20.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 337/1

(1)

Programmiperioodil 2000–2006 on liikmesriikidel olnud positiivseid kogemusi tagasimakstava abi kavadega toimingute tasandil ning seetõttu on selliseid kavasid jätkatud või alustatud tagasimakstava abi kavade rakendamist praegusel programmiperioodil 2007–2013. Mõned liikmesriigid on selliste kavade kirjeldused lisanud ka programmitöö dokumentidesse, mille komisjon on heaks kiitnud.

(2)

Nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruses (EÜ) nr 1083/2006 (millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta) (3) on sätestatud finantskorraldusvahendid ning nende täpsed kasutamise valdkonnad ja reguleerimisala. Tagasimakstava abi kavad, mida liikmesriigid rakendavad tagasimakstavate toetuste või krediidiliinide vormis, mida haldavad korraldusasutused vahendusasutuste kaudu, ei ole aga asjakohaselt hõlmatud ei finantskorraldusvahendeid käsitlevate sätete ega ka muude määruse (EÜ) nr 1083/2006 sätetega. Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1081/2006 (mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi) (4) artikli 11 lõikega 1, milles on sätestatud, et abi võib anda tagasimakstava toetuse vormis, on siiski vajalik muuta määrust (EÜ) nr 1083/2006 ja sätestada, et struktuurifondid võivad kaasrahastada tagasimakstavat abi. Kõnealune muudatus peaks hõlmama tagasimakstavaid toetusi ja krediidiliine, mida haldab korraldusasutus vahendusasutuste kaudu, mis on finantseerimisasutused.

(3)

Võttes arvesse, et rahalised vahendid, mida kasutatakse tagasimakstava abi kaudu, maksavad toetusesaajad täielikult või osaliselt tagasi, on vaja lisada asjakohased sätted tagasimakstava abi taaskasutamiseks samal eesmärgil või kooskõlas vastava rakenduskava eesmärkidega, tagamaks, et tagasimakstud summad investeeritakse nõuetekohaselt ja liidu abi kasutatakse võimalikult tulemuslikult.

(4)

On vaja luua selgus, et suurprojekte, tulusaid projekte ja toimingute kestvust käsitlevaid sätteid ei kohaldata põhimõtteliselt finantskorraldusvahendite suhtes, sest need sätted on ette nähtud teist liiki toimingute jaoks.

(5)

Vajalik on suurendada rakendamisprotsessi läbipaistvust ja tagada finantskorraldusvahendite rakendamise asjakohane järelevalve liikmesriikide ja komisjoni poolt, muu hulgas selleks, et liikmesriigid saaksid komisjonile esitada asjakohast teavet selle kohta, milliseid vahendeid on kasutatud ja millised on nende vahendite abil sihtpiirkondades võetud asjakohased meetmed. Seetõttu tuleb lisada sätted finantskorraldusvahendeid käsitleva aruandluse kohta. See aruandlus võimaldab komisjonil paremini hinnata finantskorraldusvahendite üldist toimimist ja teha kokkuvõtteid edusammude kohta liidu ja liikmesriikide tasandil.

(6)

Selleks et tagada vastavus nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust) (5) artikli 61 lõikele 2, peaks komisjonile saadetav kuluaruanne sisaldama kogu teavet, mida komisjonil on vaja liidu varasid ja eelarve täitmist tõeselt kajastavate läbipaistvate raamatupidamisaruannete koostamiseks. Seetarvis peaks kuluaruande lisa sisaldama teavet finantskorraldusvahendite loomiseks või toetamiseks makstud kogukulude summa kohta ja toetusesaajatele riigiabi puhul makstud ettemaksete kohta. Õiguskindluse ja ühtsuse huvides määratakse lisa vorm kindlaks määruse (EÜ) nr 1083/2006 lisas. Lisa jaoks vajalike andmete kogumise praktiline rakendus peaks aga toimuma riiklikul tasandil ning kuivõrd kohaldatav õigusraamistik seda võimaldab, ei tohiks see kaasa tuua riiklike arvutisüsteemide muutmist.

(7)

Muudatused tagasimakstava abi liikide ja taaskasutamise kohta, samuti muudatused, millega välistatakse suurprojekte, tulusaid projekte ja toimingute kestvust käsitlevate sätete kohaldamine toimingute suhtes, mis kuuluvad artikli 44 kohaldamisalasse (finantskorraldusvahendid), taotlevad suuremat õiguskindlust ja selgust seoses olemasoleva praktika kohaldamisega neis valdkondades alates määruses (EÜ) nr 1083/2006 sätestatud abikõlblikkusperioodi algusest. Need muudatused peaksid seetõttu olema tagasiulatuva jõuga alates praeguse programmiperioodi 2007–2013 algusest.

(8)

Määrust (EÜ) nr 1083/2006 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

1)

Artiklisse 2 lisatakse järgmised punktid:

„8)   „tagasimakstav toetus”– annetusena antav rahaline otsetoetus, mille võib osaliselt või täielikult ilma intressita tagasi maksta;

9)   „krediidiliin”– rahastamisvahend, mis võimaldab toetusesaajal kasutada rahalist toetust, mille võib täielikult või osaliselt tagasi maksta vastavalt toetusesaaja tehtud kulutustele, mis on tõendatud maksekviitungiga või samaväärse tõendusjõuga raamatupidamisdokumendiga.”;

2)

III jaotise II peatükki lisatakse järgmine jagu:

