21.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/12

1.

rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid (ESIF) on üks väheseid ELi instrumente, millel on sadade tuhandete kõikjal Euroopas rakendatavate projektide kaudu otsene, konkreetne ja käegakatsutav mõju kodanike elukvaliteedile ning mis võib seega positiivselt mõjutada nende üldist suhtumist ELi eriti praegusel ajal, mil ELi populaarsus väheneb. Seepärast tuleks kõnealune vahend ka edaspidi säilitada ning seda vastavalt selle peamistele eesmärkidele ja põhimõtetele edasi arendada. Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid ning eelkõige ühtekuuluvuspoliitika peaksid läbima analüüsi- ja täiustamisprotsessi, et suurendada selle tõhusust ja lisaväärtust selleks, et saavutada nii ELi ja strateegia „Euroopa 2020“ eesmärgid kui ka eesmärgid teistes kodanike elu jaoks olulistes valdkondades, parandades nende arusaama EList. Üks hea ja tähtis vahend selle saavutamiseks on lihtsustada kogu ESIFide rakendamise süsteemi ning suurendada selle paindlikkust;

2.

hoiatab, et ESIFide kasutamine muutub keerulisemaks mitte ainult iga uue programmiperioodi jooksul, vaid peaaegu igal aastal. Seetõttu tervitab komitee soojalt regionaalpoliitika peadirektoraadi praeguse voliniku algatust, mille põhjal on komisjon asunud tõsiselt tegelema lihtsustamisega ning loonud selleks kõrgetasemelise töörühma ja kutsunud arutelus osalema täiendavaid partnereid. Lisaks märgib komitee, et tuleks uurida, kas lihtsustamine ei peaks hõlmama mitte ainult Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde, vaid kõiki ELi rahastamisprogramme ja poliitikavaldkondi;

3.

väljendab heameelt tiheda koostöö üle nõukogu eesistujariikide Madalmaade ja Slovakkiaga, et ühiselt arutada praktilisi viise ESIFide rakendamise lihtsustamiseks, ning soovitab tulevastel eesistujariikidel sama tegevust jätkata ja võtta arvesse ühtekuuluvuspoliitika tuleviku üle peetavaid arutelusid;

4.

sedastab, et lihtsustamise käigus tuleb keskenduda regionaalpoliitika kui ühtekuuluvuspoliitika aluseks oleva mõtte ja vaimu elluviimisele. Komitee märgib, et ühtekuuluvuspoliitika oma praeguses vormis kaugeneb järk-järgult regionaalpoliitikast ja küsimustega tegeldakse üha rohkem riigi tasandil, nagu nähtub näiteks tõigast, et teatavad partnerluslepingud põhinevad siseriiklikel reformiprogrammidel. Lisaks sõltub ühtekuuluvuspoliitika mitmest tingimusest, mille täitmist ei saa kohalik ja piirkondlik tasand ega muud abisaajad mitte mingil viisil mõjutada. Ühtekuuluvuspoliitika on muutumas järjest keerukamaks ja mitmetahulisemaks ning seda suuresti usalduse puudumise tõttu eri poliitiliste ja haldustasandite vahel. See keerukus omakorda aitab kaasa erinevuste suurenemisele piirkondade arengus;

5.

juhib tähelepanu sellele, et komitee esindab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, kes võivad osaleda ESIFide rakendamise juhtimisprotsessi eri etappidel ning eeskätt lõplike abisaajate, korraldusasutuste või sidusrühmadena. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rollist tulenevalt tuleks lihtsustamise protsessis juhinduda just nimelt nende seisukohtadest ja tähelepanekutest;

6.

rõhutab, et lihtsustamise protsessi tõelise tulemuslikkuse tagamiseks peavad selles lisaks kõigile ESIFide kavandamise ja järelevalve eest vastutavatele Euroopa Komisjoni peadirektoraatidele, sh regionaal- ja linnapoliitika, tööhõive, põllumajanduse ja maaelu arengu, merendus- ja kalandusasjade ning konkurentsi peadirektoraat, aktiivselt osalema ka teised ELi institutsioonid ja organid (nt auditiorganid jne). Süsteemi tuleb lihtsustada nii abisaajate kui ka haldusasutuste jaoks;

7.

soovitab lihtsustamisprotsessi raames pöörata erilist tähelepanu rakendusasutuste tegevust tõkestava halduskoormuse vähendamisele ning auditeerimise, aruandluse ja kulude tõendamise lihtsustamisele. Õigusraamistikku tuleks kohandada proportsionaalselt projektide ulatusega ja kooskõlas rakendussüsteemi tõhususega;

8.

