1. 

Kohtuasjani, milles Euroopa Kohus peab praegu otsuse tegema, viis vaidlus, mis puudutab alaealise lapse isikuhooldusõigust, temaga suhtlemise korda ja tema ülalpidamise kohustusi.

2. 

Vilniaus miesto apylinkės teismas (Vilniuse linnakohus, Leedu) soovib saada Euroopa Kohtult selgitusi määruse (EÜ) nr 2201/2003 ( 2 ) ja määruse (EÜ) nr 4/2009 ( 3 ) käesolevas asjas kohaldamise kohta, et selgitada välja, missugune kohus on pädev nendes küsimustes otsust tegema. Põhikohtuasjas tegid Leedu kohtud otsuse alaealise lapse isikuhooldusõiguse, temaga suhtlemise korra ja tema ülalpidamise kohustuse kohta ning see kohtuotsus on jõustunud. Selle lapse isa esitas seepeale Leedu kohtutele uue nõude, milles palus see kohtuotsus ära muuta. Et kõnesoleva lapse alaline elukoht oli siiski Madalmaade territooriumil ema juures, kerkib küsimus, kas Leedu kohtute pädevus teha selle nõude kohta otsus võib veel olla põhjendatud.

3. 

Ma selgitan käesolevas ettepanekus, miks ma arvan, et määruse nr 2201/2003 artiklit 8 ja määruse nr 4/2009 artikli 3 punkti d tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohus on teinud jõustunud otsuse alaealise lapsega seotud isikuhooldusõiguse, suhtlemiskorra ja ülalpidamiskohustuse küsimuses, ei ole see kohus enam pädev tegema otsust selle otsuse muutmise taotluse kohta, kui selle lapse alaline elukoht ei ole selle liikmesriigi territooriumil. Ma täpsustan, miks ma arvan, et selle nõude kohta on vastavalt nendele õigusnormidele ja lapse huvide kaitse põhimõttele otsust tegema pädev selle liikmesriigi kohus, mille territooriumil on lapse alaline elukoht.

4.

Määruse nr 2201/2003 eesmärk on ühtlustada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala piires rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirju abielulahutuse, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamise ning vanemliku vastutuse alal.

5.

Selle määruse põhjenduses 12 on märgitud:

„Käesoleva määrusega kehtestatud kohtualluvuse alused vanemliku vastutuse küsimustes kujundatakse lapse huve silmas pidades, eeskätt läheduskriteeriumi põhjal. See tähendab, et jurisdiktsioon peaks esimeses järjekorras olema lapse alalise elukoha liikmesriigil, välja arvatud teatavatel lapse elukoha vahetamise juhtudel või vastavalt kokkuleppele vanemliku vastutuse kandjate vahel.“

6.

Selle määruse artiklis 3 on määratud kindlaks kohtualluvus abielulahutuse, lahuselu ja abielu kehtetuks tunnistamise korral. See artikkel on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Abielulahutuse, lahuselu ja abielu kehtetuks tunnistamisega seotud asjad on selle liikmesriigi kohtu alluvuses,

[…]“

7.

Vanemliku vastutuse alase kohtualluvuse kohta on määruse nr 2201/2003 artiklis 8 sätestatud järgmine üldine kohtualluvuse eeskiri:

„1.   Liikmesriigi kohtutel on vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis.

2.   Lõiget 1 kohaldatakse, kui artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti.“

8.

Määruse nr 2201/2003 artikkel 12 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigi kohtutel, kellel on artikli 3 tõttu pädevus lahutuse, lahuselu või abielu tühistamise taotluse suhtes, on pädevus kõigi selle taotlusega seotud vanemlikku vastutust käsitlevates küsimustes juhul, kui:

2.   Lõikega 1 ette nähtud kohtualluvus lakkab niipea, kui:

[…]“

9.

Selle määruse artiklis 14 on sätestatud, et „[k]ui liikmesriigi ükski kohus ei ole artiklite 8–13 kohaselt pädev, määratakse kohtualluvus igas liikmesriigis kindlaks selle riigi õigusaktide alusel.“

10.

