31.3.2006

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 93/1

---

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 509/2006,

20. märts 2006,

põllumajandustoodete ja toidu garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste kohta

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 37,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust, (1)

ning arvestades järgmist:

(1)	Põllumajandustoodete ja toidu tootmisel, valmistamisel ja turustamisel on ühenduse majanduses oluline koht.

(2)

Põllumajandustootmise mitmekesistamist tuleks soosida. Eripäraste traditsiooniliste toodete edendamine võib tuua märkimisväärset kasu maapiirkondade, eelkõige vähemsoodsate tingimustega või kõrvaliste piirkondade majandusele, suurendades nii põllumajandustootjate sissetulekuid kui ka säilitades maapiirkondade elanikkonda nendel aladel.

(3)	Siseturu toidusektori hea toimimise huvides tuleks ettevõtjatele tagada vahendid, mis võimaldaksid neil oma toodete turuväärtust tõsta, kaitstes tarbijaid ebaausa praktika eest ja tagades ausa kaubanduse.

(4)

Nõukogu 14. juuli 1992. aasta määruses (EMÜ) nr 2082/92 põllumajandustoodete ja toiduainete eripärasertifikaatide kohta (2) määratletakse eripärasertifikaadid ning komisjoni määrusega (EMÜ) nr 1848/93, milles sätestatakse nõukogu määruse (EMÜ) nr 2082/92 üksikasjalikud rakenduseeskirjad, (3) võeti kasutusele tähis “garanteeritud traditsiooniline eritunnus”. Eripärasertifikaadid, millele sagedamini viidatakse kui “garanteeritud traditsioonilistele eritunnustele”, võimaldavad vastata tarbijate nõudlusele seoses eripäraste traditsiooniliste toodetega. Arvestades turul olevate toodete mitmekesisust ja neid käsitleva teabe rohkust, tuleks tarbijatele anda selget ja lühidat teavet toidu eripära kohta, et neil oleks võimalik teha paremaid valikuid.

(5)

Selguse mõttes tuleks mõiste “eripärasertifikaat” asendada mõistega “garanteeritud traditsiooniline eritunnus”, mis on lihtsamini mõistetav, ning selleks, et teha käesoleva määruse eesmärk nii tootjatele kui ka tarbijatele paremini arusaadavaks, tuleks täpselt määratleda “eripära” mõiste ning kasutusele võtta mõiste “traditsiooniline” määratlus.

(6)

Mõned tootjad sooviksid sellise traditsioonilise toidu või selliste traditsiooniliste põllumajandustoodete, mis erinevad oma eriliste omaduste poolest selgelt teistest samalaadsetest toodetest või toidust, turuväärtust tõsta. Tarbija kaitsmiseks peaks garanteeritud traditsiooniline eritunnus olema kontrollitud. Selline vabatahtlik süsteem, mis võimaldab ettevõtjatel põllumajandustoodete või toidu kvaliteeti ühenduse tasandil tutvustada, peaks igati tagama selle, et kõik kaubanduses kvaliteedile viitavad andmed oleksid põhjendatud.

(7)

Põllumajandustoodete ja toidu märgistamine toimub vastavalt üldeeskirjadele, mis on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiiviga 2000/13/EÜ toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta. (4) Nende eripära arvestades tuleks garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste suhtes kehtestada siiski täiendavad erisätted. Selleks et ühenduses toodetud toodete garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste identifitseerimist lihtsustada ja kiirendada, tuleks teha kohustuslikuks tähise “garanteeritud traditsiooniline eritunnus” või seotud ühenduse sümboli kasutamine toodete märgistusel, kusjuures ettevõtjatele tuleks selle kohustusega kohanemiseks ette näha mõistlik aeg.

(8)

Põllumajandustoodete ja toidu garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste järgimiseks ja järjepidevuse tagamiseks peaksid tootjate ühendused nimetatud eriomadused spetsifikaadis ise määratlema. Võimalus garanteeritud traditsioonilise eritunnuse registreerimiseks peaks olema ka kolmandate riikide tootjatel.

(9)

Ühenduses kaitstavate garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste kohta peaks kehtima kontrollikord, mis põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrusel (EÜ) nr 882/2004 (ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks), (5) ning samuti kontrollikord, mis tagab, et ettevõtjad järgivad spetsifikaati enne põllumajandustoodete ja toidu turustamist.

(10)	Kaitse saamiseks peavad garanteeritud traditsioonilised eritunnused olema ühenduse tasandil registreeritud. Registrisse kandmine peaks samuti andma teavet vastaval alal tegutsejatele ja tarbijatele.

(11)

Asjaomase liikmesriigi ametiasutused peaksid iga registreerimistaotlust hoolikalt hindama vastavalt ühistele miinimumnõuetele, kaasa arvatud siseriiklikul tasandil kehtivale vastuväidete esitamise menetlusele, kindlustamaks, et asjaomane põllumajandustoode või toit on traditsiooniline ja eripärane. Seejärel peaks komisjon tegema analüüsi, et tagada ühtne lähenemisviis liikmesriikide ja kolmandate riikide tootjate esitatud registreerimistaotlustele.

(12)

Registreerimismenetluse tõhustamiseks tuleks vältida tegelemist pahatahtlike ja põhjendamatute vastuväidete menetlemisega ning täpsustada, mille alusel komisjon talle esitatud vastuväite vastuvõetavust hindab. Õigustatud huviga kolmandate riikide kodanikele tuleks anda õigus esitada vastuväide samade kriteeriumide alusel kui ühenduse tootjatele. Neid kriteeriume tuleks hinnata ühenduse territooriumist lähtuvalt. Arvestades saadud kogemusi, tuleks kohandada vastuväite korral toimuvate konsultatsioonide tähtaega.

(13)	Tuleks ette näha sätted käesoleva määruse alusel võimaldatava kaitse ulatuse selgitamiseks, märkides eelkõige, et käesolevat määrust tuleks kohaldada, ilma et see piiraks kaubamärke ja geograafilisi tähiseid käsitlevate olemasolevate eeskirjade kohaldamist.

(14)

Ebaausate konkurentsitingimuste vältimiseks peaks igal tootjal, sealhulgas kolmanda riigi tootjal, olema võimalik kasutada kas registreeritud nimetust koos erilise tähisega ja vajaduse korral ühenduse logoga, mida seostatakse tähisega “garanteeritud traditsiooniline eritunnus”, või nimetust, mis on registreeritud oma põhikujul, eeldusel et toodetav või töödeldav põllumajandustoode või toit vastab asjakohase spetsifikaadi nõuetele ning tootja pöördub vastavustõendamise eest vastutava ametiasutuste või kontrolliasutuste poole kooskõlas käesoleva määrusega.

(15)	Selleks et põllumajandustoote või toidu eripäraga seotud tähised oleksid tootjatele atraktiivsed ja ärataksid tarbijates usaldust, tuleks neile tagada seaduslik kaitse ning need peaksid kuuluma kontrollimisele.

(16)	Liikmesriikidel peaks olema lubatud nõuda kaasnevate kulude katmiseks tasu.

(17)	Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused. (6)

(18)

Käesoleva määruse eeskirjade määratlemiseks, mida kohaldatakse enne käesoleva määruse jõustumist komisjonile esitatud registreerimistaotluste suhtes, tuleks vastu võtta sätted. Ettevõtjatele tuleks võimaldada mõistlik aeg eraõiguslike kontrolliasutuste ning garanteeritud traditsiooniliste eritunnustega turustatavate põllumajandustoodete ja toidu märgistamisega kohanemiseks.

(19)	Selguse ja läbipaistvuse huvides tuleks määrus (EMÜ) nr 2082/92 kehtetuks tunnistada ja asendada see käesoleva määrusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Reguleerimisala

1.   Käesolevas määruses sätestatakse eeskirjad, mille kohaselt garanteeritud traditsioonilise eritunnuse võivad saada

a)	asutamislepingu I lisas loetletud inimtoiduks mõeldud põllumajandustooted;

b)	käesoleva määruse I lisas loetletud toit.

Käesoleva määruse I lisa võib muuta artikli 18 lõikes 2 sätestatud korras.

2.   Käesolevat määrust kohaldatakse, ilma et see piiraks ühenduse muude erisätete kohaldamist.

3.   Käesoleva määrusega hõlmatud garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste suhtes ei kohaldata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord. (7)

Artikkel 2

Mõisted

1.   Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   eripära– tunnusjoon või tunnusjoonte kogum, mille poolest põllumajandustoode või toit erineb selgelt teistest samalaadsetest ja samasse kategooriasse kuuluvatest toodetest või toidust;

b)   traditsiooniline– selle puhul on tõendatud toote kasutamine ühenduse turul läbi põlvkondade; nimetatud kasutamise aeg peaks olema tavaliselt ühe inimpõlve pikkuseks peetav ajavahemik, vähemalt 25 aastat;

c)   garanteeritud traditsiooniline eritunnus– tunnus, mis antakse traditsioonilisele põllumajandustootele või toidule, mida ühendus tunnistab selle eripära tõttu käesoleva määruse kohase registreerimise kaudu;

d)   rühm– ühe ja sama põllumajandustoote või toiduga tegelev tootjate või töötlejate ühendus, sõltumata selle õiguslikust vormist või koosseisust.

2.   Lõike 1 punktis a osutatud tunnusjoon või tunnusjoonte kogum võib olla seotud kas toote põhiomadustega, nagu füüsikalised, keemilised, mikrobioloogilised või organoleptilised omadused, või toote tootmismeetodiga või toote tootmise käigus vajalike eritingimustega.

Põllumajandustoote või toidu esitlemist ei loeta tunnusjooneks lõike 1 punkti a tähenduses.

Lõike 1 punktis a määratletud eripära ei või piirduda kvalitatiivse või kvantitatiivse koostisega ega tootmisviisiga, mis on sätestatud ühenduse või siseriiklikes õigusaktides, standardimisasutuste kehtestatud või vabatahtlikes standardites; seda reeglit ei kohaldata siiski juhul, kui nimetatud õigusakt või standard on kehtestatud toote erilisuse määratlemiseks.

Teised huvitatud isikud võivad lõike 1 punktis d sätestatud rühmas osaleda.

Artikkel 3

Register

Komisjon peab kogu ühenduses vastavalt käesolevale määrusele tunnustatud garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste registrit.

Register sisaldab kaht garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste nimekirja vastavalt sellele, kas toote või toidu nimetuse kasutamine on spetsifikaati järgivatele tootjatele reserveeritud või mitte.

Artikkel 4

Toodetele ja nimetustele esitatavad nõuded

1.   Artiklis 3 nimetatud registrisse kandmiseks peab põllumajandustoode või toit olema kas toodetud traditsioonilisest toorainest, olema traditsioonilise koostisega või toodetud ja/või töödeldud traditsioonilisel viisil.

Registreerida ei ole lubatud sellist põllumajandustoodet või toitu, mille eripära seisneb lähtekohas või geograafilises päritolus. Nimetuses lubatakse kasutada geograafilist nimetust, ilma et see piiraks artikli 5 lõike 1 kohaldamist.

2.   Et nimetus registreeritaks, peab see

a)	olema iseenesest eripärane või

b)	väljendama põllumajandustoote või toidu eripära.

3.   Lõike 2 punktis a osutatud eripärane nimetus peab olema traditsiooniline ja vastama siseriiklikele õigusnormidele või olema tavakasutuses juurdunud.

Lõike 2 punktis b osutatud eripära väljendavat nimetust ei või registreerida järgmistel juhtudel:

a)	kui see toetub ainult üldist laadi väitele, mida kasutatakse mingi põllumajandustoodete või toidurühma puhul, või väitele, mis on sätestatud ühenduse eriõigusaktides;

b)	kui see on eksitav, nagu nimetus, mis viitab toote ilmsele omadusele või väljendab toote omadusi, mis ei vasta spetsifikaadile ning mis võib seetõttu tarbijat toote omaduste osas eksitada.

Artikkel 5

Nimetuste kasutamise piirangud

1.   Käesolevat määrust kohaldatakse, ilma et see piiraks ühenduse või liikmesriikide selliste eeskirjade kohaldamist, mis käsitlevad intellektuaalomandit, eelkõige geograafilisi tähiseid ja kaubamärke.

2.   Taimesortide või loomatõugude nimetusi võib garanteeritud traditsioonilise eritunnuse nimetuses kasutada tingimusel, et need ei ole toote olemuse suhtes eksitavad.

Artikkel 6

Spetsifikaat

1.   Garanteeritud traditsioonilise eritunnuse (GTE) saamiseks peab põllumajandustoode või toit vastama spetsifikaadile.

2.   Spetsifikaat sisaldab järgmisi elemente:

a)	ühes või mitmes keeles esitatud artikli 4 lõikes 2 osutatud nimetus koos märkega selle kohta, kas rühm taotleb registreerimist koos nimetuse reserveerimisega või ilma ning kas ta soovib kasutada artikli 13 lõikes 3 nimetatud võimalusi;

b)	põllumajandustoote või toidu kirjeldus, mis sisaldab selle peamisi füüsikalisi, keemilisi, mikrobioloogilisi ja organoleptilisi omadusi;

c)	selle tootmismeetodi kirjeldus, mida tootjad peavad järgima, sealhulgas vajaduse korral tooraine või kasutatavate koostisainete laad ja omadused, ning põllumajandustoote või toidu valmistamisel kasutatava meetodi kirjeldus;

d)	toote eripära määratlevad põhielemendid ja vajaduse korral kasutatud kriteeriumid;

e)	artikli 4 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud toote traditsioonilisust tõendavad peamised elemendid;

f)	eripära kontrollimise miinimumnõuded ja kord.

Artikkel 7

Registreerimistaotlus

1.   Põllumajandustoote või toidu “garanteeritud traditsioonilise eritunnuse” registreerimist on õigus taotleda ainult rühmal.

Mitu erinevatest liikmesriikidest või kolmandatest riikidest pärit rühma võivad esitada ühise taotluse.

