EUROOPA KOMISJON

Brüssel 12.1.2011

KOM(2011) 11 lõplik

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Iga-aastane majanduskasvu analüüs: Euroopa Liit võtab igakülgseid kriisimeetmeid

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Iga-aastane majanduskasvu analüüs: Euroopa Liit võtab igakülgseid kriisimeetmeid

Taust

Esimese iga-aastase majanduskasvu analüüsi valmimisega algab ELi majanduse juhtimise uus tsükkel ja majanduspoliitika koordineerimise „Euroopa poolaasta”. EL on kriisi ületamiseks toiminud kindlakäeliselt, mis on aidanud kaasa sellele, et liikmesriikide rahanduse olukord on halvenenud ja töötus suurenenud vähem kui maailma muudes osades. Kriisi mõju on aidanud leevendada ELi kõrgetasemeline sotsiaalkaitsesüsteem, kuid Euroopa toibub kriisist tootlikkuse aeglasema suurenemise tõttu aeglasemalt.

Uusimate prognooside kohaselt taaselustub majandus ebaühtlaselt. Finantsturud jäävad kõikuvaks, kuid reaalmajanduses on viimaste kvartalite jooksul märgata paranemist, mis tuleneb eeskätt ekspordi suurenemisest ülemaailmse kaubanduse taastumise tõttu. Kuid olukord ei ole sugugi stabiliseerunud. Vahel domineerib usk, et kasv taastub, seejärel aga võtab võimust pessimism, mille aluseks on riigivõlakirjade turul varitsevad ohud. Euroopa majandust tuleb märkimisväärselt kohandada. Finantssektori olukord ei ole veel normaliseerunud. Sektorit võib kahjustada turusurve ning lisaks sõltub sektor riigi abist. Laenutingimused ei ole veel taastunud ning paljudes liikmesriikides rõhub leibkondi ja ettevõtteid ülemäära suur laenukoorem.

Kriisi mõju

Hoolimata ELi kiirest tegutsemisest oli kriis väga ulatuslik. Selle tulemusel on majandustegevus märkimisväärselt kahanenud, tööpuudus oluliselt suurenenud, tootlikkus järsult langenud ja riikide rahandus halvas seisus. Prognoosi kohaselt ei jõua 11 liikmesriigis SKP kriisieelsele tasemele ka 2012. aasta lõpuks. 2010. aastal suurenes euroala riikide valitsemissektori võlg kokku umbes 85 %ni SKPst ja terves ELis ulatus see 80 %ni. Mõjule, mida kriis avaldab eelarvele, lisandub demograafiliste muutuste mõju, mis koormab eelarvet pikas perspektiivis veel 4,5 % ulatuses SKPst. Kriisi tulemusel on muutunud ilmseks struktuursed nõrkused, mis jäid enne kriisi kõrvaldamata. Nüüd tuleb need kiiresti kõrvaldada.

Kuigi sotsiaalhoolekandesüsteemid on pehmendanud kriisi mõju Euroopa ühiskonnale, on kriis seda siiski tugevalt laastanud. Peaprobleem on töötuse suurenemine. Kokku on tööta 9,6 % tööealisest rahvastikust. Mõnes riigis ulatub noorte töötus 40 %ni. Euroopas elab allpool vaesuspiiri umbkaudu 80 miljonit inimest.

Majanduskriis tabas küll tervet maailma, kuid selle mõju oli paiguti väga erinev. Töötus ja riigivõlg suurenesid Ameerika Ühendriikides rohkem kui ELis, kuid tööjõu tootlikkuse valdkonnas on kriis nende vahel valitsevat lõhet veegi süvendanud. Muret põhjustavad hindade ja kulude konkurentsivõime. Areneva majandusega riikides taastub majanduskasv kiiremini, kuigi ka neist mõnel on suuri majandusprobleeme. Seetõttu tuleb ELil kasutada kriisi ära ja lahendada otsustavalt oma üleilmse konkurentsivõime probleemid.

Prognoos

Kriis võib majanduskasvu pidurdada veel pika aja jooksul. On oodata, et keskpika perioodi jooksul jääb Euroopa majanduskasvu potentsiaal tagasihoidlikuks ja püsib kuni 2020. aastani 1,5 % piirimail, kui ei võeta struktuurimeetmeid eesmärgiga ületada tööjõu tootlikkuse mahajäämus võrreldes teiste riikide tööjõu tootlikkusega. Kuna majandus on olemuselt tsükliline, ei piisa üksnes kasvu taastumisest selleks, et Euroopas taastuks kriisieelne majandusolukord, mis võimaldaks kogunenud puudujäägist vabaneda.

Majandusseisakust, võlataseme ülejõu käivast suurenemisest ja tasakaalustamatusest pääsemiseks ning konkurentsivõime säilitamiseks on Euroopa riikidel vaja konsolideerida oma rahandus, korraldada ümber finantssektor ja viia viivitamatult ellu struktuurireformid.

Selleks võttis Euroopa Ülemkogu vastu Euroopa 2020. aasta strateegia, milles esitati kaugeleulatuvad majanduskasvu taastamise eesmärgid 1 . Nüüd on liikmesriigid kindlaks määranud oma esialgsed eesmärgid viies ELi 2020. aasta strateegia raames kokkulepitud valdkonnas. Neist saab teha selgeid järeldusi selle kohta, kuidas EL kavatseb saavutada enda seatud sihid.

Kui strateegia viiakse täielikult ellu, väljub EL kriisist tugevamana ning tal on arukas, jätkusuutlik ja kaasav, suurema tööhõive ja tootlikkuse, hea konkurentsivõime ning sotsiaalse ühtekuuluvustundega majandus. Nii luuakse 21. sajandisse sobiv konkurentsivõimeline sotsiaalne turumajandus ning suurendatakse turul tegutsevate ettevõtjate ja kodanike kindlustunnet.

Iga-aastane majanduskasvu analüüs käivitab majanduspoliitika koordineerimise „Euroopa poolaasta”

Eeltoodut arvese võttes on EL otsustanud muuta oma majanduse juhtimist. 2011. aasta jaanuaris algab esimene majanduspoliitika eelkoordineerimise „Euroopa poolaasta”. Selle käivitab käesolev majanduskasvu analüüs, mis omakorda on koostatud kooskõlas Euroopa 2020. aasta strateegiaga.

Käesolevas majanduskasvu analüüsis käsitletakse erinevaid meetmeid, mis aitavad elavdada majandust lühemas perspektiivis, pidada sammu peamiste konkurentidega ja valmistada EL ette Euroopa 2020. aasta strateegiaga seatud eesmärkide täitmiseks.

Komisjon otsustas esitada kümme esmatähtsat meedet, mille elluviimist tuleb alustada kohe. Ta jätkab tööd paljude teistegi poliitikavaldkondadega, nagu kaubanduspoliitika ja paljud sisepoliitika valdkonnad, kuid neid ei käsitleta käesolevas teatises. Käesolevas teatises esitab komisjon majanduse taaselavdamise integreeritud lähenemisviisi, mis põhineb Euroopa 2020. aasta strateegia peameetmetel ja hõlmab kolme peamist valdkonda:

–eelarve kindlakäeline konsolideerimine makromajandusliku stabiilsuse suurendamiseks,

–tööturu ümberkorraldamine, et suurendada tööhõivet, ning

–majanduskasvu kiirendamine.

Käesolev esimene aastaanalüüs hõlmab tervet ELi ning seda tuleb kohandada vastavalt iga liikmesriigi konkreetsele olukorrale. Kavandatud meetmed on ette nähtud eeskätt euroala jaoks, mida on tabanud riigivõlakriis. Kriisi ajal tuleb euroala riikidel võtta meetmeid eeskätt just eelarve konsolideerimiseks, struktuurireformide elluviimiseks ja majanduskasvu kiirendamiseks.

Igakülgsete kriisimeetmete hulka kuulub ka muid meetmeid, näiteks Euroopa finantsstabiilsuse tagamise vahendi läbivaatamine. Komisjon on seisukohal, et tuleb suurendada selle vahendi rahastamissuutlikkust ja laiendada tema tegevusala. Käesolevas aastaanalüüsis käsitletakse ka neid meetmeid, mida tuleb võtta euroala riigivõlakriisi ületamiseks.

Selleks et taastada turgude kindlustunne ja stabiilsus, tuleb hakata looma riigivõlakriiside lahendamise püsimehhanismi. Majanduse juhtimise tugevdamise raamistikus kavatsetakse 2013. aastal käivitada Euroopa uus stabiilsusmehhanism, mille eesmärk on panna alus tõhusale ja rangele majandusjärelevalvele ning vaadata läbi finantssüsteemi praeguste kaitsemehhanismide toimimine.

Komisjoni hinnang tugineb käesolevale teatisele lisatud kolmes aruandes esitatud põhjalikule analüüsile, mis käsitlevad Euroopa 2020. aasta strateegia täitmise alustamist liikmesriikides.

I.MAJANDUSKASVU SAAVUTAMISEKS VAJALIKUD MAKROMAJANDUSLIKUD TINGIMUSED

1.Eelarve kindlakäeline konsolideerimine

ELi tungivaim ülesanne on taastada usaldus ja murda ülejõu käiva võlakoorma, finantsturgude seiskumise ja aeglase majanduskasvu nõiaring. Tuleb saavutada, et riigid teeksid kulutusi jätkusuutlikult, sest muidu kasv ei taastu. Selge on see, et riigivõlga vähendamiseks nõutava 60 %ni ei piisa sellest, kui struktuurset eelarvepositsiooni parandatakse aastas 0,5 % võrra SKPst. Seetõttu peab konsolideerimine olema kindlam ja vastama komisjoni esitatud senisest rangematele eelarvereeglitele.

Kõik liikmesriigid, eriti aga need, kelle suhtes on algatatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus, tohivad avaliku sektori kulutusi suurendada märgatavalt aeglasemalt kui suureneb keskpika perioodi jooksul nende SKP, kusjuures eeskätt tuleks teha niisuguseid kulutusi, millega aidatakse suurendada kasvu sellistes valdkondades nagu teadus ja innovatsioon, haridus ja energeetika. Liikmesriigid peavad olema suutelised tõendama, et nende stabiilsus- või lähenemisprogramm põhineb ettevaatlikul kasvu- ja tuluprognoosil.

Need liikmesriigid, kelle suhtes on algatatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus, peaksid plaanima oma kulutuste tegemist ja võtma üldmeetmeid nii, et see võimaldab ülemäärasest puudujäägist vabaneda.

Väga suure struktuurse eelarvepuudujäägi või riigivõla või väga pingelise eelarvega liikmesriikidel tuleb alustada meetmete võtmist juba 2011. aastal. Kui majanduskasv ja tulud osutuvad prognoositust suuremaks, tuleb ka eelarve konsolideerimist kiirendada.

Teatavatel liikmesriikidel võib olla vaja tõsta makse. Kaudsed maksud aitavad majanduskasvule paremini kaasa kui otsesed maksud ja maksubaasi laiendamine on otstarbekam kui maksude tõstmine. Kaotada tuleks põhjendamatud toetused, eriti sellised, mis kokkuvõttes kahjustavad keskkonda.

2.Makromajandusliku tasakaalustamatuse parandamine

Suur ja püsiv makromajanduslik tasakaalustamatus suurendab kaitsetust, eriti euroala riikides. Paljudel liikmeriikidel tuleb kiiresti taastada oma konkurentsivõime.

Jooksevkonto suure puudujäägi ja suure võlakoormaga liikmesriikidel tuleb vastu võtta konkreetsed parandusmeetmed, mille hulka võib kuuluda näiteks palkade range ja jätkusuutlik kärpimine koos palgaläbirääkimissüsteemi indekseerimissätete läbivaatamisega.

Jooksevkonto suure ülejäägiga riikidel tuleb välja selgitada nõrga sisenõudluse põhjused ja need kõrvaldada, muu hulgas liberaliseerides veelgi teenustesektorit ja parandades investeerimistingimusi. Kui aga hoolimata sellistest meetmetest jääb sisenõudlus kesiseks poliitilise või turutõrke tõttu, tuleb välja töötada asjakohane poliitika.

3.Finantssektori stabiilsuse tagamine

Tugevdada tuleb ELi regulatiivraamistikku. Euroopa süsteemiriskinõukogul ja 2011. aasta alguses tööd alustanud Euroopa järelevalveasutustel tuleb parandada järelevalvet. Finantsstabiilsuse suurendamiseks ja reaalmajanduse laenuvõimaluste parandamiseks tuleb kiirendada pankade restruktureerimist.

Pankade elujõulisuse taastamiseks ja krediidikanalite nõuetekohaseks toimimiseks tuleb restruktureerida pangad, eeskätt suurt riigiabi saanud pangad. Liikmesriikidel tuleb järk-järgult lõpetada kogu pangandussektori rahaline toetamine, ilma et seejuures seataks ohtu finantsstabiilsust.

Vastavalt hiljuti kokkulepitud Basel III-raamistikule tuleb pankadel järk-järgult tugevdada oma kapitalibaasi, et suuta toime tulla tagasilöökidega. Komisjon töötab välja pangakriisi lahendamise igakülgset raamistikku. Lisaks viiakse 2011. aastal läbi ka täiendav, eelmisest rangem üleliiduline survetest.

II.TÖÖTURGUDE MOBILISEERIMINE JA TÖÖVÕIMALUSTE LOOMINE

Püsib oht, et majanduskasv küll taastub, kuid sellest hoolimata ei teki piisavalt töökohti. Väga oluline on vähendada töötust ja võidelda tööturult tõrjutusega. Euroopa 2020. aasta strateegias on viis eesmärki, millest ühe kohaselt tuleb aastaks 2020 saavutada 75 % suurune tööhõive määr. Praeguste andmete alusel võib prognoosida, et ELil jääb sellest puudu 2–2,4 %, kuid kui võtta meetmeid töökohtade loomiseks ja tööturul osalejate osakaalu suurendamiseks, on võimalik mahajäämus kõrvaldada. Arvestades ELi rahvastiku vananemist ja seda, et olemasolevat tööjõudu kasutatakse siin ära väiksemal määral kui maailma muudes osades, tuleb ellu viia reformid, millega tõstetakse töötajate kvalifikatsiooni ja luuakse stiimuleid tööleminekuks.

4.Töötamise atraktiivsuse suurendamine

ELi majanduslikku edu vähendavad teiste maailma piirkondadega võrreldes suur töötus, väike tööturul osalemise määr ja väiksem töötundide arv. Tööturul osaleb murettekitavalt vähe väikesepalgalisi, noori ja leibkonna teisi palgasaajaid. Kõige kaitsetumad võivad tööturult välja langeda pikaks ajaks. Seda arvestades tuleks hüvitiste maksmise eeltingimuseks seada koolitusel osalemine ja aktiivne tööotsimine.

Selleks et suurendada nõudlust tööjõu järele ja soodustada majanduskasvu, on väga oluline vähendada tööjõu maksustamist kõikides liikmesriikides.

Selleks et leibkonna teine palgasaaja tuua tööturule, tuleb kasutusele võtta maksuvabastussüsteeme, muuta töökorraldus paindlikumaks ja parandada lastehoiuvõimalusi. Hoogustada tuleb võitlust mitteametliku töötamise vastu. Selleks tuleb paremini tagada juba olemasolevate eeskirjade täitmine ja vaadata läbi maksuvabastuste süsteem.

5.Pensionisüsteemi reformimine

Lisaks eelarve konsolideerimisele tuleb pensionisüsteemid reformida ja muuta need jätkusuutlikumaks.

Liikmesriikides tuleb tõsta pensioniiga, kui seda ei ole veel tehtud. Seejuures tuleb arvestada ka eluea oodatava pikkusega.

Esmajärjekorras tuleb liikmesriikidel kärpida ennetähtaegse pensionile jäämise kavasid, luua eakamatele töötajatele stiimuleid tööle minemiseks ning laiendada elukestvat õpet.

Liikmesriikidel tuleb toetada säästmist täiendava kogumispensioni saamiseks.

Demograafilisi muutusi silmas pidades tuleks liikmesriikidel hoiduda pensionisüsteemide suhtes selliste meetmete võtmisest, millega seatakse ohtu riigi rahandus ja selle jätkusuutlikkus.

Komisjon vaatab läbi pensionifonde käsitleva direktiivi 2 ja esitab nende kohta uued meetmed, kui lõpeb 2010. aastal pensionifonde käsitleva rohelise raamatu avaldamisega algatatud arutelu.

6.Töötute toomine tööturule

Euroopa heaolusüsteemid on teinud tööd inimeste kaitsmiseks kriisi ajal. Kohe, kui taastub majanduskasv, tuleb töötushüvitised läbi vaadata, et luua stiimul minna tööle, vältida toetuse saamisest sõltuvuse teket ja viia hüvitised vastavusse majandustsükli staadiumiga.

Liikmesriikidel tuleks ette näha ajutise toetuse vormis hüvitised töötutele, kes asuvad tööle, ning luua stiimulid, et töötud hakkaksid füüsilisest isikust ettevõtjaks. Koolitusel osalemine ja töö otsimine tuleks muuta hüvitise saamise eeltingimuseks.

Liikmesriikidel tuleb luua olukord, kus tööl käia on kasulikum kui tööl mitte käia. Selleks tuleb paremini läbi mõelda tulu (eeskätt väikese sissetuleku) maksustamise ja töötushüvitiste maksmise vaheline seos.