Selle määruse artiklis 19 on nähtud ette:

„[…]

2.   Kui erinevate liikmesriikide kohtutes algatatakse ühe ja sama lapse suhtes ühe ja sama alusega hagide põhjal vanemlikku vastutust käsitlev menetlus, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena.

3.   Kui on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena, loobub kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks.

Sel juhul võib pool, kes esitas asjakohase hagi kohtule, kellele hagi on esitatud hiljem, esitada kõnealuse hagi kohtule, kellele hagi on esitatud esimesena.“

11.

Määruse nr 2201/2003 artikli 21 lõike 1 kohaselt „[tunnustatakse ü]hes liikmesriigis tehtud kohtuotsust […] teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata“.

12.

Lisaks on olemas vanemlikku vastutust käsitlevate kohtuotsuse mittetunnustamise aluste loetelu. Eelkõige ei tunnustata niisugust kohtuotsust selle määruse artikli 23 punkti a kohaselt siis, „kui selline tunnustamine on oluliselt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus taotletakse tunnustamist, võttes arvesse lapse parimaid huve“.

13.

Määruse nr 4/2009 eesmärk on luua olukord, kus on võimalik saada elatise nõude suhtes hõlpsasti liikmesriigis kohtuotsus, ilma et selleks oleks vaja teha mingeid lisatoiminguid. ( 4 )

14.

Seda määrust kohaldatakse selle artikli 1 lõike 1 kohaselt „pere‑, sugulus‑, abielu‑ või hõimlussuhetest tulenevate ülalpidamiskohustuste suhtes“.

15.

Selleks on nimetatud määrusega loodud ühiseeskirjade süsteem eelkõige kohtualluvuse küsimuses, kehtestades üldised kohtualluvuse eeskirjad ülalpidamiskohustuse valdkonnas.

16.

Määruse nr 4/2009 artiklis 3 on sätestatud:

„Liikmesriikides on ülalpidamiskohustuste küsimustes pädevad otsustama:

17.

Leedu kodanik W ning Madalmaade ja Argentiina kodanik X abiellusid 9. detsembril 2003 Portlandis, Oregonis (Ameerika Ühendriigid). Sellest abielust sündis 20. aprillil 2006 Madalmaades V, kes on Leedu ja Itaalia kodanik.

18.

Ajavahemikul 2004–2011 elasid W ja X kord Madalmaades, kord Itaalias, kord Kanadas. 2011. aasta novembrikuus asus X koos V‑ga elama Madalmaadesse. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on tuvastatud, et V ei ole kunagi Leedus elanud ega seal käinudki.

19.

Alates 2010. aasta detsembrikuust on W ja X lahus. On teada, et W alaline elukoht on Leedus, samas kui X ja V alaline elukoht on Madalmaades.

20.

X taotles Kanada kohtult lahutust. Selle tulemuseks oli mitu kohtuotsust, mis tehti ajavahemikul 2011. aasta maikuust kuni 2012. aasta aprillini lahutusnõude, V elukoha kindlaksmääramise ning temaga suhtlemise korra ja tema ülalpidamise kohustuse kohta. Kanada kohus kuulutas pooled 17. aprilli 2012. aasta otsusega lahutatuks ja andis V isikuhooldusõiguse X‑le.

21.

W taotlusel keeldus Lietuvos apeliacinis teismas (Leedu apellatsioonikohus) Kanada kohtu otsuseid tunnustamast.

22.

W esitas Vilniaus miesto 1 apylinkės teismasele (Vilniuse 1. linnakohus, Leedu) abielu lahutamise hagi X‑i vastu viimase süül, milles palus ka otsustada, et V elukoht saab olema tema juures. See kohus tegi 28. aprillil 2011 W taotlusel hagi tagamise määruse ja määras V elukoha ajutiselt W juurde. Poolte abielu lahutamist menetlev kohus tühistas selle kohtumääruse 12. aprilli 2013. aasta otsusega, mis pöörati kohe täitmisele. Kui W esitas 19. juulil 2013 kaebuse Vilniaus apygardos teismasele (Vilniuse ringkonnakohus, Leedu), jättis viimane Vilniaus miesto apylinkės teismase (Vilniuse linnakohus) 12. aprilli 2013. aasta kohtuotsuse muutmata. W esitas kaebuse kassatsioonikohtule, kuid tema kaebus tunnistati vastuvõetamatuks.

