7.10.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 254/1

(1)

Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuli 2002. aasta otsusega nr 1600/2002/EÜ (millega võetakse vastu kuues keskkonnaalane tegevusprogramm) (4) kehtestatakse käesoleva direktiiviga ühine õiguslik raamistik pestitsiidide säästva kasutamise saavutamiseks.

(2)

Praegu tuleks käesolevat direktiivi kohaldada pestitsiidide suhtes, mis on taimekaitsevahendid. Samas on edaspidi ette nähtud käesoleva direktiivi reguleerimisala laiendamine biotsiididele.

(3)

Käesoleva direktiiviga ettenähtud meetmed peaksid olema täiendavad ja ei tohiks mõjutada meetmeid, mis on sätestatud muudes seonduvates ühenduse õigusaktides, eelkõige nõukogu 2. aprilli 1979. aasta direktiivis 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (5), nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivis 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (6), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivis 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (7), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. veebruari 2005. aasta määruses (EÜ) nr 396/2005 taimses ja loomses toidus ja söödas või nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide piirnormide kohta (8) ja nõukogu … määruses (EÜ) nr …/… taimekaitsevahendite turuleviimise kohta (9). Kõnealused meetmed ei tohiks samuti piirata vabatahtlikke meetmeid, mis võetakse struktuurifondide määruste raames või vastavalt nõukogu 20. septembri 2005. aasta määrusele (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (10).

(4)

Liikmesriigid peaksid käesoleva direktiivi rakendamise hõlbustamiseks kasutama riiklikke tegevuskavasid, mille eesmärk on kehtestada pestitsiidide kasutamisest inimese tervisele ja keskkonnale tulenevate riskide ja mõjude vähendamise eesmärgid, meetmed ja ajakavad ning soodustada integreeritud taimekaitse ja alternatiivsete lähenemisviiside või võtete väljatöötamist ja kasutuselevõtmist, et vähendada sõltuvust pestitsiidide kasutamisest. Riiklikud tegevuskavad võib kooskõlastada ühenduse muude õigusaktide alusel koostatud kõikide asjaomaste rakenduskavadega ning neid võib kasutada muude pestitsiidialaste ühenduse õigusaktidega seatud eesmärkide rühmitamiseks.

(5)

Liikmesriikide riiklikes tegevuskavades sätestatud eesmärkide ja meetmetega seonduva teabe vahetus on väga oluline element käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamiseks. Seega on asjakohane nõuda, et liikmesriigid annaksid komisjonile ja teistele liikmesriikidele korrapäraselt aru, eelkõige oma riiklike tegevuskavade rakendamise ja selle tulemuste ning oma kogemuste kohta.

(6)

Riiklike tegevuskavade koostamiseks ja muutmiseks on asjakohane ette näha Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta direktiivi 2003/35/EÜ, milles sätestatakse üldsuse kaasamine teatavate keskkonnaga seotud kavade ja programmide koostamisse (11), kohaldamine.

(7)

On oluline, et liikmesriigid seavad sisse esmase ja täiendõppe süsteemid turustajatele, nõustajatele ja professionaalsetele pestitsiidikasutajatele ning sellise väljaõppe läbimise tõendamise süsteemid, et kõik, kes kasutavad pestitsiide praegu või edaspidi, on täielikult teadlikud võimalikest ohtudest inimese tervisele ja keskkonnale ning asjakohastest meetmetest kõnealuste ohtude vähendamiseks nii palju kui võimalik. Professionaalsete kasutajate koolituse võib kooskõlastada määruse (EÜ) nr 1698/2005 raames organiseeritava tegevusega.

(8)

Pestitsiidide müük, sealhulgas Interneti abil toimuv müük, on turustusahela oluline element, mille käigus tuleks lõppkasutajatele, eelkõige professionaalsetele kasutajatele, anda konkreetseid nõuandeid inimese tervise ja keskkonna ohutusjuhendite kohta. Mitteprofessionaalsetele kasutajatele, kellel enamasti puuduvad vastavad teadmised ja väljaõpe, tuleks anda soovitusi eelkõige pestitsiidide ohutu käitlemise ja ladustamise ning pestitsiidipakendite kõrvaldamise kohta.

(9)

Pestitsiidide kasutamisest tulenevaid võimalikke riske arvestades tuleks avalikkust pestitsiidide kasutamise üldistest mõjudest paremini teavitada teadlikkuse tõstmise kampaaniate, jaemüüjate edastatava teabe ja muude asjakohaste meetmete abil.

(10)

Sel määral, kuivõrd pestitsiidide käitlemine ja nendega töötlemine nõuab töökohal tervise- ja tööohutuse miinimumnõuete kehtestamist, mis hõlmavad töötajatele selliste toodetega kokkupuutumisest tulenevaid riske, ning ka üldisi ja konkreetseid ettevaatusabinõusid selliste riskide vähendamiseks, on kõnealused meetmed hõlmatud nõukogu 7. aprilli 1998. aasta direktiiviga 98/24/EÜ töötajate tervise ja ohutuse kaitse kohta keemiliste mõjuritega seotud ohtude eest tööl (12) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/37/EÜ töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest (13).

(11)

Kuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiiviga 2006/42/EÜ, mis käsitleb masinaid (14), on ette nähtud pestitsiididega töötlemise seadmete turuleviimist käsitlevad eeskirjad, millega tagatakse keskkonnanõuete täitmine, on kõnealuste seadmete kasutamisest inimese tervisele ja keskkonnale tuleneva pestitsiidide kahjuliku mõju täiendavaks vähendamiseks asjakohane ette näha juba kasutusel olevate pestitsiididega töötlemise seadmete korrapärase tehnilise kontrolli süsteemid. Liikmesriigid kirjeldavad oma riiklikes tegevuskavades, kuidas nad tagavad kõnealuste nõuete rakendamise.

(12)

Pestitsiidide õhust pritsimine võib tekitada märkimisväärset kahju inimese tervisele ja keskkonnale, eelkõige pestitsiidi kõrvalekalde tõttu. Seetõttu tuleks õhust pritsimine üldiselt keelustada, võimaldades erandeid ainult juhul, kui sellel on inimese tervisele ja keskkonnale avaldatava väiksema mõju tõttu selged eelised võrreldes teiste pritsimisviisidega, või kui muud praktiliselt rakendatavad alternatiivid puuduvad.