soovitab läheneda lihtsustamisprotsessile süsteemselt ning peab seetõttu otstarbekaks töötada välja metoodika ja näitajad rakendamise ja edukuse hindamiseks. Seejuures tuleb eristada protsessi tulemusi, mille puhul saab kohe rakendada teadmisi ja väljapakutud lahendusi, tulemustest, mida kasutatakse järgmistel programmitöö perioodidel. Arvestades, et rakenduskavade elluviimine käib, ei ole ulatuslikud seadusandlikud muudatused õiguskindluse huvides praegusel programmitöö perioodil realistlikud. Siiski tuleks ette näha kohesed meetmed, muutes rakendamistavasid ja mitteõiguslikke nõudeid, parandades koostööd ja tõhustades suuniseid ning tehes väikseid kohandusi ühtekuuluvuspoliitika õigusraamistikus ja sellega seotud õigusaktides. Lihtsustamisprotsessi tuleks ka struktureerida teemavaldkonna (transport, keskkond jne), fondi ja selle sihtvaldkondade (ERDF, ESF jne), tasandi (üleriigiline, piirkondlik, linnad, kohalik, kogukonnad) ning osaleja (riigisektor, erasektor, VVO jne) järgi. Kõnealuse protsessi raames tuleb välja selgitada seosed ja mõju struktuuri sees ja väljaspool seda ning asetada rõhk institutsioonidevaheliste suhete lihtsustamisele rakendamisse kaasatud tasandite vahel;

9.

soovitab parandada eri fondide ja programmide kooskõlastamist riigi tasandil. Selle saavutamiseks tuleks programmitöö perioodil teostada strateegilist juhtimist ja kavandamist rõhuasetusega üldisel strateegilisel tegevusel;

10.

rõhutab, et selleks, et kogu lihtsustamisprotsessi saadaks edu, on oluline vastata järgmistele põhiküsimustele.

11.

ei pea järgmisi meetmeid lihtsustamise alla kuuluvaks:

12.

on seisukohal, et lihtsustamine hõlmab järgmist:

13.

rõhutab, et lihtsustamine on pidev protsess ega tohiks piirduda teatud hulga meetmete rakendamise või mõne aruande või arvamuse koostamisega;

14.

märgib, et palju abisaajaid peab ESIFide kasutamist praegu riskantseks, kuna abisaajatel ei ole tagatist, et nad ei lange n-ö vääramatu jõu ohvriks, st et nende projektide rahastamist ei lõpetata ega lükata edasi Euroopa Komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vaheliste vaidluste tõttu, kuna näiteks ei täideta seatud tingimusi või on rakenduskavas vigu. Isegi kui abisaaja on projekti eesmärgi ja mõju saavutanud, võidakse toetusi vähendada või edasi lükata ka mitmesuguste väiksemate vigade tõttu või sellepärast, et rakendamise ajal on projekti objektiivsetel põhjustel muudetud. Lisaks paljudele muudele ohtudele ähvardab abisaajaid ka see, et auditiorgani kontrollimise tulemusi mõne teise projekti kohta võidakse tagasiulatuva jõuga kohaldada ka neile. Kõik see mõjutab ka tahet ESIFide vahendeid tõhusalt kasutada. On hädavajalik asetada projekt ja selle juht taas ühtekuuluvuspoliitika keskmesse, luues abisaajale soodsad tingimused, eelkõige vähendades halduskoormust ja piirates projektijuhtide aruandlust vaid projekti elluviimisega seotud andmetega, muutes lihtsustatud kuluvõimalused üldkasutatavateks ja kaitstes nende mittekritiseerimist kontrollide käigus ning nimetades projektijuhtidele kohustuslikud dokumendid, mis tuleb paberkandjal säilitada teatud tähtajani;

15.

peaks oluliseks lihtsustuseks seda, kui kõigi ELi fondide puhul kehtiksid samad rahastamiskõlblikkuse eeskirjad. Rahastamiskõlblike kulude määratlemise pädevus peaks aga ilmtingimata jääma riigi tasandile – see tuleks ühtlustada kõigis ELi liikmesriikides;

16.

teeb ettepaneku anda mõnele juba olemas olevale institutsioonile või organile volitused tegutseda ESIFide eest vastutava ombudsmanina, kelle poole abisaajad võivad viimase võimalusena pöörduda, sest süsteemi keerukusest tingitult ja vaatamata jõupingutustele viia projekt ellu viisil, mis tagaks võimalikult suure mõju, leiavad arvukad abisaajad end paradoksaalsest ja problemaatilisest olukorrast, millel ei ole mitte üksnes laastav moraalne ja majanduslik mõju abisaajatele, vaid mis süvendab ka oluliselt avalikkuse negatiivset suhtumist ESIFidesse ja Euroopa Liitu tervikuna. Selle ametikoha eesmärk ei oleks mitte ainult teabevahetuse tagamine eelkõige regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadiga, vaid eeskätt ESIFidega seonduvate probleemide lahendamine kogu Euroopa Komisjoni ja teiste ELi asutuste raames. Selline ametikoht on ELi tasandil puudu, kuigi ESIFidega seonduvaid probleeme käsitleb rida teisi peadirektoraate ja ELi ameteid. Lisaks sellele tuleks samalaadsed ametikohad luua ka liikmesriikides, kus neid veel ei ole;

17.

