SELETUSKIRI

1.           ETTEPANEKU TAUST

1.1.        Ettepaneku põhjused ja eesmärgid

Viimasel kümnel aastal on mahetoodete turgu iseloomustanud dünaamiline areng, mida veab nõudluse jõuline kasv. Maailma mahetoiduturg on suurenenud võrreldes 1999. aastaga neli korda. Euroopa Liidus (edaspidi „liit”) on mahepõllumajanduslikuks tootmiseks kasutatav pindala suurenenud kaks korda. Igal aastal viiakse mahepõllumajanduslikule tootmisele üle 500 000 ha maad. Samas ei ole ei sisepakkumine ega õigusraamistik turu sellise laienemisega sammu pidanud. Tootmiseeskirjades ei võeta piisavalt arvesse tarbijate ja kodanike muutuvaid mureküsimusi ning ootusi; märgistamiseeskirjad on keerulised; leitud on puudujääke kontrollisüsteemis ja kaubandusrežiimis. Õigusnormid on keerulised ja sisaldavad suurt halduskoormust, mis heidutab väikepõllumajandustootjaid liitumast liidu mahepõllumajanduse kavaga. Mõned erandid, mida oli vaja sektori arenguks, ei näi enam põhjendatud.

Ettepaneku eesmärk on parandada mahepõllumajanduslikku tootmist käsitlevaid õigusakte, et:

(1) kõrvaldada liidus mahepõllumajandusliku tootmise säästva arengu ees seisvad takistused,

(2) tagada põllumajandustootjate ja ettevõtjate aus konkurents ning võimaldada siseturul tõhusamalt toimida,

(3) säilitada või parandada tarbija usaldust mahepõllumajanduslike toodete vastu.

1.2.        Üldine taust

Kui nõukogu võttis vastu määruse (EÜ) nr 834/2007 (mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta)[1], märkis ta ära rea küsimusi, mille kohta komisjon pidi esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, olles vaadanud läbi määruse (EÜ) nr 834/2007 kohaldamisel saadud kogemused.

Nõukogu võttis põllumajandus- ja kalandusministrite istungil 13.–14. mail 2013[2] vastu järeldused komisjoni aruande kohta[3] ning kutsus liikmesriike ja komisjoni üles arendama mahepõllumajandusliku tootmise sektorit ambitsioonikal tasemel, vaadates läbi kehtiva õigusraamistiku, et parandada selle kasutuskõlblikkust, tagades samas stabiilsus- ja kindlustundeperioodi, ning et seda täiendavalt täpsustada ja lihtsustada ning lahendada senised ja edasiarendamist nõudvad küsimused.

Mahepõllumajanduslikku tootmist käsitlevate õigusaktide läbivaatamine on osa komisjoni õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmist[4].

Läbivaatamine annab võimaluse viia nõukogu määrusega (EÜ) nr 834/2007 komisjonile antud rakendamisvolitused vastavusse komisjoni delegeeritud volituste ja rakendamisvolituste vahelise eristusega, mis võeti kasutusele Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 290 ja 291.

1.3.        Kõnealuses valdkonnas kehtivad õigusnormid

Esimene liidu mahepõllumajanduslikku tootmist käsitlev õigusakt võeti vastu 1991. aastal. Nõukogu määruses (EMÜ) nr 2092/91 sätestati mahepõllumajandusliku tootmise õiguslik määratlus tootmiseeskirjade kaudu ning nägi ette kontrolli- ja märgistamisnõuded ning mahepõllumajanduslike toodete impordi eeskirjad. Sellega pandi alus tarbijate ja mahepõllumajanduslike tootjate kaitseks väärade ja eksitavate väidete eest mahepõllumajanduslikkuse teemal.

Kõnealust õigusakti muudeti nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 vastuvõtmisega 2007. aasta juunis, mis eelkõige:

– arendas edasi mahepõllumajandusliku tootmise määratlust, kirjeldades selle eesmärke ja põhimõtteid;

– parandas mahepõllumajandusliku tootmise eeskirjade ühtlustamist liidus, tehes lõpu liikmesriikide eeskirjadele loomsete saaduste osas;

– kehtestas eeskirjadest erandite tegemise võimaluse liikmesriikide vastutusel, kuid rangete piirangutega ja piiratud ajaks;

– sidus mahepõllumajanduse kontrollisüsteemi ametlike toidu ja sööda kontrollide süsteemiga, mis on ette nähtud määrusega (EÜ) nr 882/2004,[5] ning muutis kohustuslikuks eraõiguslike kontrollorganite akrediteerimise;

– kujundas ümber impordirežiimi: lisaks kolmandate riikide tunnustamisele samaväärsuse osas tunnustab Euroopa Liit samaväärsuse või nõuete järgimise kohaldamisel kolmandates riikides tegutsevaid kontrollorganeid. Varasem liikmesriikide poolt saadetiste kaupa antavate üksiklubade süsteem jäeti põhimäärusest välja ning nüüd loobutakse sellest etapiviisiliselt.

1.4.        Kooskõla muude poliitikavaldkondadega

Käesoleva algatusega soovitakse täita teatise „Arukas reguleerimine Euroopa Liidus” eesmärke. Üks muutmise eesmärke on kergendada õigusnormide täitmise koormust.

See on kooskõlas Euroopa 2020. aasta strateegia üldraamistikuga eelkõige seoses jätkusuutliku majanduskasvu prioriteediga ning ressursitõhusama, keskkonnasõbralikuma ja konkurentsivõimelisema majanduse edendamisega.

Algatus on kooskõlas ka ühise põllumajanduspoliitika reformiga, mis kujundab üldist põllumajanduse arendamise raamistikku liidus ajavahemikul 2014–2020[6]. Uute sätete eesmärk on jätkusuutlik konkurentsivõime, et saavutada majanduslikult elujõuline toidutootmissektor, ning liidu maismaa loodusressursside säästev majandamine, milles ühe võtmeelemendina on tuvastatud mahepõllumajanduslik tootmine.

Ettepanek arvestab uut ühist kalanduspoliitikat seoses vesiviljelusega, mis mängib olulist rolli jätkusuutliku pikaajalise toiduga kindlustatuse, aga ka majanduskasvu ja tööhõive tagamisel, vähendades samas survet looduslikele kalavarudele olukorras, kus ülemaailmne nõudlus veeandide järele suureneb.

Samuti on ettepanek kooskõlas komisjoni ettepanekuga võtta vastu uus nõukogu ja parlamendi määrus ametlike kontrollide kohta,[7] mille eesmärk on tugevdada integreeritud lähenemisviisi kõigis toiduahelaga seotud valdkondades, ratsionaliseerides ja lihtsustades üldist õigusraamistikku, püüeldes samas parema reguleerimise eesmärgi suunas. Eelkõige ühtlustatakse ja/või täpsustatakse vastavalt vajadusele määratlusi ning vajalike erikontrollisätete kohta tehakse ettepanek integreerida need ühtsesse ametlike kontrollide õigusraamistikku.

Mahepõllumajandusliku tootmise kava on osa liidu põllumajandustoodete kvaliteedikavadest koos geograafiliste tähistega, garanteeritud traditsiooniliste toodetega ning ELi äärepoolseimate piirkondade ja mägipiirkondade toodetega, nagu rõhutatakse komisjoni teatises Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika kohta ning märgitakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1151/2012 kvaliteedikavade kohta[8].

2.           KONSULTEERIMINE HUVITATUD ISIKUTEGA JA MÕJU HINDAMINE

2.1.        Konsultatsioonid

Hetkeolukorda analüüsiti sügavuti teabe alusel, mida koguti sidusrühmadega peetud mitmete arutelude käigus, kuhu komisjon kutsus üle 70 eksperdi ja teadusringkondade esindaja, et kõikehõlmavalt arutleda mahepõllumajandussektori praeguste ja tulevaste probleemide üle.

Komisjon algatas 2013. aasta alguses konsulteerimise internetis. Küsimustikule saadi umbes 45 000 vastust ning peaaegu 1 400 vaba kaastööd. Enamiku vastuseid (96 %) esitasid Euroopa Liidu kodanikud ning ülejäänud 4 % sidusrühmad.

Lisaks teavitati sidusrühmi muutmisest ja peeti nendega selle üle nõu mitmel mahepõllumajanduse nõuanderühma koosolekul.

Liikmesriike kui õigusaktide rakendamise eest vastutajaid teavitati muutmise tehnilistest aspektidest ja nendega konsulteeriti sel teemal konsultatsioone.

2.2.        Arutelude põhitulemused

Avalikule arutelule vastanud tundsid peamiselt muret keskkonna- ja kvaliteediküsimuste üle. Nad sooviksid, et Euroopa mahepõllumajanduseeskirju muudetaks rangemaks ning et need eeskirjad oleksid kogu liidus põllumajandustootjatele ja teistele ettevõtjatele ühtsed. Seetõttu pooldab enamik vastanutest eeskirjadest erandite tegemise lõpetamist. Väljendati suuri ootusi seoses mahepõllumajanduslikus tootmises kasutamiseks lubamatute toodete ja ainete jääkidega. Euroopa Liidu mahepõllumajanduse logo peeti liikmesriikide logodega võrdseks mahepõllumajanduslike toodete tunnustamise vahendiks. Enamik kodanikke ja sidusrühmi usaldavad mahepõllumajanduse kontrollisüsteemi, uskudes samas, et seda saaks parandada, eelkõige elektroonilise sertifitseerimise kasutuselevõtmisega. Samuti toetavad nad väikeste põllumajandustootjate sertifitseerimist rühmiti.

Mahepõllumajandussektoris tunnistatakse laialdaselt vajadust parandada mahepõllumajanduslikku tootmist käsitlevaid õigusakte. Samuti nõustutakse laialdaselt, et mahepõllumajanduslik tootmine peaks jääma tihedalt oma põhimõtete ja eesmärkide juurde ning et eeskirjadest erandite tegemine tuleks lõpetada.

2.3.        Mõjuhinnang

Mõjuhinnangus võrreldi kolme alternatiivset poliitikastsenaariumi:

– senine olukord parandatud kujul, lähtudes seniste õigusaktide parandamisest ja paremast jõustamisest;

– turukeskne variant, mille eesmärk on luua vajalikud tingimused, et reageerida dünaamiliselt edasistele turuarengutele paindlikumate eeskirjadega. Tootmiseeskirjadesse integreeritaks pikaajalised erandlikud eeskirjad;

– põhimõtetekeskne variant, mille eesmärk on keskendada mahepõllumajanduslikku tootmist taas selle põhimõtetele, mis kajastuksid paremini tootmiseeskirjades. Erandlikud eeskirjad kaotataks.

Kolme poliitikavalikut hinnati lähtuvalt nende potentsiaalist saavutada ühise põllumajanduspoliitika 2020. aasta eesmärke, õigusaktide muutmise poliitilisi erieesmärke ja tegevuseesmärke, ning arvestades tulemuslikkust ja tõhusust. Põhimõtetekeskne variant annab kõigi hinnatud kriteeriumide alusel paremaid tulemusi, sellele järgneb turukeskne variant ning viimasena senise olukorra säilitamine parandatud vormis.

Põhimõtetekeskne variant annab eeldustekohaselt järgmised tulemused:

– positiivne turuolukord tänu tarbijate suuremale usaldusele, mis tõenäoliselt toetab mahepõllumajanduslike toodete hindu ja meelitab ligi uusi osalejaid;

– eeskirjadest tehtud erandite kõrvaldamine peaks aitama kaasa mahepõllumajanduslike sisendite, eriti seemnetootmise arendamisele;

– selgemad ja lihtsamad tootmiseeskirjad muudavad sektori atraktiivsemaks;

– konkurents muutub ausamaks tänu kindlamale ühtlustamisele, lihtsamatele ja selgematele eeskirjadele ning kolmandate riikide kontrollorganite tunnustamisele nõuetele vastavusest, mitte samaväärsusest lähtuvalt;

– tarbijate usaldus suureneb tänu kontrollisüsteemi täiustamisele tootmiseeskirjade ühtlustamisele, milles võetakse arvesse uusi ühiskonnas tekkivaid probleemküsimusi (töötlejate ja kauplejate keskkonnajuhtimise süsteem, loomade heaolu);

– riskipõhine lähenemisviis muudab kontrollid eeldatavalt tulemuslikumaks ja tõhusamaks ning aitab koos usaldusväärsema impordirežiimiga kaasa pettuste ärahoidmisele;

– mahepõllumajandusliku tootmise positiivset keskkonnamõju rõhutatakse erandlike eeskirjade kaotamisega;

– loomade heaolu tingimusi parandatakse ja jäetakse välja erandid.

Mõju hindamisel järeldati, et kõige eelistatum on põhimõtetekeskne variant koos parandatud kujul senise olukorra variandi juures pakutud täiustustega ning mõne allvariandiga.

Erilist tähelepanu pöörati kogu protsessi käigus lihtsustamisele. Eelistatud variant:

– täpsustab reguleerimisala, tootmiseeskirju, märgistamist ja kontrolle käsitlevaid sätteid;

– kõrvaldab ebatõhusad sätted;

– piirab liikmesriikide võimalusi teha eeskirjadest erandeid;

– lihtsustab impordirežiimi;

– lihtsustab nõudeid väikeste põllumajandustootjate jaoks, eriti rühmiti sertifitseerimise kasutuselevõtuga.

Halduskulude osas jäetakse käesoleva ettepanekuga välja 37 teavitamiskohustust seni kehtivast 135 kohustusest, mis olid pandud mahepõllumajanduslikele ettevõtjatele ja haldusasutustele.

3.           ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG

3.1.        Kavandatud meetmete kokkuvõte

Mahepõllumajanduslik tootmine peab vastama ka edaspidi teatavatele põhimõtetele, mis kajastavad võimalikult täpselt tarbijate ootuseid.

Tootmise erieeskirjad on koondatud kavandatava määruse lisasse, lahendades sellega loetavuse probleemi.

Tootmiseeskirju muudetakse rangemaks ja ühtlustatakse, jättes välja erandid, välja arvatud juhul, kui mahepõllumajandusliku tootmise jätkamise või taasalustamise võimaldamiseks pärast katastroofi on vaja rakendada ajutisi meetmeid. Mahepõllumajanduslikke majapidamisi tuleb hallata täielikult kooskõlas mahepõllumajandusliku tootmise suhtes kohaldatavate nõuetega ning üleminekuperioodi tagasiulatuv tunnustamine ei ole enam põhimõtteliselt võimalik. Mahepõllumajanduslikult töödeldud toodete koostises kasutatud põllumajanduslikud koostisosad peavad olema eranditult mahepõllumajanduslikud. Kui mitte arvestada mikroettevõtjaid, siis teistel mahepõllumajanduslikel ettevõtjatel, v.a põllumajandustootjad ja ettevõtjad, kes toodavad merevetikaid või vesiviljelusloomi, on kohustus töötada välja süsteem oma keskkonnamõju parandamiseks.

Kontrollisüsteemi parandatakse, integreerides kõik kontrolliga seotud sätted ühte õigusakti komisjoni ettepanekus võtta vastu määrus ametlike kontrollide ning muude toidu ja sööda kontrollimistoimingute kohta. Selle tulemusel ei pea ettevõtjad, pädevad asutused, kontrolliasutused ja kontrollorganid enam tuginema kontrollidega seotud sätete osas kahele erinevale õigusaktile.

Kontrollitavust parandatakse tootmiseeskirjade täpsustamise, lihtsustamise ja ühtlustamisega ning jättes kõnealustest eeskirjadest välja mitmed võimalikud erandid.

Ettepaneku eesmärk on kaotada määruses (EÜ) nr 834/2007 sätestatud võimalus teha teatavat liiki jaemüüjatele erandeid, mis on toonud liikmesriikides kaasa erinevaid tõlgendusi ja tavasid ning teinud haldamise, järelevalve ja kontrolli raskemaks.

Riskipõhist lähenemist ametlikele kontrollidele tugevdatakse veel sellega, et kõrvaldatakse määruse (EÜ) nr 834/2007 kohane kõigi ettevõtjate kohustuslik iga-aastane nõuetelevastavus kontroll. See annab võimaluse kohandada kontrollimise sagedust delegeeritud õigusaktide abil, mis võetakse vastu kooskõlas määrusega (EL) nr XX/XXX (ametlike kontrollide määrus), et väikese riskiga ettevõtjaid oleks võimalik kontrollida füüsiliselt harvem kui kord aastas ning/või kohaldada nende suhtes iga aastal füüsilist kontrolli väiksemas mahus, samal ajal kui suurema riskitasemega ettevõtjaid uuritaks põhjalikumalt. Tänu sellele jaguneb kontroll ettevõtjate vahel õiglasemalt ja väheneb nende ettevõtjate koormus, kelle kohta on tõendatud, et nad on järginud eeskirju, ning pädevate asutuste, kontrolliasutuste ja kontrollorganite ressursikasutus muutub tulemuslikumaks ja tõhusamaks.

Kehtestatakse erisätted, mis suurendavad läbipaistvust seoses tasudega, mida võib kontrollide eest koguda, ning karmistatakse sätteid, mis käsitlevad ettevõtjate avaldamist koos teabega nende sertifitseerimisstaatuse kohta.

Kasutusele võetakse väikesemahuliste põllumajandustootjate rühmana sertifitseerimine liidus, pidades silmas kontrolli- ja sertifitseerimiskulude ning seonduva halduskoormuse vähendamist, kohalike võrgustike tugevdamist, turulepääsu parandamist ning kolmandate riikide ettevõtjatega võrdsete mängureeglite tagamist.

Sisse viiakse erisätted jälgitavuse ja pettuste ärahoidmise parandamiseks: mahepõllumajandusliku tootmise eri etappides ei või samade tooterühmade osas ettevõtjaid kontrollida eri kontrolliasutused või kontrollorganid.

Samuti kehtestatakse erisätted, millega ühtlustatakse meetmeid, mida rakendatakse lubamatute toodete või ainete avastamise korral. Seoses sellega võib esineda olukordi, et kui põllumajandustootjatel keelatakse turustada tooteid mahepõllumajanduslikuna, kuna nendesse on tahtmatult sattunud lubamatuid tooteid või aineid, võib komisjon anda liikmesriikidele loa maksta toetust tekkinud kahju hüvitamiseks. Liikmesriigid võivad selliste kahjude täielikuks või osaliseks katmiseks kasutada ka ühise põllumajanduspoliitika vahendeid.

Veel nähakse ettepanekuga ette meetmed, mida rakendatakse kogu liidus nõuete rikkumise samade üldkategooriate suhtes, et tagada ettevõtjate võrdne kohtlemine, siseturu nõuetekohane toimimine ning tarbijate usalduse säilitamine, kirjutamata samas ette sanktsioonide määramist, mis on liikmesriikide pädevuses.

Kohandatakse kaubandusrežiimi, et võrdsustada tingimusi Euroopa Liidu ja kolmandate riikide mahepõllumajanduslike ettevõtjate jaoks ning tagada paremini tarbijate usaldus. Samaväärsuslepingute võimalus kolmandate riikidega jääb alles, kuid ühepoolse samaväärsuse süsteem kõrvaldatakse etapiviisiliselt. Kontrollorganite tunnustamine kavandatakse asendada järk-järgult nõuetele vastavuse süsteemiga.

3.2.        Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 42 esimene lõik ja artikli 43 lõige 2.

3.3.        Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõte

Ettepanekuga muudetakse ühise põllumajanduspoliitika raames praegu kehtivat kvaliteedikava. Põllumajandustoodete ning toiduainete tootmine ja nendega kauplemine Euroopa Liidu turul ning mahepõllumajanduslike toodete siseturu nõuetekohase toimimise tagamine kuuluvad liidu ja liikmesriikide jagatud pädevusse.

Osana ühisest põllumajanduspoliitikast on ühtse turu sujuva arengu tagamisel kogu liitu hõlmav mahepõllumajanduse kava tõhusam kui 28 erinevat kava. Lisaks võimaldab see rangemat ja järjekindlamat kaubanduspoliitikat kogu maailma kaubanduspartneritega, tugevdades eelkõige liidu läbirääkimisjõudu.

Tänu ettepanekule ühtlustatakse veelgi järgmisi valdkondi:

–          vähendatakse seni liikmesriikidele antud võimalusi teha eeskirjadest erandeid, mis põhjustab ettevõtjate vahel ebaausat konkurentsi, tarbijate usalduse vähenemise riski, õigusaktide keerukust ning kaubandusprobleeme (raskusi nõuetele vastavuse tagamisel);

–          tõsiasi, et eri liikmesriigid võivad ühele ja samale ELi mahepõllumajanduse õigusaktide eeskirjade rikkumisele erinevalt reageerida, on probleem, mis toob kaasa ebaausa konkurentsi ja ühtse turu ebatõhusa toimimise.

3.4.        Vahendi valik

Kavandatav vahend on määrus, kuna seni kehtinud sätted on andnud liikmesriikide jaoks sobiva raamistiku; ükski muu meede ei oleks sobiv. Direktiiv kehtestaks paindlikumad eeskirjad, mis tähendaksid ebaausat konkurentsi ettevõtjate vahel ja tooksid kaasa tarbijate eksitamise ja petmise. Määrus annab liikmesriikidele järgimiseks järjekindla lähenemisviisi ning vähendab halduskoormust, kuna ettevõtjatelt nõutakse ühtede eeskirjade täitmist. Pehme õiguse vahendeid, nt suuniseid, peetakse ebapiisavaks, et kõrvaldada erinevused õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel, aga ka konteksti rahvusvahelisuse tõttu.

4.           MÕJU EELARVELE

Ettepanekuga eraldatakse eelarvelised vahendid tehnilise abi meetmete jaoks. Eelarvele avaldatava mõju üksikasjad on esitatud finantsselgituses.

5.           VALIKULISED KÜSIMUSED: LIHTSUSTAMINE

Ettepanek sisaldab lihtsustusi ja täpsustusi ning täidab mitmeid õiguslünki. Sellega kõrvaldatakse mahepõllumajandusalaste õigusaktide senikehtivast 135 kohustusest 37. Ettepanekuga kaasneb halduskoormuse oluline vähenemine. Ettepanekust tulenevad delegeeritud õigusaktid koostatakse samadest põhimõtetest lähtuvalt.

Tootmiseeskirjade osas teeb ettepanek ettevõtjate ja liikmesriikide haldusasutuste jaoks asjad oluliselt lihtsamaks, piirates liikmesriikide võimalusi teha erandeid. Välja jäetakse mitu ebatõhusat sätet, eelkõige riskipõhise lähenemisviisi tugevdamisel seoses kontrollidega. Impordi poolel on tootjatel, kontrollorganitel ja komisjonil lihtsam hallata kontrollorganite suhtes kehivat nõuetele vastavuse korda.

Väikeste põllumajandustootjate jaoks luuakse oluline lihtsustus rühma sertifitseerimise näol, mis toob kaasa proportsionaalsemad kontrolli- ja arvepidamisnõuded.

Ettepaneku eesmärk on muuta õigusaktid kasutajasõbralikumaks. Nimelt, kui üldised tootmiseeskirjad jäävad määruse teksti, siis mahepõllumajandusliku tootmise erieeskirjad sisalduvad määruse lisas.

6.           VASTAVUSSE VIIMINE

2010. aastal võttis komisjon vastu dokumendi KOM (2010)759 seoses nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 vastavusse viimisega Lissaboni lepinguga. Üksikasjalikud arutelud kolmepoolsetel läbirääkimistel 2011. ja 2012. aastal on põhjustanud praktikas vastavusseviimise ettepaneku seisaku. Käesolev ettepanek sisaldab vastavusseviimise ettepaneku vajalikke elemente, sealhulgas sätete paiknemine põhiõigusaktis, delegeeritud õigusaktides ja rakendusõigusaktides. Seetõttu võetakse ettepanek KOM (2010) 759 kui nüüdseks mittevajalik tagasi.

2014/0100 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS

mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr XXX/XXX [ametlike kontrollide määrus] muutmise ning nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 kehtetuks tunnistamise kohta

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 42 esimest lõiku ja artikli 43 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu riikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust[9],

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust[10],

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)       Mahepõllumajanduslik tootmine on üleüldine põllumajandusettevõtete juhtimise ja toiduainete tootmise süsteem, mis ühendab omavahel parimad keskkonna- ja kliimameetmete tavad, rikkaliku bioloogilise mitmekesisuse, loodusvarade säilitamise, rangete loomatervishoiustandardite kohaldamise ning tootmisstandardid, mis on kooskõlas üha suurema hulga tarbijate nõudmisega toodete järele, mille valmistamisel on kasutatud looduslikke aineid ja meetodeid. Seega on mahepõllumajanduslikul tootmisel kahekordne ühiskondlik roll – ühelt poolt pakub see eriomast turgu, mis vastab tarbijate vajadusele mahepõllumajanduslike toodete järele, ja teiselt poolt pakub see üldsusele kättesaadavaid hüvesid, toetades keskkonnakaitset, loomade heaolu ning maaelu arendamist.

(2)       Rangete tervishoiu-, keskkonna- ja loomade heaolu standardite järgimine mahepõllumajanduslike toodete tootmisel on nende toodete hea kvaliteedi olemuslik osa. Nagu rõhutatakse komisjoni teatises Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika kohta,[11] on mahepõllumajanduslik tootmine osa liidu põllumajandustoodete kvaliteedikavadest koos geograafiliste tähistega, garanteeritud traditsiooniliste toodetega ning liidu äärepoolseimate piirkondade toodetega, mis on sätestatud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1151/2012[12] ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 228/2013[13]. Selles mõttes püüdleb mahepõllumajanduslik tootmine ühise põllumajanduspoliitikaga (ÜPP) samade eesmärkide poole, mis kuuluvad kõigi liidu põllumajandustoodete kvaliteedikavade juurde.

(3)       Eelkõige kuuluvad mahepõllumajandusliku tootmise poliitika eesmärgid ÜPP eesmärkide hulka selle tagamisega, et põllumajandustootjad saavad mahepõllumajandusliku tootmise eeskirjade järgimise eest õiglast tasu. Peale selle loob tarbijate kasvav nõudlus mahepõllumajanduslike toodete järele tingimused nende turu edasiseks arenguks ja laienemiseks ning seega mahepõllumajandusliku tootmisega tegelevate põllumajandustootjate kasumi kasvuks.

(4)       Samuti on mahepõllumajanduslik tootmine süsteem, mis aitab kaasa keskkonnakaitsenõuete integreerimisele ÜPPsse ning edendab jätkusuutlikku põllumajanduslikku tootmist. Seetõttu on ÜPP raames võetud kasutusele meetmed, mis toetavad rahaliselt mahepõllumajanduslikku tootmist, viimati Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013[14] raames, ning eelkõige on maaelu arengu poliitika õigusraamistiku hiljutise reformi käigus tugevdatud meetmeid, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1305/2013[15].

(5)       Samuti aitab mahepõllumajanduslik tootmine kaasa liidu keskkonnapoliitiliste eesmärkide saavutamisele, eelkõige neile, mida nimetatakse bioloogilise mitmekesisuse strateegias aastani 2020,[16] rohelise taristu teatises,[17] mullakaitse teemastrateegias[18] ning sellistes keskkonnaalastes õigusaktides nagu linnustiku[19] ja elupaikade[20]direktiivid, nitraatide direktiiv,[21] vee raamdirektiiv,[22] saasteainete ülemmäärade direktiiv[23] ning direktiiv pestitsiidide säästva kasutamise kohta[24].

(6)       Pidades silmas liidu mahepõllumajandusliku tootmise poliitika eesmärke, peaks selle poliitika rakendamiseks kehtestatava õigusraamistiku eesmärk olema tagada aus konkurents ja mahepõllumajanduslike toodete siseturu nõuetekohane toimimine ning säilitada ja õigustada tarbijausaldust mahepõllumajanduslikuna märgistatud toodete suhtes. Edaspidi peaks raamistiku siht olema luua tingimused, millele toetudes saaks poliitika edeneda kooskõlas tootmise ja turu arenguga.

(7)       Komisjoni teatises „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia”[25] esitatud Euroopa 2020. aasta poliitikaprioriteetide hulka kuuluvad ka üleminek teadmistel ja innovatsioonil põhinevale konkurentsivõimelisele majandusele, mis on samal ajal sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust tagav suure tööhõivega majandus, ning üleminek ressursitõhusale ja vähese CO2-heitega majandusele. Mahepõllumajandusliku tootmise poliitika peaks andma ettevõtjatele õiged vahendid, et oma tooteid paremini tähistada ja tutvustada, kaitstes neid samal ajal ebaausate tavade eest.

(8)       Arvestades mahepõllumajanduse sektori dünaamilist arengut, nähti nõukogu määruses (EÜ) nr 834/2007[26] ette vajadus liidu mahepõllumajandusliku tootmise eeskirjade hilisema läbivaatamise järele, võttes arvesse nende eeskirjade kohaldamisel saadud kogemust. Komisjoni teostatud kõnealuse läbivaatamise tulemused näitavad, et liidu mahepõllumajanduslikku tootmist reguleerivat õigusraamistikku tuleks parandada, et kehtestada eeskirjad, mis vastavad tarbijate suurtele ootustele ning tagavad piisava selguse nende jaoks, kellele need on suunatud. Seepärast tuleks määrus (EÜ) nr 834/2007 kehtetuks tunnistada ja asendada uue määrusega.

(9)       Seni määruse (EÜ) nr 834/2007 kohaldamisel saadud kogemused näitavad vajadust täpsustada, milliste toodete suhtes käesolevat määrust kohaldatakse. Eelkõige peaks see hõlmama põllumajandustooteid, kaasa arvatud vesiviljelustooted, mis on loetletud Euroopa Liidu toimimise lepingu („edaspidi ELi toimimise leping”) I lisas. Peale selle peaks see hõlmama toidu või söödana kasutatavaid töödeldud põllumajandustooteid, kuna selliste toodete turulelaskmine mahepõllumajanduslikuna loob põllumajandustoodetele olulise müügiväljundi ning tagab tarbija jaoks selguse selle kohta, et põllumajandustooted, millest need on töödeldud, on mahepõllumajanduslikud. Samuti peaks käesolev määrus hõlmama teatavaid muid tooteid, mis on põllumajanduslike toodetega seotud samamoodi nagu töödeldud põllumajandustooted, kuna kõnealused muud tooted on kas oluline põllumajandustoodete müügiväljund või tootmisprotsessi lahutamatu osa. Veel peaks käesolev määrus hõlmama ka meresoola, kuna seda toodetakse looduslikke tootmismeetodeid kasutades ning selle tootmine aitab kaasa maapiirkondade arengule ja kuulub seepärast käesoleva määruse eesmärkide alla. Selguse huvides tuleks kõnealused muud tooted, mis ei ole loetletud ELTLi I lisas, loetleda käesoleva määruse lisas.

(10)     Komisjonile tuleks aluslepingu artikli 290 kohaselt delegeerida õigus võtta vastu õigusakte, et täiendada või muuta käesoleva määruse teatavaid vähem olulisi osi. On eriti oluline, et komisjon korraldaks ettevalmistustöö käigus asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjakohaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(11)     Selleks et võtta arvesse uusi tootmismeetodeid või materjale või rahvusvahelisi kohustusi, tuleks komisjonile delegeerida õigus võtta vastu teatavaid õigusakte seoses käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate teiste toodete loetelu muutmisega. Kõnealusesse loetellu lisamise kõlblikud peaksid olema ainult põllumajandustoodetega tihedalt seotud tooted.

(12)     Toitlustustegevuse kohalikust iseloomust tulenevalt loetakse selles valdkonnas ühtse turu toimimise tagamiseks piisavaks liikmesriikide võetavaid meetmeid ja erasektori kavu. Seetõttu ei peaks kohaldama käesolevat määrust toitlustusettevõtete poolt nende oma territooriumil valmistatava toidu suhtes. Samamoodi peaks käesolev määrus hõlmama küttimisel saadud tooteid ning kalapüügitooteid, kuna tootmisprotsessi ei ole võimalik täielikult kontrollida.

(13)     Uurimisprojektid on näidanud, et mahepõllumajandusliku toidu turu jaoks on kriitilise tähtsusega tarbijausaldus. Pikas perspektiivis võivad ebausaldusväärsed eeskirjad ohustada üldsuse usaldust ja tuua kaasa turu tõrke. Seetõttu peaks mahepõllumajandusliku tootmise säästev areng põhinema usaldusväärsetel ja liidu tasandil ühtlustatavatel tootmiseeskirjadel. Lisaks peaksid kõnealused tootmiseeskirjad vastama ettevõtjate ja tarbijate ootustele seoses mahepõllumajanduslike toodete kvaliteediga ning käesolevas määruses sätestatud põhimõtete ja eeskirjade järgimisega.

(14)     Käesoleva määruse kohaldamine ei tohiks piirata seonduvate õigusaktide kohaldamist näiteks toiduahela ohutuse, loomade tervishoiu ja heaolu, taimetervise, taimse paljundusmaterjali, märgistamise ja keskkonna valdkonnas. Täpsemalt on seoses mahepõllumajanduslike toodete tootmisel kasutatavate toodete ja ainete lubamisega oluline rõhutada, et sellised tooted ja ained peavad saama kõigepealt loa liidu tasandil. Seetõttu ei tohiks käesoleva määruse kohaldamine piirata teiste konkreetsete liidu sätete kohaldamist seoses kõnealuste toodete ja ainete lubamise ja turulelaskmisega.

(15)     Põhimõtteliselt peaksid käesoleva määruse üldised tootmiseeskirjad sisaldama ioniseeriva kiirguse ning geneetiliselt muundatud organismide (edaspidi „GMOd”) ja GMOdest või nende abil toodetud toodete kasutamise keeldu. Kuna tarbijaid huvitavad toidu töötlemise ja transpordi keskkonnamõjud üha enam, tuleks mahepõllumajanduslikelt ettevõtjatelt, välja arvatud merevetikaid või vesiviljelusloomi tootvad põllumajandustootjad ja ettevõtjad, nõuda oma keskkonnamõju juhtimist ühtlustatud süsteemi alusel. Eesmärgiga minimeerida mahepõllumajanduslikus tootmises osalevate mikroettevõtjate (nagu need on määratletud komisjoni soovituses 2003/361/EÜ[27]) halduskoormust, on asjakohane vabastada nad sellest nõudest. Selleks et tagada üldiste tootmiseeskirjade nõuetekohane kohaldamine, tuleks delegeerida komisjonile õigus võtta vastu teatavaid õigusakte seoses kriteeriumide kehtestamisega, millele keskkonnajuhtimise süsteem peab vastama.

(16)     Mahepõllumajandusliku tootmise eeskirjade rikkumise riski loetakse suuremaks sellistes põllumajanduslikes majapidamistes, millesse kuulub üksusi, mida ei majandata mahepõllumajandusliku tootmise eeskirjade järgi. Seetõttu tuleks pärast sobivat üleminekuperioodi majandada kõiki liidu põllumajanduslikke majapidamisi, millel on eesmärk saada mahepõllumajanduslikuks, täielikult kooskõlas mahepõllumajandusliku tootmise suhtes kohaldatavate eeskirjadega. Mahepõllumajanduslikud majapidamised peaksid läbima kõigis liikmesriikides sama üleminekuperioodi, olenemata sellest, kas nad on varem järginud liidu vahenditest toetatavaid põllumajanduse keskkonnameetmeid. Kesa puhul ei ole siiski vaja rakendada üleminekuperioodi. Selleks et tagada kvaliteet, jälgitavus ja käesoleva määruse täitmine ning kohandamine tehnika arenguga, tuleks delegeerida komisjonile õigus võtta vastu teatavaid õigusakte selliste eeskirjade kehtestamiseks, millega täiendatakse üldisi üleminekueeskirju või täiendatakse ja muudetakse ülemineku erieeskirju.

(17)     Tuleks kehtestada tootmise erieeskirjad, pidades silmas taime- ja loomakasvatus- ning vesiviljelustoodangut, sealhulgas eeskirjad looduslike taimede ja merevetikate kogumise kohta, ning seoses töödeldud toidu ja sööda, veini ja pärmi tootmisega, et tagada ühtlustamine ning mahepõllumajandusliku tootmise eesmärkidest ja põhimõtetest kinnipidamine.

(18)     Kuna mahepõllumajanduslik taimekasvatus põhineb taimede toitmisel peamiselt mulla ökosüsteemi kaudu, ei tohiks hüdropooniline tootmine olla lubatud. Lisaks peaks mahepõllumajanduslik taimekasvatus hõlmama kasvatusmeetodeid, millega välditakse või minimeeritakse mis tahes täiendavat keskkonnasaastet.

(19)     Mulla majandamise ja väetamise osas tuleks sätestada tingimused mahepõllumajanduslikus taimekasvatuses lubatud maaviljelustavade kasutamiseks ning väetiste ja mullaomaduste parandajate kasutamiseks.

(20)     Pestitsiidide kasutamist tuleks oluliselt piirata. Eelistada tuleks selliste meetmete rakendamist, mis hoiavad kahjurite ja umbrohu tekitatava kahju ära meetodite abil, mis ei hõlma taimekaitsevahendite kasutust, näiteks külvikordade abil. Kahjurite ja umbrohu esinemist tuleks jälgida, et otsustada, kas mis tahes sekkumine oleks majanduslikult ja ökoloogiliselt põhjendatud. Teatavate taimekaitsevahendite kasutamine peaks olema lubatud juhul, kui sellised meetodid ei paku piisavat kaitset, ning ainult juhul, kui vastavad taimekaitsevahendid on lubatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1107/2009 alusel,[28] olles hinnatud kokkusobivaks mahepõllumajandusliku tootmise eesmärkide ja põhimõtetega, kaasa arvatud piiravad kasutustingimused, ning seejärel lubatud käesoleva määruse alusel.

(21)     Selleks et tagada kvaliteet, jälgitavus ja kooskõla käesoleva määrusega ning kohandamine tehnika arenguga, tuleks delegeerida komisjonile õigus võtta vastu teatavaid õigusakte selliste eeskirjade kehtestamiseks, millega muudetakse või täiendatakse konkreetseid taimekaitse eeskirju seoses maaviljelustavadega, mulla majandamise ja väetamisega, taimetervise ning kahjurite ja umbrohu majandamisega, seenekasvatuse majandamise ja teiste spetsiifiliste taimede ja taimekasvatussüsteemidega, taimse paljundusmaterjali tootmispäritoluga ning looduslike taimede kogumisega.

(22)     Kuna loomakasvatus hõlmab loomulikuna põllumajandusmaa majandamist, millel kasutatakse taimekasvatuseks sõnnikut, peaks maata loomakasvatus olema keelatud. Tõugude valikul tuleks võtta arvesse nende võimekust kohaneda kohalike tingimustega, nende elujõulisust ja vastupanuvõimet haigustele ning soodustada tuleks laialdast bioloogilist mitmekesisust.

(23)     Mahepõllumajandusliku loomakasvatuse ja vesiviljelustootmise tingimused, vajaduse korral veekeskkond kaasa arvatud, peaksid rahuldama loomade käitumuslikke vajadusi. Teatavate loomade, sealhulgas mesilaste kohta tuleks sätestada spetsiifilised pidamistingimused ja kasvatustavad. Kõnealused tingimused ja tavad peaksid tagama loomade kõrge heaolutaseme, mis teatavates aspektides peaks ületama liidus loomade heaolu suhtes kehtivaid norme, mida loomakasvatuses üldiselt kohaldatakse. Enamikul juhtudel peaks loomadel olema alaline pääs vabaõhualadele ja seal tuleks põhimõtteliselt kasutada asjakohast rotatsioonisüsteemi.

(24)     Selleks et vältida selliste loodusvarade nagu mulla ja vee saastamist toitainetega, tuleks kehtestada ülempiirid sõnniku kasutamisele hektari kohta ja loomade pidamisele ühel hektaril. See piir peaks olema seotud sõnniku lämmastikusisaldusega.

(25)     Tuleks keelata vigastamised, mis põhjustavad loomadele stressi, kahjustusi, haigusi või kannatusi.

(26)     Loomi tuleks sööta mahepõllumajandusliku tootmise eeskirjade kohaselt toodetud ja eelistatavalt oma majapidamisest saadava söödamaterjalidega, võttes arvesse loomade füsioloogilisi vajadusi. Lisaks võib loomade põhiliste toitainevajaduste rahuldamiseks osutuda vajalikuks teatavate mineraalainete, mikroelementide ja vitamiinide kasutamine täpselt määratletud tingimustel.

