1.

Oberlandesgericht München (Müncheni kõrgem piirkondlik kohus, Saksamaa) palub oma eelotsusetaotluses tõlgendada nõukogu 20. detsembri 2010. aasta määrust (EL) nr 1259/2010 tõhustatud koostöö rakendamise kohta abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas, ( 2 ) mis on õigusakt, mille sätteid ei ole Euroopa Kohus veel kunagi sisuliselt analüüsinud.

2.

Käesolev taotlus on jätkuks selle kohtu poolt sama põhikohtuasja raames esitatud ühele eelmisele taotlusele seoses kohtuliku menetlusega, milles saab nõuda Süürias usuasutuse tehtud abielulahutusotsuse tunnustamist Saksamaal. Selle esimese eelotsusetaotluse kohta tehti kohtuasjas Sahyouni (C‑281/15) ( 3 )12. mail 2016 kohtumäärus, milles Euroopa Kohus tunnistas, et tal puudub ilmselgelt pädevus otsuse tegemiseks. ( 4 )

3.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus pöördub taas Euroopa Kohtu poole, et esitada talle mitu eelotsuse küsimust määruse nr 1259/2010 kohta. Enne nende analüüsimist tuleks kindlaks teha, kas Euroopa Kohus on tõepoolest pädev neile vastama – kuigi niisuguse kolmandas riigis otsustatud abielulahutuse tunnustamine, nagu on kõne all põhikohtuasjas, nimetatud määruse kohaldamisalasse ei kuulu –, arvestades, et eelotsusetaotlusest nähtub, et asjaomaste Saksa õigusnormidega on see liidu õigusakt muudetud niisugustele olukordadele kohaldatavaks.

4.

Esimeses küsimuses palutakse Euroopa Kohtul kindlaks määrata, kas määruse nr 1259/2010 sätted hõlmavad „eraviisilisteks“ kvalifitseeritud abielulahutusi, kuna need ei põhine mitte kohtu või muu avalik-õigusliku asutuse õigustlooval otsusel, vaid ühepoolsel või vastastikusel abikaasade tahteavaldusel, võimalik et puhtalt deklaratiivses koostöös välisriigi ametiasutusega.

5.

Teised küsimused, mis on esitatud teise võimalusena, puudutavad nimetatud määruse artiklit 10, mis võimaldab juhul, kui põhimõtteliselt kohaldatav õigus tekitab abikaasade soolist diskrimineerimist, asendada see õigus kohtu asukohariigi õigusega. Selle kohta küsiti Euroopa Kohtult kõigepealt, kas niisuguse diskrimineeriva mõju esinemist tuleb hinnata in abstracto või in concreto. Juhul kui otsustatakse, et seda tuleb hinnata konkreetse juhtumi asjaoludel, peab Euroopa Kohus seejärel kindlaks määrama, kas võimalikult diskrimineeritud abikaasa nõusolek abielulahutuseks võimaldab siiski kohaldada diskrimineerivat välisriigi seadust.

6.

Määrus nr 1259/2010 on kohaldatav ainult liikmesriikides, kes osalevad sellest õigusaktist tulenevas tõhustatud koostöös abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas. ( 5 )

7.

Selle põhjenduses 9 on märgitud, et määrusega nr 1259/2010 „tuleks luua selge ja terviklik õigusraamistik, mis hõlmaks osalevates liikmesriikides abielulahutuse ja lahuseluga seotud küsimuste suhtes kohaldatavat õigust, tagaks kodanikele õiguskindluse, etteaimatavuse ja paindlikkuse põhimõttest lähtudes asjakohased lahendused ning väldiks olukorda, kus üks abikaasadest nõuab abielu lahutamist enne teist, et tagada menetlemine sellise õiguse alusel, mida ta peab oma huvide kaitsmise seisukohast soodsamaks“.

8.

Nimetatud määruse põhjenduse 10 kohaselt „[peaks] [selle määruse] reguleerimisala ja regulatiivosa […] olema kooskõlas [nõukogu 27. novembri 2003. aasta] määrusega (EÜ) nr 2201/2003 [mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 ( 6 )]“. Sinna on lisatud, et määrus nr 1259/2010 „tuleks kohaldada üksnes abielusidemete katkemise või nõrgenemise suhtes“ ja et „[selle määruse] kollisiooninormidega kindlaksmääratud õigust tuleks kohaldada lahutuse ja lahuselu põhjustele“.

9.

Selle määruse põhjenduses 24 on sätestatud, et „[o]lukorras, kus kohaldatavas õiguses ei ole abielulahutust ette nähtud või see ei taga ühele abikaasadest tema soo tõttu võrdset võimalust abielulahutust või lahuselu taotleda, tuleks siiski kohaldada selle riigi õigust, kus on kohtu poole pöördutud. See ei tohiks siiski piirata avaliku korra klausli kohaldamist“.

10.

Selle artikli 1 lõikes 1 on ette nähtud, et määrust nr 1259/2010 kohaldatakse „abielulahutuse ja lahuselu suhtes sellistel juhtudel, kus kohaldatakse rahvusvahelise eraõiguse norme“.

11.

Selle määruse artiklis 4 „Üldine kohaldatavus“ on ette nähtud: „Käesoleva määruse alusel määratud õigust kohaldatakse ka juhul, kui tegu ei ole osaleva liikmesriigi õigusega“.

12.

Nimetatud määruse artiklis 8 on kindlaks määratud poolte valikuvõimaluse kasutamata jätmise korral kohaldatav õigus; valikuvõimalust kasutatakse vastavalt artiklile 5, lähtudes teatud tingimustel ühendavatest teguritest tähtsuse järjekorras: abikaasade peamine elukoht kohtu poole pöördumise ajal või, selle puudumisel, nende viimane peamine elukoht või, selle puudumisel, nende ühine kodakondsus või, selle puudumisel, selle kohtu asukoht, kuhu pöördutakse.

13.

Määruse nr 1259/2010 artikli 10 kohaselt „Kohtu asukohariigi õiguse kohaldamine“ kohaldatakse juhul, „[k]ui artiklist 5 või 8 tulenevalt kohaldatava õiguse kohaselt ei ole abielulahutust ette nähtud või kui see ei taga ühele abikaasadest tema soo tõttu võrdset võimalust abielulahutust või lahuselu taotleda, […] kohtu asukohariigi õigust“.

14.

Sama määruse artiklis 12 „Avalik kord“ on ette nähtud, et „[k]äesoleva määruse alusel määratud riigi õiguse sätte kohaldamisest võib keelduda üksnes siis, kui selle kohaldamine on ilmselgelt vastuolus kohtu asukohariigi avaliku korraga“.

15.

Seaduses, mis käsitleb menetlust perekonnaasjades ja hagita menetlust (Gesetz über das Verfahren in Familiensachen und in den Angelegenheiten der freiwilligen Gerichtsbarkeit, ( 7 ) edaspidi „FamFG“) on §-s 107 „Abieluasjades tehtud välisriigi kohtuotsuste tunnustamine“ sätestatud:

„1.   Välisriigis tehtud kohtuotsuseid, millega abielu lahutatakse […] abielusideme säilitamise või säilitamiseta […], tunnustatakse ainult siis, kui liidumaa kohus on tuvastanud, et tunnustamise tingimused on täidetud. […]

[…]

6.   Kui liidumaa kohus tuvastab, et tunnustamise tingimused on täidetud, võib abikaasa, kes taotlust ei esitanud, paluda, et Oberlandesgericht teeks otsuse. […]

7.   Pädev on selle Oberlandesgerichti tsiviilkolleegium, kelle kohtualluvuse piirkonnas liidumaa kohus asub. […]“

16.

FamFG § 109 „Tunnustamise välistamine“ näeb lõike 1 punktis 4 ette, et „[v]älisriigis tehtud kohtuotsust ei tunnustata, […] kui [see] […] tunnustamine viib tagajärjeni, mis on ilmselgelt vastuolus Saksa õiguse aluspõhimõtetega, eelkõige kui selle tunnustamine ei ole põhiõigustega kooskõlas“. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt välisriigis tehtud otsuse seaduslikkust ei kontrollita.

17.