23.

Vilniaus miesto apylinkės teismas (Vilniuse linnakohus) tegi 8. oktoobri 2013. aasta otsusega otsuse abielu lahutamise hagi kohta ja määras V elukohaks X elukoha, määras kindlaks W suhtlemiskorra ning tema lapse ülalpidamise kohustuste summa.

24.

W esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Vilniaus apygardos teismasele (Vilniuse ringkonnakohus), kes jättis selle kohtuotsuse 30. mai 2014. aasta otsusega muutmata. W esitas kassatsioonkaebuse, mis tunnistati vastuvõetamatuks.

25.

Paralleelselt menetlusega Leedus pöördus X Madalmaade kohtute poole. Nii kohustas rechtbank Overijssel (Overijsseli kohus, Madalmaad) 29. jaanuari 2014. aasta otsuses W‑d maksma X‑ile alates 8. maist 2012 elatist 4323,16 eurot kuus ja V‑le ajavahemiku eest 27. juunist kuni 1. novembrini 2011 567,01 eurot kuus, seejärel alates 2. novembrist 2011 790 eurot kuus.

26.

Sama kohus tühistas 22. augusti 2014. aasta otsusega ühise isikuhooldusõiguse V suhtes ja andis X‑ile ainuisiku hooldusõiguse. Madalmaade õiguse kohaselt antakse ainuisiku hooldusõigus ühele vanemale siis, kui eksisteerib lubamatu oht, et vanemate erimeelsus kahjustab last ja on vähe tõenäoline, et olukord paraneb, või kui isikuhooldusõiguse korda on tarvis muuta muudel põhjustel lapse huvides.

27.

Rechtbank Overijssel (Overijsseli kohus) keeldus 31. oktoobri 2014. aasta otsusega tunnustamast Madalmaades ja täitmisele pööramast Vilniaus miesto apylinkės teismase (Vilniuse linnakohus) 8. oktoobri 2013. aasta otsuse neid osi, mis käsitlevad abielu lahutamist poolte ühisel süül, korraldust, et V peab elama koos X‑iga, ning V ülalpidamise kohustusi ja kohtukulude väljamõistmist. Ta tunnustas seevastu ja pööras Madalmaades täitmisele 8. oktoobri 2013. aasta kohtuotsuse need osad, mis käsitlesid W lapsega suhtlemise korda.

28.

Kui W esitas apellatsioonkaebuse, ei lubanud Lietuvos apeliacinis teismas (Leedu apellatsioonikohus) 2. veebruari 2015. aasta otsusega Leedus täitmisele rechtbank Overijsseli (Overijsseli kohus) 29. jaanuari 2014. aasta otsust ning keeldus tunnustamast ja lubamast Leedus täitmisele sama kohtu 22. augusti 2014. aasta otsust, mis puudutab isikuhooldusõigust. Lietuvos apeliacinis teismas (Leedu apellatsioonikohus) lõpetas ka menetluse osas, mis puudutab rechtbank Overijsseli (Overijsseli kohus) otsuse Leedus mittetunnustamist.

29.

W pöördus 28. augustil 2014 Vilniaus miesto apylinkės teismase (Vilniuse linnakohus) poole, et viimane muudaks V elukohta, ülalpidamiskohustuste summat ning suhtlemiskorda.

30.

See kohus tunnistas need nõuded 25. septembri 2014. aasta otsusega vastuvõetamatuks põhjendusel, et W ei ole tõendanud, missugused asjaolud on alates 8. oktoobri 2013. aasta kohtuotsuse tegemisest konkreetselt muutunud.

31.

