24.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/27

Raportöör:

Egbert BIERMANN

Kaasraportöör:

Tautvydas MISIŪNAS

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab tegevust Euroopa tööstuspoliitika kujundamiseks, eelkõige Euroopa konkurentsivõimet suurendavate võtmetehnoloogiate edendamiseks. Kui Euroopa räägib rahvusvahelisel tasandil ühel häälel, tugevdab see tema rolli ülemaailmses dialoogis. Nanomaterjalidest ja nanotehnoloogiast tulenev innovatsioonisuutlikkus – eelkõige keemiatööstuses – aitab sellele oluliselt kaasa.

1.2.

Algatus nanotehnoloogia edendamiseks võib kaasa aidata ühise Euroopa tööstuspoliitika edasiarendamisele. Teadus- ja arendustegevus on nii keeruline, et üksikettevõtted või -institutsioonid ei suuda sellega üksinda tegeleda. Selleks on vaja ülikoolide, teadusasutuste, ettevõtete ja ettevõtlusinkubaatorite laiaulatuslikku koostööd. Positiivset lähenemist kujutavad endast muu hulgas keemia- ja farmaatsiasektoris rajatud teaduskeskused. Tuleb tagada VKEde integreerimine.

1.3.

Nanotehnoloogia jaoks tuleb edasi arendada Euroopa tipptaseme klastreid (nanoklastreid). Tehnosiirde ja digitaalse ning isikliku koostöö, parema riskide hindamise, olelusringi erianalüüsi või nanotoodete ohutuse edendamiseks peaksid majandus-, teadus- ja poliitikavaldkonna ning ühiskonnaelu eksperdid moodustama võrgustikke.

Teadusuuringute raamprogrammi „Horisont 2020” rahastamisvahendid tuleb muuta nanotehnoloogia valdkonnas eelkõige VKEde jaoks lihtsamaks ja paindlikumaks. Oluline on muuta avaliku sektori rahastamine püsivaks ja soodustada erasektori rahastamise pakkumist.

1.4.

Multidistsiplinaarse nanotehnoloogia paremaks integreerimiseks eri haridus- ja koolitussüsteemidesse tuleks kaasata kvalifitseeritud teadlasi ja tehnikuid sellistest valdkondadest nagu keemia, bioloogia, inseneriteadus, meditsiin või sotsiaalteadused. Samuti peavad ettevõtted reageerima sihipärase koolituse ja täiendõppe kaudu töötajatele esitatavatele kasvavatele kvalifikatsiooninõuetele. Töötajad oma kogemuste ja oskustega peavad olema kaasatud.

1.5.

ELi standardimisprotsessi edendamist tuleb jätkata. Standarditel on esmatähtis osa seaduste järgimisel, eelkõige juhul, kui töötajate turvalisuse tagamiseks nõutakse riskianalüüsi läbiviimist. Seetõttu tuleb välja töötada vahendid sertifitseeritud võrdlusmaterjalide jaoks, et kontrollida menetlusi nanomaterjalide omaduste mõõtmiseks.

1.6.

Tarbijaid tuleb põhjalikult teavitada nanomaterjalidest. Kõnealuste võtmetehnoloogiate vastuvõetavuse edendamine ühiskonnas on hädavajalik. Korrapäraselt peab toimuma dialoog tarbija- ja keskkonnakaitseorganisatsioonide, ettevõtjate ning poliitikute vahel. Selleks tuleb välja töötada üleeuroopalised teabeplatvormid ja vastuvõetavust edendavad vahendid.

1.7.

Komitee ootab, et Euroopa Komisjon looks nanomaterjalide vaatluskeskuse, mis kajastaks ja hindaks nende arenguprotsesse ja kasutamist, taaskasutamist (ringlussevõttu) ja kõrvaldamist. Vaatluskeskus peaks ka jälgima ja hindama mõju tööhõivele ja tööturule ning kirjeldama sellest tehtavaid poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid järeldusi. Veel enne 2020. aastat tuleks esitada hetkeolukorda kajastav ja võimalikke arengusuundi aastani 2030 tutvustav aruanne nanomaterjalide ja nanotehnoloogia kohta Euroopas.

2.1.

