15.1.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 9/1

A.

arvestades, et deklareerimata töö on keeruline nähtus, mis paljudes liikmesriikides ikka veel suureneb, kuna seda mõjutavad mitmed majanduslikud, sotsiaalsed, institutsioonilised, regulatiivsed ja kultuurilised tegurid;

B.

arvestades, et deklareerimata töö on Euroopa tööturgudel eriti muret tekitav ja jätkuv nähtus, mis võib ohustada liikmesriikide majandust ja Euroopa sotsiaalmudeli rahalist jätkusuutlikkust, piirates majanduskasvu ning eelarve- ja sotsiaalpoliitikat; arvestades, et deklareerimata töö moonutab konkurentsi siseturul, sest see loob teiste riikide ja ettevõtjate suhtes ebaausa konkurentsi;

C.

arvestades, et deklareerimata töö on sotsiaalse dumpingu peamine kaasaaitaja ja seega üks võtmeteemasid ühenduse tööõiguse ajakohastamisel;

D.

arvestades, et kindlustamata töö tekitab ebaõiglast konkurentsi kindlustatud ja kindlustamata töötajate vahel, mis nõrgendab veelgi töötajate õigusi;

E.

arvestades, et deklareerimata töö puudutab kõige enam töömahukaid sektoreid nagu põllumajandus, ehitus, majapidamis-, majutus- ja toitlustusteenused, mida iseloomustavad enamasti töökoha ebakindlus ja ebasoodsad palgatingimused;

F.

arvestades, et deklareerimata tööd soodustab samuti tööstuslik ümberkorraldus alltöövõtukettides, mis kutsub esile füüsilisest isikutest ettevõtjate arvu suurenemise, keda mõnikord ei deklareerita;

G.

arvestades, et deklareerimata tööle õhutavad lisaks tööpuuduse kõrge tase, vaesus ning ajutine ja juhutöö, sest töötajad on sellistes oludes sunnitud loobuma igasugusest kindlustusest või teistest õigustest;

H.

arvestades, et ebaseadusliku sisserände ja deklareerimata töö vahel on seos ning, et see on veel üks põhjus, miks liikmesriigid ja komisjon peavad jätkuvalt kaaluma ühist lähenemisviisi sisserändele ja võimalust avada tööd soovivatele kolmandate riikide kodanikele rohkem seadusliku rände kanaleid liitu;

I.

arvestades, et sisserändajad või vähemalt need, kes leiavad end ebaseaduslikust olukorrast, on kaitsetumad deklareerimata töö tegijaks saamise ja halbades tingimustes töötamise suhtes;

J.

arvestades, et ebaseaduslikult tööle võetud kolmandate riikide kodanikud on eriti haavatavad, kuna kinnipidamise korral võib neid tagasi saata nende päritoluriiki;

K.

arvestades, et paljudel liikmesriikidel on pidevalt puudus konkreetset, sageli lihttööd oskavatest ja soovivatest töötajatest, näiteks põllumajandus- ja aiandussektoris;

L.

arvestades, et inimesed, kes töötavad kodutöötajatena, teevad sageli deklareerimata tööd ning suur osa nendest töötajatest on sisserännanud, kellest paljud viibivad riigis ebaseaduslikult ning mõned neist on inimkaubanduse ja sunnitöö ohvrid;

M.

arvestades, et deklareerimata tööd ei arvestata maksubaasi ning see kahjustab sotsiaalkaitse ja avalike teenuste rahastamist ja pakkumist, piirates muu hulgas liikmesriikide suutlikkust pakkuda sotsiaalteenuseid;

N.

arvestades, et deklareerimata töö tõttu jäävad kindlustusfondid ilma väärtuslikust tuluallikast;

O.

arvestades, et deklareerimata tööd tegevatel töötajatel ei ole sotsiaalkaitset, ravi- ega õnnetusjuhtumikindlustust, mis seab nad märkimisväärsesse ohtu ja võib neile kaasa tuua märkimisväärse rahalise kahju;

P.

arvestades, et deklareerimata töö muudab võimatuks kontrollida töötingimuste vastavust ohutus- ja tervishoiunõuetele, mis seab töötajate tervise suurde ohtu ja võimaldab tööandjatel vastutusest pääseda;

Q.

arvestades, et selleks, et tõhusalt võidelda „mustalt” ja ebaseaduslikult töötamise vastu, on hädavajalik tugevdada tööinspektsiooni, maksuametite ja sotsiaalpartnerite järelevalve- ja karistusmehhanisme kooskõlastatud sekkumise kehtestamise abil;

R.

arvestades, et deklareerimata töö toob kaasa negatiivseid tagajärgi kõikidele Lissaboni strateegia eesmärkidele: täielik tööhõive, töö kvaliteet ja tööviljakus ning sotsiaalne ühtekuuluvus,

1.

tervitab komisjoni lähenemisviisi ja nõuab ühtlasi, et tugevdataks võitlust deklareerimata töö ja varimajandusega, mis – kuigi seda esineb liikmesriikides erineval määral – kahjustab majandust, jätab töötajad kaitseta, on kahjulik tarbijatele, vähendab maksutulu ja tekitab ettevõtjate vahel ebaausat konkurentsi;

2.

väljendab sügavat muret deklareerimata töö ulatuse üle, mis mõnes liikmesriigis on 20 % SKTst või rohkem;

3.

palub liikmesriikidel kaaluda seadusliku töö stiimulite parandamist, mis võib hõlmata maksuvaba tulu taseme tõstmist ja tööandjatele seadusliku töölevõtmisega seotud kaudsete kulude vähendamist;

4.

tervitab komisjoni algatust lugeda deklareerimata töö liidu poliitiliste prioriteetide hulka, mis nõuab olulist sekkumist ühenduse ja riiklikul tasandil;

5.

ergutab liikmesriike jätkama maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteemide reforme ning vähendama sellega töötajate maksukoormust;

6.

nendib siiski raskusi ühenduse deklareerimata töö poliitiliste suuniste muutmisel hästi määratletud õiguslik-institutsioonilisteks vahenditeks, mis võivad väljenduvad igas liikmesriigis konkreetsete meetmetena;

7.

täheldab tugevat asümmeetriat vahendite vahel, mida ühendus saab kasutada kvaliteetse töö tagamise poliitikate jaoks, ja vahendite vahel, mida kasutatakse turuvabaduse tagamise poliitikate jaoks;

8.

on seisukohal, et deklareerimata töö vastased meetmed nõuavad terviklikku lähenemisviisi, mis hõlmab järelevalve ja kontrolliga seonduvaid küsimusi, majanduslikku ja institutsioonilist raamistikku ning sektorite ja territoriaalarengut ning sisaldab kooskõlastatud tegevust mitmel tasandil ja kõikide sidusrühmade (riigiasutused, sotsiaalpartnerid, ettevõtjad ja töötajad) osalemist;

9.

märgib seost majandus- ja tootmisarengus mahajäämuse ja deklareerimata töö leviku vahel; on seisukohal, et deklareerimata töö vastu võitlemise meetmed tuleks lisada Lissaboni strateegias sätestatud majandus- ja tööhõivepoliitikasse; on ühtlasi seisukohal, et tagamaks, et deklareerimata töö probleemi lahendamise strateegia oleks tõhus ja annaks häid tulemusi, tuleb teostada täpsed uuringud otsustavate makromajanduslike tegurite ning turgude, tootmismudelite ja laialt levinud deklareerimata töö vaheliste seoste analüüsimiseks;

10.

nõuab seetõttu, et ühenduse tegevus võitluses deklareerimata töö vastu oleks ennetavam ja otsustavam tagamaks, et tööõiguse ajakohastamine liidus ei jääks lihtsalt teoreetiliseks väljaütlemiseks, vaid väljenduks tõhusas ja kvaliteetses poliitikas, ning tagamaks, et igal juhul saavutatakse parem töökvaliteet kooskõlas nn inimväärse töö eesmärgiga;

11.

on seisukohal, et deklareerimata töö kaotamine sõltub suurel määral tööhõivenormide tõhususest ning maksu- ja sotsiaalkindlustusalastest õigusaktidest, mis eeldavad vajadust tõhustada mitmete selle valdkonna vastutavate riiklike asutuste vahendeid ja tööd ning parandada nendevahelist kooskõlastamist ja teabevahetust;

12.

nõuab deklareerimata töö vastase võitluse strateegiat, mis põhineb riiklike täitevasutuste, tööinspektsioonide ja sotsiaalpartnerite, sotsiaalkindlustus- ja maksuametite vahelisel tihedal ja tõhusal kooskõlastamisel ning halduskoostööl;

13.

rõhutab, et deklareerimata töö vastab siseriiklikes õigusaktides mitmetele määratlustele ning et liikmesriikide ühine määratlus aitaks kaasa selle nähtuse statistikaga seotud ebakindluste kõrvaldamisele; täheldab seoses sellega, et komisjoni raportis kasutatud määratlust, kus eristatakse seaduslikke ja ebaseaduslikke tegevusi, võib kasutada lähtepunktina, teades, et nähtuse ulatus on liikmesriigiti kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt erinev;

14.

juhib tähelepanu asjaolule, et deklareerimata töö vastu võitlemiseks võetud meetmed heidavad valgust ka eeskirjade rikkumisele seaduslike lepingute alusel deklareeritud töösuhetes;

15.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid jõustaksid deklareerimata töö vastu võitlemiseks paremini olemasolevat tööõigust ja töönorme; usub, et liit peaks mängima suuremat rolli riikide töö- ja sotsiaalinspektorite vahel suurema ja parema koostöö ning kooskõlastuse edendamises;

16.

märgib, et varimajandust ei saa kaotada asjakohaseid stimuleerimismehhanisme rakendamata; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid Lissaboni tegevuskava täitmise kontekstis aru andma, milliseid tulemusi on saavutatud varimajanduse osakaalu vähendamise abil;

17.

palub komisjonil teha ettepanekuid üldiselt tunnustatud meetodite väljatöötamiseks, et mõõta deklareerimata tööd sugude ja sektorite kaupa liigendatud andmevõrgustiku alusel, arvestades meeste ja naiste märkimisväärselt erineval määral deklareerimata töösse kaasatust paljudes sektorites ja sellest tulenevaid kaudseid mõjusid meeste ja naiste palgaerinevusele;

18.

rõhutab vajadust luua ühenduse tasandil platvorm, et koguda tihedas koostöös liikmesriikidega vajalikku teavet usaldusväärse andmebaasi loomiseks, mis annaks ülevaate deklareerimata töö olukorrast liidus, võttes arvesse soolist mõõdet ja eriti naiste olukorda;

19.

rõhutab, et naised ei ole deklareerimata töö puhul üleesindatud, kuid teatud traditsioonilisi naisteameteid hõlmavates tööhõivevaldkondades, nagu koduteenused, hotellindus, toitlustamine ja tervishoid, mida iseloomustab väiksem kvalifitseerituse tase, ebakindlam töösuhe, madalam palk ja madalam või puudulik sotsiaalne kindlustatus, on neid proportsionaalselt rohkem kui mehi ning see asetab nad väga tihti eriti ebasoodsasse olukorda;

20.

palub komisjonil kaaluda andmepanga loomist liikmesriikides kasutatavate eri lähenemisviiside ja meetodite kohta deklareerimata töö mõõtmiseks eesmärgiga edendada heade tavade ja teadmiste jagamist ning hinnata rakendatud meetmete teostatavust ja ülekantavust;

21.

palub komisjonil välja töötada nii üldiseid kui ka valdkondlikke meetmeid sisaldavaid poliitikaid, et ära hoida deklareerimata tööd tööturu osapoolte täielikul osalusel ja pöörates erilist tähelepanu kõige enam mõjutatud sektoritele, nagu hotellindus ja restoranid, põllumajandus, töö kodumajapidamistes ja ehitus; juhib komisjoni ja liikmesriikide tähelepanu erilisele olukorrale koduhooldussektoris, kus töötab märkimisväärselt palju naisi, kes on kolmandate riikide kodanikud ega viibi paljudel juhtudel liidus seaduslikult;

22.

märgib, et deklareerimata tööd saab ennetada riikide tööohutusstandardite ja -tingimuste tunnustamisega liikmesriikide ja sotsiaalpartnerite vahelistes kahe- ja kolmepoolsetes lepingutes ning et seda toetab sotsiaalpartnerite koostöö ja teabevahetus;

23.

palub liikmesriikidel vähendada deklareerimata töö majanduslikku atraktiivsust, tagades, et nende maksu- ja sotsiaalkaitsesüsteemid on võimalikult lihtsad, läbipaistvad ja juurdepääsetavad ning ajades tulemuslikku poliitikat, mis aitab luua rohkem paremaid töökohti;

24.

kutsub komisjoni üles tegema liikmesriikidele ettepanekut töötada välja pereettevõttes abistavate abikaasade või perekonnaliikmete raamstatuut, et tagada nende kohustuslik liitumine sotsiaalkindlustussüsteemiga, mida Euroopa Parlament taotles juba oma 21. veebruari 1997. aasta resolutsioonis füüsilisest isikust ettevõtjaid abistavate abikaasade õigusliku seisundi kohta (15);

25.

rõhutab, et perekond kujutab endast juba iseenesest pereettevõtet ning tuleks kaaluda perekonnaga seotud ebatüüpilise töö tunnustamist ja selle integreerimist sotsiaalkindlustussüsteemi;

26.

usub, et liikmesriikide majanduspoliitika ning maksu- ja sotsiaalkaitsesüsteemide reform peaks olema integreeritud ja arvesse võtma deklareerimata töö peamisi põhjuseid;

27.

palub liikmesriikidel näha ette tugevaid stiimuleid neile, kes viivad deklareerimata töö ametliku majandusega samadele alustele, ning usub, et ebatüüpilised lepingud võivad aidata inimestel lahkuda ebaseaduslikult töölt ja suurendada töö stabiilsust;

28.

palub liikmesriikidel kehtestada ranged karistused tööandjatele, kes jätkavad pakutavatele stiimulitele vaatamata deklareerimata töö kasutamist;

29.

ergutab liikmesriike kasutama nende käsutuses olevaid poliitilisi vahendeid, mis võimaldavad ennetusmeetmete ja sanktsioonide kombineerimise abil muuta deklareerimata töö seaduslikuks tööhõiveks, ning koordineerima võimaluse korral nende vahendite kasutamist, et saavutada suurem sidusus siseturul;

30.

märgib tähtsat rolli, mida sotsiaalpartnerid on paljudes liikmesriikides etendanud deklareerimata töö vastu võitlemisel, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles selles võitluses rohkem toetama ja ergutama tööandjate organisatsioone ja ametiühinguid; märgib murelikult, et deklareerimata tööd tegevad töötajad leiavad sageli, et neid ei kaitse olulised tervishoiu- ja ohutusalased ning miinimumpalku käsitlevad õigusnormid ja et neil ei ole võimalik astuda ametiühingusse; nõuab eeskätt kehtivate miinimumpalka käsitlevate õigusnormide paremat rakendamist igas liikmesriigis ja nõuab tungivalt, et need liikmesriigid, kus praegu puudub inimväärne miinimumpalk, kaaluksid selle kehtestamist ning teeksid seda koostöös sotsiaalpartneritega ja vastavalt riiklikele tavadele;

31.

palub osas liikmesriikides saadud kogemuste põhjal uute seadusliku töö kategooriate hindamist ja edendamist, kokkuleppel sotsiaalpartneritega sobival tasandil, et võimaldada neil, kes on kaasatud nendesse deklareerimata tegevustesse, oma olukorda reguleerida kooskõlas praeguste heade õigusliku reguleerimise tavadega, mis on osutunud tõhusaks;

32.

juhib tähelepanu Belgias, Saksamaal ja Prantsusmaal kasutusel olevatele teenusevautšeri süsteemidele, mis annavad leibkondadele võimaluse osta majapidamisteenuseid madalama hinnaga, kuid samas on teenusevautšeriga tagatud sotsiaalkindlustusmaksete ja maksude maksmine;

33.

on veendunud, et deklareerimata töösuhte muutmine deklareeritud töösuhteks peab alati sisaldama lõivukohustust, tingimusel et liikmesriigid saavad võtta meetmeid, et hõlbustada tööandjatel vajalike maksete tegemist;

34.

kutsub liikmesriike üles kaaluma sektoripõhiseid lähenemisviise poliitilises tegevuses, et deklareerimata töö seaduslikuks muuta;

35.

tunneb heameelt komisjoni otsuse üle algatada Euroopa Ühenduste Kohtus menetlus nende liikmesriikide suhtes, kes ei ole veel viinud oma siseriiklikku õigusesse sisse klauslit uutes liikmesriikides omandatud kutsekvalifikatsioonide automaatse tunnustamise kohta; kutsub liikmesriike üles täitma kohe endale võetud kohustusi;

36.

palub liikmesriikidel, kes on rakendanud töötajate vabale liikumisele liidus üleminekukorraldusi, avada oma tööturg uutest liikmesriikidest pärit töötajatele, arvestades, et isegi osalised piirangud tööturule pääsemiseks, peale selle, et nad on liidu aluseks olevate põhimõtete ja Euroopa vaimsuse vastased, suurendavad deklareerimata töö kasutamist ja tekitavad territoriaalset tasakaalutust; peab sellega seoses hädavajalikuks rakendada töötajate võrdsete õiguste põhimõtet ning võidelda ebaausa konkurentsi ja sotsiaalse dumpingu vastu;

37.

on seisukohal, et seaduste mittetundmine võib olla põhjuseks, miks töötajate vaba liikumise õigust kasutavad töövõtjad töö deklareerimata jätavad; kutsub seetõttu liikmesriike üles korraldama sellel teemal töövõtjatele ja tööandjatele suunatud teavituskampaaniaid;

38.

on seisukohal, et halduskulutuste ja -menetluste lihtsustamine või vähendamine, eriti väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, vähendaks deklareerimata töö kasutamist ning edendaks äritegevust liidus;

39.

kutsub asjaomaseid riigiasutusi üles ergutama e-valitsuse ja online-registreerimise kasutust ning vahetama häid tavasid eesmärgiga vähendada registreerimise ja haldusmenetluste kulusid ja keerukust ettevõtjate, eeskätt väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks, näiteks vähendades maksublankettide arvu, võimaldades ühekordset andmesisestust, ühtseid maksekviitungeid ja tervikteenust;

40.

on seisukohal, et tõhusad kohapealsed kontrollid ning sanktsioonid tuleks vahetult kehtestada ja liikmesriikidele tuleks anda vajalik mänguruum deklareerimata töö hulga ohjeldamiseks;

41.

nõuab, et alltöövõtjatega ettevõtjad kannaksid kaasvastutust alltöövõtjate, kellega neid seob otsene alltöövõtukokkulepe, võimalike maksueeskirjade eiramise eest;

42.

rõhutab, et deklareerimata töö juhtumite arvu allhangete ahelas saaks võib-olla vähendada, kui tööandjaid ja tellijaid kohustataks riiklike seaduste süsteemi raames vastutustundlikult ning õiglaselt käituma;

43.

kutsub liikmesriike, sotsiaalpartnereid ja teisi olulisi tööturu osalisi üles soodustama ettevõtte sotsiaalse vastutuse ja muude selliste lähenemisviiside rakendamist deklareerimata töö vastu võitlemiseks;

44.

kutsub liikmesriike üles kasutama uuenduslikke meetodeid, mis põhinevad eri tegevusvaldkondadele omastel näitajatel ja võrdluskriteeriumidel, et võidelda deklareerimata töö ja maksudest kõrvalehoidumise vastu; kutsub komisjoni üles toetama heade tavade vahetamist liikmesriikide vahel võitluses deklareerimata töö vastu;

45.

tuletab meelde, et üksnes karistav poliitika, kui sellele ei järgne paremat koordineerimist liikmesriikide vahel, võib keskendada deklareerimata töö vähem struktureeritud riikidesse ja vähem reguleeritud majandustesse;

46.

soovitab tungivalt sõlmida piirkondlikul, riiklikul ja kohalikul tasandil kokkulepped, millega nähakse ette järkjärgulised ja valdkondlikud ebaseadusliku töö vastased meetmed ja soodustatakse meetmeid, mis loovad tõhusaid lahendusi kogu ühiskonna hüvanguks;

47.

kutsub sellega seoses komisjoni üles pakkuma deklareerimata töö vastu võitlevatele liikmesriikidele ning sotsiaal- ja majanduspartneritele „deklareerimata töö seadustamise lepingut”, mis võimaldaks deklareerimata tegevuste järkjärgulist seadustamist; selles lepingus tuleks sätestada piiratud üleminekuaeg, mille jooksul karistusi ei rakendata, kuid mille lõppedes rakendatakse karmimaid karistusmehhanisme;

48.

soovitab aktiivsemat sekkumist kõikide ebaseaduslikku tööjõudu värvanud ettevõtjate puhul, sõltumata sellest, kus nad tegutsevad, ja märgib, et nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsuse 2005/214/JSK (rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta) (16) kohaldamine võiks olukorda parandada;

49.

nõuab töötamisõiguse ja kehtivate tööga seotud eeskirjade, kui inimväärse töö tegevuskava edendamise ja ühenduse õiguse kohaldamise ühe vahendi, eriti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ (töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega) (17) suuremat ja tõhusamat järgimist, lähtudes direktiivi ühetaolisest tõlgendamisest, mis muudaks praegused tõlgendussuundumused vastupidiseks, nii et töötajate kohtlemise erinevusi vähendataks minimaalsete põhistandardite ulatuses;

50.

palub komisjonil vaadata läbi direktiiv 96/71/EÜ ning eelkõige tõhustada halduskoostööd ja teabevahetust riikide pädevate asutuste vahel (tööinspektsioonid, maksuametid ja sotsiaalkindlustusasutused) eesmärgiga vältida deklareerimata tööd ja parandada olukorda selles valdkonnas;

51.

toetab deklareerimata töö vastu võitlemiseks tihedamaid suhteid riiklike tööinspektsioonide vahel ja meetmeid heade tavade vahetuse edendamiseks ühenduse tasandil;

52.

kutsub liikmesriike üles kehtestama rangemaid kontrollimenetlusi ja tugevdatud kontrolle, sest need on muutunud paljudes riikides nõrgemaks;

53.

loodab, et Euroopa Liit võib mängida suuremat rolli tööinspektsioonide vahelise parema koostöö ja koordineerimise edendamisel tänu inspektsiooniteenistuste majandus- ja tehnoloogiliste ressursside tugevdamisele, tööinspektsioonide koostööd võimaldavate meetmete tõhustamisele ning neile ühiseks kasutamiseks mõeldud info- ja arvutitehnoloogiasüsteemide väljaarendamisele kooskõlas andmekaitset käsitlevate õigusaktidega; palub sellega seoses komisjonil uurida võimalust luua alaline ühenduse struktuur piiriüleseks koostööks, mis ühendaks liikmesriikide jõupingutused võitluses deklareerimata töö vastu;

54.

nõuab liikmesriikide vahel paremat koostööd ja teabe jaotamist, et uurida deklareerimata töö nähtust ning näidata ära saavutatud tulemused ja selle, mida ei saavutatud;

55.

palub komisjonil kaaluda, kas süsteemid, sh ühtsed kontaktpunktid, mis on loodud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivile 2006/123/EÜ (teenuste kohta siseturul) (18), oleksid kasulikud ja sobivad deklareerimata töö vastase võitluse eesmärkide saavutamiseks;