(13)

Veekeskkond on pestitsiidide suhtes eriti tundlik. Seepärast tuleb erilist tähelepanu pöörata pinnavee ja põhjavee saastamise vältimisele ning võtta selleks vajalikke meetmeid, nagu puhver- ja kaitsevööndite rajamine või hekkide istutamine veepindade äärde, et vähendada pestitsiidide kõrvalekallet veekogudesse, nõrgumise ja äravoolu tõttu. Puhvertsoonide mõõtmed sõltuvad eelkõige pinnaseomadustest, pestitsiidide omadustest ning asjaomaste piirkondade põllumajanduslikest omadustest. Pestitsiidide kasutamine joogiveevõtukohtades, transporditeedel või piki transporditeid, näiteks raudteedel, tihendatud või väga läbilaskvatel pindadel võib tekitada veekeskkonna saastamise suurema riski. Sellistel aladel tuleks pestitsiidide kasutamist seetõttu vähendada nii palju kui võimalik või seda võimaluse korral vältida.

(14)

Pestitsiidide kasutamine võib olla eriti ohtlik väga tundlikel aladel, näiteks direktiivide 79/409/EMÜ ja 92/43/EMÜ kohaselt kaitstud Natura 2000 aladel. Muudes kohtades, nagu avalikes parkides, spordiväljakutel või laste mänguväljakutel, on üldsuse pestitsiididega kokkupuute risk kõrge. Seetõttu tuleks pestitsiidide kasutamine sellistel aladel keelustada, seda piirata või pestitsiidide kasutamisest tulenevad ohud minimeerida.

(15)

Pestitsiidide käitlemine, sealhulgas nende ladustamine, lahjendamine ja segamine ning pestitsiididega töötlemise seadmete puhastamine pärast kasutamist, paaki jäänud segude eemaldamine ja kõrvaldamine, tühjad pakendid ja kasutamata pestitsiidid, võib eriti kergesti põhjustada soovimatut kokkupuudet inimestega ja sattumist keskkonda. Seega on selliste tegevuste reguleerimiseks asjakohane ette näha erimeetmed, mis täiendavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiiviga 2006/12/EÜ (jäätmete kohta) (15) ning nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiiviga 91/689/EMÜ (ohtlike jäätmete kohta) (16) ettenähtud meetmeid. Meetmed peaksid hõlmama ka mitteprofessionaalseid kasutajaid, sest on tõenäoline, et asjaomases kasutajarühmas võib ebaõiget käitlemist teadmatuse tõttu ette tulla.

(16)

Kui kõik põllumajandusettevõtjad kohaldaksid integreeritud taimekaitse üldisi põhimõtteid ning konkreetsetele põllukultuuridele ja sektoritele kohandatud suuniseid, oleks tulemuseks kõikide kättesaadavate taimekaitsemeetmete, sealhulgas pestitsiidide sihipärasem kasutamine. Seega aitab see veelgi enam vähendada riske inimese tervisele ja keskkonnale ning sõltuvust pestitsiidide kasutamisest. Liikmesriigid peaksid edendama vähese pestitsiidide sisendiga taimekahjustajate tõrjet, eelkõige integreeritud taimekaitset, ja kehtestama selle rakendamiseks vajalikud tingimused ja meetmed.

(17)

Kuna määruse (EÜ) nr …/… ja käesoleva direktiivi kohaselt on integreeritud taimekaitse põhimõtete rakendamine kohustuslik ja kuna integreeritud taimekaitse põhimõtete rakendamise viisi suhtes kohaldatakse subsidiaarsuse põhimõtet, kirjeldavad liikmesriigid oma riiklikes tegevuskavades, kuidas nad tagavad integreeritud taimekaitse põhimõtete rakendamise.

(18)

Pestitsiidide kasutamisest inimese tervisele ja keskkonnale tekkivate riskide ja kahjuliku mõju vähendamisel saavutatud edusamme tuleb mõõta. Sobivad vahendid on ühtlustatud riskinäitajad, mis kehtestatakse ühenduse tasandil. Liikmesriigid peaksid kõnealuseid näitajaid kasutama riskijuhtimiseks siseriiklikul tasandil ja aruandluseks, samas kui komisjon peaks välja arvutama näitajad edu hindamiseks ühenduse tasandil. Tuleks kasutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu … aasta määruse (EÜ) nr …/…, mis käsitleb taimekaitsevahendite statistikat kohaselt kogutud statistilisi andmeid (9). Lisaks ühtlustatud näitajatele peaks liikmesriikidel olema lubatud kasutada oma riiklikke näitajaid.

(19)

Liikmesriigid peaksid määrama karistused, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike sätete rikkumise korral ning tagama nende rakendamise. Kõnesolevad karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(20)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt inimese tervise ja keskkonna kaitse pestitsiidide kasutusega seonduvate võimalike riskide eest, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on neid parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(21)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse põhimõtteid, mida tunnustatakse eriti Euroopa Liidu põhiõiguste hartas. Sellega püütakse eelkõige edendada kõrgetasemelise keskkonnakaitse integreerimist ühenduse põhimõtetesse kooskõlas säästva arengu põhimõttega, nagu on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 37.

(22)

Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (17).

(23)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus koostada käesoleva direktiivi lisad ja neid ajakohastada. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda uute vähemoluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(24)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (18) punktiga 34 julgustatakse liikmesriike koostama nende endi jaoks ja ühenduse huvides vastavustabeleid, kus on võimalikult suures ulatuses välja toodud vastavus käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vahel, ning need tabelid avalikustama,

1)

„professionaalne kasutaja” — isik, kes kasutab pestitsiide oma kutsetegevuse käigus, sh operaatorid, tehnikud, tööandjad ja füüsilisest isikust ettevõtjad nii põllumajanduses kui ka muudes sektorites;

2)

„turustaja” — füüsiline või juriidiline isik, kes viib pestitsiide turule, sealhulgas hulgimüüjad, jaemüüjad, edasimüüjad ja tarnijad;

3)

„nõustaja” — isik, kes oma kutsetegevuse või äriteenuse raames annab taimekahjustajate tõrje ja pestitsiidide ohutu kasutamise alast nõu, sealhulgas nõustamisteenuseid osutavad füüsilisest isikust ettevõtjad, avalikud nõustamisteenistused, kaubandusagendid, toiduainete tootjad ja vajadusel jaemüüjad;

4)

„pestitsiididega töötlemise seadmed” — seadmed, mis on mõeldud pestitsiididega töötlemiseks, sealhulgas tarvikud, mis on selliste seadmete tõhusaks tööks esmatähtsad, näiteks pihustid, manomeetrid, filtrid, sõelad ja paakide puhastusseadmed;

5)

„õhust pritsimine” — pestitsiididega töötlemine õhusõidukilt (lennuk või helikopter);

6)

„integreeritud taimekaitse” — kõigi kasutatavate taimekaitsemeetodite hoolikas kaalumine ning sellele järgnev kahjulike organismide populatsioonide arengut tõkestavate sobivate meetmete integreerimine, nii et taimekaitsevahendite kasutamise ja muude sekkumiste ulatus püsiks majanduslikult ja ökoloogiliselt põhjendatud tasemel ning ohtusid inimese tervisele ja keskkonnale vähendataks või viidaks miinimumini. Integreeritud taimekaitse rõhutab tervete põllukultuuride kasvatamist viisil, mis võimalikult vähe häirib põllumajandus-ökosüsteeme ning soodustab loomulikke taimekahjustajate tõrjemehhanisme;

