1

Euroopa Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 9. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas T-237/05: Éditions Jacob vs. komisjon (EKL 2010, lk II-2245; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”) selles osas, millega osaliselt tühistati komisjoni 7. aprilli 2005. aasta otsus D(2005) 3286 (edaspidi „vaidlusalune otsus”), millega jäeti rahuldamata Éditions Odile Jacob SAS-i (edaspidi „Odile Jacob”) taotlus tutvuda ettevõtjate koondumist käsitleva menetlusega COMP/M.2978 – Lagardère/Natexis/VUP seotud dokumentidega.

2

Odile Jacob palub oma vastuapellatsioonkaebuses tühistada vaidlustatud kohtuotsus selles osas, millega jäeti rahuldamata tema nõue tühistada vaidlusalune otsus niivõrd, kuivõrd sellega täielikult keelati juurdepääs vaidlustatud kohtuotsuse punkti 1 alapunktis g viidatud komisjoni õigustalituse arvamusele.

3

Käesolev kohtuasi kuulub samasse konteksti kohtuasjaga C-551/10 P ja liidetud kohtuasjadega C-553/10 P ja C-554/10 P, mis puudutavad ettevõtjate koondumiste kontrolli menetlust seoses kirjastuse selliste varade omandamisega, mis Euroopas kuuluvad Vivendi Universal Publishing SA-le (edaspidi „VUP”).

4

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artikkel 4 „Erandid” sätestab:

„[...]

2.   Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:

välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

3.   Keelatakse juurdepääs dokumendile, mille institutsioon on koostanud oma sisekasutuseks või mille institutsioon on saanud ning mis käsitleb küsimust, milles institutsioon ei ole veel otsust teinud, kui sellise dokumendi avaldamine kahjustaks oluliselt institutsiooni otsustamisprotsessi, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

Juurdepääs dokumentidele, mis sisaldavad sisekasutuseks esitatud arvamusi osana asjaomase institutsiooni sisearuteludest ja eelkonsultatsioonidest, keelatakse isegi pärast otsuse tegemist, kui sellise dokumendi avaldamine kahjustaks tõsiselt institutsiooni otsustamisprotsessi, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

4.   Kolmandate isikute dokumentide puhul konsulteerib institutsioon kolmanda isikuga, et hinnata, kas tuleks kohaldada lõike 1 või 2 erandit, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et dokument tuleb avaldada või et seda ei tohi avaldada.

[...]

6.   Kui mõni eranditest hõlmab ainult osa dokumendist, avalikustatakse dokumendi ülejäänud osad.

7.   Lõigetes 1–3 sätestatud erandeid kohaldatakse üksnes nii kaua, kuni kaitse on dokumendi sisust lähtuvalt õigustatud. Erandeid võib kohaldada maksimaalselt 30 aasta jooksul. Dokumentide puhul, mille suhtes kehtivad erandid ja mis käsitlevad eraelu puutumatust või ärihuve, ning tundliku sisuga dokumentide puhul võib vajaduse korral jätkata erandi kohaldamist ka pärast selle tähtaja lõppu.”

5

Nõukogu 21. detsembri 1989. aasta määruse (EMÜ) nr 4064/89 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜT L 395, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 31) artikkel 17 „Ametisaladus” näeb ette:

„1.   Artiklite 11, 12, 13 ja 18 kohaldamise tulemusena saadud infot kasutatakse ainult vastava nõude, uurimise või arutelu jaoks.

2.   Ilma et see piiraks artikli 4 lõike 3 ning artiklite 18 ja 20 kohaldamist, ei tohi komisjon ega liikmesriikide pädevad ametiasutused, nende ametnikud ega teised teenistujad avaldada käesoleva määruse kohaldamise tulemusena neile teatavaks saanud infot, mis oma laadilt on ametisaladus.

[...]”.

6

Määruse artikli 18 lõige 3 sätestab:

„Komisjon lähtub oma otsuse tegemisel ainult väidetest, mille kohta osalised on saanud esitada oma märkused. Menetluste käigus peetakse täiel määral kinni õigusest kaitsele. Juurdepääs toimikutele on tagatud vähemalt otseselt seotud osalistele, kui seda ei takista ettevõtjate õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi.”

7

Komisjoni 1. märtsi 1998. aasta määruse (EÜ) nr 447/98 nõukogu määruses nr 4064/89 ettenähtud teatiste, tähtaegade ja ärakuulamiste kohta (EÜT L 61, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 284) artikli 13 lõige 3 sätestab:

„Pärast seda, kui komisjon on adresseerinud teatist esitavatele osalistele oma vastuväited, annab ta neile taotluse korral juurdepääsu toimikutele, et nad saaksid kasutada oma õigust kaitsele.

Komisjon võimaldab toimikutele juurdepääsu ka muudele asjaomastele osalistele, keda on vastuväidetest teavitatud, kui see on vajalik nende märkuste ettevalmistamiseks.”

8

Määruse 447/98 artikli 17 lõige 1 näeb ette:

„Andmeid, sealhulgas dokumente, ei edastata ega tehta kättesaadavaks, kui need sisaldavad mis tahes isiku või ettevõtja, sealhulgas teatist esitavate osaliste, muude asjaomaste osaliste või kolmandate isikute ärisaladusi või muid konfidentsiaalseid andmeid, mille avaldamist komisjon ei pea menetluse seisukohalt vajalikuks, või kui asjaga on seotud ametiasutuste dokumendid.”

9

Nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (ELT L 24, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 40 ) artikli 17 „Ametisaladus” lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Käesoleva määruse kohaldamisel saadud teavet kasutatakse üksnes asjakohase taotluse, uurimise või ärakuulamise eesmärgil.

2.   Ilma et see piiraks artikli 4 lõike 3 ning artiklite 18 ja 20 kohaldamist, ei tohi komisjon ja liikmesriikide pädevad asutused, nende ametnikud, teenistujad ja teised kõnealuste asutuste järelevalve all töötavad isikud ning liikmesriikide muude asutuste ametnikud ja avalikud teenistujad avaldada käesoleva määruse alusel saadud või vahetatud teavet, mille suhtes kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus.”

10

Odile Jacobi esitatud taotlused teatud dokumentidega tutvumiseks on vaidlustatud kohtuotsuses välja toodud järgmiselt:

11

Komisjon kinnitas vaidlusaluse otsusega oma 15. veebruari 2005. aasta keeldumist võimaldada juurdepääs asjaomastele dokumentidele.

12

Selles otsuses tuvastas komisjon esiteks juurdepääsutaotluses viidatud dokumendid ning esitas üksikasjaliku nimekirja, välja arvatud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 1 alapunkti d dokumentide osas, põhjusel et Lagardère’i ja komisjoni kirjavahetus koosneb ligikaudu 20-st kaustast ning et üksikasjaliku nimekirja koostamine oleks olnud ebaproportsionaalselt suur halduskoormus. Ta täpsustas muu hulgas, et tema valduses ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punkti 1 alapunktis f nimetatud dokumenti ning märkis, et selle kohtuotsuse punkti 1 alapunktis c viidatud dokumendid kuuluvad nimetatud punkti alapunktis h viidatud dokumentide hulka.

13

Nimetatud otsuses täpsustas komisjon pealkirja all „Uurimise eesmärgi kaitse”, et „kõikidele viidatud dokumentidele kehtib dokumentidega tutvumise õigusest tehtav erand, mis kaitseb komisjoni läbiviidavate uurimiste eesmärki (määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmas taane)”.

14

Nimetatud erandit kohaldades keelas komisjon vaidlusaluses otsuses kõikidele taotletud dokumentidele juurdepääsu, kuna need dokumendid edastati komisjoni talitustele või koostati nende poolt ettevõtjate koondumiste kontrolli menetluse raames. Komisjon leidis, et juhul kui Üldkohus tühistab kokkusobivuse otsuse, peab komisjon võtma uue otsuse ning seetõttu taasalustama uurimist. Selle uurimise eesmärki kahjustatakse, kui asjaomase menetluse raames koostatud või saadud dokumendid tehakse selles staadiumis avalikuks. Üldisemalt võttes leidis komisjon, et talle koondumise kontrolli menetluse raames antud teabe avalikustamine õõnestab komisjoni ja huvitatud isikute vahelist usaldust ning koostööd, mis on hädavajalik komisjonile vajamineva teabe kogumiseks.

15

Lisaks täpsustas komisjon vaidlusaluses otsuses sõnaselgelt, et see keeldumine on põhjendatud, kuna „uurimise eesmärgiga seotud erandit kohaldatakse igale taotluse esemeks olnud dokumendile”.

16

Selleks et õigustada juurdepääsu keelamist dokumentidele, millele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 1 alapunktides b–e ja h ning punkti 2 alapunktides b, c (osaliselt), d, f, g, i ja j, tõi komisjon samuti välja määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ette nähtud erandi, mis on seotud ärihuvide kaitsega, kuna need dokumendid sisaldavad asjaomaste ettevõtjate äristrateegiate kohta tundlikku teavet, mis on komisjonile edastatud ainult kavandatud koondumise kontrollimise jaoks. Komisjon leidis, et vaidlustatud kohtuotsuse punkti 1 alapunktis a ning punkti 2 alapunktis c seoses Lagardère’ile saadetud komisjoni kirjaga ja alapunktis h viidatud dokumendid, mis on kõik tema koostatud, sisaldavad samuti asjaomaste ettevõtjatega seotud äriliselt tundlikku teavet.