Tsiviilseadustiku rakendusseaduse (Einführungsgesetz zum Bürgerlichen Gesetzbuch, edaspidi „EGBGB“) kuni 28. jaanuarini 2013 kehtinud redaktsioonis artikli 17 lõige 1 oli sõnastatud järgmiselt: „[a]bielulahutusele kohaldatakse abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele abielulahutusavalduse esitamise ajal kohaldatavat õigust. Kui abielu lahutamine ei ole selle õiguse alusel võimalik, kohaldatakse abielulahutusele Saksa õigust, kui abielulahutusavalduse esitanud abikaasa on sel ajal või oli abielu sõlmimise ajal Saksa kodanik.“

18.

Pärast 23. jaanuari 2013. aasta seadusega ( 8 ) tehtud muudatusi vaadati eespool nimetatud kollisiooninormid läbi nii, et EGBGB artikli 17 lõikes 1 on nüüdsest sätestatud, et „[a]bielulahutusega varasuhetele kaasnevatele tagajärgi, mis ei ole reguleeritud käesoleva jao muude sätetega, reguleerib abielulahutusele vastavalt määrusele (EL) nr 1259/2010 kohaldatav õigus“.

19.

Nagu Euroopa Kohtu 12. mai 2016. aasta kohtumääruses kohtuasjas Sahyouni (C‑281/15) ( 9 ) on märgitud, abiellusid Raja Mamisch ja Soha Sahyouni 27. mail 1999 Homsi (Süüria) islami kohtu kohtualluvuses. Nad on mõlemad sünnist alates Süüria kodanikud ja neil on ka Saksa kodakondsus, mille omandas R. Mamisch naturalisatsiooni korras ja S. Sahyouni pärast abiellumist. Olles elanud Saksamaal kuni 2003. aastani, kolisid nad Süüriasse ja elasid seejärel vaheldumisi Saksamaal, Kuveidis ja Liibanonis. Praegu elavad nad taas Saksamaal, eri elukohtades.

20.

R. Mamisch teatas 19. mail 2013, et ta soovib oma abikaasast lahutada, lastes oma esindajal lausuda Latakia vaimulikus šariaadikohtus (Süüria) lahutusvormeli. See kohus registreeris 20. mail 2013 abikaasade abielulahutuse.

21.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et S. Sahyouni tegi 12. septembril 2013 omakäeliselt allkirjastatud avalduse selle kohta, et ta on vastu võtnud hüvitise, mida tal oli õigus saada religioossete normide alusel, kokku summas 20000 USA dollarit (USD) (umbes 15000 eurot ( 10 )); avaldus oli sõnastatud järgmiselt: „[…] olen vastu võtnud hüvitise, mida mul on õigus saada abieluvaralepingu alusel ühepoolsel soovil toimunud abielulahutuse tõttu ning seega vabastan ma lahutatud abikaasa kõigist kohustustest minu ees, mis tulenevad abieluvaralepingust ja Latakia vaimulikus šariaadikohtus 20. mail 2013 tehtud määrusest nr 1276 abielulahutuse kohta […]“.

22.

R. Mamisch taotles 30. oktoobril 2013 Süürias tehtud lahutusotsuse tunnustamist. Oberlandesgericht Müncheni (Müncheni kõrgem piirkondlik kohus) president rahuldas taotluse 5. novembri 2013. aasta otsusega ja tuvastas, et seaduses ette nähtud tingimused lahutusotsuse tunnustamiseks on täidetud.

23.

18. veebruaril 2014 palus S. Sahyouni nimetatud otsuse tühistada ja otsustada, et lahutusotsuse tunnustamise tingimused ei ole täidetud.

24.

Oberlandesgericht Müncheni (Müncheni kõrgem piirkondlik kohus) president jättis 8. aprilli 2014. aasta otsusega S. Sahyouni taotluse rahuldamata. Oma otsuse põhistuses märkis see kohus, et kohtu hinnangul reguleerib lahutusotsuse tunnustamist määrus nr 1259/2010, mis on kohaldatav ka eraviisilistele lahutustele. Kui puudub kehtiv kohaldatava õiguse valik ja abikaasade ühine peamine elukoht abielulahutusele eelneva ühe aasta jooksul, määratakse kohaldatav õigus kindlaks vastavalt nimetatud määruse artikli 8 punktile c. Kui mõlemal abikaasal on topeltkodakondsus, on määrav Saksa õiguse alusel kehtiv kodakondsus ( 11 ), mis oli kõnealuse abielulahutuse ajal Süüria kodakondsus. Lõpuks märkis kohus, et avalik kord määruse nr 1259/2010 artikli 12 tähenduses ei ole takistuseks asjaomase lahutusotsuse tunnustamisele, kuna abielunaine nõustus pärast kõnealuse abielulahutuse vormiga, avaldades, et ta võtab sellest tulenevad hüvitised vastu ja et võimalikule diskrimineerimisele vaatamata ei takista nendel asjaoludel lahutuse tunnustamist ka selle määruse artikkel 10.

25.

S. Sahyouni esitas selle rahuldamata jätmise otsuse peale kaebuse. Oberlandesgericht München (Müncheni kõrgem piirkondlik kohus) peatas 2. juuni 2015. aasta kohtumäärusega menetluse ja esitas Euroopa Kohtule mitmesugused eelotsuse küsimused määruse nr 1259/2010 tõlgendamise kohta.

26.

Kohtuasjas Sahyouni (C‑281/15) tunnistas Euroopa Kohus 12. mai 2016. aasta kohtumäärusega, ( 12 ) et tal ilmselgelt puudub pädevus nendele küsimustele vastata eelkõige põhjustel, et määrus nr 1259/2010 ei ole kohaldatav kolmandas riigis juba tehtud abielulahutusotsuse tunnustamisele ja et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei olnud viidanud ühelegi asjaolule, mille alusel võiks tuvastada, et nimetatud määruse sätted on muudetud liikmesriigi õigusega niisugustele olukordadele vahetult ja tingimusteta kohaldatavaks. Kohus rõhutas siiski, et ta jätab endale õiguse esitada uus eelotsusetaotlus, kui ta saab esitada Euroopa Kohtule kõik vajalikud andmed selleks, et see teeks otsuse.

27.

Nendel asjaoludel otsustas Oberlandesgericht München (Müncheni kõrgem piirkondlik kohus) 29. juuni 2016. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 6. juulil 2016, menetluse teist korda peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

28.

Käesolevas menetluses esitasid kirjalikud seisukohad Saksamaa, Belgia, Prantsuse, Ungari ja Portugali valitsus ning Euroopa Komisjon. 31. mai 2017. aasta kohtuistungil esitasid oma suulised seisukohad R. Mamisch, Saksamaa ja Ungari valitsus ja komisjon.

29.

Arvestades sellekohaseid vastuväiteid, tuleks enne Euroopa Kohtule esitatud küsimusi analüüsima asumist kontrollida, kas Euroopa Kohus on käesolevas menetluses pädev neile vastama, vastupidi sellele, mida tuvastati eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelmise samas põhikohtuasjas esitatud eelotsusetaotluse kohta.

30.

Märgin kohe alustuseks, et minu arvates on Euroopa Kohtul piisavalt andmeid, et otsustada talle käesolevas menetluses esitatud küsimuste üle vastavalt tema kohtupraktikale, mille kohaselt võib tema pädevus põhineda asjaolul, et liidu õigusnormid, mille tõlgendamist taotletakse, on liikmesriigi õiguses muudetud põhikohtuasjale kohaldatavaks.

31.

Kõigepealt tuleks meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et asjakohasuse eelduse, mis kehtib eelotsuse küsimuste puhul, mille on liikmesriigi kohus esitanud omal vastutusel kindlaks määratud õiguslikel ja faktilistel asjaoludel, võib välistada ainult erandjuhtudel. ( 13 ) Eelotsusetaotluse läbivaatamata jätmine võib olla õigustatud eelkõige juhul, kui on ilmselge, et liidu õigus ei saa konkreetse juhtumi asjaolude suhtes olla ei otseselt ega kaudselt kohalduv. ( 14 )

32.

