KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Ringmajanduse suunas: jäätmevaba Euroopa kava /* COM/2014/0398 final/2 */
Ringmajanduse
suunas: jäätmevaba Euroopa kava 1. Sissejuhatus:
ringmajandus jätkusuutliku
majanduskasvu toetuseks Meie
majanduses jäetakse kõrvale väärtuslikke materjale. Maailmas, kus nõudlus ammenduvate ja mõnikord nappide ressursside järele ning konkurents nende ressursside pärast suureneb ning kus surve
loodusvaradele kahjustab üha
rohkem keskkonda ja muudab selle vastuvõtlikumaks,
võib Euroopa saada
majanduslikku ja keskkonnaalast kasu nende ressursside tõhusamast kasutamisest. Alates tööstusrevolutsioonist on meie majanduse
kasvumustriks kujunenud põhimõte „võta-valmista-tarbi-viska
ära” (take-make-consume and dispose). See on
lineaarne mudel, mis põhineb
eeldusel, et ressursse on külluses,
need on kättesaadavad ja
nende kõrvaldamine on
odav. Üha enam on
selge, et selline suhtumine ohustab Euroopa konkurentsivõimet. Üleminek
ringmajandusele on vajalik selleks, et viia ellu tööhõive ja majanduskasvu
strateegia „Euroopa 2020” raames loodud ressursitõhususe tegevuskava[1].
Ressursitõhususe kiirem ja püsiv suurenemine on käeulatuses ning see võib tuua suurt majanduslikku kasu. Ringmajandussüsteemid aitavad säilitada toodete lisaväärtust võimalikult kaua ja jäätmeid ei teki. Nendes süsteemides jäävad ressursid majandusse, kui toode on jõudnud oma kasutusaja lõppu, nii et neid ressursse saaks ikka ja
jälle tõhusalt kasutada ning luua seega rohkem
lisaväärtust. Üleminek ringmajandusele nõuab muudatusi kogu väärtusahelas, alates toote kavandamisest
kuni uute äri- ja
turumudeliteni ning alates uutest võimalustest
kasutada jäätmeid ressursina
kuni tarbijate uute käitumisviisideni.
See eeldab täielikku
süsteemset muutust
ning lisaks tehnoloogiale innovatsiooni ka töökorralduses, ühiskonnas, finantsvaldkonnas, meetodites
ja meetmetes. Isegi ringmajanduses säilib
teatav lineaarsus, kuna on vaja uut toorainet ja jäätmejäägid kõrvaldatakse. Tööstussektor tunneb juba praegu tugevat
survet ressursside tootlikkuse suurendamiseks. Hinnanguliselt peaks ressursitõhususe suurendamine kogu väärtusahelas vähendama aastaks 2030 vajadust
sisendmaterjali järele 17–24 %[2]
ja ressursside parema kasutamisega võiks
Euroopa tööstussektor hoida
kokku 630 miljardit eurot aastas[3]. Toote tasandil modelleerimisest lähtuvad ettevõtete uuringud näitavad, et ringmajandusel põhinevate lähenemisviisidega on ELi tööstussektoril märkimisväärsed võimalused kokku hoida materjalikulu ja
suurendada ELi SKPd kuni 3,9 %,[4]
luues uusi turge ja uusi tooteid ning lisaväärtust ettevõtetele. Seepärast ei ole üllatav, et äriühingud
teevad pidevalt tööd selle
nimel, et parandada ressursside majandamist, kuid neid hoiavad tagasi erinevad
turutõkked. Kõrgetasemeline Euroopa ressursitõhususe platvorm,[5] mis ühendab valitsusi, ettevõtjaid ja kodanikuühiskonna organisatsioone, kutsus üles tegutsema, et liikuda ringmajanduse poole,
mille aluseks oleks pigem korduskasutus ja kvaliteetne ringlussevõtt ning palju vähem esmased toorained. Kooskõlas
2011. aasta ressursitõhusa Euroopa tegevuskavaga[6]
tegi komisjon ettepaneku võtta vastu meetmeraamistik ja rõhutas vajadust
tervikliku lähenemisviisi järele, mis hõlmaks paljusid poliitikavaldkondi ja
tasandeid. Tegevuskava peamisi ideid arendatakse nüüd edasi ka seitsmendas
keskkonnaalases tegevusprogrammis[7]. Ringmajandusmudeli
poole liikumine tõotab Euroopa majandusele palju paremat tulevikku. See
võimaldaks Euroopal tulla toime praeguste ja tulevaste probleemidega, mis on
seotud üleilmse survega ressurssidele, ja üha väheneva tarnekindlusega.
Ressursside üha uuesti ja uuesti suunamine tagasi tulemuslikku kasutusse,
jäätmete vähendamine ning sõltuvuse vähendamine ebakindlatest tarneallikatest
on otsene võimalus suurendada vastupidavust ja konkurentsivõimet. See aitab
majanduskasvu lahti siduda ressursside kasutamisest ja selle mõjust ning
võimaldab seeläbi jätkusuutlikku ja kestvat majanduskasvu. Aastatel 2000–2011 kasvas ressursside tootlikkus 20 %, kuid see
võib olla osaliselt tingitud majanduslanguse mõjust. Sellise kasvumäära
hoidmine tähendaks 30 % lisakasvu aastaks 2030 ning sellega võiks
suurendada SKPd ligikaudu 1 % võrra, luues üle kahe miljoni töökoha rohkem
kui olukorras, mil meetmeid ei võeta[8].
Ressursside tootlikkuse suurendamiseks tehtavate jõupingutuste suurendamine
käib käsikäes ELi poliitika praeguste eesmärkidega, milleks on
kasvuhoonegaaside heite vähendamine, energiatõhususe suurendamine, ELi
majanduse jätkusuutlik reindustrialiseerimine ning toorainete kättesaadavuse
tagamine, vähendades samal ajal keskkonnamõju. On olemas lai valik meetmeid, mille sobivus ressursitõhususe
edendamiseks on kinnitust leidnud ning millel on eeliseid ja potentsiaali
süsteemsemaks kohaldamiseks. Samuti on astutud samme selleks, et tagada
kõnealuste muudatuste positiivne mõju tööhõivele, eelkõige on seda küsimust
käsitletud keskkonnasäästlikku tööhõivet[9]
ja VKEde keskkonnahoidlikku tegevuskava[10]
käsitlevas teatises. 2. Progressi
võimaldava
poliitikaraamistiku loomine Turud
on tõhusa ressursikasutuse ning ringmajanduse jaoks tähtis tegur, kuna
materjalide ja energiaga seotud kulud on muutunud ettevõtjatele peamisteks
sisendkuludeks. Kuigi turgudel on juba toimumas muutused, on ikka veel palju
turutõkkeid ressursside tõhusaks ja tulemuslikuks haldamiseks. Jäätmetekke
vältimise, ökodisaini, korduskasutuse ja muude sarnaste meetmetega oleks
puhassääst 600 miljardit eurot või 8 % ELi ettevõtjate aastakäibest,
vähendades samal ajal kasvuhoonegaaside heidet aastas kokku 2–4 %[11]. Ent
selleks tuleb ületada
turutõkked, mis nende
võimaluste väljaarendamist takistavad. Ressursside
tootlikkusest võib kasu olla paljudes sektorites ning lisaks võimaldab see
Euroopa ettevõtetel saada kasu ökotööstuse turgude kiirest kasvust, mis peaks
prognooside kohaselt 2010. ja 2020. aasta vahel kahekordistuma.