Komisjon on teinud ja teeb ka praegu mitmesuguseid algatusi innovatsiooni ja võtmetehnoloogiate edendamiseks eesmärgiga suurendada konkurentsivõimet. Näitena võib nimetada komisjoni teatisi võtmetehnoloogiate ühise strateegia väljatöötamise kohta (2009, 2012) ning teadusuuringuid ja innovatsiooni käsitlevat teatist aastast 2014. Erilist tähelepanu on nanotehnoloogiale pööratud ka mitmes komitee arvamuses (1).

2.2.

Junckeri 2014. aasta plaani vastuvõtmisega omistatakse eriline tähtsus ELi tööstuspoliitikale ja seoses sellega ka innovaatiliste tehnoloogiate edendamisele. Kindlaksmääratud eelistehnoloogiad näitavad, et konkurentsivõimeline Euroopa tööstuspoliitika peab strateegiliselt rajanema tulevikku suunatud tehnoloogiatel ja materjalidel. See kehtib eelkõige keemia- ja farmaatsiatööstuse kohta.

2.3.

Euroopa keemia- ja farmaatsiatööstus on teiste tööstusharude innovatsiooni tõukejõud. Uute toodete arendamisel on nanotehnoloogial võtmeroll. See suurendab asjaomase tööstusharu konkurentsivõimet ja annab panuse jätkusuutlikku tööstusarengusse.

2.4.

Nanomaterjale leidub juba praegu paljudes igapäevaelu toodetes (nt spordipesu, kosmeetika, katteained). Lisaks areneb uute toodete ja meetodite innovatsioon (nt energia- ja keskkonnatehnika, meditsiinitehnika, optika, kiipide arendamise ja tootmise, tehnilise andmekaitse ja ehituse valdkonnas, aga ka lakkide ja värvide või ravimite ja meditsiinitehnika alal).

2.5.

Tänu väikesele suurusele võib nanomaterjalidel olla uusi optilisi, magnetilisi, mehaanilisi, keemilisi ja bioloogilisi omadusi. Nende abil on võimalik välja töötada uute funktsioonide ja eriomadustega innovaatilisi tooteid.

2.6.

Nanomaterjalid on komisjoni vastu võetud soovituse kohaselt materjalid, mille peamiste koostisosade mõõtmed on vahemikus 1–100 miljardik osa meetrist. See määratlus on oluline samm edasi, kuna selles on selgelt kirjeldatud, milliseid materjale tuleb käsitada nanomaterjalina, ja kuna see võimaldab valida kõige sobivama katsetamismeetodi (2).

2.7.

Nanotehnoloogial on suur kasvupotentsiaal. Eksperdid prognoosivad ajavahemikuks 2006–2021 mahu suurenemist 8 miljardilt USA dollarilt 119 miljardile USA dollarile aastas (3).

3.1.

Nanotehnoloogia spekter keemiatööstuses on tohutult lai. Tuleb märkida, et suur osa sellest, mis tänapäeval mõiste „nano” alla kuulub, ei ole midagi uut, isegi kui mõiste „nanotehnoloogia” uuena kõlab. Näiteks sisaldavad keskaegsed värvilised kirikuaknad kulla nanoosakesi. Nanotehnoloogia puhul, nagu me seda tänapäeval mõistame, on uus tegelikult tõsiasi, et nüüd teatakse paremini selle toimimisviisi.

3.2.

Meditsiin pakub hulgaliselt nanotehnoloogia rakendusvaldkondi. Soov transportida toimeainet eesmärgipäraselt haige koeni on nii vana kui ravimite tootmine ja tuleneb sellest, et paljudel toimeainetel on tugevad kõrvaltoimed. Need kõrvaltoimed on sageli põhjustatud toimeainete mittespetsiifilisest jaotumisest kehas. Nanoskaalas toimeainete transpordisüsteemide arendamine võimaldab toimeaineid haiges koes eesmärgipäraselt koondada ja niimoodi kõrvaltoimeid vähendada.

3.3.

Bioteadustes on olemas konkreetsed nanotehnoloogia arengud, nt biokiibid testide jaoks, mille abil saab varakult tuvastada ja ravida selliseid haigusi nagu Alzheimeri tõbi, vähk, hulgiskleroos või reumatoidartriit (5). Nanoosakestel põhinevad kontrastained seovad eesmärgipäraselt haiged rakud ning võimaldavad oluliselt kiiremat ja paremat diagnoosimist. Nanogeelid kiirendavad kõhremassi uuenemist. Nanoosakesed, mis suudavad läbida vere-aju barjääri, aitavad näiteks kaasa ajukasvajate eesmärgistatud ravile (6).