2.   Rühm võib taotleda üksnes selliste põllumajandustoodete või sellise toidu registreerimist, mida ta toodab või saab.

3.   Registreerimistaotlus sisaldab vähemalt järgmist:

a)	taotlejate rühma nimi ja aadress;

b)	artiklis 6 sätestatud spetsifikaat;

c)	spetsifikaadile vastavust kontrollivate ametiasutuste või sertifitseerimisasutuste nimi ja aadress ning nende konkreetsed ülesanded;

d)	toote eripära ja traditsioonilisust tõendavad dokumendid.

4.   Kui rühm asub liikmesriigis, esitatakse taotlus sellele liikmesriigile, kus rühm on asutatud.

Taotluse põhjendatuse ja käesolevas määruses sätestatud tingimustele vastavuse kontrollimiseks hindab liikmesriik iga taotlust asjakohasel moel.

5.   Lõike 4 teises lõigus nimetatud hindamise käigus algatab liikmesriik siseriikliku vastuväidete esitamise menetluse, tagades nimetatud taotluse nõuetekohase avaldamise ning nähes ette mõistliku aja, mille jooksul võib iga õigustatud huviga füüsiline või juriidiline isik, kelle elukoht on selles riigis või kes on selle riigi territooriumil asutatud, esitada taotlusele oma vastuväite.

Liikmesriik hindab saadud vastuväidete vastuvõetavust vastavalt artikli 9 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud kriteeriumidele.

6.   Kui liikmesriik leiab, et artiklite 4, 5 ja 6 nõuded on täidetud, edastab ta komisjonile järgmise teabe:

a)	taotlejate rühma nimi ja aadress;

b)	artiklis 6 osutatud spetsifikaat;

c)	spetsifikaadile vastavust kontrollivate ametiasutuste või sertifitseerimisasutuste nimi ja aadress ning nende konkreetsed ülesanded;

d)	liikmesriigi kinnitus selle kohta, et tema hinnangul vastab rühma esitatud taotlus käesolevas määruses sätestatud tingimustele ja selle rakendamiseks vastu võetud sätetele.

7.   Kui põllumajandustoodet või toitu käsitlev taotlus tuleb kolmandas riigis asuvalt rühmalt, esitatakse see komisjonile kas otse või nimetatud kolmanda riigi ametiasutuste kaudu ning see peab sisaldama lõikes 3 sätestatud teavet.

8.   Komisjonile saadetud käesolevas artiklis nimetatud dokumendid koostatakse ühes Euroopa Liidu institutsioonide ametlikus keeles või lisatakse neile kinnitatud tõlge ühte nimetatud keelde.

Artikkel 8

Hindamine komisjonis

1.   Komisjon hindab artikli 7 kohaselt esitatud taotlust asjakohasel moel, et kontrollida selle põhjendatust ja vastavust käesolevas määruses sätestatud tingimustele. Hindamine ei tohiks kesta kauem kui 12 kuud.

Komisjon avaldab iga kuu nimekirja nimetustest, mille registreerimistaotlused on talle esitatud, ning nende komisjonile esitamise kuupäeva.

2.   Kui komisjon leiab lõike 1 esimese lõigu alusel läbi viidud hindamise tulemusel, et käesolevas määruses sätestatud tingimused on täidetud, avaldab ta artikli 7 lõike 3 punktides a, b ja c osutatud teabe Euroopa Liidu Teatajas.

Vastupidisel juhul jätab komisjon vastavalt artikli 18 lõikes 2 osutatud menetlusele taotluse rahuldamata.

Artikkel 9

Vastuväited

1.   Kuue kuu jooksul alates artikli 8 lõike 2 esimeses lõigus osutatud Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäevast võib iga liikmesriik või kolmas riik esitada komisjonile kavandatava registreerimise kohta nõuetekohaselt põhjendatud vastuväite.

2.   Iga õigustatud huviga füüsiline või juriidiline isik, kes elab või on asutatud mõnes muus liikmesriigis kui see, kes registreerimist taotleb, või kolmandas riigis, võib samuti esitada kavandatavale registreerimisele nõuetekohaselt põhjendatud vastuväite.

Liikmesriigis elava või asutatud füüsilise või juriidilise isiku vastuväide esitatakse sellele liikmesriigile lõike 1 kohase vastuväite esitamise tähtaja jooksul.

Kolmandas riigis elava või seal asutatud füüsilise või juriidilise isiku vastuväide esitatakse lõikes 1 kehtestatud tähtaja jooksul komisjonile kas otse või asjaomase kolmanda riigi ametiasutuste kaudu.

3.   Vastuväited on vastuvõetavad üksnes siis, kui need on esitatud komisjonile lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul ning kui need

a)	osutavad artiklites 2, 4 ja 5 sätestatud tingimuste mittetäitmisele või

b)	tõendavad artikli 13 lõikele 2 vastava taotluse korral, et nimetust kasutatakse õiguspäraselt, üldtunnustatult ja majanduslikult olulisel määral sarnaste põllumajandustoodete või sarnase toidu puhul.

Komisjon kontrollib vastuväidete vastuvõetavust.

Esimeses lõigus sätestatud kriteeriume hinnatakse ühenduse territooriumist lähtuvalt.

4.   Kui komisjon ei saa ühtegi lõike 3 kohaselt vastuvõetavat vastuväidet, registreerib ta nimetuse.

Registreerimine avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

5.   Kui vastuväide on lõike 3 kohaselt vastuvõetav, kutsub komisjon huvitatud isikuid asjakohaseid konsultatsioone alustama.

Kui huvitatud isikud jõuavad kuue kuu jooksul kokkuleppele, teatavad nad komisjonile kõik kokkuleppe saavutamise asjaolud, sealhulgas taotluse ja vastuväite esitajate seisukohad. Kui artikli 8 lõike 2 kohaselt avaldatud asjaolusid ei ole muudetud või kui neid on muudetud vaid pisimuudatusi tehes, toimib komisjon kooskõlas käesoleva artikli lõikega 4. Muudel juhtudel viib komisjon uuesti läbi artikli 8 lõikes 1 sätestatud hindamise.

Kui kokkuleppele ei jõuta, teeb komisjon otsuse artikli 18 lõikes 2 sätestatud korras, võttes arvesse õiglaseid ja tavapäraseid tavasid ning segiajamise tegelikku tõenäosust.

Nimetatud otsus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

6.   Komisjonile saadetud, käesolevas artiklis nimetatud dokumendid koostatakse Euroopa Liidu institutsioonide ametlikus keeles või lisatakse neile kinnitatud tõlge ühte nimetatud keelde.

Artikkel 10

Tühistamine

Kui komisjon leiab kooskõlas artikli 19 lõike 1 punktis f osutatud üksikasjalike eeskirjadega, et garanteeritud traditsioonilise eritunnusega hõlmatud põllumajandustoote või toidu spetsifikaadi tingimuste järgimine ei ole enam tagatud, algatab ta artikli 18 lõikes 2 osutatud registreerimise tühistamise menetluse, ning selle kohta avaldatakse teade Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 11

Spetsifikaadi muutmine

1.   Liikmesriik võib tema territooriumil või kolmanda riigi territooriumil asutatud rühma taotlusel taotleda spetsifikaadi muutmist. Viimasel juhul esitatakse taotlus komisjonile kas otse või nimetatud kolmanda riigi ametiasutuste kaudu.

Taotluses tuleb näidata ära õigustatud majanduslik huvi ning kirjeldada ja põhjendada taotletavaid muudatusi.

Muutmise heakskiitmise taotlust menetletakse artiklites 7, 8 ja 9 sätestatud korras.

Kui taotletavad muudatused on väikesed, teeb komisjon otsuse muudatuste heakskiitmise kohta ilma artikli 8 lõikes 2 ning artiklis 9 sätestatud menetlust kasutamata.

Komisjon avaldab nimetatud pisimuudatused vajaduse korral Euroopa Liidu Teatajas.

2.   Liikmesriigid tagavad, et iga tootja või töötleja, kes kohaldab spetsifikaati, mille muutmist taotletakse, oleks avaldamisest teadlik. Lisaks artikli 9 lõikes 3 osutatud vastuväidetele on vastuvõetavad need vastuväited, mis tõendavad majanduslikku huvi garanteeritud traditsioonilise eritunnusega toote tootmise vastu.

3.   Kui tegemist on spetsifikaadi ajutise muudatusega, mis tuleneb kohustuslike sanitaar- või fütosanitaarmeetmete kehtestamisest avalik-õiguslike asutuste poolt, edastab muutmistaotluse komisjonile kas liikmesriik tootjate ühenduse taotlusel või kolmandas riigis asutatud rühm. Kohaldatakse lõike 1 neljandas lõigus nimetatud menetlust.

Artikkel 12

Nimetused, tähis ja sümbol

1.   Märgistusel, reklaamis või põllumajandustoote või toiduga seotud dokumentatsioonis võivad garanteeritud traditsioonilisele eritunnusele osutada ainult spetsifikaati järgivad tootjad.

2.   Kui ühenduses toodetud põllumajandustoote või toidu märgistusel viidatakse garanteeritud traditsioonilisele eritunnusele, peavad seal kajastuma registreeritud nimetus kas koos ühenduse sümboliga või tähisega “garanteeritud traditsiooniline eritunnus”.

3.   Väljaspool ühendust toodetud garanteeritud traditsiooniliste eritunnustega toodete märgistusel ei ole lõikes 2 osutatud tähise kasutamine kohustuslik.

Artikkel 13

Registreeritud nimetust käsitlevad üksikasjalikud eeskirjad

1.   Artikli 9 lõigetes 4 või 5 sätestatud avaldamisest alates võib artiklis 3 sätestatud registrisse kantud nimetust kasutada üksnes spetsifikaadile vastava põllumajandustoote või toidu garanteeritud traditsioonilise eritunnuse märkimiseks artiklis 12 sätestatud eeskirjade kohaselt. Registreeritud nimetuste kasutamist võib siiski jätkata registreeritud spetsifikaadile mittevastavate toodete märgistusel, kuid sinna ei või kanda tähist “garanteeritud traditsiooniline eritunnus”, lühendit “GTE” ega sellega seostatavat ühenduse sümbolit.

2.   Garanteeritud traditsioonilise eritunnuse võib registreerida koos nimetuse reserveerimisega avaldatud spetsifikaadile vastava põllumajandustoote või toidu jaoks, tingimusel et rühm on seda oma registreerimistaotluses taotlenud ning artiklis 9 sätestatud menetluse tulemusena ei selgu, et nimetust kasutatakse õiguspäraselt, üldtunnustatult ja majanduslikult olulisel määral sarnaste põllumajandustoodete või sarnase toidu puhul. Artikli 9 lõigetes 4 või 5 sätestatud avaldamise kuupäevast alates ei või registreeritud spetsifikaadile mittevastavate sarnaste põllumajandustoodete ja sarnase toidu märgistusel kasutada asjaomast nimetust isegi ilma tähiseta “garanteeritud traditsiooniline eritunnus”, lühendita “GTE” või sellega seostatava ühenduse sümbolita.

3.   Nimetuste puhul, mille registreerimist taotletakse ainult ühes keeles, võib rühm spetsifikaadis täpsustada, et toote turustamisel võib märgistus lisaks toote originaalkeelsele nimetusele kanda märget teistes ametlikes keeltes selle kohta, et toode on saadud vastavalt taotluse esitanud piirkonna, liikmesriigi või kolmanda riigi traditsioonidele.

Artikkel 14

Ametlikud kontrollid

1.   Liikmesriigid määravad pädeva ametiasutuse või ametiasutused, kes vastutavad kontrollide eest käesoleva määrusega ette nähtud kohustustega seoses kooskõlas määrusega (EÜ) nr 882/2004.

2.   Liikmesriigid tagavad, et osutatud ametlike kontrollide süsteemi kohaldamisalasse on õigus kuuluda igal käesolevat määrust järgival ettevõtjal.

3.   Komisjon avalikustab lõikes 1 või artiklis 15 osutatud ametiasutuste ja sertifitseerimisasutuste nimed ja aadressid ning ajakohastab neid korrapäraselt.

Artikkel 15

Spetsifikaatide järgimise kontrollimine

1.   Ühenduses toodetud põllumajandustoodete ja toidu osas tagavad spetsifikaatide järgimise kontrollimise enne toote turule viimist järgmised asutused:

—	üks või mitu artiklis 14 osutatud pädevatest ametiasutustest või

—	üks või mitu toote sertifitseerimisasutusena tegutsevatest kontrolliasutustest määruse (EÜ) nr 882/2004 artikli 2 tähenduses.

Spetsifikaatidele vastavuse kontrollimise kulud katab kontrollitav ettevõtja.

2.   Kolmandas riigis toodetud põllumajandustoodete ja toidu osas tagavad spetsifikaatide järgimise kontrollimise enne toote turule viimist järgmised asutused:

—	üks või mitu kolmanda riigi poolt määratud ametiasutustest või

—	üks või mitu toote sertifitseerimisasutustest.

3.   Lõigetes 1 ja 2 osutatud toote sertifitseerimisasutused järgivad Euroopa standardit EN 45011 või ISO/IEC juhendit 65 (toote sertifitseerimisega tegelevate sertifitseerimisasutuste üldnõuded) ning alates 1. maist 2010 akrediteeritakse need asutused vastavalt neile standarditele.

4.   Kui ametiasutused on vastavalt lõigetele 1 ja 2 otsustanud kontrollida spetsifikaatidele vastavust, peavad nad andma piisavad tagatised objektiivsuse ja erapooletuse kohta ning nende käsutuses peab olema kvalifitseeritud personal ja vahendid, mis on vajalikud nende ülesannete täitmiseks.

Artikkel 16

Tootjate avaldused määratud ametiasutustele või sertifitseerimisasutustele

1.   Liikmesriigi tootja, kes kavatseb alustada garanteeritud traditsioonilise eritunnusega toote tootmist, isegi kui ta kuulub esialgse taotluse esitanud rühma, teatab sellest eelnevalt oma asukohaliikmesriigi poolt määratud, artikli 14 lõikes 3 nimetatud ametiasutusele või sertifitseerimisasutusele vastavalt artikli 14 lõikes 1 osutatud pädeva ametiasutuse juhistele.