Rahvusvaheliselt on vaja ressursitõhusust parandada paljudes tööstussektorites. Olemasolev
taristu, ärimudelid ja tehnoloogia koos väljakujunenud käitumis- ja
mõtteviisiga hoiavad majandust kinni lineaarses mudelis. Ettevõtetel ei pruugi olla teavet, usaldust ja
suutlikkust ringmajandusele üleminekuks.
Sageli ei võimalda finantssüsteem investeeringuid tõhususe parandamisse või innovaatilistesse ärimudelitesse. Neid investeeringuid
peetakse riskantsemateks ja keerulisemateks, mis peletab eemale paljud
traditsioonilised investorid. Uute toodete ja teenuste arendamist võivad takistada ka tavapärased tarbimisharjumused. Sellised tõkked kipuvad püsima olukorras, kus hinnad ei kajasta
ressursside kasutamise tegelikke kulusid ühiskonnale
ja kus poliitikaga ei suudeta anda tugevaid ja järjepidevaid signaale üleminekuks ringmajandusele. Lähtudes tähtsamate toodete, materjalide ja väärtusahelatega seotud tõendusmaterjalist, teeb komisjon koostööd sidusrühmadega, et töötada välja ringmajandusele üleminekut võimaldav raamistik, kasutades meetmeid,
milles on ühendatud arukas
reguleerimine, turupõhised
vahendid, teadusuuringud ja innovatsioon, stiimulid, teabevahetus ja toetus
vabatahtlikele lähenemisviisidele.
Selline raamistik aitab tagada jätkusuutliku
tööstuse taassünni ELis ning toetuda aktiivsetele
tarbijatele ja ettevõtetele,
pöörates erilist tähelepanu väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd). Rahvusvahelisel tasandil
peaks EL tegema tihedat koostööd teiste
partneritega nii mitme- kui ka kahepoolsel tasandil, et tagada ringmajanduse
kontseptsiooni maksimaalne mõju. Komisjon: – analüüsib täiendavalt peamisi turu ja juhtimisega
seotud vigu, mis takistavad materjalijäätmete
vältimist ja
korduskasutamist, võttes
arvesse materjali liikide ja kasutusviiside heterogeensust, et aidata kaasa
ressursitõhusust toetava
poliitikaraamistiku loomisele ELi tasandil. 2.1.
Ringmajandust toetav disain ja innovatsioon Ringmajandusel
põhinevate lähenemisviiside puhul ei otsita lahendusi üksnes sellele, mida teha
tootega pärast selle olelusringi lõppu. Selle asemel mõeldakse jäätmete
vähendamisele juba toote kavandamise etapis ning innovatsioon toimub kogu
väärtusahelas. Näiteks võib see hõlmata järgmist: ·
konkreetse teenuse
osutamiseks vajalike materjalide koguse vähendamine (vähendamine); ·
toodete kasuliku eluea
pikendamine (vastupidavus); ·
energia- ja
materjalikasutuse vähendamine tootmises ja kasutusetappides (tõhusus); ·
selliste materjalide
kasutamise vähendamine toodetes ja tootmisprotsessides, mis on ohtlikud või
mida on keeruline ringlusse võtta (asendamine); ·
teisese toorme turgude
loomine (ringlussevõetavad materjalid) standardite, riigihangete jms põhjal; ·
selliste toodete
kavandamine, mida on kerge hooldada, parandada, uuendada, ümber töödelda või
ringlusse võtta (ökodisain); ·
tarbijate jaoks sellekohaste teenuste väljatöötamine (hooldus- ja
remonditeenused jne); ·
stiimulite loomine
jäätmete vähendamiseks ja selle toetamine ning jäätmete nõuetekohane sortimine
tarbijate poolt; ·
stiimulite loomine
jäätmete sortimiseks ja kogumissüsteemide kehtestamiseks, mis vähendavad
ringlussevõtu ja korduskasutuse kulusid; ·
klastrite moodustamise
hõlbustamine, et vältida kõrvalsaaduste muutumist jäätmeteks (tööstussümbioos);
ning ·
tarbija jaoks valiku
laiendamine ja parandamine rentimise, laenutamise või teenuste jagamise kaudu
alternatiivina toodete omamisele, tagades samal ajal tarbijate huvide kaitse
(hinnad, kaitstus, teave, lepingutingimused, kindlustusaspektid jne). Oluline
lähtekoht on tootmisprotsesside, toodete ja teenuste kavandamine. Tooteid saab
ümber kujundada selliselt, et neid saaks äraviskamise asemel kasutada kauem,
parandada, uuendada, ümber töödelda või lõpuks ringlusse võtta.
Tootmisprotsessides tuleks rohkem arvesse võtta toodete korduskasutatavust ja
tooraineid ning loodusvarade taastumisvõimet ning samal ajal luua uuenduslike
ärimudelitega uutmoodi suhteid ettevõtjate ja tarbijate vahel. Järgmisel kontseptuaalsel joonisel on
lihtsustatud viisil esitatud ringmajanduse mudeli peamised etapid. Igas etapis
on võimalik vähendada kulusid ja sõltuvust loodusvaradest, toetada
majanduskasvu ja tööhõivet ning vähendada jäätmeid ja kahjulikke heiteid keskkonda.
