EUROOPA KOMISJON
Brüssel,29.9.2016
COM(2016) 626 final
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE NING EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE
nõudeõiguse loovutamise või ülemineku kehtivusest kolmandate isikute suhtes ning loovutatud nõudeõiguse eelisseisundist teise isiku õiguste suhtes
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE NING EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE
nõudeõiguse loovutamise või ülemineku kehtivusest kolmandate isikute suhtes ning loovutatud nõudeõiguse eelisseisundist teise isiku õiguste suhtes
1.SISSEJUHATUS
1.1.Nõudeõiguse loovutamine kapitaliturgude liidu perspektiivis
Kapitaliturgude liidu loomise tegevuskavas 1 jõuti järeldusele, et hoolimata viimaste aastakümnete märkimisväärsetest edusammudest, mis on tehtud kapitali ühtse turu loomise suunas, raskendavad piiriüleste investeeringute tegemist endiselt mitmesugused püsimajäänud ja sügavalt juurdunud takistused. Üks takistus, mida kavas nimetati, tuleneb sellest, et võlanõuete loovutamise mõju kolmandatele isikutele käsitletakse eri liikmesriikide õigussüsteemides erinevalt ja seetõttu on võlanõudeid keeruline kasutada piiriülese tagatisena, eriti juhul, kui pangalaene kasutatakse finantstagatisena keskpanga krediidioperatsioonides 2 või väärtpaberistamise kontekstis – investoritel on seetõttu raske võlainstrumentide investeeringute riski hinnata. Piirülese investeerimise lihtsustamiseks nähakse kapitaliturgude liidu tegevuskavas ette, et komisjon teeb ühtsete eeskirjade ettepaneku eesmärgiga määrata õiguskindlusega, milline siseriiklik õigus kehtib nõuete loovutamisest kolmandatele isikutele tuleneva mõju suhtes, ning et asjaomased meetmed võetakse 2017. aastaks 3 . Käesolev aruanne on esimene samm selgitamaks välja, millised on nõudeõiguse loovutamisest kolmandatele isikutele tuleneva mõju suhtes kohaldatavat õigust ja loovutatud nõude eelisseisundit käsitlevate ühtsete eeskirjade puudumisega seotud peamised probleemid ning kuidas oleks võimalik neid probleeme lahendada.
1.2.Nõuete loovutamise mõiste
Nõuete loovutamine on õiguslik mehhanism, mis võimaldab nii lihtsat nõude üleandmist ühelt isikult teisele kui ka keerukaid finantstehinguid ettevõtjate äritegevuse rahastamiseks, näiteks finantstagatiskokkuleppeid, faktooringut ja väärtpaberistamist. Selle aluseks on tehing, mille raames võlausaldaja („senine võlausaldaja“) annab oma nõudeõiguse võlgniku suhtes üle teisele isikule („uus võlausaldaja“). Levinud loovutamistehingute näited on esitatud allpool (punktis 2.1).
Võttes arvesse liikmesriikide turgude suurenevat vastastikust seotust, sisaldab loovutamine sageli piiriülest elementi, mis võib kaasa tuua vastuolu kohaldatavate õigusnormide vahel. Õiguskindlus selles, millist õigust kohaldatakse erinevatele asjaomastele suhetele, on loovutamistehingute tõrgeteta toimimise seisukohast ülitähtis. Suurem õiguskindlus tooks kaasa kapitali ja laenude suurema piiriülese kättesaadavuse ning mõistlikumad intressimäärad – see oleks eriti kasulik väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd) ning aitaks pikemas perspektiivis hõlbustada kaupade, teenuste ja kapitali piiriülest liikumist.
1.3.Kehtivad ELi õigusaktid
Euroopa Liidus on püütud õiguskindlust nõudeõiguse loovutamise valdkonnas suurendada kollisiooninormide ühtlustamisega määruses (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I“) 4 . Kõnealuste normidega nähakse ette, et senise võlausaldaja ja uue võlausaldaja omavahelist suhet võlgniku suhtes kehtiva nõudeõiguse lepingulise ülemineku korral reguleeritakse selle õiguse alusel, mida kohaldatakse loovutamislepingu suhtes 5 . Ühtlustatud normide eesmärk on samuti kaitsta võlgnikku, tagades et ta ei võlgneks uuele võlausaldajale rohkem kui ta võlgnes võlausaldajale / senisele võlausaldajale 6 . Sellest tulenevalt reguleeritakse loovutatava nõude suhtes kohaldatava õigusega, mis on ühtlasi ainus õigus, mille kohaldamist võib võlgnik mõistlikult eeldada, ka uue võlausaldaja ja võlgniku vahelist suhet, nõude loovutatavust, tingimusi, mille alusel võib võlgnikult nõuda loovutatud nõuete täitmist, ning seda, kas võlgniku kohustusi peetakse täidetuks. Paraku puudub kehtivas määruses oluline element, nimelt säte selle kohta, millise õigusega reguleeritakse nõude loovutamise kehtivust kolmandate isikute suhtes 7 . See küsimus on äärmiselt oluline õiguskindluse tagamiseks piiriüleste loovutamistehingute korral.
