1. SISSEJUHATUS

Euroopa 2020. aasta strateegias, selle juhtalgatustes ja sellega seotud uutes integreeritud suunistes on teadmised seatud kesksele kohale Euroopa Liidu püüdlustes aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu saavutamiseks. Komisjon toetab seda strateegiat oma ettepanekus mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) kohta, suurendades märkimisväärselt eelarvet, mille kaudu toetatakse haridusse, teadusse ja uuendustegevusse suunatud investeeringuid. Selle põhjuseks on asjaolu, et haridusel, eelkõige kõrgharidusel ning sellega seotud teadustegevusel ja innovatsioonil on elutähtis roll üksikisiku ja ühiskonna arengus; haridus on see tegur, mis tagab Euroopale kõrge kvalifikatsiooniga töötajad ja aktiivsed kodanikud, kelle abil luua uusi töökohti ning kindlustada majanduskasv ja heaolu. Kõrgkoolid[1] on seega olulised partnerid ELi majanduskasvu stimuleerimise ja säilitamise strateegias.

Kuigi tööhõive olukord on majanduskriisi tulemusena halvenenud, on kõrgharidus siiski kindel valik[2]. Euroopa kõrgkoolide võimalusi ühiskonda mõjutada ja heaolu Euroopas suurendada ei ole siiski veel täiel määral ära kasutatud. Euroopa ei ole enam suunanäitaja teadmiste ja andekate inimeste osas valitsevas ülemaailmses konkurentsis, samas kui kiiresti areneva majandusega riigid üha suurendavad kõrgharidusse tehtavaid investeeringuid[3]. 2020. aastaks eeldatakse ELis 35 % töökohtade puhul kõrghariduse olemasolu,[4] praegu on kõrgharidus üksnes 26 %-l tööjõust. EL on teistest tagapool teadlaste arvu osas kogu tööjõust: ELis on 100 töötaja kohta 6 teadlast, USAs on see arv 9 ja Jaapanis 11[5]. Teadmistepõhine majandus vajab inimesi, kellel on sobiv oskuste kombinatsioon: valdkonnaülesed pädevused, digitaalajastu e-oskused, loovus ja paindlikkus ning süvateadmised oma erialal (nt loodusteaduses, tehnoloogias, inseneriteaduses ja matemaatikas). Üha enam avaliku ja erasektori tööandjaid, sh teadusmahukates sektorites, osutab tööturu ja tööotsijate vahelisele mittevastavusele ja raskustele seoses selliste inimeste leidmisega, kes vastaks nende muutuvatele vajadustele.

Samal ajal püüavad kõrgkoolid liiga sageli konkureerida liiga paljudes valdkondades, kuigi vaid vähestel on potentsiaali igas valdkonnas silma paista. Selle tulemusena on praegustes ülikoolide globaalsetes teadustööle suunatud pingeridades tippklassi kõrgkoolidena tunnustatud vaid vähesed Euroopa kõrgkoolid. Maailma ülikoolide seni viimase akadeemilise paremusjärjestuse alusel kuulub top 500 hulka vaid 200 Euroopa 4000 kõrgkoolist ning vaid 3 neist kuuluvad 20 parema hulka. Viimaste aastate jooksul ei ole toimunud olukorra reaalset paranemist. Ei ole olemas ühte konkreetset täiuslikkuse mudelit, Euroopa vajab erinevaid kõrgkoole ning igaüks neist peab täiuslikkuse poole pürgides lähtuma oma põhiülesannetest ja strateegilistest prioriteetidest. Läbipaistvam teave üksikute õppeasutuste konkreetse suunitluse ja saavutuste kohta aitaks poliitiliste otsuste tegijatel töötada välja tõhusama kõrgharidusstrateegia ning õppeasutustel oleks lihtsam väärtustada oma tugevaid külgi.

Kõrghariduse reformimise põhivastutus lasub liikmesriikidel ning haridusasutustel enestel. Bologna protsess, ELi ülikoolide uuendamiskava[6] ja Euroopa teadusruumi loomine näitavad siiski, et haridusalased väljakutsed ja nende poliitilised lahendused ei tunne riigipiire. Selleks et suurendada Euroopa kõrgharidussüsteemi panust aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu saavutamisse, on vaja reforme põhivaldkondades: suurendada iga tasandi kõrghariduskraadi omandanute arvu; parandada inimkapitali arendamise kvaliteeti ja asjakohasust kõrgharidussüsteemis; luua tippsaavutusi toetavad tõhusad juhtimis- ja rahastamismehhanismid ning tugevdada hariduse, teaduse ja ettevõtluse vahelist teadmiste kolmnurka. Lisaks sellele mõjutavad hariduse kvaliteeti ja kõiki nimetatud põhivaldkondi õpilaste, teadurite ja haridustöötajate rahvusvaheline liikuvus ning kõrghariduse üha rahvusvahelisemaks muutumine.

Teatise 2. peatükis määratletakse olulisimad poliitilised küsimused liikmesriikide ja kõrgkoolide jaoks, kes püüavad suurendada oma panust Euroopa majanduskasvu ja töökohtade loomisse. 3. peatükis kirjeldatakse ELi erimeetmeid, mis toovad kaasa lisandväärtuse ja millega toetatakse ametiasutuste ja kõrgkoolide moderniseerimist. Teatisele lisatud komisjoni talituste töödokumendis arutletakse nende poliitiliste küsimuste ja meetmete aluseks olevate analüütiliste andmete üle.

2. LIIKMESRIIKIDE JA KÕRGKOOLIDE PÕHIÜLESANDED 2.1. Tõsta kvalifikatsioonide taset, et vastata kõrgkoolilõpetajate ja teadlaste väljaõppe osas Euroopa vajadustele

Euroopa 2020. aasta strateegia haridust puudutava peamise eesmärgi kohaselt peaks 2020. aastaks 40 % noortest lõpetama edukalt kõrgharidus- või sarnase taseme õpingud[7]. Haridustase on Euroopas viimasel aastakümnel märkimisväärselt tõusnud, kuid see ei ole veel kaugeltki piisav, et olla valmis teadmistepõhiste töökohtade arvu suurenemiseks, tugevdada Euroopa võimet globaliseerumisest kasu saada ning säilitada Euroopa sotsiaalset mudelit. Kõrghariduse omandanute arvu suurenemine peab kaasa tooma ka süsteemse muutuse, kvaliteedi paranemise ning uued hariduse korraldamise viisid. Kuigi elanikkonna vananemise mõju on eri liikmesriikides erinev,[8] on tavapäraselt kõrgkooli minevate koolilõpetajate arv kahanemas.