Käesoleval juhul, nagu Euroopa Kohus 12. mai 2016. aasta kohtumääruses Sahyouni (C‑281/15) ( 15 ) tuvastas, jääb põhikohtuasi liidu õiguse kohaldamisalast välja, sest niisugusele vaidlusele, mille ese on kolmandas riigis usuasutuse tehtud abielulahutusotsuse liikmesriigis tunnustamise taotlus, ei ole kohaldatav määrus nr 1259/2010 ega määrus nr 2201/2003 ega ükski teine liidu õigusakt.

33.

Mis puutub konkreetsemalt määrusesse nr 1259/2010 ( 16 ), mille sätete kohta on sõnaselgelt käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotlus esitatud, siis Euroopa Kohus on märkinud, et selles on kindlaks määratud ainult koostöös osalevates liikmesriikides ( 17 ) kohaldatavad kollisiooninormid abielulahutuse ja lahuselu valdkonnas, ilma et see reguleeriks juba tehtud abielulahutusotsuse tunnustamist. ( 18 )

34.

Seega on vastavalt kohtuotsuses Dzodzi ( 19 ) sedastatud ja hilisemas kohtupraktikas ( 20 ) täpsustatud põhimõtetele ainult juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus on piisavalt tõendanud, et määrus nr 1259/2010 on tema asukohaliikmesriigi õiguse alusel selle kohtuvaidluse asjaoludel, mis on selle kohtu menetluses, kohaldatav, Euroopa Kohus pädev otsustama selle kohtu esitatud küsimustele, vaatamata asjaolule, et nimetatud vaidlus ei kuulu otseselt selle määruse kohaldamisalasse.

35.

Tuletan sellega seoses meelde, ( 21 ) et Euroopa Kohus võib tunnistada ennast pädevaks vastama talle esitatud eelotsuse küsimustele, isegi kui liidu õigusnormid, mille tõlgendamist taotletakse, ei ole põhikohtuasja faktilistele asjaoludele kohaldatavad, juhul kui need õigusnormid on liikmesriigi õigusega muudetud vahetult ja tingimusteta kohaldatavaks. Nimelt, kui siseriiklik õigusakt järgib liidu asjaomase akti kohaldamisalast väljapoole jäävate olukordade lahendamisel liidu aktis sätestatud lahendusi, on liidul kindel huvi selle vastu, et lahknevate tõlgenduste vältimiseks tulevikus tõlgendataks liidu aktist ülevõetud sätteid ühetaoliselt. Euroopa Kohtul tuleb seega kontrollida, kas on olemas piisavalt täpseid andmeid, millest on võimalik kindlaks teha seda viidet liidu õigusele, arvestades sellekohast teavet eelotsusetaotluses. ( 22 )

36.

Sellest kohtupraktikast tuleneb samuti, et isegi kui siseriiklike õigusaktidega, millega on direktiiv siseriiklikku õigusesse üle võetud, ei ole liidu õigusnorme, mille kohta on eelotsuse küsimused esitatud, üle võetud sõna-sõnalt, võib Euroopa Kohus olla pädev eelotsust tegema, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus nõustub, et Euroopa Kohtu esitatud igasugune nende õigusnormide tõlgendus on eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolse põhikohtuasja lahendamise käigus siduv. ( 23 ) Näib, et on määrav, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et siseriiklikus õiguses esinevaid mõisteid tuleb tõepoolest tõlgendada samamoodi nagu analoogseid liidu õiguse mõisteid ja et selles suhtes on nendele mõistetele Euroopa Kohtu antud tõlgendus talle siduv. ( 24 )

37.

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 nõuete kohaselt peab eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule teatama, millistel põhjustel on tema menetluses olev vaidlus tema eelotsusetaotluses osutatud liidu õigusnormidega seotud viisil, mis muudab taotletud tõlgenduse selle vaidluse lahendamise seisukohast vajalikuks. ( 25 ) Eelotsusetaotluse raames on nimelt ainult liikmesriikide kohtute, mitte Euroopa Kohtu pädevuses kindlaks määrata põhikohtuasjale kohaldatavate siseriiklike õigusnormide eesmärk ja sisu ning nende rakendusviis, nii et eelotsusetaotluse esitanud kohtu avaldatud seisukoht selle kohta on Euroopa Kohtule siduv. ( 26 )

38.

Eelkõige juhul, kus liidu õigus on muudetud kohaldatavaks liikmesriigi õigusnormidega, on liikmesriigi kohus ainsana pädev hindama selle liidu õigusele viitamise täpset ulatust. Kui ta leiab, et liidu õigusnormide sisu on sellest vahetust ja tingimusteta viitamisest tulenevalt kohaldatav tema menetluses oleva vaidluse aluseks olevale olukorrale, mis nende õigusnormide kohaldamisalasse ei kuulu, võib see kohus põhjendatult esitada eelotsusetaotluse ELTL artiklis 267 ette nähtud tingimustel. ( 27 ) Euroopa Kohus siiski üldjuhul kontrollib, kas liidu õigusnormid, nagu ta neid ise tõlgendab, on tõepoolest muudetud kohaldatavaks nii, et liikmesriigi kohtul ei ole võimalik nendest kõrvale kalduda ( 28 ) ja ilma, et nende õigusnormide kohaldamisala niisugune laiendamine oleks liidu seadusandja sõnaselge tahtega vastuolus. ( 29 )

39.

Selleks et kinnitada, et liikmesriigi pädev asutus on tõepoolest otsustanud kohaldada ühtemoodi kohtlemist olukordadele, mis asjaomase liidu õigusakti kohaldamisalasse ei kuulu, ja nendele, mida see akt reguleerib, võtab Euroopa Kohus arvesse mitte ainult liikmesriigi õigusnormide sisu, vaid ka täiendavaid asjaolusid, nagu asjaomase õigusakti preambulit ja seletuskirja. ( 30 ) Selles suhtes võtab Euroopa Kohus arvesse nii eelotsusetaotlust ( 31 ) kui ka kõiki talle esitatud seisukohti, eelkõige selle liikmesriigi valitsuse seisukohta, kelle õiguskorda asi puudutab, kuigi liikmesriigi õiguse sisu hindab lõplikult eelotsusetaotluse esitanud kohus. ( 32 )

40.

Nendest juhistest lähtuvalt tulekski hinnata, kas Euroopa Kohtul on olemas piisavad andmed, et tunnistada ennast käesolevas kohtuasjas pädevaks, erinevalt sellest, mida ta tuvastas sama põhikohtuasja raames esitatud eelmise eelotsusetaotluse suhtes. ( 33 )

41.

Belgia ja Ungari valitsus väidavad, et Euroopa Kohtul puudub pädevus põhjusel, et eelotsusetaotlusest ei nähtu, et Saksa õiguskorras on vahetu ja tingimusteta viide määrusele nr 1259/2010, kui Saksamaal taotletakse välisriigis tehtud eraviisilise abielulahutusotsuse tunnustamist. Kohtuistungil lisas komisjon käesolevas menetluses Saksamaa valitsuse antud selgitusi arvestades oma esialgsele arvamusele nüansi samas tähenduses.

42.

Nii R. Mamisch kui ka Saksamaa, Prantsuse ja Portugali valitsus on omakorda seisukohal, et Saksa õiguses on nimetatud määrus muudetud niisugusele kohtuvaidlusele nagu põhikohtuasjas kohaldatavaks ja et eespool meelde tuletatud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohus seega pädev eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastama. See on ka minu seisukoht.

43.

Tõsi on, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei täpsusta, millise Saksa õigusnormi põhjal on tema hinnangul vajalik kohaldada määrust nr 1259/2010 välisriigis toimunud eraviisilise abielulahutuse „tunnustamise“ korral, mis eeldab praktikas selle abielulahutuse kehtivuse kontrollimist selle seaduse seisukohast, mis on nimetatud seadusena, mis peab seda abielulahutust reguleerima, et sellel oleksid õiguslikud tagajärjed Saksamaal. ( 34 ) On siiski kindel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on ainsana pädev siseriiklikku õigust tõlgendama. ( 35 ) Ta märgib nimelt sõnaselgelt, et Saksa õiguses on muudetud tema menetluses oleva kohtuvaidluse raames kohaldatavaks eespool viidatud kohtupraktika tähenduses ( 36 ) nimetatud määruses sätestatud kollisiooninormid. Lisaks kinnitavad seda tema kinnitust selgelt käesolevas kohtuasjas Saksamaa valitsuse esitatud andmed Saksa õigusliku raamistiku kohta.