17

Selleks et õigustada vaidlustatud kohtuotsuse punkti 1 alapunktis g viidatud komisjoni kolmest asutusesisesest memost kahele juurdepääsu keelamist, tugines komisjon vaidlusaluses otsuses määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teises lõigus ette nähtud erandile, mis on seotud institutsiooni otsustamisprotsessi kaitsega. Üks nendest memodest on konkurentsi peadirektoraadi taotlus arvamuse saamiseks õigustalituselt, teine on konkurentsi eest vastutava komisjoni liikme jaoks koostatud memo, mis sisaldab ülevaadet olukorrast.

18

Sellega seoses täpsustas komisjon vaidlusaluses otsuses, et „peale selle, et nende dokumentide avalikustamine kahjustaks uurimise eesmärki […], kahjustataks tõsiselt otsustamisprotsessi ennast, kui avalikustataks komisjoni talituste sisearutelud seoses selle juhtumiga”. Ta kinnitas, et tema talitustel peab olema õigus oma seisukohti vabalt ilma välise surveta esitada, et anda komisjonile otsuse tegemiseks selgitusi.

19

Selleks et õigustada vaidlustatud kohtuotsuse punkti 1 alapunktis g viidatud ühele dokumendile juurdepääsu keelamist, tugines komisjon vaidlusaluses otsuses samuti määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes ette nähtud erandile, mis on seotud õigusnõustamise kaitsega. Ta rõhutas, et on põhiline, et õigusnõustamine võiks toimuda ausalt, objektiivselt ning sõltumatult. Ta leidis, et kui õigustalitus peaks võtma arvesse oma arvamuse hilisemat avaldamist, siis ei avaldaks ta oma arvamust sõltumatult.

20

Kolmandatelt isikutelt pärinevate dokumentide osas leidis komisjon vaidlusaluses otsuses, et ta ei pea nendega konsulteerima määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 4 kohaselt, kuna ta leidis, et üks eranditest kuulus kohaldamisele ning seega oli ilmne, et asjaomaseid dokumente ei tohi avalikustada.

21

Komisjon kinnitas selles otsuses, et ta analüüsis võimalust võimaldada Odile Jacobile osaline juurdepääs asjaomastele dokumentidele vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikele 6 ning et ta jättis selle võimaluse kõrvale taotletud dokumentide hulga tõttu ning arvestades asjaolu, et nende dokumentide peaaegu kogu sisu oli hõlmatud eespool loetletud eranditega. Nende dokumendiosade tuvastamine, mida võib edastada, tooks kaasa ebaproportsionaalse halduskoormuse võrreldes üldsuse huviga tutvuda katkendlike osadega, mis on sellise tegevuse tulemus.

22

Komisjon märkis vaidlusaluses otsuses muu hulgas, et ülekaalukas üldine huvi ei õigusta nimetatud dokumentide avalikustamist, kuna juurdepääsutaotlus tugineb Odile Jacobi huvide kaitsele Üldkohtu menetluses olevas vaidluses ning see kaitse on seotud erahuvi, mitte üldise huviga.

23

Komisjon juhtis samas otsuses tähelepanu teistele dokumentidele juurdepääsu erinormidele, mis on esiteks ette nähtud määruses nr 4064/89 ning teiseks Euroopa Kohtu ja Üldkohtu kodukordadega, mis võimaldavad poolel kohtumenetluses taotleda menetlust korraldavate meetmete võtmist, mis võivad seisneda käimasoleva kohtuasjaga seotud dokumentide väljanõudmises.

24

Lõpuks märkis komisjon vaidlusaluses otsuses, et asjaolu, et ta edastas määruse nr 4064/89 artiklil 11 põhinevad infonõuded kohtuasjas T-279/04 tema poolt esitatud kostja vastuse lisana, ei tähenda, et ta peab sama sätte alusel avalikustama Lagardère’ile saadetud infonõude, millele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 2 alapunktis h. Ta meenutas, et Euroopa Kohtule ja Üldkohtule esitatud menetlusdokumentidele lisatud dokumendid edastatakse ainult asjaomase menetluse jaoks ning need ei ole mõeldud avaldamiseks, kuna dokumendi edastamine määruse nr 1049/2001 alusel võrdub selle dokumendi avaldamisega.

25

Pärast vaidlusaluse otsuse tegemist esitas Odile Jacob 5. juulil 2005 kohtuasjas T-279/04 menetlust korraldavate meetmete taotluse kodukorra artikli 64 alusel selleks, et Üldkohus kohustaks komisjoni esitama vaidlustatud kohtuotsuse punkti 1 alapunktides a–h viidatud dokumendid. Komisjon edastas Odile Jacobile selle taotluse kohta esitatud märkuste lisana nimetatud punkti alapunktis a viidatud dokumendi, st oma 5. juuni 2003. aasta otsuse alustada asjaomases menetluses põhjalikku uurimist määruse nr 4064/89 artikli 6 lõike 1 punkti c alusel.

26

Hagiavaldus, mille Odile Jacob esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks, saabus Üldkohtu kantseleisse 17. juunil 2005.

27

Odile Jacob esitas oma hagi põhjenduseks neli väidet, mis käsitlevad juurdepääsutaotluses viidatud dokumentide konkreetset ja individuaalset hindamata jätmist, komisjoni ilmset hindamisviga määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud erandite kohaldamisel, taotletud dokumentidega vähemalt osalise tutvumise õiguse rikkumist ning proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, mis tuleneb sellest, et ei ole kaalutud ühelt poolt osutatud erandeid ning teiselt poolt ülekaalukat üldist huvi, mis õigustaks taotletud dokumentide avalikustamist.

28

Üldkohus palus 10. juuli 2009. aasta määrusega oma kodukorra artikli 65 punkti b, artikli 66 lõike 1 ja artikli 67 lõike 3 kolmanda lõigu alusel komisjonil esitada kõik taotletud dokumendid, välja arvatud need, millele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 1 alapunktis f ning punkti 2 alapunktides a ja e, märkides sealjuures siiski, et Üldkohtu menetluse käigus ei edastata neid dokumente ei Odile Jacobile ega menetlusse astujale. Komisjon täitis selle korralduse ning esitas nimetatud dokumendid Üldkohtule.

29

Palju dokumente, millele Odile Jacob määruse nr 1049/2001 alusel juurdepääsu taotles, edastati talle komisjoni poolt täielikult või osaliselt. Üldkohus leidis seega, et on ära langenud vajadus teha otsus vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse kohta osas, mis puudutab komisjoni poolt juurdepääsu keelamist vaidlustatud kohtuotsuse punkti 1 alapunktides a–c ning punkti 2 alapunktides h ja j viidatud dokumentidele. Lisaks ei vaidlustanud Odile Jacob komisjoni kinnitust, et selle kohtuotsuse punkti 1 alapunktis f viidatud dokumenti tema valduses ei ole.

30

Seetõttu täpsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 32 vaidluse eset, milleks on vaidlustatud kohtuotsuse punkti 1 alapunktides d, e, g ja h ning punkti 2 alapunktides b–d, f, g ja i viidatud dokumendid (edaspidi „vaidlusalused dokumendid”).

31

Kõigepealt analüüsis Üldkohus Lagardère’i poolt sissejuhatuseks esitatud argumendi vastuvõetavust selles osas, et juurdepääsutaotlust oleks tulnud hinnata ettevõtjate koondumiste kontrolli menetluse erikontekstis. Lagardère väitis, et koondumiste kontrolli menetluses kohaldatakse toimikuga tutvumise õigusele erinorme, mis on ette nähtud komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 802/2004, millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (ELT L 133, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 88), artiklis 17. Üldkohus lükkas selle argumendi vastuvõetamatuse tõttu tagasi, kuna menetlusse astumise avaldus peab piirduma ühe poole nõuete toetamisega ning pooled ei olnud seda argumenti esitanud.

32

Mis puudutab hagi väidete analüüsimise struktuuri, siis järgis Üldkohus komisjoni esitatud põhjenduste järjekorda, mille kohaselt olid kõik vaidlusalused dokumendid hõlmatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes viidatud erandiga, mis on seotud uurimise eesmärgi kaitsega, ning et lisaks olid teatud dokumendid tervikuna või osaliselt hõlmatud muude eranditega. Nii hindas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 63–97 uurimise eesmärgi kaitsega seotud erandi, seejärel kohtuotsuse punktides 109–129 ärihuvide kaitsega seotud erandi, kohtuotsuse punktides 136–145 otsustamisprotsessi kaitsega seotud erandi ning lõpuks kohtuotsuse punktides 152–163 õigusnõustamise kaitsega seotud erandi kohaldamise põhjendatust.

33

Kuna Üldkohus leidis, et esimene ja teine väide on tihedalt seotud, analüüsis ta neid väiteid koos.

34

Pärast seda, kui Üldkohus meenutas väljakujunenud kohtupraktikat, mis käsitleb institutsioonide dokumentidega tutvumise taotluste konkreetse ja individuaalse hindamise kohustust, rõhutas ta, et asjaomane institutsioon peab analüüsima, kas esiteks kuulub juurdepääsutaotluse esemeks olev dokument määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erandite kohaldamisalasse, teiseks, kas selle dokumendi avalikustamine kahjustab konkreetselt ja tegelikult kaitstud huvi ning kolmandaks, kui see on nii, siis kas kaitsevajadus hõlmab asjaomast dokumenti tervikuna.