Seepärast tuleb kõrgharidus Euroopas muuta ahvatlevaks inimestele kõikidest ühiskonnakihtidest, sh ebasoodsas ja haavatavas olukorras elanikerühmade jaoks, ning varuda vahendeid selle ülesandega toime tulemiseks. Mitmes liikmesriigis tuleks vähendada kõrgkooli pooleli jätnute arvu. Sellise tulemuseni ei ole võimalik jõuda üksnes kõrgkooli tasandil tegutsedes: edu saavutamine sõltub ka madalama haridustasandi tulemuste parandamiseks ja koolist väljalangevuse vähendamiseks võetud poliitilistest otsustest, mis on kooskõlas Euroopa 2020. aasta eesmärgiga[9] ja hiljutise nõukogu soovitusega kooli poolelijätmise kohta[10].

Peale selle vajab Euroopa rohkem teadlasi, kes valmistaks ette pinnast tulevikutegevusaladele. Selleks et muuta majandus teadusmahukamaks ning saavutada eesmärk, mille kohaselt 3 % SKP-st suunatakse teadusinvesteeringutele, on liidus vaja luua ligikaudu miljon uut teadusvaldkonna töökohta,[11] seda eelkõige erasektoris. Selleks tuleb parandada tööstuse võimalusi teadusse ja uuendustegevusse investeerimiseks, suurendada doktoriõppes osalevate üliõpilaste arvu ning anda olemasolevatele töötajatele teadustööks vajalikke oskusi. Lisaks sellele tuleb algajatele teadlastele pakkuda rohkem teavet karjäärivõimaluste kohta väljaspool ülikooli. Stereotüüpse lähenemise vastu võideldes ja kõrvaldades takistusi, mis hoiavad naisi jõudmast kõrgemale tasemele kraadiõppes ja teaduses, eelkõige teatavatel erialadel ja juhtivatel kohtadel, võib leida veel seni avastamata talente.

Liikmesriikide ja kõrgkoolide peamised poliitilised ülesanded:

· Töötada välja selgepiirilised edasiliikumisvõimalused kutse- ja muud tüüpi haridusest kõrgharidusse. Seda eesmärki on võimalik saavutada Euroopa kvalifikatsiooniraamistikuga seotud ja õpitulemustel põhineva riikliku kvalifikatsiooniraamistiku kaudu, võttes selleks kasutusele kindla menetluse väljaspool ametlikku haridust ja koolitust omandatud teadmiste ja kogemuste tunnustamiseks.

· Toetada alaesindatud rühmadest pärit ja ebatraditsiooniliste õppijate, sh täiskasvanute osalemist, pakkudes selleks läbipaistvamat teavet haridusvõimaluste ja tulemuste kohta, konkreetsele õppijale kohandatud juhendamist teadlike õppevalikute tegemiseks ning vähendades koolist väljalangemist.

· Tagada vahendite parema suunamise kaudu rahalise toetuse jõudmine võimalike madalama sissetulekuga õppijateni.

· Töötada välja ja rakendada riiklikke strateegiaid selleks, et kooskõlas liidu teadus- ja arendustegevuse eesmärkidega pakkuda koolitust ja täiendkoolitust piisavale arvule teadlastele.

2.2. Parandada kõrghariduse kvaliteeti ja asjakohasust

Kõrgharidus suurendab üksikisiku võimalusi ning kõrgkooli lõpetanul peaksid olema teadmised ja põhipädevused, mis aitavad tal kõrget kvalifikatsiooni eeldavatel erialadel edu saavutada. Õppekavad viiakse tihti liiga aeglaselt vastavusse majanduse muutuvate vajadustega ning neis ei osata tulevasi töökohti ette näha ega neid kujundada. Kõrgkooli lõpetanutel on sageli raskusi oma õpingutele vastava töö leidmisel[12]. Tööandjate ja tööturuasutuste kaasamine õppekavade väljatöötamisse ja elluviimisse, töötajate vahetuse toetamine ja tööpraktika lisamine õppekavadesse aitavad viia õppekavad kooskõlla tööturu praeguste ja tulevaste vajadustega, suurendada tööalast konkurentsivõimet ja ettevõtlust. Õppekavade väljatöötamist ja nende asjakohasust võib toetada seegi, kui kõrgkoolid jälgivad täpsemalt oma vilistlaste erialast käekäiku.

Kindlasti on vaja uusi paindlikke õppimis- ja õpetamismeetodeid, mille abil parandada kvaliteeti ja asjakohasust ning suurendada samal ajal õpilaste arvu, kaasata õppijaid eri rühmadest ning vähendada koolist väljalangevust. Kooskõlas ELi digitaalarengu tegevuskavaga[13] on üks peamine viis selle saavutamiseks kasutada ära info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ja muude uute tehnoloogiate pakutavad hüved, et nende abil mitmekesistada õpetamist, toetada õppekogemust, edendada personaliseeritud õpet, hõlbustada haridusele juurdepääsu kaugõppe ja virtuaalse liikuvuse kaudu, lihtsustada juhtimist ning luua uusi võimalusi teadusuuringuteks[14].

Arvestades üha suurenevat nõudlust teadmistepõhise töö tegijate järele, tuleks kõrgkoolide teaduskoolituses rohkem arvesse võtta teadusmahuka tööturu ning eelkõige VKEde vajadusi. Kõrgekvaliteediline ja tegevusala vajadustele vastav doktoriõpe on elulise tähtsusega piisava arvu erialaasjatundjate koolitamiseks. Rahastamise sidumine ELi innovatiivset doktoriõpet käsitlevate põhimõtete[15] rakendamisega annab võimaluse koolitada Euroopas endisest rohkem teadlasi ning teha seda paremini ja kiiremini.

Euroopa kõrghariduse reformimine ja moderniseerimine sõltub õpetajate ja teadlaste pädevusest ja motiveeritusest. Õpetajate ja teadustöötajate arvu kasv ei ole sageli toimunud samas tempos õpilaste arvu suurenemisega ning see avaldab lisasurvet juba niigi vähestele ressurssidele. Paremad töötingimused, sh läbipaistev ja aus töölevõtmise kord,[16] parem erialane alg- ja jätkukoolitus ning tipptasemel õpetamise ja teadustöö tunnustamine ja hindamine on need tegurid, mille abil Euroopa saab koolitada, ligi tõmmata ja tööl hoida kõrgekvaliteedilist akadeemilist personali.

Liikmesriikide ja kõrgkoolide peamised poliitilised ülesanded:

· Julgustada oskuste ja kasvuprognoosi ning kõrgkooli lõpetanute tööhõiveandmete (sh lõpetanute tööhõivetulemuste) kasutamist õppekavade koostamiseks, elluviimiseks ja hindamiseks, kohandada kvaliteedi tagamise ja rahastamissüsteeme, et tunnustada õpilastele tööturul vajalike oskuste andmisel saavutatud edu.

· Tõhustada eri õppeviiside kasutuselevõttu (nt osaajaga õpe, kaugõpe, moodulõpe, jätkukoolitus täiskasvanutele ja teistele juba tööturul olijatele), kohandades vajaduse korral rahastamismehhanismi.