2.   Kolmanda riigi tootja, kes kavatseb alustada garanteeritud traditsioonilise eritunnusega toote tootmist, isegi kui ta kuulub esialgse taotluse esitanud rühma, teatab sellest eelnevalt artikli 14 lõikes 3 nimetatud määratud ametiasutusele või sertifitseerimisasutusele, vajaduse korral vastavalt kolmanda riigi tootjate grupi või ametiasutuse juhistele.

Artikkel 17

Kaitse

1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada õiguskaitse kõigi tähise “garanteeritud traditsiooniline eritunnus”, lühendi “GTE” ja sellega seostatava ühenduse sümboli kuritarvitamise või eksitava kasutamise ning registreeritud ja artikli 13 lõike 2 kohaselt reserveeritud nimetuste mis tahes matkimise eest.

2.   Registreeritud nimetusi kaitstakse igasuguse tarbijat eksitava tegevuse eest, sealhulgas tegevuse eest, mis jätab tarbijale mulje, nagu oleks põllumajandustoote või toidu näol tegemist ühenduse poolt tunnustatud garanteeritud traditsioonilise eritunnusega toote või toiduga.

3.   Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et siseriiklikul tasandil kasutatavaid müüginimetusi ei saaks segamini ajada registreeritud ja artikli 13 lõike 2 kohaselt reserveeritud nimetustega.

Artikkel 18

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab alaline garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste komitee.

2.   Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7.

Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 sätestatud ajavahemikuks kehtestatakse kolm kuud.

3.   Komitee võtab vastu oma töökorra.

Artikkel 19

Rakenduseeskirjad ja üleminekusätted

1.   Artikli 18 lõikes 2 osutatud korras võetakse käesoleva määruse rakendamiseks vastu üksikasjalikud eeskirjad. Need hõlmavad eelkõige järgmist:

a)	teavet, mida peab sisaldama artikli 6 lõikes 2 osutatud spetsifikaat;

b)	erinevates liikmesriikides või kolmandates riikides asuvate rühmade poolt artikli 7 lõike 1 kohase registreerimistaotluse esitamist;

c)	artikli 7 lõigetes 3 ja 6, artikli 7 lõikes 7 osutatud taotluste ning artiklis 11 osutatud muutmistaotluste komisjonile edastamist;

d)	artiklis 3 osutatud garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste registrit;

e)	artiklis 9 osutatud vastuväiteid, sealhulgas huvitatud isikute vahelisi piisavaid konsultatsioone käsitlevaid eeskirju;

f)	artiklis 10 osutatud garanteeritud traditsioonilise eritunnuse registreerimise tühistamist;

g)	artiklis 12 osutatud tähist ja sümbolit;

h)	artikli 11 lõike 1 neljandas lõigus sätestatud pisimuudatuste määratlust;

i)	toote spetsifikaatide järgimise kontrollimise tingimusi.

2.   Määruse (EMÜ) nr 2082/92 alusel käesoleva määruse jõustumise ajaks juba registreeritud nimetused kantakse automaatselt artiklis 3 nimetatud registrisse. Vastavad spetsifikaadid loetakse artikli 6 lõikes 1 sätestatud spetsifikaatideks.

3.   Menetluses olevate, enne käesoleva määruse jõustumist komisjonile edastatud taotluste ja vastuväidetega seoses

a)	ei kohaldata artiklis 7 sätestatud menetlust;

b)	võib komisjon juhul, kui spetsifikaat sisaldab artiklis 6 loetlemata elemente, taotleda toote spetsifikaadi uue versiooni koostamist, mis oleks kooskõlas nimetatud artikliga, kui see on vajalik taotluse menetlemise jätkamiseks.

Artikkel 20

Tasu

Liikmesriigid võivad kehtestada tasu, mille eesmärk on käesoleva määruse kohaste registreerimistaotluste, vastuväidete, muutmis- ja tühistamistaotluste hindamisega kaasnevate kulude katmine.

Artikkel 21

Kehtetuks tunnistamine

Määrus (EMÜ) nr 2082/92 tunnistatakse käesolevaga kehtetuks.

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ja neid loetakse vastavalt II lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 22

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikli 12 lõiget 2 kohaldatakse alates 1. maist 2009, ilma et see mõjutaks enne seda kuupäeva turule viidud tooteid.

---

(1)  Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata.

(2)  EÜT L 208, 24.7.1992, lk 9. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 806/2003 (ELT L 122, 16.5.2003, lk 1).

(3)  EÜT L 168, 10.7.1993, lk 35. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 2167/2004 (ELT L 371, 18.12.2004, lk 8).

(4)  EÜT L 109, 6.5.2000, lk 29. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2003/89/EÜ (ELT L 308, 25.11.2003, lk 15).

(5)  ELT L 165, 30.4.2004, lk 1.

(6)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(7)  EÜT L 204, 21.7.1998, lk 37.

---

---

---

31.3.2006

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 93/12

---

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 510/2006,

20. märts 2006,

põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 37,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust, (1)

ning arvestades järgmist:

(1)	Põllumajandustoodete ja toidu tootmisel, valmistamisel ja turustamisel on ühenduse majanduses oluline osa.

(2)

Et saavutada turgudel paremat tasakaalu pakkumise ja nõudmise vahel, tuleks soodustada põllumajandustoodangu mitmekesistamist. Teatavate omadustega toodete edendamine võib tuua märkimisväärset kasu maapiirkondade, eelkõige vähem soodsate tingimustega või kõrvaliste piirkondade majandusele, suurendades ühelt poolt põllumajandustootjate sissetulekuid ja teiselt poolt säilitades maaelanikkonda kõnealustes piirkondades.

(3)	Järjest suurem hulk tarbijaid omistab toitumisel suuremat tähtsust toidu kvaliteedile kui selle kogusele. Selline konkreetsete toodete otsimine tekitab nõudlust kindla geograafilise päritoluga põllumajandustoodete või toidu järele.

(4)	Turustatavate toodete suurt hulka ja nende kohta esitatava teabe rohkust silmas pidades peavad tarbijad parima valiku tegemiseks saama selget ja sisutihedat teavet toote päritolu kohta.

(5)

Põllumajandustoodete ja toidu märgistamine toimub vastavalt üldeeskirjadele, mis on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiiviga 2000/13/EÜ toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta. (2) Määratletud geograafilisest piirkonnast pärit põllumajandustoodete ja toidu puhul tuleks nende erilist laadi silmas pidades vastu võtta täiendavad erisätted, mis nõuavad, et tootjad kasutaksid pakendil asjakohaseid ühenduse sümboleid või tähiseid. Selliste sümbolite või tähiste kasutamine tuleks teha ühenduse nimetuste osas kohustuslikuks, ühelt poolt selleks, et tarbijatele seda liiki tooteid ja sellega seotud tagatisi paremini tutvustada, ning teiselt poolt selleks, et võimaldada neid tooteid kontrolli lihtsustamiseks turul paremini ära tunda. Selle kohustusega kohanemiseks peaks ettevõtjatele ette nägema mõistliku aja.

(6)

Sätestada tuleks ühenduse lähenemine päritolunimetustele ja geograafilistele tähistele. Ühenduse kaitse-eeskirjade raamistik võimaldab geograafilistel tähistel ja päritolunimetustel areneda, kuna tänu ühtsemale lähenemisviisile tagavad kõnealused eeskirjad selliseid märgiseid kandvate toodete tootjatele võrdsed konkurentsitingimused ja suurendavad toodete usaldusväärsust tarbijate silmis.

(7)	Ette nähtud eeskirju tuleks kohaldada, kahjustamata veini ja piiritusejookide osas juba kehtivaid ühenduse õigusakte.

(8)	Käesoleva määruse reguleerimisala peaks olema piiratud selliste põllumajandustoodete ja toiduga, mille puhul on olemas seos toote või toidu omaduste ja geograafilise päritolu vahel. Reguleerimisala võib vajaduse korral laiendada ka teistele põllumajandustoodetele või toidule.

(9)	Kehtivate tavade kohaselt on asjakohane määratleda geograafiliste nimetuste kaks eri liiki, nimelt kaitstud geograafiline tähis ja kaitstud päritolunimetus.

(10)	Sellist nimetust kandev põllumajandustoode või toit peab vastama teatavatele spetsifikaadis esitatud tingimustele.

(11)

Geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse tagamiseks liikmesriikides tuleks need registreerida ühenduse tasandil. Registrisse tehtud kanne peaks andma ka teavet asjaomases valdkonnas tegutsevatele isikutele ja samuti tarbijatele. Selleks et tagada ühenduse registreeritud nimetuste vastavus käesolevas määruses sätestatud tingimustele, peaksid taotlusi hindama asjaomase liikmesriigi ametiasutused, lähtudes ühistest miinimumsätetest, mis hõlmaksid ka siseriiklikku vastuväidete esitamise menetlust. Seejärel peaks komisjon taotlusi hindama, et kindlustada taotluste vastavus käesolevas määruses sätestatud tingimustele ning liikmesriikide käsitluste ühetaolisus.

(12)	Intellektuaalomandi õiguste kättesaadavust, omandamist, ulatust, säilitamist ja elluviimist käsitlevad üksikasjalikud sätted sisalduvad intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingus (1994. aasta TRIPS-leping, mis sisaldub Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu 1C-lisas).

(13)	Käesoleva määrusega võimaldatavat registreerimisest lähtuvat kaitset tuleks pakkuda kolmandate riikide geograafilistele tähistele, kui neid kaitstakse nende päritolumaal.

(14)	Registreerimismenetlus peaks võimaldama igal liikmesriigis või kolmandas riigis õigustatud huvi omaval füüsilisel või juriidilisel isikul vastuväite esitamisega oma õigusi kasutada.

(15)

Tuleks kehtestada kord, mille alusel on õigustatud huvi omava rühma taotlusel võimalik spetsifikaati pärast registreerimist muuta, võttes arvesse tehnoloogia arengut, ja kustutada põllumajandustoote või toidu geograafiline tähis või päritolunimetus, eelkõige juhul kui asjaomane toode või toit ei vasta enam spetsifikaadile, mille alusel geograafiline tähis või päritolunimetus anti.

(16)

Ühenduse territooriumil kaitstud päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kohta peaks kehtima ametlike kontrollide järelevalvesüsteem, mis põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks, (3) kooskõlas oleval kontrollisüsteemil, sealhulgas kontrollisüsteemil asjaomaste põllumajandustoodete või toidu spetsifikaatidele vastavuse tagamiseks.

(17)	Liikmesriikidel peaks olema lubatud nõuda kaasnevate kulude katmiseks tasu.

(18)	Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused. (4)

(19)

Käesoleva määruse jõustumise ajaks nõukogu 14. juuli 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (5) alusel juba registreeritud nimetustele peaks laienema käesoleva määrusega sätestatud kaitse ning need tuleks automaatselt registrisse kanda. Lisaks tuleks ette näha üleminekumeetmed, mida kohaldatakse enne käesoleva määruse jõustumist komisjonile esitatud registreerimistaotluste suhtes.

(20)	Selguse ja läbipaistvuse huvides tuleks määrus (EMÜ) nr 2081/92 kehtetuks tunnistada ja asendada käesoleva määrusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Reguleerimisala

1.   Käesolevas määruses sätestatakse asutamislepingu I lisas osutatud inimtoiduks ette nähtud põllumajandustoodete ja käesoleva määruse I lisas loetletud toidu ning käesoleva määruse II lisas loetletud põllumajandustoodete päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitset käsitlevad eeskirjad.

Käesolevat määrust ei kohaldata veinitoodete, välja arvatud veiniäädikas, ega piiritusjookide suhtes. Käesolevat lõiget kohaldatakse, ilma et see piiraks nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1493/1999 veinituru ühise korralduse kohta (6) kohaldamist.

Käesoleva määruse I ja II lisa võib muuta artikli 15 lõikes 2 sätestatud korras.

2.   Käesolevat määrust kohaldatakse, ilma et see piiraks ühenduse teiste erisätete kohaldamist.

3.   Käesoleva määrusega hõlmatud päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste suhtes ei kohaldata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord. (7)

Artikkel 2

Päritolunimetus ja geograafiline tähis

1.   Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   päritolunimetus– piirkonna, konkreetse koha või erandjuhtudel riigi nimetus, millega kirjeldatakse põllumajandustoodet või toitu,

mis on pärit kõnealusest piirkonnast, konkreetsest kohast või riigist,

mille kvaliteet või omadused tulenevad valdavalt või eranditult teatavast geograafilisest keskkonnast koos sellele iseloomulike looduslike ja inimfaktoritega ning

mille tootmine, töötlemine ja valmistamine toimub määratletud geograafilises piirkonnas;

b)   geograafiline tähis– piirkonna, konkreetse koha või erandjuhtudel riigi nimetus, millega kirjeldatakse põllumajandustoodet või toitu,

mis on pärit kõnealusest piirkonnast, konkreetsest kohast või riigist ning

mille eriline kvaliteet, maine või muud omadused tulenevad peamiselt asjaomasest geograafilisest piirkonnast ning

mille tootmine ja/või töötlemine ja/või valmistamine toimub määratletud geograafilises piirkonnas.

2.   Päritolunimetuste ja geograafiliste tähistena käsitatakse ka traditsioonilisi geograafilisi või mittegeograafilisi nimetusi, mis tähistavad põllumajandustoodet või toitu, mis vastab lõikes 1 sätestatud tingimustele.

3.   Olenemata lõike 1 punktist a käsitletakse teatavaid geograafilisi tähiseid päritolunimetustena, kui asjaomaste toodete tooraine pärineb geograafilisest piirkonnast, mis on suurem kui töötlemispiirkond või erineb sellest, tingimusel et

a)	tooraine tootmispiirkond on määratletud;

b)	tooraine tootmiseks kehtivad eritingimused ning

c)	punktis b sätestatud tingimuste täitmise tagamiseks on olemas kontrollisüsteem.