44.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus juhib oma kohtumääruses tähelepanu välisriigis tehtud abielulahutusotsuste Saksamaal tunnustamisel vahetegemisele otsustel, mis on tehtud kohtu või muu avalik-õigusliku asutuse õigustloova koostööga, ja nendel, mida kvalifitseeritakse „eraviisilisteks abielulahutusteks“, mis põhinevad poolte ühepoolsel või vastastikusel tahteavaldusel, isegi kui need on tehtud võimalikult koostöös välisriigi ametiasutusega, aga ainult deklaratiivselt, näiteks abielulahutuse registreerimisega. ( 37 )

45.

Ta märgib, et Saksa kohtupraktika alusel on FamFG §-s 107 sätestatud menetlusnormid ( 38 ) kohaldatavad nende mõlemat liiki abielulahutuste tunnustamisele. Seevastu sisuliste normide puhul on üldtunnustatud arusaam – isegi kui see arvamus ei ole üksmeelne –, et eraviisilisi abielulahutusi, mille tunnustamist taotletakse, analüüsivad Saksa kohtud mitte FamFG § 109 nõuete seisukohast ( 39 ), nagu avalik-õigusliku asutuse tehtud abielulahutusotsuseid, vaid vastavalt määruses nr 1259/2010 sätestatud õigusnormidele. ( 40 )

46.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on see tees õige, sest ei ole mõeldav teha Saksamaal otsust kolmandate riikide kodanike abielulahutuse kohta teistsuguste õigusnormide alusel kui need, mis on kohaldatavad välisriigis juba tehtud abielulahutusotsuse tunnustamisele. Pealegi, kui määruse nr 1259/2010 kohaldamine eraviisiliste abielulahutuste suhtes oleks välistatud, siis oleks Saksa õiguses õiguslik lünk, mida ei soovinud Saksa seadusandja – kes kaotas 2013. aastal vana kollisiooninormi, mida kohaldati nimelt välisriigis tehtud abielulahutusotsuste tunnustamisele ( 41 ) ja mis oli sätestatud EGBGB artikli 17 lõikes 1 ( 42 ), sest seadusandja pidas seda iganenuks just seetõttu, et nimetatud määrus on olemas.

47.

Saksamaa valitsus selgitab selle kohta, et välisriigi kohtu või muu riikliku asutuse õigustloova otsusega toimunud abielulahutuste tunnustamine Saksamaal ei nõua niisuguse otsuse seaduslikkuse kontrollimist, ( 43 ) vaid piirdub menetlusliku kontrollimisega, ( 44 ) kas on järgitud FamFG § 109 nõudeid. ( 45 ) Seevastu eraviisiliste abielulahutuste ( 46 ) tunnustamine on Saksamaal lubatud ainult pärast nende kehtivuse kontrollimist, ( 47 ) mida tuleb teha asjaomaste kollisiooninormidega määratud riigi materiaalõiguslike sätete, ( 48 ) see tähendab nüüdsest määruse nr 1259/2010 sätete seisukohast.

48.

See valitsus täpsustab, et Saksa seadusandja tõepoolest tühistas vanas EGBGB artikli 17 lõikes 1 ette nähtud kollisiooninormi, kuna ta leidis, et pärast määruse nr 1259/2010 jõustumist tuleb abielu lahutamisele kohaldatav õigus kindlaks määrata ainult nimetatud määruse sätete alusel, arvestades selle määruse artiklis 4 ette nähtud üldist mõju. Peale selle, nagu Saksa valitsuse kirjalikes seisukohtades viidatud parlamendi ettevalmistavad materjalid ( 49 ) selgelt näitavad, lähtus liikmesriigi seadusandja põhimõttest, et määrus nr 1259/2010 on kohaldatav ka eraviisiliste abielulahutuste suhtes. Nendest eeldustest nähtub, et Saksa õiguses ei ole enam autonoomset kollisiooninormi selleks, et kindlaks määrata niisugusele abielulahutusele, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kohaldatav õigus.

49.

Seega oli otseselt seetõttu, et Saksa kollisiooninorm, mis võimaldas kindlaks teha välisriigis tehtud eraviisiliste abielulahutusotsuste kehtivuse hindamiseks kohaldatava õiguse, ( 50 ) sihilikult kaotati, ühelt poolt muudetud määruse nr 1259/2010 kohaldamine seda tüüpi menetluste suhtes Saksa õiguses vajalikuks vastavalt riigi seadusandja kavatsusele, nagu ka riigi kohtute ilmselt levinud praktika alusel, ( 51 ) ja teiselt poolt on selle määruse sätete siduv tõlgendamine Euroopa Kohtu poolt tõepoolest tingimata vajalik, kuna hindamine põhikohtuasja lahendamiseks on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.

50.

Rõhutan ühtlasi, et Saksa seadusandja põhieeldus nimetatud määruse esemelise kohaldamisala suhtes ei lähe ilmselgelt vastuollu liidu seadusandja sõnaselge tahtega, nagu see oli teistes kohtuasjades. ( 52 ) Isegi kui see põhieeldus on minu arvates tegelikult põhjendamatu, ( 53 ) ei oma see viga tähtsust selles, mis puutub Euroopa Kohtu pädevusse hindamisse: selle pädevuse jaoks piisab sellest, et liikmesriigi õiguses on viidatud liidu õigusele eespool meelde tuletatud tingimustel.

51.

Kõiki neid asjaolusid arvestades ei ole mingil määral ilmne, ( 54 ) et liidu õigusnormid, mille tõlgendamist taotletakse, ei võiks olla eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva kohtuvaidluse raames käesoleval juhul kaudselt kohaldatavad. ( 55 ) Kuna eespool nimetatud kohtupraktikas seatud tingimused ( 56 ) on minu arvates täidetud, olen ma seisukohal, et Euroopa Kohtu pädevus on käesolevas menetluses põhjendatud.

52.

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt otsustada, kas abielulahutused, milles ei ole avalik-õiguslik asutus – kohus või muu riigi asutus – teinud ühtegi õigustloovat otsust, kuuluvad määruse nr 1259/2010 esemelisesse kohaldamisalasse.

53.

Märgin kõigepealt, et võib tekkida küsimus selle eelotsuse küsimuse asjakohasusest, kuna eespool nimetatud põhjustel ( 57 ) on määruse nr 1259/2010 sätted põhikohtuasjale kohaldatavad ainult Saksa õiguses tehtud otsese viite toimel sellele määrusele selleks, et kindlaks määrata välisriigis tehtud abielulahutusotsuste tunnistamist käsitlevates kohtumenetlustes kohaldatav õigus. Seega võiks arvata, et Euroopa Kohtult palutud seisukohavõtt nimetatud määruse kohaldamisala suhtes ei ole selle kohtuvaidluse lahendamiseks vajalik, kuna Saksa õigusest tulenevalt reguleerib niisuguseid menetlusi kohustuslikus korras igal juhul see määrus.

54.

Minu arvates on sellegipoolest tegelik huvi, et Euroopa Kohus annaks esitatud küsimusele vastuse, et tagada vastavalt eespool viidatud kohtupraktikale ( 58 ) mõiste „abielulahutus“ ühene tõlgendus määruse nr 1259/2010 tähenduses ja sellest lähtuvalt selle ühetaoline kohaldamine kõikide osalevate liikmesriikide õiguskordades. Käesoleval juhul, kui Euroopa Kohus vastab sellele eitavalt, nagu ma pean vajalikuks soovitada, tuleks Saksa ametivõimudel konkreetselt siseriiklikke õigusnorme kohandada nii palju kui vaja, nagu Saksamaa valitsus kohtuistungil möönis.

55.

Küsimus niisuguste eraviisiliste lahutuste võimalikust kuulumisest selle määruse kohaldamisalasse on käesoleval juhul tõstatatud islamiusust inspireeritud, Süüria õigussüsteemi suhtes, milles on lubatud abielusidemeid katkestada abikaasade tahteavaldusega, millele järgneb lihtsalt registreerimine või ainult deklaratiivne otsus, mille teeb usuasutus. See probleem on aga üldisem olemasolevate igat tüüpi abielulahutuste suhtes, mis toimuvad ilma avalik-õigusliku asutuse õigustloova osaluseta, tulenegu need siis poolte ühepoolsest või ühisest tahteavaldusest.

