24.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 240/1

KOMISJONI TEATIS

Suunised soovituslike standardlitsentside, andmekogumite ning dokumentid taaskasutamise eest tasu võtmise kohta

2014/C 240/01

1.   TEATISE EESMÄRK

Avaliku sektori valduses oleva teabe (edaspidi „avaliku sektori teave”) vabalt kättesaadavaks tegemine toob suurt sotsiaalmajanduslikku kasu. Avalikus sektoris loodavaid andmeid saab kasutada lähtematerjalina uuenduslikele lisaväärtust pakkuvatele teenustele ja toodetele, mis annavad majandusele hoogu, luues uusi töökohti ja soodustades investeeringuid andmekesksetesse sektoritesse. Samuti mängivad need rolli valitsemissektori aruandluskohustuse ja läbipaistvuse suurendamisel. Hiljuti tunnistasid neid positiivseid aspekte ka G8 liidrid ning need toodi esile avaandmete hartas (1).

Siiski näitavad Euroopa Komisjoni nimel läbi viidud uuringud, et ettevõtetel ja kodanikel tuleb selliste andmete leidmisel ja taaskasutamisel endiselt ette raskusi. Nende raskuste leevendamiseks võttis komisjon 2011. aasta detsembris vastu meetmepaketi (2), et ületada tõkked, mis takistavad taaskasutamist, ja vähendada andmeturgude killustatust. Meetmepaketi põhielement on hiljuti vastu võetud direktiiv 2013/37/EL, millega muudetakse direktiivi 2003/98/EÜ avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamise kohta.

Muudetud direktiivis tehakse komisjonile ülesandeks aidata liikmesriike uute eeskirjade rakendamisel ning anda selleks välja suuniseid soovituslike standardlitsentside, andmekogumite ning dokumentide taaskasutamise eest tasu võtmise kohta. Suunised on oluline osa komisjoni tööst selle nimel, et aidata ELi majandusel luua andmete abil rohkem väärtust (kaasa arvatud teistest allikatest kui avalikust sektorist saadavate teaduslike andmete ning suurandmete abil). Samuti hõlbustavad need avaandmete taristute kasutuselevõttu Euroopa ühendamise rahastu raames.

2013. aasta augustis algatas komisjon internetipõhise konsulteerimise, millele järgnes avalik arutelu ning liikmesriikide avaliku sektori teabe ekspertrühma koosolek. Eesmärk oli koguda kõigi huvitatud isikute arvamusi tulevaste komisjoni suuniste käsitlusala ja sisu kohta.

Saadud tagasiside (3) näitab, et süveneb tendents avatuma ja paremini koostoimiva Euroopa litsentseerimissüsteemi suunas ning et ollakse nõus sellega, et mitu suure väärtusega andmekogumit on vaja kiiresti kättesaadavaks teha. Tasude küsimise osas on selge, et kasutusel on hulk väga erinevaid põhimõtteid, kuid enamik vastanuid ei vaidlustanud hiljuti tutvustatud uusi hinnakujunduspõhimõtteid. Sellest võib oletada, et avaliku sektori teabe taaskasutuse turg Euroopas on endiselt arengujärgus ning selleks, et saada täiel määral kasu avalike andmete taaskasutamises peituvatest äri- ja muudest võimalustest, on kiiresti vaja suuniseid hiljuti muudetud direktiivi põhielementide kohta.

Käesoleva komisjoni teatise eesmärk on anda mittesiduvaid suuniseid parimate tavade kohta kolmes Euroopa avaliku sektori teabe taaskasutamise seisukohast eriti olulises valdkonnas.

2.   SUUNISED SOOVITUSLIKE STANDARDLITSENTSIDE KOHTA

Muudetud direktiivi artikli 8 lõikes 1 sätestatakse, et avaliku sektori asutused võivad taaskasutamist lubada tingimusteta või kehtestada tingimusi, tehes seda vajaduse korral litsentside abil. Need tingimused ei tohi taaskasutamist põhjendamatult piirata ning neid ei tohi kasutada konkurentsi piiramiseks. Direktiivi 2013/37/EL põhjenduses 26 nimetatakse näitena kaks vastuvõetavat tingimust: nõuda allika äramärkimist ja märget selle kohta, kas dokumenti on mingil viisil muudetud. Samuti sätestatakse seal, et litsentsidega tuleks igal juhul kehtestada taaskasutamisele võimalikult vähe piiranguid, piirdudes eelistatavalt allikale viitamisega.