„3A   JAGU

Tagasimakstav abi

Artikkel 43a

Tagasimakstava abi liigid

1.   Rakenduskava raames võivad struktuurifondid kaasrahastada tagasimakstavat abi järgmises vormis:

2.   Tagasimakstavat abi käsitlev kuluaruanne tuleb esitada vastavalt artikli 78 lõigetele 1–5.

Artikkel 43b

Tagasimakstava abi taaskasutamine

Tagasimakstav abi, mis makstakse tagasi tagasimakstavat abi andnud asutusele või muule liikmesriigi pädevale asutusele, taaskasutatatakse samal eesmärgil või kooskõlas asjaomase rakenduskava eesmärkidega. Liikmesriigid tagavad tagasimakstava abi asjakohase arvestuse asjaomase asutuse raamatupidamissüsteemis.”;

3)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 44a

Teatavate sätete kohaldamata jätmine

Artikleid 39, 55 ja 57 ei kohaldata artikli 44 kohaste toimingute suhtes.”;

4)

Artiklit 67 muudetakse järgmiselt:

5)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 78a

Nõue esitada kuluaruandes lisateavet finantskorraldusvahendite ja toetusesaajatele riigiabi puhul makstud ettemaksete kohta

Komisjonile esitatava kuluaruande lisa, mis on V lisas sätestatud vormis, kajastab kuluaruandes esitatud kogukuludega seoses järgmist teavet:

6)

Käesoleva määruse lisas esitatud tekst lisatakse määruse (EÜ) nr 1083/2006 V lisana.

20.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 337/5

(1)

Enneolematu ulatusega ülemaailmne finantskriis ja majanduslangus on oluliselt pärssinud mitme liikmesriigi majanduskasvu ja kahjustanud finantsstabiilsust ning seega järsult halvendanud nende finants-, majandus- ja sotsiaaltingimusi. Teatavad liikmesriigid on muu hulgas rahvusvahelise majandus- ja rahanduskeskkonna tõttu sattunud tõsistesse raskustesse või neid ähvardavad tõsised raskused, nagu probleemid majanduskasvu ja finantsstabiilsusega ning suurenev eelarvepuudujääk ja võlakoormus.

(2)

Kuigi peamised meetmed kriisi negatiivse mõju tasakaalustamiseks on juba võetud, sealhulgas õigusliku raamistiku muudatused, on finantskriisi mõju reaalmajandusele, tööturule ja kodanikele laialdaselt tuntav. Surve liikmesriikide finantsvahenditele on kasvamas ja surve leevendamiseks tuleks kiiresti võtta täiendavaid meetmeid struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi vahendite maksimaalse ja optimaalse kasutamise kaudu.

(3)

Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 122 lõikele 2, millega nähakse ette võimalus anda liidu finantsabi liikmesriigile, kes on raskustes või kellel on tõsine oht sattuda suurtesse raskustesse, mida põhjustavad temast olenematud erandlikud juhtumid, kehtestati nõukogu 11. mai 2010. aasta määrusega (EL) nr 407/2010 (millega luuakse Euroopa finantsstabiilsusmehhanism) (3) selline mehhanism liidu finantsstabiilsuse säilitamiseks.

(4)

Iirimaale anti sellist finantsabi nõukogu rakendusotsusega 2011/77/EL (4) ja Portugalile nõukogu rakendusotsusega 2011/344/EL (5).

(5)

Kreeka oli tõsistes finantsstabiilsusega seotud raskustes juba enne määruse (EL) nr 407/2010 jõustumist. Seega ei olnud Kreekale võimalik kõnealuse määruse alusel finantsabi anda.

(6)

Kreeka jaoks 8. mail 2010 sõlmitud krediidiandjate vaheline leping ja krediidikorralduse leping jõustusid 11. mail 2010. Nähakse ette, et krediidiandjate vaheline leping jääb täiel määral jõusse kolmeaastase programmiperioodi lõpuni, kui krediidikorralduse lepingu raames on veel lahtisi arveid.

(7)

Nõukogu 18. veebruari 2002. aasta määruses (EÜ) nr 332/2002 (millega liikmesriikide maksebilansi toetamiseks luuakse keskmise tähtajaga rahalise abi süsteem), (6) sätestatakse, et nõukogu annab keskmise tähtajaga finantsabi, kui liikmesriik, kes ei ole eurot kasutusele võtnud, on suurtes maksebilansiraskustes või teda ähvardab tõsine oht sellistesse raskustesse sattuda.

(8)

Ungarile anti sellist finantsabi nõukogu otsusega 2009/102/EÜ, (7) Lätile nõukogu otsusega 2009/290/EÜ (8) ja Rumeeniale nõukogu otsusega 2009/459/EÜ (9).

(9)

Ajavahemik, mil Iirimaale, Ungarile, Lätile, Portugalile ja Rumeeniale finantsabi antakse, on sätestatud igat riiki käsitlevas nõukogu otsuses. Ungarile lõpetati finantsabi andmine 4. novembril 2010.

(10)

Ajavahemik, mille jooksul Kreekale krediidiandjate vahelise lepingu ja krediidikorralduse lepinguga abi antakse, on erinev, kuna see sõltub igast selles vahendis osalevast liikmesriigist.

(11)

11. juulil 2011 kirjutasid 17 euroala liikmesriigi rahandusministrid alla Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingule. Selle Euroopa Ülemkogu 25. märtsi 2011. aasta otsuse 2011/199/EL (millega muudetakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 136 seoses stabiilsusmehhanismiga liikmesriikide jaoks, mille rahaühik on euro) (10) järgse asutamislepingu kohaselt hakkab Euroopa stabiilsusmehhanism täitma praeguseid Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi ja Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi ülesandeid 2013. aastaks. Seega tuleks käesolevas määruses Euroopa stabiilsusmehhanismi juba arvesse võtta.