35

Üldkohus viis selle analüüsi läbi kolm korda ning analüüsis esiteks, kas vaidlusalused dokumendid on hõlmatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandiga, mis kaitseb kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärke.

36

Enne 14. aprilli 2003 mitteametlikus menetluses, nii-öelda „eelteatamise” raames edastatud dokumentide osas leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67, et neid dokumente tuleb pidada seotuks komisjoni uurimisega koondumiste kontrolli raames, nagu on märgitud konkurentsi peadirektoraadi peadirektori 14. veebruari 2005. aasta kirjas, mis tuvastab need dokumendid osana selle menetlusega seotud toimikust, ning ka vaidlusaluses otsuses, mis täpsustab, et kõik taotletud dokumendid „koostati või saadi [asjaomase menetluse] läbiviimisel”. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 tõdes Üldkohus sõnaselgelt, et „kõik taotletud dokumendid puudutavad tegelikult uurimist”.

37

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 analüüsis Üldkohus, kas see erand oli ajaliselt veel kohaldatav.

38

Üldkohus märkis, et Odile Jacob taotles vaidlusaluseid dokumente, samas kui asjaomane uurimine oli juba lõppenud komisjoni kahe otsuse vastuvõtmisega, milleks antud juhul on kokkusobivuse otsus ning heakskiitmise otsus. Siiski tõi Üldkohus samuti välja, et need otsused ei olnud veel lõplikud, võttes arvesse nende tühistamiseks Üldkohtusse esitatud kahte hagi, st kohtuasju T-279/04 ja T-452/04.

39

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76 ja 77 leidis Üldkohus, et kui möönda, et vaidlusalused dokumendid on siiani hõlmatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandiga, kuna asjaomase uurimise tulemusena tehtud kokkusobivuse otsus ning heakskiitmise otsus ei ole lõplikud, sõltuks juurdepääs nimetatud dokumentidele juhuslikust, tulevasest ja võib-olla ajaliselt kaugest sündmusest. Seega oli Üldkohus arvamusel, et vaidlusalused dokumendid ei kuulunud vaidlusaluse otsuse tegemise ajal enam uurimise eesmärgi kaitsega seotud erandi kohaldamisalasse.

40

Üldkohus lisas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 78 ja 82, et isegi kui eeldada, et nimetatud dokumendid võinuks kuuluda uurimise eesmärgi kaitsega seotud erandi kohaldamisalasse, ei nähtu vaidlusaluse otsuse põhjendustest, mis on liiga ebamäärased ja üldised ega „põhine käesolevas asjas esinevatel asjaoludel”, et komisjon hindas vaidlusaluseid dokumente konkreetselt ja individuaalselt. Üldkohus arvas, et sama põhjendust võinuks kohaldada kõikide dokumentide suhtes, mis esitatakse ükskõik millise ettevõtjate koondumiste kontrolli menetluse raames, kuna vaidlusaluse otsuse abstraktne ning üldine põhjendus ei viita vaidlusaluste dokumentide sisule.

41

Mis puudutab komisjoni ja Lagardère’i vahelist kogu kirjavahetust alates 2002. aasta septembrist kuni koondumisest teatamiseni, siis jõudis Üldkohus komisjoni argumente tagasi lükates järeldusele, et vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõikele 3 kohaldatakse komisjoni dokumentidega tutvumise õiguse sätteid kõigi selle institutsiooni käsutuses olevate dokumentide suhtes ning et ettevõtjate koondumiste valdkonna dokumendid kuuluvad selle sätte alla. Vastavalt sellele leidis Üldkohus, et komisjon peab iga vaidlusaluse dokumendi konkreetse ja tegeliku hindamisega kindlaks tegema, kas see on uurimise eesmärgi kaitsega seotud erandiga ilmselgelt hõlmatud. Komisjon ei saa ennast sellest kohustusest vabastada vaidlusaluste dokumentide abstraktse analüüsimisega.

42

Komisjoni argumendi osas, mis tuleneb määruse nr 139/2004 artikli 17 lõikest 1 ja mille kohaselt „[nimetatud] määruse kohaldamisel saadud teavet kasutatakse üksnes asjakohase taotluse, uurimise või ärakuulamise eesmärgil”, asus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 89 seisukohale, et see säte, mille sõnastus on sarnane käesolevas kohtuasjas kohaldatava määruse nr 4064/89 sätte sõnastusele, näeb ette viisi, kuidas komisjon võib kasutada esitatud teavet, ega reguleeri määrusega nr 1049/2001 tagatud juurdepääsu dokumentidele.

43

Nimetatud punktis täpsustas Üldkohus, et seda sätet „ei saa tõlgendada takistusena dokumentidega tutvumise õiguse teostamisele, mis on tagatud EÜ artikliga 255 ja määrusega nr 1049/2001. Lisaks tuleb seda lugeda lähtuvalt määruse nr 139/2004 artikli 17 lõikest 2, mis välistab ainult sellise teabe avalikustamise, „mille suhtes kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus”. Teatist esitavate ettevõtjate jaoks on seega ootuspärane, et avalikustatakse kogutud teave, mis ei ole hõlmatud ametisaladusega”.

44

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 märkis Üldkohus, et „kohtupraktikast nähtub, et juhul, kui avalikkusele on antud õigus tutvuda kindlat teavet sisaldavate dokumentidega, ei saa neid andmeid käsitleda teabena, mis oma laadilt on ametisaladus (Üldkohtu 30. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas T-198/03: Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, EKL 2006, lk II-1429, punkt 74). Ametisaladuse hoidmise kohustuse ulatus ei ole seega selline, mis võiks õigustada selliste dokumentidega tutvumise üldist ja abstraktset keeldu, mis on edastatud koondumisest teatamise raames. Ei EÜ artiklis 287 ega määrustes nr 4064/89 ja nr 139/2004 ei ole ammendavalt märgitud, milline teave kuulub oma laadilt ametisaladuse alla. Nende määruste artikli 17 lõike 2 sõnastusest nähtub siiski, et kogu kogutud teave ei kuulu tingimata ametisaladuse alla. Teabe konfidentsiaalsuse hindamisel tuleb seega omavahel tasakaalu viia õigustatud huvid, mis vastanduvad teabe avalikustamisele, ning üldine huvi, mis nõuab, et ühenduse institutsioonide tegevus oleks nii avalik kui võimalik (vt selle kohta eespool viidatud Üldkohtu otsus Tribunal Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 71, ja 12. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas T-474/04: Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon, EKL 2007, lk II-4225, punktid 63–66)”.

45

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 leidis Üldkohus, et „hinnates taotletud dokumente konkreetselt ja individuaalselt kooskõlas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taandega, saab komisjon täielikult määrusega nr 1049/2001 kooskõlas tagada koondumiste valdkonnas kohaldamisele kuuluvate sätete kasuliku mõju. Sellest tuleneb, et EÜ artiklist 287 ning määruste nr 4064/89 ja nr 139/2004 artiklist 17 tulenev ametisaladuse hoidmise kohustus ei võta temalt ära kohustust hinnata iga asjaomast dokumenti, nagu nõuab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 2”.

46

Olles asunud seisukohale, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta keelas juurdepääsu vaidlusalustele dokumentidele põhjendusel, et need on hõlmatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandiga, leidis Üldkohus, et vaidlusalune otsus oli selles osas õigusvastane.

47

Siiski märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 99, et kõik vaidlusalused dokumendid, millele juurdepääs komisjoni poolt keelati uurimise eesmärgi kaitsega seotud erandi alusel, võivad olla siiski hõlmatud ka teiste määruses nr 1049/2001 sätestatud juurdepääsu eranditega.

48

Seetõttu analüüsis Üldkohus, kas need dokumendid võivad olla hõlmatud teiste selles määruses sätestatud juurdepääsu eranditega, nagu ärihuvide kaitsega seotud erand, otsustamisprotsessi kaitsega seotud erand või õigusnõustamise kaitsega seotud erand.

49

Mis puudutab ärihuvide kaitsega seotud erandit, siis Üldkohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 113–119 seisukohale, et kuigi vaidlusalused dokumendid võivad juba oma eesmärgi poolest sisaldada asjaomaste ettevõtjate äristrateegiat puudutavat teavet, ei saa neid dokumente olemuse poolest pidada selle erandiga hõlmatuks, kuna avalikkusel on õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega. Seetõttu leidis Üldkohus, et komisjon peab selleks, et dokumendile juurdepääsu keelata, iga vaidlusaluse dokumendi konkreetse ja tegeliku hindamisega kindlaks tegema, kas see on hõlmatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erandiga.

50

Asjaomase määruse artikli 4 lõike 4 alusel kolmandate isikutega konsulteerimise osas leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 125–127, et kolmandate isikutega konsulteerimata jätmine on määrusega nr 1049/2001 kooskõlas ainult siis, kui asjaomane dokument on selgelt hõlmatud ühe selles määruses ette nähtud erandiga. Üldkohus leidis aga, et uurimise eesmärgi kaitsega seotud erandi puhul ning ärihuvide kaitsega seotud erandi puhul ei ole see käesolevas asjas nii.