Etapid on omavahel seotud, kuna materjale võib kasutada astmeliselt, näiteks tööstusharu vahetab kõrvalsaadusi, tooteid uuendatakse või need töödeldakse ümber või tarbijad valivad toote-teenuse süsteemid. Eesmärk on vähendada ressursside väljumist ringist, et süsteem toimiks optimaalselt. Mõne
ELi poliitikasuuna ja vahendiga on juba ette nähtud vahendid ja stiimulid, mis
on kooskõlas ringmajanduse mudeliga. ELi jäätmealaste õigusaktide alus on
jäätmehierarhia. Selle põhjal luuakse järk-järgult paremaid võimalusi
jäätmetekke vältimiseks, korduskasutamise ja ringlussevõtu ettevalmistamiseks
ning piiratakse prügilasse ladestamist. Kemikaalipoliitika eesmärk on järk-järgult lõpetada väga ohtlike mürgiste kemikaalide kasutamine. Mõned energiamõjuga toodete suhtes kohaldatavad ökodisainimeetmed hõlmavad nõudeid vastupidavuse suurendamiseks ja
ringlussevõtu hõlbustamiseks. Biomajanduse strateegiaga[12]
edendatakse bioloogiliste ressursside ja jäätmevoogude jätkusuutlikku ja terviklikku kasutamist
toidu, energia ja biopõhiste
toodete tootmiseks. Kliimapoliitikaga luuakse stiimuleid energia säästmiseks ja kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks. Ühine
ja sidus ELi raamistik ringmajanduse edendamiseks aitab neid elemente käsitleda
koos teadusuuringute ja innovatsiooni toetamiseks loodud raamprogrammiga
„Horisont 2020”[13]. Selleks et toetada ringmajanduse
edendamiseks vajalikku tootedisaini ja innovatsiooni, teeb komisjon järgmist: –
tutvustab ELi teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammis „Horisont 2020” ringmajanduse poole liikumise võimalusi Euroopas ulatuslike
innovatsiooniprojektidega, mis on suunatud koostööle väärtusahelate sees ja vahel, toetades
oskuste arendamist ja innovaatiliste lahenduste turule toomist; – loob tugevdatud partnerluse, et
toetada teadusuuringute ja innovatsioonialaseid meetmeid ringmajanduse
edendamiseks;
– hõlbustab ringmajandusega sobivate
mudelite väljatöötamist toodete ja teenuste jaoks,
sealhulgas sidusama tootepoliitika kaudu, ja edendab ökodisaini direktiivi kohaldamist, pöörates suuremat tähelepanu ressursitõhususe kriteeriumidele, sealhulgas
tulevaste prioriteetsete tooterühmade
jaoks 2015.–2017. aasta töökavas; ning – toetab biomassi säästval kasutamisel astmelisuse põhimõtet, et biomassi võimalikult tõhusalt ära kasutada, võttes arvesse kõiki biomassi kasutavaid sektoreid. 2.2.
Ringmajanduseks vajalike investeeringute toetamine EL
ja liikmesriigid peaksid toetama investeeringuid ringmajanduseks vajaliku
innovatsiooni käivitamiseks
ja edendamiseks ning finantssüsteemi reformi
taustal kõrvaldama
takistused ressursitõhususe
suurendamiseks vajalike erasektori vahendite mobiliseerimiseks. Komisjoni
hiljutistesse ettepanekutesse mittefinantsteavet käsitleva aruandluse,[14]
pikaajalise rahastamise[15] ja tööandjapensionifondide[16]
kohta on lisatud nõuded,
mille kohaselt tuleb investoritele avalikustada asjakohane keskkonnateave ja
investeerimisriskid, mis on seotud ressursside nappuse ja kliimamuutustega. Selleks
et vähendada riske
investoritele, töötatakse
välja uuenduslikke
rahastamisvahendeid, nagu looduskapitali rahastamisvahend, mille on loonud
komisjon ja Euroopa Investeerimispank. Avaliku ja erasektori partnerlused on
samuti tõhusad vahendid,
et võimendada
erasektori meetmeid ja investeeringuid ressursitõhususse. Ringmajandusega seotud eesmärkidele aitavad kindlalt kaasa ressursi-
ja energiatõhususe abil
saavutatavat jätkusuutlikku
töötlevat tööstust käsitlev avaliku ja erasektori partnerlus
(Sustainable Process Industry through Resource and Energy Efficiency, SPIRE) ja
biotoorainel põhinevate
tööstusharude ühine tehnoloogiaalgatus (Bio-Based
Industries Joint Technology Initiative). Lisaks
peab investeeringute suunamiseks ressursitõhususse andma poliitikaga õigeid signaale: tuleb kaotada
keskkonnakahjulikud toetused ja minna tööjõu maksustamiselt üle saaste ja ressursside maksustamisele.
Keskkonnamaksu reformi edenemist ELi liikmesriikides käsitletakse majanduspoliitika
koordineerimise Euroopa poolaasta raames. Ringmajanduse edendamiseks vajalike
investeeringute leidmiseks teeb komisjon järgmist: – hakkab
tegelema ressursitõhususe
rahastamise ümarlauas[17]
kindlakstehtud paljutõotavate
valdkondadega, sealhulgas innovaatiliste rahastamisvahenditega, lisades
ressursiküsimused äriühingute
raamatupidamiseeskirjadesse, selgitades finantsasutuste kohustusi seoses jätkusuutlikkusega (usaldussuhtest
tulenevad kohustused), töötades äriühingutele
välja metoodika
ressurssidega seotud stressitestideks ning uurides, millised on võimalused suunata võlakirjaturult lisavahendeid ressursitõhususe projektide rahastamiseks; – koostab
juhenddokumendi uute riigihankealaste direktiividega keskkonnahoidlike
riigihangete valdkonnas pakutavate võimaluste kohta ning soovituse, kuidas
jälgida liikmesriikide tulemusi seoses keskkonnahoidlike riigihangete 50 %-lise
indikatiivse osakaalu saavutamisega,[18] toetab innovaatilisi vahendeid,
näiteks kommertskasutusele eelnevaid hankeid ja riigihankeid
innovatsioonivaldkonnas, ning hõlbustab keskkonnahoidlike riigihangete
võrgustike loomist ametiasutuste vahel; ning – jätkab ringmajanduse prioriteetide lõimimist ELi
rahastamisega ja innustab liikmesriike kasutama olemasolevaid ELi vahendeid
ringmajanduse programmide ja projektide elluviimiseks, eelkõige Euroopa
struktuuri- ja investeerimisfondide kaudu. 2.3.
Ettevõtjate ja tarbijate kaasamine ning väikeste ja keskmise suurusega
ettevõtjate toetamine Ettevõtjad ja tarbijad on üleminekul ringmajandusele endiselt võtmetähtsusega. Väärtusahela eri etappides tehtud otsused
tuleb paremini siduda, pakkudes ühtseid
stiimuleid tootjate, investorite, turustajate, tarbijate ja ringlussevõtjate jaoks ning tagades kulude ja
tulude õiglase
jaotumise. Ressursside optimaalse jaotumise ja kasutamise tagamiseks tuleb võtta kasutusele turumehhanismid ning
turutõrgete ja
innovatsiooniga seotud kitsaskohtadega tuleb tegeleda. Tuleb arendada välja toimivad teisese toorme turud.