Samuti kutsutakse muudetud direktiivis kasutama standardlitsentse, mis peavad olema digitaalsel kujul selliselt kättesaadavad, et neid on võimalik elektrooniliselt töödelda (artikli 8 lõige 2). Muutmisdirektiivi põhjenduses 26 soositakse avatud litsentside kasutamist, mis peaks aja jooksul saama kogu liidus üldiseks tavaks.

Rõhutades vajadust vältida „taaskasutuse põhjendamatut piiramist” ja toetada „kogu liidus üldiste tavade” kujunemist, innustab direktiiv seega liikmesriike pakkuma oma litsentseerimispoliitika abil avatust ja koostalitlusvõimet.

Tuleks meeles pidada, et direktiivi ei kohaldata dokumentide suhtes, millega seoses on kolmandatel isikutel intellektuaalomandi õigused. Selliseid dokumente käesolev teatis ei puuduta.

2.1.   Teade või litsents

Kuigi avaliku sektori asutused eelistavad sageli kogu litsentsi ise koostada, et säilitada kontroll sõnastuse ja uuendamise üle, ei nõuta direktiivis ametlike litsentside kasutamist, vaid mainitakse ainult, et neid tuleks kasutada „vajaduse korral”. Liikmesriigid peaksid kaaluma konkreetsetel juhtudel ja sõltuvalt dokumendist, kas selle asemel ei võiks kasutada teadet (teksti, hüpikakna või välisele veebilehele suunava hüperlingi vormis).

Lihtteade (näiteks Creative Commonsi avaliku omandi märge) (4), mis nimetab selgelt õigusliku seisundi, on eriti soovitatav avalikus omandis olevate dokumentide puhul (näiteks juhul, kui intellektuaalomandi õigused on aegunud või jurisdiktsioonides, kus ametlikele dokumentidele on tehtud seadusega erand autoriõiguse kaitsest).

Igal juhul peaks viide tingimustele, mille alusel taaskasutamist lubatakse, ilmuma selgelt nähtavalt teabe kuvamise kohal või selle juurde kuuluvana.

2.2.   Avatud litsentsid

Internetis on saadaval mitu litsentsi, mis vastavad Open Knowledge Foundationi (avatud teadmiste sihtasutuse) kirjeldatud nn avatuse põhimõtetele (5) võrgusisu piiramata taaskasutamise edendamiseks. Need on tõlgitud paljudesse keeltesse, neid ajakohastatakse keskselt ja kasutatakse juba laialdaselt kogu maailmas. Avatud standardlitsentsid, näiteks kõige uuemad Creative Commonsi (CC) litsentsid (6) (versioon 4.0) võiksid võimaldada avaliku sektori teabe taaskasutamist ilma vajaduseta töötada välja ja ajakohastada riigi või madalamal tasandil koostatavaid spetsiaalseid litsentse. Nende seas pakub erilist huvi CC0 avaliku omandi tähis (7). Õigusliku vahendina, mis võimaldab loobuda avaliku sektori teabe autoriõigusest ja andmebaasi tegija õigustest, tagab see taaskasutajatele täieliku paindlikkuse ja vähendab paljude ja võib-olla vastuoluliste sätetega litsentside haldamisega seotud keerukust. Kui CC0 avaliku omandi märget ei saa kasutada, soovitatakse avaliku sektori asutustel kasutada liikmesriikide endi riikliku intellektuaalomandi- ja lepinguõigusele sobivaid avatud standardlitsentse, mis vastavad allpool kirjeldatud soovituslikele litsentseerimissätetele. Kõnealuseid soovitusi arvestades tuleks kaaluda ka võimalust töötada välja sobiv riiklik avatud litsents.

2.3.   Soovitatavad litsentseerimissätted

2.3.1.   Käsitlusala

Käesolevas sättes tuleks määratleda litsentsilepinguga hõlmatud õiguste ajaline ja geograafiline ulatus, antavate õiguste liigid ning lubatud taaskasutamise võimalused. Et hõlbustada toodete ja teenuste loomist, mis kasutavad erinevate avaliku sektori asutuste valduses oleva ja erinevate avatud litsentside alusel litsentseeritava sisu ühendamist (küsimus, millele sageli osutatakse kui „litsentside koostalitlusvõimele”) (8), oleks eelistatav pigem üldine sõnastus kui üksikasjalikud kasutusvõimaluste loetelud.

Litsentseeritud materjali taaskasutamise ennetavaks edendamiseks on soovitatav, et litsentsiandja annaks litsentsiga hõlmatud teabe kasutamiseks ülemaailmsed (riikliku õigusega lubatud ulatuses), igavesed, autoritasudeta, tühistamatud (riikliku õigusega lubatud ulatuses) ja mitte-eksklusiivsed õigused.