Liikmesriikidel tuleb kohandada töötuskindlustussüsteemid majandustsükli staadiumiga, et need peaksid vastu ka majanduslanguse ajal.

7.Õige tasakaalu leidmine turvalisuse ja paindlikkuse vahel

Teatavates liikmesriikides on töösuhte kaitsmiseks antud õigusaktid muutnud tööturu jäigaks ja hakanud takistama uute inimeste tulekut tööturule. Töösuhte kaitsmise õigusraamistik tuleks läbi vaadata ning vähendada tähtajatu lepinguga töötajate liigset kaitsmist ning pakkuda kaitset neile, kes on jäänud tööturult kõrvale või on sellelt väljalangemise äärel. Koolist väljalangenute arvu vähendamine ja õpitulemuste parandamine on samal ajal noorte tööturule pääsemise seisukohalt eriti oluline.

Selleks et suurendada äsja töölevõetute kindlustunnet, tuleks liikmesriikides laialdasemalt kasutada tähtajatuid lepinguid 3 seniste ajutiste või ebakindlate töölepingute asemel.

liikmesriikidel tuleb lihtsustada kutsekvalifikatsiooni tunnustamise süsteemi. See aitaks suurendada kodanike, sealhulgas töötajate ja teadlaste tööalast liikuvust.

III.MAJANDUSKASVU SOODUSTAVAD MEETMED KÕIGEPEALT

EL suudab täita Euroopa 2020. aasta strateegias kaugeleulatuvad jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu eesmärgid vaid juhul, kui parandatakse ettevõtluskeskkonda, reformides esmajärjekorras teenuse- ja tooteturu struktuuri. Selleks et säilitada majanduslik konkurentsivõime terves maailmas, tuleb liikmesriikidel kohe alustada põhjalikke struktuurireforme. Ilma nende reformideta ei saa parandada teadustulemusi ega innovatsioonivõimet, muuta ideid kiiresti kasvavatele turgudele vajalikeks toodeteks ja teenusteks, ära kasutada Euroopa tööstusettevõtete tehnoloogilist suutlikkust ega aidata kaasa VKEde kasvule ja nende tegevuse laienemisele teistesse riikidesse. ELi reformikava alusel tuleb kasutusele võtta ka uusi kasvuallikaid, mille puhul väljutakse traditsioonilise ressursipõhise arengu raamest ja avastatakse ressursi tõhusal kasutamisel rajanevaid uusi ettevõtlusvõimalusi. ELil tuleb ära kasutama ka võimalused, mis avanevad, kui ta hakkab esimesena pakkuma konkurentsivõimelisi ökotooteid ja -teenuseid.

Nagu ühtse turu aktis juba osutatud, võib kasvule oluliselt kaasa aidata ka ühtne turg, kui kohe kõrvaldada sellel veel esinevad takistused. Selleks et tugevdada ühtset turgu, võtab komisjon aastail 2011–2012 eelkõige selliseid ühtse turu aktis loetletud meetmeid, mis aitavad hoogustada majanduskasvu. Neid meetmeid on põhjalikumalt kirjeldatud allpool.

8.Ühtse turu võimaluste kasutuselevõtmine

Turule sisenemise ning ettevõtluse alustamise takistused ei üle ühtselt turult veel kadunud. Piiriüleste teenuste osutamine annab vaid 5 % SKPst ehk vähem kui kolmandiku piiriülese kaubanduse mahust. Internetis sooritab oste ainult 7 % tarbijaist, kuna endiselt leidub takistusi piiriülese internetikaubanduse arengule.

Liikmesriikidel tuleb teenuste direktiiv täielikult rakendada. Komisjon hindab direktiivi rakendamist ning analüüsib võimalusi teenusesektorit veelgi rohkem avada, et aidata kaasa selle kasvule.

Liikmesriikidel tuleb välja selgitada ja kõrvaldada erialateenuste osutamisele seatud põhjendamatud piirangud, nagu kvoodid ja suletud kutsealad, ning jaekaubanduse kitsendused, nagu tööaja ebaproportsionaalne piiramine ja tsoneerimine.

Komisjon esitab 2011. aastal meetmed, et kõrvaldada geograafilisest põhimõttest lähtuvad erisused ühtsel turul. Ta teeb ka ettepaneku kehtestada intellektuaalomandi õiguste Euroopa raamistik, mis aitaks oluliselt kaasa e-kaubanduse ja digitaalsete ärivaldkondade arengule.

Komisjon jätkab jõupingutusi selle nimel, et viia lõpule Doha arenguvoor ning edendab läbirääkimisi vabakaubanduslepingu sõlmimiseks selliste partneritega nagu India, Kanada ja Mercosuri riigid. Lisaks võtab ta meetmeid selleks, et lähendada oma regulatiivraamistikku peamiste partnerite omale ning ühtlustada arenenud riikide ja tärkava turumajandusega riikide riigihangete turule pääsemise tingimusi.

2011. aastal tehakse ettepanek võtta vastu õigusakt, mille alusel saaks kiiresti vastu võtta IKT valdkonna koostalitusvõimet parandavaid standardeid.

Jõupingutusi tuleb jätkata ka mõnevõrra delikaatses maksunduse valdkonnas. Maksunduse korraldamisega saab märkimisväärselt soodustada majanduskasvu ja töökohtade loomist, vähendada halduskoormat ja kõrvaldada ühtsel turul veel püsivaid takistusi. Kõrvaldada tuleb piiriülest kaubandust ja investeerimist pärssivad maksutingimused. Komisjon võtab 2011. aastal meetmeid, et ajakohastada käibemaksusüsteem, kehtestada ettevõtete ühine konsolideeritud tulumaksubaas ja töötada välja ELi koordineeritud lähenemisviis Euroopa finantssektori maksustamisele. Maksunduse parandamiseks tuleb ka tööjõumakse kärpida nii väikseks kui võimalik ja viia Euroopa energia maksustamise raamistik vastavusse ELi energia- ja kliimaeesmärkidega.

9.Erakapitali kaasamine majanduskasvu rahastamiseks

Kiiresti on vaja leida uuenduslikke lahendusi, mis võimaldaksid senisest paremini kaasata ELi ja muude riikide erasäästusid.

Komisjon teeb ettepaneku võtta kasutusele ELi projektivõlakirjad, et suurendada riigi ja eraisikute vahendite investeerimist esmatähtsatesse energeetika-, transpordi- ja IKT-projektidesse. Komisjon teeb ettepaneku kasutada samalaadseid uuenduslikke rahastamisvahendeid ka järgmise mitmeaastase finantsraamistiku puhul.

Komisjon teeb ettepaneku, et võimaldada mis tahes liikmesriigis asutatud riskikapitalifondidel piiranguteta tegutseda ka kõikides teiste liikmesriikides ja kõrvaldada piiriülese tegevuse maksustamisega loodud takistused. See aitab parandada VKEde ja uute ettevõtete tegevuse rahastamise võimalusi.

10.Energia kulutõhus kättesaadavus

Energia on kasvu peamine tegur. Ettevõtete seisukohalt on energiahind peamine kuluartikkel. Tarbija seisukohalt aga moodustab energia suure osa leibkonna kuludest, mida on eriti raske kanda väikese sissetulekuga leibkondadel. Praeguse seisuga tundub, et liikmesriigid ei suuda täita Euroopa 2020. aasta strateegias püstitatud eesmärki vähendada energia tarbimist 20 % võrra. Paljudes sektorite ja piirkondade jaoks tähendaks see, et vähenevad majanduskasvu taastumise ning uute töökohtade tekkimise eeldused.

Liikmesriikidel tuleb kiiresti ja täielikult rakendada energia siseturu kolmas pake.

Liikmesriikidel tuleb edasi arendada energiatõhususe poliitikat, mis võimaldab saavutada suurt kokkuhoidu ja aitab luua töökohti ehitus- ja teenuste sektoris.

Komisjon esitab 2011. aastal algatused transpordi, energia ja telekommunikatsiooni infrastruktuuri arendamiseks eesmärgiga luua täielikult integreeritud ühtne turg.

Uuenduslike toodete ja tehnoloogia turu laiendamiseks töötab komisjon välja ELi toodete energiatõhususe standardeid.

Eesmärkide saavutamise tagamine

2011.–2012. aasta tungivaim ülesanne on murda ülejõu käiva võlakoorma, finantsturgude seiskumise ja aeglase majanduskasvu nõiaring. Käesoleva aastaanalüüsi esmaülesanne on kindlakäeliselt konsolideerida eelarve, et tugevdada liikmesriikide rahanduse aluseid, ning taastada finantssektori tavapärane toimimine. Teine peaülesanne on korraldada ümber tööturg töötuse järsuks vähendamiseks. Kuid ka nende peaülesannete lahendamine ei avalda soovitud mõju, kui samal ajal ei tegeleta majanduskasvu taastamisega.

Kirjeldatud poliitikal on positiivne mõju eelarve konsolideerimisele, kuna suurenevad maksutulud ja vähenevad riikide kulutused sotsiaalsiirdele, ning see aitab vähendada makromajandusliku ebastabiilsuse tekkimise ohtu tulevikus. Struktuurireformid annavad lühikese ajaga märkimisväärseid tulemusi. Raamtingimuste paranemise ning toote- ja tööturureformide teostamise tulemusel kasvab toodang ja tööhõive.

Kaubandus on oluline kasvutegur. ELi kaupade ja teenuste eksporti saab märkimisväärselt suurendada, kuid Euroopa eksport sai maailmakaubanduse kokkuvarisemise tõttu valusa hoobi. Sellest, et liikmesriigid on siiski suutnud eksporti suurendada, saab järeldada, et edu saavutamine maailmaturul ei sõltu ainult konkurentsivõimelisest hinnast, vaid üldisematest teguritest nagu sektori spetsialiseerumine, innovatsioon ja tööjõu kvalifikatsioon. Need on tegurid, mis aitavad parandada tegelikku konkurentsivõimet.

Käesolevas majanduskasvu analüüsis on esitatud kümme meedet, mida ELil tuleb võtta 2011.–2012. aastal Euroopa 2020. aasta strateegia alusel. Analüüsis esitatakse ka ettepanek leppida Euroopa Ülemkogu kohtumisel kokku, et kõikidel liikmesriikidel tuleb need meetmed ellu viia. Kuna liikmesriigid, eriti aga euroalasse kuuluvad liikmesriigid sõltuvad üksteisest, on oluline „Euroopa poolaasta” koordineerimisprotsess nõukogus kooskõlastada.

Vastavalt Euroopa Ülemkogu suunistele tuleb liikmesriikidel aprilli keskpaigaks stabiilsus- või lähenemisprogrammi alusel esitada oma riigi kohustused keskmise pikkusega perioodi eelarvestrateegia kohta ning kehtestada riiklikus reformikavas Euroopa 2020. aasta strateegiast tulenevad igakülgsed kriisivastased meetmed. Nõukogu esitab enne suve algust komisjoni soovituste põhjal igale liikmesriigile poliitilised suunised, mida liikmesriigil tuleb arvestada 2012. aasta eelarve väljatöötamisel ja majanduskasvu taastamise poliitika rakendamisel. Selleks et poliitikat kompleksselt koordineerida, hindab nõukogu eelarve- ja kasvustrateegiaid üheskoos, vaadates üle nende eesmärkide ulatuse ja sidususe ning mõju, mida need avaldavad tervele ELile, eriti aga euroala sees ilmneva vastastikuse mõju.

Komisjon teeb ettepaneku hinnata teatise rakendamist korrapäraselt Euroopa Ülemkogu kohtumistel, selgitada välja liikmesriikide ja ELi tasandil esinevad puudujäägid ning leppida kiiresti kokku parandusmeetmed. Käesolevas teatises esitatud ettepanekute alusel on juba järgmisel Euroopa Ülemkogu kohtumisel võimalik kokku leppida konkreetsed sammud, et alustada esmajärjekorras majanduskasvu tagamise ja kiirendamise meetmete võtmist, ning igakülgsete kriisivastaste meetmete võtmise ajakava. Viimati nimetatud küsimuses on Euroopa Ülemkogu juba leppinud kokku kaks kontrolltähtaega: alalise Euroopa stabiilsusmehhanismi loomise eeltööd tuleb lõpetada märtsiks ja ELi majandusjuhtimise tugevdamise alased õigusaktid tuleb välja töötada juuniks. Vahepeal aga avaldatakse pangandussektori uue stressitesti tulemused, mida kasutatakse sektori lõpliku tervendamise strateegia väljatöötamisel.

Esimene iga-aastane majanduskasvu analüüs esitatakse ka Euroopa Parlamendile, teistele institutsioonidele ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) Tööhõive parandamine, teadus- ja arendustegevusse tehtavate investeeringute suurendamine, kliimamuutuste ja energeetika alaste eesmärkide täitmine, kolmanda taseme või samaväärse haridusega inimeste arvu suurendamine ja kooli ennetähtaegse poolelijätmise vähendamine ning sotsiaalse kaasatuse edendamine vaesuse vähendamise teel.

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/41/EÜ, 3. juuni 2003, tööandjapensioni kogumisasutuste tegevuse ja järelevalve kohta (ELT L 235, 23.9.2003, lk 10).

(3) See ettepanek on tehtud Euroopa 2020. aasta strateegia suuralgatuses „Uued oskused ja töökohad” (KOM(2010) 682 (lõplik/2), 26.11.2010).

EUROOPA KOMISJON

Brüssel 12.1.2011

KOM(2011) 11 lõplik

IGA-AASTANE MAJANDUSKASVU ANALÜÜS

3. LISA

ÜHISE TÖÖHÕIVEARUANDE KAVAND

IGA-AASTANE MAJANDUSKASVU ANALÜÜS

3. LISA

ÜHISE TÖÖHÕIVEARUANDE KAVAND

Käesoleva aasta ühine tööhõivearuanne on koostatud vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 148 ja see kuulub komisjoni dokumendipaketti, millega alustatakse koordineerimisprotsessi „Euroopa poolaasta”. Ühist tööhõivearuannet kasutatakse majanduse suunamisel ja see kujutab endast peamiselt iga-aastases majanduskasvu analüüsis esitatud tööhõivealaste järelduste üksikasjalikumat käsitust. Selles esitatud analüüs ja järeldused põhinevad Euroopa tööhõive olukorral ning tööhõivesuuniste 1 rakendamise ja tööhõivekomitee teostatud liikmesriikide riiklike reformikavade kavandite läbivaatamise tulemustel 2 .

1.Tööhõiveolukord mõjutab makromajanduslikke raamtingimusi

Tööturu olukord küll paraneb, kuid on endiselt habras...

ELi tööturg on stabiliseerumas ja mõnes liikmesriigis on märgata ka paranemist. ELi tööhõive langus lõppes 2010. aasta teises kvartalis, kui peaaegu kahe aasta jooksul täheldati esmakordselt tööhõive kasvu (0,2 % võrra). Sel hetkel oli töö 221,3 miljonil inimesel, 3 mis on siiski 5,6 miljoni inimese võrra vähem kui tipphetkel (2008. aasta teises kvartalis). Vähenemine kajastab järsku langust tootmise ja ehituse valdkonnas. Tööd oli 208,4 miljonil 20–64aastastel töötajal, kelle tööhõive määr oli seega 68,8 % 4 .

Praegu on töötuse määr üldiselt stabiliseerunud 9,6 % juures ega ole pärast 2010. aasta veebruari muutunud. Tööta on 23,1 miljonit inimest. Pikaajaline töötus suurenes kõikides rahvastikurühmades, kuigi erineval määral. Peaaegu 5 miljonit inimest on tööta olnud 6–11 kuud. Kriisi ajal on suurenenud vähekvalifitseeritud töötajate ja väljaspoolt ELi pärit sisserändajate tööta jäämise oht. Noorte töötus ulatub 5,2 miljoni inimeseni ja on peaaegu 1,2 miljoni (peaaegu 30 %) võrra suurem 2008. aasta kevade madalaimast tasemest. Siiski on alates möödunud aasta sügisest ELis tööturu olukord hakanud muutuma noortele soodsamaks ja noorte töötus on alates 2009. aasta septembrist üldiselt vähenenud. ELi noorte töötuse määr praegu 20,4 %, mis on 0,1 protsendipunkti väiksem kui aasta varem.

Kuna töötus on pidevalt kasvanud, suurenes ajavahemikus 2009. aasta juunist 2010. aasta juunini enamikus liikmesriikides töötushüvitiste saajate arv. Enamikus liikmesriikides suurenes märkimisväärselt ka mitteosamakselisest sotsiaalabi kavadest toetuse saajate hulk ja mõnes liikmesriigis suudeti selliste kavadega oluliselt leevendada kriisi sotsiaalseid tagajärgi. Invaliidsushüvitise kavade kasutamine eriti ei suurenenud, kuid mõnes liikmesriigis suurenes ennetähtaegselt pensionile jäämise kavade kasutajate arv.

... ja selles esineb lühiajaliselt ebakõlasid, ...

Viimasel ajal on nõudlus tööjõu järele olnud suhteliselt suurem kui varem ning tööpakkumiste arv, samuti töötajate otsimine interneti teel ja ajutiste tööjõu vahendajate kaudu on suurem kui aasta eest.