56.

kiidab heaks kõrgetasemelise komitee loomise, mille ülesandeks on aidata liikmesriike töötajate lähetamise kontrollimisel ja õigusaktide parandamisel häid tavasid tuvastada ja vastastikku vahetada;

57.

pooldab tugevamaid kindlustamata töö vastaseid meetmeid ning meetmeid ELi ametiühingute vahelise koostöö ning arvamuste ja heade tavade vahetuse soodustamiseks;

58.

on seisukohal, et tuleb tõsta tööandjate, töötajate, deklareerimata töö võimalike kasutajate ja kõikide ühiskondlike organisatsioonide teadlikkust deklareerimata tööga seotud ohtudest ja kuludest ning „mustalt” töötamise kaotamise eelistest;

59.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles algatama tööandjatele ja töötajatele suunatud teavituskampaaniat, mille eesmärk on juhtida tähelepanu ühenduse kohaldatavatele miinimumnõuetele ja -eeskirjadele ning sellele kahjulikule mõjule, mida deklareerimata töö tekitab riigi rahandusele, riiklikule sotsiaalkindlustussüsteemile, ausale konkurentsile, majandustulemustele ja töötajatele endile;

60.

nõuab pidevaid deklareerimata töö vastase võitluse kampaaniaid, teavitamise ja teadlikkuse tõstmise algatuse edendamist ühenduse, riiklikul ja kohalikul tasandil, mis ühendaksid sotsiaalpartnerid, kontrollivad ametiasutused, kaubanduskojad ja tööhõivekeskused, õppeasutused, haldusüksuste valitsemisorganid ning erinevad kontrolli- ja karistussüsteemid;

61.

on seisukohal, et sellised alalised kampaaniad peavad saatma erinevaid rakendatud meetmeid, et juurutada seaduslikkuse, kvaliteetse töö edendamise ja seadusliku ettevõtluse kultuuri, ning kutsub liikmesriike, vastavaid riigiasutusi ja kodanikuühiskonna organisatsioone üles ühendama oma jõupingutused ja looma deklareerimata töö suhtes sallimatuse keskkonna ning muutma avalikku arvamust;

62.

rõhutab, et liikmesriigid peavad üldsuse teadlikkuse tõstmiseks eraldama rohkem raha, sh Euroopa Sotsiaalfondi ja ühenduse tööhõive ja sotsiaalse solidaarsuse programmi PROGRESS vahenditest; soovitab, et teadlikkuse tõstmise meetmed peaksid rõhutama sanktsioone, kulusid ja riske deklareerimata töö puhul ning deklareeritud töö hüvesid – selline teadlikkuse tõstmine on kooskõlas majanduskasvu ja tööhõivet käsitleva Lissaboni strateegia peamiste eesmärkidega; kutsub sotsiaalpartnereid üles selles protsessis aktiivselt osalema;

63.

kutsub liikmesriike üles allkirjastama kõikide sisserännanud töötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvahelise konventsiooni;

64.

on seisukohal, et deklareerimata töö vastu võitlemiseks tuleks paika panna programmivahendid kohalikul ja ühenduse tasandil, mis võimaldaksid samal ajal ajada majandus-, sotsiaaltoetuse, ja arengupoliitikat ja viia ellu järelevalve- ja karistusmeetmeid;

65.

palub komisjonil hinnata võimalust ühendada deklareerimata töö vastase võitlusega finantspoliitika, mis toetab piirkondlikke ja kohalikke kavasid;

66.

kutsub komisjoni üles töötama liikmesriikide jaoks välja katsemehhanismi, võttes eeskujuks mõnede liikmesriikide häid tavasid ja mudeleid, nagu mudel, mis töötati välja Luksemburgis projektiga 2 Plus (mida rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist programmi Eesmärk 3 raames), et piirata deklareerimata tööd, vähendades järgmiste võtete abil selle atraktiivsust:

67.

on seisukohal, et deklareerimata töö puhul oleks soovitav uurida ja hinnata võimalust kasutada riigiabi, mis on vabastatud teavitamise kohustusest tänu väljendi „töökohtade loomine” laiale tõlgendamisele ja „töökoha loomise” mõistele; täheldab, et deklareerimata töö ei võrdu tõelise töökohaga ja et selle tagajärjel võib selle seaduslikuks muutmisele õhutamist võrdsustada „abiga töökohtade loomisele”;

68.

juhib tähelepanu naiste tavapäraselt väiksemale osakaalule tööturul, mis tuleneb sageli perekondlikest kohustustest, mis muudavad juurdepääsu ametlikule tööturule raskemaks ning soodustavad alatasustatud ja deklareerimata töö vastuvõtmist, olles niiviisi vastuolus õigusega inimväärikale tööle, mida Rahvusvaheline Tööorganisatsioon aktiivselt kaitseb, see puudutab eelkõige koduperenaisi, ebaseaduslikult sisserännanuid ja neid naisi, kes kombineerivad mõnikord madalalt tasustatud tegevust deklareerimata tegevusega; rõhutab selle negatiivseid tagajärgi naiste karjäärile ja pensionile, aga ka tööturu sujuvale toimimisele ning suutlikkusele rahastada sotsiaalkindlustussüsteeme;

69.

on seisukohal, et poliitika, mis võimaldab arvestada emapuhkusi ja vanemapuhkusi kui tööaega ja maksta nende eest, leevendab perekondlike kohustuste negatiivset mõju ning aitab kaasa nii naiste karjäärile kui ka tööturu sujuvale toimimisele;

70.

nõuab teadusprojektide rahastamist töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas ning töötervishoiu ja tööohutuse kultuuri levitamist edendavate tegevuste rahastamist, pöörates erilist tähelepanu sektoritele, kus õnnetuse oht on kõige suurem ja kus deklareerimata tööd kõige sagedamini esineb; on seisukohal, et tööõnnetuste ja ebaseadusliku töö vahelist seost tuleks uurida surmajuhtumeid käsitlevate andmete põhjal;

71.

on seisukohal, et sobiva väljaõppe poliitika on deklareerimata töö vastase võitluse eeltingimuseks;

72.

teeb ettepaneku sõlmida riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil ühiskondlikke organisatsioone ja tööandjate esindajaid hõlmav kokkuleppe, mille eesmärgiks oleks kohustus teostada järelevalvet deklareerimata töö üle ning see nähtus järk-järgult kaotada;

73.

tervitab komisjoni jõupingutusi karistuste kehtestamisel ebaseaduslikult liidus viibivate kolmandate riikide kodanike tööjõudu kasutavate tööandjate vastu, kuid avaldab kahetsust selle üle, et puuduvad meetmed seaduslikult liidus viibivate kolmandate riikide kodanike ärakasutamisega võitlemiseks;

74.

rõhutab komisjoni ettepaneku võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis näeb ette karistusi tööandjatele, kes kasutavad illegaalselt Euroopa Liidus elavate kolmandate riikide kodanike teenuseid, olulist mõju deklareerimata tööle ning väljendab muret selle pärast, et rakendatakse survemeetmeid enne seadusliku tööturule pääsu ühiste eeskirjade ja poliitika kehtestamist;

75.

võtab teadmiseks nõukogu direktiivi ettepanekuga (kolmandate riikide kodanikele liikmesriigis elamist ja töötamist võimaldava ühtse loa taotlemise ühtse menetluse ning liikmesriigis seaduslikult elavate kolmandatest riikidest pärit töötajate ühiste õiguste kohta) seotud edusammud (KOM(2007)0638), kuid avaldab siiski kahetsust selle üle, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 27 ja 34 kehtestatud õiguste tagamiseni on veel pikk tee käia;

76.

kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid, et vähendada deklareerimata tööd tegevate sisserändajate erilist ohustatust;

77.

on seisukohal, et ebaseaduslikus olukorras sisserändajate töö on keeruline probleem, mida ei saa siiski lahendada, piirdudes tööandjate vastaste karistustega, vaid mis nõuab laiaulatuslikke valdkondadevahelisi meetmeid; on veendunud, et eelkõige on vaja tagada nende ILO suuniste järgimine, mis käsitlevad oma õiguste austamist tagada püüdvate võõrtöötajate toetamist;

78.

on seisukohal, et võitlus deklareerimata töö vastu vajab terviklikku lähenemisviisi, mis arvestaks vajadust kaitsta ja edendada töövõtjate poolt ärakasutatavate võõrtöötajate õigusi, vaatamata sellele, kas tegu on seaduslike või ebaseaduslike sisserändajatega;

79.

on seisukohal, et võitlus ebaseaduslike sisserändajate deklareerimata töö vastu ei saa olla tõhus, kui ei looda seaduslikke sisserändekanaleid, mille abil tagada Euroopa Liidule vajaminev kolmandatest riikidest pärit tööjõud nii kõrgema kui ka madalama kvalifikatsiooniga töötajate puhul;

80.

on seisukohal, et varimajanduse ja eriti ebaseaduslike sisserännanud töötajate kasutamise vastane võitlus võib toetuda mitte ainult väljasaatmise poliitikale, vaid sisserännanud töötajate ekspluateerimise ennetamise ja selle vastu võitlemise vahenditele ja mehhanismidele, mis näevad ette inimeste põhiõiguste tunnustamise ja austamise;

81.

kutsub liikmesriike üles kiiremas korras allkirjastama ja ratifitseerima Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastast konventsiooni;

82.

kutsub liikmesriike üles võtma ja tõhustama asjakohaseid õiguslikke meetmeid, et julgustada ärakasutamise ohvriks langenud sisserändajaid oma olukorrast teada andma, mis aitaks tõhusamalt võidelda deklareerimata töö vastu;

83.

toetab deklareerimata töö vastu võitlemiseks ühendatud finants-, fiskaal- ja tööjärelevalve alaseid menetlusi;

84.

kutsub komisjoni üles edendama ühenduse tasandil halduskoostööd ja heade tavade vahetust võitluses varimajanduse vastu;

85.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

15.1.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 9/11

A.

arvestades, et Euroopa Ülemkogu 7.–9. detsembri 2000. aasta Nice'i kohtumisel seati ELi eesmärgiks saavutada vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse otsustav ja mõõdetav vähenemine 2010. aastaks; arvestades, et selle eesmärgi poole liikumist tuleks hoogustada;

B.

arvestades, et Euroopa Ülemkogu 23. ja 24. märtsi 2000. aasta Lissaboni kohtumisel lepiti kokku kaotada laste vaesus Euroopas aastaks 2010;

C.

arvestades, et Euroopa Ülemkogu 7.–9. detsembri 2000. aasta Nice'i kohtumisel kutsuti liikmesriike üles tagama järelmeetmeid 1992. aasta soovitusele sotsiaalkaitse süsteemidele antavate minimaalselt tagatud vahendite kohta;

D.

arvestades, et nõukogu soovituses 92/441/EMÜ tunnustatakse inimese põhiõigust saada inimväärseks eluks piisavaid toimetulekuvahendeid ja sotsiaalabi;

E.

arvestades, et ühenduse 1989. aasta töötajate sotsiaalsete põhiõiguste hartas tunnustatakse töötajate õigust õiglasele palgale; arvestades, et 1993. aastal märkisid Euroopa Parlament ja komisjon vajadust kooskõlastatud miinimumpalga poliitika järele, et rakendada töötajate õigust palgale, mis on piisav neile inimväärse elatustaseme tagamiseks;

F.

arvestades, et 2001. aastal, kui EL võttis kohustuse võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, elas ELis madala sissetuleku piiril 55 miljonit inimest (15 % EL-15 elanikkonnast); arvestades, et 2005. aastaks oli see arv tõusnud 78 miljonile (16 % EL-25 elanikkonnast);

G.

arvestades, et pidev sugudevaheline palgaerinevus seab naised vaesusest pääsemisel halvemasse olukorda;

H.

arvestades, et sotsiaaltoetuste täieliku puudumise korral kasvaks ELis vaesuse oht, eriti naiste puhul, 16 %lt 40 %ni, või 25 %ni, kui mitte arvestada pensionimakseid;

I.

arvestades, et naiste lühem, aeglasemalt edenev ja halvemini tasustatud tööalane karjäär mõjutab samuti nende vaesusesse sattumise ohtu, eriti enam kui 65 aasta vanuste naiste puhul (21 % ehk 5 protsendipunkti rohkem kui meestel);

J.

arvestades, et lapsed ja noored moodustavad ligi kolmandiku liidu elanikkonnast ja vaesuse ohus elab 19 miljonit last, kellest paljud elavad perekonna vaesuse tõttu oma vanematest lahus; arvestades keerukaid seoseid vaesuse, lapsevanemaks olemise ja laste heaolu vahel erinevates sotsiaalsetes oludes, sealhulgas laste kaitsmisel igat liiki väärkohtlemise eest;

K.

arvestades, et eelkõige äärmine vaesus ja sotsiaalne tõrjutus kujutavad endast kõikide inimõiguste rikkumist;

L.

arvestades, et suur osa liidu elanikkonnast on sotsiaalselt tõrjutud, kuna viiest inimesest üks elab nõuetele mittevastaval elamispinnal ja iga päev otsib umbes 1,8 miljonit inimest peavarju kodutute varjupaikades, 10 % kuulub leibkondadesse, kus keegi ei tööta, pikaajalise töötuse määr läheneb 4 %le, 31 miljonit töötajat ehk 15 % saavad väga madalat palka, 8 % ehk 17 miljonit töötajat elavad vaatamata töökoha olemasolule vaesuse ohus, kooli jätab varakult pooleli üle 15 % õpilastest ning endiselt püsib digitaalne lõhe (44 %l ELi elanikkonnast puuduvad igasugused interneti- või arvutialased oskused);

M.

arvestades, et vaesus ja ebavõrdsus mõjutavad naisi suuremal määral; arvestades, et naiste keskmine sissetulek moodustab vaid 55 % meeste omast; arvestades, et vaesus mõjutab vanemaid naisi tugevasti ja ebaproportsionaalselt rohkem; arvestades, et kõrgekvaliteediliste teenuste kättesaamatus suurendab lubamatult palju naiste vaesuseriski;

N.

arvestades, et piirkondlikel ja kohalikel asutustel on juba olulised kohustused osutada üldiseid avalikke teenuseid ja pakkuda hüvitisi, olles samal ajal riigieelarve piirava surve all;

O.

arvestades, et lastesse ja noortesse investeerimine aitab tõsta kõigi majanduslikku heaolu ja vaesuse nõiaringist välja murda ning et lastele elus avanevate võimaluste kaitseks tuleb probleeme ennetada või sekkuda kohe, kui need on kindlaks tehtud;

P.

arvestades, et vaesust ja töötust on seostatud halva tervise ja tervishoiuteenuste puuduliku kättesaadavusega, tingituna sellistest teguritest nagu vilets toit, halvad elamistingimused ebasoodsates elamispiirkondades, normidele mittevastavad eluasemed ja stress;

Q.

arvestades, et ebavõrdsuse, vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja võimaluste puudumise mõjud on vastastikku seotud ning nõuavad ühtset strateegiat liikmesriikide tasandil, mis keskenduks sissetulekute ja jõukuse suurendamise kõrval ka sellistele küsimustele nagu tööhõive, hariduse, tervishoiuteenuste, infoühiskonna, kultuuri ja transpordi ning tulevaste põlvkondade võimaluste kättesaadavus;

R.

arvestades, et tulu ja elamistingimusi käsitleva Euroopa Liidu statistika (EU-SILC) kohaselt suurenes aastatel 2000–2005 tulude suhteline ebavõrdsus (S20/S80 suhe) ELis märkimisväärselt, 4,5-lt 4,9-le, nii et 2005. aastal olid Euroopa Liidu kõige jõukama 20 % elanike tulud ülejäänud 80 % elanikkonna tuludest peaaegu 5 korda suuremad;

S.

arvestades, et vanglakaristus ilma piisava rehabilitatsiooni ja haridusvõimalusteta tekitab tihti vaid täiendavat sotsiaalset tõrjutust ja töötust;

T.

arvestades, et 16 % kogu liidu töötavast elanikkonnast on mingi puudega (Eurostat 2002); arvestades, et puuetega (sealhulgas vaimse puudega) inimeste, mõningate eakate inimeste ja vähemusrahvuste esindajate töötuse tase kogu liidus on endiselt lubamatult kõrge; arvestades, et 500 000 puudega inimest elab endiselt kinnistes hooldekodudes,

1.

tervitab komisjoni lähenemist aktiivsele sotsiaalsele kaasamisele; on seisukohal, et aktiivse sotsiaalse kaasamise poliitika kõikehõlmavaks eesmärgiks peab olema põhiõiguste rakendamine, et võimaldada inimestel elada väärikalt ning osaleda ühiskonnas ja tööturul;

2.

on seisukohal, et aktiivse sotsiaalse kaasamise põhimõtted peavad avaldama otsustavat mõju vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kaotamisele nii töötavate inimeste („töötavad vaesed”) kui ka töötute seas; nõustub komisjoniga, et terviklikum lähenemisviis aktiivsele sotsiaalsele kaasamisele peaks tuginema järgmistele ühistele põhimõtetele:

3.

on seisukohal, et nõukogu soovitust 92/441/EMÜ tuleb laiendada ja kaasajastada, pidades silmas liidu sotsiaalse tegelikkuse hindamise põhjal valminud kokkuvõtte tulemusi ja selles kavandatud terviklikku lähenemisviisi aktiivsele kaasamisele, ning et kõnealuses soovituses tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta ka demograafiliste muutuste ning teadmiste- ja teenustepõhise majandusega seotud uute sotsiaalsete riskide ilmnemist;

4.

toetab komisjoni seisukohta, et terviklikum lähenemisviis aktiivsele kaasamisele peaks tähendama ka erilise tähelepanu pööramist laste vaesuse kaotamisele, ebavõrdsuse kaotamisele tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja tulemuslikkuse osas, riikliku ja erapensioni ning pensionileminekuga seotud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastasele võitlusele ning korraliku ja kvaliteetse pikaajalise hoolduse pakkumisele;

5.

juhib tähelepanu sellele, et küll enamikul, kuid mitte kõigil EL-27 liikmesriikidel on olemas riiklikud miinimumpalga skeemid; soovitab liikmesriikidel sotsiaalse kaasamise huvides pakkuda inimestele miinimumpalga skeeme, ja nõuab neilt tungivalt omavahel vastavate heade tavade vahetamist; tunnistab, et sotsiaalabi andmise korral on liikmesriikidel kohustus tagada, et kodanikud teavad oma õigusi ja oskavad neid kasutada;

6.

kahetseb sügavalt, et mõned liikmesriigid ei näi pidavat oluliseks nõukogu soovitust 92/441/EMÜ, milles tunnustatakse inimese põhiõigust saada inimväärseks eluks piisavaid toimetulekuvahendeid ja sotsiaalabi;

7.

nõustub komisjoniga, et enamikus liikmesriikides jääb sotsiaalabi suurus juba allapoole vaesuspiiri; nõuab kindlalt, et sissetulekutoetuse kavade keskne eesmärk peab olema aidata inimestel vaesusest välja tulla ning võimaldada neil elada inimväärset elu; palub komisjonil uurida küsimust, kas kõigile tingimusteta baassissetuleku tagamine võiks olla vaesusevastases võitluses tulemuslik abinõu;

8.

kutsub komisjoni üles esitama üksikasjalikku aruannet selle kohta, kas sotsiaalhoolekande tagamine liikmesriikides (näiteks miinimumpalga skeemid ja nendega seonduvad hüvitised, töötu abiraha, invaliidsus- ja toitjakaotuspension, kohustuslikud ja täiendavad pensioniskeemid, ennetähtaegselt pensionile jäämise hüvitised) pakuvad Euroopa Liidu vaesuspiirist (60 % riigi ühtlustatud mediaansissetulekust) suuremat sissetulekut;

9.

soovitab komisjonil kaaluda elatusmiinimumi ja elukalliduse (kaupade ja teenuste ostukorv) ühtse arvutamismeetodi kehtestamist, et tagada vaesuspiiri võrreldav mõõtmine ning määrata kindlaks vajaliku sotsiaalse sekkumise kriteeriumid;

10.

juhib tähelepanu sellele, et naisi ohustab äärmisse vaesusesse langemine rohkem kui mehi; juhib tähelepanu, et Euroopa ühiskondades jätkuv suundumus vaesuse feminiseerumisele näitab, et praegune sotsiaalkaitsesüsteemide raamistik ja liidu sotsiaal-, majandus- ja tööhõivepoliitika ei ole kujundatud vastavalt naiste vajadustele või naiste töö eripäradele; rõhutab asjaolu, et naiste vaesus ja sotsiaalne tõrjutus Euroopas nõuab konkreetseid, mitmetahulisi ja sooliselt diferentseeritud poliitikameetmeid;

11.

kinnitab, et piisava miinimumsissetuleku tagamise skeemid on sotsiaalsel õiglusel ja kõigile võrdsetel võimalustel rajaneva Euroopa Liidu üks põhilisi eeltingimusi; kutsub liikmesriike üles tagama piisavat miinimumsissetulekut töötaoleku või töökoha vahetuse ajal, pöörates erilist tähelepanu naiste rühmadele, kellel on lisakohustusi;

12.

kutsub nõukogu kokku leppima ELi miinimumsissetulekuskeemide ning osamakseliste asendussissetulekuskeemide sihteesmärgis, mis pakuks sissetulekutoetust vähemalt 60 % ulatuses riigi ühtlustatud mediaansissetulekust, ning seejärel kõigi liikmesriikide jaoks kokku leppima selle sihtmärgi saavutamise ajakavas;

13.

on seisukohal, et naised on meestega võrreldes suuremas vaesusesse sattumise ohus, eriti vanemas eas, sest sotsiaalkindlustussüsteemide aluseks on tihtipeale pideva tööstaaži põhimõte; nõuab individualiseeritud õigust piisavale miinimumsissetulekule, mis ei sõltuks tööpanusest;

14.

on seisukohal, et töötavate inimeste vaesus näitab töötingimuste ebaõiglust, ning nõuab keskendumist sellise olukorra parandamisele nii, et töötasu üldiselt ja eriti miinimumpalk – olgu see siis õigusnormidega või kollektiivlepinguga ette nähtud – oleks selline, et takistaks töötavate inimeste vaesust ja suudaks tagada inimväärse elatustaseme;

15.

kutsub nõukogu üles kokku leppima ELi miinimumpalkade sihteesmärgis (õigusnormid, kollektiivlepingud riiklikul, piirkondlikul ja sektori tasandil), mille suurus oleks vähemalt 60 % vastavast (riigi, sektori jne) keskmisest palgast, ning kõigi liikmesriikide jaoks selle saavutamise ajakavas;

16.

juhib tähelepanu sellele, et sotsiaalse kaasamise hõlbustamiseks tuleks miinimumsissetuleku skeeme täiendada tugimeetmete paketiga, mis hõlmaks selliseid sotsiaalse kaasamise valdkondi nagu näiteks eluase, hariduseks, koolituseks, kutse- ja elukestvaks õppeks antav toetus, usaldusväärse majandusjuhtimise ja sissetulekutoetuse kavad, et aidata katta üksikisikute ja leibkondade ning eelkõige üksikute inimeste, üksikvanemaga perede ja suurperede vastavaid kulusid nende eluliste vajaduste ja elukestva õppega seotud vajaduste rahuldamiseks;

17.