3.4.

Plastmembraanides hoolitsevad umbes 20 nanomeetri suurused väikesed poorid selle eest, et veest oleks võimalik filtreerida haigustekitajad, bakterid ja viirused. Niinimetatud ultrafiltreerimist kasutatakse nii joogivee kui ka tööstuslikes tootmisprotsessides kasutatava vee puhastamisel.

3.5.

Nanotehnoloogia suurendab juba lähitulevikus oluliselt päikeseelementide tõhusust. Uute pinnakattematerjalidega saab oluliselt suurendada energia tootmist ja energiatõhusust.

3.6.

Plastide, metallide või muude materjalide lisandina võivad niinimetatud nanotuubid, süsinikust nanotorukesed või graafid anda materjalidele uusi omadusi. Nad parandavad näiteks elektrijuhtivust, suurendavad mehaanilist vastupidavust või toetavad kergkonstruktsioonide ehitust.

3.7.

Samuti saab nanotehnoloogia abil tõhusamalt kasutada tuuleenergiaturbiine. Uued ehitusmaterjalid muudavad tuuleenergiaturbiinid kergemaks, mis vähendab elektritootmise kulusid ja optimeerib tuuleenergiaturbiinide ehitust.

3.8.

Umbes 20 % ülemaailmsest energiatarbimisest kasutatakse valgustuseks. Kuna nanotehnoloogiaalased teadusuuringud lubavad toota energiasäästlikke lampe, mis tarbivad senisest palju vähem elektrit, saaks energiakulu vähendada enam kui kolmandiku võrra. Samuti muutuvad elektriautod kulutõhusaks tänu liitiumioonakudele, mis ei oleks võimalikud ilma nanotehnoloogiata.

3.9.

Betoon on üks levinumaid ehitusmaterjale. Tänu nanotehnoloogial põhinevatele kaltsiumist kristallosadele saab betoontooteid toota ühest küljest väga kiiresti ja parema kvaliteediga ning teisest küljest madalama energiatarbimisega.

3.10.

Juba praegu kasutab autotööstus nanokattekihte, millel on eriomadused. See kehtib ka teiste transpordiliikide, nt lennukite või laevade kohta.

4.1.

Konkurentsitegurid maailmaturul muutuvad pidevalt. Osaliselt toimub see kavandatult, ent esineb ka ettenägematuid muutusi. Arengute kinnistamiseks koostatakse poliitilisi programme. Näiteks aastal 2010 lepiti kokku strateegias „Euroopa 2020”. Strateegia eesmärk on jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv koos üleeuroopaliste meetmete parema kooskõlastamisega. Loodetakse, et see toob edu innovatsiooni nimel vallandunud ägedas võitluses. Küsimus on teadus- ja arendustegevuses, patendikaitses ning tootmis- ja töökohtades.

4.2.

Keemiatööstus on ELi üks edukamaid tööstusharusid, mille müügitulu oli 2013. aastal 527 miljardit eurot, olles seega suuruselt teine tootja. Hoolimata sellest tugevusest näib praegune olukord muret tekitav. Kiire konjunktuurse suunamuutuse järel püsib tootmine alates 2011. aasta algusest samal tasemel. ELi osakaal üleilmses tootmises ja globaalses ekspordis on pikema aja jooksul vähenenud (7).

4.3.

2012. aastal investeeris keemiatööstus ELis umbes 9 miljardit eurot teadusuuringutesse. Need kulud on jäänud alates 2010. aastast samale tasemele. Seevastu on nanotehnoloogia uuringutel ja arendamisel näiteks USAs, Hiinas, kuid ka Jaapanis ja Saudi Araabias kasvav tähtsus, nii et konkurents muutub siin veelgi teravamaks.

5.1.

Keskkonnasäästlik majandamine on Euroopa tööstuspoliitikas oluline konkurentsitegur nii sise- kui ka maailmaturgu silmas pidades.

5.2.