Muret teevad aga ebakõlad nõudluse ja pakkumise vahekorras. Viimase aasta jooksul on suurenenud nii töötuse kui ka vabade töökohtade määr. See võib osutada asjaolule, et tööotsijate oskused ei vasta olemasolevate töökohtade nõuetele. Järgmiste kvartalite jooksul tuleb hoolega jälgida, kas möödunud aasta tõusutendents on ajutine, või hakkavad riskid muutuma struktuurseteks. Kriisi puhkedes enim töökohti kaotanud valdkondades ei toimu kiiret taastumist, mis osutab tõenäoliselt sellele, et kriisi ajal on muutunud sektorite vajadused ja tööjõult nõutakse nüüd uusi oskusi.

... konkurentsivõime muudab murelikuks...

Majanduskriisi puhkedes võimaldati enamikus liikmesriikides üle minna lühendatud tööajale, mis aitas ettevõtetel toime tulla tootmise vähenemisega, ilma et neil oleks vaja töötajaid kohe vallandada. Selle korra puuduseks tuleb pidada aga varutööjõu hoidmist ja sellest tulenevat tootlikkuse langust ühe töötaja kohta. Varasemate majanduslanguste ajal järgnes sellisele varutööjõu hoidmisele töötuse suurenemise periood, kuna tootmist suurendati tööaja pikendamise ja tootlikkuse kasvu, mitte aga uute töötajate töölevõtmise teel. Tööjõu tootlikkus vähenes 2008. aasta keskpaigast kuni 2009. aasta esimese kvartalini, kuid on seejärel suurenenud ligikaudu 2 % aastas.

Majanduskriisi ajal muutus liikmesriikidele eriti oluliseks tööjõukulude alandamine, et säilitada konkurentsivõime ja toetada nõudlust tööjõu järele. Andmete kohaselt on palgatase üsna hästi (kuigi kehtivatest kollektiivlepingutest tingitud hilinemisega) kohandunud nõudluse langusega euroalal: 2008. aasta kolmandas kvartalis suurenesid euroala läbiräägitud palgad aasta arvestuses 3,5 %, kuid 2010. aasta teise kvartalis vaid 2,1 %.

2008. aasta kolmanda kvartali ja 2009. aasta keskpaiga vahel toimus ELis tööjõu tegelike ühikukulude kiire suurenemine, kuid seejärel alga sama kiire langus, mis 2010. aasta teises kvartalis ulatus 2 %ni aasta arvestuses. Sellest võib järeldada, et tööjõuühiku kõrge maksumus ei tohiks praegu ELi kui terviku konkurentsivõimet ohustada. Kuid selleks, et ELi konkurentsivõime jõuaks taas kriisieelsele tasemele, tuleb teatavates liikmesriikides tööjõu kogukulusid ühe töötaja kohta veelgi vähendada.

... ning tööjõu maksustamise ja sotsiaalkindlustusmaksete valdkonnas tuleb võtta konkreetseid meetmeid.

Liikmesriigid on vähendanud ka palgaväliseid tööjõukulusid, mida väljendab maksukiil 5 . Mitmes liikmesriigis on vähendatud sotsiaalkindlustusmakseid, et suurendada kriisi ajal nõudlust tööjõu järele. Seda tehti tavaliselt tingimusel, et toimub töökohtade arvu netosuurenemine, st võetakse tööle uusi töötajaid. Mõned riigid on otsustanud ka üldiselt vähendada tööandja sotsiaalkindlustusmakseid. Enamasti vähendati neid makseid tähtajatult. Palgaväliseid tööjõukulusid on vähendatud peamiselt selleks, et parandada tööturul raskeimas olukorras olevate inimeste (vähekvalifitseeritud töötajate, noorte töötute, pikaajaliste töötute ja eakamate töötajate) väljavaateid.

2.Välja tuleb selgitada valdkonnad, kus reformid majanduskasvu kiirendamiseks tuleb teha esmajärjekorras

Tööhõive, hariduse ja sotsiaalse kaasatuse valdkonnas kokkulepitud peamiste eesmärkide saavutamiseks tuleb võtta terve rida omavahel kooskõlastatud meetmeid, millega tööturg muudetakse paindlikumaks, turvalisemaks ja kaasavamaks. Parim vahend selleks on turvalise paindlikkuse poliitika. Turvalise paindlikkuse nelja komponenti (paindlikud ja usaldusväärsed lepingutingimused, aktiivsed tööturumeetmed, elukestev õpe ning ajakohased sotsiaalkindlustussüsteemid) tuleb siiski tugevdada, et veelgi rohkem keskenduda võimalikult kulutõhusate reformide läbiviimisele ning suurendada paindlikkust ja turvalisust 6 .

Eelkõige tähendab see, et tuleb kõrvaldada institutsioonilised takistused, mis ei võimalda liikmesriikide tööturgudel ladusalt toimida. Tegemist on kitsaskohtadega, mis võivad tõsiselt kahjustada tööhõive paranemist ja tööturu toimimist ning mõnevõrra ka pidurdada sotsiaalset kaasatust ja vaesuse vähendamist. Tööhõivekomitee ja sotsiaalkaitsekomitee on osutanud poliitikavaldkondadele, mille puhul tuleb suuniste rakendamist jälgida eriti hoolikalt. Allpool esitatud analüüsis käsitletakse olukorda nendes poliitikavaldkondades.

2.1.Täieliku tööhõive saavutamine

Täieliku tööhõive saavutamiseks tuleb võtta omavahel kooskõlastatud meetmeid, mis on esitatud tööhõivesuunises nr 7.

Osalemine tööturul

Eakamate, 55–64aastaste töötajate tööhõivemäär on vaid 46,4 %. See tuleneb tööturul ja töökohtadel vanuseküsimuste käsitlemise tavadest ning osaliselt ka mitmesuguste ennetähtaegse pensioni ja/või invaliidsuspensioni kavade rakendamisest. Tööturg ei toimi eakate inimeste suhtes täielikult. See väljendub väheses tööandjapoolses nõudluses, väheses enesetäiendamises, töö otsimisel abisaamise võimaluste puudumises, ennetähtaegse vanaduspensioni võtmises ning ebapiisavates taasintegreerumise ja ümberõppe võimalustes pärast töö kaotamist. Nimetatud asjaolud võivad põhjustada eakate inimeste enneaegset väljumist tööturult. Lisaks puudub mõnedes riikides selge seos osamaksete suuruse, töötamise kestuse ja pensioniõiguste väärtuse vahel, või ei ole see piisavalt läbipaistev.

On ilmne, et naisi tuleb hakata tööturule paremini kaasama. 20–64 aasta vanuste Euroopa naiste üldine tööhõivemäär on ikka veel ainult 62,4 %. Leibkonnas teist palka saavad isikud on maksustamise mõttes ebasoodsamas olukorras, mis väljendub selles, et abielus olevate naiste tegelik maksukoormus on suurem kui vallalise maksumaksja maksukoormus. Arvatakse, et mõnes riigis takistab see naiste tööturule jäämist või sinna tagasipöördumist. Mõnes liikmesriigis võib naiste tööturule tagasipöördumist takistada perele kehtestatud maksudest tulenev kõrge tegelik piirmaksumäär ning majanduslikust olukorrast või sissetuleku suurusest sõltuvate hüvitiste (näiteks lapsetoetus ja eluasemetoetus) järkjärguline kaotamine olukorras, kus puudub töötamisega kaasnevate hüvitiste süsteem.

Liiga väike osa noortest suudab siseneda tööturule. Noorte tööturule sisenemise võimalusi kärbib asjaolu, et puuduvad noorte vajadustele vastavad tööturule sisenemise kanalid, milles oleksid kombineeritud kutsenõustamine ja enesetäiendamisvõimalused, samuti head praktikakohad ja tööleasumiseelse töökoha leidmise võimalused 7 . Tööandjad ei ole veendunud vajaduses täita vabad töökohad, kuna neil puudub selge teave uute tööturule sisenejate kohta, eeskätt nende oskuste ja tootlikkuse ning kutsenõuete täitmise kohta. Paljudes liikmesriikides tuleb hakata noori tööturule tulekuks paremini ette valmistama.

Tööturu toimimise parandamine ja segmenteerimine

Mitmel pool kehtivad töötajate eri kategooriate suhtes erinevad tööhõive kaitset käsitlevad õigusaktid, millega töötajad jagatakse hästi kaitstud (tähtajatu töölepinguga) töötajateks ja halvemini kaitstud (peamiselt tähtajalise lepinguga) töötajateks. Kriis on sellest tulenevad probleemid teravamalt esile toonud: ajutistest töötajatest on jäänud töötuks ligikaudu neli korda rohkem inimesi kui alalistest töötajatest. Kuigi tähtajalistes töölepingutes iseenesest ei ole midagi taunitavat, ei aita need ka oluliselt kaasa tähtajatu töölepingu saamisele. See aga vähendab eeskätt noorte töö tootlikkust ning nende väljavaateid saada parem töökoht ja palk.

Samal ajal iseloomustab paljude liikmesriikide tööturgu liigne jäikus tööjõu nõudluse muutumisele reageerimisel ja vähene tööjõu voolavus, mistõttu on nende jaoks probleemiks tööturu ebapiisav või liiga aeglane ümberkujundamine. Lisaks töökaitsealaste õigusaktide mahajäämusele põhjustab seda ka tööandja kehtestatud tööaja ja töökorralduse paindumatus, st ebapiisav paindlikkus Need tegurid takistavad tööjõuressursi tõhusat ümberpaiknemist ja avaldavad seega negatiivset mõju majandustegevusele.

Tööturu ladusat toimimist võivad takistada ka tööjõu geograafilise liikuvuse piirangud. Vähesed pensioniõiguste ja muude sotsiaaltagatiste saamise õiguste ülekandmise võimalused ning transpordi- ja eluaseme valdkonnas kehtivad piirangud vähendavad tööjõu tegeliku ümberpaiknemise võimalusi, sest need takistavad inimestel kolimast piirkonda, kus nad võiksid saada tööd, või sellises piirkonnas tööl käimast.

Mitmes liikmesriigis esineb ka palju mitteametlikku töötamist, mille puhul suur osa tööjõust töötab mitteametlikult, kuna kehtivaid õigusakte ei jõustata ja maksusoodustuste süsteem vähendab ametlikult töötamise motivatsiooni. Selle tagajärjel on tööhõive määra ja töötatud töötundide ametlikud näitajad kunstlikult väiksemad ja eksisteerib paralleelne tööturg, millest ühe osa suhtes kehtivad väga madalad nõuded ja halvad tingimused. See aga põhjustab tootlikkuse ja maksutulu langust ning suurendab tööturult kõrvalejäämise ohtu.

Tööturu segmenteerimist aitaksid vähendada ja tööturu toimimist parandada kvaliteetsed töösuhted, mis rajanevad tugevate sotsiaalpartnerite dialoogil ja nendevahelise usaldusel. Sotsiaalne dialoog on tõestanud oma tulemuslikkust kriisi ajal. Konsensuse saavutamine on kokkuhoiumeetmete üle otsustamisel oluline, kuna reformid saavad olla sotsiaalselt vastuvõetavad ja edukad ainult juhul, kui ülesanded jagatakse viisil, mida peetakse õiglaseks. Kuid sotsiaalpartnereid esindavate organisatsioonide suutlikkus ja töösuhete kvaliteet on erinev, mistõttu mitmes liikmesriigis alles tuleb astuda samme selleks, et kasutada ära võimalused, mida pakuvad sotsiaalpartnerite ühistel analüüsidel ja kokkulepetel põhinevad sõltumatud ja läbirääkimiste teel leitavad lahendused.

Töökohtade loomine

Kriisi ajal on paljud liikmesriigid ajutiselt vähendanud palgaväliseid tööjõukulusid. Täiendavad tähtajatud vähendused aitaksid suurendada vähese kvalifikatsiooniga töötajate tööhõivet, ning tööhõivet riikides, kus sellised töötajad kujutavad endast tööturu jaoks suurt potentsiaali. Tööjõumaksude vähendamise eelarvemõju saab tasakaalustada energia- ja/või omandimaksude suurendamisega. Tööjõu ja muude ressursside maksustamise alast diskussiooni on paljudes liikmesriikides juba alustatud.

Kriisist väljuvad tööturud on muutumas ja paljud liikmesriigid otsivad võimalusi luua senisest suuremat lisaväärtust tootev ja säästvam, „rohelisem” majandus. Selline majandus aitaks luua rohkem töökohti ning võimaldaks täita kliima- ja energiaeesmärgid. Toetada tuleb ka tööjõu kohanemisvõimet. Seni puudub eri poliitikavaldkondade vahel piisav sünergia, mis tagaks et need toetavad üksteist ja millest võidaksid nii majandus, keskkond kui ka tööhõive. Töökohtade arv väheneb eelkõige nendes majandusharudes, kus töötajaskond koosneb peamiselt meestest – gaasi-, elektri-, söe- ja naftatööstus. Osa töökohti neis sektorites kaob, teine osa aga vajab uuelaadsete oskustega töötajaid. See põhjustab töökohtade ümberjaotumist sektoris või sektorite vahel. Uusi oskusi läheb vaja ka sektorites, kus on nn „valged” töökohad, näiteks tervishoiu valdkond, kus rahvastiku vananemist silmas pidades suureneb nõudlus töötajate järele ning kus esineb terav ja üha kasvav tööjõupuudus.

Ettevõtjana ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsema hakkajate arv on endiselt väike kõikides liikmesriikides; alla poole selliste uute ettevõtjate asutatud ettevõtetest püsib kauem kui kolm aastat. Üldiselt arvatakse, et füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemine ei ole alternatiivsetest võimalustest piisavalt palju tasuvam, et innustada parimate eeldustega inimesi hakkama füüsilisest isikust ettevõtjaks. Senised lahendused pigem pidurdavad füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist. Liiga vähe võetakse majandus- ja tööjõupoliitika meetmeid sellise keskkonna loomiseks, mis soodustaks ettevõtjana tegutsemist.

Aktiivne tööturupoliitika

Mitmes liikmesriigis ei teostata piisavalt eesmärgipärast aktiivset tööturupoliitikat pikaajaliste töötute, kaitsetute ja ebasoodsas olukorras olevate töötajarühmade suhtes. Mõnedes liikmesriikides ei anna aktiivne tööturupoliitika piisavalt tulemusi, kuna suure pikaajalise tööpuuduse kõrval on endiselt ka võrdlemisi palju vabu töökohti. Seda põhjustab osalt asjaolu, et aktiivset tööturupoliitikat haldavad mitme valitsustasandi ametiasutused, kelle ülesanded jagunevad eri piirkondlike tasandite vahel ja kelle vaheline koostöö jätab soovida. Mõnede liikmesriikide puhul peitub põhjus selles, et tööturuasutuste tegevus on ebatõhus suurest klientide arvust tuleneva töökoormuse tõttu ning seetõttu, et tööturuasutuste eelarvet ja töötajate arvu on kärbitud, neil on puudu vilunud töötajatest ja töötajate koolitusvõimalused on kasinad. Arvestada tuleb ka seda, et aktiivse tööturupoliitika meetmetest saab rahastada ebasobivat liiki kulusid või ei ole need piisavalt suunatud kulutõhususe suurendamisele. Tööturuasutuste tegevus- ja teenuste osutamise mudelit ei ole veel piisavalt ajakohastatud, et tagada personaliseeritud toe pakkumine kõigile, kes seda vajavad.

Sooline võrdõiguslikkus ning töö ja eraelu ühitamine

Mitmes liikmesriigis kujutab endast endiselt probleemi asjaolu, et naised on sunnitud töötama osalise tööajaga, kuna töö ajal ja pärast kooli laste hoidmise võimalused on ebapiisavad ning puuduvad laste ja teiste ülalpeetavate isikute eest hoolitsemise teenused. Naiste ja terve ühiskonna jaoks muudab eakate ja puudega inimeste eest hoolitsemise veegi raskemaks rahvastiku vananemine. Mõnes liikmesriigis ohustab naiste tagasipöördumist tööturule veel see, et tööturul suhtutakse tööelu ajutisse katkestamisse taunivalt, ja see, et vanemlike kohustuste täitmaasumisel on raske neid töökohustustega ühitada. Mõnes liikmesriigis seevastu ohustab karjääri pikk (ja tasuline) lapsepuhkus, mis koormab riigieelarvet ning vähendab töötaja töö tootlikkust, kuna tema oskused vähenevad.

Sotsiaalkindlustussüsteem

Pärast kriisi puhkemist on paljude liikmesriikide jaoks teravaks probleemiks muutunud pikaajaline ja struktuurne tööpuudus. Töötus- ja muude hüvitiste kavad peaksid soodustama tööleasumist ja vältima toetuse saamisest sõltuvusse sattumist, tagades samal ajal sissetulekutoetuse majandustsüklile kohandumise. Paljudes liikmesriikides ei ole kehtestatud toetuse saamise tingimustele vastavuse kriteeriumeid ega ajutisi ja osalisi sanktsioone nende toetusesaajate suhtes, kes ei tööta hoolimata sellest, et nad võiksid seda teha. Mitmes liikmesriigis puudub ka tava, kuidas selgitada välja isikud, kes ei suuda tööd teha, ning asjakohane poliitika nende probleemide lahendamiseks.

Palkade kujunemine ja tööjõukulu

Palkasid tuleb kohandada, et viia need vastavusse tööjõu nõudluse ja pakkumise vahekorraga, tagada tööjõu tõhus kasutamine ja tasuda töötajaile vastavalt sellele, mil määral nad osalevad lisaväärtuse loomises. Seda silmas pidades on keskpika perioodi jooksul kõige olulisem, et kõikidel kutsealadel ja majandusvaldkondades kasvaks reaalpalk kooskõlas tööjõu tootlikkusega.