· Kasutada paremini ära info- ja kommunikatsioonitehnoloogia potentsiaali, et muuta õppekogemus tulemuslikumaks ja indiviidile kohandatuks, tõhustada õppe- ja teadustöö meetodeid (nt e-õpe ja kombineeritud õpe) ning suurendada virtuaalsete õppeplatvormide kasutamist.

· Tõhustada tööturuasutuste (sh avalike tööhõiveteenuste) ja õigusloome võimalusi viia oskused vastavusse tööturu nõuetega ning töötada välja aktiivne tööturupoliitika kõrgkoolilõpetajate tööhõive suurendamiseks ja kutsenõustamise tõhustamiseks.

· Võtta kasutusele stiimulid, mille abil kõrgkoolid saavad toetada oma töötajate pidevat ametialast arengut, võtta tööle piisavalt inimesi, et töötada välja uusi arenevaid distsipliine ning tunnustada tipptasemel õpetamist.

· Siduda doktoriõppeprogrammide rahastamine innovatiivset doktoriõpet käsitlevate põhimõtete rakendamisega.

2.3. Parandada kvaliteeti liikuvuse ja piiriülese koostöö kaudu

Õppega seotud liikuvus aitab suurendada kutse-, sotsiaalseid ja kultuuridevahelise suhtlemise oskusi ning töövõimalusi. Euroopa kõrgharidusruumi (EHEA) ministrid on kokku leppinud eesmärgis kahekordistada nende üliõpilaste arv, kes sooritavad osa õpingutest või praktikast välismaal, aastaks 2020 20 %-ni[17]. EHEA on ellu viinud olulisi muudatusi: bakalaureuse-magistri-doktoriõppe struktuur ning edusammud kvaliteedi tagamises on lihtsustanud üksikisikute liikuvust ning tugevdanud institutsioone ja süsteeme. Samal ajal suurendab Euroopa teadusruumi (ERA) väljaarendamine riiklike süsteemide omavahelist täiendavust, tõstab teadusinvesteeringute kulutõhusust ning tugevdab kõrgkoolidevahelist vahetust ja koostööd.

Välismaal omandatud teaduskraadide tunnustamine on siiski veel liiga keeruline, toetuste ja laenude ülekandmise võimalused piiratud, nn vertikaalne liikuvus[18] vähene ning teadlaste vabal liikumisel ELi piires esineb takistusi. Õppega seotud liikuvuse edendamist käsitleva nõukogu soovituse[19] rakendamine ning Euroopa kvaliteedi tagamise vahendite, eelkõige Euroopa kvaliteedi tagamise registri (EQAR) kasutamine suurendaksid vastastikust usaldust, akadeemiliste kraadide tunnustamist ja liikuvust.

Parimate üliõpilaste, teadlaste ja teadustöö tegijate ligimeelitamine väljastpoolt ELi ning piiriülese koostöö uute vormide väljatöötamine on peamised tegurid kvaliteedi tõstmises. Samas võivad need õppeasutuste jaoks olla ka oluliseks sissetulekuallikaks. Kuigi mõned liikmesriigid on õppetöö sihtkohana väga atraktiivsed,[20] peab EL tervikuna olema parimate üliõpilaste ja teadlaste jaoks ligitõmbav, kui ta soovib USAga võistelda[21]. Euroopa atraktiivsust saab tõsta, kui kiiresti lahendada järgmised probleemid: suurenenud kulud ja ebaühtlane kvaliteet; teaduskraadide tunnustamise keerukus; teadlaste töölevõtmise korra läbipaistmatus ja kehvad töötingimused; ning raskused õppe- ja tööviisa saamisel, sh ELi sisese liikuvuse puhul.

Liikmesriikide ja kõrgkoolide peamised poliitilised ülesanded:

· Julgustada õppeasutusi siduma õppega seotud liikuvus õppekavaga endisest süsteemsemalt, kaotama tarbetud takistused bakalaureuse- ja magistriõppe sooritamiselt eri kõrgkoolides ning toetama piiriülest koostööd ja vahetusi.

· Tagada välismaal omandatud teaduskraadide tõhus tunnustamine kvaliteedi tagamise ning Euroopa ainepunktide kogumise ja ülekandmise süsteemi ja diplomi lisa võrreldava ja järjekindla kasutamise kaudu ning kvalifikatsioonide sidumise kaudu Euroopa kvalifikatsiooniraamistikuga.

· Parandada kolmandate riikide üliõpilaste, teadlaste ja õpetajate juurdepääsu, tööhõivetingimusi ja ametialase edasiliikumise võimalusi, rakendades muu hulgas täies mahus üliõpilasi ja teadlasi käsitlevaid direktiive[22] ning ELi viisaeeskirja,[23] et lihtsustada lühiajalise Schengeni viisa saamist üliõpilaste ja teadlaste jaoks.

2.4. Teadmiste kolmnurga ellurakendamine: siduda kõrgharidus, teadus ja ettevõtlus tipptasemel teadmiste ja piirkonna arengu hüvanguks

Kõrghariduse panust töökohtade ja majanduskasvu loomisse ning selle rahvusvahelist atraktiivsust saab suurendada, kui muuta teadmiste kolmnurga kolme külje − hariduse, teaduse ja ettevõtluse − omavahelised seosed tihedamaks ja tõhusamaks. Hiljutine areng avatud innovatsiooni suunas on kaasa toonud suurenenud teadmistevoo ning uut liiki koostöö haridusasutuste, teadusorganisatsioonide ja ettevõtete vahel. Kuid kõrgkoolidel on jätkuvalt vähe võimalusi teadustulemuste ja innovatiivsete tavade sidumiseks pakutava õppega ning turustatavate toodete ja teenuste potentsiaali kasutamiseks[24].

Teaduse, ettevõtluse ja hariduse piire ületav tegevus eeldab teaduse süvitsi tundmist, ettevõtlusoskusi, loomingulist ja innovatiivset suhtumist ning tihedat suhtlust sidusrühmade vahel, et saadud teadmisi oleks võimalik parimal viisil levitada ja ära kasutada. Erialainstitutsioonide, teadusülikoolide, ettevõtete ja kõrgtehnoloogiakeskuste vahelist koostööd soodustava riikliku poliitika abil saab tugevdada hariduse rolli teadmiste kolmnurgas, parandada baas- ja rakendusuuringute vahelist järjepidevust ning teadmisi senisest tõhusamalt ettevõtlusse üle kanda. Seda protsessi hõlbustab intellektuaalomandi parem haldamine[25].