56.

R. Mamisch ning Saksamaa ja Prantsuse valitsus on oma kirjalikes seisukohtades arvamusel, et eraviisilisi abielulahutusi peavad reguleerima määruse nr 1259/2010 sätted, vähemasti niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas. ( 59 ) Seevastu Belgia, Ungari ja Portugali valitsus ning ka komisjon väidavad järgmistel põhjustel vastupidist, mis on ka minu arvamus.

57.

Kõigepealt võib täheldada, et määruse nr 1259/2010 sätete ja eriti selle õigusakti kohaldamisala puudutava artikli 1 sõnastus ei anna tarvilikke juhiseid eelotsuse küsimustele vastamiseks, sest mõistet „abielulahutus“ ei ole seal kuidagi määratletud.

58.

Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale tuleneb liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest, et kui liidu õigusnorm ei viita konkreetse mõiste puhul liikmesriikide õigusele, nagu see on siin, tuleb seda mõistet tõlgendada autonoomselt ning sellise tõlgenduse andmisel tuleb arvesse võtta õigusnormi üldist ülesehitust, eesmärke ja tekkelugu. ( 60 )

59.

Määruse nr 1259/2010 üldise ülesehituse kohta väidavad R. Mamisch ja Saksamaa valitsus, et nimetaud määruse sätete süsteemist tervikuna ei tulene, et eraviisilised abielulahutused on selle esemelisest kohaldamisalast välja jäetud. Mina nende analüüsiga ei nõustu.

60.

Seda tüüpi abielulahutused ei ole küll sellest kohaldamisalast sõnaselgelt välja jäetud, erinevalt ühes teises vormis abielusideme katkestamisest, mis on abielu tühistamine, ( 61 ) kuid paljudes määruse nr 1259/2010 sätetes on keskse tähtsusega „kohtu“ sekkumine, nagu see on paindlikult määratletud artikli 3 punktis 2 ( 62 ), ja see, et abielusideme katkestamiseks või nõrgendamiseks toimub „menetlus“. ( 63 ) Sellega tahetakse minu arvates viidata sellele, et liidu seadusandja on mõelnud hõlmata ainult need nimetatud määruse tähenduses „abielulahutused“, mis toimuvad asjas pädeva avalik-õigusliku asutuse tehtud otsusega. ( 64 )

61.

Täpsustan, et selles suhtes ei ole määrav, et see seadusandja on lisanud määrusesse nr 1259/2010 selle artiklis 10 esitatud sätted, mis võimaldavad asja menetleval kohtul diskrimineeriv välisriigi seadus kohaldamata jätta, kuna see näeb ette abielulahutuse taotlemise võimaluse, mis on abikaasade vahel nende soost olenevalt erinev. ( 65 ) Ei saa nimelt välistada, et niisugune seadus on mõeldud kohaldamiseks avalik-õigusliku, mitte eraviisilise abielulahutuse suhtes, nagu see on käesoleval juhul.

62.

Määrusega nr 1259/2010 taotletud eesmärkide kohta väidavad Saksamaa ja Prantsuse valitsus, et nimetatud määruse kohaldamisala tuleb mõista laialt põhjusel, et kuna see õigusakt on üldiselt kohaldatav, siis peaks see reguleerima kõiki mõeldavaid abielulahutuse olukordi, olenevalt võimalikult kohaldatavatest materiaalõiguslikest õigustest. On tõsi, et vastavalt artiklile 4 võib selle määruse alusel kohaldada mis tahes õiguskorra seadusi – mitte ainult osalevate liikmesriikide seadusi, ( 66 ) ja et mõne muu kui liidu liikmesriigi õiguskorras tuntakse eraviisilist abielulahutust selle eri vormides. Leian siiski, et need kaalutlused ei ole määravad selles osas, mis puutub määruse nr 1259/2010 kohaldamisalasse kuuluvaid abielulahutuse tüüpe, võttes arvesse mitte ainult eespool esitatud argumente, vaid ka täiendavaid selle määruse tekkelooga seotud asjaolusid.

63.

Arvan samamoodi nagu Belgia, Ungari ja Portugali valitsus ning komisjon, et määruse nr 1259/2010 tõlgendamisel tuleks arvesse võtta määruse nr 2201/2003 sisu, arvestades nende kahe õigusakti vahelisi ajalooliselt tihedaid seoseid, ( 67 ) isegi kui üks neist käsitleb kohtualluvuse kollisiooni, samas kui teine puudutab kollisiooninorme. Määruse nr 1259/2010 põhjenduse 10 esimeses lauses on nimelt ette nähtud, et „[selle] määruse reguleerimisala ja regulatiivosa peaks olema kooskõlas määrusega […] nr 2201/2003“ ja veel teistes esimesena nimetatud määruse sätetes on nimetatud seoseid viimati nimetatud määrusega. ( 68 )

64.

Ent kõik siin kirjalikud seisukohad esitanud huvitatud isikud nõustuvad, et määruses nr 2201/2003 kasutatud termin „abielulahutus“ ei hõlma eraviisilisi abielulahutusi, kusjuures on meelde tuletatud, et see reguleerib ainult liikmesriikide kohtute pädevust, ( 69 ) nagu ka nende tehtud otsuste tunnustamist ja täitmisele pööramist, nimelt abielulahutuse valdkonnas. ( 70 ) Samasugust terminit määruses nr 1259/2010 tuleks minu arvates tõlgendada samas tähenduses, et tagada sidusus selle seotud õigusaktiga, mida liidu seadusandja on soovinud, nii et nende kahe õigusakti kohaldamisala ei hõlma muude kui riigi asutuste tehtud otsused.

65.

Määruse nr 1259/2010 vastuvõtmiseni viinud ettevalmistavate materjalidega tutvumine käesoleva kohtuasja jaoks otseselt määravaid juhiseid ei anna, sest ma ei leidnud ühtegi jälge sellest, et eraviisiliste abielulahutuste küsimust oleks spetsiaalselt käsitletud. See sätete puudumine aga minu arvates näitab, et liidu seadusandja pidas nimetatud määruse vastuvõtmisel silmas ainult olukordi, kus abielulahutusotsuse on teinud riigi kohus või muu avalik-õiguslik asutus, nagu väidavad nii Ungari valitsus kui ka komisjon. Nimelt ei ole vaidlust selles, nagu muide tõi välja Saksamaa parlament, ( 71 ) et sel ajal võisid abieluasjades kohaldatava õiguse valdkonnas tõhustatud koostöös osalevate liikmesriikide õiguskordades ( 72 ) selles valdkonnas õigusliku väärtusega otsuseid vastu võtta ainult avalik-õiguslikud organid. ( 73 )

66.

Kuna eraviisiliste abielulahutuste võimaliku sisse arvamise üle ilmselt määruse nr 1259/2010 vastuvõtmisele eelnenud läbirääkimiste ajal arutelu ei toimunud ja eespool esitatud teistel kaalutlustel ( 74 ) olen ma arvamusel, et Euroopa Kohus ei peaks tegema niisugust otsust, milles arvatakse seda tüüpi abielulahutused nimetatud määruse kohaldamisalasse. Selle sissearvamise otsustab ainult liidu seadusandja, kui ta peab seda kohaseks, pärast selle toimingu võimalike konkreetsete tagajärgede formaalset arutelu ja põhjalikku analüüsi osalevate liikmesriikide eri õiguskordade seisukohast ( 75 ) ja võttes arvesse eraviisiliste abielulahutuste võimalike eri vormide eripärasid.

67.

Järelikult olen arvamusel, et määrust nr 1259/2010 tuleb tõlgendada nii, et eraviisilised abielulahutused, see tähendab need, mis tehakse ilma kohtu või avalik-õigusliku asutuse õigustloova otsuseta, ei kuulu selle kohaldamisalasse.

68.