Nanomaterjalid annavad nii lähtematerjalide, vahesaaduste kui ka lõpptoodetena oma mitmekesiste materjaliomadustega panuse energia muundamise tõhususe parandamisse ja energiatarbimise vähendamisse. Nanotehnoloogia pakub võimaluse vähendada CO2 heitkoguseid (8). Sellega annab see panuse kliimakaitsesse.

5.3.

Hesseni liidumaa Saksamaal on avaldanud uurimuse, milles rõhutatakse nanotehnoloogia innovatsioonipotentsiaali keskkonnakaitse jaoks (9), nt vee käitlemisel ja puhastamisel, jäätmetekke vältimisel, energiatõhususel ja õhusaaste vähendamisel. Sellest tulenevalt peaksid just VKEde tellimused suurenema. Keemiatööstus uurib ja arendab aluseid ning vastavaid lähtematerjale ja lõpptooteid.

5.4.

Keskkonnakomponent kui jätkusuutlikkuse kontseptsiooni osa tuleb integreerida ettevõtete strateegiatesse, seega ka VKEde strateegiatesse. Nendesse protsessidesse on vaja aktiivselt kaasata töötajad.

5.5.

Ennetuspõhimõte on Euroopa praeguse keskkonnapoliitika ja tervishoiupoliitika oluline osa. Selle kohaselt tuleb keskkonna või inimeste tervise kahjustamist või ohustamist ennetavalt minimeerida. Siiski on vaja säilitada ennetusmeetmete rakendamisel kulude, tulude ja koormuse proportsionaalsus, eriti VKEde kaitseks.

6.1.

Nanotehnoloogia tööhõivepotentsiaal keemiatööstuses on ülemaailmselt väga kõrge. Nanotehnoloogiaga seotud töökohtade arv ELis on juba praegu hinnanguliselt 300 000–400 000 (10).

6.2.

Kõnealuse kasvu kõrval tuleb aga arvestada töökohtade vähendamisest, tootmise ümberpaigutamisest või muutuvatest kvalifikatsiooniprofiilidest tulenevaid riske.

6.3.

Töökohtade arv on üks külg, nende töökohtade kvaliteet teine. Erinevate, mitte ainult keemiatööstuse ettevõtete nanotehnoloogia „valdkondades” tekivad tavaliselt hästi tasustatud töökohad kvalifitseeritud töötajatele (11).

6.4.

See tekitab ettevõtetes suure koolitus- ja täiendõppevajaduse. Tekivad uued koostöövormid. Sotsiaalpartnerlus muutub ise innovatsiooniteguriks selles mõttes, et pidevalt peab toimuma dialoog näiteks töö korraldamise, tervisekaitse ja täiendõppe üle. Saksa keemiatööstuses on selleks olemas väga laiaulatuslikud sotsiaalpartnerite kokkulepped (12).

7.1.

Juba praegu kulutab Euroopa Komisjon nanotehnoloogia ohutusuuringutele 20–30 miljonit eurot aastas. Sellele lisandub igal aastal umbes 70 miljonit eurot liikmesriikidest (13). See on mõistlik ja piisav raamistik.

7.2.

Euroopa tasandil tuleks kooskõlastada avaliku ja erasektori pikaajalise uurimistöö ulatuslik programm, et avardada teadmisi nanomaterjalide, nende omaduste ning potentsiaalsete võimaluste ja ohtude kohta töötajate ja tarbijate tervise ja keskkonna seisukohast.

7.3.

Paljud keemiaettevõtted on võtnud riskijuhtimise raames erinevaid meetmeid, et rakendada vastutustundlikult jätkusuutlikku töö- ja tooteohutust. See toimub paljuski keemiatööstuse ülemaailmse algatuse „Responsible Care” egiidi all (14). Sarnaseid algatusi on ka teistes sektorites.

7.4.

Tootevastutus kehtib alates teadusuuringutest kuni toote lõpliku kõrvaldamiseni. Juba arendusetapi jooksul uurivad ettevõtjad, kuidas on võimalik uusi tooteid ohutult toota ja kasutada. Uuringud tuleb lõpule viia ja juhised toote ohutuks kasutamiseks koostada enne toote turuleviimist. Lisaks peavad ettevõtjad teada andma, kuidas tooteid nõuetekohaselt kõrvaldada.