Teadmiste, asjatundlikkuse ja õpikeskustena saavad kõrgharidusasutused edendada oma piirkonna majandusarengut. Nad saavad koguda andekaid inimesi kokku innovatiivsesse keskkonda ja piirkonna tugevusi globaalses mõõtmes ära kasutada, nende kaudu saab toetada teadmiste, personali ja eksperditeadmiste avatud vahetust. Kõrgkoolid võivad olla ka teadmistevõrgustiku või -kogumi keskuseks, mis teenib piirkonna majanduslikke ja ühiskondlikke huve. Seda juhul, kui kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused kasutavad arukaid spetsialiseerumise strateegiaid, mille abil suunatakse vahendid põhiprioriteetidele ja võimendatakse seega nende mõju.

Liikmesriikide ja kõrgkoolide peamised poliitilised ülesanded:

· Stimuleerida ettevõtlusoskuste, loovuse ja innovatsiooni arengut kõikidel erialadel ja kõigi kolme õppetsükli jooksul. Toetada innovatsiooni kõrghariduses interaktiivsema õpikeskkonna ja teadmussiiret soodustava infrastruktuuri kaudu.

· Tugevdada kõrgkoolide teadmussiirde infrastruktuuri ning süvendada nende valmisolekut ettevõtluses osalemiseks.

· Julgustada kõrgkoole ühe põhitegevusena tegema koostööd ettevõtetega, luues tunnustamissüsteemi ning multidistsiplinaarse ja organisatsioonidevahelise koostöö stiimulid, ning vähendades õiguslikke ja haldustõkkeid kõrgkoolide ja muude avaliku ja erasektori asutuste vahelise koostöö teelt.

· Edendada kõrgkoolide süsteemset osalemist kohalike ja piirkondlike integreeritud arengukavade väljatöötamises ning toetada piirkondlikul tasandil kõrgkoolide ja ettevõtete koostööd, eelkõige eesmärgiga luua piirkondlikud tipptasemel teadus- ja ettevõtluskeskused.

2.5. Parandada juhtimist ja rahastamist

Kõrgharidussüsteemid vajavad asjakohast rahastamist ning Euroopa 2020. aasta strateegias tõstetakse esile vajadust kaitsta riiklike kulude kavandamisel majanduskasvu toetavaid haridus- ja teadusvaldkondi. Kuigi kulutuste tase on liikmesriigiti erinev,[26] on kõrgharidusse tehtavate koguinvesteeringute maht Euroopas liiga väike: keskmiselt 1,3 % SKP-st, võrdluseks USAs 2,7 % ja Jaapanis 1,5 %. Praegune surve eelarve konsolideerimiseks on paratamatult sundinud liikmesriike hindama kõrgharidusse ja teadusse tehtavate riiklike investeeringute kulutõhusust: mõned on kulutusi vähendanud, kuid teised on eelarvet suurendanud, arvestades nendes valdkondades tehtud kulutuste kasvupotentsiaali.

Riiklik investeering peab jääma jätkusuutliku kõrghariduse alustalaks. Kõrgekvaliteedilise kõrgharidussüsteemi säilitamine ja laiendamine eeldab siiski sellises mahus rahalisi vahendeid, mis teeb vajalikuks täiendavate rahastamisallikate leidmise nii avalikust kui ka erasektorist. Liikmesriigid püüavad üha enam suurendada investeeritud vahendite väärtust, sõlmides kõrgkoolidega tulemuslepinguid, kehtestades konkurentsipõhise rahastamiskorra ning suunates rahastamise otse üksikisikule. Liikmesriigid püüavad rahastamisallikaid mitmekesistada, kasutades riiklikke investeeringuid rahaliste vahendite hankimiseks muudest allikatest ning toetudes üha enam erasektori rahastamisele. Õppemaks on laialdaselt kasutusel, eelkõige magistriõppe ja sellele järgnevate tasemete puhul. Oluline on jälgida ja hinnata nende uute arengute tulemuslikkust ja mõju, sh vaesemast keskkonnast pärit tudengite ning võrdsete võimaluste tagamise ja liikuvuse suhtes.

Kõrgkoolide ees seisvaid ülesandeid arvestades on vaja paindlikumaid juhtimis- ja rahastamissüsteeme, et kõrgkoolide suurenev autonoomia ja vastutus kõikide sidusrühmade ees oleksid tasakaalus. Autonoomsetel kõrgkoolidel on lihtsam spetsialiseeruda, sel viisil saab suurendada hariduse ja teadusuuringute tulemuslikkust[27] ning toetada mitmekesistumist kõrgharidussüsteemide sees. Õiguslikud, finants- ja haldustõkked piiravad siiski jätkuvalt kõrgkoolide vabadust oma strateegiaid ja struktuuri määratleda ning end konkurentidest eristada. Kõrgkoolide tõhusust ja seega riiklike investeeringute tulemuslikkust saab suurendada, vähendades piiranguid järgmistes valdkondades: omatulu teenimine, kapitaliinvesteeringud, infrastruktuuriomand, personali värbamise vabadus ja akrediteerimine. Investeering professionaalsesse juhtimisse toob kaasa juhipoolse strateegilise nägemuse ja vastutuse võtmise, mis tagab õppejõududele ja teadlastele vajaliku akadeemilise vabaduse, et keskenduda oma põhiülesannetele.

Liikmesriikide ja kõrgkoolide peamised poliitilised ülesanded:

· Julgustada kõrghariduse ja teadustöö tegelike kulude täpsemat määratlemist ja rahastamise hoolikamat suunamist, kasutades sh tulemustest sõltuvat rahastamiskorda, millega kaasneb ka konkurentsielement.

· Kohandada rahastamisvahendeid vastavalt eri õppeasutuste iseärasustele, et julgustada neid keskendama jõupingutused oma tugevatele külgedele; töötada välja stiimulid strateegiliste valikute mitmekesisuse toetamiseks ning tippkeskuste loomiseks.

· Hõlbustada juurdepääsu alternatiivsetele rahastamisallikatele, sh kasutada riiklikku rahastamist avaliku ja erasektori investeeringute hankimiseks (nt kaasrahastamise kaudu).

· Toetada professionaalsete strateegiliste kõrgharidusjuhtide koolitamist ning tagada kõrgkoolide autonoomia, et nad saaksid ise oma strateegilised suunad kindlaks määrata, tuluvoogusid hallata, parimate õppejõudude ja teadlaste ligimeelitamiseks tulemuslikkust tunnustada, sisseastumisnõuded kindlaks määrata ning uued õppekavad kasutusele võtta.

· Julgustada kõrgkoole ajakohastama oma personalijuhtimist, et omandada teadusvaldkonna personalijuhtimise kvaliteeti tõendav HR Excellence in Research logo ning rakendama Helsingi töörühma „Naised ja teadus” soovitusi[28].