Järgmised küsimused on esitatud – ja neid tuleb seega ka analüüsida – ainult teise võimalusena. Nii teine küsimus, mis on jagatud kaheks osaks, kui ka kolmas küsimus, mis on sõnaselgelt seotud nendest osadest viimasega, puudutavad määruse nr 1259/2010 artikli 10 tõlgendamist, mis võimaldab, juhul kui selle määruse teiste sätete alusel põhimõtteliselt kohaldatav välisriigi õigus kas ei luba abielulahutust üldse ( 76 ) või siis näeb ette, et võimalus taotleda lahuselu või abielulahutust – nagu põhikohtuasjas – on abikaasade soost olenevalt erinev ( 77 ), erandina kohaldada kohtu asukohariigi õigust.

69.

Need kaks küsimust puudutavad nimetatud artikli 10 kohaldamise eeskirju ühelt poolt sellest aspektist, kuidas – abstraktselt või konkreetselt – tuleb nimetatud välisriigi seadusega põhjustatud diskrimineerimist analüüsida, ja teiselt poolt, millist tähtsust tuleb selles omistada diskrimineeritud abikaasa võimalikule nõusolekule ebavõrdse abielulahutuse suhtes.

70.

Teine eelotsuse küsimus on esitatud ainult juhul, kui Euroopa Kohus vastab esimesele küsimusele jaatavalt ja seega otsustab, et eraviisilised abielulahutused, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuuluvad määruse nr 1259/2010 esemelisesse kohaldamisalasse. Arvestades, et ma soovitan eelmisele küsimusele eitavalt, leian, et teisele küsimusele ei ole vaja vastata. ( 78 ) Põhjalikkuse huvides esitan siiski selle kohta seisukohad.

71.

Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1259/2010 artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et selles ette nähtud kohtu asukohariigi õiguse kohaldamine peab toimuma seetõttu, et välisriigi õigus, mis oleks selle määruse artiklite 5 või 8 alusel kohaldatav, ( 79 ) on abikaasade vahel in abstracto diskrimineeriv – see tähendab selle seaduse sisu poolest –, olenemata sellest, kas see seadus on konkreetse juhtumi asjaoludel diskrimineeriv in concreto või mitte. ( 80 )

72.

Saksamaa valitsus teeb ettepaneku tõlgendada artiklit 10 nii, et välisriigis tehtud eraviisilise abielulahutusotsuse kehtivuse kontrollimisel on seda analüüsi tegeva kohtu asukohariigi õigus kohaldatav ainult siis, kui konkreetsel juhul on diskrimineerimise ühe abikaasa kahjuks põhjustanud kohaldatav välisriigi seadus. R. Mamisch jagab seda seisukohta.

73.

Prantsuse, Ungari ja Portugali valitsus ning komisjon on seevastu seisukohal, et artikli 10 kohaldamiseks piisab sellest, kui analüüsida, kas välisriigi seadus on diskrimineeriv in abstracto, arvestamata asjaomaste isikute konkreetset olukorda, mis on ka minu arvamus kõikidel alljärgnevalt esitatud põhjustel.

74.

Esiteks leian, et niisugune tõlgendus vastab nii määruse nr 1259/2010 artikli 10 kui ka põhjenduse 24 sõnastusele.

75.

Nimetatud artiklis 10 ei anta küll sõnaselgeid juhiseid, kuidas tuleks hinnata, kas välisriigi õigus, mis on põhimõtteliselt kohaldatav, on ühele abikaasadest tema soo tõttu ebasoodsam, kuid selles artiklis ei ole nimetatud midagi, millest nähtuks, et õigust, mis näeb ette ebavõrsed võimalused taotleda abielulahutust, võiks asendada kohtu asukohariigi õigusega ainult siis, kui esimesel nimetatud õigusel on diskrimineeriv mõju konkreetsel juhul, nagu peab õigeks eelotsusetaotluse esitanud kohus. Nagu rõhutab Prantsuse valitsus, nähtub selle sõnastusest hoopis, et selleks, et osaleva liikmesriigi kohus jätaks välisriigi õiguse kohaldamata, piisab sellest, kui kohaldatav välisriigi õigus on sisu poolest diskrimineeriv.

76.

Leian, et tees, mida pooldavad eelotsusetaotluse esitanud kohus ning ka R. Mamisch ja Saksamaa valitsus, ei leia kinnitust ka määruse nr 1259/2010 põhjenduse 24 sisu seisukohast. Võimalik, et selle põhjenduse sõnastus saksakeelses versioonis võimaldab segiajamist, kuna sissejuhatavale väljendile „Olukorras“ järgnevad selles vahetult sõnad, mis tähendavad „kus kohaldatav[…] õigus[…] […] ei taga […] võrdset võimalust abielulahutust või lahuselu taotleda“ ( 81 ). Siduv sõna, mille ma kursiivi panin, võib panna mõtlema, et tuleks analüüsida selle õiguse konkreetseid tagajärgi asjaomaste abikaasade konkreetse olukorra seisukohast. ( 82 )

77.

Teistes keeleversioonides kasutatud sõnastus siiski niisugust mitmetähenduslikkust ei tekita. ( 83 ) Neid arvestades ning võttes arvesse määruse nr 1259/2010 ettevalmistavaid materjale, ( 84 ) näib mulle, et see sissejuhatav väljend viitab lihtsalt olukordadele, mida on kirjeldatud artiklis 10 selle alla kuuluvate juhtude kirjeldamiseks, nagu kinnitab komisjon, ning et seda ei tule mõista nii, et see kajastab seadusandja tahet piirata selle õigusnormi kohaldamine ainult lahutustega, kus silmas peetud diskrimineerimine toimub in concreto.

78.

Igal juhul ei saa Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ühes keeleversioonis kasutatud liidu sätte sõnastus olla selle sätte tõlgendamise ainus alus ja sellele keeleversioonile ei saa tõlgendamisel anda eelist muude keeleversioonide ees. Liidu õigusakti ühetaolise kohaldamise ja järelikult ka ühetaolise tõlgendamise nõue välistab, et selle akti ühte versiooni käsitletaks teistest versioonidest eraldiseisvana. Kui liidu õigusakti erinevates keeleversioonides on erinevusi, tuleb asjaomast sätet tõlgendada lähtuvalt selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, milles see esineb. ( 85 )

79.

Tõlgendust, mille ma soovitan Euroopa Kohtul vastu võtta, kinnitab minu arvates teiseks määruse nr 1259/2010 üldine ülesehitus. Täpsemalt tuleb nimetatud määruse artiklit 10 tõlgendada, pidades silmas selle artiklit 12, mis võimaldab selle õigusakti alusel määratud õiguse kohaldamata jätta, kui selle kohaldamine oleks ilmselgelt vastuolus kohtu asukohariigi avaliku korraga, nagu ka selle põhjendust 25, mis käsitleb selle artikli 12 sisu. ( 86 )

80.

Selle kohta väidavad R. Mamisch ja Saksamaa valitsus, et kuna määruse nr 1259/2010 artikkel 10 on erand normidest, millega määratakse põhimõtteliselt kohaldatav õigus, ja eespool nimetatud üldise avaliku korra erandi konkreetne väljendus, tuleks seda tõlgendada kitsalt, millest tuleneks, et diskrimineerimise esinemine tuleks välja selgitada igal üksikjuhul eraldi, vähemasti välisriigis juba toimunud abielulahutuse kehtivuse analüüsimise raames. ( 87 )

81.

Mina omakorda leian samamoodi nagu Ungari ja Portugali valitsus ning komisjon, et ei ole õige tõlgendada määruse nr 1259/2010 artikli 10 kohaldamisala piiravalt, eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul „kitsendava teleoloogilise tõlgendamise“ teel, mille tulemusel oleks nõutav, et välisriigi õigus peab olema diskrimineeriv mitte ainult sisu, vaid ka konkreetsete tagajärgede poolest.

82.