kutsub liikmesriike üles vaatama läbi oma tihtipeale keerukad ja segased sissetulekutoetuse skeemid, olenemata nende eripärast (miinimumsissetulekuskeemid ja nendega seotud hüvitised, osamakselised asendussissetulekuskeemid jms), et parandada nende kättesaadavust, tõhusust ja tulemuslikkust;

18.

on seisukohal, et liikmesriigid peaksid ebasoodsas olukorras olevatele elanikerühmadele (näiteks puuetega või kroonilisi haigusi põdevad inimesed, üksikvanemad või paljulapselised pered) pakkuma täiendavaid sihtotstarbelisi hüvitisi, mis kataksid muu hulgas isikuabi, eriseadmete kasutamise ning meditsiinilise ja sotsiaalabiga seotud lisakulud, ning muuhulgas kehtestama ebasoodsamas olukorras olevatele sotsiaalsetele rühmadele taskukohased ravimihinnad; rõhutab vajadust tagada inimväärsel tasemel invaliidsus- ja vanaduspensionid;

19.

tunnistab sissetulekute ebavõrdset jaotust füüsilisest isikust ettevõtjate hulgas ja seda, et üks neljandik füüsilisest isikust ettevõtjatest elab allpool vaesuspiiri, ning tunnistab seepärast, et ettevõtjate vaesusse langemise vältimiseks tuleb neid regulaarsemalt toetada;

20.

rõhutab tervikliku lähenemise tähtsust laste materiaalsele turvalisusele ja heaolule, lähtuvalt ÜRO lapse õiguste konventsiooni lapsekesksest vaatenurgast, nii et peredele ja eelkõige suurtele peredele oleks tagatud piisav sissetuleku tase, mis lubab neil pakkuda oma lastele rahuldavat eluaset ja toiduvalikut ning juurdepääsu kvaliteetsetele tervishoiu-, sotsiaal- ja haridusteenustele, seades eesmärgiks laste harmoonilise füüsilise ja isikuomaduste arengu; tunnistab siiski, et laste põhivajadused peaksid olema tähtsamad kui liikmesriikide finantskaalutlused;

21.

kutsub ELi institutsioone, liikmesriike ja kodanikuühendusi tagama, et laste osalemine korraldatakse alati vastavalt ohutu ja mõtestatud osalemise aluspõhimõtetele;

22.

juhib tähelepanu tervikliku lähenemisviisi järgmistele mõõdetele:

23.

kutsub komisjoni käsitlema laste vaesust ja sotsiaalset tõrjutust laiemas, ELi poliitika kontekstis, seoses selliste küsimustega nagu sisseränne, puuded, diskrimineerimine, laste kaitsmine igasuguse väärkohtlemise eest, laste ja täiskasvanute hooldajad, sooline võrdõiguslikkus, peretoetused, aktiivne sotsiaalne kaasamine, väikelaste hoidmine ja haridus, elukestev õpe ning töö-, era- ja pereelu ühitamine;

24.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegelikkuses rakendama põhimõtet „võrdse sotsiaalse väärtusega töö eest võrdne tasu”, ning sotsiaalkaitse süsteeme konkreetselt analüüsima ja reformima ja töötama välja ELi suunised sotsiaalkaitse süsteemide reformimiseks soolise võrdõiguslikkuse vaatepunktist, mis hõlmab sotsiaalkindlustuse õiguste individualiseerimist, sotsiaalkaitse ja teenuste kohandamist muutuvate perestruktuuridega ja selle tagamist, et sotsiaalkaitse süsteemid paremini leevendaksid naiste ebakindlat olukorda ja vastaksid kõige haavatavamate naiste rühmade vajadustele;

25.

kutsub komisjoni parandama avatud kooskõlastusmeetodi võrdlusuuringuid ja järelevalvet, kehtestama ühised näitajad ning koguma võrreldavaid kvaliteetseid andmeid ja pikaajalist statistikat laste olukorra kohta, mis hõlmaksid laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastasele võitlusele tervikliku lähenemise kõiki aspekte, ka eluaseme pakkumist lastele ja perekondadele, eesmärgiga olla võimeline laste heaolu taset jälgima;

26.

soovitab Eurostatil luua side Euroopa Põhiõiguste Ameti tellitud näitajate kogumiga, mida töötatakse välja, et jälgida ELi tegevuse mõju laste õigustele ja heaolule; juhib tähelepanu vajadusele, et komisjon, Põhiõiguste Amet ja liikmesriigid teeksid ühiselt, koostöös asjaomaste ÜRO allasutuste, rahvusvaheliste organisatsioonide ja uurimiskeskustega jõupingutusi, parandamaks võrreldavate statistiliste andmete kogumist laste olukorra kohta Euroopa Liidus, sellele vajadusele on osutatud ka eespool nimetatud 16. jaanuari 2008. aasta resolutsioonis; kutsub liikmesriike üles võtma kõiki võimalikke meetmeid, et järgida sotsiaalkaitsekomitee 17. jaanuaril 2008 vastu võetud raportis „Laste vaesus ja heaolu Euroopas” esitatud soovitust, mis rõhutab, et liikmesriigid peaksid läbi vaatama erinevad riiklikul ja piirkondlikul tasandil kättesaadavad andmeallikad haavatavas olukorras olevate laste kohta;

27.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid looksid ennetussüsteemid kriitiliste olukordade avastamiseks, nagu näiteks vanemad, kes on kaotamas oma kodu, laste ootamatu koolist äravõtmine või lapsevanemate endi lapsepõlves aset leidnud väärkohtlemine; kutsub liikmesriike üles teostama aktiivset poliitikat eesmärgiga hoida ära laste varajane koolist lahkumine riskirühmadele toetust pakkuvate mehhanismide kaudu;

28.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid, kes ei ole veel seda teinud, annaksid kohalikele asutustele volitused rajada ja juhtida süsteeme hädas olevate laste abistamiseks, et tagada nende süsteemide võimalikult tõhus toimimine;

29.

toetab komisjoni seisukohta, et kaasaegsete perestruktuuride mitmekesisusele ja lapse õiguste kaitsele suunatud meetmete vaheline tasakaal tagab võitluses laste vaesuse vastu parimad tulemused;

30.

palub komisjonil edendada piisavate vahenditega varustatud ning selgete eesmärkide ja sihtidega hästi tasakaalustatud poliitikat, mille juures arvestatakse konkreetse riigi olusid ja keskendutakse varajasele sekkumisele;

31.

kutsub liikmesriike üles tugevdama vastastikust õppimist ning jälgima edukaid ja edutuid poliitikaid laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastases võitluses;

32.

rõhutab integreeritud, tervikliku perepoliitika tähtsust, mis läheb aktiivsest kaasamisest kaugemale, et käsitleda lapse ja pere heaolu kõiki aspekte ning teha Euroopa Liidus lõpp laste vaesusele ja sotsiaalsele tõrjutusele;

33.

kutsub liikmesriike üles vahetama häid tavasid laste osalemise valdkonnas ja edendama laste kaasamist nende tulevikku mõjutavate otsuste juures, kuna see on parim viis laste seisukohtade mõistmiseks;

34.

tervitab komisjoni ja liikmesriikide pühendumist ÜRO lapse õiguste konventsioonile; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma selge sideme lapse õiguste tegevuskava ning laste vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemise tegevuskava vahel, kuna laste vaesus ja puuduste all kannatamine on põhiliste inimõiguste rikkumine; soovitab liikmesriikidel võtta oma sotsiaalse kaasamise strateegiate koostamisel arvesse konventsiooni komitee soovitusi vastusena konventsiooniosaliste riikide rakendamisaruannetele, ning valitsusväliste organisatsioonide alternatiivseid aruandeid;

35.

juhib tähelepanu sellele, et teenuste ja soodustuste osas ei tohi üksikvanemaid asetada lastega paaridest halvemasse olukorda;

36.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid töötaksid diferentseeritud lähenemisviisi alusel (mille juures võetakse arvesse vaesuse taseme muutumist sõltuvalt piirkonnast ja laste vanusest) välja laste vaesuse vähendamise ja kaotamise riiklikud strateegiad;

37.

kutsub liikmesriike tagama kõigile lastele ja perekondadele, sealhulgas nendele, kes kannatavad vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse all, juurdepääsu kvaliteetsetele sotsiaalhooldusteenustele, kajastades selget arusaamist vaesuse mõjust perekondadele koos suurema laste kuritarvitamise ja väärkohtlemise ohu ning selle mõjudega;

38.

nõustub komisjoniga selles, et töö omamine on parim viis vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vältimiseks, kuid et see ei ole alati tagatud, sest ametliku statistika kohaselt on ELis 8 % töötajatest vaesuse ohus; kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles sisuliselt rakendama direktiivi 2000/78/EÜ;

39.

kutsub liikmesriike üles tulemuslikumalt rakendama tööhõive ja sotsiaalküsimuste valdkonnas kehtivaid ühenduse õigusakte;

40.

juhib tähelepanu sellele, et ELis elab vaesuses 20 miljonit töötavat inimest, neist enamik naised, ehk teiste sõnadega on 6 % kogu elanikkonnast ja 36 % töötavast elanikkonnast tööd omades samaaegselt vaesuse ohus; kutsub liikmesriike üles aktiivse kaasamise lahutamatu osana leppima kokku miinimumpalka sätestavates õigusaktides;

41.

rõhutab, et osalise tööajaga töötab Euroopa Liidus 31 % naistest ja 7,4 % meestest; rõhutab, et naiste puhul on osalise tööajaga töökoht tihti vilets ja marginaalne, halvasti tasustatud ja ebapiisava sotsiaalkaitsega; juhib tähelepanu sellele, et naised on seepärast suuremas vaesusesse sattumise ohus, eriti vanemas eas, kuna osalise tööajaga töö puhul ei ole pensionid tihti iseseisvaks eluks piisavad;

42.

on seisukohal, et aktiivseks tööturule kaasamiseks vajavad kõige ebasoodsamas olukorras olevad elanikerühmad erimeetmeid:

43.

on seisukohal, et tasuva töö poliitika peaks olema suunatud madala töötasu probleemi ning madala töötasu ja töötasu puudumise vaheldumise probleemi lahendamisele tööturu selles osas, kus töötasud on väikesed ja inimesed liiguvad ebakindlate, madalapalgaliste, madalakvaliteediliste, madala tootlikkusega tööde vahel ning jäävad töötuks ja/või lahkuvad tööturult; rõhutab, et esmatähtsa küsimusena tuleks tegeleda töötuse ajal paindlikuks jäämise ning sotsiaalsete hüvitistega; on seisukohal, et heaolusüsteemid peaksid aktiivselt motiveerima inimesi otsima uusi töövõimalusi, julgustades samal ajal muutustele avatust saamata jäänud tulu hüvitamise ja haridusvõimaluste pakkumise kaudu; nõuab tungivalt, et poliitika kujundajad kasutaksid tasuva töö poliitika puhul kaitstud paindlikkuse kontseptsiooni;

44.

kutsub liikmesriike uuesti läbi mõtlema nn aktiveerimispoliitika, mis põhineb toetuse saajate jaoks liiga rangetel abikõlblikkuse ja tingimustest kinnipidamise eeskirjadel ning sunnib inimesi vastu võtma madalapalgalist tööd, mis ei taga rahuldavat elatustaset;

45.

teeb ettepaneku leida tasakaal inimeste isikliku vastutuse ja sotsiaalabi pakkumise vahel, et võimaldada kõigil elada inimväärselt ja osaleda ühiskonnaelus;

46.

rõhutab nõukogu seisukohta, et aktiivne tööturupoliitika peaks edendama nn head tööd ja tõusu ühiskondlikus hierarhias ning looma võimalused korrapäraseks ja tasuvaks tööhõiveks, mis tagab piisava sotsiaalse kaitse ning rahuldavad töötingimused ja töötasu;

47.

rõhutab sotsiaalse majanduse, sotsiaalsete ettevõtete, mittetulundussektori ja riikliku tööhõivesektori potentsiaali toetatud tööhõivevõimaluste ja töökeskkonna pakkumisel haavatavatele elanikerühmadele, mida tuleks liikmesriikide poolt ja ühenduse poliitikate (Euroopa Sotsiaalfond, Euroopa Regionaalarengu Fond, Ühtekuuluvusfond jne) kaudu igati uurida ja toetada;

48.

nõustub komisjoniga, et nende jaoks, kes mitmesugustel põhjustel (nagu näiteks tõsine puue, vanus või töövõimetus, püsiva ja põlvkonnalt põlvkonnale kanduva vaesuse ja/või diskrimineerimise mõju, pere- või hoolduskohustustest tulenev koormus või kohapeal valitsev puudus) ei saa töötada, peavad aktiivse kaasamise poliitikad pakkuma sissetulekutoetust ja tugimeetmeid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ärahoidmiseks ning võimaldama neil inimväärselt elada ja ühiskonnaelus osaleda;

49.

kutsub liikmesriike üles alandama mitte üksnes madala, vaid ka keskmise sissetulekuga inimeste maksukoormust, et vältida töötajate sattumist ja jäämist madalapalgalisele tööle ning nende suundumist „musta” tööjõu hulka;

50.

juhib tähelepanu Euroopa ühiskonnas toimuvatele muutustele, mis muudavad leibkondade sotsiaalset iseloomu; nõuab kõnealuste muutuste arvessevõtmist, et kaotada tõkked, mis takistavad vabaabielus elavate paaride mittetöötavate partnerite tööturule minekut;

51.

on seisukohal, et sotsiaalne majandus ja sotsiaalsed ettevõtted peavad pakkuma korralikke töötingimusi ja töötasu ning edendama ka soolist võrdõiguslikkust ja diskrimineerimise vastaseid meetmeid (näiteks meeste ja naiste palgaerinevuste kaotamine, kollektiivlepingute täitmine, alampalga maksmine ning võrdse kohtlemise tagamine);

52.

märgib, et kõrghariduse tähtsuse suurenemisele vaatamata tuleks liikmesriike julgustada säilitama ja juurutama tööpõhist praktilist väljaõpet; kutsub liikmesriike välja töötama järjepidevat õppepraktika poliitikat, mis pakub minimaalseid tagatisi ja korralikku töötasu, ning võidelda praeguste suundumuste vastu varjata töötamist tasustamata õppepraktika nime all;

53.

kutsub komisjoni ja liikmesriike kõigis ELi haridussüsteemides sarnaste väljaõppekavade alusel välja töötama ühtset lähenemisviisi kutsesuunitlusele, mis võimaldab noortel saada oma ametialase karjääri jooksul valitud erialal väljaõpet; märgib, et väljaõppekavade aluseks peab olema diplomite ja kutsetunnistuste vastastikune tunnustamine, ning liidusiseste suhtlemistõkete kaotamiseks peab see hõlmama keeleõpet; on seisukohal, et ümberõppe meetmete puhul peaksid emotsionaalne ja kutsealane heaolu olema tasakaalus, nii et kutsealases ümberõppes ei nähtaks tõket või takistust kutsealasele arengule;

54.

juhib tähelepanu vajadusele edendada noorte ja vanemaealiste inimeste ning sisserändajate aktiivset kaasamist kõigisse kaasava tööturu loomise pingutustesse; kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles koostama kiireloomuliste meetmete kogumit võitluseks „musta” tööjõu, sunniviisilise laste töö ja töötajate väärkasutamise vastu ning lõpetama majandusmigrantide ja varjupaigataotlejate segiajamine, ning nende mõlema segiajamine ebaseaduslike sisserändajatega; kutsub liikmesriike üles välja töötama õigusakte, mis takistavad haavatavate töötajate ekspluateerimist jõugujuhtide poolt, ning allkirjastama ja ratifitseerima ÜRO konventsiooni sisserändajatest töötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta;

55.

tervitab komisjoni seisukohta, et kohustuslikel ja täiendavatel sotsiaalkindlustusskeemidel, tervishoiuteenustel ja üldist huvi pakkuvatel sotsiaalteenustel peab olema ennetav ja ühtekuuluvust tugevdav osa, need peavad lihtsustama sotsiaalset kaasamist ja põhiõiguste kaitsmist; juhib tähelepanu vajadusele tagada kvaliteetse, kättesaadava ja taskukohase pikaajalise hoolduse arendamine abivajajate jaoks, ning toetada hooldajaid; kutsub liikmesriike üles tegema kindlaks hooldajate – kes tihtipeale on sunnitud tööturult eemale jääma – ees seisvad probleemid ja nendega tegelema;

56.

nõustub komisjoniga, et kõik üldhuviteenused, sealhulgas sellised võrgustikuvaldkonnad nagu transport, telekommunikatsioonid, energia ja muud kommunaalteenused ning finantsteenused, peaksid etendama olulist rolli sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tagamisel ning toetama aktiivset kaasamist;

57.

rõhutab, et kaupade ja teenuste kättesaadavus peaks olema iga ELi kodaniku õigus, ning seepärast toetab komisjoni ettepanekut võtta vastu horisontaalne direktiiv, mis täiendab direktiivi 2000/78/EÜ ja hõlmab kõiki EÜ asutamislepingu artiklis 13 nimetatud diskrimineerimise liike, ning mis peaks aitama võidelda diskrimineerimisega muudes valdkondades peale tööhõive, nagu näiteks diskrimineerimine puude, vanuse, usuliste veendumuste ja seksuaalse sättumuse põhjal; samas arvab, et on vaja edukamalt rakendada kehtivaid ühenduse diskrimineerimisevastaseid direktiive;

58.

soovitab liikmesriikidel kaaluda haavatavatele rühmadele sotsiaaltingimustest sõltuvate soodustariifide kehtestamist, näiteks energia ja ühistranspordi valdkonnas, ning mikrokrediidi saamise võimalusi aktiivse kaasamise edendamiseks, samuti materiaalses kitsikuses olevatele inimestele tasuta ravi ja hariduse pakkumist;

59.

julgustab komisjoni ja liikmesriike suurendama universaalteenuse osutamise kohustusi (näiteks telekommunikatsiooni- ja postiteenuste valdkonnas), et muuta põhiteenused kättesaadavamaks ja taskukohasemaks, ning tugevdada haavatavatele ja ebasoodsates oludes olevatele elanikerühmadele suunatud sihipäraste universaalteenuste osutamise kohustusi;

60.

kutsub nõukogu üles kokku leppima kogu ELi hõlmavas kohustuses teha 2015. aastaks lõpp kodutusele, ning liikmesriike koostama integreeritud poliitikat kõigile kvaliteetse ja taskukohase eluaseme tagamiseks; nõuab tungivalt liikmesriikidelt laiema kodutusevastase strateegia ühe osana talvise hädaolukorra kavade väljatöötamist ning asutuste loomist, mis tegeleksid diskrimineeritavatele elanikerühmadele eluasemete pakkumise ja kättesaadavaks muutmisega; soovitab koguda võrreldavaid andmeid kodutuse ja puuduliku eluaseme esinemise ulatuse kohta; kutsub komisjoni välja töötama ELi kodutuse raammõistet ning igal aastal ajakohastama andmeid liikmesriikides kodutuse probleemi kaotamiseks võetud meetmete ja saavutuste kohta;

61.

nõuab tungivalt, et esimese sammuna laste vaesuse kaotamiseks ELis vähendaksid liikmesriigid 2012. aastaks laste vaesust 50 % võrra ning eraldaksid kõnealuse eesmärgi saavutamiseks piisavad vahendid; on seisukohal, et nimetatud vähenemise suurust iseloomustavate näitajate puhul tuleks eriti silmas pidada äärmises vaesuses elavate perede lapsi;

62.

rõhutab selliste integreeritud teenuste edendamise olulisust, mis vastavad vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse mitmemõõtmelisusele ning tegelevad nt vaesuse ja kodutuse vaheliste seoste, vägivalla, füüsilise ja vaimse tervise, haridustaseme, sotsiaalse ja kogukondliku integratsiooni, infotehnoloogia ja infrastruktuuri kättesaamatuse ning digitaalse lõhe suurenemise küsimustega;

63.

kutsub liikmesriike üles omaks võtma lähenemisviisi „tervishoid kõigis poliitikavaldkondades”, ning arendama integreeritud sotsiaal- ja tervishoiupoliitikat, et võidelda ebavõrdsuse vastu arstiabi osutamisel ning haiguste ennetamisel ja ravimisel, eelkõige haavatavate ja kõige raskemini kättesaadavate elanikerühmade osas;

64.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama vabatahtlikku tegevust ja aitama ühiskonda integreerida inimesi, kes enam tööturul ei osale või on sellega kontakti kaotanud;

65.

tervitab komisjoni keskendumist teenuste kättesaadavuse (olemasolu ja taskukohasus) ja kvaliteedi (kasutajate kaasamine, järelevalve, tulemuslikkuse hindamine, head töötingimused, võrdõiguslikkus tööle võtmisel ja teenuste osutamisel, teenuste koordineerimine ja ühitamine ning piisav füüsiline infrastruktuur) parandamisele;

66.

kutsub liikmesriike üles täiustama avalike teenuste, eelkõige lastele ja täiskasvanutele osutatavate teenuste vaheliste seoste kooskõlastamist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid juurutaksid lastevanemate abiprogramme valdkondades, kus vaesuse tõttu ei piisa teadmisi laste kasvatamisest, ning tagaksid küllaldased vahendid laste usaldustelefonidele; rõhutab, et lastele ja lapsevanematele suunatud avalike teenuste puhul tuleb tagada sobivate struktuuride, stiimulite, tulemusjuhtimise süsteemide, rahastamisvoogude ja töötajate olemasolu, et teenuse saajatega vahetult suhtlevatel töötajatel peavad olema ennetus- ja varaseks sekkumistegevuseks vajalikud oskused, teadmised ja enesekindlus ning et teenused peavad vastama teenusekasutajate, eelkõige haavatavate perekondade vajadustele;

67.

kutsub liikmesriike üles omistama suuremat tähtsust asjaolule, et toetuste kärpimine konkreetsete teenuste puhul, nagu näiteks söögiraha, tasuta õppematerjalide ja koolibussi võimaldamine ning põhiliste vaba aja veetmise ja kooliväliste haridusvõimaluste pakkumine, võib vahetult põhjustada sotsiaalset tõrjutust, eriti sotsiaalselt haavatavatest peredest pärit laste puhul; juhib liikmesriikide tähelepanu vajadusele pakkuda kõigile lastele võrdseid võimalusi integreerumiseks aktiivse koolispordipoliitika ning infotehnoloogia kättesaadavuse kaudu; palub komisjonil lisada lastele suunatud teenused, nagu näiteks lapsehooldus, koolitransport ja koolilõunad, üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste nimekirja;

68.

tervitab loobumist puuetega inimeste hooldeasutustesse määramisest, kuid märgib, et see eeldab kohapealsete kvaliteetsete hooldus- ja tugiteenuste edendamist, mis soosivad iseseisvat toimetulekut, õigust individuaalsele abile, oma eelarve käsutamise õigust ning täielikku osalemist ühiskonnaelus;

69.

rõhutab vajadust edendada liikmesriikides kõikehõlmavate kohalike, piirkondlike ja riiklike aktiivse vananemise strateegiate väljatöötamist ja rakendamist;

70.

arvab, et nii liikmesriikide kui ka ELi tasandil tuleks võtta rohkem meetmeid laste ja eakate inimeste vastase koduvägivalla ja väärkohtlemise teadvustamiseks ja uurimiseks ning sellega tegelemiseks;

71.

kutsub liikmesriike üles töötama välja konstruktiivsema lähenemisviisi uimastipoliitikale, pöörates rõhku pigem haridusele ja sõltuvuse ravimisele kui kriminaalkaristustele;