3. EUROOPA LIIDU PANUS: ALGATUSED LÄBIPAISTVUSE, MITMEKESISTAMISE, LIIKUVUSE JA KOOSTÖÖ TOETAMISEKS

Punktis 2 esile tõstetud olulisemate valdkondlike küsimuste lahendamisega peaksid tegelema eelkõige riikide ametiasutused ja kõrgkoolid. EL saab nende poolt kõrghariduse reformimiseks tehtavaid jõupingutusi märkimisväärselt toetada mitmesuguste ELi poliitika- ja eelarvevahendite kaudu.

Peamine poliitikavahend arengu jälgimiseks ja liikmesriikide reformide toetamiseks (sh koos ühtsetest suunistest lähtuvate riigikohaste soovitustega) on programmi Euroopa 2020 juhtimis- ja aruandlusmehhanism.

Samas peaks EL kasutama paremini kõrghariduse valdkonda hõlmavaid olemasolevaid poliitikavahendeid, eelkõige Euroopa koostööraamistikku hariduse ja koolituse alal (ET2020). Komisjon saab toetada läbipaistvuse ja tipptaseme saavutamist faktipõhise poliitikaanalüüsi kaudu. Ta saab toetada õppijate, õpetajate ja teadlaste liikuvust. Komisjon saab ka toetada Euroopa õppeasutuste strateegilist koostööd ning võttes arvesse ülemaailmset tugevnevat konkurentsi talentide leidmiseks, luua ühise raamistiku, et toetada Euroopa kõrghariduse sidemeid ülejäänud maailmaga.

Rahastamine, mis toimub mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 kaudu, võimaldab tagada ELi instrumentide ning eelkõige haridus-, teadusuuringute, tööhõive-, ettevõtlus-, migratsiooni- ja ühtekuuluvuspoliitika tõhusa koostoime, et toetada kõrghariduse moderniseerimist. Selleks et kasutada ELi rahalisi vahendeid sihipäraselt Euroopa 2020. aasta strateegia prioriteetide ning majanduskasvu ja töökohtade loomist edendavate oluliste tegurite rahastamiseks, tegi komisjon ettepaneku suurendada märkimisväärselt haridus- ja teadusprogrammide eelarvet.

3.1. Reformide edendamine toetudes faktilistele andmetele, analüüsile ja läbipaistvusele

Komisjonil on kavas pöörata poliitikakujundamise olulistes valdkondades rohkem tähelepanu faktilistele andmetele. Olemasolev teave kõrgharidusasutuste saavutuste kohta keskendub peamiselt intensiivselt teadusuuringutega tegelevatele ülikoolidele ning hõlmab seega vaid väikest osa Euroopa kõrgharidusasutustest[29]. Seepärast on tähtis koostada mitmekülgsemaid analüüse ja koguda laialdasemat teavet, mis hõlmaks saavutuste kõiki aspekte ning aitaks teavitada üliõpilasi õppimisvõimalustest, võimaldaks asutustel teha kindlaks ja edendada oma tugevaid külgi ning toetaks poliitikakujundajaid kõrgharidussüsteemi reformimisega seotud strateegiliste valikute tegemisel. Faktid tõendavad, et mitmemõõtmelise paremusjärjestuse süsteemi ja teabevahendi loomine on võimalik ning seda toetavad igati ka hariduse sidusrühmad.[30]

Parem ülevaade tööturul praegu ja tulevikus vajalikest kutseoskustest võimaldab kindlaks määrata valdkonnad, kus on oodata tööhõive kasvu, ning tagab hariduse parema vastavuse tööturu vajadustele. Juhtalgatusega „Uute töökohtade jaoks uued oskused” on ettenähtud, et komisjon koostab ülevaate oskuste kohta Euroopa Liidus, et saada parem ettekujutus praegu ja tulevikus vajalikest kutseoskustest. Ülikoolilõpetajatele paremate tingimuste loomine praktiliste kogemuste omandamiseks (näiteks kvaliteetse praktika korraldamine) hõlbustab nende integreerumist tööturule.

Euroopa Komisjon

· loob ülikoolide mitmemõõtmelise paremusjärjestuse süsteemi (U-Multirank). See on uus ja tulemustel põhinev kõrgharidusasutuste paremusjärjestuse süsteem ning teabevahend, mille eesmärk on parandada märkimisväärselt kõrgharidussektori läbipaistvust. Esimesi tulemusi on kavas esitleda 2013. aastal. Võrreldes praeguste paremusjärjestuste ja tulemuslikkuse näitajatega, mis põhinevad kõrgkooli teadustöö hindamisel, on see sõltumatult hallatav vahend mitmetahulisem, võimaldab kasutajatel luua ise mitmemõõtmelisi järjestusi ning on teabeallikaks kõrghariduse sidusrühmadele valikute ja otsuste tegemisel;

· teeb Eurostatiga koostööd, et parandada andmete kogumist Euroopa kõrgharidusega seotud liikuvuse ja tööhõive tulemuste kohta ning luua Euroopa kõrghariduse register;

· koostab konkreetsed suunised ja soovitused põhi- ja erialaste oskuste laiendamiseks ning tööturu nõudmiste ja töötajate kutseoskuste vahelise ebakõla vähendamiseks;

· analüüsib koostöös liikmesriikide ja sidusrühmadega, milline on rahastamispõhimõtete mõju kõrgharidussüsteemi mitmekesisemaks ja tõhusamaks muutmisele, võrdsete võimaluste loomisele ning üliõpilaste liikuvusele.

3.2. Liikuvuse edendamine

Euroopa kõrgharidusruumi loomisega toetab Bologna protsess liikuvust ja koostööd. Samas võib liikuvus tekitada probleeme nendes haridussüsteemides, kus üliõpilaste juurdevool on märkimisväärne, või põhjustada „ajude väljavoolu” riikides, kus paljud andekad inimesed otsustavad suunduda õppima või asuda elama välismaale. Lisaks on mitmeid probleeme seoses piiriülese õppe kvaliteediga, eelkõige juhul, kui õpet korraldatakse nn frantsiisilepingu alusel.

ELi liikuvusprogrammidel nagu Erasmus ja Erasmus Mundus on olnud ulatuslik positiivne mõju nii üksikisikutele kui ka haridusasutustele. 2013. aastaks on programmi Erasmus raames toetatud kolme miljonit üliõpilast, samuti on paranenud kõrgharidusasutuste õppejõudude ja personali liikuvusvõimalused. Komisjon koostab ka liikuvuse edetabelit, mis võimaldab hinnata edusamme ELis õppurite liikuvust takistavate tegurite kõrvaldamisel[31]. Ühtse turu akt[32] (mis kujutab endast sihipärast tegevuskava siseturu potentsiaali avamiseks, et edendada majanduskasvu ja töökohtade loomist ning suurendada kodanike usaldust) hõlmab kutsekvalifikatsioone käsitleva direktiivi läbivaatamist, et vähendada liikuvust takistavaid aspekte reguleeritud kutsealadel. Teadlaste liikuvust on kavas lihtsustada teadlaskarjääri käsitleva Euroopa raamistiku kaudu. See on uus, läbipaistvuse tagamise vahend, mis on seotud tööalase liikuvuse portaaliga EURAXESS.