(27)     Loomade tervishoiu korraldus peaks peamiselt põhinema haiguste vältimisel. Lisaks tuleks rakendada puhastamise ja desinfitseerimise erimeetmeid. Keemiliselt sünteesitud allopaatiliste ravimite ennetav kasutamine ei tohiks olla mahepõllumajanduslikus tootmises lubatud, välja arvatud kohest ravi vajava looma haiguse või vigastuse korral ning ainult niivõrd, kuivõrd on vaja looma hea enesetunde taastamiseks. Sellistel juhtudel peaks tarbijate jaoks mahepõllumajandusliku tootmise terviklikkuse tagamiseks olema pärast selliste ravimite kasutamist võimalik võtta piiravaid meetmeid, näiteks topeltpikkusega keeluaja kehtestamine asjakohastes liidu õigusaktides sätestatu kohaselt. Kehtestada on vaja haiguste vältimise ja veterinaarravi erieeskirjad mesinduses.

(28)     Selleks et tagada kvaliteet, jälgitavus ja kooskõla käesoleva määrusega ning kohandamine tehnika arenguga, tuleks delegeerida komisjonile õigus võtta vastu teatavaid õigusakte selliste eeskirjade kehtestamiseks, millega muudetakse või täiendatakse loomakasvatuse erieeskirju seoses loomade päritoluga, loomapidamistingimustega, sealhulgas lautade ja vabaõhualade miinimumpindalaga ning loomade maksimaalse arvuga hektaril, kasvatustavadega, tõuaretusega, sööda ja söötmisega, haiguste ennetamise ja veterinaarraviga.

(29)     Käesolev määrus peegeldab uue ühise kalanduspoliitika eesmärke seoses vesiviljelusega, mis mängib olulist rolli jätkusuutliku pikaajalise toiduga kindlustatuse, aga ka majanduskasvu ja tööhõive tagamisel, vähendades samas survet looduslikele kalavarudele olukorras, kus ülemaailmne nõudlus veeandide järele kasvab. Komisjoni 2013. aasta teatises nõukogule ja Euroopa Parlamendile Euroopa vesiviljeluse säästva arendamise strateegiliste suuniste kohta[29] rõhutatakse peamiseid liidu vesiviljeluse ja selle võimaliku kasvu ees seisvaid probleeme. Selles kirjeldatakse mahepõllumajanduslikku vesiviljelust eriti paljulubava sektorina ning toonitatakse mahepõllumajanduslikuna sertifitseerimisest tulenevaid konkurentsieeliseid.

(30)     Mahepõllumajanduslik vesiviljelus on suhteliselt uus mahepõllumajandusliku tootmise valdkond, võrreldes mahepõllumajandusega, kus põllumajanduslikul majapidamisel on pikaaegsed kogemused. Võttes arvesse tarbijate suurenevat huvi mahepõllumajanduslike vesiviljelustoodete vastu, on tõenäoline, et üha suurem arv vesiviljelustootmisüksusi muutub mahepõllumajanduslikuks. Tänu sellele suurenevad mahepõllumajandusliku vesiviljeluse alased kogemused ja tehnilised teadmised ning valdkond areneb edasi, mis kõik peaks kajastuma tootmiseeskirjades.

(31)     Selleks et tagada ühine arusaamine, vältida mitmetimõistetavust ja tagada mahepõllumajandusliku vesiviljeluse ja merevetikate tootmise eeskirjade ühtne kohaldamine, peaksid kõnealuste tootmiseeskirjade juurde kuuluma teatavad vesiviljelusega seotud määratlused.

(32)     Selleks et tagada kvaliteet, jälgitavus ja kooskõla käesoleva määrusega ning kohandamine tehnika arenguga, tuleks delegeerida komisjonile õigus võtta vastu teatavaid õigusakte selliste eeskirjade kehtestamiseks, millega muudetakse või täiendatakse merevetikate tootmise erieeskirju seoses veekeskkonna sobivuse ja säästva majandamise kavaga, looduslike merevetikate kogumisega, merevetikate viljelusega, tootmisseadmete ja -rajatiste ummistamise vastaste meetmete ning nende seadmete ja rajatiste puhastamisega, ning eeskirjade kehtestamiseks, millega täiendatakse vesiviljelusloomade tootmise erieeskirju seoses veekeskkonna sobivuse ja säästva majandamise kavaga, vesiviljelusloomade päritoluga, vesiviljeluses kohaldatavate kasvatustavadega, sealhulgas veehoidlatega, tootmissüsteemidega ja maksimaalse asustustihedusega, tõuaretusega, vesiviljelusloomade majandamisega, sööda ja söötmisega ning haiguste ennetamise ja veterinaarraviga.

(33)     Mahepõllumajanduslikku toitu või sööta tootvad ettevõtjad peaksid järgima sobivaid kriitilise tähtsusega töötlusetappide süstemaatilise kindlaksmääramise menetlusi, et tagada töödeldud tooted vastavus mahepõllumajandusliku tootmise eeskirjadele. Mahepõllumajanduslikult töödeldud tooteid tuleks toota töötlemismeetoditel, mille puhul on tagatud, et toodete mahepõllumajanduslikkuse ja oluliste omaduste säilimine mahepõllumajandusliku tootmise kõigis etappides.

(34)     Kehtestada tuleks mahepõllumajanduslikult töödeldud toidu koostist käsitlevad sätted. Eelkõige tuleks sellist toitu toota peamiselt põllumajanduslikest koostisosadest, mis on mahepõllumajanduslikud, jättes piiratud võimaluse kasutada teatavaid käesolevas määruses sätestatud mittemahepõllumajanduslikke koostisosi. Lisaks tuleks mahepõllumajanduslikult töödeldud toidu tootmisel kasutamiseks lubada ainult teatavaid käesoleva määruse kohaselt lubatavaid aineid.

(35)     Töödeldud toit tuleks märgistada mahepõllumajanduslikuna vaid juhul, kui kõik või peaaegu kõik selle põllumajanduslikku päritolu koostisosad on mahepõllumajanduslikud. Tuleks siiski kehtestada märgistamise erinõuded sellise töödeldud toidu suhtes, mis sisaldab põllumajanduslikke koostisosi, mis ei ole mahepõllumajanduslikul kujul kättesaadavad, näiteks jahi- ja kalapüügitooted. Tarbija teavitamise eesmärgil, turu läbipaistvuse tagamiseks ja mahepõllumajanduslike koostisosade kasutamise soodustamiseks tuleks teatavatel tingimustel võimaldada ka viidata mahepõllumajanduslikule tootmisele koostisosade loetelus.

(36)     Kehtestada tuleks sätted, mis käsitlevad mahepõllumajanduslikult töödeldud sööda koostist ning teatavate ainete ja meetodite kasutamist selle tootmisel.

(37)     Selleks et tagada kvaliteet, jälgitavus ja kooskõla käesoleva määrusega ning kohandamine tehnika arenguga, tuleks delegeerida komisjonile õigus võtta vastu teatavaid õigusakte selliste eeskirjade kehtestamiseks, millega muudetakse või täiendatakse töödeldud toidu ja sööda tootmise erieeskirju seoses järgitavate menetlustega, võetavate ennetusmeetmetega, töödeldud toidu ja sööda koostisega, puhastusmeetmetega, töödeldud toodete turulelaskmisega, sealhulgas nende märgistamise ja identifitseerimisega, mahepõllumajanduslike toodete eraldamisega, mittemahepõllumajanduslikest toodetest saadud põllumajanduslike koostisosade ja söödamaterjalidega, põllumajanduslike koostisosade ja söödamaterjalidega, selliste mittemahepõllumajanduslike koostisosade loeteluga, mida võib töödeldud mahepõllumajanduslike toodete tootmisel erandlikult kasutada, põllumajanduslike koostisosade protsentuaalse sisalduse arvutamisega ning toidu või sööda töötlemise meetoditega.

(38)     Mahepõllumajanduslikku veini tuleks toota täielikult mahepõllumajanduslikest toorainetest ning lubada tuleks ainult teatavate käesoleva määruse kohaselt lubatavate ainete lisamist. Mahepõllumajandusliku veini tootmisel peaksid teatavad veinivalmistustavad, -protsessid ja käitlustoimingud olema keelatud. Muud tavad, protsessid ja käitlustoimingud peaksid olema lubatud täpselt määratletud tingimustel.

(39)     Selleks et tagada kvaliteet, jälgitavus ja käesoleva määruse täitmine ning kohandamine tehnika arenguga, tuleks delegeerida komisjonile õigus võtta vastu teatavaid õigusakte selliste eeskirjade kehtestamiseks, millega muudetakse või täiendatakse veinitootmise erieeskirju seoses veinivalmistustavade ja veini valmistamisega seotud piirangutega.

(40)     Algselt ei käsitletud määruse (EÜ) nr 834/2007 raames pärmi põllumajandusliku koostisosana ja seetõttu ei arvestatud seda mahepõllumajanduslike toodete põllumajanduslike koostisosade hulka. Komisjoni määrusega (EÜ) nr 889/2008[30] kehtestati aga kohustuslik pärmi ja pärmitoodete arvestamine mahepõllumajandusliku tootmise suhtes põllumajandusliku koostisosana alates 31. detsembrist 2013, mis andis tööstusharule piisavalt aega selle eeskirjaga kohanemiseks. Seetõttu tuleks kasutada mahepõllumajandusliku pärmi tootmisel ainult mahepõllumajanduslikult toodetud substraate ning kasutada mahepõllumajandusliku pärmi ning pärmi sisaldavate segude ja saaduste tootmiseks ainult teatavaid teisi aineid. Peale selle ei tohiks mahepõllumajanduslik pärm esineda mahepõllumajanduslikus toidus koos mittemahepõllumajandusliku pärmiga.

(41)     Selleks et tagada kvaliteet, jälgitavus ja käesoleva määruse täitmine ning kohandamine tehnika arenguga, tuleks delegeerida komisjonile õigus võtta vastu teatavaid õigusakte selliste eeskirjade kehtestamiseks, millega muudetakse või täiendatakse mahepõllumajandusliku pärmi tootmise erieeskirju seoses töötlemise ja selle tootmisel kasutatavate substraatidega.

(42)     Selleks et võtta arvesse tulevikus tekkida võivaid vajadusi kehtestada tootmise erieeskirjad selliste toodete kohta, mille tootmine ei kuulu ühtegi käesolevas määruses sätestatud tootmise erieeskirjade kategooriasse, ning et tagada kvaliteet, jälgitavus ja käesoleva määruse järgimine ning hilisem kohandamine tehnika arenguga, tuleks delegeerida komisjonile õigus võtta vastu teatavaid õigusakte seoses selliste toodete tootmise erieeskirjadega, kaasa arvatud nende muutmise või täiendamisega.

(43)     Määrusega (EÜ) nr 834/2007 on ette nähtud mitmesuguseid erandeid mahepõllumajandusliku tootmise eeskirjadest. Kõnealuste sätete kohaldamisel saadud kogemused on näidanud, et sellised erandid avaldavad mahepõllumajanduslikule tootmisele negatiivset mõju. Täpsemalt on leitud, et selliste erandite olemasolu iseenesest takistab sisendite tootmist mahepõllumajanduslikuna ning et mahepõllumajandusliku tootmisega seostatav kõrgetasemeline loomade heaolu ei ole tagatud. Lisaks kaasneb erandite haldamise ja kontrolliga märkimisväärne halduskoormus nii liikmesriikide haldusasutuste kui ka ettevõtjate jaoks. Samuti on erandite olemasolu loonud tingimused konkurentsi moonutamiseks ning ähvardanud õõnestada tarbijausaldust. Sellest tulenevalt tuleks piirata veelgi erandite tegemist mahepõllumajandusliku tootmise eeskirjadest ning see peaks piirduma ainult katastroofiolukordadega.

(44)     Selleks et võimaldada mahepõllumajandusliku tootmise jätkamist või taasalustamist pärast katastroofi, tuleks delegeerida komisjonile õigus võtta vastu teatavaid õigusakte, et kehtestada kriteeriumid katastroofiolukordade kvalifitseerimiseks ning sätestada selliste olukordade käsitlemise ning vajalike järelevalve- ja aruandlusnõuete erieeskirjad.

(45)     Mahepõllumajanduslikke ja mittemahepõllumajanduslikke tooteid võib teatavatel tingimustel koguda ja transportida korraga. Tuleks kehtestada erisätted, et käitlemise ajal korralikult eraldada mahepõllumajanduslikud tooted mittemahepõllumajanduslikest toodetest ning hoida ära nende segunemine.

(46)     Selleks et tagada mahepõllumajandusliku tootmise terviklikkus ja kohandamine tehnika arenguga, tuleks delegeerida komisjonile õigus võtta vastu teatavaid õigusakte selliste eeskirjade kehtestamiseks, millega muudetakse või täiendatakse mahepõllumajanduslike toodete kogumise, pakendamise, transpordi ja ladustamise erieeskirju.

(47)     Selliste toodete ja ainete nagu taimekaitsevahendite, väetiste, mullaomaduste parandajate, toitainete, loomasööda komponentide, söödalisandite, toidu lisaainete, abiainete ning puhastus- ja desinfitseerimisvahendite kasutamine mahepõllumajanduslikus tootmises peaks olema minimaalne ning piiratud käesolevas määruses sätestatud eritingimustega. Samasugust lähenemisviisi tuleks järgida seoses toodete ja ainete kasutamisega toidu lisaaine ja abiainena mahepõllumajandusliku töödeldud toidu tootmisel. Seetõttu tuleks kehtestada sätted, milles määratletakse selliste toodete ja ainete kõikvõimalikud kasutusviisid mahepõllumajanduslikus tootmises üldiselt ning eelkõige töödeldud mahepõllumajandusliku toidu tootmisel, lähtudes käesolevas määruses sätestatud põhimõtetest ja teatavatest kriteeriumidest.

(48)     Selleks et tagada kvaliteet, jälgitavus ja kooskõla käesoleva määrusega mahepõllumajanduslikus tootmises üldiselt ning eelkõige töödeldud mahepõllumajandusliku toidu tootmisel ning kohandamine tehnika arenguga, tuleks komisjonile delegeerida õigus võtta vastu teatavaid õigusakte, et sätestada täiendavad kriteeriumid toodete ja ainete lubamiseks või lubade tühistamiseks mahepõllumajanduslikus tootmises üldiselt ning eelkõige töödeldud mahepõllumajandusliku toidu tootmisel, ning teisi nõudeid selliselt lubatud toodete ja ainete kasutamisele.

(49)     Konkreetsete liidu eeskirjade puudumisel selle kohta, milliseid meetmeid võtta, kui mahepõllumajanduslikes toodetes esineb lubamatuid aineid või tooteid, on liidus välja töötatud ja rakendatud erinevaid lähenemisviise. Selline olukord põhjustab ettevõtjate, kontrolliasutuste ja kontrollorganite jaoks ebakindlust. Samuti võib see kaasa tuua ettevõtjate erinevat kohtlemist liidus ning mõjutada tarbijate usaldust mahepõllumajanduslike toodete vastu. Seetõttu on asjakohane kehtestada selged ja ühtsed sätted, millega keelatakse turustada mahepõllumajanduslikuna selliseid tooteid, milles mis tahes lubamatu toode või aine sisaldub üle etteantud piirmäära. Kõnealuste piirmäärade kehtestamisel tuleks võtta arvesse eriti komisjoni direktiivi 2006/125/EÜ imikutele ja väikelastele mõeldud teraviljapõhiste töödeldud toitude ja muude imikutoitude kohta [31].

(50)     Selleks et tagada mahepõllumajandusliku tootmise ja märgistamise süsteemi tulemuslikkus, tõhusus ja läbipaistvus, tuleks delegeerida komisjonile õigus võtta vastu teatavaid õigusakte seoses spetsiifiliste kriteeriumite ja tingimustega lubamatute toodete ja ainete sisalduse määrade kehtestamiseks ja kohaldamiseks, mille ületamisel ei tohi tooteid mahepõllumajanduslikuna turustada, ning seoses nende määrade kehtestamisega ja nende kohandamisega tehnika arenguga.

(51)     Mahepõllumajandusliku tootmise aluseks on väliste sisendite kasutuspiirangu üldpõhimõte. Põllumajandustootjad peavad võtma meetmeid, et hoida ära lubamatute toodete või ainetega saastumise riski. Sellistest meetmetest hoolimata võib esineda olukordi, et põllumajandustootjatel keelatakse turustada tooteid mahepõllumajanduslikuna, kuna nendesse on tahtmatult sattunud lubamatuid tooteid või aineid. Seepärast on asjakohane näha ette võimalus, et komisjon võib aluslepingu artikli 42 alusel anda liikmesriikidele loa maksta toetust tekkinud kahju hüvitamiseks. Liikmesriigid võivad selliste kahjude täielikuks või osaliseks katmiseks kasutada ka ühise põllumajanduspoliitika vahendeid.

(52)     Põllumajandustooteid ja toitu tuleks märgistada vastavalt üldeeskirjadele, mis on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1169/2011[32] ja eelkõige sätete kohaselt, mille eesmärk on ära hoida märgistamist, mis võib tarbijaid segadusse ajada või eksitada. Peale selle tuleks käesolevas määruses kehtestada mahepõllumajanduslike toodete märgistamise erisätted. Need peaksid kaitsma nii ettevõtjate huve, kuna nende tooted saavad turul õigesti märgistatud ning nad saavad tegutseda ausa konkurentsi tingimustes, kui ka tarbijate huve, võimaldades neil teha teadlikke valikuid.

(53)     Seetõttu tuleks takistada mahepõllumajanduslikke tooteid tähistavate terminite kasutamist muude kui mahepõllumajanduslike toodete märgistamisel kogu liidus ning sõltumata kasutatavast keelest. Samamoodi tuleks takistada kõnealuste terminite levinud tuletiste ja deminutiivide kasutamist eraldi või kombineerituna.

(54)     Tarbijatele selguse loomiseks liidu turul tuleks Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo kasutamine muuta kohustuslikuks kõigi liidus toodetud mahepõllumajanduslike kinnispakis toiduainete puhul. Ühtlasi peaks olema võimalik kõnealuse logo vabatahtlik kasutamine liidus toodetud pakendamata mahepõllumajanduslike toodete puhul või igasuguste kolmandatest riikidest imporditud mahepõllumajanduslike toodete puhul. Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo näidis tuleks esitada käesolevas määruses.

(55)     Selleks et mitte eksitada tarbijaid kogu toote mahepõllumajandusliku iseloomu suhtes, peetakse siiski kohaseks piirata ELi logo kasutamist toodetega, mis sisaldavad ainult või peaaegu ainult mahepõllumajanduslikke koostisosi. Seetõttu ei tohiks lubada logo kasutamist üleminekujärgus toodete märgistuses või selliste töödeldud toodete puhul, mille põllumajanduslikku päritolu koostisosades jääb mahepõllumajanduslike koostisosade osakaal alla 95 %.

(56)     Tarbijates igasuguse võimaliku segaduse vältimiseks toote liidusisese või -välise päritolu suhtes tuleks Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo kasutamise korral tarbijaid alati teavitada kohast, kus on kasvatatud toote koostisse kuuluvad põllumajanduslikud toorained. Seoses sellega peaks olema lubatud viidata mahepõllumajanduslikust vesiviljelusest pärineva toote märgisel põllumajanduse asemel vesiviljelusele.

(57)     Selleks et luua tarbijate jaoks selgust ning tagada, et neile edastatakse asjakohane teave, tuleks delegeerida komisjonile õigus võtta vastu teatavaid õigusakte käesolevas määruses sätestatud mahepõllumajanduslikule tootmisele viitavate terminite loetelu kohandamiseks, sööda ja selle koostisosade märgistamise ja koostise suhtes kohaldatavate erinõuete kehtestamiseks, täiendavate eeskirjade kehtestamiseks märgistuse ja muude märgiste kui käesolevas määruses sätestatud Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo muutmise kohta ning Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo ja sellega seotud eeskirjade muutmise kohta.

(58)     Mahepõllumajanduslik tootmine on usaldusväärne ainult juhul, kui sellega kaasneb kõigis tootmis-, töötlus- ja turustusetappides tulemuslik tõendamine ja kontroll. Mahepõllumajandusliku tootmise suhtes tuleks rakendada ametlikke kontrolle või muid kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr (XXX/XXXX)[33] tehtavaid ametlikke toiminguid, et tõendada mahepõllumajanduslikku tootmist ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamist käsitlevate eeskirjade järgimist.

(59)     Tuleks kehtestada erinõuded mahepõllumajanduslikule tootmisele eriomaste eeskirjade järgimise tagamiseks. Eelkõige tuleks sätestada ettevõtjate tegevusest teatamine ning sertifitseerimissüsteem mahepõllumajanduslikku tootmist ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamist reguleerivaid eeskirju järgivate ettevõtjate identifitseerimiseks. Kõnealuseid sätteid tuleks kohaldada ka asjaomaste ettevõtjate alltöövõtjate suhtes. Sertifitseerimissüsteemi läbipaistvuse tagamiseks tuleks nõuda, et liikmesriigid avaldavad oma tegevusest teatanud ettevõtjate loetelu ning tasud, mida võidakse seoses mahepõllumajandusliku tootmise eeskirjade järgimist tõendavate kontrollidega koguda.

(60)     Liidu väikepõllumajandustootjate jaoks üksikuna on mahepõllumajandusliku sertifitseerimisega seotud kontrollikulud ja halduskoormus suhteliselt suured. Võimaldada tuleks rühmana sertifitseerimise süsteem, pidades silmas kontrolli- ja sertifitseerimiskulude ja seonduva halduskoormuse vähendamist, kohalike võrgustike tugevdamist, turulepääsu lihtsustamist ning võrdsete tingimuste tagamist kolmandate riikide ettevõtjatega. Seepärast tuleks võtta kasutusele ja määratleda „ettevõtjate rühma” mõiste.

(61)     Selleks et tagada mahepõllumajandusliku tootmise ja märgistamise süsteemi tulemuslikkus, tõhusus ja läbipaistvus, tuleks delegeerida komisjonile õigus võtta vastu teatavaid õigusakte seoses nõuetega ettevõtjate või ettevõtjate rühma poolt peetava arvepidamise kohta, seoses nõuetega ettevõtjate loetelu avalikustamise kohta, seoses nõuete ja menetlustega, mida kohaldatakse selliste tasude avaldamise suhtes, mida võib seoses mahepõllumajandusliku tootmise eeskirjade järgimist tõendavate kontrollidega koguda, ja pädevate asutuste poolse järelevalve suhtes nende tasude kohaldamise üle ning seoses selliste kriteeriumidega ettevõtjate rühmade määratlemiseks, mille täitmise korral peaks ettevõtjatel olema õigus lasta asjaomasel kontrolliasutusel või kontrollorganil väljastada ainult üks mahepõllumajanduse sertifikaat.

(62)     Selleks et tagada ettevõtjate rühma tulemuslik ja tõhus sertifitseerimine, tuleks delegeerida komisjonile õigus võtta vastu teatavaid õigusakte seoses ettevõtjate rühma üksikliikmete vastutusega, sellise rühma koosseisu ja suurusega, ettevõtjate rühma toodetavate toodete kategooriatega, rühmas osalemise tingimustega ning rühma sisekontrollide kehtestamise ja toimimisega, sealhulgas tehtavate kontrollide ulatuse, sisu ja sagedusega.

(63)     Määruse (EÜ) nr 834/2007 kohase mahepõllumajanduslike toodete impordikorra rakendamisel saadud kogemused on näidanud vajadust seda korda muuta, et täita tarbijate ootuseid, et imporditud mahepõllumajanduslikud tooted vastaksid sama nõudlikele eeskirjadele kui liidu tooted, samuti selleks, et paremini tagada liidu mahepõllumajanduslike toodete pääs rahvusvahelisele turule. Lisaks on vaja tagada selgus seoses mahepõllumajanduslike toodete ekspordi suhtes kohaldatavate eeskirjadega, eelkõige ekspordisertifikaadi loomise kaudu ning kehtestades sätted eksportimiseks kolmandatesse riikidesse, mis on tunnustatud samaväärsena määruse (EÜ) nr 834/2007 alusel.

(64)     Karmistada tuleks veelgi sätteid, millega reguleeritakse selliste toodete importi, mis vastavad liidu tootmis- ja märgistamiseeskirjadele ning millega seoses on ettevõtjaid kontrollinud kontrolliasutused või kontrollorganid, mida komisjon tunnustab kolmandates riikides mahepõllundusliku tootmise valdkonnas kontrollide ja sertifitseerimise teostamiseks pädevana. Eelkõige tuleks sätestada nõuded akrediteerimisasutustele, mis akrediteerivad kontrollorganeid seoses eeskirjadele vastavate mahepõllumajanduslike toodete impordiga liitu, et tagada kontrollorganite komisjoni poolsel järelevalvel võrdsed tingimused. Lisaks on vaja sätestada komisjoni jaoks võimalus võtta kolmandate riikide akrediteerimisasutuste ja pädevate asutustega vahetult ühendust, et muuta vastavalt kontrolliasutuste ja kontrollorganite järelevalve tõhusamaks.

(65)     Säilitada tuleks võimalus saada pääs liidu turule selliste mahepõllumajanduslike toodete jaoks, mis ei vasta liidu mahepõllumajandusliku tootmise eeskirjadele, kuid mis pärinevad kolmandatest riikidest, mille mahepõllumajanduslik tootmine ja kontrollisüsteemid on tunnustatud liidu omadega samaväärsena. Määruse (EÜ) nr 834/2007 kohast kolmandate riikide samaväärsuse tunnustamist tuleks aga võimaldada ainult rahvusvahelise lepingu alusel liidu ja selliste asjaomaste kolmandate riikide vahel, mille puhul liit taotleks ka vastastikust samaväärsuse tunnustamist.

(66)     Määruse (EÜ) nr 834/2007 alusel samaväärsena tunnustatud kolmandaid riike tuleks ka käesoleva määruse alusel jätkuvalt tunnustada piiratud aja jooksul, mida on vaja, et tagada sujuv üleminek rahvusvahelise lepingu kaudu tunnustamise kavale, tingimusel et need riigid tagavad ka edaspidi oma mahepõllumajandusliku tootmise ja kontrolli eeskirjade samaväärsuse vastavate kehtivate liidu eeskirjadega ning täidavad kõiki nõudeid seoses enda tunnustamise järelevalvega komisjoni poolt. Kõnealune järelevalve peaks põhinema eelkõige kolmandatelt riikidelt komisjonile saadetavatel iga-aastastel aruannetel.

(67)     Kolmandates riikides samaväärseid garantiisid pakkuvate toodete impordi jaoks kontrollide teostamiseks ja sertifikaatide väljastamiseks pädevana tunnustatud kontrolliasutuste ja kontrollorganite kava kogemus näitab, et kõnealuste asutuste ja organite kohaldatavad eeskirjad on erinevad ja neid võiks olla keeruline käsitada vastavate liidu eeskirjadega samaväärsena. Peale selle kahjustab kontrolliasutuste ja kontrollorganite standardite paljusus nõuetekohast komisjonipoolset järelevalvet. Seetõttu tuleks see samaväärsuse kava kaotada. Kõnealustele kontrolliasutustele ja kontrollorganitele tuleks siiski anda piisavalt aega, et nad saaksid valmistuda liidu eeskirjadele vastavate toodete impordiga seotud tunnustuse saamiseks.

(68)     Kõigi käesolevas määruses sätestatud impordikordade alusel liitu imporditavate mahepõllumajanduslike toodete mahepõllumajanduslikuna turulelaskmise kohta peaks olema kättesaadav teave, mida on vaja, et tagada toote jälgitavus toiduahelas.

(69)     Selleks et tagada ettevõtjate seas aus konkurents, selliste imporditud toodete jälgitavus, mida kavatsetakse lasta liidu turule mahepõllumajanduslikuna, või kontrolliasutuste ja kontrollorganite tunnustamise ja järelevalve menetluse läbipaistvus seoses eeskirjadele vastavate mahepõllumajanduslike toodete impordiga, ning selleks, et tagada määruse (EÜ) nr 834/2007 alusel samaväärsena tunnustatud kolmandate riikide loetelu haldamine, tuleks delegeerida komisjonile õigus võtta vastu teatavaid õigusakte seoses kolmandate riikide tolliasutustele mõeldud dokumentidega, eriti seoses mahepõllumajandusliku ekspordisertifikaadiga – võimaluse korral alati elektroonilisel kujul, impordiks vajalike dokumentidega – samuti võimaluse korral alati elektroonilisel kujul, ning kriteeriumidega kontrolliasutuste ja kontrollorganite tunnustamiseks või tunnustamise tühistamiseks seoses eeskirjadele vastavate mahepõllumajanduslike toodete impordiga ning seoses kõnealuse määruse alusel tunnustatud kolmandate riikide poolt nende tunnustamise järelevalve jaoks saadetava teabega ja kõnealuse järelevalve teostamisega komisjoni poolt, kaasa arvatud kohapealsed kontrollid.

(70)     Tuleks kehtestada säte, millega tagatakse, et ühes liikmesriigis kontrollitud ja käesolevale määrusele vastavate mahepõllumajanduslike toodete liikumist ei tohiks teises liikmesriigis piirata. Selleks et tagada ühtse turu ja liikmesriikide vahelise kaubanduse nõuetekohane toimimine, tuleks delegeerida komisjonile õigus võtta vastu teatavaid õigusakte, et kehtestada eeskirjad seoses mahepõllumajanduslike toodete vaba liikumisega.

(71)     Käesoleva määruse rakendamiseks vajaliku usaldusväärse teabe saamiseks peaksid liikmesriigid esitama komisjonile igal aastal vajaliku teabe. Selguse ja läbipaistvuse huvides peaksid liikmesriigid pidama ajakohastatud loetelusid pädevate asutuste, kontrolliasutuste ja kontrollorganite kohta. Liikmesriigid peaksid avalikustama kontrolliasutuste ja kontrollorganite loetelu ning komisjon peaks need igal aastal avaldama.

(72)     On vaja kehtestada meetmed, millega tagatakse sujuv üleminek teatavatele muudatustele käesoleva määrusega mahepõllumajanduslike toodete liitu importimist reguleerivas õigusraamistikus. Eelkõige tuleks selleks, et tagada sujuv üleminek vanalt õigusraamistikult uuele, delegeerida komisjonile õigus võtta vastu teatavaid õigusakte seoses määruse (EÜ) nr 834/2007 kohaselt algavaid üleminekuperioode käsitlevate eeskirjadega erandina üldreeglist, et varasemaid perioode ei saa üleminekuperioodi osana tagasiulatuvalt tunnustada.

(73)     Lisaks tuleks sätestada samaväärsuse osas tunnustatavate kontrolliasutuste ja kontrollorganite tunnustuse aegumise kuupäev ning kehtestada sätted, mille alusel käsitleda olukorda kuni nende tunnustamise aegumiseni. Samuti tuleks kehtestada sätted seoses kolmandate riikide samaväärsustaotlustega, mis on esitatud määruse (EÜ) nr 834/2007 alusel ning on käesoleva määruse jõustumise ajal menetluses.

(74)     Selleks et tagada määruse (EÜ) nr 834/2007 kohase samaväärsuse osas tunnustatavate kontrolliasutuste ja kontrollorganite loetelu haldamine ja hõlbustada kolmandate riikide samaväärsena tunnustamise selliste taotluste käsitlemise lõpuleviimist, mis on menetluses käesoleva määruse jõustumise ajal, tuleks delegeerida komisjonile õigus võtta vastu teatavaid õigusakte seoses kõnealuste kontrolliasutuste ja kontrollorganite esitatava teabega, mida on vaja nende tunnustamise järelevalveks, ning seoses kõnealuse järelevalve teostamisega komisjoni poolt, samuti seoses võimalike menetluseeskirjadega, mida on vaja kolmandate riikide poolt esitatud ja menetluses olevate taotluste käsitlemiseks.

(75)     Selleks et tagada käesoleva määruse rakendamise ühetaolised tingimused, tuleks anda komisjonile rakendusõigused seoses sellise andmebaasi loomise tehniliste üksikasjadega, kus loetletakse sordid, mille jaoks on saada mahepõllumajanduslikult saadud taimset paljundusmaterjali; seoses selliste toodete ja ainete lubamise või loa tühistamisega, mida võib kasutada mahepõllumajanduslikus tootmises üldiselt ning eelkõige töödeldud mahepõllumajandusliku toidu tootmisel, kaasa arvatud lubamiseks kasutatavate menetlustega ning kõnealuste toodete ja ainete loeteludega ning vajaduse korral nende kirjelduse, koostisele esitatavate nõuete ja kasutustingimustega; seoses spetsiifilise ja praktilise korraga, mis käsitleb kontrolliasutuste ja kontrollorganite koodinumbritele viitavate märgiste ning põllumajanduslike toorainete tootmiskoha märgiste esitlemist, sisu ja suurust, koodinumbrite määramist kontrolliasutustele ja kontrollorganitele ning põllumajanduslike toorainete tootmiskoha märkimist; seoses üksikasjade ja spetsifikatsioonidega, mis käsitlevad ettevõtjate või ettevõtjate rühmade poolt pädevatele asutustele oma tegevuse kohta esitatavate teadete sisu, vormi ja edastamise viisi ning kontrollide eest koguda võidavate tasude avaldamise vormi; seoses ettevõtjate rühmade ja pädevate asutuste, kontrolliasutuste ja kontrollorganite vahelise ning liikmesriikide ja komisjoni vahelise teabevahetusega; seoses kolmandates riikides kontrollide teostamiseks pädevate kontrolliasutuste ja kontrollorganite tunnustamise ja tunnustamise tühistamisega ning kõnealuste kontrolliasutuste ja kontrollorganite loetelu kehtestamisega ja eeskirjade kehtestamisega, et tagada meetmete kohaldamine seoses nõuete rikkumise või selle kahtluse juhtudega, mis mõjutavad imporditud mahepõllumajanduslike toodete terviklikkust; seoses määruse (EÜ) nr 834/2007 artikli 33 lõike 2 alusel tunnustatud kolmandate riikide loetelu kehtestamisega ning kõnealuse loetelu muutmisega, samuti eeskirjade kehtestamisega, et tagada meetmete kohaldamine seoses nõuete rikkumise või selle kahtlusega juhtudega, mis mõjutavad kõnealustest kolmandatest riikidest imporditud mahepõllumajanduslike toodete terviklikkust; seoses käesoleva määruse rakendamiseks ja järelevalveks vajaliku teabe edastamiseks kasutatava süsteemiga ning seoses määruse (EÜ) nr 834/2007 artikli 33 lõike 3 alusel tunnustatud kontrolliasutuste ja kontrollorganite loetelu kehtestamise ja selle loetelu muutmisega. Nimetatud volitusi tuleks kasutada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011[34].

(76)     Komisjonile tuleks anda õigus võtta vastu vahetult kohaldatavaid õigusakte, kui seda on ebaausate tavade või mahepõllumajandusliku tootmise põhimõtete ja eeskirjadega kokkusobimatute tavade vastase kaitse, tarbijausalduse kaitse või ettevõtjate vahelise ausa konkurentsi kaitsega seotud juhtudel nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu vaja selleks, et tagada meetmete kohaldamine seoses nõuete rikkumise või selle kahtluse juhtudega, mis mõjutavad tunnustatud kontrolliasutuste või kontrollorganite kontrolli alla kuuluvate mahepõllumajanduslike imporditud toodete terviklikkust.

(77)     Selleks et tagada sujuv üleminek määruses (EÜ) nr 834/2007 sätestatud taimse paljundusmaterjali mahepõllumajanduslikku päritolu ning tõuaretusloomi käsitlevatelt eeskirjadelt ning kõnealuse määruse artikli 22 kohaselt vastu võetud erandlikelt tootmiseeskirjadelt käesolevas määruses sätestatud uutele taimede ja taimsete saaduste ning kariloomade kasvatuse eeskirjadele, tuleks delegeerida komisjonile õigus võtta vastu teatavaid õigusakte seoses erandite tegemisega juhul, kui seda peetakse vajalikuks, et tagada juurdepääs taimsele paljundusmaterjalile ja tõuaretuseks kasutatavatele elusloomadele, mida võib kasutada mahepõllumajanduslikus tootmises. Kuna kõnealused õigusaktid on olemuselt üleminekuaktid, tuleks neid kohaldada piiratud aja jooksul.

(78)     Komisjon peaks kaaluma mahepõllumajandusliku taimse paljundusmaterjali ja mahepõllumajanduslike tõuaretusloomade kättesaadavuse olukorda ning esitama sellega seoses Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande 2021. aastal.

(79)     Sätestada tuleks võimalus selliste toodete varude ammendamiseks, mis on toodetud kooskõlas määrusega (EÜ) nr 834/2007 ja lastud turule enne käesoleva määruse kohaldamist.

(80)     Mahepõllumajandusliku tootmise ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamise õigusraamistiku läbivaatamine näitas, et määruse (EL) nr XXX/XXXX (ametlike kontrollide määrus) kohaselt teostatavate ametlike kontrollide ja teiste ametlike toimingutega seotud erivajadused nõuavad sätteid nõuete rikkumise juhtude paremaks käsitlemiseks. Samuti tuleks määruse (EL) nr XXX/XXXX [ametlike kontrollide määrus] sätteid, milles käsitletakse pädevate asutuste ülesandeid ja vastutust, delegeeritud asutuste heakskiitmist ja järelevalvet, ametlikku sertifitseerimist, aruandlusnõudeid ja haldusabiga, kohandada mahepõllumajandusliku tootmise sektori erivajadustele. Seetõttu tuleks määrust (EL) nr XXX/XXXX [ametlike kontrollide määrus] vastavalt muuta.

(81)     Kuna liikmesriigid ise ei saa käesoleva määruse eesmärke (täpsemalt ausat konkurentsi ja mahepõllumajanduslike toodete siseturu nõuetekohast toimimist, samuti tarbijausalduse tagamist kõnealuste toodete ja Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logu suhtes) täielikult täita ning seda oleks mahepõllumajandusliku tootmise eeskirjade ühtlustamise vajaduse tõttu võimalik paremini täita liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuspõhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nende eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(82)     On asjakohane sätestada käesoleva määruse kohaldamise kuupäev, mis annaks ettevõtjatele võimaluse uute kehtestatavate nõuetega kohaneda,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I peatükk

Reguleerimisese, -ala ja mõisted

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesoleva määrusega kehtestatakse mahepõllumajandusliku tootmise põhimõtted ja sätestatakse eeskirjad seoses mahepõllumajandusliku tootmise ning sellele viitavate märgiste kasutamisega märgistamisel ja reklaamimisel.

Artikkel 2

Reguleerimisala

1.           Käesolevat määrust kohaldatakse Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping”) I lisas loetletud põllumajandustoodete ning mõnede teiste käesoleva määruse I lisas loetletud toodete suhtes niivõrd, kuivõrd kõnealused põllumajandustooted ja teised tooted on mõeldud tootmiseks, ettevalmistamiseks, turustamiseks, turulelaskmiseks, importimiseks või eksportimiseks mahepõllumajanduslikena.

Metsloomade küttimisel saadud tooteid ning kalapüügitooteid ei loeta mahepõllumajanduslikuks toodanguks.

2.           Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi selliste ettevõtjate suhtes, kes on seotud lõikes 1 osutatud toodete mis tahes tootmis-, ettevalmistus- või turustusetapiga.

Käesolevat määrust ei kohaldata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1169/2011[35] artikli 2 lõike 2 punktis d määratletud toitlustusettevõtete suhtes.

Toitlustusettevõtetest pärit toodete märgistamise ja kontrolli suhtes võivad liikmesriigid kohaldada siseriiklikke või nende puudumise korral erasektori eeskirju.

3.           Käesoleva määruse kohaldamine ei piira seonduvate liidu õigusaktide kohaldamist muu hulgas toiduahela ohutuse, loomade tervishoiu ja heaolu, taimetervise ja taimse paljundusmaterjali valdkonnas, ega eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr XX/XXXX[36] (taimne paljundusmaterjal) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr XX/XXXX[37] (taimekahjurite vastased kaitsemeetmed) kohaldamist.

4.           Käesoleva määruse kohaldamine ei piira muude selliste liidu erisätete kohaldamist, milles käsitletakse toodete turulelaskmist, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013[38] ja määruse (EL) nr 1169/2011 kohaldamist.