Käesoleva aruandega 8 täidetakse Rooma I määruse artikli 27 lõikest 2 tulenev juriidiline kohustus, mille kohaselt peab komisjon esitama aruande nõudeõiguse loovutamise või ülemineku kehtivusest kolmandate isikute suhtes ning loovutatud nõudeõiguse eelisseisundist teise isiku õiguste suhtes.
1.4.Väärtpaberid ja nõuetega tehtavad tehingud
Kapitaliturgude liidu tegevuskavas rõhutatakse, et lisaks ebakindlusele nõudeõiguse loovutamise valdkonnas valitseb ebakindlus ka piiriüleste väärtpaberitehingute valdkonnas. Nii väärtpaberite kui ka nõuetega tehakse sageli sarnaseid tehinguid, nt kasutatakse neid tagatisena.
Väärtpaberiõiguse valdkonnas on vastu võetud kollisiooninorme sisaldavad valdkondlikud õigusaktid, mille eesmärk on vähendada makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemide süsteemset riski, 9 piirata finantstehingute krediidiriski, pakkudes tagatiseks sularaha, finantsinstrumente ja krediidinõudeid, 10 või tagada omandiõiguste kaitse krediidiasutuste saneerimise ja likvideerimise korral 11 . Neid konkreetseid kollisiooninorme kohaldatakse ELi liikmesriikides ja neis osutatakse selle riigi õigusele, kus on registri, asjaomase konto või keskdepositooriumi asukoht. Kollisiooninorme on liikmesriikides rakendatud või rakendatakse paraku erinevalt. See tekitab õiguslikku ebakindlust ja lisakulusid, mis võivad takistada sujuvaid finantstehinguid siseturul.
Väärtpaberite valdkonnas ei ole samuti kehtestatud veel üldist lähenemisviisi kollisiooni küsimusele 12 . Väärtpabereid käsitlevat materiaalõigust ei ole ELi tasandil siiani ühtlustatud, ehkki viimastel aastatel on finantsturu infrastruktuuri valdkonnas vastu võetud mitu ELi õigusakti, sealhulgas Euroopa turu infrastruktuuri määrus, 13 väärtpaberiarvelduse ja väärtpaberite keskdepositooriumide määrus 14 ning MiFID II 15 /MiFIR 16 , ning ehkki töö selles valdkonnas kestab juba mitu aastat 17 .
Pidades silmas nõuete ja väärtpaberitega tehtavate tehingute võimalikke sarnaseid eesmärke, võib olla kasulik kooskõlastada kollisiooninormidega tehtav töö mõlemat liiki tehingute puhul, seda enam, et „nõude“ ja „väärtpaberi“ vahel ei ole praktikas alati kerge vahet teha.
1.5.Rahvusvahelised dokumendid
Nõuetega tehtavate tehingute ja väärtpaberitehingute korral esile kerkivaid kollisiooniprobleeme on käsitletud ka rahvusvahelisel tasandil. 2001. aastal võeti vastu ÜRO konventsioon nõuete loovutamise kohta rahvusvahelises kaubanduses. Konventsioon ei ole siiani jõustunud. Selle põhimõtted on inkorporeeritud ÜRO rahvusvahelise kaubandusõiguse komisjoni (UNCITRAL) tagatud tehinguid käsitlevatesse õigussuunistesse, mis avaldati 2007. aastal. Ka vahendaja käes olevate väärtpaberitega seotud teatavate õiguste suhtes kohaldatavat õigust käsitlev 2006. aasta Haagi konventsioon ei ole siiani jõustunud.
1.6.Välisuuring ja konsultatsioonid
Euroopa Komisjoni tellimusel tehti uuring, 18 milles käsitleti nõudeõiguse loovutamise või ülemineku kehtivust kolmandate isikute suhtes ning loovutatud nõudeõiguse eelisseisundit teise isiku õiguste suhtes (edaspidi „uuring“). Uuringu tulemused põhinesid statistilistel, empiirilistel ja juriidilistel andmetel, mis saadi eri õigustraditsioone esindavast kaheteistkümnest Euroopa Liidu jurisdiktsioonist 19 ja kuuest majanduslikult olulisest mitteliikmesriigist 20 .
