Piiriülese õhusaaste kauglevi käsitlev Genfi konventsioon

KOKKUVÕTE:

Piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioon

Otsus 81/462/EMÜ piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni sõlmimise kohta

MIS ON KONVENTSIOONI JA OTSUSE EESMÄRK?

• Piiriülese õhusaaste kauglevi Genfi konventsiooniga võtavad pooled (st konventsiooni ratifitseerinud riigid) omale kohustuse teha koostööd saasteainete õhku paiskamise piiramiseks, järkjärguliseks ennetamiseks ja vähendamiseks, et võidelda sellega kaasneva piiriülese saaste vastu.
• Nõukogu otsusega kinnitatakse konventsiooni sõlmimist ELi nimel. Kõik liikmesriigid on konventsiooni osalised.

PÕHIPUNKTID

Piiriülese õhusaaste kauglevi on määratluse kohaselt otseselt või kaudselt inimtegevusest tingitud õhusaaste selliste ainetega, mis avaldavad teises riigis kahjulikku mõju inimeste tervisele või keskkonnale ning mille puhul ei ole võimalik eristada konkreetseid saasteallikaid või saasteallikate rühmi.

Kokku on selle konventsiooni raames välja töötatud kaheksa eri protokolli.

• 1984. aasta protokoll õhusaasteainete kauglevi seire ja hindamise Euroopa koostööprogrammi (EMEP) pikaajalise finantseerimise kohta: rahvusvaheline seireprogrammi kulude jagamise vahend, millel tugineb Euroopa õhusaaste läbivaatamine ja hindamine tulenevalt heite vähendamise kokkulepetest.
• 1985. aasta protokoll väävli heitkoguse või selle piiriüleste voogude vähendamise kohta (Helsingi protokoll) vähemalt 30 % võrreldes 1980. aasta tasemega.
• 1988. aasta protokoll lämmastikoksiidide (NO_x) heitkoguse või nende piiriüleste voogude vähendamise kohta (Sofia protokoll): esmalt nõutakse NO_x heitkoguste või nende piiriüleste voogude külmutamist 1987. aasta tasemel; teise sammuna nõutakse tõhususel põhineva lähenemisviisi kohaldamist, keskendudes kõigile olulistele heiteallikatele, et veelgi vähendada lämmastikuühendite, sealhulgas ammoniaagi (NH₃) ja lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguseid, arvestades nende toimet fotokeemilisele saastele, hapestamisele ja eutrofeerumisele ning nende mõju inimeste tervisele, keskkonnale ja materjalidele.
• 1991. aasta protokoll lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguse või nende piiriüleste voogude vähendamise kohta: need ühendid aitavad kaasa troposfääriosooni tekkele ja konventsiooniosalised peavad valima kolmest heitkoguste vähendamise eesmärgist ühe, mis tuleb saavutada aastaks 1999:
  • lenduvate orgaaniliste ühendite vähendamine 30 % võrra, võttes aluseks mõne aasta taseme ajavahemikus 1984 kuni 1990;
  • lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste vähendamine 30 % võrra troposfääriosooni reguleerimispiirkonnas, mis on kindlaks määratud protokolli I lisas, ning tagama, et riiklik koguheide ei ületa 1988. aasta taset;
  • kui lenduvate orgaaniliste ühendite heitkogus 1988. aastal ei ületa teatud taset, võib konventsiooniosaline võtta meetmeid, et tema heitkogus jääks samaks.
• 1994. aasta protokoll väävli heitkoguste edasise vähendamise kohta (Oslo protokoll): see protokoll põhineb 1985. aasta Helsingi protokollil ja sellega kehtestatakse heitkoguste ülemmäärad kuni 2010. aastani ja edaspidi. Konventsiooniosalised peavad võtma tõhusaimaid meetmeid väävli heitkoguste vähendamiseks, sealhulgas:
  • tõstma energiatõhusust;
  • kasutama taastuvaid energiaallikaid;
  • vähendama kütuste väävlisisaldust;
  • rakendama parimaid võimalikke heitmekontrolli tehnoloogiaid. Konventsiooniosalised võivad peale selle kohaldada majanduslikke meetmeid ergutamaks väävli heitkoguste vähendamise tasuvate meetodite kasutuselevõttu.
