniseerimine ja laiendamine, Euroopa energeetikakava rakendamine, samuti TEN-E võrgu tugevdamine võivad piirkonnas olukorda märkimisväärselt parandada. Samuti on oluline riiklike kliima- ja energiaeesmärkide saavutamine 2020. aastaks;

Majandus

34.

rõhutab, et väga oluline on Doonau piirkonna jõukuse suurendamine, ettevõtete konkurentsivõime tugevdamine ja klastrite loomine, majanduse edendamine, tööturu elavdamine ja parandamine, samuti ebasoodsates tingimustes elanikkonnarühmade võimaluste parandamine. Regioonide Komitee juhib tähelepanu metropolipiirkondade kui tootlikkuse, innovatsiooni ja kogemustevahetuse keskuste rollile;

35.

tõstab esile komisjoni järgmise tähelepaneku: „Piirkonnas elab kolmandik ELi vaesusriskis inimestest, kellest paljud kuuluvad marginaliseerunud kogukondadesse. Romade kogukonnad, kellest 80 % elab Doonau piirkonnas, kannatavad sotsiaalse ja majandusliku tõrjutuse, ruumilise eraldatuse ja ebakvaliteetsete elutingimuste all. Selle olukorra parandamine mõjutab tervet ELi, kuid põhjustega tuleb kõigepealt tegelda Doonau piirkonnas.” Komitee leiab, et seda asjaolu arvestades on vaja eraldi territoriaalset lähenemist vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi käsitlevale juhtalgatusele;

36.	juhib tähelepanu piirkondade, linnade ja kogukondade olulisele rollile kontaktide sõlmimisel ja projektide toetamisel väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete tasandil. Regioonide Komitee juhib tähelepanu Läänemere strateegia kogemustest tehtud järeldusele, et erasektorit tuleb rohkem kaasata;

37.	rõhutab, et jõukuse ja konkurentsivõime suurendamisega peab kaasas käima loodusvarade parandamine ja jätkusuutlik kaitse;

38.	rõhutab, et konkurentsivõimelise turumajanduse saavutamiseks on oluline luua ettevõtlust soosivad raamtingimused ja optimeerida seeläbi Doonau piirkonna väikeste ja keskmise suurusega (VKEd) ettevõtete arenguvõimalusi;

39.

märgib, et muuhulgas riiklike turgude piiratud suurusest tingituna on VKEd Doonau piirkonna jõukuse loomisel võtmetegur. Sealjuures tuleks võrdsel määral arvestada põllumajandus-, käsitöö-, tööstus- ja teenindussektoriga. Doonau piirkonna innovaatilise konkurentsivõime olulised elemendid on vajadustele vastav kutseharidus, näiteks oskustööliste kvalifitseerimine, samuti teadus- ja uurimistegevus. Hästi arendatud tehnoloogiasiirde süsteem peab toetama teadusuuringute tulemuste sujuvat rakendamist ettevõtetes;

40.	rõhutab sellega seoses, et oluline on arendada välja võrdne juurdepääs digitaalsetele infrastruktuuridele ning edendada nende kasutamist kogu Doonau piirkonnas, et vähendada otsustavalt riikidevahelist kohatist ebaühtlust tehniliste infrastruktuuridega varustatuse ja nende kasutamise osas;

Haridus ja teadustegevus

41.	märgib, et hariduse ja kvalifikatsiooni omandamise võimaluste parandamine piirkonnas suurendab märkimisväärselt selle atraktiivsust majandus- ja teadustegevuse asukohana. Noorte kvalifikatsiooni omandamisele võivad kaasa aidata näiteks duaalse koolituse valdkonna meetmed ja pakkumised;

42.

rõhutab, et eeskätt tuleks sihipäraselt toetada ja edendada Doonau piirkonna kõrgkoolide teadusuuringute infrastruktuure ja mitmepoolseid võrgustikke. Sealjuures on eriti olulised võrgustikinstitutsioonid, nagu Budapesti Andrássy ülikool ja Euroopa Doonau Akadeemia, sest nende teadus- ja akadeemiline tegevus on suunatud Doonau piirkonnale;

Kultuur ja kodanikuühiskond

43.	rõhutab, et Doonau piirkonna ainulaadset, looduslikku, kultuurilist ja etnilist mitmekesisust tuleb toetada kultuurivaldkonna projektide raames ning muuta see säästva turismi kontseptsioonide kaudu juurdepääsetavaks ja nähtavaks;

44.

tõstab esile kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, nende ühenduste ja liitude, samuti kodanikuühiskonna rolli kultuuridevahelise dialoogi edendamisel. Piirkonnad, linnad ja vallad on eriti sobivas positsioonis, et integreerida oma kogemused heterogeense rahvastikuga tõhusalt kultuuride- ja religioonidevahelisse dialoogi;

45.

juhib sellega seoses tähelepanu ka kodanikuühiskonna ning linnade ja valdade partnerluste tähtsusele. Nad kõik mitte ainult ei aita kaasa kultuuridevahelisele dialoogile ja eelarvamuste kaotamisele, vaid nad saavad luua majandusliku ja sotsiaalse koostöö raamistiku, edendada säästvat arengut ja toetada seega Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamist. Ka kultuurivaldkonnas tegutsevate inimeste ja asutuste koostöö Doonau piirkonna linnades ja piirkondades võib anda panuse suure loovuse potentsiaaliga võrgustiku väljatöötamisse;

46.	juhib tähelepanu sellele, et edendada tuleb sotsiaalsete võrgustike ja struktuuride väljaarendamist ja hoidmist, soodustada kodanike osalemist ja tugevdada elukestvat ja põlvkondadeülest õpet;

Hea valitsemistava ja turvalisus

47.

rõhutab tegevusvaldkonna „Doonau piirkonna tugevdamine” eesmärkide prioriteetsust, eriti õigusriikluse tugevdamise teel, mis on erasektori ja avaliku sektori otsuste tegemise struktuuri ja suutlikkuse parandamise eeldus, samuti inimkaubanduse, salakaubanduse, korruptsiooni, organiseeritud ja raske kuritegevuse ning piiriülese musta turu vastase võitluse eeldus;

48.	märgib, et kogemustevahetus hea valitsemistava kohta riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi koostöös ning avalike teenuste kõige erinevamates valdkondades on hea valitsemistava nurgakivi, seda ka riigi- ja halduspiiride üleselt;

ELi strateegia ja selle rakendamine

Koordineerimine

49.

tervitab asjaolu, et komisjon jätkab liikmesriikidega strateegia koordineerimist. Läänemere strateegia eeskujul, ent võttes siiski arvesse Doonau piirkonna eripärasid, toetab ka Doonau strateegia puhul komisjoni tööd kõigi liikmesriikide esindajate kõrgetasemeline töörühm ning koosolekutele kutsutakse kolmandate riikide esindajaid. Teatisest ei selgu, kui sageli antakse hinnang poliitilisele suunale ja ajakohastatakse tegevuskava. Neid aspekte tuleks täpsustada;

50.

51.

täheldab sellega seoses ka, et korrapäraselt toimuvad foorumid kõigile riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele osalejatele, samuti sidusrühmadele ning kodanikuühiskonnale on sobiv vahend selleks, et kontrollida projekte, vaadata kriitiliselt läbi poliitilised suunad ja suurendada kodanike hulgas strateegia tunnustust;

52.	kutsub üles arvestama eesmärkide koordineerimisel Euroopa ruumilise planeerimise vaatlusvõrgustiku (ESPON) Doonau piirkonna uuringute tulemusi;

Aruandlus

53.

peab oluliseks kontrollida tegevuskava rakendamise edusamme. Selle aluse moodustavad aastaaruanded olemasolevate programmide kohta ja strateegilised aruanded liikmesriikide tasandil, mille koostavad koordinaatorid. ELi programmide aruandluskohustus peaks praegusel toetusperioodil olema suunatud olemasolevatele andmetele;

Rakendamine

54.

märgib, et riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud osalejad aitavad projektide edule kaasa. Kuna struktuuride rajamist aga ei toetata, siis on strateegia haldusliku rakendamisega probleeme. Teatises nõutakse ettepanekuid konkreetseteks projektideks, „mis on detailsed ning hõlmavad projekti juhti, ajakava ja finantseerimist”. Regioonide Komitee kutsub üles võimaldama aasta möödudes rakendusstrateegia hindamist, et optimeerida protsesse ja otsuste langetamist;

Rahastamine ja toetusvahendid

55.

märgib, et teatises esitatakse vaid üldised väited Doonau piirkonna strateegia rahastamise kohta, ning võtab teadmiseks komisjoni seisukoha, et ei eelarve ega õigusaktide osas ei saa asjaomastele makropiirkondadele osaks eeliskohtlemine. Jooksval toetusperioodil rakendatakse strateegiat olemasolevaid vahendeid mobiliseerides ja eesmärkidega vastavusse viies kooskõlas üldiste raamistikega;

56.	kutsub komisjoni üles tegutsema selle nimel, et makropiirkondade strateegiate projektide valimise menetlus hõlmaks sobivaid eeltingimusi selleks, et olemasolevaid rahastamissüsteeme ja toetusvahendeid oleks tõepoolest võimalik strateegiate jaoks kasutada;

57.	nõuab, et komisjon tegutseks selle nimel, et ka makropiirkondade strateegiate puhul saaks kasutada toetusprogramme valdkondades, nagu noorsootöö ja IKT-pakkumine;

58.

kutsub üles kontrollima, millises ulatuses on võimalik pakkuda riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi taotlejatele suunatud koolitusmeetmeid eriti just alates 2014. aastast eesmärgiga parandada rahastamistaotluste esitamise oskusi ja aidata kaasa olemasolevate toetusvahendite ja -allikate tõepoolest suuremale kasutamisele;

59.

märgib, et eesmärkide saavutamine sõltub sellest, kas Doonau piirkonna liikmesriigid ja kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning regionaalarengu eest vastutavad asutused kasutavad komisjoni toetatavaid keskkonnaprogramme, nagu LIFE+ programm (jõgede ja jõekaldasüsteemide taastamine) ning Euroopa aruka energia programm (IEE);

60.

leiab, et ka valitsusvälistel organisatsioonidel, majanduslikel ja sotsiaalsetel sidusrühmadel ning kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on oluline roll piiriüleste ja riikidevaheliste projektide edendamisel. Struktuurifondid ja ühtekuuluvuspoliitika asjaomased programmid on olulised vahendid, mida tuleb projektide elluviimiseks mõistlikult ja tõhusalt kasutada;

61.

a.	eeskätt just strateegilistes poliitikavaldkondades, nagu infrastruktuur, veeteed, energia, innovatsioon, keskkonna- ja üleujutuste vastane kaitse ja jätkusuutlik majandus, kasutataks tõhusalt ära piirkonna potentsiaali;

b.	ühist majanduslikku ja teadusalast potentsiaali oleks võimalik sihipäraselt, kestvalt ning tõhusalt ära kasutada;

c.	Doonau piirkondade vahel oleks tagatud innovatsiooni siire;

d.	suureneb sünergia nii riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi vahelise koostöö raames kui ka sektoriüleselt poliitikavaldkondade vahel ning et oleks võimalik suurendada kõnealuse piirkonna ja seega ka ELi suutlikkust ja tõhusust;

e.	Doonau piirkonda kogu selle looduslikus, kultuurilises ja ajaloolises mõõtmes oleks võimalik mõista ühtse piirkonnana Euroopas;

62.

märgib sellega seoses, et koostööala tuleks kasuks Doonau piirkonna dünaamilisele arengule. Ühinemiseelse abi rahastamisvahend ja Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrument on paindlikud vahendid ELi kandidaatriikide, potentsiaalsete kandidaatriikide ja samuti kolmandate riikide integreerimiseks koostööalasse.

Brüssel, 31. märts 2011

Regioonide Komitee president

Mercedes BRESSO

7.6.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 166/30

Regioonide Komitee arvamus „Poliitikasuunised liiklusohutuse valdkonnas aastateks 2011–2020”

2011/C 166/06

REGIOONIDE KOMITEE

—

avaldab heameelt Euroopa Komisjoni esitatud uute poliitikasuuniste üle liiklusohutuse valdkonnas ning toetab nende seitset eesmärki ja nende saavutamiseks väljapakutud meetmeid; palub komisjonil täpsustada, millist individuaalset panust oodatakse seitsmelt eri eesmärgilt, et saavutada ambitsioonikas tulemus, milleks on liiklusõnnetustes hukkunute arvu vähendamine 2020. aastaks 50 % võrra;

—	toetab raske vigastuse erinevate määratluste ühtlustamist, et liiklusohutuspoliitikat oleks võimalik paremini jälgida ja hinnata; on seisukohal, et raske ja kergema vigastuse ühtsest määratlusest lähtuvalt võiks seejärel sõnastada ühise eesmärgi raskete vigastuste arvu vähendamiseks;

—

kutsub kõiki liikmesriike üles rakendama täielikult direktiivi maanteede infrastruktuuri ohutuse korraldamise kohta ning toetab komisjoni seisukohta, et tuleb võtta meetmeid kõnealuses direktiivis sisalduvate põhimõtete rakendamiseks kõigi ELi vahenditest rahastatud teedeinfrastruktuuride puhul. Seejuures tuleb alati arvestada proportsionaalsuse põhimõttega, et väikeseid projekte ei koormatakse mittevajaliku halduskoorma või ebaproportsionaalsete tehniliste nõudmistega;

—	soovitab komisjonil oma pädevuste raames panna alus algatustele, mis viiksid liikmesriikide vahelise ühtlustamiseni liikluseeskirjade, liiklusmärkide ja teede tähistuste valdkonnas. Komitee teeb ettepaneku, et komisjon algataks rohelise raamatu vahendusel käesoleva arvamuse teemalise arutelu.

Raportöör

Johan SAUWENS (BE/EPP), Bilzeni linnapea

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa kui liiklusohutusala: poliitikasuunised liiklusohutuse valdkonnas aastateks 2011–2020”

KOM(2010) 389 lõplik

I. POLIITILISED SOOVITUSED

Sissejuhatus

Tulevases valges raamatus, milles käsitletakse 2010.–2020. aasta transpordipoliitikat, pöörab Euroopa Komisjon rohkelt tähelepanu liiklusohutusele. Aastani 2020 ulatuvate Euroopa liiklusohutuse alaste poliitikasuuniste eesmärk on luua üldine juhtimisraamistik ja seada kaugeleulatuvad eesmärgid, millest tuleks lähtuda riiklike ja kohalike strateegiate koostamisel.

2.	Käesoleva arvamuse ettevalmistamisel konsulteeriti partneritega subsidiaarsuse järelevalve võrgustikust. Konsultatsioonidega alustati 25. oktoobril 2010 ja need viidi lõpule 10. detsembril 2010.

Esitatud tegevuskava ja mõningad sissejuhatavad märkused

— Liiklusohutus ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused

3.	Liiklusohutus on ühiskonna jaoks väga oluline. Euroopa Liidus hukkub igal aastal teedel üle 30 000 inimese ja saab vigastada hinnanguliselt 1 500 000 inimest. Lisaks inimestele põhjustatud tohututele kannatustele on selle kulu ühiskonnale hinnanguliselt ligikaudu 130 miljardi eurot.

Suurem osa liiklusõnnetustest leiab aset linna- ja maapiirkondade teedel ning üksnes 5 % kiirteedel. Enamikuss liikmesriikides vastutavad suure osa teedevõrgu haldamise eest peamiselt kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, kes lisaks on nad paljudel juhtudel vastutavad ka liikluseeskirjadest kinnipidamise kontrollimise eest kohaliku või piirkondliku tasandi politsei vahendusel. Lisaks vastutavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused paljudel juhtudel ühiskondliku transpordi korraldamise eest, kohaliku liikluskorralduse ja ennetuskampaaniate läbiviimise eest ning osutavad erakorralist abi õnnetusjuhtumite puhul.

Seega on loogiline, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad olema kaasatud ja andma oma panuse algatustesse, millele pannakse alus riigi ja Euroopa tasandil. Ent loogiline on ka see, et nad töötavad – kui nad seda soovitavaks peavad – välja oma liiklusohutuse strateegiad, mis on suunatud kohalike probleemide lahendamisele ning lähtuvad kohalikest oludest.

Komisjon tunnistab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli liiklusohutuspoliitika kujundamisel ja elluviimisel. Ta märgib, et vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele tuleb kirjeldatud meetmed rakendada kõige asjakohasemal tasandil ja kõige asjakohasemate vahenditega. Komisjoni teatises rõhutatakse õigustatult vajadust ühtse lähenemisviisi järele: „Liiklusohutus on tihedalt seotud muu hulgas energia-, keskkonna-, tööhõive-, haridus-, noorsoo-, rahvatervise-, teadustöö-, innovatsiooni- ja tehnoloogia-, õigus-, kindlustus-, kaubandus- ja välispoliitikaga.”.

— Euroopa Komisjoni eesmärk

Komisjoni andmete kohaselt hukkus 2001. aastal Euroopa Liidus liiklusõnnetuste tagajärjel 54 302 inimest. Eelmise liiklusohutuse tegevuskava eesmärk oli ohvrite arvu vähendamine 50 % võrra, mis tähendanuks, et 2010. aastal ei oleks hukkunute arv ületanud 27 000. 2009. aastal oli Euroopa Liidus liikluses hukkunute arv 34 000, mis tähendab 30 % langust. Komisjon loodab, et 2010. aastal liikluses hukkunute arv on 41 % väiksem kui 2001. aastal. Kuigi sellega ei ole eesmärk täielikult saavutatud, võib siiski rääkida julgustavast tulemusest.

Perioodiks 2010–2020 pürib komisjon taas selle poole, et Euroopa Liidus väheneks liiklusõnnetuste tagajärjel hukkunute arv poole võrra. Arvestades möödunud kümnendil aset leidnud vähenemist ning soovi jätkuvalt parandada Euroopa Liidu liiklusohutust, võib seatud eesmärki nimetada vastutustundlikuks, ent ambitsioonikaks.

— Strateegilised eesmärgid

Komisjon sõnastab seitse strateegilist eesmärki:

a)	tõhustada sõiduõpetust ja täiendkoolitust;

b)	tugevdada liikluseeskirjade täitmise järelevalvet;

c)	ehitada turvalisemaid teid;

d)	parandada sõidukite turvalisust;

e)	edendada liiklusohutuse suurendamiseks kaasaegse tehnoloogia kasutamist;

f)	tõhustada hädaabiteenust;

g)	pöörata rohkem tähelepanu vähemkaitstud liiklejatele.

10.

Komitee võib põhimõtteliselt nende eesmärkidega nõustuda. Oma praegusel kujul ei anna esitatud strateegilised eesmärgid mingit põhjust kahelda , kas nende puhul on arvestatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega. Väljapakutud meetmete eesmärke ei ole võimalik saavutada üksnes liikmesriikide tasandil. Seoses meetmete ulatusega on neid parem ellu viia ELi tasandil, kuna spetsiifilised Euroopa õigusaktid, piiriülesed tegevused ja ELi tasandi koostöö tagavad järjepideva ja tõhusa poliitika riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Lisaks on esitatud meetmetel selge lisaväärtus võrreldes üksnes riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil võetavate meetmetega. Pealegi on väljapakutud meetmete vorm kõige lihtsam moodus kavandatud eesmärkide saavutamiseks ning see jätab riiklikul tasandil otsuse tegemiseks võimalikult suure vabaduse.

11.

Arvestades et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on liiklusohutuspoliitika kujundamisel ja elluviimisel oluline roll, oleks siiski soovitav, et komisjon täpsustaks arvuliselt, millist panust ta ootab igalt eesmärgilt, et saavutada üldine väljakuulutatud eesmärk vähendada järgmisel kümnendil liikluses hukkunute arvu 50 %. Sel viisil oleks võimalik mingilgi määral täpsustada, milliseid pingutusi oodatakse ehk kohalikelt ja piirkondlikelt omavalitsustelt.

— Euroopa liiklusohutuse 2011–2020. aasta poliitikasuuniste rakendamine

12.

Komisjon sõnastab kaks põhimõtet poliitikasuuniste rakendamise kohta:

•	paremad valitsemistavad suurendavad asjaosaliste kohusetunnet;

•	tuleks jätkata ühiste vahendite kujundamist liiklusohutuspoliitika jälgimiseks ja tulemuslikkuse hindamiseks.

13.

Regioonide Komitee tõdeb, et komisjon soovib poliitika jälgimist parandada andmete kogumise ja analüüsimise abil. Komitee toetab seda põhimõtet. Kuid sellega seoses märgib komitee, et praegune andmete kogumise süsteem (CARE-andmebaas) põhineb ainult liikmesriikide tasandil kogutud andmetel. Piirkondlikud andmed puuduvad, samas kui põhimõtteliselt on need andmed liikmesriikides lihtsalt kättesaadavad. Euroopa piirkondade jaoks oleks eriti kasulik, kui nad saaksid end võrrelda lähedal asuvate või sarnaste piirkondadega välismaal, nagu on juba võimalik liikmesriikide vahel. Kõnealuse teabe lisamine CARE-andmebaasi ja selle kättesaadavaks muutmine võiks seetõttu pakkuda suurt lisaväärtust ning olla kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele positiivseks stiimuliks.

— Liikluseeskirjade, liiklusmärkide, tähistuste ja infrastruktuuri loomise suuniste ühtlustamine

14.

Regioonide Komitee täheldab, et liikmesriigid kasutavad praktikas väga erinevaid norme liikluseeskirjade, liiklusmärkide, tähistuste ja infrastruktuuri loomise suuniste valdkonnas. Samas suureneb liikmesriikidevaheline liiklus endiselt igal aastal, seda nii kaubaveo sektoris kui ka tööalase liikuvuse ja ka vabaajasõitude osas. Regioonide Komitee on seisukohal, et nii liiklusohutus kui ka Euroopa Liidu sisene liikumisvabadus võidaksid sellest, kui eri liikmesriikides rajataks ja märgistataks teid nii palju kui võimalik ühtedest ja samadest põhimõtetest ja eeskirjadest lähtuvalt, nii et tee üldpilt oleks iga liikleja jaoks ühene ja äratuntav, seda ka liikmesriikide vaheliste piiride ületamisel. Seejuures tuleb lähtuda olemasolevatest parimatest tavadest ning tuleb jätta mänguruumi kohalikesse oludesse sobitamise ja nendega vastavusse viimise jaoks.

Poliitilised soovitused

REGIOONIDE KOMITEE

15.

rõhutab, et liiklusohutuse teemale tuleb pöörata rohkelt tähelepanu ning toetab komisjoni põhimõtteid, millest ta lähtub strateegiliste eesmärkide sõnastamisel aastateks 2011–2020:

•	kõrgemate nõudmiste esitamine liiklusohutusele kogu Euroopas;

•	liiklusohutusele ühtse lähenemisviisi väljatöötamise edendamine;

•	jagatud vastutus vastavalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele;

16.	on rahul eelmise liiklusohutuse tegevuskava positiivsete tulemustega, nii nagu neid kirjeldati järelhindamises. Samas viitab komitee sellele, et maanteeliikluse hind inimelude näol on Euroopa Liidus enam kui 30 000 hukkunuga aastas endiselt vastuvõtmatult kõrge;

17.

märgib, et komisjon võtab eesmärgiks vähendada aastatel 2010–2020 liiklusõnnetustes hukkunute arvu 50 % võrra. Komitee on seisukohal, et selline eesmärk on vastutustundlik, ent samas ka ambitsioonikas, kui on teada, et aastatel 2001–2009 suudeti liikmesriikides vähenda liikluses hukkunute arvu keskmiselt 36 % võrra;

18.	avaldab heameelt Euroopa Komisjoni esitatud uute poliitikasuuniste üle liiklusohutuse valdkonnas ning toetab nende seitset eesmärki ja nende saavutamiseks väljapakutud meetmeid;

19.	palub komisjonil täpsustada, millist individuaalset panust oodatakse seitsmelt eri eesmärgilt, et saavutada ambitsioonikas tulemus, milleks on liiklusõnnetustes hukkunute arvu vähendamine 2020. aastaks 50 % võrra;

20.	toetab raske vigastuse erinevate määratluste ühtlustamist, et liiklusohutuspoliitikat oleks võimalik paremini jälgida ja hinnata;

21.	on seisukohal, et raske ja kergema vigastuse ühtsest määratlusest lähtuvalt võiks seejärel sõnastada ühise eesmärgi raskete vigastuste arvu vähendamiseks, analoogselt liiklusõnnetustes hukkunute arvu vähendamise eesmärgiga;

22.

rõhutab, et oluline on saavutada kokkulepe direktiivi osas, millega hõlbustatakse karistuste piiriülest täitmist liiklusohutuse valdkonnas. Trahvid ja teised liikluseeskirjade rikkumisel kohaldatavad karistused ei ole mõjuvad, kui neid ei ole võimalik sisse nõuda piiriüleselt, see toob endaga kaasa ka diskrimineerimise, trahvi või muu karistuse määramise võimalus sõltub rikkuja kodakondsusest;

23.