(12)

Euroopa Ülemkogu väljendas 23. ja 24. juuni 2011. aasta järeldustes heameelt komisjoni kavatsuse üle tõhustada Kreeka laenuprogrammi ja liidu fondide koostoimet, toetades jõupingutusi, et suurendada Kreeka suutlikkust liidu vahendeid majanduskasvu ja tööhõive edendamise eesmärgil ära kasutada, keskendudes konkurentsivõime parandamisele ja töökohtade loomisele. Peale selle väljendati järeldustes heameelt selle üle, et komisjon koostab koos liikmesriikidega terviklikku programmi Kreekale antava tehnilise abi kohta, ning toetati seda algatust. Käesoleva nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006 (millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta) (11) muudatusega toetatakse neid koostoime saavutamiseks tehtavaid jõupingutusi.

(13)

Selleks et lihtsustada liidu rahastamise juhtimist, kiirendada investeeringute tegemist liikmesriikides ja piirkondades ning parandada rahastamise kättesaadavust ühtekuuluvuspoliitika elluviimiseks, on vaja lubada põhjendatud juhtudel ajutiselt ja ilma programmiperioodi 2014–2020 mõjutamata suurendada struktuurifondidest ja Ühtekuuluvusfondist tehtavaid vahemakseid ja lõppmakset kümne protsendipunkti võrra iga prioriteetse suuna kohta kehtivast kaasrahastamise määrast liikmesriikide puhul, kes on tõsistes finantsstabiilsusega seotud raskustes ning on taotlenud selle meetme kaudu abi saamist. Selle tulemusel vähendatakse vastavalt nõutavat riigi toetust. Kuna suurendamine on ajutine ja selleks, et säilitada esialgsed kaasrahastamise määrad kui võrdlusalus ajutiselt suurendatud summade arvutamiseks, ei peaks mehhanismi kohaldamisest tulenevaid muudatusi rakenduskava rahastamiskavas kajastama. Siiski peaks olema võimalik rakenduskavasid ajakohastada, et keskendada rahastamine konkurentsivõimele, majanduskasvule ja tööhõivele ning viia nende sihid ja eesmärgid kooskõlla asjaoluga, et kättesaadav kogurahastamine väheneb.

(14)

Liikmesriik, kes esitab komisjonile taotluse määruse (EÜ) nr 1083/2006 artikli 77 lõike 2 alusel erandi saamiseks, peaks oma taotluses täpsustama kuupäeva, millest alates peab ta erandi kohaldamist põhjendatuks. Asjaomane liikmesriik peaks oma taotluses esitama kogu vajaliku teabe, mille alusel tehakse kindlaks, tuginedes makromajanduse ja eelarve olukorda kirjeldavatele andmetele, et riigi toetuse jaoks ei ole kättesaadavaid vahendeid. Asjaomane liikmesriik peaks ka näitama, et erandist tulenev maksete suurendamine on vajalik rakenduskavade elluviimise jätkumise tagamiseks, ning et toetuse vastuvõtmise suutlikkuse probleem püsib isegi siis, kui kasutatakse määruse (EÜ) nr 1083/2006 III lisas sätestatud kaasrahastamise määrade maksimaalseid piirmäärasid. Asjaomane liikmesriik peaks samuti viitama asjakohasele nõukogu otsusele või muule õigusaktile, millega ta saab õiguse erandit kasutada. Komisjon peaks saama kontrollida esitatud teabe õigsust, mistõttu peaks komisjonile jääma pärast liikmesriigi poolt taotluse esitamist 30 päeva aega esitada vastuväiteid. Selleks et muuta erandi tegemine tõhusaks ja toimivaks, tuleb ette näha, et kui komisjon ei esita vastuväidet, on liikmesriigi taotlus põhjendatud. Komisjonile tuleks siiski anda õigus võtta rakendusaktide abil vastu otsus liikmesriigi taotluse suhtes esitatava mis tahes vastuväite kohta ning sellisel juhul peaks komisjon oma otsust ka põhjendama.

(15)

Seega tuleks üle vaadata rakenduskavade vahemaksete ja lõppmakse arvutamise eeskirjad ajavahemikul, mil liikmesriigid saavad finantsabi tõsiste finantsstabiilsusega seotud probleemide lahendamiseks.

(16)

Tuleb tagada, et vastavalt määruse (EÜ) nr 1083/2006 artikli 77 lõikes 2 sätestatud erandile ajutiselt suurendatud vahemakseid ja lõppmakset saavatele liikmesriikidele kättesaadavaks tehtud suurendatud summade kasutamise kohta antakse asjakohaselt aru.

(17)

Pärast finantsabi andmise ajavahemiku lõppu võib määruse (EÜ) nr 1083/2006 artikli 48 lõike 3 kohastes hindamistes vajalikuks osutuda hinnata muu hulgas ka seda, kas liikmesriigi kaasrahastamise määra vähendamine viib märkimisväärse kõrvalekaldumiseni algsetest eesmärkidest. Selline hindamine võib viia rakenduskava läbivaatamiseni.

(18)

Kuna rahvusvahelisi finantsturge mõjutav enneolematu ulatusega kriis ja majanduslangus, mis on kahjustanud mitme liikmesriigi finantsstabiilsust, nõuavad majandusele tervikuna avalduva mõju ohjamiseks kiiret reageerimist, peaks käesolev määrus jõustuma võimalikult kiiresti. Asjaomaste liikmesriikide erandlikke asjaolusid arvestades tuleks seda kohaldada tagasiulatuvalt, alustades kas 2010. eelarveaastast või finantsabi kättesaadavaks tegemise kuupäevast, sõltuvalt taotleva liikmesriigi staatusest, nende ajavahemike suhtes, kui liikmesriigid said finantsabi liidult või teistelt euroala liikmesriikidelt seoses suurte raskustega finantsstabiilsuse säilitamisel.