Erilist tähelepanu tuleks
pöörata sellele, et
ettevõtjad saaksid
kasutada ära potentsiaali,
mida pakuvad ringmajandusega seotud uued turud, ning et tööturul oleks vajalike oskustega inimesi.
Tarbijatel peaks olema võimalik
teha teadlikke valikuid, mis põhinevad
paremal teabel erinevate toodete keskkonnahoidlikkuse kohta. Euroopa
ressursitõhususe platvorm
on teinud ahela eri etappides kindlaks[19] ettevõtjate jaoks palju võimalusi, kuidas materjale
tootmisprotsessis või algse
tarneahela eri segmentides või muudes
tarneahelates uuesti ära
kasutada. Need põhinevad
edukatel algatustel, mida võiks
toetada ja rakendada laiemalt, ning hõlmavad
järgmist: ·
tootmisetapis:
säästva sisseostmise
standardid, vabatahtlikud kavad, mida juhivad tööstusharu ja jaemüüjad, ning tööstussümbioos, et pakkuda turgudele kõrvalsaadusi; ·
turustusetapis:
põhjalikum teave
toodetes sisalduvate ressursside, toodete parandamise või ringlussevõtu kohta; platvormi soovitustes on seda
nimetatud „tootepassiks”; ning ·
tarbimisetapis:
ühistarbimismudelid,
mis põhinevad toodete laenutamisel, vahetamisel ja
rentimisel, ning tooteteenusesüsteemid,
et kasutada paremini ära
alakasutatud vahendeid
või ressursse (nt autod, tööriistad, eluase). Keskkonnasäästlike toodete ühtse turu väljakujundamist käsitleva komisjoni teatisega[20] käivitati keskkonnajalajälje vähendamiseks sidusrühmi koondav katseetapp, et töötada välja ühtne kooskõlastatud viis toodete ja
organisatsioonide keskkonnamõju mõõtmiseks. Pärast katseetapi läbimist hindab komisjon, kas need
meetodid on tulemuslikud ja kas neid saab kohaldada olemasolevate või uute vahendite suhtes, et parandada
toodete keskkonnatoimet. Selliseid
meetmeid tuleks laiendada, et tagada tegutsevatele ettevõtjatele head raamtingimused ja võrdsed võimalused kohanemiseks üleilmse ressursside vähenemisega, tunnustada parimaid ettevõtjaid, innustada uusi ettevõtjaid arendama välja tulevikku suunatud lahendusi ja anda
tarbijatele usaldusväärset
teavet. Euroopa tarbijakaitse tegevuskava[21] kontekstis algatatud
paljusid sidusrühmi hõlmav protsess on näidanud, et on vaja tõhusaid vahendeid eksitavate ja alusetute
keskkonnaalaste väidete
eest kaitsmiseks. Tõhusa ja töövõimalusterohke
ülemineku
tagamiseks tuleb töötajatel
arendada asjakohaseid oskusi[22]. Keskkonnahoidlikke töökohti käsitleva teatisega[23]
luuakse raamistik, et suurendada töökohtade
loomise võimalusi
ringmajanduse poole liikuva ja ressursitõhusama
majandusega ühiskonnas.
Riiklikel,
piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel ning sotsiaalpartneritel on samuti
oluline roll, et arendada välja
sihipärased ja kooskõlastatud toetusmeetmed investeeringute,
taristu, tehnoloogia ja oskuste vormis, keskendudes eelkõige VKEde vajadustele. Samuti on neil
head võimalused, et
aidata muuta tarbijate valikut säästvamate
toodete ja teenuste kasuks ning toetada muutusi käitumises. Ettevõtjate, eelkõige VKEde ja tarbijate toetamiseks, teeb
komisjon järgmist: – võtab arvesse 2016. aastani kestva
keskkonnajalajälge käsitleva katseetapi tulemusi ning teeb
kindlaks, kuidas kasutada keskkonnamõju mõõtmise tulemusi toodete ja protsesside
kavandamiseks ning ostjate paremaks teavitamiseks keskkonnasäästlikest valikutest; – käivitab sidusrühmade vahel ulatusliku koostöö, kasutades selleks kooskõlastamist ja toetusmeetmeid programmi „Horisont 2020” ja selle vahendite raames, sealhulgas
Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituuti, Euroopa struktuuri- ja
investeerimisfonde, ökoinnovatsiooni
tegevuskava, VKEdele suunatud keskkonnahoidlikku tegevuskava ning Euroopa
tarbijakaitse tegevuskava; – toetub
toorainealase Euroopa innovatsioonipartnerluse sidusrühmade kohustustele, mis on otseselt
seotud ressursside tootlikkusega; – toetab
töökohtade loomist
ja oskuste arendamist poliitika tõhusama
koordineerimise kaudu, suunates ELi rahalisi vahendeid programmidesse ja
kavadesse, millega toetatakse keskkonnahoidlikku majanduskasvu, tõhustades teavitamist ja seiret,
sealhulgas Euroopa poolaasta raames, ja tehes koostööd sotsiaalpartnerite, haridus- ja
koolitusasutuste ning muude sidusrühmadega;
ning – toetab parimate tavade vahetamist
rahvusvahelisel tasandil. 3. Jäätmealase
poliitika ja eesmärkide
ajakohastamine: jäätmed kui
ressurss Jäätmete muutmine ressursiks on vajalik osa
ahela sulgemiseks ringmajandussüsteemides.
Euroopa õigusaktides sätestatud eesmärgid ja sihid on aidanud jäätmekäitlust tunduvalt parandada. Need aitavad
edendada innovatsiooni ringlussevõtu ja
korduskasutuse valdkonnas, vähendada
prügilasse
ladestamist ja ressursikadu ning luua stiimuleid inimeste käitumise muutmiseks. Kuid ELis toodetakse
inimese kohta aastas keskmiselt ikka veel umbes viis tonni jäätmeid ja sellest võetakse tõhusalt ringlusse veidi rohkem kui
kolmandik. Euroopa
Liit on väljendanud
poliitilist tahet[24] vähendada jäätmeteket, võtta jäätmed ringlusse nii, et neist saaks liidu
jaoks peamine ja usaldusväärne
toormeallikas, toota jäätmeenergiat
üksnes ringlussevõtmiseks kõlbmatutest materjalidest ning
praktiliselt lõpetada jäätmete prügilatesse ladestamine. Jäätmepoliitika edasiarendamine toob
suhteliselt väikeste või olematute kuludega märkimisväärset kasu seoses majanduskasvu ja töökohtade loomisega, aidates samal ajal
kaasa keskkonnaseisundi parandamisele. Seoses globaalsete turgudega peaks
kaugeleulatuv jäätmepoliitika
edendama innovatsiooni ja aitama muuta ELi ettevõtteid jäätmekäitlusteenuste osutamise alal veelgi
konkurentsivõimelisemaks
ja pakkuma uusi turuvõimalusi
ELi eksportijatele. 3.1.