24.

on üldiselt ning subsidiaarsuse ja mitmetasandilise valitsemise põhimõtetest lähtuvalt seisukohal, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid ühelt poolt sõnastama oma pädevusvaldkonnas oma liiklusohutuspoliitika ning teiselt poolt peaksid nad osalema meetmetes, mis on Euroopa või riigi tasandil võetud liiklusohutuse tõstmise algatuste haldamiseks;

25.	märgib, et püüelda tuleb selle poole, et 2010.–2020. aastate poliitikasuunistes seatud eesmärgid integreeritaks kõigisse liiklusega seotud strateegilistesse kavadesse ja asjaomastesse liiklusprojektidesse nii ELi, liikmesriigi, piirkonna kui kohalikul tasandil;

26.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema pingutusi liiklusõnnetuste andmete kogumise ja analüüsimise parandamiseks. Liiklusõnnetuste tagamaade parem mõistmine on ülimalt oluline, et oleks võimalik parandada poliitikakujundamist ja edasiminekute hindamist, oluline roll on siin ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Liikmesriikide poolset andmete kogumist ja aruandlust peaks edasi ühtlustama nii nagu on soovitatud ELi uurimisprojektis SafetyNet;

27.	soovitab komisjonil ja liikmesriikidel täiendada olemasolevaid liiklusõnnetuste registreerimise süsteeme nii, et politsei talletaks ka teabe ohvrite vigastuste raskuse kohta ja see peaks olema kättesaadav ka hädaabiteenistustele ja haiglatele;

28.	soovitab komisjonil muuta piirkondlikul ja kohalikul tasandil kättesaadavaks enam andmeid, muuhulgas CARE andmebaasi, nii et piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused saaksid võrrelda endid sarnaste piirkondadega välismaal;

29.

on teadlik sellest, et paljudes riikides on liiklusõnnetused tööga seotud õnnetuste peamine põhjus. Regioonide Komitee teeb ettepaneku, et komisjon kutsuks oma tööandjate tegevuskavas avalikku ja erasektorit üles järgima poliitikat, mille kohaselt ohutult ühest kohast teise liikumine moodustaks tervikliku ohutuskultuuri osa. Liiklusohutusega seotud küsimustele tuleks pöörata rohkem tähelepanu ka avaliku või erasektori tööandjate olemasolevates või uutes ettevõtete transpordikavades;

30.	rõhutab, et oluline on hõlmata liiklusharidus õpilaste kohustuslikku õppekavasse kõigis liikmesriikides terve koolikohustuse aja jooksul;

31.

soovitab komisjonil jätkata uurimistegevuse raamprogrammi abil tähelepanu pööramist liiklusohutusega tegelevatele teadusuuringutele Euroopa tasandil ning keskenduda eelkõige järgmistele teemadele:

•	õnnetuste kulude sisestamisest saadav potentsiaalne kasu liiklusohutusele;

•	haridusvaldkonnas, infrastruktuuris, sõidukitehnoloogias ja liikluskontrollis võetud meetmete tulemuste seire;

•	liiklusõnnetuste raskusastme registreerimine ja parema registreerimise strateegiad;

•	vigastuste tekkimise ja nende raskusastet selgitavate tegurite uurimine teatud õnnetuste puhul;

32.	soovitab komisjonil oma pädevuste raames panna alus algatustele, mis viiksid liikmesriikide vahelise ühtlustamiseni liikluseeskirjade, liiklusmärkide ja teede tähistuste valdkonnas. Komitee teeb ettepaneku, et komisjon algataks rohelise raamatu vahendusel käesoleva arvamuse teemalise arutelu;

33.

soovitab komisjonil olemasolevate ja tulevaste uurimistegevuse programmide abil panna alus algatustele, et koguda heade tavade soovitusi ja koodekseid ühtse ohutu teedeinfrastruktuuri väljaarendamiseks, mis aitaksid kaasa paremate ja ühtlustatumate meetmete võtmisele liiklusinfrastruktuuride loomise valdkonnas eri liikmesriikides. Need soovitused võivad näiteks puudutada ringteede, linnasissesõiduteede, väljaspool linnapiirkonda asuvate maapiirkonna teede, jalgrattateede ja jalakäijate ülekäigukohtade rajamist;

34.	soovitab komisjonil jälgida asjakohase siseorgani kaudu liiklusohutuse tegevuskava elluviimist. Selleks võiks olla abiks liiklusohutuse agentuuri rajamine või siis olemasolevate asutuste nagu Euroopa liiklusohutuse seirekeskuse laiendamine.

Kohustus

REGIOONIDE KOMITEE

35.	juhib tähelepanu komisjoni väljatöötatud Euroopa Liiklusohutuse Hartale (www.erscharter.eu) ning kutsub Euroopa kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles allkirjastama nimetatud harta iseseisvalt ning võtma endale konkreetsed kohustused liiklusohutuse parandamiseks oma võimupiirkonnas;

Brüssel, 31. märts 2011

Regioonide Komitee president

Mercedes BRESSO

7.6.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 166/35

Regioonide Komitee arvamus teemal „Viies ühtekuuluvusaruanne”

2011/C 166/07

REGIOONIDE KOMITEE

—	väljendab heameelt selle üle, et viiendas ühtekuuluvusaruandes kinnitatakse, et tulevane ühtekuuluvuspoliitika võib hõlmata kõiki Euroopa piirkondi, olenemata nende arengutasemest, ning toetab piirkondade võrdsel kohtlemisel põhineva uue vahekategooria loomist piirkondade jaoks;

—	soovib siiski, et lisaks SKPle võetaks ühtekuuluvuspoliitika elluviimisel ja hindamisel arvesse täiendavaid näitajaid, et peegeldada paremini iga piirkonna arengutaset;

—	kordab oma soovi säilitada ühtekuuluvuspoliitika raamistikus struktuurifondidega integreeritud ESF ja on seisukohal, et seda tuleks rakendada piirkondlikult;

—	soovib, et territoriaalse koostöö eesmärki tugevdataks, eelkõige rahaliselt, ning soovitab jaotada territoriaalse koostöö programmide rahaeraldisi pigem ühenduse kui riiklikul tasandil;

—	toetab üldpõhimõtet siduda ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgid, aga tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitika ei tohi olla ainuüksi Euroopa 2020. aasta teenistuses, kuna tal on omaenda aluslepingus sätestatud eesmärgid;

—	soovib, et territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärk kajastuks territoriaalse prioriteedi lisamises ELi valikuvõimaluste kogumisse, lisaks Euroopa 2020. aasta strateegiaga seotud teemadele;

—	toetab ühise strateegilise raamistiku väljatöötamist ning teeb ettepaneku kaasata „arengu ja investeeringute jaoks ette nähtud partnerluslepingutesse” kõigi liikmesriikide kohalikud ja piirkondliku omavalitsused mitmetasandilise valitsemise põhimõtete alusel;

—

on vastu Euroopa Komisjoni kavandatud sätetele nn välise makromajandusliku tingimuslikkuse kohta ja samuti ettepaneku vastu moodustada Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidel põhinev tulemusreserv ning nõustub vajadusega kehtestada uued tulemustega seostud rahastamise tingimused, tagades, et valitud kriteeriumid oleks üldised, võrdsed ja proportsionaalsed ning põhineksid võrdse kohtlemise põhimõttel.

Raportöör

Michel DELEBARRE, (FR/PSE), Dunkerque' linnapea

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva viienda aruande järeldused: ühtekuuluvuspoliitika tulevik”

KOM(2010) 642 lõplik

I. POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE,

Üldised märkused

1.	tervitab majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva viienda aruande avaldamist. See moodustab hea aluse 2013. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika suundumuste üle peetavale arutelule;

tunnustab Euroopa Komisjoni teostatud olulist analüüsi selles esimeses pärast Lissaboni lepingu jõustumist koostatud ühtekuuluvusaruandes, eriti seoses territoriaalse ühtekuuluvuse asetamisega ELi keskse tähtsusega eesmärkide hulka. Komitee avaldab siiski kahetsust, et aruanne põhineb peamiselt alates 2008. aastast ELi mõjutanud finants-, majandusliku ja sotsiaalse kriisi eelsetel statistilistel andmetel. Seepärast nõuab komitee, et järgmine programmiperiood põhineks kriisijärgsetel statistilistel andmetel ning kutsub nõukogu ja liikmesriike üles ühendama selle eesmärgi saavutamiseks kõik poliitilised ja administratiivsed jõupingutused. Lisaks rõhutab ta vajadust kasutada piirkondade tegeliku arengu tuvastamiseks täiendavaid ja uuemaid näitajaid, kuna ainuüksi SKP kasv ei kajasta kriisi tegelikku mõju. Selles osas on Regioonide Komitee juba väljendanud oma seisukohta arvamuses „Edu mõõtmine – SKP täiendamine”, milles soovitatakse kasutada peagi välja töötatavaid kõikehõlmavaid näitajaid, näiteks üldist keskkonnaindeksit ja piirkondadepõhist ühtlustatud sotsiaalset küsitlust;

väljendab heameelt ühtekuuluvuspoliitika edusammude üle, mis on võimaldanud luua majanduskasvu ja töökohti, suurendada inimkapitali, hõlbustada piirkonna jaoks keskse tähtsusega infrastruktuuride rajamist ja parandada keskkonnakaitset. Komitee rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikat peetakse võimendava mõju teguriks ka konkurentsivõime ja innovatsiooni seisukohalt, eelkõige tänu võimele kasutada ära erasektori potentsiaali;

märgib, et vaatamata ühtekuuluvuspoliitika edusammudele seoses ebavõrdsuse vähendamisega püsib Euroopa piirkondade vahel ja piirkondades endiselt oluline tasakaalustamatus, erinevused infrastruktuuri arendamises, inimeste sissetulekus, avalike teenuste kvaliteedis ja neile juurdepääsus. Seda rõhutavad eriti majandus- ja finantskriisi erinevad mõjud ning üha olulisemaks muutuvad probleemid, nagu globaliseerumine, töötus (eriti noorte töötus), demograafiline vananemine, kliimamuutused ja energiasõltuvus;

5.	nõuab seepärast kindlalt, et ühtekuuluvuspoliitikale tagataks seatud eesmärkidele vastavad ressursid, mis tugevdaksid meetmeid riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning võimaldaksid saavutada tõelise majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse tasakaalu Euroopa piirkondade vahel;

tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitika ühenduse lisandväärtus põhineb eelkõige lähenemisviisil, mis peab olema:

—	solidaarne, toetades kogu Euroopa Liidus tasakaalustatud arengut;

—	strateegiliselt keskse tähtsusega ning määratletud piirkonna ja kohaliku elanikkonna vajadustele sobivate eesmärkide kaudu;

—	integreeritud, toetudes sünergiale valdkondlike poliitikameetmete vahel konkreetses piirkonnas;

—	piirkonda mõjutavaid erinevaid poliitikavaldkondi läbiv;

—	territoriaalne vastavalt territoriaalsele analüüsile, kus tuuakse esile iga piirkonna tugevad ja nõrgad küljed;

—	mitmeaastane – lühikese, keskpika ja pika perspektiivi eesmärkide määratlemise kaudu;

—	partnerlusel põhinev – kaasates ühenduse, riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi ning ka piirkonna sotsiaalmajanduslikud osapooled rakenduskavade väljatöötamisse ja elluviimisse;

7.	tuletab meelde, et tänu sellele ainulaadsele lähenemisviisile võimaldab ühtekuuluvuspoliitika rohkem kui ükski teine Euroopa Liidu poliitikavaldkond muuta Euroopa integratsioon nähtavaks piirkondade ja kodanike tasandil, vastates asjakohaselt ja kooskõlastatult nende vajadustele;

Ühtekuuluvuspoliitika uue ülesehituse suunas

Kõigile piirkondadele suunatud ühtekuuluvuspoliitika, mis on kohandatud vastavalt nende arengutasemele

väljendab heameelt selle üle, et viiendas ühtekuuluvusaruandes kinnitatakse, et tulevane ühtekuuluvuspoliitika võib hõlmata kõiki Euroopa piirkondi, olenemata nende arengutasemest. Komitee rõhutab sellega seoses, et struktuurifondid peaksid ennekõike keskenduma Euroopa vähim arenenud piirkondadele, andes samal ajal teistele piirkondadele hädavajalikku toetust, et ergutada neid suurendama oma konkurentsivõimet, tööhõivet, sotsiaalset kaasatust ja säästvat arengut, eesmärgiga edendada ELi kui terviku harmoonilist arengut;

peab vajalikuks kavandada uue vahekategooria loomist nende piirkondade jaoks, kelle SKP jääb vahemikku 75 %–90 % ühenduse SKPst. Selle süsteemi eesmärk on piirata künnise – 75 % ühenduse SKPst (praegune abikõlblikkuse lävi ühtekuuluvuse ja konkurentsivõimeeesmärgi vahel) – mõju ning tagada nende piirkondade võrdne kohtlemine. Arvesse tuleb võtta nii nende piirkondade raskusi, mis alates 2013. aastast ei ole esimest korda enam lähenemise eesmärgi raames abikõlblikud, kui ka nende piirkondade probleeme, mis on küll praegusel programmiperioodil konkurentsivõime eesmärgi raames abikõlblikud, aga siiski endiselt struktuurilistes sotsiaal-majanduslikes raskustes seoses Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisega ning kus esinevad märkimisväärsed piirkonnasisesed erinevused. Selle kategooria loomisega ei tohi karistada piirkondi, mis saavad praegu toetust lähenemis- või konkurentsivõime eesmärgi või toetuste järkjärgulise kaotamise ja kasutuselevõtu süsteemi raames;

10.

kordab oma üleskutset, et lisaks SKPle võetaks arvesse täiendavaid näitajaid, eelkõige programmide rakendamise ja hindamise eesmärgil, et peegeldada paremini iga piirkonna arengutaset ning sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse konkreetseid probleeme, mis seal tekivad (piirkonnasisesed erinevused, sissetulekute muutumine, töötuse määr, juurdepääs üldhuviteenustele, juurdepääs transpordiliikidele ja nende koostalitlusvõime, keskkonna kvaliteet, sotsiaalne heaolu, hariduse tase jne). Programmiperioodi (5+5) vahehindamisel peab olema võimalik neid uusi, SKP-d täiendavaid näitajaid arvesse võtta. Seetõttu palub komitee Euroopa Komisjonil töötada välja piirkondlike sotsiaalsete ja keskkonnaalaste arengunäitajate nimekiri, võttes aluseks Eurostati, ESPONi ja OECD töö (1);

Ühtse lähenemisviisi tugevdamine

11.

kiidab heaks ühtekuuluvuspoliitika ühtse lähenemisviisi ja soovitab määratleda selgelt iga fondi tegevusvaldkonnad, eesmärgiga soodustada kõikide fondide (Ühtekuuluvusfond, Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond ja Euroopa Kalandusfond) vastastikust täiendavust ning lihtsustada nende elluviimist ühtse lähenemisviisi kaudu. Samuti tuleks selgitada, kuidas on teiste ELi fondide toetused, näiteks transpordi või keskkonna valdkonnas, seotud eelnimetatutega nii strateegilisest kui ka kohapeal toimimise aspektist. Lisaks tuleks määratleda selged suunised Euroopa tasandil ja luua koordineerimisstruktuurid riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

12.

soovib saada täpsustusi seoses Euroopa Sotsiaalfondi rakendamise tingimustega ja leiab, et Euroopa Sotsiaalfond peaks olema ühtekuuluvuspoliitika raamistikus struktuurifondidega integreeritud, nagu see senini on olnud, ning leiab, et asjakohane oleks tihedam koostöö ESFi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi vahel. Sellega seoses ärgitab komitee kasutama ristfinantseerimist ja looma mitme rahastajaga (Euroopa Regionaalarengu Fond ja Euroopa Sotsiaalfond) rakenduskavad;

13.

on seisukohal, et kui ESF peab aitama kaasa Euroopa 2020. aasta strateegia ja Euroopa tööhõivestrateegia eesmärkide saavutamisele, siis tuleks seda rakendada piirkondlikult ning asetada see täielikult ühtekuuluvuspoliitika poliitilisse raamistikku piirkondlikul tasandil kindlaks tehtud vajaduste alusel (2). Komitee väljendab heameelt selle üle, et eesistujariigi Belgia järeldustes pärast ühtekuuluvuspoliitika eest vastutavate ministrite mitteametlikku kohtumist (3) soovitatakse „tugevdada ESFi piirkondlikku mõõdet ja seeläbi tugevdada selle nähtavust” ning seega selle integreerimist piirkondlikesse sotsiaal-majanduslikesse strateegiatesse;

14.

soovib, et ESFi rahastatavate projektide nähtavust parandataks pigem piirkondlikuma rakendamise kaudu – võttes aluseks konkreetsed praktilised kohaliku tasandi vajadused, et suurendada nende nähtavust –, mis täiendaks rahandusalase teabevahetuse ja teadlikkuse tõstmise valdkonnas tehnilise abi andmise raames ühenduse, riiklikul ja piirkondlikul tasandil juba tehtud tööd;

15.

soovitab siiski, et ERFi/ESFi jaotamine peab põhinema liikmesriigi tasandil määratletud protsendil, et tagada asjaomaste liikmesriikide ja piirkondade majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse probleemidele kohased ESFi assigneeringud. Komitee soovitab, et selliselt määratletud protsendimäära alusel jaotaksid liikmesriigid struktuurifonde (ERF ja EFS) riiklikul tasandil, koostöös piirkondlike ametiasutustega;

16.

on seisukohal, et paindlikkust ERFi ja ESFi vahel tuleb tulevikus toetada ja hõlbustada, eriti uue ühise strateegilise raamistiku kaudu ja eelkõige kohaliku arengu käsituste ning linnade ja kohalike omavalitsuste ühtsete tegevuskavade raames (4). Komitee palub lisaks sellele Euroopa Komisjonil näha oma tulevaste õigusaktide ettepanekutega ette analoogiline süsteem ERFi ja EAFRD vahel, et tagada ühtsem lähenemisviis maapiirkondade tasandil;

Tugevdatud territoriaalne koostöö

17.

toetab viidet territoriaalsele koostööle, mis säilitaks oma praeguse kolmeosalise struktuuri, kuid väljendab kahetsust selle üle, et see ei ole üksikasjalikum. Sellega seoses soovib komitee, et nimetatud eesmärki tugevdataks järgmiselt:

—	suurendatakse sellele ette nähtud rahalisi vahendeid;

—

koostatakse territoriaalse koostöö programmide jaoks sobivamad konkreetsemad eeskirjad, milles suurendatakse tehnilist abi kohalikul tasandil, lihtsustatakse auditeerimis- ja järelevalve-eeskirju, määratakse kindlaks kohaldatavad ja kohandatud kindlasummalised kaudsed kulud, määratletakse ühenduse kulutuste abikõlblikkuse eeskirjad jne;

—	tehakse ettepanekud nende programmide juhtimise parandamiseks;

18.

soovitab jaotada territoriaalse koostöö programmide rahaeraldisi pigem ühenduse kui riiklikul tasandil. Neist programmidest toetuse saajad peaksid selgemalt põhjendama oma territoriaalse koostöö projekti tulemusi ning heade tavade ja oskusteabe ülekande teel piirkonnas loodud lisaväärtust. Komitee pooldab koostöövaldkondade strateegilist ja ühtset lähenemisviisi, vältides riiklikke kaalutlusi seoses rahalise kasu saamisega;

19.	palub komisjonil lisada tulevastesse õigusakti ettepanekutesse asjakohased sätted, et ESFi oleks võimalik kasutada territoriaalse koostöö programmide raames ESFi pädevusvaldkonda kuuluvate meetmete rahastamiseks;

20.

kutsub üles tõelisele vastastikusele täiendavusele ühtekuuluvuspoliitika kolme eesmärgi vahel. Euroopa Liidu tegevus piiriülesel, riikidevahelisel ja piirkondadevahelisel tasandil peab täiendama tegevust piirkondlike programmide tasandil, mida viiakse ellu lähenemise ning piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive eesmärkide raames. Toetada võiks piirkondlike programmide raames territoriaalsele koostööle ette nähtud lähenemisviiside või meetmete määratlemist, eriti selleks, et võimaldada struktuuriprojektide rahastamist piiriülesel või riikidevahelisel tasandil. Samal ajal tuleks üritada „territoriaalse koostöö” kolme osa rohkem kooskõlastada;

21.

rõhutab vajadust siduda territoriaalse koostöö programmid paremini territoriaalsete strateegiatega, mis on välja töötatud piirkonna osalejate ühise tahte alusel (5). Komitee on sellega seoses seisukohal, et riikidevaheliste programmide abil võib toetada makropiirkondlikke strateegiaid ja väljatöötamisel olevaid integreeritud merendusstrateegiaid. Samamoodi võiks piiriülestest programmidest anda abi praegu ellu viidavatele Euroopa piirkondlikele ja Euroopa suurlinnapiirkondade strateegiatele. Lisaks palub komitee märkimisväärselt suurendada praegu saarte piirialaks liigitamise aluseks olevat 150 km kauguse piirangut;

22.

kutsub Euroopa Komisjoni üles soodustama territoriaalseid partnerlusi, lihtsustades ja parandades piirkondadevaheliste koostööprogrammide haldamise viisi. Parema piirkondadevahelise koostööga tagatakse mitte ainult ühiste probleemide kooskõlastatud käsitus, vaid näidatakse ka, et olemasolevad territoriaalpiirid ei piira uuenduslikke lahendusi;

23.

tuletab meelde, et Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus (ETKR) (6) on hinnaline vahend hõlbustamaks koostööd eelkõige piiriülese koostöö raames. Komitee on arvamusel, et ETKRi käsitlevat määrust tuleks tulevases programmitöös lihtsustada ja kohandada, võttes aluseks praegusel perioodil saadud kogemused. See lihtsustamine peaks eelkõige puudutama õigusakte, mis reguleerivad ETKRi personali ja maksuküsimusi ning praeguste menetluste kestvuse vähendamist. Komitee toetab ka üldiste toetuste korrapärast eraldamist ETKRile, et muuta struktuurifondid otse hallatavateks;

24.	palub Euroopa Komisjonil parandada praegust koostööd välispiiridel. Eriti vajalik on lihtsustada menetlusi ja luua rohkem koostoimet Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendi ning Euroopa Arengufondi tegevuse vahel;

25.

rõhutab territoriaalse koostöö suurt tähtsust äärepoolseimate piirkondade jaoks, kelle geograafiline asukoht ELi kõige kaugematel välispiiridel muudab selle küsimuse esmatähtsaks. Komitee palub edasi arendada laiema naabruspoliitika tegevuskava, et neid piirkondi oma geograafilisse ümbrusse paremini integreerida;

Vastavalt piirkondlikule eripärale kohandatud strateegilised prioriteedid

Paindlikumad seosed Euroopa 2020. aasta strateegiaga

26.

rõhutab, et koos muude Euroopa Liidu rahastatavate meetmetega saab ühtekuuluvuspoliitikal olla ja peab jätkuvalt olema otsustav roll, et võimaldada Euroopa 2020. aasta strateegias kirjeldatud arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu ning toetada ELi ja selle piirkondade harmoonilist arengut kõigi piirkondade sisemise potentsiaali suurendamise ja erinevuste vähendamise kaudu Euroopa piirkondade vahel, nagu näeb ette Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 174;

27.

toetab üldpõhimõtet siduda ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgid ning strateegia juhtalgatused, et arendada arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu. Komitee on siiski arvamusel, et ajavahemikul 2007–2013 on selles valdkonnas juba tehtud märkimisväärseid jõupingutusi, mida tuleks hinnata enne ressursside suuremat koondamist;