kordab taas, et on ülimalt oluline vältida tagasiulatuva jõuga järeldusi. Küsimus on selles, et praeguseid otsuseid ega menetluste ja suuniste muudatusi ei tohiks olla võimalik kohaldada tagantjärele teistele projektidele ega käimasolevatele, juba hilisemas rakendusjärgus olevatele projektidele. Tagasiulatuvuse vältimine on kiiresti kohaldatav meede, mis edendaks abisaajate õiguskindlust;

18.

soovitab teha lihtsustamise käigus muudatusi, mis võimaldaksid suuremat paindlikkust, kuna menetlused muutuvad üha keerulisemaks peamiselt selle tõttu, et konkreetsetest üksikutest projektidest tehtavatest järeldustest sünnivad üldsuunised ja juhtnöörid. Sel eesmärgil tuleks moodustada ESIFide praktilise rakendamise ekspertidest koosnev töörühm, mis teeb muudatusettepanekuid ning arutab neid Euroopa Komisjoni ja teiste organitega;

19.

juhib tähelepanu arvukatele vastuoludele Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde reguleeriva ELi õigusraamistiku ja siseriiklike õigusaktide vahel näiliselt küsimusega mitteseotud valdkondades, nt finantskontrolli või riigihanget käsitlevad seadused, mis põhjustab killustamist ja erinevate käsitlusviiside järgimist eri liikmesriikides. Seetõttu soovitab komitee, et ESIFide osas, mille puhul on tegemist ELi, mitte aga riiklike vahenditega, peaksid ESIFisid reguleerivad ELi õigusnormid ja suunised olema ülimuslikud nendega vastuolus olevate siseriiklike või kohasel juhul ELi õigusnormide suhtes, isegi kaasrahastamise juhul riiklikest või riigi tasandist madalama tasandi vahenditest, et vältida niiviisi ülereguleerimist;

20.

teeb ettepaneku levitada nende riikide ja programmide häid tavasid, kelle veamäär on varem olnud ebaoluline või väike. Samal ajal tuleb kõigile riikidele tagada samad tingimused (isegi vaatamata sellele, et siseriiklikud õigusnormid on erinevad). Eri omavalitsusüksuste lähenemisviis on praegu sageli täiesti vastandlik. Seega tekib olukordi, kus ühe riigi puhul käsitatakse konkreetset lähenemisviisi nõuetekohase ja tavapärase menetlusena, ent mõne teise riigi puhul tõsise rikkumisena. Loomulikult ei muuda see asjaolu, et halduskoormuse suurus peab olema vastavuses projektide ulatuse, abi suuruse ja rakendusstruktuuri kvaliteediga;

21.

märgib, et lihtsustamisprotsessi edu tagamiseks tuleb ära lahendada dilemma ühelt poolt korruptsioonivastaseks võitluseks ja veamäära vähendamiseks võetavate meetmete ning teiselt poolt lihtsustamiste ja halduskoormuse vähendamise vahel ESIFide raames. On vaja läbi vaadata rakendamise ja juhtimise sätted, mis asetavad pettuse ja tahtmatu vea samale pulgale. See põhjustab usaldamatust eri osalejate vahel ja ebaproportsionaalset halduskoormust projektijuhile. Individuaalsed meetmed, mis võetakse läbipaistvuse ning korruptsiooni- ja pettusevastase võitluse huvides kasutusele järk-järgult, muudavad süsteemi tervikuna väga keeruliseks. Tagantjärele tuleb analüüsida, millised kõnealustest meetmetest on tõepoolest tõhusad ning millised muudavad süsteemi üksnes keerukamaks ja karistavad ausaid abisaajaid tühiste vigade eest. Korruptsioonivastane võitlus ei peaks tähendama, et igasse abisaajasse suhtutakse a priori kahtlustavalt, vaid see peab põhinema usaldusel, koostööl ja selgel vastutusel. Kõnealune võitlus peab tuginema moraalsetele aluspõhimõtetele ja vastutusele saavutatava mõju eest, milleks abisaaja on kohustunud, ning mitte sellele, et töötada tuvastatud rikkumiste alusel välja mehaaniliselt kohaldatavaid eeskirju, mis sageli hoopis piiravad ebatõhusal viisil täiendavaid abisaajaid. Keskendumine üksnes vormiliste nõuete ja eeskirjade mehaanilisele täitmisele võib mõnel juhul viia täielikult põhjendamatu sihipärase või ebakorrektse rahastamiseni;

22.

juhib komitees ja teiste partneritega peetud aruteludele tuginedes tähelepanu peamistele lahendust ootavatele küsimustele.

23.

Kuigi on liikmesriike, kus hankemenetlused sujuvad ilma suuremate probleemideta, selgus lihtsustamist käsitlevatel tööistungitel, et mitme riigi esindajate arvates on fondide rakendamise üks peamisi probleeme just nimelt riigihanked. Seetõttu leiab komitee, et projektide elluviimisel Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames peaks kehtima selge üleeuroopaline riigihangete kord, mis oleks ülimuslik asjaomaste siseriiklike õigusaktide suhtes. Tegemist on eelkõige ELi ja mitte niivõrd riiklike vahenditega, mistõttu tuleks vahendite eraldamisel järgida üleeuroopalisi ja mitte siseriiklikke eeskirju. Lisaks peaksid riigihankemenetlused aitama kaasa võimalikult tõhusa lõpptoote loomisele. Selleks tuleks tellimuste erinevate liikide jaoks lubada teatud paindlikkust selle asemel, et hankija ja pakkuja täiesti mehaaniliselt siduda erinevate kohustuslike menetluste ja protsessidega. Muu hulgas tuleks tõsta riigihangete portaalis ja Euroopa Liidu Teatajas avaldamise läviväärtust.