51

Mis puudutab otsustamisprotsessi kaitsega seotud erandit, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 138–143, et konkurentsi peadirektoraadi 10. veebruari 2002. aasta memo komisjoni õigustalitusele ning olukorrast ülevaadet andev 4. novembri 2002. aasta memo sisaldavad sisekasutuseks esitatud arvamusi osana sisearuteludest ja eelkonsultatsioonidest, ning kuuluvad seega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu kohaldamisalasse. Leides, et komisjoni esitatud õigustused olid üldised ja abstraktsed, asus Üldkohus seisukohale, et asjaomane institutsioon ei tõendanud, et asjaomastele dokumentidele juurdepääs võib konkreetselt ja reaalselt kahjustada komisjoni otsustamisprotsessi ning et nende dokumentide avalikustamisel on sellele samale otsustamisprotsessile oluline mõju.

52

Lõpuks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 154 õigusnõustamise kaitsega seotud erandi osas, et komisjoni õigustalituse 10. oktoobri 2002. aasta arvamus on hõlmatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teise taande erandiga.

53

Vaidlustatud kohtuotsuse punktide 159 ja 160 sõnastuse kohaselt on mõistlikult ettenähtav, mitte ainult oletuslik võimalus, et selle arvamuse avalikustamine võib kahjustada komisjoni õigustalituse tööd tulevikus, eelkõige menetluses Üldkohtus, ning et see talitus peaks edaspidi olema selliste arvamuste koostamisel alalhoidlik ja ettevaatlik, et mitte mõjutada komisjoni otsustusvõimet valdkondades, kus ta täidab haldusülesandeid.

54

Lisaks tõi Üldkohus välja, et komisjoni õigustalituse arvamuse avalikustamine võib panna selle institutsiooni delikaatsesse olukorda, mõjutada tunduvalt õigustalituse arvamusvabadust ja tema võimet ennast liidu kohtus tõhusalt kaitsta, võrdselt teiste kohtumenetluse poolte õiguslike esindajatega, nõrgendada komisjoni lõppseisukohta ning viimase sisemist otsustamisprotsessi.

55

Seetõttu lükkas Üldkohus tagasi Odile Jacobi argumendi, et vaidlustatud kohtuotsuse punkti 1 alapunktis g viidatud õigustalituse arvamuse avalikustamine ei kahjusta õigusnõustamist.

56

Seejärel analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 167–176 kolmandat väidet, et on rikutud õigust tutvuda vaidlusaluste dokumentidega vähemalt osaliselt.

57

Üldkohtu arvates tuleb konkreetne ja individuaalne hindamine läbi viia ka määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 6 kohaldades. Asjaomane institutsioon võib loobuda sellest hindamisest alles pärast seda, kui ta on tegelikult uurinud kõiki teisi võimalikke meetmeid ning üksikasjalikult selgitanud põhjuseid, miks ka teiste meetmetega oleks kaasnenud ebamõistlikult suur töömaht. Kuna komisjon niiviisi ei teinud, siis jõudis Üldkohus järeldusele, et vaidlusalune otsus tuleb samuti sel põhjusel tühistada.

58

Neljanda väite osas, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 189–196 seda, kas on olemas ülekaalukas üldine huvi, mis võiks õigustada komisjoni õigustalituse asjaomase arvamuse avalikustamist määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimases lauses ette nähtud korras.

59

Pärast seda, kui Üldkohus analüüsis Odile Jacobi erinevaid argumente, mis käsitlesid tema huvide kaitsmist kohtuasjas, ausa konkurentsi säilitamist Prantsusmaa kirjastusturul ning ettevõtjate koondumiste kontrolli käsitlevate normide rikkumise ohtu, lükkas Üldkohus kõik need argumendid tagasi, asudes seisukohale, et ei ole ülekaalukat üldist huvi, mis õigustab asjaomase õigusliku arvamuse avalikustamist.

60

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 197, tühistas Üldkohus eeltoodud kaalutlustel vaidlusaluse otsuse osas, millega keelati täielik ja osaline juurdepääs kõikidele taotletud dokumentidele, välja arvatud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 1 alapunktis g viidatud õigusliku arvamuse puhul.

61

Komisjon esitas Euroopa Kohtu kantseleisse 10. augustil 2010 saabunud eraldi dokumendiga ajutiste meetmete kohaldamise taotluse vaidlustatud kohtuotsuse täitmise peatamiseks kuni Euroopa Kohus teeb otsuse apellatsioonkaebuse kohta.

62

Asudes seisukohale, et komisjon ei ole tõendanud suure ja korvamatu kahju olemasolu ning seega ei vasta vaidlustatud kohtuotsuse täitmise peatamise taotlus kiireloomulisuse tingimusele, jättis Euroopa Kohtu president oma 31. jaanuari 2011. aasta määrusega ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata.

63

Euroopa Kohtu presidendi 2. veebruari 2011. aasta määrusega anti Taani Kuningriigile ja Rootsi Kuningriigile luba astuda menetlusse Odile Jacobi nõuete toetuseks ning Tšehhi Vabariigile luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

64

Euroopa Kohtu presidendi 29. juuni 2011. aasta määrusega anti Prantsuse Vabariigile luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks ning esitada oma märkused suulise menetluse käigus.

65

Apellatsioonkaebuses palub komisjon Euroopa Kohtul:

66

Vastuses apellatsioonkaebusele ja vastuapellatsioonkaebuses palub Odile Jacob Euroopa Kohtul:

67

Tšehhi Vabariik ja Prantsuse Vabariik toetavad komisjoni nõudeid. Taani Kuningriik ja Rootsi Kuningriik toetavad Odile Jacobi nõudeid.

68

Lagardère palub Euroopa Kohtul:

69

Apellatsioonkaebuses esitab komisjon kaks väidet, millest esimene käsitleb määruse nr 1049/2001 ekslikku tõlgendamist osas, milles Üldkohus jättis selle määruse artiklis 4 sätestatud erandite tõlgendamisel arvesse võtmata määruse nr 4046/89 sätted.

70

Teine väide, mis koosneb viiest osast, käsitleb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigete 2 ja 3 ekslikku tõlgendamist. Esimene väiteosa viitab kohustusele viia läbi juurdepääsutaotluses viidatud iga dokumendi konkreetne ja individuaalne hindamine. Teine väiteosa puudutab seda, et on ekslikult tõlgendatud selle määruse artikli 4 lõike 2 kolmandat taanet, mis käsitleb uurimise eesmärgi kaitsega seotud erandit. Kolmas väiteosa puudutab seda, et on ekslikult tõlgendatud määruse artikli 4 lõike 2 esimesest taanet ärihuvide kaitsega seotud erandi kohta. Neljas väiteosa on seotud sama määruse artikli 4 lõike 3 teise lõigu, mis käsitleb otsustamisprotsessi kaitsega seotud erandit, eksliku tõlgendamisega. Viies väiteosa tugineb dokumentidega osalise tutvumise õigust puudutava määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 ekslikule tõlgendamisele.

71

Apellatsioonkaebuse alguses meenutab komisjon vaidlusalusele otsusele viidates erandeid, millega vaidlusalused dokumendid on hõlmatud ning mis õigustasid dokumentidega tutvumise taotluse rahuldamata jätmist. Erandid on ette nähtud järgmiste sätetega:

72

Komisjon on arvamusel, et Üldkohus ei tõlgendanud ja kohaldanud ühtselt määrust nr 1049/2001, mille tulemusel oli see vastuolus ettevõtjate koondumiste kontrolli menetlust reguleerivate sätetega ning liidu seadusandja tahtega. Nimetatud määrus on üldnorm, mida kohaldatakse kõikidele institutsiooni valduses olevatele dokumentidele. Nii sätestati erandid institutsioonide dokumentidega tutvumise õigusest üldsõnaliselt, et kaitsta avalikke või erahuve ning et neid saaks kohaldada kõige erinevamatele olukordadele, mis praktikas võivad esineda. Neid erandeid tuleb seega tõlgendada nii, et kaitstaks õigustatud avalikke või erahuve kõikides institutsioonide tegevusvaldkondades ning täpsemalt siis, kui neid huve sõnaselgelt kaitstakse liidu õiguse muude sätetega nagu määrus nr 4064/89.

73

Euroopa Kohtul on juba olnud juhust muudele kohaldatavatele õigusaktidele toetudes tõlgendada määrust nr 1049/2001 29. juuni 2010. aasta otsuses kohtuasjas C-139/07 P: komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau (EKL 2010, lk I-5885) ning kohtuasjas C-28/08 P: komisjon vs. Bavarian Lager (EKL 2010, lk I-6055). Vaidlustatud kohtuotsuse puhul tekkis nende normide kohaldamisel aga mitmes mõttes vastuolu.

74

Üldkohus seadis nii ohtu määruse nr 4064/89 tasakaalu. Ettevõtjatele pandud teabe ja andmete esitamise kohustustele ning komisjoni ulatuslikele uurimisvolitustele on vastukaaluks nimetatud määrusega ning määrusega nr 802/2004, millega rakendatakse esimesena nimetatud määrust, kehtestatud tugevdatud kaitse sätted. Kaitsetagatiste eesmärk on võimaldada esiteks ettevõtjate koondumiste süsteemi nõuetekohast toimimist avalikes huvides ning teiseks tagada asjaomaste ettevõtjate õigustatud huve nii, et komisjonile edastatud teavet kasutatakse ainult uurimise huvides ning konfidentsiaalset infot ei avalikustata, kaitstes neid ka avaliku võimu sekkumise eest nende eraõiguslikus tegevuses.