(19)

Määruse (EÜ) nr 1083/2006 artikli 77 lõike 2 kohasele erandile vastavat vahemaksete või lõppmakse kavandatavat ajutist suurendamist tuleks kaaluda kõiki liikmesriike puudutavate eelarvepiirangute kontekstis, mis peaks leidma asjakohast kajastamist Euroopa Liidu üldeelarves. Peale selle, kuna mehhanismi põhieesmärk on käsitleda konkreetseid praegusi raskusi, peaks selle kohaldamine olema ajaliselt piiratud. Seetõttu tuleks mehhanismi kohaldamisega alustada 1. jaanuaril 2010 ja selle kestus peaks olema piiratud 31. detsembriga 2013.

(20)

Määrust (EÜ) nr 1083/2006 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

20.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 337/9

(1)

Nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/83/EÜ (miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta) (3) tuleb teha mitu sisulist muudatust. Selguse huvides tuleks kõnealune direktiiv uuesti sõnastada.

(2)

Ühine varjupaigapoliitika, sealhulgas Euroopa ühine varjupaigasüsteem, on osa Euroopa Liidu eesmärgist luua järk-järgult vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, mis on avatud isikutele, kes neist sõltumatute asjaolude tõttu taotlevad õiguspäraselt kaitset liidus.

(3)

Oma erakorralisel kohtumisel Tamperes 15. ja 16. oktoobril 1999 otsustas Euroopa Ülemkogu püüelda sellise Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise poole, mis põhineb 28. juuli 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni (edaspidi „Genfi konventsioon”), mida on täiendatud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga (edaspidi „protokoll”), täielikul kohaldamisel, kinnitades seega tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ja tagades, et kedagi ei sunnita naasma riiki, kus teda ohustab tagakiusamine.

(4)

Genfi konventsioon ja protokoll moodustavad pagulaste kaitse rahvusvahelise õigusraamistiku nurgakivi.

(5)

Tampere kohtumise järeldustes on sätestatud, et Euroopa ühine varjupaigasüsteem peaks lühikeses perspektiivis hõlmama pagulasena tunnustamise eeskirjade ja pagulasseisundi sisu lähendamist.

(6)

Tampere kohtumise järeldustes nähakse ette ka see, et pagulasseisundit reguleerivaid eeskirju tuleks täiendada täiendava kaitse vorme käsitlevate meetmetega, pakkudes asjakohast seisundit igale sellist kaitset vajavale isikule.

(7)

Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise esimene etapp on nüüd lõpule viidud. Euroopa Ülemkogu võttis oma 4. novembri 2004. aasta kohtumisel vastu Haagi programmi, milles seatakse vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal rakendatavad eesmärgid aastateks 2005 - 2010. Sellega seoses kutsuti Haagi programmis Euroopa Komisjoni üles lõpetama esimese etapi õigusaktide hindamine ning esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule teise etapi õigusaktid ja meetmed, et need saaks vastu võtta enne 2010. aastat.

(8)

Euroopa Ülemkogu märkis 15. ja 16. oktoobril 2008. aastal vastu võetud Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktis, et liikmesriigiti esineb endiselt kaitse andmises ja kõnealuse kaitse vormides märkimisväärseid erinevusi, ning kutsus üles tegema uusi algatusi Haagi programmiga ette nähtud Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise lõpuleviimiseks ja seega parema kaitse pakkumiseks.

(9)

Stockholmi programmis kordas Euroopa Ülemkogu pühendumust eesmärgile luua hiljemalt 2012. aastaks kaitse ja solidaarsuse ühine ala, mis põhineb ühisel varjupaigamenetlusel ning rahvusvahelise kaitse saajate ühetaolisel seisundil kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping”) artikliga 78.

(10)

Läbiviidud hindamiste tulemuste põhjal on praeguses etapis asjakohane kinnistada direktiivi 2004/83/EÜ aluseks olevaid põhimõtteid ning püüda paremini ühtlustada rahvusvahelise kaitse tunnustamist ja sisu käsitlevaid eeskirju, võttes aluseks rangemad nõuded.

(11)

Kasutada tuleks Euroopa Pagulasfondi ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti vahendeid, et asjakohaselt toetada liikmesriikide jõupingutusi Euroopa ühise varjupaigasüsteemi teises etapis ette nähtud nõuete rakendamisel, ennekõike neis liikmesriikides, kelle varjupaigasüsteem on eelkõige riigi geograafilise asendi või demograafilise olukorra tõttu sattunud erilise ja ebaproportsionaalse surve alla.

(12)

Käesoleva direktiivi põhieesmärk on tagada ühelt poolt, et liikmesriigid kohaldavad ühiseid kriteeriume nende isikute tuvastamiseks, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele, ja teiselt poolt, et kõnealustele isikutele on kõigis liikmesriikides kättesaadavad minimaalsed hüved.

(13)

Pagulasena ja täiendava kaitse saajana tunnustamist ja asjaomaste seisundite sisu käsitlevate eeskirjade ühtlustamine peaks aitama piirata rahvusvahelise kaitse taotlejate edasiliikumist ühest liikmesriigist teise, kui kõnealuse liikumise põhjuseks on üksnes õiguslike raamistike erinevused.

(14)

Liikmesriikidel peaksid olema volitused kehtestada või säilitada liikmesriigilt rahvusvahelist kaitset taotlevatele kolmandate riikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele käesolevas direktiivis kehtestatud nõuetest soodsamaid sätteid, kui sellise taotluse aluseks leitakse olevat asjaolu, et asjaomane isik on kas pagulane Genfi konventsiooni artikli 1 punkti A tähenduses või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastav isik.