Makromajanduslikust vaatenurgast on palgadünaamika oluline ka sisese ja välise tasakaalustamatuse korrigeerimisel. Eeskätt mitmel euroala riigil on jooksevkonto suure puudujäägi jätkusuutlikuks kõrvaldamiseks ja suure tööpuuduse vähendamiseks vaja muuta nominaalse tööjõukulu dünaamikat, sealhulgas piisavalt suurendada hindade konkurentsivõimet keskpika perioodi jooksul. Need riigid peaksid nominaalse tööjõukulu muutmisel lähtuma teiste euroala riikide näitajatest.

Eelneva taustal tuleb mitmel liikmesriigil leida kollektiivsete palgalepingute sõlmimisel sobiv tasakaal ühelt poolt tööturu uute tingimustega kohandamiseks vajaliku paindlikkuse ja teiselt poolt konkreetset palgataset kehtestavate lepingute vahel. Seda on vaja töö väärtuse suurendamiseks vajalike investeeringute kaitseks ja soodustamiseks.

2.2.Kõrgeltkvalifitseeritud ja haritud tööjõud

Jätkusuutlik majanduskasv, tööhõive ja rahvusvaheline konkurentsivõime põhinevad tugeval inimkapitali baasil. 2020. aastaks nõutakse 85 % töökohtade puhul kõrget või keskmist kvalifikatsiooni; madala kvalifikatsiooniga võib hakkama saada vaid 15 % töökohtadel. Seetõttu on ülioluline, et liikmesriigid jätkaksid vastavalt koondsuunistele nr 8 ja 9 ning strateegilisele raamistikule üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal 8 oma haridus- ja koolitussüsteemi ümberkorraldamist, et anda inimestele paremad ja vajalikumad oskused ja pädevus.

Kui töötajad ei saa kvaliteetset koolitust ja haridust, ei saa paljud kõigisse vanuserühmadesse kuuluvad ja mis tahes kvalifikatsioonitasemega inimesed vajalikke oskusi ja pädevust, mis takistab tööturu ümberkorraldamist. Seni ei ole koolitussüsteemid küllalt kohenemisvõimelised töötajatele ja tööotsijaile vajalike põhioskuste ja valdkonnaülese pädevuse andmiseks. See osutab ka probleemile, et sotsiaalpartnerid ja tööturuametid ei tee õppekavade väljatöötamisel piisavalt koostööd.

Selleks et prognoosida, milliseid oskusi on tulevikus vaja liikmesriikide, piirkondade ja sektorite tasandil (vajalike oskuste prognoosid, tööandja- ja valdkonnauuringud ning statistika kvaliteedi tõstmine) ning olla nende vajaduste täitmiseks valmis, tuleb võtta täiendavad meetmeid ja välja töötada täiendavad vahendid. Seejuures on oluline nii nende meetmete rakendamise viis kui ka see, kuidas tulemusi levitatakse põhiliste sidusrühmade hulgas, kelle hulka kuuluvad karjäärinõustamistalitused, statistikaametid, valitsusvälised organisatsioonid ja sektoripõhised asutused, ja samuti see, kuidas nimetatud tulemusi kasutatakse õppekavade koostamisel.

Elukestvas õppes osaleb üldiselt liiga vähe täiskasvanuid. Selle põhjused peituvad asjaolus, et ettevõtetel puudub huvi töötajaid koolitada, selles, et töötajad ei saa piisavat toetust koolitusele minekuks, ja selles, et teatavatele töötajarühmadele ei pakuta vajadustele vastavat koolitust.

Peale selle teeb rahastamise kord keerukus ja koolituse pakkujate rohkus raskeks avaliku sektori, ettevõtete ja üksikisikute koolitustegevuse koordineerimist ja suunamist käsitleva sidusa strateegia rakendamise. Kuna vastutusalasid on palju, rahastamine on osaliselt kattuv ja puudub liidrirolli täitja, on süsteemi haldamine raskendatud. Erilist muret valmistab elukestva õppe ebavõrdne kättesaadavus. Kuna täiendkoolitust pakuvad eeskätt tööandjad, siis saavad tähtajatu lepinguga töötajad elukestvas õppes osaleda lihtsamalt kui tähtajalise töölepinguga töötajad ja töötud. Vähekvalifitseeritud töötajad osalevad täiskasvanutele mõeldud koolitustel viis korda vähem kui kõrgelt kvalifitseeritud töötajad. Leidub ka paindlikumaid koolitusvõimalusi, nagu mitteformaalsete ja informaalsete õpitulemuste valideerimine, ning suunatud meetmeid, nagu koolitamine töökohal ning ettevõtete ja sotsiaalsektori organisatsioonide vaheline partnerlus vähekvalifitseeritud töötajate, töötute täiskasvanute, sisserändajate, vähemusrahvuste esindajate ja puudega inimeste koolitamiseks. Need võimalused aga ei ole piisavalt välja kujunenud, mistõttu neis ei osaleta kuigi palju. Majanduslanguse käes kannatavate sektorite töötajaile oleks abi ka sihtotstarbelistest kaasnevatest meetmetest.

Koolist väljalangevuse vähendamise teel tõsta põhioskuste ja -pädevuse taseme tõstmine

Koolist väljalangevusel on mitmesuguseid sotsiaalmajanduslikke, hariduslikke ja isiklikke põhjuseid, mis kokku moodustavad väga keerulise ilmingu. Paljudes liikmesriikides püütakse probleemi lahendada hariduse ja koolituse kvaliteedi parandamise teel, sealhulgas võttes kasutusele uuenduslikke õppe- ja õpetamisviise ning toetades riskirühma kuuluvaid õpilasi. Mõnedes riikides kavatsetakse teha ka struktuurimuutusi, millega suurendatakse õppeviiside paindlikkust, ja võetakse kasutusele õppekavad, millesse kuuluvad nii õppimine kui ka töötamine. Nendel meetmetel ei ole sageli piisavat mõju, sest nendega ei kaasne alati asjakohane varajase sekkumise poliitika, millega parandataks koolieelse hariduse saamise võimalusi, ning kompenseerivad meetmed, millega soodustataks haridustee pooleli jätnud õpilaste kooli tagasipöördumist. Teiste asjaomaste poliitikavaldkondadega tihedalt kooskõlastatavate terviklike lähenemisviiside puhul aga ei arvestata sageli kõiki asjassepuutuvaid mitmetahulisi tegureid.

Kõrgeima kvalifikatsiooni peab omandama rohkem inimesi

Paljudes liikmesriikides ei eraldata kõrghariduse jaoks piisavalt vahendeid ja teatavatel juhtudel on vahendeid majanduskriisi ajal veel ka oluliselt kärbitud. Selleks et tagada teadmistemahuka majanduse toimimine, tuleb kõrgharidussüsteemi investeerida vähemalt 2 % SKPst (kombineerides avaliku ja erasektori vahendeid), eeldusel et kõrgharidussüsteem on kaasaegne ja toimiv. Selleks et kõrgharidussüsteemi ajakohastada, teha õppekavades vajalikke muutusi ning juurutada praktika- ja tulemuspõhiseid õppeviise, tuleb järsult parandada kõrgharidussüsteemi juhtimist ja rahastamist. Probleemiks on stiimulite kehtestamine, et ergutada kolmanda taseme haridust andvaid haridusasutusi tegema koostööd ettevõtete ja neid ümbritseva maailma sidusrühmadega ning panna kõrgharidusasutused arvestama ühiskonna, eriti aga alaesindatud rühmade vajadusi.

Lisaks tuleb märkida, et iga taseme kutsehariduse ja -õppe kvaliteet ja atraktiivsus jätab soovida.

2.3.kaasav majanduskasv: vaesuse ja tõrjutuse vähendamine

Vaesust põhjustavad eelkõige tööturult kõrvalejäämine, halvad töötingimused ja killustatud tööturg, kus on raske püsida ja edu saavutada. Järgnevalt käsitletakse poliitikaprioriteete vastavalt tööhõivesuunisele nr 10.

Vaesuse ennetamine ja tõrjumine kaasava tööturu abil

Töö on parim kaitse vaesusesse sattumise eest. Vaesusesse sattumise või tõrjutuks saamise ohus olevast elanikkonnast moodustavad töötud 10 % ja (täiskasvanud pensionil mitteolevad) mitteaktiivsed inimesed 21 %, kusjuures ohus on 58 % töötutest ning 13,5 % töötavatest inimestest. Töötavad vaesed moodustavad 24 % vaesusesse sattumise või tõrjutuks saamise ohus olevate inimeste koguarvust ELis. Seetõttu on oluline, et tööturupoliitika oleks suunatud selle tagamisele, et töölkäijad suudaksid oma palgast ära elada. Selleks tuleb kõrvaldada tööjõuturu killustatus, parandada oskusi, suurendada palka ja tööhõivet (sealhulgas vähendada soovimatut osalise tööajaga töötamist) ning aidata tööturule tulla üksikvanematel ja leibkonna teisel palgasaajal.

Vaesuse ennetamine asjakohaste ja jätkusuutlike sotsiaalkaitsesüsteemide ning kvaliteetsete teenuste kättesaadavaks tegemise abil

Enamiku liikmesriikide aruannetest nähtub, et eelarve konsolideerimise meetmed mõjutavad sotsiaalkaitsesüsteeme. Sotsiaalkaitse taset võivad alandada näiteks hüvitiskavade tingimuste karmistamine, kestuse lühendamine, määrade vähendamine ja indekseerimise korra muutmine. Mis puudutab rahastamist, siis võib kavade jätkusuutlikkust kahandada erandite kehtestamine sotsiaalkindlustus- ja muude sotsiaalkaitse maksete tegemise kohustusest. Sotsiaalkindlustusbaasi laiendamine võib seda aga parandada. Neid tingimusi arvestades saab sotsiaalkulutusteks ettenähtud vahendite kasutamist tõhustada rakendamise parandamise teel, näiteks lihtsustades eeskirju, vähendades halduskulusid, võttes kasutusele tulemusnäitajad ning kõrvaldades pettused ja vead. Lisaks tuleb töötada välja laiemad strateegiad, et parandada tõhusust ja tulemuslikkust kõikides sotsiaalkaitse valdkondades, sealhulgas pöörates suuremat tähelepanu ennetamisele, erinevate teenuste koososutamisele ja sekkumise kvaliteedi parandamisele.

Investeerimine aktiivsetesse kaasamisstrateegiatesse

Vilets majandusolukord ja suur töötus võivad põhjustada pikaajalist tõrjutust, vähendada töötajate oskusi ja nende eeldusi saada tööd ning kokkuvõttes kahjustada rahvastiku vaimset ja füüsilist tervist. Kõige kaitsetumate inimeste alalisse sotsiaalsesse ja tööalasesse tõrjutusse sattumise oht on veelgi suurem, kui nende sotsiaalse turvalisuse võrgustik on nõrk ning puuduvad meetmed nende sotsiaalsesse ja tööellu tagasitoomiseks. Sellist võrgustikku tuleb vajadusel tugevdada, parandades selle ulatust ja ajakohasust.

Aktiivne kaasamisstrateegia sisaldab piisavate sissetulekutoetuste maksmist, tööturule pääsemise võimaldamist ja sotsiaalteenuste kättesaadavaks muutmist. Need meetmed võimaldavad vältida inimeste sattumist pikaajalisse tõrjutusse ning parandada sotsiaalkulutuste tõhusust. Nii näiteks saab koos sotsiaalabiga võtta ka aktiveerimismeetmeid ning võimaldada isikule juurdepääs vajalikele ja personaliseeritud teenustele.

Eelarve konsolideerimise ja riigipoolse rahastamise puudumise tõttu tekib oht, et kannatab nende sotsiaalteenuste rahastamine ja kvaliteet, millega suurendatakse töötajate eeldusi saada tööd ning toetatakse kõige tõrjutumate püsivat tagasipöördumist ühiskonda ja tööturule. Paljudes liikmesriikides valmistab raskusi sotsiaalteenuste jätkusuutlik rahastamine ja sekkumise kvaliteedi tagamine.

Paljudes liikmesriikides tuleb sihipärasemalt toetada teatavaid konkreetseid rühmi, nagu noored, puudega inimesed ja sisserändajad, ning lahendada üle jõu käiva võlakoormuse, kodutuse ja eluaseme saamise võimaluste puudumisega seotud probleemid. Mitmes liikmesriigis kavatsetakse edendada sotsiaalset innovatsiooni, edendada avaliku ja erasektori partnerlust ning kasutada ära sotsiaalse ettevõtluse võimalused.

Vaesuse ülekandumist ühelt põlvkonnalt teisele saab takistada, parandades lapsevanemate väljavaateid tööturul

25 miljonit last elavad vaesuse ja tõrjutuse ohus. Laste vaesuse tõrjumise poliitika rakendamine on eri riikides alles väga erinevas staadiumis ja erinevad on ka saavutatud tulemused. Vaesus ja puuduse all kannatamine halvendavad laste heaolu ning võivad avaldada pikaajalist negatiivne mõju nende edasijõudmisele koolis ja väljavaadetele iseseisvas elus.

Vaesusevastase võitluse seisukohalt on eriti oluline toetada lapsevanemate, sealhulgas üksikvanemate, ja leibkonna teise palgasaaja osalemist tööturul. Kuid sellealane tegevus peab toimuma vastavalt laiemale strateegiale, millega toetatakse lapsi ja perekondi ning mille raames eraldatakse vahendeid lastehoiu parandamiseks (näiteks kvaliteedinõuete väljatöötamiseks, personali kutseoskuste parandamiseks jms), varases lapsepõlves tervishoiuteenuste osutamiseks ja hariduse andmiseks ning perekondadele sissetulektoetuse maksmise jätkamiseks ja suurendamiseks, muutes toetused sihipärasemaks ja asjakohasemaks ning täiendades üldtoetusi sihtotstarbelise abiga. Mõned riigid teatasid siiski, et eelarve konsolideerimise tõttu vähenevad ka laste- ja peretoetused ning muud perekondadele olulised hüvitised, näiteks eluasemetoetus.

Vaesusest tuleb välja aidata 20 miljonit inimest. Et täita see eesmärk eelarve konsolideerimise taustal, tuleb kindlaks määrata hoolekandesüsteemide prioriteedid, lähtudes tõhususe ja õigluse nõuetest. Kui algab uus majandustõus, aitavad aktiivse kaasamise strateegiad tagada, et majanduskasvust ja tööhõive suurenemisest saab kasu rohkem inimesi. Esmatähtis on lõpetada vaesuse ülekandumine ühelt põlvkonnalt teisele, suunates meetmed eelkõige lastele, ning tagada õiglased võimalused igaühele.

3.Edasised sammud: tööhõive parandamine

Enamik liikmesriike hakkab liikuma kriisimeetmetelt struktuurireformide suunas...

Komisjon koostas sügisel majandusprognoosi, mille kohaselt on ELi majandus küll veel nõrk, kuid taastub kiiremas tempos kui esialgu arvati. Tundub, et ka tööturu olukord on sel aastal mõnevõrra parem kui prognoositi. Selle taustal võib eeldada, et enamik liikmesriike keskendub edaspidi seniste majandustsüklist tingitud meetmete asemel struktuurireformide läbiviimisele.

Iga-aastases majanduskasvu analüüsis osutatakse sellele, et kiiresti tuleb hakata ellu viima järgmisi esmatähtsaid tööjõuturu struktuurireforme.

Ajutiselt ja suunatult vähendada tööandja sotsiaalkindlustusmakseid, eriti juhul, kui tööle võetakse noori või kui tööle tulevad tagasi naised, lapsevanemad, eakamad töötud ja väikesepalgalised töötajad. See võimaldab tagada, et tööleasumisega seotud kulud on väiksemad kui töötusest ja töötutele sotsiaaltoetuste maksmisest tulenevad kulud.

Noorte tööpuudust aitaks vähendada korralik palk, palkade edasine paindlik kohandamine ja paindlik töölevärbamine, mille puhul tööleasujate töötasu suurus sõltub töökogemusest ning lisaks palgale võimaldatakse neile täiendavaid hüvitisi, ning tööturuteenuseid ja koolitust. Koostöös sotsiaalpartneritega tuleb palkade kujundamisel hakata arvestama turu olukorra muutumisega, et palga suurus muutuks vahetult vastavalt töö tootlikkuse muutumisele, ning tagada, et säiliks ELi konkurentsivõime maailmas ning liikmesriikide ja piirkondade konkurentsivõime ELis.

Maksureformide läbiviimine koos teenuste kättesaadavuse parandamisega ja tööga kaasnevate hüviste laialdasem rakendamine võib aidata vähendada tööpuudust ja töötusest tulenevaid ohtusid. Töötamise saab töötute noorte jaoks muuta köitvamaks sellega, et võimaldada neile mõjusamaid tööga kaasnevaid hüvitisi ja maksusoodustusi ning suunata nad kiiremini vajalikule koolitusele või praktikale. Naiste tööhõivet saab parandada, kui anda neile rohkem mitterahalist abi ja vähendada leibkonna teise palgasaaja tegelikku piirmaksumäära. Sellega koos tuleb vähendada perekonna maksustamist, mittetöötavatele inimestele ettenähtud või majanduslikust olukorrast sõltuvaid hüvitisi. Üldiselt võttes tuleb maksud ja hüvitised seostada nii, et isikud, kellel on õigus saada töötushüvitist, saaksid oma teenitud sissetulekult tulumaksusoodustust.