75

Komisjoni arvates on ELTL artiklis 339 ning määruse nr 4046/89 artiklis 17 sisalduva ametisaladuse hoidmise kohustuse eesmärk mitte kahjustada ärisaladusi ning ettevõtjate teisi ärihuve ning samuti tagada nende kaitseõigused. See tõlgendus tugineb 16. juuli 1992. aasta otsusele kohtuasjas C-67/91: Asociación Española de Banca Privada jt (EKL 1992, lk I-4785); 15. oktoobri 2002. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C-238/99 P, C-244/99 P, C-245/99 P, C-247/99 P, C-250/99 P-C-252/99 P ja C-254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (EKL 2002, lk I-8375) ning 14. veebruari 2008. aasta otsusele kohtuasjas C-450/06:Varec (EKL 2008, lk I-581).

76

Komisjon rõhutab, et infot, mida koondumiste osalisteks olevad ettevõtjad esitavad, tuleb pidada nende eraõigusliku tegevuse alla kuuluvaks ning sellisena hõlmatuks 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 sätete kaitsega. Vastavalt määruse nr 4064/89 artikli 18 lõikele 3 kohaldatakse toimikuga tutvumise õigust koondumiste valdkonnas ainult menetlusega otseselt seotud isikutele, välja arvatud ärisaladusega hõlmatud dokumendid, ning vajadusel teistele füüsilistele või juriidilistele isikutele, kelle piisav huvi on tõendatud. Kõigile teistele taotlejatele, kelle selline huvi ei ole tõendatud, keelatakse toimikuga tutvumine ainult sel alusel ilma muus vormis põhjendusi esitamata.

77

Seega jättis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses tahtlikult arvesse võtmata määrustega nr 4064/89 ja nr 802/2004 kehtestatud korra.

78

Kuna Üldkohus pidas võrreldes muude õigusnormidega ülimuslikuks määrust nr 1049/2001 ja seda mitte ainult määruse nr 4064/89 suhtes, vaid ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni suhtes, rikkus Üldkohus liidu õigust.

79

Lagardère leiab, et Üldkohus lükkas ekslikult vaidlustatud kohtuotsuse punktides 33–38 tagasi argumendi, mille kohaselt tuleb kohaldada ainult koondumiste kontrolli valdkonnas ettenähtud norme toimikuga tutvumise kohta.

80

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks rõhutab Tšehhi Vabariik, et institutsioonide dokumentidega tutvumise õigus ei ole absoluutne põhimõte ning sellele kehtivad teatud piirangud, nagu menetluse poolte ametisaladuse või ärisaladuse hoidmine. Seetõttu on vaja, et infot sisaldavatele dokumentidele juurdepääs piirduks taotlejatega, kes on „konkreetsel määral” puudutatud ning kes on tõendanud piisavat huvi määruse nr 4064/89 tähenduses. Tšehhi Vabariik väidab, et ettevõtjate koondumiste valdkonnas võiks asjaolu, et võimaldatakse tutvuda dokumentidega, anda turul märgatava eelise menetluse pooleks oleva ettevõtja konkurentidele.

81

Odile Jacob märgib, et määruse nr 4064/89 sätete kohaldamisega seotud väide esitati esimest korda apellatsioonimenetluses ning seda tuleb seega pidada vastuvõetamatuks. Nimetatud äriühing rõhutab, et komisjoni käitumine käesolevas kohtuastmes on paradoksaalne, kuna see institutsioon ei võtnud kuidagi arvesse selle määruse kohaldamist, kui ta otsustas Üldkohtule või asjaomaste dokumentidega tutvumise taotluste menetlemisel valikuliselt teatud dokumendid edastada.

82

Teise võimalusena märgib Odile Jacob, et esimene väide on igal juhul ilmselgelt põhjendamatu. Komisjon kohaldab oma argumentide põhjendamiseks ekslikult liidu õigussüsteemi ühtsuse põhimõtet. Määruse nr 1049/2001 ettevalmistavad materjalid lükkavad ümber komisjoni hinnangu sellele, kuidas see määrus ning dokumentide tutvumise valdkonna erinormid suhestuvad. Nimetatud määrusega kehtestatud põhimõtetest võib kõrvale kalduda ainult juhul, kui erinormid annavad ulatuslikuma juurdepääsu, mitte vastupidi. Konkurentsiõigus ei ole erandkord, mille eesmärk on piirata määruse nr 1049/2001 sätteid. Ettevõtjate koondumist ja dokumentidega tutvumise õigust käsitlevad määrused ei ole vastuolus ning Üldkohus saavutas nende kahe vahel õige tasakaalu.

83

Odile Jacobi arvates tuleb ettevõtjate koondumistega seotud uurimist käsitlevate dokumentidega tutvumisel teha vahet komisjoni ja uurimise all olevate ettevõtjate vahelistel suhetel ning komisjoni ja kolmandate isikute vahelistel suhetel. Esimesena nimetatud suhete puhul tagab määrus nr 4064/89 uurimise all olevatele ettevõtjatele nende kaitseõiguste kaitse. Teisena nimetatud suhete puhul on komisjonil määruse nr 1049/2001 alusel läbipaistvuse kohustus. Need kaks kohustust taotlevad sama eesmärki, milleks on komisjoni tegevusele õigusjärgsete piiride seadmine. Käesolev kohtuasi ning eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Bavarian Lager aluseks olnud asi ei ole analoogilised, nagu näib arvavat komisjon.

84

Rootsi Kuningriik rõhutab Odile Jacobi toetuseks, et asjaolu, et erisätted näevad ette teistsugused alused institutsioonide dokumentidega tutvumiseks, ei tähenda, et need normid on automaatselt ülimuslikud võrreldes määruse nr 1049/2001 normidega. Võttes arvesse kõiki saladust puudutavaid norme, vähendaks selline tõlgendus märgatavalt selle määruse tähtsust ning oleks vastuolus institutsioonide tegevuse suurima võimaliku läbipaistvuse põhimõttega, mis sisaldub ELL artiklis 1, ELTL artiklis 15 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 42, ning see määrus kaotaks oma mõtte ja toime.

85

Rootsi Kuningriik toob välja, et eespool viidatud kohtuotsused Asociación Española de Banca Privada jt ning Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon täpsustavad, et ettevõtjate koondumiste menetluse raames kogutud info kasutamise piirangu koostoimes ametisaladuse hoidmise kohustusega eesmärk on kaitsta ettevõtjate õigust ennast kaitsta. See piirang takistab komisjonil muus kontekstis kasutada sellise menetluse raames ettevõtjate antud infot. Seevastu, nagu rõhutab Üldkohus, on selle piirangu ainus eesmärk piirata komisjoni õigust kasutada ise selle piiranguga hõlmatud andmeid ning see ei puuduta avalikkuse õigust tutvuda dokumentidega. Määruses nr 1049/2001 sätestatud erandite tõlgendamisel ei pidanud võtma arvesse määruse nr 4064/89 artikli 17 lõiget 1.

86

Rootsi Kuningriik on lisaks arvamusel, et määruse nr 4064/89 artikli 17 lõiget 2 ametisaladuse hoidmise kohustuse kohta ning selle määruse artikli 18 lõiget 3, mis kaitseb poolte õigust ennast kaitsta, ei saa samuti laiendada nii, et määruses nr 1049/2001 sätestatud eranditele antaks laiem tõlgendus kui see, mis ilmneb viimati nimetatud määruse artikli 4 sõnastusest.

87

Teise väite esimeses osas vaidlustab komisjon kõikide vaidlusaluste dokumentide konkreetse ja individuaalse hindamise läbiviimise kohustuse, mille vaidlustatud kohtuotsus kehtestas.

88

Komisjon, keda toetab Lagardère, leiab, et eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, mis on kohaldatav riigiabi valdkonnas, on ülekantav ettevõtjate koondumiste kontrolli menetlusele osas, millega see kohtuotsus kehtestab üldise eelduse, mille kohaselt kahjustaks toimiku dokumentide avalikustamine põhimõtteliselt uurimise eesmärki.

89

Ta toob esile, et tuleks möönda, et on olemas üldine eeldus, mille kohaselt nende dokumentidega tutvumine, millele ei ole juurdepääsu kolmandatel isikutel, kes ei ole asjaomase menetlusega seotud, kahjustaks põhimõtteliselt uurimise eesmärki. Selliste dokumentidega saab tutvuda ainult siis, kui need ei ole selle eeldusega hõlmatud või on olemas ülekaalukas üldine huvi, mis õigustab nende avalikustamist määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 alusel.

90

Odile Jacob, kes tugineb Üldkohtu argumentidele, leiab, et teise väite esimene osa on põhjendamatu. Iga dokumendi individuaalse ja konkreetse hindamise puhul on tegemist põhimõttelise lahendusega, mida tuleb rakendada kõikidele määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud eranditele, isegi ettevõtjate koondumiste kontrolli valdkonnas. See, et komisjoni valduses on väga konfidentsiaalne info, ei vabasta teda kuidagi kohustusest viia läbi individuaalne ja konkreetne hindamine kas või selleks, et teha kindlaks, millised nendest dokumentidest taolist teavet ei sisalda, ning millega võib seega sellisel juhul osaliselt või tervikuna tutvuda.