24.

Kuigi on liikmesriike, kus hankemenetlused sujuvad ilma suuremate probleemideta, selgus lihtsustamist käsitlevatel tööistungitel, et mitme riigi esindajate arvates on praegune süsteem väiksemate hankijate jaoks niivõrd keeruline ja riskantne, et nad ei suuda ise hankedokumente koostada, vaid peavad selleks kasutama spetsialiseerunud väliste ettevõtete teenuseid, kuigi see ei vabasta vastutusest mis tahes puuduste korral. Niimoodi sai loodud täiesti uus tegevusvaldkond. Paradoksaalne on see, et mõnel juhul on vaja välja kuulutada riigihange ka selle ettevõtte leidmiseks, kelle ülesandeks tehakse hankedokumentide koostamine.

25.

Kuigi on liikmesriike, kus hankemenetlused sujuvad ilma suuremate probleemideta, selgus lihtsustamist käsitlevatel tööistungitel, et mitme riigi esindajate arvates tuleneb enamik vigu riigihankemenetlustes tõepoolest keerukatest eeskirjadest. Seetõttu on projektide elluviijad rahulolematud järelaudititega, mis toimuvad sageli menetluse lõppjärgus, mil vigu ei ole enam võimalik parandada, kusjuures neil ei ole võimalust taotleda ajutist siduvat hinnangut. Sellest tulenevalt teeb komitee ettepaneku, et auditiorgani arvamus saadakse ja muid riigihankemenetlustega seotud kontrolle tehakse üldjuhul eelnevalt eesmärgiga ennetada võimalikke vigu, mis on iseäranis selles valdkonnas väga sagedased, ja seega vähendada finantskorrektsioonide hulka.

26.

Tuleb märkida, et hankemenetlust reguleerivate õigusnormide keskmes on hankijad, kes on karistatavad ja vastutusele võetavad ka väikseimate rikkumiste puhul, kuigi hanketulemusi mõjutavad sageli negatiivselt mitmesugused kokkulepped pakkujate ja hankijate vahel. Eelkõige valdkondades ja sektorites, kus turg on märkimisväärselt monopoliseeritud, ei täida praegune riigihangete süsteem oma otstarvet ja võib lõppkokkuvõttes olla isegi kahjulik. Seetõttu oleks asjakohane vaadata kogu süsteem läbi ja kaaluda kogu süsteemi aluspõhimõtte täielikku ümberkujundamist. Kõnealune aspekt kajastub eelkõige väiksemates riikides, kus turu monopoliseerimine on palju suurem.

27.

On oluline vaadata kiiresti läbi hiljuti avaldatud riigihankejuhised ESIFide valdkonnas (Guide on public procurement), sest neis viidatakse vanadele direktiividele ja mitte uutele riigihankedirektiividele, mis võeti vastu 2014. aastal ja jõustusid käesoleva aasta algupoolel. Seoses sellega on ülioluline korraldada uute suuniste sisendi suhtes asjakohane territoriaalse mõju hindamine, mis võimaldab kohaliku ja piirkondliku tasandi ekspertidel anda otsese panuse. See on ette nähtud parema õigusloome paketis, milles tunnistatakse komitee rolli keskse partnerina ELi ettepanekute kohaliku ja piirkondliku mõju paremal analüüsimisel.

28.

Riigiabi valdkonnas on tingimused aastate jooksul oluliselt keerukamaks muutunud ja kuigi mõne programmi osas on viimasel ajal toimunud paranemine, jääb olukord abisaajate ja korraldusasutuste jaoks ikkagi väga keeruliseks. Praegu puudub selge riigiabi tõlgendus ning küsimus lahendatakse üksnes esitatud andmete ja järelduste alusel. Riigiasutustel, kes peavad tõlgendama, on sageli väga erinevad seisukohad ning nad ei ole valmis esitama selgesõnalisi siduvaid arvamusi. Paljudes riikides ei ole nad osa Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamise struktuurist ega kanna oma seisukohtade eest selget vastutust. Seetõttu oleks asjakohane integreerida kõnealused riiklikud ametiasutused rakendamisstruktuuridesse (riikides, kus see veel nii ei ole) ning kohustada neid väljendama selgeid seisukohti. Lisaks kujuneb mõnel juhul olukord isegi selliseks, et eraisikud on paradoksaalsel kombel avaliku sektori osalejatega võrreldes soodsamas olukorras (kuna nad ei pea kinni pidama teatavatest suunistest, eeskirjadest ja meetmetest). Kuigi avaliku sektori osalejad tegutsevad palju harvemini konkureerivate ettevõtjatena ja nende tegevus ei toimu kasumi saamise eesmärgil, on menetluskord nende jaoks sama kui eraettevõtjate jaoks.