72.

kutsub liikmesriike üles tähtsustama rahvatervishoiu meetmeid, mille eesmärk on vahetult tegelda paljude rahvusvähemuste ebavõrdse olukorraga terviseseisundi ja tervishoiuteenuste kättesaadavuse osas;

73.

märgib, et kõikides liikmesriikides võib alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamine põhjustada kuritegevust, töötust ja sotsiaalset tõrjutust; seepärast peab vastuvõetamatuks, et paljudel inimestel on vastavat ravi ja nõustamist võimalik saada üksnes vanglas viibides;

74.

rõhutab, et on väga palju erinevaid puudeid, nagu näiteks liikumisraskused, nägemisvaegus, kuulmisvaegus, vaimse tervise häired, kroonilised haigused ja õpiraskused; juhib tähelepanu asjaolule, et eriti raske on mitme puudega inimestel, nagu ka mitmete diskrimineerimise vormide all kannatajatel;

75.

nõuab vaimsete häiretega ja õpiraskustega inimeste häbimärgistamise lõpetamist, inimeste vaimse tervise ja heaolu edendamist, psüühikahäirete ennetamist ning suuremate vahendite eraldamist ravi ja hoolduse jaoks;

76.

kutsub liikmesriike üles jõustama inimkaubanduse ja diskrimineerimise vastaseid õigusakte ning eelkõige allkirjastama, ratifitseerima ja rakendama Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni;

77.

nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid kaitseksid inimõigustepõhist varjupaigapoliitikat kooskõlas ÜRO pagulasseisundi konventsiooni ja muude asjaomaste inimõigusi käsitlevate õigusaktidega, tehes samal ajal jõupingutusi varjupaigataotlejate hüvitistest sõltuvuse lõpetamiseks, lubades neil töötada, ning kaaluksid õiguspärasemate sisserändevõimaluste arendamist;

78.

avaldab kahetsust, et komisjoni 2008. aasta ühisaruandes sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse kaasatuse kohta ei ole piisavat strateegilist keskendumist vaesuse kaotamisele ja sotsiaalse tõrjutuse ületamisele;

79.

nõustub komisjoniga selles, et aktiivse kaasamise lähenemisviis peab edendama integreeritud rakendamisprotsessi ELi, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, kaasama kõik asjaomased osapooled (tööturu osapooled, valitsusvälised organisatsioonid, kohalikud ja piirkondlikud asutused jne), ning võimaldama ebasoodsates oludes olevatel inimestel endil strateegiate arendamises, haldamises, rakendamises ja hindamises aktiivselt osaleda;

80.

rõhutab vajadust ühtse meetmetekogumi järele Euroopa tasandil, et hoida ära ja karistada vähemuste, puuetega inimeste ja eakate kodanike igasugust väärkohtlemist seoses kõnealuste rühmade haavatavuse üldiseks vähendamiseks võetavate konkreetsete, sealhulgas materiaalsete meetmetega;

81.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles taastama selget strateegilist suunitlust vaesuse kaotamisele ja sotsiaalse kaasamise edendamisele seoses sotsiaalmeetmete kavaga aastateks 2008–2012; nõuab avatud kooskõlastusmeetodi järgmises tsüklis selgemat pühendumist sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasamise küsimustele, dünaamilisele ja tulemuslikule ühenduse strateegiale, mis kehtestab vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja ebavõrdsuse vastase võitluse sisulised eesmärgid ning toob kaasa tulemuslike vahendite loomise ja vastava järelevalve; palub nõukogul ja komisjonil tegeleda erinevate kooskõlastamisprotsesside (Lissaboni strateegia, ELi säästva arengu strateegia, sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse kaasatuse avatud kooskõlastusmeetod) probleemidega nii, et tagada kõigi nende poliitikate raames selge pühendumine vaesuse kaotamisele ja sotsiaalse kaasatuse edendamisele;

82.

kutsub komisjoni, sotsiaalkaitsekomiteed ja liikmesriike üles seadma vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks konkreetseid soolise võrdõiguslikkuse alaseid eesmärke ja sihte, sh poliitikameetmeid suuremas vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate naiste rühmade (näiteks ebatraditsioonilised ja üksikvanemaga perekonnad, naissoost sisserändajad, põgenike ja rahvusvähemuste hulka kuuluvad naised, vanemaealised naised ja puudega naised) toetamiseks;

83.

julgustab tööturu osapooli jätkama pingutusi, mis said alguse Euroopa tööturu osapoolte ühisest analüüsist ning nende tööprogrammist aastateks 2006–2008, mis käsitleb ebasoodsas olukorras olevate inimeste tööturule integreerimist; on seisukohal, et on vaja paremat juhtimist, et kooskõlastada ühelt poolt tööturu osapoolte tööturuga seotud tegevust ning teiselt poolt laiemat ühiskondlikku dialoogi (valitsusvälised organisatsioonid jne) tööhõivest väljapoole jäävates sotsiaalse kaasamise küsimustes;

84.

toetab komisjoni seisukohta, mille kohaselt on seoses soovitusega 92/441/EMÜ ning sotsiaalkaitse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse avatud kooskõlastusmeetodiga vaja asjakohaseid näitajaid ja põhjalikke riiklikke andmekogumis- ja -analüüsisüsteeme (nt statistilised andmed keskmise kasutada jääva sissetulekuosa, leibkonna tarbimise, hinnatasemete, miinimumpalkade, miinimumsissetulekuskeemide ja nendega seotud hüvitiste kohta); on seisukohal, et sotsiaalse kaasatuse strateegiate järelevalve ja hindamine ning liikmesriikide arenguaruanded peavad näitama, kas kõigis liikmesriikides ja ka piirkonnatasandil austatakse inimeste põhiõigust saada inimväärseks eluks piisavaid toimetulekuvahendeid ja sotsiaalabi;

85.

tervitab komisjoni teatist pealkirjaga „Uuendatud pühendumine sotsiaalsele Euroopale: sotsiaalkaitse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse avatud kooskõlastusmeetodi tugevdamine” (KOM(2008)0418), milles tehakse ettepanek sotsiaalse avatud kooskõlastusmeetodi tugevdamiseks parandada selle nähtavust ja töömeetodeid ning tugevdada selle vastastoimet muude poliitikavaldkondadega; tervitab eelkõige komisjoni ettepanekuid seada sihteesmärgid vaesuse (üldine ja laste vaesus, tööga hõivatute vaesus ning püsiv ja pikaajaline vaesus) vähendamise, pensionidest saadava miinimumsissetuleku ning kvaliteetse tervishoiu kättesaadavuse osas (väikelaste suremuse vähendamine, terviseseisundi paranemine, oodatava eluea pikenemine jne);

86.

kutsub liikmesriike võtma tulemuslikke meetmeid Barcelona sihteesmärkide saavutamiseks seoses lapsehooldusteenustega; kutsub komisjoni ja liikmesriike sõnastama soovitused, kuidas rahuldada hooldamisteenuste vajadust Euroopas (täpsemalt laste ja muude ülalpeetavate isikute hooldamise korraldamist ja rahastamist) koos täpsete sihteesmärkide ja näitajate kehtestamisega, et tagada 2015. aastaks kogu ELis lastehooldusvõimalused 90 %le lastest sünnist kuni kohustusliku koolieani ja muude ülalpeetavate isikute hooldamise piisav tase; rõhutab, et kõik teenused peaksid vastama taskukohasuse, kättesaadavuse ja kvaliteedi kriteeriumidele, nii et laste kasvatamine ja ülalpeetavate hooldamine ei tähendaks enam eriti naiste jaoks vaesuseriski;

87.

rõhutab, et tööturust kõige kaugemal olevad inimesed peavad rohkem kasu saama sellistest ühenduse programmidest nagu Euroopa Sotsiaalfond ja algatus EQUAL; palub komisjonil sotsiaalse kaasamise näitajate põhjal hinnata struktuurifondide panust avatud kooskõlastusmeetodi eesmärkide saavutamisse ning julgustada kohaldama Euroopa Sotsiaalfondi uue määruse sätteid, kasutama aktiivse kaasamise meetmete toetamiseks programmi Progress vahendeid, uurima selleks otstarbeks Euroopa Sotsiaalfondi vahendite eraldamise võimalusi või leidma konkreetset eelarvet asjaomase ühenduse algatuse jaoks; arvab, et see tugevdab ka vaesuse vastu võitlemise heade tavade võrgustiku loomist ning ergutab kogemuste vahetamist liikmesriikide vahel;

88.

kutsub komisjoni ja liikmesriike kohustuma vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastal võtma tõhusaid meetmeid, mis moodustaksid arvestatava osa vaesuse vastase võitluse pikaajalistest meetmetest;

89.

kutsub komisjoni üles toetama laste olulist ja turvalist osalemist kõigis neid mõjutavates küsimustes, tagades kõigile lastele võrdsed võimalused kaasarääkimiseks;

90.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele ja sotsiaalkaitsekomiteele.

15.1.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 9/26

A.

arvestades, et ELi emitentidelt nõutakse konsolideeritud raamatupidamisaruannete koostamisel rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaldamist,

1.

märgib, et IASCF on teinud ettepaneku järelevalverühma loomiseks; on arvamusel, et järelevalverühmal peaks olema õigus soovitada kandidaate usaldusisikuteks ning et järelevalverühm peaks olema vastutav usaldusisikute valimise heakskiitmise eest pärast kokkulepitud kandidaatide ülesseadmise protsessi;

2.

nõuab, et järelevalverühm kaasataks IASB tegevuskava kehtestamisse, et tagada läbipaistvus ja vastutus; tunnistab, et järgnevasse raamatupidamisstandardite kehtestamise protsessi ei tuleks liigselt sekkuda ning et see peaks toimuma kõikide sidusrühmadega, kaasa arvatud investoritega, ulatuslikult konsulteerides;

3.

väljendab oma kahtlusi seoses järelevalverühma loomise soovitavusega praeguses etapis, st enne IASB juhtimise läbivaatamise konsulteerimisprotsessi teise etapi algust ning selge ülevaateta loodavatest suhetest järelevalverühma ja IASCFi vahel viimase põhikirjas;

4.

on seisukohal, et järelevalverühm peaks kajastama maailma kõige olulisemate valuutapiirkondade tasakaalu, kultuurilist mitmekesisust ning nii arenenud kui ka uute arenevate majanduskeskkondade ja rahvusvaheliste asutuste huvisid, kellel on aruandluskohustus ametivõimude ees; on samuti seisukohal, et järelevalverühm peaks etendama aktiivset rolli finantsaruandluse läbipaistvuse ning kapitaliturgude arengu ja tulemusliku toimimise edendamisel, samuti protsüklilisuse vältimisel ning finantsturgude stabiilsuse tagamisel ja süsteemse riski ennetamisel; on seisukohal, et Baseli komitee tuleks samuti järelevalverühma kaasata; märgib heakskiitvalt ettepanekut, et järelevalverühma peaksid algusest peale kuuluma:

5.

taunib asjaolu, et Euroopa Parlamendiga ei konsulteeritud rahvusvahelise raamatupidamise nõuanderühma loomise osas;

6.

on seisukohal, et ELi finantsturge reguleerivad asutused peaksid samuti olema järelevalverühmas esindatud; rõhutab, et ühtki organisatsiooni ei peaks järelevalverühmas esindama rohkem kui üks volitatud esindaja;

7.

rõhutab järelevalverühma keerulist institutsioonilist ülesehitust; toonitab, et järelevalverühmal peavad olema tulemuslikud koostöömehhanismid, et tagada selle toimivus ja selle peamiste kohustuste täitmine; nõuab sellega seoses kindlalt, et järelevalverühma liikmed oleksid piisavalt pädevad, tagamaks selle, et neid oleks võimalik poliitiliselt vastutusele võtta;

8.

on mures asjaolu pärast, et mõned järelevalverühma kavandatud liikmed ei nõua kodumaistelt emitentidelt rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite kohaldamist; on arvamusel, et järelevalverühma liikmelisus peaks jõustuma üksnes pärast kohustuse võtmist kehtestada rahvusvahelised finantsaruandlusstandardid kodumaiste standarditena; toonitab, et ühtki riiki ei peaks järelevalverühmas esindama rohkem kui üks volitatud esindaja;

9.

märgib, et IASCFi ettepanekus nähakse ette IASB'i suurenemine kahe liikme võrra kokku kuueteistkümnele liikmele; peab sellist laienemist vastuvõetavaks, kuna see võib viia tasakaalustatuma IASBni, eelkõige juhul, kui IASCF ettepanekut muudetakse nii, et oleks tagatud maailma kõige olulisemate valuutapiirkondade samaväärne kohtlemine;

10.

nõuab vastastikuse mõistmise memorandumi sõlmimist Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel, et määratleda tingimused õigusloojate osalemiseks järelevalverühma töös, kui see luuakse kõnealuses etapis;

11.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Keskpangale ning Euroopa väärtpaberituru reguleerijate komiteele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

15.1.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 9/28

A.

arvestades, et pärast poliitvangide Aljaksandr Kazulini, Sergei Parsjukevitši ja Andrei Kimi vabastamist Valgevene valitsusasutuste poolt 16. ja 20. augusti 2008 vahelisel ajal ei ole Valgevenes hetkel rohkem vangistatud rahvusvaheliselt tunnustatud poliitvange;

B.

arvestades, et poliitvangide vabastamist nähakse ELi poolt kui Valgevene olulist sammu demokraatlike põhiväärtuste omaksvõtu, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete austamise suunas ning see oli üks eeltingimusi, et vaadata läbi piiravad meetmed, mis kehtivad praegu teatavate poliitiliste juhtfiguuride suhtes Valgevenes, ning järkjärguliste suhete taastamiseks Valgevenega;

C.

arvestades, et president Aleksander Lukašenka kutsus 10. juulil 2008 avalikult üles pidama valimisi avatult ja demokraatlikult ning kordas seda üleskutset 29. augusti 2008 televisiooniesinemises, lubades, et valimised on enneolematult õiglased;

D.

arvestades, et 28. septembril 2008 korraldatud parlamendivalimiste demokraatlikku korraldamist ja pluralistlikku aspekti peeti ELi poolt järjekordseks Valgevene võimaluseks demonstreerida demokraatlikke väärtuste ja Euroopa standardite järgimist;

E.

arvestades, et seoses sellega tervitas EL OSCE/ Demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) vaatlejate saatmist, toonitas seda, kui oluline on vaatlejate täielik juurdepääs valimisprotsessi kõikidele etappidele, sealhulgas häältelugemisele, ning rõhutas eelkõige opositsiooni õiguste tagamise tähtsust seoses nii õigusega kandideerida kui ka juurdepääsuga valimiste vaatluskomisjonile ja meediale;

F.

arvestades, et EL oli valmis juhul, kui valimised sujuvad hästi, alustama Valgevene juhtide suhtes rakendatud piiravate meetmete läbivaatamist ning võtma positiivseid ja konkreetseid meetmeid, mis oleks viinud järkjärgulise suhete taastamiseni Valgevenega;

G.

arvestades, et Valgevene ühendatud demokraatlike jõudude taotlus, et valitsus võtaks kohustuse pidada valimiste üle avatud dialoogi, jäi tähelepanuta; arvestades, et opositsiooni kandidaadid väljendasid muret valmisprotsessi aususe üle, viidates usalduse puudumisele valimissüsteemi ja häältelugemise oodatava korraldusviisi suhtes;

H.

arvestades, et OSCE valimiste vaatlemise missioon teatas oma esialgsetes järeldustes, et kuigi märgati mõningaid paranemismärke, ei vastanud 28. septembri 2008. aasta valimised, mis korraldati rangelt kontrollitud keskkonnas vaevu märgatava kampaaniaga ja mida iseloomustas läbipaistvuse puudumine häältelugemisel ning häälte liitmine mitmete valimisjaoskondade vahel, kokkuvõttes siiski rahvusvaheliselt tunnustatud demokraatlikele nõuetele;

I.

arvestades, et opositsioon, mis ei võitnud mitte ühtegi 110 kohast, kuulutas valimised farsiks, väljendades oma kartust, et president Lukašenka „flirt” demokraatiaga on läbi, ning kutsus ELi ja Ameerika Ühendriike valimiste tulemusi mitte tunnustama;

J.

arvestades, et Valgevene keskvalimiskomisjoni juht Lidija Jermošina kuulutas, et valimised olid „vabad ja õiglased”;

K.

arvestades, et ligikaudu 800 opositsiooni toetajat protesteeris valimistepäeva õhtul Minskis,

1.

väljendab oma rahulolu sellega, et poliitvangid Aljaksandr Kazulin, Sergei Parsjukevitš ja Andrei Kim vabastati; sellest hoolimata eeldab siiski, et nende suhtes kehtivad kõik kodanikuõigused, mis on tagatud Valgevene kodanikele Valgevene Vabariigi põhiseaduse alusel;

2.

väljendab kahetsust selle üle, et märkimisväärsed edusammud, mida EL lootis Valgevene demokraatlikus arengust valgevene rahva hüvanguks, ei saanud teoks, ning hoolimata väikestest paranemismärkidest ei vastanud 28. septembril 2008 Valgevenes toimunud parlamendivalimised kokkuvõttes siiski rahvusvahelistele standarditele;

3.

on arvamusel, et Valgevenes valitud parlament on küsitava demokraatliku legitiimsusega;

4.

väljendab muret selle pärast, et siseministeerium käsitles 28. septembril 2008 opositsiooni poolt Minskis korraldatud rahvakogunemist avaliku korra raske rikkumisena; väljendab samuti muret kuulduste üle, et teave rahvakogunemise kohta edastatakse riigiprokuratuurile õigusliku hinnangu saamiseks; kutsub Valgevene ametiasutusi üles austama kogunemis- ja sõnavabadust, mis on määratletud põhivabadustena Valgevene põhiseaduses;

5.

juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi EL on võtnud teadmiseks mitme demokraatliku opositsiooni aktivisti hiljutise vabastamise ning lootnud, et valimiste korraldus on paranenud, on järjepidev ebaõnnestumine ausate ja õiglaste valimiste korraldamisel järjekordne tagasilöök Valgevenele ning jätkuvalt tõsine probleem Valgevene ja Euroopa Liidu vahelistes suhetes;

6.

kutsub Valgevene valitsust üles kinnitama oma avaldusi valmisoleku kohta parandada koostööd Euroopa Liiduga ja luua soodsam pinnas kõneluste alustamiseks ELi ja Valgevene vahel;

7.

kutsub sellega seoses Valgevene valitsust üles liikuma tõeliselt demokraatlike valimiste suunas, mis oleks kooskõlas rahvusvaheliste demokraatlike standarditega, tehes valimisseadusesse ja -tavadesse teatavaid muudatusi, nimelt:

8.

nõuab tungivalt, et Valgevene valitsus austaks inimõigusi:

et teha lõpp riigi enda põhjustatud isolatsioonile ülejäänud Euroopast ning et suhted ELi ja Valgevene vahel paraneksid märgatavalt;

9.

tuletab meelde, et Euroopa Liit teatas 21. novembril 2006. aastal oma valmisolekust uuendada Euroopa naabruspoliitika raames suhteid Valgevene ja Valgevene rahvaga niipea, kui Valgevene valitsus näitab üles austust demokraatlike väärtuste ja Valgevene rahva põhiõiguste vastu;

10.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles jätkama dialoogi ja kujundama Valgevene suhtes välja poliitika, mis oleks allutatud rangele positiivsele tingimuslikkusele, mis põhineb järkjärgulisel lähenemisviisil ja mille käsutuses on võrdlushinnangud, ajakavad, läbivaatamisklausel ja piisavad rahalised vahendid;

11.

palub nõukogul ja komisjonil kaaluda võimalust valikuliseks läbivaatamiseks ja olemasolevate piiravate meetmete peatamiseks, eesmärgiga pakkuda kasu tavakodanikele ja edendada vaba ühiskonna arengut;

12.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles mitte tühistama viisakeeldu nende suhtes, kes on otseselt seotud demokraatlike valimiste standardite ja inimõiguste rikkumisega; kutsub üles kaaluma võimalust nimetatud sanktsioon teiste ametiisikute suhtes kuueks kuuks osaliselt peatada tingimusel, et nimetatud perioodil muudetakse 2008. aasta juuni lõpus vastu võetud piiravat massimeedia seadust enne selle täielikku rakendumist;

13.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles jätkama tegevust Valgevene kodanike viisamenetluste lihtsustamiseks, kuna see on oluline vahend ELi Valgevene-poliitika peamise eesmärgi saavutamiseks – inimestevaheliste kontaktide lihtsustamiseks ja tihendamiseks ning demokraatia edendamiseks riigis; nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon kaaluksid sellega seoses võimalust alandada Valgevene kodanike jaoks Schengeni territooriumile sisenemisel nõutava viisa lõivu, mis on ainus võimalus hoida ära Valgevene ja tema kodanike süvenevat isolatsiooni; kutsub Valgevene ametivõime loobuma tavast väljastada oma kodanikele, eriti lastele ja üliõpilastele väljasõiduviisasid;

14.

palub nõukogul ja komisjonil kaaluda võimalust Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi (2) ning demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi (3) valikuliseks rakendamiseks, pakkudes rohkem toetust Valgevene kodanikuühiskonnale ning eelkõige suurendada sõltumatule ajakirjandusele, valitsusvälistele organisatsioonidele ja välismaal õppivatele Valgevene üliõpilastele antavat rahalist abi; väljendab heameelt asjaolu üle, et komisjon annab rahalist toetust Vilniuses (Leedu) asuvale Valgevene Euroopa Humanitaarteaduste Ülikoolile eksiilis; palub nõukogul ja komisjonil kutsuda Valgevene valitsust hea tahte ja positiivse muutuse märgina üles võimaldama Vilniuse Valgevene Euroopa Humanitaarteaduste Ülikoolil eksiilis seaduslikult naasta Valgevenesse ja taastada oma tegevus normaalsetes tingimustes edasiseks arenguks Minskis; kutsub nõukogu ja komisjoni üles andma rahalist abi Valgevene sõltumatule telekanalile Belsat;

15.

palub nõukogul ja komisjonil kaaluda meetmeid parandamaks ärikliimat, kaubandust, investeeringuid, energia ja transpordi infrastruktuuri ning piiriülest koostööd ELi ja Valgevene vahel, et anda panus Valgevene kodanike heaolu ja jõukuse arengusse ning sellega seoses nende võimalustele suhelda Euroopa Liiduga ning sinna vabalt reisida;

16.

peab kahetsusväärseks, et Valgevene ametivõimud on viimase paari aasta jooksul korduvalt keeldunud andmast riiki sisenemiseks viisat Euroopa Parlamendi liikmetele ja liikmesriikide parlamendiliikmetele; kutsub Valgevene ametivõime üles loobuma täiendavate takistuste loomisest, mille tõttu ei saa Euroopa Parlamendi delegatsioon Valgevenega suhtlemiseks riiki külastada;

17.

tervitab Valgevene rahva tahet tagada riigi iseseisvus ja territoriaalne terviklikkus;

18.

tervitab Valgevene ametivõimude senist lähenemisviisi tohutust survest hoolimata mitte tunnustada Lõuna-Osseetia ja Abhaasia ühepoolselt väljakuulutatud iseseisvust;

19.

mõistab hukka asjaolu, et Valgevene on ainus riik Euroopas, kus vastuolus üleeuroopaliste väärtustega kehtib endiselt surmanuhtlus;

20.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, OSCE ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele, Sõltumatute Riikide Ühenduse sekretariaadile ning Valgevene parlamendile ja valitsusele.