Kõnealused tähised peavad olema päritolumaal olnud päritolunimetusena tunnustatud enne 1. maid 2004.

Artikkel 3

Üldnimetused, vastuolu taimesordi või loomatõu nimetustega, homonüümid ja kaubamärgid

1.   Nimetusi, mis on muutunud üldnimetuseks, ei saa registreerida.

Käesoleva määruse kohaldamisel tähendab “nimetus, mis on muutunud üldnimetuseks” põllumajandustoote või toidu nimetust, mis vaatamata oma seotusele koha või piirkonnaga, kus kõnealust toodet või toitu algselt valmistati või turustati, on muutunud ühenduses põllumajandustoote või toidu üldnimetuseks.

Otsustamaks, kas nimetus on või ei ole muutunud üldnimetuseks, võetakse arvesse kõiki tegureid, eelkõige

a)	hetkeolukorda liikmesriikides ning tarbimispiirkondades;

b)	asjakohaseid siseriiklikke või ühenduse õigusakte.

2.   Nimetust ei saa registreerida päritolunimetuse või geograafilise tähisena, kui see on vastuolus taimesordi või loomatõu nimetusega ning võib seetõttu eksitada tarbijat toote tegeliku päritolu osas.

3.   Sellise nimetuse registreerimisel, mis on täielikult või osaliselt homonüümne käesoleva määruse kohaselt juba registreeritud nimetusega, võetakse arvesse kohalikku ja tavapärast kasutust ja segiajamise tegelikku ohtu. Eelkõige:

a)	ei registreerita homonüümset nimetust, mis võib tekitada tarbijas eksliku arvamuse, et tooted on pärit muult territooriumilt, isegi kui nimetus on sõnasõnaliselt võetuna kõnealuste põllumajandustoodete või toidu tegeliku päritoluterritooriumi, -piirkonna või -koha puhul täpne;

b)	registreeritud homonüümset nimetust lubatakse kasutada tingimusel, et tegelikkuses suudetakse tagada hiljem registreeritud homonüümi ja registris juba esineva nimetuse eristamine, võttes arvesse vajadust kohelda asjaomaseid tootjaid erapooletult ning mitte eksitada tarbijaid.

4.   Päritolunimetust või geograafilist tähist ei registreerita, kui kaubamärgi mainet ja tuntust ning kasutamise aega arvesse võttes võib registreerimine eksitada tarbijat toote tegeliku määratluse osas.

Artikkel 4

Spetsifikaat

1.   Kaitstud päritolunimetuse (KPN) või kaitstud geograafilise tähise (KGT) kasutamiseks peab asjaomane põllumajandustoode või toit vastama spetsifikaadile.

2.   Spetsifikaat sisaldab vähemalt järgmisi elemente:

a)	põllumajandustoote või toidu nimetus, sealhulgas päritolunimetus või geograafiline tähis;

b)	põllumajandustoote või toidu, sealhulgas vajaduse korral tooraine kirjeldus ning toote või toidu peamised füüsikalised, keemilised, mikrobioloogilised ja organoleptilised omadused;

c)	geograafilise piirkonna määratlus ja vajaduse korral üksikasjad, mis osutavad artikli 2 lõikes 3 ette nähtud nõuete täitmisele;

d)	tõendid selle kohta, et põllumajandustoode või toit pärineb vastavalt kas artikli 2 lõike 1 punktis a või punktis b nimetatud geograafilisest piirkonnast;

e)

põllumajandustoote või toidu saamismeetodi ning vajaduse korral õiguspäraste ja muutumatute kohalike meetodite kirjeldus ning pakendamisega seotud asjaolud, juhul kui taotluse esitanud rühm artikli 5 lõike 1 mõistes määrab ja põhjendab, et pakendamine peab kvaliteedi säilitamiseks või päritolu kindlustamiseks või kontrolli tagamiseks toimuma sellessamas geograafilises piirkonnas;

f)

üksikasjad, mis tõendavad i) seost põllumajandustoote või toidu kvaliteedi või omaduste ning artikli 2 lõike 1 punktis a osutatud geograafilise keskkonna vahel või ii) seost põllumajandustoote või toidu erilise kvaliteedi, maine või muude omaduste ning artikli 2 lõike 1 punktis b osutatud geograafilise päritolu vahel;

g)	spetsifikaadi järgimise üle kontrolli teostava ametiasutuse või sertifitseerimisasutuse nimi ja aadress ning konkreetsed ülesanded;

h)	kõik kõnealuse põllumajandustoote või toidu märgistamise erinõuded;

i)	ühenduse või siseriiklikes õigusaktides sätestatud nõuded.

Artikkel 5

Registreerimistaotlus

1.   Registreerimist on õigus taotleda ainult rühmal.

Käesoleva määruse kohaldamisel tähendab “rühm” ühe ja sama põllumajandustoote või toiduga tegelevate tootjate või töötlejate ühendust, sõltumata selle õiguslikust vormist või koosseisust. Rühma võivad kuuluda ka teised huvitatud isikud. Füüsilist või juriidilist isikut võib rühmana käsitleda vastavalt artikli 16 punktis c sätestatud üksikasjalikele eeskirjadele.

Piiriülest geograafilist piirkonda tähistava nimetuse või piiriülese geograafilise piirkonnaga seotud traditsioonilise nimetuse puhul võivad mitu rühma esitada ühise taotluse vastavalt artikli 16 punktis d sätestatud üksikasjalikele eeskirjadele.

2.   Rühm võib taotleda üksnes selliste põllumajandustoodete või toidu registreerimist, mida ta toodab või saab.

3.   Registreerimistaotlus sisaldab vähemalt järgmist:

a)	taotlejate rühma nime ja aadressi;

b)	artiklis 4 sätestatud spetsifikaati;

c)

koonddokumenti, mis sisaldab järgmist teavet: i) spetsifikaadi põhielemendid: toote nimetus ja kirjeldus, sealhulgas vajaduse korral pakendamisele ja märgistamisele kohaldatavad erieeskirjad ning geograafilise piirkonna kokkuvõtlik määratlus; ii) kirjeldus toote seosest geograafilise piirkonna või geograafilise päritoluga vastavalt artikli 2 lõike 1 punkti a või b tähenduses, sealhulgas vajaduse korral seda seost tõendavad tootekirjelduse või valmistamismeetodi eritunnused.

4.   Kui registreerimistaotlus hõlmab ühes liikmesriigis paiknevat geograafilist piirkonda, esitatakse taotlus sellele liikmesriigile.

Taotluse põhjendatuse ja käesoleva määruse tingimustele vastavuse kontrollimiseks hindab liikmesriik seda asjakohasel moel.

5.   Lõike 4 teises lõigus nimetatud hindamise käigus algatab liikmesriik siseriikliku vastuväidete esitamise menetluse, tagades nimetatud taotluse nõuetekohase avaldamise ning nähes ette mõistliku aja, mille jooksul võib iga õigustatud huvi omav füüsiline või juriidiline isik, kelle elukoht on selles riigis või kes on selle riigi territooriumil asutatud, esitada taotlusele oma vastuväite.

Liikmesriik hindab saadud vastuväidete vastuvõetavust vastavalt artikli 7 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud kriteeriumidele.

Kui liikmesriik leiab, et käesoleva määruse nõuded on täietud, võtab ta vastu positiivse otsuse ja edastab lõpliku otsuse tegemiseks komisjonile lõikes 7 nimetatud dokumendid. Vastasel korral jätab ta taotluse rahuldamata.

Liikmesriik tagab positiivse otsuse avaldamise ja selle, et igal õigustatud huvi omaval juriidilisel või füüsilisel isikul on võimalus seda vaidlustada.

Liikmesriik tagab positiivse otsuse aluseks oleva spetsifikaadi versiooni avaldamise ning kindlustab sellele juurdepääsu elektroonilisel teel.

6.   Siseriiklikul tasandil võib see liikmesriik alates taotluse komisjonile esitamisest kohaldada nimetusele üksnes ajutiselt käesoleva määruse kohast kaitset ning vajaduse korral kohanemisperioodi.

Esimeses lõigus sätestatud kohanemisperioodi võib ette näha ainult tingimusel, et asjaomased ettevõtjad on vähemalt eelneva viie aasta jooksul vastavaid nimetusi pidevalt kasutades kõnealuseid tooteid õiguspäraselt turustanud ning on sellekohase väite esitanud lõike 5 esimeses lõigus sätestatud siseriikliku vastuväidete esitamise menetluse käigus.

Ajutine siseriiklik kaitse lakkab alates käesoleva määruse kohase registreerimisotsuse vastuvõtmise kuupäevast.

Juhul kui nimetust vastavalt käesolevale määrusele ei registreerita, vastutab ajutise riikliku kaitse tagajärgede eest ainult vastav liikmesriik.

Liikmesriikide poolt esimese lõigu kohaselt võetud meetmetel on üksnes siseriiklik mõju ja need ei tohi mõjutada ühendusesisest või rahvusvahelist kaubavahetust.

7.   Seoses lõike 5 kolmandas lõigus sätestatud positiivse otsuse tegemisega saadab selle teinud liikmesriik komisjonile

a)	taotlejarühma nime ja aadressi;

b)	lõike 3 punktis c osutatud koonddokumendi;

c)	liikmesriigi kinnituse, et tema hinnangul vastab rühma esitatud positiivseks tunnistatud taotlus käesoleva määruse tingimustele ning selle rakendamiseks vastu võetud sätetele;

d)	viite lõike 5 viiendas lõigus mainitud spetsifikaadi avaldamisele.

8.   Liikmesriigid kehtestavad lõigete 4 kuni 7 täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 31. märtsil 2007.

9.   Kui registreerimistaotlus hõlmab kolmandas riigis asuvat geograafilist piirkonda, peab see sisaldama lõikes 3 sätestatud elemente ning samuti tõendeid selle kohta, et kõnealune nimetus on kaitstud tema päritoluriigis.

Taotlus esitatakse komisjonile kas otse või asjaomase kolmanda riigi asutuste kaudu.

10.   Komisjonile saadetud käesolevas artiklis nimetatud dokumendid koostatakse ühes Euroopa Liidu institutsioonide ametlikus keeles või lisatakse neile kinnitatud tõlge ühte nimetatud keelde.

Artikkel 6

Hindamine komisjonis

1.   Komisjon hindab artikli 5 kohaselt esitatud taotlust asjakohasel moel, et kontrollida selle põhjendatust ja vastavust käesoleva määruse tingimustele. Hindamine ei tohiks kesta kauem kui 12 kuud.

Komisjon avalikustab iga kuu nimekirja nimetustest, mille registreerimise taotlused on talle esitatud, ning nende komisjonile esitamise kuupäeva.

2.   Kui komisjon leiab lõike 1 esimese lõigu alusel teostatud hindamise tulemusel, et käesoleva määruse tingimused on täidetud, avaldab ta Euroopa Liidu Teatajas koonddokumendi ning artikli 5 lõike 5 viiendas lõigus osutatud viite spetsifikaadi avaldamisele.

Vastupidisel juhul jätab komisjon vastavalt artikli 15 lõikes 2 osutatud menetlusele taotluse rahuldamata.

Artikkel 7

Vastuväide/registreerimisotsus

1.   Kuue kuu jooksul artikli 6 lõike 2 esimeses lõigus osutatud Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäevast arvates võib iga liikmesriik või kolmas riik esitada komisjonile kavandatava registreerimise kohta nõuetekohaselt põhjendatud vastuväite.

2.   Iga õigustatud huvi omav füüsiline või juriidiline isik, kes elab või on asutatud mõnes muus liikmesriigis kui see, kus registreerimist taotletakse, või kolmandas riigis, võib samuti esitada kavandatavale registreerimisele nõuetekohaselt põhjendatud vastuväite.

Liikmesriigis elava või asutatud füüsilise või juriidilise isiku vastuväide esitatakse sellele liikmesriigile lõike 1 kohase vastuväite esitamise tähtaja jooksul.

Kolmandas riigis elava või seal asutatud füüsilise või juriidilise isiku vastuväide esitatakse lõikes 1 kehtestatud tähtaja jooksul komisjonile kas otse või asjaomase riigi ametiasutuste kaudu.

3.   Vastuväited on vastuvõetavad üksnes siis, kui nad on esitatud komisjonile lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul ning kui nad

a)	osutavad artiklis 2 osutatud tingimuste mittetäitmisele või

b)	näitavad, et nimetuse registreerimine oleks vastuolus artikli 3 lõigetega 2, 3 ja 4, või

c)	näitavad, et pakutud nime registreerimine ohustaks täiesti või osaliselt identset nime või kaubamärki või tooteid, mida on õiguspäraselt turustatud vähemalt viis aastat enne artikli 6 lõikega 2 ette nähtud avaldamise kuupäeva, või

d)	osutavad üksikasjadele, millest saab järeldada, et nimi, mille registreerimist taotletakse, on üldnimetus artikli 3 lõike 1 tähenduses.

Komisjon kontrollib vastuväidete vastuvõetavust.

Esimese lõigu punktides b, c ja d sätestatud kriteeriume hinnatakse ühenduse territooriumist lähtuvalt; intellektuaalomandi õiguste korral hinnatakse neid vaid territooriumil või territooriumidel, kus nimetatud õigused on kaitstud.

4.   Kui komisjon ei saa ühtegi lõike 3 kohaselt vastuvõetavat vastuväidet, registreerib ta nimetuse.

Registreerimine avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

5.   Kui vastuväide on lõike 3 kohaselt vastuvõetav, kutsub komisjon huvitatud isikuid asjakohaseid nõupidamisi alustama.