7)

„riskinäitaja” — arvutusmeetodi tulemus, mille alusel hinnatakse pestitsiididest tulenevat ohtu inimese tervisele ja/või keskkonnale;

8)

mõistete „pinnavesi” ja „põhjavesi” tähendus on sama, mis direktiivis 2000/60/EÜ;

9)

„pestitsiid”:

a)

kohaldada erinevaid ajakavasid ja tehniliste kontrollide vahelisi ajavahemikke pestitsiididega töötlemise seadmete suhtes, mida ei kasutata pestitsiidide pritsimiseks, käes ja seljas kantavate seadmete suhtes ja selliste täiendavate pestitsiididega töötlemise seadmete suhtes, mida kasutatakse väga vähesel määral ning mis loetletakse artiklis 4 ettenähtud riiklikus tegevuskavas;

Järgmiseid täiendavaid pestitsiididega töötlemise seadmeid ei käsitata mingil juhul väga vähesel määral kasutatavatena:

b)

vabastada tehnilisest kontrollist käes ja seljas kantavad seadmed.

a)

ei või olla muid praktiliselt rakendatavaid alternatiive või peavad olema selged eelised seoses väiksema mõjuga inimese tervisele ja keskkonnale, võrreldes pestitsiididega töötlemisega maapinnalt;

b)

kasutatav pestitsiid peab olema liikmesriigi poolt õhust pritsimiseks heaks kiidetud, millele järgneb õhust pritsimisest tulenevate ohtude konkreetne hindamine;

c)

õhust pritsimist teostaval operaatoril peab olema artikli 5 lõikes 2 osutatud tunnistus. Üleminekuperioodil, kui tunnistuste süsteemi ei ole veel kehtestatud, võivad liikmesriigid aktsepteerida muid pädevustõendeid;

d)

õhust pritsimise eest vastutaval ettevõttel peab olema sellise pädeva asutuse väljastatud sertifikaat, kes annab loa pestitsiidide õhust pritsimise seadmete ja õhusõidukite kasutamiseks.

a)

selliste pestitsiidide eelistamist, mis ei ole Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. mai 1999. aasta direktiivi 1999/45/EÜ (ohtlike preparaatide klassifitseerimist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta) (24) kohaselt klassifitseeritud veekeskkonnale ohtlikena ega sisalda direktiivi 2000/60/EÜ artikli 16 lõikes 3 sätestatud prioriteetseid ohtlikke aineid;

b)

kõige tõhusamate töötlemistehnikate eelistamist, näiteks vähese kõrvalekaldega pestitsiididega töötlemise seadmete kasutamist eelkõige selliste püstiste põllukultuuride puhul nagu humal ja need, mida leidub viljapuuaedades ja viinamarjakasvatustes;

c)

riskide vähendamise meetmete kasutamist, millega minimeeritakse pestitsiidi kõrvalekaldumisest, nõrgumistest ja valgumisest tingitud saastumise levikut töödeldavast alast väljapoole. Nimetatud meetmed sisaldavad vajadusel sihtrühmaväliste veeorganismide kaitseks asjakohase suurusega puhvertsoonide ning joogivee ammutamiseks kasutatavate pinna- ja põhjaveekogude kaitsevööndite loomist, kus pestitsiide ei tohi kasutada ega ladustada;

d)

võimalusel pestitsiididega töötlemise vähendamist või vältimist teedel ja raudteeliinidel või nende ääres, väga läbilaskvatel pindadel või muudel infrastruktuuridel, mis asuvad pinna- või põhjavee läheduses või tihendatud pindadel, kus on suur risk, et pestitsiid võib valguda pinnavette või kanalisatsioonisüsteemidesse.

1)

üldsuse või vähe kaitstud elanikkonna kasutatavatel aladel, nagu pargid, avalikud aiad, spordiväljakud, koolialad ja mänguväljakud;

2)

direktiivis 2000/60/EÜ määratletud kaitsealadel või muudel aladel, mis määratakse kindlaks vajalike kaitsemeetmete sätestamisel kooskõlas direktiivide 79/409/EMÜ ja 92/43/EMÜ sätetega;

3)

hiljuti töödeldud aladel, mida kasutavad põllumajandustöötajad või millele neil on juurdepääs.

a)

pestitsiidide ladustamine, käitlemine, lahjendamine ja segamine enne kasutamist;

b)

pestitsiidipakendite ja -jääkide käitlemine;

c)

kasutamisest paaki järelejäävate segude kõrvaldamine;

d)

seadmete puhastamine pärast kasutamist;

e)

pestitsiidijääkide ja -pakendite taaskasutamine ja kõrvaldamine vastavalt jäätmeid käsitlevatele ühenduse õigusaktidele.

a)

arvutavad välja lõikes 1 nimetatud ühtlustatud riskinäitajad, kasutades selleks määruse (EÜ) nr …/… kohaselt kogutud statistilisi andmeid koos muude asjakohaste andmetega;

b)

teevad kindlaks teatavate toimeainete kasutamise arengusuunad;

c)

määravad kindlaks prioriteetsed küsimused, nagu toimeained, põllukultuurid või tavad, mis nõuavad erilist tähelepanu, või head tavad, mida saab võtta eeskujuks käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamisel, et vähendada pestitsiidide kasutamisest tulenevaid ohte ja mõjusid inimese tervisele ja keskkonnale ning soodustada integreeritud taimekaitse ning alternatiivsete lähenemisviiside või võtete väljatöötamist ja kasutuselevõtmist, et vähendada sõltuvust pestitsiidide kasutamisest.

1)

ühtlustatud süsteemi, sealhulgas asjakohase andmebaasi väljatöötamist kõikide pestitsiidide riskinäitajate kohta andmete kogumiseks ja hoidmiseks ning kõnealuse teabe pädevatele asutustele, teistele huvitatud isikutele ja avalikkusele kättesaadavaks tegemiseks;

2)

õigusaktide koostamiseks ja väljatöötamiseks vajalike uuringute läbiviimist, sealhulgas käesoleva direktiivi lisade kohandamist vastavalt tehnika arengule;

3)

suuniste ja heade tavade väljatöötamist käesoleva direktiivi rakendamise hõlbustamiseks.