Soovitatav on, et õigused, mida litsents ei hõlma, sätestataks selgelt ning et antavate õiguste liigid (autoriõigus, andmebaasiõigus ja seonduvad õigused) määratletaks üldsõnaliselt.

Viidates sellele, mida litsentsiga hõlmatud andmetega teha võib, tuleks kasutada võimalikult üldist sõnastust (selliseid väljendeid nagu kasutamine, taaskasutamine ja jagamine saab täpsemalt kirjeldada soovituslike näidete loetelus).

2.3.2.   Autorile viitamine

Kui litsentsid on seadusega nõutavad ning neid ei saa lihtteadetega asendada, on soovitatav, et need hõlmaksid ainult autorile viitamise nõudeid, kuna muud kohustused võivad piirata litsentsisaajate loovust või majandustegevust, mõjutades seega asjaomaste dokumentide taaskasutamise võimalusi.

Autorile viitamise nõude eesmärk on kohustada taaskasutajat tunnustama dokumentide allikat litsentsiandja (avaliku sektori asutus) ettenähtud viisil. On soovitatav, et kohustused (olenevalt kohaldatavast õigusest) oleksid minimaalsed, nõudes kõige enam järgmist:

a)

teade dokumendi allika kohta ning

b)

viide asjakohasele litsentseerimisteabele (kui see on tehtav).

2.3.3.   Erandid

Kui taaskasutatavad andmekogumid tehakse kättesaadavaks koos andmekogumitega, mis ei ole taaskasutatavad (näiteks sama dokumendi või tabeli eri osad), on soovitatav selgelt märkida, millised andmekogumid ei ole litsentsiga hõlmatud.

Selle sätte eesmärk on tagada taaskasutajatele ja avaliku sektori asutusele suurem õiguskindlus ning seda võib täiendada tagasisidekorraga, mille alusel kasutajad saavad teatada juhtudest, kui andmekogumite levitamine litsentsi alusel näib olevat ekslik või kui andmekogumid näivad olevat ekslikult välistatud. Sellistel juhtudel oleks asjakohane kasutada vastutuse piiramise sätet.

2.3.4.   Määratlused

On soovitatav, et litsentsi põhimõisted (litsentsiandja, kasutamine, teave, litsentsisaaja jmt) oleksid määratletud lühidalt ja võimaluse piires üldkeeles ning kooskõlas direktiivi ja seda riiklikku õigusesse ülevõtvate õigusaktide terminitega.

Kooskõlas punktis 2.3.1 kirjeldatud kaalutlustega ja selleks, et mitte õõnestada koostalitlusvõimet, on soovitatav, et „kasutamine” ja „taaskasutamine” määratletaks pigem näitliku kui ammendava õiguste loeteluna.

2.3.5.   Vastutuse välistamine

Seda sätet tuleks kasutada (riikliku õigusega lubatud ulatuses), et juhtida tähelepanu asjaolule, et litsentsiandja annab teabe „nagu on” ega võta vastutust selle õigsuse ja täielikkuse eest.

Kui avaliku sektori asutusel ei ole võimalik tagada asjaomase teabe pidevat pakkumist ja pidevat juurdepääsu sellele, tuleks ka see litsentsis selgelt ära nimetada.

2.3.6.   Rikkumise tagajärjed

Litsentsitingimuste rikkumise tagajärjed võiks välja kirjutada, eriti juhul, kui need hõlmavad taaskasutaja õiguste automaatset ja kohest tühistamist.

2.3.7.   Litsentsi ühilduvust ja versioone puudutav teave

Seda sätet võiks kasutada osutamaks teistele litsentsidele, millega litsents ühildub, st eri allikatest ja erinevate ühilduvate litsentside alusel saadud teavet saab kasutada koos tingimusel, et litsentsidest ühe nõudmisi täidetakse.

Lisaks on oluline, et viited litsentsi versioonide ja kuupäevade süsteemile oleksid selged ja annaksid ülevaate ajakohastamistest.

2.4.   Isikuandmed

Isikuandmete taaskasutamise valdkonnas kasulikke suuniseid ja parimaid tavasid kirjeldatakse artikli 29 kohase andmekaitse töörühma arvamuses 06/2013 (9) (avaandmete ja avaliku sektori teabe kohta) ja Euroopa andmekaitseinspektori dokumentides (10).