29.

Lisaks sellele on veel üks suur vastuolu riigiabi reguleerivate eeskirjade kohaldamisel. Riigiabi käsitlevad menetlused ei ole kohaldatavad Euroopa Komisjoni poolt keskselt hallatavatele programmidele (nt „Horisont 2020“, Euroopa ühendamise rahastu, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond), küll aga ühtekuuluvuspoliitika raames ellu viidavatele projektidele. Seega ei hinnata projekte praktikas riigiabi seisukohast mitte projekti laadi järgi, vaid sõltuvalt sellest, kas vahendeid eraldab komisjon või liikmesriik ja millisest rahastamisallikast neid rahastatakse.

30.

Selle taustal soovib komitee rõhutada, et ühtekuuluvuspoliitika aluspõhimõte on võrdsete tingimuste tagamine vähem arenenud piirkondadele, pakkudes suuremat rahastamist ja suuremat kaasrahastamismäära ELi poolt. Ühtekuuluvuspoliitikat saaks seega käsitada ka turu tahtliku häirimisena. Seepärast on komitee seisukohal, et riigiabi käsitlevaid menetlusi ei tohiks ESIFide suhtes üldse kohaldada.

31.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata riigiabi kohaldamisele Euroopa territoriaalse koostöö programmide raames. Üldiselt ei ole riigiabi käsitlevate eeskirjade järgimiseks tehtavad jõupingutused proportsionaalsed konkurentsi moonutamise riskiga. Lisaks sellele tõlgendatakse riigiabi eri liikmesriikides sageli erinevalt ja eeskirju ei ole seega võimalik kohaldada asjakohase õiguskindlusega, mis muudab kvaliteetsete projektide elluviimise tihti võimatuks. Üks kiiresti rakendatavaid meetmeid ESIFide lihtsustamiseks peaks seetõttu seisnema selles, et riigiabi reguleerivate eeskirjade kohaldamisalast jäetakse välja ka Euroopa territoriaalne koostöö, nii nagu on tehtud näiteks programmi „Horisont 2020“ puhul.

32.

Tõusetub ka selguse ja proportsionaalsuse küsimus. Arvestades mõne projekti väikest ulatust, iseäranis kohalikul tasandil, on oluline muuta selgemaks riigiabi eeskirjadest tehtavate erandite raamistik. Praegu tekib tihti segadus selle suhtes, millal ja kuidas vähese tähtsusega abi, üldhuviteenused, üldine grupierand ja piirkondliku riigiabi suunised toimivad. Euroopa Regioonide Komitee kutsub üles koostama juba käesoleval programmitöö perioodil paremad, kasutajasõbralikumad konsolideeritud juhendid ning olemasolevat raamistikku riigiabi eeskirjade peatse läbivaatamise käigus parandama ja lihtsustama.

33.

Arvestades mõiste „ettevõte“ määratluse käsituses toimunud muutust, tuleb tööhõive, innovatsiooni ja ettevõtluse toetamiseks piirkondades tõsta ka vähese tähtsusega abi eeskirjade kohaselt osutatava abi ülempiiri.

34.

Vastuolud auditeerimismeetodites riiklikul ja Euroopa tasandil on ehk kõige suurem probleem Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamise protsessis. Korraldusasutused ning erinevad ELi ja riiklikud kontrolliasutused tõlgendavad samu eeskirju sageli erinevalt ning tehtud kontrollide eest ei võeta mingisugust vastutust. Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide projektide puhul tuleks kindlaks määrata üksainus kontrollisüsteem (ühtne kontrollpunkt) liikmesriigi tasandil, mis esitab siduva arvamuse – muu hulgas riigihanke kohta – ja kannab selle eest ka vastutust. Lõplikul abisaajal peab olema ka õigus taotleda auditite tegemist veendumaks, et rakendamine on toimunud nõuetekohaselt ja et ka tulevikus ei teki ohte või et vajaduse korral oleks võimalik teha parandusi. See nõuab paindlikumat lähenemisviisi andmete jagamisele ja integreeritud IT-lahendustele, nagu elektroonilised vormid ja andmebaasid, mis on eeltingimus ühtse kontaktpunkti loomiseks, mis vähendaks abisaajatele ja korraldusasutustele eri vormide täitmisest põhjustatud koormust. Kasutajasõbraliku elektroonilise süsteemi üldkasutatavaks muutmine võimaldab piirata skaneeritavate ja allalaetavate dokumentide arvu. Seega tuleks eelistada selliste arvutirakenduste kasutust, mis võimaldavad otsida otse allikast abisaaja haldusandmeid (töötajad, käive, maksualaste ja sotsiaalsete nõuete täitmine jne). Kuid selleks on vaja eelnevat riskihindamist selle kohta, mida ja milliseid andmeid võib jagada, ning komisjoni, riiklike ja piirkondlike auditeerimisasutuste, samuti Euroopa Kontrollikoja osalemist algusest peale, võib-olla ka ühise auditi käsiraamatu koostamist, et vältida auditiküsimuste tekkimist hilisemas etapis. Praegu peetakse auditit repressiivseks jõustamise meetmeks. Üldiselt hõlmavad kontrollid vaid projektide haldamist ja menetluste mehhaanilist järgimist, kuid mis tahes kõrvalekalle toob paratamatult endaga kaasa sanktsioone, isegi kui kõrvalekalde ajend oli projekti tõhustamine või rahaline kokkuhoid või oli see tingitud ettenägematutest asjaoludest. Seetõttu teeb komitee ettepaneku, et kontrollijad keskenduksid tegelikule kulutasuvusele ning võtaksid arvesse vigade rahalist mõju ja konkreetset olukorda (rohkem proportsionaalsust auditites). Kontrollidele ja nõuetele vastavuse eeskirjadesse tuleks lisada proportsionaalsuse põhimõte, võimaldades tolerantsemat lähenemist väiksemate rikkumiste korral. Kontrollide puhul tuleks liikuda proportsionaalsema (vähem kohapealseid kontrolle paremaid tulemusi saavutanud programmide või rakendusasutuste puhul) ja tulemuspõhise lähenemisviisi suunas (nii et ühe külastuse jooksul saaks teha mitut liiki kontrolle, mis on eriti tähtis mitme rahastajaga programmide ja toimingute puhul) ning proportsionaalsema auditeerimise suunas, keskendudes vähem karistustele ning rohkem parendamisele ja ühtekuuluvuspoliitika laiemate eesmärkide saavutamise tagamisele. Kontrollijas tuleks näha partnerit probleemide lahendamiseks, kõige tulemuslikumate rakendamisviiside väljaselgitamiseks ja vigade parandamiseks. Selleks on vaja ka kardinaalset muutust kontrollijate suhtumises.