Ringlussevõtva ühiskonna poole liikumiseks vajalike jäätmealaste eesmärkide
määratlemine Euroopa
on astunud olulisi samme jäätmete
ressursiks muutmisel ja jätkusuutlike
jäätmekäitlusviiside edendamisel (nt ringlussevõtt). Tulemused on aga liikmesriigiti väga erinevad. Kuus liikmesriiki on olmejäätmete prügilasse ladestamise juba praktiliselt lõpetanud ning vähendanud seda viimase 20 aasta jooksul 90 %-lt vähem kui 5 %-le ja suurendanud ringlussevõtu määrasid teatavates piirkondades 85 %-ni. Mujal aga ladestatakse üle 90 % jäätmetest ikka veel prügilatesse ja ringlusse võetakse vähem kui 5 % jäätmetest. On
vaja tugevaid poliitilisi signaale, et tagada investeeringute pikemaajaline
prognoositavus ja saavutada olukord, kus selliseid materjale nagu plast, klaas,
metallid, paber, puit, kumm ja muud ringlussevõetavad materjalid saaks teisese toormena
konkurentsivõimelise
hinnaga uuesti kasutusele võtta.
Sellise prognoositavuse tagamiseks on vaja kehtestada selged ringlussevõtu eesmärgid aastani 2030. Jäätmete liigiti kogumine nende tekkekohas
koos usaldusväärse
metoodikaga ringlussevõtu määrade arvutamiseks tagab ringlussevõtu kõrge kvaliteedi ja aitab kaasa
kvaliteetse teisese toorme turu arengule. Selleks
tuleks täpsustada praegust meetodit, millega hinnatakse, millised jäätmed
tegelikkuses ringlusse võetakse, kuna praegu märgivad
mõned liikmesriigid kogutud jäätmed
ringlussevõetud jäätmetena hoolimata märkimisväärsest
materjalikaost nende kahe etapi vahel. Kõigi ringlussevõetavate jäätmete prügilasse ladestamine tuleks 2025. aastaks
järk-järgult lõpetada. Liikmesriigid peaksid püüdma prügilasse ladestamise ka tegelikkuses
praktiliselt lõpetada 2030.
aastaks. Korduskasutuseks ja ringlussevõtuks
kõlbmatuid jäätmeid tuleks kasutada energia saamiseks
(sealhulgas jäätmete
muundamine energiaks ja biokütuste
kasutamine). See eeldab ELi praeguse ebaühtlaselt
jaotunud jäätmete
energiakasutuse võimsuse tõhusamat kasutamist ning meetmeid ülevõimsuse vältimiseks. Selliste
meetmete edukas rakendamine võib ELis
luua 2030. aastaks rohkem kui 180 000
otsest töökohta lisaks
hinnangulisele 400 000 töökohale, mis luuakse kehtivate jäätmealaste õigusaktide rakendamisega[25].
Sellega rahuldatakse 10–40 % ELi
tooraine nõudlusest,
aidates samal ajal saavutada 2030. aastaks seatud ELi eesmärki vähendada kasvuhoonegaaside heidet 40 % võrra. 2030. aastal oleks võimalik vältida 62 Mt CO2
ekvivalenttonni aastas. Selleks, et edendada majanduslikku,
sotsiaalset ja keskkonnaalast kasu, mis saadakse olmejäätmete paremast käitlemisest, teeb komisjon ettepaneku: –
suurendada olmejäätmete
korduskasutamist ja ringlussevõttu 2030.
aastaks vähemalt 70 %-ni; –
suurendada pakendijäätmete
ringlussevõtu määra 2030. aastaks 80 %-ni; vahe-eesmärk oleks suurendada seda määra 2020. aastaks 60 %-ni ja 2025.
aastaks 70 %-ni, sealhulgas tuleks kehtestada eesmärgid konkreetsete materjalide jaoks; –
keelustada 2025. aastaks ringlussevõetava
plasti, metallide, klaasi, paberi, kartongi ja biolagunevate jäätmete prügilasse ladestamine; liikmesriigid
peaksid püüdma prügilasse ladestamise praktiliselt lõpetada 2030. aastaks[26]; –
edendada veelgi kvaliteetse teisese toorme turgude arengut, sealhulgas hinnata
jäätmeksoleku
lakkamise kriteeriumide lisaväärtust
konkreetsete materjalide puhul; ning – täpsustada ringlussevõetavate materjalide suhtes kohaldatavat
arvutusmeetodit, et tagada ringlussevõtu
kõrge kvaliteet. 3.2.
Jäätmealaste õigusaktide lihtsustamine ja parem rakendamine Liikmesriigid
võivad ise
otsustada, kuidas sihte saavutada. Siiski oleks võimalik jäätmealaseid õigusakte riiklikul tasandil veelgi
lihtsustada ja vähendada
praegusi erinevusi. Komisjon
töötas 2012. aastal
välja jäätmekäitluse tulemustabeli ja tegevuskavad,
milles on esitatud konkreetsed soovitused kõige nõrgemate tulemustega liikmesriikidele.