5.           Selleks et võtta arvesse teavet uute tootmismeetodite või materjalide kohta või rahvusvahelisi kohustusi, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse I lisas sätestatud tooteloetelu. Kõnealusesse loetellu võib lisada ainult põllumajandustoodetega tihedalt seotud tooteid.

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

(1) „mahepõllumajanduslik tootmine” – selliste tootmismeetodite kasutamine, mis on kõigis tootmis-, ettevalmistus- ja turustusetappides kooskõlas käesoleva määrusega;

(2) „mahepõllumajanduslik” – mahepõllumajanduslikust tootmisest pärinev või sellega seotud;

(3) „põllumajanduslik tooraine” – põllumajandustoode, millega ei ole tehtud ühtki säilitamis- ega töötlemistoimingut;

(4) „ennetusmeetmed” – meetmed, mida tuleb võtta, et tagada mulla kvaliteet, vältida ja tõrjuda kahjureid ja umbrohtu ning vältida saastumist käesoleva määruse kohaselt lubamatute toodete või ainetega;

(5) „üleminek” – üleminek teatava ajavahemiku jooksul mittemahepõllumajanduslikult tootmiselt mahepõllumajanduslikule tootmisele;

(6) „ettevõtja” – füüsiline või juriidiline isik, kes vastutab käesoleva määruse täitmise eest kõigis tema kontrollitavates tootmis-, ettevalmistus- ja turustusetappides;

(7) „ettevõtjate rühm” – rühm, milles iga ettevõtja on põllumajandustootja, kellel on kuni viis ha kasutatava põllumajandusmaaga majapidamine ning kes võib lisaks toidu või sööda tootmisele tegelda ka toidu või sööda töölemisega;

(8) „põllumajandustootja” – füüsiline või juriidiline isik või füüsiliste või juriidiliste isikute rühm, olenemata sellele rühmale ja selle liikmetele liikmesriigi õigusaktidega antud juriidilisest staatusest, kes tegeleb põllumajandusliku tegevusega;

(9) „põllumajandusmaa” – põllumajandusmaa määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkti e tähenduses;

(10) „taimed” – taimed määruse (EÜ) nr 1107/2009 artikli 3 punkti 5 tähenduses;

(11) „taimekasvatus” – põllumajanduslike taimekasvatussaaduste tootmine, sealhulgas vabas looduses kasvavate taimede saaduste kogumine kaubanduseesmärkidel;

(12) „taimsed saadused” – taimsed saadused määruse (EÜ) nr 1107/2009 artikli 3 punkti 6 tähenduses;

(13) „kahjur” – kahjur määruse (EL) nr XX/XXXX (taimekahjurite vastased kaitsemeetmed) artikli 1 punkti 1 tähenduses;

(14) „taimekaitsevahendid” – tooted, millele on osutatud määruse (EÜ) nr 1107/2009 artiklis 2;

(15) „loomakasvatus” – maismaal elavate koduloomade ja kodustatud loomade, sh putukate kasvatamine ja nendest toodete valmistamine;

(16) „veranda” – loomapidamishoone täiendav katusega, soojustamata vabaõhuosa, mille pikim külg on tavaliselt varustatud traattara või -võrguga ning milles on väliskliima, looduslik ja kunstlik valgustus ning allapanuga põrand;

(17) „vesiviljelus” – vesiviljelus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1380/2013[39] artikli 4 lõike 1 punkti 25 tähenduses;

(18) „veterinaarravi” – kõik konkreetse haiguse juhtumit ravivad või ennetavad kuurid;

(19) „veterinaarravimid” – veterinaarravimid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/82/EÜ[40] artikli 1 punkti 2 tähenduses;

(20) „ettevalmistamine” – mahepõllumajanduslike toodete säilitamise ja/või töötlemise (sh kasvatatud loomade tapmise ja tükeldamise), pakendamise, märgistamise ja/või märgistusel mahepõllumajandusliku tootmisega seoses muudatuste tegemisega seotud toimingud;

(21) „toit” – toit Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 artiklis 2 määratletud tähenduses[41];

(22) „sööt" – sööt määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 3 punkti 4 tähenduses;

(23) „söödamaterjal” – söödamaterjal Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 767/2009[42] artikli 3 lõike 2 punkti g tähenduses;

(24) „üleminekujärgus sööt” – üleminekuperioodil toodetud sööt, välja arvatud ülemineku algusele järgneva 12 kuu saak;

(25) „turule laskmine” – turule laskmine määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 3 punkti 8 tähenduses;

(26) „jälgitavus” – jälgitavus määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 3 punkti 15 tähenduses;

(27) „tootmis-, ettevalmistus- ja turustusetapid” – mis tahes etapp alates mahepõllumajandusliku toote esmasest tootmisest kuni selle ladustamise, töötlemise, transpordi, müügi või lõpptarbijale tarnimiseni ning vajaduse korral märgistamine, reklaam, import, eksport ja alltöövõtt;

(28) „katastroofiolukord” – olukord, mis tuleneb ebasoodsatest ilmastikutingimustest, keskkonnajuhtumist, loodusõnnetusest või katastroofist, nagu need on määratletud vastavalt määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 2 lõike 1 punktides h, j, k ja l;

(29) „koostisosa” – koostisosa määruse (EL) nr 1169/2011 artikli 2 lõike 2 punkti f tähenduses;

(30) „märgistamine” – märgistamine määruse (EL) nr 1169/2011 artikli 2 lõike 2 punkti j tähenduses;

(31) „reklaam” – igasugune mahepõllumajanduslike toodete avalik esitlemine muul viisil kui märgistuse abil, mille eesmärk või tõenäoline tulemus on hoiakute, veendumuste ja käitumise mõjutamine ja kujundamine, et otseselt või kaudselt edendada mahepõllumajanduslike toodete müüki;

(32) „pädevad asutused” – pädevad asutused määruse (EL) nr XXX/XXXX [ametlike kontrollide määrus] artikli 2 punkti 5 tähenduses;

(33) „kontrolliasutus” – mahepõllumajandusliku tootmise ja mahetoodete märgistamise kontrolliasutus määruse (EL) nr XXX/XXXX [ametlike kontrollide määrus] artikli 2 punkti 39 tähenduses;

(34) „kontrollorgan” – delegeeritud asutus määruse (EL) nr XXX/XXXX [ametlike kontrollide määrus] artikli 2 punkti 38 tähenduses, samuti organ, mis on komisjoni poolt tunnustatud või komisjoni poolt tunnustatud kolmanda riigi poolt tunnustatud tegema kolmandates riikides kontrolle mahetoodete impordiks liitu;

(35) „nõuete rikkumine” – käesoleva määruse sätete täitmata jätmine;

(36) „geneetiliselt muundatud organismid” – geneetiliselt muundatud organismid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/18/EÜ[43] artikli 2 punkti 2 tähenduses, mis ei ole saadud kõnealuse direktiivi I B lisas loetletud geneetilise muundamise meetodite abil, siin edaspidi „GMO”;

(37) „toodetud GMOdest” – täielikult või osaliselt GMOdest saadud, kuid ei sisalda GMOsid ega koosne GMOdest;

(38) „toodetud GMOde abil” – saadud GMO kui tootmisprotsessi viimase elusorganismi kasutamise abil, kuid ei sisalda GMOsid, ei koosne GMOdest ega ole GMOdest toodetud;

(39) „toidu lisaaine” – toidu lisaaine Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1333/2008[44] artikli 3 lõike 2 punkti a tähenduses;

(40) „söödalisand” – söödalisand Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1831/2003[45] artikli 2 lõike 2 punkti a tähenduses;

(41) „samaväärsus” – samade eesmärkide täitmine ja põhimõtete järgimine, kohaldades eeskirju, mis tagavad sama kindlustundetaseme nõuetelevastavuse osas; „abiaine” – abiaine määruse (EÜ) nr 1333/2008 artikli 3 lõike 2 punkti b tähenduses;

(42) „toiduensüüm” – toiduensüüm Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1332/2008[46] artikli 3 lõike 2 punkti a tähenduses;

(43) „ioniseeriv kiirgus” – ioniseeriv kiirgus nõukogu määruse 96/29/Euratom artikli 1 tähenduses[47].

II peatükk

Mahepõllumajandusliku tootmise põhimõtted

Artikkel 4

Üldpõhimõtted

Mahepõllumajanduslik tootmine on säästlik põllumajandusmajandussüsteem, mille aluseks on järgmised üldpõhimõtted:

(a) looduse süsteemide ja tsüklite arvessevõtmine ning mulla ja vee, õhu ja bioloogilise mitmekesisuse seisundi, taime- ja loomatervise ning nendevahelise tasakaalu säilitamine ja parandamine;

(b) kaasa aitamine rikkaliku bioloogilise mitmekesisuse saavutamisele;

(c) energia ja loodusvarade, näiteks vee, mulla, orgaaniliste ainete ja õhu vastutustundlik kasutamine;

(d) loomade heaolu rangete standardite järgimine ning eelkõige loomaliikidele omaste käitumuslike vajaduste rahuldamine;

(e) ökosüsteemidel põhinevate, süsteemisiseseid loodusvarasid kasutavate bioloogiliste protsesside kohane kavandamine ja juhtimine meetoditega, mille puhul:

i)       kasutatakse elusorganisme ja mehaanilisi tootmismeetodeid;

ii)      tegeldakse maaga seotud taime- ja loomakasvatusega või kalavarude säästva kasutamise põhimõtet järgiva vesiviljelusega;

iii)     ei kasutata GMOsid ega GMOdest valmistatud tooteid, välja arvatud veterinaarravimid;

iv)     tuginetakse vajaduse korral ennetusmeetmete kasutamisele;

(f) väliste sisendite kasutamise piiramine. Kui väliste sisendite kasutamine on vajalik või kui punktis e osutatud asjakohased majandamistavad ja -meetodid puuduvad, kasutatakse ainult:

i)       mahepõllumajanduslikust tootmisest pärinevaid sisendeid;

ii)      looduslikke või looduslikul teel saadud aineid;

iii)     vähe lahustuvaid mineraalväetisi;

(g) vajaduse korral ning käesoleva määruse raamistikus tootmisprotsessi kohandamine, võttes arvesse sanitaarseisundit ja piirkondade erinevusi ökoloogilises tasakaalus, kliimat ja kohalikke tingimusi ning arengutaset ja eriomaseid põllumajandustavasid.

Artikkel 5

Põllumajandusliku tegevuse ja vesiviljeluse suhtes kohaldatavad konkreetsed põhimõtted

Põllumajandusliku tegevuse ja vesiviljeluse raames põhineb mahepõllumajanduslik tootmine eelkõige järgmistel konkreetsetel põhimõtetel:

(a) mullaelustiku ja loodusliku mullaviljakuse, mulla stabiilsuse, mulla veesidumisvõime ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamine ning parandamine, mulla orgaanilise aine vähenemise ning pinnase tihenemise ja mullaerosiooni vältimine ja selle vastu võitlemine, taimede toitmine peamiselt mulla ökosüsteemi kaudu;

(b) taastumatute loodusvarade ja väliste sisendite kasutamise võimalikult suur piiramine;

(c) taimset ja loomset päritolu jäätmete ning kõrvalsaaduste ringlussevõtt taime- ja loomakasvatuse sisendina;

(d) taimetervise tagamine ennetusmeetmetega, eelkõige sobilike kahjuri- ja haiguskindlate liikide, sortide või heterogeense materjali valimine, sobilike külvikordade kasutamine, mehhaanilised ja füüsilised meetodid ning kahjurite looduslike vaenlaste kaitse;

(e) tõugude valimine, võttes arvesse loomade võimet kohanduda kohalike tingimustega, nende elujõulisust ja nende vastupanuvõimet haigustele ja terviseprobleemidele; kohapealsete oludega kohandatud ja maaga seotud loomakasvatuse viljelemine; selliste loomakasvatusmeetodite kasutamine, millega tugevdatakse immuunsüsteemi ja organismi loomulikku haigustele vastupanu võimet, eelkõige regulaarse liikumise ja vajaduse korral vabaõhualale ja karjamaale pääsu võimaldamine;

(f) loomade heaolu kõrge taseme tagamine, järgides nende liigiomaseid vajadusi;

(g) loomade söötmine mahepõllumajandusliku loomasöödaga, mis koosneb põhiliselt mahepõllumajanduslikust tootmisest pärinevatest koostisosadest ning looduslikest mittepõllumajanduslikest ainetest;

(h) geenitehnoloogia, loomade kloonimise, polüploidsuse indutseerimise ja ioniseeriva kiirguse keeld kogu mahepõllumajandusliku toiduahela ulatuses;

(i) veekeskkonna tervise ja ümbritsevate vee- ja maismaaökosüsteemi omaduste jätkuv säilitamine;

(j) veeorganismide toitmine määruses (EL) nr 1380/2013 määratletud kalavarude säästvast kasutamisest pärineva söödaga või mahesöödaga, mis koosneb mahepõllumajanduslikust tootmisest, sealhulgas mahepõllumajanduslikust vesiviljelusest pärinevatest koostisosadest ning looduslikest mittepõllumajanduslikest ainetest.

Artikkel 6

Mahepõllumajandusliku toidu ja sööda töötlemise suhtes kohaldatavad konkreetsed põhimõtted

Töödeldud mahepõllumajandusliku toidu ja sööda tootmisel tuginetakse eelkõige järgmistele konkreetsetele põhimõtetele:

(a) mahepõllumajandusliku toidu tootmine mahepõllumajanduslikest koostisosadest;

(b) mahepõllumajandusliku sööda tootmine mahepõllumajanduslikest söödamaterjalidest;

(c) toidus kasutatavate lisaainete ning peamiselt tehnoloogia- ja aistinguülesandeid täitvate mittemahepõllumajanduslike koostisosade, samuti mikroelementide ja abiainete kasutamise piiramine selliselt, et neid kasutataks minimaalselt ning ainult vältimatu ja tehnoloogiaga seotud vajaduse korral või teatavatel toitumisalastel eesmärkidel;

(d) söödalisandite ja abiainete kasutamise piiramine ning nende kasutamine ainult vältimatu tehnoloogilise või zootehnilise vajaduse korral või teatavatel toitumiseesmärkidel;

(e) selliste ainete ja töötlemismeetodite välistamine, mis võiksid olla eksitavad toote tegeliku laadi osas;

(f) toidu või sööda hoolikas töötlemine, kasutades selleks eelistatavalt bioloogilisi, mehaanilisi ja füüsilisi meetodeid.

III peatükk

Tootmiseeskirjad

Artikkel 7

Üldised tootmiseeskirjad

1.           Ettevõtjad peavad järgima järgmiseid üldisi tootmiseeskirju:

(a) kogu põllumajandusliku majapidamise või vesiviljelusettevõtte majandamisel järgitakse mahepõllumajandusliku tootmise suhtes kohaldatavaid eeskirju;

(b) kui II lisa IV osa punktis 2.2 ja VI osa punktis 1.3 ei ole teisiti sätestatud, võib mahepõllumajanduses ja mahevesiviljeluses kasutada ainult artikli 19 kohaselt lubatud tooteid ja aineid tingimusel, et asjaomane aine või toode on lubatud kasutamiseks põllumajanduses ja vesiviljeluses kooskõlas asjakohaste liidu õigusaktidega ning vajaduse korral asjaomastes liikmesriikides kooskõlas liidu õigusaktidel põhinevate siseriiklike sätetega;

(c) mahepõllumajandusliku toidu või sööda ning mahepõllumajanduslikus toidus või söödas kasutatud toorainete töötlemisel on keelatud kasutada ioniseerivat kiirgust;

(d) mahepõllumajanduslikud ettevõtjad, välja arvatud mikroettevõtjad, ning merevetikaid või vesiviljelusloomi tootvad põllumajandustootjad ja ettevõtjad võtavad kasutusele keskkonnajuhtimissüsteemi, et vähendada oma tegevuse keskkonnamõju.

2.           Selleks et tagada üldiste tootmiseeskirjade nõuetekohane kohaldamine, antakse komisjonile õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte kooskõlas artikliga 36, milles sätestatakse kriteeriumid, mida lõike 1 punktis d osutatud keskkonnajuhtimissüsteem täitma peab. Kõnealustes kriteeriumides võetakse arvesse väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate eripära.

Artikkel 8

Üleminek

1.           Merevetikaid või vesiviljelusloomi tootvad põllumajandustootjad ja ettevõtjad peavad kinni üleminekuperioodist. Nad kohaldavad kogu üleminekuperioodi vältel käesolevas määruses sätestatud mahepõllumajandusliku tootmise eeskirju ning eelkõige II lisas sätestatud ülemineku erieeskirju.

2.           Üleminekuperiood algab kõige varem siis, kui merevetikaid või vesiviljelusloomi tootev põllumajandustootja või ettevõtja on kooskõlas käesoleva määrusega teatanud oma tegevusest pädevatele asutustele.

2.a) Erandina lõikest 2 ei ole kesa suhtes vaja kohaldada üleminekuperioodi, kui maa on olnud söödis enne artikli 24 lõike 1 kohast teatamist vähemalt nii kaua, kui on vaja üleminekuks ja kui on täidetud muud vajalikud nõuded.

3.           Üleminekuperioodi osana ei või tagasiulatuvalt arvesse võtta ühtki varasemat perioodi.

4.           Üleminekuperioodil toodetud tooteid ei turustata mahepõllumajanduslikuna.

5.           Erandina artikli 7 lõike 1 punktist a võib põllumajanduslik majapidamine üleminekuperioodil jaguneda selgelt eraldatud üksusteks, millest kõiki ei majandata mahepõllumajandusliku tootmise alusel. Kariloomade osas peavad üleminekuperioodi vältel olema mahepõllumajanduslikus tootmises eri liigid. Vesiviljeluses võib kasutada samu liike, tingimusel et tootmisalad on piisavalt eraldatud. Taimede osas peavad üleminekuperioodi vältel olema mahepõllumajanduslikus tootmises erinevad kergesti eristatavad sordid.

6.           Selleks et tagada mahepõllumajandusliku tootmise kvaliteet, jälgitavus ja kooskõla käesoleva määrusega ning selle kohandamine tehnika arenguga, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte selliste eeskirjade kehtestamiseks, millega täiendatakse käesolevas artiklis sätestatud eeskirju või täiendatakse ja muudetakse II lisas sätestatud üleminekueeskirju.

Artikkel 9

GMOde kasutamise keeld

1.           GMOsid ja GMOdest või GMOde abil toodetud tooteid ei kasutata toidus ega söödas ega toiduna, söödana, abiainetena, taimekaitsevahenditena, väetistena, mullaomaduste parandajatena, taimse paljundusmaterjalina, mikroorganismidena ega mahepõllumajanduslikult kasvatatavate loomadena.

2.           Lõike 1 kohaldamisel GMOde suhtes või GMOdest või GMOde abil toiduks ja söödaks toodetud toodete suhtes võivad ettevõtjad usaldada toote etiketti või muud sellega kaasas olevat dokumenti, mis on toote külge kinnitatud või sellega kaasa antud kooskõlas direktiiviga 2001/18/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1829/2003[48] või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1830/2003[49].

3.           Ettevõtjad võivad eeldada, et kui nende ostetud toit ja sööt ei ole lõikes 2 osutatud määruste kohaselt märgistatud või kui sellega ei ole kaasas vastavaid dokumente, siis ei ole nende tootmisel GMOsid ega GMOdest või GMOde abil toodetud tooteid kasutatud, kui nad ei ole saanud muud teavet selle kohta, et kõnealuste toodete märgistus ei ole nimetatud määrustega kooskõlas.

Artikkel 10

Taimekasvatuseeskirjad

1.           Taimi kasvatavad või taimseid saaduseid tootvad ettevõtjad peavad eelkõige järgima II lisa I osas sätestatud tootmise erieeskirju.

2.           Iga liikmesriik tagab, et võetakse kasutusele arvutipõhine andmebaas, kus loetletakse sordid ja heterogeenne materjal kooskõlas määrusega (EL) nr XX/XXX (taimse paljundusmaterjali õigusakt), mille jaoks tema territooriumil on saada mahepõllumajanduslikult toodetud taimne paljundusmaterjal.

3.           Selleks et tagada mahepõllumajandusliku taimekasvatuse kvaliteet, jälgitavus ja kooskõla käesoleva määrusega ning selle kohandamine tehnika arenguga, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse või täiendatakse taimekasvatuse erieeskirju seoses järgmisega:

(a) viljelustavad;

(b) mulla majandamine ja väetamine;

(c) taimetervis ning kahjurite ja umbrohu tõrje;

(d) seenekasvatuse majandamine ning teised spetsiifilised taimekasvatuse ja taimsete saaduste tootmise süsteemid;

(e) taimse paljundusmaterjali päritolu;

(f) looduslike taimede kogumine.

4.           Komisjon võtab vastu rakendusaktid, milles sätestatakse lõikes 2 osutatud andmebaasi loomise tehnilised üksikasjad. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 37 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 11

Loomakasvatuseeskirjad

1.           Loomakasvatusettevõtjad peavad järgima eelkõige II lisa II osas sätestatud tootmise erieeskirju.

2.           Selleks et tagada mahepõllumajandusliku loomakasvatuse kvaliteet, jälgitavus ja kooskõla käesoleva määrusega ning selle kohandamine tehnika arenguga, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse või täiendatakse loomakasvatuse erieeskirju seoses järgmisega:

(a) loomade päritolu;

(b) loomapidamistingimused, sealhulgas lautade ja vabaõhualade miinimumpindala ning loomade maksimumarv hektaril;

(c) loomakasvatustavad;

(d) aretus;

(e) sööt ja söötmine;

(f) haiguste ennetamine ja veterinaarravi.

Artikkel 12

Merevetikate ja vesiviljelusloomade tootmise eeskirjad

1.           Merevetikaid ja vesiviljelusloomi tootvad ettevõtjad peavad järgima eelkõige II lisa III osas sätestatud tootmise erieeskirju.

2.           Selleks et tagada merevetikate mahepõllumajandusliku tootmise kvaliteet, jälgitavus ja kooskõla käesoleva määrusega ning selle kohandamine tehnika arenguga, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte selliste eeskirjade kehtestamiseks, millega muudetakse või täiendatakse merevetikate tootmise erieeskirju seoses järgmisega:

(a) veekeskkonna sobivus ja säästva majandamise kava;

(b) looduslike merevetikate kogumine;

(c) merevetikate viljelus;

(d) tootmisseadmete ja -rajatiste ummistamise vastased meetmed ning nende seadmete ja rajatiste puhastamine.

3.           Selleks et tagada mahepõllumajanduslike vesiviljelusloomade tootmise kvaliteet, jälgitavus ja kooskõla käesoleva määrusega ning selle valdkonna kohandamine tehnika arenguga, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse või täiendatakse vesiviljelusloomade tootmise erieeskirju seoses järgmisega:

(a) veekeskkonna sobivus ja säästva majandamise kava;

(b) vesiviljelusloomade päritolu;

(c) vesiviljeluses kohaldatavad kasvatustavad, sealhulgas veehoidlad, tootmissüsteemid, maksimaalne ja vajaduse korral minimaalne asustustihedus;

(d) aretus;

(e) vesiviljelusloomade majandamine;

(f) sööt ja söötmine;

(g) haiguste ennetamine ja veterinaarravi.

Artikkel 13

Töödeldud toidu ja sööda tootmise eeskirjad

1.           Töödeldud toitu ja sööta tootvad ettevõtjad peavad järgima konkreetselt II lisa IV osas sätestatud tootmise erieeskirju.

2.           Selleks et tagada mahepõllumajanduslikult töödeldud toidu ja sööda kvaliteet, jälgitavus ja kooskõla käesoleva määrusega ning selle valdkonna kohandamine tehnika arenguga, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse või täiendatakse töödeldud toidu ja sööda tootmise erieeskirju seoses järgmisega:

(a) järgitavad menetlused;

(b) võetavad ennetusmeetmed;

(c) töödeldud toidu ja sööda koostis, sealhulgas töödeldud toidus ja söödas kasutamiseks lubatavad tooted ja ained;

(d) puhastusmeetmed;

(e) töödeldud toodete turulelaskmine, sealhulgas nende märgistamine ja identifitseerimine;

(f) mahepõllumajanduslike toodete eraldamine, mittemahepõllumajanduslikest toodetest saadud põllumajanduslikud koostisosad ja söödamaterjalid, põllumajanduslikud koostisosad ja söödamaterjalid;

(g) nende mittemahepõllumajanduslike koostisosade loetelu, mida võib töödeldud mahepõllumajanduslike toodete tootmisel erandlikult kasutada;

(h) artikli 21 lõike 3 punkti a alapunktis ii ja punktis b osutatud põllumajanduslike koostisosade protsentuaalse sisalduse arvutamine;

(i) toidu või sööda töötlemisel kasutatavad meetodid.

Artikkel 14

Veinitootmiseeskirjad

1.           Veinisektoritooteid tootvad ettevõtjad peavad järgima eelkõige II lisa V osas sätestatud tootmise erieeskirju.

2.           Selleks et tagada mahepõllumajandusliku veinitootmise kvaliteet, jälgitavus ja kooskõla käesoleva määrusega ning selle kohandamine tehnika arenguga, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse või täiendatakse veinitootmise erieeskirju seoses veinivalmistustavade ja veini valmistamisega seotud piirangutega.

Artikkel 15

Toiduks või söödaks kasutatava pärmi tootmise eeskirjad

1.           Toidu või söödana kasutatavat pärmi tootvad ettevõtjad peavad järgima konkreetselt II lisa VI osas sätestatud tootmise erieeskirju.

2.           Selleks et tagada mahepõllumajandusliku pärmitootmise kvaliteet, jälgitavus ja kooskõla käesoleva määrusega ning selle kohandamine tehnika arenguga, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse või täiendatakse pärmitootmise erieeskirju seoses töötlemise ja kasutatavate substraatidega.

Artikkel 16

Teiste toodete tootmise eeskirjad

Selleks et võtta arvesse tulevikus tekkida võivaid vajadusi kehtestada tootmise erieeskirjad toodetele, millele ei ole osutatud artiklites 10–15, ning et tagada kõnealuste täiendavate toodete mahepõllumajandusliku tootmise kvaliteet, jälgitavus ja käesoleva määruse järgimine ning selle valdkonna kohandamine tehnika arenguga, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse või täiendatakse II lisa seoses selliste toodete tootmise erieeskirjadega.

Artikkel 17

Erandlike tootmiseeskirjade vastuvõtmine

Selleks et tagada mahepõllumajandusliku tootmise jätkumine või taasalustamine katastroofiolukorras ning kohaldades II peatükis sätestatud põhimõtteid, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte, milles sätestatakse kriteeriumid selliste olukordade kvalifitseerimiseks katastroofilisena ning kehtestatakse erieeskirjad nende olukordade lahendamiseks ning sellekohaste seire- ja aruandlusnõuete kohta.

Artikkel 18

Kogumine, pakendamine, transport ja ladustamine

1. Mahepõllumajanduslikke tooteid kogutakse, pakendatakse, transporditakse ja ladustatakse kooskõlas III lisas sätestatud eeskirjadega.

2. Selleks et tagada mahepõllumajandusliku tootmise terviklikkus ning kohandamine tehnika arenguga, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse või täiendatakse III lisas sätestatud eeskirju.

Artikkel 19

Toodete ja ainete kasutamise lubamine mahepõllumajanduslikus tootmises

1.           Komisjon võib lubada mahepõllumajanduslikus tootmises järgmistel eesmärkidel kasutada teatavaid tooteid ja aineid ning lisada need piiratud loeteludesse:

(a) taimekaitsevahenditena;

(b) väetiste, mullaomaduste parandajate ja toitainetena;

(c) söödamaterjalidena;

(d) söödalisanditena ja abiainetena;

(e) tiikide, puuride, paakide, voolava veega veekogude, loomapidamishoonete ja -rajatiste puhastamiseks ja desinfitseerimiseks kasutatavate toodetena;

(f) taimede kasvatamiseks kasutatavate hoonete ja rajatiste, sealhulgas põllumajandusliku majapidamise laoruumide puhastamiseks ja desinfitseerimiseks kasutatavate toodetena.

Eelkõige võib komisjon mahepõllumajanduslikult töödeldud toidu tootmises järgmistel eesmärkidel kasutamiseks lubada teatavaid tooteid ja aineid ning lisada neid piiratud loeteludesse:

(a) toidu lisaainetena, toiduensüümidena ja abiainetena;

(b) töötlemise abiainetena, mida võib kasutada pärmi ja pärmitoodete tootmisel.

2.           Lõike 1 esimeses lõigus osutatud toodete ja ainete kasutamise lubamisel mahepõllumajanduslikus tootmises lähtutakse II peatükis sätestatud põhimõtetest ning järgmistest kriteeriumidest, mida hinnatakse tervikuna:

(a) nende kasutamine on vajalik pidevaks tootmiseks ja oluline kavandatud kasutuse seisukohalt;

(b) kõik tooted ja ained on taimset, loomset, mikroobset või mineraalset päritolu, välja arvatud juhul, kui sellist päritolu tooteid või aineid ei ole saada piisavas koguses või piisava kvaliteediga või kui alternatiivid puuduvad;

(c) lõike 1 esimese lõigu punktis a osutatud toodete suhtes kohaldatakse järgmisi tingimusi:

(i)      nende kasutamine on oluline kahjuri tõrjeks, mille jaoks ei ole muid bioloogilisi, füüsilisi või aretuslikke võimalusi või maaviljelustavasid või muid tõhusaid tõrjetavasid;

(ii)     kui tooted ei ole taimset, loomselt, mikroobset või mineraalset päritolu ega ole identsed nende loodusliku vormiga, võib nende kasutamist lubada ainult juhul, kui nende kasutamistingimused välistavad igasuguse otsese kokkupuute taime söödavate osadega;

(d) lõike 1 esimese lõigu punktis b osutatud toodete puhul on nende kasutamine oluline mullaviljakuse saavutamiseks või säilitamiseks või taimede konkreetsete toitainevajaduste rahuldamiseks või konkreetsetel mullaomaduste parandamise eesmärkidel;

(e) lõike 1 esimese lõigu punktides c ja d osutatud toodete suhtes kohaldatakse järgmisi tingimusi:

(i)      nende kasutamine on vajalik loomade tervise, heaolu ja elujõulisuse säilitamiseks ning selleks, et aidata tagada nõuetekohane söödavalik, mis vastab asjaomaste liikide füsioloogilistele ja käitumisvajadustele, või kui nende kasutamine on vajalik sööda tootmiseks või säilitamiseks, kuna sööda tootmine või säilitamine oleks ilma selliste ainete kasutamiseta võimatu;

(ii)     mineraalset päritolu sööt, mikroelemendid, vitamiinid või provitamiinid on looduslikku päritolu, välja arvatud juhul, kui sellist päritolu tooteid või aineid ei ole saada piisavas koguses või piisava kvaliteediga või kui alternatiivid puuduvad.

Lõike 1 teises lõigus osutatud toodete ja ainete kasutamise lubamisel mahepõllumajanduslikus töödeldud toidu tootmises lähtutakse II peatükis sätestatud põhimõtetest ning järgmistest kriteeriumidest, mida hinnatakse tervikuna:

(a) käesoleva artikli kohaselt kasutada lubatud alternatiivid puuduvad;

(b) ilma nimetatud toodete ja ainete kasutamiseta oleks võimatu toitu toota või säilitada või täita liidu õigusaktide alusel kehtestatud toitumisnõudeid;

(c) need on looduses kättesaadavad ja neid võib ainult mehhaaniliselt, füüsiliselt, bioloogiliselt, ensümaatiliselt või mikroobselt töödelda, välja arvatud juhul, kui kõnealused tooted ega ained ei ole looduslikul kujul turul kättesaadavad piisavas koguses või piisava kvaliteediga.

Keemiliselt sünteesitud toodete või ainete kasutamise lubamine on rangelt piiratud juhtudega, kui artikli 4 punktis f osutatud väliste sisendite kasutamine põhjustaks vastuvõetamatuid keskkonnamõjusid.

3.           Selleks et tagada kvaliteet, jälgitavus ja kooskõla käesoleva määrusega mahepõllumajanduslikus tootmises üldiselt ning eelkõige töödeldud mahepõllumajandusliku toidu tootmisel ning kohandamine tehnika arenguga, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte, et sätestada täiendavaid kriteeriume lõikes 1 osutatud toodete ja ainete lubamiseks või lubade tühistamiseks mahepõllumajanduslikus tootmises üldiselt ning eelkõige töödeldud mahepõllumajandusliku toidu tootmisel ning teisi nõudeid ja tingimusi selliselt lubatud toodete ja ainete kasutamisele.

4.           Kui liikmesriik on seisukohal, et toode või aine tuleks kanda lõikes 1 osutatud lubatud toodete ja ainete loetellu või sealt välja arvata või et tootmiseeskirjades osutatud kasutustingimusi tuleks muuta, tagab asjaomane liikmesriik, et saadab komisjonile ja teistele liikmesriikidele ametliku dokumendi, milles esitab loetellu kandmise, sellest välja arvamise või kasutustingimuste muutmise põhjendused.

Liikmesriigid avaldavad muutmis- või tühistamistaotlused.

5.           Komisjon võtab vastu rakendusakte, millega antakse või tühistatakse lube toodetele ja ainetele, mida võib kasutada mahepõllumajanduslikus tootmises üldiselt, ning toodetele ja ainetele, mida võib kasutada eelkõige töödeldud mahepõllumajandusliku toidu tootmisel, ning millega kehtestatakse lubade andmisel ning kõnealuste toodete ja ainete loetelude suhtes järgitavad menetlused ja vajaduse korral nende kirjeldused, koostisele esitatavad nõuded ja kasutustingimused. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 37 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 20

Lubamatute toodete või ainete sisaldus

1.           Mahepõllumajanduslikuna ei turustata tooteid, milles avastatakse selliste toodete või ainete sisaldus, mis ei ole artikli 19 kohaselt lubatud, üle ettenähtud määra, võttes eelkõige arvesse direktiivi 2006/125/EÜ.

2.           Selleks et tagada mahepõllumajandusliku tootmise ja märgistamise süsteemi tulemuslikkus, tõhusus ja läbipaistvus, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte seoses spetsiifiliste kriteeriumide ja tingimustega lõikes 1 osutatud määrade kohaldamiseks ning seoses nende määrade kehtestamisega ja nende kohandamisega vastavalt tehnika arengule.

3.           Erandina määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 211 lõikest 1 ja kui komisjon on võtnud loaandmisotsuse vastu ilma käesoleva määruse artikli 37 lõikes 2 või 3 osutatud menetlust kohaldamata, võivad liikmesriigid maksta põllumajandustootjatele toetust, et hüvitada neile kahju, mis on tekkinud, kuna tootjad ei saa turustada oma põllumajandustooteid mahepõllumajanduslikuna, sest need on saastunud lubamatute toodete või ainetega, tingimusel et põllumajandustootjad on võtnud kõik asjakohased meetmed sellise saastumise ohu vältimiseks. Liikmesriigid võivad selliste kahjude täielikuks või osaliseks katmiseks kasutada ka ühise põllumajanduspoliitika vahendeid.

IV peatükk

Märgistamine

Artikkel 21

Mahepõllumajandusliku tootmisega seotud mõistete kasutamine

1.           Käesolevas määruses peetakse toodet mahepõllumajanduslikule tootmisele viitava märgistusega tooteks juhul, kui märgistamisel, reklaamimisel või äridokumentides kasutatakse kõnealuse toote, selle koostisosade või söödamaterjalide kirjeldamiseks mõisteid, millega antakse ostjale teada, et kõnealune toode, selle koostisosad või söödamaterjal on saadud kooskõlas käesoleva määrusega. Kogu liidus ja kõikides IV lisas loetletud keeltes võib käesolevale määrusele vastavate toodete märgistamisel ning reklaamimisel kasutada konkreetselt IV lisas loetletud mõisteid ning nende tuletisi või selliseid deminutiive nagu „bio-” ja „öko-” kas eraldi või kombineerituna.

2.           Artikli 2 lõikes 1 osutatud toodete puhul ei tohi käesoleva artikli lõikes 1 osutatud mõisteid liidus mitte kuskil mitte üheski IV lisas loetletud keeles käesolevale määrusele mittevastavate toodete märgistamisel, reklaamimisel ega kaubadokumentides kasutada.

Lisaks hoidutakse märgistamisel või reklaamimisel selliste mõistete (sealhulgas kaubamärkides kasutatavate mõistete) või meetodite kasutamisest, mis võiksid tarbijat või kasutajat eksitada, jättes neile mulje, et toode või selle koostisosad vastavad käesolevale määrusele.

3.           Töödeldud toidu puhul võib kasutada lõikes 1 osutatud mõisteid:

(a) müüginimetuses, kui:

i)       töödeldud toit vastab II lisa IV osas sätestatud tootmiseeskirjadele;

ii)      mahepõllumajanduslikud koostisosad moodustavad vähemalt 95 % selle põllumajanduslike koostisosade kaalust;

(b) ainult koostisosade loetelus, kui vähem kui 95 % põllumajanduslikest koostisosadest on mahepõllumajanduslikud ning tingimusel, et need koostisosad vastavad käesolevas määruses sätestatud tootmiseeskirjadele.

Esimese lõigu punktis b osutatud koostisosade loetelus näidatakse ära, millised koostisosad on mahepõllumajanduslikud. Viited mahepõllumajanduslikule tootmisele võivad esineda ainult seoses mahepõllumajanduslike koostisosadega. Kõnealune koostisosade loetelu sisaldab märget mahepõllumajanduslike koostisosade kogu protsentuaalse sisalduse kohta proportsioonis mahepõllumajanduslike koostisosade summaarse kogusega.

Lõikes 1 osutatud mõisted ja käesoleva lõike esimese lõigu punktis b osutatud protsentuaalne osakaal on sama värvi ja suurusega ning samasuguses kirjas kui muud koostisosade loetelus esitatud tähised.

4.           Selleks et pakkuda tarbijatele selgust ja tagada, et neile antakse asjakohast teavet, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte seoses IV lisas sätestatud mõistete loetelu kohandamisega, võttes arvesse liikmesriikide keele arengusuundumusi, ning seoses spetsiifiliste märgistus- ja koostisnõuete kehtestamisega sööda ja selle koostisosade suhtes.

Artikkel 22

Kohustuslikud tähised

1.           Artikli 21 lõikes 1 osutatud mõistete kasutamise korral:

(a) märgitakse etiketile ka koodnumber, mis on antud kontrolliasutusele või -organile, kes teostab kontrolli viimase tootmis- või ettevalmistustoimingu teinud ettevõtja üle;

(b) märgitakse määruse (EL) nr 1169/2011 artikli 2 lõike 2 punktis e määratletud müügipakendis toidu puhul etiketile ka artiklis 23 osutatud Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo.

2.           Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo kasutamise korral märgitakse logoga samale väljale koht, kus toodeti põllumajanduslikud toorained, millest toode koosneb, kasutades selleks asjakohasel viisil üht järgmistest kujudest:

(a) „ELi põllumajandus”, kui põllumajanduslik tooraine on toodetud liidus;

(b) „ELi-väline põllumajandus”, kui põllumajanduslik tooraine on toodetud kolmandates riikides;

(c) „ELi-/ELi-väline põllumajandus”, kui osa põllumajanduslikust toorainest on toodetud liidus ja osa kolmandas riigis.

Sõna „põllumajandus” võib asendada vajaduse korral mõistega „vesiviljelus”.

Tähistuse „EL” või „ELi-väline” võib asendada või seda täiendada riigi nimetusega, kui kõik põllumajanduslikud toorained, millest toode koosneb, on toodetud kõnealuses riigis.

Tähistuse „EL” või „ELi-väline” puhul võib arvestamata jätta koostisosade väikesed kogused, tingimusel et arvestamata jäetud koostisosade üldmass ei ületa 5 % põllumajanduslike toorainete üldmassist.

Tähistus „ELi” või „ELi-väline” ei ole värvi, suuruse ega kirja poolest silmatorkavam kui toote nimetus.

3.           Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 ning artikli 23 lõikes 3 osutatud tähised peavad olema kergesti mõistetavad ning märgitud tähelepanu äratavasse kohta hästi nähtavalt, selgesti loetavalt ja kustumiskindlalt.