• 1998. aasta protokoll raskmetallide kohta (Århusi protokoll): selles käsitletakse kolme metalli: kaadmium, plii ja elavhõbe. Konventsiooniosalised peavad nende metallide heitkoguseid vähendama alla 1990. aasta taseme (või mõne muu aasta taseme ajavahemikus 1985–1995). Protokolli eesmärk on vähendada tööstusallikatest, põlemisprotsessidest ja jäätmepõletusest pärinevaid heitkoguseid. Sellega sätestatakse ranged piirnormid paiksete allikate põhjustatud heitkogustele ja antakse soovitusi parimate võimalike tehnoloogiate kohta (nt filtrid või skraberid põletusseadmetele või elavhõbedat mittesisaldavad protsessid). Protokollis nõutakse, et osalised lõpetavad järk-järgult pliibensiini kasutamise. Samuti kehtestatakse protokollis meetmed raskmetallide heitkoguste vähendamiseks muudes toodetes (nt patareides sisalduv elavhõbe) ning tehakse ettepanek majandamismeetmete võtmiseks muude elavhõbedat sisaldavate toodete (nt elektrilised komponendid, mõõteseadmed, luminofoorlambid, hambaamalgaam, pestitsiidid ja värv) osas. 2012. aastal protokolli muudeti, et kehtestada veel rangemad piirnormid tahkete osakeste ning kaadmiumi, plii ja elavhõbeda heitkogustele, mida kohaldatakse teatavate põletus- ja muude tööstuslike heiteallikate suhtes, mis neid aineid atmosfääri paiskavad. Kolme raskmetalli heiteallikate kategooriaid laiendati ka räni- ja ferromangaanisulamite tootmisele, laiendades sellega tööstustegevust, millele heite piirnormid on kehtestatud.
• 1998. aasta protokoll püsivate orgaaniliste saasteainete kohta, mille lõppeesmärk on nende saasteainete vettejuhtimise, heitmete ja kadude kõrvaldamine. Protokolliga keelatakse mõnede toodete tootmine ja kasutamine otsekohe ning mõnede teiste kõrvaldamine kavandati hilisemas etapis. Protokoll sisaldab sätteid, mis käsitlevad keelatud toodete jäätmeid, ning konventsiooniosalisi kohustatakse vähendama dioksiinide, furaanide, polütsükliliste aromaatsete süsivesinike ja heksaklorobenseeni (HCB) heitkoguseid alla 1990. aasta taseme (või mõne muu aasta taseme ajavahemikus 1985–1995). Konkreetsed piirnormid sätestatakse olmejäätmete, ohtlike jäätmete ja meditsiinijäätmete põletamiseks. Algul suunati põhitähelepanu 16 ainest koosnevale loendile, mis valiti välja vastavalt kokkulepitud riskikriteeriumitele. Nende ainete hulgas oli 11 pestitsiidi, kaks tööstuskemikaali ja kolm kõrvaltoodet/saasteainet. 2009. aastal protokolli muudeti, lisades sinna seitse uut ainet: heksaklorobutadieen, oktabromodifenüüleeter, pentaklorobenseen, pentabromodifenüüleeter, perfluorooktaansulfonaadid, polüklooritud naftaleen ja lühiahelalised klooritud parafiinid. Konventsiooniosalised vaatasid läbi kohustused, mis kehtivad DDT, heptakloori, HCB ja PCBde kohta, ning jäätmete põletamise piirnormid. Et lihtsustada üleminekujärgus majandusega riikidel protokolli ratifitseerimist, kehtestasid osalised neile riikidele piirnormide ja parimate võimalike tehnikate rakendamiseks paindlikud tähtajad.
• 1999. aasta protokoll hapestumise, eutrofeerumise ja troposfääriosooni vähendamise kohta (Göteborgi protokoll): sellega sätestatakse siseriiklikud heitkoguste ülemmäärad ajavahemikuks 2010–2020 neljale saasteainele: vääveldioksiid (SO₂), NO_x, lenduvad orgaanilised ühendid ja NH₃. Samuti kehtestatakse ranged tähtajalised piirangud konkreetsete heiteallikate jaoks (nt põletusseade, elektrienergia tootmine, keemiline puhastus, sõidu- ja veoautod) ja nõutakse parimate võimalike tehnikate kasutamist, et piirata heitkoguseid. Vähendada tuleb ka sellistest toodetest nagu värvid ja aerosoolid pärit lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguseid ning põllumajandustootjad peavad võtma konkreetseid meetmeid NH₃ heitkoguste piiramiseks. 2012. aastal protokolli muudeti, et lisada siseriiklikud heitkoguste vähendamise kohustused, mis tuleb saavutada aastaks 2020 ja edaspidi (EL ratifitseeris need muudatused nõukogu otsusega (EL) 2017/1757). Vaadati läbi mitmed protokolli tehnilised lisad ning ajakohastati nii paiksete allikate kui ka liikuvate allikate piirnorme. Läbivaadatud protokoll on esimene siduv kokkulepe, mis hõlmab ülipeente tahkete osakeste heitkoguste vähendamise kohustusi. Samuti hõlmab muudetud protokoll konkreetselt lühiealise kliimamõjuga saasteainet musta süsinikku (tahm) kui tahkete osakeste komponenti. Tahkete osakeste (sh must süsinik) vähendamine protokolli rakendamisel vähendab õhusaastet, olles samal ajal kasulik kliimale.

