Üldsuse juurdepääs keskkonnateabele

KOKKUVÕTE:

direktiiv 2003/4/EÜ keskkonnateabele avaliku juurdepääsu kohta

MIS ON DIREKTIIVI EESMÄRK?

Sellega viiakse ELi riikide siseriiklikud õigusaktid täielikult kooskõlla 1998. aasta Århusi konventsiooniga keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise kohta.
Direktiiviga tagatakse avalik juurdepääs riigiasutuste* valduses või nende nimel mõne muu asutuse valduses olevale keskkonnateabele* nii taotluse alusel kui ka aktiivse levitamise kaudu.
Sellega sätestatakse põhitingimused ja tegutsemiskord, millest üldsuse esindaja peab kinni pidama, kui talle antakse juurdepääs nõutud keskkonnateabele.

PÕHIPUNKTID

Juurdepääs taotluse alusel

Riigiasutused peavad tegema nende valduses oleva keskkonnateabe kättesaadavaks igale taotlejale, ilma et ta peaks teatama oma huvi põhjuse.
Teave tehakse taotlejale kättesaadavaks hiljemalt ühe kuu jooksul pärast taotluse kättesaamist. Mahukate või keerukate taotluste korral võib seda tähtaega pikendada kahe kuuni.
Riigiasutused peavad tegema kõik mõistlikud jõupingutused tagamaks, et nende valduses olevat teavet oleks lihtne paljundada ja see oleks kättesaadav elektrooniliselt.
Teave tuleks teha kättesaadavaks taotleja määratletud kujul või vormis, välja arvatud juhul, kui see on juba muul kujul üldsusele kättesaadav.
ELi riigid peavad tagama, et ametnikud abistavad teabele juurdepääsu taotlevat üldsust, ning pidama kättesaadavate riigiasutuste nimekirja.
Taotluste käsitlemiseks ettenähtud kord peab hõlmama
- teabeametnike määramist;
- teabega tutvumiseks vajalikke vahendeid ning
- olemasoleva teabe registreid ja nimekirju üksikasjalike viidetega kohtadele, kust seda teavet võib leida.
Teabenõude võib tagasi lükata, kui:
- taotlus on ilmselgelt põhjendamatu;
- taotlus on liiga üldine;
- taotlus on seotud lõpetamata materjaliga või
- taotlus käsitleb asutusesisest teabevahetust.
Taotluse võib osaliselt või tervikuna tagasi lükata, kui teabe avalikustamine võib olla kahjulik täielikus nimekirjas nimetatud põhjusel, milleks on näiteks
- rahvusvahelised suhted;
- õigusemõistmise kulg;
- intellektuaalomandi õigused või
- äri- või tööstusteabe konfidentsiaalsus.
Juurdepääs avalikele registritele ja nimekirjadele peab olema tasuta. Riigiasutused võivad võtta tasu taotluse alusel kättesaadavaks tehtava keskkonnateabe eest, kuid see tasu peab olema mõõdukas.
Taotlejal, kes leiab, et tema taotlust on eiratud või see on põhjendamatult tagasi lükatud, võib olla juurdepääs läbivaatamismenetlusele kohtu või muu sõltumatu organi ees.

Aktiivne levitamine

Elektrooniliselt kättesaadav keskkonnateave peab sisaldama vähemalt järgmist:
- rahvusvaheliste lepingute, konventsioonide või kokkulepete ning poliitikate, kavade ja programmide keskkonda puudutavad tekstid;
- eduaruanded ülalnimetatud dokumentide rakendamise kohta;
- keskkonnaseisundi aruanded;
- keskkonda mõjutada võivate tegevuste järelevalve tulemusel saadud andmed;
- olulise keskkonnamõjuga load;
- keskkonnamõju uuringud ja riskihindamised.
Muu kui ülalnimetatud teabe korral võib aktiivset levitamist teha järk-järgult, võttes arvesse selleks vajalikke rahalisi, tehnilisi ja inimressursse.
ELi riigid peavad tagama, et kogu nende poolt või nende nimel koostatud teave on ajakohane, täpne ja võrreldav.

MIS AJAST DIREKTIIVI KOHALDATAKSE?

Direktiivi kohaldatakse alates 14. veebruarist 2003. ELi riigid pidid selle oma siseriiklikesse õigusaktidesse üle võtma 14. veebruariks 2005.

TAUST

Århusi konventsiooni kohaldatakse alates 2001. aastast. See põhineb eeldusel, et üldsuse suurem teadlikkus keskkonnaasjadest ja nendesse asjadesse parem kaasamine parandab keskkonnakaitset. See on mõeldud kaitsma iga praeguse ja tulevase põlvkonna inimese õigust elada tervist ja heaolu toetavas keskkonnas. Seda silmas pidades nähakse konventsiooniga ette meetmed kolmes valdkonnas:
- avaliku juurdepääsu tagamine riigiasutuste valduses või nende nimel mõne muu asutuse valduses olevale keskkonnateabele;
- üldsuse osaluse edendamine keskkonda mõjutavate otsuste tegemises;
- keskkonnaasjades kohtu poole pöördumise juurdepääsutingimuste laiendamine.
Lisateavet vt:
- „Århusi konventsioon” Euroopa Komisjoni veebisaidil.

* PÕHIMÕISTED

Keskkonnateave: direktiivi 2003/4/EÜ artikli 2 lõikes 1 sätestatud küsimusi käsitlev teave kirjalikus, nähtavas, kuuldavas, elektroonilises või mis tahes muus vormis.

Riigiasutus: eelkõige valitsusasutus või muu riikliku, piirkondliku või kohaliku tasandi ametiasutus, sh käesoleva õigusaktiga hõlmatud avalikud nõuandvad asutused ja füüsilised isikud.

PÕHIDOKUMENT

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2003/4/EÜ keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 41, 14.2.2003, lk 26–32)

SEONDUVAD ÕIGUSAKTID

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43–48)

Nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsus nr 2005/370/EÜ keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel (ELT L 124, 17.5.2005, lk 1–3)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT L 264, 25.9.2006, lk 13–19)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2007. aasta direktiiv nr 2007/2/EÜ, millega rajatakse Euroopa Ühenduse ruumiandmete infrastruktuur (INSPIRE) (ELT L 108, 25.4.2007, lk 1–14)

Viimati muudetud: 26.01.2017