4.           Selleks et pakkuda tarbijatele selgust ja tagada, et neile antakse asjakohast teavet, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte, milles kehtestatakse täiendavaid eeskirju märgistamise ning käesoleva artikli lõike 1 punktis a ja lõikes 2 ning artikli 23 lõikes 3 osutatud tähiste kasutamise kohta.

5.           Komisjon võtab vastu rakendusaktid seoses järgmisega:

(a) konkreetne ja praktiline kord seoses käesoleva artikli lõike 1 punktis a ja lõikes 2 ning artikli 23 lõikes 3 osutatud tähiste esitusviisi, koostisosade ja suurusega;

(b) koodnumbrite määramine kontrolliasutustele ja kontrollorganitele;

(c) põllumajanduslike toorainete tootmiskoha tähis kooskõlas käesoleva artikli lõikega 2 ja artikli 232 lõikega 3.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 37 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 23

Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo

1.           Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo võib kasutada käesolevale määrusele vastavate toodete märgistamisel, esitlemisel ja reklaamimisel.

2.           Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo on ametlik kinnitus kooskõlas määruse (EL) nr XXX/XXXX [ametlike kontrollide määrus] artiklitega 85 ja 90.

3.           Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo kasutamine on kolmandatest riikidest imporditud toodete puhul vabatahtlik. Lisaks peab juhul, kui märgistusel on kõnealune logo, olema märgistusel ka artikli 22 lõikes 2 osutatud tähis.

4.           Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo vastab V lisas sätestatud näidisele ning nimetatud lisas sätestatud eeskirjadele.

5.           Riiklikke või erasektori logosid võib kasutada käesolevale määrusele vastavate toodete märgistamisel, esitlemisel ja reklaamimisel.

6.           Selleks et pakkuda tarbijatele selgust ja tagada, et neile antakse asjakohast teavet, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo ja sellega seotud V lisas sätestatud eeskirju.

V peatükk

Mahepõllumajanduslik sertifitseerimine

Artikkel 24

Mahepõllumajandusliku sertifitseerimise süsteem

1.           Ettevõtjad või ettevõtjate rühmad, mis toodavad, valmistavad ette või ladustavad mahepõllumajanduslikke tooteid, impordivad selliseid tooteid kolmandast riigist või ekspordivad selliseid tooteid kolmandasse riiki või lasevad selliseid tooteid turule, peavad enne toote mahepõllumajanduslikuna turulelaskmist või enne üleminekut teatama oma tegevusest selle asukoha liikmesriigi või liikmesriikide pädevatele asutustele.

2.           Kui ettevõtja või ettevõtjate rühm kasutab mõne tegevuse puhul kolmandast isikust alltöövõtjat, peavad nii ettevõtja või ettevõtjate rühm kui ka alltöövõtjana tegutsev kolmas isik täitma lõike 1 nõudeid.

3.           Ettevõtjad ja ettevõtjate rühmad peavad oma eri tegevusvaldkondade üle arvet kooskõlas käesoleva määrusega.

4.           Pädevad asutused haldavad ajakohastatud loetelu, mis sisaldab oma tegevusest lõike 1 kohaselt teatanud ettevõtjate ning ettevõtjate rühmade nimesid ja aadresse, ning avalikustab selle koos teabega nende artikli 25 lõikes 1 osutatud mahepõllumajandussertifikaatide kohta. Pädevad asutused järgivad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 95/46/EÜ[50] kohaseid isikuandmete kaitse nõudeid.

5.           Liikmesriigid tagavad, et tasud, mida pädevad asutused, kontrolliasutused või kontrollorganid võivad kooskõlas määruse (EL) nr XX/XXXX (ametlike kontrollide määrus) artikliga 76 koguda, avalikustatakse.

6.           Selleks et tagada mahepõllumajandusliku tootmise ja märgistamise tulemuslikkus, tõhusus ja läbipaistvus, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte seoses arvepidamisnõuetega, käesoleva artikli lõikes 4 osutatud loetelu avaldamise nõuetega ning käesoleva artikli lõikes 5 osutatud tasude avaldamise ja pädevate asutuste poolt nende tasude kohaldamise suhtes teostatava järelevalve suhtes kohaldavate nõuete ja menetlustega.

7.           Komisjon võib võtta vastu rakendusakte, et sätestada lõikes 1 osutatud teatamise sisu, vormi ja viisiga seotud üksikasjad ja spetsifikatsioonid ning lõikes 5 osutatud tasude avaldamise vorm. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 37 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 25

Mahepõllumajanduse sertifikaat

1.           Ettevõtjatel ja ettevõtjate rühmadel, kes on teatanud oma tegevusest kooskõlas artikli 24 lõikega 1 ja järgivad käesolevat määrust, on õigus saada mahepõllumajanduse sertifikaat. Mahepõllumajanduse sertifikaat, mis väljastatakse võimaluse korral alati elektrooniliselt, peab võimaldama identifitseerida vähemalt ettevõtja või ettevõtjate rühma, sertifikaadiga hõlmatud toodete liigi või valiku ning sertifikaadi kehtivusaja.

2.           Mahepõllumajanduse sertifikaat on ametlik sertifikaat määruse (EL) nr XXX/XXXX (ametlike kontrollide määrus) artiklite 85 ja 86 tähenduses.

3.           Ettevõtjatel ja ettevõtjate rühmadel ei ole õigust saada ühele ja samale tooterühmale mahepõllumajanduse sertifikaati erinevatelt kontrolliasutustelt või kontrollorganitelt, sealhulgas juhul, kui ettevõtja või ettevõtjate rühm tegeleb erinevate tootmis-, ettevalmistus- ja turustusetappidega.

4.           Ettevõtjate rühma liikmetel ei ole õigust saada ühegi rühma sertifitseerimisega hõlmatud tegevuse kohta individuaalset mahepõllumajanduse sertifikaati.

5.           Ettevõtjad kontrollivad süstemaatiliselt enda tarnijatest ettevõtjate mahepõllumajandussertifikaate.

6.           Selleks et tagada mahepõllumajandusliku tootmise ja märgistamise süsteemi tulemuslikkus, tõhusus ja läbipaistvus, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte lõikes 3 osutatud tooterühmade määratlemise kohta.

Artikkel 26

Ettevõtjate rühm

1.           Iga ettevõtjate rühm kehtestab sisekontrollisüsteemi. Süsteem koosneb dokumenteeritud kontrollitegevuse ja -menetluste kogumist, mille alusel vastutab kindlaksmääratud isik või organ iga rühma liikme käesoleva määruse järgimise tõendamise eest.

2.           Puudujäägid lõikes 1 osutatud sisekontrollisüsteemi ülesehituses või toimimises, eriti seoses suutmatusega avastada või käsitleda ettevõtjate rühma üksikliikmete poolseid nõuete rikkumisi, mis mõjutavad mahepõllumajanduslike toodete terviklikkust, võivad tuua kaasa kogu rühma mahepõllumajanduse sertifikaadi tühistamise.

3.           Selleks et tagada ettevõtjate rühma tulemuslik ja tõhus sertifitseerimine, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte seoses ettevõtjate rühma üksikliikmete kohustustega, ettevõtjate rühma koosseisu ja suurusega, ettevõtjate rühma toodetavate toodete kategooriatega, ettevõtjate rühmas osalemise tingimustega, rühma sisekontrollisüsteemi ülesehituse ja toimimisega, sealhulgas tehtavate kontrollide ulatuse, sisu ja sagedusega.

4.           Komisjon võib võtta vastu rakendusakte seoses teabevahetusega ettevõtjate rühma ning pädevate asutuste, kontrolliasutuste või kontrollorganite vahel ning liikmesriikide ja komisjoni vahel. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 37 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

VI peatükk

Kaubavahetus kolmandate riikidega

Artikkel 27

Mahepõllumajanduslike toodete eksport

1.           Toodet võib liidust mahepõllumajanduslikuna eksportida ja see võib kanda Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo, kui see toode vastab käesolevale määrusele.

Toodet, mis on mõeldud eksportimiseks mahepõllumajanduslikuna kolmandasse riiki, mis on tunnustatud kooskõlas artikliga 31, võib siiski eksportida kõnealusesse kolmandasse riiki juhul, kui see vastab selle kolmanda riigi nõuetele seal mahepõllumajanduslikuna turule laskmise kohta.

2.           Et vältida ettevõtjatele kolmandatesse riikidesse eksportimisel ebavõrdsete tingimuste loomist, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte seoses erieeskirjadega mahepõllumajanduslike toodete ekspordi kohta kolmandasse riiki, mis on tunnustatud kooskõlas artikliga 31.

3.           Selleks et tagada ettevõtjate vahel aus konkurents, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte kolmandate riikide tolliasutustele mõeldud dokumentide kohta, eelkõige seoses mahepõllumajandusliku ekspordisertifikaadiga, mis väljastatakse võimaluse korral alati elektrooniliselt ning mis kinnitab, et eksporditavad mahepõllumajanduslikud tooted vastavad käesolevale määrusele.

Artikkel 28

Mahepõllumajanduslike toodete import

1.           Toodet võib importida kolmandast riigist mahepõllumajanduslikuna liidu turule laskmiseks, kui täidetud on järgmised tingimused:

(a) toode on artikli 2 lõikes 1 osutatud mahepõllumajanduslik toode;

(b) toode:

(i)      vastab II, III ja IV peatüki nõuetele ning kõigi ettevõtjate suhtes, kaasa arvatud asjaomase kolmanda riigi eksportijad, on kohaldatud artikli 29 alusel tunnustatud kontrolliasutuste või kontrollorganite poolset kontrolli, või

(ii)     pärineb kolmandast riigist, mis on tunnustatud kooskõlas:

– artikliga 30 või

– artikliga 31;

(c) kolmandate riikide ettevõtjad suudavad esitada igal ajal importijatele või liikmesriikide ametiasutustele teabe, mis võimaldab identifitseerida viimase toimingu teostanud ettevõtja, et tagada mahepõllumajandusliku toote jälgitavus.

2.           Selleks et tagada mahepõllumajanduslikuna liidu turule laskmiseks mõeldud imporditud toodete jälgitavust, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte seoses dokumentidega, mida väljastatakse võimaluse korral alati elektrooniliselt ja mis on impordi jaoks vajalikud.

3.           Mahepõllumajanduslike toodete liitu importimise tingimuste ja meetmete täitmist tõendatakse piiripunktis kooskõlas määruse (EL) nr XXX/XXXX (ametlike kontrollide määrus) artikli 45 lõikega 1. Kõnealuse määruse artikli 47 lõikes 3 osutatud füüsilisi kontrolle teostatakse sagedusega, mis sõltub käesoleva määruse nõuete täitmata jätmise riskist.

Artikkel 29

Kontrolliasutuste ja kontrollorganite tunnustamine

1.           Komisjon võib võtta vastu rakendusakte, millega antakse või tühistatakse selliste kontrolliasutuste ja kontrollorganite tunnustusi, mis vastavad lõike 7 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktis sätestatud kriteeriumidele ning mis on pädevad teostama kolmandates riikides kontrolle, ning millega kehtestatakse kõnealuste kontrolliasutuste ja kontrollorganite loetelu. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 37 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

2.           Kontrolliasutusi akrediteeritakse asjakohase ühtlustatud standardi „Vastavushindamine. Nõuded asutustele, kes sertifitseerivad tooteid, protsesse ja teenuseid” alusel, mille viide on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas.

3.           Lõikes 2 osutatud akrediteeringu võib anda ainult

(a) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 765/2008[51] kohane riiklik akrediteerimisasutus või

(b) väljaspool liitu asuv akrediteerimisasutus, mis on alla kirjutanud Rahvusvahelise Akrediteerimisfoorumi mitmepoolse tunnustamise lepingule.

4.           Tunnustamistaotlusi läbi vaadates palub komisjon kontrolliasutusel või kontrollorganil esitada kõik vajalikud andmed.

Tunnustatud kontrolliasutused või kontrollorganid esitavad kas akrediteerimisasutuse väljaantud tõendi või pädeva asutuse koostatud hindamisaruande ning vastavalt olukorrale aruanded nende tegevuse kohapealse hindamise, järelevalve ja mitmeaastase ümberhindamise kohta.

5.           Lõikes 4 osutatud teabele tuginedes tagab komisjon tunnustatud kontrolliasutuste ja kontrollorganite asjakohase järelevalve, vaadates korrapäraselt üle nende tunnustatuse. Kõnealuse järelevalve teostamisel võib komisjon nõuda akrediteerimisasutustelt või asjakohasel juhul pädevatelt asutustelt lisateavet.

6.           Järelevalve laad määratakse nõuete rikkumise riski hinnangu alusel.

7.           Selleks et tagada tunnustamis- ja järelevalvemenetluse läbipaistvus, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte seoses lõikes 1 osutatud kontrolliasutuste või kontrollorganite tunnustamise või selle tühistamise suhtes kohaldatavate kriteeriumidega ning seoses järelevalve, sealhulgas kohapealsete kontrollide teostamisega komisjoni poolt.

8.           Komisjon võib võtta vastu rakendusakte, et tagada meetmete kohaldamine seoses nõuete rikkumisega, mis mõjutab käesolevas artiklis sätestatud tunnustuse alusel imporditud mahepõllumajanduslike toodete terviklikkust, või selle kahtlusega. Selliste meetmete hulka võib kuuluda eelkõige mahepõllumajanduslike toodete terviklikkuse tõendamine enne toodete laskmist liidu turule ning vajaduse korral selliste toodete liidus mahepõllumajanduslikuna turule laskmise loa peatamine. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 37 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

9.           Ebaausate tavade või mahepõllumajandusliku tootmise põhimõtete ja eeskirjadega kokkusobimatute tavade vastase kaitse, tarbijausalduse kaitse või ettevõtjate vahelise ausa konkurentsi kaitsega seotud juhtudel nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse alusel võtab komisjon kooskõlas artikli 37 lõikes 3 osutatud menetlusega vastu vahetult kohaldatavaid rakendusakte, et võtta käesoleva artikli lõikes 8 osutatud meetmeid või teha otsuseid käesoleva artikli lõikes 1 osutatud kontrolliasutuste ja kontrollorganite tunnustuse tühistamise kohta.

Artikkel 30

Samaväärsus kaubanduslepingu raames

Artikli 28 lõike 1 punkti b alapunkti ii esimeses taandes osutatud tunnustatud kolmas riik on kolmas riik, mida liit on tunnustanud kaubanduslepingu alusel riigina, millel on tootmissüsteem, mis vastab samaväärsetele eesmärkidele ja põhimõtetele, kohaldades eeskirju, mis tagavad nõuetelevastavuse puhul samal tasemel kindlustunde kui liidu eeskirjad.

Artikkel 31

Samaväärsus nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 raames

1.           Artikli 28 lõike 1 punkti b alapunkti ii teises taandes osutatud tunnustatud kolmas riik on kolmas riik, mida on tunnustatud samaväärsuse otstarbel määruse (EÜ) nr 834/2007 artikli 33 lõike 2 alusel, kaasa arvatud artiklis 40 sätestatud üleminekumeetme raames tunnustatud riigid.

Esimeses lõigus osutatud kolmandate riikide tunnustamine aegub [sisestada kuupäev, mis vastab viiele aastale pärast määruse kohaldamise kuupäeva].

2.           Komisjonile iga aasta 31. märtsiks lõikes 1 osutatud kolmandate riikide poolt nende kehtestatud kontrollimeetmete rakendamise ja jõustamise kohta saadetavate aastaaruannete alusel tagab komisjon koos liikmesriikidega tunnustatud kolmandate riikide asjakohase järelevalve nende tunnustuste regulaarse läbivaatamise kaudu. Järelevalve laad määratakse nõuete rikkumise riski hinnangu alusel.

3.           Lõikes 1 osutatud kolmandates riikides kontrolle teostavad kontrolliasutused akrediteeritakse asjakohase ühtlustatud standardi „Vastavushindamine. Nõuded asutustele, kes sertifitseerivad tooteid, protsesse ja teenuseid” alusel, mille viide on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas. Kui akrediteeringut ei anna liidu riiklik akrediteerimisasutus kooskõlas määrusega (EÜ) nr 765/2008, võib selle anda ainult liiduväline akrediteerimisasutus, mis on allkirjastanud mitmepoolse tunnustamise korra Rahvusvahelise Akrediteerimisfoorumi egiidi all.

4.           Komisjon kehtestab rakendusaktiga lõikes 1 osutatud kolmandate riikide loetelu ja võib seda rakendusaktidega muuta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 37 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

5.           Selleks et tagada lõikes 4 osutatud kolmandate riikide loetelu haldamine, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte seoses teabega, mille kolmandad riigid peavad esitama, kuna seda on vaja nende tunnustamise järelevalveks komisjoni poolt, ning seoses kõnealuse järelevalvega, sealhulgas kohapealsete kontrollide teostamisega komisjoni poolt.

6.           Komisjon võib võtta vastu rakendusakte, et tagada meetmete kohaldamine seoses nõuete rikkumisega, mis mõjutab käesolevas artiklis osutatud kolmandatest riikidest imporditud mahepõllumajanduslike toodete terviklikkust, või selle kahtlusega. Selliste meetmete hulka võib kuuluda eelkõige mahepõllumajanduslike toodete terviklikkuse tõendamine enne toodete laskmist liidu turule ning vajaduse korral selliste toodete liidus mahepõllumajanduslikuna turule laskmise loa peatamine. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 37 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

VII PEATÜKK

Üldsätted

1. jagu

Mahepõllumajanduslike toodete vaba liikumine

Artikkel 32

Mahepõllumajanduslike toodete turustamise keelamise ja piiramise keeld

1.           Pädevad asutused, kontrolliasutused ja kontrollorganid ei tohi tootmise, märgistamise või toodete esitlusviisiga seotud põhjendustele tuginedes keelata ega piirata teises liikmesriigis paikneva teise pädeva asutuse, kontrolliasutuse või kontrollorgani poolt kontrollitud mahepõllumajanduslike toodete turustamist, kui nimetatud tooted vastavad käesoleva määruse nõuetele. Eelkõige ei tohi teostada muid ametlikke kontrolle või muid ametlikke toiminguid kui need, mida tehakse määruse (EL) nr XXX/XXXX (ametlike kontrollide määrus) alusel, ega koguda muid ametlike kontrollide või ametlike toimingute tasusid kui need, mis on sätestatud kõnealuse määruse artiklis 76.

2.           Selleks et tagada ühtse turu ja liikmesriikidevahelise kaubavahetuse nõuetekohane toimimine, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte, et kehtestada eeskirjad seoses käesoleva artikli lõike 1 kohase mahepõllumajanduslike toodete vaba liikumisega.

2. jagu

Teavitamine ja aruandlus

Artikkel 33

Mahepõllumajanduse sektori ja kaubavahetusega seotud teavitamine

1.           Liikmesriigid esitavad komisjonile igal aastal käesoleva määruse rakendamiseks ja kohaldamise seireks vajaliku teabe.

2.           Komisjon võtab vastu rakendusaktid seoses lõikes 1 osutatud teabe esitamiseks kasutatava süsteemiga, esitatava teabega seotud üksikasjadega ning kuupäevaga, milleks see teave tuleb esitada. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 37 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 34

Pädevate asutuste, kontrolliasutuste ja kontrollorganitega seotud teavitamine

1.           Liikmesriikidel on regulaarselt ajakohastatav loetelu, milles sisalduvad

(a) pädevate asutuste nimed ja aadressid;

(b) kontrolliasutuste ja kontrollorganite nimed ja aadressid ning nende koodnumbrid.

Liikmesriigid avalikustavad esimese lõigu punktis b osutatud nimekirja.

2.           Komisjon avaldab lõike 1 punktis b osutatud kontrolliasutuste ja kontrollorganite loetelu igal aastal internetis.

Artikkel 35

Aruanne

Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2021 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande mahepõllumajandusliku taimse paljundusmaterjali ja mahepõllumajanduslike tõuaretusloomade kättesaadavuse kohta.

VIII peatükk

Menetlus-, ülemineku- ja lõppsätted

1. jagu

Menetlussätted

Artikkel 36

Delegeeritud volituste rakendamine

1.           Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.           Euroopa Parlament ja nõukogu võivad [……….] osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmisotsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

3.           Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

4.           […..] alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul alates õigusakti teatavakstegemisest Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selles suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 37

Komiteemenetlus

1.           Komisjoni abistab komitee, mida nimetatakse „mahepõllumajandusliku tootmise komiteeks”. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.           Käesolevale lõikele viitamise korral kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

3.           Käesolevale lõikele viitamise korral kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 8 koostoimes selle artikliga 5.

2. jagu

Kehtetuks tunnistamine, muudatused, ülemineku- ja lõppsätted

Artikkel 38

Kehtetuks tunnistamine

Määrus (EÜ) nr 834/2007 tunnistatakse kehtetuks.

Määruse (EÜ) nr 834/2007 kohaldamist jätkatakse siiski selleks, et viia lõpule kolmandatest riikidest esitatud ja menetlustes olevate taotluste käsitlemine, nagu on sätestatud käesoleva määruse artiklis 42.

Artikkel 39

Üleminekumeetmed seoses üleminekuga mahepõllumajandusele

Selleks et tagada sujuv üleminek vanalt õigusraamistikult uuele, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte seoses eeskirjadega erandite tegemiseks artikli 8 lõikest 3 selliste põllumajandustootjate üleminekuperioodide kohta, kes alustavad üleminekut enne käesoleva määruse jõustumist.

Artikkel 40

Üleminekumeetmed seoses taimse paljundusmaterjali päritolu, aretusloomade päritoluga ja vesiviljelusloomade noorisendite päritoluga

Selleks et tagada sujuv üleminek määruse (EÜ) nr 834/2007 artikli 12 lõike 1 punktis i sätestatud taimse paljundusmaterjali mahepõllumajanduslikku päritolu käsitlevatelt eeskirjadelt, kõnealuse määruse artikli 14 lõike 1 punkti a alapunktis ii sätestatud tõuaretusloomi käsitlevatelt eeskirjadelt ja kõnealuse määruse artikli 15 lõike 1 punkti a alapunktis ii sätestatud vesiviljelusloomade noorisendeid käsitlevatelt eeskirjadelt ning erandlikelt tootmiseeskirjadelt, mille komisjon võttis vastu määruse (EÜ) nr 834/2007 artikli 22 kohaselt, käesoleva määruse artikli 10 lõikes 1 ja artikli 11 lõikes 1 sätestatud uutele taimede kasvatamise ja taimsete saaduste tootmise ning kariloomade, merevetikate ja vesiviljelusloomade kasvatamise eeskirjadele, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte erandite sätestamiseks juhuks, kui seda peetakse vajalikuks, et tagada juurdepääs taimsele paljundusmaterjalile ja tõuaretuseks kasutatavatele elusloomadele ning vesiviljelusloomade noorisenditele, mida võib kasutada mahepõllumajanduslikus tootmises. Käesoleva artikli alusel vastu võetavate delegeeritud õigusaktide kohaldamine lõpeb 31. detsembril 2021.

Artikkel 41

Üleminekumeetmed seoses määruse (EÜ) nr 834/2007 artikli 33 lõike 3 alusel tunnustatud kontrolliasutuste ja kontrollorganitega

1.           Määruse (EÜ) nr 834/2007 artikli 33 lõike 3 alusel kontrolliasutustele ja kontrollorganitele antud tunnustus aegub hiljemalt [31. detsembril 2018].

2.           Komisjon kehtestab rakendusaktiga määruse (EÜ) nr 834/2007 artikli 33 lõikes 3 osutatud kolmandate riikide loetelu ning võib seda loetelu rakendusaktidega muuta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 37 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

3.           Selleks et tagada lõikes 2 osutatud kontrolliasutuste ja kontrollorganite loetelu haldamine, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte seoses teabega, mida kontrolliasutused ja kontrollorganid peavad esitama, kuna seda on vaja nende tunnustamise järelevalveks komisjoni poolt, ning seoses kõnealuse järelevalvega, sealhulgas kohapealsete kontrollide teostamisega komisjoni poolt.

Artikkel 42

Üleminekumeetmed seoses määruse (EÜ) nr 834/2007 artikli 33 lõike 2 alusel esitatud taotlustega kolmandatest riikidest

1.           Komisjon viib lõpule kolmanda riikide selliste taotluste läbivaatamise, mis on esitatud määruse (EÜ) nr 834/2007 artikli 33 lõike 2 alusel ja mis käesoleva määruse jõustumise kuupäeval on menetluses. Selliste taotluste läbivaatamise suhtes kohaldatakse määrust (EÜ) nr 834/2007.

2.           Selleks et hõlbustada lõikes 1 osutatud taotluste läbivaatamise lõpuleviimist, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 36 vastu delegeeritud õigusakte seoses läbivaatamiseks vajalike menetluseeskirjadega, sealhulgas seoses kolmandate riikide esitatava teabega.

Artikkel 43

Üleminekumeetmed seoses määruse (EÜ) nr 834/2007 alusel toodetud mahepõllumajanduslike toodete varudega

Kooskõlas määrusega (EÜ) nr 834/2007 toodetud ning enne 1. juulit 2017 turule lastud tooteid võib pärast kõnealust kuupäeva turustada kuni varude ammendamiseni.

Artikkel 44

Määruse (EL) nr [….] [ametlike kontrollide kohta] muudatused

Määrust (EL) nr XXX/XXXX (ametlike kontrollide määrus) muudetakse järgmiselt.

1.           Artikli 2 punktid 38 ja 39 asendatakse järgmisega:

„38) „volitatud isik” – kolmas isik, kellele pädev asutus on delegeerinud teatavad ametliku kontrolli või muude ametlike toimingutega seotud ülesanded;

39) „mahepõllumajandusliku tootmise ja märgistamise kontrolliasutus” – liikmesriigi riiklik haldusorganisatsioon, sealhulgas vajaduse korral vastav kolmanda riigi asutus või kolmandas riigis tegutsev asutus, millele pädev asutus on tervikuna või osaliselt andnud oma pädevuse, mis on seotud artikli 1 lõike 2 punktis j osutatud valdkonnas kehtivate liidu õigusaktide kohaldamisega;”.

2.           Artiklit 3 muudetakse järgmiselt:

a) lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3. Pädevad asutused, kes vastutavad artikli 1 lõike 2 punktis j osutatud eeskirjade järgimise kontrollimise eest, võivad anda teatavaid ametliku kontrolli või muude ametlike toimingutega seotud ülesandeid ühele või mitmele mahepõllumajandusliku tootmise ja märgistamise kontrolliasutusele. Sel juhul eraldavad nad igale asutusele koodnumbri.”;

b)       lõike 4 punkt c asendatakse järgmisega:

„c) lõikes 3 osutatud mahepõllumajandusliku tootmise ja märgistamise kontrolliasutused;”.

3.           Artikkel 23 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 23

Erieeskirjad ametliku kontrolli kohta ja meetmete kohta, mida pädevad asutused peavad võtma seoses mahepõllumajanduslike toodetega ning kaitstud päritolunimetuste, geograafiliste tähiste ja garanteeritud traditsiooniliste toodetega

1. Pädevad asutused toimivad seoses artikli 1 lõike 2 punktis j osutatud eeskirjadega järgmiselt:

a) tagavad nõuete rikkumise korral, mis mõjutab mahepõllumajanduslike toodete terviklikkust mis tahes tootmis-, ettevalmistus- või turustus- või ekspordietapis eelkõige tulenevalt keelatud või lubamatute ainete ja meetodite kasutamisest või segunemisest mittemahepõllumajanduslike toodetega, et kogu asjaomase partii või tootmistsükli märgistamisel ega reklaamil ei viidata mahepõllumajanduslikule tootmisele;

b) tagavad korduva või jätkuva nõuete rikkumise korral, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr [mahepõllumajanduslik tootmine]* artikli 3 punktides 6 ja 7 määratletud asjaomasel ettevõtjal või ettevõtjate rühmal oleks lisaks käesoleva lõike punktis a osutatud meetmetele keelatud turustada tooteid, mis viitavad mahepõllumajanduslikule tootmisele, ning et nende mahepõllumajandussertifikaat vastavalt vajadusele kas peatatakse või tühistatakse.

2. Komisjonile antakse kooskõlas artikliga 139 õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte eeskirjade kohta, mis käsitlevad ametlikku kontrolli ja teisi ametlikke toiminguid, mille eesmärk on kontrollida artikli 1 lõike 2 punktides j ja k osutatud eeskirjade järgimist, ning pädevate asutuste poolt pärast kõnealust ametlikku kontrolli ja teisi ametlikke toiminguid võetavaid meetmeid.

3. Seoses artikli 1 lõike 2 punktis j osutatud eeskirjadega tuleb käesoleva artikli lõikes 2 osutatud delegeeritud õigusaktidega ette näha eeskirjad, mis käsitlevad järgmist:

a) pädevate asutuste konkreetsed vastutusalad ja ülesanded lisaks neile, mis on ette nähtud artiklitega 4, 8 ja 9, artikli 10 lõikega 1, artiklitega 11–13, artikli 34 lõigetega 1 ja 2 ja artikliga 36 ning volitatud isikute heakskiitmise ja järelevalve puhul lisaks neile, mis on ette nähtud artiklitega 25, 26, 28, 29, 30 ja 32, ning ametliku sertifitseerimise puhul lisaks neile, mis on ette nähtud artiklitega 85 kuni 90;

b) riskihindamise, ametliku kontrolli sageduse kindlaksmääramise ja vajaduse korral proovide võtmise puhul nõuded lisaks artikli 8 lõikes 1 osutatud nõuetele, võttes arvesse nõuete rikkumise riski;

c) ettevõtjate suhtes teostavate ametlike kontrollide sagedus ning juhud ja tingimused, mille puhul tehakse selliste ettevõtjate suhtes teatud ametlikest kontrollidest erandeid;

d) ametliku kontrolli meetodid ja võtted lisaks artiklis 13 ja artikli 33 lõigetes 1–5 osutatud meetoditele ja võtetele ning erinõuded sellise ametliku kontrolli suhtes, mille eesmärk on tagada mahepõllumajanduslike toodete jälgitavus kõikides tootmis-, ettevalmistus- ja turustusetappides ja kontrollida artikli 1 lõike 2 punktis j osutatud eeskirjade järgimist;

e) nõuete rikkumise kahtluse puhuks tegevus ja meetmed lisaks neile, mis on ette nähtud artikli 134 lõigetes 2 ja 3, kriteeriumid lisaks artikli 135 lõike 1 teises lõigus osutatud kriteeriumidele, ning kriteeriumid ja meetmed lisaks neile, mis nõuete rikkumise puhuks on ette nähtud artikli 135 lõikes 2 ja käesoleva artikli lõikes 1;

f) nõuded lisaks artikli 4 lõike 1 punkiga f ette nähtud nõuetele, mis on seotud ametliku kontrolli tegemiseks vajalike vahendite ja seadmetega, ning ametliku kontrolli ning teiste ametlike toimingutega seotud ülesannete delegeerimise puhul volitatud isikutele kehtivad tingimused ja kohustused lisaks artiklites 25, 26, 28, 29 ja 30–32 osutatud tingimustele ja kohustustele;

g) aruandluskohustused lisaks artiklites 12, 28 ja 31 osutatud kohustustele, mis kehtivad pädevate asutuste, kontrolliasutuste ja ametliku kontrolli ning teiste ametlike toimingute eest vastutavate volitatud isikute suhtes;

h) erikriteeriumid ja -tingimused IV jaotises sätestatud haldusabi mehhanismide aktiveerimiseks ja toimimiseks, kaasa arvatud pädevate asutuste, kontrolliasutuste ja volitatud isikute teabevahetuseks seoses nõuete rikkumise juhtude või nende tõenäosusega.

4. Seoses artikli 1 lõike 2 punktis k osutatud eeskirjadega tuleb käesoleva artikli lõikes 3 osutatud delegeeritud õigusaktidega ette näha eeskirjad, mis käsitlevad järgmist:

a) nõuded, meetodid ja võtted lisaks artiklites 11 ja 13 osutatutele, mis kehtivad sellise ametliku kontrolli suhtes, mille eesmärk on kontrollida tootespetsifikaatide ja märgistamisnõuete järgimist;

b) meetodid ja võtted lisaks artiklis 13 osutatud meetoditele ja võtetele sellise ametliku kontrolli puhul, mille eesmärk on tagada artikli 1 lõike 2 punktis k osutatud eeskirjade reguleerimisalasse kuuluvate toodete jälgitavus kõikides tootmis-, ettevalmistus- ja turustusetappides ja kontrollida kõnealuste eeskirjade järgimist;

c) erikriteeriumid ja -sisu lisaks artikliga 108 ettenähtud kriteeriumidele artikli 107 lõikes 1 sätestatud mitmeaastase riikliku kontrollikava asjaomaste osade ettevalmistamiseks ja artikliga 112 ette nähtud aruande täiendav erisisu;

d) erikriteeriumid ja -tingimused IV jaotisega ette nähtud haldusabi mehhanismide aktiveerimiseks;

e) erimeetmed, mida tuleb võtta lisaks artikli 135 lõikes 2 osutatud meetmetele juhul, kui on ilmnenud nõuete rikkumine või nende tõsine ja korduv rikkumine.

5. Lõigetes 3 ja 4 osutatud delegeeritud õigusaktides tehakse vajaduse korral erand nendes lõigetes osutatud käesoleva määruse sätetest.

* ELT L, [kuupäev], lk ...”

4.           Artikli 128 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1. Artikli 1 lõikes 2 osutatud eeskirjade reguleerimisalas, v.a kõnealuse lõike punktid d, e, g, h ja j, võib komisjon rakendusaktidega tunnistada kõnealuste eeskirjadega samaväärseks kolmandas riigis või selle piirkonnas kohaldatavad meetmed, lähtudes järgmisest:

a) asjaomase kolmanda riigi poolt artikli 124 lõike 1 kohaselt esitatud teabe ja andmete põhjalik uurimine;

b) artikli 119 lõike 1 kohaselt tehtud kontrolli rahuldavad tulemused.

Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 141 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.”

5.           Artikli 141 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1. Komisjoni abistab määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 58 lõike 1 alusel asutatud alaline taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. Käesoleva määruse artikli 1 lõike 2 punkti j reguleerimisalasse jäävate meetmete puhul abistab komisjoni määruse (EL) nr [mahepõllumajanduslik tootmine] artikli 37 lõike 1 alusel loodud mahepõllumajandusliku tootmise komitee.”

Artikkel 45

Jõustumine ja kohaldamine

Käesolev määrus jõustub kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Määrust kohaldatakse alates 1. juulist 2017[52].

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel,

Euroopa Parlamendi nimel                           Nõukogu nimel

president                                                        eesistuja […]                                                                […]

Finantsselgitus

1.           ETTEPANEKU/ALGATUSE RAAMISTIK

              1.1.    Ettepaneku/algatuse nimetus

              1.2.    Asjaomased poliitikavaldkonnad vastavalt tegevuspõhise juhtimise ja eelarvestamise (ABM/ABB) struktuurile

              1.3.    Ettepaneku/algatuse liik

              1.4.    Eesmärgid

              1.5.    Ettepaneku/algatuse põhjendus

              1.6.    Meetme kestus ja finantsmõju

              1.7.    Ettenähtud eelarve täitmise viisid

2.           HALDUSMEETMED

              2.1.    Järelevalve ja aruandluse eeskirjad

              2.2.    Haldus- ja kontrollisüsteemid

              2.3.    Pettuse ja eeskirjade eiramise ärahoidmise meetmed

3.           ETTEPANEKU/ALGATUSE HINNANGULINE FINANTSMÕJU

              3.1.    Mitmeaastase finantsraamistiku rubriigid ja kulude eelarveread, millele mõju avaldub

              3.2.    Hinnanguline mõju kuludele

              3.2.1. Üldine hinnanguline mõju kuludele

              3.2.2. Hinnanguline mõju tegevusassigneeringutele

              3.2.3. Hinnanguline mõju haldusassigneeringutele

              3.2.4. Kooskõla kehtiva mitmeaastase finantsraamistikuga

              3.2.5. Kolmandate isikute rahaline osalus

              3.3.    Hinnanguline mõju tuludele

FINANTSSELGITUS

1.           ETTEPANEKU/ALGATUSE RAAMISTIK

1.1.        Ettepaneku/algatuse nimetus

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr XXX/XXX [ametlike kontrollide määrus] muutmise ning määruse (EÜ) nr 834/2007 kehtetuks tunnistamise kohta

1.2.        Asjaomased poliitikavaldkonnad vastavalt tegevuspõhise juhtimise ja eelarvestamise (ABM/ABB) struktuurile[53]

1.3.        Ettepaneku/algatuse liik

¨ Ettepanek/algatus käsitleb uut meedet

¨ Ettepanek/algatus käsitleb uut meedet, mis tuleneb katseprojektist / ettevalmistavast meetmest[54]

¨ Ettepanek/algatus käsitleb olemasoleva meetme pikendamist

Ettepanek/algatus käsitleb ümbersuunatud meedet

1.4.        Eesmärgid

1.4.1.     Komisjoni mitmeaastased strateegilised eesmärgid, mida ettepaneku/algatuse kaudu täidetakse

Ettepanek on suunatud sellele, kuidas mahepõllumajanduslikku tootmist käsitlevad eeskirjad aitavad kaasa Euroopa aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” poliitilistele prioriteetidele, eelkõige teadmistel ja innovatsioonil põhinevale konkurentsivõimelisele majandusele üleminekule, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust tagava suure tööhõivega majanduse soodustamisele ning ressursitõhusale ja vähese CO2-heitega majandusele ülemineku toetamisele. Erieesmärgid ning asjaomased tegevusalad vastavalt tegevuspõhise juhtimise ja eelarvestamise struktuurile.

Käesoleva ettepaneku erieesmärgid on:

– kõrvaldada liidus mahepõllumajandusliku tootmise arengu ees seisvad takistused;

– tagada põllumajandustootjatele ja ettevõtjatele aus konkurents ning parandada siseturu toimimist;

– säilitada või parandada tarbija usaldust mahepõllumajanduslike toodete vastu.

Kooskõlas ÜPP 2014.–2020. aasta ühise seire- ja hindamisraamistikuga[55] aitab ettepanek kaasa järgmiste üldeesmärkide saavutamisele: „loodusvarade jätkusuutlik majandamine ja kliimameetmed”, pakkudes üldisi (peamiselt keskkonnaga seotud) hüvesid ja püüeldes „kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise” poole, ning „elujõuline toiduainetööstus”, „vastates tarbijate ootustele” ning „suurendades põllumajandussektori konkurentsivõimet ja parandades osakaalu toiduahelas” – ÜPP esimese samba raames.

Lisaks annab ettepanek panuse ÜPP teise samba üldeesmärgile „loodusvarade jätkusuutlik majandamine ja kliimameetmed”, taastades, säilitades ja parandades ökosüsteeme (prioriteet 4).

Ettepanek on seotud nii ÜPP esimese samba (otsetoetused ja turud) kui ka II samba raames toetatavate meetmetega.

Asjaomane tegevuspõhise juhtimise tegevusala: 05 04 „Maaelu areng” (ja 05 02 „Sekkumised põllumajandusturgudel” ja 05 03 „Otsetoetused”).

1.4.2.     Oodatavad tulemused ja mõju

Täpsustage, milline peaks olema ettepaneku/algatuse oodatav mõju abisaajatele/sihtrühmale.

Turu positiivne väljavaade tänu paranenud tarbijausaldusele, mis ootustekohaselt toetab mahepõllumajanduslike toodete hindu ja meelitab turule uusi osalisi.

Eeskirjadest tehtud erandite kõrvaldamine aitab ootustekohaselt kaasa mahepõllumajanduslike sisendite, eriti seemnete arengule.

Selgemad ja lihtsamad tootmiseeskirjad muudavad sektori atraktiivsemaks.

Aus konkurents paraneb tänu kindlamale ühtlustamisele, lihtsamatele ja selgematele eeskirjadele ning kolmandate riikide kontrollorganite tunnustamise korra üleviimisele samaväärsuselt eeskirjade järgimisele.

Tarbijate usaldust käsitlevad ühtlustatud tootmiseeskirjad, mis võtavad arvesse uusi ühiskonnas tekkivaid probleemküsimusi (loomade heaolu, töötlejate ja kauplejate keskkonnajuhtimissüsteem).

Riskipõhine lähenemine parandab eeldatavalt kontrollide tulemuslikkust ja tõhusust ning aitab koos usaldusväärsema impordirežiimiga kaasa pettuste ärahoidmisele.