7.10.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 254/18

(1)

Lennujaamade peamine ülesanne ja äritegevus on tagada õhusõidukite teenindamine alates maandumisest kuni õhkutõusmiseni ning reisijate ja veoste teenindamine, et võimaldada lennuettevõtjatel osutada õhutransporditeenuseid. Lennujaamad pakuvad sel eesmärgil arvukalt õhusõidukite käitamise ning reisijate ja veoste käitlemisega seotud vahendeid ja teenuseid, mille kulu katavad nad üldiselt lennujaamatasude kaudu. Lennujaama juhtorganid, kes pakuvad vahendeid ja teenuseid, mille eest võetakse lennujaamatasusid, peaksid püüdma tegutseda kulutasuval viisil.

(2)

On vaja kehtestada lennujaamatasude olulisi tunnuseid ja tasude kehtestamisviisi reguleeriv ühine raamistik, kuna sellise raamistiku puudumisel võidakse eirata põhinõudeid lennujaama juhtorganite ja lennujaama kasutajate vahelistes suhetes. Selline raamistik ei tohiks piirata liikmesriikide võimalust määrata kindlaks, millises ulatuses võib lennujaama äritegevusest saadud tulusid võtta arvesse lennujaamatasude kehtestamisel.

(3)

Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada ühenduses asuvate minimaalset suurust ületavate lennujaamade suhtes, kuna väikeste lennujaamade juhtimine ja rahastamine ei nõua ühenduse raamistiku kohaldamist, ning iga liikmesriigi kõige suurema reisijate liikuvusega lennujaama suhtes.

(4)

Territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise eesmärgil peaks liikmesriikidel olema võimalus kohaldada ühist tasude kehtestamise süsteemi, mis hõlmaks lennujaamade võrgustikku. Selliste võrgustike lennujaamade vahelised majanduslikud siirded peaksid vastama ühenduse õigusele.

(5)

Liikluse jaotamisega seotud põhjustel peaks liikmesriikidel olema võimalik lubada lennujaama juhtorganil kohaldada sama linna või linnastut teenindavate lennujaamade puhul samal tasemel lennujaamatasusid. Nende lennujaamade vahelised majanduslikud siirded peaksid vastama asjaomasele ühenduse õigusele.

(6)

Stiimuleid uute lennuliinide käivitamiseks, näiteks muu hulgas ebasoodsas olukorras olevate ja äärepoolseimate piirkondade arendamise eesmärgil, tuleks anda üksnes kooskõlas ühenduse õigusega.

(7)

Aeronavigatsiooni- ja maapealse käitluse teenuste osutamisega seotud tasude kogumist on juba käsitletud vastavalt komisjoni 6. detsembri 2006. aasta määruses (EÜ) nr 1794/2006 (milles sätestatakse aeronavigatsiooniteenuste ühine maksustamiskava) (4) ja nõukogu 15. oktoobri 1996. aasta direktiivis 96/67/EÜ (juurdepääsu kohta maapealse käitluse turule ühenduse lennujaamades) (5). Puudega või liikumispuudega reisijatele abi osutamise rahastamiseks kehtestatud tasude suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1107/2006 puudega ja liikumispuudega isikute õiguste kohta lennureisi puhul (6).

(8)

Rahvusvahelise tsiviillennundusorganisatsiooni nõukogu (ICAO nõukogu) võttis 2004. aastal vastu lennujaamatasude eeskirjad, mis sisaldasid muu hulgas tasude kulutasuvuse, mittediskrimineerimise ja lennujaamade majandusliku reguleerimise sõltumatu mehhanismi põhimõtteid.

(9)

ICAO nõukogu oli seisukohal, et lennujaamatasu on mõeldud ja seda kohaldatakse konkreetselt tsiviillennunduse vahendite ja teenuste maksumuse katmiseks, samas kui maksu eesmärk on koguda riigi valitsuse või kohaliku omavalitsuse tulusid, mida ei kohaldata üldiselt tsiviillennundusele tervikuna ega konkreetsetest kuludest lähtuvalt.

(10)

Lennujaamatasud peaksid olema mittediskrimineerivad. Tuleks kehtestada lennujaama juhtorganite ja lennujaama kasutajate vahelise korrapärase konsulteerimise kohustuslik kord ning võimaldada mõlemal poolel pöörduda sõltumatu järelevalveasutuse poole, kui lennujaama kasutajad vaidlustavad lennujaamatasude kohta tehtud otsuse või tasude kehtestamise süsteemi muutmise.

(11)

Selleks et tagada otsuste erapooletus ning käesoleva direktiivi nõuetekohane ja tõhus kohaldamine, tuleks igas liikmesriigis luua sõltumatu järelevalveasutus. Kõnealusel asutusel peaksid olema oma ülesannete täitmiseks kõik vajalikud vahendid, s.t töötajad, ekspertteadmised ja rahalised vahendid.

(12)

Lennujaama kasutajate jaoks on oluline saada lennujaama juhtorganilt korrapäraselt teavet selle kohta, kuidas ja mille alusel lennujaamatasusid arvutatakse. Selline läbipaistvus tagaks lennuettevõtjatele ülevaate lennujaama kuludest ja lennujaama investeeringute kulutasuvusest. Et võimaldada lennujaama juhtorganil nõuetekohaselt hinnata tulevaste investeeringutega seotud nõudeid, tuleks lennujaama kasutajatelt nõuda kõigi tegevusprognooside, arenguprojektide ning erinõuete ja -soovituste õigeaegset esitamist lennujaama juhtorganile.

(13)

Lennujaama juhtorganid peaksid teavitama lennujaama kasutajaid suurematest infrastruktuuriprojektidest, kuna need avaldavad lennujaamatasude süsteemile või määrale märkimisväärset mõju. Kõnealust teavet tuleks anda selleks, et võimaldada infrastruktuurikulude kontrollimist ning tagada asjaomases lennujaamas sobivate ja kulutasuvate vahendite olemasolu.

(14)

Lennujaama juhtorganitel tuleks lubada kohaldada lennujaamatasusid, mis vastavad infrastruktuurile ja/või osutatud teenuse tasemele, kuna lennuettevõtjatel on õigustatud huvi nõuda lennujaama juhtorganitelt hinna ja kvaliteedi suhtele vastavaid teenuseid. Juurdepääs sellisele diferentseeritud tasemega infrastruktuurile või teenustele peaks mittediskrimineerimise põhimõtte alusel olema siiski avatud kõigile ettevõtjatele, kes soovivad neid kasutada. Kui nõudlus ületab pakkumise, peaks otsus juurdepääsu kohta rajanema objektiivsetel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel, mille töötab välja lennujaama juhtorgan. Igasugune tasude diferentseerimine peaks olema läbipaistev, objektiivne ja põhinema selgetel kriteeriumidel.

(15)

Lennujaama kasutajad ja lennujaama juhtorgan peaksid saama sõlmida teeninduse taset käsitleva kokkuleppe seoses osutatud teenuse kvaliteedi ja selle eest võetavate lennujaamatasudega. Korrapärase konsulteerimise raames võib pidada läbirääkimisi osutatud teenuse kvaliteedi ja selle eest võetavate lennujaamatasude üle.