35.

Haldus- ja kontrolliasutused peaksid töötama käsikäes alates programmide kavandamise etapist kuni nende lõpuleviimiseni, kuna see on ainus viis hoida ära samade eeskirjade erinevat tõlgendamist. Ühtne kontrollisüsteem või ühtne arusaam kontrollisüsteemist, mille poole me peaksime pürgima, peaks ära hoidma samade tegevuste mitmekordse kontrollimise, kuna erinevad kontrolliasutused peaksid reeglina tuginema üksteise arvamustele ja neid täiendama. Selles kontekstis soovitab komitee laiendada määruse (EL) nr 1303/2013 artiklis 148 määratletud proportsionaalse kontrolli kohaldamisala, kohaldades seda lisaks kontrolliasutusele ja komisjonile ka kõigile kontrolliliikidele, sh neile, mida viivad ellu korraldus- ja sertifitseerimisasutused ning Euroopa Kontrollikoda. Üldisemalt tuleks kontrollides rohkem rõhku panna subsidiaarsusele. ELi kontroll peaks piirduma vaid ESIFide eeskirjade järgimise kontrollimisega. Liikmesriik ja selle korraldusasutused peaksid võtma endale ülesande kontrollida vastavust riiklike õigusnormidega (sh normid, mis lähtuvad ELi õigusaktidest). Kontrollimise käigus subsidiaarsuse põhimõtte kasutamise eeltingimus peab olema usalduslepingu loomine komisjoni ja iga liikmesriigi vahel.

36.

Komitee soovitab samuti tõsta 50 % läve, millest allapoole jäävat tehingut kontrollitakse ainult üks kord enne lõplike kulude esitamist.

37.

Mitut partnerit hõlmavate projektide puhul on vastuvõetamatu, et ühe partneriga seoses tuvastatud õigusnormide rikkumise tõttu karistatakse kogu partnerlust või äärmuslikul juhul kogu programmi finantskorrektsiooniga.

38.

Kuigi on liikmesriike, kus edasikaebuse menetlus sujub ilma suuremate probleemideta, võeti mitmes liikmesriigis määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 74 lõike 3 alusel kasutusele edasikaebuse menetlused, mis aga erinevad suuresti ega täida abisaaja seisukohast mitte alati oma ülesannet. Seetõttu tuleks nii liikmesriikide tasandil (kui see veel puudub) kui ka ELi tasandil luua üksainus arusaadav ja kiiresti toimiv edasikaebamise menetlus. Seda menetlust tuleks kohaldada mitte ainult auditi tulemuste, vaid ka kõigil tasanditel tehtavate otsuste puhul (nt riigiabi jne).

39.

Liikmesriikide tava puhul minna ELi õigusaktide ülevõtmisel riigi õigusesse kaugemale direktiivides sätestatud miinimumnõuetest on tegu ilmselt liikmesriikide ja mitte Euroopa Komisjoni probleemiga. Sellegipoolest leiab kõnealune protsess aset sellepärast, et komisjoni eeskirjad ja rakendussuunised seda võimaldavad. Kui eesmärk on kõnealust protsessi minimeerida, on vaja tugevdada komisjoni rolli kõnealuses valdkonnas: ta peab oma eeskirjades ja rakendussuunistes selgelt määratlema piirnõuded, mida ei saa hiljem lõdvemaks ega karmimaks muuta. See puudutab muu hulgas riigihankeid ja auditeerimist. ESIFide vahendid on ELi vahendid, seetõttu peaks eeskirjad kindlaks määrama EL, mitte liikmesriigid.