Teadmistepõhiste töökohtade ja teadusuuringute seisukohalt on eriti oluline, et üliõpilased omandaksid magistriõppe raames kõrgetasemelised oskused. Magistriõppe tasemel tehtav koostöö ja liikuvus saab kaasa aidata Euroopa tippkeskuste tugevdamisele; see on valdkond, kus ELil on kindel potentsiaal lisaväärtuse loomiseks. Paraku ei toeta praegune ELi rahastamisvahend liikuvust täiemahulise magistriõppe läbimiseks, mis eeldab enamasti rahalist toetust 12 kuu või pikema ajavahemiku jooksul[33]. Lisaks takistavad siseriiklike laenude liikuvusele seatud kitsendused täiemahulise magistriõppe läbimist välismaal, samas kui kommertslaenud on väiksema sissetulekuga peredest pärit üliõpilastele tavaliselt juurdepääsmatud. Euroopa Komisjon on veendunud, et kõnealuse taustaga üliõpilased vajavad täiendavat rahalist toetust.

Euroopa Komisjon

· toetab välismaal läbitud õpingute tunnustamist. Selleks on tal on kavas tõhustada Euroopa ainepunktide ülekandmise ja kogumise süsteemi (ECTS), teha ettepanek stiimulite loomiseks ELi programmide raames, mis võimaldavad parandada süsteemi kohaldamist, ning jätkata koostööd Bologna protsessi raames;

· teeb ettepaneku luua Erasmuse magistriõppe liikuvusprogrammi (Erasmus Masters Degree Mobility Scheme) toetamiseks üleeuroopaline õppelaenu garantiiprogramm, mis peaks käivituma 2014. aastal. Programmi eesmärk on edendada liikuvust ja tippteadmiste omandamist ning tagada mõnes muus liikmesriigis magistriõpet läbivatele üliõpilastele jõukohastel tingimustel juurdepääs rahalistele vahenditele, sõltumata nende sotsiaalsest päritolust;

· annab Euroopa kõrgharidusruumi kontekstist oma panuse, et suurendada ELi ja valitsustevaheliste protsesside sünergiat;

· toetab üliõpilaste võimalike liikuvusvoogude analüüsimist (sh Bologna protsessi raames), et võtta arvesse Euroopa Kohtu otsuseid[34] ja kvaliteedi tagamise standardeid, mille eesmärk on parandada nn frantsiisilepingu alusel antava hariduse kvaliteeti;

· edendab teadlaskarjääri käsitlevat Euroopa raamistikku, et elavdada teadlaste piiriülest liikuvust ning aidata teadlastel leida tööpakkumisi ja tööandjatel sobivaid kandidaate, liigendades teadustöö pädevustasemest lähtuvalt nelja kategooriasse[35].

3.3. Kõrghariduse rolli tunnustamine innovatsiooni, töökohtade loomise ja tööalase konkurentsivõime edendamisel

Euroopa edaspidine uuendussuutlikkus sõltub kõrgharidusasutustest, kes ettevõtete ja ülikooliväliste teadusorganisatsioonide kõrval täidavad täies mahus oma rolli teadmiste kolmnurgas.

Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut (EIT) on suurepärane näide kõrghariduse integreerimisest teadmiste kolmnurka. Kõrgtasemeliste akadeemiliste haridusprogrammide kaudu edendavad instituut ning selle teadmis- ja innovatsiooniühendused uuenduslikule multidistsiplinaarsele teadustegevusele tuginevate teadmismahukate ettevõtete loomist. Instituut pöörab üha enam tähelepanu omandatud kogemuste jagamisele, ta tutvustab näiteid tihedatest partnerlussuhetest ning uutest haldus- ja rahastamismudelitest, mille eesmärk on suurendada kõrgharidusasutuste uuendustegevuse potentsiaali koostöös ettevõtetega. Oma ettepanekus strateegilise innovatsioonikava kohta, mis on plaanis esitada aasta lõpus, teeb komisjon ettepaneku võtta teadmiste kolmnurga edendamiseks täiendavaid meetmeid.

Selleks, et edendada teadmiste vahetust on vaja toetada ulatuslikumalt kõrgharidusasutuste suhteid ELi majandusega tervikuna. Euroopa hiljutised katseprojektid, mille eesmärk oli toetada struktureeritud partnerlussuhete (teadmusühenduste) arengut ja mille raames viidi ettevõtted kokku kõrgharidusasutustega, et luua ja pakkuda uusi kursusi, on juba andnud paljulubavaid tulemusi ning neid projekte tuleks jätkata.

Marie Curie nimelised meetmed on samuti tõhus vahend teadmiste edasiandmise edendamiseks. 2012. aastal on kavas esitada Euroopa teadusruumi uus raamistik, milles toetatakse meetmeid teadlaste liikuvust ja piiriülest koostööd piiravate takistuste eemaldamiseks[36]. Komisjonil on kavas arendada ELi doktoriõpet tööstusvaldkonnas (European Industrial Doctorates) ja doktoriõppeasutusi, et edendada innovatsiooni tulevaste teadlaste koolitamisel.

Erasmuse programmi raames alates 2007. aastast pakutavate praktikakohtade edu annab tunnistust nõudlusest praktiliste, tööga seotud kogemuste omandamise järele, mis peaks olema osa kõrghariduse õppekavast. Praktikal on tähtis roll kraadiõppes omandatud oskuste sidumisel tööturu vajadustega ning samuti suur mõju üliõpilaste isiklikule arengule. Kahjuks ei taga tänased praktikakohad üliõpilastele alati parimaid tingimusi oma oskuste arendamiseks ning saadud kogemuste asjakohaseks tunnustamiseks. Praktika kvaliteeti ja asjakohasust on vaja veelgi parandada.

Euroopa Komisjon

· võtab 2011. aasta lõpus vastu strateegilise innovatsioonikava, milles käsitletakse tehnoloogiainstituudi tulevikku ning tehakse ettepanek uute teadmis- ja innovatsiooniühenduste loomiseks;

· toetab hiljuti käivitatud katseprojekte ülikoolide ja ettevõtete vahelise koostöö tugevdamiseks teadmusühenduste kaudu;

· toetab Marie Curie nimeliste meetmete raames ELi doktoriõpet tööstusvaldkonnas, et edendada rakendusuuringuid;

· koostab ettepaneku ametipraktika kvaliteediraamistiku kohta, et võimaldada üliõpilastel ja ülikoolilõpetajatel omandada tööks vajalikke praktilisi kogemusi ning luua rohkem ja kvaliteetsemaid praktikakohti; loob Euroopas pakutavate praktikakohtade jaoks ühtse ja tsentraliseeritud platvormi.