(15)

Need kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud, kellel lubatakse jääda liikmesriikide territooriumile põhjustel, mis ei tulene vajadusest rahvusvahelise kaitse järele, vaid kaastundest lähtuvalt või humanitaarsetel kaalutlustel, jäävad väljapoole käesoleva direktiivi reguleerimisala.

(16)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ning järgitakse iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige püütakse käesoleva direktiiviga tagada varjupaigataotlejate ja nendega kaasas olevate pereliikmete inimväärikuse ja varjupaigaõiguse austamine ning edendada kõnealuse harta artiklite 1, 7, 11, 14, 15, 16, 18, 21, 24, 34 ja 35 kohaldamist ja seetõttu tuleks sellest lähtuda ka direktiivi rakendamisel.

(17)

Käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvate isikute kohtlemise osas on liikmesriigid seotud kohustustega, mis tulenevad rahvusvahelistest õigusaktidest, millega nad on ühinenud, sealhulgas eeskätt diskrimineerimist keelustavatest õigusaktidest.

(18)

Vastavalt 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsioonile peaksid liikmesriigid käesoleva direktiivi rakendamisel silmas pidama eelkõige lapse huve. Lapse huvide hindamisel peaksid liikmesriigid eeskätt võtma nõuetekohaselt arvesse perekonna ühtsuse, alaealise heaolu ja sotsiaalse arengu, turvalisuse ja ohutuse kaalutlusi ning alaealise arvamust vastavalt tema vanusele ja küpsusele.

(19)

Pereliikme määratlust tuleb laiendada, et võtta arvesse erinevaid ülalpidamisega seotud olukordi ja pöörata erilist tähelepanu lapse huvidele.

(20)

Käesolev direktiiv ei piira protokolli Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikele varjupaiga andmise kohta, mis on lisatud Euroopa Liidu lepingule (edaspidi „ELi leping”) ja ELi toimimise lepingule.

(21)

Pagulasena tunnustamine on deklaratiivne akt.

(22)

Konsultatsioonid ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga võivad anda liikmesriikidele väärtuslikke suuniseid pagulasseisundi määratlemisel vastavalt Genfi konventsiooni artiklile 1.

(23)

Tuleks sätestada pagulasseisundi määratlemise ja sisu nõuded, millest liikmesriikide pädevad siseriiklikud asutused juhinduksid Genfi konventsiooni kohaldamisel.

(24)

On vaja kehtestada ühised kriteeriumid varjupaigataotlejate tunnustamiseks pagulastena Genfi konventsiooni artikli 1 tähenduses.

(25)

Eelkõige on vaja kehtestada ühised määratlused järgmistele mõistetele: sur place ilmnev kaitsevajadus, kahju ja kaitse allikad, riigisisene kaitse ning tagakiusamine, sealhulgas tagakiusamise põhjused.

(26)

Kaitset, kui seda tahetakse ja suudetakse anda, võib pakkuda kas riik või käesolevas direktiivis sätestatud tingimustele vastavad isikud või organisatsioonid, sealhulgas rahvusvahelised organisatsioonid, kelle kontrolli all on mõni piirkond või suurem ala riigi territooriumi piires. Selline kaitse peaks olema tõhus ja püsiv.

(27)

Riigisisene kaitse tagakiusamise või suure kahju tekitamise eest peaks olema taotlejale tegelikult kättesaadav päritoluriigi osas, kuhu ta võib turvaliselt ja seaduslikult reisida, millele tal on juurdepääs ja mille puhul on mõistlik eeldada, et ta sinna elama asub. Kui tagakiusajaks või suure kahju põhjustajaks on riik või riigi esindaja, tuleks eeldada, et taotlejal ei ole võimalik saada tõhusat kaitset. Kui taotleja on saatjata alaealine, siis kaitse kättesaadavuse tõhususe hindamisel tuleks arvesse võtta saatjata alaealise huvidele vastava asjakohase hooldamise ja eestkoste korraldamise kättesaadavust.

(28)

Alaealiste rahvusvahelise kaitse taotluste hindamisel on vaja, et liikmesriigid võtaksid arvesse lastele suunatud tagakiusamise vorme.

(29)

Üks tingimustest, et kvalifitseeruda Genfi konventsiooni artikli 1 punkti A kohasele pagulasseisundile, on põhjusliku seose olemasolu tagakiusamise põhjuste, nimelt rassi, usu, rahvuse, poliitiliste vaadete või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise, ning tagakiusamise või selle eest kaitse puudumise vahel.

(30)

Sama vajalik on kehtestada mõiste „teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumine” kui tagakiusamise põhjuse ühine määratlus. Teatava sotsiaalse rühma määratlemisel tuleks piisavalt tähelepanu pöörata taotleja sooga seotud küsimustele, sealhulgas soolisele identiteedile ja seksuaalsele orientatsioonile, mis võivad olla seotud teatavate seaduspäraste traditsioonide ja tavadega, mille tagajärjeks on näiteks suguelundite moonutamine, sunniviisiline steriliseerimine või abort, kuivõrd need on seotud taotleja põhjendatud tagakiusamishirmuga.

(31)

ÜRO eesmärkide ja põhimõtetega vastuolus olevad teod on sätestatud ÜRO põhikirja preambulis ning artiklites 1 ja 2 ning on muu hulgas kaasatud ÜRO terrorismi vastu võitlemise meetmeid käsitlevatesse resolutsioonidesse, milles deklareeritakse, et „terroristlikud aktid, meetodid ja tavad on vastuolus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkide ja põhimõtetega” ning et „terroristlike aktide teadlik rahastamine, kavandamine ja õhutamine on samuti vastuolus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkide ja põhimõtetega”.