(16)

Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada, ilma et see piiraks asutamislepingut, eriti selle artikleid 81 kuni 89.

(17)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt ühenduse lennujaamades lennujaamatasude kehtestamise ühiste põhimõtete sätestamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, sest lennujaamatasude süsteeme ei ole võimalik kehtestada siseriiklikul tasandil kogu ühenduse territooriumil ühtselt, ning seetõttu on käesoleva direktiivi ulatuse ja mõju tõttu seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

1.

„lennujaam” — mis tahes maa-ala, mis on spetsiaalselt kohandatud õhusõidukite maandumiseks, õhkutõusmiseks ja manööverdamiseks, kaasa arvatud lennuliikluse ja -teenuste nõuete täitmiseks vajalikud abirajatised, sealhulgas ärilendude teenindamiseks vajalikud rajatised;

2.

„lennujaama juhtorgan” — asutus, kelle ainuülesandeks või lisaülesandeks — olenevalt olukorrast — on riiklike õigus- või haldusaktide või lepingute alusel lennujaama või lennujaamade võrgustiku infrastruktuuri haldamine ja juhtimine ning asjaomases lennujaamas või lennujaamade võrgustikus tegutsevate eri käitajate tegevuse koordineerimine ja kontrollimine;

3.

„lennujaama kasutaja” — iga füüsiline või juriidiline isik, kes vastutab õhu kaudu toimuva reisijate-, posti- ja/või kaubaveo eest kõnealusesse lennujaama või kõnealusest lennujaamast;

4.

„lennujaamatasu” — tasu, mida kogutakse lennujaama juhtorgani huvides ja mida maksavad lennujaama kasutajad vahendite ja teenuste kasutamise eest, mida pakub üksnes lennujaama juhtorgan ja mis on seotud õhusõiduki maandumise, õhkutõusmise, valgustamise ja parkimisega ning reisijate ja kauba käitlemisega;

5.

„lennujaamade võrgustik” — lennujaamade grupp, mida haldab sama lennujaama juhtorgan, kes on liikmesriigi poolt nõuetekohaselt selleks määratud.

a)

kehtestatud lennujaamatasude eest osutatavate erinevate teenuste ja infrastruktuuri loetelu;

b)

lennujaamatasude kehtestamise metoodika;

c)

lennujaamatasudega seotud vahendite ja teenuste üldine kulustruktuur;

d)

erinevatest lennujaamatasudest saadav tulu ning nende eest saadavate teenuste kogumaksumus;

e)

lennujaama olukorra prognoosid seoses lennujaamatasude, lennuliikluse kasvu ja kavandatud investeeringutega;

f)

lennujaama infrastruktuuri ja seadmete tegelik kasutus teatava ajavahemiku jooksul.

a)

liiklusprognoosid;

b)

nende õhusõidukite koosseis ja kavandatud kasutuse prognoosid;

c)

nende arendusprojektid asjaomases lennujaamas;

d)

nende nõuded asjaomases lennujaamas.

a)

kehtestada menetlus lennujaama juhtorgani ja lennujaama kasutajate vaheliste lahkarvamuste lahendamiseks;

b)

määrata kindlaks tingimused, mille puhul võib anda lahkarvamuse sõltumatule järelevalveasutusele läbivaatamiseks. Sõltumatu järelevalveasutus võib eelkõige jätta läbi vaatamata kaebused, mis ei ole nõuetekohaselt põhjendatud või piisavalt dokumenteeritud;

c)

kehtestada kriteeriumid, mille kohaselt vaadatakse lahkarvamus läbi lahenduse saamiseks.

7.10.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 254/26

(1)

Asutamislepingu artiklis 137 on sätestatud, et ühendus toetab ja täiendab liikmesriikide meetmeid, eesmärgiga parandada töökeskkonda, et kaitsta töötajate tervist ja turvalisust. Nimetatud artikli alusel vastu võetud direktiivides tuleb hoiduda haldus-, finants- või õiguslike piirangute kehtestamisest viisil, mis pidurdaks väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate asutamist ja arengut.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2003/88/EÜ (4) määratakse kindlaks miinimumnõuded tööaja korralduse kohta, muu hulgas igapäevaste ja iganädalaste puhkeperioodide, vaheaegade, maksimaalse iganädalase tööaja, iga-aastase puhkuse ning öötöö, vahetustega töö ja töökorralduse teatavate aspektide suhtes.

(3)

Direktiivi 2003/88/EÜ artikli 19 kolmandas lõigus ja artikli 22 lõike 1 teises lõigus on sätestatud, et need tuleb läbi vaadata enne 23. novembrit 2003.

(4)

Rohkem kui kümme aastat pärast seda, kui võeti vastu nõukogu direktiiv 93/104/EÜ (5), mis on algdirektiiv tööaja korralduse valdkonnas, on osutunud vajalikuks võtta arvesse nii tööandjate kui ka töötajate uut olukorda ja uusi nõudmisi ning leida vahendid 22. ja 23. märtsi 2005. aasta Euroopa Ülemkogul Lissaboni strateegia raames kehtestatud majanduskasvu ja tööhõivega seotud eesmärkide täitmiseks.

(5)

Töö- ja perekonnaelu ühitamisel on samuti oluline osa Euroopa Liidu Lissaboni strateegias püstitatud eesmärkide saavutamisel, eelkõige seoses naiste tööhõive suurendamisega. Selle eesmärk on mitte ainult luua parem töökeskkond, vaid ka paremini rahuldada töötajate vajadusi, eriti seoses perekondlike kohustustega. Mitmed käesolevas direktiivis sisalduvad muudatused on ette nähtud selleks, et töö- ja perekonnaelu paremini ühitada.

(6)

Selles kontekstis peaksid liikmesriigid kutsuma tööturu osapooli üles sõlmima asjaomasel tasandil lepinguid töö- ja perekonnaelu paremaks ühitamiseks.

(7)

On tekkinud vajadus tugevdada töötajate tervise ja ohutuse kaitset ning tuua rohkem paindlikkust tööaja korraldusse, eriti seoses valvekordadega ja täpsemalt tegevusetute ajavahemikega valvekorra jooksul, ning leida uus tasakaal ühelt poolt töö- ja perekonnaelu ühitamise ja teiselt poolt tööaja paindlikuma korralduse vahel.

(8)

Töötajatele tuleks anda hüvituseks puhkeaega juhtudel, kui puhkeperioode ei anta. Sellise mõistliku ajavahemiku pikkuse määramine, mille jooksul tuleb töötajatele hüvituseks anda võrdväärse pikkusega puhkeaega, tuleks jätta liikmesriikide pädevusse, võttes arvesse kõnealuste töötajate ohutuse ja tervise tagamise vajadust ning proportsionaalsuse põhimõtet.

