Finantstehingute maks

Majandus- ja finantskriisi kontekstis valitseb üha suurem üksmeel, et finantssektor peaks andma õiglasema panuse, arvestades, et see sektor on praegu alamaksustatud, kuna enamus finantsteenuseid on käibemaksust vabastatud. Direktiivi ettepanekuga soovitakse kehtestada finantstehingute ühine maks, mille peamine eesmärk on tagada, et finantseerimisasutused kataksid kriisi kulud, ja vältida finantstehingute siseturu killustumist.

ETTEPANEK

Ettepanek võtta vastu nõukogu direktiiv, 28. septembri 2011. aasta direktiiv, milles käsitletakse finantstehingute maksu ühist süsteemi ja millega muudetakse direktiivi 2008/7/EÜ [KOM(2011) 594 lõplik – Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata].

KOKKUVÕTE

Ettepaneku eesmärk on kehtestada finantstehingute maksu ühine süsteem *.

Ettepanek käsitleb kõiki finantstehinguid ehk selliste finantsinstrumentide ostmist ja müümist nagu ettevõtete aktsiad, obligatsioonid, rahaturu instrumendid, ühisinvesteerimisettevõtjate osakud või aktsiad, struktureeritud tooted ja derivaadid ning tuletislepingute sõlmimine või muutmine, kui vähemalt üks tehingu osapool asub liikmesriigis ja kui liikmesriigi territooriumil asuv finantstehingus osalev finantseerimisasutus (nagu investeerimisühingud, organiseeritud turud, krediidiasutused, kindlustus- või edasikindlustusseltsid, ühisinvesteerimisettevõtjad, pensionifondid ja nende valitsejad ning teatavad ettevõtjad, kelle tegevustest moodustavad finantstehingud valdava osa) tegutseb kas enda või teise isiku arvel või tehingu osapoole nimel.

Finantseerimisasutus asub liikmesriigis, kui tal on luba tegutseda sealse finantseerimisasutusena, kuid teatavatel tingimustel asub liikmesriigi territooriumil ka selline finantseerimisasutus, kes osaleb näiteks finantstehingus osapoolega, kes asub sama liikmesriigi territooriumil.

Reguleerimisala ei kohaldata järgmistele üksustele:

• Euroopa Finantsstabiilsuse Fond;
• selline rahvusvaheline finantseerimisasutus, mille on asutanud vähemalt kaks liikmesriiki ja mille eesmärk on koondada rahalisi vahendeid ning anda rahalist abi oma liikmetele, kellel on või keda ohustavad rasked finantsprobleemid;
• kesksed vastaspooled, eelkõige juriidiline isik, kui ta asub finantstehingute vastaspoolte vahel;
• väärtpaberite keskdepositooriumid või rahvusvaheliste väärtpaberite keskdepositooriumid.

Reguleerimisala ei kohaldata järgmistele tehingutele:

• esmaturu tehingud ettevõtjate aktsiate või obligatsioonide väljalaskmise korral;
• teatavatel tingimustel tehingud, mis on sõlmitud Euroopa Liiduga, Euroopa Aatomienergiaühendusega, Euroopa Keskpangaga, Euroopa Investeerimispangaga, Euroopa Liidu või Euroopa Aatomienergiaühenduse loodud asutustega ning muude rahvusvaheliste organisatsioonide ja asutustega;
• tehingud liikmesriikide keskpankadega.

Finantstehingute maksu sissenõutavus, maksustatav väärtus ja maksumäärad

Finantstehingute maks muutub sissenõutavaks tehingu toimumise hetkel. Finantstehingu hilisem tühistamine või parandamine ei mõjuta maksu sissenõutavust, v.a vigade korral.

Muude finantstehingute puhul, v.a tuletislepingute finantstehingud, käsitatakse maksustatava väärtusena kõike, mis moodustab vastaspoole või kolmanda poole tehtava ülekande eest makstud või maksmisele kuuluva tasu.

Tuletislepinguid käsitlevate tehingute korral on maksustatav väärtus tuletislepingu nominaalne väärtus (nominaalne väärtus, mida kasutatakse teatud tuletislepinguga seoses tehtavate maksete arvutamiseks) finantstehingu hetkel.

Vajaduse korral on asjakohane vahetuskurss viimane registreeritud müügikurss finantstehingute maksu sissenõutavaks muutumise ajal asjaomase liikmesriigi kõige esindavamal valuutaturul või kurss, mis määratakse nimetatud turule viidates.

Finantstehingute maksu määrad, mida liikmesriigid peavad kehtestama, ei tohi olla madalamad kui (miinimummäärad):

• 0,1% kõikide finantstehingute puhul, mis ei käsitle tuletislepinguid;
• 0,01% kõikide tuletislepinguid käsitlevate finantstehingute puhul.

Finantstehingute maksu maksmine, seotud kohustused ning maksudest kõrvalehoidumise, maksustamise vältimise ja kuritarvitamise ärahoidmine

Finantstehingute maksu peab tasuma iga liikmesriigis asuv finantseerimisasutus, kes täidab ühe järgmistest tingimustest:

• ta on tehingu osapool, kes tegutseb kas enda või teise isiku arvel;
• ta tegutseb tehingu osapoole nimel või
• tehing on tehtud tema arvel.

Kui finantseerimisasutus osaleb tehingus või on tehinguga seotud, on ta seega kohustatud tasuma finantstehingute maksu. Seetõttu võib juhtuda, et finantstehingu mõlemad osapooled peavad selle tehingu eest tasuma maksu finantseerimisasutuse asukohaks olevas liikmesriigis kehtestatud määra kohaselt.

Kui finantseerimisasutus tegutseb teise finantseerimisasutuse nimel või arvel, peab finantstehingute maksu maksma siiski vaid viimati nimetatud asutus.

Lisaks tehakse finantstehingu iga osapool solidaarselt vastutavaks selle maksu maksmise eest, mida finantseerimisasutus peab tehingu eest tasuma.

Finantstehingute maksu maksetähtajad liikmesriikide maksuhalduritele on järgmised:

• elektrooniliste tehingute puhul ajal, mil maks muutub sissenõutavaks;
• kõigi muude tehingute puhul kolme tööpäeva jooksul alates hetkest, mil maks muutub sissenõutavaks.

Liikmesriigid peavad kehtestama muid kohustusi, et tagada maksu nõuetekohane maksmine ja selle kontrollimine.

Liikmesriigid ei tohi kehtestada ega nõuda muid makse kui finantstehingute maks või käibemaksu direktiivis ettenähtud käibemaks (KM).

Kontekst

Euroopa Komisjon analüüsis 7. oktoobril 2010 finantssektori rahastamist käsitlevas teatises finantstehingute maksu kehtestamise olulisust. Direktiivi ettepanekus täpsustatakse selle kehtestamist ja tehakse esimene samm võimaliku ülemaailmsema maksusüsteemi suunas.

See also

• Maksunduse ja tolliliidu peadirektoraat – finantssektori maksustamine (DE) (EN) (FR)

Viimati muudetud: 23.11.2011