(32)

Vastavalt artiklile 14 võib „seisund” hõlmata ka pagulasseisundit.

(33)

Samuti tuleks sätestada täiendava kaitse seisundi määratluse ja sisu nõuded. Täiendav kaitse peaks lisanduma Genfi konventsioonis sätestatud pagulaste kaitsele.

(34)

Tuleb kehtestada ühised kriteeriumid, mille alusel rahvusvahelise kaitse taotlejat tunnustatakse täiendava kaitse kriteeriumidele vastavana. Need kriteeriumid peaksid lähtuma inimõigusi käsitlevatest õigusaktidest ja liikmesriikide tavadest tulenevatest rahvusvahelistest kohustustest.

(35)

Riskid, millega riigi elanikkond või elanikkonna osa üldiselt kokku puutub, ei tekita tavaliselt iseenesest individuaalset ohtu, mida võiks määratleda suure kahjuna.

(36)

Pereliikmed on tavaliselt pelgalt oma suguluse tõttu pagulasega tagakiusamise suhtes haavatavad viisil, mis võib olla alus pagulasseisundi andmiseks.

(37)

Riigi julgeoleku ja avaliku korra mõiste hõlmab ka juhtumeid, mille puhul kolmanda riigi kodanik kuulub rahvusvahelist terrorismi toetavasse ühingusse või toetab sellist ühingut.

(38)

Kui otsustatakse käesolevas direktiivis käsitletavate hüvede saamise õigust, peaksid liikmesriigid võtma nõuetekohaselt arvesse lapse huve ning samuti konkreetseid asjaolusid, mis on seotud rahvusvahelise kaitse saaja selliste lähisugulaste ülalpidamisega, kes juba viibivad liikmesriigis ning kes ei ole tema pereliikmed. Erandlikel asjaoludel, kui rahvusvahelise kaitse saaja lähisugulane on abielus alaealine, kes ei ole koos oma abikaasaga, võib alaealise huvid lugeda seotuks tema vanemate perekonnaga.

(39)

Vastates Stockholmi programmis esitatud üleskutsele kehtestada pagulastele ja täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavatele isikutele ühetaoline seisund, välja arvatud vajalike ja objektiivselt õigustatud erandite puhul, peaks täiendava kaitse saaja seisundiga kaasnema samad õigused ja hüved, mis on käesoleva direktiivi kohaselt pagulastel, ning nende suhtes tuleks kohaldada samu kriteeriumidele vastavuse tingimusi.

(40)

Liikmesriigid võivad rahvusvahelistes kohustustes kehtestatud piirides sätestada, et tööturule, sotsiaalhoolekandele, tervishoiuteenustele ja integratsioonivahenditele juurdepääsuga seotud hüvede andmine nõuab eelnevat elamisloa välja andmist.

(41)

Selleks et edendada käesolevas direktiivis sätestatud õiguste ja hüvede tegelikku kasutamist rahvusvahelise kaitse saajate poolt, tuleb arvestada nende erivajaduste ja neile omaste integratsiooniprobleemidega. Ilma et see piiraks liikmesriikide võimalust kehtestada või säilitada soodsamaid norme, ei tohiks erivajaduste ja eriomaste probleemidega arvestamine üldjuhul põhjustada oma riigi kodanikest soodsamat kohtlemist.

(42)

Sellega seoses tuleks eelkõige teha jõupingutusi, et lahendada probleemid, mis takistavad rahvusvahelise kaitse saajate tegelikku juurdepääsu tööalastele koolitusvõimalustele ja kutsekoolitusele, muu hulgas rahaliste raskustega seotud piirangud.

(43)

Käesolevat direktiivi ei kohaldata liikmesriikidelt saadud finantstoetuste suhtes, mis antakse hariduse edendamiseks.

(44)

On vaja kaaluda erimeetmete võtmist, et tulemuslikult kõrvaldada praktilised raskused, millega puutuvad kokku rahvusvahelise kaitse saajad seoses välisriikide diplomite, tunnistuste või muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tõestamisega, eelkõige dokumentaalsete tõendite puudumise ja suutmatuse tõttu kanda tunnustamisega kaasnevaid kulusid.

(45)

Eriti selleks, et vältida sotsiaalseid raskusi, on asjakohane tagada rahvusvahelise kaitse saajatele sotsiaalabi raames kedagi diskrimineerimata piisav sotsiaalhoolekanne ja elatusvahendid. Seoses sotsiaalabiga tuleks täiendava kaitse seisundi saajate põhihüvede tingimused ja nende andmise üksikasjad määrata kindlaks siseriiklikus õiguses. Võimalust piirduda sellise abi puhul üksnes põhihüvedega tuleb mõista nii, et põhihüved hõlmavad vähemalt minimaalset sissetulekutoetust ja abi haiguse või raseduse ning vanemlike kohustuste täitmise juhtudel, tingimusel et kõnealuseid hüvesid antakse kodanikele siseriikliku õiguse alusel.

(46)

Rahvusvahelise kaitse saajatele tuleks tagada tervishoiu, sealhulgas füüsilise ja vaimse tervise teenuste kättesaadavus.

(47)

Pagulasseisundi ja täiendava kaitse seisundi saajate erivajadusi ja olukorra eripära tuleks võimalikult suurel määral võtta arvesse neile suunatud integratsiooniprogrammides, sealhulgas vajaduse korral keeleõppes ja asjaomases liikmesriigis kaitseseisundist tulenevatest üksikisiku õigustest ja kohustustest teavitamisel.

(48)

Käesoleva direktiivi rakendamist tuleks korrapäraste ajavahemike järel hinnata, võttes arvesse eelkõige liikmesriikide rahvusvaheliste kohustuste arengut seoses tagasi- ja väljasaatmise lubamatusega, tööturu arengut liikmesriikides ning integratsiooni ühiste üldpõhimõtete arengut.