Arvamuses 06/2013 soovitatakse tungivalt, et kui taaskasutatav teave hõlmab isikuandmeid, tuleks anda taaskasutajatele algusest peale teada selliste andmete töötlemist puudutavatest eeskirjadest. Selleks võib lisada litsentsi sellekohased sätted, mis tooksid kaasa lepingulise kohustuse kaitsta isikuandmeid ning mida saaks kasutada ka selleks, et vältida anonüümseks muudetud andmekogumite taastuvastamist. Teine võimalus on võtta vastu säte, mis välistab isikuandmed avatud litsentsi käsitlusalast üldse. Olemas on teisigi lahendusi, näiteks „arukad teated” (11), millega avaliku sektori asutus otsustab lubada isikuandmete litsentseerimist. Sellised teated võivad olla litsentsist eraldiseisvad, neid võib hoida alalises võrguasukohas, neis võib nimetada isikuandmete kogumise ja töötlemise algse põhjuse ja neid võib kasutada ELi isikuandmete reeglite ja neid üle võtvate riiklike õigusaktidega seotud kohustuste meeldetuletusena. Kuna teated ei oleks litsentsi osa, ei takistaks need erinevate litsentsidega hõlmatud avaliku sektori teabe kombineerimist.

3.   ANDMEKOGUMEID KÄSITLEVAD SUUNISED

Teatud teemavaldkondade avaliku sektori teave on majandusele ja ühiskonnale väärtuslik vara laiemas plaanis. Valitsussektori teabe kättesaadavaks tegemise rahvusvahelised algatused (nt G8 avaandmete harta (12) ja avatud valitsemise partnerlus) (13) tunnistavad seda ning toovad esile andmekogumid, mis on kindlaks tehtud avalikkuselt saadud tagasiside alusel või ekspertide abil.

Juurdepääs sellistele andmekogumitele ja nende taaskasutamine mitte ainult ei kiirenda lisaväärtusega teabetoodete ja -teenuste esilekerkimist, vaid soodustab ka osalusdemokraatiat. Lisaks toob nende laialdasem kasutus haldussektoris kaasa käegakatsutava tõhususe paranemise avalike ülesannete täitmisel.

3.1.   Andmete kategooriad – kättesaadavaks tegemise prioriteetsus

Eespool nimetatud rahvusvahelistest algatustest inspireerituna ning juhindudes avatud konsultatsiooni käigus väljendatud eelistustest võib nimetada viit järgmist andmekogumite kategooriate teemat, mida ELi taaskasutajad on enim nõudnud ja mida võiks seega pidada taaskasutamiseks kättesaadavaks tegemisel tähtsamaks.

Kategooria

Andmekogumite näited

1.

Georuumilised andmed

Postiindeksid, riigi ja kohalikud kaardid (katastri-, topograafilised, mere-, halduspiiride jmt)

2.

Maa seire ja keskkond

Ruumi- ja kohaandmed (ilma, maapinna ja veekvaliteedi, energiatarbimise, heitetasemete jmt seire)

3.

Transpordiandmed

Ühistranspordi sõidugraafikud (kõik transpordiliigid) riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil, teetööd, liiklusteave jmt (14)

4.

Statistika

Riigi, piirkonna ja kohaliku tasandi statistilised andmed peamiste demograafiliste ja majanduslike näitajatega (SKP, vanus, tervis, tööpuudus, sissetulek, haridus jmt)

5.

Äriühingud

Ettevõtte- ja äriregistrid (registreeritud äriühingute nimekirjad, omandi- ja juhtimisandmed, registreerimise tuvastusandmed, bilansid jmt)

„Tuumik-” või „suure väärtusega” andmetena võib olenevalt asjaoludest (tähtsus strateegiliste eesmärkide, turuarengute, sotsiaalsete suundumuste jmt (15) seisukohast) käsitleda teisigi kategooriaid. Seetõttu on soovitatav, et vastutavad avaliku sektori asutused hindaksid eelnevalt, küsides eelistatavalt asjaomastelt sidusrühmadelt tagasisidet selle kohta, milliseid andmekogumeid tuleks esmajoones kättesaadavaks teha. Eelkõige peaks see hõlmama oodatava mõju mõõtmist kolmes eespool nimetatud valdkonnas: innovatsioon ja äritegevuse loomine, valitsemise läbipaistvus ja aruandluskohustus ning haldustõhususe parandamine.

3.2.   Teised soovitused

Et maksimeerida nimetatud suure nõudlusega andmekogumitest loodetavat kasu, tuleks pöörata eritähelepanu nende kättesaadavuse, kvaliteedi, kasutatavuse ja koostalitlusvõime tagamisele.

Nii andmete taaskasutuse pakkumise kui ka nõudluse poolel kehtivad aga tehnilised piirangud, mis on peamised tegurid, mis vähendavad või maksimeerivad avaliku sektori valduses olevate andmete potentsiaalset väärtust ühiskonna ja majanduse jaoks.

