Hobuste liikumise ja nendega kauplemise suhtes kohaldatavad tervishoiueeskirjad

KOKKUVÕTE:

nõukogu direktiiv 2009/156/EÜ hobuslaste liikumist ja kolmandatest riikidest importimist reguleerivate loomatervishoiunõuete kohta

KOKKUVÕTE

MIS ON DIREKTIIVI EESMÄRK?

Direktiivis määratakse kindlaks loomatervishoiunõuded, mis peavad olema täidetud hobuste (sealhulgas kõigi hobuslaste* sugukonda kuuluvate loomade) importimisel või nende liikumisel ELi piires.

PÕHIPUNKTID

Tõuraamatusse* kantavad ja ELi-siseseks kaubanduseks ettenähtud hobused peavad vastama järgmistele nõuetele:

• neil ei tohi olla haigustunnuseid 48 tunni jooksul enne liikumist;
• neil ei ole olnud kontrollile eelneva 15 päeva jooksul kokkupuudet nakkushaigust põdevate hobustega;
• nad ei tohi olla ettenähtud tapmiseks nakkushaiguse likvideerimise programmi raames;
• neil peab olema identifitseerimisdokument, nagu on sätestatud direktiivis 90/427/EMÜ;
• nad ei tohi olla pärit tallist, mille suhtes on kohaldatud nakkushaigusega seotud keeldu.

ELi riigid, kus esineb hobuste Aafrika katku, ei tohi lähetada hobuseid nakkuspiirkondadest, välja arvatud juhul, kui hobused vastavad järgmistele nõuetele:

• neid lähetatakse aasta jooksul teatavatel ajavahemikel, võttes arvesse haigust levitavate putukate aktiivsust;
• neil ei ole haigustunnuseid;
• neile on tehtud haiguse tuvastamiseks analüüs, mille tulemus on negatiivne;
• neid on hoitud vähemalt 40 päeva karantiinis ja
• neid on kaitstud haigust levitavate putukate eest karantiini ajal.

Hobustega peab olema kaasas veterinaarsertifikaat ning nad tuleb vedada otse sihtkohta, kasutades sõidukeid, mis võimaldavad nende tervise ja heaolu kaitset. Euroopa Komisjoni veterinaariaeksperdid võivad teha kohapealseid kontrolle.

Importimine väljastpoolt ELi piire

Kõigil kolmandatel riikidel, kes soovivad eksportida hobuseid, peab olema ELi luba, mille saamise eelduseks on veterinaarandmed ning loomade tervise ja heaolu kohta antud tagatised.

Kolmas riik või piirkond peab olema

• vaba hobuste Aafrika katkust;
• olnud kahe aasta jooksul vaba hobuste Venetsueela entsefalomüeliidist;
• olnud kuue kuu jooksul vaba nakkuslikust kargtaudist ja malleusest.

Haiguste kohta, mida ELis ei esine, võidakse nõuda täiendavaid tagatisi.

Hobused peavad olema viibinud kolmandas riigis kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul ning nendega peab olema kaasas identifitseerimisdokument ja veterinaarsertifikaat. ELi riikide ja komisjoni veterinaariaeksperdid teevad täiendavaid kontrolle.

Seoses mõningate eeskirjadega võidakse teha erandeid, kui tegu on hobustega, keda kasutatakse spordi, vaba aja veetmise või kultuuriga seotud eesmärkidel, ajutiseks karjatamiseks või tööks ELi sisepiiride lähedal.

Määrusega (EL) 2015/262 luuakse identifitseerimiseeskirjade karmistamiseks hobusepassi süsteem.

MIS AJAST DIREKTIIVI KOHALDATAKSE?

12. augustist 2010.

PÕHIMÕISTED

* Hobuslased – hobuslaste sugukonda kuuluvad loomad, sealhulgas hobused, eeslid ja sebrad, ning ristandid.

* Tõuraamat – raamat või muu andmekandja, milles on registrisse kantavad hobused ja nende teadaolevad eellased.

TAUST

Lisateave:

• hobuslaste impordi ja liidusisese kaubanduse teema Euroopa Komisjoni veebisaidil
• hobuste Aafrika katk
• vesikulaarne stomatiit
• Komisjoni Rakendusmäärus (EL) 2020/466, 30. märts 2020, ajutiste meetmete kohta, mida rakendatakse inimeste, loomade ja taimede tervist ning loomade heaolu mõjutavate riskide ohjamiseks ajal, kui liikmesriikide kontrollisüsteemides esineb teatavaid tõsiseid koroonaviirushaigusega (COVID-19) seotud häireid

ÕIGUSAKT

Nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/156/EÜ hobuslaste liikumist ja kolmandatest riikidest importimist reguleerivate loomatervishoiunõuete kohta (ELT L 192, 23.7.2010, lk 1–24)

Direktiivi 2009/156/EÜ järjestikused muudatused ja parandused on alusdokumenti lisatud. Käesolevat konsolideeritud versiooni tuleb kasutada üksnes viitamiseks.

SEONDUVAD ÕIGUSAKTID

Komisjoni 10. aprilli 1992. aasta otsus 92/260/EMÜ loomatervishoiunõuete ja veterinaarsertifikaatide kohta registreeritud hobuste ajutiseks impordiks (ELT L 130, 15.5.1992, lk 67–83). Vt konsolideeritud versioon.

Komisjoni 2. veebruari 1993. aasta otsus 93/195/EMÜ loomatervishoiunõuete ja veterinaarsertifikaatide kohta registreeritud hobuste taassisenemiseks pärast võidusõidu, võistlemise ja kultuuriürituste tõttu toimunud ajutist eksporti (EÜT L 86, 6.4.1993, lk 1–6). Vt konsolideeritud versioon.

Komisjoni 5. veebruari 1993. aasta otsus 93/196/EMÜ loomatervishoiu nõuete ja veterinaarsertifikaatide kohta tapaloomadeks ettenähtud hobuslaste importimisel (ELT L 86, 6.4.1993, lk 7–15). Vt konsolideeritud versioon.

Komisjoni 5. veebruari 1993. aasta otsus 93/197/EMÜ loomatervishoiu nõuete ja veterinaarsertifikaatide kohta registreeritud hobuslaste ning aretamiseks ja tootmiseks ettenähtud hobuslaste impordil (ELT 86, 6.4.1993, lk 16–33). Vt konsolideeritud versioon.

Komisjoni 6. jaanuari 2004. aasta otsus 2004/211/EÜ, millega kehtestatakse kolmandate riikide ja nende territooriumi osade loetelu, millest liikmesriigid lubavad importida elushobuslasi ning hobuslaste spermat, munarakke ja embrüoid, ning millega muudetakse otsuseid 93/195/EMÜ ja 94/63/EÜ (ELT L 73, 11.3.2004, lk 1–10). Vt konsolideeritud versioon.

Komisjoni 17. veebruari 2015. aasta rakendusmäärus (EL) 2015/262, milles sätestatakse hobuslaste identifitseerimise meetodeid käsitlevad eeskirjad kooskõlas nõukogu direktiividega 90/427/EMÜ ja 2009/156/EÜ (hobusepassi käsitlev määrus) (ELT L 59, 3.3.2015, lk 1–53)

Viimati muudetud: 04.05.2020