Poliitikaalane koostöö

Konventsioon nõuab osalistelt asjakohaste poliitikameetmete ja strateegiate, eriti õhukvaliteedi juhtimise süsteemide väljatöötamist ja rakendamist.

Konventsiooniosalised lepivad kokku korrapärased kohtumised (vähemalt kord aastas), et hinnata saavutatud arengut ja teha koostööd konventsiooniga seonduvates küsimustes.

Teadusalane koostöö

Osalised viivad kokkuleppe kohaselt ühiselt läbi teadusuuringuid ja pingutavad arengu nimel, et eelkõige vähendada peamiste õhusaasteainete heidet, jälgida ja mõõta nende heite määrasid ja kontsentratsioone ning mõista saasteainete mõju tervisele ja keskkonnale.

Teabevahetus

Osalised nõustuvad vahetama teavet, eriti andmeid alljärgneva kohta:

• peamiste õhusaasteainete (nt SO₂) heide ja mõju;
• aspektid, mis võivad kaasa tuua olulisi muutusi piiriülese õhusaaste kauglevis (eelkõige riikide poliitikas ja tööstuslikus arengus);
• õhusaaste vähendamise kontrolli tehnoloogiad;
• riikide poliitikameetmed ja strateegiad peamiste õhusaasteainete vastu võitlemiseks.

Saaste seire alane koostöö

• Osalised on nõus osalema õhusaasteainete kauglevi seire ja hindamise Euroopa koostööprogrammis (EMEP). Selle programmi, mille meetmeid finantseeritakse eraldi protokolli (EMEPi pikaajalise finantseerimise protokoll) alusel, eesmärk on tagada konventsiooniosalistele:
  • teaduslik teave atmosfääri seire ja arvutipõhiste mudelite kohta;
  • heitkoguste hindamine ja
  • prognooside väljatöötamine.
• Koostöö õnnestumiseks võimaldab konventsioon:
  • algselt SO₂ ja seonduvate ainete seirele suunatud programmi laiendamist teistele peamistele õhusaasteainetele;
  • nende saasteainete suhtes vastuvõtlike kandjate (vesi, pinnas ja taimestik) keemiliste komponentide ning tervisele ja keskkonnale avalduva toime seiret;
  • meteoroloogiliste ja muude teaduslike andmete kogumist levi kestel toimuvate protsesside kohta;
  • võimaluse korral võrreldavate või standardsete seire- ja modelleerimismeetodite kasutamist;
  • EMEPi lõimimist asjaomastesse riiklikesse ja rahvusvahelistesse programmidesse;
  • seire teel saadud andmete pidevat vahetamist.

JÕUSTUMISE KUUPÄEV

Konventsioon jõustus 16. märtsil 1983. aastal, 90 päeva pärast 24. ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirja hoiuleandmist.

TAUST

• Piiriülese õhusaaste kauglevi käsitleva Genfi konventsiooniga luuakse süsteem, mis võimaldab valitsustel teha koostööd selleks, et kaitsta tervist ja keskkonda eri riike mõjutada võiva õhusaaste eest. Konventsioonile kirjutati ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) tegevuse raames alla 1979. aastal Genfis ning see jõustus 1983. aastal.
• Lisateave: keskkonnapoliitika (UNECE).

PÕHIDOKUMENDID

Piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioon – resolutsioon piiriülese õhusaaste kauglevi kohta (EÜT L 171, 27.6.1981, lk 13–24)

Nõukogu 11. juuni 1981. aasta otsus 81/462/EMÜ piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni sõlmimise kohta (EÜT L 171, 27.6.1981, lk 11–12)

SEONDUVAD DOKUMENDID

Nõukogu 17. juuli 2017. aasta otsus (EL) 2017/1757, mis käsitleb 1979. aasta piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni 1999. aasta protokolli (hapestumise, eutrofeerumise ja troposfääriosooni vähendamise kohta) muutmise Euroopa Liidu nimel heakskiitmist (ELT L 248, 27.9.2017, lk 3–75)

Nõukogu 21. aprilli 2016. aasta otsus (EL) 2016/768, millega kiidetakse heaks 1979. aasta piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni 1998. aasta raskmetallide protokolli muudatused (ELT L 127, 18.5.2016, lk 8–20)

Nõukogu 21. aprilli 2016. aasta otsus (EL) 2016/769, millega kiidetakse heaks 1979. aasta piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni 1998. aasta püsivate orgaaniliste saasteainete protokolli muudatused (ELT L 127, 18.5.2016, lk 21–31)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiiv 2010/75/EL tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll) (ELT L 334, 17.12.2010, lk 17–119)

Direktiivi 2010/75/EL hilisemad muudatused on algdokumenti lisatud. Käesoleval konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.

Nõukogu 19. veebruari 2004. aasta otsus 2004/259/EÜ, millega sõlmitakse Euroopa Ühenduse nimel piiriülese õhusaaste kauglevi 1979. aasta konventsiooni protokoll püsivate orgaaniliste saasteainete kohta (ELT L 81, 19.3.2004, lk 35–36)

1979. aasta piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni protokoll püsivate orgaaniliste saasteainete kohta (ELT L 81, 19.3.2004 lk 37–71)

Nõukogu 13. juuni 2003. aasta otsus 2003/507/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse ühinemist 1979. aasta piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni protokolliga hapestumise, eutrofeerumise ja troposfääriosooni vähendamise kohta (ELT L 179, 17.7.2003, lk 1–2)

1979. aasta piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni protokoll hapestumise, eutrofeerumise ja troposfääriosooni vähendamise kohta (ELT L 179, 17.7.2003 lk 3–54)

Nõukogu 4. aprilli 2001. aasta otsus 2001/379/EÜ, millega Euroopa Ühendus kiidab heaks piiriülese õhusaaste kauglevi 1979. aasta konventsiooni raskmetallide protokolli (EÜT L 134, 17.5.2001, lk 40)

1979. aasta piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni protokoll raskmetallide kohta (EÜT L 134, 17.5.2001 lk 41–64)

Nõukogu 23. märtsi 1998. aasta otsus 98/686/EÜ 1979. aasta piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni juurde kuuluva väävli heitkoguste edasist vähendamist käsitleva protokolli sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse poolt (EÜT L 326, 3.12.1998, lk 34)

1979. aasta piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni protokoll väävli heitkoguste edasise vähendamise kohta (EÜT L 326, 3.12.1998 lk 35–56)

Nõukogu 17. mai 1993. aasta otsus 93/361/EMÜ ühenduse ühinemise kohta 1979. aasta piiriülese õhusaaste kauglevi Genfi konventsiooni protokolliga, mis käsitleb lämmastikoksiidide heitkoguste või nende piiriülese leviku kontrolli (EÜT L 149, 21.6.1993, lk 14–15)

Piiriülese õhusaaste kauglevi 1979. aasta konventsiooni protokoll lämmastikoksiidide heitkoguse või nende piiriüleste voogude vähendamise kohta (EÜT L 149, 21.6.1993 lk 16–26)

Nõukogu 12. juuni 1986. aasta otsus 86/277/EMÜ õhusaasteainete piiriülese kauglevi seire ja hindamise Euroopa koostööprogrammi (EMEP) pikaajalist rahastamist käsitleva 1979. aasta piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni protokolli sõlmimise kohta (EÜT L 181, 4.7.1986, lk 1)

Piiriülese õhusaaste kauglevi 1979. aasta konventsiooni õhusaasteainete kauglevi seire ja hindamise Euroopa koostööprogrammi (EMEP) pikaajalise finantseerimise protokoll (EÜT L 181, 4.7.1986, lk 2–5)

Viimati muudetud: 08.09.2020