28.

tuletab seoses sellega meelde, et ühtekuuluvuspoliitika ei tohi olla ainuüksi Euroopa 2020. aasta strateegia ja riiklike reformikavade teenistuses, kuna tal on omaenda aluslepingus sätestatud eesmärgid: majanduslike, sotsiaalsete ja territoriaalsete erinevuste kaotamine Euroopa Liidu piirkondade vahel. Sellest tulenevalt peab ühtekuuluvuspoliitika toetuma piirkondade olukorrale, nende vajadustele ja nende arengupotentsiaalile;

29.

toetab ühenduse temaatiliste prioriteetide puhul kasutatavate valikuvõimaluste komplekti üldpõhimõtet, mis vahetaks välja praeguse loogika, mille puhul suunatakse struktuurifondid kitsalt määratletud kulutuste kategooriatesse. Komitee on siiski vastu uute riiklike arengu- ja investeerimispartnerluslepingute ja tegevusprogrammide tasandil valitavate prioriteetide arvu liiga suurele piiramisele, et jätta kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide piirkondlikul tasandil elluviimisel piisavalt tegutsemisvabadust;

30.

on arvamusel, et mõnede nende prioriteetide muutmine kohustuslikuks ei ole Euroopa Komisjoni ülesanne, need tuleks pigem määratleda piirkondlikul tasandil, võttes arvesse piirkondlikku analüüsi, milles tõstetakse esile piirkonna tugevad ja nõrgad küljed. Samuti ei pea komitee sobivaks kõigi struktuurifondide kontsentreerimist üksnes temaatilistele prioriteetidele, mille piirkonnad ühenduse valikuvõimaluste hulgast valima peavad. See säte läheks vastuollu isegi ühtse lähenemisviisiga, mis eeldab, et arengustrateegia aluseks on investeeringud erinevatesse valdkondadesse;

31.

palub seepärast Euroopa Komisjoni, et temaatiliste prioriteetide nimekiri, mis võidakse sätestada tulevases ühtekuuluvuspoliitikat käsitlevas määruses, ei oleks liiga piirav, mitte ainult seetõttu, et võtta arvesse iga piirkonna territoriaalset, majanduslikku ja sotsiaalset eripära, vaid ka seepärast, et minna kaugemale Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidest sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse valdkonnas;

Territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi tõelise arvessevõtmise tagamine

32.

kiidab heaks suurema paindlikkuse rakenduskavade korraldamisel, et saaks tegutseda erinevatel piirkondlikel tasanditel (piirkonnasisene, piirkondlik, mitut piirkonda hõlmav ja makropiirkondlik tasand) vastavalt iseärasustele, mis esinevad piirkondades või funktsionaalsetel aladel nagu jõgikonnad, mägipiirkonnad, saarestikud jne. Selline tegevus peab siiski põhinema piirkonna osapoolte ühisel vabal tahtel ning eriti kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tahtel, kes tuleb kõik koondada tõelise piirkondliku projekti ümber, ilma piirkondliku tasandi asjakohasust kahtluse alla seadmata;

33.

soovib, et territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärk kajastuks ühtekuuluvuspoliitika uues ülesehituses territoriaalse prioriteedi lisamise kaudu ELi valikuvõimaluste kogumisse, lisaks Euroopa 2020. aasta strateegiaga seotud teemadele, nii et territoriaalse ühtekuuluvuse kaudu saab tagada tasakaalustatud ruumilise planeerimise, et soosida piirkondadevahelist sõltuvust ja poliitikameetmete üldist sidusust. Komitee toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut võtta täielikult arvesse piirkondlike iseärasustega piirkondi (7);

34.

rõhutab, et jätkuvalt tuleks äärepoolseimatele piirkondadele pöörata erilist tähelepanu seoses eristaatusega, mis on neile omistatud Lissaboni lepingu artiklis 349. Komitee tuletab meelde vajadust näha nende piirkondade jaoks ette finantssätted, et korvata tervet rida piiranguid nagu kaugus, eraldatus, väike pindala, rasked maastiku- ja ilmastikuolud ning majanduslik sõltuvus mõnede toodete osas. Selline korvamine on hädavajalik selleks, et hõlbustada äärepoolseimate piirkondade juurdepääsu siseturule teiste Euroopa piirkondadega võrdsetel tingimustel;

35.

kiidab heaks, et ühtekuuluvuspoliitikas võetakse paremini arvesse linnalist mõõdet, kaasates üha rohkem linnu ja linnastuid ühtekuuluvuspoliitika kõigi etappide kavandamisse alates riiklikest reformikavadest ning arengu ja investeeringute partnerluslepingutest kuni rakenduskavadeni. Komitee soovib seoses sellega, et rakenduskavades arvestataks asjakohaselt linnalise mõõtmega ja kordab vajadust linnade ühtse arengu lähenemisviisi järele. Komitee tuletab meelde, et linnapiirkondi iseloomustavad väga sageli olulised majanduslikud, sotsiaalsed ja territoriaalsed erinevused, millele tuleks kohaselt reageerida. See linnade arengu ühtne lähenemisviis peaks põhinema Leipzigi harta raames tehtud tööl, eesmärgiga katsetada jätkusuutliku Euroopa linna uut ühtset võrdlusalust. Linnu tuleks käsitleda ka kui kogu piirkonna majanduskasvu- ja arengukeskustena;

36.

toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut anda kohalikele ja/või piirkondlikele valitud esindajatele olulisem roll linnade arengustrateegiate arendamisel ja rakendamisel rakenduskavade raames. Selline kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamine ja nende mõjuvõimu suurendamine peab toimuma üldtoetuste korrapärasema eraldamise kaudu asjaomastele linnadele, linnastutele ja piirkondadele. Komitee toetab seda, et Euroopa ühtekuuluvuspoliitika raames säilitataks linnamõõde. Linnad võivad olla olulised majanduskasvu- ja innovatsiooni tõukejõud. Lisaks võivad linna ja maa suhte tihendamine edendada erilisel viisil ELi majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning aidata samas kaasa Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamisele. Selle ülesande täitmiseks on ka tulevikus vajalikud meetmed sotsiaalseks ja majanduslikuks stabiliseerimiseks ning linnade ja problemaatiliste linnaliste piirkondade säästvaks arenguks. Neid meetmeid tuleks kavandada ja rakendada piirkondlike rakenduskavade raames;

37.

väljendab kahetsust selle üle, et puudub viide maapiirkondade mõõtmele, samas kui maapiirkonnad ja linnalähedased piirkonnad moodustavad kasutatud määratluste alusel rohkem kui 80 % ELi territooriumist. Palub Euroopa Komisjonil pöörata erilist tähelepanu eri liiki omavalitsusüksuste – linnapiirkondade (suurte ja väikeste linnade) ja maapiirkondade –vahelisele ühendusele, mis on ühtse regionaalarengu poliitika oluline koostisosa. Komitee soovib samuti, et maapiirkondade mõõde leiaks oma koha tulevase ühtekuuluvuspoliitika raamistikus ning et Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi vahel oleks parem seos ja suurem sünergia nii ühtse strateegilise raamistiku kaudu kui ka rakenduskavade tasandil. Komitee teeb samuti ettepaneku arendada praegusest URBACT programmist programm nimega RURBACT (8), mis võimaldaks heade tavade vahetamise ja võrgustiku loomise toetamist linna- ja maapiirkondade probleemide ümber ning seose loomist nende kahe mõõtme vahel;

38.

toetab seega territoriaalse mõõtme määratlemist tegevuskavades, mis võimaldavad rahastada territoriaalsete piirkonnasiste algatuste projekte. Uuest kohaliku arengu käsitusest peab saama terviklik strateegiline raamistik kõigi asjaomaste piirkondade – olgu tegemist linna- või maa- või linna- ja maapiirkondadega – piirkonnasisese arengu jaoks, ning see tuleks lisada piirkondlikesse programmidesse;

39.

avaldab kahetsust, et viiendas ühtekuuluvusaruandes ei rõhutata piisavalt teatavate piirkonnasiseste erinevuste süvenemise tendentsi. Neid erinevusi iseloomustavad sellised nähtused nagu ruumiline segregatsioon, mis on viinud getostumise vormide tekkimiseni, ja ka teatavate äärealade jätkuv taandarenemine. Selge ülevaade nendest piirkonnasisestest erinevustest koos asjakohase statistikaga ja meetmed nende aitaksid tagada, et territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärki kohalikul tasandil tõeliselt arvesse võetakse, tingimusel, et meetmeid hallatakse piirkonna tasandil;

40.

toetab vajadust pöörata suuremat tähelepanu kohaliku arengu algatustele, mida tuleks ergutada ühenduse korrapärasema kaasrahastamise kaudu. Võimaluse korral tuleks rakenduskava üks osa pühendada kohaliku arengu algatustele (nt partnerlustele). See võib seisneda ülekutsetes tegeleda piirkondlike või mitme piirkonna vaheliste projektidega (9), eesmärgiga ärgitada avaliku sektori osapooli (kes on valitud kohalikest ja piirkondlikest omavalitsustest või avaliku sektori asutuste esindajate hulgast jne) ning erasektori esindajaid (ettevõtted, nõuandekojad, sotsiaalettevõtted, kooperatiivid, ühendused jne) koostama ja ellu viima ühtsel lähenemisviisil põhinev kohaliku arengu strateegia (10). Kohaliku arengu algatused võivad olulisel määral panustada kohalike omavalitsuste institutsioonilisse arengusse tingimusel, et kõnealused omavalitsused saavad finantstoetust, sealhulgas tehnilise abi programmide kaudu;

41.

on seisukohal, et territoriaalse ühtekuuluvuse põhimõte kehtib kõigi ELi poliitikavaldkondade suhtes ning et see peab põhinema valdkondliku poliitika ja ühtekuuluvuspoliitika kooskõlla viimisel ning ka kõigi ELi poliitikavaldkondade väljatöötamise ajal nende territoriaalse mõju arvesse võtmisel. Komitee väljendab selles kontekstis kahetsust, et Euroopa Komisjon ei ole ikka veel reageerinud tema palvele koostada valge raamat territoriaalse ühtekuluvuse kohta (11);

42.

väljendab kahetsust selle üle, et viiendas ühtekuuluvusaruandes ei leidu viidet üldhuviteenustele, samas kui ELi toimimise lepingu artiklis 14 ja Lissaboni lepingu lisaprotokollis 26 tunnistatakse selgesõnaliselt olemuslikku seost nende ülesannete ja ühtekuuluvuspoliitika vahel. Seepärast kordab komitee oma nõudmist, et eel- ja järelhindamises hinnataks ELi poliitikavaldkondade territoriaalset mõju üldhuviteenustele;

Ühtekuuluvuspoliitika elluviimine

Strateegiline lähenemisviis

43.

toetab sellise ühise strateegilise raamistiku väljatöötamist, mis hõlmaks Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja Euroopa Kalandusfondi. Komitee soovib siiski, et selle strateegilise raamistiku määratleksid ühiselt nõukogu ja Euroopa Parlament koostöös Regioonide Komiteega. Selles strateegilises raamistikus tuleb täpsustada nende ELi eri fondide kohaldamisala ning seega nende rolli ja omavahelisi seoseid ELi piirkondades ning samuti nende seoseid teiste ELi fondidega, millel on selge territoriaalne mõõde ja lähedane seos struktuurifondidega, muu hulgas nt üleeuroopaliste võrkude rahastamine või tulevased võimalikud rahastamisvahendid keskkonna ja kliima valdkonnas;

44.

on arvamusel, et olemasolevad makropiirkondlikud strateegiad võivad olla „strateegilise võrdluse raamistik makropiirkondlikul tasandil”. Rakenduskavade raames loodud piirkondlikud strateegiad (mis tulenevad kolmest ühtekuuluvuspoliitika eesmärgist) võivad põhineda nimetatud makropiirkondlike strateegiate prioriteetsetel telgedel;

45.

palub Euroopa Komisjonilt täpsustusi „arengu ja investeeringute jaoks ette nähtud partnerluslepingute” olemusliku sisu ja korra kohta, mille üle Euroopa Komisjon ja liikmesriigid läbirääkimisi peavad. Komitee nõuab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasataks selliste lepingute väljatöötamisse, nende üle läbirääkimistesse ja nende täitmisse, kuivõrd nad osalevad otseselt neis lepinguis sätestatud rakenduskavades. Nad ei nõustuks tegelikult sellega, et rakenduskavade – kus nad ise osalevad – suhtes kohaldatavad temaatilised prioriteedid ja finantskohustused määratletakse riikliku lepingu tasandil, ilma neid sellesse täielikult kaasamata;

46.

teeb ettepaneku, et „arengu ja investeeringute jaoks ette nähtud partnerluslepingud” ning „territoriaalsed paktid Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamiseks” looksid iga liikmesriigi jaoks mitmetasandilise valitsemise süsteemi, mis ühendaks piirkonna erinevaid tasandeid (ühenduse, riiklik, piirkondlik ja kohalik tasand) kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tugevdatud partnerluse raames. Komitee nõuab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused (ja ka avalike teenuste kaasrahastajad ja/või kaashaldajad) allkirjastaksid sellised paktid (12), osaleksid täiel määral nende väljatöötamises, nende üle läbirääkimiste pidamisel ning rakendamisel ja järelevalves. Ühise strateegilise raamistiku eeskujul peaksid need territoriaalsed paktid hõlmama Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja Euroopa Kalandusfondi ning tagama sidususe riiklike reformikavadega, hõlbustades nende elluviimist piirkonnas;

47.

tervitab rakenduskavade kui ühtekuuluvuspoliitika elluviimise peamise vahendi kehtestamist, nagu praeguse perioodi puhul. Tuletab seoses sellega meelde, et Euroopa Komisjon peab tagama, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saaksid täielikult osaleda nende kavade väljatöötamisel, nende üle läbirääkimiste pidamisel ning ka elluviimisel;

48.	toetab rakendamise aastaaruannete loomist, mis võimaldab hinnata eesmärkide täitmist kogu programmitöö perioodil, nagu see praegu toimub. Samas ei näe komitee mõtet kehtestada uut hindamisnõuet programmide rakendamise ajal, kuna teatud hulk vahenditest on Euroopa Komisjonile kinnitatud;

49.	toetab komisjoni ettepanekut korraldada korrapäraselt poliitilisi arutelusid erinevatel ELi institutsioonide pädevatel foorumitel. Sellega seoses on komitee komisjoni käsutuses, et korraldada neid arutelusid komitee liikmetega võimalusel täiskogu istungite või COTERi komisjoni koosolekute ajal;

50.	on Euroopa Komisjoniga ühisel seisukohal, et on hädavajalik, et ühtekuuluvuspoliitika eest vastutavad ministrid koguneksid korrapäraselt nõukogu ametliku koolituse raames (13), et vahetada teavet programmitöö edusammude seisu kohta ning hinnata järgitavate eesmärkide osas tehtud edusamme;

Partnerlus ja valitsemine

51.

on arvamusel, et Euroopa 2020. aasta strateegia edukas elluviimine eeldab mitmetasandilise valitsemissüsteemi kaudu erinevate asjaomaste osapoolte kaasamist Euroopa, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Tuletab seoses sellega meelde vajadust kehtestada territoriaalsed paktid, mis hõlmaksid otsesemalt kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi;

52.

tuletab meelde, kui oluline on ühenduse ja riiklike strateegiliste eesmärkide ning rakenduskavade väljatöötamisel, nende üle läbirääkimiste pidamisel ja nende elluviimisel sätestada karmimad ja üksikasjalikumad kriteeriumid, mis võimaldaksid rakendada partnerluse põhimõtet kohalike ja piirkondlike omavalitsustega. Väljendab heameelt selle üle, et Euroopa Komisjoni teostatud hindamistes tuuakse esile, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning piirkonna sotsiaalmajanduslike osapoolte kaasamine on ühtekuuluvuspoliitika eduka rakendamise puhul otsustav tegur;

Suutlikkus, tingimuslikkus, stiimulid ja sanktsioonid

53.

soovitab tungivalt kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel arendada oma haldus- ja institutsiooniline suutlikkus maksimumini ning leida sobivad finants- ja inimressursid, et tulla toime ELi rahastatavate projektide keerukusega, peamiselt mis puutub halduskoormust ja bürokraatiat. Komitee rõhutab vajadust tagada vastav finantsvahendite tase, mis võimaldaks kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel asjakohaselt osaleda struktuurifondidest finantseeritavates suurprojektides;

54.

on kindlalt vastu sätetele nn välise makromajandusliku tingimuslikkuse kohta ehk sellele, et linnadele ja piirkondadele keeldutakse eraldamast struktuurifondide vahendeid karistuseks keskvalitsuse vigade ja puuduste eest või põhjusel, et keskvalitsus ei täida stabiilsuse ja majanduskasvu pakti. Makromajanduslikest tingimustest kinnipidamise tagamiseks stabiilsuse ja kasvu paktiga seotud sanktsioonide või rahaliste stiimulite kehtestamine võib viia selleni, et karistatakse peamiselt kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, kuigi nemad ei vastuta selle eest, et liimesriik ei täida oma kohustusi selles valdkonnas (14);

55.

toetab (sisemise) tingimuslikkuse kehtestamist, et parandada ühtekuuluvuspoliitika tõhusust. See tingimuslikkus peaks olema tihedalt seotud ühtekuuluvuspoliitika temaatiliste prioriteetidega ega tohiks üritada luua seoseid laiemate struktuurireformidega, mis on ühtekuuluvuspoliitika rakendamisega vaid kaudselt seotud. See peaks keskenduma struktuurilistele ja institutsioonilistele tingimustele, mis on vajalikud ühtekuuluvusressursside parima kasutamise tagamiseks. See peaks olema lihtne, teostatav, proportsionaalne ja eelnevalt kontrollitud;

56.

toetab Euroopa kaasrahastamise säilitamist, mis tagab kohalike osapoolte kaasamise ja nende mõjuvõimu suurendamise. Nagu praegusel perioodil, tuleb kaasrahastamise määrasid kohandada vastavalt iga piirkonna arengutaseme eesmärgile. Komitee on see-eest vastu igasugusele läbivaatamisele, mille tulemusel kaasrahastamise määrasid alandatakse, läbivaatamist ei tohi kasutada kohandamismuutujana eelarvekärbete korral, mis tulenevad tulevasi finantsperspektiive käsitlevast institutsioonidevahelisest kokkuleppest. Komitee seab muu hulgas kahtluse alla Euroopa Komisjoni kavandatud kaasrahastamise määrade muutmise, vastavalt ELi lisaväärtusele, meetmete tüüpidele ja abi saajatele. See võib muuta protsessi liiga keeruliseks, mis omakorda võib viia rikkumisteni ja muuta haldusasutuste ülesande veelgi keerulisemaks. Komitee tuletab lõpetuseks meelde, et iga rakenduskava tasandil tuleb kehtestada kaasrahastamise määrad prioriteediti, et nad vastaksid prioriteetsete eesmärkidega;

57.

on vastu ettepanekule moodustada Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidel põhinev tulemusreserv, millest vahendite eraldamiseks on raske määratleda objektiivseid kriteeriumeid. Selline tulemusreserv võib tuua kasu tulemuslikumatele piirkondadele, võtmata samas arvesse edusamme, mida on teinud sellised piirkonnad, kellel ei pruugi olla territoriaalsest, majanduslikust või sotsiaalsest aspektist soodsaid tingimusi, ning võtmata ka arvesse mõningate eriti keeruliste ja integreeritud lahenduse iseloomu, mis vajavad pikaldast ettevalmistust. Tulemusreserv võib endaga kaasa tuua selle, et liikmesriigid seavad endale madalad eesmärgid. Komitee on lisaks sellele arvamusel, et tulemusreservi loomine – olgu see siis loodud ühenduse või riigisisesel tasandil – ei taga investeeringute paremat tõhusust. Komitee võib seevastu toetada (tulemuslikkuse kriteeriumitel mitte põhinevat) paindlikkusreservi, mis moodustatakse programmitöö perioodil automaatselt vabanenud assigneeringute alusel ja mille eesmärgiks on

—	rahastada katsealgatusi aruka, jätkusuutliku või kaasava majanduskasvu valdkonnas, või

—	kaasata majandusliku, sotsiaalse või keskkonnakriisiga tegelemisse struktuurifondid koos Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi ja Euroopa Liidu solidaarsusfondiga;

58.

nõustub vajadusega kehtestada uued tulemustega seostud rahastamise (nn sisemised) tingimused. Komitee leiab siiski, et struktuuriliste tingimuste süsteemi asjakohase toimimise tagamiseks on absoluutselt vajalik kehtestada kriteeriumid, et oleks võimalik otsustada, kas teatud tingimus on täidetud. Need kriteeriumid peavad olema üldised, õiglased ja proportsionaalsed ning põhinema võrdse kohtlemise põhimõttel. Kvantitatiivseid eesmärke tuleb kasutada programmitöö strateegiliseks juhtimiseks, ilma et see tooks kaasa põhjendamatult suuri kulusid. Piiratud arvu tulemuslikkuse ja tulemuste näitajate abil määratletud eesmärgid peavad võimaldama mõõta tehtud edusamme võrreldes esialgse olukorraga ja eesmärkide mõjusust prioriteetse suuna elluviimisel. Nende suhtes ei tohi kohaldada sanktsioone, kui oodatavaid tulemusi täielikult ei saavutata. Nagu tuletasid meelde Liège’is 22. ja 23. novembril 2010 kokku tulnud ühtekuuluvuspoliitika eest vastutavad ministrid, on olulised tingimused praegu täidetud ja need on oma tõhusust tõestanud. Tegemist on automaatse kohustusest vabastamise eeskirja, lõpetamise eeskirjade, kontrolli- ja auditeerimissüsteemi heakskiitmise, täiendavuspõhimõtte ja kaasrahastamispõhimõttega jne. Nende sisemisi tingimusi võib seega jätkata ja parandada;

59.

tuletab meelde, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasrahastamispoliitika raames makstud toetused annavad Regioonide Komiteele täieliku seadusliku aluse osalemiseks komisjoni soovitud konstruktiivses dialoogis, et analüüsida erinevaid viiendas ühtekuuluvusaruandes pakutud tingimustega seotud sätteid tingimusi käsitleva töörühma raames koos liikmesriikide ja Euroopa Parlamendiga;

Hindamine ja oodatavad tulemused

60.

toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut keskenduda rohkem tulemustele ning seda selgete ja mõõdetavate eelnevalt kehtestatud eesmärkide ning tulemusnäitajate kaudu, arvestades iga piirkonna konkreetseid eesmärke. Komitee hoiatab siiski komisjoni hindamast tulemusi üksnes Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamise alusel. Komitee tuletab seoses sellega meelde, et programmitöö perioodil 2007–2013 on selles valdkonnas eel-, käimasolevate ja järelhindamiste kaudu juba tehtud edusamme, mida tuleks enne selles suunas jätkamist hinnata;

61.

toetab piiratud arvu ühiste näitajate kasutamist kooskõlas majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse ja Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidega, et võimaldada Euroopa Komisjonil kehtestada kõikehõlmav ja jätkuv hindamine kogu programmitöö perioodi vältel. Siiski tuleb suurem osa näitajatest kehtestada piirkondlikul tasandil, võttes arvesse iga piirkonna territoriaalset omapära ja prioriteete. Näitajad peaksid kajastama ka vajadust lahenduse järele territoriaalse arengu valdkonnas;

Finantskorraldusvahendid

62.

toetab finantskorraldusvahendite kasutamist, et suurendada ühenduse vahendite finantsvõimendust. Komitee avaldab siiski kahetsust selle üle, et komisjon rakendab temaatilisi piiranguid abikõlblikkuse kindlaksmääramisel ning leiab, et on väga oluline jätta liikmesriikide otsustada see, millisel tasandil (riiklikul, piirkondlikul) saaks rahalisi vahendeid kõige tõhusamalt kasutada. Nende vahendite rakendamist tuleb siiski lihtsustada ja selgitada, et

—	hõlbustada Euroopa Investeerimispanga ja teiste pangandusasutuste osalemist riigisisesel, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

—	julgustada kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi neid vahendeid rohkem kasutama ja tagama nende rakendamise;

—	vastata kõigi – nii suurte kui ka väikeste – piirkondade vajadustele, sest praegused vahendid on ette nähtud ainult laiaulatuslike meetmete jaoks;

63.