(49)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt kehtestada liikmesriikide poolt kolmandate riikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele rahvusvahelise kaitse andmise nõuded ning nõuded pagulaste ja täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ning nõuded antava kaitse sisule, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning käesoleva direktiivi ulatuse ja mõju tõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(50)

ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1, 2 ja artikli 4a lõike 1 kohaselt, ja ilma et see piiraks kõnealuse protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale Ühendkuningriik ja Iirimaa käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole nende suhtes siduv ega kohaldatav.

(51)

ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(52)

Käesoleva direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise kohustus peaks piirduma sätetega, mille sisu on võrreldes direktiiviga 2004/83/EÜ muutunud. Kohustus võtta üle muutmata sätted tuleneb kõnealusest direktiivist.

(53)

Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikide kohustusi, mis on seotud I lisa B osas esitatud direktiivi 2004/83/EÜ ülevõtmise tähtpäevaga,

a)

kõik asjaomased faktid, mis on seotud päritoluriigiga taotluse kohta otsuse tegemise ajal, sealhulgas päritoluriigi õigusnormid ja nende kohaldamise viis;

b)

taotleja esitatud asjaomased avaldused ja dokumendid, sealhulgas teave selle kohta, kas taotlejat on taga kiusatud või talle on tekitatud suurt kahju või teda võidakse taga kiusata või talle tekitada suurt kahju;

c)

taotleja individuaalne seisund ja isiklikud asjaolud, sealhulgas sellised tegurid nagu taust, sugu ja vanus, et hinnata, kas taotleja suhtes toime pandud või võimalikud teod võiksid taotleja isiklikest asjaoludest lähtudes osutuda tagakiusamiseks või tekitada suurt kahju;

d)

kas taotleja tegevus pärast päritoluriigist lahkumist oli seotud rahvusvahelise kaitse taotlemiseks vajalike tingimuste loomise ainu- või põhieesmärgiga, et hinnata, kas kõnealune tegevus põhjustaks nimetatud riiki tagasipöördumisel taotleja tagakiusamist või talle suure kahju tekitamist;

e)

kas on võimalik mõistlikult eeldada, et taotleja annab ennast mõne teise riigi kaitse alla, mille kodakondsusele tal on õigus.

a)

taotleja on teinud märkimisväärseid jõupingutusi oma taotluse põhjendamiseks;

b)

kõik taotleja käsutuses olevad asjaomased dokumendid on esitatud ja on antud rahuldav selgitus muude asjaomaste dokumentide võimaliku puudumise kohta;

c)

taotleja avaldused on osutunud loogiliseks ja usutavaks ning need ei ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise teabega;

d)

taotleja on taotlenud rahvusvahelist kaitset niipea kui võimalik, välja arvatud juhul, kui taotleja suudab esitada mõjuva põhjuse, miks ta seda ei teinud, ning

e)

taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud.

a)

riik;

b)

riiki või olulist osa riigi territooriumist valitsevad parteid või organisatsioonid;

c)

mitteriiklikud osalised, kui on võimalik tõestada, et punktides a ja b nimetatud osalised, sealhulgas rahvusvahelised organisatsioonid, ei saa või ei taha pakkuda kaitset tagakiusamise või suure kahju tekitamise eest vastavalt artiklile 7.

a)

riik või

b)

olulist osa riigi territooriumist valitsevad parteid või organisatsioonid, sealhulgas rahvusvahelised organisatsioonid,

a)

puudub põhjendatud tagakiusamishirm või suure kahju kannatamise reaalne oht või

b)

on kättesaadav kaitse tagakiusamise või suure kahju tekitamise eest vastavalt artiklile 7,

a)

olema olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et see kujutaks endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, eelkõige nende õiguste rikkumist, mille suhtes ei saa teha Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 15 lõike 2 alusel erandit, või

b)

olema kogum mitmesugustest meetmetest, hõlmates inimõiguste rikkumist, mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud punktis a.

a)

füüsiline või vaimne vägivald, sealhulgas seksuaalne vägivald;

b)

õigus-, haldus-, politsei- ja/või kohtumeetmed, mis on olemuselt diskrimineerivad või mida rakendatakse diskrimineerival viisil;

c)

süüdimõistmine või karistamine, mis on ebaproportsionaalne või diskrimineeriv;

d)

õiguskaitse keelamine, mille tulemuseks on ebaproportsionaalne või diskrimineeriv karistus;

e)

süüdimõistmine või karistamine sõjaväeteenistusest keeldumise korral kokkupõrkes, mille puhul sõjaväeteenistus hõlmaks kuritegusid või tegusid, mis on artikli 12 lõikes 2 sätestatud välistamise alus;

f)

soost lähtuvad või laste vastu suunatud teod.