Täpsustage, milliste näitajate alusel hinnatakse ettepaneku/algatuse elluviimist.

Ühise seire- ja hindamisraamistiku peamised tulemusnäitajad on:

– mahepõllumajandusliku maa osa kogu kasutatavast põllumajandusmaast;          

– mahepõllumajanduslike kariloomade osa kõigist kariloomadest.

Ning peamised väljundnäitajad on:

– mahepõllumajandusliku maa pindala (üleminekuetapis ja pärast täielikku üleminekut);

– sertifitseeritud mahepõllumajanduslike ettevõtjate arv.

Samuti jälgitakse seoses käesoleva määrusega järgmiseid lisanäitajaid:

– kariloomad (mahepõllumajanduslike loomade ja loomsete saaduste arv);

– taimekasvatus ja taimede töötlemine (ettevõtjate arv ja tootmise väärtus/maht majandustegevuse liikide kaupa);

– kasutatavate erandite arv ja kõrvaldatud erandite arv,

– teadlikkus liidu mahetoodete logost ja usaldus selle vastu (Eurobaromeetri uuring).

1.5.        Ettepaneku/algatuse põhjendus

1.5.1.     Lühi- või pikaajalises perspektiivis täidetavad vajadused

Õigusraamistiku üldeesmärk, s.t mahepõllumajandusliku tootmise säästev areng, ei ole praegu täielikult täidetud. See tähendab liidu põllumajandustootjate ja ettevõtjate jaoks kaotatud võimalusi (mahepõllumajandusliku maa pindala liidus on viimasel kümnel aastal ainult kahekordistunud, kui turg on samal ajal neljakordistunud), ohtu, et see piirab mahepõllumajandusliku turu laienemist ning ohtu, et see piirab mahepõllumajandusliku tootmisega seotud kasu keskkonnale.

Peamised tegurid on: õigusaktidest tulenevad ja muud takistused liidu mahepõllumajandusliku tootmise arengu ees; tarbijausalduse vähenemise oht eelkõige paljude selliste erandite tõttu, mis vähendavad mahepõllumajandusliku tootmise eeskirjade tõhusust, ning pettusejuhtumite tõttu, mis on kujunenud kontrollisüsteemi ja impordikorra puudujääkidega; ebaaus konkurents liidu ja kolmandate riikide ettevõtjate vahel ning õigusnormide kavandamise ja jõustamisega seotud probleemid, eelkõige seoses siseturu toimimisega, mis tulenevad õigusaktide lünkadest ning erinevatest lähenemisviisidest õigusaktide rakendamisel.

1.5.2.     Euroopa Liidu meetme lisandväärtus

Käesolev ettepanek on ühise põllumajanduspoliitika raames olemas oleva kvaliteedikava ajakohandamine.

Põllumajandustoodete ja toiduainete tootmine ja nendega kauplemine ning siseturu toimimise tagamine on liidu pädevusse kuuluvad küsimused. Mõlemad pädevusvaldkonnad on jagatud liikmesriikidega.

Kogu liitu hõlmav kava on tõhusam kui 28 erinevat kava ning võimaldab rangemat ja järjekindlamat kaubanduspoliitikat ülemaailmsete kaubanduspartneritega, tugevdades eelkõige liidu läbirääkimisjõudu.

Euroopa Liidu mahepõllumajanduse logo peaks hõlmama tooteid, mis vastavad ühistele eeskirjadele, mida kohaldatakse kogu liidus.

Valdkonnad, mis vajavad täiendavat ühtlustamist, on erandid eeskirjadest ning mahepõllumajandusliku tootmise terviklikkuse säilitamise meetmed, kaasa arvatud ühine lähenemisviis lubamatute ainete jääkide sisaldusele mahepõllumajanduslikes toodetes.

1.5.3.     Samalaadsetest kogemustest saadud õppetunnid

Liidu mahepõllumajanduslikku tootmist käsitlevate õigusaktide välishindamine viidi lõpule 2013. aastal[56]. Eelkõige analüüsiti selles tootmiseeskirjade ning mahepõllumajanduslike toodete kontrolle, importi ja märgistamist käsitlevate eeskirjade sobivust. Hindamisel järeldati, et enamik mahepõllumajandusalastes õigusaktides sätestatud eeskirjadest on üldiselt nende üldeesmärkide saavutamiseks sobivad. Samas selgitati selles välja rida puudujääke ning anti soovitusi olukorra parandamiseks. Kõnealuseid soovitusi on käesolevas ettepanekus asjakohasel määral arvesse võetud.

Euroopa Kontrollikoda auditeeris nõukogu määruses (EÜ) nr 834/2007 sätestatud mahepõllumajanduslike toodete tootmist, töötlemist, turustamist ja importi reguleeriva kontrollisüsteemi tõhusust. Kontrollikoja eriaruandes nr 9/2012 avaldatud tulemused osutavad mitmetele nõrkadele kohtadele ning sisaldavad parandamissoovitusi, mida on käesolevas ettepanekus arvesse võetud.

1.5.4.     Kooskõla ja võimalik koostoime muude asjaomaste meetmetega

Ettepanek on kooskõlas uue ühise põllumajanduspoliitikaga, näiteks uue otsetoetuste määrusega,[57] mille alusel saavad mahepõllumajanduslikud tootjad iseenesest uusi „keskkonnasäästlikumaks muutmise” toetusi, ning uue maaelu arengu määrusega,[58] millega on ette nähtud mahepõllumajandust toetavad erimeetmed, ja ühise kalanduspoliitikaga.

Samuti on ettepanek kooskõlas uue määruse ettepanekuga toidu ja sööda ametlike kontrollide kohta ja aruka regulatsiooni põhimõtetega.

1.6.        Meetme kestus ja finantsmõju

¨ Piiratud kestusega ettepanek/algatus

– ¨  Ettepanek/algatus hõlmab ajavahemikku [PP/KK]AAAA–[PP/KK]AAAA

– ¨  Finantsmõju avaldub ajavahemikul AAAA–AAAA

Piiramatu kestusega ettepanek/algatus

– rakendamise käivitumisperiood hõlmab ajavahemikku AAAA–AAAA,

– millele järgneb täieulatuslik rakendamine.

1.7.        Kavandatud eelarve täitmise viisid[59]

Otsene eelarve täitmine komisjoni poolt

– X oma talituste kaudu, sealhulgas kasutades liidu delegatsioonides töötavat komisjoni personali;

– ¨  rakendusametite kaudu.

X Eelarve täitmine koostöös liikmesriikidega

¨ Kaudne eelarve täitmine, mille puhul eelarve täitmise ülesanded on delegeeritud

– ¨ kolmandatele riikidele või nende määratud asutustele;

– ¨ rahvusvahelistele organisatsioonidele ja nende esindajatele (täpsustada);

– ¨Euroopa Investeerimispangale ja Euroopa Investeerimisfondile;

– ¨ finantsmääruse artiklites 208 ja 209 osutatud asutustele;

– ¨ avalik-õiguslikele asutustele;

– ¨ avalikke teenuseid osutavatele eraõiguslikele asutustele, kuivõrd nad esitavad piisavad finantstagatised;

– ¨ liikmesriigi eraõigusega reguleeritud asutustele, kellele on delegeeritud avaliku ja erasektori partnerluse rakendamine ja kes esitavad piisavad finantstagatised;

– ¨ isikutele, kellele on delegeeritud ELi lepingu V jaotise kohaste ÜVJP erimeetmete rakendamine ja kes on kindlaks määratud asjaomases alusaktis.

– Kui märgitud on mitu eelarve täitmise viisi, esitada üksikasjad jaotises „Märkused”.

Märkused

2.           HALDUSMEETMED

2.1.        Järelevalve ja aruandluse eeskirjad

Täpsustage tingimused ja sagedus.

Liikmesriigid esitavad komisjonile igal aastal käesoleva määruse rakendamiseks ja kohaldamise järelevalveks vajaliku teabe. Samuti esitavad liikmesriigid komisjonile igal aastal teabe nende kontrollide kohta, mis on tehtud mahepõllumajandusliku tootmise nõuete järgimise tagamiseks osana nende mitmeaastasest riiklikust kontrollikavast ning ametlike kontrollide määruses osutatud iga-aastasest aruandest.

Mahepõllumajanduslike toodete liitu importimiseks samaväärsena tunnustatud kolmandad riigid ning eeskirju järgivana tunnustatud kontrollorganid või kontrolliasutused esitavad komisjonile igal aastal aruande käesoleva määruse nõuete rakendamiseks vajaliku teabega.

2.2.        Haldus- ja kontrollisüsteemid

2.2.1.     Välja selgitatud ohud

Ettepanekus sisalduvate eeskirjadega seotud üldised riskid, mida on võimalik välja selgitada, seonduvad ettepaneku tulemuslikkusega, mitte aga ELi kuludega, kui arvestada asjaga seonduvaid suhteliselt väheolulisi summasid.

Ühtlustatud tootmiseeskirjad, millega kaotatakse erandid, võivad algetapis luua osadele ettevõtjatele probleeme ja heidutada mahepõllumajanduse kavas osalemast.

Üleminekuperiood samaväärsussüsteemilt eeskirjade järgimise süsteemile seoses mahepõllumajanduslike toodete impordiga liitu ei pruugi tagada täielikult võrdseid tingimusi.

Kõigi ettevõtjate riskiprofiilist mitteoleneva iga-aastase füüsilise kontrolli asendamist täielikult riskipõhise lähenemisviisiga kontrollimisele võivad mõned liikmesriikide sidusrühmad ja/või kontrolliasutused või kontrollorganid pidada ebasobivaks.

Lisaks võivad mõned riskid tuleneda puudujääkidest jõustamisel: nimelt rakendamisel liikmesriikide ning kolmandate riikide pädevate asutuste ja kontrolliasutuste või kontrollorganite poolt või komisjonipoolsel järelevalvel.

Määruse (EÜ) nr 834/2007 rakendamisel saadud kogemusi mis muu hulgas pärinevad auditite tulemustest, sidusrühmade kaastööst mõju hindamise raames ning välisuuringutest ja välishindamisest saadud soovitustest, on ettepaneku kujundamisel kõnealuste riskide leevendamiseks asjakohaselt arvesse võetud. Erilist tähelepanu on ka pööratud võimalike jõustamispuudujääkidega seotud riski leevendamisele, püüdes saavutada selgemad eeskirjad ning lihtsama halduse ja kontrolli.

2.2.2.     Teave loodud sisekontrollisüsteemi kohta

Käesoleva ettepanekuga hõlmatud kulusid rakendab komisjon otsese halduse kaudu kooskõlas määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju – finantsmääruse) artiklis 32 sätestatud põhimõtetega.

Nagu on nõutud finantsmääruses, on põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi peadirektor kehtestanud poliitiliste ja kontrollieesmärkide saavutamiseks sobivad organisatsioonilise struktuuri ja sisekontrolliprotsessid kooskõlas komisjoni poolt vastu võetud sisekontrollistandarditega ning poliitika toimimiskeskkonnaga seotud riske võttes arvesse.

2.2.3.     Kontrolliga kaasnevate kulude ja sellest saadava kasu hinnang ning veariski taseme prognoos

Käesoleva ettepanekuga hõlmatud kulud ei too Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi jaoks kaasa veamäära suurenemist, kui arvestada asjaga seonduvaid suhteliselt vähe olulisi summasid.

2.3.        Pettuse ja eeskirjade eiramise ärahoidmise meetmed

Täpsustage rakendatavad või kavandatud ennetus- ja kaitsemeetmed.

Komisjon astub vajalikke samme selle tagamiseks, et käesoleva määruse raames rahastatavate meetmete rakendamisel kaitstakse liidu finantshuve pettuste, korruptsiooni ja muu ebaseadusliku tegevuse eest ennetusmeetmete, tõhusa kontrolli teostamise ja eeskirjade eiramise avastamise korral alusetult väljamakstud summade sissenõudmisega ning vajaduse korral tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate haldus- ja rahaliste karistustega kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 325, nõukogu määrusega (EÜ) nr 2988/95 (Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta) ning liidu üldeelarve suhtes kohaldatava finantsmääruse IV jaotisega.

Komisjonil või tema esindajatel ja kontrollikojal on õigus auditeerida dokumentide põhjal ja kohapeal kõiki töövõtjaid ja alltöövõtjaid, keda on rahastatud liidu vahenditest. Euroopa Pettustevastasele Ametile (OLAF) antakse volitus korraldada sellise rahastamisega otseselt või kaudselt seotud ettevõtjate kohapealseid kontrolle kooskõlas nõukogu 11. novembri 1996. aasta määruses nr 2185/96 sätestatud korraga, et teha kindlaks, kas esineb pettust. Määruse rakendamisest tulenevate otsuste ja lepingutega antakse komisjonile, sealhulgas OLAFile, ning kontrollikojale selge sõnaga õigus selliseks auditeerimiseks ja kohapealseks kontrolliks.

3.           ETTEPANEKU/ALGATUSE HINNANGULINE FINANTSMÕJU

3.1.        Mitmeaastase finantsraamistiku rubriigid ja kulude eelarveread, millele mõju avaldub

· Olemasolevad eelarveread

Järjestage mitmeaastase finantsraamistiku rubriikide ja iga rubriigi sees eelarveridade kaupa

Mitme-aastase finants-raamistiku rubriik || Eelarverida || Assigneeringute liik || Rahaline osalus

Number […]Rubriik………………………………………...……….] || Liigendatud/ liigendamata([60]) || EFTA riigid[61] || Kandidaatriigid[62] || Kolmandad riigid || Rahaline osalus finantsmääruse artikli 21 lõike 2 punkti b tähenduses

2 || 05 04 60 02 Tegevuse tehniline abi || Liigendatud || /EI || /EI || EI || EI

3.2.        Hinnanguline mõju kuludele

3.2.1.     Üldine hinnanguline mõju kuludele

miljonites eurodes

Mitmeaastase finantsraamistiku rubriik || 2 || Jätkusuutlik majanduskasv: loodusvarad

Põllumajanduse peadirektoraat || || || 2015 || 2016 || 2017 || 2018 || 2019 || 2020 || KOKKU

Ÿ Tegevusassigneeringud || || || || || || ||

05 04 60 02 Tegevuse tehniline abi * || Kulukohustused || (1) || 0,800 || 0,230 || 0,170 || 0,170 || 0,170 || 0,170 || 1,710

Maksed || (2) || 0,800 || 0,230 || 0,170 || 0,170 || 0,170 || 0,170 || 1,710

Eriprogrammide vahenditest rahastatavad haldusassigneeringud[63] || || || || || || ||

|| || (3) || || || || || || ||

Põllumajanduse peadirektoraadi assigneeringud KOKKU ** || Kulukohustused || =1+1a +3 || 0,800 || 0,230 || 0,170 || 0,170 || 0,170 || 0,170 || 1,710

Maksed || =2+2a +3 || 0,800 || 0,230 || 0,170 || 0,170 || 0,170 || 0,170 || 1,710

* Praegu kontrollitakse mahepõllumajanduslike toodete importi süsteemi TRACES kaudu, mida rahastatakse osaliselt sellest eelarvereast ning ettepanek ei suurenda eeldustekohaselt selle meetme vajadusi. Lisaks juba impordi jaoks olemas olevale vahendile nähakse määrusega ette, et kõigi ELi turule lastud mahepõllumajanduslike toodete suhtes kohaldatakse e-sertifikaati ning seetõttu on vajalik laiendada impordi e-sertifikaati nii, et see hõlmaks tooteid liidu piires. Komisjoni ettepaneku artikliga 23 ette nähtud siseturu mahepõllumajandusliku tootmise e-sertifikaadi jaoks tuleb luua süsteemis Traces IT-vahend, mille maksumuseks prognoositakse 500 000 eurot, et tagada selle toimimisvalmidus alates 1.1.2016. Hoolduskuludeks hinnatakse 110 000 eurot aastas.

* Lisaks nähakse ettepaneku artikliga 10 ette mahepõllumajanduslike seemnete andmebaasi ühtlustamine: et tagada selle eraldiseisva seemnete andmebaasi väljatöötamine, tuleb sellest eelarvereast väljaspool süsteemi TRACES rahastada liidu tehnilist abi hinnanguliselt maksumuses 300 000 eurot. Hoolduskuludeks hinnatakse esimesel aastal pärast väljatöötamist 120 000 eurot ja järgmistel aastatel 60 000 eurot.

|| || || 2015 || 2016 || 2017 || 2018 || 2019 || 2020 || Kokku

Ÿ Tegevusassigneeringud KOKKU || Kulukohustused || (4) || 0,800 || 0,230 || 0,170 || 0,170 || 0,170 || 0,170 || 1,710

Maksed || (5) || 0,800 || 0,230 || 0,170 || 0,170 || 0,170 || 0,170 || 1,710

Ÿ Eriprogrammide vahenditest rahastatavad haldusassigneeringud KOKKU || (6) || || || || || || ||

Mitmeaastase finantsraamistiku RUBRIIGI 2 assigneeringud KOKKU || Kulukohustused || =4+ 6 || 0,800 || 0,230 || 0,170 || 0,170 || 0,170 || 0,170 || 1,710

Maksed || =5+ 6 || 0,800 || 0,230 || 0,170 || 0,170 || 0,170 || 0,170 || 1,710

** IT-vahendeid rahastatakse komisjoni tehnilisest abist kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr XXX/2013 (Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005) artikli 58 lõikega 2. Kõnealused summad on juba perioodi 2014–2020 mitmeaastases finantsraamistikus ette nähtud.

Mitmeaastase finantsraamistiku rubriik || 5 || Halduskulud

miljonites eurodes

|| || ||  2015 || 2016 || 2017 || 2018 || 2019 || 2020 || KOKKU

Põllumajanduse peadirektoraat ||

Ÿ Personalikulud || - || - || - || - || - || - || -

Ÿ Muud halduskulud || 0,127 || 0,127 || 0,055 || 0,055 || 0,055 || 0,055 || 0,474

Põllumajanduse peadirektoraat KOKKU || Assigneeringud || 0,127 || 0,127 || 0,055 || 0,055 || 0,055 || 0,055 || 0,474

Mitmeaastase finantsraamistiku RUBRIIGI 5 assigneeringud KOKKU || (Kulukohustuste kogusumma = maksete kogusumma) || 0,127 || 0,127 || 0,055 || 0,055 || 0,055 || 0,055 || 0,474

Mitmeaastase finantsraamistiku RUBRIIGI 5 assigneeringud KOKKU || (Kulukohustuste kogusumma = maksete kogusumma) || 0,127 || 0,127 || 0,055 || 0,055 || 0,055 || 0,055 || 0,474

miljonites eurodes

|| || || 2015 || 2016 || 2017 || 2018 || 2019 || 2020 || KOKKU

Mitmeaastase finantsraamistiku RUBRIIKIDE 1–5 assigneeringud KOKKU || Kulukohustused || 0,927 || 0,357 || 0,225 || 0,225 || 0,225 || 0,225 || 2,184

Maksed || 0,927 || 0,357 || 0,225 || 0,225 || 0,225 || 0,225 || 2,184

3.2.2.     Hinnanguline mõju tegevusassigneeringutele

– ¨  Ettepanek/algatus ei hõlma tegevusassigneeringute kasutamist

– ¨  Ettepanek/algatus hõlmab tegevusassigneeringute kasutamist, mis toimub järgmiselt:

Kulukohustuste assigneeringud miljonites eurodes

Täpsustage eesmärgid ja väljundid || || || 2016 || 2017 || 2018 || 2019 || 2020 || KOKKU

VÄLJUNDID ||

Väljundi liik[64] || Väljundi keskmine kulu || Arv || Kulu || Arv || Kulu || Arv || Kulu || Arv || Kulu || Arv || Kulu || Arv || Kulu

ERIEESMÄRK[65] ||  Luua tingimused loodusvarade säästvaks majandamiseks, toetades üleminekut ressursitõhusale ja vähese CO2-heitega majandusele ||

Väljund || Mahepõllumajanduses kasutatav pindala (hektarite arv) || || || || || || || || || || || || ||

Väljund || Üleminekuetapis pindala (hektarite arv) || || || || || || || || || || || || ||

Väljund || Sertifitseeritud ettevõtjate arv || || || || || || || || || || || || ||

Väljund || Sertifitseeritud mahepõllumajanduslike tootjate arv || || || || || || || || || || || || ||

KULUD KOKKU || || || || || || || || || || || ||

3.2.3.     Hinnanguline mõju haldusassigneeringutele

3.2.3.1.  Ülevaade

– ¨  Ettepanek/algatus ei hõlma haldusassigneeringute kasutamist

– x   Ettepanek/algatus hõlmab haldusassigneeringute kasutamist, mis toimub järgmiselt:

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

|| 2015 || 2016 || 2017 || 2018 || 2019 || 2020 || KOKKU

Mitmeaastase finantsraamistiku RUBRIIK 5 || || || || || || ||

Personalikulud || - || - || - || - || - || - || -

Muud halduskulud || 0,127 || 0,127 || 0,055 || 0,055 || 0,055 || 0,055 || 0,474

Mitmeaastase finantsraamistiku RUBRIIK 5 kokku || 0,127 || 0,127 || 0,055 || 0,055 || 0,055 || 0,055 || 0,474

Mitmeaastase finantsraamistiku RUBRIIGIST 5 välja jäävad kulud[66] || || || || || || ||

Personalikulud || || || || || || ||

Muud halduskulud || || || || || || ||

Mitmeaastase finantsraamistiku RUBRIIGIST 5 välja jäävad kulud kokku || 0,127 || 0,127 || 0,055 || 0,055 || 0,055 || 0,055 || 0,474

KOKKU || 0,127 || 0,127 || 0,055 || 0,055 || 0,055 || 0,055 || 0,474

Personaliga seotud assigneeringute vajadused kaetakse asjaomase peadirektoraadi poolt kõnealuse meetme haldamiseks juba antud ja/või ümberpaigutatud assigneeringute raames, täiendades neid vajaduse korral täiendavate assigneeringutega, mida võidakse anda haldavale peadirektoraadile iga-aastase vahendite eraldamise menetluse käigus, arvestades eelarvepiirangutega.

3.2.3.2.  Hinnanguline personalivajadus

– ¨  Ettepanek/algatus ei hõlma personali kasutamist

– X  Ettepanek/algatus hõlmab personali kasutamist, mis toimub järgmiselt:

Hinnanguline väärtus täistööaja ekvivalendina

|| 2015 || 2016 || 2017 || 2018 || 2019 || 2020

XX 01 01 01 (komisjoni peakorteris ja esindustes) || 18 || 18 || 18 || 18 || 18 || 18

XX 01 01 02 (delegatsioonides) || || || || || ||

XX 01 05 01 (kaudne teadustegevus) || || || || || ||

10 01 05 01 (otsene teadustegevus) || || || || || ||

XX 01 02 01 (üldvahenditest rahastatavad lepingulised töötajad, renditud tööjõud ja riikide lähetatud eksperdid) || 3 || 3 || 3 || 3 || 3 || 3

XX 01 02 02 (lepingulised töötajad, kohalikud töötajad, riikide lähetatud eksperdid, renditud tööjõud ja noored eksperdid delegatsioonides) || || || || || ||

XX 01 04 aa || - peakorteris || || || || || ||

- delegatsioonides || || || || || ||

XX 01 05 02 (lepingulised töötajad, renditud tööjõud ja riikide lähetatud eksperdid kaudse teadustegevuse valdkonnas) || || || || || ||

10 01 05 02 (lepingulised töötajad, renditud tööjõud ja riikide lähetatud eksperdid otsese teadustegevuse valdkonnas) || || || || || ||

Muud eelarveread (täpsustage) || || || || || ||

KOKKU (*) || 21 || 21 || 21 || 21 || 21 || 21

XX osutab asjaomasele poliitikavaldkonnale või eelarvejaotisele.

Personalivajadused kaetakse juba meedet haldavate peadirektoraadi töötajatega ja/või töötajate ümberpaigutamise teel peadirektoraadi siseselt. Vajaduse korral võidakse personali täiendada meedet haldavale peadirektoraadile iga-aastase vahendite eraldamise käigus, arvestades olemasolevate eelarvepiirangutega.

Ülesannete kirjeldus:

Ametnikud ja ajutine personal || Poliitika väljatöötamine Poliitika rakendamine Planeerimine, programmitöö, seire ja järelevalve Suhted liikmesriikide ja sidusrühmadega Läbirääkimised ja komisjoni esindamine suhetes kolmandate riikidega Suhted teiste liidu institutsioonide ja asutustega

Koosseisuvälised töötajad || Abistamine poliitika rakendamisel, seirel ja sidepidamises liikmesriikide ja teiste sidusrühmadega

3.2.4.     Kooskõla kehtiva mitmeaastase finantsraamistikuga

– X  Ettepanek/algatus on kooskõlas kehtiva mitmeaastase finantsraamistikuga.

– ¨  Ettepanekuga/algatusega kaasneb mitmeaastase finantsraamistiku asjaomase rubriigi ümberplaneerimine.

– ¨  Ettepanek/algatus eeldab paindlikkusinstrumendi kohaldamist või mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamist.

3.2.5.     Kolmandate isikute rahaline osalus

– X Ettepanek/algatus ei hõlma kolmandate isikute poolset kaasrahastamist.

– Ettepanek/algatus hõlmab kaasrahastamist, mille hinnanguline summa on järgmine

3.3.        Hinnanguline mõju tuludele

– X  Ettepanekul/algatusel puudub finantsmõju tuludele.

– ¨  Ettepanekul/algatusel on järgmine finantsmõju:

– ¨  omavahenditele

– ¨  mitmesugustele tuludele

[1]               Nõukogu määrus (EÜ) nr 834/2007, 28. juuni 2007, mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise ja määruse (EMÜ) nr 2092/91 kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 189, 20.7.2007, lk 1).

[2]               8906/13 AGRILEG 56 – Organic Production: Application of the regulatory framework and development of the sector. (Mahepõllumajanduslik tootmine: regulatiivraamistiku kohaldamine ja sektori areng)

[3]               COM (2012) 212 final. Komisjoni 11. mai 2012. aasta aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule mahepõllumajanduslikku tootmist ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamist käsitleva nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 kohaldamise kohta.

[4]               Komisjoni 12. detsembri 2012. aasta teatis ELi õigusloome kvaliteedi kohta – COM(2012)746.

[5]               Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 882/2004, 29. aprill 2004, ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks (ELT L 165, 30.4.2004, lk 1).

[6]               Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1307/2013, 17. detsember 2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 608); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 671); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 487); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 549).

[7]               Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb ametlikku kontrolli ja muid ametlikke toiminguid, mida tehakse eesmärgiga tagada toidu- ja söödaalaste õigusnormide ning loomatervise ja loomade heaolu, taimetervise, taimse paljundusmaterjali ja taimekaitsevahendite eeskirjade kohaldamine ning millega muudetakse määruseid (EÜ) nr 999/2001, 1829/2003, 1831/2003, 1/2005, 396/2005, 834/2007, 1099/2009, 1069/2009, 1107/2009 ja määruseid (EL) nr 1151/2012, [….]/2013 [Office of Publications, please insert number of Regulation laying down provisions for the management of expenditure relating to the food chain, animal health and animal welfare, and relating to plant health and plant reproductive material] ning direktiive 98/58/EÜ, 1999/74/EÜ, 2007/43/EÜ, 2008/119/EÜ, 2008/120/EÜ ja 2009/128/EÜ (ametliku kontrolli määrus).

[8]               Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1151/2012,21. november 2012, põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta (ELT L 343, 14.12.2012, lk 1).

[9]               ELT C ..., ..., lk …

[10]             ELT C ..., ..., lk …

[11]             KOM(2009) 234 (lõplik).

[12]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1151/2012, 21. november 2012, põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta (ELT L 343, 14.12.2012, lk 1).

[13]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 228/2013, 13. märts 2013, millega kehtestatakse põllumajanduse erimeetmed liidu äärepoolseimate piirkondade jaoks ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 247/2006 (ELT L 78, 20.3.2013, lk 23).

[14]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1307/2013, 17 detsember 2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 608).

[15]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1305/2013, 17 detsember 2013, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 487).

[16]             KOM(2011) 244 (lõplik) – „Meie elukindlustus, meie looduskapital: ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020”.

[17]             SWD(2013) 155 final, „Roheline taristu – Euroopa looduskapitali suurendamine”.

[18]             KOM(2006) 231 (lõplik) – „Mullakaitse teemastrateegia”.

[19]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ, 30. november 2009, loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.01.2010, lk 7).

[20]             Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ, 21. mai 1992, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7).

[21]             Nõukogu direktiiv 91/676/EMÜ 12. detsember 1991, veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest (EÜT L 375, 31.12.1991, lk 1).

[22]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2000/60/EÜ, 23. oktoober 2000, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (ELT L 327, 22.12.2000, lk 1).

[23]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2001/81/EÜ, 23. oktoober 2001, teatavate õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade kohta (ELT L 309, 27.11.2001, lk 22).

[24]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/18/EÜ, 21. oktoober 2009, millega kehtestatakse ühenduse tegevusraamistik pestitsiidide säästva kasutamise saavutamiseks (ELT L 309, 24.11.2009, lk 71)

[25]             KOM(2010) 2020 (lõplik).

[26]             Nõukogu määrus (EÜ) nr 834/2007, 28. juuni 2007, mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise ja määruse (EMÜ) nr 2092/91 kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 189, 20.7.2007, lk 1).

[27]             Komisjoni soovitus 2003/361/EÜ, 6. mai 2003, mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise kohta (EÜT L 124, 20.5.2003, lk 36).

[28]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1107/2009, 21. oktoober 2009, taimekaitsevahendite turulelaskmise ja nõukogu direktiivide 79/117/EMÜ ja 91/414/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 309, 31.1.2009, lk 1).

[29]             COM(2013) 229, 29.4.2013.

[30]             Komisjoni määrus (EÜ) nr 889/2008, 5. september 2008, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 (mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta) üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses mahepõllumajandusliku tootmise, märgistamise ja kontrolliga (ELT L 250, 18.9.2008, lk 1).

[31]             Komisjoni direktiiv 2006/125/EÜ, 5. detsember 2006, imikutele ja väikelastele mõeldud teraviljapõhiste töödeldud toitude ja muude imikutoitude kohta (ELT L 339, 6.12.2006, lk 16).

[32]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1169/2011, 25. oktoober 2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004 (ELT L 304, 22.11.2011, lk 18).

[33]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr XX/XXXX, [kuupäev], mis käsitleb ametlikku kontrolli ja muid ametlikke toiminguid, mida tehakse eesmärgiga tagada toidu- ja söödaalaste õigusnormide ning loomatervise ja loomade heaolu, taimetervise, taimse paljundusmaterjali ja taimekaitsevahendite eeskirjade kohaldamine ning millega muudetakse määruseid (EÜ) nr 999/2001, 1829/2003, 1831/2003, 1/2005, 396/2005, 834/2007, 1099/2009, 1069/2009, 1107/2009 ja määruseid (EL) nr 1151/2012, [….]/2013 [Office of Publications, please insert number of Regulation laying down provisions for the management of expenditure relating to the food chain, animal health and animal welfare, and relating to plant health and plant reproductive material] ja direktiive 98/58/EÜ, 1999/74/EÜ, 2007/43/EÜ, 2008/119/EÜ, 2008/120/EÜ ja 2009/128/EÜ (ametliku kontrolli määrus) (ELT L …).

[34]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 182/2011, 16. veebruar 2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

[35]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1169/2011, 25. oktoober 2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004 (ELT L 304, 22.11.2011, lk 18).

[36]             [täielik pealkiri] (ELT L,…).

[37]             [täielik pealkiri] (ELT L,…).

[38]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1308/2013, 17. detsember 2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 671).

[39]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1380/2013, 11. detsember 2013, ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT L 354, 28.12.2013, lk 22).

[40]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/82/EÜ, 6. november 2001, veterinaarravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (EÜT L 311, 28.11.2001, lk 1).

[41]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 178/2002, 28. jaanuar 2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1).

[42]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 767/2009, 13. juuli 2009, sööda turuleviimise ja kasutamise kohta, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1831/2003 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 79/373/EMÜ, 82/471/EMÜ, 83/228/EMÜ, 93/74/EMÜ, 93/113/EÜ ja 96/25/EÜ, komisjoni direktiiv 80/511/EMÜ ning komisjoni otsus 2004/217/EÜ (ELT L 229, 1.9.2009, lk 1).

[43]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/18/EÜ, 12. märts 2001, geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta ja nõukogu direktiivi 90/220/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (EÜT L 106, 17.4.2001, lk 1).

[44]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1333/2008, 16. detsember 2008, toidu lisaainete kohta (ELT L 354, 31.12.2008, lk 16).

[45]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1831/2003, 22. september 2003, loomasöötades kasutatavate söödalisandite kohta (ELT L 268, 18.10.2003, lk 29).

[46]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1332/2008, 16. detsember 2008, mis käsitleb toiduensüüme ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 83/417/EMÜ, nõukogu määrust (EÜ) nr 1493/1999, direktiivi 2000/13/EÜ, nõukogu direktiivi 2001/112/EÜ ja määrust (EÜ) nr 258/97 (ELT L 354, 31.12.2008, lk 7).

[47]             Nõukogu direktiiv 96/29/Euratom, 13. mai 1996, millega sätestatakse põhilised ohutusnormid töötajate ja muu elanikkonna tervise kaitsmiseks ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest (EÜT L 159, 29.6.1996, lk 1).

[48]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1829/2003, 22. september 2003, geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (ELT L 268, 18.10.2003, lk 1).

[49]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1830/2003, 22. september 2003, milles käsitletakse geneetiliselt muundatud organismide jälgitavust ja märgistamist, geneetiliselt muundatud organismidest valmistatud toiduainete ja sööda jälgitavust ning millega muudetakse direktiivi 2001/18/EÜ (ELT L 268, 18.10.2003, lk 24).

[50]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 95/46/EÜ, 24. oktoober 1995, üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (ELT L 281, 23.11.1995, lk 31).

[51]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 765/2008, 9. juuli 2008, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 339/93 (ELT L 218, 13.8.2008, lk 30).

[52]             Vähemalt kuus kuud pärast jõustumist.

[53]             ABM: tegevuspõhine juhtimine – ABB: tegevuspõhine eelarvestamine.

[54]             Finantsmääruse artikli 54 lõike 2 punkti a või b kohaselt.

[55]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 (ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta) artikkel 110.

[56]             Sanders, J (ed.) 2013: Evaluation of the EU legislation on organic farming (ELi mahepõllumajanduse õigusaktide hindamine), Thünen Institute of Farm Economics (Thüneni põllumajandusökonoomika instituut) http://ec.europa.eu/agriculture/evaluation/market-and-income-reports/organic-farming-2013_en.htm

[57]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009.

[58]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005.

[59]             Eelarve täitmise viise selgitatakse koos viidetega finantsmäärusele veebisaidil BudgWeb: http://www.cc.cec/budg/man/budgmanag/budgmanag_en.html

[60]             Liigendatud assigneeringud / liigendamata assigneeringud

[61]             EFTA: Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsioon.

[62]             Kandidaatriigid ja vajaduse korral Lääne-Balkani potentsiaalsed kandidaatriigid.

[63]             Tehniline ja/või haldusabi ning ELi programmide ja/või meetmete rakendamiseks antava toetusega seotud kulud (endised B...A read), kaudne teadustegevus, otsene teadustegevus.

[64]             Väljunditena käsitatakse tarnitud tooteid ja osutatud teenuseid (rahastatud üliõpilasvahetuste arv, ehitatud teede pikkus kilomeetrites jms).

[65]             Ühise põllumajanduspoliitika järelevalve ja hindamine raames luuakse alates 2014. aastast järelevalve ja hindamise ühtne raamistik ning sellest tulenevalt täidetakse tulemustabeleid vastavalt hiljem.

[66]             Tehniline ja/või haldusabi ning ELi programmide ja/või meetmete rakendamiseks antava toetusega seotud kulud (endised B...A read), kaudne teadustegevus, otsene teadustegevus.

I LISA

ARTIKLI 2 LÕIKES 1 OSUTATUD MUUD TOOTED

– toiduks või söödaks kasutatavad pärmid,

– õlu,

– mate,

– kohvi-, tee- ja mateekstraktid, -essentsid ja -kontsentraadid, tooted kohvist, teest või matest või nende ekstraktidest, essentsidest ja kontsentraatidest, röstitud sigur jm röstitud kohviasendajad, ekstraktid, essentsid ja kontsentraadid nendest,

– puuviljanektarid,

– kakaopasta, -või, -rasv, -õli ja -pulber, šokolaad jm kakaod sisaldavad toiduvalmistised,

– suhkrukondiitritooted,

– teravilja-, jahu-, tärklise- või piimatooted, valikpagaritooted,

– supid,

– kastmed,

– värskelt valmistatud toidud,

– jäätis,

– maitsestatud jogurtid, puuvilja-, pähkli- või kakaolisanditega jogurtid,

– meresool,

– looduslikud kummivaigud ja vaigud,

– õietolm,

– mesilasvaha,

– eeterlikud õlid,

– piiritusjoogid, tingimusel et neid toodetakse ainult põllumajandusliku päritoluga etüülalkoholist.

II LISA

III PEATÜKIS OSUTATUD TOOTMISE ERIEESKIRJAD

I osa. Taimekasvatuseeskirjad

Lisaks artiklites 7–10 sätestatud tootmiseeskirjadele kohaldatakse mahepõllumajandusliku taimekasvatuse suhtes ka käesolevas osas sätestatud eeskirju.

1. Üldnõuded

1.1. Keelatud on hüdropooniline tootmine, st taimekasvatusmeetod, mille puhul on nende juured üksnes toitainelahuses või inertses keskkonnas, millele on lisatud toitainelahus.

1.2. Kõikide kasutatavate taimekasvatusmeetoditega välditakse või minimeeritakse mis tahes täiendavat keskkonnasaastet.

1.3. Üleminek

1.3.1. Selleks et taimi ja taimseid saadusi oleks võimalik käsitada mahepõllumajanduslikuna, peab käesolevas määruses sätestatud tootmiseeskirju olema kohaldatud põldude suhtes vähemalt kaheaastase üleminekuaja jooksul enne külvi või rohumaa või mitmeaastaste söödataimede puhul vähemalt kaks aastat enne nende kasutamist mahepõllumajandusliku söödana või muude mitmeaastaste taimede kui söödataimede puhul vähemalt kolm aastat enne mahepõllumajanduslike toodete esimest koristust.

1.3.2. Kui maa on olnud saastunud mahepõllumajanduslikus tootmises lubamatute toodetega, võib pädev asutus otsustada pikendada punktis 1.3.1 sätestatud üleminekuperioodi.

1.3.3. Mahepõllumajanduslikus tootmises lubamatu tootega töötlemise korral taotleb pädev asutus kooskõlas punktiga 1.3.1 uut üleminekuperioodi.

Kõnealust perioodi võib lühendada järgmistel juhtudel:

(a) mahepõllumajanduslikus tootmises lubamatu tootega töötlemine on osa taimekahjustajate või umbrohu, sh karantiinsete organismide või invasiivsete võõrliikide suhtes võetavast kohustuslikust tõrjemeetmest, mille on kehtestanud liikmesriigi pädev asutus,

(b) mahepõllumajanduslikus tootmises lubamatu tootega töötlemine on osa teaduslikest katsetest, mille on heaks kiitnud liikmesriigi pädev asutus.

1.3.4. Punktides 1.3.2 ja 1.3.3 osutatud juhtudel võetakse üleminekuperioodi kindlaksmääramisel arvesse järgmisi tegureid:

(a) asjaomase toote lagunemisprotsess peab tagama, et üleminekuperioodi lõpuks sisaldab muld ja mitmeaastaste taimede puhul taim jääkaineid tähtsusetus koguses;

(b) pärast töötlemist kogutud saagi müümisel ei tohi viidata mahepõllumajanduslikule tootmisele.

1.3.5. Mahepõllumajandusliku loomakasvatusega seotud maad käsitlevad spetsiifilised üleminekueeskirjad peaksid olema järgmised:

1.3.5.1. üleminekueeskirju kohaldatakse selle tootmisüksuse kogu ala suhtes, kus loomasööta toodetakse.

1.3.5.2. Olenemata punktist 1.3.5.1 võib üleminekuperioodi lühendada ühele aastale mittetaimtoiduliste liikide kasutatavate karjamaade ja vabaõhualade puhul.