W esitas 25. septembri 2014. aasta otsuse peale Vilniaus apygardos teismasele (Vilniuse ringkonnakohus) apellatsioonkaebuse. Viimane rahuldas 16. detsembri 2014. aasta otsusega W apellatsioonkaebuse, tühistas osaliselt kõnesoleva kohtuotsuse ja saatis asja tagasi esimesele kohtule uue otsuse tegemiseks.

32.

Vilniaus miesto apylinkės teismas (Vilniuse linnakohus) tunnistas 23. detsembri 2014. aasta otsusega hagi vastuvõetamatuks, leides, et kohtuasi ei kuulu tema alluvusse, sest V alaline elukoht on Madalmaades X‑i juures. Seepärast ei kuulu nõuded, mille W talle esitas, Leedu kohtute alluvusse. See kohus teatas W‑le, et viimane võib pöörduda Madalmaade pädeva kohtu poole.

33.

Vilniaus apygardos teismas (Vilniuse ringkonnakohus), kelle poole W pöördus, tühistas 31. märtsi 2015. aasta otsusega 23. detsembri 2014. aasta kohtuotsuse ja saatis asja hagi vastuvõetavuse küsimuse uueks otsustamiseks tagasi samale esimese astme kohtule, st Vilniaus miesto apylinkės teismasele (Vilniuse linnakohus).

34.

Võttes arvesse erimeelsusi siseriiklike kohtute vahel kohtualluvuse küsimuses, otsustas Vilniaus miesto apylinkės teismas (Vilniuse linnakohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kumma liikmesriigi – kas Leedu Vabariigi või Madalmaade Kuningriigi – kohtud on vastavalt [määruse nr 2201/2003] artiklitele 8–14 pädevad lahendama kohtuasja, mis puudutab alaliselt Madalmaade Kuningriigis elava alaealise lapse V elukoha muutmist, lapse elatise summat ja temaga suhtlemise korda?“

35.

Kõigepealt soovin märkida, et kohtuistungil väitis põhikohtuasja hageja eelkõige, et lapse V alaline elukoht ei ole mitte Madalmaades, vaid Leedus. Tema arvates tuleb alates hetkest, mil lapse elukohaks määratakse kohtuotsusega ühe vanema elukoht, tema alaliseks elukohaks pidada seda „õiguslikku“ elukohta. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt „[vastab] mõiste „alaline elukoht“ määruse artikli 8 lõike 1 tähenduses […] kohale, mis väljendab lapse teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda. Selle koha peab kindlaks tegema siseriiklik kohus, võttes sealjuures iga konkreetse juhtumi korral arvesse kõiki konkreetseid faktilisi asjaolusid“. ( 5 ) Euroopa Kohus on lisanud, et „[a]sjaolude hulgas, mille alusel siseriiklik kohus peab kindlaks tegema lapse alalise elukoha, tuleb eeskätt esile tuua tingimusi ja põhjuseid, miks laps liikmesriigi territooriumil elab, ning lapse kodakondsust […]. Nagu Euroopa Kohus on muu seas täpsustanud [2. aprilli 2009. aasta kohtuotsuse A ( 6 )] punktis 38, peab lapse alalise elukoha kindlaksmääramiseks lisaks lapse füüsilisele viibimisele liikmesriigis tulenema ka muudest täiendavatest asjaoludest, et lapse viibimine liikmesriigis ei ole vaid ajutist või juhuslikku laadi“. ( 7 )

36.

Käsitletaval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohus just tuvastanud, et lapse alaline elukoht on Madalmaades, märkides isegi, et laps ei ole kunagi elanud Leedus. Seepärast ei ole vähimatki kahtlust, et lapse V alaline elukoht on Madalmaade territooriumil.

37.

Kahtlus, kas Leedu kohtud olid pädevad tegema 8. oktoobri 2013. aasta otsust, on põhjendatud. Täpsustan siiski, et käesolevas kohtuasjas ei ole vaja teha otsust küsimuses, kas kohtualluvus selle otsuse tegemisel kuulus määruses nr 2201/2003 sätestatud kohtualluvuseeskirjade kohaselt Leedu kohtutele, ega isegi selle otsuse tunnustamise kohta Madalmaade kohtute poolt. Mitte niisugust küsimust ei ole meile esitatud.