Komisjon pöörab jätkuvalt erilist tähelepanu sihtide saavutamisest kõige kaugemal olevatele liikmesriikidele
ning püüab koos nendega
rakendamisega seotud probleeme varakult lahendada. Riiklikku jäätmekäitlust on aidanud parandada
majanduslikud meetmed. Eelkõige on tõhusaks osutunud jäätmete prügilasse ladestamise ja põletamise maksustamine, jäätmete äraviskamise maksustamise süsteemid ja laiendatud tootjavastutuse süsteemid ning kohalikele ametiasutustele
pakutavad stiimulid jäätmetekke
vältimise, jäätmete korduskasutuse ja ringlussevõtu edendamiseks. Ka prügilasse ladestamise keelud on osutunud tõhusaks. Tootjavastutussüsteeme käsitlevate miinimumnõuete kehtestamine ELi tasandil aitab kärpida kulusid ja kõrvaldada tõkked, millega tootjad puutuvad kokku,
kui nad peavad täitma
mitme erineva süsteemi nõudeid ELis. Euroopa
vahenditest võib
toetada liikmesriikide püüdlusi
integreeritud jäätmekäitluse edendamisel, sealhulgas jäätmete liigiti kogumine ning
korduskasutamiseks ja ringlussevõtuks
vajalik taristu. Jäätmete prügilasse ladestamist ja eraldiseisvat põletamist ei tohiks tulevikus enam
toetada. ELi
olemasoleva jäätmekäitlusvõimsuse parimaks ärakasutamiseks on vaja paremat
planeerimist ja teabejagamist. See võib hõlmata vähemalt üleminekumeetmena ka seda, et ELis tuleks
suunata rohkem jäätmesaadetisi
kõige
kaasaegsematesse ja tõhusamatesse
jäätmekäitluskohtadesse. Riiklikul
tasandil andmekogumist ja aruandlust on võimalik
veelgi ühtlustada ja
lihtsustada ning suurendada andmete usaldusväärsust ja järjepidevust kogu ELis. Ühiste näitajate kehtestamine aitab
liikmesriikide tulemusi paremini jälgida ja
võrrelda[27]. Meetmed
jäätmealaste õigusaktide lihtsustamiseks ja nende tõhususe ja tulemuslikkuse tagamiseks
hakkavad tuginema tööl, mis
on juba tehtud selle nimel, et vähendada
jäätmepoliitika
halduskulusid. Näiteks on
teatavatele VKEdele kehtestatud erandid jäätmete
tagasivõtmist käsitlevatest nõuetest ning tehtud jõupingutusi selleks, et kehtestada jäätmesaadetisi puudutav kohustuslik
elektrooniline andmevahetussüsteem. Selleks, et ELi õigusaktidest saadav kasu edasi anda
lihtsustamise ja parema rakendamise kaudu, teeb komisjon ettepaneku: – vähendada jäätmealaste sihtide kattuvust ning ühtlustada mõisted; – lihtsustada märkimisväärselt
liikmesriikide aruandluskohustusi, sealhulgas täpsustada ja ühtlustada
arvutusmeetodeid, mida kohaldatakse olmejäätmeid, prügilasse ladestamist ja
pakendijäätmeid käsitlevate sihtide suhtes; – võimaldada liikmesriikidel vabastada VKEd
või ettevõtted, kes koguvad ja/või transpordivad väga väikestes kogustes tavajäätmeid, jäätmete raamdirektiivi kohastest üldistest loanõuetest või registreerimist käsitlevatest nõuetest; – kehtestada iga-aastane aruandlus,
mille puhul kõik jäätmealased andmed esitatakse ühtse kontaktpunkti kaudu, ning
viia jäätmestatistika kooskõlla ELi jäätmealaste õigusaktide nõuetega ja
võrrelda samal ajal riiklikku metoodikat statistikastandarditega; – nõuda
elektrooniliste andmekontrollisüsteemide väljatöötamist ning kolmanda isiku
poolset andmete kontrollimist liikmesriikides; – luua
varajase hoiatamise mehhanism, millega tagada, et liikmesriigid kehtestaksid
asjakohased meetmed sihtide õigeaegseks
täitmiseks; –
kehtestada laiendatud tootjavastutuse süsteemide
minimaalsed toimimistingimused, mida saab riigi tasandil või ELi juhenddokumentides edasi arendada,
ning edendada majanduslike vahendite kasutamist liikmesriikides; ning –
edendada otseinvesteeringuid jäätmekäitlusvõimalustesse jäätmehierarhia tipus (vältimine, korduskasutamine, ringlussevõtt). 3.3.
Konkreetsete jäätmealaste probleemide lahendamine Ressursside
olulise kao või
keskkonnamõjuga seotud
konkreetsete jäätmealaste
probleemide lahendamiseks on vaja selleks kohandatud lähenemisviise. Jäätmetekke vältimine. Kõiki ringmajanduse etappe mõjutav prioriteet on tagada jäätmetekke vähenemine. Liikmesriigid on jäätmete raamdirektiivi alusel võtnud hiljuti vastu jäätmetekke vältimise programme, mida praegu vaatab läbi Euroopa Keskkonnaamet. Pärast hindamist töötab komisjon välja algatused, millega edendatakse jäätmetekke vältimise head tava ELis. Merepraht.
Merepraht
saastab randasid, kahjustab mereelustikku ning tekitab pikaks ajaks probleeme jäätmetega, mida on kulukas koristada.
Seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis kutsutakse üles seadma kogu liitu hõlmavat kvantitatiivset vähendamissihti, mida toetavad allikapõhised meetmed. ELi
läbivaadatud jäätmealaste õigusaktide paketis sätestatud meetmete täielik rakendamine võiks aidata vähendada mereprahti 2020. aastaks 13 % ja 2030. aastaks 27 %. Konkreetse vähendamissihi seadmine 2020. aastaks
annaks selge signaali liikmesriikidele, kes praegu töötavad välja meetmeid, et saavutada merevee „hea keskkonnaseisund” 2020. aastaks vastavalt merestrateegia
raamdirektiivile, ning hoogustaks mereprahi tegevuskavade väljatöötamist nelja piirkondliku
merekonventsiooni raames. Muud ELi meetmed, mis sisaldavad muu hulgas sadamates
laevaheite ja lastijäätmete
vastuvõtmise seadmeid käsitleva direktiivi[28]
käimasoleva
hindamise tulemusi, aitavad samuti kaasa selle sihi saavutamisele. Muudest maal
ja merel asuvatest allikatest pärit jäätmete vähendamise võimaluste täiendava analüüsi põhjal töötatakse õigeaegselt välja teine etapp vähendamissihi saavutamiseks. Sealjuures võetakse arvesse ÜRO 2012. aasta säästva arengu konverentsil võetud kohustust vähendada 2025. aastaks mereprahti märkimisväärselt. Ehitus-
ja lammutuspraht. Ringlussevõetavate materjalide turud on olulised
ehitus- ja lammutusjäätmete ringlussevõtu suurendamiseks. Hoonesektori
ressursitõhususe suurendamise võimalusi käsitleva komisjoni teatise kohaselt
lisatakse hoonete keskkonnatoime hindamise raamistikku võimalused, kuidas
ehitus- ja lammutusprahti paremini hallata ning kuidas suurendada
ehitusmaterjalide ringlussevõetavust ja ringlussevõetava materjali sisaldust[29]. Lisaks
hakatakse kavandatud varajase hoiatamise mehhanismi raames
kontrollima liikmesriikide edusamme seoses sihiga võtta 2020. aastaks ringlusse 70 % jäätmetest. Lisaks rakendatakse meetmeid,
mis hõlmavad ehitus-
ja lammutusprahi prügilasse
ladestamise tasude suurendamist või täiendava sorteerimise kohustusi
suuremates lammutuskohtades, et parandada ringlussevõetavate materjalide kvaliteeti. Toidujäätmed.