3.4. Toetus Euroopa kõrghariduse muutmisele rahvusvahelisemaks

Tulevikus peaks kõrgharidusasutuste ELi tasandil tehtav koostöö olema osa ulatuslikumast strateegiast, mille eesmärk on luua sidemed partnerriikidega kogu maailmas, tõsta esile ELi väärtusi ja teadmisi ning toetada kõrgharidust arengumaades ning mis on ELi arengupoliitika ja haridussektori tervikliku arendamise lahutamatu osa. Komisjon soodustab teadusuuringutega seotud ELi ja liikmesriikide meetmete järjepidevust rahvusvahelise teadus- ja tehnoloogiakoostöö strateegilise foorumi kaudu.

Kõrgharidussüsteemi rahvusvahelisemaks muutmine ja avatus eeldab sidusrühmade koostööd ja ühist lähenemisviisi mitmes poliitikavaldkonnas, et kaasata parimaid üliõpilasi, töötajaid ja teadlasi kogu maailmast, suurendada rahvusvahelist mõjuala ja nähtavust ning edendada rahvusvahelisi pädevusvõrgustikke. Komisjon uurib võimalust koostada kõrghariduse rahvusvahelisemaks muutmist käsitlev eristrateegia[37].

Euroopa Komisjon

· tutvustab Euroopa Liitu õppe- ja teaduse sihtpunktina kogu maailma tipptalentidele, toetades Euroopa kõrgharidusasutuste rahvusvahelisemaks muutmise strateegiate loomist ja arendamist;

· edendab laienemisstrateegia, Euroopa naabruspoliitika, migratsiooni käsitleva üldise lähenemisviisi ning Bologna protsessi poliitilise foorumi kaudu kõrgharidusalaseid suhteid partneritega väljaspool ELi eesmärgiga tugevdada liikmesriikide haridussüsteeme, poliitilist dialoogi, liikuvust ja akadeemilist tunnustamist;

· toetub olemasolevale liikuvuspartnerlusele, et edendada ja lihtsustada üliõpilaste ja teadlaste vahetust;

· kaalub muudatusettepanekute tegemist üliõpilasi ja teadlasi käsitlevatesse direktiividesse,[38] et muuta EL kolmandatest riikides pärit talentidele veelgi huvipakkuvamaks ning uurida kas protsessi ja kaasnevaid õigusi tuleks lihtsustada ja/või täiendada;

· pöörab rohkem tähelepanu kolmandatest riikidest pärit doktorantide (kes moodustavad märkimisväärse osa kõikidest doktorantidest) küsitlemisele, et vastavalt teadmis- ja innovaatikakogukonna tulemustabelile uurida, kui atraktiivsed on ELi teadusuuringud ja doktoriõpe muu maailma jaoks.

3.5. Pikaajalise mõju ja ELi rahastamisvahendite vastastikuse täiendavuse suurendamine

Aastate 2014–2020 mitmeaastase finantsraamistiku kohaselt investeerib EL kõrgharidusse kolme peamise rahastamismehhanismi kaudu:

1. Euroopa Haridus – hariduse, koolituse ja noorsoopoliitika ühtne programm

Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks teeb komisjon ettepaneku võtta vastu hariduse, koolituse ja noorsoopoliitika ühtne programm, mille meetmed ja haldamine on lihtsustatud. Programmi raames keskendutakse sellistele prioriteetidele nagu innovaatilisus õpetamisel, tihe seotus tööturuga ning liikuvuse raames omandatud oskuste parem tunnustamine. See aitab kaasa Bologna protsessi raames seatud liikuvuseesmärgi (20%) saavutamisele, suunates vahendid järgmistele valdkondadele: kvaliteedil ja tippteadmistel põhinevad liikuvusvõimalused (sh Erasmuse magistriõppe liikuvusprogrammi kaudu); tihe koostöö ja suutlikkust tõstvate partnerluste loomine liikmesriikide ja rahvusvaheliste partneritega; konkreetsed algatused õpetamisel saavutatud tipptulemuste tunnustamiseks ja kompenseerimiseks, üliõpilaste toetamiseks oma ettevõtte loomisel ning kõrgkoolide ja ettevõtjate innovatsioonialase koostöö edendamiseks.

2. Horizon 2020 – teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm

Uus programm Horizon 2020 hõlmab kõiki asjakohaseid ELi teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamise viise, mis praegu toimivad teadustöö seitsmenda raamprogrammi, konkurentsivõime ja innovatsiooniprogrammi ning ELi muude innovatsioonialgatuste (nt EIT) raames. Programmi Horizon 2020 eesmärk on suurendada huvi ELi rahaliste vahendite taotlemise vastu ja muuta see hõlpsamaks. Sellega tagatakse poliitikavaldkonna ulatuslik koordineerimine ja suurendatakse algatuste sünergiat, samuti võimaldab see luua lihtsamaid ja tõhusamaid rahastamisvahendeid, mis hõlmavad kogu innovatsioonitsüklit.

3. Ühtekuuluvuspoliitika vahendid

Rahastamisperioodil 2007–2013 on kavas kasutada ELi ühtekuuluvuspoliitika vahenditest 72,5 miljardit eurot hariduse ja koolituse valdkonnas ning 60 miljardit eurot teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas. ELi ühtekuuluvuspoliitika vahendite läbimõeldud kasutamine võib kõrghariduse sotsiaalset, majanduslikku ja piirkondlikku panust märkimisväärselt suurendada. Euroopa Regionaalarengu Fondi vahendeid võib kasutada kõrgharidusasutuste hoonete ehitamiseks või renoveerimiseks, seadmete hankimiseks ja digiteerimise edendamiseks ning ettevõtlusinkubaatorite, hargettevõtete või kõrgkoolide ja ettevõtete muud tüüpi partnerluse toetamiseks. Euroopa Sotsiaalfondi vahenditega võib rahastada moderniseerimist, osalemist ja kaasatust suurendavaid meetmeid (eriti üliõpilaste puhul, kes on pärit alaesindatud rahvatikurühmadest), õpisisu edendamist ning programmide vastavuse suurendamist ja tööturu nõudlusele. Mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 ettepaneku kohaselt eraldatakse Euroopa Sotsiaalfondile 84 miljardit eurot. Toetudes varasemale kogemusele võib oodata, et haridusele ja koolitusele eraldatakse sellest summast 40 miljardit eurot.

3.6. Järgmised sammud aruka, jätkusuutliku ja kaasava kõrghariduse poole

Käesoleva teatise koostamisel konsulteeris komisjon paljude sidusrühmadega: kõrgharidusasutuste juhtide, õppejõudude, teadlaste ja üliõpilastega ning ettevõtete, sotsiaalpartnerite, valitsuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide esindajatega. Komisjon jätkab arutelusid nimetatud sidusrühmadega ning ka Euroopa Parlamendi, Regioonide Komitee, Majandus- ja Sotsiaalkomitee, Euroopa Investeerimispanga ja Eurostatiga , et käesolev tegevuskava ellu viia[39].