2.NÕUDEÕIGUSE LOOVUTAMISE TÄHTSUS RAHVUSVAHELISES KAUBANDUSES JA KAPITALITURGUDEL
2.1.Loovutamistehingute näited
Varem tähendas loovutamine üksiku nõude üleandmist võlausaldajalt ühele või mitmele järjestikusele uuele võlausaldajale.
|
1. näide. Üksiku nõude vahetu üleandmine Võlausaldaja / senine võlausaldaja C loovutab oma nõude 21 võlgniku vastu uuele võlausaldajale A. A võib võlgnikule loovutamisest teatada, näiteks juhul, kui see on nõutav selle riigi siseriikliku õiguse kohaselt, kus asub C alaline elukoht 22 . A loovutab seejärel sama nõude uuele võlausaldajale B. B võib otsustada loovutamisest mitte teatada, näiteks seetõttu, et see ei ole nõutav loovutatava nõude suhtes kohaldatava õiguse kohaselt, kui loovutamine on kehtiv ilma sellise teatamise või registreerimiseta. C muutub seejärel maksejõuetuks ja tema pankrotihaldur püüab kindlaks teha, kas B on nõude õiguspärane omaja. |
Viimasel ajal on loovutamistehingud edasi arenenud ning hõlmavad mitme nõude loovutamist korraga või nii olemasolevate kui ka tulevaste nõuete loovutamist. Selliseid tehinguid on hakanud laialdaselt kasutama ettevõtjad, kes soovivad saada oma äritegevuse rahastamiseks vajalikku kapitali ja laenu.
|
2. näide. Faktooring VKEst tarnija C soovib loovutada suurema osa oma olemasolevatest ja tulevastest nõuetest 23 mitmes liikmesriigis asuvate klientide vastu A-le, kes on vastutasuks ostuhinna alandamise eest valmis finantseerima rahavoogu, nõudma sisse võlgasid ja kandma ebatõenäoliselt laekuvate nõuete riski. Selleks et pakkuda C-le huvi pakkuvat allahindlust, peaks A teadma, et C maksejõuetuse korral kehtib loovutamine kolmandate isikute suhtes. A võib olla ka mures, et kuigi loovutamise suhtes kohaldatava õiguse alusel, millega on reguleeritud asjaõiguslikud tagajärjed A ja C jaoks, on kõik nõuded loovutatavad, võib korraga mitme nõude loovutamine olla keelatud mõne loovutatavate nõuete kogumisse kuuluva nõude suhtes kohaldatava õiguse alusel 24 . |
Õiguskindlus sellise õiguse osas, mida kohaldatakse loovutamise kehtivusele kolmandate isikute suhtes ja loovutamise eelisseisundile teiste konkureerivate loovutamiste suhtes, on muutunud ülimalt oluliseks eelkõige selliste krediiditehingute korral, milles osalevad VKEd, kellel ei ole sageli võimalik saada rahalisi vahendeid piiriüleselt või kes on sunnitud nõustuma ebasoodsate tingimustega, välja arvatud juhul, kui nad on võimelised pakkuma tagatisi, milleks on sageli nõuded nende võlgnike vastu.
|
3. näide. Loovutamine kui tagatis VKE C soovib kasutada võimalikult suures ulatuses tema toodete ostjate vastu suunatud nõuete väärtust, et saada tagatud laenu uutelt võlausaldajatelt A ja B, kasutades sama vara tagatisena. Selleks et anda C-le laenu, peaksid A ja B teadma oma tagatisõiguste eelisseisundit sama vara suhtes 25 . C võib ka pettuse eesmärgil loovutada samad nõuded A-le ja B-le ilma nende teadmata. C maksejõuetuse korral peaks pankrotihaldur tegema kindlaks A ja B nõuete tähtsuse järjekorra. |
Kulutõhusa laenu saamise üks keeruline mehhanism on väärtpaberistamine. Väärtpaberistamine on rahastamisskeem, mille raames kogutakse kokku homogeensed tuluteenivad varad (sageli nõuded), millega ühekaupa võib olla raske kaubelda, ja müüakse need selleks otstarbeks loodud kolmandale poolele, kes kasutab neid tagatisena väärtpaberite emiteerimiseks ja nende müümiseks finantsturgudel 26 .
|
4. näide. Väärtpaberistamine Suur jaemüügikett C loovutab oma nõuded, mis tulenevad tema väljastatud krediitkaardi kasutamisest klientide poolt, eriotstarbelisele üksusele A 27 . A emiteerib seejärel võlaväärtpaberid kapitaliturgudel tegutsevatele investoritele. Need võlaväärtpaberid on tagatud A-le loovutatud krediitkaardinõuetest tulenevate tuluvoogudega. Sedamööda, kuidas nõudeid rahuldatakse, kasutab A saadud tulu võlaväärtpaberite lunastamiseks. |
Seoses suurenenud piiriüleste investeeringutega loovutatakse sageli väärtpabereid, näiteks võlakirju, investoritelt saadava laenu tagamiseks. Hoiuahel investorite ja emitentide vahel on keeruline: väärtpabereid võivad hoida mitme tasandi finantsvahendajad, kes võivad asuda eri riikides, nagu see on võimalik ka investorite puhul. Seepärast on raske hinnata, mis kellele kuulub, ja sellega võivad kaasneda tõsised tagajärjed finantsstabiilsusele.