seab kahtluse alla Euroopa Komisjoni ettepaneku suunata ettevõtete üldist finantstoetust peamiselt finantskorraldusvahendite kaudu, kasutades tagastamatut abi suunatud toetusskeemide (innovatsioon, keskkonnakaitse jne) kaasrahastamiseks. Finantskorraldusvahendid ei peaks olema ühtekuuluvuspoliitika raamistiku ainus võimalus ettevõtete abistamiseks ning nendega ei kaotata vajadust tagastamatu abi järele, sest mitte kõiki tegevusi ei saa rahastada laenude abil. Peale selle ei ole kõigil asutustel võimalik ellu viia laenudest rahastatud projekte. Kriis näitas, et majanduslanguse ajal turupõhised vahendid ei toimi. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid määrama kindlaks kõige sobivama abistamise viisi, võttes arvesse iga piirkonna majanduskeskkonda ja ettevõtlusstruktuuri ning konkurentsipoliitikat ning eelkõige piirkondlikku riigiabi;

Lihtsustamine

64.

on vastu struktuurifondide praeguse haldamissüsteemi igasugusele põhjalikule muutmisele, mida Euroopa Komisjon kavandab finantsmääruse uuestisõnastamise raames. Komitee kutsub seega Euroopa Komisjoni üles säilitama praegune süsteem, mis on hakanud seoses vigade ja rikkumiste määra vähenemisega vilja kandma. Seda süsteemi tuleb vajalikul määral parandada ja lihtsustada;

65.

rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika tõhususe ja parema tulemuslikkuse joaks tuleb leida tasakaal menetluste lihtsuse ja tõhususe ning finantsjuhtimise vahel, et suurendada ühtekuuluvuspoliitika kasutatavust ja läbipaistvust. Tasakaalustavate tegurite hulka kuuluks piirkondade täielike volituste tunnustamine piirkondlike rakenduskavade haldamisel ja kontrollimisel. Komitee peaks muu hulgas suutma pakkuda lahendusi, et lihtsustada haldusasutuste jaoks veelgi enam fondide kasutamise ja abi saajate rahastamise eeskirju. Kutsub samuti Euroopa Komisjoni üles jätkama mõttevahetusi lihtsustamise üle, eelkõige selleks, et oleks võimalik vähendada viivitusi abi saajatele hüvitiste maksmisel;

66.

julgustab Euroopa Komisjoni kasutama abi saajate puhul hüvitiste lihtsustatud meetodeid kulude määramise abil ka ERFi ja ESFi jaoks. Komitee kutsub liikmesriike üles toetama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, et võimaldada nende sätete kiiret rakendamist, mis aitavad muu hulgas programmitööd rohkem eeldatavatele tulemustele suunata;

67.

sooviks, et territoriaalse koostöö programmide menetlused vaadataks läbi eesmärgiga sätestada programmide lõikes ühtsed eeskirjad, nii et partneritele saaks kohaldada riiklikult heakskiidetud auditeerimismenetlusi ja seega kaotataks vajadus, et juhtivad partnerid peavad kontrollima teiste liikmesriikide auditeid;

68.

hoiatab Euroopa Komisjoni seoses ettepanekuga kehtestada lepingulised kinnitavad avaldused haldusasutuste ja kontrollikoja vahel. Selline ettepanek ei tohi raskendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ülesandeid, pidades silmas kontrolli- ja auditeerimiseeskirju, ega võtta Euroopa Komisjonilt vastutust tema tõlgendavas ja toetavas rollis selles valdkonnas;

69.

rõhutab, et finantskontroll ja auditeerimistavad peavad selgelt põhinema eeskirjade täitmisele ning olema proportsionaalsed. Komitee on selgelt vastu eeskirjade vargsele laiendamisele, mille puhul „julgustatakse” juhtivaid asutusi rakendama teatud hindamiskavasid, mida ei nõuta, ja audiitorite kasutatav fondide koordineerimiskomitee (COCOF) standardkontrollnimekiri hõlmab punkte, mida ei ole ette nähtud ei ELi ega liikmesriikide õigusaktides;

70.

tunneb heameelt Euroopa Komisjoni ettepaneku üle jätta esimene programmiperioodi aasta välja automaatse kohustustest vabastamise kavandamisest ja soovib, et selline esimene aasta oleks õigustatud ainult rakenduskava lõpetamise korral. Selline korraldus võimaldab programmitöö perioodi alguses esinenud viivitused tasa teha. Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peavad siiski tagama, et need rakenduskavad võetaks võimalikult varakult vastu, et vältida viivitusi perioodi algul;

71.

väljendab kahetsust selle üle, et Euroopa Komisjon ei kavanda mingilgi määral lihtsustada tulutoovaid projekte, mille arvutusmeetodi keerukus on pärssiv ja vähendab võimalike projekti elluviijate huvi. Lisaks julgustab komitee Euroopa Komisjoni lihtsustama ja kiirendama suurte projektide heakskiitmise süsteemi;

72.

toetab kulutuste abikõlblikkuse eeskirjade ühtlustamist tegevusvaldkondade, vahendite ja meetodite osas ühises strateegilises raamistikus sisalduvate üksikasjalike eeskirjade ning neist otseselt tuletatud õigussätete rakendamise kaudu, hõlbustamaks rakendusmentlusi ja minimiseerimaks rikkumisohtu. Siiski tuleb tagada, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused osaleksid koos liikmesriikidega täiel määral nimetatud abikõlblikkuse eeskirjade kehtestamisel, et tagada ühenduse määruste nõuetekohane ühine tõlgendamine ja rakendamine riiklikul ja piirkondlikul tasandil.

Brüssel, 1. aprill 2011

Regioonide Komitee president

Mercedes BRESSO

(1) Euroopa ruumilise planeerimise vaatlusvõrk (ORATE/ESPON).

(2) Vt arvamus „Euroopa sotsiaalfondide tulevik pärast aastat 2013”, CdR 370/2010 (raportöör: Catiuscia Marini, IT/PSE)

(3) Ministrite mitteametlik kohtumine, mis toimus 22. ja 23. novembril 2010 Liège’is.

(4) Vt määruse (EÜ) nr 1080/2006 (säästva linnaarengu kohta) artikkel 8.

(5) Vt omaalgatuslik arvamus: „Põhjamere – La Manche'i väina piirkonna strateegia”, CdR 99/2010 fin (Raportöör: Hermann Kuhn, DE/PSE)

(6) Vt omaalgatuslik arvamus „Uued väljavaated ETKRi käsitleva määruse läbivaatamisel”, CdR 100/2010 rev. 3 (raportöör: Alberto Nuñez Feijoo, ES/EPP).

(7) Vt ELi toimimise lepingu artiklit 174: „maapiirkondadele, tööstuslikust üleminekust mõjutatud piirkondadele ja regioonidele, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, näiteks väga väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimatele piirkondadele, saartele, piiriülestele ja mäestikualadele.”.

(8) Programm RURBACT põhineb programmi URBACT arendamisel ja tugevdamisel võrgustiku RURACT kogemuse alusel, et võtta paremini arvesse linna- ja maapiirkondade mõõtme vahelist sidet.

(9) Vt näide territoriaalse ühtekuuluvuse arvessevõtmise kohta struktuurifondide programmitöö raames Itaalias ajavahemikul 2000–2006. Need ühtsed territoriaalsed projektid hõlmavad seitset NUTS II piirkonda ja neid viiakse ellu piirkonnasisesel tasandil.

(10) Vt näide kohaliku tegevusrühma kohta programmi LEADER+ raames.

(11) Vt Regioonide Komitee arvamus „Roheline raamat territoriaalse ühtekuuluvuse kohta” (raportöör: Jean-Yves Le Drian, FR/PSE), CdR 274/2008 lõplik.

(12) Allakirjutanud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste määratlemine peab toimuma iga liikmesriigi tasandil vastavalt riigisisesele pädevuste jaotusele.

(13) Tegemist võib olla ühtekuuluvuspoliitika erikoolitusega või üldasjade nõukogu istungitega, mis pühendatakse ühtekuuluvuspoliitikale ja kus osalevad ühtekuuluvuse eest vastutavad ministrid.

(14) Regioonide Komitee 2010. aasta detsembri arvamus: „Majanduspoliitika koordineerimise edendamine”, raportöör: Konstantinos Tatsis (EL/EPP) CdR 224/2010 fin, ja 2. detsembril 2010. aastal vastu võetud Regioonide Komitee resolutsioon 2011. aasta prioriteetide kohta CdR 361/2010 fin (eelkõige punkt 10).

7.6.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 166/45

Regioonide Komitee perspektiivarvamus „Euroopa Sotsiaalfondi tulevik pärast 2013. aastat”

2011/C 166/08

REGIOONIDE KOMITEE

—	soovitab tungivalt, et Euroopa Sotsiaalfond säilitaks oma olemuse struktuurifondina, ja soovib, et sektoriüleste, sealhulgas koostöökavadega seotud, rakenduskavade koostamisel ja elluviimisel tugevdataks territoriaalset mõõdet;

—	märgib huviga, et viiendas ühtekuuluvusaruandes viidatakse kohalike algatuste innovaatilisele potentsiaalile, ning toetaks väga Euroopa Sotsiaalfondi muutmist viiendas ühtekuuluvusaruandes välja pakutud kohaliku arengumudeli lahutamatuks osaks;

—

on seisukohal, et sotsiaalfondi peamisteks eesmärkideks peavad jääma tööturule integreerumise võimaluste parandamine tänu tööhõivele ja tööturu heale toimimisele, inimkapitali arendamine ja selle kvalifikatsiooni tõstmine, töötajatele töökoha säilimiseks vajaliku toetuse andmine ning innovatsiooni, ettevõtluse, haridus- ja koolitusvaldkonna reformide toetamine;

—

—	toob esile kriitilise olukorra, mis valitseb romide kogukonnas, mis kogeb lisaks sotsiaalsele ja majanduslikule tõrjutusele ka ruumilist eraldatust ja keskmisest madalamaid elutingimusi. Seda olukorda tuleb parandada kohalikul ja piirkondlikul tasandil kasutatavate Euroopa vahendite abil.

Raportöör

Catiuscia MARINI (IT/PSE), Umbria maakonna valitsuse juht

I. ÜLDISED MÄRKUSED

REGIOONIDE KOMITEE

2013. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika identiteet, eesmärk ja õiguspärasus

kiidab heaks Euroopa Komisjoni viiendas ühtekuuluvusaruandes (1) välja pakutud idee sellise ühtekuuluvuspoliitika loomiseks, mille raames käsitletaks Euroopa kõiki piirkondi eesmärgiga edendada ELi harmoonilist arengut, et aidata vähemarenenud piirkondadel teistele järele jõuda ja suunata neile suurema osa vahenditest. Komisjon soovib samuti toetada arenenud piirkondade konkurentsivõimet, takistades ühe piirkonna või riigi huvide kaitsmisel isekat lähenemisviisi teiste arvelt;

peab sellest lähtuvalt hädavajalikuks viia hästi määratletud piirkondlikus raamistikus ellu strateegia, mis täiendaks olulisel määral ühtset turgu, eelkõige eesmärgiga leevendada piirkondliku tasakaalustamatuse võimalikku mõju, ning järgiks samal ajal majandusliku arengu ja sotsiaalse kaasatuse eesmärke. Komitee peab samuti vajalikuks tagada ühtsus ja integreeritus ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide vahel, selle asemel, et neid eraldi arendada, säilitades samas selge ja selgesõnalise eristuse erinevate tegevuste vahel;

loodab, et ühtekuuluvuspoliitika suurendab üha enam oma õiguspärasust ja nähtavust Euroopa kodanike silmis üha enam mõõdetavate tulemuste saavutamisele keskendumise kaudu, viies täielikult ellu oma aruandekohustuse põhimõtte, vältides eelmääratletud bürokraatlikel lahendustel põhinevate nn kõikjal töötavate lähenemisviiside kasutamist, aga jättes ruumi õppeprotsessile kohalikul tasandil, piirkondlike eripärade jaoks kohandatud rakendussätetele ning territoriaalse ühtekuuluvuse kui Lissaboni lepingus raudselt fikseeritud uue eesmärgi edendamisele (2).

peab tegevuste olulisuse tagamiseks ülimalt tähtsaks eraldada märkimisväärseid vahendeid selleks, et saavutada minimaalsete vahendite kättesaadavus ka nendes piirkondades, mis ei ole statistiliste keskmiste alusel arengus maha jäänud, aga mis on siiski tihti vastamisi sisemise ühtekuuluvuse probleemidega vaesuse ja mahajäämuse all kannatavate alade tõttu;

5.	kutsub lisama Globaliseerumisega Kohanemise Fondi ELi eelarvesse, eelkõige eesmärgiga kiirendada vahendite koondamist;

II. POLIITILISED SOOVITUSED

Ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgid

peab vajalikuks tagada kooskõlastatus ja ühtsus ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa 2020. aasta strateegia vahel, määratledes valdkonnad, millele tuleb eraldada otsetoetus, ning nende vastasmõju ja vastastikune täiendavus nende vahel, säilitades ühtekuuluvuspoliitika autonoomia vastavalt lepingu sätetele (3), rõhutades samas mehhanisme, mille vahendusel võib see Euroopa 2020. aasta strateegia edule kaasa aidata;

rõhutab jõuliselt olulist rolli, mis on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, kes esindavad kõige sobivamat tasandit ühenduse poliitikameetmete määratlemiseks ja elluviimiseks nende eesmärkide teostamisel kooskõlas pikaajalise strateegiaga, mille eesmärk on võidelda vahendite alakasutamise ja sotsiaalse tõrjutuse vastu teatud kohtades sobiva täiendava tegevuse ja mitmetasandilise valitsemise kaudu;

seisab vastu igasugustele ühtekuuluvuspoliitika taasriigistamise ja valdkondliku kontsentreerimise kavatsustele, kuna need ei näi kasulikul ja ühtsel viisil toetavat Euroopa 2020. aasta strateegiat ja lähevad samal ajal vastuollu territoriaalse ja mitmetasandilise valitsemise mõõtmega, mis sisaldab parema valitsemise positiivseid väärtusi, mida ühtekuuluvusega siiani edendatud on ja mille juured on aluslepingus. Majandusliku valitsemise parandamine koos Euroopa ühtekuuluvuse tugevdamisega aitab otsustavalt kaasa majanduskriisist väljumisele (4).

Euroopa Sotsiaalfondi roll ühtekuuluvuspoliitikas

peab hädavajalikuks, et Euroopa Sotsiaalfond järgiks oma eelpoolnimetatud eesmärke Euroopa ühtekuuluvuspoliitika raames võimalikult ühtsete ja terviklike programmide abil, osutades erilist tähelepanu territoriaalsele mõõtmele. See tähendab eelkõige seda, et tulemuste maksimumini viimiseks mõeldud inimkapitali kvalifikatsiooni tõstmise meetmed tuleb ja integreerida laiemasse arengupoliitikasse ja ühendada sellega;

10.

rõhutab, et majanduskriis on veelgi tugevdanud Euroopa Sotsiaalfondi kui hädavajaliku vahendi rolli töötajate ja ettevõtete kohanemise toetamisel uute majanduslike ja turutingimustega ning töötajate kriisist mõjutatud palkade kaitsmisel, ja kinnitama sellest lähtuvalt taas, kui oluline on nende eesmärkide järgmist jätkata. Lisaks tervitab komitee ja tuletab meelde Euroopa Parlamendi (5) kirjeldatud ja komitee arvamuses „Ühtekuuluvuspoliitika tulevik” (6) korratud kontseptsiooni tööhõivele ja sotsiaalsele kaasatusele suunatud Euroopa ühtekuuluvuspoliitika strateegiast ning Euroopa Sotsiaalfondi olulisest rollist tööalase konkurentsivõime edendamisel ja võitluses vaesuse vastu, selle rolli on veelgi olulisemaks ja vajalikumaks muutnud praegune majanduskriisi olukord. Euroopa Sotsiaalfondi kui toetusvahendi mitmeaastane olemus on osutunud hindamatuks äärmiselt vajaliku stabiilsuse pakkumisel nii kohalikele kogukondadele kui ka projektide elluviijatele, eriti kohalike omavalitsuste laenuraha vähenemise aegadel;

Euroopa Sotsiaalfondi lisaväärtus teiste riiklike finantsvahenditega võrreldes

11.

soovitab tungivalt, et Euroopa Sotsiaalfond säilitaks oma olemuse struktuurifondina ja toob esile, et sotsiaalfond esindab edaspidi Euroopa tasandil ELi püsivat tegevust, mille raames riigid – hoolimata erinevatest regulatiiv- ja finantskontekstidest – saavad ellu viia täiendavaid projekte, mida riiklikud süsteemid harilikult ei võimalda või ei tee seda piisavalt. Komitee soovib, et sektoriüleste, sealhulgas koostöökavadega seotud, rakenduskavade koostamisel ja elluviimisel tugevdataks territoriaalset mõõdet;

12.

rõhutab järgmisi olulisi ja konkreetseid täiendavaid panuseid:

•	Euroopa Sotsiaalfondi vahendite kasutamine on oluliselt paindlikum riiklike vahendite kasutamisest, mis on alati väga konkreetsete eesmärkidega seotud. Selles seisneb sotsiaalfondi eelis ja see tuleks uuel programmiperioodil säilitada;

•	võimalus reformida hariduse, koolituse ja töö vahel silda loovaid süsteeme

•

võimalus soodustada kõigil töötajate kategooriatel, sh puuetega inimestel, oma pädevusi lihvida, ning eelkõige kõrgetasemelisi oskusi omandada, et võimaldada neil etendada hõlpsamini aktiivset rolli tootmissüsteemis, aidates nii märkimisväärselt kaasa sotsiaalsele kaasatusele ning Euroopa piirkondade konkurentsivõime tõstmisele;

•	sotsiaalfondi toetus – mis on praeguses riikide avalike sektorite kulutuste piirangute ja kärbete olukorras veelgi olulisem – hariduse ja teadusuuringute valdkonnale on ülitähtis tegur märkimisväärse uuendustegevuse tagamisel, mis nõuab tööjõu oskusi ja algatusvõimet;

•

täiendav tugi – oluline kvalitatiivsest vaatenurgast –, mis tuleb Euroopa Sotsiaalfondi vahendite Euroopa 2020. aasta strateegia raames kasutamise eri kogemuste võrdlusest liikmesriikide vahel ja mis võimaldab teostada riiklike ja/või piirkondlike ja kohalike süsteemide ja eri kogemuste võrdlevat analüüsi;

13.	rõhutab lisaks, kui oluline on võimalus tegutseda mitmeaastase programmiperioodi raamistikus, omades kindlustunnet, mida raamistik pakub vahendite ja programmiviidete näol;

Euroopa Sotsiaalfondi peaeesmärgid Euroopa 2020. aasta strateegia kontekstis

14.

rõhutab, et Euroopa Sotsiaalfond annab panuse Euroopa 2020. aasta (7) strateegia kolme prioriteetsesse valdkonda, eelkõige arukasse majanduskasvu ja kaasavasse majanduskasvu. Kuna tegemist on viie kvantitatiivse eesmärgiga, siis järgib Euroopa Sotsiaalfond otseselt eesmärki „tööhõive määra tõstmine 75 %-ni” ja vähem otsesel viisil eesmärki „koolist väljalangevuse määra alandamine ja vaesustaseme üldine vähendamine tänu sotsiaalse kaasatuse poliitika arendamisele” (8). Euroopa Ülemkogu (9) väljatöötatud „Euroopa 2020. aasta strateegia koondsuuniste” hulgast aitab Euroopa Sotsiaalfond kaasa järgmiste suuniste elluviimisele:

7. suunis: tööturul osalemise suurendamine ja struktuurse tööpuuduse vähendamine;

8. suunis: tööturu vajadustele vastava kvalifitseeritud tööjõu arendamine ning töökohtade kvaliteedi ja elukestva õppe edendamine;

9. suunis: tulemuste parandamine haridus- ja koolitussüsteemide kõikidel tasemetel ja kolmanda taseme hariduse omandajate arvu suurendamine;

10. suunis: sotsiaalse kaasatuse edendamine ning vaesuse vastu võitlemine.

15.

avaldab eelkõige muret, eelkõige sisserändajate, sotsiaalse tõrjutuse nähtuse levimise, töö majandusliku väärtuse vähenemise ja sellest tulenevalt „vaeste töötajate” nähtuse levimise pärast. Komitee rõhutab samuti suureneva töötuks jäämise riski ja sellega seoses eakate vaesuse suurenemise riski, puuetega inimeste tööväljavaadete vähenemist, sissetulekute jaotuses ebavõrdsuse suurenemist ning suhtelise ja absoluutse vaesuse samaaegset suurenemist. Komitee on seisukohal, et majandusraskuste suurenemine piirab juurdepääsu mitte ainult materiaalsetele võimalustele, vaid ka kultuurilistele ja sotsiaalsetele võimalustele, mis on põhiallikad inimese kogu potentsiaali arendamises ja teostamises, ning kutsub sellega seoses üles Euroopa Sotsiaalfondi olulisel määral kasutama, kooskõlas Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatustega „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava” ja „Euroopa vaesusevastase võitluse platvorm”;

16.	toob esile kriitilise olukorra, mis valitseb romide kogukonnas, mis kogeb lisaks sotsiaalsele ja majanduslikule tõrjutusele ka ruumilist eraldatust ja keskmisest madalamaid elutingimusi. Seda olukorda tuleb parandada kohalikul ja piirkondlikul tasandil kasutatavate Euroopa vahendite abil;

17.

rõhutab praegusel programmiperioodil 2007–2013 saadud kogemusel põhinedes eelkõige seda, mis puudutab piirkondlike rakenduskavade sotsiaalse kaasatuse peatüki raames toetatud tegevusi ja ühenduse algatuste elluviimisest saadud häid tavasid, kuhu ka Euroopa Sotsiaalfond võiks otsustava panuse anda Euroopa 2020. aasta strateegia (10) prioriteedi „kaasav majanduskasv” raames. Komitee märgib huviga, et viiendas ühtekuuluvusaruandes viidatakse kohalike algatuste innovaatilisele potentsiaalile, ning toetaks väga Euroopa Sotsiaalfondi muutmist viiendas ühtekuuluvusaruandes välja pakutud kohaliku arengumudeli lahutamatuks osaks. Tasub uurida puhtalt alt-üles lähenemisviiside laiema kasutamise potentsiaali – näiteks maaelu arengu programmides algatuse LEADER mudeli alusel –, milles võiks Euroopa Sotsiaalfondil olla oluline osa;

18.