15.1.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 9/31

A.

arvestades, et WTO ministrite kohtumine, mille eesmärk oli lõpetada Doha arenguvoor (Doha voor), seiskus 2008. aasta juuli lõpus;

B.

arvestades, et läbirääkimised katkesid Genfis 2008. aasta juulis; arvestades, et saavutati mõningast edu teatavates küsimustes, samas kui raamkokkuleppes ei puudutatud muid kõigis üksikasjades kokkuleppe saavutamiseks olulisi küsimusi;

C.

arvestades, et arenguriikide ja eelkõige vähimarenenud riikide huve ning kõikide WTO liikmete pühendumist Doha voorule tuleks läbirääkimistel hoida tähelepanu keskmes;

D.

arvestades, et suutmatus Doha vooru lõpule viia suurendaks maailmamajanduse praegust ebakindlust ning võiks kahjustada mitmepoolse kaubandussüsteemi usaldusväärsust, mille tulemuseks oleks nihe kahepoolsete ja piirkondlike kaubanduskokkulepete suunas,

1.

väljendab oma tõsist pettumust 2008. aasta juulis toimunud WTO ministrite kohtumisel tekkinud patiseisus ning tunneb seeüle muret;

2.

kinnitab taas oma täielikku pühendumist mitmepoolsele lähenemisele kaubanduspoliitikas ja WTOle, kes on võimeline tagama põhjalikke, ambitsioonikaid ja tasakaalustatud tulemusi rahvusvahelises kaubanduses, järgides täiel määral ÜRO aastatuhande arengueesmärke;

3.

on veendunud selles, et praegusel taustal, mida iseloomustab majandus- ja finantskriis, võiks Doha vooru edukas lõpuleviimine osutuda stabiliseerivaks teguriks;

4.

on veendunud, et Doha arengukava edasiste edusammude küsimusele vaatamata peab WTO tegelema järjepidevalt ja kiirelt koos teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega uute ülemaailmsete probleemidega, milles kaubandus rolli mängib, nagu toiduga kindlustatus, energia, kaubandusabi ja kliimamuutused;

5.

on täielikult teadlik ühtse paketiga seonduvatest raskustest; tunnustab läbirääkimiste käigus tehtud edusamme, mis peaksid olema oluline ja ühendatud alus Doha vooru järgmisele kohtumisele ja eduka tulemuse saavutamisele;

6.

kutsub ELi ja USAd ning samuti G20 kui uusi suuri majanduses osalejaid üles täitma oma kohustusi käesolevatel läbirääkimistel, järgima täiel määral Doha vooru vaimu ning tegema jõupingutusi jõudmaks kokkuleppele nii kiiresti kui võimalik; rõhutab veel kord, kui oluline on eristada arenguriike ja tärkava majandusega riike;

7.

kutsub Indiat ja Ameerika Ühendriike üles leidma poliitilist lahendust spetsiaalse kaitsemehhanismi kohaldamistingimuste küsimuses, et tagada kaubanduse ja toiduainetega kindlustatuse probleemistiku vahel õiglane tasakaal, mis võimaldaks jätkata Genfis Doha arengukava läbirääkimisi muude lahendust ootavate küsimuste üle;

8.

kutsub arenenud riike ja eesrindlikumaid arenguriike järgima ELi algatust „kõik peale relvade”, millega võimaldatakse vähimarenenud maadele sajaprotsendiliselt tollimaksuvaba ja kvoodipiiranguteta turulepääsu; lisaks rõhutab kaubandusabi tähtsust;

9.

usub, et arenguriikide ja eelkõige vähimarenenud riikide vajadused tuleks asetada Doha arengukava üle peetavatel läbirääkimistel esikohale, tõstes arengu kõikide kaalutluste keskpunkti;

10.

on seisukohal, et Doha arengukavaga seonduvad raskused juhivad tähelepanu vajadusele vooru lõppedes tegeleda viivitamata WTO reformiga, et muuta see tulemuslikumaks ja läbipaistvamaks ning täiustada selle demokraatlikku legitiimsust, vastutust, läbipaistvust, kaasatust ja integratsiooni ülemaailmse juhtimise struktuuridega; usub, et parlamendiliikmed peaksid rahvusvahelise kaubanduse valdkonnas teostama veel tugevamat ja tõhusamat kontrolli;

11.

kordab taas, et aitamaks arenguriike tulemuslikumalt Doha arengukavasse kaasata, on vaja sihipärast tehnilist abi ja suutlikkuse tõstmist;

12.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles sõlmima Lissaboni lepingu vaimus kokkulepet, et tagada Euroopa Parlamendi täielik osalemine ELi rahvusvahelistes kaubandusläbirääkimistes;

13.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning WTO peadirektorile.

15.1.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 9/33

A.

arvestades, et veepuuduse ja põua geograafiline levikuala ei piirdu üksnes Euroopa Liiduga, vaid neil nähtustel on ka rahvusvahelise ulatusega tagajärgi ja need kujutavad endast probleemi kogu maailma jaoks; arvestades, et juba praegu tuleb ette rahvusvahelisi konflikte, mille põhjuseks on vesi, ja üha suureneb oht, et selliseid konflikte esineb tulevikus sagedamini;

B.

arvestades, et vesi on elutähtis ning ühine hüve, mida ei tohiks käsitleda üksnes kaubana; arvestades, et veepoliitika peaks lähtuma veele õiglase juurdepääsu tagamisest kõigile, sealhulgas tulevastele põlvkondadele;

C.

arvestades, et veepuudus ja põud kujutavad endast koos vastavate sotsiaalmajanduslike ja keskkonnaalaste mõjudega ELi jaoks olulist raskust; viimase kolmekümne aasta põuaperioodidest tingitud majandusliku kahju kogumaksumus ulatub hinnanguliselt 100 miljardi euroni;

D.

arvestades, et juba praegu mõjutab veepuudus ja põud mitmeid ELi piirkondi ja umbes üks viiendik ELi elanikkonnast elab riikides, mille elanikel tuleb nappide veevarudega toime tulla;

E.

arvestades, et ühenduse riike erineval määral mõjutav kõrbestumine kahandab looduskeskkonna mitmekesisust ja mõjub halvasti mulla viljakusele ning põhjustab seega selle põllumajandusliku väärtuse langust;

F.

arvestades, et veepuudus ja põud ei ole võrdselt terav probleem kõikides ELi piirkondades, vaid see on kõige suurem lõunapoolsemates liikmesriikides;

G.

arvestades, et veepuudusest ja põuast tingitud probleemid avalduvad piirkonniti väga erinevalt; arvestades, et nende probleemide lahendamisel tuleks lähtuda piirkondlikest vajadustest;

H.

arvestades, et veepuudust ja põuda on viimase kolmekümne aasta jooksul üha sagedamini ja raskemal kujul esinenud ning ilmselt halvendab olukorda veelgi kliimamuutus, mis tõenäoliselt soodustab nii ELis kui ka väljaspool seda hüdroloogilisi sündmusi, mis mõjutavad arvatavasti nii veevarude kvaliteeti kui ka nende kogust;

I.

arvestades, et praegused veetarbimise harjumused ei ole säästvad ja ELis raisatakse ikka veel 20 % veest selle ebaefektiivse kasutamise tõttu;

J.

arvestades, et tugev põud, millega kaasneb väiksem sademetehulk, suurendab metsapõlengute ohtu, millest annavad tunnistust hiljuti Euroopa lõunaosa laastanud hävitavad tulekahjud;

K.

arvestades, et ELis ei ole põhjalikku, tehnilistel ja teaduslikel andmetel põhinevat usaldusväärset hinnangut olemasolevate veevarude suuruse kohta; arvestades, et piirkondlikul tasandil ja aastaaegadest sõltuvat kõikumist kajastavate olemasolevate andmete hulk on väga piiratud;

L.

arvestades, et veepuudus võib olla tingitud looduslikest teguritest, inimtegevusest või mõlema koosmõjust kas loodusvaru ülekasutamise või vee kvaliteedi languse tõttu; arvestades, et vee väärkasutus on üheks kõrbestumise põhjuseks;

M.

arvestades, et turism suurendab nõudlust vee järele veelgi, seda eriti suveperioodil ja Euroopa lõunaosa rannikualadel;

N.

arvestades, et üldsuse teadlikkuse suurendamine ja kodanikele vastavasisulise teabe eri kujul kättesaadavaks tegemine, nt teabe- ja koolituskampaaniate kaudu, etendavad inimeste veekasutuse harjumuste ja suhtumise muutmisel ning vett säästvate ja efektiivse veekasutuse tavade väljakujunemisel olulist rolli;

O.

arvestades, et ühisveevarustus on oluline avalik teenus, mis on seotud rahvatervisega ja mille osutamist ei tohiks katkestada;

P.

arvestades, et veepuudus ja põud on keerukad keskkondlikud probleemid, mida tuleks reguleerida koos muude keskkonnaprobleemidega ja viimaseid arvesse võttes;

Q.

arvestades, et põllumajandus kannatab tootmissektorina teravalt veepuuduse ja põua tagajärgede all, täites samal ajal olulist rolli olemasolevate veevarude säästvas majandamises;

R.

arvestades, et multifunktsionaalsel põllumajandusel on ELis oluline roll maastike, bioloogilise mitmekesisuse ja puhta vee säilitamisel ning ta vajab seetõttu rahalist toetust teatud meetmete võtmiseks ja teaduslikku nõustamist veemajanduse valdkonnas;

S.

arvestades, et veepuudus ja põud on põllumajandusliku tooraine hinnatõusu põhjustav oluline tegur; arvestades, et tuleb tagada stabiilne toiduainetega varustamine;

T.

arvestades, et põllumajandus vajab suuri veekoguseid ja sõltub seetõttu veevarustusest, tuleb põllumajandus kaasata vastutava osalejana integreeritud piirkondlikesse veemajanduse süsteemidesse, mis puudutab vee tasakaalustatud kasutamist, vee raiskamise lõpetamist, sobivate maastike ja põllukultuuride planeerimist ning vee kaitsmist reostumise eest;

U.

arvestades, et põud soodustab ka teatavate taimekahjurite levikut, põhjustades saagikuse olulist vähenemist;

V.

arvestades, et komisjoni neljandas majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse aruandes (KOM(2007)0273) nimetatakse kliimamuutust, eriti põuda ja veepuudust, ühena uutest märkimisväärse territoriaalse mõjuga probleemidest, millele tuleb ühtekuuluvuspoliitika abil lahendus leida ning mis praeguseks mõjutab 11 % Euroopa Liidu rahvastikust ja 17 % liidu territooriumist,

1.

annab teatisele omapoolse heakskiidu ja toetab esitatud poliitiliste valikuvõimaluste esimest kogu tulevaste meetmete võtmiseks, kuid tunneb siiski kahetsust, et selle kohaldamisala piirdub üksnes ELi ja selle liikmesriikidega; tuletab meelde, et veepuudus ja põud on rahvusvahelise ulatusega probleemid, mistõttu tuleb võtta asjakohaseid meetmeid;

2.

rõhutab, et mitmeid piirkondi hõlmavatel ja piiriülestel vesikondadel võib olla tõsine piiriülene mõju jõe ülem- ja alamjooksu piirkondadele ning et seetõttu tuleb liikmesriikidel ning piirkondlikel ja kohalikel asutustel teha veepuuduse ja põua küsimuses vältimatult koostööd, tagades seega säästva ja õiglase veekasutuse; on seisukohal, et veepuuduse ja põua küsimuse spetsiifilisus eeldab kooskõlastatud tegevust ELi ja liikmesriikide tasandil ning piirkondlikul ja kohalikul valitsustasandil;

3.

tunneb kahetsust asjaolu üle, et teatises piirdutakse vaid toetuse avaldamisega üldistele eesmärkidele ja tehakse üksnes piiratud arvul ettepanekuid konkreetsete meetmete võtmiseks ega esitata nende rakendamise kindlat ajakava veepuuduse ja põua all kannatavates piirkondades; kahetseb, et nende täitmiseks ei seatud realistlikke eesmärke ega tähtaegu ega pööratud tähelepanu tiheda koostöö vajadusele riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutustega; palub komisjonil esitleda käimasolevat programmi, eelkõige 2009. aasta eduaruannet ja ülevaadet Euroopa Liidu strateegiast ja selle arengust;

4.

tõstab esile piirkondade kui tehnoloogilise uuendustegevuse tõukejõu olulisust vee küsimustes, arvestades tõhusa veetarbimise kasvavat tähtsust konkurentsivõimet määratleva tegurina; nõuab seepärast tungivalt, et piirkondlikud asutused kaaluksid tõhusa piirkondliku veemajanduse korraldamisel koostöö tegemist, teabevahetust ning strateegiliste partnerluste loomist nii riiklikul kui ka piirkondadevahelise rahvusvahelise koostöö tasandil;

5.

kutsub piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi üles kasutama märkimisväärseid võimalusi, mida pakuvad struktuurifondid, ning investeerima olemasoleva infrastruktuuri ja tehnoloogia täiustamisse või uuendamisse (eelkõige piirkondades, kus torustike lekete tõttu vett raisatakse), hõlmates eelkõige keskkonnasäästlikke tehnoloogiaid, mis toetavad tõhusat veekasutust ja mida on võimalik siduda veeressursside integreeritud haldamisega, et eelkõige tegeleda efektiivse veekasutuse küsimusega (kokkuhoiu ja korduvkasutamise mõttes) tööstuse ja põllumajanduse sektoris ning kodutarbijate puhul;

6.

rõhutab sellega seoses, et raha eraldamisel infrastruktuuridele peab arvestama veemajanduse ja kvaliteetse veevarustuse parandamise meetmete võtmist vastavalt olemasolevatele vajadustele;

7.

tuletab meelde, et veevarude majandamisel tuleks esikohale seada nõudlusel põhinev lähenemisviis; on siiski arvamusel, et EL peaks veevarude majandamisel omaks võtma tervikliku lähenemisviisi, kombineerides nõudluse reguleerimise vahendid, veeringluses olemasolevate varude optimeerimise vahendid ja uute varude loomise vahendid, ning et see lähenemisviis peab ühendama keskkondlikud, sotsiaalsed ja majanduslikud kaalutlused;

8.

täheldab, et pakkumisel põhinevaid meetmeid tuleks samuti arvesse võtta, pidades silmas majanduslikult ja keskkondlikult kõige tõhusama lahenduse leidmist, pakkumise ja nõudluse vahelise tasakaalu optimeerimist ning katkematu ühisveevarustuse tagamist, sh põua tingimustes, vastavalt säästva arengu põhimõtetele; on arvamusel, et tuleks julgustada toimiva veekasutuse hierarhia kehtestamisele suunatud tegevust, ning et vee ümbersuunamine selle transportimiseks pikkade vahemaade taha ei peaks olema veepuuduse probleemi lahenduseks; rõhutab samas tähtsust, mis pakkumisega seonduvatel meetmetel võib olla veepuuduse ja põua tõttu enim kannatavatele piirkondadele, kus need võivad võtta traditsiooniliste võimaluste, nagu infrastruktuuri ehitamine veevärgi reguleerimiseks, või alternatiivsete ja uuenduslike lahenduste, nagu reovee säästlik korduvkasutamine või vee magestamine, vormi;

9.

rõhutab Euroopa põllumajandustootjate rolli pinnase erosiooni ja kõrbestumise vastases võitluses ning palub, et tunnustataks Euroopa tootja olulist osa püsivast põuast mõjutatud või tuulega edasikanduva liiva tõttu ohustatud piirkondade taimkatte säilitamisel; rõhutab kasu, mida veekogumise seisukohalt toovad eriti püsikultuurid, viljapuuaiad ja viinamarjaistandused, heina- ja karjamaad ning metsakultuurid;

10.

rõhutab veemajanduse küsimuse tähtsust mägipiirkondades ning kutsub komisjoni üles õhutama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi edendama solidaarsustunnet alam- ja ülemjooksu piirkondade kasutajate vahel;

11.

viitab ühelt poolt kliimamuutuse ning teiselt poolt veepuuduse ja põua ning kohalike veevarude säilitamisele ja kaitsmisele suunatud integreeritud piirkondliku tegevuse vahelisele seosele ning tunneb suurt muret selle võimalike mõjude pärast elanikkonna tervisele; nõuab, et kliimamuutuste vastu võitlemise poliitikate koostamisel võetakse arvesse nende mõju veevarudele; palub, et teostataks põhjalik uuring biokütuste arendamise ja veevarude olemasolu vahelise seose kohta; nõuab samuti, et koostataks konkreetne hinnang suure veetarbimisega seadmete kohta; rõhutab vajadust lisada vee teema kõikidesse poliitikavaldkondadesse ja töötada selle küsimuse käsitlemiseks välja üldine käsitusviis, mis hõlmaks kõiki ELi rahastamisvahendeid ja õigusakte; rõhutab samuti, et sellesse protsessi tuleb kaasata kõik poliitilised tasandid (riiklik, piirkondlik ja kohalik);

12.

usub, et veepuudus ja põud ning kliimamuutus ja nendega seotud konkreetsed strateegiad tuleks omavahel siduda, pidades meeles, et kliimamuutusega kohanemise probleemid tuleb lisada veepoliitika raamdirektiivi rakendamise prioriteetide hulka;

13.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tunnistaksid, et metsade raadamine ja linnade piiramatu kasv on süüdi veepuuduse süvenemises; kutsub liikmesriike ja pädevaid asutusi üles võtma arvesse veega seotud küsimusi maakasutuse planeerimisel, eelkõige seoses majandustegevuse arendamisega tundlikes vesikondades, kaasa arvatud saartel ja äärepoolseimates piirkondades; rõhutab, et mis tahes veevarustus peab sõltumata tarbimise eesmärgist järgima vee õiglase tarifitseerimise põhimõtet, mille kaudu ergutatakse eelkõige äriühinguid vett tõhusamalt kasutama;

14.

rõhutab, et ühenduse eelarve prioriteetide läbivaatamise käigus tuleks suuremat tähtsust omistada keskkonnameetmetele ning eelkõige poliitikale, mille eesmärk on võidelda kliimamuutuse tagajärgedega, nende seas põud ja veepuudus, tagades vajalike täiendavate vahendite olemasolu;

15.

palub komisjonil võtta arvesse kliimamuutusest tingitud maakasutusele ja kliimamuutusega seotud energiakuludele avalduvate sotsiaalsete ja majanduslike mõjude sektoritevahelisi seoseid; innustab ELi kasutama objektiivseid ja majanduslikke näitajaid kõikide veekasutuse efektiivsuse hinnangute koostamisel;

16.

tunnistab, et veepuudus ja põud mõjutavad vahetult majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust; on jätkuvalt seisukohal, et seda tuleks tulevase ühtekuuluvuspoliitika väljatöötamisel piisavalt arvesse võtta ning et selleks tuleb teha kättesaadavaks kõik vajalikud eelarvelised meetmed ja muud vahendid;

17.

juhib tähelepanu asjaolule, et piirkonna majanduslik olukord, konkurentsivõime ja arenguvõimalused sõltuvad teatises mainitud keerukatest keskkonnaküsimustest;

18.

mõistab, kui oluline on õigusliku raamina veepoliitika raamdirektiiv, et saavutada Euroopa vete hea seisund, edendada piirkondadevahelist koostööd, säästvat veekasutust ja olemasolevate veeressursside kaitset ning aidata ühtlasi leevendada üleujutuste ja põudade tagajärgi; palub komisjonil ja liikmesriikidel kõnealuse direktiivi sätteid täies ulatuses rakendada ja tagada, et veepuuduse ja põua suhtes võetavatel meetmetel ei oleks negatiivset mõju veekvaliteedi osas seatud eesmärkidele;

19.

rõhutab vajadust selgitada kauakestva põua mõistet (veepoliitika raamdirektiivi kontekstis) ja selle mõju veepoliitika raamdirektiivi keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisele põuaperioodide kestel ja pärast neid; juhib tähelepanu, et veepuudus ja põud on seotud, kuid erinevad nähtused, ning nende jaoks tuleks vastu võtta erinevad strateegiad;

20.

rõhutab, et põua, pinnase erosiooni, kõrbestumise ja metsapõlengute vahel on tihe seos;

21.

on arvamusel, et veepoliitika raamdirektiivis ette nähtud vesikondade majandamiskavad peaksid sisaldama ka põua ja muude ilmastikukatastroofide ohje ning kriisiohje meetmeid, mida on kohandatud vastavalt veepuuduse ja põua all kannatavate vesikondade konkreetsetele vajadustele, sealhulgas piiriülene koordineerimine, üldsuse kaasamine ja varajase hoiatamise süsteemid, mis toimivad eri tasanditel: nt Euroopa, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil; rõhutab vajadust vältida tõkete loomist jõgede looduslikele voolusängidele üleujutuste vähendamise püüdlustes, ning innustab esitama ulatuslikumaid mõjuhinnanguid seoses vee looduslike vooluteede sulgemisega;

22.

rõhutab metsade osa veeringluses ning metsade, rohumaade ja üles haritud maa tasakaalustatud vahekorra tähtsust säästva veemajanduse jaoks; rõhutab eelkõige kõrge viljakusega muldade ja kohandatud külvikorra rolli; hoiatab, et suurenev maakasutus ohustab põllumajandust, toiduvarusid ja säästvat veemajandust;

23.

juhib tähelepanu, et kõrbestumine on tihedalt seotud metsamajandusega; nõuab tungivalt, et suuremal määral kasutataks ära metsastamist, et piirata ja leevendada äärmuslikku pinnase- ja põhjavee voolu ning võidelda mulla viljakuse languse ja erosiooni vastu;

24.

soovitab ühenduse kodanikukaitse süsteemis sätestada sekkumine äärmuslikust põuast tingitud kriisiolukordades;

25.

rõhutab kogu ELi ulatuses kättesaadava põhjavee koguse ja selle kasutamise eeskirjade ümberhindamise tähtsust, mille peamine eesmärk oleks põhjavee varude ratsionaalse kasutamise tagamine vastavalt asjaomase riigi vajadustele;

26.

märgib, et teatises ei käsitleta mitmetes piirkondades heitveepuhastuse puudumisest tulenevaid probleeme;

27.

rõhutab, et ei tohi unustada põhjaveevarude kaitsmise vajadust, kui need tahetakse kaasata üldisse veemajandussüsteemi;

28.

palub nõukogul, liikmesriikidel ning piirkondlikel ja kohalikel asutustel võtta teatises arutluse all olnud küsimusi arvesse muude eri valdkondade poliitikas, et vältida veevarude kaitse puhul soovitule vastupidist mõju;

29.

rõhutab, et ülemaailmne kogemus tõendab, et jõgede ümbersuunamine kahjustab pöördumatult ökoloogilisi ja hüdromorfoloogilisi tingimusi ning see võib tähendada, et inimesed peavad oma kodudest lahkuma ja et ettevõtted tuleb ümber paigutada, mis kahjustab sotsiaalset ja majanduslikku ühtekuuluvust; palub liikmesriikidel hoiduda oma vesikondade tingimuste igasugusest halvendamisest ja austada täiel määral veepoliitika raamdirektiivi artiklites 1 ja 4 esitatud nõudeid ning palub, et komisjon rahastaks ELi vahenditest üksnes projekte, mille läbiviimisel järgitakse kõnealuseid nõudeid täies ulatuses;