3.PROBLEEMID
3.1.Kollisiooninormide praegused erinevused liikmesriikide vahel
Loovutamise suhtes kohaldatavad materiaalõiguse normid on liikmesriigiti väga erinevad. Näiteks on olemas erinevad teavitamist käsitlevad nõuded loovutamise kehtivuse küsimuses, 28 erinevad eelisseisundi andmise eeskirjad, erinevad eeskirjad, mida kohaldatakse tulevaste nõuete loovutamise suhtes, ja erinevad piirangud nõuete loovutatavusele. Kuna neid materiaalõiguse norme ei ole ühtlustatud, on rahvusvahelise eraõiguse lahendused äärmiselt olulised õigusnormide vastuolude lahendamisel.
Loovutamise kolmandate isikutega seotud aspektide suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel on uuringus analüüsitud riikides kasutusel siiski mitu eri lähenemisviisi.
Senise võlausaldaja ja uue võlausaldaja vahelisele lepingule kohaldatava õigusega on reguleeritud kõik loovutamise asjaõiguslikud aspektid Madalmaades. Selline lahendus soosib poolte autonoomiat, kuid sellega kaasneb oht, et võidakse petta senise võlausaldaja võlausaldajaid. Kuritarvitamise välistamiseks võidakse kasutada üldpõhimõtet fraus omnia corrumpit või avaliku korra kaalutlustel põhinevat erandit. Mis puudutab eelisseisundi küsimust konkureerivate loovutamiste puhul, määrab teise loovutamise suhtes kohaldatav õigus kindlaks heauskse teise omandaja kaitse. Selline lähenemisviis on leidnud mõningast toetust ka teistes liikmesriikides, näiteks Saksamaal. Samuti on see kasutusel Šveitsis.
Senise võlausaldaja alalise elukoha riigi õiguse alusel määratakse kindlaks loovutamise kolmandate isikutega seotud aspektid Belgias. Mõned Itaalia teadlased toetavad senise võlausaldaja alalise elukoha riigi õiguse kohaldamist mitme nõude korraga loovutamise ja tulevaste nõuete loovutamise suhtes. Luksemburgis on konkreetselt väärtpaberistamise valdkonnas loovutamise kolmandate isikutega seotud aspektide suhtes kohaldatavaks õiguseks selle riigi õigus, kus asub senine võlausaldaja. USA õiguse kohaselt on samamoodi enamiku loovutamislepingute täitmine reguleeritud senise võlausaldaja asukohariigi õigusega.
Loovutatud nõude suhtes kohaldatavat õigust eelistatakse mitmes liikmesriigis, näiteks Hispaanias ja Poolas. Seda lahendust toetavad kohtupraktika ja doktriin Ühendkuningriigis, Saksamaal ja Itaalias, kus asjaomased õigusnormid puuduvad. Sama lähenemisviisi järgitakse ka Austraalias, Jaapanis, Kanadas ja Venemaa Föderatsioonis.
Muude lahendustena on liikmesriikides (Rootsis ja Tšehhi Vabariigis) kasutusel vara asukohariigi õigus (lex rei sitae) ja (Prantsusmaal) võlgniku alalise elukoha riigi õigus. Teistes liikmesriikides, näiteks Soomes, selged normid puuduvad.
3.2.Õiguslik ebakindlus
Ühtsete kollisiooninormide puudumine tekitab õiguslikku ebakindlust mitmes olulises valdkonnas.
Esiteks võib loovutamisest kolmandatele isikutele tulenevat mõju käsitlevate kollisiooninormide mitmekesisus, ebamäärasus või puudumine tuua kaasa vastuolulised tulemused. Näiteks võib eespool kirjeldatud 3. näites võlausaldaja A arvata, et tema eelisseisund määratakse kindlaks VKE C alalise asukohariigi õiguse alusel, samal ajal kui võlausaldaja B tugineb A-ga sõlmitud loovutamislepingu suhtes kohaldatavale õigusele. Igaüks leiab, et tema loovutamine on kehtiv ja et sellel on eelisseisund teise isiku õiguste suhtes. Sageli ei ole nad üksteise õigustest teadlikud, vaid tuginevad teiste uute võlausaldajate puudumise kontrollile, mida tehakse kooskõlas nende meelest kohaldatava õigusega. Nad tuginevad seega avalikustamisnõuetel põhinevale kontrollile, millega võidakse kaitsta potentsiaalseid uusi võlausaldajaid ühe liikmesriigi õiguse, kuid mitte teise liikmesriigi õiguse alusel.