Avaliku sektori andmete kasutamise hõlbustamiseks ja samal ajal andmekogumite väärtuse oluliseks suurendamiseks hilisema taaskasutamise jaoks on soovitatav, et andmekogumid

a)

avaldatakse nende algsel muutmata kujul, et tagada õigeaegne kättesaadavaks tegemine;

b)

avaldatakse ja ajakohastatakse võimalikult suure detailsusega, et tagada täielikkus;

c)

avaldatakse ja neid hoitakse stabiilses asukohas, eelistatavalt halduse kõrgeimal organisatsioonilisel tasandil, et tagada lihtne juurdepääs ja pikaajaline kättesaadavus;

d)

avaldatakse masinloetavates (16) ja avatud vormingutes (17) (CSV, JSON, XML, RDF jmt), et parandada juurdepääsetavust;

e)

kirjeldatakse rich metadata vormingutes ja klassifitseeritakse standardsete sõnastike abil (DCAT, EUROVOC, ADMS jmt), et hõlbustada otsimist ja koostalitlusvõimet;

f)

on kättesaadavad andmetõmmistena (suuremahulised väljundandmed) ning samuti programmeerimisliideste (APIde) rakendamise abil, et võimaldada automaatset töötlemist;

g)

on kättesaadavad koos selgitavate dokumentidega kasutatud metaandmete ja kontrollitavate sõnastike kohta, et edendada andmebaaside koostalitlusvõimet ning

h)

nende kohta küsitakse taaskasutajatelt regulaarset tagasisidet (avalikud konsultatsioonid, märkustekastike, blogid, automaatne aruandlus jmt), et säilitada aja jooksul kvaliteeti ja edendada avalikku osalust.

4.   SUUNISED TASU KÜSIMISE KOHTA

Käesolevas osas käsitletakse olukordi, kus avaliku sektori asutuste valduses olevad dokumendid tehakse taaskasutamiseks kättesaadavaks makse eest, tingimusel et kõnealused tegevused on direktiiviga hõlmatud, st kui dokumendid koostati avaliku ülesande jaoks, võttes arvesse direktiivi artiklis 1 sätestatud reguleerimisala, ning kui neid kasutab väljaspool avaliku ülesande piire väline taaskasutaja või avaliku sektori asutus ise (18).

Uurimistulemused (19) ja komisjoni korraldatud avalike arutelude tulemused (20) toetavad võimalikult madalaid tasusid.

4.1.   Piirkulu meetod

Muudetud direktiivi artikli 6 lõikes 1 on sätestatud põhimõte, mis kehtib ELis avaliku sektori andmete taaskasutamise eest mis tahes tasu võtmise korral, v.a artikli 6 lõikes 2 nimetatud olukordades: avaliku sektori asutuste võetavad tasud peavad piirduma dokumentide paljundamisest, esitamisest ja levitamisest tulenevate piirkuludega (21).

4.1.1.   Kuluelemendid

Praktika on näidanud, et AST taaskasutamise kontekstis seonduvad kolm peamist kulukategooriat järgmisega:

a)

andmete loomine (hõlmab kogumist ja haldamist);

b)

andmete levitamine ning

c)

müük ja turundus või lisaväärtusega teenuste pakkumine.

Kui võrrelda neid kategooriaid sellega, mida võiks käsitada piirkuluna direktiivi järgi, on selge, et a ja c lähevad paljundamise, esitamise ja levitamise piirest välja. Seevastu sobib piirkulude alusel tasu küsimise põhimõte kõige paremini üldisesse „andmete levitamise” kulude kategooriasse, mida andmete taaskasutamise kontekstis võiks määratleda kui kulusid, mis seonduvad otseselt dokumendist lisakoopia tegemise ja selle taaskasutajatele kättesaadavaks tegemisega ning mille vajalikkus tuleneb sellest.

Tasude tase võib erineda veel vastavalt kasutatavale levitamise meetodile (võrguväliselt / võrgu kaudu) või andmete vormingule (digitaalne/mittedigitaalne).

Tasude arvestamisel võiks arvestamiskõlblikena käsitada järgmiseid kulusid:

—   taristu: väljatöötamine, tarkvara hooldus, riistvara hooldus, ühenduvus, selles ulatuses, mis on vajalik dokumentidega tutvumiseks ja nende taaskasutamiseks kättesaadavaks tegemiseks;

—   paljundamine: DVD-le, mälupulgale, SD-kaardile vmt tehtava lisakoopia kulu;

—   käitlemine: pakkematerjal, tellimuse ettevalmistamine;

—   konsulteerimine: telefoni- ja e-postisuhtlus taaskasutajatega, klienditeeninduse kulud;

—   kättetoimetamine: postikulud, sealhulgas tavapost või kullerid; ning

—   erisoovid: andmete soovikohase koostamise ja vormindamise kulud.