19.	tunnistab vajadust luua kooskõlastatud teenustesüsteem tööhõive, koolitusteenuste, sissetulekutoetuste ja vaidluste lahendamise jaoks, mis vastavalt Euroopa paindlikkuse ja turvalisuse põhimõtetele vastavad nii turu paindlikkuse kui töötajate tööalase konkurentsivõime ja turvalisuse nõuetele

20.

rõhutab tungivalt vajadust selle järele, et Euroopa Sotsiaalfondi raames osutataks suurt tähelepanu sellistele horisontaalsetele prioriteetidele nagu isikute ja ebasoodsas olukorras olevate rühmade sotsiaalne kaasatus ning võitlus soolise ja vanuselise diskrimineerimise vastu, pöörates eelkõige rõhku soolise võrdsuse eesmärgile, st naistele võrdsete võimaluste ning võrdse kohtlemise ja tasu tagamine töökohal. Komitee kiidab heaks ja toetab sellega seoses Euroopa Parlamendi seisukohta, mille kohaselt tuleb Euroopa Sotsiaalfondi raames anda kõrgendatud prioriteet keskkonnahoidlikele töökohtadele naiste jaoks. Komitee avaldab poolehoidu ideele eraldada Euroopa Sotsiaalfondi eelarves – samuti majanduse taaselavdamise kavades ja struktuurilise kohandumise programmides – assigneeringuid sooküsimustega tegelemiseks, tagamaks, et need programmid kaasaksid õiglaselt naisi ja oleks neile atraktiivsed (11);

21.

tunnistab lisaks, et ühiskond ei paku naistele piisavalt vahendeid tööturule naasmiseks pärast sünnitamist ja on seega seisukohal, et Euroopa Sotsiaalfondil on väga oluline roll tööturule naasmise võimaluste loomisel nende jaoks, kes on sealt lahkunud laste kasvatamise või oma hoolitsust vajavate vanemate eest hoolitsemise eesmärgil;

22.

on vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele seisukohal, et liikmesriikide, nende piirkondade ja Euroopa Komisjoni vahel kokkulepitavad territoriaalsed paktid riiklikes reformikavades esitatud arengustrateegiate kohta on vahend, mis aitab ühtekuuluvuspoliitikal viia ellu Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke. Need ühtsel strateegilisel raamistikul ja lepingulistel kokkulepetel põhinevad paktid peaksid võimaldama määratleda investeerimisprioriteete, Euroopa Liidu ja asjaomaste eri valitsemistasandite vahendite jaotumist prioriteetsete valdkondade ja programmide vahel ning kehtestatud tingimusi ja saavutatavaid eesmärke. Need peaksid põhinema nõuetele tingimuslikkuse põhimõttel kui eel- ja järelhindamise kriteeriumil eri tegevuste abikõlblikkuse määramiseks;

23.

on seisukohal, et majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamiseks ühtsel, omavahel kooskõlas ja integreeritud viisil, tuleb paktide rakendusala laiendada teistele poliitikameetmetele ja ELi teistele rahastamisvahenditele, mis võimaldaks parandada iga piirkonna programmitöö võimekust ja oma prioriteetide tundmist;

24.	viitab Euroopa tööhõivestrateegiale ja toob esile Euroopa Sotsiaalfondi üliolulise rolli selle strateegia elluviimise tingimuste loomisel;

Euroopa Sotsiaalfondi geograafiline ja temaatiline kontsentratsioon

25.

rõhutab, et kõigist struktuurifondidest on sotsiaalfond ainus, mille raames tegeldakse otseselt kodanikega: noored, töötud, töötajad, eakad inimesed, sotsiaalse tõrjutuse ohus olevad inimesed. Seega on ülimalt oluline, et sealt rahastatavaid meetmeid saaks ellu viia kogu ELi territooriumil, sõltumata kasu saava inimese alalisest elukohast. Abi intensiivsus sõltub:

—	asjaomaste piirkondade mahajäämuse suurusest;

—	tööturu raskustest, mis toovad kaasa konkurentsivõime languse;

—	vajadusest arendada piirkondades innovatsiooni;

—	vajadusest toetada majanduskriisi negatiivsest mõjust kõige enam puudutatud piirkondade inimkapitaliga tegelemist;

26.

kutsub üles vastupidiselt finantseeringute juhusliku jagamise loogikale eelistama arenguga seotud prioriteetseid valdkondi ja ebasoodsamas olukorras olevate teemadega tegelemise meetmeid, pöörates eelkõige tähelepanu kohanemisvõime ja tööalase konkurentsivõime küsimustele koos ELi säästva arengu eesmärkidega, tuvastades uuenduslikud valdkonnad, ümberõppe võimalused, tegevuste rõhuasetused, sh keskkonnahoidlikud töökohad, toetudes tähelepanelikule, täpsele ja struktureeritud vajaduste analüüsile ja haldusasutuste taasleitud prognoosivõimele;

27.

on seisukohal, et sissetulekute kaitse ja toetus võivad endast kujutada sotsiaalfondi sekkumisvaldkonda, kui nad käivad käsikäes tegevusega aktiivse tööhõivepoliitika valdkonnas. Komitee arvates peab sotsiaalse puhvri pakkumine jääma liikmesriikide pädevusse, kuna selliste sekkumiste lubamine sotsiaalfondi raames võib kaasa tuua kõrvalekaldumise selle eesmärkidest ja piirata selle tõhusust, suunates tegevuse ennetavate meetmete asemel pigem tulekahju kustutamisele. Siiski juhib komitee tähelepanu sellele, et teatud kriisiolukordades on vajalik kasutada ESFi vahendeid, et kaasrahastada liikmesriikide projekte, mis on suunatud pakiliste tööhõiveprobleemide lahendamiseks, andes püsiva panuse Euroopa 2020. aasta strateegia seitsmenda, kaheksanda ja kümnenda koondsuunise elluviimisse;

28.

rõhutab vajadust võtta Euroopa Sotsiaalfondi temaatiliste ja geograafiliste rõhuasetuste määratlemisel tõsiselt arvesse subsidiaarsuse põhimõtet, kuid väljendab kahetsust, et mõnes liikmesriigis rakendatakse Euroopa Sotsiaalfondi toetust riiklike programmide kaudu, nii et meetmetes arvestatakse piirkondlikku erinevust vaid vähesel määral või üldse mitte. Subsidiaarsuse põhimõttest kinnipidamine võimaldab võtta arvesse osapoolte ja piirkondade tegelikke vajadusi, mis kujutavad endast tegevuste tõhusa kavandamise hädavajalikke elemente. Komitee soovitab seega omandatud kogemuse valguses ja varjatud arengupotentsiaaliga territooriumite väärtustamise huvides, et tulevast Euroopa Sotsiaalfondi kohaldamisala määratledes võimaldataks sellele varasemaga võrreldes suuremat paindlikkust, et järgida tõhusamalt sotsiaalfondi eesmärke ka Euroopa 2020. aasta strateegia valguses;

29.

rõhutab eelkõige, et Euroopa 2020. aasta strateegias aukohal olev üleminek madala süsinikdioksiidiga majandusele saab toimuda vaid korrapärase tegevusega, mis on suunatud innovatsiooni levitamisele majandusse ning teadusuuringute ja innovatsiooni tulemuste levitamisega ettevõtetele ja piirkondadele, mitmekordistades ülikoolide ja teaduskeskuste tehnosiirde kanaleid ettevõtetesse, ning kavandades kolmanda tsükli taseme teadlastele koolitusi, et tugevdada kohalike tootmissüsteemide konkurentsivõimet;

Täiendavus ja koostoime teiste fondidega, eelkõige Euroopa Regionaalarengu Fondiga

30.

meenutab varem arvamuses „Ühtekuuluvuspoliitika panus Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamisse” väljendatud ideed, mille kohaselt on vaja tugevamat vastastikust mõju rangelt territoriaalse iseloomuga fondide – Euroopa Sotsiaalfond ja Euroopa Regionaalarengu Fond – vahel, et luua uusi tööhõivevõimalusi ja parandada hariduse ja koolituse kaudu tööalast konkurentsivõimet. Komitee näeb viiendas ühtekuuluvusaruandes kirjeldatud ühtses strateegilises raamistikus suurepärast vahendit rahastuse koondamiseks ühiste eesmärkide ümber ja ühenduse eri fondide integreeritud toimimise poole suundumiseks ning Euroopa 2020. strateegia eesmärkidega ühtlustumiseks;

31.	peab ka territoriaalseid pakte – partnerluspõhimõtte väljendusena – vahendiks, mis võiksid tugevdada seda ühtsust eri liikmesriikide tasandil ning ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

32.

rõhutab, et Euroopa Sotsiaalfondi inimkapitaliga seotud eesmärgil on ühiseid aspekte Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Kalandusfondiga, et integreeritud planeerimise ja tihedalt koordineeritud juhtimisega võib nende vahel saavutada optimaalse koostoime, tingimusel, et need fondid on autonoomsed, et arvestatakse nende eripäradega ja määratletakse kohalikul tasandil minimaalsed lävendid igast fondist vahendite eraldamiseks, et tagada vastuvõetav ja mõistlik tasakaal neile eraldatud vahendite vahel. Komisjon peaks innustama liikmesriike õppima olemasolevatest parimatest tavadest, kuidas integreerida Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi toetust kohalikul tasandil. Üks näide on Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi ühine programmikorralduskomitee, mis on aidanud maksimeerida Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi mõju kohapeal ning edendanud kahe fondi vastastikust täiendavust;

33.	soovitab seoses eri fondide abikõlblike (ja mitte abikõlblike) kulude muutmisega vaadata läbi ristfinantseerimise eeskirjad, eesmärgiga neid kasusaajate ja elluviimise eest vastutavate asutuste jaoks olulisel määral lihtsustada;

34.

on samuti arvamusel, et tulemustele orienteeritud lähenemine – koos territoriaalse mõõtme tugevdamise, tõhusama teabevahetustegevuse ja tihedama seotusega integreeritud piirkondliku planeerimisega – on tõhus vahend Euroopa Sotsiaalfondi nähtavuse parandamiseks kodanike silmis ja tema mõju suurendamiseks erinevatele sotsiaalmajanduslikele süsteemidele. Komitee arvates saab Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi vastastikust täiendavust edendada arukate kohaliku tasandi teabevahetusmeetodite abil, näiteks tagades, et Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi teabevahetusstrateegiaid haldaks üks asutus. See on mõnes piirkonnas aidanud partneritel mõista programmistrateegiatele ühiste eesmärkide seadmise eeliseid, isegi kui nende tegevuste kese on erinev;

Haldamissüsteemi lihtsustamine ja selle tulemustele orienteeritus (töömeetodid)

35.

on seisukohal, et juhtimis- ja kontrollisüsteem peaks vähem keskenduma vajadusele pidada kinni ametlikest menetlustest ja vahendite kasutamise eesmärkidest ning rohkem pöörama tähelepanu olulistele aspektidele nagu reaalselt saavutatud tulemuste kontrollimine ja elluviimise tähtaegadest kinnipidamine, ärgitades rahastatud tegevuste mõju võrdlusanalüüsi teostama, kontrollides seda, mis tegelikult töötab või ei tööta;

36.

peab vajalikuks seoses 2013. aasta järgse Euroopa Sotsiaalfondiga järgida rakenduskavade raames kaasrahastatud tegevuste elluviimisel lihtsustatud protsessi, mis käivitati praegu programmitöö perioodil selliste kulude lisamisega, mis on abikõlblikud määruse (EÜ) nr 1081/2006 artikli 11 lõike 3 punkti b mõistes (ühtse määra alusel deklareeritavad kaudsed kulud, ühtse määraga kulud, mis arvutatakse vastavalt ühikuhindade standardiseeritud astmikule, kindlasummalised maksed), mida muudeti määrusega (EÜ) nr 396/2009. Eesmärk on parandada ja tugevdada toimingute juhtimis- ja kontrollimenetluse lihtsustamist, et tagada bürokraatlike ja halduslike menetluste kergemaks ja paindlikumaks muutumine sotsiaalfondi kasusaajate ja juhtimise eest vastutavate austuste jaoks. Sotsiaalfondi tõhusamat kasutamist soodustaks eelkõige kaasrahastatud meetmete kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete tulemuste hindamisele keskenduva kontrollimenetluse vastuvõtmine, see tuleneks otseselt ülalnimetatud abikõlblike kulude (ühtse määraga kulud, mis arvutatakse vastavalt ühikuhindade standardiseeritud astmikule, kindlasummalised maksed) vastuvõtmisest;

37.

on samuti seisukohal, et sotsiaalfondi rahastatud meetmete mõju on raskem mõõta kui teist tüüpi sekkumiste mõju ja peab seega vajalikuks kehtestada ja kasutada tulemuste näitajaid, mis võimaldavad paremini kontrollida sotsiaalfondi rahastatud meetmeid ning seda mitte ainult finantsplaanis, vaid eelkõige meetmete otseste kasusaajate elukvaliteedi ja töötingimuste parandamise seisukohast. Kasutatavad näitajad peaksid olema üheselt määratletud, lihtsalt mõõdetavad ja hinnatavad ning neid tuleks ühtselt kohaldada;

38.

viitab sellega seoses komitee arvamusele „Edu mõõtmine – SKP täiendamine” (12), kus rõhutatakse tungivat vajadust täiendada SKP-d selliste kriteeriumitega, mis kajastavad majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid aspekte, luua üldine keskkonnaindeks ja teostada Euroopa, riiklikul ja piirkondlikul tasandil ühtlustatud sotsiaalne uuring (13). Komitee meenutab, et nende näitajate valik ja sisu peab selguma kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, piirkondade, liikmesriikide ja ELi laiaulatuslikul osalusel toimuva nn alt üles arutelu käigus, mis muudaks võimalikuks ELi poliitikameetmete eesmärgid ja õiguspärasuse, võimaldades kodanikel paremini teha vajalikke jõupingutusi kriisist väljumiseks ning keskkonna ja elukvaliteedi säilitamiseks;

39.	on ka seisukohal, et praktikameetmete (kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed) hindamised, mis teostatakse otseste uuringute põhjal, mitte ülekantud haldusteabe põhjal, kujutavad endast arendamist väärivat head tava;

40.

rõhutab asjaolu, et üldiselt on praktikameetmete hindamised võimaldanud mõõta koolituspoliitika tõhusust tööhõive seisukohast kuue kuu kuni ühe aastasel perioodil ning mõningates spetsiifilisematel juhtudel on need väga selgelt näidanud integreeritud koolitus- ja/või teadusuuringute programmide tähtsust koos otsese kogemusega ettevõttes või teaduskeskuses;

41.	täheldab ühenduse programmide elluviimisel suuremat läbipaistvust, aga ka märkimisväärselt kasutut keerukust, mis suurendab halduskulusid ja hilinemisi programmide elluviimisel;

42.

soovitab seega teha nii, et kontrollimenetlused ei seaks ohtu programmide tõhusust ja et halduskoorem oleks kooskõlas vajadusega need programmid lihtsalt ja tõhusalt ellu viia, tagades eluterve ja korrektse juhtimise tänu selgetele ja lihtsatele eeskirjadele, mida saab ühtmoodi tõlgendada ja mis ei ole vasturääkivad ning mis vastaksid proportsionaalsuse kriteeriumile ja üldisele kulutõhususe heale suhtele võrreldes eelmääratletud eesmärkidega;

43.

on seisukohal, et haldusasutustele tuleb anda suurem vastutus kohaste menetluste määratlemisel, vastavalt nende kohalikele ja piirkondlikele süsteemidele, alandades sellise kontrolli taset, mis pikendab objektiivselt tehniliste ja halduslike menetluste kestust ja suurendab kasusaajate kantavaid kulusid.

Brüssel, 1. aprill 2011

Regioonide Komitee president

Mercedes BRESSO

(1) Sellega seoses vt komitee arvamus „Viies ühtekuuluvusaruanne”, raportöör Michel Delebarre, CdR 369/2010.

(2) Sellega seoses vt komitee arvamus „Roheline raamat territoriaalse ühtekuuluvuse kohta”, raportöör Jean-Yves Le Drian, CdR 274/2008.

(3) Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 174–178.

(4) Sellega seoses vt komitee arvamus „Regioonide Komitee valge raamat mitmetasandilise valitsemise kohta”, juuni 2009, CONST-IV-020.

(5) Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2010 resolutsioon Euroopa Sotsiaalfondi tuleviku kohta.

(6) „Ühtekuuluvuspoliitika tulevik”, raportöör Michael Schneider, CdR 210/2009.

(7) Komisjoni teatis „Euroopa 2020. aastal: aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia”, KOM (2010) 2020 lõplik.

(8) See võib ühtlasi aidata kaasa kõrgharidusega 30-34-aastaste osakaalu suurenemisele, parandades elukestva õppe kvaliteeti kõigil tasanditel ning innustades omandama kõrgharidust.

(9) Komisjoni soovitus: nõukogu soovitus liikmesriikide ja Euroopa Liidu majanduspoliitika suuniste kohta – Euroopa 2020. aasta strateegia koondsuuniste II osa, SEC(2010) 488 lõplik.

(10) Roheline raamat „Lazio 2020” (Latium 2020) kujutab endast Euroopa 2020. aasta strateegia kohalikul tasandil elluviimise näidet. Selle Euroopa ja liikmesriikide poliitikameetmetest inspireeritud rohelise raamatuga rakendatakse kohalikul tasandil Euroopa 2020. aasta strateegia filosoofiat tööturu tugevdatud strateegia alusel, milles võetakse arvesse piirkondlikke eripärasid, oskuskeskusi ja kohapealseid võimalusi.

(11) Euroopa Parlamendi 7. septembri 2010 resolutsioon „Uue jätkusuutliku majanduse tööhõivepotentsiaali arendamine” (2010/2010(INI)).

(12) „Edu mõõtmine – SKP täiendamine”, raportöör Vicente Įlvarez Areces, CdR 163/2010.

(13) Ombrie piirkonnal vahendid, mis võimaldavad mõõta piirkonna sotsiaalmajanduslikke edusamme (lisaks SKP-le), koostades innovatsiooni, arengu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse mitmemõõtmelise indeksi, mis kujutab endast õigusloomeprotsessi järelevalvevahendit. Lisaks on piirkonnal loodud Euroopa Komisjoni koostatud Euroopa innovatsiooni tulemustabeli põhjal Ombrie piirkonna innovatsiooni ja konkurentsivõime tulemustabel (RUICS), mille abil piirkond püüab igal aastal hinnata indeksite abil, mis arvestatakse välja ajaloo algusest kuni viimaste kättesaadavate arvudeni ulatuvate andmete alusel, Ombrie piirkonna positsiooni innovatsiooni ja konkurentsivõime valdkonnas võrreldes teiste Itaalia piirkondadega.

7.6.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 166/52

Regioonide Komitee arvamus teemal „Ühtse turu akt”

2011/C 166/09

REGIOONIDE KOMITEE

—

avaldab suurt kahetsust, et kolmesambaline süsteem on üldiselt tasakaalust väljas nii pakutud meetmete, oma loomu, sisu selguse kui ka nende elluviimises tehtud edusammude osas. Komitee kutsub komisjoni üles täpsustama teise ja kolmanda samba ettepanekuid, andes eelkõige suuniseid õigusaktide ettepanekuteks, et saavutada esimese samba ettepanekute täpsusaste;

—

soovitab komisjonil viia ühtse turu akti raames ellu kõik Lissaboni lepingu uuendused, mis võivad viia ELi kodanike usalduse taastumiseni ühtsesse turgu, eelkõige Euroopa Liidu lepingu artikkel 3, kus kehtestatakse ELi uued sotsiaalsed eesmärgid sellistes valdkondades nagu võitlus sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu, sotsiaalse õigluse ja kaitse, soolise võrdõiguslikkuse, põlvkondade solidaarsuse ja lapse õiguste kaitse edendamine, põhiõiguste harta, valdkonnaülese sotsiaalklausli kohaldamine ning kõikidele ELi kodanikele võimaldatav ligipääs põhiteenustele nende elukohaterritooriumil (ELi toimimise lepingu artikkel 14 ja protokoll 26);

—

soovitab Euroopa Komisjonil suurendada meetmete mõistetavust, eelkõige „eurooplaste usalduse tagasivõitmiseks”, rühmitades Lissaboni lepingu uuenduste alusel esimeses meetmepaketis ümber kõik meetmed seoses juurdepääsuga esmatähtsatele teenustele, mis on üks eurooplaste igapäevane mureküsimus. Seepärast soovitab komitee inkorporeerida ettepanekud põhiõiguste harta rakendamise (nr 29), kutsekvalifikatsiooni tunnustamise süsteemi reformi ja üleeuroopalise kutseoskuste passi kasutuselevõtu (nr 33 ja 35), töötajate lähetamist käsitleva direktiivi rakendamise parandamise (nr 30), hankeid ja üldhuviteenuseid käsitlevate õigusaktide lihtsustamise (nr 17 ja 25), sotsiaalse ettevõtluse (nr 36), Euroopa elanikke piiravate finantstakistuste kõrvaldamise (nr 42) ja juurdepääsu kohta peamistele pangateenustele (nr 40) kõnealusesse esimesse meetmepaketti;

—

teeb ettepaneku, et võetaks kasutusele territoriaalsed paktid, mille paindliku piirkondliku lähenemisviisi abil suunaksid kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused oma tegevuse ja rahastamisvahendid Euroopa 2020. aasta strateegia ja selle juhtalgatuste elluviimisele. Eelkõige tuleb keskenduda projektidele, millega edendatakse ühiskondlikke uuendusi asjaomases piirkonnas ning millel on võimalikult suur ühiskondlik mõju. Territoriaalsete paktide kasutamine ja nende sisu on osa ELi rahastamisvahendite eraldamise kriteeriumidest.

Raportöör

Jean-Louis DESTANS (FR/PES), Eure’i departemangu üldnõukogu esimees

Viitedokument

Komisjoni teatis „Ühtse turu akt”

KOM(2010) 608 lõplik

I ÜLDISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

tervitab komisjoni algatust esitada laiaulatuslikuks avalikuks aruteluks ettepanek „Ühtse turu akt”, mis põhineb kõrge konkurentsivõimega sotsiaalmajandusel ja eeldab eurooplastelt tõelist pühendumust sellele projektile. Komitee on seisukohal, et see dokument on mõeldud olema ELi sisepoliitika kesksetes küsimustes Euroopa Komisjoni tegevuskava kuni 2014. aastani ja et komisjoni edukust hinnatakse tema saavutuste alusel selles valdkonnas;

jagab Mario Monti raporti järelduste põhjal komisjonis antud hinnangut, et ELi kodanike ja siseturu vahel suureneb murettekitav lõhe. Komitee kinnitab absoluutset vajadust seda olukorda parandada ühtse turu tõelise elluviimisega, mitte eesmärgina omaette, vaid vahendina jõudmaks Lissaboni lepingus seatud eesmärkideni;

3.	on nõus komisjoni arvamusega, mille kohaselt peab siseturg võimaldama ELil saada kasu globaliseerumisest, eemaldada takistused e-majandusel põhinevate teadmiste ja innovatsiooni arengult, edendada säästvat arengut, et luua töökohti kõigi jaoks ja arendada sotsiaalset heaolu;

4.	kiidab sellest lähtuvalt heaks komisjoni ühtse turu üldisel lähenemisviisil põhineva seisukoha, mis läheb kaugemale pelgalt lünkade täitmise eesmärgist;

kutsub üles kõrvaldama digitaalse ühtse turu ees olevad takistused. Tuleb viivitamatult võimaldada kasvavate, toimivate ja elujõuliste üleeuroopaliste turgude loomist legaalse digitaalse infosisu ja online-teenuste loomiseks ja levitamiseks. See võimaldaks luua uusi globaalseid ettevõtteid ja tugevdada olemasolevaid ettevõtteid ning selle tulemusena kiiresti suurendada Euroopa kultuuril ja eksperditeadmistel põhinevate töökohtade arvu ning Euroopa ettevõtete osakaalu infosisu ja teenuste digitaalsel maailmaturul;

6.	toetab komisjoni lähenemisviisi, mille eesmärk on tasakaalustada ühtne turg, asetades see kolmele sambale: majanduslik sammas toetab ettevõtete arengut; sotsiaalne sammas püüab taaselustada ELi kodanike usaldust ja kolmas sammas on parandatud valitsemine;

avaldab siiski suurt kahetsust, et need sambad on tasakaalust väljas nii pakutud meetmete, oma loomu, sisu selguse kui ka nende elluviimises tehtud edusammude osas. Komitee kutsub komisjoni üles täpsustama teise ja kolmanda samba ettepanekuid, andes eelkõige suuniseid õigusaktide ettepanekuteks, et saavutada esimese samba ettepanekute täpsusaste;

kinnitab vajadust struktureeritud seose järele ühtse turu akti ja Euroopa 2020. aasta strateegia vahel. Ühtse turu aktil ei ole tõesti Euroopa 2020. aasta strateegia platvormi staatust ja komisjon näib teda käsitlevat pigem kui vaid Euroopa 2020. aasta strateegia vahendit, samadel alustel kaubanduspoliitika või ELi üldise finantstoetusega. Lisaks on kahetsusväärne nentida, et ettevõtete arengu prioriteedid (hoogne, jätkusuutlik ja õiglane areng) ei vasta Euroopa 2020. aasta strateegia majanduskasvu prioriteetidele;

Ettevõtete hoogne, jätkusuutlik ja õiglane areng

10.	on veendunud, et siseturg saab toimida üksnes siis, kui on tagatud ettevõtete konkurentsivõime ja kui see toob ELi kodanike jaoks sotsiaalset kasu;

11.

avaldab kahetsust, et ettevõtete arengule pühendatud osas teatisest võetakse arvesse vaid eraettevõtteid, kuigi ühtse turu elavdamine on sotsiaalmajandusele väga olulise tähtsusega. Seega tuleks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning kohalike riigiettevõtete eeliseid kavandatavate meetmete puhul arvesse võtta;

12.	on seisukohal, et teenused on ELi majanduse jaluleaitamiseks väga oluline valdkond, mis esindab üle 70 % kõigist ühtse turu töökohtadest ja töökohtade arvu puhaskasvust;