a)

rassi mõiste hõlmab eelkõige nahavärvi, päritolu või teatavasse rahvusrühma kuulumist;

b)

usu mõiste hõlmab eelkõige teistlikke, mitteteistlikke ja ateistlikke veendumusi, osalemist üksinda või koos teistega eraviisilistel või avalikel formaalsetel usutalitustel, muudes religioossetes tegevustes või seisukohtade väljendustes või isikliku või ühiskondliku käitumise vormides, mis põhinevad või tulenevad mõnest religioossest uskumusest, või nendest hoidumist;

c)

rahvuse mõiste ei piirdu ainult kodakondsuse või selle puudumisega, vaid hõlmab eelkõige kuuluvust teatava kultuurilise, rahvusliku või keelelise identiteediga, ühise geograafilise või poliitilise päritoluga rühma või suhet teise riigi elanikkonnaga;

d)

rühma käsitatakse teatava sotsiaalse rühmana, kui eelkõige

Olenevalt olukorrast päritoluriigis võib teatava sotsiaalse rühma mõiste hõlmata seksuaalse orientatsiooni ühisel tunnusel põhinevat rühma. Seksuaalset orientatsiooni ei saa käsitada liikmesriikide siseriikliku õiguse kohaselt kriminaalseks peetavaid tegusid hõlmavana. Soolisi aspekte, sealhulgas soolist identiteeti, võetakse nõuetekohaselt arvesse teatavasse sotsiaalsesse rühma kuuluvuse või asjaomase rühma tunnuste määramisel;

e)

poliitiliste vaadete mõiste hõlmab eelkõige vaadet, ideed või veendumust artiklis 6 nimetatud potentsiaalsete tagakiusajatega ja nende poliitika või meetoditega seotud küsimuses olenemata sellest, kas taotleja on tegutsenud sellest vaatest, ideest või veendumusest lähtudes või mitte.

a)

on vabatahtlikult andnud end uuesti selle riigi kaitse alla, mille kodakondsus tal on, või

b)

on pärast kodakondsusest ilmajäämist selle vabatahtlikult uuesti omandanud või

c)

on saanud uue kodakondsuse ning on talle uue kodakondsuse andnud riigi kaitse all või

d)

on end vabatahtlikult uuesti sisse seadnud riigis, millest ta lahkus või väljaspool mida ta tagakiusamishirmu tõttu viibis, või

e)

ei saa enam keelduda andmast end selle riigi kaitse alla, mille kodakondsus tal on, kuna ei esine enam asjaolusid, millega seoses teda pagulasena tunnustati, või

f)

olles kodakondsuseta isik, saab ta pöörduda tagasi varasemasse alalisse elukohariiki, kuna ei esine enam asjaolusid, millega seoses teda pagulasena tunnustati.

a)

ta kuulub Genfi konventsiooni artikli 1 punkti D reguleerimisalasse, mis on seotud muude ÜRO organite või agentuuride kui ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kaitse või abiga. Kui kõnealune kaitse või abi on mingil põhjusel lakanud, ilma et kõnealuse isiku seisund oleks kooskõlas ÜRO Peaassamblee asjaomaste resolutsioonidega lõplikult kindlaks määratud, on sel isikul ipso facto õigus käesolevast direktiivist tulenevatele hüvedele;

b)

tema elukohariigi pädevad asutused on tunnustanud, et tal on kõnealuse riigi kodanikega samad õigused ja kohustused või nendega samaväärsed õigused ja kohustused.

a)

ta on pannud toime rahuvastase kuriteo, sõjakuriteo või inimsusevastase kuriteo, nagu need on määratletud rahvusvahelistes õigusaktides, millega nähakse ette selliseid kuritegusid käsitlevad sätted;

b)

ta on väljaspool varjupaigariiki pannud toime raske mittepoliitilise kuriteo enne pagulasena vastuvõtmist, see tähendab enne seda, kui talle on pagulasseisundi andmise tõttu väljastatud elamisluba; rasketeks mittepoliitilisteks kuritegudeks võib liigitada eriti julmad teod, isegi kui need on toime pandud väidetavalt poliitilisel eesmärgil;

c)

ta on olnud süüdi tegudes, mis on vastuolus ÜRO põhikirja preambulis ning artiklites 1 ja 2 sätestatud ÜRO eesmärkide ja põhimõtetega.

a)

oleks tulnud välistada või välistatakse tema tunnustamine pagulasena vastavalt artiklile 12;

b)

pagulasseisundi andmisel oli määravaks valede asjaolude esitamine või asjaolude esitamata jätmine, sealhulgas võltsitud dokumentide kasutamine.

a)

on mõistlik põhjus käsitada teda ohuna tema asukohaliikmesriigi julgeolekule;

b)

olles lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos, kujutab ta endast ohtu kõnealuse liikmesriigi ühiskonnale.

a)

surmanuhtlus või hukkamine või

b)

taotleja piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine päritoluriigis või

c)

suur ja individuaalne oht tsiviilisiku elule või isikupuutumatusele juhusliku vägivalla tõttu rahvusvahelise või riigisisese relvastatud kokkupõrke puhul.

a)

ta on pannud toime rahuvastase kuriteo, sõjakuriteo või inimsusevastase kuriteo, nagu need on määratletud rahvusvahelistes õigusaktides, millega nähakse ette selliseid kuritegusid käsitlevad sätted;

b)

ta on pannud toime raske kuriteo;

c)

ta on olnud süüdi tegudes, mis on vastuolus ÜRO põhikirja preambulis ning artiklites 1 ja 2 sätestatud ÜRO eesmärkide ja põhimõtetega;

d)

ta ohustab oma asukohaliikmesriigi ühiskonda või julgeolekut.

a)

pärast seda, kui talle on antud täiendava kaitse seisund, selgub, et oleks tulnud välistada või välistatakse tema vastavus täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavalt artikli 17 lõigetele 1 ja 2;

b)

täiendava kaitse seisundi andmisel oli määravaks valede asjaolude esitamine või asjaolude esitamata jätmine, sealhulgas võltsitud dokumentide kasutamine.

a)

on mõistlik põhjus käsitada teda ohuna tema asukohaliikmesriigi julgeolekule või

b)

olles lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos, kujutab ta endast ohtu kõnealuse liikmesriigi ühiskonnale.

a)

täisealiste sugulaste juurde või

b)

kasuperesse või

c)

alaealiste majutamisele spetsialiseerunud keskustesse või

d)

muudesse alaealistele sobivatesse majutuskohtadesse.

20.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 337/27