4.1.2.   Tasude arvutamine

Direktiivi artikli 6 lõige 1 ei välista nullmaksumuse lähenemisviisi: see võimaldab dokumentide taaskasutamiseks kättesaadavaks tegemist tasuta. Samal ajal piiritleb see võimalikud tasud dokumentide paljundamisel, esitamisel ja levitamisel tekkivate piirkuludega.

Mittedigitaalsete dokumentide füüsilisel levitamisel võib arvutada tasu kõigi eespool loetletud kulukategooriate alusel. Võrgukeskkonnas võiksid aga kogutasud piirduda kuludega, mis on otseselt seotud taristu (elektroonilise andmebaasi) haldamise ja toimimisega, võttes arvesse seda, mis on vajalik, et dokumente paljundada ja neid veel ühele taaskasutajale esitada. Arvestades, et keskmised andmebaasi käituskulud on väikesed ja vähenevad veelgi, on see arv tõenäoliselt nullilähedane.

Seetõttu on soovitatav, et avaliku sektori asutused hindaksid regulaarselt nullmaksumuse lähenemisviisi ja piirkulu lähenemisviisi potentsiaalset kulukust ja kasulikkust, pidades meeles, et tasu küsimine ise nõuab samuti kulu (arvete haldus, maksete seire ja tagamine jmt).

Kokkuvõttes võib rakendada piirkulu meetodit, et tagada mittedigitaalsete dokumentide täiendava paljundamise ja füüsilise levitamisega seotud kulude tasateenimist, kuid digitaalsete dokumentide (failide) elektroonilise levitamise puhul (allalaadimine) võiks soovitada nullmaksumuse meetodit.

4.2.   Kulude katmise meetod

Artikli 6 lõikes 2 sätestatakse olukorrad, mille puhul piirkulu alusel tasu võtmine teatud avaliku sektori asutuste või teatud dokumendikategooriate puhul ei kehti. Sellistel juhtudel lubab direktiiv katta tekkinud kulud („kulude katmine”).

4.2.1.   Kuluelemendid

Direktiivis on sätestatud, et dokumentide väljastamisest ja taaskasutamise lubamisest saadav kogutulu ei tohi ületada kogumise, koostamise, paljundamise ja levitamise kulusid koos mõistliku investeeringutuluga.

Praktika on näidanud, et arvestuskõlblikena võib käsitada järgmisi vahetuid kulusid.

A.

Andmete loomisega seotud järgmised kulud:

—   koostamine: andmete ja metaandmete loomine, kvaliteedikontroll, kodeerimine;

—   kogumine: andmete korjamine ja sorteerimine;

—   anonüümseks muutmine: kustutamine, sogastamine, andmebaaside vaesestamine.

B.

Levitamisega üldiselt seotud järgmised kulud:

—   taristu: väljatöötamine, tarkvara hooldus, riistvara hooldus, andmekandjad;

—   paljundamine: DVD-le, mälupulgale, SD-kaardile vmt tehtava lisakoopia kulu;

—   käitlemine: pakkematerjal, tellimuse ettevalmistamine;

—   konsulteerimine: telefoni- ja e-postisuhtlus taaskasutajatega, klienditeeninduse kulud;

—   kättetoimetamine: postikulud, sealhulgas tavapost või kullerid.

C.

Järgmised raamatukogude (sealhulgas ülikoolide raamatukogude), muuseumide ja arhiivide spetsiifilised kulud:

—   säilitamine: andmete pikaajalise haldamise ja salvestamise kulud;

—   õiguste vormistamine: õiguste omanike tuvastamiseks ja neilt loa saamiseks kulutatud aeg ja tööpanus.

Üldkuludena võib arvesse võtta ainult neid, mis on eespool nimetatud kategooriatega rangelt seotud.

4.2.2.   Tasude arvutamine

Direktiivis nõutakse, et tasude arvutamise protsess juhinduks objektiivsetest, läbipaistvatest ja kontrollitavatest kriteeriumidest, kuid nende määratlemise ja vastuvõtmise vastutus jäetakse täielikult liikmesriikidele.

Kulude arvutamise esimene etapp on kõigi asjassepuutuvate ja arvestuskõlblike kuluelementide koondamine. Kõigist tekkinud kuludest soovitatakse maha arvestada igasugune dokumentide kogumise või koostamise protsessis saadud tulu (näiteks registreerimistasud või maksud), et määrata kindlaks kogumise, koostamise, paljundamise ja levitamise nn netokulu (22).