7.5.

Oma seisukohavõttudes nanomaterjalide ohutuse kohta rõhutab komisjon, et teaduslikud uuringud on näidanud, et nanomaterjalid on oma olemuselt kui „tavalised kemikaalid” (15). Teadmised nanomaterjalide omaduste kohta kasvavad pidevalt. Praegu saadaolevad riskihindamise meetodid on kohaldatavad.

7.6.

Euroopa Komisjon käsitab kemikaalimäärust REACH (16) nanomaterjalide riskijuhtimise parima raamistikuna. Nanomaterjalide jaoks on vajalikud mõned selgitused ja täpsustused REACH-määruse lisades ja Euroopa Kemikaaliameti REACH-juhises – siiski mitte määruse põhitekstis (17).

7.7.

Farmaatsiatööstuses on nanomaterjalide töötlemises keskne roll heal tootmistaval (Good Manufacturing Practice – GMP). Selle all mõistetakse tootmisprotsesside kvaliteedi tagamise suuniseid ravimite ja toimeainete tootmises.

7.8.

Muidugi peab tarbijaid teavitama. Suurte keemiaettevõtete nanotehnoloogia alased dialoogid on selle head näited (18). Kõnealuste dialoogide eesmärk on teabe pakkumine, vastuvõetavuse edendamine ja ohtude tuvastamine. Nanomaterjale puudutava teabe kättesaadavuse lihtsustamiseks avas Euroopa Komisjon 2013. aasta lõpus veebiplatvormi (19). See sisaldab viiteid kõigile saadaolevatele teabeallikatele, sealhulgas riiklikele ja valdkondlikele registritele.

8.1.

Positiivne uurimis- ja innovatsioonikliima on oluline konkurentsitegur. See puudutab toote- ja protsessiinnovatsiooni ning sotsiaalseid uuendusi. Nanotehnoloogia olulisus peaks leidma enam tunnustust ja toetust ka ELi prioriteetides ning uurimis- ja piirkondlikes toetusprogrammides.

8.2.

Teadus- ja arendustegevus peavad saavutama ELis keskse rolli. Oluline on üleeuroopaline võrgustike loomine, koostöö ja klastrite moodustamine idufirmade, turupositsiooni saavutanud ettevõtete, ülikoolide ning rakendus- ja alusuuringutele suunatud teadusasutuste vahel. Nii on tänapäeval võimalik luua tõhusat innovatsioonipotentsiaali. Koostöö optimeerimiseks rajatakse geograafiliselt tähtsatesse punktidesse ettevõtteid ühendavad teaduskeskused.

8.3.

Koolitusel ja täiendõppel on nanotehnoloogiataoliste väga innovatiivsete meetodite puhul keskne roll. Oskustööjõu ja kõrgkooli lõpetanute kombineerimisel on suurim innovatsiooniefekt, kui erineva kvalifikatsiooniga töötajate teadmiste vahetust toetatakse täiendavate personali- või organisatsioonipoliitiliste meetmetega, nagu meeskonnatöö, töökohtade rotatsioon ja otsuste delegeerimine. Üleilmses innovatsioonikonkurentsis peitub ka konkurents kvalifitseeritud tööjõu pärast. Poliitikakujundajad ja majandusvaldkonna esindajad peavad välja töötama vastavad motivatsioonisüsteemid.

8.4.

Konkurentsivõime tagaksid suurem paindlikkus teadustöö keskendamisel ja bürokraatlike nõuete vähendamine. Ravimitel, meditsiinitehnikal, pinnakattematerjalidel ja keskkonnatehnikal on suur tähtsus Euroopa ekspordi ja siseturu jaoks. Eelkõige orienteeritus siseturule ja piirkondlikud prioriteedid pakuvad mitmesuguseid võimalusi VKEdele.

8.5.

Tööjõukulusid ei tohi käsitada üksnes palgakuludena. Hindamisel tuleb arvesse võtta ka jooksvaid halduskulusid (nt kontrollitegevus, kvaliteedi tagamine).

8.6.

Energiakulud on energiamahukas keemiatööstuses oluline konkurentsitegur. Konkurentsivõimelised hinnad ja stabiilne energiavarustus on ELis konkurentsivõime eelduseks, eriti VKEde jaoks.