30.

nõuab tungivalt, et nõukogu võtaks viivitamatult vastu otsuse ettepaneku kohta võtta vastu määrus Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohta (KOM(2005)0108), et parandada nõuete ja toetuskõlblike juhtude määratlust, sealhulgas põuajuhtumite puhul, ja leevendada seega loodusõnnetusest põhjustatud kahjusid tulemuslikumalt, paindlikumalt ja kiiremini, arvestades ka seda, et Euroopa Parlament võttis oma seisukoha vastu juba 18. mail 2006 (4);

31.

tunneb heameelt asjaolu üle, et veepuudusele ja põuale reageerides peab komisjon esmatähtsaks vee säästmist; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon tagaks, et struktuurifondide kasutamine ei oleks kõnealuse prioriteediga vastuolus, kaasaks jätkusuutliku veemajanduse kriteeriumina, mida projektide läbiviimisel järgida tuleb, ning koguks tõendeid piirkondlike ja kohalike asutuste veesäästu kasutamise kohta ning veepoliitika raamdirektiivi nõuete täiel määral täitmise kohta nende poolt, enne kui neile eraldatakse struktuurifondidest rahalisi vahendeid;

32.

peab vajalikuks piirkondade- ja riikidevahelise koostöö juurutamist vooluveekogude integreeritud haldamiseks juhul, kui vooluveekogu läbib rohkem kui ühte liikmesriiki, eelkõige seoses põllumajandusega;

33.

tuletab meelde, et ELis kaotatakse vee ebaefektiivse kasutamise tõttu ligikaudu 20 % veest; rõhutab ulatuslike investeeringute vajadust, et saavutada tehnilisi edusamme kõigis majandusharudes (keskendudes kõige intensiivsemale veetarbimisele ja harudele, kus vee kokkuhoiu potentsiaal on suurim); märgib, et kehv vee majandamine on veepuudust mõjutavaks probleemiks ja võib omada halvemaid tagajärgi põuaperioodil, kuid ei põhjusta seda, kuna põud on loodusnähtus;

34.

arvestades, et põua ja veepuuduse probleem on tihedalt seotud pillava veekasutusega seonduva probleemidekompleksiga, teeb komisjonile ettepaneku võtta säästlik veekasutus ELi vahenditest antavate subsiidiumide saamise üheks eeltingimuseks;

35.

innustab ELi toetama vee ja energia tarbimist vähendavaid tehnoloogiaid, parimaid lahendusi ja uuendusi, mille eesmärk on ühtlasi edendada ka vee efektiivset kasutamist;

36.

pidades meeles, et lekkekaod ühisveevarustusvõrgus linnakeskustes võivad ületada 50 %, palub komisjonil uurida linnade võrgustiku loomise edendamise võimalust, et innustada säästlikku veekasutust eesmärgiga vahetada häid tavasid, nagu korduvkasutus, säästev ja efektiivsem veekasutus ja ühiste näidispilootprojektide teostamine; samuti palub kohalikel ametiasutustel parandada vee jaotusvõrke, mis on amortiseerunud;

37.

rõhutab, et 40 % ELis kasutatavast veest oleks võimalik säästa; nõuab, et võetaks konkreetseid meetmeid ja juurutataks rahalisi stiimuleid, mis toetaksid efektiivset ja säästvat veekasutust; samuti nõuab laiaulatuslikku mõõdikute paigaldamist vee tarbimise mõõtmiseks eesmärgiga innustada säästmist, korduvkasutust ja tõhusat ning mõistlikku veekasutust; innustab kõige enam mõjutatud liikmesriike kasutama osa oma struktuurifondide vahenditest veekasutuse ja vee kokkuhoiu parandamise projektidele; innustab vesikonda haldavaid ametiasutusi koostama kulutasuvuse analüüsi alternatiivsete veemajandamise meetmete kohta kõigis sektorites;

38.

rõhutab vee raiskamise vastu võitlemise ja tasakaalustatud veekasutuse vajadust eelkõige korduvkasutuse kaudu, pidades meeles selle mitmekülgset väärtust: bioloogilist, sotsiaalset, keskkondlikku, sümboolset, kultuurilist ja maastiku ning turismiga seonduvat;

39.

tuletab meelde, et veepoliitika raamdirektiivi artikli 9 lõikes 1 sätestatakse, et „Liikmesriigid võtavad arvesse veevarustusteenuste kulude […] põhimõtet […] ning [järgivad] eelkõige põhimõtet, et saastaja maksab” ja tagavad 2010. aastaks, et „veehinna kujundamise poliitika innustab küllaldaselt veekasutajaid kasutama veeressursse tõhusalt [ja] veekasutuse eri valdkonnad […] annavad piisava panuse veevarustusteenuste kulude katmisse”;

40.

on arvamusel, et kuigi veemajanduse poliitika peab rajanema põhimõttel, et saastaja maksab, peaks sellega kaasnema meetmed, mis teevad lõpu vigastest seadmetest ja ebasobivatest põllukultuuridest ning maaharimissüsteemidest tingitud olulistele kadudele;

41.

rõhutab, et mõnes riigis oleks põllumajanduse sektoris efektiivsema veekasutuse saavutamise valdkonnas võimalik veel suuri edusamme teha; loodab, et ühise põllumajanduspoliitika „tervisekontrolli” raames võetakse seda probleemi arvesse ja esitatakse konkreetsete meetmete võtmiseks ettepanekuid, mis toetaksid vee säästvamat kasutust parimate olemasolevate tavade ja tehnoloogiate rakendamisega, eriti maapiirkondade arengu edendamist ergutavate stiimulite abil nõuetele vastavuse tagamise, „saastaja maksab” ja „kasutaja maksab” põhimõtete kohaldamise ning maaelu arengu programmide kaudu; on seisukohal, et Euroopa Liit peaks toetama veemajandust parandavaid meetmeid põllumajanduses, edendades niisutussüsteemide kaasajastamist veetarbimise vähendamiseks ja ergutades selle valdkonna teadusuuringuid;

42.

rõhutab ühise põllumajanduspoliitika teise samba raames keskkonnaprogrammide rolli soodustuste kehtestamisel veevarude säästmist ja puhtust kaitsvatele põllumajanduslikele tavadele;

43.

rõhutab asjaolu, et biokütuste tootmine kergitab nõudlust suurte veekoguste järele, ning rõhutab vajadust kontrollida pingsalt biokütuste kasutamise mõju ja vaadata korrapäraselt läbi Euroopa Liidu ja riiklikud biokütuste poliitikad;

44.

juhib tähelepanu asjaolule, et peamised veekasutajad (nagu energiatootjad) ei tarbi vett ära, vaid lasevad vee pärast oma protsessides kasutamist veeringlusesse tagasi; rõhutab, et seda tehes on neil tugev mõju pinnavee kättesaadavusele, ökosüsteemidele ja rahva tervisele vee temperatuuri tõstmise tõttu; rõhutab vajadust võtta neid mõjusid arvesse;

45.

tuletab meelde, et kui ELis tuleb veekasutust olulisel määral vähendada, siis on selles tähtis roll täita ka tarbijatel; kutsub seetõttu ELi üles algatama avalikku kampaaniat, et suurendada kodanike teadlikkust veeproblemaatika küsimuses ja toetada neid konkreetsete sammude astumisel;

46.

juhib komisjoni tähelepanu sellele, et tõhus vee hinnapoliitika kavandamine, mis kajastab vee tõelist väärtust, võib innustada tarbijaid olema oma veekasutuses kokkuhoidlikumad;

47.

rõhutab piirkondlike ja kohalike ametiasutuste ning kodanikuühiskonna organisatsioonide kaalukat rolli teadlikkuse tõstmise kampaaniates ja koolitustegevuse korraldamises;

48.

kutsub komisjoni ning liikmesriikide piirkondi ja linnu üles edendama ELis vett säästvate käitumistavade arendamist vihmavee kogumise edendamise ja vee säästmise osas elanikkonna teadlikkuse tõstmise kampaaniate korraldamise teel, näiteks sobivate koolitusprogrammide kaudu; palub komisjonil edendada vee säästmiseks (kaasa arvatud vihma- ja heitvee puhastamine), tõhusa veekasutuse suurendamiseks ja põuariski ohjamiseks võetavate meetmete osas parimate tavade vahetamist piirkondade, linnade ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel;

49.

peab vajalikuks edendada tootjatele suunatud teabe-, teadlikkuse ja koolituskampaaniaid, et aidata aktiivselt kaasa veevarude säästvale majandamisele;

50.

on arvamusel, et toodete veetarbimise märgistussüsteem, mis on juba olemas energiatõhususe kohta, oleks sobiv vahend säästlikuma veetarbimise saavutamiseks, kuid rõhutab, et:

51.

nõuab tungivalt, et vee tõhusa kasutamise kriteeriumid peaksid võimaluse korral muutuma hoonete ehitusstandardite osaks;

52.

ergutab kõiki pooli arendama välja jätkusuutliku veemajanduse vabatahtliku märgistamissüsteemi ja koostama vabatahtlikud vee kokkuhoiu programmid eri majandusharudes (nagu põllumajandus, turism, tootmine);

53.

on seisukohal, et vesi peab jääma avalikuks hüveks ja riikide suveräänsuse põhielemendiks, mis peaks olema kõigile kättesaadav õiglase nn sotsiaalse ja keskkonnahinnaga, võttes eelkõige arvesse iga riigi konkreetset olukorda ja erinevaid olemasolevaid põllumajandussüsteeme ning põllumajanduse sotsiaalset rolli;

54.

palub komisjonil kaaluda 2009. aastal katseprojekti rahastamist, mille eesmärk on Euroopas kõrbestumist ja steppide tekkimist vältivate meetmete väljatöötamist käsitlevate uurimuste teostamine, jälgimine ja kontrollimine, seega ka kahjude ärahoidmine erosiooni, tuulekande, põllumajanduse ja bioloogilise mitmekesisuse valdkonnas ja mullakaitse parandamine ning mulla viljakuse ja selle võime suurendamine juhtida vett ja sekvestreerida süsinikku; kinnitab usaldusväärsete ja läbipaistvate andmete kogumise tähtsust tõeliselt tõhusa poliitika jaoks;

55.

tervitab Euroopa põuavaatlussüsteemi ja varajase hoiatamise süsteemi väljatöötamist; rõhutab selle peamisi eesmärke, eelarvet ja kavandamist käsitleva laiendatud arutelu tähtsust;

56.

palub komisjonil toetada Euroopa põuavaatluskeskuse tegevuse alustamist Euroopa Keskkonnaagentuuri raames ning rõhutab, et see peaks töötama üleriigiliste andmete täiendamise suunas piirkondliku ja kohapealse sesoonse standardteabega sademete ja sektoriülese veetarbimise kohta, et toetada usaldusväärsete strateegiliste otsuste langetamist;

57.

rõhutab huumuserikka mulla, kohandatud külvikordade süsteemi ning metsa, rohumaa ja viljelusmaa tasakaalustatud suhte olulisust säästlikuks veemajanduseks; hoiatab, et kasvav maakasutamine kujutab endast ohtu põllumajandusele, toiduainetega kindlustatusele ja säästlikule veemajandusele; hoiatab, et kasvav maakasutamine kujutab endast ohtu põllumajandusele, toiduainetega kindlustatusele ja säästlikule veemajandusele;

58.

kutsub komisjoni üles toetama liikmesriike tsüklilistest põudadest ja tulekahjudest mõjutatud piirkondade metsa uuendamisel, mis põhineb nende biokliima ja ökoloogilise eripära austamisel, ning loodab, et maapiirkondade ja linnamaastike rehabilitatsiooni käsitletakse tähtsa küsimusena, võttes asjakohaselt arvesse kohalikku eripära;

59.

on seisukohal, et veepuudus ja tsüklilised põuad on muutnud tulekahjud sagedasemaks ja laastavamaks, suurendades mitmete liikide haavatavust ja hävimisohtu, mis on iseloomulikud Lõuna-Euroopa riikide metsadele, mis sageli kujutavad endast nende riikide peamist loodusvara;

60.

rõhutab, et Euroopa põllumajandusmudeli kavandamisel tuleks arvesse võtta kõige sagedasemaid ja teravamaid keskkonnaohte, samuti veepuudust ja põuda ning et sellega seoses peaks tulemuslik kriisiohjamismehhanism kujutama endast Euroopa ühise põllumajanduspoliitika olulist osa;

61.

on seisukohal, et metsade ja põllumajandusliku tootmise keskkonnaalane väärtus tuleb ümber hinnata kliimamuutuse kontekstis, kus on äärmiselt oluline tasakaalustada kasvuhoonegaaside heitkoguste suurenemine metsaga kaetuse suurendamisega, mille panust süsiniku talletajana tuleb arvesse võtta kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisega seotud kõikides poliitikavaldkondades;

62.

toetab komisjoni pingutusi jätkata veepuuduse ja põua probleemide esiletõstmist rahvusvahelisel tasandil eriti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kõrbestumise vastu võitlemise konventsiooni ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni kaudu;

63.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

15.1.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 9/41

A.

arvestades, et komisjon avaldas 10. oktoobril 2007. aastal teatise „Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika” (KOM(2007)0575) (nn sinine raamat);

B.

arvestades, et kõrge esindaja ja komisjon esitasid 14. märtsil 2008. aastal Euroopa Ülemkogule poliitilise dokumendi „Kliimamuutused ja rahvusvaheline julgeolek”;

C.

arvestades, et Arktika piirkonna geopoliitiline ja strateegiline tähtsus suureneb, mida sümboliseerib Venemaa lipu heiskamine põhjapooluse merepõhja 2007. aasta augustis;

D.

arvestades ÜRO mereõiguse konventsiooni (UNCLOS), mida USA Senat ei ole veel ratifitseerinud ja mille sõnastamisel ei võetud arvesse kliimamuutuste praegust olukorda ning Põhja-Jäämere jää sulamise ainulaadseid tagajärgi;

E.

arvestades, et hiljutine Arktika piirkonna parlamentaarne konverents tõi kokku Euroopa Parlamendi, Kanada, Taani, Gröönimaa, Islandi, Soome, Norra, Rootsi, Venemaa ja USA valitud esindajad, et arutada mereohutuse, tervishoiu, keskkonnakaitse ja säästva arengu küsimusi;

F.

arvestades, et Arktika piirkonda ei ole praeguseni reguleeritud eraldi mitmepoolsete õigusaktidega, sest kunagi ei arvatud, et sellest võiks saada laevatatav veetee või et piirkonda hakataks ärilistel eesmärkidel kasutama;

G.

arvestades, et mereliiklus Arktika vetes on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud nii seoses suurenenud huviga merepuurplatvormide vastu kui ka ristluslaevade varasemast sagedasema läbisõidu ning Loodeväila pakutavate võimalustega;

H.

arvestades, et Arktika piirkonnas võib asuda ligikaudu 20 % maailma avastamata nafta- ja gaasivarudest;

I.

arvestades, et viis Arktikaga piirnevat riiki (A5-riigid: Taani, Kanada, Norra, Venemaa Föderatsiooni ja USA) võtsid 2008. aasta mais vastu Ilulissati deklaratsiooni;

J.

arvestades, et komisjon osales täiel määral Põhjamaade Ministrite Nõukogu poolt 9.–10. septembril 2008 Gröönimaal Ilulissatis korraldatud konverentsil „Arktika – meie ühine mure” ja arvestades, et Euroopa Parlament märgib ära kõnealuse konverentsi esimehe järeldused;

K.

arvestades, et kõnealusel Arktika konverentsil käsitleti ühtlasi piirkonna kliimamuutust, selle mõjusid põlisrahvastele ja võimalikku kohanemist nende mõjudega;

L.

arvestades, et Arktika piirkonnas on globaalne soojenemine märksa järsem kui ülejäänud maailmas – piirkonna temperatuur on viimase saja aasta jooksul tõusnud 2 °C, samas kui mujal maailmas on keskmise temperatuuri tõus olnud 0,6 °C;

M.

arvestades, et Arktika kliimaolude muutus on juba nii suur, et näiteks inuitid ei saa enam harrastada traditsioonilist jahipidamist, sest jää on nende kelkude kandmiseks liiga õhuke, samal ajal kui metsloomi, nagu jääkarusid, morski ja rebaseid, ähvardab suure osa nende elupaikade kaotus;

N.

arvestades, et kolm ELi liikmesriiki ning veel kaks ELiga tihedalt seotud naaberriiki, kes osalevad Euroopa Majanduspiirkonna lepingu kaudu siseturul, kuuluvad Arktika piirkonna riikide hulka, mis tähendab, et EL ja temaga assotsieerunud riigid moodustavad arvuliselt rohkem kui poole Arktika Nõukogu liikmetest,

1.

tunneb sügavat muret mõju pärast, mida kliimamuutus avaldab piirkonna põliselanike elu jätkusuutlikkusele nii üldise keskkonna (jääkatte ja igikeltsa sulamine, merepinna tõus, üleujutused) kui ka looduslike elupaikade (jääkatte sulamine tekitab probleeme jääkarude toitumisharjumuste osas) mõttes, ning rõhutab, et kõik neid küsimusi puudutavad rahvusvahelised otsused peavad täielikult hõlmama kõiki Arktika rahvaid ja riike ning nendega arvestama;

2.

tuletab meelde, et 20. sajandi jooksul tõusis õhutemperatuur Arktikas ligikaudu 5 °C ja see temperatuuritõus on kümme korda kiirem kui maakera keskmise pinnatemperatuuri tõus; rõhutab, et järgmise saja aasta jooksul prognoositakse Arktika edasist soojenemist 4–7 °C võrra; usub seetõttu, et diagnoosimise aeg on möödas ja nüüd tuleb tegutseda;

3.

rõhutab, et Arktika piirkonna loomaliigid ja põlisrahvad on polaaralade karmide tingimustega väga spetsiifilisel moel kohanenud, mis muudab nad tingimuste järsu muutumise suhtes äärmiselt haavatavaks; on väga mures morskade, jääkarude, hüljeste ja muude mereimetajate pärast, kelle puhke-, toitumis-, jahipidamis- ja paljunemistingimused sõltuvad merejääst ning keda kliimamuutus eriti tõsiselt ohustab;

4.

tervitab 14. augustil 2008. aastal Fairbanksis toimunud Arktika piirkonna 8. parlamentaarse konverentsi lõpul vastuvõetud avaldust;

5.

tervitab, et ELi Põhjamõõtme poliitika hõlmab Kaug-Põhja piirkonda, kuid on veendunud, et teadlikkust Arktika tähtsusest ülemaailmses kontekstis tuleb veelgi tõsta eraldiseisva ELi Arktika-poliitika väljatöötamise teel;

6.

rõhutab sellega seoses Arktika tähtsust ülemaailmse kliima seisukohalt ja loodab, et teadusuuringute toetamine selles piirkonnas jätkub ka pärast rahvusvahelise polaaraasta lõppu;

7.

ootab suure huviga komisjoni tulevast teatist Arktika poliitika kohta ja loodab, et see paneb aluse mõttekale ELi Arktika-poliitikale; palub komisjonil käsitleda oma teatises vähemalt järgmisi teemasid:

8.

palub komisjonil võtta energia- ja julgeolekupoliitika Arktika piirkonnas oma päevakorda ning pakkuda eriti oma tulevases piirkonda käsitlevas teatises välja sobivaid teemasid ja ühiseid tööviise ELi ja Arktika piirkonna riikide jaoks kliimamuutuse, säästva arengu, energiavarustuse kindluse ja mereohutuse valdkonnas;

9.

juhib tähelepanu asjaolule, et kui EL kujundab oma seisukohta ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 15. konverentsi jaoks, mis toimub 2009. aastal Kopenhaagenis, väärib selles erilist tähelepanu Arktika piirkond oma mõju tõttu maailma kliimale ning oma ainulaadse looduskeskkonna tõttu;

10.

on seisukohal, et piirkonnas toimuva mereliikluse (nii turismiga kui merepuurplatvormidega seotud mereliiklus) suhtes ei kehti kaugeltki samad rahvusvahelised ohutuse miinimumnõuded nagu mujal rahvusvahelistes vetes, seda nii inimelu kaitsmise kui ka keskkonna kaitsmise mõttes, ja nõuab tungivalt, et komisjon tagaks võimalikult kiiresti, et Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) eeskirjades tehtaks vajalikud muudatused;

11.

rõhutab energiapoliitika välispoliitilisi aspekte ja Arktika rolli Euroopa energiapoliitika väljatöötamisel vastavalt 2007. aasta märtsi Euroopa Ülemkogul tehtud ettepanekule;

12.

toetab Arktika Nõukogu Arktika piirkonna säilitamisel väheste pingetega piirkonnana, mis on avatud rahvusvahelisele teaduskoostööle, et võimaldada säästvas keskkonnaalases raamistikus täielikult välja arendada piirkonna potentsiaali tulevase energiatarnijana;

13.

väljendab erilist muret Arktika loodusvarade pärast toimuva võidujooksu üle, mis võib tekitada ELile julgeolekuohtusid ja suurendada üleüldist rahvusvahelist ebastabiilsust;

14.

nõuab tungivalt, et komisjon võtaks Arktika suhtes ennetava hoiaku, omandades esimese sammuna vähemalt vaatlejastaatuse Arktika Nõukogus, ning on seisukohal, et komisjon peaks looma Arktika küsimustega tegeleva üksuse;

15.

teeb ettepaneku, et komisjon peaks olema valmis taotlema rahvusvaheliste läbirääkimiste alustamist eesmärgiga võtta vastu rahvusvaheline leping Arktika kaitse kohta, mille eeskujuks oleks Antarktika leping, mida on täiendatud 1991. aasta Madridi protokolliga, kuid milles võetaks arvesse põhimõttelist erinevust, mis seisneb selles, et Arktika on asustatud, ning sellest tulenevaid Arktika piirkonna rahvaste ja riikide õigusi ja vajadusi; usub siiski, et minimaalse lähtekohana võiks selline leping hõlmata vähemalt asustamata ja nõueteta ala Põhja-Jäämere keskel;

16.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide ning Norra, Islandi, Venemaa, Kanada ja Ameerika Ühendriikide valitsustele ning piirkondlikele koostööpartneritele.