38.

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma küsimuses ainult määruse nr 2201/2003 sätetele, tuleb märkida, et tema Euroopa Kohtule saadetud eelotsusetaotluse tekstis tõstatab ta küsimusi, kas kohtualluvus kuulub Leedu kohtutele ka ülalpidamiskohustusi puudutavas osas. Vastavalt selle määruse artikli 1 lõike 3 punktile e ei kohaldata seda määrust ülalpidamiskohustuste suhtes. Küsimusi, mis on seotud kohtualluvusega ülalpidamiskohustuste valdkonnas, reguleerib määrus nr 4/2009.

39.

Ei ole siiski mingit kahtlust, et need kaks aspekti, st vanemlik vastutus ja asjaomase lapse ülalpidamise kohustused, on teineteisest lahutamatud. Pealegi puudutab 8. oktoobri 2013. aasta ühtne otsus, mille Vilniaus miesto apylinkės teismas (Vilniuse linnakohus) tegi, just neid kahte aspekti. Seega ei kahtle ma, et lapse V ülalpidamise kohustusi puudutav nõue on nõue, mis on seotud tema isikuhooldusõigust ja temaga suhtlemise korda puudutava nõudega.

40.

Määruse nr 4/2009 artikli 3 punkti d kohaselt on ülalpidamiskohustuste küsimustes pädev kohus, mis on kohtu asukohariigi õiguse kohaselt pädev menetlema perekonnaseisu käsitlevaid kohtuasju, kui ülalpidamiskohustust käsitlev asi on nendega seotud.

41.

Seega kehtib vanemliku vastutuse puhul kindlaks määratud kohtualluvuseeskiri selle sätte kohaselt ka ülalpidamiskohustuste puhul.

42.

Ma teen seega ettepaneku sõnastada eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus ümber järgmiselt: eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt oma eelotsuse küsimusega, kas määrusi nr 2201/2003 ja nr 4/2009 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohus on teinud alaealise lapse isikuhooldusõiguse, temaga suhtlemise korra ja tema ülalpidamise kohustuste küsimuses otsuse, mis on jõustunud, on see kohus pädev otsust tegema ka selle kohtuotsuse muutmise nõude kohta, isegi siis, kui lapse alaline elukoht ei ole selle liikmesriigi territooriumil.

43.

Tegelikult kerkib käesolevas kohtuasjas küsimus, kas nende Leedu kohtute pädevus, kes tegid 8. oktoobri 2013. aasta otsuse, mis jõustus ning mis puudutab lapse V isikuhooldusõigust, temaga suhtlemise korda ja tema ülalpidamise kohustusi, on lepinguline, nii et nad võivad teha uuesti otsuse samas küsimuses, kuigi määruses nr 2201/2003 sätestatud üldise kohtualluvuseeskirja kohaselt kuulub vanemliku vastutuse valdkonnas kohtualluvus Madalmaade kohtutele, sest lapse V alaline elukoht on Madalmaades.

44.

Minu arvates ei ole ühtegi põhjust, miks peaks andma kohtualluvuse selle nõude kohta otsuse tegemiseks Leedu kohtutele.

45.

Euroopa Kohus on otsustanud, et kohtualluvust vanemliku vastutusega seotud asjades tuleb igal konkreetsel juhul kontrollida ja see kindlaks määrata, kui pöördutakse kohtu poole, mis tähendab, et kohtualluvus säilitatakse kuni poolelioleva menetluse lõppemiseni. ( 8 )

46.

W nõude eesmärk on tõesti see, et 8. oktoobri 2013. aasta otsuses kindlaks määratud isikuhooldusõigust, suhtlemiskorda ja ülalpidamiskohustusi muudetaks. Selles nõudes ei ole muide midagi erandlikku. Sageli pöördub üks vanem kohtu poole, et eespool nimetatut muudetaks, sest tema isiklik või ka tema rahaline olukord on muutunud.