Hinnanguliselt läheb kuni 30 % kogu maailmas toodetud toidust kaduma või
visatakse ära. Komisjon kavatseb esitada konkreetsed ettepanekud, et vähendada
toidujäätmeid. Ohtlikud
jäätmed. Ohtlike
jäätmete nõuetekohane käitlemine on jätkuvalt probleemiks, kuna puuduvad
andmed selle kohta, millise töötluse on
need jäätmed varem läbinud. Jäätmealaste andmete säilitamise ja jälgitavuse tugevdamiseks luuakse ohtlike
jäätmete registrid
ning tehakse kindlaks liikmesriikide ohtlike jäätmete käitlemise süsteemide võimalused ja kitsaskohad. Neid registreid
võib järk-järgult laiendada teist liiki jäätmetele, nagu seda juba tehakse mitmes
liikmesriigis. Plastijäätmed. Plastitootmine
kasvab ELis eeldatavasti 5 %
aastas. Vaid 24 %
plastijäätmetest võetakse ringlusse, peaaegu 50 % ladestatakse prügilasse ja ülejäänud põletatakse. Komisjon viis seoses plastijäätmetega 2013. aastal läbi avaliku konsultatsiooni,[30]
mille käigus kerkis
esile palju võimalusi
kasutada plasti säästvamalt.
Tugevat toetust leidis plaan lõpetada
plasti prügilasse
ladestamine ning parandada plasti ja plasttoodete disaini. Komisjoni hiljutine
ettepanek, millega võimaldatakse
liikmesriikidel piirata kilekottide kasutamist[31] ning käesolevas teatises esitatud ettepanekud
suurendada ringlussevõttu ning
loobuda prügilasse
ladestamisest on olulised sammud plastijäätmete
käitlemise
parandamiseks. Kriitilise
tähtsusega
toorainete ringlussevõtt.
Kõik toorained on
olulised, kuid erilist tähelepanu
väärivad kriitilise
tähtsusega
toorained, kuna nende tootmine maailmas on koondunud vähestesse riikidesse. Samal ajal on
paljude selliste toorainete asendamise ja ringlussevõtu määrad väikesed. Komisjon edendab tooraineid käsitleva algatuse[32] ja Euroopa innovatsioonipartnerluse
raames kriitilise tähtsusega
toorainete tõhusat
kasutamist ja ringlussevõttu. Ebaseaduslikud
jäätmesaadetised.
Komisjon tõhustab meetmeid,
et tagada vastavus ELi õigusaktidele,
eelkõige määrusele (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta, mida on hiljuti
muudetud, et tugevdada jäätmesaadetiste
kontrolli. Fosfori
ringlussevõtt. Fosfor
on oluline ressurss toidu tootmiseks, kuid sellega kaasneb märkimisväärne tarnekindlusega seotud risk ning
fosfori praegusel kasutamisel tekib fosfori olelusringi igas etapis jäätmeid ja kadusid. Komisjon töötab fosfori säästvat kasutamist käsitleva konsultatiivse teatise[33]
põhjal välja raamistiku edasiseks tegevuseks. Konkreetsete jäätmeprobleemide
lahendamiseks teeb komisjon järgmist: – teeb
ettepaneku püüda vähendada 2020. aastaks mereprahti 30 % võrra kümne kõige tavalisema randadest leitud
prahiliigi ja leitud püügivahendite
osas; loetelu kohandatakse kõigi
nelja ELi merepiirkonnaga; –
kavandab meetmeid, et ergutada ehitus- ja lammutusprahist saadud ringlussevõetud materjalide turge ning töötada välja ELi ühine raamistik hoonete keskkonnasäästlikkuse hindamiseks; – teeb ettepaneku, et liikmesriigid töötaksid välja
riiklikud toidujäätmete tekke vältimise strateegiaid ning püüab tagada, et
tootmise, jaemüügi, turustuse, toitlustuse ja majutuse sektoris ning
kojumajapidamistes vähendatakse toidujäätmete teket 2025. aastaks
vähemalt 30 %; – näeb ette nõuetekohase registrisüsteemi väljatöötamise vähemalt ohtlike jäätmete jaoks kõigis liikmesriikides; lisaks ettepanekule vähendada õhukeste plastkandekottide
tarbimist, teeb ettepaneku keelustada 2025. aastaks plasti prügilasse ladestamine; – teeb
ettepaneku, et liikmesriigid lisaksid riiklikesse jäätmekavadesse meetmed selliste jäätmete kogumise ja ringlussevõtu kohta, mis sisaldavad olulises
koguses kriitilise tähtsusega
toorainet; ning –
kavatseb välja töötada fosforit käsitleva poliitikaraamistiku, et
suurendada selle ringlussevõttu,
edendada innovatsiooni, parandada turutingimusi ja viia selle säästvat kasutamist käsitlevad sätted sisse ELi õigusaktidesse väetiste, toidu, vee ja jäätmete valdkonnas. 4. Ressursitõhususe sihi
kehtestamine Liikmesriigid
ja Euroopa Parlament leppisid seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis
kokku, et Euroopa Liit peaks kehtestama ressursitõhususe näitajad ja eesmärgid ning hindama, kas oleks asjakohane
lisada põhinäitaja ja -siht Euroopa poolaastasse. Pärast põhjalikke konsultatsioone leiti, et
ressursitootlikkus, mida mõõdetakse
SKP ja tooraine tarbimise suhtega, on ressursitõhususe sihi kõige sobivam näitaja[34]. Realistlik
eesmärk, milles EL ja
liikmesriigid ressursside tootlikkuse suurendamiseks kokku lepivad, koondaks
poliitilist tähelepanu
ja kasutaks ära
praegu tähelepanuta jäänud ringmajanduse potentsiaali luua jätkusuutlikku majanduskasvu ja töökohti ning suurendaks ELi meetmete
sidusust. See oleks proportsionaalne viis sellise sidususe tagamiseks ja
meetmete võtmise
ergutamiseks. EL
on juba prognoosinud, et praeguse olukorra jätkumise korral suurendatakse ressursside
tootlikkust 2014. ja 2030. aasta vahel 15 %
võrra. Kui
kasutada ringmajandusele ülemineku
edendamiseks arukat poliitikat, nagu on soovitanud Euroopa ressursitõhususe platvorm, oleks võimalik seda määra kahekordistada. Ressursside
tootlikkuse suurendamine 30 % võrra aitab märkimisväärselt suurendada majanduskasvu jätkusuutlikkust ning lisaks sellele luua
töökohti ja
suurendada SKPd[35]. Tööstussektor saaks ressursside tootlikkuse
suurenemisest kasu konkurentsivõime
tugevnemise kaudu[36]. Ressurssidega seotud kulud võivad moodustada olulise osa tööstussektori kulude struktuurist. Samuti
on tööstusel vaja kättesaadavaid ja prognoositavaid tarneid[37].