Nende õigusnormide nii sõnastuse kui ka mõtte võrdlemine näitab, et artiklit 10 ei tule näha lihtsalt nimetatud määruse artiklis 12 sätestatud avaliku korra reservatsiooni variandina, ( 88 ) isegi kui need õigusnormid on teineteist täiendavad. ( 89 ) Artikkel 10 on nimelt sõnastatud laiemas mõttes, arvestades, et see võimaldab välisriigi õigust tervikuna kohaldamata jätta, mitte ainult takistada ühe eraldi „õigusnormi“ kohaldamist, mida loetaks kohtu asukohariigi avaliku korraga vastuolus olevaks, nagu näeb ette artikkel 12. Pealegi, vastupidi artiklile 12, mis lubab liikmesriikide kohtutel omal äranägemisel vabalt hinnata, kas esineb avaliku korra rikkumine, artikkel 10 niisugust kaalutlusõigust ei sisalda, ( 90 ) vaid on peaaegu automaatselt kohaldatav kohe, kui asja menetlev kohus tuvastab, et selles sätestatud tingimused on tõepoolest täidetud. ( 91 )

83.

Seda analüüsi kinnitab määruse nr 1259/2010 preambul, sest põhjenduses 25 on täpsustatud, et asja menetlev kohus võib kasutada artiklis 12 ette nähtud erandit, et „eirata välisriigi õiguse sätet, kui selle kohaldamine asjaomasel juhul oleks ilmselgelt vastuolus kohtu asukohariigi avaliku korraga“ ( 92 ), seega selle õiguse konkreetsete tagajärgede seisukohast konkreetsel juhul, samas kui põhjenduses 24, mis on seotud artikliga 10, samaväärset väljendit ei ole. ( 93 )

84.

Kolmandaks ja eriti vastab minu tees minu arvates täielikult selle õigusnormi erieesmärgile, mille tõlgendamist taotletakse. Mulle näib, et määruse nr 1259/2010 artikliga 10 püütakse kaitsta ühte nii põhilist õigust, nimelt õigust taotleda abielulahutust naiste ja meeste vahel võrdsetel tingimustel, et seda ei oleks võimalik piirata, isegi mitte lahutusele põhimõtteliselt kohaldatava õiguse alusel, olenemata asjaolust, et see õigus on määratud asjaomaste isikute tahtel või nimetatud määruse teiste sätete toimel. ( 94 ) Õigus kohtlemisele ilma igasuguse, eriti soolise diskrimineerimiseta on tegelikult, nagu rõhutab Portugali valitsus, üks nii aluslepingutes kui ka harta artiklis 21 sätestatud põhiõigusi. ( 95 )

85.

Arvestades määruse nr 1259/2010 põhjendust 30 ( 96 ) ja selle õigusakti ettevalmistavaid materjale, ( 97 ) jagan ma Ungari valitsuse ja komisjoni arvamust, et liidu seadusandja oli seisukohal, et selle määruse artiklis 10 osutatud diskrimineerimine, see tähendab abikaasade soo tõttu, on nii raskekujuline, et selle tõttu tuleb õigus, mida muidu oleks tulnud kohaldada, tervikuna kõrvale jätta absoluutselt, ilma igasuguse igal üksikjuhul eraldi erandi tegemise võimaluseta. ( 98 ) Seda eesmärki ei saaks täita, kui oleks lubatud, et välisriigi diskrimineerival õigusel on osaleva liikmesriigi territooriumil õigusmõju põhjusel, et in abstracto diskrimineeritud abikaasa õigusi ei ole kahjustatud in concreto.

86.

Niisugusel juhul oleks neljandaks minu arvates seatud ohtu õigusnormiga taotletavate eesmärkide saavutamine, mille hulgas on määruse nr 1259/2010 artikkel 10. Põhjendustest 9, 21, 22 ja 29 tuleneb nimelt, et määruse eesmärk on ühtlustada kollisiooninormid abielulahutuse ja lahuselu valdkonnas, et tugevdada õiguskindlust, etteaimatavust ja paindlikkust, vältides seejuures forum shopping’u riski rahvusvahelistes lahutusmenetlustes ja seega hõlbustada isikute vaba liikumist liidus. ( 99 ) Kui aga artiklis 10 ette nähtud erandi tegemine peaks sõltuma in concreto hindamisest pädeva kohtu poolt, ei saaks eespool nimetatud eesmärke saavutada, sest lõpuks kohaldatav õigus määrataks pärast juhtumipõhist analüüsi, mitte süstemaatiliselt, ning seega kindlalt ja etteaimatavalt.

87.

Lõppkokkuvõttes on tõlgendus, mida ma soovitan, antud funktsionaalsetel kaalutlustel. Tuletan siinkohal meelde, et määruse nr 1259/2010 eesmärk on tavaliselt määrata abielulahutusele välismaist elementi sisaldavas olukorras kohaldatav õigus, kui ühele osalevate liikmesriikide kohtutest esitatakse abielulahutusavaldus, ( 100 ) mitte juba tehtud abielulahutusotsuse tunnustamise taotlus, nagu tuleneb käesoleval juhul Saksa õigusnormide rakendamisest. Nagu aga märgib Prantsuse valitsus, ei ole selle õigusakti kohaldamise tavalises raamistikus abielulahutuse kohta teoreetiliselt veel otsust tehtud või seda tuvastatud ning enamikul juhtudel on seega raske või koguni võimatu selles eelstaadiumis kindlaks määrata, kas selle määruse artiklite 5 või 8 alusel määratud õiguse kohaldamisel on in concreto abikaasade soo tõttu diskrimineeriv mõju abielulahutuse taotlemise võimaluse suhtes.

88.

Leian, et selle probleemi lahendamiseks ei ole võimalik järgida eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja Saksamaa valitsuse poolt välja pakutud meetodit, mille järgi saab konkreetset käsitlusviisi kasutada „vähemalt“ siis, kui kohtu menetlusse antakse, nagu põhikohtuasjas, välisriigis juba tehtud abielulahutusotsuse kehtivuse kontrollimine ja ta saab seega tagasivaateliselt hinnata konkreetset olukorda. Arvestades, et seda liidu õigusnormi on vaja tõlgendada objektiivselt, üldiselt ja ühetaoliselt, ( 101 ) ei ole minu arvates vastuvõetav, et määruse nr 1259/2010 artikli 10 tõlgendus varieerub vastavalt sellele, kas kohtuasi käsitleb abielulahutusavaldust, mis on selle määruse tavaline kohaldamisjuhtum, kus piisaks sellest, et esineb abstraktne diskrimineerimine, või abielulahutusotsuse tunnustamist, mis on selle määruse kohaldamine tulenevalt Saksa õigusest, kus oleks vaja, et on tuvastatud konkreetne diskrimineerimine.

89.

Kokkuvõttes tuleks minu arvates teisele eelotsuse küsimusele vastata, et määruse nr 1259/2010 artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et kohtu asukohariigi õigust tuleb kohaldada kohe, kui selle määruse artikli 5 või 8 alusel kohaldatav välisriigi õigus tekitab selle sisu poolest diskrimineerimist in abstracto, mitte ainult siis, kui see õigus põhjustab konkreetse juhtumi asjaolude seisukohast diskrimineerimist in concreto.

90.

Kolmas küsimus on esitatud ainult juhul, kui Euroopa Kohus otsustab vastuseks teisele küsimusele, et õigeks tuleb lugeda selles mõeldud teine võimalus, nimelt et määruse nr 1259/2010 artikli 10 alusel erandina lex fori kohaldamine eeldab, et põhimõtteliselt määratud välisriigi kohaldamine on konkreetsel juhul abikaasadest ühe jaoks diskrimineeriv. Kuna teen ettepaneku vastata teisele küsimusele vastupidi, siis leian, et Euroopa Kohtul ei ole vaja kolmandale küsimusele vastata. Teise võimalusena esitan selle kohta siiski mõne seisukoha.

91.

Oma viimases küsimuses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul kindlaks määrata, kas ajaolu, et diskrimineeritud abikaasa on andnud abielulahutuseks nõusoleku, sealhulgas hüvitisemaksete vastuvõtmise vormis, lubab sel juhul määruse nr 1259/2010 artiklis 10 ette nähtud reegli kohaldatama jätta. See kohus märgib, et selle abikaasa, keda on teoreetiliselt kahjustatud, nõuetekohaselt tuvastatud nõusoleku korral ( 102 ) ei oleks tal motiivi seda reeglit mitte toimida lasta, mistõttu kohaldatavaks jääks selle määruse artikliga 5 või artikliga 8 määratud õigus. Ta lisab sellekohasele Saksa kohtupraktikale viidates, et Süüria õiguse kohaldamise korral tuleks seda konkreetsel juhul hinnata Saksa avaliku korra seisukohast.