Suurendada tuleb sisemist paindlikkust, sealhulgas kohandades töökorraldust ja tööaega, sealhulgas lühendatud tööaega, mida on kasutatud viimase 18 kuu jooksul. Ka riigiasutused saavad kaasa aidata sisemise paindlikkuse rakendamisele, mis päästab töökohti ja kaitseb väärtuslikku inimkapitali. Nende meetmete rakendamine nõuab riikidelt aga suurt eelarvekulu.

Toetada tuleb vanemapuhkuselt naasjate võimalusi kasutada paindlikku töökorraldust, nagu paindlik tööaeg ja kodus töötamine. See aitaks neil paremini ühildada tööd ja eraelu ning suurendaks eriti naiste tööhõivet. Parandada tuleb laste, eriti alla 3aastaste laste päevahoiuvõimalusi. See võimaldaks oluliselt parandada vanemlike kohustuste täitmise mõju eeskätt naiste tööhõivele. Lisaks on vaja, et lapsehoolduspuhkust kasutaksid võrdselt mõlemad vanemad, mis võimaldaks kompenseerida lapsehoolduspuhkuse kestuse lühendamise vajadust neis riikides, kus see puhkus on pikem kui 12 kuud.

Selleks et suurendada eakamate töötajate tööhõivet, tuleb täiendavalt pingutada selle nimel, et kaotada ennetähtaegselt pensionile jäämist võimaldavad kavad ning tõsta seaduslikku pensionile jäämise vanust. Tuleb luua stiimul jääda pensionile hiljem, makstes suuremat pensioni neile, kes jäävad pensionile hiljem, ning võttes meetmeid täisväärtusliku eluperioodi pikendamiseks.

Jätkata töötus- ja muude hüvitiste süsteemide reformimist, et muuta need tõhusamaks ja õiglasemaks. Reformidega tuleks need süsteemid viia vastavusse majandustsükliga ning tugevdada sotsiaalse turvalisuse võrgustikke ajal, kui seda on kõige rohkem vaja.

Töötushüvitised tuleb läbi vaadata tagamaks, et need soodustavad tööleasumist. Hüvitised peaksid sisaldama ajutist toetust ka tööleasunud inimestele. Koolitusel osalemine ja töö otsimine tuleks hüvitise saamisega tihedamalt siduda. Tuleks muuta normiks, et kummalgi poolel on omad kohustused, mis tähendab, et ühelt poolt muutuks töötushüvitise saamine lihtsamaks, kuid teiselt poolt tuleks töötul sagedamini ühendust võtta, tema tegevust, sealhulgas tööotsinguid kontrollitaks rangemalt ning kui ta ei pea kinni kehtestatud korrast, siis rakendataks tema suhtes sanktsioone.

Vähendada tuleb tööturu killustatust. Selleks tuleks muuta tööhõive kaitset käsitlevaid õigusakte, nähes ette näiteks tähtajatu töölepingu üldisema kasutuselevõtmise ja töötajate kaitse järkjärgulise suurendamise, et vähendada lõhet mõne ebatüüpilisema lepingu ja tähtajatu töölepingu alusel töötavate töötajate vahel.

Hoolimata pingelisest eelarvest tuleb viivitamatult võtta meetmeid haridus- ja koolitussektori investeeringute taseme säilitamiseks ja vajadusel ka tõstmiseks ning reformide sihipäraseks jätkamiseks. Oluline on vältida ohtu, et suur osa noortest ja vähekvalifitseeritud elanikkonnast ei kasuta võimalust tööle minna ka pärast kriisi, kui tööturg on ümber korraldatud ja sellel esitatakse töötajaile uusi nõudeid.

…. kuid prioriteetsete meetmete valik sõltub kasutada olevatest eelarvevahenditest

Kui reforme teostatakse eelarve tõsise konsolideerimise ajal, tuleb reformitavaid valdkondi valida suure hoolega. Nii nagu liikmesriigid taastuvad kriisist väga erineva kiirusega, on erinevad ka nende võimalused poliitikameetmeid rahastada.

Sotsiaalkulud, mis 2007. aastal moodustaid 27,5 % SKPst, suurenevad 2011. aastal tõenäoliselt 30,7 %ni SKPst. Eri riikides on see näitaja aga väga erinev. Liikmesriikide võimalused rahuldada ühe suurenevaid sotsiaalkaitse vajadusi on väga erinevad ja mõnes riigis laiutab sotsiaalse turvalisuse võrgustikus suur tühik, mida alles tuleb täitma asuda. Eelarve konsolideerimise ajal on oluline sotsiaalkuludeks ettenähtud vahendeid kasutada otstarbekamalt.

Tuleb arvestada sedagi, et lähemal ajal tekib ELis uusi töökohti tõenäoliselt aeglaselt. Tööturg tavaliselt reageeribki majandustegevuses toimuvatele muutustele teatava ajalise nihkega. Lisaks on kriisi ajal lühendatud tööaega ja kogunenud on märkimisväärne varutööjõud.

Esmatähtsate reformide kindlaksmääramisel seavad liikmesriigid tõenäoliselt esiplaanile need reformid, mille teostamiseks neil jätkub vahendeid, ning lähtuvad majandustsükli staadiumist. Seda illustreerib alltoodud tabel, milles on poliitikaprioriteedid rühmitatud vastavalt sellele, kui suurt avaliku sektori investeeringut (suuremat või väiksemat) meetmete elluviimine nõuab, ning sellele, kas tegemist on lühema- või pikemaajaliste poliitikaeesmärkidega.

Näiteks ennetähtaegselt pensionile jäämise kavade kärpimiseks (esimene punkt parempoolses ülemises lahtris) tuleb teha väiksemaid avaliku sektori investeeringuid ja need mõjutavad tööhõivet alles pikemas perspektiivis. Kuid palgaväliste tööjõukulude vähendamiseks (alumine vasakpoolne lahter) tuleb kasutada suuremaid avaliku sektori vahendeid ja selle mõju töötusele avaldub lühemas perspektiivis. Tabel võib anda ülevaate liikmesriikidele kõige sobivamatest poliitilistest valikutest vastavalt nende eelarve ja tööturu olukorrale.

Kiireloomulised meetmed töötuse vähendamiseks lühemas perspektiivis

Meetmed tööhõive suurendamiseks pikemas perspektiivis

Avaliku sektori investeeringud on väiksemad

–Toetada sihtotstarbelist koolitust

–Tugevdada töötushüvitiste süsteemi raames kehtivaid kohustusi

–Kehtestada töötamisega kaasnevad hüvitised, et vähendada töötusest tulenevaid ohtusid

–Parandada palkade kohandumisvõimet

–Kärpida ennetähtaegselt pensionile jäämise kavasid

–Tugevdada seost pensionile jäämise vanuse ja pensioniõiguse suuruse vahel

–Viia töötushüvitiste süsteemi raames antavate toetuste suurus vastavusse majandustsükli staadiumiga

–Vaadata läbi töökaitsealased õigusaktid, et vähendada tööturu killustatust

–Laiendada tööturuasutuste tehtavat koostööd, sealhulgas nende koostööd koolituse pakkujatega

Avaliku sektori investeeringud on suuremad

–Toetada sisemist paindlikkust ja töökorralduse kohandamist

–Vähendada palgaväliseid tööjõukulusid või kehtestada töölevõtmistoetused

–

–Suurendada leibkonnas teist palka saavate isikute maksusoodustusi

–Parandada lastehoiuteenuse kättesaadavust

–Ajakohastada haridus- ja koolitussüsteem

Ühist tööhõivearuannet kasutatakse Euroopa Ülemkogu kevadisel kohtumisel, mis on aruande jaoks esimene oluline verstapost. Aruannet saavad kasutada ka liikmesriigid oma riiklike reformikavade koostamisel. Reformikava peab täielikult kajastama liikmesriigi tehtavaid valikuid. Vajaduse korral võib komisjon esitada ja nõukogu võtta vastu tööhõivesoovitused seni ebapiisavalt käsitletud valdkondade kohta.

On ülioluline, et loodaks uusi töökohti. Euroopa 2020. aasta strateegia aitab paremini seostada tööhõive-, innovatsiooni-, tööstus-, keskkonna ning teadus- ja arendustegevuse poliitikat, et toetada töökohtade loomist ja vähendada sotsiaalset tõrjutust. Üksikasjad on esitatud juhtalgatuse raames. Tööhõivepoliitika kujundajatel tuleb teha õiged valikud. Esimene suur ülesanne on kiiresti vähendada töötust ja algatada tõhusad tööturureformid, et tekiks rohkem ja paremaid töökohti.

(1) Nõukogu 21. oktoobri 2010. aasta otsus 2010/707/EL liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (ELT L 308, 24.11.2010, lk 46).

(2) Brüssel, 23. ja 24. november 2010.

(3) Rahvamajanduse arvepidamise andmed.

(4) Tööjõu-uuringu andmed.

(5) Maksukiil = (tööandja sotsiaalkindlustusmaksed + töövõtja sotsiaalkindlustusmaksed + palgast kinnipeetavad maksud + tulumaks) / kogutööjõukulud.

(6) Teatis „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava”, KOM(2010) 682.

(7) Teatis „Noorte liikuvus”, KOM(2010) 477.

(8) Nõukogu järeldused, 12. mai 2009 (2009/C 119/02).

EUROOPA KOMISJON

Brüssel 12.1.2011

KOM(2011) 11 lõplik

IGA-AASTANE MAJANDUSKASVU ANALÜÜS

1. LISA

EDUARUANNE EUROOPA 2020. AASTA STRATEEGIA KOHTA

IGA-AASTANE MAJANDUSKASVU ANALÜÜS

1. LISA

EDUARUANNE EUROOPA 2020. AASTA STRATEEGIA KOHTA

Esimese Euroopa poolaasta algust tähistav iga-aastane majanduskasvu analüüs esitatakse Euroopa Liidu jaoks pöördelisel ajal. Kaks aastat pärast majandus- ja finantskriisi algust on Euroopa langusest aeglaselt taastumas. Majanduse taastumise tulemused on üha nähtavamad ja taastumise tempo kiirem, kuid liikmesriikide turgudel leidub veel kitsaskohti ning finantssektoris ümberkorraldusi ja viiakse ellu reforme.

Väljavaadete paranedes saabub aeg tegutseda otsusekindlalt. Euroopa väljatoomine kriisist ei ole kunagi tähendanud ainult kriisieelse olukorra taastamist. Kriis tõi esile Euroopa majanduse põhimõttelised nõrkused ja paljastas üha suureneva sisemise tasakaalustamatuse. Taastumine, mille aluseks on jätkusuutlik majanduskasv ja uute töökohtade loomine, on võimalik ainult siis, kui kõrvaldatakse struktuurinõrkused ja Euroopa suudab kriisi kasutada oma majandusstruktuuri põhjalikuks muutmiseks.

Kuigi Euroopa talus kriisi paremini kui muu maailm, on oht, et üleilmsest kriisist toibumise tempo on aeglasem. Kriis süvendas veelgi tööviljakuse erinevust võrreldes USAga. Hinna- ja kulupõhine konkurentsivõime on endiselt probleemne valdkond. Kuigi mõningates kiiresti areneva majandusega riikides esineb suuri majanduslikke probleeme, on nende majanduskasv taastumas ELi omast kiiremini.

ELi ja liikmesriikide koostatud Euroopa 2020. aasta strateegia on tegevuskava, mis „aitab Euroopal kriisist taastuda ja sellest nii ELi siseselt kui rahvusvahelisel tasandil tugevamana välja tulla” 1 . Et tuua Euroopa kriisist välja, on vaja kooskõlastatud ja ulatuslikku reformide programmi, mis hõlmab eelarve konsolideerimist, kindlate makromajanduslike tingimuste taastamist ja majanduskasvu kiirendavate meetmete soodustamist.

EL ja liikmesriigid vastutavad ühiselt keeruliste, kuid vajalike tulevikku suunatud struktuurireformide elluviimise eest, taastades samal ajal riigi rahanduse olukorda ja makromajanduslikke tingimusi.

Euroopas tuleb parandada reformide ja majanduspoliitika koordineerimist, et tagada makromajanduslike kohanduste, eelarve konsolideerimise ja poliitiliste reformide kooskõla. Kuigi eelarve konsolideerimine on majanduskasvu oluline eeltingimus, ei piisa ainuüksi sellest. Kuni puudub ennetav poliitika, jääb võimalik kasv tuleval kümnendil tõenäoliselt väikseks. Majanduskasv sõltub olulisel määral tööstus- ja ettevõtluskeskkonnast ning eelkõige VKEdest. Ilma majanduskasvuta on eelarve konsolideerimine aga veelgi keerulisem.

2010. aasta juunis kokku tulnud Euroopa Ülemkogul tutvustati Euroopa poolaasta kontseptsiooni, milles ühendatakse makromajanduslikud poliitilised muudatused ja Euroopa 2020. aasta strateegias kavandatud struktuurireformid. Euroopa poolaasta on iga aasta esimene poolaasta, mil viiakse omavahel vastavusse liikmesriikide esitatud, stabiilsuse ja kasvu paktis ettenähtud ja Euroopa 2020. aasta strateegias ettenähtud aruanded ning liikmesriikidele antakse enne riigieelarve lõplikku vastuvõtmist poliitilisi juhiseid ja soovitusi. Nii tugevdatakse ELis majanduspoliitika kooskõlastamise ja järelevalve ennetavat mõõdet, võimaldades kombineerida ELi tasandi ühise tegevuskava eeliseid liikmesriikide vajadustele kohandatud meetmetega siseriiklikul tasandil. Sel moel saab EL teha õigeaegsed järeldused liikmesriikides toimuvatest muudatustest ning liikmesriigid saavad kaasata Euroopa perspektiivi ja suunised oma järgmise aasta poliitikasse.

Uues poliitika koordineerimise tsüklis esitab komisjon igal aastal iga-aastases majanduskasvu analüüsis oma hinnangu ELi peamistele majandusprobleemidele ja soovitab nende lahendamiseks esmatähtsaid meetmeid. Nende andmete põhjal antakse Euroopa Ülemkogu kevadisel kohtumisel suunised peamiste probleemide lahendamiseks. Kõnealuseid suuniseid arvesse võttes koostavad liikmesriigid oma stabiilsus- või lähenemisprogrammide osana keskpika perioodi eelarvestrateegia ning näevad oma riiklikes reformikavades ette meetmed, mis on vajalikud Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks ja majanduskasvu takistuste kõrvaldamiseks. Mõlemad dokumendid esitatakse aprilli keskpaigaks. Euroopa poolaasta lõpus esitab nõukogu enne suve algust komisjoni soovituste põhjal iga liikmesriigi jaoks koostatud poliitilised suunised. Nii on liikmesriikidel võimalik nende suunistega arvestada järgmise aasta eelarve koostamisel.

Esimesel Euroopa poolaastal keskendutakse iga-aastases majanduskasvu analüüsis meetmetele, mida liikmesriigid peaksid võtma esmajärjekorras. Kõnealuste meetmete aluseks olev analüüs esitatakse kolmes lisatud aruandes.

1.Majanduskasvu kiirendavate algatuste soodustamine

Oluline on võtta meetmeid liikmesriikide tasandil, et hoida ära nn kaotatud aastakümne stsenaariumi teostumine

ELi makromajandusliku ja tööturu olukorra uuringust selgub, et liikmesriigid peavad 2011. ja 2012. aastal võtma meetmeid, et hoida ära aeglast majanduskasvu, mis ei soodusta uute töökohtade loomist (nn kaotatud aastakümne stsenaarium). Kiireimat lahendust vajav ülesanne on üle jõu käiva võlakoormuse, finantsturgude probleemide ja väikese majanduskasvu nõiaringist väljamurdmine teatavates liikmesriikides. Esmatähtis on kriisieelsete eelarvepoliitika põhimõtete taastamine, kaitstes majanduskasvu soodustamist, ja aidata kiiresti taastada finantssektori elujõulisus. Teine tähtis eesmärk on tööpuuduse kiire vähendamine ning tõhusate tööturureformide elluviimine, et aidata luua rohkem ja paremaid töökohti. Nende eesmärkide saavutamine on võimalik ainult siis, kui neid toetatakse samal ajal majanduskasvu soodustavate meetmetega.

Edukad reformid hõlmavad töö- ja tooteturgude toimimise parandamist, innovatsiooni soodustamist ja ettevõtluse raamtingimuste parandamist Euroopas. Nii on võimalik suurendada erasektori investeeringuid, mis omakorda aitaksid parandada riigi rahanduse kvaliteeti. Tööturureformid peaksid aitama suurendada teatavate rühmade osalemise määra tööturul ja parandama selle toimimist. Samuti oleks neil positiivne mõju eelarve konsolideerimisele tänu maksutulude suurenemisele ja sotsiaalsiiretele tehtavate riiklike kulutuste vähendamisele ning need reformid aitaksid tulevikus vähendada makromajandusliku ebastabiilsuse ohtu. Struktuurireformide abil on lühikese ajaga võimalik saavutada märkimisväärset kasu. Raamtingimuste parandamine ning toote- ja tööturureformid aitavad suurendada nii toodangut kui ka tööhõivet.

Liikmesriikide jõupingutusi peavad toetama juhtalgatused ja ELi tasandi mehhanismid

ELi tasandi meetmed aitavad samuti kaasa majanduskasvu arukale, jätkusuutlikule ka kaasavale suurendamisele. Komisjon on koostanud ambitsioonika tegevuskava, milles nähakse ette eesmärkide saavutamine seitsme juhtalgatuse ja strateegiat toetavate horisontaalsete meetmete abil.