Nii tekiks kohene rahaline kasu ning pikemaajaline strateegiline kasu, kuna
kasvav globaalne nõudlus tõstab ressursside hindu ja suurendab
nende volatiilsust. Seepärast
aitaks ressursitõhususe
maksimaalne suurendamine Euroopal saavutada reindustrialiseerimise eesmärki. Mittesiduv
ning ELi tasandil kehtestatud ressursside tootlikkuse siht tõukaks tagant neid liikmesriike, kes ei
ole veel riiklikul tasandil sihti kehtestanud, töötama välja meetmeid, milles võetakse arvesse ressursikasutust. Selle
tulemuseks oleks tasakaalustatumad meetmed, milles võetakse arvesse laiemaid majanduslikke,
sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid tagajärgi
ning mis selle lünga täidaksid. Liikmesriigid
oleksid vabad otsima tasakaalu selliste poliitikasuundade ja meetmete vahel,
mis on majanduslikult ja keskkonnaalaselt kõige kasulikumad ja kooskõlas laiemate poliitikaeesmärkidega. Seda tehes saaksid nad kasu juba
tõhusaks osutunud,
kuid veel laialdaselt rakendamata heast tavast, mida nad võiksid kohandada vastavalt oma
vajadustele ja asjaoludele. Praegu toimub strateegia „Euroopa 2020” läbivaatamine[38]. Seda
toetab avalik konsultatsioon, mille käigus
kogutakse arvamusi selle edasiarendamise kohta. Seepärast leiab komisjon, et kõik võimalikud otsused ressursside tootlikkuse
üldsihi
kehtestamise kohta tuleks teha kõnealuse
läbivaatamise
raames, võttes arvesse
avaliku konsultatsiooni tulemusi ja Euroopa ressursitõhususe platvormi soovitusi. Selleks
et poliitiliste otsuste tegijatel oleks üldpilt
ressurssidega seotud keskkonnasurvest, tuleb arvesse võtta muid näitajaid, eelkõige veekasutuse ja piiratud
maismaaressursside kohta. Eurostat on alates 2013. aastast avaldanud koos
strateegia „Euroopa 2020” näitajatega
ressursitõhususe
tulemustabelit[39]. See on ette nähtud selleks, et jälgida ressursitõhusa Euroopa tegevuskava
rakendamist, tutvustada ressurssidevahelisi seoseid ning kaasata sidusrühmi sotsiaalse arengu mõõtmise protsessi, mis toimub lisaks SKPle
ka muude näitajate alusel. Selleks et kasutada ära ressursitõhususe
potentsiaali jätkusuutliku majanduskasvu kontekstis: – võtab komisjon arvesse Euroopa
ressursitõhususe platvormi soovitusi seoses ressursitõhususe üldsihiga ning
strateegia „Euroopa 2020” läbivaatamise raames toimuva avaliku konsultatsiooni
tulemusi; – samal
ajal arendatakse edasi ressursitõhususe
tulemustabelit, mida kasutatakse muude ressursside kui süsinik ja materjalid (eelkõige maismaa ja vesi) kasutamise jälgimiseks; ning –
riiklikud statistikaametid peaksid töötama
selle nimel, et kehtestada Euroopa statistikasüsteemis ühiselt heaks kiidetud metoodika
riiklikul tasandil tooraine tarbimise arvutamiseks. [1] KOM(2010) 2020, KOM(2011)
21. [2] Macroeconomic
modelling of sustainable development and the links between the economy and the
environment, Meyer, B. et al (2011). [3] Guide
to resource efficiency in manufacturing: Experiences from improving resource
efficiency in manufacturing companies, (2012), Europe INNOVA. [4] Towards the Circular Economy: Economic and business
rationale for an accelerated transition (2012), Ellen MacArthur Foundation. [5] http://ec.europa.eu/environment/resource_efficiency/re_platform/index_en.htm. [6] KOM(2011) 571. [7] ELT L 354, 28.12.2013, lk
171–200. [8] Modelling the Economic
and Environmental Impacts of Change in Raw Material Consumption (2014), Cambridge
Econometrics et al. [9] COM(2014)
446. [10] COM(2014)
440. [11] The opportunities to
business of improving resource efficiency (2013), AMEC et al. [12] COM(2012) 60. [13] Vt käesoleva teatise
lisa. [14] COM(2013) 207. [15] COM(2014) 168. [16] COM(2014) 167. [17] MEMO/13/110 [18] KOM(2008) 400. [19] http://ec.europa.eu/environment/resource_efficiency/documents/erep_manifesto_and_policy_recommendations_31-03-2014.pdf. [20] COM(2013) 196 ja
komisjoni soovitus 2013/179/EL. [21] COM(2012) 225. [22] COM(2012) 173. [23] COM(2014) 446. [24] 7. keskkonnaalane
tegevusprogramm. [25] Talituste
töödokument (2014) 207. [26] Teatav osa
jäätmejääkidest on korduskasutamiseks kõlbmatu ja seega võib seda ladestada
prügilasse, kuna alternatiivsed töötlemisvõimalused praegu puuduvad. Selle
piirmääraks oleks kuni 5 %. [27] Näiteks olmejäätmete
ringlussevõtu sihi puhul on lubatud kasutada nelja arvutusmeetodit. Olenevalt
valitud meetodist, võivad tulemused olla üsna erinevad (umbes 20 %). [28] Direktiiv 2000/59/EÜ. [29] COM(2014)
445. [30] COM(2013) 123. [31] COM(2013) 761. [32] KOM(2011) 25. [33] COM(2013) 517. [34] Tooraine tarbimine on
koondnäitaja (tonnides), millega mõõdetakse kõiki majanduses kasutatavaid
ressursse, võttes samal ajal arvesse impordis peituvat ressursikasutust. Praegu
on selline näitaja kasutatav ELi ja mõne liikmesriigi puhul. Riigid, kus
tooraine tarbimise koondnäitajat ei ole veel võimalik kasutada, võivad vahepeal
kasutada kodumaise materjalitarbimise näitajat. [35] SWD(2014) 211. [36] Sidusrühmad
eelistasid tooraine tarbimist ressursikasutuse näitajana, sest see hõlmab
ressursikasutust nii imporditud kui ka kodumaiste toodete puhul ja võimaldab
seega nende ressursitõhusust õiglaselt võrrelda. [37] Hiljutised
terase- ja alumiiniumisektori uuringud näitavad, et toorained moodustavad umbes
30–40 protsenti nende kulude struktuurist. See on näiteks rohkem kui
tööjõukulud. [38] COM(2014)
130, 19.3.2014; Ülevaade tööhõive ja majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020”
rakendamise edusammudest [39] http://epp.eurostat.ec.europa.eu/portal/page/portal/europe_2020_indicators/ree_scoreboard.