Määrusega (EÜ) nr 2371/2002 pannakse alus ühisele kalanduspoliitikale, mille eesmärk on tagada vee-eluressursside säästev kasutamine majanduslikul, keskkondlikul ja sotsiaalsel tasandil. Käesoleva määruse raames võetavad meetmed põhinevad ettevaatuspõhimõtte rakendamisel ja usaldusväärsetel teaduslikel nõuannetel. Need käsitlevad kalavarude ja mere ökosüsteemide säilitamist ja kaitsmist, juurdepääsu vetele ja kalavarudele, laevastikku, tegevuse kontrolli, otsuste tegemist, samuti sidusrühmade kaasamist poliitika kõigis etappides.

Nõukogu määrus (EÜ) nr 2371/2002, 20. detsember 2002, ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta (vt muutmisakt(id)).

Ühine kalanduspoliitika hõlmab mereressursside kaitset, majandamist ja kasutamist, samuti kalandus- ja akvakultuuritoodete töötlemist ja turustamist. Sellega sätestatakse ühtsed meetmed järgmistes valdkondades:

Euroopa Liit (EL) võtab vajalikud meetmed kalastusvöönditele ja ressurssidele juurdepääsu reguleerimiseks ja säästva kalandustegevuse tagamiseks. Need meetmed võetakse kõikide kalavarude või varude rühma suhtes. Nende eesmärk on piirata kalade suremust püügi tagajärjel ja kalapüügist tulenevat keskkonnamõju järgmiste meetmetega:

Euroopa Komisjon ja liikmesriigid võivad võtta erakorralised meetmed kestusega 3–6 kuud, kui ökosüsteemi või ressursside säilimist ähvardab tõsine oht. Liikmesriikide otsust kohaldatakse vaid nende vete suhtes, mille osas on riikidel suveräänsus. Liikmesriikidel on ka võimalus võtta 12meremiilises vööndis mittediskrimineerivad kaitsemeetmed ökosüsteemi säilitamiseks. Kui need meetmed mõjutavad teiste liikmesriikide laevade tegevust, tuleb komisjoni, riikide ja asjaomaste piirkondlike nõuandekomisjonidega konsulteerida. Liikmesriikidel on võimalus võtta nende lipu all sõitvate laevade suhtes ka muud kaitse- ja majandamismeetmed, kui need vastavad ühise kalanduspoliitika eesmärkidele.

Liikmesriigid on kohustatud korrigeerima oma püügimahtu, et saavutada tasakaal püügimahu ja püügivõimaluste vahel. Suure hulga varude kriitilise seisu tõttu Euroopa vetes on ühenduse laevastiku kogumahutavus alates 31. detsembrist 2002 nn külmutatud. Nii on uue kalalaeva liitumine ühenduse laevastikuga võimalik vaid siis, kui laevastikus utiliseeritakse välja mõni teine sama mahutavusega (tonnaaži (GT) ja mootori võimsusega (kW)) laev. Alates 1. jaanuarist 2003 saab laevade tonnaaži laevu utiliseerimata suurendada ainult siis, kui laevu ajakohastatakse, suurendades peateki ohutust, parandades töö- ja hügieenitingimusi ning toodete kvaliteeti.

Vajalikud püügimahu vähendamised tehakse majandamis- ja taastamiskavade järgi. Igasugune riiklikult (liikmesriigi ja/või ühenduse poolt) toetatud laeva utiliseerimine on lõplik ja seda laeva ei saa seega asendada. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule igal aastal liikmeriikide aastaaruannete põhjal koostatud ülevaate sellest, milliseid pingutusi on liikmesriigid teinud püügimahu ja püügivõimaluste vahel jätkusuutliku tasakaalu saavutamiseks. Samuti peab ta ühenduse kalalaevastiku registrit, mis sisaldab kõiki ühise kalanduspoliitika õige rakendamise jälgimiseks vajalikke andmeid laevade omaduste ja tegevuse kohta.