Komisjon on esitanud Euroopa 2020. aasta strateegias ette nähtud seitse juhtalgatust 2 . Igas algatuses käsitletakse konkreetseid probleeme ja esitatakse asjaomase poliitikavaldkonna jaoks kavandatud meetmed. Juhtalgatused on olulised eelkõige seetõttu, et need on tihedalt üksteisega seotud ja toetavad üksteist. Mõned kesksed meetmed, nagu vajadus intellektuaalomandiõiguse uue süsteemi järele, on olulised mitme juhtalgatuse jaoks (toodud näite puhul innovaatilise liidu, tööstuspoliitika ja digitaalse arengu tegevuskava jaoks).

Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamine sõltub ka kõikide ELi vahendite tõhusast rakendamisest ja ümbersuunamisest, et toetada reforme. Selle saavutamiseks kutsutakse strateegias üles võtma meetmeid, et edendada ühtset turgu, ELi eelarvet ja välismajandusmeetmeid toetavaid vahendeid ning kasutada neid tõhusamalt Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks.

–Kooskõlas selle kohustusega on komisjon algatanud arutelu ühtse turu akti üle, et taaselavdada ühtset turgu ja paremini kasutada majanduskasvu uusi allikaid 3 ;

–Teatises „ELi eelarve läbivaatamine” nähakse ette üldsuunad ja võimalused, kuidas ELi eelarvet saaks kasutada Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide toetuseks, et strateegia prioriteete ELi kulutuste planeerimisel paremini arvesse võtta 4 ;

–Teatises „Kaubandus, majanduskasv ja maailmapoliitika: Kaubanduspoliitika – ELi 2020. aasta strateegia keskne teema” käsitletakse seda, kuidas kaubandus- ja investeerimispoliitika on majanduskasvu peamised soodustajad 5 ..

Majanduskasvu prioriteedid ELi tasandil

ELi 2020. aasta strateegias tutvustatakse arvukaid üksteisega seotud poliitilisi reforme, mis on kavas ellu viia lähiaastatel. Et tulla toime niisuguse ulatusliku ja kiiret lahendust vajava ülesandega nagu seda on majanduse taastamise kiirendamine ja töökohtade loomine, peavad ELi jõupingutused 2011. ja 2012. aastal keskenduma selliste meetmete võtmisele, millega kõige otsesemalt toetatakse liikmesriikide reforme, mis ei vaja suuri avaliku sektori investeeringuid ning millel on majanduskasvule ja töökohtade loomisele kõige suurem mõju. Komisjon keskendub seetõttu majanduskasvu soodustamiseks ELi tasandil võetavatele esmatähtsatele meetmetele. Need meetmed, mis on välja valitud juhtalgatuste poliitikavaldkondade hulgast, peavad lühikese/ keskpika perioodi jooksul tooma ilmset majanduslikku kasu ja olema suhteliselt kiiresti vastuvõetavad. Näiteks tuleks esmajärjekorras viia ühtne turg uuele tasemele, kasutades ära teenindussektori kogu potentsiaali, kaasates erakapitali kiiresti kasvavate innovatiivsete ettevõtete rahastamisse, moderniseerides standardite kehtestamise ja intellektuaalomandiga seotud korda ning tagades energia kulutasuva kättesaadavuse. Komisjon teeb ettepanekud meetmete võtmiseks ka käibemaksu, ettevõtete ühise konsolideeritud tulumaksubaasi ja energia maksustamise valdkonnas, et parandada ettevõtete maksukeskkonda, võidelda topeltmaksustamisega ning saavutada tulemusi ELi kliima ja energiaga seotud tegevuskava raames.

Teenindussektori olulisus ja selle sektori roll muude sektorite sisendina muudab paremini toimiva teenuste siseturu ELi riikide majanduse jaoks majanduskasvu ja töökohtade loomise oluliseks hoovaks. Teenuste direktiivi täieliku rakendamise abil suurendatakse konkurentsi, moderniseeritakse regulatiivset raamistikku ja edendatakse olulisi struktuurireforme. Teenuste siseturu laiendamiseks tuleks võtta täiendavaid meetmeid.

Avatumaid ja tõhusamaid riigihankeid edendavad meetmed võivad märkimisväärselt vähendada avaliku sektori kulutusi ja edendada konkurentsi asjaomastel turgudel. Nii tekkivate säästude tõhus kasutamine võib tuua olulist makromajanduslikku kasu. Parem juurdepääs kolmandate riikide riigihanketurgudele võib samuti tuua Euroopale lisatulu.

Majanduskasvule ja töökohtade loomisele võib kooskõlas süsinikdioksiidi heitkoguste pikaajalise vähendamise eesmärkidega kaasa aidata säästva energia, transpordi ja infotehnoloogia infrastruktuuri (eelkõige lairibatehnoloogia) parandamine. Selleks uuenduslike rahastamisvahendite, sealhulgas ELi projektivõlakirjade kasutamine võib parandada majanduse kohandumisvõimet.

Mikromajanduse tasandil võib suurem konkurents nii transpordi- kui ka energeetikasektoris suurendada majanduslikku tasuvust, sest turule tulevad uued tarnijad ja hinnad langevad ning tänu innovatsioonile kasutatakse tööjõudu ja kapitali ratsionaalsemalt. Makromajanduse tasandil võivad need meetmed suurendada majanduslikku aktiivsust, sest transpordi- ja energeetikasektori tõhusamaks muutmine toob kasu kogu majandusele, kuna nende näol on tegemist olulise sisendiga muude sektorite tootmiskuludes.

Tööstus ja tootmine on erasektori innovatsiooni ja tehnoloogia arengu peamised allikad ning annavad valdava osa ELi ekspordist. Nende sektorite taastamine on majanduskasvu seisukohalt väga tähtis. Samal ajal pakub ökotoodete ja -teenuste hästi toimiv ühtne turg majanduskasvu, innovatsiooni ja uute töökohtade loomise valdkonnas suuri võimalusi.

Standardite kehtestamise alal on oluline olla maailmas teerajaja. Seetõttu teeb komisjon ettepanekud meetmete kohta, millega kiirendatakse ja moderniseeritakse standardite kehtestamist Euroopas, kaasa arvatud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas. Kiiresti arenevas ja omavahel seotud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas on see eriti keerukas ülesanne. Komisjon kavatseb töötada välja eristandardid kogu ELi jaoks, et aidata luua turgu innovatiivsetele, ressursse säästvatele ja vähem süsihappegaasiheidet tekitavatele toodetele ja tehnoloogiatele.

Et lihtsustada ühtsel turul piiriüleste tehingute tegemist, esitab komisjon 2011. aastal hõlpsasti mõistetava, Euroopa lepinguõigust käsitleva õigusakti, mille alusel ettevõtjad ja tarbijad saavad ühtsel turul tehinguid teha, ning määruse, mis lihtsustab muu hulgas pangakonto arestimise korralduse abil võlgade piiriülest sissenõudmist. Nii peaks olema võimalik lahendada praegune olukord, kus ELis on võimalik sisse nõuda ainult 37 % piiriülestest võlgadest.

Et leida lahendus praegusele olukorrale, kus internetis leiduvat materjali ei saa liidu piires piiriüleselt alati seaduslikult kasutada, teeb komisjon ettepaneku intellektuaalomandit käsitleva Euroopa raamistiku loomiseks, mis aitab edendada e-kaubandust ja eelkõige digitaaltööstust.

Eelkõige VKEde ja uute innovatiivsete ettevõtete juurdepääsul rahastamisele võib nende rahastamisega seotud kulusid aidata väiksemate riskipreemiate abil vähendada meetmete pakett, kuhu kuulub näiteks nn riskikapitalipass, mille eesmärk on kaotada siseriiklike eeskirjade erinevusest tulenevad piiriülesed tõkked, sealhulgas maksutõkked. Selliste meetmete eesmärk on soodustada innovatsiooni. Komisjon püüab leida lahendust ka küsimusele, kuidas tuua ELi pikaajalisi välisinvestoreid.

2.esimesed meetmed Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks

2010. aasta juunis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu, kes võttis vastu Euroopa 2020. aasta strateegia ja ELi viis peamist eesmärki, kutsus liikmesriike üles tegutsema kohe „et need poliitikaprioriteedid siseriiklikul tasandil rakendada. Nad peaksid tihedas dialoogis komisjoniga ja vastavalt oma riiklikule otsustuskorrale viima kiiresti lõpule töö siseriiklike eesmärkidega, võttes arvesse oma suhtelist lähtepositsiooni ja riiklikke olusid. Nad peaksid ka tegema kindlaks peamised riiklikul tasandil majanduskasvu piiravad kitsaskohad ning näitama oma riiklikes reformikavades, kuidas nad kavatsevad neid käsitleda.”

2010. aasta sügisel tegid liikmesriigid tihedat koostööd komisjoniga, et töötada välja siseriiklikud eesmärgid ja nende rakendamise strateegiad. Liikmesriikidel paluti novembri keskpaigaks esitada oma riikliku reformikava (edaspidi „reformikava”) kavand, kus nad toovad välja kavandatavad siseriiklikud eesmärgid ning nende saavutamiseks ja pikaajaliste majanduskasvu takistuste kõrvaldamiseks vajalikud reformid. Euroopa 2020. aasta strateegia oluline aspekt on see, et iga liikmesriik määrab ise kui ambitsioonikad eesmärgid ta seab strateegia eesmärkide saavutamiseks, sest nii tagatakse, et liikmesriigid seavad oma eesmärgid siseriikliku poliitilise arutelu tulemusena.

Kõik liikmesriigid peale kahe on seadnud endale siseriiklikud eesmärgid. Mõnel juhul oli tegemist ainult esialgsete või kvalitatiivsete eesmärkidega. Kuna tegemist on esialgsete kavadega, on mõned eesmärgid kavandatud juba rakendatavast poliitikast lähtuvate vahemike või miinimumeesmärkidena.

Kuigi reformikavade kavandites esitatud esialgsete arvandmete põhjal ei ole võimalik teha lõplikke järeldusi, on märgatavad mõningad üldtähtsad suundumused. On oht, et liikmesriigid ei sea piisavalt ambitsioonikaid eesmärke ja keskenduvad liigselt lähitulevikule, pööramata piisavalt tähelepanu sellise reformikava koostamisele, mis hõlmaks kogu ajavahemikku kuni 2020. aastani. Neid eesmärke ei seata ainult teatavate arvuliste näitajate saavutamiseks, vaid selleks, et liikmesriigid teeksid jõupingutusi mõõdetavate edusammude saavutamiseks peamiste eesmärkidena esitatud valdkondades. Enamikul juhtudest selgub siseriiklike eesmärkide ülevaatest, et ELil on nii mõndagi teha, et saavutada Euroopa Ülemkogul kokkulepitud peamised eesmärgid. On mõistetav, et mõnel liikmesriigil võib olla raske võtta majandusliku ebakindluse perioodil ambitsioonikaid kohustusi. Kuna riiklikud reformikavad on pikaajalised, on oluline kavandada neis selliseid reforme, mis võtaksid arvesse praegust olukorda, kuid oleksid suunatud kindlaksmääratud eesmärkide saavutamisele perioodi lõpuks. Komisjon tunnistab, et uut lähenemisviisi kohaldatakse esimest aastat ja mitme liikmesriigi jaoks on ambitsioonikate eesmärkide seadmine samaaegselt eelarve konsolideerimisega keerukas ülesanne. Seetõttu teeb komisjon ettepaneku teha 2014. aastal vahehindamine. Nii saab EL analüüsida, kas soovitav edu on saavutatav ja kas on vaja võtta lisameetmeid.

Järgmises jaos esitatakse esialgne ülevaade praeguse seisuga kavandatud siseriiklikest eesmärkidest (esitatud lisas tabelina). 2011. aasta aprilliks peavad kõik liikmesriigid seadma täpsed siseriiklikud eesmärgid, mis hõlmavad kõiki viit ELi peamist eesmärki. Järgmisest aastast alates jälgitakse iga-aastases majanduskasvu analüüsis peamiste eesmärkide saavutamiseks tehtud edusamme täpsemalt, andes aru ka sellest, millised siseriiklikud eesmärgid on juba saavutatud.

2.1.Tööhõive

ELi peamine eesmärk on, et 20–64aastaste naiste ja meeste tööhõive tase oleks 2020. aastaks 75 %. Selleks tuleb suurendada noorte ning eakate ja madala kvalifikatsiooniga töötajate tööhõivet ning parandada seaduslike sisserändajate integreerimist. Vähene osalemine tööturul on Euroopa peamine pikaajaline struktuurinõrkus. Enne kriisi oli tööhõive määr Euroopas Ameerika Ühendriikide ja Jaapani omast mitu protsendipunkti madalam. Kriis on tööpuudust märkimisväärselt suurendanud ning demograafilised muudatused ähvardavad olemasoleva tööjõu hulka veelgi vähendada. Tööturul osalemise suurendamisel oleks märkimisväärne mõju Euroopa majanduskasvule tulevikus.

Reformikavade kavandite analüüs näitab, et liikmesriigid on võtnud vastutuse selle eesmärgi saavutamise eest ning püüavad tööturu kitsaskohad kõrvaldada. Enamik liikmesriike on seadnud eesmärgiks teatava protsendimäära, kuid on ka liikmesriike, kelle eesmärgiks on konkreetne vahemik, näiteks Austria, Belgia, Küpros, Itaalia ja Slovakkia. Madalmaad ja Ühendkuningriik ei ole ametlikku siseriiklikku eesmärki veel seadnud. Kavandatud eesmärgid jäävad vahemikku 62,9 % (Malta) kuni 80 % (Rootsi).

Kui kõik liikmesriigid suudaksid 2020. aastaks saavutada esitatud siseriikliku eesmärgi või vahemiku alammäära, oleks siseriikliku eesmärgi seadnud liikmesriike arvesse võttev keskmine tööhõive määr 72,4%. Kui kõik liikmesriigid suudaksid saavutada pakutud vahemiku ülemmäära, oleks ELi keskmine tööhõive määr 72,8%. Praeguste riiklike tööhõive määra eesmärkide põhjal jääks ELil seega seatud eesmärgist (75 %) puudu 2,2-2,6 protsendipunkti.

2.2.Teadus- ja arendustegevus

Euroopa jääb Ameerika Ühendriikidest ja muudest arenenud majandusega riikidest oluliselt maha nii investeeringute (eelkõige erasektori investeeringute) taseme kui ka kulutuste tulemuslikkuse poolest. See mahajäämus avaldab negatiivset mõju majanduskasvu väljavaadetele, eelkõige sektoritele, kus kasvupotentsiaal on kõige suurem. Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide kohaselt tuleb parandada teadus- ja arendustegevusse tehtavate investeeringute tingimusi, et suurendada era- ja avaliku sektori investeeringute kogutähtsust selles valdkonnas vähemalt 3 %-ni SKPst.

Esialgsete siseriiklike eesmärkide põhjal võib järeldada, et teadus- ja arendustegevusse tehtavate investeeringute kogumaht jääb vahemikku 2,7–2,8 % SKPst, mis on vähem kui eesmärgiks seatud 3 % SKPst, kuid mis siiski väljendab olulisi jõupingutusi, eelkõige praeguses eelarveraamistikus. Mõned liikmesriigid on võtnud meetmeid, et märkimisväärselt suurendada avaliku sektori investeeringuid teadustegevusse, innovatsiooni ja haridusse, sest nad mõistavad, et need investeeringud soodustavad majanduskasvu. Mõned liikmesriigid esitasid kõrged, kuid siiski realistlikud eesmärgid, hoolimata sellest, et esineb raskusi erasektori vahendite kaasamisel teadus- ja arendustegevuse eesmärgi saavutamiseks.

Veel üks aspekt, mis on tihedalt seotud ELi saavutustega innovatsiooni valdkonnas, on kiiresti kasvavate innovatiivsete ettevõtete osakaal 6 . Liikmesriigid peavad reforme kiirendama, et kõrvaldada takistused innovatiivsete ettevõtete kasvu teelt, ning parandama raamtingimusi ja rahastamisele juurdepääsu.

2.3.Kliimamuutus ja energiapoliitika

Jätkusuutliku majanduskasvu tagamine tähendab, et Euroopa tuleb muuta konkurentsivõimeliseks, ressursse säästvaks ja vähese süsihappegaasiheitega majanduseks ja ühiskonnaks. See arenguvisioon toetab Euroopa 2020. aasta strateegias esitatud kolme eesmärki: vähendada kasvuhoonegaaside heiteid 1990. aasta tasemega võrreldes vähemalt 20 % võrra või sobivate tingimuste korral 30 % võrra; suurendada ELis taastuvenergiaallikate osakaalu energia lõpptarbimises 20 %-ni; ja suurendada energiatõhusust 20 % võrra.

Taastuvenergiaallikatega seoses ja kasvuhoonegaaside heidete vähendamise valdkonnas on juba olemas siseriiklikud eesmärgid.

Energiatõhususega seoses selgub reformikavade kavandite analüüsist, et praegu on liikmesriikide isevastutus seoses selle eesmärgiga veel piiratud. Mõned liikmesriigid ei esitanud selle eesmärgi kohta andmeid ning ülejäänud kasutasid siseriikliku eesmärgi väljendamiseks erinevat metoodikat. Nende erinevuste ja puuduliku teabe tõttu peavad kõik liikmesriigid kiiresti esitama selgituse saavutatavate eesmärkide kohta.