Kui huvitatud isikud jõuavad kuue kuu jooksul kokkuleppele, teatavad nad komisjonile kõik kokkuleppe saavutamise asjaolud, sealhulgas taotluse ja vastuväite esitajate seisukohad. Kui artikli 6 lõike 2 kohaselt avaldatud asjaolusid ei ole muudetud või kui neid on muudetud vaid artikli 16 punktis h määratletavaid pisimuudatusi tehes, toimib komisjon vastavalt käesoleva artikli lõikele 4. Muudel juhtudel viib ta artikli 6 lõikes 1 sätestatud hindamise uuesti läbi.

Kui kokkuleppele ei jõuta, teeb komisjon otsuse artikli 15 lõikes 2 sätestatud korras, võttes arvesse õiglaseid ja tavapäraseid tavasid ning segiajamise tegelikku tõenäosust.

Nimetatud otsus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

6.   Komisjon ajakohastab kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste registrit.

7.   Komisjonile saadetud käesolevas artiklis nimetatud dokumendid koostatakse Euroopa Liidu institutsioonide ametlikus keeles või lisatakse neile kinnitatud tõlge ühte nimetatud keelde.

Artikkel 8

Nimetused, tähised ja sümbolid

1.   Käesoleva määruse kohaselt registreeritud nimetust võivad kasutada kõik vastavale spetsifikaadile vastavaid põllumajandustooteid või toitu turustavad ettevõtjad.

2.   Käesoleva määruse kohaselt registreeritud nimetuse all turustatavate ühendusest pärit põllumajandustoodete või toidu märgistusel peavad olema tähised “kaitstud päritolunimetus” ja “kaitstud geograafiline tähis” või nendega seotud ühenduse sümbolid.

3.   Teises lõikes osutatud tähised ning nendega seotud ühenduse sümbolid võivad samuti olla kantud selliste kolmandatest riikidest pärit põllumajandustoodete ja toidu märgistusele, mida turustatakse käesoleva määruse kohaselt registreeritud nimetuse all.

Artikkel 9

Spetsifikaadi muutmise heakskiitmine

1.   Artikli 5 lõigete 1 ja 2 tingimustele vastav ning õigustatud huvi omav rühm võib taotleda heakskiitu spetsifikaadi muutmiseks, eriti selleks, et võtta arvesse teaduse ja tehnika edusamme, või selleks, et vaadata üle artikli 4 lõike 2 punktis c osutatud geograafilise piirkonna määratlus.

Taotluses kirjeldatakse muudatusi ning tuuakse nende põhjendused.

2.   Kui muutmine toob kaasa ühe või mitu muudatust koonddokumendis, kohaldatakse muutmistaotluse suhtes artiklites 5, 6 ja 7 sätestatud menetlust. Kui aga taotletavad muudatused on väikesed, otsustab komisjon, kas kiita muutmistaotlus heaks ilma artikli 6 lõikes 2 ning artiklis 7 sätestatud menetluskorda järgimata, ning heakskiitmise korral avaldab komisjon seejärel artikli 6 lõikes 2 osutatud elemendid.

3.   Kui muutmine ei too koonddokumendis kaasa ühtegi muudatust, kohaldatakse järgmist korda:

i)	kui geograafiline piirkond asub liikmesriigis, avaldab nimetatud liikmesriik muutmise heakskiitmise kohta oma seisukoha; positiivse arvamuse korral avaldab liikmesriik muudetud spetsifikaadi ja teavitab komisjoni heakskiidu saanud muudatustest ja nende põhjendustest;

ii)	juhul kui geograafiline piirkond asub kolmandas riigis, otsustab taotletud muutmise heakskiitmise komisjon.

4.   Kui muudatused käsitlevad spetsifikaadi ajutist muutmist, mis tuleneb kohustuslike sanitaar- või fütosanitaarmeetmete kehtestamisest ametiasutuste poolt, kohaldatakse lõikes 3 sätestatud menetlust.

Artikkel 10

Ametlikud kontrollid

1.   Liikmesriigid määravad pädeva ametiasutuse või ametiasutused, kes vastutavad kontrollide eest käesoleva määrusega ette nähtud kohustustega seoses kooskõlas määrusega (EÜ) nr 882/2004.

2.   Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud ametlike kontrollide süsteemi alla on õigus kuuluda igal käesolevat määrust järgival ettevõtjal.

3.   Komisjon avalikustab käesoleva artikli lõikes 1 või artiklis 11 osutatud ametiasutuste ja sertifitseerimisasutuste nimed ja aadressid ning ajakohastab neid korrapäraselt.

Artikkel 11

Spetsifikaatide järgimise kontrollimine

1.   Ühenduse geograafilise piirkonnaga seotud geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste osas tagab spetsifikaatide järgimise kontrollimise enne toote turule viimist

—	üks või mitu artiklis 10 osutatud pädevatest ametiasutustest ja/või

—	üks või mitu toote sertifitseerimise asutusena tegutsevatest kontrolliasutustest määruse (EÜ) nr 882/2004 artikli 2 tähenduses.

Spetsifikaatidele vastavuse kontrollimise kulud katab kontrollitav ettevõtja.

2.   Kolmanda riigi geograafilise piirkonnaga seotud geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste osas tagab spetsifikaatide järgimise kontrollimise enne toote turule viimist

—	üks või mitu kolmanda riigi poolt määratud ametiasutustest ja/või

—	üks või mitu toote sertifitseerimise asutustest.

3.   Lõigetes 1 ja 2 osutatud toote sertifitseerimise asutused järgivad Euroopa standardit EN 45011 või ISO/IEC juhendit 65 (toodete sertifitseerimise süsteemidega tegelevate asutuste üldnõuded) ning alates 1. maist 2010 akrediteeritakse need sertifitseerimisasutused vastavalt nimetatud standardile või juhendile.

4.   Kui ametiasutused on vastavalt lõigetele 1 ja 2 otsustanud kontrollida spetsifikaatidele vastavust, peavad nad andma piisavad tagatised objektiivsuse ja erapooletuse kohta ning nende käsutuses peavad olema erialase ettevalmistusega personal ja vahendid, mis on vajalikud nende ülesannete täitmiseks.

Artikkel 12

Tühistamine

1.   Kui komisjon leiab kooskõlas artikli 16 punktis k osutatud üksikasjalike eeskirjadega, et kaitstud nimetust kasutava põllumajandustoote või toidu spetsifikaadi tingimuste järgimine ei ole enam tagatud, algatab ta artikli 15 lõikes 2 osutatud registreerimise tühistamise menetluse ning selle kohta avaldatakse teade Euroopa Liidu Teatajas.

2.   Iga õigustatud huvi omav füüsiline või juriidiline isik võib taotleda registreerimise tühistamist, esitades selle põhjendused.

Artiklites 5, 6 ja 7 sätestatud menetlust kohaldatakse mutatis mutandis.

Artikkel 13

Kaitse

1.   Registreeritud nimetusi kaitstakse

a)	nende otsese või kaudse kaubanduslikul eesmärgil kasutamise eest registreerimisega hõlmamata toodete puhul, juhul kui asjaomased tooted on võrreldavad selle nimetuse all registreeritud toodetega või kui nimetuse kasutamisel kasutatakse ära kaitstud nimetuse mainet;

b)	väärkasutuse, jäljendamise või seoste tekitamise eest, isegi kui on viidatud toote tegelikule päritolule või kui kaitstud nimetus on tõlgitud või kui seda on täiendatud sõnadega “viis”, “tüüp”, “meetod”, “toodetud nagu”, “imitatsioon” või muu samalaadse väljendiga;

c)

muude toote lähtekohta, päritolu, laadi või olulisi omadusi käsitlevate valede või eksitavate märgete eest, mis esitatakse asjaomase toote sise- või välispakendil, reklaammaterjalides või asjaomase tootega seotud dokumentides, ning selliste pakendite kasutamise eest, mis võivad anda vale mulje toote päritolust;

d)	muu tegevuse eest, mis võib tarbijat eksitada toote tegeliku päritolu osas.

Kui registreeritud nimetus sisaldab põllumajandustoote või toidu nimetust, mida peetakse üldnimetuseks, ei ole selle üldnimetuse kasutamine asjaomase põllumajandustoote või toidu puhul vastuolus esimese lõigu punktidega a või b.

2.   Kaitstud nimetused ei saa muutuda üldnimetusteks.

3.   Nimetuste puhul, mille registreerimist on taotletud artikli 5 kohaselt, võib artikli 7 lõike 5 raames ette näha kuni viieaastase üleminekuperioodi, seda üksnes juhul, kui vastuväide on tunnistatud vastuvõetavaks sel põhjusel, et nimetuse registreerimine ohustaks täielikult või osaliselt homonüümset nimetust või tooteid, mida on õiguspäraselt turustatud vähemalt viis aastat enne artikli 6 lõikega 2 ette nähtud avaldamise kuupäeva.

Üleminekuperioodi võib kehtestada ka ettevõtetele, mis on asutatud liikmesriigis või kolmandas riigis, kus geograafiline piirkond asub, tingimusel et nimetatud ettevõtted on viie aasta jooksul enne artikli 6 lõikes 2 sätestatud teate avaldamise kuupäeva vastavaid nimetusi pidevalt kasutades kõnealuseid tooteid õiguspäraselt turustanud ning et see asjaolu märgiti ära artikli 5 lõike 5 esimeses ja teises lõigus sätestatud siseriikliku vastuväidete esitamise menetluse või artikli 7 lõikes 2 sätestatud ühenduse vastuväidete esitamise menetluse käigus. Käesolevas lõigus sätestatud üleminekuperiood ja artikli 5 lõikes 6 sätestatud kohanemisperiood ei või kokku kesta kauem kui viis aastat. Kui artikli 5 lõikes 6 osutatud kohanemisperiood ületab viit aastat, üleminekuperioodi ei kehtestata.

4.   Ilma et see piiraks artikli 14 kohaldamist, võib komisjon artikli 15 lõikes 2 sätestatud korras lubada registreeritud nimetuse ning liikmesriigi või kolmandas riigis asuvat kohta tähistava registreerimata nimetuse üheaegset esinemist, kui see nimetus on identne registreeritud nimetusega ning kui kõik järgmised tingimused on täidetud:

a)	identset registreerimata nimetust on õiguspäraselt pidevalt ja muutumatult kasutatud vähemalt kakskümmend viis aastat enne 24. juulit 1993;

b)	on tõendatud, et kõnealuse kasutamise eesmärk ei ole kunagi olnud registreeritud nimetuse maine ärakasutamine ning et see ei ole põhjustanud ega võinud põhjustada tarbija eksitamist seoses toote tegeliku päritoluga;

c)	identsetest nimetustest tulenev probleem tõstatati enne nimetuse registreerimist.

Registreeritud nimetus ja asjaomane identne registreerimata nimetus võivad ühel ajal esineda maksimaalselt viieteistkümne aasta jooksul; pärast seda tuleb registreerimata nimetuse kasutamine lõpetada.

Registreerimata geograafilist nimetust lubatakse kasutada üksnes siis, kui päritoluriik on selgelt ja nähtavalt etiketil märgitud.

Artikkel 14

Suhted kaubamärkide, päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste vahel

1.   Kui päritolunimetus või geograafiline tähis registreeritakse käesoleva määruse kohaselt, lükatakse tagasi avaldus sellise kaubamärgi registreerimiseks, mis vastab mõnele artiklis 13 osutatud olukorrale ja on seotud sama liiki tootega, kui kaubamärgi registreerimise taotlus on esitatud pärast komisjonile registreerimistaotluse esitamise kuupäeva.

Esimese lõigu sätteid rikkudes registreeritud kaubamärgid tunnistatakse kehtetuks.

2.   Võttes nõuetekohaselt arvesse ühenduse õigust, võib jätkata kaubamärgi, mille kasutus vastab ühele artiklis 13 osutatud olukorrale, kasutamist, mida on ühenduse territooriumil heauskselt taotletud, mis on ühenduse territooriumil heauskselt registreeritud või sellisel viisil kasutamisega sisse seatud, kui selline võimalus on asjaomase õigusega ette nähtud, kas enne päritolunimetuse või geograafilise tähise päritoluriigis kaitse alla võtmise kuupäeva või enne 1. jaanuari 1996, olenemata päritolunimetuse või geograafilise tähise registreerimisest, tingimusel et selle kehtetuks tunnistamiseks või kaotamiseks ei ole ühtegi põhjust vastavalt esimesele nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivile 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (8) või nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusele nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta. (9)

Artikkel 15

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab kaitstud geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste alaline komitee.

2.   Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7.

Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 sätestatud ajavahemikuks kehtestatakse kolm kuud.

3.   Komitee võtab vastu oma töökorra.

Artikkel 16

Rakenduseeskirjad

Artikli 15 lõikes 2 osutatud korras võetakse käesoleva määruse rakendamiseks vastu üksikasjalikud eeskirjad. Need hõlmavad eelkõige järgmist:

a)	artikli 2 lõikes 3 osutatud toorainete nimekirja;

b)	teavet, mida peab sisaldama artikli 4 lõikes 2 osutatud spetsifikaat;

c)	tingimusi, mille korral saab füüsilist või juriidilist isikut käsitleda rühmana;

d)	artikli 5 lõike 1 kolmandas lõigus osutatud piiriülest geograafilist piirkonda tähistava nimetuse kohta registreerimistaotluse esitamist;

e)	artikli 5 lõigetes 7 ja 9 osutatud dokumentide sisu ja nende komisjonile edastamise viisi;

f)	artiklis 7 osutatud vastuväiteid, sealhulgas huvitatud isikute vahelisi asjakohaseid läbirääkimisi käsitlevaid eeskirju;

g)	artiklis 8 osutatud tähiseid ja sümboleid;

h)	artikli 7 lõike 5 teises lõigus ja artikli 9 lõikes 2 osutatud pisimuudatuste määratlust, pidades silmas, et pisimuudatus ei tohi olla seotud toote peamiste tunnustega ega kahjustada seost;

i)	artikli 7 lõikes 6 sätestatud päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste registrit;

j)	spetsifikaatide järgimise kontrollimise tingimusi;

k)	registreerimise tühistamise tingimusi.