91

Odile Jacob märgib, et viide eespool viidatud kohtuotsusele komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau ei ole asjakohane kohtuasja puhul, mis on seotud ettevõtjate koondumisega, kuna riigiabi valdkonnas, mis on nimetatud kohtuotsuses vaatluse all, ei ole asjaomastel isikutel mingit õigust tutvuda komisjoni haldustoimikuga, millega ei ole aga tegemist ettevõtjate koondumiste kontrolli valdkonnas, kuna määruse nr 4046/89 artiklid 17 ja 18 lubavad sellist tutvumist. Lisaks oli eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau aluseks olnud asjas tegemist sellega, et komisjoni uurimine vaidlusaluse riigiabi ühe osa suhtes oli käimas, nii et uurimise eesmärgi kaitsega seotud erandile oleks võinud veel tugineda.

92

Komisjon väidab, et uurimist, millele vaidlusalused dokumendid viitavad, ei saa lugeda lõpetatuks, kuna kokkusobivuse ja heakskiitmise otsuste kehtivus on vaidlustatud, ning nende otsuste tühistamise korral tuleb komisjonil uurimist taasalustada. Nii on õigusvastane vaidlustatud kohtuotsuse punktis 77 sisalduv Üldkohtu järeldus, et vaidlusalused dokumendid ei kuulunud vaidlusaluse otsuse tegemise ajal enam uurimise eesmärgi kaitsega seotud erandi kohaldamisalasse.

93

Eespool viidatud kohtuotsusest komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau tuleneb, et sellist erandit võib jätkuvalt kohaldada ning see võib õigustada täielikku keeldu dokumentidega tutvuda, ilma et oleks vaja viia läbi konkreetset hindamist pärast seda, kui komisjon on võtnud vastu seda uurimist lõpetava otsuse. Nimetatud kohtuotsus ei tee menetluse etapi osas vahet käimasolevatel ja lõpetatud uurimistel.

94

Komisjon leiab, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tõlgendus vaidlustatud kohtuotsuses eirab selle sätte eesmärki ning ettevõtjate koondumiste valdkonnas tekib paradoksaalne olukord. Kui konkurentsinormide alusel keelatakse ilma dokumente hindamata toimikuga tutvuda kõikidel kolmandatel isikutel, kes ei tõenda „piisavat huvi” menetluses, saab samas üldsusele keelata nende dokumentidega tutvuda ainult asjaomaste dokumentide konkreetse ja detailse hindamise põhjal koos üksikasjaliku põhjendusega, mis aga moonutaks täielikult menetluse struktuuri selles valdkonnas.

95

Odile Jacob toob välja, et teise väite teise osa raames esitatud argumendid kattuvad sisuliselt komisjoni poolt esimeses kohtuastmes ja teise väite esimeses osas esitatud argumentidega.

96

Odile Jacob väidab, et määrused nr 4064/89 ja nr 1049/2001 ei ole vastuolus osas, mis puudutab kolmandate isikute poolt toimikuga tutvumist. Need kaks määrust sätestavad, et ükskõik millised „kolmandad isikud” ei oma absoluutset õigust toimikuga tutvuda ning nende suhtes ei kehti ka absoluutne keeld toimikuga tutvuda.

97

Komisjon vaidlustab tõlgenduse, mille Üldkohus andis määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimesele taandele ärihuvide kaitsega seotud erandi kohta. Komisjon väidab, et oma olemuselt nõuab ettevõtjate koondumine väga suurel hulgal teabe edastamist, mis on olemuselt väga konfidentsiaalne ning millele kohaldatakse ELTL artiklis 339 ja määruse nr 4064/89 artiklis 17 sätestatud ametisaladuse hoidmise kohustust. Seega käesolevas asjas on selleks, et tagada vaidlusaluste dokumentide konfidentsiaalsus ja nende kasutamise piiramine sellega, mis on ette nähtud määruse nr 1049/2001 artiklis 16, vaja, et oleks võimalik keelata nendega tutvumine ilma, et oleks vaja viia läbi nende dokumentide konkreetset ja üksikasjalikku hindamist. Samuti ei ole vaja konsulteerida kolmandate isikutega, kuna määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikest 4 tuleneb selgelt, et vaidlusaluseid dokumente ei saa üldsusele avalikustada. Pealegi on pool, kes need dokumendid esitas, st Lagardère siiamaani vastu nende avalikustamisele, mida tõendab tema osalemine käesolevas kohtuastmes.

98

Odile Jacob on arvamusel, et määruses nr 4064/89 sätestatud dokumentidega tutvumise normid ei vabasta komisjoni kuidagi kohustusest viia läbi iga, sh konfidentsiaalse dokumendi konkreetne ja individuaalne hindamine määruse nr 1049/2001 alusel esitatud dokumentidega tutvumise taotluse raames, selleks et kaitsta olemasolevaid huve ning tagada nii piisav kaitse asjaomaste ettevõtjate ärihuvidele kui ka õigusele vähemalt osaliselt tutvuda dokumentidega, mida saab keelata ainult konkreetsete ja individuaalsete põhjenduste alusel. Lisaks on konfidentsiaalsuse mõistel määruse nr 4064/89 mõttes ning ärihuvide kaitse mõistel samaväärne tähtsus. Igal juhul ei saa määruste nr 4064/89 ja nr 1049/2001 võimaliku konflikti puhul väita, et tuleb kõrvale jätta viimati nimetatud määrus, kuna sellega nõutakse, et selle sätetega oleks kooskõlas kõik teised institutsioonide dokumentidega tutvumise valdkonna sätted.

99

Komisjoni arvates on Üldkohus ekslikult tõlgendatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teist lõiku institutsiooni otsustamisprotsessi kaitse kohta. Komisjon märgib nagu teistegi erandite puhul, et kehtib eeldus, et ettevõtjate koondumiste valdkonnas ei võimaldata tutvuda asutusesiseste dokumentidega, selleks et vältida komisjoni otsustamisprotsessi tõsiselt kahjustamist.

100

Odile Jacob ei ole nõus, et ettevõtjate koondumiste valdkonnas on „eeldus, et ei võimaldata tutvuda” dokumentidega. Komisjon oleks pidanud esitama konkreetsed põhjendused, mitte üldised kaalutlused. Ettevalmistustööd, mille tulemusel määrus nr 1049/2001 vastu võeti, lükkasid tagasi põhimõtte, et institutsioonide asutusesiseste memodega ei saa tutvuda. Seega ei saa nõustuda sellega, et kõikide asutusesiseste memodega keelataks tutvuda ainult sel põhjusel, et tegemist on arvamusega määruse artikli 4 lõike 3 teise lõigu tähenduses.

101

Komisjon leiab, et vaidlusaluste dokumentidega tutvumise võimaldamisest võib õiguspäraselt keelduda üldiste eelduste alusel ning nii ei saa olla tegemist dokumentidega osalise tutvumise õiguse rikkumisega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 tähenduses.

102

Odile Jacob arvab, et komisjon ei saa üldise eelduse alusel, et dokumentidega ei võimaldata tutvuda, vabastada ennast kohustusest edastada vaidlusalused dokumendid ning eelkõige peab ta uurima võimalust, kas nende dokumentidega on võimalik tutvuda osaliselt, nagu see on sätestatud nimetatud määruse artikli 4 lõikes 6.

103

Kuna esimene ja teine väide suures osas kattuvad, tuleb neid analüüsida koos.

104

Sissejuhatuseks tuleb vastata argumendile, mille on esitanud Odile Jacob, kes leiab, et määruse nr 4064/89 ja määruse nr 1049/2001 vahelise seose küsimus on apellatsioonimenetluses vastuvõetamatu.

105

See argument ei ole põhjendatud. On üheselt selge, et Üldkohtus esitatud kostja vastuses tõi komisjon välja määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 kolmandas taandes sätestatud uurimise eesmärgi kaitsega seotud erandi kui vaidlusaluste dokumentide avalikustamisest keeldumise põhjenduse. Hoolimata asjaolust, et selles kostja vastuses komisjon ei tsiteerinud sõnaselgelt määrust nr 4064/89, ei ole kahtlust selles, et komisjoni poolt välja toodud uurimine viitab selle määruse kohaldamisalasse kuuluvale ettevõtjate koondumiste haldusmenetlusele. See nähtub Odile Jacobi esimesest, 27. jaanuari 2005. aasta kirjast, milles esitatakse komisjonile taotlus tutvuda dokumentidega haldusmenetluse kohta, milles tehti kokkusobivuse otsus. Esimene dokument, mille Üldkohus taotletud dokumendina vaidlustatud kohtuotsuse punkti 1 alapunktis a identifitseerib, on komisjoni 5. juuni 2003. aasta otsus alustada põhjalikku uurimist määruse nr 4064/89 artikli 6 lõike 1 punkti c alusel. Pealegi mainib komisjon oma Üldkohtus esitatud vasturepliigis seda määrust sõnaselgelt.

106

Seega tuleb tõdeda, et määruse nr 4064/89 ja määruse nr 1049/2001 vahelise seose küsimus ei muuda kohtuvaidluse eset ning Euroopa Kohus peab seda analüüsima.

107

Komisjon kinnitab oma kahe väitega sisuliselt, et Üldkohtu põhjendus on ekslik, kuna määruse nr 4064/89 asjakohaseid sätteid ettevõtjate koondumise kontrolli menetluse dokumentidega tutvumise kohta ei võetud arvesse, kui tõlgendati dokumentidega tutvumise õiguse erandeid, mis on sätestatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes ning mis kaitsevad vastavalt ärihuve ja uurimise eesmärki.