13.

rõhutab, et teenuste direktiiv aitab ühtset turgu lõpule viia, aga selle elluviimine näib mitmes liikmesriigis probleeme põhjustavat. Komitee palub komisjonil jätkata vastastikuse hindamise protsessi tihedas koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, kes on peamiste teenuste korraldajad ja osutajad, enne igasuguse uue õigusliku vahendi väljatöötamist kõnealuses valdkonnas;

14.	meenutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja kodade rolli ühtsete kontaktpunktide loomisel, mis on teenuste direktiivis väga oluline selleks, et võimaldada tarnijail saada kogu asjakohane teave ja teostada kõik nõutud menetlused ühtse juurdepääsupunkti kaudu;

15.

palub komisjonil pidada prioriteediks teenuste liberaliseerimise tagajärgede laiaulatuslikku läbivaatamist teenuste ja töökohtade kvaliteedi, tööohutuse, personali kvalifikatsiooni taseme, hindade, territoriaalse ühtekuuluvuse ja juurdepääsetavuse osas ning pakkuda selle läbivaatamise järelduste alusel välja ELi 2020. aasta strateegia eesmärkidega kooskõlas olev tegevuskava;

16.	toetab komisjoni ettepanekut, mille eesmärk on luua Euroopa sihtasutuse õiguslik vorm, võttes arvesse sihtasutuse erilist rolli kõrge konkurentsivõimega sotsiaalse turumajanduse tõhusal elluviimisel;

17.

tervitab asjaolu, et komisjon peab oluliseks võtta eelkõige arvesse väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete vajadusi, kuna need on majanduskasvu, töökohtade loomise ja töökohtade mitmekesistamise edasiviivaks jõuks. Komitee ärgitab komisjoni siiski tugevdama vahendeid uute, eelkõige innovaatiliste ja tehnoloogiapõhiste ettevõtete loomise innustamiseks ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete rahastamise vahendeid ja tagama, et konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammis kirjeldatud mehhanism pärast praegust rahastamisperioodi säilitataks;

18.

rõhutab, et halduskoormuse leevendamise eesmärk ei oleks kasulik ainult ettevõtetele, vaid ka kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele. Komitee palub Euroopa Komisjonil võtta täielikult arvesse seda eesmärki oma õigusloome ettepanekute väljatöötamisel, eelkõige seoses üldist majandushuvi pakkuvate teenuste, riigihankemenetluste ning teenustekontsessioonidega vastavalt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vaba haldamise, proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtetele. Riigihankemenetluste halduskoormuse kergendamise kohta tehtud ettepanekute puhul viitab ta oma vastusele, mille ta andis komisjoni rohelisele raamatule ELi riigihankepoliitika ajakohastamise kohta;

19.

tervitab komisjoni algatusi parema õigusloome valdkonnas ja ettevõtete õlul oleva bürokraatiakoorma leevendamisel, eelkõige Edmund Stoiberi juhitava kõrgetasemelise töörühma koosseisus, millesse komitee on kaasatud. Komitee märgib siiski, et parem õigusloome ei tähenda ilmtingimata dereguleerimist ja et see töö ei tohi asendada demokratiseerimisprotsessi;

20.

palub, et tihedas koostöös tööturu osaliste, sotsiaalpartnerite ning kohalike ja piirkondlike omavalitsustega viidaks läbi Euroopa väikeettevõtlusalgatuse Small Business Act hindamine, et võimaldada tuua esile kohalikul ja piirkondlikul tasandil arendatud parimad tavad. Komitee soovitab kooskõlas Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidega koostada nende abil üldine tegevuskava, millele oleks lisatud täpne ajakava ja koondatavad vahendid, et tagada Euroopa väikeettevõtlusalgatuse tõhus elluviimine, hoolimata selle õiguslikult mittesiduvast loomusest. Samuti rõhutab ta, kui oluline on kehtestada Euroopa eraühingu põhikiri, et integreerida konkreetselt väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted siseturgu;

21.

kutsub komisjoni üles tegema kindlaid edusamme ELi maksunduse valdkonnas, sest see on ühtse turu üldises lähenemisviisis ja Euroopa ülesehitamisel väga oluline. Eelkõige tuleks selgitada käibemaksuvaldkonnas kohaldatavat raamistikku ja teha ettepanek ettevõtete ühtse konsolideeritud tulumaksubaasi (CCCTB) loomiseks, et lihtsustada ettevõtete elu. Seoses sellega tervitab komitee komisjoni kavatsust esitada sellekohane ettepanek 2011. aasta teisel poolel;

22.

jagab komisjoni seisukohta, et intellektuaalomandi kaitse on toimiva siseturu üks olulistest alustaladest. Intellektuaalomandi tõhus kaitse stimuleerib innovatsiooni ja loomingulisust, konkurentsivõimet ja töökohtade loomist. Komitee kutsub komisjoni üles koostama intellektuaalomandi üldstrateegia, mis tagaks teoste ja teadmiste laiema levimise loojate seaduslikest õigustest kinni pidades. Antud kontekstis on näiteks huvitav uurida digitaalses ja loovas maailmas arenevat Creative Commons- süsteemi ja selle litsentsisüsteemi;

23.

toetab Euroopa Komisjoni detsembris 2010 avaldatud ettepanekut, mis avab tee tugevdatud koostööle rohkema arvu liikmesriikide vahel, eesmärgiga luua ELis ühtne patent. See ühtse kaitse süsteem võimaldaks liikmesriikidel, kes seda soovivad, luua ühe taotlusega ja kõigis osalevates riikides kehtiv patent. Komitee tervitab nõukogu 10. märtsi 2011. aasta otsust, millega antakse luba tõhustatud koostööks kõnealuses valdkonnas;

24.

rõhutab, kui oluline on järk-järgult luua roheline ühtne turg uute vähese CO2-heitega ja ökoloogiliste tehnoloogiate, teenuste ja toodete tarvis, töötades terves ELis välja CO2 heite standardid. Komitee juhib tähelepanu sellele, et energiasäästlike toodete selged standardid ja märgistamine peavad saama järk-järgult kohustuslikuks kogu ELis. ELi normide väljatöötamisel tuleb arvesse võtta suuremaid kulusid, mida see võib endaga kaasa tuua VKEde jaoks;

25.

rõhutab, et komisjoni ettepanekud transpordivaldkonnas, eelkõige järgmine valge raamat transpordipoliitika kohta, ei piirduks vaid riikide transpordiliikide ja –süsteemide vahel tuvastatud allesjäänud takistuste kõrvaldamisega. Sinna tuleb lisada ka keskkonnaalane eesmärk, juurdepääsetavuse ja kogu territooriumi suurendamise küsimused, pöörates erilist tähelepanu äärepoolseimate piirkondade olukorrale, mille ühendus Euroopa keskmes asuvate piirkondadega ning mille võrgustike koostalitlusvõime ja integreerimine Euroopa võrgustikku on väga olulised tõelise ja tõhusa ühtse turu loomiseks. Eelkõige tuleb edendada digitaalset tehnoloogiat kasutavaid uusi arukaid transpordiuuendusi ja nende katsetamist ning saadud tulemuste laialdast kasutuselevõttu;

26.	rõhutab, et üleeuroopalised infrastruktuurid on tihti vaid liikmesriikide riiklikul tasandil kohaldatavate poliitikameetmete ja arengukavade tulemus. Ja nii jääbki neid liigselt piirama riiklik geograafiline raamistik;

27.

28.	rõhutab siiski, et ELi projektivõlakirjad (project bonds) ei tohiks struktuurifonde asendada, vaid peaksid neid täiendama;

29.

kutsub komisjoni üles tegema viivitamatult ettepanekuid selle kohta, kuidas luua kogu ELi hõlmavaid ühendatud energiajaotusvõrke, et tagada usaldusväärne energiavarustus ELi kõigi kodanike jaoks. Oleks soovitav, et neis ettepanekutes võetaks arvesse ELi geograafiliselt ebasoodsas olukorras olevaid piirkondi, nt saari ja mägipiirkondi;

30.

palub vaadata üksikasjalikumalt läbi eurovõlakirjade (Euro-bonds) idee, mis koos osalise riigivõlgade koondamisega võimaldaks kõigil euroala liikmesriikidel saada kasu hetke parimaist intressimääradest, piiraks spekulatsioone riigilaenudega ja parandaks kvalitatiivselt eelarvepoliitikameetmete koordineerimist;

31.

on seisukohal, et e-kaubanduse ja e-riigihangetele üleminekuga seotud ettepanekud peavad sisaldama kiire ja väga kiire ühendusega internetile juurdepääsu ning infrastruktuuride rahastamise küsimust kogu ELi territooriumil, jälgides eelkõige, et hõlmatud oleks geograafiliselt ebasoodsas olukorras piirkonnad, mille majanduskasv peaks eriti palju nende võrkude arengust kasu saama;

32.

meenutab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koostöö on väga suure tõhususe potentsiaaliga ja seega kodanikele kasutoov. Komitee palub Euroopa Komisjonil käsitleda halduskoostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel Euroopa Liidu toimimise lepingu põhimõtteid järgides kui riigisisest korraldusliku iseloomuga otsust, mille suhtes ei kohaldata riigihankeid puudutavaid sätteid;

33.

kinnitab, et riigihankeid puudutavad ühenduse sätted on väga olulised eelkõige kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks. Komitee avaldab sügavat kahetsust, et oma tõlgendavas teatises piirmäärade künnisest allapoole jäävate riigihangete kohta näitab komisjon kahjuks oma puudulikku tunnetust kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vajadustest. Samuti rõhutab ta, et selle küsimuse üle peetavate tulevaste arutelude käigus tuleb leida lahendused, mis tagavad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste õiguskindluse, valiku- ja pakkumismenetluste läbipaistvuse ning võimalikult ulatusliku lihtsustamise, eriti juhtudel, kui hangetega tegelevad asutused soovivad piirata hankes osalevate kandidaatide arvu;

34.

on seisukohal, et ühtse turu välismõõdet tuleb vastastikkuse põhimõtte alusel tugevdada, et muuta see nn baaslaagriks, kust globaliseerumise vastu võidelda ning ettevõtted rahvusvaheliseks konkurentsiks ette valmistada. Komitee toetab sellega seoses komisjoni algatusi, mille eesmärk on ühtlustada rahvusvahelisi standardeid ELi omadega, eelkõige sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid, sest muidu võivad ELi standardid osutuda ELi majanduse konkurentsivõimet pidurdavateks teguriteks;

35.	palub tagada, et ühenduse õigustikus kajastuksid Maailma Kaubandusorganisatsiooni riigihankelepingu raames võetud turulepääsu kohustused. See annaks hankijaile hädavajaliku selguse ja õiguskindluse;

36.

meenutab, et ühtne turg pakub just teenustekaubanduse osas võimalusi tööhõive, majanduskasvu ja konkurentsivõime valdkonnas ja et nende võimaluste täielikuks ärakasutamiseks on vaja kasutada tugevaid üksteist toetavaid struktuuripoliitika meetmeid. Komitee rõhutab veendunult, et see mõõde tuleb kiiresti ühtse turu elavdamise akti lisada, toetudes tugevdatud ühtekuuluvuspoliitikale, mis on samuti ELi konkurentsivõimet toetav poliitikameede ning seega ühtse turu jaoks hädavajalik, kuna see võimaldab elatustaset ülespoole ühtlustada ja piirkondade arengukavasid Euroopa 2020. aasta strateegias määratletud ELi poliitiliste prioriteetidega siduda;

37.

rõhutab tööstuse olulisust ELi majanduse jaoks, kuna tööstus üksi kannab 85 % ettevõtete teadus- ja arenduskuludest ja on teenuste nõudluse peamine käivitaja. Komitee palub Euroopa Komisjonil tugevdada seda seisukohta oma lõplikus ühtse turu akti ettepanekus ja luua asjakohase seose juhtalgatusega „Üleilmastumise ajastu uus tööstuspoliitika”;

38.

leiab samuti, et konkurentsipoliitikal on suur mõju ELi ettevõtete suutlikkusele vastata ülemaailmsetele väljakutsetele, näiteks ühinemiste ja koondumiste, ettevõtete koostöö, oskusteadmiste ja tehnoloogia siirde, ekspordi- ja innovatsioonitoetuste ning VKEdele osaks saava bürokraatia ja halduskoormuse osas. Komitee avaldab kahetsust, et teatises puudub igasugune viide konkurentsipoliitikale ning seosele konkurentsipoliitika eesmärkide ja ühtse turu akti vahel. Komitee rõhutab vajadust rakendada konkurentsipoliitika kõrge konkurentsivõimega sotsiaalse turumajanduse teenistusse;

39.

leiab, et siseturu eelised ei ole Euroopa eri piirkondade vahel võrdselt jaotunud. Üks näide on äärepoolseimad piirkonnad: neid mõjutavate tõsiste piirangute tõttu on neil raskem siseturu eelistele ligi pääseda. Seepärast toetab komitee siseturu poliitika diferentseerimist ELi toimimise lepingu artikli 349 alusel, eelkõige seoses üldhuviteenuste pakkumise ja käibemaksu valdkonnas kohaldatava raamistiku täpsustamisega;

Eurooplased ühtse turu keskmes

40.	avaldab kahetsust, et teatise selles osas ei pöörata piisavalt tähelepanu ELi kodanike igapäevastele muredele nende elukohas (töö, eluase, haridus, tervis, transport jne) ja on nördinud, et samuti ei kasutata ära Lissaboni lepingu kõiki uuendusi;

41.

leiab, et Euroopa mudel, eelkõige selle sotsiaalne mõõde, on konkurentsivõime allikas pikemas perspektiivis – innovatsioonil ja kvaliteedil põhineva pikaajalise konkurentsivõime võti peitub üha enam kvalifitseeritud, motiveeritud ja tervete töötajate, nagu ka ettevõtjate, tööandjate ja teadlaste liikuvuses;

42.	tunnustab hariduse ja kvalifikatsiooni suurt tähtsust majanduskasvule, töökohtade loomisele ja sotsiaalsele integratsioonile kaasaaitavate ettevõtete loomisele, mis on siseturu õnnestumise eeldused;

43.

toetab ettepanekut töötada välja praktika kvaliteediraamistik, kuna praktikal võib olla noorte tööturule sisenemise ja liikuvuse seisukohast otsustav roll Euroopas. See sotsiaalpartnerite toetusel välja töötatav raamistik peaks sisaldama töötingimusi ja sotsiaalkaitset puudutavate õiguste ja kohustuste minimaalset taset ning hõlmama sätteid praktikantide tasu või muud liiki hüvitiste kohta, mis on kohandatavad vastavalt riigi sissetulekutasemele;

44.

peab vältimatult vajalikuks toetada üleminekuid ja diplomite tunnustamist liikmesriikide vahel, samas liikumata siiski ühtlustatud ELi haridusmudeli suunas. Komitee leiab aga siiski, et Euroopa Komisjoni eesmärk asuda uuendama direktiivi kutsekvalifikatsioonide kohta (direktiiv 2005/36/EÜ) tuleks täita alles pärast praeguse süsteemi põhjalikku hindamist. Eesmärgiks tuleks võtta olemasolevate eeskirjade lihtsustamine ja kutsete senisest enam ühtsesse turgu integreerimine;

45.

tuletab antud kontekstis meelde, et globaalne konkurents ning orienteeritus teadmiste- ja teenustepõhisele majandusele loob uusi väljakutseid seoses oskuste arendamise ja haridusega. Madala kvalifikatsiooniga ja vähetasustatud töökohad ei tohi tekitada uut nn vaeste töötajate rühma. Seega tuleb keskenduda sotsiaalsetele sätetele, eelkõige nende aitamisele, kes kannatavad hariduse ja koolituse, õiglase palga ning töötingimustega seotud probleemide all, ning suurema sotsiaalse liikuvuse sätetele;

46.

rõhutab, et kindlasti tuleb arvesse võtta avaliku teenistuse ülesannete eripära. Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste (sealhulgas sotsiaalteenuste) kui avalike hüvede esmatähtsaks pidamine on kõrge konkurentsivõimega sotsiaalse turumajanduse edu eeldus. Komitee toonitab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on strateegiline roll Euroopa majanduskasvus eelkõige selle tasandi avaliku sektori rolli tõttu, mis tähendab 17,2 % ELi SKPst ja 221 miljardi euroni küündivaid investeeringuid, mistõttu EL peab nende arendamist toetama;

47.

tuletab meelde, et üldhuviteenuseid käsitlevas protokollis ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 14 tunnustatakse samaaegselt üldhuviteenuste spetsiifikat ja mitmekesisust, üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused kaasa arvatud, ja liikmesriikide esmapädevust nende teenuste pakkumisel, osutamisel ja korraldamisel, ja rõhutab samas, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ulatuslik otsustusõigus, mis neil Lissaboni lepingu kohaselt olema peab, nõuab selle ellurakendamiseks teisesel õigusel põhinevat alust, milles määratletaks koostoimed teiste ELi poliitikavaldkondadega. Komitee kahetseb seoses sellega, et komisjon ei ole veel asunud tegutsema Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 14 vaimus, jättes seega Euroopa Liidu Kohtu hooleks väljendada seisukohta küsimustes, mis vääriksid siiski demokraatliku vastutuse põhimõtte kohaselt seadusandja selgitust;

48.

viitab sellele, et ELi õigus mõjutab riikide sotsiaalteenuste süsteeme mitmel moel. Varem oli võimalik täheldada, et EL mõjutas avalike hangete, konkurentsi ja riigiabi alase õigusega üldhuvi pakkuvate kommunaalteenuste kujundamist, tagamata samas teenuse osutajatele ja kasutajatele tõelist õiguskindlust;

49.

tuletab meelde, et ELi eesistujariigi Belgia korraldatud üldhuvi pakkuvate sotsiaalteenuste kolmanda foorumi käigus esitati 25 konkreetset ettepanekut ühenduse õiguse kohandamiseks vastavalt üldhuvi pakkuvate sotsiaalteenuste korraldamise ja rahastamise iseärasustele, eelkõige seoses riigiabi kontrolli ja lepingute sõlmimisega. Komitee soovitab komisjonil võtta nimetatud ettepanekud omaks, eelkõige Mario Monti ja Neelie Kroesi paketi läbivaatamisel ja kehtiva ühenduse õiguse lihtsustamist silmas pidades, võttes arvesse kõnealuste teenuste peamiselt kohalikku iseloomu ning nende kohaliku edendamise ja kohalikule elanikkonnale suunamise eest vastutajate võrgustiku tihedust;

50.	kahetseb, et ühtse turu aktis pole mingit viidet Euroopa äriühingute põhikirjale, kuigi tegemist on keskse tähtsusega sotsiaalsete ja majanduslike sidusrühmadega eelkõige just üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste valdkonnas;

51.

rõhutab, et ELi Kohtu kohtupraktika alusel ei kuulu teenusekontsessioonid riigihankedirektiivide kohaldamisalasse, vaid peavad järgima ELi toimimise lepingu üldiseid põhimõtteid (diskrimineerimise keeld, võrdse kohtlemise põhimõte, läbipaistvus) ja hankijatel peab olema lubatud tellida teenuste osutamist kontsessiooni teel juhul, kui nad peavad seda parimaks asjaomase avaliku teenuse tagamise viisiks ning seda ka siis, kui teenuse realiseerimisega seotud risk on teenuse avalik-õigusliku olemuse tõttu väga väike, kuid kantakse üle tervikuna (1). Komitee leiab seetõttu, et asjaomane kohtupraktika on piisav alus õiguslikuks konsolideerimiseks status quo säilitamise eesmärgil. Komitee on vastu kontsessioonilepingute sõlmimise ühtsele korrale, mis piiraks kohalike omavalitsuste korralduslikku ja halduslikku vabadust, eelkõige seoses piisavat eelnevat teavitamist käsitleva ühenduse nõude rakendamisega;

52.	leiab, et töötajate ja teenuste vaba liikumine ei pea viima sotsiaalse dumpinguni. Ühtse turu neli vabadust tuleb ühitada Lissaboni lepingus (ELi toimimise lepingu artiklis 9) kehtestatud horisontaalse sotsiaalklausliga;

53.

nõuab, et komisjon, kohaldades Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 9 ja vastavalt ühtse turu akti ettepanekule nr 29, asuks viivitamatult teostama kõigi ühtset turgu käsitlevate õigusaktide ettepanekute sotsiaalse mõju põhjalikku eelhindamist, ning kinnitab oma valmisolekut toetada komisjoni nende mõjuhindamiste läbiviimisel oma piirkondlike eksperditeadmistega, eelkõige oma Euroopa 2020. aasta strateegia järelevalveplatvormi ja subsidiaarsuse järelevalve võrgustiku kaudu;

54.

märgib, et töötajate lähetamist käsitleva direktiivi praegune tõlgendamine ja rakendamine tekitab probleeme seoses põhiõiguste ja töötajate vaba liikumise põhimõtte austamisega. Komitee väljendab heameelt, et liikmesriikide ja sotsiaalpartnerite kõrval on kõrgetasemelisse eksperdirühma, kus käsitletakse direktiivi, mille puhul on praegu raskusi täheldatud, vaatlejana kaasatud ka komisjoni talitused. Komitee leiab, et direktiivi läbivaatamisel tuleks kõrgetasemelise eksperdirühma järeldusi arvestada ja võimaldada täpsustada piisavaks peetava kaitse taset ning sotsiaalpartneritele ja liikmesriikidele jäetavat tegutsemisruumi töötajate ajutise liikuvuse puhul;

Ühtse turu hea valitsemistava vahendid

55.

avaldab sügavat kahetsust, et praegu esineb lõhe hea valitsemistava osas seatud eesmärgi ja kavandatud meetmete vahel. Kooskõlastatud töö raames, mille eesmärk on tugevdada siseturgu, tuleks loomulikult arvestada suhteid kohaliku ja piirkondliku tasandiga ja mitte keskenduda peamiselt liikmesriikide ja ELi haldusasutuste suhetele;

56.

rõhutab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll ühtsel turul on kahene: oma volituste, pädevuste ja poliitikaga on neil esmalt oluline roll ühtse turu elluviimisel. Teiseks on nad elanikkonnale teenuseid pakkudes ELi kodanikele kõige lähemal. Seega on nad suutelised tuvastama vääritimõistmisi ühtse turu osas ja vahendama kodanike ootusi. Kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ei tohiks seega pidada üksnes ühtse turu vahendajateks suunaga ülevalt alla (ühtse turu elluviimine). Nad peavad toimima ka vahendajatena suunaga alt üles (kodanike ootuste edastamine), et aidata kaasa ühtse turu parima tasakaalu määratlemisele ja tagada kodanike toetus. Seda tuleks arvesse võtta nii ühtse turu elavdamist käsitleva üldise strateegia määratlemisel kui ka hiljem kõigi nende 50 ettepaneku läbivaatamisel, mille komisjon on lubanud esitada;

57.	leiab, et ühtse turu akti kohaldamine pakub tänu kaasatud valitsustasandite osalejate paljususele ja õiguslike vahendite mitmekesisusele sobiva poliitilise foorumi mitmetasandilise valitsemise põhimõtete tõhusaks elluviimiseks;

58.

toetab Euroopa Komisjoni kavatsust laiendada teenuste direktiivi vastastikuse hindamise protsessi teistele ühtse turu peamistele õigusaktidele, täpsustades, et tõhususe saavutamiseks tuleb seda süsteemselt laiendada sidusrühmadele, sealhulgas kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele neid puudutavates sektorites, et muuta see tõepoolest mitmepoolseks protsessiks. Komitee soovitab laiendada seda protsessi kõigile komisjoni algatustele seoses riigihangete, teenuste kontsessioonide, üldhuviteenuste, põhiõiguste harta tõhusa elluviimise ja töötajate liikuvusega;

59.	soovitab korraldada siseturu piirkondlikke foorumeid, milles keskendutakse eurooplaste põhivajadustele ja juurdepääsutingimustele oma elukohas sellistele nende jaoks esmatähtsatele teenustele nagu töö, koolitus, eluase, haridus, transport, tervis jne;

60.	leiab, et Euroopa territoriaalse koostöö rühmitused (ETKRid) sobivad eriti hästi selleks, et katsetada piiriüleselt uuenduslikke tavasid siseturu ja ELi kodanike põhivajaduste täitmise valdkonnas;

61.

märgib, et konfliktide lahendamise mitteametlikud vahendid, näiteks võrgustik Solvit, ei ole veel ettevõtete ja kodanike seas piisavalt tuntud. Seega tasuks korraldada struktureeritud teavituskampaania VKEde ja kodanike teavitamiseks pakutavatest mehhanismidest ja kohtuvälistest lahendustest ja eraldada neile vahenditele täiendavaid rahalisi- ja inimressursse;

62.

kutsub kõiki kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles registreeruma siseturu infosüsteemis, mis aitab kaasa siseturu heale toimimisele, pakkudes riikide omavalitsustele võimaluse koostööks ja vahetusteks. Komitee ärgitab komisjoni laiendama süsteemi rakendusi teenustedirektiivilt kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivile;

II JÄRELDUSED

Pakti sõlmimine praeguste suurte strateegiliste väljakutsete ületamiseks

63.

leiab, et praeguste väljakutsete strateegiline iseloom nõuab komisjoni ettepanekutest kaugemale minemist ja – nagu soovitas Mario Monti oma aruandes komisjoni presidendile Barrosole – tõelise pakti sõlmimist kõigi ELi institutsioonide, liikmesriikide, nende kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, eurooplaste ja nende ettevõtete vahel, et luua koos kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus, mis võib ainsana pakkuda jätkusuutlikke lahendusi;

64.

soovitab, et sõlmitav pakt põhineks asutamislepingus sätestatud tasakaalupõhimõtetele ühtse turu põhivabaduste tõhusa elluviimise, eurooplaste põhiõiguste tagamise, Euroopa rahvaste ühtekuuluvuse ja solidaarsuse ning riigiasutustele – sealhulgas kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele – usaldatud selliste ülesannete asjakohase täitmise vahel, millega tagatakse kõigi juurdepääs peamistele üldhuvi pakkuvatele teenustele;

65.

on seisukohal, et kõnealune pakt peab olema eurooplastele ja nende VKEdele mõistetav ja et selleks peaks komisjon valima oma 50 ettepaneku seast välja mõned juhtalgatused, et suurendada nende nähtavust eurooplaste ja VKEde seas eelkõige seoses juhtalgatuste tegeliku mõjuga nende igapäevastele elu- ja töötingimustele oma elu- ja tegevuspiirkonnas;

66.	teeb ettepaneku, et nende juhtalgatuste rakendamist ja tegelikku mõju eurooplastele ja VKEdele jälgitaks eraldi ning et korraldataks üldsusele suunatud teavituskampaania, mis on vajalik pakti ja selle rakendamise kesksete suuniste mõistetavaks muutmiseks;

67.

68.

teeb ettepaneku, et kõrvuti eespool kirjeldatud kõiki osalejaid puudutava paktiga võetaks kasutusele territoriaalsed paktid, mille paindliku piirkondliku lähenemisviisi abil suunaksid kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused oma tegevuse ja rahastamisvahendid Euroopa 2020. aasta strateegia ja selle juhtalgatuste elluviimisele. Eelkõige tuleb keskenduda projektidele, millega edendatakse ühiskondlikke uuendusi asjaomases piirkonnas ning millel on võimalikult suur ühiskondlik mõju. Territoriaalsete paktide kasutamine ja nende sisu on osa ELi rahastamisvahendite eraldamise kriteeriumidest;

69.

leiab, et komisjon peaks ELi toimimise lepingu artikli 349 alusel läbi viima täiendava realistliku arutelu, võttes arvesse äärepoolseimate piirkondade ebasoodsaid tingimusi ja nende ees seisvaid raskusi, kui nad osalevad ja püüavad saada kasu ELi siseturu pakutavatest eelistest, ning selleks, et täita Euroopa 2020. aasta strateegias kehtestatud eesmärgid;

Brüssel, 1. aprill 2011

Regioonide Komitee president

Mercedes BRESSO

(1) 10. septembri 2009 aasta otsus kohtuasjas C-206/08, punktid 72–75.

7.6.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 166/59

Regioonide Komitee arvamus teemal „Hooajatöötajad ja ettevõtjasisene üleviimine”

2011/C 166/10

REGIOONIDE KOMITEE

—	rõhutab vajadust tagada ELi territooriumil õiguskindlus (selge õigusraamistiku kujul) ja õiguspärasus (seaduse järgimise kujul) ning kolmandatest riikidest pärit töötajate õiglane ja võrdne kohtlemine;

—

toonitab, et ränne on tihedalt seotud arenguga, ning märgib, et oskustööliste väljaränne ei tohiks avaldada negatiivset mõju arenguriikide majandusele (nn ajude äravool). Seetõttu peab komitee kiiduväärseks, et direktiivides edendatakse korduvrännet viisil, mis võib anda positiivse panuse nii liikmesriikide tööturgudele kui ka päritoluriikide arengule;

—	võtab huviga teadmiseks riikide parlamentide analüüsimenetlused seoses nii mõlema ettepaneku kui ka neis väljendatud seisukohtade ja argumentidega; leiab omaenda analüüsile toetudes, et mõlemad ettepanekud on subsidiaarsuse põhimõttega kooskõlas;

—

kordab, et liikmesriikidel on oluline lepingujärgne õigus otsustada sisserändajate arvu üle, ning rõhutab samas, et liikmesriigid peavad vastavalt subsidiaarsuse ja mitmetasandilise valitsemise põhimõttele kaasama kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused otsustamisel, kui palju kolmandate riikide kodanikke nende territooriumile lubatakse ning millised kvalifikatsioonid neil peaks olema;

—	hoiatab, et mõlemad direktiivid tuleks jõustada ühenduse eelistamise põhimõtet järgides;

—	on siiski veendunud, et hooajatöö ja ettevõtjasisesed üleviimised suure panuse teatud majandus- ja tootmissektorite taastamisse Euroopas.

Raportöör

Graziano Ernesto MILIA (IT/PES) Cagliari provintsivalitsuse juht

Viitedokument

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kolmandate riikide kodanike liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta ettevõtjasisese üleviimise korral -

KOM(2010) 378 lõplik

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kolmandate riikide kodanike hooajatöö eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta -

KOM(2010) 379 lõplik

I. ÜLDISED MÄRKUSED

REGIOONIDE KOMITEE

väljendab heameelt komisjoni kahe ettepaneku üle kolmandate riikide kodanike liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta hooajatöö eesmärgil ning ettevõtjasisese üleviimise korral. Komitee toonitab siiski, et neid kahte ettepanekut tuleb vaadelda ELi suunduva seadusliku rände teemalise käimasoleva arutelu valgel ning on tähtis, et sellise poliitika puhul võetav lähenemisviis oleks järjepidev – hõlmates ka teema sotsiaalseid aspekte –, et tagada õiguskindlus, võrdne kohtlemine ja kooskõla põhiõigustega;

juhib komisjoni tähelepanu vajadusele panna piir ebaseaduslikule sisserändele ja igat liiki ebaseaduslikule tööle ning kolmandate riikide kodanike ärakasutamisele Euroopa Liidus; peab esmatähtsaks tagada neile kolmandate riikide kodanikele, kes töötavad seaduslikult Euroopa Liidus, sellised elamis- ja töötingimused, mis on kooskõlas põhiõigustega ja seadustes sätestatud nõudmistega, tagades neile võrdse kohtlemise ELi kodanikega, ning edendada nende võimalikult ulatuslikku ja täielikku sotsiaalset integratsiooni. Selles küsimuses nõuab Regioonide Komitee Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud õiguste täielikku ja piiranguteta järgmist ning meenutab, et alates Lissaboni lepingu jõustumisest on hartal aluslepingutega võrdväärne õiguslik staatus;

rõhutab vajadust tagada ELi territooriumil õiguskindlus (selge õigusraamistiku kujul) ja õiguspärasus (seaduse järgimise kujul) ning kolmandatest riikidest pärit töötajate õiglane ja võrdne kohtlemine. Piirkonnad ning sellised vahepealsed võimutasandid nagu provintsid ja vallad (sealhulgas maapiirkonnad) kogevad esimesena nii seaduslike kui ka ebaseaduslike rändevoogude majanduslikku ja sotsiaalset mõju kõnealustele piirkondadele. Kohalikud, piirkondlikud ja vahetasandi omavalitsused vastutavad väga paljude üksikisikutele osutatavate teenuste (vastuvõtt, tervishoid, haridus ja koolitus, majutus jms) tagamise eest. Euroopa Komisjon peaks seetõttu rõhutama nende osatähtsust kohapeal ning kõnealuste küsimuste haldamisel;

rõhutab, et kohalikud, piirkondlikud ja vahetasandi omavalitsused on peamised osalejad äsja vastu võetud Euroopa 2020. aasta strateegia raames, mille eesmärk on majandus- ja finantskriisi, kliimamuutuste ja energiavarudega seonduvate väljakutsete ning ühtlasi ka ELi tööhõivepoliitika väljakutsetega toimetulek, mis on tihedalt seotud sisserändepoliitikaga, nagu kõnealused õigusakti ettepanekud näitavad;

rõhutab, et kuigi seaduslik sisseränne on ELi ja liikmesriikide ühine pädevusvaldkond, on selle rakenduspoliitika tihedalt seotud teiste poliitikavaldkondadega, sealhulgas analüüsitavates ettepanekutes mainitud töö-, tööhõive- ja sotsiaalküsimuste poliitika, sotsiaalkindlustuspoliitika, kohaliku tasandi avalike teenuste ja üldhuviteenuste poliitika, eluasemepoliitika ja teiste poliitikavaldkondadega, mille haldamine on paljudes ELi liikmesriikides üle viidud piirkondlike, kohalike ja vahetasandi omavalitsuste pädevusvaldkonda. Seepärast on kohalikel, piirkondlikel ja vahetasandi omavalitsustel tähtis roll teabe ja statistiliste andmete kogumisel, mida kasutatakse praeguste õigusaktide hindamisel või uute rändepoliitiliste meetmete kavandamisel. Seega tuleb rõhutada vajadust tiheda koostöö järele kõnealuste omavalitsustega;

tunnistab, et korduvränne võib luua positiivse sideme päritolu- ja sihtriikide vahel ning aidata edendada dialoogi, koostööd ja vastastikust mõistmist, ning teeb ettepaneku kasutada olemasolevaid vahendeid ja institutsioonilisi struktuure, nagu Regioonide Komitee algatus Euroopa ja Vahemere piirkonna kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee (ARLEM), taoliste sidemete arendamiseks;

8.	tuletab siiski meelde, et korduvrännet ei tohiks käsitleda alalise rände aseainena, samuti on vaja luua tõhusad kanalid nii rändajate korduvrände ja tagasipöördumise hõlbustamiseks kui ka ebaseadusliku rände ärahoidmiseks;

võtab huviga teadmiseks riikide parlamentide analüüsimenetlused seoses nii mõlema ettepaneku kui ka neis väljendatud seisukohtade ja argumentidega; leiab omaenda analüüsile toetudes, et mõlemad ettepanekud on subsidiaarsuse põhimõttega kooskõlas. Komitee toonitab, et ELi õigusaktide lisandväärtus peab seisnema peamiselt suutlikkuses takistada riiklike süsteemide poolset nõuete vähendamist seoses hooajatöötajate ja ettevõtjasisese üleviimisega;

10.

peab vajalikuks ELi tasandi õigusakti teatud juhtivtöötajate ettevõtjasisese üleviimise kohta, arvestades erinevusi liikmesriikide õigustikus seoses kolmandate riikide kodanikest ettevõtjasiseselt üleviidavate töötajate vastuvõtmise ja õigustega, vajadusega tegeleda piiriüleste küsimustega ning tagada liidu WTO lepingute järgsete rahvusvaheliste kohustuste parem täitmine; on veendunud, et selline ELi õigusakt süvendaks kõrge kvalifikatsiooniga rändajate huvi ELi tööturu vastu ning parandaks seega kogu ELi majanduse konkurentsivõimet;

11.

on veendunud hooajatöötajaid käsitleva ELi tasandi õigusakti vajalikkuses, arvestades erinevusi liikmesriikide õigustikus seoses kolmandate riikide kodanikest hooajatöötajate vastuvõtmise ja õigustega ning vajadusega tagada nii ühtsed miinimumõigused kui ka võitlus kuritarvitamise ja ebaseadusliku rände juhtudega;

12.

13.

pärast mõlema ettepaneku analüüsimist proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast toetab valitud õigusvahendit – mõlemal juhul direktiivi –, kuna see jätab liikmesriikidele vajaliku tegutsemisruumi selle rakendamisel riiklikul tasandil ning võimaldab arvestada iga liikmesriigi ja selle direktiivide asjakohase rakendamise eest riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil vastutavate omavalitsuste iseärasuste ja vajadustega;

14.

on siiski veendunud, et mõningaid ettepanekute punkte võiks süvitsi analüüsida proportsionaalsuse seisukohast: direktiivis ei tohiks üksikisikutele, kes soovivad siseneda ELi hooajatöötajatena, ettevõtjasisese üleviimise raames või eelnimetatud töötajate tööandjana, panna ebaproportsionaalseid kohustusi, samuti ei tohiks direktiivid tuua kaasa põhjendamatuid kulusid ega kohustusi riigivalitsustele ning kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, kelle ülesanne on neid direktiive rakendada; seoses viimatinimetatud asjaoluga leiab, et 30-päevane ajavahemik, mille jooksul ametiasutused peavad taotlused läbi vaatama ja vastuvõtmise osas otsuse langetama, on liiga lühike ning võib panna mitme liikmesriigi ametiasutused märkimisväärse haldus- ja finantssurve alla;

15.

hoiatab, et mõlemad direktiivid tuleks jõustada ühenduse eelistamise põhimõtet järgides, eelkõige seoses uute liikmesriikide kodanikega, kellele kehtib veel üleminekukord. Selle eesmärgi saavutamiseks võib olla kasulik lubada liikmesriikidel ja nende ametiasutustel viia läbi nn tööturu uuring, st tõestada, et seda ametikohta ei ole olnud võimalik täita ELi tööturul tööotsijatega; seepärast ei usu komisjoni argumentatsiooni, et ettevõtjasisese üleviimise korral ei ole tööturu uuringut vaja;

16.

väljendab kahetsust, et komisjon esitas kõnealused kaks ettepanekut, mis kuulusid juba 2005. aasta seadusliku sisserände teemalisse õiguspaketti, niivõrd suure hilinemisega, st peaaegu viis aastat pärast poliitilise kohustuse võtmist kõnealuses valdkonnas ning selle üle, et ühtse loa teemalistel aruteludel tekkinud raskuste tõttu on need kaks protsessi, mis oleksid pidanud toimima paralleelselt, nüüd eraldi. Komitee väljendab kahetsust ka selle üle, et ettepanekud on esitatud ajal, mil mitmeid sektoreid, sealhulgas põllumajandus, loomakasvatus ja rohumaade kasutamine, (3) turism ja ehitusektor, mis on põhilised hooajatöö valdkonnad, on majandus- ja finantskriis eriti tugevalt mõjutanud, nagu näitavad ka ELi andmed ja statistika, ning nad taastuvad aeglaselt. Seega on majanduslik olukord muutunud võrreldes 2005. aastaga, mil kõnealustes küsimustes võeti poliitilised kohustused. Seetõttu tuleks ajakohastada andmeid hooajatöö mõju kohta Euroopa majandusele majanduslikust, statistilisest ja tööhõive aspektist;

17.	on siiski veendunud, et hoolimata ettepaneku esitamisega hilinemisest ja lisaajast, mis kulub ELi õigusloome protsessile ja seejärel rakendamisele liikmesriigi tasandil, annavad hooajatöö ja ettevõtjasisesed üleviimised suure panuse teatud majandus- ja tootmissektorite taastamisse Euroopas;

KONKREETSED SOOVITUSED ETTEPANEKUTE KOHTA

18.

peab kiiduväärseks hooajatöötajatele ja ettevõtjasiseseks üleviimiseks ühtse taotlusmenetluse kasutuselevõttu, mis kujutab endast kasulikku lihtsustavat vahendit vastuvõtukorra läbipaistvuse ja kindluse tagamiseks; nõustub siiski mitmete Euroopa Parlamendi liikmete seisukohaga, et tõhusam ja lihtsam oleks hõlmata hooajatöötajad ja ettevõtjasiseselt üleviidavad töötajad nn ühtse loa direktiiviga (4); seepärast kutsub kaasseadusandjaid üles jätkama selleteemalisi läbirääkimisi;

19.

nõustub ettepanekutega selles osas, et liikmesriik võib taotluse tagasi lükata, kui tööandjat on kooskõlas siseriikliku õigusega karistatud mitteametliku töö ja/või ebaseadusliku töölevõtmise eest; nõuab siiski, et see meede ei oleks automaatne, vaid hoiatav ja proportsionaalne; võimalike tööandjate automaatne välistamine rikkumise tõsidust ja iseloomu arvestamata mõjutaks kolmandatest riikidest pärit tööotsijaid;

SOOVITUSED HOOAJATÖÖD KÄSITLEVA ETTEPANEKU KOHTA

20.

rõhutab, et kahjuks kasutatakse kolmandatest riikidest pärit hooajatöötajaid mitmes liikmesriigis praegu ära ning nad on sunnitud elama ja töötama tingimustes, mis ei vasta seaduses sätestatud normidele. Põhjuseks on asjaolu, et siseriiklikke õigusakte tööõiguse ja sotsiaalkindlustuse valdkonnas tegelikkuses sageli ei rakendata ega jõustata. Seega peaks ettepanek looma selgelt määratletud õigusraamistiku, mis aitab võidelda hooajatöö kõigi ebaseaduslike vormide vastu ning tagab inimväärsed töötingimused kolmandatest riikidest pärit töötajatele. Selle uue õigusraamistiku jaoks on seetõttu vaja kontrollimehhanisme, et vältida eeskirjade kuritarvitamist või täitmata jätmist. Tegemist võib olla kõnealuste töö- ja elamistingimuste kontrollimisega või eri ametiasutuste koostööga ELi, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil integreeritud mitmetasandilise valitsemise vormis. Sellega seoses soovitab komitee reguleerida ka tööturuametite tegevust, tagamaks, et selle varjus ei tegeleta ärakasutamise või kuritarvitamisega;

21.	tuletab meelde kohalike, piirkondlike ja vahetasandi omavalitsuste ning Regioonide Komitee tähtsat rolli ja pädevusi hooajaliste võõrtöötajate diskrimineerimise ja ebainimliku kohtlemise ärahoidmisel ja selle vastu võitlemisel, arvestades hooajatööle iseloomulikku suurt ebakindlust ja haavatavust;

22.	väljendab heameelt, et käsitletud on komitee eelmises arvamuses väljapakutud pikaajalise mitmekordse viisa ideed, mis soodustab korduvrännet (5);

23.

peab mõistlikuks paremini määratleda ettepaneku kohaldamisala ja seega sektorid, mida see hõlmab, et vältida hooajatöötaja loa kuritarvitamist sektorites, mida ei saa vaadelda hooajalistena vastavalt hooajatöö kriteeriumitele Euroopas ja vastavalt käsitletava ettepaneku eesmärkidele ja suunitlusele. Enamikus OECD riikides on sisserändajad ajutiste töötajate seas üleesindatud. Sisserändajate arv ajutise töö sektoris võib olla vähemalt 50 % võrra suurem kui ELi kodanikest töötajate arv. Seetõttu tuleks võidelda eeskirjade kuritarvitamise vastu ja vältida hooajatöö kasutamist eri tüüpi ebakindlate töökohtade legaliseerimiseks;

24.

väljendab heameelt selle üle, et direktiiv kohustab tööandjaid tõendama, et kolmandate riikide kodanikest hooajatöötajatel on küllaldast elatustaset tagav majutus, mille üür ei ole ülemäära kõrge. Seeläbi tunnistatakse otseselt, et kolmandate riikide kodanikest töötajad on eriti haavatavas olukorras. Komitee märgib, et see õigus ületab märkimisväärselt ELi kodanikest hooajatöötajate õigusi, ning kutsub seepärast liikmesriike üles kaaluma ELi kodanike samalaadset kohtlemist;

25.

seoses sellega ning raportööri uuringute ja konsultatsioonide põhjal märgib, et teatud liiki hooajatöö, näiteks põllumajandussektoris (eelkõige loomakasvatus ja aiandus) või suuremahuliste ehitusprojektide valdkonnas (tsiviilehitustööd ja ehitusplatsid), võib kesta üle kuue kuu, mistõttu komitee leiab, et elamisloa maksimaalne kehtivusaeg on liiga lühike ning et seda tuleks pikendada üheksale kuule;

SOOVITUSED ETTEVÕTJASISEST ÜLEVIIMIST KÄSITLEVA ETTEPANEKU KOHTA

26.

peab kiiduväärseks komisjoni jõupingutusi kõikehõlmava sisserändepoliitika raamistiku väljatöötamisel ning kõnealuse ettepaneku kaudu ELi majanduse atraktiivsemaks muutmisel kõrge kvalifikatsiooniga töötajate jaoks kolmandates riikides asuvates rahvusvahelistes ettevõtetes, nii et ettevõtte töötajaid oleks võimalik üle viia nii, et nad saaksid töötada seaduslikult asjaomase ettevõtte Euroopas asuvas allüksuses. Komitee rõhutab selles kontekstis vajadust vältida diskrimineerimist ning ühenduse eelistuse põhimõtte kahjustamist, tagades ettevõtjasiseselt üleviidud töötajatele samad töötingimused kui elukohariigis võrreldavas olukorras olevatele ELi töötajatele. Seepärast soovitab komitee ettevõtjasiseselt üleviidud töötajate õiguste ja töötingimuste määratlemisel jätta välja viide lähetatud töötajate direktiivile;

27.

soovib selgitust selle kohta, miks nn tööturu uuring on ettevõtjasisese üleviimise teemalisest ettepanekust välja jäetud. Komitee rõhutab sellega seoses, et selline tööturu uuring nähakse ette direktiivis 2009/50 EÜ ELi sinise kaardi kohta kolmandatest riikidest pärit kõrge kvalifikatsiooniga töötajatele;

28.

toonitab lisaks sellele, et kolmandate riikide ettevõtteid ja rahvusvahelisi ettevõtteid, millel on mõnes Euroopa liikmesriigis registreeritud kontorid, tuleks innustada tööle võtma ka kohalikku kõrge kvalifikatsiooniga tööjõudu, et tagada kohapealsete kvalifitseeritud töötajate ametialane areng. Tekib oht, et kolmandate riikide suured rahvusvahelised ettevõtted kasutavad üksnes kohalikku madala kvalifikatsiooniga tööjõudu ja kolmandatest riikidest pärit kõrge kvalifikatsiooniga tööjõudu. Praeguse ettepaneku alusel ei ole tagatud ELi kodanike eelistamine juhtivtöötajate, spetsialistide ja praktikantide ametikohtade puhul;

29.	märgib, et direktiivi eelnõus selle praeguses vormis ei nähta liikmesriikidele ette võimalust lükata taotlus tagasi rahvatervise, avaliku korra või avaliku julgeoleku kaalutlustel. Seega teeb komitee ettepaneku tuua direktiivis ära nimetatud taotluse tagasilükkamise põhjused;

30.

peab kiiduväärseks asjaolu, et riiki lubatud ettevõtjasiseselt üleviidud töötajatel on võimalik liikuda sama ettevõtte või kontserni erinevates liikmesriikides asuvate üksuste vahel; hoiatab siiski, et ettepanekus – artikli 16 praeguses sõnastuses – ei ole teistele liikmesriikidele, kes järgnevad esimesena riiki sisenemise loa andnud liikmesriigile, antud selget võimalust riiki sisenemise loa taotlust tagasi lükata, ning märgib, et seeläbi jäetakse nad ilma õigusest otsustada, kui palju lubada oma territooriumile kolmandate riikide kodanikke. Seetõttu soovitab komitee ettepanekut vastavalt muuta;

31.

rõhutab, et kolmandatest riikidest pärit töötajate kohta kehtiv nõue tõendada vastuvõtva liikmesriigi poolt nõutud kutseoskuste olemasolu ning täita siseriiklikes õigusaktides kehtestatud nõudeid reguleeritud kutsealal tegutsemiseks (ettepaneku artikli 5 lõike 1 punktides d ja e) näib olevat ebaproportsionaalne. Tuleb rõhutada, et see nõue põhjustaks liiga suure koormuse. ELi töötajate kutsekvalifikatsioonide tunnustamise Euroopa süsteem on lisaks sellele ikka veel lahtine küsimus, nagu märgitakse ka äsja avaldatud ühtse turu aktis, ning seetõttu kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles kõnealused nõudmised läbi vaatama ja paindlikumaks muutma;

32.	peab kiiduväärseks, et direktiivi ettepanekus ettevõtjasisese üleviimise kohta soodustatakse perekonna taasühinemist, ning leiab, et ettevõtjasiseselt üleviidud töötajate perekonnaliikmetele kehtiv erikord aitaks tõepoolest tekitada ELi tööturu vastu suuremat huvi;

33.	soovitab kaasseadusandjatel kaaluda järgmisi muudatusi seoses õigusakti ettepanekutega:

II. MUUDATUSETTEPANEKUD

Hooajatöötajad – Muudatusettepanek 1

Artikli 6 lõige 2 – Ettepanek hooajatöötajate kohta

Komisjoni ettepaneku tekst

Regioonide Komitee muudatusettepanek

Artikkel 6

Keeldumise põhjused

1. Liikmesriik lükkab käesolevas direktiivis sätestatud eesmärgil esitatud liikmesriiki lubamise taotluse tagasi juhul, kui artiklis 5 sätestatud tingimused ei ole täidetud või esitatud dokumendid on omandatud pettusega, need on võltsitud või neid on omavoliliselt muudetud.

2. Liikmesriik võib kontrollida, kas asjaomast vaba töökohta ei saa täita riigi või ELi kodanik või sellise kolmanda riigi kodanik, kes elab seaduslikult selles liikmesriigis ja moodustab juba osa selle tööturust ELi või siseriikliku õiguse alusel, ning lükata taotluse tagasi.

3. Liikmesriik võib taotluse tagasi lükata, kui tööandjat on kooskõlas siseriikliku õigusega karistatud mitteametliku töö ja/või ebaseadusliku töölevõtmise eest.

4. Liikmesriik võib taotluse tagasi lükata riiki lubatavate kolmandate riikide kodanike arvu alusel.

Artikkel 6

Keeldumise põhjused

3. Liikmesriik võib taotluse tagasi lükata, kui tööandjat on kooskõlas siseriikliku õigusega karistatud mitteametliku töö ja/või ebaseadusliku töölevõtmise.

4. Liikmesriik võib taotluse tagasi lükata riiki lubatavate kolmandate riikide kodanike arvu alusel.

Motivatsioon

Seadust rikkuvatele tööandjatele kohaldatavad sanktsioonid peaksid olema proportsionaalsed ja hoiatavad. Neid ei tohiks kohaldada automaatselt. Automaatsed sanktsioonid põhjustavad suuremat kahju võimalikele kolmandate riikide kodanikest töötajatele kui tööandjatele.

Hooajatöötajad – Muudatusettepanek 2

Artikkel 11 – Ettepanek hooajatöötajate kohta

Komisjoni ettepaneku tekst

Regioonide Komitee muudatusettepanek

Artikkel 11

Riigis viibimise kestus

1. Hooajatöötajal on lubatud riigis elada ühes kalendriaastas maksimaalselt kuus kuud ja seejärel peab ta kolmandasse riiki tagasi pöörduma.

2. Lõikes 1 osutatud ajavahemiku jooksul ja tingimusel, et artiklis 5 sätestatud kriteeriumid on täidetud, on hooajatöötajal lubatud pikendada oma lepingut või asuda hooajatöötajana tööle teise tööandja juurde.

Artikkel 11

Riigis viibimise kestus

1. Hooajatöötajal on lubatud riigis elada ühes kalendriaastas maksimaalselt kuud ja seejärel peab ta kolmandasse riiki tagasi pöörduma.

Motivatsioon

Arvamuses selgitatakse, et teatud liikmesriikides ja teatud sektorites täidavad hooajatöötajad tööülesandeid kauem kui kuus kuud. Seepärast soovitab komitee seda perioodi pikendada.

Ettevõtjasisene üleviimine – Muudatusettepanek 1

Artikkel 5 – Ettepanek ettevõtjasisese üleviimise kohta

Komisjoni ettepaneku tekst

Regioonide Komitee muudatusettepanek

Artikkel 5

Liikmesriiki lubamise kriteeriumid

1. Ilma et see piiraks artikli 10 kohaldamist, peab käesolevas direktiivis sätestatud tingimuste alusel liikmesriiki lubamist taotlev kolmanda riigi kodanik:

a)	esitama tõendid, et vastuvõttev üksus ja kolmandas riigis asuv ettevõtja kuuluvad samasse ettevõtjasse või kontserni;

b)	esitama tõendid, et ta on töötanud sama kontserni ettevõtjas vähemalt 12 kuud vahetult enne ettevõtjasisese üleviimise kuupäeva, kui seda nõuavad riiklikud õigusaktid, ja et ta võib pärast lähetuse lõppu naasta kõnealusesse kontserni kuuluvasse ettevõtjasse, mis asub kolmandas riigis;

esitama tööandja suunamiskirja, milles on märgitud:

i)	üleviimise kestus ja vastuvõtva üksuse või üksuste asukoht kõnealuses liikmesriigis;

ii)	tõendid selle kohta, et ta võtab vastu juhtivtöötaja, spetsialisti või kõrgharidusega praktikandi ametikoha kõnealuses liikmesriigis asuvas vastuvõtvas üksuses või üksustes;

iii)	üleviimise ajal makstav palk;

d)	esitama tõendid, et tal on vastuvõtvas liikmesriigis juhtivtöötaja või spetsialisti ametikoha jaoks vajalikud kutseoskused või kõrgharidusega praktikandi puhul vajalik kõrgharidus;

e)	esitama dokumendid, mis tõendavad, et taotleja vastab riiklike õigusaktidega kehtestatud tingimustele, mida ELi kodanikud peavad töölepingus või siduvas tööpakkumises täpsustatud reguleeritud kutsealal osalemiseks täitma;

f)	esitama siseriikliku õigusega ettenähtud kehtiva reisidokumendi ning vajaduse korral viisataotluse või viisa;

esitama tõendid, mille kohaselt on taotlejal ravikindlustus või, kui see on siseriiklikus õiguses ette nähtud, ta on taotlenud ravikindlustust, mis katab kõik üldiselt asjaomase liikmesriigi kodanike puhul kaetud riskid ning kehtib ajavahemikul, mil selline kindlustuskaitse ja vastav õigus hüvitistele on ette nähtud seoses töölepinguga või sellest tulenevalt, ilma, et see piiraks kehtivate kahepoolsete lepingute kohaldamist;

h)	olema isik, kes ei kujuta ohtu avalikule korrale, avalikule julgeolekule ega rahvatervisele.

2. Liikmesriigid nõuavad, et seaduste, määruste, õigusnormide ja/või üldiselt asjaomases tegevusvaldkonnas kohaldatavate kollektiivlepingutega ette nähtud tingimused, mida kohaldatakse sarnases olukorras olevate lähetatud töötajate suhtes, on üleviimisel kestel makstava palga osas täidetud.

Kui puudub kollektiivlepingute üldiselt kohaldatavaks tunnistamise süsteem, võivad liikmesriigid, kui nad seda soovivad, aluseks võtta kollektiivlepingud, mida tavaliselt kohaldatakse kõigi asjaomases geograafilises piirkonnas asuvate ja asjaomases valdkonnas või tööstusharus tegutsevate ettevõtjate suhtes ja/või kollektiivlepingud, mille on sõlminud riigi tasandil kõige esindavamad tööandjate ja töötajate organisatsioonid ning mida kohaldatakse kogu riigi territooriumil.

3. Lisaks lõigetes 1 ja 2 nimetatud tõenditele esitavad kolmandate riikide kodanikud, kes taotlevad riiki lubamist kõrgharidusega praktikantidena praktikat käsitleva lepingu, milles on esitatud praktika programmi kirjeldus, selle kestus ning tingimused, mille alusel teostatakse kõnealuse programmi raames praktikantide järelevalvet.

4. Juhul kui üleviimine hõlmab mitmes liikmesriigis asuvaid vastuvõtvaid üksusi, esitavad käesoleva direktiivi alusel riiki lubamist taotlevad kolmandate riikide kodanikud tõendid artikli 16 lõike 1 punkti b kohase teavitamise kohta.

5. Kõigist muudatustest, mis mõjutavad kõnealuse artikliga sätestatud riiki lubamise tingimusi, tuleb teavitada asjaomase liikmesriigi pädevaid ametiasutusi.

Artikkel 5

Liikmesriiki lubamise kriteeriumid

1. Ilma et see piiraks artikli 10 kohaldamist, peab käesolevas direktiivis sätestatud tingimuste alusel liikmesriiki lubamist taotlev kolmanda riigi kodanik:

a)	esitama tõendid, et vastuvõttev üksus ja kolmandas riigis asuv ettevõtja kuuluvad samasse ettevõtjasse või kontserni;

b)	esitama tõendid, et ta on töötanud sama kontserni ettevõtjas vähemalt 12 kuud vahetult enne ettevõtjasisese üleviimise kuupäeva, kui seda nõuavad riiklikud õigusaktid, ja et ta võib pärast lähetuse lõppu naasta kõnealusesse kontserni kuuluvasse ettevõtjasse, mis asub kolmandas riigis;

esitama tööandja suunamiskirja, milles on märgitud:

i)	üleviimise kestus ja vastuvõtva üksuse või üksuste asukoht kõnealuses liikmesriigis;

ii)	tõendid selle kohta, et ta võtab vastu juhtivtöötaja, spetsialisti või kõrgharidusega praktikandi ametikoha kõnealuses liikmesriigis asuvas vastuvõtvas üksuses või üksustes;

iii)	üleviimise ajal makstav palk;

d)	esitama tõendid, et tal on vastuvõtvas liikmesriigis juhtivtöötaja või spetsialisti ametikoha jaoks vajalikud kutseoskused või kõrgharidusega praktikandi puhul vajalik kõrgharidus;

e)	esitama dokumendid, mis tõendavad, et taotleja vastab riiklike õigusaktidega kehtestatud tingimustele, mida ELi kodanikud peavad töölepingus või siduvas tööpakkumises täpsustatud reguleeritud kutsealal osalemiseks täitma;

f)	esitama siseriikliku õigusega ettenähtud kehtiva reisidokumendi ning vajaduse korral viisataotluse või viisa;

5. Kõigist muudatustest, mis mõjutavad kõnealuse artikliga sätestatud riiki lubamise tingimusi, tuleb teavitada asjaomase liikmesriigi pädevaid ametiasutusi.

Motivatsioon

Direktiivi eelnõus selle praeguses vormis ei nähta liikmesriikidele ette võimalust lükata taotlus tagasi rahvatervise, avaliku korra või avaliku julgeoleku kaalutlustel. Seega teeb komitee ettepaneku tuua direktiivis ära nimetatud taotluse tagasilükkamise põhjused.

Ettevõtjasisene üleviimine – Muudatusettepanek 2

Artikkel 6 – Ettepanek ettevõtjasisese üleviimise kohta

Komisjoni ettepaneku tekst

Regioonide Komitee muudatusettepanek

Artikkel 6

Taotluse tagasilükkamise põhjused

1. Liikmesriigid lükkavad taotluse tagasi juhul, kui ei ole täidetud artiklis 5 sätestatud tingimused või kui esitatud dokumendid on omandatud pettusega, need on võltsitud või neid on omavoliliselt muudetud.

2. Liikmesriigid lükkavad taotluse tagasi juhul, kui tööandjat või vastuvõtvat üksust on kooskõlas siseriiklike õigusaktidega karistatud mitteametliku töö ja/või ebaseadusliku töölevõtmise eest.

3. Liikmesriik võib taotluse tagasi lükata riiki lubatavate kolmandate riikide kodanike arvu alusel.

4. Juhul kui üleviimine hõlmab mitmes liikmesriigis asuvaid vastuvõtvaid üksusi, piirab liikmesriik, kus taotlus esitati, loa kehtivuse geograafilise ulatuse liikmesriikidega, kus on täidetud artiklis 5 sätestatud tingimused.

Artikkel 6

Taotluse tagasilükkamise põhjused

3. Liikmesriik võib taotluse tagasi lükata riiki lubatavate kolmandate riikide kodanike arvu alusel.

Motivatsioon

Regioonide Komitee nõustub, et seadust rikkuvatele tööandjatele tuleks kohaldada sanktsioone. Sanktsioonid peaksid olema proportsionaalsed ja hoiatavad, kuid neid ei tohiks kohaldada automaatselt. Automaatsed sanktsioonid põhjustavad suuremat kahju võimalikele kolmandate riikide kodanikest töötajatele kui tööandjatele.

Ettevõtjasisene üleviimine – Muudatusettepanek 3

Artikkel 14, lõige 1

Komisjoni ettepaneku tekst

Regioonide Komitee muudatusettepanek

Artikkel 14

Õigused

Olenemata töösuhte suhtes kohaldatavatest õigusaktidest on ettevõtjasiseselt üleviidud töötajatel järgmised õigused:

sarnases olukorras olevate lähetatud töötajate suhtes kohaldatavad töötingimused, mis on ette nähtud kas seaduste, määruste, õigusnormide sätetega ja/või üldiselt kohaldatavate kollektiivlepingutega, mida kohaldatakse liikmesriigis, kuhu neil käesoleva direktiivi alusel on lubatud siseneda.

Kõnealuseid töötajaid koheldakse võrdselt vastuvõtva liikmesriigi kodanikega järgmistel juhtudel:

a)	ühinemisvabadus, õigus liituda töötajate või tööandjate organisatsioonidega ja kutseühingutega ning olla nende liikmeks, sealhulgas selliste organisatsioonide pakutavad eelised, ilma et see piiraks avalikku korda ja julgeolekut käsitlevaid riiklikke sätteid;

b)	diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamine riikide asjaomase menetluse kohaselt;

ilma, et see piiraks kahepoolsete lepingute kohaldamist, sotsiaalkindlustuse valdkondi käsitlevad siseriikliku õiguse sätted, mis on määratletud määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklis 3. Liikmesriikide vahelise liikuvuse puhul kehtib reeglina nõukogu määrus (EÜ) nr 859/2003, ilma, et see piiraks kehtivate kahepoolsete lepingute kohaldamist;

d)	töötaja varasematel töösuhetel põhineva kohustusliku pensioni väljamaksmine pensioni maksmine kolmandasse riiki kolimisel, ilma, et see piiraks määruse (EÜ) nr 859/2003 ja kehtivate kahepoolsete lepingute kohaldamist;

e)	juurdepääs kaupadele ja teenustele ning üldsusele kättesaadavate kaupade ja teenuste pakkumisele, välja arvatud riigilt saadud elamispind ja tööhõiveametite pakutav nõustamine.

Lõikes 2 sätestatud õigus võrdsele kohtlemisele ei piira liikmesriigi õigust luba tühistada või keelduda selle pikendamisest vastavalt artiklile 7.

Artikkel 14

Õigused

Olenemata töösuhte suhtes kohaldatavatest õigusaktidest on ettevõtjasiseselt üleviidud töötajatel järgmised õigused:

1.	töötajate suhtes kohaldatavad töötingimused,mis on

Kõnealuseid töötajaid koheldakse võrdselt vastuvõtva liikmesriigi kodanikega järgmistel juhtudel:

a)	ühinemisvabadus, õigus liituda töötajate või tööandjate organisatsioonidega ja kutseühingutega ning olla nende liikmeks, sealhulgas selliste organisatsioonide pakutavad eelised, ilma et see piiraks avalikku korda ja julgeolekut käsitlevaid riiklikke sätteid;

b)	diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamine riikide asjaomase menetluse kohaselt;

ilma, et see piiraks kahepoolsete lepingute kohaldamist, sotsiaalkindlustuse valdkondi käsitlevad siseriikliku õiguse sätted, mis on määratletud määruse (EÜ) nr 883/20035 artiklis 3. Liikmesriikide vahelise liikuvuse puhul kehtib reeglina nõukogu määrus (EÜ) nr 859/2003,5 ilma, et see piiraks kehtivate kahepoolsete lepingute kohaldamist;

d)	töötaja varasematel töösuhetel põhineva kohustusliku pensioni väljamaksmine pensioni maksmine kolmandasse riiki kolimisel, ilma, et see piiraks määruse (EÜ) nr 859/2003 ja kehtivate kahepoolsete lepingute kohaldamist;

e)	juurdepääs kaupadele ja teenustele ning üldsusele kättesaadavate kaupade ja teenuste pakkumisele, välja arvatud riigilt saadud elamispind ja tööhõiveametite pakutav nõustamine.

Lõikes 2 sätestatud õigus võrdsele kohtlemisele ei piira liikmesriigi õigust luba tühistada või keelduda selle pikendamisest vastavalt artiklile 7.

Motivatsioon

Komitee on veendumusel, et ettevõtjasiseselt üleviidud töötajatele on vaja tagada võrdne kohtlemine. Käesolev muudatusettepanek järgib sama loogikat. Muu hulgas tagatakse nn sinise kaardi direktiivis (6) ja pikaajaliste elanike direktiivis (7) võrdne kohtlemine kõrge kvalifikatsiooniga töötajatele.

Ettevõtjasisene üleviimine – Muudatusettepanek 4

Artikkel 16 – Ettepanek ettevõtjasisese üleviimise kohta

Komisjoni ettepaneku tekst

Regioonide Komitee muudatusettepanek

Artikkel 16

Liikmesriikidevaheline liikuvus

1. Kolmandate riikide kodanikele, kellele on esimeses liikmesriigis antud ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja luba, kes vastavad artiklis 5 sätestatud riiki lubamise kriteeriumidele ning kes taotlevad ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja luba mõnes teises liikmesriigis, lubatakse töötada selles liikmesriigis asuvas mistahes muus üksuses, mis kuuluvad samasse kontserni, ja artikli 13 lõikes 4 sätestatud tingimuste täitmise korral kõnealuse vastuvõtva üksuse klientide ruumides esimese liikmesriigi väljastatud elamisloa ja artikli 11 lõikes 4 sätestatud täiendava dokumendi alusel, juhul:

a)	kui teise liikmesriiki (teistesse liikmesriikidesse) üleviimise kestus ei ületa kahteteist kuud;

b)	kui taotleja on esitanud teise liikmesriigi pädevale ametiasutusele enne oma üleviimist kõnealusesse liikmesriiki artikli 5 lõigetes 1–3 osutatud, kõnealusesse liikmesriiki üleviimist käsitlevad dokumendid ning on esitanud esimesele liikmesriigile tõendid selliste dokumentide esitamise kohta.

2. Kui teise liikmesriiki üleviimise kestus ületab kahteteist kuud, võib teine liikmesriik nõuda uue ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja elamisloa taotluse esitamist kõnealuses liikmesriigis.

Kui asjaomastes õigusaktides nõutakse liikuvuse võimaldamiseks viisa või elamisloa olemasolu, tuleb selline viisa või luba aegsasti anda aja jooksul, mis ei takista lähetuse teostamist, kuid samas jätab pädevatele ametiasutustele piisavalt aega taotluse menetlemiseks.

Liikmesriigid ei nõua ettevõtjasiseselt üleviidud töötajatelt viisa- või elamisloa taotluse esitamiseks oma territooriumilt lahkumist.

3. Euroopa Liitu üleviimiseks vajaliku elamisloa maksimaalne kestus ei ületa juhtivtöötajate ja spetsialistide puhul kolme aastat, kõrgharidusega praktikantide puhul ühte aastat.

Artikkel 16

Liikmesriikidevaheline liikuvus

a)	kui teise liikmesriiki (teistesse liikmesriikidesse) üleviimise kestus ei ületa kahteteist kuud;

b)	kui taotleja on esitanud teise liikmesriigi pädevale ametiasutusele enne oma üleviimist kõnealusesse liikmesriiki artikli 5 lõigetes 1–3 osutatud, kõnealusesse liikmesriiki üleviimist käsitlevad dokumendid ning on esitanud esimesele liikmesriigile tõendid selliste dokumentide esitamise kohta.

Kui teise liikmesriiki üleviimise kestus ületab kahteteist kuud, võib teine liikmesriik nõuda uue ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja elamisloa taotluse esitamist kõnealuses liikmesriigis.

Liikmesriigid ei nõua ettevõtjasiseselt üleviidud töötajatelt viisa- või elamisloa taotluse esitamiseks oma territooriumilt lahkumist.

Euroopa Liitu üleviimiseks vajaliku elamisloa maksimaalne kestus ei ületa juhtivtöötajate ja spetsialistide puhul kolme aastat, kõrgharidusega praktikantide puhul ühte aastat.

Motivatsioon

Komitee leiab, et ettepanekus – artikli 16 praeguses sõnastuses – ei ole teistele liikmesriikidele, kes järgnevad esimesena riiki sisenemise loa andnud liikmesriigile, antud selget võimalust riiki sisenemise loa taotlust tagasi lükata, ning märgib, et seeläbi jäetakse nad ilma õigusest otsustada, kui palju lubada oma territooriumile kolmandate riikide kodanikke. Seetõttu soovitab komitee ettepanekut vastavalt muuta.

Brüssel, 31. märts 2011

Regioonide Komitee president

Mercedes BRESSO

(1) Vt Regioonide Komitee arvamusi CdR 296/2007 ja CdR 210/2008.

(2) Vt Regioonide Komitee arvamusi CdR 296/2007 ja CdR 201/2009.

(3) Paljudes ELi liikmesriikides on rohumaade kasutamise ja piimasektor tugevalt mõjutatud hindade kõikumisest ning nende puhul on vajalik võtta kiireid meetmeid turu kontrollimiseks, hindade stabiliseerimiseks ning karjakasvatajate ja karjuste kui ahela nõrga lüli mõju tugevdamiseks lepingupartneritena.

(4) KOM(2007) 638 lõplik „Ettepanek: nõukogu direktiiv kolmandate riikide kodanikele liikmesriigis elamist ja töötamist võimaldava ühtse loa taotlemise ühtse menetluse ning liikmesriigis seaduslikult elavate kolmandatest riikidest pärit töötajate ühiste õiguste kohta”.

(5) Vt Regioonide Komitee arvamus CdR 296/2007.

(6) Vt nõukogu direktiiv 2009/50/EÜ kolmandate riikide kodanike kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta, artikli 14 lõike 1 punkt a), ELT L 155, 18.6.2009, lk 17.

(7) Vt nõukogu direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta, artikli 11 lõike 1 punkt a), ELT L 16, 23.1.2004, lk 44.

		ISSN 1725-5171 doi:10.3000/17255171.C_2011.166.est
Euroopa Liidu Teataja		C 166

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	54. köide 7. juuni 2011

Teatis nr	Sisukord	Lehekülg
	I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused
	RESOLUTSIOONID
	Regioonide Komitee
	Täiskogu 89. istungjärk 31. märtsil ja 1. aprillil 2011
2011/C 166/01	Regioonide Komitee resolutsioon Jaapani looduskatastroofide ja tuumakatastroofi tagajärjed – mida on Euroopa Liidul sellest õppida	1

	ARVAMUSED
	Regioonide Komitee
	Täiskogu 89. istungjärk 31. märtsil ja 1. aprillil 2011
2011/C 166/02	Regioonide Komitee arvamus teemal 2010. aasta aruanne ELi kodakondsuse kohta	3

2011/C 166/03	Regioonide Komitee arvamus teemal ELi eelarve läbivaatamine	9

2011/C 166/04	Regioonide Komitee arvamus teemal Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm	18

2011/C 166/05	Regioonide Komitee arvamuse eelnõu Doonau piirkonna strateegia	23

2011/C 166/06	Regioonide Komitee arvamus Poliitikasuunised liiklusohutuse valdkonnas aastateks 2011–2020	30

2011/C 166/07	Regioonide Komitee arvamus teemal Viies ühtekuuluvusaruanne	35

2011/C 166/08	Regioonide Komitee perspektiivarvamus Euroopa Sotsiaalfondi tulevik pärast 2013. aastat	45

2011/C 166/09	Regioonide Komitee arvamus teemal Ühtse turu akt	52

	III Ettevalmistavad aktid
	Regioonide Komitee
	Täiskogu 89. istungjärk 31. märtsil ja 1. aprillil 2011
2011/C 166/10	Regioonide Komitee arvamus teemal Hooajatöötajad ja ettevõtjasisene üleviimine	59