Tulevastest lepingutest tulenevate nõuete puhul ei ole loovutamise ajal lihtne kindlaks määrata, millist õigust loovutatava nõude suhtes kohaldatakse. 2. näites ei suudaks A määrata eelnevalt kindlaks loovutatavate nõuete suhtes kohaldatavaid õigusnorme, ja seistes silmitsi ohuga, et ta peab järgima eeskirju, mis ei ole talle veel teada, võib A kas keelduda C-d rahastamast või nõuda tavalisest märkimisväärselt suuremat optsioonipreemiat.
Lisaks puudulikule reguleerimisele tekitavad loovutamise reguleeritud aspektid teatavat ebakindlust, eelkõige juhul, kui käsitletakse finantsturgudel kaubeldavaid finantsinstrumente. Näiteks ei ole selge, milline on määruse nr 593/2008 („Rooma I“) artikli 14 täpne kohaldamisala 29 . Kui üldiselt eeldatakse, et tavapärased „väärtpaberid“ (nt aktsiad või võlakirjad) ei kuulu selle sätte kohaldamisalasse, 30 peetakse väärtpaberiõigusi, millega mõnel kapitaliturul [elektrooniliselt] kaubeldakse, siiski nende kollisiooninormidega hõlmatuks 31 .
Õiguslik ebakindlus seoses loovutamise mõjuga kolmandatele isikutele ja loovutatud nõuete tähtsuse järjekorraga on kõige ilmsem senise võlausaldaja maksejõuetuse korral. Kuigi Rooma I määruse artiklis 14 selgitatakse, millist õigust poolte suhtes kohaldatakse, tuleb loovutamiste kehtivuse ja loovutatud nõuete tähtsuse järjekorra kindlaksmääramisel maksejõuetuse korral väga sageli mängu kolmas õigus: senise võlausaldaja vastu algatatud maksejõuetusmenetluse raames kohaldatav õigus.
Määruses (EL) 2015/848 maksejõuetusmenetluse kohta (uuesti sõnastatud) 32 (edaspidi „maksejõuetusmenetluse määrus (uuesti sõnastatud)“) on sätestatud maksejõuetusmenetluses kohaldatavad kollisiooninormid. Maksejõuetusmenetlus algatatakse tavaliselt riigis, kus asub menetluse algatamise ajal senise võlausaldaja põhihuvide kese. Juhul kui võlgnikul on tegevuskoht teises liikmesriigis, võidakse erandina algatada teisene menetlus ka selles teises liikmesriigis, aga üksnes selles riigis asuva vara suhtes 33 . Selle riigi õiguse alusel, kus maksejõuetusmenetlus on algatatud (lex concursus), määratakse muu hulgas kindlaks vara, mis moodustab osa pankrotivarast, vara realiseerimisest saadud tulu jaotamise eeskirjad, nõuete rahuldamisjärgud ning sätted võlausaldajaid tervikuna kahjustavate õigustoimingute tühisuse, tühistamise või kehtetuse kohta. Määruses selgitatakse, millist asukohta peetakse vara, näiteks nimeliste aktsiate, registrikande vormis väärtpaberite või krediidiasutuse kontol oleva raha asukohaks teisese menetluse seisukohast 34 . Lisaks sellele kaitstakse juhul, kui maksejõuetusmenetlus algatatakse muus liikmesriigis ja mitte selles liikmesriigis, kus vara asub, kolmandatele isikutele kuuluvaid asjaõigusi ja müüja omandireservatsioonil põhinevaid õigusi 35 .
Õigus, mida kohaldatakse loovutamisest kolmandatele isikutele tuleneva mõju suhtes, võidaks senise võlausaldaja vastu algatatud maksejõuetusmenetluse korral kindlaks määrata maksejõuetusmenetluse määruse (uuesti sõnastatud) alusel. Maksejõuetus on tõepoolest olukord, kus konkureerivate õiguste omajate vahelised omandiküsimused muutuvad eriti oluliseks. Seega tuleks loovutamise kolmandate isikutega seotud aspekte käsitlevad ühtlustatud eeskirjad hoolikalt kooskõlastada maksejõuetuse valdkonna acquis'ga.