Võimalik, et tasud tuleb määrata hinnangulise potentsiaalse taaskasutamise nõudluse alusel teatud perioodil (mitte tegelikult saadud taaskasutamise taotluste arvu alusel), kuna tasu võtmise piirmäär seondub kogutuluga, mis ei ole arvutamise ajal teada.

Kui üksiku dokumendi või andmekogumi kulude arvutamine oleks koormav, on tähtis võtta aluseks kvantifitseeritav avaliku sektori tegevuste väljund, et tagada tasude õige ja kontrollitav arvutamine. See nõue tuleks eelistatavalt täita andmebaasi või kataloogi tasandil – on soovitatav, et tasude arvutamise baasina kasutataks niisugust koondnäitajat.

Avaliku sektori asutustel soovitatakse hinnata korrapäraselt kulusid ja nõudlust ning kohandada vastavalt tasusid. Direktiivis osutatud „vastav arvestusperiood” võib eeldatavalt olla enamikul juhtudel üks aasta.

Seega võiks kogutulu arvestus põhineda kuludel,

a)

mis kuuluvad ühte eespool (punkt 4.2.1) nimetatud kategooriast;

b)

mis seonduvad kvantifitseeritava dokumentidekogumiga (nt andmebaas);

c)

mida kohandatakse lähtuvalt koostamise või kogumise käigus saadud tulusummast;

d)

mida hinnatakse ja kohandatakse igal aastal ning

e)

mida suurendatakse mõistliku investeeringutulu summa võrra.

4.2.3.   Raamatukogude (sealhulgas ülikoolide raamatukogude), muuseumite ja arhiivide erijuhtum

Nimetatud asutused on piirkulu meetodi rakendamise kohustusest vabastatud. Nende puhul jäävad punktis 4.2.2 kirjeldatud etapid oluliseks, kuid kolme olulise erisusega:

a)

neilt asutustelt ei nõuta, et nad võtaksid arvesse „objektiivseid, läbipaistvaid ja kontrollitavaid kriteeriume”, mille kehtestavad liikmesriigid, ning

b)

kogutulu arvutamine võib hõlmata kaht lisaelementi: andmete säilitamise ning õiguste vormistamise kulud. See peegeldab kultuurisektori erilist ülesannet, mis hõlmab vastutust kultuuripärandi säilitamise eest. Arvestuskõlblikena tuleks käsitleda andmete haldamise ja salvestamise otseseid ja kaudseid kulusid ning kolmandatest isikutest õiguseomanike tuvastamise kulusid, välja arvatud litsentseerimise ja lubade tegelikku kulu;

c)

mõistliku investeeringutulu arvutamisel võivad need institutsioonid võtta arvesse erasektoris samasuguste või samalaadsete dokumentide taaskasutamise eest võetavaid tasusid.

4.2.4.   Mõistlik investeeringutulu

Kuigi direktiivis ei täpsustata, mida „mõistlik investeeringutulu” tähendab, võib selle põhijoonte paikapanemisel lähtuda piirkulu põhimõttest eemaldumise põhjusest, milleks on kaitsta avaliku sektori organite (millele võivad kehtida täiendavad eelarvepiirangud) tavapärast toimimist.

Seega võib investeeringutulu mõista kui arvestuskõlblikele kuludele lisatavat protsentuaalset määra, mis võimaldab

a)

katta kapitalikulu ning

b)

lisada tegeliku tootlusmäära (kasum).

Võrreldaval turul kommertsalustel tegutsevate osaliste puhul võetaks tootlusmääraga arvesse äririski suurust. Avaliku sektori teabe taaskasutamisega seoses ei ole aga äririski arvestamine kohane, kuna selle teabe koostamine on osa avaliku sektori organite tegevusest. Direktiiv nõuab, et tootlus oleks „mõistlik”, ning see võiks tähendada kapitalikulu, mis on pisut üle kehtiva, kuid oluliselt alla kommertsosaliste keskmise tootluse, mis on tulenevalt suuremast riskist tõenäoliselt palju kõrgem.

Kuna kapitalikulu on tihedalt seotud krediidiasutuste intressimääradega (mis omakorda põhinevad EKP fikseeritud peamiste refinantseerimistehingute intressimääral), võiks üldjuhul eeldada, et „mõistlik investeeringutulu” ei ole rohkem kui 5 % üle EKP fikseeritud intressimäära. Seda ettekujutust jagasid ka komisjoni avalikule arutelule vastanud, kellest ainult üks kümnendik viitas suuremale määrale kui 5 % (23). Eurotsooni mittekuuluvate liikmesriikide puhul peaks „mõistlik tootlus” olema seotud kohaldatava fikseeritud intressimääraga.

4.3.   Läbipaistvus

Direktiiviga (artikkel 7) nõutakse, et eelnevalt tuleks kindlaks teha ja avaldada järgmine teave, võimaluse ja sobivuse korral internetis ning taaskasutatavate dokumentidega visuaalselt ja funktsionaalselt seonduval viisil:

a)

kohaldatavad tingimused, arvutamise alus ning standardsete tasude summad (s.o tasud, mida saab eelnevalt kindlaksmääratud dokumentide või dokumendikogumite suhtes kohaldada automaatselt, ilma juhtumipõhise hindamise vajaduseta);

b)

ebastandardsete tasude arvutamisel arvesse võetavad tegurid ning

c)

nõudmised teenida piisavalt tulu, et katta oluline osa selliste dokumentide kogumise, koostamise, paljundamise ja levitamise kuludest, mille puhul on artikli 6 lõike 2 punkti b kohaselt lubatud piirkulusid ületav tasu.

Avaliku arutelu tulemuste põhjal ärgitatakse avaliku sektori asutusi avaldama nende valduses olevate dokumentide taaskasutamise eest saadud tulu summad. Selline teave tuleks koostada koondsummana (andmebaasi või kogu asutuse kohta) ning ajakohastada seda igal aastal.

(1)  http://www.gov.uk/government/publications/open-data-charter

(2)  http://europa.eu/rapid/press-release_MEMO-11-891_en.htm?locale=en

(3)  Konsultatsiooni tulemusi kokkuvõttev lõpparuanne: http://ec.europa.eu/digital-agenda/en/news/results-online-survey-recommended-standard-licensing-datasets-and-charging-re-use-public-sector

(4)  http://creativecommons.org/publicdomain/mark/1.0/

(5)  http://opendefinition.org/

(6)  http://creativecommons.org/licenses/

(7)  http://creativecommons.org/publicdomain/zero/1.0/

(8)  LAPSI 2.0 Licence Interoperability Report (litsentside koostalitlusvõime aruanne), http://lapsi-project.eu/sites/lapsi-project.eu/files/D5_1__Licence_interoperability_Report_final.pdf

(9)  http://ec.europa.eu/justice/data-protection/article-29/documentation/opinion-recommendation/files/2013/wp207_en.pdf

(10)  Euroopa andmekaitseinspektori 18. aprilli 2012. aasta arvamus Euroopa Komisjoni „avaandmete paketi” kohta ning Euroopa andmekaitseinspektori 22. novembri 2013. aasta märkused vastuseks soovitatavaid standardlitsentse, andmekogumeid ja avaliku sektoriteabe eest tasu küsimist käsitlevate suuniste kavandi avalikule arutelule http://edps.europa.eu

(11)  Vt joonealune märkus 8: LAPSI 2.0 litsentside koostalitlusvõime aruanne, soovitus nr 5, lk 17.

(12)  Vt joonealune märkus 1.

(13)  http://www.opengovpartnership.org/

(14)  Sektorispetsiifilised eeskirjad (nt ELi raudteeõigus) on kõrgema tähtsusega.

(15)  Lähtealuseks võib võtta ISA aruande suure väärtusega andmekogumite kohta: http://ec.europa.eu/isa/actions/01-trusted-information-exchange/1-1action_en.htm

(16)  „Masinloetava vormingu” määratlust vt direktiivi 2013/37/EL põhjendusest 21.

(17)  Vt direktiivi artikli 2 lõiget 7.

(18)  Direktiivi täpne reguleerimisala on sätestatud artiklis 1; termin „taaskasutamine” on määratletud artikli 2 lõikes 4.

(19)  https://ec.europa.eu/digital-agenda/en/news/economic-analysis-psi-impacts

(20)  Komisjoni talituste töödokument SEC(2011)1552 lõplik, vt joonealune märkus 3.

(21)  Majandusterminoloogias viitab „piir-” lisaühikust tulenevale vahele.

(22)  Täiendavate suuniste saamiseks vt EFTA kohtu 16. detsembri 2013. aasta otsust kohtuasjas E-7/13 Creditinfo Lánstraust hf. v þjóðskrá lslands og íslenska.

(23)  Vt arutelu tulemusi kokkuvõtva lõpparuande lk 14: http://ec.europa.eu/digital-agenda/en/news/results-online-survey-recommended-standard-licensing-datasets-and-charging-re-use-public-sector