1.4. Taimede päritolu, sh taimne paljundusmaterjal

1.4.1. Taimede ja taimsete saaduste kasvatamiseks tuleb kasutada ainult mahepõllumajanduslikult toodetud taimset paljundusmaterjali. Selleks peab taimse paljundusmaterjali tootmiseks ette nähtud taim ja vajaduse korral emataim olema kasvatatud kooskõlas käesoleva määrusega vähemalt ühe põlvkonna jooksul või mitmeaastaste taimede puhul vähemalt ühe põlvkonna jooksul, st kaks kasvuperioodi.

1.4.2. Mittemahepõllumajanduslikult toodetud taimne paljundusmaterjal

Mittemahepõllumajanduslikult toodetud taimset paljundusmaterjali võib kasutada ainult juhul, kui see on pärit mahepõllumajandusele ülemineku järgus olevast tootmisüksusest või kui selle kasutamine on õigustatud teadustööks, väikesemahulisteks välikatseteks või geneetiliste ressursside säilitamiseks.

1.5. Mulla majandamine ja väetamine

1.5.1. Mahepõllumajanduslikus taimekasvatuses kasutatakse maaharimis- ja maaviljelusviise, mis säilitavad või suurendavad orgaanilist ainest mullas, parandavad mulla stabiilsust ja mulla bioloogilist mitmekesisust ning tõkestavad pinnase tihenemist ja mullaerosiooni.

1.5.2. Mulla viljakust ja bioloogilist aktiivsust säilitatakse ja suurendatakse mitmeaastase külvikorra abil, sealhulgas kasutades liblikõielisi ja teisi haljasväetistaimi ning eelistatavalt komposteeritud sõnnikut või mahepõllumajanduslikust tootmisest pärit eelistatavalt komposteeritud orgaanilist materjali.

1.5.3. Kui taimede toitainevajadusi ei ole võimalik rahuldada punktides 1.5.1 ja 1.5.2 sätestatud meetmetega, võib üksnes vajalikul määral kasutada ainult neid väetisi ja mullaomaduste parandajaid, mis on artikli 19 alusel mahepõllumajanduslikus tootmises lubatud.

1.5.4. Ühes põllumajanduslikus majapidamises kasutatav sõnnikukogus, nagu on määratletud nõukogu direktiivis 91/676/EMÜ,[1] ei tohi ületada 170 kg lämmastikku kasutatava põllumajandusmaa hektari kohta aastas. Kõnealune piirang kehtib ainult laudasõnniku, kuivatatud laudasõnniku ja veetustatud linnusõnniku, komposteeritud virtsa, sh linnusõnniku, komposteeritud laudasõnniku ja vedela virtsa kasutamise kohta.

1.5.5. Kui mahepõllumajanduslikud majapidamised tahavad jagada mahepõllumajanduslikust tootmisest ülejäävat sõnnikut, võivad nad sõlmida kirjalikke koostöölepinguid ainult teiste mahepõllumajandusliku tootmise eeskirju täitvate põllumajanduslike majapidamiste ja ettevõtetega. Punktis 1.5.4 osutatud ülempiir arvutatakse kõigi sellises koostöös osalevate mahepõllumajanduslike tootmisüksuste põhjal.

1.5.6. Mulla üldseisundi parandamiseks või toitainete kättesaadavuse suurendamiseks mullas või põllukultuurides võib kasutada mikroorganisme sisaldavaid valmistisi.

1.5.7. Komposti aktiveerimiseks võib kasutada asjakohaseid taimseid valmistisi või mikroorganisme sisaldavaid valmistisi.

1.5.8. Mineraalseid lämmastikväetisi ei tohi kasutada.

1.6. Taimekahjustajate ja umbrohu tõrje

1.6.1. Taimekahjustajate ja umbrohu tekitatavate kahjustuste vältimiseks kaitstakse taimi eelkõige järgmisega:

– kahjurite looduslikud vaenlased,

– liikide, sortide ja heterogeense materjali valik,

– külvikorrad;

– maaviljelusmeetodid, nagu biofumigeerimine,

– ning termilised protsessid, nagu solarisatsioon ja aurutamine pinnase pealmises kihis (kuni 10 cm sügavuselt).

1.6.2. Kui taimi ei ole võimalik taimekahjustajate eest punktis 1.6.1 sätestatud meetoditega piisavalt kaitsta või kui on selge, et saaki ähvardab oht, võib üksnes vajalikul määral kasutada ainult neid taimekaitsevahendeid, mis on artikli 19 alusel lubatud mahepõllumajanduslikus tootmises.

1.6.3. Lõksudes ja püünistes kasutatavate toodete, v.a feromoonpüünised, puhul peavad lõksud ja püünised ära hoidma ainete pääsemise keskkonda ning ainete ja kasvatatavate kultuuride kokkupuutumise. Lõksud tuleb pärast kasutamist kokku korjata ja ohutult kõrvaldada.

1.7. Puhastus- ja desinfitseerimisvahendid

Taimekasvatuses võib kasutada üksnes selliseid puhastus- ja desinfitseerimisvahendeid, mis on artikli 19 alusel mahepõllumajanduslikus tootmises lubatud.

2. Teatavate taimede või taimsete saaduste suhtes kehtivad nõuded

2.1. Seenekasvatuseeskirjad

Seente kasvatamisel võib kasutada substraate, kui need koosnevad ainult järgmistest koostisosadest:

(a) laudasõnnik ja virts,

i)       mis on pärit mahepõllumajandusliku tootmise eeskirju järgivatest põllumajanduslikest majapidamistest või

ii)      millele on osutatud punktis 1.5.3, ainult juhul, kui punktis i osutatud toode ei ole kättesaadav, ja tingimusel, et sellise laudasõnniku ja virtsa kaal ei ületa 25 % substraadi koostisosade kogukaalust (v.a katteaine ja lisatud vesi) enne kompostimist;

(b) põllumajandusliku päritoluga tooted, mis on saadud mahepõllumajandusliku tootmise eeskirju järgivatest põllumajanduslikest majapidamistest, välja arvatud punktis a osutatud tooted;

(c) keemiliselt töötlemata turvas;

(d) pärast langetamist keemiliselt töötlemata puit;

(e) punktis 1.5.3 osutatud mineraalained, vesi ja muld.

2.2. Metsikute taimede korjamise eeskirjad

Looduslikel aladel, metsades ja põllumajandusmaal kasvavate metsikute taimede ja taimeosade korjamist käsitatakse mahepõllumajandusliku tootmismeetodina tingimusel, et:

(a) kõnealuseid alasid ei ole töödeldud muude kui artikli 19 alusel mahepõllumajanduslikus tootmises kasutada lubatud toodetega vähemalt kolme aasta jooksul enne korjamist;

(b) korjamine ei mõjuta looduskeskkonna stabiilsust ega liikide säilimist korjamispiirkonnas.

II osa. Loomakasvatuseeskirjad

Lisaks artiklites 7, 8, 9 ja 11 sätestatud tootmiseeskirjadele kohaldatakse loomakasvatuse suhtes ka käesolevas osas sätestatud eeskirju.

1. Üldnõuded

1.1. Keelatud on maata loomakasvatus, st loomakasvatus, mille puhul loomakasvataja ei majanda põllumajandusmaad ega ole sõlminud kirjalikku koostöökokkulepet mõne teise põllumajandustootjaga.

1.2. Üleminek

1.2.1. Üleminekuperiood algab kõige varem ajast, kui põllumajandustootja on mahepõllumajandusliku tootmise alustamisest pädevatele asutustele teatanud ning tema majapidamise suhtes kohaldatakse kontrollsüsteemi vastavalt käesolevale määrusele.

1.2.2. Üleminekuperioodid, mis kehtivad teatavat liiki loomakasvatuse puhul, on esitatud punktis 2.

1.2.3. Üleminekuperioodi ajal kasvatatud loomi ja toodetud loomseid saadusi ei ole lubatud turustada mahepõllumajandusliku tootena.

1.2.4. Loomi ja loomseid saadusi võib käsitada mahepõllumajandusliku tootena üleminekuperioodi lõpus kogu tootmisüksuse samaaegse ülemineku korral, mis hõlmab elusloomi, karjamaid või loomasööda kasvatamiseks kasutatavaid maa-alasid.

1.3. Loomade päritolu

1.3.1. Mahepõllumajanduslikud kariloomad sünnivad ja kasvavad mahepõllumajanduslikes majapidamistes.

1.3.2. Põllumajanduslikus majapidamises enne mahepõllumajanduslikule tootmisele ülemineku perioodi algust olevaid loomi ja neist saadud tooteid võib käsitada mahepõllumajanduslikuna pärast punktis 2 osutatud kohaldatava üleminekuperioodi järgimist.

1.3.3. Mahepõllumajanduslike loomade aretamise põhimõtted on järgmised:

(a) paljundamisel kasutatakse looduslikke meetodeid; kunstlik seemendamine on siiski lubatud;

(b) paljunemist ei mõjutata hormoonide või sarnaste ainete abil, välja arvatud juhul, kui on tegemist üksiklooma veterinaarraviga;

(c) teisi kunstliku paljundamise viise, nagu kloonimine ja embrüo siirdamine, ei kasutata;

(d) tõuvalik peab olema asjakohane ja aitama vältida mis tahes kannatuste tekitamist ning vajadust loomi vigastada.

1.3.4. Tõu- või liinivalikul tuleb arvesse võtta loomade võimet kohaneda kohalike tingimustega, ilma et see kahjustaks nende heaolu, elujõulisust ja vastupanuvõimet haigustele. Peale selle tuleb tõu- või liinivalikul vältida teatavaid haigusi või terviseprobleeme, mis on seotud mõne intensiivtootmises kasutatud tõu või liiniga (nt sigade stressisündroom, PSE-sündroom, äkksurm, iseeneslik abort, keisrilõiget vajavad rasked poegimised). Eelistada tuleb omamaiseid tõuge ja liine.

1.3.5. Aretamise eesmärgil võib põllumajanduslikku majapidamisse tuua loomi, keda ei ole kasvatatud mahepõllumajanduslikult, kui tõud on põllumajanduse jaoks kadumisohus vastavalt komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006[2] IV lisale, ning sel juhul võivad kõnealustest tõugudest loomad olla poeginud.

1.4. Loomasööt

1.4.1. Üldnõuded loomasööda kohta

Loomasööda suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) loomasööt tuleb saada peamiselt põllumajanduslikust majapidamisest, kus loomi peetakse, või sama piirkonna muudest mahepõllumajanduslikest majapidamistest;

(b) karja tuleb sööta mahepõllumajandusliku söödaga, mis vastab looma toitainevajadustele tema arengu eri etappidel. Piiratud söötmine ei ole loomakasvatuses lubatud;

(c) keelatud on pidada loomi tingimustes või toidul, mis võib põhjustada aneemiat;

(d) nuumamine peab olema igas kasvatamise järgus katkestatav. sundsöötmine on keelatud;

(e) loomadel, välja arvatud mesilased, peab olema pidev juurdepääs karjamaale või koresöödale;

(f) kasvustimulaatoreid ja sünteetilisi aminohappeid ei tohi kasutada;

(g) emapiimast toituvate loomade söötmisel tuleb minimaalse ajavahemiku vältel eelistada muule toidule emapiima;

(h) mineraalset päritolu söödamaterjale, söödalisandeid, teatavaid loomasöödana kasutatavaid tooteid ja abiaineid kasutatakse ainult juhul, kui neid on artikli 19 alusel lubatud mahepõllumajanduslikus tootmises kasutada.

1.4.2. Ühiskarjamaal karjatamine ja rändkarjatamine

1.4.2.1. Mahepõllumajanduslikke loomi võib ühiskarjamaal karjatada tingimusel, et:

(a) ühiskarjamaad hallatakse täielikult kooskõlas käesoleva määrusega;

(b) kõik mittemahepõllumajanduslikud loomad, keda kõnealusel karjamaal karjatatakse, peavad olema pärit tootmissüsteemist, mis on samaväärne ühega määruse (EL) nr 1305/2013[3] artiklites 28 ja 30 sätestatutest;

(c) kõnealust karjamaad kasutavatelt mahepõllumajanduslikelt loomadelt saadud loomseid saadusi ei arvata mahepõllumajandusliku tootmise alla, kui ei suudeta tõendada, et kõnealused loomad on nõuetele vastavalt eraldatud mittemahepõllumajanduslikest loomadest.

1.4.2.2. Rändkarjatuse ajal võivad loomad, kui neid aetakse ühelt karjatamisalalt teisele, toituda tavapärastel maadel. Toitumine mittemahepõllumajanduslikust söödast (hein ja muud taimed, mida loomad söövad) ei tohi kesta rohkem kui 35 päeva, sh loomade viimise ja tagasi toomise aeg.

1.4.3. Üleminekuperioodi sööt

1.4.3.1. Üleminekujärgus põllumajanduslikes majapidamistes võib keskmiselt kuni 15 % loomadele söödetavast söödast pärineda esimest aastat üleminekujärgus olevatelt püsirohumaadelt või maade mahepõllumajandusliku majandamise raames külvatud mitmeaastaste söödataimede või valgurikaste taimedega põldudelt saadud saagist või seal karjatamisest, eeldusel et need põllud moodustavad osa kõnealusest majapidamisest. Esimest aastat üleminekujärgus olevatelt põldudelt saadud sööta ei tohi kasutada töödeldud mahepõllumajandusliku sööda tootmiseks. Kui kasutatakse nii üleminekuperioodi sööta kui ka esimest aastat üleminekujärgus olevatelt põldudelt saadud sööta, ei tohi sellise sööda osakaal kokku ületada punktis 1.4.3.2 kindlaksmääratud maksimumprotsendimäärasid.

1.4.3.2. Mahepõllumajanduslike majapidamiste puhul võib keskmiselt kuni 20 % söödaratsioonist koosneda üleminekuperioodi söödast, st teist aastat üleminekujärgus olevalt põllult saadud söödast. Üleminekujärgus põllumajanduslike majapidamiste puhul võib juhul, kui sööt on pärit majapidamisest endast, kõnealust protsenti suurendada kuni 100ni.

1.4.3.3. Punktides 1.4.3.1 ja 1.4.3.2 nimetatud kogused arvutatakse igal aastal taimset päritolu söödas sisalduva kuivaine osakaaluna.

1.4.4. Teatavate söödamaterjalide ja ainete kasutamine söödas

Mahepõllumajandusliku sööda töötlemisel ja mahepõllumajanduslike loomade toitmiseks võib kasutada ainult selliseid loomset päritolu mahepõllumajanduslikke söödamaterjale ning söödamaterjale ja söödalisandeid, mis on artikli 19 kohaselt mahepõllumajanduslikus tootmises lubatud.

1.5. Tervishoid

1.5.1. Haiguste ennetamine

1.5.1.1. Haiguste ennetamine põhineb tõugude ja liinide valikul, karjakasvatustaval, kõrgekvaliteedilisel söödal ja liikumisel, asjakohasel loomkoormusel ning pidamisel asjakohastes hügieenitingimustes.

1.5.1.2. Immunoloogiliste veterinaarravimite kasutamine on lubatud.

1.5.1.3. Keemiliselt sünteesitud allopaatiliste veterinaarravimite või antibiootikumide kasutamine haiguste ennetamiseks on keelatud.

1.5.1.4. Kasvu soodustamiseks või toodangu suurendamiseks mõeldud ainete (sealhulgas antibiootikumid, koktsidiostaatikumid ja muud kunstlikud kasvusoodustajad) kasutamine ning hormoonide või samalaadsete ainete kasutamine paljunemise reguleerimiseks (nt inna esilekutsumine või sünkroonimine) või muul eesmärgil on keelatud.

1.5.1.5. Kui loomi hangitakse mittemahepõllumajanduslikest tootmisüksustest, rakendatakse olenevalt kohalikest oludest erimeetmeid, nagu sõeluuringud või karantiin.

1.5.1.6. Loomapidamishoonete ja sisseseadete puhastamiseks ja desinfitseerimiseks võib kasutada puhastus- ja desinfitseerimisvahendeid ainult juhul, kui need on artikli 19 alusel mahepõllumajanduslikus tootmises lubatud.

1.5.1.7. Laudad, sulud, seadmed ja riistad peavad olema nõuetekohaselt puhastatud ja desinfitseeritud, et vältida nakkuste levikut ning haigusekandjate tekkimist. Väljaheide, uriin ning söömata jäänud või mahapudenenud toit tuleb eemaldada nii sageli kui vaja, et minimeerida lõhna tekkimist ning vältida putukate või näriliste siginemist. Putukate ja muude kahjurite hävitamiseks hoonetes ja teistes rajatistes, kus loomi peetakse, võib kasutada rodentitsiide (ainult lõksudes) ja tooteid, mis on artikli 19 alusel mahepõllumajanduslikus tootmises lubatud.

1.5.2. Veterinaarravi

1.5.2.1. Kui hoolimata loomatervishoiu tagamiseks võetud ennetusmeetmetest loom haigestub või saab vigastada, tuleb teda viivitamata ravida.

1.5.2.2. Haigusi ravitakse kohe nende ilmnemisel, et vältida loomade piinlemist. Vajaduse korral ja rangeid nõudeid järgides ning veterinaarjärelevalve ametniku järelevalve all võib kasutada keemiliselt sünteesitud allopaatilisi veterinaarravimeid, sealhulgas antibiootikume, kui fütoterapeutilised, homöopaatilised ja muud tooted selleks ei sobi. Eelkõige sätestatakse piirangud seoses ravikuuri kestuse ja keeluaegadega.

1.5.2.3. Keemiliselt sünteesitud allopaatiliste veterinaarravimite või antibiootikumide asemel tuleb kasutada mineraalsöötasid ja artikli 19 kohaselt mahepõllumajanduslikus tootmises lubatud toitainelisandeid ning taimravitooteid ja homöopaatilisi tooteid, kui nende ravitoime asjaomase loomaliigi ja haiguse puhul on tõhus.

1.5.2.4. Välja arvatud juhul, kui on tegemist vaktsineerimistega, parasiitidevastase ravi või kohustuslike haigustõrjeprogrammidega, mille puhul loomale või loomarühmale antakse üle kolme keemiliselt sünteesitud allopaatilise veterinaarravimi, sealhulgas antibiootikumid, 12 kuu jooksul või üle ühe ravikuuri, kui loomade tootliku elutsükli pikkus on alla aasta, ei tohi asjaomaseid loomi või nendest saadud tooteid müüa mahepõllumajandusliku toodanguna ning loomadele tuleb määrata punktides 1.2 ja 2 osutatud üleminekuajad.

1.5.2.5. Keeluaeg loomale tavalistes kasutustingimustes allopaatilise veterinaarravimi manustamise ja sellest loomast mahepõllumajanduslike toiduainete tootmise vahel peab olema kaks korda nii pikk kui direktiivi 2001/82/EÜ artiklis 11 osutatud keeluaeg või 48 tundi, kui keeluaega ei ole määratud.

1.5.2.6. Lubatud on liidu õigusaktide alusel ette nähtud ravi, mis on seotud inimeste ja loomade tervise kaitsega.

1.6. Loomapidamis- ja -kasvatustavad

1.6.1. Hoone soojustus, küte ja ventilatsioon peavad tagama, et õhuringlus, tolmusisaldus, temperatuur, suhteline õhuniiskus ja gaasisisaldus püsib tasemel, mis tagab loomade heaolu. Hoones peab olema piisav loomulik õhuvahetus ning piisavalt päevavalgust.

1.6.2. Loomade pidamine laudas ei ole kohustuslik sellistes piirkondades, kus ilmastikutingimused võimaldavad loomi väljas pidada. Loomadele tuleb võimaldada pidev juurdepääs vabaõhualale, eelistatult rohumaale, kui ilmastikutingimused ning maapinna seisukord seda lubavad ja kui liidu õigusaktide põhjal ei ole kehtestatud inimeste ja loomade tervise kaitsega seotud piiranguid ja kohustusi. Loomadel peab olema kehvade ilmastikutingimuste korral võimalik minna varjualusesse või varjulisse kohta.

1.6.3. Hoonete loomkoormus peab tagama loomade mugavuse, üldise heaolu ja liigiomaste vajaduste rahuldamise, mis eelkõige sõltuvad loomaliigist ja -tõust ning loomade vanusest. Arvestada tuleb ka loomade käitumistavasid, mis sõltuvad eelkõige loomarühma suurusest ning loomade soost. Optimaalse loomkoormusega tuleb tagada loomade üldine heaolu, jättes neile piisavalt ruumi vabalt seista, kergesti lamama heita, end ümber pöörata, puhastada, võtta kõiki loomupäraseid asendeid ja teha kõiki loomulikke liigutusi, nagu sirutused ja tiibade lehvitamine.

1.6.4. Lautade ja vabajalutusalade miinimumpindala ja muud eri liiki ja eri omadustega loomade pidamise tingimused on sätestatud punktides 2.1.4, 2.2.4, 2.3.4 ja 2.4.5.

1.6.5. Vabaõhualad võivad olla osaliselt kaetud. Verandasid ei käsitata vabaõhualana.

1.6.6. Kogu loomkoormus ei tohi ületada piirmäära 170 kg lämmastikku põllumajandusmaa hektari kohta aastas.

1.6.7. Sobiva punktis 1.6.6 osutatud loomkoormuse kindlaksmääramiseks kehtestab pädev asutus punktis 1.6.6 osutatud piirmääraga samaväärsed loomühikud, võttes aluseks iga spetsiifilise loomakasvatusnõudega seotud arvnäitajad.

1.7. Loomade heaolu

1.7.1. Kõikidel loomapidamisega seotud töötajatel peavad olema vajalikud põhiteadmised ja -oskused loomade tervise ja heaolu kohta.

1.7.2. Kasvatustavad, sealhulgas loomkoormus, ja pidamistingimused peavad olema sellised, et loomade arengualased, füsioloogilised ja etoloogilised vajadused on täidetud.

1.7.3. Loomadele tuleb võimaldada pidev juurdepääs vabaõhualale, eelistatult rohumaale, kui ilmastikutingimused ning maapinna seisukord seda lubavad ja kui liidu õigusaktide põhjal ei ole kehtestatud inimeste ja loomade tervise kaitsega seotud piiranguid ega kohustusi.

1.7.4. Karja suurust piiratakse eesmärgiga minimeerida karjamaade paljakssöömist, mulla kinnitrampimist, erosiooni või loomade või nende sõnniku põhjustatud reostust.

1.7.5. Kui kohaldatakse artikli 8 lõiget 5 ja käesoleva osa punkti 1.4.2.2, peetakse mahepõllumajanduslikke loomi eraldi muudest loomadest.

1.7.6. Kariloomade lõastamine või teistest eraldamine on keelatud, välja arvatud üksikute loomade puhul piiratud ajavahemikuks, kui see on põhjendatud veterinaarkaalutlustega. Pädevad asutused võivad lubada karja lõastamist mikroettevõtetes, kui karja ei ole võimalik hoida nende käitumuslike vajadustega sobivates rühmades, tingimusel et loomad pääsevad karjatamisperioodiks karjamaale ja vähemalt kaks korda nädalas vabaõhualale, kui karjatamine ei ole võimalik.

1.7.7. Eluskarja veo kestust minimeeritakse.

1.7.8. Mis tahes kannatuste tekitamine viiakse miinimumini looma kogu eluea jooksul, sealhulgas tapmise ajal.

1.7.9. Loomade vigastamine on keelatud.

1.7.10. Looma kannatusi tuleb minimeerida piisava anesteesia ja/või valutustamisega ning sellega, et toiminguid teevad kvalifitseeritud töötajad ja loom on toimingu jaoks kõige sobivamas eas.

1.7.11. Füüsiline kastreerimine on lubatud toodete kvaliteedi ning traditsiooniliste tootmistavade säilitamiseks, ent selleks tuleb kasutada sobivat anesteesiat või valutustamist, toiminguid peavad tegema kvalifitseeritud töötajad ja loom peab olema toimingu jaoks kõige sobivamas eas.

1.7.12. Loomi tuleb peale ja maha laadida ilma nende sundimiseks mis tahes liiki elektrilisi stimulaatoreid kasutamata. Allopaatiliste rahustite kasutamine enne vedu või veo ajal on keelatud.

2. Teatavate loomaliikide suhtes kehtivad nõuded

2.1. Veise-, lamba- ja kitsekasvatus

2.1.1. Üleminek

Selleks et veiseid, lambaid ja kitsi ning neilt saadud tooteid saaks käsitada mahepõllumajanduslikuna, tuleb käesolevas määruses sätestatud tootmiseeskirju rakendada:

(a) veiseliha tootmise suhtes 12 kuud, kuid mitte vähem kui loomade kolmveerandi eluea ulatuses;

(b) lammaste ja kitsede puhul ning piima tootmiseks kasutatavate loomade puhul 6 kuud.

2.1.2. Loomasööt

Loomasööda suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) veised, lambad ja kitsed peavad pääsema karjamaale rohtu sööma alati, kui tingimused seda võimaldavad;

(b) olenemata punktist a peavad üle aasta vanused pullid pääsema karjamaale või vabaõhualale;

(c) kui veised, lambad ja kitsed pääsevad karjamaale karjatamisajal ning kui talvine laudasüsteem võimaldab loomadele piisavalt liikumisvabadust, võib loobuda kohustusest lasta loomi talvekuudel vabaõhualale;

(d) välja arvatud punktis 1.4.2.2 osutatud iga-aastase rändkarjatamise ajal, peab vähemalt 90 % söödast pärinema samast tootmisüksusest või kui see ei ole võimalik, olema toodetud koostöös teiste mahepõllumajanduslike majapidamistega samas piirkonnas;

(e) veise-, lamba- ja kitsekasvatussüsteemid peavad põhinema karjamaade maksimaalsel kasutamisel vastavalt nende kasutamise võimalustele eri aastaaegadel. Vähemalt 60 % veiste, lammaste ja kitsede igapäevase ratsiooni kuivainest peab koosnema koresöödast värske või kuivsööda või silona. Piimandusloomade puhul lubatakse lüpsiperioodi alguses vähendada kõnealust määra 50 %ni maksimaalselt kolmeks kuuks;

(f) emapiimast toituvate veiste, lammaste ja kitsede söötmisel tuleb eelistada muule toidule emapiima, veiste puhul vähemalt kolm kuud ning lammaste ja kitsede puhul vähemalt 45 päeva.

2.1.3. Pidamise eritingimused

Pidamistingimuste suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) veiste, lammaste ja kitsede pidamiskoha põrand peab olema sile, kuid mitte libe; Veiste, lammaste ja kitsede jaoks ette nähtud minimaalsest sisepindalast, mis on kindlaks määratud punkti 2.1.4 tabelis, vähemalt pool peab olema jäik, st mitte rest- ega võrkpõrand;

(b) pidamiskohas peab olema mugav, pehme ja kuiv lebamis-/puhkekoht, mis on piisavalt suur ja jäiga konstruktsiooniga, mitte võrkpõrandaga. Puhkepaigas peab olema avar ja kuiv, allapanuga lebamiskoht. Allapanu peab koosnema põhust või muust nõuetekohasest looduslikust materjalist. Allapanu võib parendada või rikastada mineraalainetega, mida on artikli 19 kohaselt lubatud kasutada mahepõllumajanduslikus tootmises väetisena või mullaomaduste parandajana;

(c) olenemata nõukogu direktiivi 2008/119/EÜ[4] artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktist a ja artikli 3 lõike 1 teisest lõigust, on keelatud pidada üle ühe nädala vanuseid vasikaid eraldi latrites, välja arvatud üksikud loomad piiratud ajavahemikus, kui see on põhjendatud veterinaarkaalutlustega.

2.1.4. Loomkoormus

Maksimaalne veiste, lammaste ja kitsede arv hektari kohta on järgmine:

Klass või liik || Maksimaalne loomade arv hektari kohta vastavalt 170 kg lämmastikule hektari kohta aastas

Nuumvasikad || 5

Muud alla aasta vanused veised || 5

Vähemalt ühe-, kuid vähem kui kaheaastased pullid || 3,3

Vähemalt ühe-, kuid vähem kui kaheaastased lehmad || 3,3

Vähemalt kaheaastased pullid || 2

Aretusmullikad || 2,5

Nuummullikad || 2,5

Lüpsilehmad || 2

Praagitud lüpsilehmad || 2

Muud lehmad || 2,5

Kitsed || 13,3

Uted || 13,3

Lautade ja vabajalutusalade miinimumpindala ja muud veiste, lammaste ja kitsede pidamistingimuste näitajad on järgmised:

|| Sisepindala (loomade kasutuses olev netopindala) || Välisala pindala (jalutusala, v.a karjamaad)

|| Minimaalne eluskaal (kg) || m2 looma kohta || m2 looma kohta

Aretus- ja nuumveised || kuni 100 || 1,5 || 1,1

kuni 200 || 2,5 || 1,9

kuni 350 || 4,0 || 3

üle 350 || 5 m2 ning minimaalselt 1 m2 100 kg kohta || 5 m2 ning minimaalselt 1 m2 100 kg kohta

Lüpsilehmad || || 6 || 4,5

Sugupullid || || 10 || 30

Lambad ja kitsed || || 1,5 m2 lamba või kitse kohta || 2,5

|| 0,35 m2 lamba- või kitsetalle kohta || 2,5 m2, minimaalselt 0,5 m2 lamba-/kitsetalle kohta

2.2. Hobuslaste kasvatus

2.2.1. Üleminek

Selleks et hobuslasi ning neilt saadud tooteid saaks käsitada mahepõllumajanduslikuna, tuleb käesolevas määruses sätestatud tootmiseeskirju rakendada:

(a) hobuslaste liha tootmise puhul 12 kuud, kuid mitte vähem kui loomade kolmveerandi eluea ulatuses;

(b) piima tootmiseks kasutatavate loomade puhul 6 kuud;

2.2.2. Loomasööt

Loomasööda suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) hobuslased peavad pääsema karjamaale rohtu sööma alati, kui tingimused seda võimaldavad;

(b) kui hobuslased pääsevad karjamaale karjatamisajal ning kui talvine laudasüsteem võimaldab loomadele piisavalt liikumisvabadust, võib loobuda kohustusest lasta loomi talvekuudel vabaõhualale;

(c) välja arvatud punktis 1.4.2.2 osutatud iga-aastase rändkarjatamise ajal, peab vähemalt 90 % söödast pärinema samast tootmisüksusest või kui see ei ole võimalik, olema toodetud koostöös teiste mahepõllumajanduslike majapidamistega samas piirkonnas;

(d) hobuslaste kasvatamise süsteemid peavad põhinema karjamaade maksimaalsel kasutamisel vastavalt nende ligipääsetavusele eri aastaaegadel. Vähemalt 60 % hobuslaste igapäevase ratsiooni kuivainest peab koosnema koresöödast värske või kuivsööda või silona;

(e) emapiimast toituvate hobuslaste söötmisel tuleb eelistada muule toidule emapiima, mitte üle kolme kuu.

2.2.3. Pidamise eritingimused

Pidamistingimuste suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) hobuslaste pidamiskoha põrand peab olema sile, kuid mitte libe. Hobuslaste jaoks ette nähtud minimaalsest sisepindalast, mis on kindlaks määratud punkti 2.2.4 tabelis, vähemalt pool peab olema jäik, st mitte rest- ega võrkpõrand;

(b) pidamiskohas peab olema mugav, pehme ja kuiv lebamis-/puhkekoht, mis on piisavalt suur ja jäiga konstruktsiooniga, mitte võrkpõrandaga. Puhkepaigas peab olema avar ja kuiv, allapanuga lebamiskoht. Allapanu peab koosnema põhust või muust nõuetekohasest looduslikust materjalist. Allapanu võib parendada või rikastada mineraalainetega, mida on artikli 19 kohaselt lubatud kasutada mahepõllumajanduslikus tootmises väetisena või mullaomaduste parandajana.

2.2.4. Loomkoormus

Maksimaalne hobuslaste arv hektari kohta on järgmine:

Klass või liik || Maksimaalne loomade arv hektari kohta vastavalt 170 kg lämmastikule hektari kohta aastas

Üle kuue kuu vanused hobuslased || 2

Lautade ja vabajalutusalade miinimumpindala ja muud hobuslaste pidamistingimuste näitajad on järgmised:

|| Sisepindala (loomade kasutuses olev netopindala) || Välisala pindala (jalutusala, v.a karjamaa)

|| Minimaalne eluskaal (kg) || m2 looma kohta || m2 looma kohta

Aretus- ja nuumhobuslased || kuni 100 || 1,5 || 1,1

kuni 200 || 2,5 || 1,9

kuni 350 || 4,0 || 3

üle 350 || 5 m2 ning minimaalselt 1 m2 100 kg kohta || 5 m2 ning minimaalselt 0,75 m2 100 kg kohta

2.3. Seakasvatus

2.3.1. Üleminek

Selleks et sigu ning neilt saadud tooteid saaks käsitada mahepõllumajanduslikuna, tuleb käesolevas määruses sätestatud tootmiseeskirju rakendada vähemalt kuus kuud.

2.3.2. Loomasööt

Loomasööda suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) vähemalt 60 % söödast peab olema pärit samast tootmisüksusest või juhul, kui see ei ole võimalik, olema toodetud koostöös teiste mahepõllumajanduslike majapidamiste või söödakäitlejatega samas piirkonnas;

(b) emapiimast toituvaid sigu tuleb sööta, eelistades muule toidule emapiima, mitte üle 40 päeva;

(c) sigade päevasele söödaratsioonile tuleb lisada koresööta värske või kuivsööda või silona.

2.3.3. Pidamise eritingimused

Pidamistingimuste suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) sigade pidamiskoha põrand peab olema sile, kuid mitte libe. Sigade jaoks ette nähtud minimaalsest sisepindalast, mis on kindlaks määratud punkti 2.3.4 tabelis, vähemalt pool peab olema jäik, st mitte rest- ega võrkpõrand;

(b) sigade pidamiskohas peab olema mugav, pehme ja kuiv lebamis-/puhkekoht, mis on piisavalt suur ja jäiga konstruktsiooniga, mitte võrkpõrandaga. Puhkepaigas peab olema avar ja kuiv, allapanuga lebamiskoht. Allapanu peab koosnema põhust või muust nõuetekohasest looduslikust materjalist. Allapanu võib parendada või rikastada mineraalainetega, mida on artikli 19 kohaselt lubatud kasutada mahepõllumajanduslikus tootmises väetisena või mullaomaduste parandajana;

(c) emiseid tuleb kasvatada rühmades, välja arvatud tiinuse lõppjärgus ja imetamise ajal;

(d) põrsaid ei tohi pidada ülestikku asetatud sulgudes ega põrsapuurides;

(e) jalutuskohtades peavad sead saama püherdada ja tuhnida. Tuhnimiseks võib kasutada mitmesuguseid substraate.

2.3.4. Loomkoormus

Maksimaalne sigade arv hektari kohta on järgmine:

Klass või liik || Maksimaalne loomade arv hektari kohta vastavalt 170 kg lämmastikule hektari kohta aastas

Põrsad || 74

Aretusemised || 6,5

Nuumsead || 14

Muud sead || 14

Lautade ja vabajalutusalade miinimumpindala ja muud sigade pidamistingimuste näitajad on järgmised:

|| Sisepindala (loomade kasutuses olev netopindala) || Välisala pindala (jalutusala, v.a karjamaa)

|| Minimaalne eluskaal (kg) || m2 looma kohta || m2 looma kohta

Poegivad emised põrsastega kuni 40 päeva jooksul || || 7,5 m2 emise kohta || 2,5

Nuumsead || kuni 50 || 0,8 || 0,6

kuni 85 || 1,1 || 0,8

kuni 110 || 1,3 || 1

Põrsad || üle 40 päeva vanad ja kuni 30 kg kaaluvad || 0,6 || 0,4

Aretussead || || 2,5 m2 emise kohta || 1,9

|| 6 m2 kuldi kohta Kui sulge kasutatakse paaritamiseks: 10 m2 kuldi kohta || 8,0

2.4. Kodulinnukasvatus

2.4.1. Üleminek

Selleks et kodulinde ning neilt saadud tooteid saaks käsitada mahepõllumajanduslikuna, tuleb käesolevas määruses sätestatud tootmiseeskirju rakendada:

(a) alla kolme päeva vanustena sissetoodud kodulindude liha tootmise puhul 10 nädalat;

(b) munade tootmiseks kasutatavate kodulindude puhul 6 nädalat.

2.4.2. Kodulindude päritolu

Kodulinde tuleb pidada kuni minimaalse eani või nad peaksid pärinema aeglaselt kasvavate kodulindude liinidest, nagu on määratlenud pädev asutus. Kui põllumajandustootja ei kasuta aeglase kasvuga liine, on minimaalne tapavanus järgmine:

(a) 81 päeva kanade puhul;

(b) 150 päeva kohikukkede puhul;

(c) 49 päeva pekingi partide puhul;

(d) 70 päeva emaste muskuspartide puhul;

(e) 84 päeva isaste muskuspartide puhul;

(f) 92 päeva sinikaelpartide puhul;

(g) 94 päeva pärlkanade puhul;

(h) 140 päeva isaste kalkunite või küpsetamiseks mõeldud hanede puhul ning

(i) 100 päeva emaste kalkunite puhul.

2.4.3. Loomasööt

Loomasööda suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) vähemalt 60 % söödast peab olema pärit samast tootmisüksusest või juhul, kui see ei ole võimalik, olema toodetud koostöös teiste mahepõllumajanduslike majapidamiste või söödakäitlejatega samas piirkonnas;

(b) päevasele söödaratsioonile tuleb lisada koresööta värske või kuivsööda või silona.

2.4.4. Pidamise eritingimused

Pidamistingimuste suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) kodulinde ei tohi pidada puuris;

(b) veelinnud peavad pääsema ojasse, tiiki, järve või basseini, kui ilmastiku- ja hügieenitingimused seda lubavad, et looma liigiomased vajadused ja heaolunõuded oleksid rahuldatud; kui ilmastikutingimused seda ei luba, peavad nad pääsema vee juurde, kuhu nad saavad sulestiku puhastamiseks kasta oma pea;

(c) kodulinnud peavad pääsema vabaõhualale vähemalt kolmandikul oma elueast. Kodulindude vabaõhualad peavad olema põhiliselt taimestikuga kaetud, kaitserajatistega varustatud ning võimaldama loomadel kergesti pääseda nõuetekohase arvu joogikünade juurde;

(d) kui liidu õigusaktide alusel kehtestatud piirangute või kohustuste tõttu hoitakse kodulinde siseruumides, peab neil olema alaline juurdepääs piisavas koguses koresöödale ja sobivale materjalile, et rahuldada nende etoloogilisi vajadusi;

(e) kõik kodulinnukasvatuses kasutatavad hooned peavad vastama järgmistele nõuetele:

i)       vähemalt kolmandik põrandapinnast peab olema jäik, st mitte rest- või võrkpõrand, ning kaetud õlgedest, puulaastudest, liivast või turbast allapanuga;

ii)      munakanadele mõeldud linnukasvatushoonetes peab piisavalt suurt osa kanadele mõeldud põrandapinnast saama kasutada lindude väljaheidete kogumiseks;

iii)     kodulinnud peavad saama kasutada linnurühmade ja lindude arvule sobivat arvu õrsi vastavalt punktis 2.4.5 kodulinnukasvatuse jaoks sätestatud lautade ja vabajalutusalade miinimumpindalale ja muudele pidamiskohtade näitajatele;

iv)     hoone välispiirdes, sh verandas, peavad olema lindude suurusele vastavate mõõtmetega sisse- ja väljapääsuluugid, mille üldpikkus peab olema vähemalt neli meetrit linnukasvatushoone iga 100 m2 kohta. Kui hoonel on veranda, peab sisemiste, st maja ja veranda vaheliste väljapääsuluukide üldpikkus olema kaks meetrit 100 m2 kohta. Linnud peavad verandale pääsema kogu ööpäeva jooksul;

v)      kodulinnukasvatushooned tuleb ehitada nii, et lindudel on lihtne pääseda vabaõhualale, s.t et maksimumkaugus mis tahes hoones asuvast punktist lähima välise väljapääsuluugini ei tohi olla üle 15 m;

vi)     mitmekorruselistes süsteemides ei tohi olla üle kolme korruse kasutatavat pinda, esimene korrus kaasa arvatud. Korruste või vahepealsete alade, nt pesitsemisalade kaugus üksteisest ei tohi olla üle ühe meetri. Kõrgematelt korrustelt peab olema võimalik sõnnikut eemaldada automaatsüsteemi abil;

(f) päevavalgusele lisaks võib kasutada kunstlikku valgustust kuni 16-tunnise valge aja tagamiseks nii, et öine pidev puhkeaeg, mil kunstlikku valgustust ei kasutata, kestab vähemalt kaheksa tundi;

(g) pärast iga kodulinnupartii üleskasvatamist tuleb hooned lindudest tühjendada. Selle aja jooksul tuleb hooned ja sisseseade puhastada ning desinfitseerida. Peale selle tuleb pärast iga kodulinnupartii üleskasvatamist lasta vabaaladel puhata liikmesriigi kindlaksmääratava ajavahemiku jooksul, et taimestik saaks taastuda. Kõnealuseid nõudeid ei kohaldata, kui kodulinde ei kasvatata partiina, ei peeta vabaalal ja kui nad saavad terve päeva vabalt ringi liikuda.