Esialgsest hinnangust selgub siiski, et liikmesriikide jõupingutused, millega energiatarbimist vähendatakse kokku vähem kui 10 % võrra, ei ole kaugeltki piisavad, et saavutada ELi üldeesmärk vähendada energiatarbimist 2020. aastaks 20 % võrra. See on murettekitav, sest energiatõhusus on kõige kulutasuvam viis heidete vähendamiseks, energiajulgeoleku ja konkurentsivõime parandamiseks ning selleks, et muuta energiatarbimine odavamaks ja luua uusi töökohti. Ka kliimamuutuse leevendamise valdkonnas ei ole juba võetud või kavandatud meetmed piisavad 2020. aasta peamiste eesmärkide saavutamiseks.

2.4.Haridus ja koolitus

Innovatsiooni ja majanduskasvu edendamiseks on vaja ka piisaval hulgal kvalifitseeritud ja koolitatud tööjõudu. Demograafiliste muudatuste ja sotsiaalse kaasatusega seotud probleeme Euroopas on samuti võimalik lahendada ainult kõrgelt kvalifitseeritud elanikkonna abil. Investeerimine kvaliteetsesse haridusse, koolitusse ja elukestvasse õppesse on seetõttu aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu tagamise juures kesksel kohal.

Euroopa 2020. aasta strateegias seatakse haridusvaldkonnas kaheks peamiseks eesmärgiks, et 2020. aastaks ei oleks 18–24aastaste hulgas koolist väljalangenuid üle 10 % ning et vähemalt 40 %-l 30–34aastastel ELi noortel täiskasvanutel oleks kolmanda taseme või samaväärne haridus. Reformikavade kavandite analüüs näitab, et üldjoontes pööratakse suuremat tähelepanu praeguste probleemide analüüsimisele ja lahenduste leidmisele kui konkreetsete reformide ja meetmete kindlaksmääramisele. Enamikust reformikavade kavanditest ei selgu, kas kirjeldatud meetmed võetakse vastusena Euroopa 2020. aasta strateegia prioriteetidele või kas neid on vähemalt vastavalt nendele prioriteetidele kohandatud.

Kõikides reformikavade kavandites peale kahe esitatakse siseriiklikud eesmärgid koolist väljalangemise vähendamiseks ja kolmanda taseme haridust omavate inimeste arvu suurendamiseks; Ühendkuningriigi reformikava kavandis ei seata eesmärke ja Madalmaad seavad eesmärgi ainult koolist väljalangenute arvu vähendamiseks.

Koolist väljalangenute arvu vähendamisega seoses on mõni liikmesriik seadnud väga ambitsioonika eesmärgi, kuid Euroopa keskmine jääb ilmselt siiski alla 2020. aastaks võetud eesmärgile 10 %. Võttes arvesse reformikavade kavandites esitatud eesmärke ja jättes arvestamata riigid, kes ei ole oma eesmärke veel esitanud (Ühendkuningriigi mõlemad eesmärgid ja Madalmaade eesmärk seoses kõrgharidusega), vähendatakse 2020. aastaks koolist väljalangevuse määra 10,5 %-ni, mis on suurem kui Euroopa ühine eesmärk 10 %. Absoluutarvudes tähendaks see, et 2020. aastal on haridus- ja koolitussüsteemist väljalangenud noorte eurooplaste arv suurenenud 200 000 võrra.

Ka praegu esitatud siseriiklikud eesmärgid kolmanda taseme hariduse osas ei ole piisavad 2020. aasta üldeesmärgi saavutamiseks. Praeguse seisuga oleks kolmanda taseme haridusega inimeste osakaal 2020. aastal 37,3%, mis on vähem kui Euroopa üldeesmärk 40 %. Absoluutarvudes tähendaks see, et 2020. aastal on kolmanda taseme haridusega 30–34aastasi umbes 800 000 võrra vähem kui siis, kui saavutataks üldeesmärk 40 %.

2.5.Sotsiaalne kaasatus ja vaesusevastane võitlus

Jätkusuutlik majanduskasv on võimalik ainult siis, kui sellest saavad kasu kõik ühiskonnagrupid. Sellest hoolimata on ebavõrdsus Euroopas viimasel kümnendil suurenenud ning üha enam inimesi elab vaesuses ja kogeb sotsiaalset tõrjutust. Majanduskriisi tulemusel on märkimisväärselt suurenenud nende inimeste arv, kes elavad allpool vaesuspiiri või kellel on oht sellesse olukorda sattuda. Euroopa 2020. aasta strateegia üks keskne eesmärk on seda suundumust muuta ja tagada, et majanduskasv ja sotsiaalne kaasatus oleksid omavahel seotud. ELi peamine eesmärk on vähendada allpool vaesuspiiri elavate eurooplaste arvu 25 % võrra ning päästa seega vaesusest vähemalt 20 miljonit inimest. See eesmärk on kindlaks määratud kolme näitaja põhjal, 7 mis kajastavad vaesuse ja tõrjutuse erinevaid aspekte Euroopas. Seega laieneb sissetulekupõhine suhtelise vaesuse algne kontseptsioon ning hõlmab ka vaesuse mitterahalist mõõdet ja tööturult kõrvalejäämist. Samuti kajastab see liikmesriikide erinevat olukorda ja erinevaid prioriteete.

Esialgne analüüs näitab, et ka edaspidi on enamikus ELi liikmesriikides peamine probleem suhteline vaesus. Üldise elatustaseme parandamine võib aidata vaesust ja tõrjutust oluliselt vähendada riikides, kus SKP inimese kohta on väiksem ja materiaalse puuduse määr kõrgem. Tööturult kõrvalejäämisega võitlemine on prioriteet kõikides riikides, ka arenenud hoolekandesüsteemiga riikides, kus inimesed on sissetulekupõhise vaesuse eest suhteliselt hästi kaitstud, kuid kus tööturult enim tõrjutud inimeste tööturule kaasamiseks on stiimulid nõrgad ja/või nende kaasamiseks pakutav toetus väike.

Enamik liikmesriike on seadnud oma reformikavade kavandites eesmärgid, kuid need ei vasta veel Euroopa Ülemkogul kokkulepitud eesmärkidele. Enamik liikmesriike on kasutanud neid kolme kokkulepitud näitajat, et määrata kindlaks ELi eesmärk, tunnistades seega, et vaesuse erinevate liikidega võitlemiseks on vaja ulatuslikku strateegiat. Tuleks siiski olla veelgi ambitsioonikam, et tuua selgelt välja eesmärkide omavaheline seotus, eelkõige seos tööturul osalemise ja vaesuse vahel. Mitu liikmesriiki ei ole eesmärki veel seadnud. On oluline, et nad seda kiiresti teeksid.

3.Riiklikud reformikavad

3.1.Riiklike reformikavade kavandid

Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgid on kesksel kohal riiklikes reformikavades, mis peaksid endast kujutama palju ulatuslikumat tegevuskava reformide elluviimiseks. Liikmesriikidel paluti esitada 12. novembriks 2010 reformikavade kavandid, mis sisaldavad järgmist nelja osa:

–keskpika perioodi makromajanduslik stsenaarium: iga reformikava kavand sisaldab makromajanduslikku stsenaariumi ja selles pööratakse erilist tähelepanu majanduskasvu makrostruktuurilistele takistustele, eelkõige eelarve valdkonnas;

–siseriiklikke eesmärke, mis vastavad Euroopa 2020. aasta strateegia peamistele eesmärkidele: enamik reformikavade kavandeid sisaldab kõnealuseid eesmärke (vt eespool);

–majanduskasvu ja uute töökohtade loomise peamiste takistuste loetelu. Reformikavade kavandites kinnitati enamasti majanduspoliitika komitee poolt 2010. aasta juunis ja tööhõivekomitee poolt 2010. aasta oktoobris nimetatud majanduskasvu takistusi. Mõningatel juhtudel oli välja toodud ka täiendavaid probleeme;

–peamisi meetmeid majanduskasvu kiirendavate algatuste soodustamiseks. Ainult mõni üksik kavand sisaldas struktuurireformide soodustamist, mille abil keskpikas või pikemas perspektiivis edendada jätkusuutlikku majanduskasvu.

Reformikavade kavandid erinevad nii üksikasjalikkuse kui ka tehtud eeltöö poolest: mõnedes kavandites esitatakse täielikumat ja põhjalikumat teavet kui teistes. Üldiselt ei teadvustata reformikavade kavandites täiel määral potentsiaalsele majanduskasvule ja tööhõivele avalduvat survet. Liikmesriikide esitatud makromajanduslikud stsenaariumid kalduvad komisjoni hinnanguga võrreldes olema liiga optimistlikud. Samal ajal on tööhõivet käsitlevad stsenaariumid liiga pessimistlikud, sest neid mõjutavad lühiajalist mõju omavad negatiivsed tegurid. Reformikavade kavandite esialgsest läbivaatamisest ilmnevad järgmised peamised teemad:

–valdaval enamikul liikmesriikidest on struktuuriliste puudujääkide vähendamisel, sageli kõrge võlataseme alandamisel ja vananeva elanikkonnaga kaasnevate kulutuste ohjamisel märkimisväärseid eelarvealaseid probleeme. Mitmes riigis aitaks jätkusuutlikkust suurendada riigi rahanduse ja institutsioonilise raamistiku kvaliteedi parandamine tõhusama eelarvekontrolli kaudu;

–enamik liikmesriike toonitas vajadust tagada stabiilne ja hästi toimiv finantssektor, mis suudaks pakkuda finantsvahendust ilma riigi abita. Kõnealuse valdkonna probleemid hõlmavad kodumajapidamiste liiga suurt laenukoormust, tõhusa regulatiivse järelevalve tagamist ja pangandussektori head toimimist;

–Konkurentsivõime suurendamine ja jooksevkonto puudujäägi kõrvaldamine on oluline kõikide liikmesriikide jaoks, eelkõige aga majandus- ja rahaliidu tõrgeteta toimimise tagamiseks. Euroalas tähendab see euroalasisese tasakaalustamatuse vähendamise meetmeid, nt sisenõudluse suurendamist, suhtelisi palga- ja hinnakohandusi, palkade suuremat paindlikkust ja vahendite ümberpaigutamist suletud sektorist avatud sektorisse;

–kõikide liikmesriikide arvates on vaja suurendada osalemist tööturul ja/või parandada töötingimusi ning tegeleda tööturgude halva toimimise ja killustatuse, vähese kutsealase ja geograafilise liikuvuse, ebapiisavate tööstiimulite ja erinevate vanuserühmade tõrjutusega;

–enamik liikmesriike tunnistas ka probleeme, mis on seotud tootlikkuse parandamise ning suurema lisandväärtusega toodangule ja ekspordile ülemineku hõlbustamisega; nende probleemide lahendamiseks on tarvis suuremaid kapitaliinvesteeringuid, ettevõtluskeskkonna tõhusa regulatiivse raamistiku tagamist, haldussuutlikkust ja suurema konkurentsi edendamist;

–liikmesriigid tunnistavad vajadust suurendada innovatsioonialast suutlikkust ja investeeringuid inimkapitali, et tõsta kasvupotentsiaali ja vähendada ebakõlasid tööturul.

Praegu jääb reformikavade kavandites esitatud tegevuspõhimõtetest siiski väheseks, et tulla toime märkimisväärsete makromajanduslike probleemide ja majanduskasvu kitsaskohtadega. Esitatud poliitilistes meetmetes osutatakse sageli pigem kanalitele, mille kaudu probleeme saaks lahendada, kui konkreetsetele meetmetele. Eelarve konsolideerimise meetodid olid küll esitatud üksikasjalikumalt, kuid vähe tähelepanu oli pööratud struktuurireformidele, mis aitaksid keskpikas ja pikemas perspektiivis suurendada majanduskasvu. Mitmes reformikava kavandis oli esitatud ülevaade kavandatud meetmetest, mis aitaksid liikmesriikidel saavutada siseriiklikud eesmärgid. Meetmete loetelu sisaldas sageli aga juba rakendatud meetmeid või meetmeid, mille rakendamine on jõudnud küllaltki hilisesse etappi. Kavandatud poliitilised meetmed olid sageli esitatud üldsõnaliselt ja sisaldasid vähe üksikasju meetmete olemuse, rakendamise ajakava, oodatava mõju, osalise või ebaõnnestunud rakendamise ohu, eelarvekulude ja ELi struktuurifondide kasutamise kohta. Erandiks sellest suundumusest olid rahalist abi saavate liikmesriikide kavad, milles olid meetmed esitatud üksikasjalikumalt.

3.2.Koostöö riiklike reformikavade lõplike versioonide esitamiseks

Reformikavade kavandite ja lõplike versioonide esitamise vahele jäävat aega kasutatakse mõttevahetuseks komisjoni ja liikmesriikide vahel ning kavadele vastastikuse eksperdihinnangu andmiseks nõukogus. 2010. aasta novembris andis tööhõivekomitee vastastikuse eksperdihinnangu reformikavade kavandites sisalduvatele tööhõivealastele küsimustele ning detsembris käsitles majanduspoliitika komitee horisontaalse läbivaatamise raames nende makromajanduslikke aspekte.

Pärast seda, kui on vastu võetud käesolev iga-aastane majanduskasvu analüüs, kus antakse liikmesriikidele üldised suunised oma reformikavade lõpuleviimiseks, korraldab komisjon iga liikmesriigiga kahepoolse kohtumise, et arutada reformikavade lõplike versioonide koostamist, võttes arvesse üldisi suuniseid ja liikmesriigi olukorda.

Samaaegselt tuleks lõpetada siseriiklik arutelu, et tagada riikide tugev isevastutus reformikavade eest. Sellesse arutellu peaksid olema kaasatud poliitikas osalejad (riigi parlament, piirkondlikud ja kohaliku tasandi ametiasutused) ja sotsiaalpartnerid ning muud ettevalmistustes osalevad sidusrühmad. Ainult mõnel üksikul juhul on arutelu reformikava kavandi üle erinevatel tasanditel juba toimunud. Mõned liikmesriigid teatasid kavatsusest korraldada enne reformikava vastuvõtmist arutelu, kuid enamik liikmesriike ei esitanud teavet arutelu kohta.

Muret tekitab asjaolu, et keskpikas ja pikemas perspektiivis majanduskasvu kiirendada võivatele struktuurireformidele ei pöörata piisavalt tähelepanu. Kui puudub majanduskasvu edendav poliitika, võib konsolideerimisstrateegia osutuda tulemusetuks.

Eesmärk on, et reformikava lõplik versioon peegeldaks reforme, mille on kavandanud liikmesriigid ja liikmesriikide erinevad osalised ning mille suhtes on saavutatud poliitiline üksmeel. Reformid peavad lähtuma teatavatest ühistest kriteeriumidest, mis on vajalikud sünergia ja parema järelevalve tagamiseks. Reformikavade lõplikud versioonid peavad sisaldama eelkõige järgmisi elemente:

–keskpika perioodi potentsiaalse ja tegeliku majanduskasvu prognoosi, mis hõlmab (vähemalt) nelja-aastast ajavahemikku; 2011. aasta kavades esitatud makromajanduslikud stsenaariumid peaksid seetõttu hõlmama ajavahemikku aastani 2014;

–ambitsioonikaid ja realistlikke eesmärke, mis hõlmavad kõiki viit ELi peamist eesmärki, sealhulgas eesmärkide saavutamise plaane aastani 2020 ja vahehindamist aastal 2014;

–rohkem üksikasju pikaajaliste meetmete kohta, mis lähevad kaugemale meetmetest, mille ettevalmistamine juba käib, sealhulgas teadus- ja innovatsioonisüsteemide reformimise ühtne kava, mis põhineb iga liikmesriigi tugevate ja nõrkade külgede analüüsil 8 ;

–andmeid reformide mõju kohta eelarvele, sh vajaduse korral ka täpsemat teavet liikmesriigi edusammude ja struktuurifondide kasutamise kohta majanduskasvu toetavate investeeringute võimaldamiseks;

–meetmeid majanduskasvu pidurdavate kitsaskohtade kõrvaldamiseks, sealhulgas üksikasju ajakava, oodatava mõju ja mõju kohta eelarvele. Need meetmed on suunatud majanduskasvu soodustavate tegurite edendamiseks või majanduskasvu raamtingimuste parandamiseks ning võivad hõlmata nt meetmeid, mis toetavad siseturgu, ettevõtluskeskkonda, VKEde arengut ja rahvusvahelisemaks muutumist, teenusteturu struktuurireforme (nt teenuste direktiiv), digitaalühiskonna ja -majanduse edendamist, tarbijakaitse parandamist jne. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia laiema kasutuselevõtu eelised – eelkõige tootlikkuse suurenemine – on üldtuntud ning seetõttu on kõnealuses valdkonnas paljudel juhtudel vaja võtta konkreetseid poliitilisi meetmeid.

–teavet sidusrühmade osaluse ja panuse kohta. Siinkohal tuleks nimetada ka sidusrühmadele ja kodanikele suunatud teavitusmeetmeid, mille eesmärk on reformikavad neile lähemale tuua, ning liikmesriikide mehhanisme, mille abil teostada järelevalvet reformide elluviimise üle.