Artikkel 17

Üleminekusätted

1.   Nimetused, mis on enne käesoleva määruse jõustumise kuupäeva loetletud komisjoni määruse (EÜ) nr 1107/96 (10) lisas ja komisjoni määruse (EÜ) nr 2400/96 (11) lisas, kantakse automaatselt käesoleva määruse artikli 7 lõikes 6 nimetatud registrisse. Vastavad spetsifikaadid loetakse artikli 4 lõikes 1 osutatud spetsifikaatideks. Sellise registreerimisega seotud spetsiifiliste üleminekusätete kohaldamist jätkatakse.

2.   Menetluses olevate, enne käesoleva määruse jõustumist komisjonile edastatud taotluste ja vastuväidetega seoses

a)	ei kohaldata artiklis 5 sätestatud korda, ilma et see piiraks artikli 13 lõike 3 kohaldamist, ning

b)	kooskõlas komisjoni määrusega (EÜ) nr 383/2004 (12) koostatud spetsifikaadi kokkuvõte asendab artikli 5 lõike 3 punktis c osutatud koonddokumendi.

3.   Komisjon võib vajaduse korral vastu võtta muid üleminekusätteid artikli 15 lõikes 2 osutatud korras.

Artikkel 18

Tasu

Liikmesriigid võivad kehtestada tasu, mille eesmärk on käesoleva määruse kohaste registreerimistaotluste, vastuväidete, muutmis- ja tühistamistaotluste hindamisega kaasnevate kulude katmine.

Artikkel 19

Kehtetuks tunnistamine

Määrus (EMÜ) nr 2081/92 tunnistatakse käesolevaga kehtetuks.

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ning neid loetakse vastavalt III lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 20

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

Artikli 8 lõiget 2 kohaldatakse alates 1. maist 2009, ilma et see mõjutaks enne seda kuupäeva turule viidud tooteid.

---

(1)  Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata.

(2)  EÜT L 109, 6.5.2000, lk 29. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2003/89/EÜ (ELT L 308, 25.11.2003, lk 15).

(3)  ELT L 165, 30.4.2004, lk 1.

(4)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(5)  EÜT L 208, 24.7.1992, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 806/2003 (ELT L 122, 16.5.2003, lk 1).

(6)  EÜT L 179, 14.7.1999, lk 1.

(7)  EÜT L 204, 21.7.1998, lk 37.

(8)  EÜT L 40, 11.2.1989, lk 1.

(9)  EÜT L 11, 14.1.1994, lk 1.

(10)  Komisjoni 12. juuni 1996. aasta määrus (EÜ) nr 1107/96 geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste registreerimise kohta nõukogu määruse (EMÜ) nr 2081/92 artiklis 17 sätestatud korras (EÜT L 148, 21.6.1996, lk 1). Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 704/2005 (ELT L 118, 5.5.2005, lk 14).

(11)  Komisjoni 17. detsembri 1996. aasta määrus (EÜ) nr 2400/96 teatavate nimede kandmise kohta kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste registrisse, mis on ette nähtud nõukogu määruses (EMÜ) nr 2081/92 põllumajandussaaduste ja toiduainete geograafiliste tähiste ning päritolunimetuste kaitse kohta (EÜT L 327, 18.12.1996, lk 11). Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 417/2006 (ELT L 72, 11.3.2006, lk 8).

(12)  Komisjoni 1. märtsi 2004. aasta määrus (EÜ) nr 383/2004, millega sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad nõukogu määruse (EMÜ) nr 2081/92 (mis puudutab tehnospetsifikaatide peamiste punktide kokkuvõtet) kohaldamiseks (ELT L 64, 2.3.2004, lk 16).

---

---

---

---

31.3.2006

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 93/26

---

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 511/2006,

27. märts 2006,

millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1531/2002, millega kehtestatakse muu hulgas Hiina Rahvavabariigist pärinevate värvitelerite impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määrust (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (1) (edaspidi “algmäärus”), eriti selle artikleid 8 ja 9,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut, mis esitati pärast konsulteerimist nõuandekomiteega,

ning arvestades järgmist:

A.   EELNENUD MENETLUS

(1)	Määrusega (EÜ) nr 1531/2002 (2) kehtestas nõukogu muu hulgas Hiina Rahvavabariigist (edaspidi “Hiina”) pärinevate värvitelerite (edaspidi “vaatlusalune toode”) impordi suhtes lõplikud dumpinguvastased tollimaksud.

(2)

Paralleelselt kiitis komisjon otsusega 2002/683/EÜ (3) heaks äriühingute Haier Electrical Appliances Corp., Ltd, Hisense Import & Export Co., Ltd, Konka Group Co., Ltd, Sichuan Changhong Electric Co., Ltd, Skyworth Multimedia International (Shenzen) Co, Ltd, TCL King Electrical Appliances (Hui Zhou) Co., Ltd ja Xiamen Overseas Chinese Electronic Co., Ltd (edaspidi “äriühingud”) Hiina Masina ja Elektroonikatoodete Impordi- ja Ekspordi Kommertskojaga (China Chamber of Commerce for Import and Export of Machinery and Electronics Products, CCCME) kooskõlastatud ühise kohustuse (edaspidi “kohustus”).

(3)	Selle tulemusel vabastati lõplikust dumpinguvastasest tollimaksust sellise asjaomase Hiinast pärineva toote import ühendusse, mille on tootnud äriühingud ning mille tüüp on kohustusega hõlmatud (edaspidi “kohustusega hõlmatud toode”).

B.   KOHUSTUSE TÄITMATAJÄTMINE

(4)

Äriühingute pakutud kohustuse kohaselt peavad nad muu hulgas eksportima kohustusega hõlmatud toote esimesele sõltumatule kliendile ühenduses kas kohustuses kindlaksmääratud minimaalse või sellest kõrgema impordihinnaga ning pidama kinni teatavatest kohustuses kindlaks määratud koguselistest ülemmääradest. Selline hinnatase ja sellised ülemmäärad kõrvaldavad dumpingu kahjuliku mõju.

(5)	CCCME ja äriühingud nõustusid kohustuse täitmise tagamise eesmärgil esitama kogu komisjoni poolt vajalikuks peetava teabe ning võimaldama kontrollkäike oma valdustesse, selleks et kinnitada kvartaliaruannetes esitatud andmete täpsust ja õigsust.

(6)

Vastavalt määruse (EÜ) nr 1531/2000 põhjenduses 239 märgitule on kohustuses selgesõnaliselt kindlaks määratud, et iga äriühingu või CCCME poolset rikkumist käsitatakse kohustuse kõigi allakirjutanute poolse rikkumisena. Kui Euroopa Komisjoniga ei teha kohustuse kontrollimisel koostööd, siis käsitatakse seda kui kohustuse rikkumist.

(7)

Seoses sellega taotles komisjon kontrollkäikude tegemist CCCME ja kahe kõige suuremat vaatlusaluse toote müügimahtu deklareerinud äriühingu valdustesse, milleks on Xiamen Overseas Chinese Electronic Co., Ltd ja Konka Group Co., Ltd. Komisjon saatis CCCMEle ja äriühingutele Xiamen Overseas Chinese Electronic Co., Ltd ja Konka Group Co., Ltd sellekohased eelteated, milles andis teada kontrollkäigu kuupäevad. CCCME ja äriühing Xiamen Overseas Chinese Electronic Co., Ltd kinnitasid, et nad on komisjoni taotletud kontrollkäiguga nõus. Konka Group Co., Ltd keeldus kontrollkäigust, mis tähendab kohustuse rikkumist.

(8)	Leitud rikkumist on üksikasjalikumalt kirjeldatud komisjoni otsuses 2006/258/EÜ. (4)

(9)	Rikkumise tõttu võeti otsusega 2006/258/EÜ äriühingute CCCMEga kooskõlastatud pakutud kohustusele antud heakskiit tagasi. Asjaomaste äriühingute poolt ühendusse eksporditud vaatlusaluse toote impordi suhtes tuleks seega viivitamata kehtestada lõplik dumpinguvastane tollimaks.

(10)

Algmääruse artikli 8 lõike 9 kohaselt tuleb dumpinguvastase tollimaksu määr kindlaks määrata selle uurimise käigus kindlakstehtud asjaolude alusel, mille tulemusel kohustus võeti. Kuna kõnealune uurimine lõpetati dumpingu ja sellega tekitatud kahju lõpliku kindlaksmääramisega määruses (EÜ) nr 1531/2002, leitakse, et lõpliku dumpinguvastase tollimaksumäära suuruse ja tollimaksu määramise viisi suhtes on asjakohane tugineda kõnealuses määruses kehtestatule, nimelt määrale 44,6 % CIF-netohinnast ühenduse piiril enne tollimaksu sissenõudmist.

C.   MÄÄRUSE (EÜ) nr 1531/2002 MUUTMINE

(11)	Pidades silmas eespool sätestatut, tuleks määrust (EÜ) nr 1531/2002 vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määrust (EÜ) nr 1531/2002 muudetakse järgmiselt:

1.	Artikkel 3, I lisa ja II lisa tunnistatakse kehtetuks.

2.	Artiklid 4 ja 5 muutuvad vastavalt artikliteks 3 ja 4.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

---

(1)  EÜT L 56, 6.3.1996, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 2117/2005 (ELT L 340, 23.12.2005, lk 17).

(2)  EÜT L 231, 29.8.2002, lk 1.

(3)  EÜT L 231, 29.8.2002, lk 42.

(4)  Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 63.

---

31.3.2006

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 93/28

---

KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 512/2006,

30. märts 2006,

millega kehtestatakse kindlad impordiväärtused, et määrata kindlaks teatava puu- ja köögivilja hind piiril

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse komisjoni 21. detsembri 1994. aasta määrust (EÜ) nr 3223/94 puu- ja köögivilja impordikorra üksikasjalike eeskirjade kohta, (1) eriti selle artikli 4 lõiget 1,

ning arvestades järgmist:

(1)	Määruses (EÜ) nr 3223/94 on sätestatud vastavalt mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustele kriteeriumid, mille alusel komisjon kehtestab kindlad impordiväärtused kolmandatest riikidest importimisel käesoleva määruse lisas sätestatud toodete ja ajavahemike puhul.

(2)	Kooskõlas eespool nimetatud kriteeriumidega tuleb kehtestada kindlad impordiväärtused käesoleva määruse lisas sätestatud tasemetel,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määruse (EÜ) nr 3223/94 artiklis 4 osutatud kindlad impordiväärtused kehtestatakse vastavalt käesoleva määruse lisale.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub 31. märtsil 2006.

---

(1)  EÜT L 337, 24.12.1994, lk 66. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 386/2005 (ELT L 62, 9.3.2005, lk 3).

---

---

31.3.2006

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 93/30

---

KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 513/2006,

30. märts 2006,

millega võetakse vastu selliste impordilitsentside väljaandmist käsitlevad ajutised sätted, mida taotletakse vastavalt määrusele (EÜ) nr 565/2002, millega kehtestatakse kolmandatest riikidest imporditava küüslaugu tariifikvootide haldamise meetod ja päritolusertifikaatide süsteem

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 28. oktoobri 1996. aasta määrust (EÜ) nr 2200/96 puu- ja köögiviljaturu ühise korralduse kohta, (1) eriti selle artikli 31 lõiget 2,

ning arvestades järgmist:

(1)

Komisjoni määruses (EÜ) nr 565/2002 (2) on sätestatud, et liikmesriigid teatavad komisjonile litsentsitaotlustest iga nädala esmaspäeval ja neljapäeval ning väljastavad impordilitsentsid viiendal tööpäeval pärast taotluse esitamise kuupäeva, juhul kui komisjon ei võta nimetatud ajavahemiku jooksul mingeid meetmeid.

(2)	Neljapäev, 13. aprill, reede, 14. aprill, ja esmaspäev, 17. aprill 2006, on komisjonis puhkepäevad. Seepärast tuleks ajavahemikul esmaspäevast, 10. aprillist, kuni reedeni, 14. aprillini 2006, taotletud litsentside väljastamine edasi lükata.

(3)	Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas värske puu- ja köögivilja turu korralduskomitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Ajavahemikul esmaspäevast, 10. aprillist, kuni reedeni, 14. aprillini 2006, määruse (EÜ) nr 565/2002 kohaselt taotletud impordilitsentsid väljastatakse reedel, 21. aprillil 2006, juhul kui komisjon ei võta nimetatud ajavahemiku jooksul kõnealuse määruse artikli 8 lõike 2 kohaseid meetmeid.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

---

(1)  EÜT L 297, 21.11.1996, lk 1. Määrust on viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 47/2003 (EÜT L 7, 11.1.2003, lk 64).

(2)  EÜT L 86, 3.4.2002, lk 11. Määrust on muudetud määrusega (EÜ) nr 537/2004 (ELT L 86, 24.3.2004, lk 9).

---

31.3.2006

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 93/31

---

KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 514/2006,

30. märts 2006,

millega tehakse erand määrusest (EÜ) nr 824/2000 sekkumisteravilja tarnimise tähtaegade suhtes teatavates liikmesriikides turustusaastal 2005/2006

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 29. septembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 1784/2003 teraviljaturu ühise korralduse kohta, (1) eriti selle artiklit 6,

ning arvestades järgmist:

(1)

Komisjoni 19. aprilli 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 824/2000, millega kehtestatakse teravilja ülevõtmise kord sekkumisametite poolt ja sätestatakse teravilja kvaliteedi määramise analüüsimeetodid, (2) nähakse ette, et vastuvõetava pakkumise puhul teatatakse ettevõtjatele tarneplaani tähtajad võimalikult kiiresti. Sel eesmärgil sätestatakse nimetatud määruse artikli 4 lõikes 3, et viimane sekkumiskeskusele mõeldud tarne, mille kohta on esitatud pakkumine, peab toimuma hiljemalt pakkumise saamise kuule järgneva neljanda kuu lõpul.