47.

See otsus on siiski jõustunud ja nõuet, mille W 28. augustil 2014 Vilniaus miesto apylinkės teismasele (Vilniuse linnakohus) esitas, tuleb pidada uueks nõudeks.

48.

Määrusega nr 2201/2003 kindlaks määratud kohtualluvuseeskirjad on aga selged. Selle määruse artikli 8 kohaselt on liikmesriigi kohtutel vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on selles liikmesriigis hagi esitamise ajal, st siis, „kui kohtule on esitatud menetluste algatamist käsitlev […] dokument“. ( 9 ) Käsitletaval juhul täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et lapse V alaline elukoht on alates 2011. aasta novembrikuust Madalmaades ja ta ei ole kunagi Leedus elanud. Seega kuupäeval, mil W pöördus Leedu kohtu poole, st 28. augustil 2014, nagu eelmises punktis märgitud, olid kõikides selle lapsega seotud vanemliku vastutuse küsimustes pädevad Madalmaade kohtud.

49.

Asjaolu, et W nõude eesmärk on muuta Leedu kohtu 8. oktoobri 2013. aasta otsusega kindlaks määratut, ei saa tuua kaasa seda, et tehakse erand üldreeglist ja selle riigi kohtutele kuulub lepinguline kohtualluvus.

50.

Kõnealuse määrusega kehtestatud kohtualluvuse eeskirjad vanemliku vastutuse küsimustes on välja töötatud lapse huve silmas pidades, eeskätt läheduskriteeriumi põhjal. ( 10 ) Seepärast on kohtualluvus selles valdkonnas selle määruse artikli 8 kohaselt antud eelkõige selle liikmesriigi kohtutele, kus on lapse alaline elukoht kohtu poole pöördumise ajal. Geograafilise läheduse tõttu on nendel kohtutel tavaliselt lihtsam hinnata, missugused meetmed tuleks lapse huvides võtta. ( 11 )

51.

Ehkki sellel üldisel kohtualluvuseeskirjal on mõistagi erandeid, on need siiski ammendavalt loetletud määruse nr 2201/2003 artiklites 9–15 ja neid tuleb tõlgendada kitsendavalt. ( 12 )

52.

Selle määruse artiklis 9 on silmas peetud juhtumeid, mil laps kolib õiguspäraselt teise liikmesriiki. Sama määruse artikkel 10 käsitleb lapseröövi. Selle määruse artikkel 12 puudutab lepingulist kohtualluvust, mis võimaldab teise liikmesriigi kohtutel, kui lapse alalise elukoha kohtud, teha otsuse selle lapsega seotud vanemliku vastutuse valdkonnas ka siis, kui need kohtud on pädevad tegema otsust abielu lahutamise, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamise hagi kohta, või siis, kui lapsel on tihe seos selle liikmesriigiga eelkõige seetõttu, et ühel isikul, kellel on vanemlik vastutus, on seal alaline elukoht või laps on selle riigi kodanik. Nendel kahel juhul tuleb sõnaselgelt või ükskõik missugusel muul viisil, mida abikaasad ja isikud, kellele kuulub vanemlik vastutus, üheselt mõistavad, nõustuda, et nendel kohtutel on „erandlik“ kohtualluvus. ( 13 )

53.

Selle määruse artiklit 14 kohaldatakse siis, kui selle määruse artiklite 8–13 kohaselt ei kuulu kohtualluvus liikmesriigi ühelegi kohtule. Lõpuks on selle määruse artiklis 15 ette nähtud liikmesriigi sisulistes küsimustes pädevatele kohtutele võimalus saata asi selle teise liikmesriigi kohtutele, millel on lapsega eriline side ja kus on asja arutamiseks paremad võimalused, kui see on lapse huvides.

54.

Tuleb tõdeda, et käsitletav juhtum ei kuulu ühessegi selles määruses ette nähtud erandite kategooriasse.

55.

Lepinguline kohtualluvus saab olla õigustatud ainult siis, kui see oli lapse huvides. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 24 lõikes 2 on selles küsimuses ette nähtud, et „[k]õikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid“.

56.

Võib tõesti väita, et kuna otsuse puhul, millega määratakse kindlaks isikuhooldusõigus, suhtlemiskord ja ülalpidamiskohustused, on tõenäoline, et seda muudetakse uue otsusega, on sobiv, kui selle uue otsuse teeb sama kohus.

57.

Niisugune üldreegli erand eksisteerib suhtlemisõiguse puhul. Määruse nr 2201/2003 artiklis 9 on nähtud lapse õiguspärase kolimise ja uue alalise elukoha omandamise puhuks ette, et lapse varasema alalise elukoha kohtutele kuuluv kohtualluvus jätkub kolme kuu jooksul pärast seda kolimist, mis puudutab selles liikmesriigis suhtlemisõiguse kohta tehtud otsust.

58.

Liidu seadusandja õigustas niisugust üldreegli erandit asjaoluga, et on soovitav, kui „oma varasemat otsust muudab lapse kolimise arvessevõtmiseks kohus, mis oli lapsele kolimise ajal kõige lähemal: see tagab teatava järjepidevuse, muutmata siiski mõiste „alaline elukoht“ määratlust“. ( 14 )

59.

Peale selle, et see puudutab ainult suhtlemisõigust, on selle määruse artiklis 9 silmas peetud olukorral ja põhikohtuasjas käsitletaval olukorral siiski üks oluline erinevus. Mitte ühelgi hetkel ei saanud Leedu kohus, kes tegi 8. oktoobri 2013. aasta kohtuotsuse, mida W soovib muuta, tugineda lapse elukohale, et väita, et kohtualluvus kuulub talle, sest see laps ei ole kunagi Leedus elanud, nagu ma meenutan. Kohtutoimikus toodud teabe kohaselt näib, et Leedu kohus, kes kohtuotsuse tegi, võis asuda seisukohale, et talle kuulub selle määruse artikli 14 alusel täiendav kohtualluvus, nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 53. Selle kohtu pädevust ei määratud järelikult kindlaks läheduse kriteeriumi ja seega lapse huvi põhjal.

60.

Seega on lepinguline kohtualluvus, mis ei teeni lapse huve kõige paremini, täielikus vastuolus määrusega nr 2201/2003 loodud süsteemi ja põhiõiguste harta artiklis 24 sätestatud aluspõhimõttega, mille kohaselt tuleb kõikides lastega seotud toimingutes, mille avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid teevad, esikohale seada lapse huvid.

61.

Kõikidest esitatud kaalutlustest lähtudes arvan, et määruse nr 2201/2003 artiklit 8 ja määruse nr 4/2009 artikli 3 punkti d tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohus on teinud alaealise lapse isikuhooldusõiguse ja temaga suhtlemise õiguse küsimuses otsuse, mis on jõustunud, ei ole see kohus enam pädev tegema otsust selle kohtuotsuse muutmise taotluse suhtes, kui selle lapse alaline elukoht ei ole selle liikmesriigi territooriumil. Selle taotluse kohta on nende õigusnormide ja lapse huvide kaitse põhimõtte kohaselt pädev otsust tegema selle liikmesriigi kohus, mille territooriumil on lapse alaline elukoht.

62.

Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Vilniaus miesto apylinkės teismase (Vilniuse linnakohus, Leedu) eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, artiklit 8 ja nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes artikli 3 punkti d tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohus on teinud alaealise lapse isikuhooldusõiguse, temaga suhtlemise õiguse ja tema ülalpidamise kohustuste küsimuses otsuse, mis on jõustunud, ei ole see kohus enam pädev tegema otsust selle kohtuotsuse muutmise taotluse suhtes, kui selle lapse alaline elukoht ei ole selle liikmesriigi territooriumil.

Selle taotluse kohta on nende õigusnormide ja lapse huvide kaitse põhimõtte kohaselt pädev otsust tegema selle liikmesriigi kohus, mille territooriumil on lapse alaline elukoht.