Kõigil ühenduse laevadel on ühesugune vaba juurdepääs vetele ja kalavarudele, välja arvatud 12meremiilistes rannikuvööndites, mille osas on liikmesriikidel suveräänsus (I lisa). Shetlandi saarte vööndis (Shetlandi keelualal) kehtivad erieeskirjad (II lisa). Nõukogu kinnitab igal aastal püügikvoodid ja liikmesriikide vahel jaotatakse kalapüügivõimalused vastavalt sellele, et liikmesriikidele oleks tagatud kõikide kalavarude ja kalastustegevuse suhteline stabiilsus. Seejärel võivad liikmesriigid neid võimalusi oma laevadele eraldada ja omavahel vahetada. Nõukogu määrab kindlaks ka kolmandate riikide kalapüügivõimalused ühenduse vetes.

On loodud ühenduse kalapüügikontrolli süsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks kogu tootmisahela ulatuses, st laevast vahendajani. Kontrolli teostatakse ikka merel, kuid seda on tugevdatud ka sadamates, transportimise ajal, töötlemistehastes, turgudel jne, et välja selgitada, kas kala on püütud seaduslikult.

Kontrollisüsteemi kohaldatakse ühenduse vetes kõigi kalastustegevuste, samuti ühenduse laevade ja ELi kodanike laevade kalastustegevuste suhtes ühenduse ja ühendusevälistes vetes. Samuti kohaldatakse seda kalandustoodete töötlemise ja turustamise, tundlikke varusid mõjutava harrastuskalapüügi ja akvakultuuri suhtes.

Otsuseid kalapüügi kohta teevad Euroopa Parlament ja nõukogu komisjoni ettepanekul pärast konsulteerimist Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komiteega. Teatud juhtudel tehakse otsus pärast kalanduse ja akvakultuuri korralduskomitee nõusolekut vastavalt otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused.

Komisjoni aitab kalanduse ja akvakultuuri korralduskomitee, mis loodi 1971. aastal. Kalanduse ja akvakultuuri korralduskomitee on tööstusega peetava pideva dialoogi foorumiks. Selle 21 liiget esindavad kala- ja akvakultuuritööstuse peamisi harusid (tootmine, töötlemine ja turustamine), samuti tarbijate rühmi ja organisatsioone, kes tegelevad looduskaitse ja arenguga. Kalanduse ja akvakultuuri korralduskomitee koosneb neljast töörühmast, kelle ülesanne on koostada järgmisi teemasid käsitlevaid arvamusi:

Piirkondlikud nõuandekomisjonid on loodud kalandussektori ja teiste ühise kalanduspoliitikaga seotud sektorite, näiteks loodus- ja tarbijakaitse valdkondade esindajate kaasamise suurendamiseks. Need hõlmavad vähemalt kahe liikmesriigi jurisdiktsiooni kuuluvaid merepiirkondi. Piirkondlike nõuandekomisjonide töös osalevad ka teadlased. Viimastega võib komisjon nõu pidada majandamis- ja taastamiskavade koostamise ja rakendamise küsimustes. Teadlased annavad ka omal algatusel soovitusi ja teavitavad komisjoni või liikmesriike ühise kalanduspoliitika rakendamise probleemidest.

Kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomiteega, mis koosneb kõrge kvalifikatsiooniga teadusekspertidest, peetakse korrapäraselt nõu küsimustes, mis on seotud vee-elusressursside kaitse ja majandamisega. Komisjon võtab arvesse tema nõuandeid kalavarude majandamisega seotud ettepanekute tegemisel.

Enne 2012. aasta lõppu esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande kalavarude säilitamise ja säästmise, samuti püügimahu korrigeerimise kohta.

Viited

Akt	Jõustunud	Liikmesriikide õigusesse ülevõtmise tähtaeg	Euroopa Liidu Teataja
Määrus (EÜ) nr 2371/2002	1.1.2003	–	EÜT L 358, 31.12.2002

ÕIGUSAKTI ERANDID

Erandid seoses äärepoolseimates piirkondades registreeritud kalalaevastike haldamisega:määrus (EÜ) nr 639/2004 (ELT L 102, 7.4.2004).Muudetud järgmise aktiga:määrus (EÜ) nr 1646/2006 (ELT L 309, 9.11.2006).Määrus (EÜ) nr 1207/2008 (ELT L 327, 5.12.2008). Kalandussektori tähtsuse tõttu nendes piirkondades võtab see määrus arvesse neile piirkondadele omase kalalaevastike halduse struktuurilist, sotsiaalset ja majanduslikku olukorda.

