Pädevuse jagunemine Euroopa Liidus

 

KOKKUVÕTE:

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 2 ELi pädevuse liikide ja valdkondade kohta

Euroopa Liidu (EL) pädevus (volitused) piirdub sellega, mis on talle aluslepingutega antud (pädevuse andmise põhimõte). Selle põhimõtte alusel saab EL tegutseda ainult talle ELi liikmesriikide poolt aluslepingutega antud pädevuse piires, et täita nendega ettenähtud eesmärke. Seega jäävad liikmesriikide pädevusse valdkonnad, milles ei ole pädevus aluslepingutega ELile antud.

Lissaboni lepingus selgitatakse pädevuse jaotust ELi ja selle liikmesriikide vahel. Pädevus jaguneb kolme põhiliiki:

Pädevuse kolm põhiliiki

ELil on ainupädevus teatud tingimustel rahvusvaheliste lepingute sõlmimisel.

Eripädevus

EL võib võtta meetmeid tagamaks, et liikmesriigid koordineerivad ELi tasemel oma majandus- sotsiaal- ja tööhõivepoliitikat.

ELi ühist välis- ja julgeolekupoliitikat iseloomustavad konkreetsed institutsioonilised omadused, nagu Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi piiratud osalemine otsuste tegemise protsessis ning igasuguse õigusloometegevuse välistatus. Selle poliitika määratlemine ja rakendamine on Euroopa Ülemkogu (mis koosneb liikmesriikide riigipeadest või valitsusjuhtidest) ja Euroopa Liidu Nõukogu (koosneb iga liikmesriigi esindajatest ministrite tasandil) ülesanne. Euroopa Ülemkogu eesistuja ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esindavad ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes.

Pädevuse teostamine

ELi pädevuse teostamine toimub Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud kahe põhimõtte alusel.

PÕHIDOKUMENT

Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioon – Esimene osa – Põhimõtted – I jaotis – Liidu pädevuse liigid ja valdkonnad – Artikkel 2 (ELT C 202, 7.6.2016, lk 50)

Viimati muudetud: 24.02.2022