92.

Saksamaa valitsus nõustub selle analüüsiga, sest ta on seisukohal, et igal üksikjuhul eraldi ei pruugi diskrimineerimist nimetatud artikli 10 tähenduses esineda, kui määruse nr 1259/2010 teiste sätete alusel kohaldatava õigusega in abstracto diskrimineeritud abikaasa on avaldanud oma nõusolekut abielulahutusega, tingimusel et see nõusolek on antud vabalt ja viisil, mida saab kaheldamatult tõendada, mille kontrollimine käesoleva juhtumi asjaoludel on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne. ( 103 ) R. Mamisch väljendas kohtuistungil samasugust arvamust. ( 104 )

93.

Seevastu Prantsuse, Ungari ja Portugali valitsus ning komisjon toetavad vastupidist teesi, mis on ka minu seisukoht, järgmistel põhjustel.

94.

Esiteks rõhutan, samamoodi nagu komisjongi, et määruse nr 1259/2010 artikli 10 sõnastus ei sisalda ühtegi reservatsiooni, mis võimaldaks osalevate liikmesriikide kohtutel selles õigusnormis sätestatud erandit kohaldamata jätta juhtudel, kus põhimõtteliselt kohaldatava välisriigi õiguse – mis on teoreetiliselt olemuselt diskrimineeriv – rakendamisega ei kaasne diskrimineeritud abikaasale praktikas mingit kahju.

95.

Lisaks nähtub määruse nr 1259/2010 artikli 10, nagu ka põhjenduse 24 sõnastusest, et diskrimineerimistegur, mis õigustab erandina lex fori kohaldamist, on see, et ei ole „võrdset võimalust abielulahutust või lahuselu taotleda“. ( 105 ) Prantsuse valitsus juhib põhjendatult tähelepanu sellele, et ei tohiks segi ajada ühelt poolt abielulahutuse menetluse tagajärgede aktsepteerimist ühe abikaasa poolt ja teiselt poolt abielulahutuse põhimõtte aktsepteerimist selle sama abikaasa poolt. ( 106 ) Arvan, et ainult see viimane stsenaarium vastab eespool nimetatud õigusnormides kasutatud väljendile. Seda analüüsi kinnitab minu arvates ka asjaolu, et nimetatud määrus hõlmab ainult abielu lahutamist iseenesest, võttes arvesse, et selle kohaldamisalast on sõnaselgelt välja jäetud õiguslikud kaalutlused, mis tulevad mängu mitte abielulahutusmenetluse alguses, vaid pigem selle käigus või koguni lõpus, nagu abielu varalised tagajärjed või ülalpidamiskohustused. ( 107 )

96.

Seepärast põhineb kolmas eelotsuse küsimus minu arvates vääral eeldusel, kuna selles on öeldud, et „diskrimineeritud abikaasa nõustub abielulahutusega – ka hüvitiste vastuvõtmisega nõustumise vormis“ ( 108 ). See sõnastus nimelt samastab minu arvates vääralt abielulahutuse tagajärgede aset leidnud aktsepteerimise ( 109 ) abielulahutuse põhimõtte enda eeldatava aktsepteerimisega, ( 110 ) kuigi need kaks nimetatud sündmust esinevad abielulahutusmenetluse väga erinevates etappides. ( 111 )

97.

Selles suhtes näib mulle, et asjaolu, et põhikohtuasjas S. Sahyouni vaidlustas otsuse, millega lubati Saksamaal tunnustada Süürias tehtud abielulahutusotsust, ( 112 ) näitab, et vaatamata kirjalikule avaldusele, mille kohaselt ta tunnistas, et ta nõustub vastu võtma tema abikaasa makstud rahalise hüvitise, ei soovinud ta nõustuda selle abielulahutuse endaga.

98.

Mõistagi tuleb faktilisi asjaolusid, milleks on ühe poole võimalikult antud nõusoleku olemasolu ja ulatus, põhimõtteliselt kontrollida ainult seda kohtuvaidlust menetleval kohtul. Pean siiski vajalikuks sellele kohtule teada anda, milliseid asjaolusid ta peaks määruse nr 1259/2010 artikli 10 kohaldamisel, mida tal võib tulla teha, arvesse võtma. ( 113 )

99.

Igal juhul, isegi kui oletada, et see kohus loeb diskrimineeritud abielunaise nõusoleku tõendatuks, ei saa seetõttu selles artiklis sätestatud reeglit kohaldamata jätta.

100.

Nimelt ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu viimases eelotsuse küsimuses tema kavandatud käsitlusviis teiseks kooskõlas määruse nr 1259/2010 ja täpsemalt selle artikli 10 eesmärkidega.

101.

Selle kohta kinnitab komisjon oma kirjalikes ja suulistes seisukohtades, et artiklis 10 esitatud reegel täidab kaitseülesannet diskrimineeritud abikaasa kasuks, sest tema on pool, kes on nõrgemal positsioonil, ja et see ülesanne oleks ohustatud, kui nimetatud reegel oleks vabatahtlik. Oleks nimelt oht, et see pool nõustub loobuma kohtu asukohariigi õiguse kohaldamisest, võib-olla isegi teadmata, et see on talle soodsam. ( 114 )

102.

Määruse nr 1259/2010 vastuvõtmiseni viinud ettevalmistavatest materjalidest nähtub, et selles õigusaktis sätestatud poolte vaba tahte põhimõte oli kavandatud eritagatiste kehtestamisena, et kohustada austama „Euroopa Liidu ühiseid väärtusi“ ( 115 ) ja ka kaitsta abikaasadest nõrgemat. ( 116 ) Artiklis 10 ette nähtud erandi mehhanism kaotaks aga oma kasuliku mõju ja eespool nimetatud eesmärgid jääksid seega täitmata, kui diskrimineeritud abikaasa võiks aktsepteerida, et ta kaotab õiguse seda enda kasuks kasutada, nõustudes tema suhtes ebavõrdse abielulahutusega, olgu siis abikaasa poolse sunnivahendi mõjul, isiklikust soovist konfliktsest olukorrast välja tulla või siis lihtsalt oma õiguste mitteteadmisest.

103.

Kolmandaks kinnitab süsteemi uuring, millesse määruse nr 1259/2010 artikkel 10 kuulub, nii grammatilist kui ka teleoloogilist tõlgendust, mille kohta ma teen ettepaneku see omaks võtta. Nimelt tagab see artikkel selles sisalduvate nõuete ülimuslikkuse ühtaegu nimetatud määruse artikli 5 alusel abikaasade valitud õiguse suhtes kui ka selle artikli 8 alusel nende valikuvõimaluse kasutamata jätmise korral kohaldatava õiguse suhtes. Nagu komisjon märkis, on artikkel 10 kohaldatav alates hetkest, mil objektiivsed tingimused selle kohaldamiseks on täidetud, ja võimaldab anda eesõiguse kohtu asukohariigi õigusele isegi siis, kui diskrimineeriv õigus on poolte poolt sõnaselgelt määratud. Sellest johtub, et nimetatud artiklis ette nähtud reegel, mis põhineb põhiväärtusteks peetavate väärtuste austamisel, on imperatiivne ja on seega liidu seadusandja tahtel asetatud väljapoole asjaomaste isikute poolt oma õiguste vaba käsutamise sfääri. ( 117 )

104.

Järelikult leian, et kui ilmneb, et abikaasa, keda on – määruse nr 1259/2010 artikli 5 või artikli 8 alusel kohaldatava õiguse toimel – sooliselt diskrimineeritud, on abielulahutusega nõustunud, ei saa selle nõusoleku tõttu jätta kohtu asukohariigi õigust määruse artikli 10 alusel kohaldamata, kui selles artiklis ette nähtud tingimused on täidetud. Teisisõnu tuleks juhul, kui Euroopa Kohus vastab teise võimalusena kolmandale küsimusele, minu arvates sellele vastata eitavalt.

105.

Esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberlandesgericht Müncheni (Müncheni kõrgem piirkondlik kohus, Saksamaa) eelotsuse küsimustele järgmiselt: