Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon

KOKKUVÕTE:

otsus 93/626/EMÜ bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni sõlmimise kohta

bioloogilise mitmekesisuse konventsioon

MIS ON OTSUSE JA KONVENTSIOONI EESMÄRK?

Otsus 93/626/EMÜ tähistab 1992. aasta juunis Rio de Janeiros alla kirjutatud ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni heakskiitmist Euroopa Ühenduse (praegu EL) poolt. Käesolev otsus kinnitab ELi riikide otsusekindlust rakendada konventsiooni artikleid.

Konventsioonil on kolm eesmärki:

• bioloogilise mitmekesisuse, st Maal leiduvate elusorganismide liigirikkuse kaitse;
• bioloogilise mitmekesisuse komponentide säästev kasutamine;
• geneetiliste ressursside kasutamisest saadava tulu õiglane ja erapooletu jaotamine.

Bioloogiline mitmekesisus annab suurt ökoloogilist, geneetilist, sotsiaalset, majanduslikku, teaduslikku, hariduslikku, kultuurilist, esteetilist ja vaba ajaga seotud kasu.

PÕHIPUNKTID

Konventsioonis nähakse ette, et iga allakirjutanud valitsus kohustub:

• tegema bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säästva kasutamise alast koostööd teiste osapoolte ja rahvusvaheliste organisatsioonidega;
• arendama asjaomaseid strateegiaid ning lõimima bioloogilise mitmekesisuse kaitse siseriiklikku otsustusprotsessi, harukondlikesse kavadesse, programmidesse ja poliitikasse;
• määrama kindlaks ja seirama bioloogilist mitmekesisust ning seda mõjutavaid tegureid;
• kaitsma bioloogilist mitmekesisust järgmiselt:
  • rajades kaitsealasid ja hallates neid nõuetekohaselt, kaitstes ökosüsteeme ja looduslikke elupaiku;
  • soodustades keskkonnakaitse seisukohalt ohutut ja säästlikku arengut kaitsealadega piirnevatel aladel;
  • taastades rikutud ökosüsteeme ning aidates kaasa ohustatud liikide seisundi parandamisele;
  • reguleerides, hallates või kontrollides biotehnoloogiast tulenevate teisenenud elusorganismide (st geneetiliselt muundatud organismide) kasutamise ja lahtipääsemisega seotud riske;
  • takistades looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide introdutseerimist, takistades nende levimist või neid hävitades;
  • kaitstes ja soodustades bioloogiliste ressursside traditsioonilisi kasutusviise;
  • võttes täiendavaid kaitsemeetmeid.

Konventsioonis sätestatakse lisaks, et osapooled:

• lõimivad bioloogilise mitmekesisuse kaitsega seonduvad kaalutlused siseriiklikku otsustusprotsessi;
• hoiavad ära või muudavad minimaalseks bioloogiliste ressursside kasutamise kahjuliku mõju (nt keskkonnamõju hindamise kaudu);
• ergutavad riigiorganite ja erasektori vahelist koostööd bioloogilise mitmekesisuse kaitsel ning näevad ette abinõud selle ergutamiseks;
• aitavad arengumaid seoses nende bioloogilise mitmekesisuse kindlaksmääramise, kaitse ja säästva kasutamisega, pakkudes uurimistegevust, teaduse ja tehnikaalast õpet ning koolitust;
• toetavad üldsuse arusaamist bioloogilise mitmekesisuse kaitse tähtsusest;
• hindavad otsuste võimalikku mõju bioloogilisele mitmekesisusele või naabritele.

Riikide valitsused hõlbustavad vastastikku kokkulepitud tingimustel ja eelnevalt teatatud nõusoleku korral juurdepääsu sealsetele geneetilistele ressurssidele nende keskkonnakaitseliselt ohutu kasutamise eesmärgil.

Osapooled tagavad nende geneetiliste ressursside kaubanduslikust või muul viisil kasutamisest (teadus- ja arendustegevus) saadava tulu õiglase ja võrdse jaotamise.

Riikide valitsused on nõus:

• jagama tehnoloogiat, esmajoones arengumaadega;
• vahetama avalikult kättesaadavat teavet bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säästva kasutamise kohta;
• edendama rahvusvahelist ja teaduslikku koostööd;
• jagama geneetilistele ressurssidele rajatud biotehnoloogia tulemusi ja sellest saadavat tulu.

Ülemaailmne Keskkonnafond annab arengumaadele rahalisi vahendeid konventsiooni rakendamiseks. Põhiosa selle eelarvest moodustavad riiklikud eraldised, mida täiendavad märkimisväärsed vabatahtlikud annetused.

JÕUSTUMISE KUUPÄEV

Konventsioon jõustus 29. detsembril 1993.

TAUST

Konventsiooni raames on sõlmitud kaks protokolli. Cartagena bioohutuse protokoll käsitleb nüüdisbiotehnoloogia teel muundatud elusorganismide liikumist ühest riigist teise. Teine on Nagoya protokoll juurdepääsu ja saadava tulu jaotamise kohta. EL osaleb mõlemas.

2010. aasta oktoobris sõlmisid konventsiooni osalised Jaapanis Nagoyas kokkuleppe 10aastase strateegilise kava kohta bioloogilise mitmekesisuse vähenemisega võitlemiseks ning määratlesid selleks 20 eesmärki, mida nimetatakse Aichi eesmärkideks. Neid eesmärke on kajastatud ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegias aastani 2020.

Lisateave:

• Loodus ja bioloogiline mitmekesisus (Euroopa Komisjon)

PÕHIDOKUMENDID

Nõukogu 25. oktoobri 1993. aasta otsus 93/626/EMÜ bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni sõlmimise kohta (EÜT L 309, 13.12.1993, lk 1–2)

Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon (EÜT L 309, 13.12.1993, lk 3–20)

SEONDUVAD DOKUMENDID

Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni Cartagena protokoll bioloogilise ohutuse kohta (EÜT L 201, 31.7.2002, lk 50–65)

Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja nende kasutamisest saadava tulu õiglase ja erapooletu jaotamise Nagoya protokoll (ELT L 150, 20.5.2014, lk 234–249)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta määrus (EL) nr 1143/2014 looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta (ELT L 317, 4.11.2014, lk 35–55)

Määruse (EL) nr 1143/2014 hilisemad muudatused on algteksti lisatud. Käesoleval konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.

Viimati muudetud: 10.07.2020