108

Arvestades Euroopa Kohtu praktikat, mis on seotud määruse nr 1049/2001 ja liidu õiguse teatud erinormide suhtega ning mis on välja kujundatud eelkõige eespool viidatud kohtuotsustega komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau ja komisjon vs. Bavarian Lager, samuti 21. septembri 2010. aasta otsusega liidetud kohtuasjades C-514/07 P, C-528/07 P ja C-532/07 P: Rootsi jt vs. API ja komisjon (EKL 2010, lk I-8533), näib see väide olevat põhjendatud.

109

Käesolev asi puudutab määruse nr 1049/2001 ja ühe teise määruse, nimelt liidu õiguse erivaldkonda reguleeriva määruse nr 4064/89 vahelist suhet. Neil kahel määrusel on erinevad eesmärgid. Esimene on suunatud avaliku võimu asutuste otsustamisprotsessi ja nende otsuste aluseks oleva teabe suurima võimaliku läbipaistvuse tagamisele. Selle määruse eesmärk on seega muuta dokumentidega tutvumise õiguse kasutamine võimalikult lihtsaks ja edendada head haldustava. Teise eesmärk on tagada ametisaladuse hoidmine ühenduse tasandil ettevõtjate koondumiste kontrolli menetluses.

110

Käesoleval juhul ei sisalda need kaks määrust sätteid, mis sõnaselgelt näeksid ette ühe või teise ülimuslikkuse. Seega tuleb tagada mõlema määruse selline kohaldamine, mis oleks kooskõlas teise määruse kohaldamisega ning võimaldaks seega sidusat kohaldamist.

111

Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et kuigi määruse nr 1049/2001 eesmärk on anda avalikkusele võimalikult täieulatuslik õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega, on see õigus selle määruse artiklis 4 sätestatud erandeid arvestades siiski avalikest või erahuvidest lähtudes teatud määral piiratud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punkt 51).

112

Käesolevas asjas keeldus komisjon Odile Jacobile edastamast vaidlusaluseid dokumente, tuues esiteks kõikide dokumentide suhtes aluseks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 kolmandas taandes sätestatud erandi ning teiseks teatud dokumentide suhtes erandid, mis on vastavalt seotud ärihuvide kaitse, institutsiooni otsustamisprotsessi kaitse ja õigusnõustamise kaitsega, mis on vastavalt sätestatud määruse artikli 4 lõike 2 esimeses taandes, lõike 3 teises lõigus ja lõike 2 teises taandes.

113

Sellega seoses tuleb märkida, et liidu institutsioon võib selleks, et hinnata tema valduses olevate dokumentidega tutvumise taotlust, võtta arvesse määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud mitut keeldumise alust.

114

Käesoleval juhul võis komisjon seega õiguspäraselt tugineda mitmele alusele kumulatiivselt, selleks et keelata vaidlusaluste dokumentidega tutvumine. Põhiliselt tuginevad keeldumise alused kõikide dokumentide suhtes erandile, mis on seotud uurimise eesmärgi kaitsega, ning täiendavalt ning konkreetsemalt teistele eranditele, nagu neid on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis [112].

115

Esiteks, mis puudutab komisjoni ja teatist esitavate osaliste või kolmandate isikute vahel edastatud dokumente, siis on üheselt selge, et asjaomaste dokumentide puhul on tõesti tegemist uurimisega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tähenduses. Lisaks, arvestades ettevõtjate koondumiste kontrolli menetluse eesmärki, milleks on selle kontrollimine, kas koondumine annab teatist esitavatele osalistele mõju turul, mis võib oluliselt konkurentsi kahjustada, kogub komisjon sellise menetluse käigus äriliselt tundlikku teavet, mis puudutab koondumisega seotud ettevõtjate äristrateegiat, nende müügisummasid, nende turuosalust või nende ärisuhteid, nii et sellise kontrollimenetluse dokumentidega tutvumine võib kahjustada nende ettevõtjate ärihuvide kaitset. Seega käesoleval juhul on ärihuvide kaitsega seotud erand ning uurimise eesmärki kaitsev erand tihedalt seotud.

116

Selleks et õigustada keeldu dokumendiga tutvuda, ei piisa põhimõtteliselt kindlasti sellest, et dokument on hõlmatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 viidatud tegevuse või huviga, sest asjaomane institutsioon peab samuti selgitama, kuidas dokumendiga tutvumine võiks konkreetselt ja tegelikult kahjustada selles artiklis sätestatud erandiga kaitstud huve. Siiski võib asjaomane institutsioon võtta selles osas aluseks teatud liiki dokumentidele kohaldatavad üldised eeldused, kuna ühesuguste dokumentide avalikustamise taotluste suhtes saab kohaldada sarnaseid üldist laadi kaalutlusi (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punktid 53 ja 54 ning seal viidatud kohtupraktika).

117

Mis puudutab riigiabi järelevalvemenetlusi, siis Euroopa Kohus leidis, et selline üldine eeldus võib tuleneda nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrusest (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), mis reguleerib konkreetselt riigiabi valdkonda ning mis sisaldab abi uurimis- ning järelevalvemenetluses saadud teabe ja dokumentidega tutvumist käsitlevaid sätteid (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punktid 55–57).

118

Sellised üldised eeldused on kohaldatavad ettevõtjate koondumiste kontrolli menetluse valdkonnas, kuna õigusnormid, mis reguleerivad seda menetlust, näevad samuti ette ranged reeglid menetluse raames saadud või koostatud teabe töötlemiseks.

119

Määruse nr 4064/89 artikkel 17 ja artikli 18 lõige 3 ning määruse nr 447/98 artikkel 17 reguleerivad kitsendavalt teabe kasutamist ettevõtjate koondumiste kontrolli menetluse raames, piirdudes dokumentidega tutvumise võimaldamisel „otseselt seotud osaliste” ja „muude asjaomaste osalistega”, välja arvatud juhul, kui koondumisega seotud ettevõtjatel on õigustatud huvi, et nende ärisaladusi ei avalikustataks, ning nõudes, et kogutud teavet kasutatakse ainult taotluse, uurimise või ärakuulamise eesmärgil, ning et ei avalikustataks teavet, mis oma olemuselt on hõlmatud ametisaladusega. Need sätted võeti sisuliselt üle määruse nr 139/2004 artikli 17 ja artikli 18 lõikes 3 ning määruse nr 802/2004 artiklis 17.

120

Kindlasti erinevad õiguslikult üksteisest õigus tutvuda haldustoimikuga ettevõtjate koondumiste kontrolli menetluse raames ning õigus tutvuda dokumentidega määruse nr 1049/2001 alusel, samas on need mõlemad oma toimelt sarnased. Nimelt on huvitatud isikutele antud õigus tutvuda toimikuga, mis – olenemata selle õiguslikust alusest – võimaldab tutvuda komisjonile esitatud märkuste ja dokumentidega (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punkt 59).

121

Nagu komisjon rõhutab, oleks neil tingimustel üldine õigus tutvuda määruse nr 1049/2001 alusel nende dokumentidega, mida komisjon ja teatist esitavad osalised või kolmandad isikud vahetavad, selline, mis kahjustaks tasakaalu, mida liidu seadusandja soovis koondumisi käsitlevas määruses tagada ühelt poolt asjaomaste ettevõtjate kohustuse vahel edastada komisjonile võimalik et tundlikku äriteavet selleks, et komisjonil oleks võimalik hinnata kavandatava koondumise kokkusobivust ühisturuga, ning teiselt poolt tugevdatud kaitse tagatise vahel selle teabe osas, mida ameti- ja ärisaladusena nii komisjonile edastati.

122

Kui teised isikud peale nende, kellele on antud õigus tutvuda toimikuga ettevõtjate koondumiste kontrolli menetlust käsitlevate õigusnormide alusel või keda võib pidada huvitatud isikuteks, kuid kes ei ole oma õigust teabele kasutanud või kellel ei lubatud teabega tutvuda, saaksid sellise menetluse dokumentidega tutvuda määruse nr 1049/2001 alusel, siis seataks kahtluse alla nende õigusnormidega kehtestatud kord.

123

Seega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes sätestatud erandite tõlgendamiseks oleks Üldkohus pidanud möönma, et on olemas üldine eeldus, mille kohaselt komisjoni ja ettevõtjate vahel ettevõtjate koondumiste kontrolli menetluse raames edastatud dokumentide avalikustamine põhimõtteliselt kahjustab nii uurimise eesmärki kui ka sellises menetluses osalevate ettevõtjate ärihuve (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punkt 61).

124

Võttes arvesse koondumiste kontrolli raames kaitsvate huvide olemust, tuleb tõdeda, et eelmises punktis tehtud järeldus kehtib sõltumata sellest, kas dokumentidega tutvumise taotlus puudutab juba läbiviidud või käimasolevat kontrollimenetlust. Menetluses osalevate ettevõtjate äritegevust puudutava tundliku info avaldamine võib kahjustada nende ärihuve, sõltumata sellest, kas on tegu käimasoleva kontrollimenetlusega. Lisaks võib avaldamise väljavaade pärast menetluse lõppu kahjustada ettevõtjate koostöövalmidust siis, kui menetlus käib.

125

Pealegi tuleb rõhutada, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 7 sõnastuse kohaselt võivad ärihuve puudutavad või tundlike dokumentidega seotud erandid olla kohaldatavad 30 aasta jooksul või vajadusel isegi seda ajavahemikku ületava perioodi jooksul.