(9)

Samuti tuleb uuesti läbi vaadata maksimaalset töönädalat käsitleva arvestusperioodiga seotud sätted, et kohandada neid tööandjate ja töötajate vajadustega, kellele kohaldatakse töötajate tervise ja ohutuse kaitsemeetmeid.

(10)

Mis tahes juhul, kui töölepingu kestus on lühem kui aasta, ei saa arvestusperiood olla pikem töölepingu kestusest.

(11)

Direktiivi 2003/88/EÜ artikli 22 lõike 1 kohaldamisel saadud kogemused näitavad, et täiesti individuaalne otsus mitte käsitada direktiivi artiklit 6 siduvana võib tekitada probleeme seoses töötajate tervise ja ohutuse kaitsega ning töötaja valikuvabadusega.

(12)

Artikli 22 lõikes 1 sätestatud võimalus kujutab endast erandit arvestusperioodi keskmisena arvutatava 48-tunnise maksimaalse töönädala põhimõttest. Seda kohaldatakse töötajate tervise ja ohutuse tõhusa kaitse eesmärgil ning asjaomase töötaja selgesõnalisel, vabal ja teadlikul nõusolekul. Seda tuleb kasutada asjakohaseid kaitsemeetmeid järgides, et tagada nende tingimuste täitmine, ning hoolika järelevalve all.

(13)

Enne artikli 22 lõikes 1 sätestatud võimaluse kohaldamist tuleks kaaluda, kas vajalikku paindlikkust ei tagaks sätted pikima arvestusperioodi kohta või teised direktiivis 2003/88/EÜ kehtestatud paindlikkust käsitlevad sätted.

(14)

Töötajate tervise- ja ohutusriskide vältimise eesmärgil ei ole liikmesriigis võimalik kumulatiivselt kohaldada nii artikli 19 esimese lõigu punktis b sätestatud paindlikku arvestusperioodi kui ka artikli 22 lõikes 1 sätestatud võimalust.

(15)

Vastavalt asutamislepingu artikli 138 lõikele 2 konsulteeris komisjon ühenduse tasandil tööturu osapooltega ühenduse võimalike meetmete üle selles valdkonnas.

(16)

Pärast kõnealust konsultatsiooni pidas komisjon ühenduse meetmeid soovitavaks ja konsulteeris täiendavalt tööturu osapooltega kavandatava ettepaneku sisu üle vastavalt asutamislepingu artikli 138 lõikele 3.

(17)

Pärast nimetatud teist konsultatsioonietappi ei teavitanud tööturu osapooled ühenduse tasandil komisjoni oma soovist algatada asutamislepingu artiklis 139 sätestatud menetlust, mille tulemuseks võiks olla lepingu sõlmimine.

(18)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt tööaja korraldust reguleerivate ühenduse õigusaktide kaasajastamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(19)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (6) tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige on käesoleva direktiivi eesmärk tagada harta artiklis 31 osutatud sobivate ja õiglaste töötingimuste omamise õiguse täielik järgimine ja eelkõige nimetatud artikli lõike 2 järgimine, milles on sätestatud, et „igal töötajal on õigus maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevastele ja -nädalastele puhkeaegadele ja iga-aastasele tasulisele puhkusele”.

(20)

Käesoleva direktiivi rakendamisel tuleks säilitada töötajate tervise ja ohutuse kaitse üldine tase,

1)

Artiklisse 2 lisatakse järgmised punktid:

2)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 2a

Valvekord

Valvekorra tegevusetut aega ei loeta tööajaks, kui siseriiklik seadus või siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega vastavuses olev tööturu osapoolte vaheline kollektiivleping või kokkulepe ei sätesta teisiti.

Valvekorra tegevusetut aega võib arvutada valvekorra tundide keskmise arvu või valvekorra osakaalu põhjal, võttes arvesse asjaomase sektori kogemusi, nähes arvutamise viisi ette kollektiivlepingus või tööturu osapoolte vahelises kokkuleppes või pärast tööturu osapooltega konsulteerimist kehtestatud siseriiklikes õigusaktides.

Valvekorra tegevusetut aega ei võeta arvesse vastavalt artiklites 3 ja 5 ette nähtud igapäevase ja iganädalase puhkeaja arvutamisel, välja arvatud juhul, kui teisiti on sätestatud:

Ajavahemik, mille jooksul töötaja valvekorra ajal reaalselt oma tööd teeb või ülesandeid täidab, loetakse alati tööajaks.

Artikkel 2b

Töö- ja perekonnaelu ühitamine

Liikmesriigid õhutavad tööturu osapooli sõlmima asjaomasel tasandil nende iseseisvust piiramata kokkuleppeid, mille eesmärk on paremini ühitada töö- ja perekonnaelu.

Ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/14/EÜ (millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses) (7) kohaldamist ja konsulteerides tööturu osapooltega, tagavad liikmesriigid, et tööandjad teavitavad töötajaid õigel ajal kõigist töökorralduse ja tööaja olulistest muudatustest.

Võttes arvesse töötajate vajadusi tööaja ja töökorralduse paindlikkuse alal, kutsuvad liikmesriigid vastavalt siseriiklikele tavadele tööandjaid üles vaatama läbi taotlusi sellise tööaja ja töökorralduse muutmise kohta, järgides ettevõtte vajadusi ja nii tööandjate kui töötajate vajadusi töökorralduse paindlikkuse alal.

3)

Artiklit 17 muudetakse järgmiselt:

4)

Artikli 18 kolmandas lõigus asendatakse sõnad „tingimusel et kõnealustele töötajatele antakse hüvituseks võrdväärse pikkusega puhkeajad” sõnadega „tingimusel et kõnealustele töötajatele antakse hüvituseks võrdväärse pikkusega puhkeajad mõistliku ajavahemiku jooksul, mis määratakse kindlaks siseriiklike õigusaktidega või kollektiivlepinguga või tööturu osapoolte vahelise kokkuleppega”.

5)

Artikkel 19 asendatakse järgmise tekstiga:

„Artikkel 19

Arvestusperioodist kõrvalekaldumise piirangud

Ilma et see piiraks artikli 22a punkti b kohaldamist ning erandina artikli 16 punktist b on liikmesriikidel võimalus töötajate ohutuse ja tervise kaitse üldisi põhimõtteid järgides lubada objektiivsetel, tehnilistel või töökorraldusega seotud põhjustel määrata arvestusperioodiks ajavahemik, mille pikkus ei ületa kahtteist kuud:

Esimese lõigu punkti b kohase võimaluse kasutamisel tagavad liikmesriigid, et tööandjad järgivad oma direktiivi 89/391/EMÜ II jaotises sätestatud kohustusi.”

6)

Artiklit 22 muudetakse järgmiselt:

„Artikkel 22

Muud sätted

1.   Kuigi üldise põhimõtte kohaselt on töönädala maksimaalne kestus Euroopa Liidus 48 tundi ning tegelikult on see erand, kui töötajad liidus kauem töötavad, võib liikmesriik otsustada mitte kohaldada artiklit 6, tingimusel et nad võtavad vajalikud meetmed töötajate tervise ja ohutuse tõhusa kaitse tagamiseks. Selle võimaluse kasutamine peab siiski olema selgesõnaliselt ette nähtud kollektiivlepingu või tööturu osapoolte vahel asjaomasel tasandil sõlmitud kokkuleppe või siseriiklike õigusaktidega, mis on vastu võetud pärast tööturu osapooltega asjaomasel tasandil konsulteerimist.

2.   Igal juhul võtavad liikmesriigid, kes soovivad nimetatud võimalust kasutada, vajalikud meetmed tagamaks, et:

3.   Töötajate ohutuse ja tervise kaitse üldisi põhimõtteid järgides, kui töötaja on sama tööandja poolt tööle võetud ajavahemikuks või ajavahemikeks, mis ei ületa kokku kümmet nädalat kaheteistkümne kuu jooksul, ei kohaldata lõike 2 punkti c alapunkti ii ja punkti d sätteid.”

7)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 22a

Erisätted

Kui liikmesriik kasutab artiklis 22 sätestatud võimalust:

8)

Artiklit 24 muudetakse järgmiselt:

„Artikkel 24

Aruanded

1.   Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt juba vastu võetud või vastu võetavate riiklike õigusnormide tekstid.

2.   Liikmesriigid esitavad komisjonile iga viie aasta järel aruande käesoleva direktiivi tegeliku rakendamise kohta, milles tuuakse välja mõlema tööturu osapoole seisukohad.

Komisjon teatab sellest Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning tööohutuse ja -tervishoiu nõuandekomiteele.

3.   Alates 23. novembrist 1996 esitab komisjon iga viie aasta tagant Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele käesoleva direktiivi kohaldamist käsitleva aruande, võttes arvesse lõikeid 1 ja 2.”

9)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 24a

Hindamisaruanne

1.   Hiljemalt … (8):

2.   Hiljemalt … (9) esitab komisjon pärast ühenduse tasandi tööturu osapooltega konsulteerimist Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande:

Aruandele võib lisada asjakohased ettepanekud ületundide vähendamiseks, sealhulgas artikli 22 lõikes 1 sätestatud võimaluse kasutamise kohta, võttes arvesse selle võimalusega hõlmatud töötajate tervisele ja ohutusele avaldatavat mõju.

3.   Nõukogu hindab lõikes 2 osutatud aruande põhjal käesolevas direktiivis ning eelkõige artikli 19 esimese lõigu punktis b ja artikli 22 lõikes 1 sätestatud võimaluste kasutamist.

Seda hinnangut arvesse võttes võib komisjon hiljemalt … (10) esitada vajaduse korral Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku muuta käesolevat direktiivi, sealhulgas artikli 22 lõikes 1 sätestatud võimalust”.

7.10.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 254/36

(1)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja peetakse kinni Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (3) tunnustatud põhimõtetest. Eelkõige on see kavandatud olema täielikult kooskõlas nimetatud harta artikliga 31, milles sätestatakse, et igal töötajal on õigus töötingimustele, mis on tema tervise, ohutuse ja väärikuse kohased, ja õigus maksimaalse tööaja piirangule, igapäevastele ja -nädalastele puhkeaegadele ja iga-aastasele palgalisele puhkusele.

(2)

Ühenduse töötajate sotsiaalsete põhiõiguste harta punkt 7 näeb muu hulgas ette, et siseturu väljakujundamine peab viima Euroopa Ühenduse töötajate elu- ja töötingimuste parandamisele; see protsess saavutatakse, ühtlustades edusamme nende tingimuste osas, peamiselt seoses selliste töösuhteliikidega nagu tähtajalise lepingu alusel tehtav töö, osalise tööajaga töö, renditöö ja hooajatöö.

(3)

Vastavalt asutamislepingu artikli 138 lõikele 2 konsulteeris komisjon 27. septembril 1995. aastal ühenduse tasandi tööturu osapooltega meetmete osas, mida saaks võtta ühenduse tasandil tööaja paindlikkuse ja töötajate tööga kindlustatuse vallas.

(4)

Pärast konsulteerimist leidis komisjon, et ühenduse tasandi meede on soovitav ja vastavalt asutamislepingu artikli 138 lõikele 3 konsulteeris 9. aprillil 1996. aastal täiendavalt tööturu osapooltega kavandatava ettepaneku sisu osas.

(5)

18. märtsi 1999. aasta raamkokkuleppe (tähtajalise töö kohta) sissejuhatuses märkisid allakirjutanud oma soovi uurida vajadust sarnase kokkuleppe järele seoses renditööga ja mitte käsitleda renditöötajaid tähtajalist tööd käsitlevas direktiivis.

(6)

Üldised valdkondadevahelised organisatsioonid, nimelt Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Konföderatsioonide Liit (UNICE) (4), Riigiosalusega Ettevõtete ja Üldist Majandushuvi Pakkuvate Ettevõtete Euroopa Keskus (CEEP) ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon (ETUC) teatasid 29. mai 2000. aasta ühiskirjas komisjonile, et soovivad algatada asutamislepingu artiklis 139 sätestatud menetluse. 28. veebruari 2001. aasta täiendavas ühiskirjas palusid nad komisjonilt artikli 138 lõikes 4 osutatud tähtaja pikendamist ühe kuu võrra. Komisjon rahuldas selle taotluse, pikendades läbirääkimiste tähtaega 15. märtsini 2001.

(7)

21. mail 2001 tunnistasid tööturu osapooled, et nende vahelistel renditöö üle peetud läbirääkimistel kokkulepet ei saavutatud.

(8)

2005. aasta märtsis kohtunud Euroopa Ülemkogu leidis, et on hädavajalik taaskäivitada Lissaboni strateegia ning seada selle prioriteetideks taas majanduskasv ja tööhõive. Nõukogu kiitis heaks majanduskasvu ja tööhõive koondsuunised (2005–2008), mille eesmärk on muu hulgas edendada paindlikkust koos tööga kindlustatusega ning vähendada tööturu killustatust, võttes vajalikul määral arvesse tööturu osapoolte rolli.