Erandid, mida tehakse uutele liikmesriikidele määruse (EÜ) nr 2371/2002 teatavatest sätetest, milles käsitletakse kalalaevastike sihttasemeid:määrus (EÜ) nr 1242/2004 (ELT L 236, 7.7.2004);määrus (EÜ) nr 783/2007 (ELT L 175, 5.7.2007). Need määrused näevad ette uutele liikmesriikidele tehtavaid erandeid laevastiku sihttasemete ja uuendamiseks antava abi osas.

Muutmisakt(id)	Jõustunud	Liikmesriikide õigusesse ülevõtmise tähtaeg	Euroopa Liidu Teataja
Määrus (EÜ) nr 865/2007	27.7.2007	–	ELT L 192, 24.7.2007
Määrus (EÜ) nr 1224/2009	23.12.2009	–	ELT L 343, 22.12.2009
Määrus (EÜ) nr 1152/2012	21.12.2012	–	ELT L 343, 14.12.2012

Määruse (EÜ) nr 2371/2002 kronoloogilised muudatused lisati alusdokumendile.

Nõukogu määrus (EL) nr 40/2013, 21. jaanuar 2013 , millega määratakse 2013. aastaks kindlaks kalapüügivõimalused ELi vetes ning ELi laevade kalapüügivõimalused teatavates väljaspool ELi asuvates vetes teatavate selliste kalavarude ja kalavarurühmade püügiks, mis kuuluvad rahvusvaheliste läbirääkimiste või kokkulepete reguleerimisalasse (ELT L 23, 25.1.2013).

Nõukogu määrus (EL) nr 39/2013, 21. jaanuar 2013 , millega määratakse ELi laevadele 2013. aastaks kindlaks teatavate selliste kalavarude ja kalavarurühmade püügivõimalused, mis ei kuulu rahvusvaheliste läbirääkimiste või kokkulepete kohaldamisalasse (ELT L 23, 25.1.2013).

Nõukogu määrus (EL) nr 1262/2012, 20. detsember 2012 , millega kehtestatakse 2013. ja 2014. aastaks ELi laevadele püügivõimalused seoses teatavate süvamere kalavarudega (ELT L 356, 22.12.2012).

Komisjoni määrus (EL) nr 1013/2010, 10. november 2010, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 2371/2002 III peatükis määratletud Euroopa Liidu laevastikupoliitika rakenduseeskirjad (ELT L 293, 11.11.2010). Seda määrust kohaldatakse kõigi ühenduse laevade suhtes, välja arvatud laevad, mida kasutatakse üksnes akvakultuuris ja mis on registreeritud Prantsusmaa, Hispaania ja Portugali äärepoolseimates piirkondades. See käsitleb valemeid, millega määratakse tonnaaži (GT) ja võimsuse sihttasemed 1. jaanuaril 2003 iga liikmesriigi kohta. See määrab ka tonnaaži suurendamise abikõlblikkuse tingimused. Iga liikmesriik peab koguma teavet ühise kalanduspoliitika rakendamise ja Euroopa Liidu laevastikus laeva utiliseerimise (või selle asendamise) kohta. Teatada tuleb ka igasugusest laeva moderniseerimisest, mis mõjutab püügimahtu.

Komisjoni määrus (EÜ) nr 26/2004, 30. detsember 2003, ühenduse kalalaevastiku registri kohta (ELT L 5, 9.1.2004). Selles määruses määratakse kindlaks vähimad andmed, mis peavad sisalduma riiklikus registris, mida iga liikmesriik peab tema lipu all sõitvate kalalaevade kohta. Samuti sätestatakse selles liikmesriikide kohustused, mis on seotud andmete kogumise ja kinnitamise ning nende edastamisega komisjonile, ja kohustused, mis on seotud ühenduse kalalaevastiku registri haldamisega. Laevu identifitseeritakse kordumatu ühenduse kalalaevastiku registrinumbri (CFR) abil, mis antakse neile lõplikult ja mida ei saa teisele laevale anda.

See also