3.3.Praktilised probleemid ja suured õiguskulud
Uuringu raames kogutud empiirilised andmed 36 näitavad, et 47 % konsulteeritud sidusrühmade esindajatest on puutunud kokku praktiliste probleemidega loovutamise kehtivuse tagamisel kolmandate isikute suhtes. Erinevalt kaubeldavatest väärtpaberitest, mis on üldjuhul kantud elektroonilistele kontodele, on krediidinõuded tõendatavad ainult krediidilepinguga. Seetõttu on siin suurem oht, et sama krediidinõue võidakse anda tagatiseks rohkem kui ühele tagatise võtjale, ilma et viimased tagatise võtjad oleksid teadlikud asjaolust, et krediidinõue oli juba panditud teisele isikule. Lisaks on ühtlustatud kollisiooninormide puudumise tõttu rohkem selliseid materiaalõiguse norme, mida võidakse kohaldada krediidinõuete tagatiseks andmise suhtes, mistõttu võib olla raskem täita eurosüsteemi kõlblikkuskriteeriume 37 .
Keskmised õiguskulud loovutamist hõlmavate piiriüleste tehingute korral on paljudel juhtudel väga suured ja võivad ulatuda mitmesaja tuhande euroni, kusjuures oluline osa õiguskuludest tuleneb vajadusest teha hoolsuskohustuse audit mitmes eri õigussüsteemis. Näiteks teatas üks faktooringuettevõtja, et tema õiguskulud ulatuvad 350 000 Inglise naelast ühe miljoni Inglise naelani tehingu kohta.
4.VÕIMALIKUD LÄHENEMISVIISID
4.1.Üldised kaalutlused
Uuring 38 näitab, et selleks et tagada õiguskindlus ja tasakaal kõigi piiriülese loovutamisega seotud isikute huvide vahel, on vaja ühtlustatud kollisiooninormi, millega reguleeritakse loovutamise kolmandate isikutega seotud aspekte. See vajadus on sätestatud ka kapitaliturgude liidu tegevuskavas. Ühtlustatud kollisiooninormiga soodustataks ka piiriülest kaubandust, sest õiguskulud ja hoolsuskohustuse auditi tegemise vajadus väheneksid ning VKEde jaoks muutuks lihtsamaks juurdepääs kapitalile ja mõistlike intressimääradega laenudele.
Uuring näitas ka, et üksainus ühendav tegur ei pruugi olla asjakohane kõigi loovutamistehingute liikide puhul; asjakohasem võib olla ühendavate tegurite kombinatsioon, mis võtaks arvesse eri sidusrühmade huvisid. Valdkondlike eeskirjadega kaasneb siiski olemusliku keerukuse ja iseloomustamisprobleemide oht, mistõttu tuleks nende kasutamist võimalikult palju piirata.
Kõigi võimalike ühendavate tegurite seast toetas enamik sidusrühmi ning samuti märkimisväärne hulk liikmesriike loovutamislepingu suhtes kohaldatavat õigust, senise võlausaldaja alalise elukoha riigi õigust ja loovutatud nõude suhtes kohaldatavat õigust.
Mõnda seonduvat küsimust, näiteks Rooma I määruse artikli 14 kohaldamisala, võiks samuti lähemalt selgitada 39 .
Eelnevat silmas pidades on sõelale jäänud kolm võimalikku lähenemisviisi 40 .
4.2.Senise võlausaldaja ja uue võlausaldaja vahelise lepingu suhtes kohaldatav õigus
Praegu on senise võlausaldaja ja uue võlausaldaja vahelise loovutamistehingu asjaõiguslikud aspektid reguleeritud loovutamislepingu suhtes kohaldatava õigusega 41 . Selle lähenemisviisi kohaselt oleksid kõik loovutamise asjaõiguslikud aspektid, sealhulgas loovutatud või üle antud nõude kehtivus kolmandate isikute suhtes ning uue võlausaldaja ja konkureerivate õiguste omajate vahelise eelisseisundi küsimus, reguleeritud õigusega, mille senine võlausaldaja ja uus võlausaldaja on oma loovutamislepingu jaoks valinud. Selleks et ära hoida võimalikku kahju kolmandatele isikutele, tuleks seda valikut siiski piirata loovutamise mõju osas 42 kas senise võlausaldaja alalise elukoha riigi õigusega või loovutatud või üle antud nõude suhtes kohaldatava õigusega.
Kui pooled ei ole kohaldatavat õigust valinud või kui valitud õigus ei vasta kavandatud kahele lahendusele, reguleeritakse kõiki loovutamise asjaõiguslikke aspekte selle riigi õigusega, kus asub senise võlausaldaja alaline elukoht 43 . See lahendus hoiaks ära valdkondlike eeskirjade kasutamise ja vähendaks sama loovutamisjuhtumi suhtes kohaldatavate õigusnormide arvu 44 .