(2)	Turustusaasta 2005/2006 on teine turustusaasta, kui teravilja sekkumismehhanismi kohaldatakse liikmesriikides, kes ühinesid Euroopa Ühendusega 1. mail 2004.

(3)

Soodsate ilmastikutingimuste tõttu osutus 2005. aasta saak nendes riikides jälle rikkalikuks. Selle tagajärjel on seal siseturuhinnad sekkumishindadest tunduvalt madalamad. Seetõttu on sekkumisametitele juba sekkumisperioodi algul 2005. aasta novembris pakutud suhteliselt suuri koguseid. Sekkumisametitele pakutud koguste suuruse ja nende paiknemise geograafilise jaotuse tõttu ei ole võimalik kinni pidada 31. märtsiks 2006 ette nähtud tarnetähtajast. Et pakutud vilja oleks võimalik piisavas koguses üle võtta, tuleks tarneperioodi pikendada ja seega tuleks teha erand määrusest (EÜ) nr 824/2000.

(4)	Olukord turul vajab kiiresti lahendamist ja meetmed tuleb kasutusele võtta otsekohe, seetõttu tuleks ette näha käesoleva määrusega sätestatud meetmete kiire kohaldamine.

(5)	Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas teraviljaturu korralduskomitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Erandina määruse (EÜ) nr 824/2000 artikli 4 lõike 3 kolmandast lõigust peab Tšehhi Vabariigis, Eestis, Lätis, Leedus, Ungaris, Maltal, Poolas, Sloveenias ja Slovakkias turustusaastal 2005/2006 viimane sekkumisametitele pakutud teraviljatarne toimuma hiljemalt pakkumise saamisele järgneva seitsmenda kuu lõpul, kuid siiski mitte hiljem kui 31. juulil 2006.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

---

(1)  ELT L 270, 21.10.2003, lk 21. Määrust on muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 1154/2005 (ELT L 187, 19.7.2005, lk 11).

(2)  EÜT L 100, 20.4.2000, lk 31. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1068/2005 (ELT L 174, 7.7.2005, lk 65).

---

31.3.2006

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 93/32

---

KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 515/2006,

30. märts 2006,

millega kehtestatakse majandusaastaks 2005/2006 üleminekumeede Tšehhi Vabariigis, Eestis, Küprosel, Lätis, Leedus, Ungaris, Maltal, Poolas, Sloveenias ja Slovakkias sekkumiseks pakutava teravilja ladustamise rahastamiseks

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemislepingut,

võttes arvesse Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisakti, eriti selle artikli 41 esimest lõiku,

võttes arvesse nõukogu 29. septembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 1784/2003 teraviljaturu ühise korralduse kohta, (1)

ning arvestades järgmist:

(1)	Teatavate liikmesriikide taotlusel pikendatakse komisjoni määrust (EÜ) nr 514/2006 (2) majandusaastaks 2005/2006 sekkumiseks pakutava teravilja tarnimiseks Euroopa Ühendusega 1. mail 2004 ühinenud liikmesriikidesse maksimaalselt kolme kuu võrra, mis siiski ei luba tarnimist pärast 31. juulit 2006.

(2)

Kõnealune meede võib põhjustada lisakulusid teravilja ladustamisel, mis on tarnitud nimetatud uueks tähtajaks, kuid pärast komisjoni 19. aprilli 2000. aasta määruse (EÜ) nr 824/2000 (millega kehtestatakse teravilja ülevõtmise kord sekkumisametite poolt ja sätestatakse teravilja kvaliteedi määramise analüüsimeetodid) (3) artikli 4 lõike 3 kolmandas lõigus esialgselt sätestatud tähtaega.

(3)

Vastavalt nõukogu 2. augusti 1978. aasta määrusele (EMÜ) nr 1883/78 (millega kehtestatakse üldeeskirjad sekkumise finantseerimiseks Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi tagatisrahastust) artiklile 6, (4) katab EAGGFi tagatisrahastu ladustamisega seotud materiaalsetest toimingutest tulenevad kulud. Liikmesriikide eespool mainitud ladustamise lisakulusid tuleks võimalikul hüvitamisel käsitleda kui tavaliselt sekkumisametite kantavaid ladustamiskulusid, ning ette tuleks näha EAGGFi tagatisrahastu rahastamine sama kindlaks määratud summa alusel, võttes arvesse igakuist sekkumishinna tõusu nagu ettenähtud määruse (EÜ) nr 1784/2003 artikli 4 lõikes 3.

(4)	Käesolevas määruses ettenähtud meetmed on kooskõlas Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Kui sekkumisametid olid sekkumiseks pakutud teravilja Tšehhi Vabariigis, Eestis, Küprosel, Lätis, Leedus, Ungaris, Maltal, Poolas, Sloveenias ja Slovakkias edukalt vastu võtnud pärast komisjoni määruse (EÜ) nr 824/2000 artikli 4 lõike 3 kolmandas lõigus ettenähtud tähtaja lõppu, siis liikmesriikide ladustamiskulusid nimetatud tähtaja ja tegeliku ajakavasse märgitud lattu jõudmise kuupäeva vahel, mis peab olema enne määruses (EÜ) nr 514/2006 sätestatud tähtaega, tuleb käsitleda kui kulusid, millele on osutatud määruse (EMÜ) nr 1883/78 artiklis 6.

Artikkel 2

Määruse (EMÜ) nr 1883/78 artikli 6 lõikes 1 osutatud kindlaksmääratud summa arvestatakse välja kindlaksmääratud summa alusel, mida komisjon liikmesriigile ostetud teravilja ladustamise eest majandusaastal 2005/2006 hüvitab, nagu sätestatud komisjoni 12. oktoobri 2005. aasta otsuses, (5) ehk 1,31 eurot tonni kohta kuus, millest võetakse maha igakuine tõus nagu ette nähtud määruse (EÜ) nr 1784/2003 artikli 4 lõikes 3, ehk 0,46 eurot tonni kohta kuus, mis lisati sekkumishinnale iga kuu kohta pärast määruse (EÜ) nr 824/2000 artikli 4 lõike 3 kolmandas lõigus ettenähtud tähtaega.

Neid kulusid võetakse arvesse nõukogu määruse (EMÜ) nr 3492/90 (6) artiklis 1 osutatud aastaaruannetes, kui sekkumisasutuste poolt toodete kokkuostuga seotud materiaalsetest toimingutest tulenevaid kulusid.

Artikkel 3

Käesolev määrus jõustub kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolevat määrust kohaldatakse majandusaastal 2005/2006.

---

(1)  ELT L 270, 21.10.2003, lk 78. Määrust on muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 1154/2005 (ELT L 187, 19.7.2005, lk 11).

(2)  Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 31.

(3)  EÜT L 100, 20.4.2000, lk 31. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1068/2005 (ELT L 174, 7.7.2005, lk 65).

(4)  EÜT L 216, 5.8.1978, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 695/2005 (ELT L 114, 4.5.2005, lk 1).

(5)  K(2005) 3752. Avaldamata otsus.

(6)  EÜT L 337, 4.12.1990, lk 3.

---

31.3.2006

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 93/34

---

KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 516/2006,

30. märts 2006,

millega määratakse kindlaks melassi tüüpilised hinnad ja täiendavad imporditollimaksud suhkrusektoris alates 31. märtsist 2006

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 19. juuni 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1260/2001 (1) suhkruturu ühise korralduse kohta ning eriti selle artikli 24 lõiget 4,

ning arvestades järgmist:

(1)

Komisjoni 23. juuni 1995. aasta määrusega (EÜ) nr 1422/95, milles sätestatakse melassi impordi üksikasjalikud rakenduseeskirjad suhkrusektoris ja muudetakse määrust (EMÜ) nr 785/68, (2) nähakse ette, et melassi CIF-impordihind, mis on kehtestatud vastavalt komisjoni määrusele (EMÜ) nr 785/68, (3) loetakse nn tüüpiliseks hinnaks. See hind tuleks kehtestada määruse (EMÜ) nr 785/68 artiklis 1 määratletud standardkvaliteedi puhul.

(2)	Tüüpiliste hindade kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta kogu määruse (EMÜ) nr 785/68 artiklis 3 ettenähtud teavet, välja arvatud nimetatud määruse artiklis 4 ettenähtud juhtudel, kui selle hinna võib kindlaks määrata määruse (EMÜ) nr 785/68 artiklis 7 sätestatud meetodil.

(3)	Kui kaup ei ole standardkvaliteediga, tuleb hinda vastavalt pakutava melassi kvaliteedile suurendada või vähendada määruse (EMÜ) nr 785/68 artikli 6 alusel.

(4)

Kui kõnealuse toote käivitushind erineb tüüpilisest hinnast, tuleks määrata täiendavad imporditollimaksud määruse (EÜ) nr 1422/95 artiklis 3 sätestatud tingimustel. Imporditollimaksude peatamise korral vastavalt määruse (EÜ) nr 1422/95 artiklile 5 tuleb kindlaks määrata nende imporditollimaksude erisummad.

(5)	Kõnealuste toodete tüüpilised hinnad ja täiendavad imporditollimaksud tuleks kehtestada vastavalt määruse (EÜ) nr 1422/95 artikli 1 lõikele 2 ja artikli 3 lõikele 1.

(6)	Käesolevas määruses sätestatud meetmed on kooskõlas suhkruturu korralduskomitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määruse (EÜ) nr 1422/95 artiklis 1 nimetatud toodete tüüpilised hinnad ja täiendavad imporditollimaksud on sätestatud lisas.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub 31. märtsil 2006.

---

(1)  EÜT L 178, 30.6.2001, lk 1. Määrust on viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 39/2004 (ELT L 6, 10.1.2004, lk 16).

(2)  EÜT L 141, 24.6.1995, lk 12. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 79/2003 (EÜT L 13, 18.1.2003, lk 4).

(3)  EÜT L 145, 27.6.1968, lk 12. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1422/95.

---

---

31.3.2006

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 93/36

---

KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 517/2006,

30. märts 2006,

millega kehtestatakse töötlemata valge suhkru ja toorsuhkru eksporditoetused

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 19. juuni 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1260/2001 suhkruturu ühise korralduse kohta, (1) eriti selle artikli 27 lõike 5 teist lõiku,

ning arvestades järgmist:

(1)	Määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 27 alusel võib nimetatud määruse artikli 1 lõike 1 punktis a osutatud toodete maailmaturul kehtivate noteeringute või hindade ja ühenduses kehtivate hindade vahe katta eksporditoetusega.

(2)

Vastavalt määruse (EÜ) nr 1260/2001 sätetele tuleb valge suhkru ja toorsuhkru puhul, mis on denatureerimata ja mida eksporditakse edasise töötlemiseta, kehtestada toetused, võttes arvesse ühenduse turu ja maailmaturu olukorda, eelkõige nimetatud määruse artiklis 28 sätestatud hinna- ja kulutegureid. Vastavalt samale artiklile tuleks võtta arvesse ka kavandatava ekspordi majandusaspekti.

(3)

Toorsuhkru puhul tuleb toetus määrata standardkvaliteedi kohta. See on määratletud määruse (EÜ) nr 1260/2001 I lisa II punktis. Lisaks kehtestatakse see toetus vastavalt määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 28 lõikele 4. Kristalliseerunud suhkru mõiste on määratletud komisjoni 7. septembri 1995. aasta määruses (EÜ) nr 2135/95 suhkrusektori eksporditoetuste maksmise üksikasjalike rakenduseeskirjade kohta. (2) Sel viisil arvutatud toetust maitse- või värvilisanditega suhkru eest tuleb kohaldada selle sahharoosisisalduse järgi ning seega tuleb toetus määrata 1 % nimetatud sisalduse kohta.

(4)	Erijuhtudel võib toetuse suuruse kehtestada muude õigusaktidega.

(5)	Toetus tuleb kehtestada iga kahe nädala tagant. Seda võib vahepealsel perioodil muuta.

(6)	Määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 27 lõike 5 esimese lõiguga nähakse ette, et maailmaturu olukorra või teatavate turgude erinõuete tõttu võib osutuda vajalikuks nimetatud määruse artiklis 1 loetletud toodete toetust vastavalt sihtkohale eristada.

(7)	Lääne-Balkani riikidest pärit suhkru sooduskorra alusel alates 2001. aasta algusest toimuva impordi ning ühendusest nendesse riikidesse suhkru ekspordi märkimisväärne ja kiire kasv tundub väga kunstlik.

(8)	Selleks, et vältida mis tahes kuritarvitusi nende suhkursektori toodete ühendusse reimportimisel, mille eest on antud eksporditoetusi, ei tohiks ühegi Lääne-Balkani riigi puhul kehtestada käesoleva määrusega hõlmatud toodetele toetusi.

(9)	Pidades silmas eespool sätestatut ja suhkruturu praegust olukorda ning eelkõige suhkru hindu või noteeringuid ühenduses ja maailmaturul, tuleks kehtestada toetused asjakohaste summade ulatuses.

(10)	Käesolevas määruses sätestatud meetmed on kooskõlas suhkruturu korralduskomitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 1 lõike 1 punktis a loetletud denatureerimata ja edasise töötlemiseta toodete ekspordil antavad toetused on kehtestatud vastavalt käesoleva määruse lisale.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub 31. märtsil 2006.

---

(1)  EÜT L 178, 30.6.2001, lk 1. Määrust on viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 39/2004 (ELT L 6, 10.1.2004, lk 16).

(2)  EÜT L 214, 8.9.1995, lk 16.

---

---

31.3.2006

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 93/38

---

KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 518/2006,

30. märts 2006,

milles kehtestatakse töötlemata siirupite ja teatavate muude suhkrusektori toodete eksporditoetused

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 19. juuni 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1260/2001 suhkruturu ühise korralduse kohta, (1) eriti selle artikli 27 lõike 5 teist lõiku,

ning arvestades järgmist:

(1)	Määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 27 alusel võib nimetatud määruse artikli 1 lõike 1 punktis d osutatud toodete maailmaturul kehtivate noteeringute või hindade ja ühenduses kehtivate hindade vahe katta eksporditoetusega.