2.4.5. Loomkoormus

Maksimaalne loomade arv hektari kohta on järgmine:

Klass või liik || Maksimaalne loomade arv hektari kohta vastavalt 170 kg lämmastikule hektari kohta aastas

Broilerid || 580

Munakanad || 230

Lautade ja vabajalutusalade miinimumpindala ja muud Gallus gallus liiki kuuluvate lindude pidamistingimuste näitajad on järgmised:

|| Aretuslinnud / vanemkari || Noorkari || Nuumlinnud || Kohikuked || Kihid

Vanus || Aretuslinnud || Noorkanad 0–8 nädalat || Noorkanad 9–18 nädalat || Noorlinnud 0–21 päeva || Lõppnuumal linnud 22– 81 päeva || 22–150 päeva || Munakanad alates 19 nädalast

Siseruumides peetavate lindude arv (lindu kasutatava pinna m2 kohta) || 6 lindu || 24 lindu, seejuures eluskaaluga kuni 21 kg/m² || 15 lindu, seejuures eluskaaluga kuni 21 kg/m² || 20 lindu, seejuures eluskaaluga kuni 21 kg/m² || 10 lindu, seejuures eluskaaluga kuni 21 kg/m² || 10 lindu, seejuures eluskaaluga kuni 21 kg/m² || 6 lindu

Ruum õrrel (cm) || || || || || 18

Mitmekorruseliste süsteemide lisamõõtmed esimese korruse m2 kohta (sh veranda, kui sellele on tagatud juurdepääs kogu ööpäeva jooksul) || 9 lindu || 36 lindu, veranda välja arvatud || 22 lindu || Tavaliselt ei kasutata || 9 lindu

Karja maksimumsuurus || 3 000, isaslinnud sealhulgas || 10 000* || 3 300 || 10 000* || 4 800 || 2 500 || 3 000

Loomkoormus vabaalal (m2/lind), tingimusel et ei ületata ülemmäära 170 kg lämmastikku hektari kohta aastas || 4 || 1 || 4 || 1 || 4 || 4 || 4

*   võib jagada kolmeks 3 000 linnuga partiiks või kaheks 4 800 linnuga partiiks

Lautade ja vabajalutusalade miinimumpindala ja muusse kui Gallus gallus liiki kuuluvate lindude pidamistingimuste täiendavad näitajad on järgmised:

|| Kalkunid || Haned || Pardid || Pärlkanad

Liik || Isaslinnud || Emaslinnud || Kõik || Pekingi pardid || Isased muskuspardid || Emased muskuspardid || Sinikael-pardid || Kõik

Siseruumides peetavate lindude arv (lindu kasutatava pinna m² kohta) || 10 lindu, seejuures eluskaaluga kuni 21 kg/m² || 10 lindu, seejuures eluskaaluga kuni 21 kg/m² || 10 lindu, seejuures eluskaaluga kuni 21 kg/m² || 10 lindu, seejuures eluskaaluga kuni 21 kg/m² || 10 lindu, seejuures eluskaaluga kuni 21 kg/m² || 10 lindu, seejuures eluskaaluga kuni 21 kg/m² || 10 lindu, seejuures eluskaaluga kuni 21 kg/m² || 10 lindu, seejuures eluskaaluga kuni 21 kg/m²

Ruum õrrel (cm) || 40 || 40 || Tavaliselt ei kasutata || Tavaliselt ei kasutata || 40 || 40 || Tavaliselt ei kasutata || 20

Karja maksimumsuurus || 2 500 || 2 500 || 2 500 || 4 000 (emaslinnud) 3 200 (isaslinnud) || 3 200 || 4 000 || 3 200 || 5 200

Loomkoormus vabaalal (m2/lind), tingimusel et ei ületata ülemmäära 170 kg lämmastikku hektari kohta aastas || 10 || 10 || 15 || 4,5 || 4,5 || 4,5 || 4,5 || 4

2.4.6. Pääs vabaõhualale

Vabaõhualale pääsu suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) kodulinnud peavad pääsema vabaõhualale vähemalt kolmandikul oma elueast. Eelkõige peab neil päevasel ajal olema pidevalt võimalik pääseda vabaõhualale alates võimalikult varasest east, kui füsioloogilised ja füüsilised tingimused seda lubavad, välja arvatud juhul, kui liidu õigusaktide alusel on kehtestatud ajutised piirangud;

(b) kodulindude vabaõhualad peavad olema põhiliselt kaetud mitmekesise taimestikuga ja varustatud kaitserajatistega ning võimaldama lindudel kergesti pääseda nõuetekohase arvu joogikünade juurde. Vabaõhuala taimestik tuleb korrapäraste ajavahemike tagant eemaldada, et vähendada toitainete ülekülluse tekkimise ohtu. Vabaõhuala ei tohi ulatuda üle 150 m raadiuse kodulinnukasvatushoone lähimast väljapääsuluugist. Kuni 350 meetrine raadius kodulinnukasvatushoone lähimast väljumisluugist on siiski lubatud, kui kogu vabaalal on ühtlaste vahemaade järel piisav arv varjualuseid (ühe hektari kohta vähemalt neli varjualust) ja joogikünasid;

(c) kui kasvatusalal on sööta vähe, nt pikaajalise lumekatte või põuperioodi tõttu, tuleb kodulindude toidule lisada koresööta;

(d) kui liidu õigusaktide alusel kehtestatud piirangute või kohustuste tõttu hoitakse kodulinde siseruumides, peab neil olema alaline juurdepääs piisavas koguses koresöödale ja sobivale materjalile, et rahuldada nende etoloogilisi vajadusi.

2.4.7. Loomade heaolu

Eluslindudelt sulgede kitkumine on keelatud.

2.5. Mesindus

2.5.1. Üleminek

Mesindustoodete müümisel võib mahepõllumajanduslikule tootmisele viidata ainult juhul, kui käesoleva määruse kohaseid mahepõllumajandusliku tootmise eeskirju on täidetud vähemalt aasta jooksul.

Üleminekuperioodil tuleb vaha asendada mahepõllumajanduslikust mesindusest pärineva vahaga.

2.5.2. Mesilaste päritolu

Tuleks eelistada Apis mellifera ja nende kohalike ökotüüpide kasutamist.

2.5.3. Loomasööt

Loomasööda suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) tootmisperioodi lõpus tuleb jätta tarudesse talvitamiseks piisav mee- ja õietolmuvaru;

(b) mesilasperede söötmine on lubatud ainult juhul, kui ilmastikutingimused ohustavad mesilasperede säilimist. Mesilasi tuleb sööta mahepõllumajandusliku mee, mahepõllumajanduslike suhkrusiirupite või mahepõllumajandusliku suhkruga.

2.5.4. Spetsiifilised haiguste ennetamise ja veterinaarravi eeskirjad mesinduses

Haiguste ennetamise ja veterinaarravi suhtes mesinduses kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) kärjeraamide, tarude ja kärgede kaitsmiseks eelkõige taimekahjustajate eest on lubatud kasutada ainult rodentitsiide (kasutamiseks ainult lõksudes) ja artikli 19 kohaselt mahepõllumajanduslikus tootmises lubatud sobivaid tooteid;

(b) füüsikalised meetodid mesilate desinfitseerimiseks, näiteks auru või lahtise tulega, on lubatud;

(c) lesehaudme hävitamine on lubatud üksnes varroalesta Varroa destructor nakkuse isoleerimiseks;

(d) kui mesilaspered jäävad kõigist eespool nimetatud ennetusmeetmetest hoolimata haigeks või saavad nakkuse, tuleb neid viivitamata ravida ning vajaduse korral võib need paigutada eraldatud mesilatesse;

(e) varroalestaga Varroa destructor nakatumise korral võib kasutada sipelghapet, piimhapet, äädikhapet ja oblikhapet, samuti mentooli, tümooli, eukalüptooli ja kamprit;

(f) kui mesilasperede ravis kasutatakse keemiliselt sünteesitud allopaatilisi ravimeid, tuleb ravitavad mesilaspered paigutada eraldatud mesilatesse ning kogu mesilasvaha asendada mahepõllumajanduslikust mesindusest pärineva vahaga. Seejärel kehtestatakse kõnealuste mesilasperede suhtes punktis 2.5.1 sätestatud aastane üleminekuperiood

(g) punkti f ei kohaldata artikli 19 kohaselt mahepõllumajanduslikus tootmises lubatud toodete suhtes.

2.5.5. Mesilaste pidamise eritingimused

Pidamistingimuste suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) mesilad paigutatakse piirkondadesse, kus on tagatud, et nektari- ja õietolmuallikad koosnevad põhiliselt mahepõllumajanduslikest kultuuridest või, kui see on asjakohane, looduslikest taimedest või muudel kui mahemeetoditel majandatud metsadest või taimedest, mida on töödeldud ainult keskkonda vähemõjutavatel meetoditel;

(b) mesilad paigutatakse piisavalt kaugele allikatest, mis võivad põhjustada mesindussaaduste saastumist või mõjuda halvasti mesilaste tervisele;

(c) mesila peab asuma kohas, mida kolme km raadiuses ümbritsevad nektari- ja õietolmuallikad koosnevad põhiliselt mahepõllumajanduskultuuridest või looduslikest taimedest või kultuuridest, mida on töödeldud keskkonda vähe mõjutavate meetoditega, mis on samaväärsed määruse (EL) nr 1305/2013 artiklites 28 ja 30 sätestatud meetoditega, mis ei mõjuta mesindussaaduste käsitamist mahepõllumajanduslikuna. Need nõuded ei kehti selliste piirkondade suhtes, kus ei toimu õitsemist, või kui tarud on puhkeolekus;

(d) tarud ja mesinduses kasutatavad materjalid peavad olema põhiliselt looduslikust materjalist, mis ei tekita keskkonna ega mesindussaaduste saastamise ohtu.

2.5.6. Mesindustavade suhtes kehtivad erieeskirjad

Mesindustavade suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) uute kärjepõhjade valmistamiseks kasutatav mesilasvaha peab pärinema mahepõllumajanduslikust tootmisüksusest;

(b) tarudes võib kasutada ainult looduslikke saadusi, nagu taruvaik, vaha ja taimeõlid;

(c) keemiliste sünteetiliste repellentide kasutamine meevurritamise ajal on keelatud;

(d) lesehauet sisaldavaid kärgi ei tohi meevurritamiseks kasutada;

(e) mesindust ei käsitata mahepõllumajanduslikuna, kui sellega tegeletakse piirkondades või aladel, mille liikmesriik on määranud piirkonnaks või alaks, kus mahepõllumajanduslik mesindus ei ole võimalik.

2.5.7. Loomade heaolu

Loomade heaolu suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) mesindussaaduste kogumisel on keelatud mesilaste hävitamine kärgedes;

(b) mesilaste köndistamine, näiteks emamesilaste tiibade kärpimine, on keelatud.

III osa. Merevetikate ja vesiviljelusloomade tootmise eeskirjad

1. Mõisted

Käesolevas osas kasutatakse järgmisi mõisteid:

(1) „kinnise veekasutusega vesiviljelusrajatis” – täieliku veeringlusega rajatis, milles vesiviljelus toimub suletud keskkonnas maismaal või laeval ning kus vesiviljelusloomade keskkonna stabiliseerimiseks kasutatakse püsivat välist energiaallikat;

(2) „taastuvatest energiaallikatest saadud energia” – taastuvad mittefossiilsed energiaallikad, nagu tuuleenergia, päikeseenergia, geotermiline energia, laineenergia, loodeteenergia, hüdroenergia, prügilagaas, reoveepuhasti gaas ja biogaasid;

(3) „haudemaja” – rajatis, kus vesiviljelusloomi, eelkõige merikogerlasi ja koorikloomi, aretatakse, inkubeeritakse ning varasel eluetapil kasvatatakse;

(4) „edasikasvatusrajatis” – koht, kus loomi kasvatatakse pärast inkubeerimist ja enne kaubakalakasvatust. Kõnealune kasvatusetapp viiakse lõpule tootmistsükli esimese kolmandiku jooksul, v.a liikide puhul, kes teevad läbi laskujaks kasvamise protsessi;

(5) „reostus” – ainete või energia otsene või kaudne veekeskkonda juhtimine, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivides 2000/60/EÜ[5] ja 2008/56/EÜ[6], vetes, mille suhtes kõnealuseid direktiive kohaldatakse;

(6) „polükultuur” – kahe või enama tavaliselt eri troofilistel tasemetel asuva liigi kasvatamine samas viljelusüksuses;

(7) „tootmistsükkel” – kasvatatava vesiviljeluslooma või merevetika eluiga varaseimast eluetapist (vesiviljeluslooma puhul alates viljastatud marjast) kuni väljapüügini;

(8) „kohalikud liigid” – liigid, mis ei ole võõrliigid ega piirkonnast puuduvad liigid vastavalt nõukogu määrusele (EÜ) nr 708/2007,[7] sh selle määruse IV lisas loetletud liigid;

(9) „asustustihedus” – vesiviljelusloomade eluskaal kuupmeetri vee kohta kaubakalakasvatuse igas etapis ning lestaliste ja krevettide puhul kaal ruutmeetri pinna kohta.

2. Üldnõuded

2.1. Tootmine peab toimuma kohtades, mis ei saastu mahepõllumajanduslikus tootmises lubamatute toodete või ainetega ega asjaomaste saaduste mahepõllumajanduslikku laadi ohustavate saasteainetega.

2.2. Mahepõllumajanduslikud tootmisüksused peavad olema mittemahepõllumajanduslikest tootmisüksustest piisavalt eraldatud ja üksteisest liikmesriigi määratud ohutus kauguses, kui ohutud kaugused on kindlaks määratud. Selliste eraldamismeetmete puhul võetakse aluseks looduslikud tingimused, eraldi veejaotussüsteemid, vahemaad, looded ning asjaomase mahepõllumajandusliku tootmisüksuse asukoht voolusuuna suhtes (vastu- või pärivoolu). Merevetikate tootmist ei käsitata mahepõllumajanduslikuna, kui sellega tegeletakse piirkondades või aladel, mille liikmesriik on määranud merevetikate mahepõllumajanduslikuks tootmiseks sobimatuks piirkonnaks või alaks.

2.3. Selleks et määrata kindlaks asjaomase tootmisüksuse ja selle lähiümbruse seisund ning tootmise tõenäoline mõju, tuleb iga uue tootmistegevuse puhul, millele taotletakse mahepõllumajanduslikku luba ning mille käigus toodetakse üle 20 tonni vesiviljelustooteid aastas, hinnata selle tegevuse keskkonnamõju proportsionaalselt asjaomase tootmisüksusega. Ettevõtja esitab keskkonnamõju hinnangu asjaomasele kontrolliasutusele või kontrollorganile. Keskkonnamõju hinnangu sisu peab põhinema Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/92/EL[8] IV lisal. Kui tootmisüksuse keskkonnamõju on juba samaväärselt hinnatud, võib kasutada kõnealuse hindamise tulemusi.

2.4. Ettevõtja esitab vesiviljeluskultuuride ja merevetikate väljapüügi säästva majandamise kava, mis on proportsionaalne asjaomase tootmisüksusega.

2.5. Kava ajakohastatakse igal aastal ning selles esitatakse tegevuse keskkonnamõju ja tehtava keskkonnaseire üksikasjad ning loetletakse kavandatud meetmed, et minimeerida ümbritsevale vee- ja maismaakeskkonnale avalduvat kahjulikku mõju, sh vajaduse korral tootmistsükli jooksul või igal aastal eralduvat toitainete heitkogust. Kavas esitatakse tehnilise varustuse järelevalvet ja remonti käsitlevad andmed.

2.6. Vesiviljeluse ja merevetikate tootmisega tegelevad ettevõtjad koostavad säästva majandamise kava raames jäätmete vähendamise ajakava, mida rakendatakse alates tootmise algusest. Võimaluse korral kasutatakse jääksoojust vaid juhul, kui energia pärineb taastuvatest energiaallikatest. Merevetikate väljapüügi alustamisel hinnatakse üks kord nende biomassi.

3. Merevetikate suhtes kehtivad nõuded

Lisaks artiklites 7, 8, 9 ja 12 ja vajaduse korral 2. jaotises sätestatud üldistele tootmiseeskirjadele kohaldatakse merevetikate korjamise ja tootmise suhtes käesolevas 3. osas sätestatud eeskirju. Kõnealuseid eeskirju kohaldatakse mutatis mutandis kõikide paljurakuliste merevetikate, kogu paljurakulise fütoplanktoni ja kõikide mikrovetikate suhtes, mida kasutatakse vesiviljelusloomade söödana.

3.1. Üleminek

3.1.1. Merevetikate väljapüügikoha üleminekuperiood on kuus kuud.

3.1.2. Merevetikate tootmise üksuse üleminekuperiood on kuus kuud või üks täielik tootmistsükkel, olenevalt sellest, kumb on pikem.

3.1.3. Üleminekuperioodi ajal võib vesiviljelusettevõte siiski olla jagatud selgelt eraldiseisvateks üksusteks, millest kõiki ei juhita mahepõllumajandusliku tootmise põhimõtetest lähtuvalt. Merevetikate tootmise puhul võib kasutada samu liike, tingimusel et tootmisüksused on piisavalt eraldatud.

3.2. Merevetikate kasvatamise eeskirjad

3.2.1. Looduslikult meres kasvavate merevetikate ja nende osade kogumist käsitatakse mahepõllumajandusliku tootmisena tingimusel, et:

(a) kasvukohad peavad olema direktiivi 2000/60/EÜ[9] määratluse kohaselt ökoloogiliselt kvaliteetsed ega tohi olla tervise seisukohast ebasobivad;

(b) korjamine ei mõjuta oluliselt loodusliku ökosüsteemi stabiilsust ega liikide säilimist korjamispiirkonnas.

3.2.2. Merevetikate kasvatamist käsitatakse mahepõllumajanduslikuna, kui seda tehakse rannikualadel, mille keskkonna- ja tervishoiualased näitajad on vähemalt võrdsed punkti 3.2.1 alapunktis a esitatutega. Lisaks kohaldatakse järgmisi tootmiseeskirju:

(a) kasutatakse säästlikke tavasid tootmise kõigil etappidel alates noorvetikate kogumisest kuni saagikoristuseni;

(b) ulatusliku genofondi säilitamise tagamiseks tuleb korrapäraselt koguda looduslikke noorvetikaid, et täiendada tehistingimustes kasvatatud kultuurmaterjali varusid;

(c) väetisi võib kasutada üksnes tehistingimustes toimuva kasvatamise puhul ja ainult juhul, kui neid on lubatud mahepõllumajanduslikus tootmises selleks otstarbeks kasutada.

3.3. Merevetikate kasvatus

3.3.1. Kui merevetikaid kasvatatakse meres, kasutatakse üksnes keskkonnas leiduvaid looduslikke toitaineid või mahepõllumajanduslikust vesiviljelusloomade tootmisest (soovitatavalt lähedal asuvatest polükultuurirajatistest) saadud toitaineid.

3.3.2. Maismaal asuvates väliste toitaineallikatega rajatistes peab olema võimalik kontrollida, et heitvee toitainesisaldus on võrdne väljastpoolt saadud vee toitainesisaldusega või sellest väiksem. Kasutada on lubatud üksnes selliseid taimseid või mineraalseid toitaineid, mis artikli 19 kohaselt on mahepõllumajanduslikus tootmises lubatud.

3.3.3. Merevetikate asustustihedus ja tootmistegevuse intensiivsus registreeritakse ning veekeskkonna terviklikkus säilitatakse sellega, et ei ületata merevetikate suurimat kogust, mis ei kahjusta keskkonda.

3.3.4. Võimaluse korral taaskasutatakse või võetakse ringlusesse köied ja muud merevetikate kasvatamisel kasutatavad seadmed.

3.4. Looduslike merevetikate säästev väljapüük

3.4.1. Merevetikate väljapüügi alustamisel tuleb üks kord hinnata nende biomassi.

3.4.2. Raamatupidamisaruandeid hoitakse tootmisüksuses või tööruumides, et võimaldada ettevõtjal kindlaks teha ja kontrolliasutusel või kontrollorganil kontrollida, et tootjad on tarninud üksnes käesoleva määruse kohaselt toodetud looduslikke merevetikaid.

3.4.3. Väljapüük toimub sellisel viisil, et saagi kogus ei mõjuta oluliselt veekeskkonna seisundit. Merevetikate taastumise võimaldamiseks ja kaaspüügi vältimiseks võetakse meetmeid, mis käsitlevad väljapüügimeetodit, miinimumsuurust, vanust, paljunemistsüklit või järelejäänud merevetikate suurust.

3.4.4. Kui merevetikaid püütakse jagatud või ühises koristuspiirkonnas, tehakse kättesaadavaks dokumendid, mis tõendavad, et kogusaak vastab käesoleva määruse nõuetele.

4. Vesiviljelusloomade suhtes kehtivad nõuded

Lisaks artiklites 7, 8, 9 ja 12 sätestatud üldistele tootmiseeskirjadele kohaldatakse punktis 4.1.5.10 osutatud kalade, vähkide, okasnahksete ja limuste suhtes käesolevas 4. osas sätestatud eeskirju. Neid eeskirju kohaldatakse mutatis mutandis zooplanktoni, pisivähkide, keriloomade, usside ja muude söödana kasutatavate veeloomade suhtes.

4.1. Üldnõuded

4.1.1. Üleminek

4.1.1.1. Vesiviljelusüksuste, sh olemasolevate vesiviljelusloomade tootmise üksuste suhtes kohaldatakse järgmisi üleminekuperioode:

(a) 24 kuud rajatiste puhul, mida ei saa veest tühjendada, puhastada ega desinfitseerida;

(b) 12 kuud rajatiste puhul, mis on veest tühjendatud või kasutamata hoitud;

(c) 6 kuud rajatiste puhul, mis on veest tühjendatud, puhastatud ja desinfitseeritud;

(d) 3 kuud avatud veekasutusega rajatiste, sealhulgas kahepoolmeliste limuste kasvatamiseks kasutatavate rajatiste puhul.

4.1.1.2. Üleminekuperioodi ajal võib vesiviljelusettevõte siiski olla jagatud selgelt eraldiseisvateks üksusteks, millest kõiki ei juhita mahepõllumajandusliku tootmise põhimõtetest lähtuvalt. Vesiviljelusloomade tootmise puhul võib kasutada samu liike, tingimusel et tootmisüksused on piisavalt eraldatud.

4.1.2. Vesiviljelusloomade päritolu

4.1.2.1. Vesiviljelusloomade päritolu suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) mahepõllumajanduslik vesiviljelus peab põhinema mahepõllumajanduslikust sugukarjast ja mahepõllumajanduslikest majapidamistest pärit noorloomade kasvatamisel;

(b) kasutada tuleb kohalikke liike ja aretamise eesmärk peab olema saada liine, mis on kasvatustingimustega paremini kohanenud, tagades hea tervisliku seisundi ja heaolu ning söödavarude hea kasutamise. Kontrolliasutusele või kontrollorganile tuleb esitada liikide päritolu ja käitlemist tõendavad dokumendid;

(c) kasutada tuleb liike, mis on vastupidavad ja mida on võimalik kasvatada ilma looduslikke populatsioone oluliselt kahjustamata;

(d) ettevõttesse võib tuua loodusest püütud või mittemahepõllumajanduslikke vesiviljelusloomi geenipopulatsiooni täiustamiseks. Kõnealuseid loomi tuleb kasvatada mahepõllumajanduslikult vähemalt kolme kuu jooksul enne nende kasutamist tõuaretuse eesmärgil.

4.1.2.2. Aretamise kohta kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) hormoonide ja nende derivaatide kasutamine on keelatud;

(b) ühesooliste liinide tootmist, välja arvatud käsitsi väljavalimine, polüploidsuse indutseerimist, kunstlikku hübridiseerimist ja kloonimist ei kasutata;

(c) valida tuleb sobivad liinid;

(d) vajaduse korral tuleb sätestada sugukarja majandamise, tõuaretuse ja noorloomade tootmise tingimused konkreetsete liikide puhul.

4.1.3. Loomasööt

4.1.3.1. Kala-, vähi- ja okasnahksete sööda suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) loomi tuleb sööta söödaga, mis vastab looma toitainevajadustele tema arengu eri etappidel;

(b) söötmisrežiimide väljatöötamisel tuleb arvesse võtta järgmisi esmatähtsaid tegureid:

i)       loomatervis ja loomade heaolu;

ii)      kõrge tootekvaliteet, sh toitaineline koostis, millega tagatakse söögikõlbliku lõpptoote kõrge kvaliteet;

iii)     väike keskkonnamõju;

(c) sööda taimne osa peab olema pärit mahepõllumajanduslikust tootmisest ja sööda veeloomadest valmistatud osa peab olema pärit kalavarude säästvast kasutamisest;

(d) taimset päritolu mittemahepõllumajanduslikke söödamaterjale, loomset ja mineraalset päritolu söödamaterjale, söödalisandeid, teatavaid loomasöödana kasutatavaid tooteid ja abiaineid kasutatakse ainult juhul, kui nende kasutamine mahepõllumajanduslikus tootmises on lubatud käesoleva määruse alusel;

(e) kasvustimulaatoreid ja sünteetilisi aminohappeid ei tohi kasutata;

(f) kasutada on lubatud üksnes selliseid mineraalsöötasid, mis artikli 19 kohaselt on mahepõllumajanduslikus tootmises lubatud;

(g) mahepõllumajanduslikus vesiviljeluses võib kasutada ainult II osa punktis 1.4.4 osutatud söödalisandeid, teatavaid loomasöödana kasutatavaid tooteid ja töötlemise abiaineid.

4.1.3.2. Kahepoolmeliste limuste ja muude liikide puhul, mida ei söödeta, vaid mis toituvad looduslikust planktonist, kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) sellised filtrijad loomad rahuldavad kogu oma toitumisvajaduse looduslikult, välja arvatud haudejaamades ja kasvualadel kasvatatavad noorloomad;

(b) kasvukohad peavad olema direktiivi 2000/60/EÜ määratluse kohaselt ökoloogiliselt kvaliteetsed.

4.1.3.3. Lihatoiduliste vesiviljelusloomade sööta käsitlevad erieeskirjad

Lihatoiduliste vesiviljelusloomade sööda puhul tuleb esmatähtsaks pidada järgmist päritolu söötasid:

(a) vesiviljelusest pärit mahepõllumajanduslik sööt;

(b) kalade, vähkide või limuste mahepõllumajandusliku vesiviljeluse jääkidest saadud kalajahu ja kalaõli;

(c) kalajahu, kalaõli ja kaladest pärinevad koostisosad, mis on saadud säästva kalanduse raames inimtoiduks püütud kalade, vähkide või limuste jääkidest;

(d) kalajahu, kalaõli ja kaladest pärinevad koostisosad, mis on saadud säästva kalanduse raames püütud tervetest kaladest, vähkidest või limustest ja mida ei kasutata inimtoiduks;

(e) mahepõllumajanduslikud taimsed või loomsed söödamaterjalid; taimne materjal ei tohi ületada 60 % kogukoostisosadest.

4.1.3.4. Teatavate vesiviljelusloomade sööda suhtes kehtivad erieeskirjad

Maismaavete kalade, viburhännaklaste ja mageveekrevettide ning troopika mageveekalade söötmise suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) neile antakse tiikides ja järvedes looduslikult leiduvat sööta;

(b) kui punktis a osutatud looduslike söödavarude kogused ei ole piisavad, võib kasutada soovitatavalt samas kasvanduses kasvatatud mahepõllumajanduslikku taimset sööta või merevetikaid. Ettevõtjad hoiavad alles lisasööda kasutamise vajadust tõendavad dokumendid;

(c) kui looduslikke söödavarusid punkti b kohaselt täiendatakse, siis punkti 4.1.5.10 alapunktis g nimetatud liikide ja pangaasiuse (Pangasius spp.) söödakogus võib sisaldada kuni 10 % ulatuses kalajahu või -õli, mis pärineb säästvast kalandusest.

4.1.4. Tervishoid

4.1.4.1. Haiguste ennetamine

Haiguste ennetamise suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) haiguste ennetamiseks tuleb loomi pidada optimaalsetes tingimustes – selleks on vaja valida sobiv koht, võttes muu hulgas arvesse eri liikide vajadusi seoses vee hea kvaliteedi, voolukiiruse ja veevahetuse määraga, kasvanduse optimaalse planeerimisega, heade kasvatus- ja majandamistavade kohaldamisega, sealhulgas vajadust ruume regulaarselt puhastada ja desinfitseerida, tagada kõrgekvaliteediline sööt, valida asjakohane asustustihedus ning sobivad tõud ja liinid;

(b) immunoloogiliste veterinaarravimite kasutamine on lubatud;

(c) loomatervishoiu korralduse kavas tuleb esitada bioturvalisusmeetmete ja taudide ennetamise tavade üksikasjad, sealhulgas kirjalik nõusolek asjaomase tootmisüksusega proportsionaalse tervishoiualase nõustamise kohta vesiviljelusloomade tervishoiu eest vastutavatelt pädevatelt teenistustelt, kes külastavad asjaomast kasvandust vähemalt korra aastas ning kahepoolmeliste koorikloomade puhul vähemalt korra kahe aasta jooksul;

(d) hoidlaid, seadmeid ja riistu tuleb nõuetekohaselt puhastada ja desinfitseerida;

(e) ummistavad organismid tuleb kõrvaldada üksnes mehaaniliselt või käsitsi ning vajaduse korral lasta tagasi merre kasvandusest piisavalt kaugel;

(f) kasutada on lubatud üksnes selliseid tootmisseadmete ja -rajatiste puhastamis- ning desinfitseerimisaineid, mis artikli 19 kohaselt on mahepõllumajanduslikus tootmises lubatud.

(g) Kasutamata hoidmise suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

i)       pädev asutus määrab kindlaks, kas meres asuvate avatud veekasutusega hoidlate kasutamata hoidmine on vajalik, ning asjakohase aja, mida kohaldatakse iga tootmistsükli järel ning mille andmed registreeritakse;

ii)      kasutamata hoidmine ei ole kohustuslik kahepoolmeliste limuste kasvatamise puhul;

iii)     kasutamata hoidmise ajal tuleb sump või muu vesiviljelusloomade tootmisel kasutatav süsteem tühjendada ja desinfitseerida ning seda tuleb hoida tühjana kuni uue kasutuselevõtuni;

(h) vajaduse korral eemaldatakse söömata jäänud kalasööt, väljaheide ja surnud loomad viivitamata, et vältida olulist keskkonnakahju seoses vee kvaliteediga, minimeerida taudiohtu ning vältida putukate või näriliste ligitõmbamist;

(i) ultraviolettvalguse ja osooni kasutus on lubatud üksnes haudemajades ja edasikasvatusrajatistes;

(j) ektoparasiitide bioloogiliseks tõrjeks kasutatakse eelkõige puhtamat kala.

4.1.4.2. Veterinaarravi

Veterinaarravi suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) haigusi tuleb ravida kohe nende ilmnemisel, et vältida loomade piinlemist; vajaduse korral ja rangeid nõudeid järgides ning veterinaarjärelevalve ametniku järelevalve all võib kasutada keemiliselt sünteesitud allopaatilisi veterinaarravimeid, sealhulgas antibiootikume, kui fütoterapeutilised, homöopaatilised ja muud tooted selleks ei sobi. Vajaduse korral sätestatakse piirangud seoses ravikuuri kestuse ja keeluaegadega;

(b) lubatud on liidu õigusaktide alusel ette nähtud ravi, mis on seotud inimeste ja loomade tervise kaitsega;

(c) kui tekib terviseprobleem vaatamata ennetusmeetmetele, mis on võetud loomade tervishoiu tagamiseks vastavalt määruse punktile 4.1.4.1, võib kasutada veterinaarravi järgmises eelistusjärjekorras:

i)       taimedest, loomadest või mineraalidest saadud ainete homöopaatiline lahus;

ii)      tuimastava mõjuta taimed ja nende ekstraktid ning

iii)     sellised ained nagu mikroelemendid, metallid, immuunsust suurendavad looduslikud vahendid või lubatud probiootikumid;

(d) teha võib kuni kaks allopaatilise ravi kuuri aastas, välja arvatud juhul, kui on tegemist vaktsineerimistega või kohustuslike likvideerimisprogrammidega. Lühema kui aastase tootmistsükli puhul on siiski lubatud vaid üks allopaatilise ravi kuur aastas. Kui allopaatilise ravi nimetatud ravikuure ületatakse, ei tohi asjaomaseid vesiviljelusloomi müüa mahepõllumajandusliku tootena;

(e) parasiitidevastast ravi, välja arvatud liikmesriikides rakendatavad kohustuslikud tõrjeprogrammid, võib teha kuni kaks korda aastas või korra aastas juhul, kui tootmistsükkel on lühem kui 18 kuud;

(f) allopaatiliste veterinaarravimite kasutuse ja punkti d kohase parasiitidevastase ravi (sh kohustuslike tõrje- ja likvideerimisprogrammide raames tehtav ravi) keeluaeg on kaks korda nii pikk kui seadusega ettenähtud keeluaeg, millele on osutatud direktiivi 2001/82/EÜ artiklis 11, või 48 tundi, kui keeluaega ei ole määratud;

(g) veterinaarravimite kasutamisest tuleb teatada kontrolliasutusele või kontrollorganile enne loomade turustamist mahepõllumajandusliku toodanguna. Töödeldud loomad peavad olema selgelt äratuntavad.

4.1.5. Loomapidamis- ja -kasvatustavad

4.1.5.1. Keelatud on vesiviljelusloomade tootmise rajatised, mis on kinnise veekasutusega, välja arvatud haudemajad ja edasikasvatusrajatised või mahepõllumajanduslike söödaorganismidena kasutatavate liikide tootmise rajatised.

4.1.5.2. Vee kunstlik soojendamine või jahutamine on lubatud üksnes haudemajades ja edasikasvatusrajatistes. Looduslikku puurauguvett võib vee soojendamiseks või jahutamiseks kasutada kõikidel tootmisetappidel.

4.1.5.3. Vesiviljelusloomade kasvukeskkonnas on vastavalt vesiviljelusloomade liigiomastele vajadustele loodud järgmised tingimused:

(a) loomade heaolu tagamiseks peab olema piisavalt ruumi ja vajaduse korral peab asustustihedus olema minimaalne;

(b) loomi tuleb hoida kvaliteetses, piisava voolukiiruse, veevahetusmäära ja hapnikutasemega vees ning metaboliitide sisaldus tuleb hoida väike;

(c) loomi tuleb hoida liigi vajadustele vastavates temperatuuri- ja valgustingimustes, võttes arvesse geograafilist asukohta;

mageveekalade puhul peab põhi olema võimalikult sarnane looduslikele tingimustele.

Karpkalade puhul peab põhjaks olema looduslik muld.

4.1.5.4. Veehoidlad tuleb planeerida ja ehitada selliselt, et neis voolava vee kiirus ning nende füsiokeemilised parameetrid kaitsevad loomade tervist ja heaolu ning vastavad loomade käitumisvajadustele.

4.1.5.5. Maismaal asuvad kasvatamisüksused peavad vastama järgmistele tingimustele:

(a) läbivoolusüsteemide puhul peab olema võimalik jälgida ja kontrollida nii sisse- kui ka väljavoolava vee kvaliteeti ja voolukiirust;

(b) vähemalt viiel protsendil perimeetrist (maapinna ja vee kokkupuuteala) peab olema looduslik taimkate.

4.1.5.6. Kõik meres asuvad hoidlad peavad vastama järgmistele tingimustele:

(a) nende asukohas peab olema piisav vee voolukiirus ja sügavus ning veevahetusmäär, et avaldada merepõhjale ja lähedalasuvale veekogule võimalikult väikest mõju;

(b) sumpade planeering, ehitus ja hooldus peavad vastama tootmiskoha keskkonnatingimustele.

4.1.5.7. Hoidlate rajamisel, nende asukoha valimisel ja nende käitamisel tuleb minimeerida loomade väljapääsemise oht.

4.1.5.8. Kalade või vähkide väljapääsemise korral tuleb võtta asjakohased meetmed, et vähendada mõju kohalikule ökosüsteemile, sh vajaduse korral uuesti kinnipüüdmine. Kõnealuste kasutuste kohta tuleb alles hoida tõendavad dokumendid.

4.1.5.9. Kui vesiviljelusloomi kasvatatakse kalatiikides, peavad kasvandused olema varustatud looduslike puhastuslodude, settetiikide, biofiltrite või mehaaniliste filtritega jääktoitainete kogumiseks või neis kasutatakse selliseid merevetikaid või -loomi (kahepoolmelisi ja vetikaid), mis aitavad heitvee kvaliteeti parandada. Vajaduse korral tuleb heitvett korrapäraselt kontrollida.

4.1.5.10. Asustustihedus

Kui hinnatakse, milline on asustustiheduse mõju kasvatatavate kalade heaolule, tuleb jälgida kalade seisundit (nt uimekahjustused, muud vigastused, kasvukiirus, käitumine ja üldine tervislik seisund) ning veekvaliteeti.

Asustustihedus peab olema sätestatud vastavalt liigile või liikide rühmadele.

(a) Lõhelaste mahepõllumajanduslik tootmine magevees:

asjaomased liigid: meriforell (Salmo trutta), vikerforell (Oncorhynchus mykiss), ameerika paalia (Salvelinus fontinalis), lõhe (Salmo salar), arktika paalia (Salvelinus alpinus), harjus (Thymallus thymallus), järvepaalia (Salvelinus namaycush), doonau taimen (Hucho hucho)

Tootmissüsteem || Edasikasvatusega tegelevate kasvanduste vesi peab olema pärit avatud veekasutusega süsteemist. Voolukiirus peab kindlustama loomade vähemalt 60 % küllastuse hapnikuga ning tagama nende mugavuse ja kasvanduse heitvee väljavoolu.

Suurim asustustihedus || Allpool nimetamata lõheliste liigid: alla 15 kg/m3. Lõhe: 20 kg/m3 Meriforell ja vikerforell: 25 kg/m3 Arktika paalia: 20 kg/m3

(b) Lõhelaste mahepõllumajanduslik tootmine merevees:

asjaomased liigid: lõhe (Salmo salar), meriforell (Salmo trutta), vikerforell (Oncorhynchus mykiss)

Suurim asustustihedus || Võrksumpades 10 kg/m3

(c) Tursa (Gadus morhua) ja muude tursklaste, huntahvena (Dicentrarchus labrax), kuld-merikogre (Sparus aurata), kotkaskala (Argyrosomus regius), hariliku kammelja (Psetta maxima (= Scopthalmus maximux)), hariliku pagruse (Pagrus pagrus (= Sparus pagrus)), kotkaskalalase (Sciaenops ocellatus) ja muude merikogerlaste (Sparidae) ning küülikkalade (Siganus spp.) mahepõllumajanduslik tootmine.

Tootmissüsteem || Avatud veekasutusega hoidlates (võrksumbad ja -puurid) või maismaal paiknevates avatud süsteemides tagab merehoovuse väikseim kiirus kalade võimalikult suure heaolu.

Suurim asustustihedus || Muude kalade puhul, v.a kammeljas: 15 kg/m3 Kammelja puhul: 25 kg/m²

(d) Huntahvena, kuld-merikogre, kotkaskala, kefaalide (harilik meriärn) ja angerja (Anguilla spp.) mahepõllumajanduslik tootmine loodete aladel asuvates maasse kaevatud tiikides ning rannikul asuvates laguunides

Hoidla liik || Vesiviljelusloomade tootmise üksusteks muudetud tavapärased soolaluited ja samalaadsed loodete aladel asuvad maasse kaevatud tiigid.