15.1.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 9/44

A.

arvestades, et mõned liikmesriigid ei edastanud õigeaegselt nõukogu määrusega (EMÜ) nr 3820/85 kehtestatud kohustuslikke andmeid ajavahemikul 2003–2004 läbi viidud kontrollide ja täitetoimingute kohta, mistõttu komisjoni aruanne selle määruse rakendamise kohta nimetatud ajavahemikul (KOM(2007)0622) esitati pooleteiseaastase hilinemisega;

B.

arvestades, et tuvastatud rikkumiste keskmine hulk on jäänud samale tasemele, kuid dokumenteeritud rikkumiste üldarv on mõnes liikmesriigis märkimisväärselt suurenenud, kusjuures üldiselt suurenes vahe- ja puhkeaegade eeskirjade rikkumiste arv, samal ajal kui sõiduaegade eeskirjade rikkumiste arv vähenes;

C.

arvestades, et järgmine kaheaastane aruanne peab esmakordselt sisaldama andmeid direktiivi 2002/15/EÜ rakendamise kohta;

D.

arvestades, et liikuvate töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate sõidukijuhtide tööaega ning sõidu- ja puhkeperioode käsitlevate eeskirjade korrektne kohaldamine on kõigi huvides;

E.

arvestades, et direktiivi 2002/15/EÜ eesmärk on näha ette tööaja korraldusega seotud miinimumnõuded, et parandada autovedude alase liikuva tegevusega hõivatud isikute tervise ja ohutuse kaitset ning täiustada liiklusohutust ja lähendada konkurentsitingimusi;

F.

arvestades, et direktiiv 2002/15/EÜ jõustus 23. märtsil 2002, ning et liikmesriikidel oli direktiivi sätete ülevõtmiseks kuni 23. märtsini 2005 aega kolm aastat ning et enamik neist ei ole suutnud kolmeaastase üleminekuaja jooksul direktiivi üle võtta;

G.

arvestades, et kaks aastat pärast direktiivi 2002/15/EÜ ülevõtmiseks ettenähtud tähtaja möödumist pole mõned liikmesriigid ikka veel asjaomase direktiivi kõiki sätteid üle võtnud;

H.

arvestades, et füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad sõidukijuhid on jäetud direktiivi 2002/15/EÜ reguleerimisalast vähemalt 23. märtsini 2009 välja;

I.

arvestades, et oma aruandes füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate sõidukijuhtide direktiivi 2002/15/EÜ reguleerimisalast väljajätmise tagajärgede kohta käsitleb komisjon küll nii väljajätmise kui kaasamise puudusi ja eeliseid, kuid lõplikke järeldusi ei esita;

J.

arvestades, et parlament on mitmel korral toonitanud, kui tähtis on leida lahendus sektori väärtalitusele, mis seisneb paljude töötajate ebaõiges liigitamises füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevateks sõidukijuhtideks;

K.

arvestades, et liikmesriikide vahelise ebavõrdsuse likvideerimiseks ning panuse andmiseks õiglase konkurentsi tagamisse autovedude sektoris tuleb kaasata direktiivi kohaldamisalasse füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad sõidukijuhid;

L.

arvestades, et sõidu- ja puhkeaegade osas on oluline säilitada määruse (EMÜ) nr 3820/85 kohaldamisala järjepidevus, vältides sõidukijuhtide eristamist;

M.

arvestades, et tööaja piiramine autovedude sektoris avaldab liiklusohutusele märkimisväärsemalt positiivsemat mõju juhul, kui direktiivi kohaldamisalasse kaasatakse ka füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad sõidukijuhid;

N.

arvestades, et füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate sõidukijuhtide kaasamine ei vähenda kuidagi nende suutlikkust ega vajadust tegeleda halduslike ülesannetega või ettevõtte juhtimisega, kuna direktiivis 2002/15/EÜ käsitletakse tööaega üksnes otseselt autoveoga seotud tegevusele kulutatud ajana;

O.

arvestades, et Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees sotsiaalvaldkonda esindavad isikud saavutasid füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate sõidukijuhtide kaasamise suhtes üksmeelse kokkuleppe, et tagada sellega kõigi sektori töötajate võrdne kohtlemine, hoida ära konkurentsi moonutamist ning edendada parimaid töötingimusi;

P.

arvestades, et Euroopa Ühenduste Kohus on resoluutselt kinnitanud, et EÜ asutamislepingu artikkel 71 on direktiivi 2002/15/EÜ kohaldamiseks füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate sõidukijuhtide suhtes piisav õiguslik alus, kuna see aitab saavutada liiklusohutuse eesmärke ja ühtlustada konkurentsitingimusi;

Q.

arvestades, et eespool nimetatud komisjoni teatises ja komisjoni aruandes füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate sõidukijuhtide direktiivi 2002/15/EÜ reguleerimisalast väljajätmise tagajärgede kohta väljendatakse jätkuvat muret teatavate liikmesriikide üle, kes viivitavad direktiivi 2002/15/EÜ ja autovedude sektorit käsitlevate muude sotsiaalõigusnormide ülevõtmise ja rakendamisega;

R.

arvestades, et isegi kui osa liikmesriike ei ole senini direktiivi 2002/15/EÜ üle võtnud, on nad kohustatud esitama samas direktiivis sätestatud ajakava kohaselt iga kahe aasta järel aruandeid direktiivi kohaldamise kohta,

1.

avaldab kahetsust määruse (EMÜ) nr 3820/85 ikka veel väga erineva kohaldamise ja täitmise tagamise üle; märgib, et liikmesriigid peavad tegema jõupingutusi, et tagada täiustatud sotsiaalõigusnormide tõhus ja ühtne rakendamine;

2.

väljendab muret direktiivi 2002/15/EÜ puuduliku ülevõtmise ning ülevõtmisega viivitamise pärast mõnedes liikmesriikides; ootab neilt liikmesriikidelt kiiret selgitust ja põhjendust rakendamata jätmise kohta koos märkega olemasolevate takistuste kohta;

3.

juhib tähelepanu, et direktiiv 2002/15/EÜ näeb ette miinimumnõuded ning selle ülevõtmine ei tohi alandada töötajate kaitstuse taset ega vähendada vastavust teatud liikmesriikide soodsamatele tingimustele, mis tulenevad üldistest tööõiguse alastest õigusaktidest või kollektiivlepingutest;

4.

kutsub liikmesriike üles kiirendama autovedude sektorit käsitlevate sotsiaalõigusnormide ülevõtmisprotsessi ja rakendama need suurima hoolikusega, et järgida liiklusohutuse ning sõidukijuhtide tervise ja ohutuse üldhuve ning kehtestada õiglase konkurentsi selge raamistik;

5.

palub komisjonil koostada direktiivi 2002/15/EÜ kohaldamise kohta iga kahe aasta järel ettenähtud aruandeid hoolimata sellest, et osa liikmesriike ei ole kõnealuse direktiivi sätteid senini oma õigusesse üle võtnud;

6.

väljendab muret, et rikkumiste keskmine näitaja on püsivalt kõrge, eelkõige just reisijateveol, ning ootab liikmesriikidelt eeskirjade täitmise paremat tagamist; kutsub liikmesriike üles läbi viima ühiseid algatusi teabe- ja töötajate vahetuse edendamiseks ning kooskõlastatud kontrolle;

7.

kutsub komisjoni näitama üles suurimat meelekindlust seoses autovedude sektori sotsiaalseid aspekte käsitlevate Euroopa Liidu õigusnormide rikkumistega liikmesriikide poolt, nägema ette sunnimeetmed normide täitmata jätmise korral ning võtma ennetavaid meetmeid, vajaduse korral kohtu kaudu selle nimel, et tagada ühenduse õigusaktide range järgimine;

8.

kutsub komisjoni üles määruses (EÜ) nr 561/2006 sätestatud komiteemenetluse kohaselt esildama 2008. aasta oktoobriks suunised rikkumiste ühtse määratlemise ja liigitamise kohta;

9.

palub komisjonil pidada oma ametliku mõjuhinnangu koostamisel, enne õigusloome ettepaneku tegemist direktiivi 2002/15/EÜ muutmise kohta vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 2 lõikele 1, seoses kõigi muude argumentidega esmatähtsaks liiklusohutuse ning sõidukijuhtide ja teiste liiklejate tervise ja ohutuse sotsiaalset mõõdet;

10.

palub komisjonil võtta oma eespool nimetatud ametliku mõjuhinnangu koostamisel arvesse läbi Euroopa sõitvate veoautojuhtide raskeid töötingimusi, mille põhjuseks on ebapiisav juurdepääs nõuetele vastavatele puhkekohtadele hoolimata sellest, et määruse (EÜ) nr 561/2006 artiklis 12 tunnistatakse selgelt elukutselistele sõidukijuhtidele määratud piisava hulga ohutute ja turvaliste puhkekohtade olemasolu tähtsust ELi maanteede võrgustikus; kutsub seetõttu komisjoni üles võtma Euroopa Parlamendi käivitatud ohutute ja turvaliste parkimiskohtade katseprojekti järelmeetmed, võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuses „Euroopa Liidu liiklusohutuse poliitika ja elukutselised sõidukijuhid – ohutud ja turvalised peatus- ja puhkekohad” (8) soovitatud meetmeid;

11.

palub komisjonil võtta oma eespool nimetatud ametliku mõjuhinnangu koostamisel täielikult arvesse parlamendi seisukohta ja põhjendusi füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate sõidukijuhtide täielikuks kaasamiseks direktiivi 2002/15/EÜ kohaldamisalasse;

12.

palub komisjonil võtta oma eespool nimetatud ametliku mõjuhinnangu koostamisel arvesse autovedude sektoris üldiselt valitsevat arvamust füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate sõidukijuhtide kaasamise kasuks ning on seisukohal, et vale-FIEde õiguslik eristamine ja vastutusele võtmine oleks äärmiselt keeruline, rääkimata praktilistest ja bürokraatlikest tõketest, mis tuleks ületada, et takistada sellise õigusliku vormi laialdast kasutamist eesmärgiga hiilida mööda tööaja piirangutest;

13.

palub komisjonil esitada piisava ajavaruga asjakohased meetmed, et tagada direktiivi 2002/15/EÜ täielik ja tervikuna jõustumine 23. märtsil 2009 ning selle kohaldamisala laiendamine füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatele sõidukijuhtidele;

14.

kutsub komisjoni üles tagama mõjuhinnangute kiire lõpuleviimine, et oleks võimalik viivitamata koostada objektiivne analüüs kaalumisele tulevate võimalike muudatuste kohta;

15.

kutsub komisjoni üles läbi vaatama iga liikmesriigi liikluskontrolli korda ning edastama Euroopa Parlamendile sellekohase aruande; kutsub komisjoni üles, juhul kui tuvastatakse kontrollimenetlused, mis piiravad kaupade või isikute vaba liikumist, vaatama läbi kehtivad õigusaktid ning esitama ettepaneku muudatusteks, et tagada liikluskontrollide ühtne kord;

16.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles esitama teavet ja sellele tuginevalt rakendamisaruandeid tunduvalt kiiremini, et rakendamise analüüsist tuleneda võivaid vajalikke õiguslikke muudatusi oleks võimalik ilma täiendava viivituseta sisse viia;

17.

leiab, et rikkumiste statistika kinnitab taas tema seisukohta, et õigusaktide kohandamine on tungivalt vajalik; on 2006. aasta mais jõustunud direktiivi 2006/22/EÜ ja 2007. aasta aprillis jõustunud määruse (EÜ) nr 561/2006 valguses seetõttu kindel, et eeskirju hakatakse rakendama rangemalt ja ühetaoliselt;

18.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele.

15.1.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 9/48

A.

arvestades, et käimas on direktiivide 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ läbivaatamine ning oodata on ettepanekut krediidireitingu agentuuride kohta;

B.

arvestades, et komisjon ei ole tegelenud terve rea parlamendi taotlustega, sealhulgas eespool nimetatud resolutsioonides esitatud taotlustega, ja arvestades, et lisas on esitatud loetelu soovitustest, kuidas võiks parandada finantsturgude tegevuse järelevalve toimimist;

C.

arvestades, et finantsjärelevalve ei ole sammu pidanud turgude integratsiooni ja finantsturgude globaalse arenguga, mis nõuavad olemasolevate reguleerimis- ja järelevalvesüsteemide ajakohastamist, et käsitleda paremini süsteemseid riske, tagada finantsstabiilsus, saavutada Euroopa Liidu eesmärgid ja aidata kaasa üleilmse rahanduse paremale juhtimisele;

D.

arvestades, et Euroopa Parlamendi mis tahes ettepanek õigusakti vastuvõtmiseks peaks tuginema põhimõtetele ning et lisas esitatud soovitused tuleks välja töötada järelevalveasutuste, finantsturgudel osalejate ja muude asjaomaste organitega konsulteerides;

E.

arvestades, et üha rohkem üleeuroopalisi üksusi tegutsevad mitmes liikmesriigis; arvestades, et paljude siseriiklike ametiasutuste kaasamine on suurendanud keerukust ja ähmastanud vastutusalade piire, eriti makrousaldatavuse järelevalve ja kriisiohjamise puhul;

F.

arvestades, et Ameerika Ühendriikide kõrge riskiastmega hüpoteeklaenudest ja neist pärinevatest toodetest alguse saanud praegune finantskriis on levinud turgude järjest suurema integreerituse tõttu üle maailma, mis viitab veelgi enam sellele, et finantsturgude tegevuse praegune reguleerimine ja järelevalve ei ole piisavalt ühtlustatud ei ELi ega rahvusvahelisel tasandil; arvestades, et finantsturgude tegevuse reguleerimise ja järelevalve reform on seetõttu teretulnud;

G.

arvestades, et kriis on toonud kaasa laenuraha saamise karmistumise, mis on kergitanud laenude hinda paljude turuosaliste jaoks; arvestades, et praegune finantsturgude ebastabiilsus võib piirata majanduskasvu ja tööhõivet;

H.

arvestades, et vahendustegevus kapitaliturgudel ja uut tüüpi finantsvahendid on toonud kasu, kuid on põhjustanud ka uute süsteemse riski allikate teket üle maailma;

I.

arvestades, et kuigi emissiooni- ja jaotusmudel on suurendanud konkurentsi ja jaotanud riski; arvestades, et samas on see mudel vähendanud motivatsiooni riski hinnata ja järelevalvet teostada ning on mõningatel juhtudel põhjustanud nõutava hoolsuse vähenemist;

J.

arvestades, et väärad talitusviisid, nagu ebapiisav riskijuhtimine, vastutustundetu laenamine, ülemäärane võlakoormus (finantsvõimendus), nõutava hoolsuse vähesus ning likviidsuse järsk kaotamine, kujutavad tõsist riski finantsasutustele ja võivad ohustada finantsstabiilsust;

K.

arvestades, et mikrotasandil riski vähendamiseks kavandatud uuenduslikud tehnikad, mis iseenesest vastasid praegustele eeskirjadele, võisid tuua kaasa riski kontsentreerumise ja süsteemse riski;

L.

arvestades, et kahjustavat meelevaldset reguleerimist tuleks vältida;

M.

arvestades, et Euroopa panganduse kasvav piiriülene olemus ning vajadus reageerida pangandust vapustavatele sündmustele kooskõlastatud viisil, samuti vajadus efektiivselt tegeleda süsteemsete riskidega nõuavad liikmesriikidevaheliste erinevuste vähendamist niivõrd kui võimalik, arvestades, et on vaja edasi minna sealt, kuhu komisjon on jõudnud asjaomaste uurimustega, ning muuta direktiivi 94/19/EÜ niipea kui võimalik, et tagada pangahoiuste kaitstuse samasugune tase kogu Euroopa Liidus selleks, et säilitada finantsstabiilsus ja hoiustajate usaldus ning vältida konkurentsi kahjustamist;

N.

arvestades, et tuleb tagada piisav läbipaistvuse määr üldsuse, investorite ja järelevalveasutuste suhtes;

O.

arvestades, et kompensatsiooniskeemid, mis peegeldavad individuaalseid ja ettevõtte saavutusi, ei tohiks soodustada lühiajalist liigse riski võtmist vajaliku pikaajalise tulemuslikkuse ja ettevaatlikkuse arvel;

P.

arvestades, et finantsasutuste, krediidireitingu agentuuride ja audiitorühingute ning õigusbüroode ärimudel võib põhjustada huvide konflikte, millega tuleb tegeleda ja nende üle järelevalvet teostada;

Q.

arvestades, et krediidireitingu agentuuride vead keerulise struktuuriga toodete osas ja reitingute tähenduse vääriti mõistmised turuosaliste poolt on tekitanud olulisi negatiivseid välismõjusid ja põhjustanud ebakindlust turul; arvestades, et krediidireitingu agentuuride menetlused vajavad läbivaatamist;

R.

arvestades, et krediidireitingu agentuuride väljapakutud eneseregulatsiooni lahendused on veel läbi proovimata ja tõenäoliselt ebapiisavad, et täita oma keskset rolli finantssüsteemis;

S.

arvestades, et turgude integratsiooniga, mis on üldiselt kasulik, peaks kaasnema asjakohaselt terviklik lähenemine järelevalvele, millega välditakse ka asjatut bürokraatiat ja mis on kooskõlas parema õigusloome poliitikaga;

T.

arvestades, et komisjon peaks viima läbi õigusakti ettepaneku põhjaliku mõjuhindamise;

U.

arvestades, et Euroopa Liit vajab järjekindlamat ja mõjusamat, nõuetekohaselt rakendatud, kuid mitte üleliia koormavat reguleerimist ja järelevalvet, et vähendada tulevaste finantskriiside riski ja tagada võrdsed võimalused piiriüleselt ning kõikide turuosaliste vahel; arvestades, et Euroopa Liit peaks täitma juhtivat rahvusvahelist rolli ning tugevdama samuti omaenda reguleerimise ja järelevalve järjekindlat rakendamist ja ühtlustamist;

V.

arvestades, et ELi praeguse regulatiivse ja järelevalvekorra põhjalik läbivaatamine on vajalik koos meetmetega ülemaailmse järelevalvealase koostöö parandamiseks, mis hõlmaks kapitali adekvaatsuse raamistikku, läbipaistvust ja juhtimist kui tulemusliku regulatiivse ja järelevalvekorra peamisi eeldusi kooskõlastatud viisil;

W.

arvestades, et järelevalvealane lähenemine peaks olema kohandatud ettevõtlusvaldkonna eripäradele ja selle juba reguleeritud aspektidele; arvestades, et finantsturgude tegevuse järelevalve ning konkreetsete institutsioonide usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve eesmärgid on erinevad;

X.

arvestades, et tulevased ettepanekud peaksid võtma arvesse Solvency II ettepaneku alaseid läbirääkimisi ja direktiivide 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ läbivaatamist;

Y.

arvestades, et järelevalvealane koostöö peab võtma arvesse rahvusvaheliste kontsernide järelevalve kolmandate riikidega seotud mõõdet, kuna enamikul, kui mitte kõigil peamistel Euroopa Liidu finantskontsernidel on huvid kolmandates riikides;

Z.

arvestades, et pärast nõukogu 3. juuni 2008. aasta, 4. detsembri 2007. aasta ja 9. oktoobri 2007. aasta järeldusi on juba käivitatud suurem tööprogramm, et teha sihtotstarbelisi parandusi ELi järelevalvealase koostöö korralduses; arvestades, et Euroopa Liidus ja üle maailma on käivitatud ka laiaulatuslikud tööprogrammid turu ebastabiilsuse põhjuste mõistmiseks ja asjakohaseks reageerimiseks;

AA.

arvestades, et 2008. aasta sügiseks tuleks asutada asjatundjate töörühm, mis koondaks eri sidusrühmi, nagu järelevalveasutused, seadusandjad, valdkonna esindajad jne, ning töötaks välja pikemaajalise nägemuse järelevalvest; arvestades, et töörühmale tuleks teha ülesandeks arendada välja radikaalsema pikaajalise reformi projekt ja kava täieliku institutsionaalse ühendamise suunas; arvestades, et peale finantsjärelevalve struktuuri võiks töörühm käsitleda ka selliseid küsimusi nagu ühtne finantsjärelevalve eeskirjade kogum, hoiuste tagamise süsteem ja ühine maksejõuetuse kord, mis on samaulatuslikud ühendatud finants- ja järelevalvesüsteemiga,

1.

palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile 31. detsembriks 2008 EÜ asutamislepingu artikli 44, artikli 47 lõike 2, artikli 55, artikli 95, artikli 105 lõike 6, artikli 202, artikli 211 või artikli 308 alusel õigusakti ettepaneku või ettepanekud, mis hõlmavad alljärgnevates üksikasjalikes soovitustes käsitletud küsimusi;

2.

kinnitab, et soovitused on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõtte ja kodanike põhiõigustega;

3.

on seisukohal, et taotletava ettepaneku või ettepanekute finantsmõju tuleb vajaduse korral katta ELi eelarvest assigneeringutena;

4.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja lisas toodud üksikasjalikud soovitused komisjonile, nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

15.1.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 9/56

A.

arvestades, et tervis on üks kõige kallimaid varasid, arvestades, et meie eesmärk on tervis kõigile ning arvestades, et me peame tagama kõrgetasemelise tervishoiu;

B.

arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 21 sätestatakse, et keelatud on igasugune diskrimineerimine, sealhulgas soo, rassi, nahavärvuse ja etnilise või sotsiaalse päritolu tõttu ning artiklis 35 sätestatakse, et igaühel on õigus ennetavale tervishoiule ja ravile ning tagatakse inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse;

C.

arvestades, et tervishoiu arengu positiivne mõju on see, et üha rohkem ja rohkem inimesi elab kauem;

D.

arvestades, et vähktõve, diabeedi, südame-veresoonkonna haiguste, reumahaiguste, vaimuhaiguste, ülekaalulisuse ja rasvumise probleemide arvu kasv, lisaks alatoitlus ja ebasobiv toitumine, HIV/AIDS, keskkonna kehv kvaliteet ja teatavate üha suureneva sotsiaalse ebavõrdsusega seotud haiguste uuesti esilekerkimine ning uued väljakutsed ohustavad järjest rohkem tervist Euroopa Liidus ja väljaspool seda, suurendades seega vajadust ennetamise, ametlike ja mitteametlike tervishoiu- ja hooldusteenuste osutamise ning ka haigusjärgse taastusravi järele;

E.

arvestades võimalikke piiriülese mõõtmega uusi ohte, näiteks pandeemiaid, nakkushaiguste esinemislaadi muutusi, troopilisi haigusi ja bioterrorismi, ning kliimamuutuse ja üleilmastumise tagajärgi, eriti vee, toidu, suurenenud vaesuse ja rände osas ning ka olemasolevaid ohte, nagu keskkonnareostus, mis muutuvad üha tõsisemateks;

F.

arvestades, et toetavad tervishoiusüsteemid on Euroopa sotsiaalmudeli oluline osa ning üldhuvi pakkuvad sotsiaal- ja tervishoiuteenused täidavad üldhuvi ülesandeid, aidates seega oluliselt kaasa sotsiaalsele õiglusele ja ühtekuuluvusele;

G.

arvestades, et elanikkonna vananemine muudab haiguste esinemislaadi, suurendades seega vajadust ametlike ja mitteametlike tervishoiu- ja hooldusteenuste osutamise järele ning avaldab survet tervishoiusüsteemide jätkusuutlikkusele, ning arvestades, et seetõttu tuleb pöörata erilist tähelepanu nii avaliku kui ka erasektori poolsele teadusuuringute ja innovatsiooni toetamisele, ning arvestades, et esimeste eluetappide toetuseks on vaja jõulisi poliitikameetmeid, eelkõige mõnedes liikmesriikides;

H.

arvestades, et tervishoiusüsteemid erinevad liikmesriikide vahel ja sees märgatavalt;

I.

arvestades, et kodanikud ootavad järjest enam ühiseid ja tõhusaid tervishoiumeetmeid;

J.

arvestades, et samal ajal tuleb ranges kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega arvestada liikmesriikide pädevusega tervishoiuvaldkonnas ja nende vabadusega otsustada, millist liiki tervishoiuteenuste osutamist nad asjakohaseks peavad, kaasa arvatud arvestamine erinevate juhtimissüsteemide ning konkreetsete lähenemisviisidega, mille liikmesriigid on tervishoiuteenuste avalik-õigusliku ja eraõigusliku osutamise integreerimisel valinud;

K.