(2)

Komisjoni 7. septembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2135/95 (suhkrusektori eksporditoetuste maksmise üksikasjalike rakenduseeskirjade kohta), (2) artiklis 3 on sätestatud, et toetus määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 1 lõike 1 punktis d sätestatud eksporditavate toodete 100 kilogrammi kohta võrdub põhisummaga, mis on korrutatud sahharoosisisaldusega, hõlmates vajadusel ka muid sahharoosina väljendatud suhkruid. Asjaomase toote sahharoosisisaldus määratakse kindlaks vastavalt komisjoni määruse (EÜ) nr 2135/95 artiklile 3.

(3)

Määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 30 lõikes 3 on sätestatud, et töötlemata kujul eksporditava sorboosi toetuse põhisumma peab olema võrdne toetuse põhisummaga (millest on maha arvatud üks sajandik kehtivast tootmistoetusest), mida kohaldatakse vastavalt komisjoni 27. juuni 2001. aasta määrusele (EÜ) nr 1265/2001, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1260/2001 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses tootmistoetuse andmisega teatavate keemiatööstuses kasutatavate suhkrutoodete eest, (3) viimati nimetatud määruse lisas loetletud toodete suhtes.

(4)

Vastavalt määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 30 lõikele 1 peab kõnealuse määruse artikli 1 lõike 1 punktis d loetletud muude töötlemata kujul eksporditavate toodete toetuse põhisumma olema võrdne ühe sajandikuga summast, mis on kehtestatud, võttes arvesse ühelt poolt erinevust valge suhkru kehtiva sekkumishinna (ühenduse puudujäägita aladel sellel kuul, mille kohta põhisumma on kehtestatud) ja maailmaturul kehtivate valge suhkru noteeringute või hindade vahel ning teiselt poolt vajadust saavutada tasakaal kolmandatesse riikidesse ekspordiks töödeldud kauba valmistamisel ühenduse põhisaaduste kasutamise ja neist riikidest sisese töötlemise korra alusel vastuvõetavate toodete kasutamise vahel.

(5)	Vastavalt määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 30 lõikele 4 võib põhisumma kohaldamisel piirduda kõnealuse määruse artikli 1 lõike 1 punktis d loetletud teatavate toodetega.

(6)

Määruse (EÜ) nr 1260/2001 artiklis 27 on sätestatud, et toetuse võib määrata kõnealuse määruse artikli 1 lõike 1 punktides f, g ja h osutatud töötlemata toodete ekspordiks. Toetus tuleb määrata 100 kilogrammi kuivaine sisalduse kohta, võttes arvesse CN-koodi 1702 30 91 alla kuuluvate toodete ja määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 1 lõike 1 punktis d osutatud toodete eksporditoetust ning kavandatava ekspordi majandusaspekte. Kõnealuse lõike 1 punktides f ja g osutatud toodete puhul antakse toetust üksnes määruse (EÜ) nr 2135/95 artiklis 5 sätestatud tingimustele vastavate toodete eest ning punktis h osutatud toodete puhul antakse toetust üksnes määruse (EÜ) nr 2135/95 artiklis 6 sätestatud tingimustele vastavate toodete eest.

(7)	Eespool nimetatud toetused tuleb määrata igal kuul. Neid võib vahepealsel perioodil muuta.

(8)	Määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 27 lõike 5 esimese lõiguga nähakse ette, et maailmaturu olukorra või teatavate turgude erinõuete tõttu võib osutuda vajalikuks nimetatud määruse artiklis 1 loetletud toodete toetust vastavalt sihtkohale eristada.

(9)	Lääne-Balkani riikidest pärit suhkru sooduskorra alusel alates 2001. aasta algusest toimuva impordi ning ühendusest nendesse riikidesse suhkru ekspordi märkimisväärne ja kiire kasv tundub väga kunstlik.

(10)	Selleks, et vältida mis tahes kuritarvitusi nende suhkrusektori toodete ühendusse reimportimisel, mille eest on antud eksporditoetusi, ei tohiks ühegi Lääne-Balkani riikide puhul kehtestada käesoleva määrusega hõlmatud toodetele toetusi.

(11)	Pidades silmas eespool sätestatut, tuleks kehtestada kõnealuste toodete toetused asjakohaste summade ulatuses.

(12)	Käesolevas määruses sätestatud meetmed on kooskõlas suhkruturu korralduskomitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 1 lõike 1 punktides d, f, g ja h loetletud töötlemata kujul eksporditavate toodete eksporditoetused kehtestatakse vastavalt käesoleva määruse lisas sätestatule.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub 31. märtsil 2006.

---

(1)  EÜT L 178, 30.6.2001, lk 1. Μäärust on viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 39/2004 (ELT L 6, 10.1.2004, lk 6).

(2)  EÜT L 214, 8.9.1995, lk 16.

(3)  EÜT L 178, 30.6.2001, lk 63.

---

---

31.3.2006

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 93/41

---

KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 519/2006,

30. märts 2006,

millega kehtestatakse suurim eksporditoetus valge suhkru eksportimiseks teatavatesse kolmandatesse riikidesse määrusega (EÜ) nr 1138/2005 ettenähtud alalise pakkumismenetluse raames avatud 22. osaliseks pakkumismenetluseks

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 19. juuni 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1260/2001 (1) suhkruturu ühise korralduse kohta ning eriti selle artikli 27 lõike 5 teist lõiku,

ning arvestades järgmist:

(1)

Vastavalt komisjoni 15. juuli 2005. aasta määrusele (EÜ) nr 1138/2005 alalise pakkumismenetluse avamise kohta valge suhkru ekspordimaksude ja/või eksporditoetuse määramiseks turustusaastaks 2005/2006 (2) on kuulutatud välja osalised pakkumismenetlused selle suhkru eksportimiseks teatavatesse kolmandatesse riikidesse.

(2)	Vastavalt määruse (EÜ) nr 1138/2005 artikli 9 lõikele 1 kehtestatakse kõnealuse osalise pakkumismenetluse puhul suurim eksporditoetus, võttes olenevalt asjaoludest eelkõige arvesse suhkruturu olukorda ja tõenäolist arengut ühenduses ja maailmas.

(3)	Käesolevas määruses sätestatud meetmed on kooskõlas suhkruturu korralduskomitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Vastavalt määrusele (EÜ) nr 1138/2005 seoses valge suhkruga avatud 22. osaliseks pakkumismenetluseks kehtestatakse suurim eksporditoetus eksportimisel teatavatesse kolmandatesse riikidesse 27,260 EUR/100 kg kohta.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub 31. märtsil 2006.

---

(1)  EÜT L 178, 30.6.2001, lk 1. Määrust on viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 39/2004 (ELT L 6, 10.1.2004, lk 16).

(2)  ELT L 185, 16.7.2005, lk 3.

---

31.3.2006

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 93/42

---

KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 520/2006,

30. märts 2006,

millega kehtestatakse keemiatööstuses kasutatava valge suhkru tootmistoetus ajavahemikuks 1.–30. aprill 2006

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 19. juuni 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1260/2001 suhkruturu ühise korralduse kohta, (1) eriti selle artikli 7 lõiget 5,

ning arvestades järgmist:

(1)

Vastavalt määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 7 lõikele 3 võib eksporditoetusi anda kõnealuse määruse artikli 1 lõike 1 punktides a ja f loetletud toodetele ning kõnealuse lõike punktis d loetletud siirupitele ja CN-koodi 1702 50 00 alla kuuluvale keemiliselt puhtale fruktoosile (levuloos) vahetootena, kui need on mõnes asutamislepingu artikli 23 lõikes 2 osutatud olukorras ja neid kasutatakse teatavate keemiatööstustoodete valmistamisel.

(2)

Komisjoni 27. juuni 2001. aasta määruses (EÜ) nr 1265/2001, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1260/2001 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses tootmistoetuse andmisega teatavate keemiatööstuses kasutatavate suhkrutoodete eest, (2) on sätestatud, et need toetused määratakse kindlaks valge suhkru tootmistoetusest lähtudes.

(3)	Määruse (EÜ) nr 1265/2001 artiklis 9 on sätestatud, et valge suhkru tootmistoetus tuleb kehtestada kord kuus alates iga kuu esimesest päevast.

(4)	Käesolevas määruses sätestatud meetmed on kooskõlas suhkruturu korralduskomitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määruse (EÜ) nr 1265/2001 artiklis 4 osutatud valge suhkru tootmistoetus ajavahemikul 1.–30. aprill 2006 on 23,731 EUR/100 kg netomassi kohta.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub 1. aprillil 2006.

---

(1)  EÜT L 178, 30.6.2001, lk 1. Määrust on viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 39/2004 (ELT L 6, 10.1.2004, lk 16).

(2)  EÜT L 178, 30.6.2001, lk 63.

---

31.3.2006

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 93/43

---

KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 521/2006,

30. märts 2006,

millega määratakse kindlaks teraviljast valmistatud segasööda eksporditoetused

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 29. september 2003. aasta määrust (EÜ) nr 1784/2003 teraviljaturu ühise korralduse kohta, (1) eriti selle artikli 13 lõiget 3,

ning arvestades järgmist:

(1)	Määruse (EÜ) nr 1784/2003 artiklis 13 on sätestatud, et nimetatud määruse artiklis 1 loetletud toodete puhul võib maailmaturu noteeringute või hindade ning ühenduse hindade vahe katta eksporditoetusega.

(2)

Komisjoni 29. juuni 1995. aasta määruse (EÜ) nr 1517/95 (millega kehtestatakse määruse (EÜ) nr 1784/2003 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses teraviljast segasööda impordi- ja ekspordikorraga ja muudetakse määrust (EÜ) nr 1162/95, millega kehtestatakse impordi- ja ekspordilitsentside süsteemi üksikasjalikud rakenduseeskirjad teravilja- ja riisisektoris (2) artiklis 2 on määratletud erikriteeriumid, mida tuleb arvesse võtta kõnealuste toodete toetuse arvutamisel.

(3)

Toetuse arvutamisel tuleb arvesse võtta teraviljatoodete sisaldust. Lihtsustamise huvides tuleks toetust maksta kahes teraviljatoodete kategoorias, ühelt poolt mais – kõige tavalisem teravili eksporditava segasööda ja maisitoodete valmistamisel ning teiselt poolt muu teravili, mis vastab toetuse saamise tingimustele, kui mais ja maisitooted on välistatud. Toetust tuleks anda vastavalt teraviljasaaduste sisaldusele segasöödas.

(4)	Toetuse summa puhul peab arvesse võtma ka nende toodete müügitingimusi ja -võimalusi maailmaturul, vajadust vältida häireid ühenduse turul ja ekspordi majanduslikku aspekti.

(5)	Praegune olukord teraviljaturul ja eelkõige tarneväljavaated tähendavad seda, et eksporditoetused tuleks lõpetada.

(6)	Teraviljaturu korralduskomitee ei ole eesistuja määratud tähtaja jooksul oma arvamust esitanud,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määruses (EÜ) nr 1784/2003 sätestatud ja määrusele (EÜ) nr 1517/95 vastavad segasööda eksporditoetused määratakse kindlaks vastavalt käesoleva määruse lisale.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub 31. märtsil 2006.

---

(1)  ELT L 270, 21.10.2003, lk 78. Määrust on muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 1154/2005 (ELT L 187, 19.7.2005, lk 11).

(2)  EÜT L 147, 30.6.1995, lk 51.

---

---

31.3.2006

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 93/45

---

KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 522/2006,

30. märts 2006,

millega määratakse kindlaks piima ja piimatoodete eksporditoetused

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 17. mai 1999. aasta määrust (EÜ) nr 1255/1999 piima- ja piimatooteturu ühise korralduse kohta, (1) eriti selle artikli 31 lõiget 3,

ning arvestades järgmist:

(1)	Määruse (EÜ) nr 1255/1999 artikli 31 lõikes 1 on sätestatud, et kõnealuse määruse artiklis 1 loetletud toodete maailmaturul kehtivate hindade ja ühenduse turul kehtivate hindade vahe võib katta eksporditoetusega.

(2)	Arvestades praegust piima- ja piimatooteturu olukorda, tuleks seepärast kindlaks määrata eksporditoetused kooskõlas määruse (EÜ) nr 1255/1999 artiklis 31 sätestatud eeskirjade ja teatavate kriteeriumidega.

(3)	Määruse (EÜ) nr 1255/1999 artikli 31 lõike 3 teises lõigus on sätestatud, et eksporditoetused võivad erineda vastavalt sihtkohale, kui olukord maailmaturul või konkreetsed nõuded teatavatel turgudel seda tingivad.

(4)

Kooskõlas Euroopa Ühenduse ja Dominikaani Vabariigi vastastikuse mõistmise memorandumiga piimapulbri impordi kaitse kohta Dominikaani Vabariigis, (2) mis on heaks kiidetud nõukogu otsusega 98/486/EÜ, (3) kohaldatakse teatavatele Dominikaani Vabariiki eksporditavatele ühenduse piimatoodetele vähendatud tollimaksu määra. Seepärast peaks selle kava alusel eksporditavatele toodetele makstavat eksporditoetust teatava protsendi võrra vähendama.

(5)	Käesolevas määruses sätestatud meetmed on kooskõlas piima- ja piimatooteturu korralduskomitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määruse (EÜ) nr 1255/1999 artiklis 31 sätestatud eksporditoetust antakse toodete ja koguste puhul, mis on kindlaks määratud käesoleva määruse lisas, komisjoni määruse (EÜ) nr 174/1999 (4) artikli 1 lõikes 4 nimetatud tingimustel.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub 31. märtsil 2006.

---

(1)  EÜT L 160, 26.6.1999, lk 48. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1913/2005 (ELT L 307, 25.11.2005, lk 2).

(2)  EÜT L 218, 6.8.1998, lk 46.

(3)  EÜT L 218, 6.8.1998, lk 45.

(4)  EÜT L 20, 27.1.1999, lk 8.

---

---