Tootmissüsteem || Vee uuendamine peab olema piisav liikide heaolu tagamiseks. Vähemalt 50 % tammidest peavad olema taimkattega. Nõutud on märgalal asuvad puhastustiigid.

Suurim asustustihedus || 4 kg/m3

(e) Tuura mahepõllumajanduslik tootmine magevees:

asjaomased liigid: Tuuralised (Acipenseridae)

Tootmissüsteem || Igas kasvatamisüksuses peab vee voolukiirus tagama loomade heaolu. Heitvee kvaliteet peab olema võrdväärne sissetuleva vee kvaliteediga.

Suurim asustustihedus || 30 kg/m3

(f) Kalade mahepõllumajanduslik tootmine maismaavetes:

asjaomased liigid: karpkalad (Cyrpinidae) ja teised sellega seotud liigid polükultuuri raames, sh ahven, haug, merihunt, siiad, tuur

Tootmissüsteem || Toodetakse kalatiikides, mida tuleb veest korrapäraselt tühjendada, ja järvedes. Järvedes toodetakse üksnes mahepõllumajanduslikul meetodil, sh põllukultuuride kasvatus kuivadel aladel. Kalapüügikohas peab olema puhta vee sisselaskekoht ning püügikoht peab olema nii suur, et kaladel oleks võimalikult mugav. Pärast püüki tuleb kala hoida puhtas vees. Tiikide ja järvede orgaaniliseks ja mineraalseks väetamiseks võib kasutada ainult selliseid väetisi ja mullaomaduste parandajaid, mis artikli 19 kohaselt on mahepõllumajanduslikus tootmises lubatud, kusjuures suurim kasutuskogus on 20 kg lämmastikku hektari kohta. Tootmisvees on keelatud veetaimede ja taimkatte tõrje sünteetiliste kemikaalide abil. Maismaavees asuvaid üksusi peavad ümbritsema loodusliku taimkattega alad, mis moodustavad puhvertsooni selliste maa-alade jaoks, mis ei ole seotud mahepõllumajandusliku vesiviljeluse nõuetele vastava kasvatustegevusega. Kaubakalakasvatuses kasutatakse polükultuuri tingimusel, et järves kasvavate muude liikide puhul on täidetud käesolevates eeskirjades esitatud kriteeriumid.

Tootmismaht || Kõnealuseid liike võib toota kuni 1500 kg hektari kohta aastas.

(g) Viburhännaklaste ja mageveekrevettide (Macrobrachium spp.) mahepõllumajanduslik tootmine

Tootmisüksus(t)e rajamine || Tootmisüksused peavad asuma steriilses savipiirkonnas, et minimeerida tiigiehituse keskkonnamõju. Tiigid tuleb ehitada looduses saadavast savist. Manglipuude hävitamine on keelatud.

Üleminekuperiood || Iga tiigi puhul kuus kuud, mis vastab kasvanduses toodetud kreveti tavalisele elueale.

Sugukarja päritolu || Pärast seda, kui tootmisüksus on tegutsenud kolm aastat, peab vähemalt pool sugukarjast olema pärit sellest tootmisüksusest. Ülejäänud loomad peavad olema säästvast kalandusest pärit patogeenivaba looduslik sugukari. Enne esimese ja teise põlvkonna kasutuselevõttu tuleb kasvanduses nende suhtes korraldada kohustuslikud sõeluuringud.

Silmavarre eemaldamine || Keelatud

Suurim asustustihedus ja tootmismaht || Paljunemine: kuni 22 järelvastset/m2 Suurim hetkeline biomass: 240 g/m2

(h) Limused ja okasnahksed

Tootmissüsteem || Õngejadad, parved, põhjakasvatus, võrgust kotid, sumbad, restid, rõngasvõrgud, bouchot' vaiad ja muud kasvatussüsteemid Kui rannakarplasi kasvatatakse parvedel, ei tohi rippuvaid köisi olla rohkem kui üks köis parve pinna iga ruutmeetri kohta. Rippuva köie pikkus peab olema kuni 20 meetrit. Rippuvate köite pealt ei tohi karpe harvendada tootmistsükli jooksul, siiski on lubatud rippuvate köite jaotamine ilma loomkoormust väljapüügil suurendamata.

(i) Troopilised mageveekalad: piimkala (Chanos chanos), tilaapia (Oreochromis spp.), pangaasius (Pangasius spp.)

Tootmissüsteem || Tiigid ja sumbad

Suurim asustustihedus || Pangasius: 10 kg/m3 Oreochromis: 20 kg/m3

4.1.6. Loomade heaolu

4.1.6.1. Kõikidel vesiviljelusloomade pidamisega seotud töötajatel peavad olema vajalikud põhiteadmised ja -oskused loomade tervise ja heaolu kohta.

4.1.6.2. Vesiviljelusloomi käideldakse võimalikult vähe ja hoolikalt, kasutades nõuetekohaseid seadmeid ja eeskirju käitlemisega seotud stressi ja füüsilise kahju vältimiseks. Sugukarja käitlemisel tekitatakse võimalikult vähe füüsilist kahju ja stressi ning vajaduse korral kasutatakse anesteesiat. Suuruse järgi sorteeritakse võimalikult harva ja vastavalt vajadusele, et tagada kalade heaolu.

4.1.6.3. Kunstliku valguse kasutamise suhtes kehtivad järgmised piirangud:

(a) loomuliku päevavalguse pikendamiseks ei kasutata kunstlikku valgust rohkem kui 16 tundi päevas, välja arvatud paljundamise puhul. Kõnealuse ülempiiri puhul tuleb arvesse võtta geograafilisi tingimusi, kasvatatavate loomade etoloogilisi vajadusi ja üldist tervist;

(b) ühelt valgusallikalt teisele ülemineku ajal tuleb vältida valgusintensiivsuse järsku muutmist, kasutades hämardatavaid lampe või taustavalgustust.

4.1.6.4. Aeratsiooni on lubatud kasutada loomade heaolu ja tervise tagamiseks tingimusel, et mehaaniliste aeraatorite puhul kasutatakse eelkõige taastuvatest energiaallikatest saadud energiat.

4.1.6.5. Hapniku kasutamine on lubatud üksnes järgmistel loomatervishoiu- ja heaolu nõuetega ning tootmise ja veo kriitiliste perioodidega seotud juhtudel:

(a) temperatuuri tõusu, atmosfäärirõhu languse või juhusliku reostuse erandjuhud,

(b) varude haldamisega seotud mittekorrapärased toimingud, nt proovivõtt ja sorteerimine,

(c) kasvatatavate loomade ellujäämise tagamiseks.

4.1.6.6. Vesiviljelusloomade veo kestus tuleb asjakohaste meetmetega viia miinimumini.

4.1.6.7. Mis tahes kannatuste tekitamine viiakse miinimumini looma kogu eluea jooksul, sealhulgas tapmise ajal.

4.1.6.8. Kasutatakse tapmisviise, mille puhul kalad kaotavad teadvuse silmapilkselt ega tunne valu. Tapaeelne käitlemine peab olema selline, et välditakse vigastamist ja minimeeritakse samas kannatused ja stress. Optimaalse tapmisviisi valimisel tuleb arvesse võtta kalade eri suurust väljapüügi ajal ning liikide ja tootmiskohtade vahelisi erinevusi.

4.2. Limuste suhtes kehtivad erieeskirjad

4.2.1. Vastsete päritolu

Vastsete päritolu suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) Väljastpoolt tootmisüksuse piire saadud looduslikke vastseid võib kahepoolmeliste koorikloomade puhul kasutada tingimusel, et see ei tekita olulist keskkonnakahju, see on lubatud kohalike õigusaktidega ning vastsed pärinevad järgmistest allikatest:

i)       limuste kogumise alused, mis ei pea tõenäoliselt talveilma käes vastu, või

ii)      koorikloomade vastsete looduslikud kolooniad kogumiseks kasutatavatel vahenditel;

(b) suure hiidaustri (Crassostrea gigas) puhul tuleb eelistada loomi, mis on aretatud selektiivselt, et vältida kudemist vabas looduses;

(c) looduslike vastsete kogumisviis, -koht ja -aeg dokumenteeritakse, et oleks võimalik nende jälgitavus tagasi kuni kogumispiirkonnani.

4.2.2. Loomapidamistingimused ja -kasvatustavad

Pidamistingimuste ja kasvatustavade suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) kasvatada tohib samas veepiirkonnas mahepõllumajanduslike merikogerlaste ja merevetikatega. Kõnealust polükultuuri tuleb kirjeldada säästva majandamise kavas. Kahepoolmelisi limuseid tohib polükultuuri raames kasvatada ka koos kõhtjalgsete limustega (nt ranniklased);

(b) kahepoolmelisi limuseid tuleb toota postide, ujukite või muude selgelt nähtavate märgistega piiritletud aladel ning alad tuleb vajaduse korral piirata võrgust kottide, sumpade või muude kunstlike vahenditega;

(c) mahepõllumajanduslikud koorikloomade kasvandused peavad minimeerima säilitamise seisukohalt tähtsatele liikidele kaasnevaid riske. Röövloomade püügiks kasutatavad võrgud ei tohi kahjustada sukelduvaid linde.

4.2.3. Kasvatamine

Kasvatamise suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) rannakarplaste kasvatamist köitel või muude punkti 4.1.5.10 alapunktis h loetletud meetodite abil võib käsitada mahepõllumajandusliku tootmisena;

(b) limuste põhjakasvatus on lubatud üksnes tingimusel, et kogumis- ja kasvatuskohtades ei kaasne sellega olulist keskkonnamõju. Võimalikult väikest keskkonnamõju tuleb tõendada kasutatavat ala käsitlevas uuringus ja aruandes, mille ettevõtja peab esitama kontrolliasutusele või kontrollorganile. Aruanne tuleb lisada säästva majandamise kavasse eraldi peatükina.

4.2.4. Majandamine

Majandamise suhtes kehtivad järgmised eeskirjad:

(a) Tootmisel ei tohi asustustihedus ületada mittemahepõllumajanduslike koorikloomade asustustihedust asjaomases piirkonnas. Limuseid tuleb sorteerida, harvendada ja nende asustustihedust tuleb muuta vastavalt biomassile ning selleks, et tagada loomade heaolu ja toote kõrge kvaliteet;

(b) ummistavad organismid tuleb kõrvaldada mehhaaniliselt või käsitsi ning lasta vajaduse korral tagasi merre limusekasvandusest piisavalt kaugel. Limuseid võib ummistavate organismide vastaseks kaitseks töödelda lubjalahusega ühe korra tootmistsükli jooksul.

4.2.5. Austrite kasvatamise erieeskirjad

Austreid võib kasvatada pukkalustel asuvates kottides. Need või muud austrite hoidmiseks kasutavad süsteemid pannakse üles sellisel viisil, et need ei moodustaks täielikku tõket piki rannikuala. Tootmise optimeerimiseks asetatakse loomad ettevaatlikult alustele, mille asukoha valimisel on arvestatud loodetega. Tootmine peab vastama punkti 4.1.5.10 alapunktis h sätestatud nõuetele.

IV osa. Töödeldud toidu ja sööda tootmise eeskirjad

Lisaks artiklites 7, 9 ja 13 sätestatud üldistele tootmiseeskirjadele kohaldatakse töödeldud toidu ja sööda suhtes ka käesolevas osas sätestatud eeskirju.

1. Töödeldud toidu ja sööda tootmise üldnõuded

1.1. Toidu lisaaineid ja söödalisandid, töötlemise abiained ning muud toiduainete või sööda töötlemiseks kasutatavad ained ja koostisosad ning rakendatavad töötlemisviisid, nagu suitsutamine, peavad vastama hea tootmistava põhimõtetele[10].

1.2. Töödeldud toitu või sööta tootvad ettevõtjad kehtestavad kriitiliste töötlemisetappide süstemaatilisel kindlaksmääramisel põhinevad asjakohased protseduurid ning uuendavad neid.

1.3. Punktis 1.2 osutatud protseduurid peavad alati tagama valmistatavate töödeldud toodete vastavuse käesolevale määrusele.

1.4. Ettevõtjad peavad järgima punktis 1.2 osutatud protseduure ja neid rakendama, eelkõige:

(a) võtma ennetusmeetmeid, et vältida lubamatute ainete ja toodetega saastumise ohtu;

(b) rakendama sobivaid puhastusmeetmeid, jälgima nende tõhusust ja registreerima vastavad toimingud;

(c) tagama, et turule ei viidaks mittemahepõllumajanduslikke tooteid mahepõllumajanduslikule tootmisele osutava märgistusega.

1.5. Mahepõllumajanduslike töödeldud toodete valmistamine tuleb ajas ja ruumis hoida eraldi mittemahepõllumajanduslike toodete valmistamisest. Kui asjaomases tootmisüksuses valmistatakse või hoitakse ka mittemahepõllumajanduslikke tooteid, peab ettevõtja:

(a) teatama sellest kontrolliasutusele või kontrollorganile;

(b) tegema toiminguid katkematult kogu partii valmistamise ajal eraldi kohas või eraldi ajal mittemahepõllumajanduslike toodetega tehtavatest samalaadsetest toimingutest;

(c) ladustama mahepõllumajanduslikke tooteid enne ja pärast toiminguid eraldi kohas või eraldi ajal mittemahepõllumajanduslikest toodetest;

(d) hoidma kättesaadavana ajakohastatavat registrit kõikidest toimingutest ja töödeldud kogustest;

(e) võtma meetmeid, mis on vajalikud, et identifitseerida partiisid ning vältida nende segi- või vahetusseminekut mittemahepõllumajanduslike toodetega;

(f) tegema toiminguid mahepõllumajanduslike toodetega ainult pärast tootmisseadmete asjakohast puhastamist.

1.6. Kasutada ei või tooteid, aineid ega meetodeid, mis taastaksid mahepõllumajandusliku toidu töötlemisel ja ladustamisel kaduma läinud omadusi, parandaksid kõnealuse toidu töötlemisel esinenud hooletuse tagajärgi või võiksid olla eksitavad selliste toodete tegeliku laadi osas, mida on kavas turustada mahepõllumajanduslikuna.

2. Töödeldud toidu tootmise suhtes kehtivad nõuded

2.1. Mahepõllumajanduslike töödeldud toiduainete koostis peab vastama järgmistele tingimustele:

(a) toote valmistamiseks tuleb kasutada peamiselt põllumajandusliku päritoluga koostisosi; tegemaks kindlaks, kas toode on valmistatud peamiselt põllumajandusliku päritoluga koostisosadest, ei võeta arvesse sellele lisatud vett ega keedusoola;

(b) toiduainetes kasutatakse konkreetsel toitumisalasel eesmärgil ainult neid toidu lisaaineid, töötlemise abiaineid, lõhna- ja maitseaineid, vett, soola, mikroorganisme ja ensüüme sisaldavaid valmistisi, mineraale, mikroelemente, vitamiine ning aminohappeid ja teisi mikrotoitaineid, mis artikli 19 kohaselt on mahepõllumajanduslikus tootmises lubatud;

(c) mahepõllumajanduslik koostisosa ei või esineda koos sama koostisosaga, mis on üleminekujärgus mahepõllumajanduslikule tootmisele või on mittemahepõllumajanduslik;

(d) üleminekujärgus olevast põllumajanduslikust majapidamisest pärit taimedest toodetud toiduaine võib sisaldada vaid üht põllumajanduslikku päritolu taimset koostisosa.

2.2. Teatavate toodete ja ainete kasutamine toiduainete töötlemisel

2.2.1. Toiduainete töölemisel võib kasutada ainult punkti 2.1 alapunktis b ja punktides 2.2.2, 2.2.4 ja 2.2.5 osutatud tooteid ja aineid, välja arvatud veinitööstuse tooted ja ained, mille suhtes kohaldatakse V osa punkti 2, ja pärm, mille suhtes kohaldatakse VI osa punkti 1.3.

2.2.2. Toiduainete töötlemisel on lubatud kasutada järgmisi tooteid ja aineid:

(a) toiduainete töötlemisel tavaliselt kasutatavad mikroorganismide preparaadid ja toiduensüümid; toidu lisaainetena kasutatavad toiduensüümid peavad olema artikli 19 kohaselt mahepõllumajanduslikus tootmises lubatud;

(b) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1334/2008[11] artikli 3 lõike 2 punktides b ja d määratletud ained ja tooted, mis on nimetatud määruse artikli 15 lõike 1 punkti e ja artikli 16 kohaselt märgistatud kui „looduslik lõhna- ja maitseühend” või „looduslik lõhna- ja maitsepreparaat”;

(c) liha ja munakoorte tembeldamise värvid kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1333/2008[12] artikliga 17;

(d) joogivesi ja sool (põhikomponendid naatriumkloriid või kaaliumkloriid), mida üldiselt kasutatakse toiduainete töötlemisel,

(e) mineraalid (sh mikroelemendid), vitamiinid, aminohapped ja muud mikrotoitained ainult juhul, kui nende kasutamine toiduaines on õigusnormide kohaselt nõutav.

2.2.3. Artikli 21 lõikes 3 osutatud arvutuskäigu suhtes kohaldatakse järgmisi eeskirju:

(a) teatavaid artikli 19 kohaselt mahepõllumajanduslikus tootmises lubatud toidulisa aineid võetakse arvesse põllumajandusliku päritoluga koostisosana;

(b) punktis 2.2.2 osutatud preparaate ja aineid ei võeta arvesse põllumajandusliku päritoluga koostisosana;

(c) pärm ja pärmitooted võetakse arvesse põllumajandusliku päritoluga koostisosana.

2.2.4. Mahepõllumajanduslike toiduainete töötlemisel võib kasutada järgmisi mittemahepõllumajanduslikke põllumajandusliku päritoluga koostisosi:

(a) loomsed saadused;

i)       veeorganismid, mis ei ole pärit vesiviljelusest ja mida on lubatud kasutada mittemahepõllumajanduslike toiduainete valmistamises;

ii)      želatiin;

 iii)    sooled;

(b) töötlemata taimsed saadused ja nendest töötlemise abil valmistatud tooted:

i)       toidukõlblikud viljad, pähklid ja seemned:

– koolapähklid                           Cola acuminata;

 ii)     toidukõlblikud vürtsid ja maitsetaimed:

– mädarõika seemned                Armoracia rusticana;

– värvisafloori õied                   Carthamus tinctorius;

– ürt-allikkerss                           Nasturtium officinale;

iii)     muud tooted:

– vetikad, k.a merevetikad:

(c) töödeldud taimsed saadused:

i)       suhkrud, tärklised ja muud teraviljast ja mugulatest valmistatud tooted:

– riispaber;

– riisist ja vahataolisest maisist valmistatud tärklis, keemiliselt modifitseerimata;

ii)      muud tooted:

– rumm, ainult roosuhkru mahlast valmistatud.

2.2.5. Rasvu ja õlisid, rafineeritud või rafineerimata, kuid keemiliselt modifitseerimata, võib kasutada nende mittemahepõllumajanduslikul kujul, kui nende saamiseks on kasutatud muid taimi kui:

– kakao                                      Theobroma cacao;

– kookospähkel                         Cocos nucífera;

– oliiv                                        Olea europaea;

– päevalill                                  Helianthus annuus;

– palm                                        Elaeis guineensis;

– raps                                         Brassica napus, rapa;

– värvisafloor                            Carthamus tinctorius;

– seesam                                    Sesamum indicum;

– soja                                         Glycine max.

3. Töödeldud sööda tootmise suhtes kehtivad nõuded

3.1. Mahepõllumajanduslikke või üleminekujärgus toodetud söödamaterjale ei kasutata mahepõllumajandusliku sööda koostises samal ajal muudel meetoditel toodetud samasuguste söödamaterjalidega.

3.2. Mahepõllumajanduslikus tootmises kasutatavaid või töödeldavaid söödamaterjale ei töödelda keemiliselt sünteesitud orgaaniliste lahuste abil.

V osa. Vein

1. Reguleerimisala

1.1. Lisaks artiklites 7, 8, 9 ja 14 sätestatud üldistele tootmiseeskirjadele kohaldatakse määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 1 lõikes 2 osutatud veinitööstuse mahepõllumajanduslike toodete tootmise suhtes käesolevas osas sätestatud eeskirju.

1.2. Kui käesolevas osas ei ole sõnaselgelt sätestatud teisiti, kohaldatakse komisjoni määrusi (EÜ) nr 606/2009[13] ja (EÜ) nr 607/2009[14].

2. Teatavate toodete ja ainete kasutamine

2.1. Veinitööstustooted peavad olema toodetud mahepõllumajanduslikust toorainest.

2.2. Veinitööstustoodete toomiseks võib kasutada ainult selliseid tooteid ja aineid, mis artikli 19 kohaselt on mahepõllumajanduslikus tootmises lubatud, sh töötlemise ja veinivalmistustavade ajal, tingimusel, et kohaldatakse määruses (EL) nr 1308/2013 ja määruses (EÜ) nr 606/2009 ja eelkõige selle määruse I lisa A osas sätestatud tingimusi ja piiranguid.

3. Veinivalmistustavad ja piirangud

3.1. Ilma et see piiraks 1. ja 2. jaotises ja punktides 3.2–3.5 esitatud konkreetsete keeldude ja piirangute kohaldamist, on lubatud üksnes sellised veinivalmistamise tavad, protsessid ja töötlused, mida kasutati enne 1. augustit 2010, arvestades piiranguid, mis on ette nähtud määruse (EÜ) nr 1308/2013 artikliga 80 ja artikli 83 lõikega 2 ning määruse (EÜ) nr 606/2009 artikliga 3, artiklitega 5–9 ja 11–14, samuti nimetatud määruste lisadega.

3.2. Keelatud on kasutada järgmisi veinivalmistamise tavasid, protsesse ja töötlusi:

(a) osaline kontsentreerimine jahutamisega vastavalt määruse (EÜ) nr 1308/2013 VIII lisa I osa B jao punkti 1 alapunktile c;

(b) vääveldioksiidi kõrvaldamine füüsikaliste protsessidega vastavalt määruse (EÜ) nr 606/2009 I lisa A osa punktile 8;

(c) töötlemine elektrodialüüsiga veini viinhappelise stabiliseerimise tagamiseks vastavalt määruse (EÜ) nr 606/2009 I lisa A osa punktile 36;

(d) veini osaline alkoholitustamine vastavalt määruse (EÜ) nr 606/2009 I lisa A osa punktile 40;

(e) töötlemine katioonivahetajatega veini viinhappelise stabiliseerimise tagamiseks vastavalt määruse (EÜ) nr 606/2009 I lisa A osa punktile 43.

3.3. Järgmiste veinivalmistamise tavade, protsesside ja töötluste kasutamine on lubatud järgmistel tingimustel:

(a) kuumtöötlemisel vastavalt määruse (EÜ) nr 606/2009 I lisa A osa punktile 2 ei tohi temperatuur olla kõrgem kui 70 °C;

(b) tsentrifuugimisel ja filtrimisel, kas inertse filtreerimisainega või ilma, vastavalt määruse (EÜ) nr 606/2009 I lisa A osa punktile 3 ei tohi pooride läbimõõt olla väiksem kui 0,2 mikromeetrit.

3.4. Järgmiste veinivalmistamise tavade, protsesside ja töötluste kasutamise vaatab komisjon uuesti läbi enne 1. augustit 2015 selleks, et nende kasutamine järk-järgult lõpetada või seda veelgi piirata:

(a) kuumtöötlemised, nagu on osutatud määruse (EÜ) nr 606/2009 I lisa A osa punktis 2;

(b) ioonivahetusvaikude kasutamine, nagu on osutatud määruse (EÜ) nr 606/2009 I lisa A osa punktis 20;

(c) pöördosmoos vastavalt määruse (EÜ) nr 1308/2013 VIII lisa I osa B jao punkti 1 alapunktile b.

3.5. Määruste (EÜ) nr 1234/2007 või (EÜ) nr 606/2009 kohaste veinivalmistamise tavade, protsesside ja töötluste iga muudatust, mis tehakse pärast 1. augustit 2010, tohib mahepõllumajandusliku veini tootmisel kohaldada alles pärast selliste meetmete vastuvõtmist, mis on vajalikud käesoleva jaotisega 3 ette nähtud tootmiseeskirjade rakendamiseks, ja vajaduse korral pärast käesoleva määruse artikli 19 kohast hindamist.

VI osa. Toiduks või söödaks kasutatavad pärmid

Lisaks artiklites 7, 9 ja 15 sätestatud üldistele tootmiseeskirjadele kohaldatakse mahepõllumajandusliku pärmi suhtes ka käesolevas osas sätestatud eeskirju.

1. Üldnõuded

1.1. Mahepõllumajandusliku pärmi tootmiseks kasutatakse ainult mahepõllumajanduslikult toodetud substraate.

1.2. Mahepõllumajanduslik pärm ei või esineda mahepõllumajanduslikus toidus koos mittemahepõllumajandusliku pärmiga.

1.3. Mahepõllumajandusliku pärmi ja seda sisaldavate segude ja saaduste tootmisel võib kasutada järgmisi aineid:

(a) töötlemise abiaineid, mis artikli 19 kohaselt on lubatud mahepõllumajanduslikus tootmises;

(b) IV osa punkti 2.2.2 alapunktides a ja d osutatud tooted ja ained.

III LISA

TOODETE KOGUMINE, PAKENDAMINE, VEDAMINE JA LADUSTAMINE

1. Toodete kogumine ja vedamine ettevalmistusüksustesse

Ettevõtjad võivad koguda mahepõllumajanduslikke ja mittemahepõllumajanduslikke tooteid samaaegselt ainult juhul, kui võetakse asjakohased meetmed, et ära hoida nende segi- või vahetusseminek mittemahepõllumajanduslike toodetega ja tagada mahepõllumajanduslike toodete identifitseerimine. Ettevõtja hoiab toodete kogumispäevade, -tundide, -ahela ning vastuvõtukuupäevade ja -aegadega seotud teabe kontrolliasutusele või kontrollorganile kättesaadavana.

2. Toodete pakendamine ja vedu teistele ettevõtjatele või muudesse üksustesse

2.1. Ettevõtjad peavad tagama, et mahepõllumajanduslikke tooteid veetakse teistele ettevõtjatele või muudesse üksustesse, sh hulgi- ja jaemüüjatele, ainult asjakohastes pakendites, konteinerites või sõidukites, mis on suletud viisil, mis ei võimalda pitserit muutmata või rikkumata asendada sisu teise tootega, ning on varustatud etiketiga, millele, ilma et see piiraks liidu õigusaktidele vastavate muude märgiste kasutamist, on märgitud:

(a) ettevõtja või juhul, kui tegemist on eri isikuga, toote omaniku või müüja nimi ja aadress;

(b) toote nimetus või segasööda kirjeldus, millele on lisatud viide mahepõllumajanduslikule tootmisele;

(c) ettevõtjat kontrolliva kontrolliasutuse või kontrollorgani nimi või koodi number ning

(d) vajaduse korral partii tähis vastavalt märgistussüsteemile, mis on heaks kiidetud kas riigi tasandil või kokku lepitud kontrolliasutuse või kontrollorganiga ning võimaldab seostada partii artiklis 24 nimetatud raamatupidamisaruannetega.

Punktides a–d osutatud andmed võib esitada ka saatedokumendil, kui on kindel, et kõnealust dokumenti saab vaieldamatult seostada toote pakendi, konteineri või sõidukiga. Saatedokumenti tuleb märkida tarnija või vedaja andmed.

2.2. Pakendeid, konteinereid või sõidukeid ei ole vaja sulgeda, kui:

(a) vedu toimub ettevõtja ja teise ettevõtja vahel, kelle mõlema suhtes kehtib mahepõllumajanduse kontrollisüsteem;

(b) toodetele on lisatud dokument, mis sisaldab punktiga 2.1 ettenähtud teavet; ning

(c) nii lähetav kui ka vastuvõttev ettevõtja hoiavad selliseid veotoiminguid käsitlevaid dokumente kontrolliasutuse või kontrollorgani jaoks kättesaadavana.

3. Erieeskirjad sööda veo kohta muudesse tootmis- või ettevalmistusüksustesse või ladustamisruumidesse

Sööda vedamisel teistesse tootmis- või ettevalmistusüksustesse või ladustamisruumidesse peavad ettevõtjad tagama järgmiste tingimuste täitmise:

(a) veo ajal peavad mahepõllumajanduslikult toodetud sööt, üleminekuperioodi sööt ja mittemahepõllumajanduslik sööt olema tõhusalt füüsiliselt eraldatud;

(b) mittemahepõllumajanduslike toodete veoks kasutatud sõidukeid või konteinereid võib mahepõllumajanduslike toodete veoks kasutada ainult juhul, kui:

i)       enne mahepõllumajanduslike toodete vedu on kasutatud asjakohaseid puhastusmeetmeid, mille tõhusust on kontrollitud; ettevõtjad peavad need toimingud kirjalikult registreerima;

ii)      olenevalt kontrollimeetmete kohaselt hinnatud riskidest rakendatakse kõiki asjakohaseid meetmeid ning vajaduse korral peavad ettevõtjad tagama, et mittemahepõllumajanduslikke tooteid ei saadeta turule mahepõllumajanduslikule tootmisele osutava märgisega;

iii)     ettevõtja peab hoidma selliseid veotoiminguid käsitlevaid dokumente kontrolliasutusele või kontrollorganile kättesaadavana;

(c) mahepõllumajandusliku sööda lõpptoote vedu tuleb muude lõpptoodete veost füüsiliselt või ajaliselt eraldada;

(d) veo ajal tuleb nii toodete algkogus kui ka teekonna vältel iga kohaletoimetatav kogus kirjalikult registreerida.

4. Eluskalade vedu

4.1. Eluskalade veoks tuleb kasutada sobivaid mahuteid, mis on täidetud puhta veega, mille temperatuur ja lahustunud hapniku sisaldus vastavad kalade vajadustele.

4.2. Mahutid tuleb puhastada, desinfitseerida ning loputada põhjalikult enne nende kasutamist mahepõllumajanduslike kalade ja kalatoodete veoks.

4.3. Stressi vähendamiseks tuleb võtta ettevaatusabinõusid. Veo ajal ei tohi asustustihedus ulatuda tasemeni, mis avaldab liikidele kahjulikku mõju.

4.4. Punktides 4.1, 4.2 ja 4.3 osutatud toiminguid tõendavad dokumendid tuleb alles hoida.

5. Toodete vastuvõtmine teistelt ettevõtjatelt või muudest üksustest

Mahepõllumajandusliku toote vastuvõtmisel peab ettevõtja kontrollima pakendi või konteineri suletust, kui see peab olema suletud, ja 2. jaotises sätestatud märgiste olemasolu.

Ettevõtja peab kontrollima, kas artiklis 2 osutatud etiketile märgitud teave vastab saatedokumentides esitatud teabele. Sellise kontrolli tulemus peab olema sõnaselgelt märgitud artiklis 24 osutatud raamatupidamisdokumentides.

6. Erieeskirjad toodete vastuvõtmise kohta kolmandast riigist

Kolmandast riigist imporditavad mahepõllumajanduslikud tooted peavad olema asjakohastes pakendites või konteinerites, mis on suletud viisil, mis ei võimalda nende sisu asendada muu tootega, ning millel on eksportija etikett ning muud märgised ja numbrid, mis võimaldavad partiid identifitseerida, ning vajaduse korral kaasas kolmandatest riikidest importimise puhul väljaantav kontrollisertifikaat.

Kolmandast riigist imporditava mahepõllumajandusliku toote vastuvõtmisel peab füüsiline või juriidiline isik, kellele imporditud saadetis toimetatakse ja kes võtab selle vastu edasiseks ettevalmistamiseks või turustamiseks, kontrollima pakendi või konteineri suletust ja artikli 28 lõike 1 punkti b alapunkti ii kohaselt imporditavate toodete puhul seda, kas kõnealuses artiklis osutatud kontrollisertifikaat sisaldab teavet saadetises oleva toote kohta. Sellise kontrolli tulemus peab olema sõnaselgelt märgitud artiklis 24 osutatud raamatupidamisdokumentides.

7. Toodete ladustamine

7.1. Toodete ladustamisaladel peab olema tagatud partiide identifitseerimine ning tuleb ära hoida toodete segiminek või saastumine toodete või ainetega, mis ei vasta mahepõllumajandusliku tootmise eeskirjadele. Mahepõllumajanduslikud tooted peavad olema igal ajal selgelt identifitseeritavad.

7.2. Mahepõllumajanduslike taime- ja loomakasvatussaaduste tootmise üksustes on keelatud ladustada muid sisendtooteid kui artikli 19 kohaselt mahepõllumajanduslikus tootmises lubatud tooteid.

7.3. Allopaatiliste veterinaarravimite ja antibiootikumide ladustamine on põllumajandus- ja vesiviljelusettevõtetes lubatud tingimusel, et need ravimid on välja kirjutanud veterinaarjärelevalve ametnik seoses II lisa II osa punktis 1.5.2.2 ja III osa punkti 4.1.4.2 alapunktis a osutatud raviga, et nende ladustamiskoht on järelevalve all ja et need sisestatakse artiklis 24 osutatud loomade registrisse.

7.4. Kui ettevõtja käitleb nii mittemahepõllumajanduslikke kui ka mahepõllumajanduslikke tooteid ja viimati nimetatuid ladustatakse ladustamisrajatistes, kus ladustatakse ka teisi põllumajandustooteid või toiduaineid:

(a) tuleb mahepõllumajanduslikud tooted hoida muudest põllumajandustoodetest või toiduainetest eraldi;

(b) tuleb võtta kõik vajalikud meetmed, et partiid identifitseerida ning vältida nende segi- või vahetusseminekut mittemahepõllumajanduslike toodetega;

(c) enne mahepõllumajanduslike toodete ladustamist on kasutatud sobivaid puhastusmeetmeid, mille tõhusust on kontrollitud; ettevõtjad peavad need toimingud kirjalikult registreerima.

IV LISA

ARTIKLIS 21 OSUTATUD NIMETUSED

BG: биологичен.

ES: ecológico, biológico.

CS: ekologické, biologické.

DA: økologisk.

DE: ökologisch, biologisch.

ET: mahe, ökoloogiline.

EL: βιολογικό.

EN: organic.

FR: biologique.

GA: orgánach.

HR: ekološki.

IT: biologico.

LV: bioloģisks, ekoloģisks.

LT: ekologiškas.

LU: biologësch.

HU: ökológiai.

MT: organiku.

NL: biologisch.

PL: ekologiczne.

PT: biológico.

RO: ecologic.

SK: ekologické, biologické.

SL: ekološki.

FI: luonnonmukainen.

SV: ekologisk.

--------------------------------------------------

V LISA

EUROOPA LIIDU MAHEPÕLLUMAJANDUSLIKU TOOTMISE LOGO JA KOODNUMBRID

1. Logo

1.1. Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo peab vastama järgmisele näidisele:

LOGO to be inserted

1.2. Etalonvärv Pantone värvistandardi järgi on Pantone roheline nr 376 ja neljavärvitrüki kasutamisel roheline (50 % tsüaan (sinine) + 100 % kollane).

1.3. Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo võib kasutada ka must-valgena nagu näidisel, kuid ainult juhul, kui värve ei ole tehniliselt võimalik kasutada.

LOGO to be inserted

1.4. Kui pakendi või märgise taustavärv on tume, võib sümboleid kasutada negatiivis, kasutades pakendi või märgise taustavärvi.

1.5. Kui kasutatakse värvilist logo värvilisel taustal, mistõttu logo on raske eristada, võib sümboli ümbritseda joonega, et suurendada selle kontrasti taustavärviga.

1.6. Teatavates konkreetsetes olukordades, kui pakendil esitatud teave on ühevärviline, võib Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo kasutada samavärvilisena.

1.7. Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo kõrgus peab olema vähemalt 9 mm ja laius vähemalt 13,5 mm; kõrguse ja laiuse suhe peab alati olema 1:1,5. Väga väikeste pakendite puhul võib logo suurust erandkorras vähendada nii, et kõrgus on 6 mm.

1.8. Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo võib kombineerida mahepõllumajanduslikule tootmisele osutavate graafiliste või tekstielementidega, tingimusel et need ei muuda logo olemust ega artikli 22 kohaselt määratletud märgiseid. Kombineerimisel riikide või eraettevõtjate logodega, millel kasutatakse punktiga 2 ettenähtud etalonvärvist erinevat rohelist värvi, võib Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logol kasutada kõnealust, etalonvärvist erinevat värvi.

2. Koodnumbrid

Koodnumbrite üldformaat on järgmine:

AB-CDE-999

kus:

(a) AB on selle riigi ISO-kood, kus toimuvad kontrollid, ja;

(b) CDE on komisjoni või iga liikmesriigi poolt kindlaksmääratav kolmetäheline mõiste (nt „bio”, „öko” või „org”), mis loob seose mahepõllumajandusliku tootmisega; ning

(c) „999” on maksimaalselt kolmekohaline viitenumber, mille määrab:

i)       iga liikmesriigi pädev asutus kontrolliasutustele või kontrollorganitele, kellele nad on delegeerinud kontrollimise;

ii)      komisjon:

– komisjoni poolt artikli 29 kohaselt tunnustatud kontrolliasutustele või kontrollorganitele;

– komisjoni poolt artikli 31 kohaselt tunnustatud kolmandate riikide pädevatele asutustele.

[1]               Nõukogu direktiiv 91/676/EMÜ, 12. detsember 1991, veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest (EÜT L 375, 31.12.1991, lk 1).

[2]               Komisjoni määrus (EÜ) nr 1974/2006, 15. detsember 2006, milles sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 (Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta) kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad (ELT L 368, 23.12.2006, lk 15).

[3]               Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1305/2013, 17. detsember 2013, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 487).

[4]               Nõukogu direktiiv 2008/119/EÜ, 18. detsember 2008, milles sätestatakse vasikate kaitse miinimumnõuded (ELT L 10, 15.1.2009, lk 7)

[5]               Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/60/EÜ, 23. oktoober 2000, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1).

[6]               Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/56/EÜ, 17. juuni 2008, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv) (ELT L 164, 25.6.2008, lk 19).

[7]               Nõukogu määrus (EÜ) nr 708/2007, 11. juuni 2007, võõrliikide ja piirkonnast puuduvate liikide kasutamise kohta vesiviljeluses (ELT L 168, 28.6.2007, lk 1).

[8]               Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/92/EL, 13. detsember 2011, teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT L 26, 28.1.2012, lk 1).

[9]               Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/113/EÜ, 12. detsember 2006, karpide elukeskkonna vee nõutava kvaliteedi kohta (ELT L 376, 27.12.2006, lk 14).

[10]             Komisjoni 22. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 2023/2006 (toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud materjalide ja esemete heade tootmistavade kohta) artikli 3 punktis a määratletud head tootmistavad (ELT L 384, 29.12.2006, lk 75).

[11]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1334/2008, 16. detsember 2008, mis käsitleb toiduainetes kasutatavaid lõhna- ja maitseaineid ning teatavaid lõhna- ja maitseomadustega toidu koostisosi ning millega muudetakse nõukogu määrust (EMÜ) nr 1601/91, määrusi (EÜ) nr 2232/96 ja (EÜ) nr 110/2008 ning direktiivi 2000/13/EÜ (ELT L 354, 31.12.2008, lk 34).

[12]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1333/2008, 16. detsember 2008, toidu lisaainete kohta (ELT L 354, 31.12.2008, lk 16).

[13]             Komisjoni määrus (EÜ) nr 606/2009, 10. juuli 2009, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 479/2008 teatavad rakenduseeskirjad seoses viinamarjasaaduste kategooriate, veinivalmistustavade ja asjaomaste piirangutega (ELT L 193, 24.7.2009, lk 1).

[14]             Komisjoni määrus (EÜ) nr 607/2009, 14. juuli 2009, millega kehtestatakse üksikasjalikud rakenduseeskirjad nõukogu määrusele (EÜ) nr 479/2008 seoses teatavate veinitoodete kaitstud päritolunimetuste, kaitstud geograafiliste tähiste, traditsiooniliste nimetuste, märgistuse ja esitlusvälimusega (ELT L 193, 24.7.2009, lk 60).