(9)

Kooskõlas komisjoni teatisega ajavahemikku kuni aastani 2010 hõlmava Euroopa sotsiaalmeetmete kava kohta, mida Euroopa Ülemkogu tervitas oma 2005. aasta märtsi kohtumisel kui panust Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisse, aitaksid uued töökorralduse vormid ja suurem mitmekesisus lepingulistes suhetes, mis sobitavad paremini kokku paindlikkuse ja turvalisuse, suurendada töötajate ja ettevõtete kohanemisvõimelisust. Lisaks kiitis Euroopa Ülemkogu oma 2007. aasta detsembri kohtumisel heaks turvalise paindlikkuse kokkulepitud ühised põhimõtted, mis loovad tööturul tasakaalu turvalisuse ja paindlikkuse vahel ning aitavad nii töötajatel kui ka tööandjatel ära kasutada globaliseerumisega kaasnevaid võimalusi.

(10)

Euroopa Liidus esineb märkimisväärseid erinevusi renditöö kasutamisel ning renditöötajate õigusliku olukorra, staatuse ja töötingimuste osas.

(11)

Renditöö ei rahulda mitte üksnes ettevõtjate paindlikkusega seotud vajadusi, vaid rahuldab ka töötajate vajadust ühitada oma töö- ja eraelu. Seega aitab see kaasa töökohtade loomisele ning tööturul osalemisele ja tööturule integreerimisele.

(12)

Käesolevas direktiivis on renditöötajatele kehtestatud kaitsev raamistik, mis on mittediskrimineeriv, läbipaistev ja proportsionaalne ning millega austatakse samas tööturgude mitmekesisust ja töösuhteid.

(13)

Nõukogu 25. juuni 1991. aasta direktiivis 91/383/EMÜ (millega täiendatakse meetmeid tähtajalise või ajutise töösuhtega töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise soodustamiseks) (5) on kehtestatud renditöötajate suhtes kohaldatavad ohutust ja tervist käsitlevad sätted.

(14)

Renditöötajate suhtes kohaldatavad peamised töö- ja töölevõtmistingimused peaksid olema vähemalt sellised, mida kohaldataks nende suhtes siis, kui kasutajaettevõtja oleks nad samale ametikohale tööle võtnud.

(15)

Määramata tähtajaga töölepingud on üldine töösuhte vorm. Seoses töötajatega, kellel on alaline leping rendiagentuuriga, ning arvestades sellise lepinguga pakutavat erikaitset, tuleks niisiis võtta vastu sätted, millega lubatakse teha erandeid võrreldes kasutajaettevõtjas kohaldatavate eeskirjadega.

(16)

Selleks et paindlikult toime tulla tööturgude ja töösuhete mitmekesisusega, võivad liikmesriigid lubada oma tööturu osapooltel määratleda töö- ja töölevõtmistingimused, tingimusel et järgitakse renditöötajate kaitse üldist taset.

(17)

Lisaks sellele peaksid liikmesriigid teatavatel piiratud juhtudel ning riigi tasandi tööturu osapoolte vahel sõlmitud kokkuleppele tuginedes olema valmis teatud piirides kõrvale kalduma võrdse kohtlemise põhimõttest, kui on tagatud piisaval tasemel kaitse.

(18)

Renditöötajate minimaalse kaitse paranemisega peaks kaasnema kõigi piirangute ja keeldude läbivaatamine, mis võivad olla renditöö suhtes kehtestatud. Need võivad olla põhjendatud üksnes üldist huvi pakkuvate põhjustega, eelkõige seoses töötajate kaitsmise, tööohutuse ja töötervishoiu nõuete ning vajadusega tagada tööturu nõuetekohane toimimine ja kuritarvitamiste ärahoidmine.

(19)

Käesolev direktiiv ei piira tööturu osapoolte sõltumatust ega tohiks mõjutada nendevahelisi suhteid, sealhulgas nende õigust pidada läbirääkimisi kollektiivlepingute üle ja selliseid lepinguid sõlmida kooskõlas siseriiklike õigusaktide ja tavadega, järgides samal ajal kehtivat ühenduse õigust.

(20)

Käesoleva direktiivi sätted renditööle kehtestatud piirangute ja keeldude kohta ei mõjuta siseriiklikke õigusakte või tavasid, mille kohaselt on keelatud streikivate töötajate asendamine renditöötajatega.

(21)

Liikmesriigid peaksid ette nägema haldus- ja kohtumenetluse renditöötajate õiguste kaitsmiseks, samuti tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed karistused käesoleva direktiiviga kehtestatud kohustuste rikkumisel.

(22)

Käesolevat direktiivi tuleks rakendada kooskõlas EÜ asutamislepingu sätetega seoses teenuste osutamise vabaduse ja asutamisvabadusega, ning mõjutamata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ (töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega) (6).

(23)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt renditöötajate kaitseks ühtlustatud ühenduse tasandi raamistiku loomist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on seda meetme ulatuse või toime tõttu parem saavutada ühenduse tasandil, kehtestades kogu ühenduses kohaldatavad miinimumnõuded, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

a)

„töötaja” — isik, kes on asjaomases liikmesriigis töötajana kaitstud siseriikliku tööõiguse alusel;

b)

„rendiagentuur” — füüsiline või juriidiline isik, kes kooskõlas siseriikliku õigusega sõlmib töölepinguid või töösuhteid renditöötajatega, et lähetada neid kasutajaettevõtjatesse, kus nad töötavad ajutiselt kasutajaettevõtja järelevalve all ja juhtimisel;

c)

„renditöötaja” — töötaja, kellel on rendiagentuuriga tööleping või töösuhe, mille eesmärgiks on lähetada ta ajutiselt töötama kasutajaettevõtjas viimase järelevalve all ja juhtimisel;

d)

„kasutajaettevõtja” — füüsiline või juriidiline isik, kelle heaks ja kelle järelevalve all ning juhtimisel renditöötaja ajutiselt töötab;

e)

„lähetus” — ajavahemik, mille jooksul renditöötaja on määratud töötama ajutiselt kasutajaettevõtjas viimase järelevalve all ja juhtimisel;

f)

„peamised töö- ja töölevõtmistingimused” — kehtivate õigus- või haldusnormide, kollektiivlepingute ja/või muude siduvate üldsätete kohaselt kasutajaettevõtjas kehtestatud töö- ja töölevõtmistingimused, mis käsitlevad järgmiseid aspekte:

a)

rasedate naiste ja imetavate emade kaitse ning laste ja noorukite kaitse kohta ning

b)

meeste ja naiste võrdse kohtlemise kohta ja igasuguse soo, rassi või etnilise päritolu, usu, uskumuse, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu võitlemise eesmärgil võetavate meetmete kohta,

a)

parandada renditöötajate juurdepääsu koolitusele ja laste hoidmiseks mõeldud rajatistele rendiagentuurides, isegi nende lähetuste vahelisel ajal, et parandada nende karjäärivõimalusi ja tööalast konkurentsivõimet;

b)

parandada renditöötajate juurdepääsu kasutajaettevõtja töötajatele mõeldud koolitustele.

7.10.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 254/s3