Komisjon pöördub ka välisekspertide poole, et töötada välja astmelisi meetmeid ja leida innovatiivseid tavasid. 2012. aastal on komisjonil kavas esimese sammuna luua kõrgetasemeline töörühm, kelle ülesandeks on analüüsida olulisi kõrghariduse moderniseerimisega seotud teemasid, alustades sellest, kuidas edendada õpetamise kvaliteeti. Töörühm peab esitama oma aruande 2013. aastal.

Kaasaegne ja tõhus kõrgharidussüsteem on avatud, kindla ja jätkusuutliku ühiskonna ning loomingulise, uuendusliku, ettevõtliku ja teadmistepõhise majanduse alus. Käesolevas teatises püstitatud eesmärkide saavutamiseks ning Euroopa üldise edu tagamiseks on vaja liikmesriikide ametiasutuste, kõrgharidusasutuste, sidusrühmade ja Euroopa Liidu ühiseid jõupingutusi.

[1]               See termin hõlmab kõiki kõrgharidusasutusi, sh ülikoole, rakenduskõrgkoole, tehnoloogiainstituute, „grandes ecoles'e”, ärikoole, tehnilisi õppeasutusi, tehnikaülikoole, kolledžeid, polütehnikume, akadeemiaid jne. Terminit kasutatakse, et arvesse võtta keelelisi erinevusi ning riikide traditsioone ja praktikat.

[2]               Vt komisjoni talituste töödokument, punkt 2.

[3]               Vt komisjoni talituste töödokument, punkt 7.2.

[4]               Vt KOM(2010) 682 (lõplik).

[5]               ELi teadlaste liikuvust ja erialast teenistuskäiku käsitlev uuring MORE (Euroopa Komisjon, 2010).

[6]               KOM(2006) 208(lõplik).

[7]               2020. aastaks peaks 40 % 30–34 aastastest inimestest ELis olema saanud kolmanda või sellele vastava taseme kõrghariduse.

[8]               Vt komisjoni talituste töödokument, punkt 3.4.

[9]               Eesmärgi kohaselt tuleks keskhariduseta ja täiendkoolituses mitteosalevate 18–24-aastaste noorte osakaalu vähendada 10 %-ni.

[10]             Vt Nõukogu soovitus kooli poolelijätmise vähendamiseks, 7. juuni 2011.

[11]             KOM(2010) 546 (lõplik), lk 9.

[12]             Vt komisjoni talituste töödokument, punkt 4.1.

[13]             KOM(2010) 245 (lõplik).

[14]             Vt komisjoni talituste töödokument, punkt 4.3.

[15]             Nendes Euroopa teadusruumi inimressursside ja liikuvuse juhtrühma toetusel koostatud põhimõtetes pööratakse tähelepanu tipptasemel teadusuuringutele ja loovusele, meeldivale institutsioonilisele keskkonnale, mis on piisavalt suur ning kus järgitakse teadlaste häid töötingimusi käsitlevat käitumisjuhendit, interdistsiplinaarsetele teadusuuringutele, seostele tööstusharu või muu asjaomase tööturusektoriga, rahvusvahelistele võrkudele ja liikuvusele, ülekantavatele oskustele ning kvaliteedi tagamisele.

[16]             Võttes arvesse Euroopa teadlaste hartat ja teadlaste töölevõtmise juhendit.

[17]             Vt SEC(2011) 670 (lõplik).

[18]             Bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõpingute sooritamine eri riikides.

[19]             Nõukogu soovitus õppega seotud liikuvuse edendamise kohta noorte seas, 28. juuni 2011.

[20]             Vt komisjoni talituste töödokument, punkt 7.1.

[21]             ibid

[22]             Nõukogu direktiiv 2004/114/EÜ ja nõukogu direktiiv 2005/71/EÜ.

[23]             Kuni kolmekuuline ELis viibimine kuue kuu jooksul.

[24]             Nõukogu järeldused teadmiste kolmnurga kohta, 20. oktoober 2009.

[25]             Vt soovitus intellektuaalomandi haldamise kohta, K(2008) 1329 (lõplik), 10.4.2008.

[26]             Vt komisjoni talituste töödokument, punkt 6.1.

[27]             Vt komisjoni talituste töödokument, punkt 6.2.

[28]             Vt komisjoni talituste töödokument, punkt 6.3.

[29]             Haridusasutuste saavutuste seotust ELi teadusuuringute eesmärkidega on kavas täiendavalt uurida.

[30]             Vt komisjoni talituste töödokumendi punkt 1.1. Ülikoolide mitmemõõtmeline järjestussüsteem võimaldab kasutajatel koostada õppeasutuste kirjeldus andmete põhjal, mis kajastavad õpetamise kvaliteeti (nt tööalase konkurentsivõime tulemusi), teadustöö taset, teadmiste edasiandmine suutlikkust, toetust piirkonna arengule ja rahvusvahelise koostöö ulatust.

[31]             28. juunil 2011 ülemkogu kohtumisel kokkulepitud soovitused noorte õppetööga seotud liikuvuse kohta.

[32]             Vt KOM(2010) 206, 13.4.2011.

[33]             Erasmuse raames toetatakse liikuvust osalise, mitte täiemahulise õppeprogrammi läbimiseks ning Erasmus Munduse raames toetatakse vaid Erasmus Mundus magistriprogrammis osalejaid.

[34]             Kohtuasi C-73/08 Nicolas Bressol, Céline Chaverot jt versus Gouvernement de la Communauté franēaise.

[35]             Suurprojekti „Innovatiivne liit” (2010) raames on osalevate riikide jaoks loodud nooremteaduri, teaduri, vanemteaduri ja juhtivteaduri pädevuste ühtsed kirjeldused, mis hõlmavad kõiki valdkondi. Euroopa teadusruumi inimressursside ja liikuvuse juhtrühma poolt 2011. aasta mais vastu võetud aruanne.

[36]             Kooskõlas teadlaste töölevõtmise juhendi ja Euroopa teadlaste hartaga.

[37]             Vt nõukogu 11. mai 2010. aasta järeldused kõrghariduse rahvusvahelistumise kohta.

[38]             Vt soovitust 2005/761/EÜ liikmesriikide poolt ühtsete lühiajaliste viisade andmise hõlbustamise kohta kolmandate riikide teadlastele, kes reisivad liidus teadusliku uurimistegevuse eesmärgil.

[39]             Näiteks arutab komisjon Euroopa Investeerimispangaga Euroopa õppelaenu garantiiprogrammi loomist, Regioonide Komiteega kõrghariduse rolli piirkondlikus arengus ning liikmesriikidega temaatilises töörühmas kõrghariduse ajakohastamisega seotud küsimusi.