126

Eespool käsitletud üldine eeldus ei välista siiski õigust tõendada, et asjaomane dokument, mille avalikustamist taotletakse, ei kuulu selle eelduse alla või et dokumendi avalikustamiseks esineb ülekaalukas üldine huvi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 alusel (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punkt 62).

127

Teiseks, mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teises lõigus sätestatud erandit, siis tuleb märkida, et nimetatud erandi esitas komisjon selleks, et keelata tutvumine konkurentsi peadirektoraadi memoga komisjoni õigustalitusele, millega paluti arvamust määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 5 punkti a kohaldamise kohta, ning konkurentsi eest vastutava komisjoni liikme jaoks koostatud memoga, mis sisaldab ülevaadet olukorrast, nagu nendele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 1 alapunktis g.

128

Sellega seoses tuleb rõhutada, et sarnaselt olukorraga kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau (vt eelkõige selle kohtuotsuse punktid 14 ja 22), oli käesolevas asjas menetlus Üldkohtus pooleli, kui vaidlusaluste dokumentidega tutvumise taotlus koostati. Tegelikult on üheselt selge, et Odile Jacob taotles neid dokumente selleks, et kasutada neid oma hagi põhjendamiseks kohtuasjas T-279/04, mis oli dokumentidega tutvumise taotluse esitamise ajal Üldkohtu menetluses.

129

Selline olukord erineb asjast, milles tehti 21. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C-506/08 P: Rootsi vs. MyTravel ja komisjon (EKL 2011, lk I-6237), milles ettevõtjate koondumiste kontrolli haldusmenetluse raames koostatud sisedokumentidega tutvumise taotluse esitamise hetkel oli komisjoni otsus asjaomase koondumise kohta Üldkohtu otsusega tühistatud ning see kohtuotsus oli selle peale apellatsioonkaebuse esitamata jätmise tõttu jõustunud ning tühistava kohtuotsuse tõttu ei tegutsenud komisjon seda koondumist käsitleva uue otsuse vastuvõtmise nimel. Samuti on see olukord erinev asjast, milles tehti samal päeval otsus kohtuasjas komisjon vs. Agrofert Holding, milles sisedokumentidega tutvumise taotlus esitati siis, kui komisjoni otsus lõpetada nende dokumentidega seotud koondumiste kontrolli menetlus oli muutunud lõplikuks, kuna selle otsuse peale ei esitatud hagi kohtusse.

130

Sellises olukorras nagu käesolev olukord, kus asjaomane institutsioon võib kohtumenetluse tulemusest sõltuvalt olla kohustatud asja uuesti menetlema selleks, et teha uus otsus asjaomase koondumise kohta, tuleb möönda, et on olemas üldine eeldus, mille kohaselt juhul, kui sel institutsioonil oleks kohustus selle menetluse jooksul avalikustada sellised sisememod, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 127, kahjustaks see tõsiselt institutsiooni otsustamisprotsessi.

131

Selline hinnang kehtib ka vaidlustatud kohtuotsuse punkti 1 alapunktis g viidatud õigusliku arvamuse kohta ning selle lisanduvad Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 160 targalt esitatud kaalutlused.

132

Tuleb samuti rõhutada, et eespool viidatud kohtuotsuse Rootsi jt vs. API ja komisjon punktides 84 ja 85 tõdes Euroopa Kohus, et õigusemõistmise suhtes läbipaistvuse põhimõtte kohaldamise piirid teenivad eesmärki, et õigust tutvuda institutsioonide dokumentidega teostataks kohtumenetluse kaitset kahjustamata. Euroopa Kohus on arvamusel, et menetluse kaitse nõuab eelkõige, et oleks tagatud poolte võrdsuse ja hea õigusemõistmise põhimõtete järgimine. Euroopa Kohus lisas selle kohtuotsuse punktis 87, et juhul kui üks pool tutvub dokumentidega, võib see rikkuda tasakaalu, mis kohtutes vaidluspoolte vahel peab valitsema – tasakaalu, mis on poolte võrdsuse põhimõtte aluseks –, kui avalikustamise kohustust kohaldatakse ainuüksi institutsiooni suhtes, kelle dokumentidele juurdepääsu taotletakse, mitte kõigi menetluspoolte suhtes.

133

Kolmandaks, mis puudutab viimast argumenti, et on ekslikult tõlgendatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 6 dokumentidega osalise tutvumise kohta, siis tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktides 123 ning 130 ja 131 esitatud üldised kaalutlused tähendavad, et nendega hõlmatud dokumendid jäävad nende sisu täieliku või osalise avalikustamise kohustuse alt välja.

134

Sama kaalutlus kehtib nimelt keeldumise kohta võimaldada osaliselt tutvuda vaidlustatud kohtuotsuse punkti 1 alapunktis g viidatud õigusliku arvamusega ning sellele keeldumisele on täpsemalt viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 197 vaidlusaluse otsuse tühistamise põhjenduste hulgas.

135

Seetõttu tuleb nõustuda kõikide väidete ja väiteosadega, mis komisjon apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitas.

136

Eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud kohtuotsus tuleb tühistada osas, millega tühistati vaidlusalune otsus.

137

Vastuapellatsioonkaebuses palub Odile Jacob tühistada vaidlustatud kohtuotsuse osas, millega jäeti rahuldamata tema nõue tühistada vaidlusalune otsus niivõrd, kuivõrd sellega täielikult keelati juurdepääs vaidlustatud kohtuotsuse punkti 1 alapunktis g viidatud komisjoni õigustalituse arvamusele.

138

Võttes eelkõige arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 128–134 esitatud kaalutlusi, tuleb apellatsioonkaebus jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

139

Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teisele lausele võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab. Tuleb märkida, et käesoleval juhul on see nii.

140

Odile Jacob esitab oma hagi põhjenduseks neli väidet, mis käsitlevad juurdepääsutaotluses viidatud dokumentide konkreetset ja individuaalset hindamata jätmist, komisjoni ilmset hindamisviga määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud erandite kohaldamisel, vaidlusaluste dokumentidega vähemalt osalise tutvumise õiguse rikkumist ning proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, mis tuleneb sellest, et ei ole kaalutud ühelt poolt osutatud erandeid ning teiselt poolt ülekaalukat üldist huvi, mis õigustaks taotletud dokumentide avalikustamist.

141

Mis puudutab esimest ja teist väidet, siis nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 116–132, võis komisjon antud juhul määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese ja kolmanda taande alusel keelata tutvumise kõikide vaidlusaluste dokumentidega, mis olid seotud asjaomase kontrollimenetlusega ja millele oli viidatud dokumentidega tutvumise taotluses, mille Odile Jacob oli selle määruse alusel esitanud, ning seda ilma nende dokumentide konkreetset ja individuaalset hindamist eelnevalt läbi viimata.

142

Kuna hagist ei nähtu asjaolusid, mis võiksid ümber lükata käesoleva kohtuotsuse punktides 123, 130 ja 131 viidatud üldised eeldused, siis Odile Jacob ei saa väita, et komisjon pidi läbi viima vaidlusaluste dokumentide konkreetse ja individuaalse hindamise, ning seega tuleb esimene ja teine väide tagasi lükata.

143

Eeltoodust ja käesoleva kohtuotsuse punktidest 133 ja 134 tuleneb, et kolmas väide, mis käsitleb vaidlustatud dokumentidega vähemalt osaliselt tutvumise õiguse rikkumist, ei saa anda tulemusi.

144

Mis puudutab neljandat väidet proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta seetõttu, et ei ole kaalutud ühelt poolt osutatud erandeid ning teiselt poolt ülekaalukat üldist huvi, mis õigustaks taotletud dokumentide avalikustamist, siis tuleb rõhutada, et komisjon leidis vaidlusaluses otsuses, et Odile Jacobi huvi oli ilmselgelt erahuvi, mitte avalik huvi.

145

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lause ning lõike 3 kohaselt on ülekaalukas üldine huvi see, mis võib olla ülimuslik võrreldes selle artikli lõigetes 2 ja 3 sätestatud huvide kaitsmise vajadusega.

146

Odile Jacob aga märkis sõnaselgelt oma hagiavalduses, et vaidlusalused dokumendid võimaldaksid tal paremini esitada oma argumente tühistamishagides, mis ta esitas kokkusobivuse ja heakskiitmise otsuste peale. Seetõttu ei ole Odile Jacob tõendanud ülekaalukat üldist huvi, mis põhjendaks vaidlusaluste dokumentide avalikustamist, ning see väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

147

Seetõttu tuleb jätta rahuldamata Üldkohtusse esitatud Odile Jacobi hagi vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudes.

148

Kodukorra artikli 122 esimene lõik sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Nimetatud artikli 69 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ise oma kohtukulud.

149

Kuna komisjoni apellatsioonkaebus rahuldati, Odile Jacobi vastuapellatsioonkaebus jäeti rahuldamata ning Odile Jacobi hagi Üldkohtus jäeti rahuldamata, siis tuleb Odile Jacobi kohtukulud jätta tema enda kanda ning mõista temalt välja komisjoni ja Lagardère’i kohtukulud nii esimeses astmes kui ka käesolevas kohtuastmes, kuna nad on kohtukulude hüvitamist nõudnud.

150

Tšehhi Vabariik, Taani Kuningriik, Prantsuse Vabariik ja Rootsi Kuningriik kannavad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: