Rahvusvaheline delfiinikaitseprogramm

KOKKUVÕTE:

MIS ON LEPINGU JA OTSUSTE EESMÄRK?

Rahvusvahelist delfiinikaitseprogrammi käsitleva lepingu eesmärk on piirata delfiinide surmamist tuunipüügil.
Otsus 1999/337/EÜ võimaldab Euroopa Ühendusel (praegusel Euroopa Liidul – EL) rahvusvahelist delfiinikaitseprogrammi käsitleva lepingu allkirjastada ja otsus 2005/938/EÜ selle heaks kiita.
Samuti sillutas otsus 1999/337/EÜ teed ELi liitumisele Ameerika Troopikatuunide Komisjoniga (IATTC), mis vastutab tuunikala ja muude mereressursside kaitse ja majandamise eest Vaikse ookeani idaosas, ning seega võimaldas ELil omandada aktiivse rolli lepingu rakendamisel.

PÕHIPUNKTID

Rahvusvahelist delfiinikaitseprogrammi käsitleva lepingu eesmärk on piirata delfiinide hukkumist tuunipüügil Vaikse ookeani idaosas.

Otsuse eesmärk on

vähendada järk-järgult delfiinide tahtmatut surmamist tuuni seinnoodapüügil* Vaikse ookeani idaosas kuni nullilähedase tasemeni aastaste piirmäärade kehtestamise kaudu;
edendada uuringuid, et leida ökoloogiliselt tõhusad viisid suurte kulduim-tuunide püügiks, mis välistaksid delfiinide sattumise saagi hulka;
tagada tuunivarude pikaajaline jätkusuutlikkus, vältides tuuni noorvormide kaaspüüki* ja vette tagasi laskmist.

Meetmed

Lepinguosalised on kohustatud piirama delfiinide tahtmatut surmamist tuunipüügil kõige rohkem 5000ni aastas (2015. aastal hukkus tegelikult 533 delfiini). Selle saavutamiseks on nad kokku leppinud järgmises:

juurutada kaptenite tehnilise koolituse ja sertifitseerimise süsteem ning süsteem, mis ajendab laevakapteneid vähendama delfiinide tahtmatut surmamist;
edendada uuringuid eesmärgiga parandada püügivahendeid, -seadmeid ja püügitehnikat;
seada sisse erapooletu süsteem delfiinide hukkumise piirnormide kehtestamiseks vastavalt lepingus sätestatud eeskirjadele;
kehtestada laevadele teatavad tegutsemisnõuded (mis käsitlevad delfiinide ohutust tagavaid püügivahendeid ja -seadmeid ning delfiinide vabastamist jne);
luua süsteem selliste tuunisaakide jälgimiseks ja kontrollimiseks, mis on püütud nii delfiine surmates või tõsiselt vigastades kui ka neid surmamata või vigastamata;
vahetada teadusuuringute tulemusena saadud andmeid.

Pikaajaline jätkusuutlikkus

Mereelustiku pikaajalise jätkusuutlikkuse tagamiseks peavad lepinguosalised

välja töötama programmid, mille alusel on võimalik hinnata, kontrollida ja viia võimalikult madalale tasemele tuuni noorvormide ja mittesihtliikide kaaspüük;
edendama ja nõudma selektiivsete püügivahendite ja -tehnikate kasutamist;
nõudma, et laevad laseksid elusalt vette tagasi meres elavad kilpkonnalised ja muud ohustatud liigid.

Lisaks neile erikohustustele peavad lepinguosalised tuunivarude ja muu mereelustiku varude pikaajalise jätkusuutlikkuse tagamiseks täitma ka järgmisi kohustusi:

kaitse ja majandamise meetmete rakendamine;
kulduim-tuuni noorvormide ja muude tuunipüügiga kaasnevate mere elusressursside saagi ja kaaspüügi suuruse hindamine.

Vaatlusprogramm

Kõik lepinguosalised peavad kasutusele võtma laevalt toimuva vaatlusprogrammi laevadel, mille kandevõime on suurem kui 363 tonni. Laeval tegutsevad vaatlejad peavad läbima erikoolituse ning koguma asjakohast teavet selle laeva kalapüügi kohta, kuhu nad on vaatlejaks määratud.

Lepinguosalised peavad täitma neid nõudeid ja tegutsemisnõudeid, rakendades selleks

laevade iga-aastast sertifitseerimis- ja inspekteerimisprogrammi;
rikkumise korral kohaldatavaid sanktsioone;
ergutavaid meetmeid.

Läbivaatamine ja hindamine

Kõik lepinguosalised moodustavad riiklikud teaduslikud nõuandekomiteed, et korraldada teaduslikku läbivaatamist ja hindamist, anda soovitusi riigi valitsusele ja tagada lepinguosaliste vahel korrapärane teabevahetus. Praktikas on selle rolli üle võtnud IATTC teadustöötajad ja IATTC teaduslik nõuandekomitee.
Luuakse rahvusvaheline vaekogu, mis koosneb lepinguosaliste, vabaühenduste ja tuunikala töötlevate ettevõtete esindajatest. See komisjon täidab järelevalve ja analüüsi ülesandeid. See soovitab lepinguosaliste koosolekule asjaomaseid meetmeid lepingu eesmärkide täitmiseks.

JÕUSTUMISE KUUPÄEV

Leping jõustus 22. detsembril 2005.

TAUST

Lisateave:

Kalapüük väljaspool ELi (Euroopa Komisjon)

PÕHIMÕISTED

Seinnoot: teatavat liiki võrk, mida kasutatakse kala püüdmiseks veepinnalt või selle lähedalt. Kalaparve avastamisel lastakse võrk vette ja tõmmatakse ümber kalade. Kui kalad on võrguga ümbritsetud, tõmmatakse köis kalade ümber koomale, nii et moodustub kott, mis tõmmatakse kalalaeva pardale.

Kaaspüük: kalad või muud mereliigid, kes on püütud tahtmatult seoses teatavate sihtliikide püüdmisega.

PÕHIDOKUMENDID

Rahvusvahelist delfiinikaitseprogrammi käsitlev leping (ELT L 348, 30.12.2005, lk 28–53)

Nõukogu 26. aprilli 1999. aasta otsus 1999/337/EÜ, mille kohaselt Euroopa Ühendus allkirjastab rahvusvahelist delfiinikaitseprogrammi käsitleva lepingu (EÜT L 132, 27.5.1999, lk 1–27)

Nõukogu 8. detsembri 2005. aasta otsus 2005/938/EÜ rahvusvahelist delfiinikaitseprogrammi käsitleva lepingu Euroopa Ühenduse nimel heakskiitmise kohta (ELT L 348, 30.12.2005, lk 26–27)

SEONDUVAD DOKUMENDID

Nõukogu 27. septembri 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1936/2001, milles sätestatakse teatavate siirdekalavarude püügi suhtes kohaldatavad kontrollimeetmed (EÜT L 263, 3.10.2001, lk 1–8)

Määruse (EÜ) nr 1936/2001 hilisemad muudatused on algteksti lisatud. Käesoleval konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.

Nõukogu 7. juuni 1999. aasta otsus 1999/386/EÜ rahvusvahelist delfiinikaitseprogrammi käsitleva lepingu ajutise kohaldamise kohta Euroopa Ühenduses (EÜT L 147, 12.6.1999, lk 23)

Viimati muudetud: 10.07.2020