Eelisseisundi küsimused konkureerivate uute võlausaldajate vahel on võimalik lahendada, analüüsides järjest iga tehingu mõju vastavalt selle suhtes kohaldatavale konkreetsele õigusele. Analüüsi käigus järgitaks asjaõiguse põhimõtet prior tempore potior iure („kes ees, see mees“), mida piiratakse ainult eeskirjadega, mis käsitlevad heauskset omandamist hilisemate tehingute raames.
Käesoleva lahenduse peamine eelis on, et kõiki loovutamise asjaõiguslikke aspekte reguleeritakse sama õigusega ning turu eri sektoritele on tagatud võimalus valida ise õigus, mis vastab nende konkreetsetele vajadustele. Võlgnikku kaitstakse endiselt kehtivate eeskirjadega. Selle lahendusega võiks hõlmata ka korraga mitme praeguse ja tulevase nõude loovutamise juhtumid, sest senise võlausaldaja alalise elukoha riigi õigust võiks kohaldada kas poolte valiku tulemusena või vaikimisi.
Käesoleva lahenduse peamine võimalik puudus on avalikustamisnõuetest kõrvalehiilimise oht mõnes liikmesriigis. Seda ohtu vähendab siiski asjaolu, et õiguse valik on piiratud kahe õigusega, kusjuures mõlemad on tihedalt seotud asjaomase loovutamisega.
4.3. Senise võlausaldaja alalise elukoha riigi õigus
Loovutamise kolmandate isikutega seotud aspektid võidakse määrata kindlaks senise võlausaldaja alalise elukoha riigi õiguse alusel 45 . See ei pruugi toimida teatavate rahaliste nõuete korral, nimelt selliste nõuete korral, mis tulenevad kehtivast lepingust, mis on sõlmitud Rooma I määruse artikli 4 lõike 1 punkti h kohaldamisalasse kuuluva süsteemi raames või sellise mitmepoolse süsteemi raames, mis on ette nähtud maksete või muude tehingute arveldamiseks pankade ja finantseerimisasutuste vahel, või finantsinstrumendist tuleneva nõude korral. Probleemi saaks leevendada, täiendades üldist eeskirja erieeskirjaga, milles käsitletakse teatavate rahaliste nõuete loovutamise mõju kolmandatele isikutele ja osutatakse õigusele, mida kohaldatakse loovutatud või üle antud nõude suhtes asjaomasel kuupäeval.
Eelisseisundi küsimused lahendatakse viimase loovutamise kuupäeva või muu sellise sündmuse alusel, mille tulemusel on konkureeriv õigus tekkinud.
Käesoleva lahenduse peamised eelised seisnevad selles, et sellega nähakse ette üksainus ühendav tegur, mis edendab kindlust tagatud ja tagatiseta võlausaldajate seas, ning esitatakse sobiv ja prognoositav lahendus konkureerivate loovutamiste korral, määrates kindlaks, kellel on loovutatud nõude suhtes eelisõigus. Senise võlausaldaja alalise elukoha riigi õigust on lihtne kindlaks määrata ja kõige tõenäolisemalt on tegemist kohaga, kus algatatakse põhimaksejõuetusmenetlus senise võlausaldaja vastu. Selle tulemusena oleks kergem lahendada vastuolusid tagatud tehingute suhtes kohaldatava õiguse ja pankrotiõiguse vahel. Käesolev lahendus on eriti sobiv korraga mitme nõude loovutamise ja tulevastest lepingutest tulenevate nõuete loovutamise korral – need on VKEde jaoks olulised rahastamisallikad. See lahendus oleks kooskõlas ÜRO konventsiooniga nõuete loovutamise kohta rahvusvahelises kaubanduses ja UNCITRALi tagatud tehinguid käsitlevate õigussuunistega 46 selliste loovutamise liikide osas, mis kuuluvad kõnealuste õigusaktide kohaldamisalasse 47 .
Puudustena võib esile tuua suuremad tehingukulud ja suurema keerukuse, sest see lahendus tooks kaasa olukorra, kus loovutamise asjaõiguslike aspektide suhtes võidakse kohaldada kahte õigust: loovutamislepingu õigust senise võlausaldaja ja uue võlausaldaja suhtes ning senise võlausaldaja alalise elukoha riigi õigust kolmandate isikutega seotud aspektide suhtes. Võimalik on ka vastuolu ühendavate tegurite vahel juhul, kui ühised senised võlausaldajad asuvad eri riikides, ja järjestikuste loovutamiste korral, kui sama nõuet loovutavad mitu korda eri riikides asuvad senised võlausaldajad.