40.

Regulatiivse koormuse suurenemine tuleneb ka sellest, et rakendussuuniseid töötatakse komisjonis paljudel juhtudel välja alles programmide rakendusetapis. Liikmesriigid ja korraldusasutused on seetõttu sunnitud välja töötama oma suuniseid, mis erinevad Euroopa Komisjoni poolt tagantjärele kehtestatutest. Seetõttu peavad ESIFe reguleerivad eeskirjad ja suunised valmima korraga ja mitte nii, et eeskirjade konkreetsete artiklite ja nende rakendamise kohta antakse selgitusi alles hiljem. Selle lähenemisviisi tulemuseks on sageli rohkem kui aasta pikkune viivitus rakenduskavade elluviimisel ja täiendav läbivaatamine, mis omakorda mõjutavad negatiivselt ESIFi kasutuselevõtu taset. Suuniste ja meetodite arvu ja mahtu tuleb oluliselt vähendada, ent mahu asemel tuleb pigem keskenduda nende selgusele ja asjakohasusele, et süsteem ei muutuks veelgi keerukamaks ja ebatõhusamaks. Need peaksid olema selged ja neid ei tohiks rakendamise käigus muuta. Mitte mingil juhul ei tohi neid kohaldada tagasiulatuvalt.

41.

Oleks mõistlik kontrollida, millisel määral on asjakohane teha programmitööd ja tegeleda temaatilise keskendumisega. Praegu ulatub programmitöö rakendamine madalaima tasandini. Teematilise keskendumise raames tasuks seada teatavad üldeesmärgid ja määrata kindlaks peamised näitajad iga konkreetse eesmärgi rakendamise mõõtmiseks. Korraldusasutustele tuleks anda vabadust ise otsustada, milliste tegevustega soovivad nad kõnealused eesmärgid oma piirkonnas saavutada, mis võimaldaks võtta paremini arvesse piirkondade vajadusi seoses nende eripära ja nende ees seisvate probleemidega. Kui eesmärk seisneb tööhõive suurendamises, peaks olema ette nähtud vabadus selle üle otsustamisel, milliste vahenditega seda eesmärki saavutada. Mõnes piirkonnas võivad – olenevalt konkreetsest arengutasemest – teadusuuringute vallas tehtavad jõupingutused aidata kaasa eesmärkide saavutamisele, mõnes teises aga hoopis turismi valdkonnas. Iseäranis peaks piiriülese koostöö edendamisel, mille eesmärk on piirkondade integreerimine üle piiride, võtma arvesse asjaomase piiriülese piirkonna konkreetseid vajadusi ja võimaldama seega toetada olulisi tegevusi, mis lähevad kaugemale strateegial „Euroopa 2020“ põhinevate strateegiliste eesmärkide raamistikust. Selle kohta võib näiteks tuua nn väikeprojektide fondi, millest toetatakse inimestevahelisi algatusi, turismi edendamist või puuduvaid transpordiühendusi. Üldiselt tuleks kaaluda, kas Euroopa territoriaalne koostöö tuleb allutada kõigile ESIFidele kohaldatavatele tingimustele. Tuleb tagada, et eraldatavate vahendite mahtu ei vähendataks.

42.

Programmides tuleks võimaldada paindlikkust, et oleks võimalik asjakohaselt reageerida uutele olukordadele ja tehnika kiirele arengule. Siiski peab paindlikkus olema reaalne ehk programmi muutmise protsess peab olema piiratud ja täielikult lihtsustatud. Nii ei saa näiteks programmide tegeliku paindlikkusena käsitada nõudmist viia läbi uus keskkonnamõju strateegiline hindamine. Eespool nimetatud juhul tuleks näiteks keskkonnamõju strateegilist hindamist kaaluda üksnes juhtudel, kus programmi kohandamisega taotletakse konkreetseid märkimisväärse keskkonnamõjuga eesmärke, mis on sellistena juba varem kindlaks määratud.

43.

Määrusega (EL) nr 1303/2013 võeti kasutusele kaks instrumenti, millega tagatakse integreeritud territoriaalne lähenemisviis, nimelt integreeritud territoriaalsed investeeringud ja ühised tegevuskavad, mis muudaksid võimalikuks teatud ala või piirkonna integreeritud arengu. Ent komisjon ei ole liikmesriike seni eriti julgustanud neid instrumente kasutama, muu hulgas sellepärast, et komisjon määratles need oma delegeeritud ja rakendusaktides suhteliselt ebamäärasel ja keerukal viisil. Kahe instrumendi ulatuslikuma rakendamise tulemus oleks järgmine:

44.

Integreeritud territoriaalsete investeeringute (ITI) jaoks nõutakse haldusstruktuuride loomist, mis on täiesti sobimatu, arvestades kõnealusest vahendist jaotatavate summade mahtu. Nagu on toonitatud komitee arvamuses teemal „Kogukonna juhitav kohalik areng“, on ka iga fondi puhul, mida pealegi sageli haldavad eraldi korraldusasutused, nõutavate eraldi eeskirjade hulgal demotiveeriv mõju kogukonna juhitud kohalikule arengule väljaspool EAFRD-d. Selle tulemusena on need väga uuenduslikud integreeritud kohaliku arengu vahendid leidnud kohapeal vaid väga piiratud kasutust. Kõnealuste struktuuride rajamise vajadus ei muuda mitte ainult vahendi haldamist ebaproportsionaalselt kulukaks ega koorma projekti elluviijaid, vaid muudab ka märkimisväärselt keerulisemaks projektide rakendamise ja põhjustab olulisi viivitusi nende läbiviimisel.

45.

Komitee märgib, et asjaolu, et ühtekuuluvuspoliitika eeskirju muudetakse iga seitsme aasta tagant või veelgi tihedamalt, ei ole aidanud ühtekuuluvuspoliitikat lihtsustada, vaid sellel on pigem olnud vastupidine mõju. Enam kui ühte programmitöö perioodi hõlmav õigusraamistik eeldab aga esmalt radikaalset lihtsustamist. Väiksemad, kasulikud muudatused ühtekuuluvuspoliitika rakendamise süsteemis on alati võimalikud ja tervitatavad, kuid põhjapanevamaid muudatusi tuleks teha harvemini ja need tuleks aegsasti ette valmistada. Selliste muudatuste mõju tuleks varem analüüsida ning kooskõlas partnerluse põhimõttega tuleks neid enne arutada asjaomaste partneritega, kelleks ei ole mitte ainult liikmesriigid, vaid ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, keda esindab Euroopa Regioonide Komitee.

46.

peab rahastamisvahendite kasutamist oluliseks elemendiks, mis aitab suurendada ESIFide programmide võimendavat mõju ning kombineerida ESIFide ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi finantsvahendeid. Siiski on kiiresti vaja lihtsustada ESIFide rahastamisvahendite ülesehitust, aruandlusnõudeid ja auditi eeskirju, nagu märgiti hiljutisel ühisel selleteemalisel seminaril nõukogu eesistujariigi Slovakkiaga (1);

47.

soovitab Euroopa Komisjonil uurida, miks ei kasuta enamik liikmesriike ikka veel kasutusvalmeid rahastamisvahendeid;

48.

võtab teadmiseks Euroopa Kontrollikoja hiljuti avaldatud aruande „ELi eelarve täitmine rahastamisvahendite kaudu: programmitöö perioodil 2007–2013 saadud õppetunnid“ ja kutsub kontrollikoda lisaks hindama rahastamisvahendite kasutamist praegusel rahastamisperioodil;

49.

võtab teadmiseks hiljuti avaldatud koondmääruse, (2) mis hõlmab ka muudatusi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide määrustes, eelkõige seoses rahastamisvahendite kasutamise lihtsustamisega ja lihtsustatud kuluvõimalustega Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmides;

50.

teeb ettepaneku, et Euroopa Komisjon koguks ja jälgiks lihtsustamise eesmärgil n-ö halbu tavasid kasutavaid projekte. Selle abil saaks näitlikustada, miks on vaja lihtsustada ja muuta lähenemisviisi, ning see täiendaks ESIFide rakendamise parimate tavade vahetust. Arvestades Regioonide Komitee liikmete praktilisi kogemusi, peaks komitee olema kesksel kohal kõnealuses protsessis;

51.

märgib, et Euroopa Komisjon avalikustas programmitöö perioodi 2014–2020 üksikuid fonde puudutavad põhimõttelised dokumendid alles nii hilja, et nende rakendamisega ei olnud võimalik alustada programmitöö perioodi alguses. Tekkisid pikad ooteajad ning ka probleemid üksikute rakenduskavade koordineerimisel. Tulevikus tuleks dokumendid avalikustada õigel ajal ja kõik korraga;

52.

juhib uuesti tähelepanu konkreetsetele vahenditele, mis võivad tõepoolest aidata lihtsustada struktuuri- ja investeerimisfondide haldamist. Menetluste ühtlustamine, IT-vahendite kasutamise üldiseks muutmine ja e-haldus kuuluvad põhielementide hulka, mida tuleks kohaldada üldiselt kõnealuste fondide suhtes. Lisaks on muu hulgas oluline jätkata püüdlusi kasutada halduskoormuse vähendamist võimaldavaid standardkulusid ning lihtsustada aruandlust ja järelevalvet, et vältida täiendava halduskoormuse tekitamist abisaajatele ja kõnealuste vahendite haldamisse kaasatud eri asutustele;

53.

juhib tähelepanu sellele, et kohalike ja piirkondlike omavalitsustega partnerluses tegutsemise põhimõtte ulatuslikuma ja eelkõige tõelise kohaldamise kaudu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kindlaksmääramisel ja kogu rakendamise protsessis saaks Euroopa Komisjon tagasisidet, mis kahtlemata aitaks oluliselt tõhustada ja lihtsustada rakendamise protsessi.