arvestades, et eetilistel alustel põhinevate probleemide korral jääb liikmesriikide pädevusse otsustada, kas teatav teenus kujutab endast tervishoiuteenust või mitte;

L.

arvestades, et töötervishoid ja tööohutus on tervishoiuvaldkond, kus ELil on selge tegutsemisvolitus;

M.

arvestades, et eksisteerivad valdkonnad, kus liikmesriigid ei saa üksipäini tõhusalt tegutseda ja arvestades, et EL on pühendunud ühisele tervishoiupoliitikale, millega ta saab luua Euroopa lisaväärtust (nt teabe ja heade tavade vahetus);

N.

arvestades, et investeering tervisesse on oluline inimkonna arengu seisukohalt ja avaldab kaudset mõju eri majandussektoritele;

O.

arvestades, et puudub selgus eri töösuundade ja tööprogrammide arvu osas tervishoiuvaldkonnas;

P.

arvestades, et haiguste ennetamise võimalused jäävad kasutamata;

Q.

arvestades, et kuna resistentsus antibiootikumide suhtes suureneb, muutuvad antibiootikumid üha kasutumaks; arvestades, et resistentsuse tase on ELi lõikes erinev tulenevalt erinevatest lähenemisviisidest antibiootikumide kasutamisele ja kontrollile (antibiootikumide tarbimine on mõnedes liikmesriikides 3–4 korda suurem kui teistes liikmesriikides); arvestades, et resistentsus antibiootikumide suhtes on Euroopa probleem, kuna toimuvad sagedased liikumised, sealhulgas turism, mis suurendab resistentse bakteri leviku riski, ja seepärast tuleks jälgida antibiootikumide asjakohatut kasutust ning toetada antibiootikumide ettevaatlikku kasutamist; arvestades, et Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (ECDC) on kõnealuste tegevuste koordineerimiseks asjakohane asutus;

R.

arvestades, et 40 % tervishoiukulutustest on seotud ebatervislike eluviisidega (mis tulenevad näiteks alkoholi, tubaka tarbimisest, vähesest kehalisest liikuvusest ja väärtoitlusest);

S.

arvestades, et tõhus tervisekaitse ja ohutus töökohal hoiab ära tööõnnetused, pidurdab kutsehaiguste tekkimist ja vähendab tööga seotud põhjustel püsivalt töövõimetuteks muutunud inimeste arvu;

T.

arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/37/EÜ töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest (15) ei kaitse ELi kodanikke piisavalt reproduktiivtoksiliste ainetega kokkupuute eest tööl;

U.

arvestades, et alatoitlus, mis mõjutab märkimisväärset arvu ELi kodanikke, sealhulgas hinnanguliselt 40 % patsientidest haiglates ja 40–80 % vanematest inimestest hooldekodudes, läheb Euroopa tervishoiusüsteemidele maksma sama palju kui rasvumine ja ülekaalulisus;

V.

arvestades, et tervist ei mõjuta üksnes alkohol, tubakas, vähene kehaline liikuvus, dieet ja sarnased välised tegurid ning seepärast tuleks pöörata rohkem tähelepanu paljude haiguste psühhosomaatilisele mõõtmele ning depressiooni ja teiste psüühikahäirete all kannatavate inimeste üha suureneva arvu sügavamatele põhjustele;

W.

arvestades, et liikmesriigid peaksid veelgi edendama abi inimestele, keda mõjutavad kroonilised haigused ja/või keda mõjutab puue, et võimaldada nende integreerimist ühiskonda nii täielikus ulatuses kui võimalik;

X.

arvestades, et paljudes liikmesriikides tekitab suurenenud nõudlus tervishoiuteenuste järele tungivat vajadust võtta aktiivseid meetmeid tervishoiutöötajate palkamiseks ja tööl hoidmiseks ning teenuste osutamiseks, et toetada sugulasi ja sõpru, kes ülalpeetavaid tasuta hooldavad;

Y.

arvestades, et ELi tervishoiustrateegias tuleks enam tähelepanu pöörata pikaajalisele hooldusele, kasutades uusi tehnoloogiaid, kroonilisi haigusi põdevate inimeste hooldusele ning koduse hoolduse osutamisele eakatele ja füüsilise või vaimse puudega inimestele ja neid hooldavatele isikutele pakutavatele teenustele, ning arvestades, et sellega seoses tuleb püüelda tervishoiu- ja sotsiaalteenuste vahelise koostoime poole,

1.

väljendab heameelt komisjoni ülalmainitud valge raamatu üle ELi tervishoiustrateegia kohta aastateks 2008–2013 ning toetab selles esitatud väärtusi, põhimõtteid, strateegilisi eesmärke ja erimeetmeid;

2.

kutsub komisjoni üles vaatama läbi tehtud töö tervishoiuvaldkonnas, et määrata kindlaks, millised töösuunad annavad ühendusele ja liikmesriikidele lisaväärtust; kutsub komisjoni üles määrama osana sellest tööst kindlaks, millised töömeetodid ja -tavad annavad lisaväärtust liikmesriikide tööle tervishoiuvaldkonnas ja milliseid tuleks paremini koordineerida;

3.

on arvamusel, et uute terviseohtude olemasolu tõttu on vaja tegeleda tervisega kui poliitiliselt üliolulise teemaga Lissaboni strateegias, mis hõlmab vajadust tagada kodanikele juurdepääs nõuetekohasele kõrgetasemelisele arstiabile, et tagada terve ja konkurentsivõimeline tööjõud;

4.

taunib asjaolu, et valges raamatus ei püstitata konkreetseid kvantifitseeritavaid ja mõõdetavaid eesmärke, mille saavutamine võiks anda käegakatsutavaid tulemusi, ja soovitab sellised eesmärgid vastu võtta;

5.

rõhutab, et tervishoid vajab tõhusa poliitika toetust kõigis valdkondades ja kõigil tasanditel liikmesriikides ja ELis (tervis kõikides poliitikavaldkondades) ja globaalsel tasandil;

6.

rõhutab, et on äärmiselt tähtis tunnustada meeste ja naiste õigust suuremale sõnaõigusele tervist ja arstiabi käsitlevates küsimustes, samuti laste õigust tervise tingimusteta kaitsele üldiste universaalsete, võrdväärsete ja solidaarsete põhimõtete alusel;

7.

märgib, et Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on kroonilised haigused ning eelkõige rabandused ja südamehaigused arvult järjekindlalt ületamas nakkushaigusi;

8.

soovitab osana haiguse ennetamiseks tehtavatest jõupingutustest tervisemõju hindamiste läbiviimise tava ulatuslikku vastuvõtmist, kuna otsuseid tegevate eri tasandite asutuste, sealhulgas kohalike ja piirkondlike asutuste ja riikide parlamentide otsuste mõju inimeste tervisele on mõõdetav;

9.

rõhutab, et tegevuskavad peaks eelkõige tegelema teatavate haiguste põhjustega ning vajadusega vähendada ja ennetada epideemiaid ja pandeemiaid; juhib tähelepanu asjaolule, et esineb ka probleeme, mis on seotud sooga, nagu eesnäärmevähk meeste puhul ja emakakaelavähk naiste puhul, ja et nende kohta tuleks välja töötada asjakohane poliitika;

10.

soovitab laiendada ECDC volitusi mittenakkavatele haigustele;

11.

teeb ettepaneku, et komisjon seaks esmatähtsaks eesmärgiks tervishoius valitseva välditava ebaõigluse ja ebavõrdsuse vähendamise nii liikmesriikide vahel ja sees kui ka erinevate sotsiaalsete gruppide ja elanikkonna kihtide, sealhulgas meeste ja vaimse tervise probleemidega inimeste vahel; täiendavalt kutsub liikmesriike üles täielikult jõustama selliseid ühenduse õigusakte nagu läbipaistvuse direktiiv (16);

12.

rõhutab, et meetmed, mille eesmärgiks on tervishoius valitseva ebavõrdsuse vähendamine, peaksid hõlmama sihipärast edendamist, üldsuse harimist ja ennetusprogramme;

13.

on arvamusel, et jõupingutusi haiguste ennetamiseks ja vaktsineerimiskampaaniaid, mille jaoks on tulemuslikud tooted olemas, tuleks olulisel määral suurendada; seetõttu nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja ulatusliku ennetusmeetmete kava terveks 5aastaseks ajavahemikuks; on nõus, et raha kulutamine tervishoiule, eelkõige ennetamisele ja haiguste varasele diagnoosile ei ole üksnes kulu, vaid ka investeering, mida võiks hinnata tervena elatud aastate kui Lissaboni struktuurilise näitaja abil;

14.

rõhutab asjaolu, et tervise mõiste hõlmab täielikku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit ega tähenda üksnes haiguste või vaevuste puudumist;

15.

rõhutab, et juurdepääs usaldusväärsele, sõltumatule ja võrreldavale teabele tervislike käitumisviiside, haiguste ja ravivõimaluste kohta on tõhusa haiguste ennetamise strateegia eeltingimus;

16.

rõhutab, et soov haigusi ennetada ei tohi põhjustada ühiskonnas sellist õhkkonda, mis hoiaks ära kroonilisi haigusi põdevate või puudega laste sündimise; palub komisjonil edendada konkreetset abi kroonilist haigust põdevate ja/või puudega laste vanematele;

17.

rõhutab lisaks, et tervishoidu investeerimise edendamiseks on ülioluline mõõta seniste investeeringute tõhusust ja avaldada tulemused;

18.

rõhutab, kui oluline on viia ellu hästi korraldatud, ulatuslikke ja tõhusaid sõelumisprogramme, et hõlbustada haiguse varajast avastamist ja kiiret ravi, vähendades seeläbi sellega seotud suremust ja haigestumust;

19.

on arvamusel, et kodanike õigused pääseda juurde tervishoiule ja nende vastutus isikliku tervise eest peaksid olema põhilise tähtsusega arvestades, et EL kehtestab kõrgeid tervise ja toiduohutuse norme inimeste eluea vältel, ning nõuab täiendavaid investeeringuid tervisealast haritust käsitlevatesse teadusuuringutesse, et teha kindlaks kõige asjakohasemad strateegiad kõnealuse küsimusega tegelemiseks erinevate elanikkonnarühmade lõikes; ergutab kõikides ühiskonnasektorites tervislike eluviiside harrastamist;

20.

rõhutab, et tervisliku eluviisi mõistet (st tervislik toitumine, uimastite kuritarvitamise puudumine ja piisav kehaline aktiivsus) on vaja täiendada psühhosotsiaalse mõõtmega (st tasakaalustatud lähenemisviis tööle ja pereelule); on seisukohal, et tervislik eluviis hõlmab head vaimset ja füüsilist tervist ja et need on samuti olulised tegurid konkurentsivõimelise majanduse säilitamisel;

21.

ootab, et komisjon pööraks erilist tähelepanu tervishoiusüsteemide jätkusuutlikkusele ning selles kontekstis ka ravimitööstuse rollile ja vastutusele;

22.

väljendab rahulolu komisjoni kavatsusega määratleda tervishoiu põhiväärtused ja kehtestada tervisenäitajate süsteem (riiklikul ja piirkondlikul tasandil) ning edendada tervishoiualase harituse programme ja terviseprobleemide ennetamise programme;

23.

rõhutab, et inimkeha ja selle osade kui selliste rahalise tulu allikaks muutmise keelamist, nagu nimetatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 3, tuleks pidada juhtpõhimõtteks tervishoiu valdkonnas, eriti raku-, koe- ja elundidoonorluse ning elundisiirdamise valdkonnas;

24.

väljendab rahulolu komisjoni kavatsusega edendada tervist ja haiguste ennetamist „tervis kõigile” vaimus kõigis vanusegruppides; rõhutab vajadust tõsta esile olulisemad tervisega seotud küsimused, nagu toitumine, rasvumine, alatoitlus, kehaline aktiivsus, alkoholi, narkootikumide ja tubaka tarbimine ning keskkonnariskid, sealhulgas õhusaaste nii kodus kui ka töökohal, ning kooskõlas naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõttega tervena vananemise tagamine ja krooniliste haiguste koormuse vähendamine;

25.

nõuab tungivalt, et komisjon läheneks toitumisele terviklikumalt ja muudaks alatoitluse koos rasvumisega keskseks prioriteediks tervishoiu valdkonnas, kaasates selle võimalusel ühenduse rahastatavatesse teadusuuringute, hariduse ja tervise edendamise algatustesse ning ELi tasandi partnerlustesse;

26.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama ELi tervishoiustrateegia raames välja suunised puude ühiseks määratlemiseks, mis võib hõlmata kroonilisi haigusi või vähki põdevaid inimesi, ja neid liikmesriike, kes seda veel teinud ei ole, tegutsema seni võimalikult kiiresti ning lisama sellised isikud puude riiklikku määratlusse;

27.

nõuab lisaks, et esmatähtsaks tuleb pidada selle tagamine, et puuetega inimestele antakse võrdne juurdepääs tervishoiule ja et selle tähelepanu keskmesse seadmise kajastamiseks antakse rahalisi vahendeid;

28.

nõuab tõhusaid meetmeid võitluseks resistentsusega antibiootikumide suhtes, sealhulgas meetmeid muutmaks antibiootikumid vaid retseptiravimiteks, suuniseid antibiootikumide väljakirjutamise vähendamiseks, et piirata see juhtumitega, mille puhul antibiootikumide kasutamine on tõepoolest vajalik, jõupingutusi markeri testide täiustamiseks, et ergutada antibiootikumide ettevaatlikumat kasutust, ning vajaduse korral hügieenieeskirju; nõuab, et pöörataks erilist tähelepanu metitsilliiniresistentsele Staphylococcus aureus bakterile; juhib tähelepanu sellele, et ECDC peaks jälgima ja hindama suuniste ja reeglite kohaldamist;

29.

juhib komisjoni ja liikmesriikide tähelepanu vajadusele toetada teadusuuringuid ning edendada krooniliste haiguste ennetamist, varajast diagnoosimist ja sobivat ravi, et tagada patsientide heaolu ja elukvaliteet;

30.

tunnistab hooldajate üliolulist rolli tervishoius ja tervishoiuteenuste osutamisel ning nõuab seepärast tähelepanu pööramist poliitikavaldkondadele, mis toetavad hooldajaid ja kaitsevad nende tervist kõrvuti nende tervisega, kelle eest nad hoolt kannavad;

31.

märgib, et tervishoiutöötajate liikuvuse hõlbustamiseks ja kogu ELis patsientide turvalisuse tagamiseks on oluline vahetada teavet liikmesriikide ja nende reguleerivate asutuste vahel, mis on seotud tervishoiutöötajatega;

32.

nõuab ELi tervishoiustrateegia raames heade tavade tõhusamat vahetamist ELis kõigis tervishoiuvaldkondades, eelkõige seoses sõeluuringutega ja selliste raskete haiguste nagu vähi diagnoosimise ja raviga;

33.

on seisukohal, et EL peaks võtma täiendavaid meetmeid, et kaitsta tervishoiutöötajaid õnnetuste ja vigastuste eest töökohal, kui selline vajadus on teaduslikult või meditsiiniliselt tõendatud;

34.

nõuab tungivalt, et komisjon lisaks reproduktiivtoksilised ained oma tulevasse direktiivi 2004/37/EÜ muutmise ettepanekusse;

35.

toetab eespool mainitud Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2008. aasta resolutsioonis nõutud meetmeid ning nõuab tungivalt, et komisjon arvestaks Euroopa Parlamendi arvamusega ja võtaks nõutud meetmed ning esitaks vajalikud algatused, mis peaksid hõlmama:

36.

avaldab kahetsust selle üle, et hoolimata Euroopa Parlamendi korduvatest ja konkreetsetest nõudmistest, ei ole komisjon ikka veel esildanud ettepanekut Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. septembri 2000. aasta direktiivi 2000/54/EÜ (töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl) (17) muutmiseks eesmärgiga tegeleda tervishoiutöötajatele avalduva tõsise ohuga, mis tuleneb töötamisest nõelte ning teravate meditsiinivahenditega; kutsub komisjoni üles kiirendama mõju hindamise lõpuleviimist pakkumise (2007/S 139-171103) kaudu, ja nõuab, et varakult enne Euroopa Parlamendi käesoleva koosseisu ametiaja lõppemist võetaks vastu asjakohane muudatusettepanek kooskõlas tema eespool mainitud 6. juuli 2006. aasta resolutsiooniga Euroopa tervishoiutöötajate kaitsmise kohta vere kaudu levivate nakkuste eest süstlatorkevigastuste tagajärjel;

37.

on seisukohal, et ühenduse keskkonnaalaste õigusaktide ebapiisaval kohaldamisel on ELi kodanike tervislikule seisundile samuti kahjulik mõju;

38.

rõhutab, et teatavates olukordades seisavad ELi kodanikud silmitsi selliste terviseprobleemidega nagu õhusaaste, mis kujutab endast märkimisväärset ohtu tervisele, mõjutades laste nõuetekohast arengut ja vähendades eluiga ELis (18);

39.

on arvamusel, et tegevus tervislike eluviiside propageerimiseks perekondades, koolides, haiglates, hooldekodudes, töökohtades ja vabaaja veetmise paikades on haiguste eduka ennetamise ja hea vaimse tervise jaoks oluline; tunnistab, et pere on ülioluline tervisliku eluviisi mudeli loomisel, mida hilisemas elus sageli kopeeritakse;

40.

juhib komisjoni ja liikmesriikide tähelepanu ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklile 3, mille kohaselt peavad seadusandlikud organid esikohale seadma lapse huvid, milleks üks võimalus on kehtestada vajalikud sätted emaduspuhkuseks ja vanemapuhkuseks, samuti tervise kaitseks ja juurdepääsuks tervishoiuteenustele emaduse perioodil, võttes eriti arvesse vanemate kohaolu ja läheduse ning ka rinnapiimaga toitmise mõju imiku vaimsele ja füüsilisele arengule;

41.

rõhutab vajadust parandada rasedatele ja imetavatele naistele mõeldud tervishoiuteenuseid ning nende teavitamist alkoholi, narkootikumide ja tubakatoodete tarbimise ohtudest raseduse ja imetamise ajal;

42.

rõhutab vajadust suurendada elanikkonna reproduktiiv- ja seksuaaltervisealast teadlikkust, et ennetada soovimatuid rasedusi ja haigestumist sugulisel teel levivatesse haigustesse ning vähendada viljatusest tingitud sotsiaalseid ja terviseprobleeme;

43.

toetab konkreetsete haiguste alaseid meetmeid ning usub, et nende tõhustamiseks on vaja luua sobivad töömeetodid ja -korraldus, et parandada institutsioonidevahelist koostööd;

44.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaaluma, kuidas ühendatud sotsiaal- ja tervishoiupoliitika (sotsiaalselt olulise terviseteenuse osutamine) võiks kaasa aidata kaasaegsele lähenemisviisile tervise edendamisel ja kaitsmisel eelkõige enimhaavatavamate elanikkonna kihtide puhul, nagu lapsed ja need, kes ei ole majanduslikult sõltumatud;

45.

usub, et EL peaks üha enam keskendama oma teadusuuringute programmi jõupingutusi olulistele, kuid tihti hooletusse jäetud patsientide rühmadele, nagu vaimsete tervise alaste probleemidega patsiendid ja mehed;

46.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles uurima täiendavalt ELi tervishoiustrateegia raames ühelt poolt teaduslike ja tehnoloogiliste uuringute koosmõju, eelkõige seoses uut liiki uuringutega käesoleval ajal alarahastatud meditsiinialadel, ja teisalt uute meditsiinisektorite ja raviviiside arengut, et võimaldada kõigile juurdepääsu kõnealustele raviviisidele, kuna neil võib olla väga positiivne mõju ELi elanike tervislikule seisundile ja süsteemi tõhustamisele;

47.

väljendab rahulolu komisjoni kavandatud lähenemisviisiga, mille eesmärk on tõhus võitlus ravimite võltsimise vastu ning julgustab komisjoni edendama kõnealust küsimust käsitleva rahvusvahelise konventsiooni koostamist või ÜRO rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise konventsioonile (Palermo konventsioonile) lisaprotokolli lisamist;

48.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma iga olulise haiguserühma jaoks selliseid tippkeskusi, mis oleks patsientidele ja nende perekondadele, arstidele, tervishoiutöötajatele, tööstusharule ja teistele võrdlusaluseks, info- ja nõustamispunktiks;

49.

juhib tähelepanu asjaolule, et piirkondlikud ja kohalikud tervishoiuasutused vastutavad paljudes liikmesriikides sageli tervishoiusektori kavandamise, juhtimise, toimimise ja arengu eest ning kannavad samuti rahalist vastutust selle sektori eest, omavad põhjalikke teadmisi ja arusaamist tervishoiusektorist ning on olulised partnerid tervishoiupoliitika kujundamisel ja rakendamisel;

50.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaaluma tunnustatud positiivset mõju, mida soojusravi avaldab paranemisele ning inimeste tervise säilitamisele;

51.

kutsub komisjoni üles toetama e-tervise, uute tervishoiualaste tehnoloogiate ja kasutajapoolse innovatsiooni arendamist meditsiiniseadmetes;

52.

väljendab rahulolu komisjoni ettepanekuga luua ELi tasandil struktureeritud koostöö mehhanism ning teha tihedamat koostööd sidusrühmadega kodanikuühiskonna osalusel; rõhutab vajadust kaasata partnerlusse tööandjate ja töövõtjate organisatsioonid;

53.

kutsub liikmesriike koos piirkondlike ja kohalike asutustega üles kasutama koostöömehhanismi, et täiustada parima tava vahetust; kutsub komisjoni üles kasutama sellisel heal taval põhinevate suuniste ja soovituste koostamisel ennetavat lähenemist;

54.

nõustub sellega, et ELi tervishoiustrateegia meetmeid tuleb toetada olemasolevate rahastamisvahenditega kuni praeguse finantsraamistiku (2007–2013) lõpuni ilma täiendavate eelarveliste tagajärgedeta;

55.

kutsub komisjoni üles soovitama liikmesriikidele, et nad hõlmaksid riiklike tervishoiustrateegiate koostamisel prioriteete, mida tuleb järgida teistes, rahvatervise valdkonna välistes projektides;

56.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

15.1.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 9/65

A.

arvestades, et teabevahetus on nii esindusdemokraatia kui ka osalusdemokraatia oluline element;

B.

arvestades, et ELi demokraatia tugevus on seotud üleeuroopaliste teabevahetuse struktuuridega, mis ühendavad institutsioone kodanikega;

C.

arvestades, et varasematest Euroopa valimistest ja rahvahääletustest saadud kogemus näitab, et tõenäolisemalt võtavad neist osa inimesed, kes on ELiga seotud küsimustest teadlikud ja neist huvitatud, ning vähem informeeritud kodanike osavõtt on vähem tõenäoline; arvestades, et Iirimaa rahvahääletuse järel korraldatud uuringutes leidis see veel kord kinnitust;

D.

arvestades, et kommunikatsioon Euroopa Liidu teemal nõuab igal tasandil ELi institutsioonide ja liikmesriikide poliitilist tahet,

1.

kiidab heaks käesolevale otsusele lisatud ühisdeklaratsiooni „Partnerlus Euroopa asjadest teavitamisel” ning otsustab lisada selle deklaratsiooni oma kodukorrale; nõuab, et deklaratsioon avaldataks Euroopa Liidu Teatajas;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja selle lisa nõukogule ja komisjonile.