4.4.Loovutatud nõude suhtes kohaldatav õigus
Selle lahenduse kohaselt reguleeritakse sama õigusega, millega reguleeritakse uue võlausaldaja ja võlgniku vahelist suhet, ka loovutamise asjaõiguslikke aspekte kolmandate isikute suhtes. Üldisele eeskirjale tuleks lisada erieeskiri, mis osutaks tulevastest lepingutest tulenevate nõuete loovutamise korral senise võlausaldaja alalise elukoha riigi õigusele, kui nõude suhtes kohaldatavat õigust ei ole võimalik kindlaks määrata loovutamise ajal. Erieeskirja võiks kasutada ka faktooringu- ja arvete diskonteerimise tööstuses, kus mitme nõude loovutamine korraga võib muidu tingida mitme eri õiguse kohaldamise sama nõudeportfelli suhtes.
Eelisseisundi küsimused lahendatakse viimase loovutamise kuupäeva või muu sellise sündmuse alusel, mille tulemusel on konkureeriv õigus tekkinud.
Käesoleva lahenduse peamised eelised on aja jooksul tõenäoliselt mitte muutuva ühendava teguri stabiilsus ja seega väiksem oht, et uute võlausaldajate ja teiste õiguste omajate vahelise konkurentsi korral tekib ühendavate tegurite vahel vastuolu. Kui loovutatud nõude suhtes kohaldatavat õigust muudetakse, ei kahjustaks see kolmandaid isikuid. Lahenduse rakendamisega kaasneks loovutamise suhtes kohaldatavate õiguste arvu vähenemine ning seeläbi hoitaks ära iseloomustamisprobleeme „võlgniku“ ja „kolmanda isiku“ küsimustes ning väheneksid loovutamisega seotud õiguskulud. See lahenduse on eriti sobiv teatavate rahaliste nõuete korral.
Peamised puudused on võimalik ebakindlus senise võlausaldaja maksejõuetuse korral, kui lex concursus ei lange kokku loovutamise suhtes kohaldatava õigusega. Sarnaselt eelmise lähenemisviisiga on ka käesoleva lähenemisviisi korral võimalik, et tekib vastuolu senise võlausaldaja ja uue võlausaldaja vahelise loovutamistehingu asjaõiguslike aspektide ja loovutamise kolmandaid isikuid mõjutavate asjaõiguslike aspektide vahel. Samuti valitseb ebakindlus kohaldatava õiguse suhtes, kui algses lepingus ei ole valitud konkreetset kohaldatavat õigust või kui loovutatud nõue ei ole lepingulise iseloomuga. Sellistes olukordades tuleks kohaldatav õigus määrata kindlaks Rooma I määruse artikli 4 või Rooma II määruse artikli 10 alusel.
5.Järeldused
Ühtsed kollisiooninormid, millega reguleeritakse loovutamiste kehtivust kolmandate isikute suhtes ning eelisseisundi küsimusi konkureerivate uute võlausaldajate vahel või uute võlausaldajate ja teiste õiguste omajate vahel, suurendaksid õiguskindlust ning vähendaksid liikmesriikide lähenemisviiside mitmekesisusega seotud praktilisi probleeme ja õiguskulusid.
Komisjon esitab käesolevas aruandes kolm võimalikku lähenemisviisi. Esimene neist põhineb senise võlausaldaja ja uue võlausaldaja vahelise lepingu suhtes kohaldataval õigusel. Teine põhineb senise võlausaldaja alalise elukoha riigi õigusel. Kolmas lähenemisviis põhineb loovutatud nõude suhtes kohaldataval õigusel. Kõik lähenemisviiside ettepanekud on kombineeritud kas varu- või erieeskirjadega, et võtta arvesse eri huvisid ja olukordi.
Edaspidi, kui töötatakse välja lahendust, millega tagada nõuete loovutamise tehingute õiguskindlus, tuleks kindlasti arvesse võtta kõiki välja töötatud paralleelseid või sarnaseid lahendusi, millega tagatakse väärtpaberitehingute õiguskindlus. Selleks viiakse 2017. aasta keskpaigaks lõpule väärtpaberite ja finantsturgudel kaubeldavate nõuete suhtes kohaldatavat õigust käsitlev uuring 48 .
Käesoleva aruande vastuvõtmise järel käivitab komisjon 2016. aasta lõpuks laiapõhjalise avaliku konsultatsiooni käesolevas aruandes tõstatatud küsimuste käsitlemiseks. Igale õiguslikule lahendusele, mille eesmärk on kõrvaldada käesolevas aruandes tuvastatud õiguskindluse probleemid, lisatakse mõjuhinnang, milles käsitletakse piisavalt probleemi ulatust.