4.Kokkuvõte

Käesoleva esimese iga-aastase majanduskasvu analüüsi seisukohalt on oluline ülesanne edusammude jälgimine ja hindamine, sest Euroopa 2020. aasta strateegia võeti vastu alles hiljuti. Kuudel, mis järgnesid strateegia vastuvõtmisele ja kinnitamisele Euroopa Ülemkogu poolt 2010. aasta juunis, keskenduti ELi tasandil asjakohase raamistiku koostamisele ja seitsme juhtalgatuse käivitamisele. Liikmesriigid on alustanud esimeste meetmete võtmist oma reformikavade rakendamiseks. Arvestades Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamise esimese tsükli uudsust, esitasid liikmesriigid riikliku reformikavade kavandid, mis näitavad suunda 2011. aasta aprillis esitatavale lõplikule reformikavale.

Temaatilisest ülevaatest selgub, et eelarve konsolideerimise hädavajalikkusest ning finants- ja pangandussektoris korra taastamise vajadusest ollakse küll üldiselt teadlikud, kuid palju vähem tähelepanu on pööratud tasakaalustamatuse kõrvaldamiseks vajalike reformide väljatöötamisele ning majanduskasvu ja töökohtade loomise taaskäivitamisele. Sama võib täheldada ka esialgsete siseriiklike eesmärkide puhul, mis näitavad, et EL ei saavuta tõenäoliselt ELi tasandil kokkulepitud peamisi eesmärke. Esialgsed andmed näitavad siiski, et puudujäägid ei ole nii suured, et neid ei oleks võimalik kõrvaldada lähiaastatel võetavate otsustavate meetmetega. Algusaastatel on kõige tähtsam anda eesmärkide saavutamiseks vajalik tõuge, mis sunniks kõiki liikmesriike pingutama, sõltumata nende lähtepositsioonist. Kooskõlas käesoleva iga-aastase majanduskasvu analüüsi peamise sõnumiga tuleks järgmistel kuudel pöörata peatähelepanu struktuurireformide edendamisele, võttes meetmeid liikmesriikide tasandil ja soodustades majanduskasvu kiirendavaid meetmeid juhtalgatuste raames.

Euroopa poolaasta peaülesanded on eelarvedistsipliini ja makromajandusliku stabiilsuse taastamine, viies samal ajal ellu struktuurireforme. Märtsis toimunud Euroopa Ülemkogu järelduste põhjal esitab komisjon 2011. aasta juuniks reformikavade ja stabiilsus- ja/või lähenemisprogrammide hinnangu ning annab liikmesriikidele Euroopa 2020. aasta strateegia koondsuuniste alusel riigipõhiseid soovitusi ning eelarvepoliitika juhtnööre vastavalt stabiilsuse ja kasvu paktile 9 . Nõukogu võtab soovitused ning nõukogu arvamused stabiilsus- ja lähenemisprogrammide kohta vastu 2011. aasta juulis. Siis on ELi kord tegutseda ning liikmesriigid peavad kõnealuste soovituste ja arvamuste põhjal tegema konkreetsed otsused, kui nad koostavad 2011. aasta teises pooles oma 2012. aasta eelarvet.

Lisa:
Esialgsed Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgid 10

Liikmesriigi eesmärkide kavand	Tööhõive määr (%)	Investeeringud teadus- ja arendustegevusse (% SKPst)	Heitkoguste vähendamise eesmärgid (võrreldes 2005. aasta tasemega) 11	Taastuvenergia	Energiatõhusus – energiatarbimise vähendamine (miljonit tonni naftaekvivalenti) 12	Koolist väljalangemine (%)	Kolmanda taseme haridus (%)	Vaesuse vähendamine (inimeste arv) 13
AT	77-78 %	3,76 %	-16 %	34 %	7,2	9,5 %	38 % (kaasa arvatud ISCED 4a, mis praegu on umbes 12 %)	235 000
BE	71-74 %	2,6-3,0 %	-15 %	13 %	Reformikavas puudub eesmärk	9,5-10 %	46-48 %	330 000-380 000
BG	76 %	1,5 %	20 %	16 %	3,2	11 %	36 %	260 000 (500 000)
CY	75-77 %	0,5 %	-5 %	13 %	0,46	10 %	46 %	18 000
CZ	75 %	2,70	9 %	13 %	Reformikavas puudub eesmärk	5,5 %	32 %	30 000
DE	75 %	3 %	-14 %	18 %	37,7	alla 10 %	42 % (kaasa arvatud ISCED 4, mis praegu on 11,4 %)	330 000 (660 000)
DK	78,5 %	3 %	-20 %	30 %	Reformikavas puudub eesmärk	alla 10 %	40 %	22 000
EE	76 %	3 %	11 %	25 %	0,49 (ainult lõpptarbimine)	9,5 %	40 %	49 500
EL	70 %	2 %	-4 %	18 %	5,4	10 %	32 %	450 000
ES	74 %	3 %	-10 %	20 %	25,2	15 %	44 %	Reformikavas puudub eesmärk
FI	78 %	4 %	-16 %	38 %	4,21	8 %	42 %	150 000
FR	75 %	3 %	-14 %	23 %	43	9,5 %	50 %	1 600 000 aastaks 2015
HU	75 %	1,8 %	10 %	13 %	Reformikavas puudub eesmärk	10 %	30,3 %	450 000-500 000
IE	Reformikavas puudub eesmärk	Reformikavas puudub eesmärk	-20 %	16 %	2,75	8 %	60 %	186 000
IT	67-69 %	1,53 %	-13 %	17 %	27,9	15-16 %	26-27 %	2 200 000
LT	72,8 %	1,9 %	17 %	23 %	0,74 (ainult lõpptarbimine)	9 %	40 %	170 000
LU	73 %	2,6 %	5 %	11 %	0,19 (ainult lõpptarbimine)	alla 10 %	40 %	3 000
LV	73 %	1,5 %	-16 %	40 %	0,67	13,4 %	34-36 %	121 000
MT	62,9 %	0,67 %	14 %	10 %	0,24	29 %	33 %	6 560
NL	Reformikavas puudub eesmärk	Reformikavas puudub eesmärk	1 %	14 %	Reformikavas puudub eesmärk	Vähendada koolist väljalangejate arvu 25 000ni (st 9 %-ni)	Reformikavas puudub eesmärk	Reformikavas puudub eesmärk
PL	71 %	1,7 %	19 %	15 %	13,6	4,5 %	45 %	1 500 000-2 000 000
PT	75 %	2,7-3,3 %	-17 %	31 %	Reformikavas puudub eesmärk	10 %	40 %	200 000
RO	70 %	2 %	4 %	24 %	10	11,3 %	26,7 %	580 000
SE	80 %	4 %	13 %	49 %	Reformikavas puudub eesmärk	10 %	40-45 %	Reformikavas puudub eesmärk
SI	75 %	3 %	17 %	25 %	Reformikavas puudub eesmärk	5,1 %	40 %	40 000
SK	71-73 %	0,9-1,1 %	5 %	14 %	1,08 (ainult lõpptarbimine)	6 %	30 %	170 000
UK	Reformikavas puudub eesmärk	Reformikavas puudub eesmärk	-16 %	15 %	Reformikavas puudub eesmärk	Reformikavas puudub eesmärk	Reformikavas puudub eesmärk	Laste vaesust käsitlev praegune eesmärk
ELi hinnanguline eesmärk	72,4-72,8 %	2,7-2,8 %	-20 % (võrreldes 1990, aasta tasemega)	20 %	alla 10 % massist	10,5 %	37,3 %
ELi peamine eesmärk	75 %	3 %	-20 % (võrreldes 1990, aasta tasemega)	20 %	Suurendada energiatõhusust 20 %	10 %	40 %	20 000 000

(1) Euroopa Ülemkogu 17. juuni 2010. aasta järeldused.

(2) Euroopa digitaalne tegevuskava (KOM(2010) 245 (lõplik/2), 19.5.2010), Noorte liikuvus (KOM(2010) 477, 15.9.2010), Innovaatiline liit (KOM(2010) 546, 6.10.2010), Üleilmastumise ajastu terviklik tööstuspoliitika (KOM(2010) 614, 28.10.2010), Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava. Euroopa panus täieliku tööhõive saavutamisse (KOM(2010) 682, 23.11.2010), Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik (KOM(2010) 758, 16.12.2010). Juhtalgatus „Ressursitõhus Euroopa” esitatakse 2011. aasta jaanuari lõpuks.

(3) „Ühtse turu akt” (KOM(2010) 608, 27.10.2010).

(4) „ELi eelarve läbivaatamine”, KOM(2010) 700, 19.10.2010.

(5) „Kaubandus, majanduskasv ja maailmapoliitika: Kaubanduspoliitika – ELi 2020. aasta strateegia keskne teema” (KOM(2010) 612, 9.11.2010).

(6) Komisjon töötab selle näitaja välja vastusena Euroopa Ülemkogu nõudmisele – KOM(2010) 546 (lõplik), 6.10.2010, lk 29.

(7) Vaesusriski määr, suur materiaalne puudus ja elamine väga madala tööhõivega leibkonnas.

(8) Kõnealuse analüüsi tegemiseks soovitatakse liikmesriikidel kasutada nn enesehindamisvahendit, mis esitati liidu juhtalgatuse osana, KOM(2010) 546 (lõplik).

(9) Nõukogu 13. juuli 2010. aasta soovitus liikmesriikide ja liidu majanduspoliitika üldsuuniste kohta (2010/410/EL) ja nõukogu 21. oktoobri 2010. aasta otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (2010/707/EL), mis moodustavad koos Euroopa 2020. aasta strateegia koondsuunised.

(10) Lõplikud siseriiklikud eesmärgid esitatakse riiklikes reformikavades 2011. aasta aprillis.

(11) Otsuses 2009/406/EÜ (jõupingutuste jagamist käsitlev otsus) kindlaksmääratud riiklikud heitkoguste vähendamise eesmärgid hõlmavad heiteid, mis ei sisaldu heitkogustega kauplemise süsteemis. Heitkogustega kauplemine süsteemis sisalduvaid heitkoguseid vähendatakse 2005. aasta tasemega võrreldes 21 % võrra. Üldised heitkogused vähenevad võrreldes 1990. aasta tasemega 20 % võrra.

(12) Liikmesriikide prognoosid erinevad ka selles osas, millise vaatlusaastaga (milliste vaatlusaastatega) võrreldes säästu kavandatakse.

(13) Hinnanguline panus seoses ELi eesmärgiga.

EUROOPA KOMISJON

Brüssel 12.1.2011

KOM(2011) 11 lõplik

IGA-AASTANE MAJANDUSKASVU ANALÜÜS

2. LISA

MAKROMAJANDUSE ARUANNE

IGA-AASTANE MAJANDUSKASVU ANALÜÜS

2. LISA

MAKROMAJANDUSE ARUANNE

Liikmesriikide 2011.–2012. aasta meetmed on „kaotatud kümnendi stsenaariumi” ärahoidmisel kriitilise tähtsusega. Poliitiliste prioriteetide, nende ajastuse ja sisu kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta liikmesriigis valitsevaid tingimusi ning muu hulgas arvestada ohte riigi rahanduse jätkusuutlikkusele ja vajadust korrigeerida ülemäärast tasakaalustamatust. Kiireloomulisim ülesanne on murda välja nõiaringist, millesse mõned liikmesriigid on sattunud: mittejätkusuutlik võlg, finantsturu häired ja väike majanduskasv. Ehkki novembris esitatud riiklike reformikavade kavandites tunnistatakse makromajanduse probleemide integreeritud lahendamise vajaduse kiireloomulisust, jääb neis tihti puudu adekvaatsete poliitiliste meetmete esitamisest.

Sellega seonduvalt on käesoleva põhjendava dokumendi eesmärk juhtida tähelepanu meetmetele, millel on suurim potentsiaal kaasa tuua positiivne mõju makromajandusele ning mille rakendamist võiksid liikmesriigid järgneva kahe aasta jooksul kaaluda. Esimeses osas käsitletakse konteksti, vaadeldes enne kriisi mõjule pääsenud tasakaalustamatust ja nõrkusi ning pärandit, mille on jätnud sügavaim majanduskriis pärast 1930ndate aastate Suurt Depressiooni. Teises osas keskendutakse vajadusele korrastada avaliku sektori rahandust. Kolmandas osas käsitletakse finantssektori kiiret taastamist. Viimases osas rõhutatakse struktuurireformide tähtsust makromajanduse tasakaalustamatuse korrigeerimisel ja majanduskasvu kiratsevate mootorite parandamisel.

1.Euroopas on eriti rasked ajad

Euroopa majandus on vaikselt taastumas aastakümnete rängimast majanduskriisist. Majanduskriisi tulemusel tabasid ELis toimuvat majandustegevust suured kaod, kusjuures kadusid miljonid töökohad ja kahju üksikisikutele oli suur. Teravalt silmatorkavaks muutusid kriisieelsest ajast pärit struktuursed nõrkused, millega ei oldud tegeldud adekvaatselt.

ELis valitsesid struktuursed nõrkused juba enne kriisi

Ehkki EL on jõukas piirkond, oli tema majanduskasv möödunud aastakümnel rahvusvaheliste standardite kohaselt väike (vt 1. joonis). Arvestades SKPd elaniku kohta on EL 27 palju jõukam kui G20 keskmiselt, kuid EL 27 jõukus on endiselt oluliselt madalam paljude ELi mittekuuluvate OECD riikide ja terve OECD omast. Ühtlasi on ELi kasvunumbrid olnud alates 2000. aastast oodatust oluliselt kehvemad, allpool kõikide arenenud majandusega riikide (v.a Jaapani) tulemustest ning selgelt tagapool suuremast osast areneva majandusega riikidest. See tähendab, et vahe teiste arenenud majandusega riikidega suureneb. Kuna erinevust ei ole võimalik seletada sellega, et teised on ELile järele jõudnud, peavad ELi nõrkade majanduskasvu tulemuste taga olema struktuursed nõrkused. Minnes kaugemale SKP-laadsetest näitajatest, varjab see üldiselt masendav pilt mõningaid tugevusi elustandardi valdkonnas, näiteks on sissetulekute ebavõrdsus suhteliselt väike, oodatav eluiga kõrge ja keskkonnameetmete tõhusus (mõõdetuna näiteks CO2-heitena toodanguühiku kohta) suhteliselt suur.

ELi majanduskasvu piiras möödunud aastakümnel mitu kitsaskohta. Standardsest majanduskasvu ülevaatest ilmneb, et kriisieelselt (2001–2007) oli majanduskasvu peamiseks mootoriks tööviljakus, samas kui tööjõu rakendamine ja tööealise elanikkonna suurenemine andsid vaid ligikaudu neljandiku majanduse kogukasvust; EL 27s piirasid majanduskasvu eelkõige noorte ja parimas tööeas meeste tööturul osalemise vähenemine ning inimese kohta töötatud tundide arvu vähenemine (vt 2. joonis). Kriis tumendas pilti veelgi. Kriisi tulemusel vähenes SKP, kusjuures tööpuudus suurenes järsult ja tootmistegurite kogutootlikkus vähenes märkimisväärselt, mida on võimalik seletada peamiselt tootmisvõimsuse rakendamise ulatusliku vähenemisega. EL ja euroala sörgib selgelt USA ja Jaapani sabas nii tootmistegurite kogutootlikkuse taseme kui ka tööjõu rakendamise seisukohast; viimatinimetatu puhul on erinevus vanusespektri mõlemas otsas eriti suur, see ilmneb silmatorkavast erinevusest tööhõivemäärades (vt 3. joonis).

1. joonis: SKP tase ja majanduskasv

SKP elaniku kohta 2010. aastal (erinevus protsentides võrreldes EL 27ga ostujõu standardi järgi)

Keskmine majanduskasv ajavahemikul 2000–2010

2. joonis: SKP suurenemise komponendid

3. joonis: Tööhõive määr

Täielik tööhõive (tööealises elanikkonnas vanuses 20–64)

4. joonis: Tegelikud esmased kulud vs. reaalse SKP kasv

Keskmised kasvumäärad 2003–2007

Märkus: Liikmesriigid on järjestatud selle alusel, kui palju on nende tegelike esmaste kulude keskmine kasv suurem keskmisest reaalse SKP kasvust.

Kriisieelseil aastail hälbis mitu ELi liikmesriiki konservatiivse eelarvepoliitika põhimõtetest. 2003.–2007. aasta majandustõusu ajal teenitud märkimisväärseid eelarvelisi lisatulusid kasutati eelarve kohandamise kiirendamiseks üksnes osaliselt. Oluline osa kulus täiendavatele kulutustele: esmaste kulude kasvumäär ületas kriisieelsetel headel aegadel (2003–2007) majanduse keskmist kasvumäära kaheteistkümnes ELi liikmesriigis, mõnel juhul olulisel määral (vt 4. joonis). Sellise poliitilise valiku perspektiivitus ilmnes kriisi alguses, mil valitsemissektori tulude vähenemine ootamatult paljastas tegeliku haavatava eelarveseisundi, mida iseloomustas mitmel juhul piiratud või puuduv manööverdamisruum reageerimiseks majanduslangusele.

Kriisile eelnenud aastakümnel suurenes märkimisväärselt ka ELi makromajanduse tasakaalustamatus. Mõnes liikmesriigis suurenes riigisisene tasakaalustamatus märkimisväärselt. See väljendus jooksevkontode ja konkurentsivõime arengu suures lahknevuses, nagu on näha euroala käsitlevalt 5. jooniselt. Lisaks on mõnes euroala liikmesriigis ilmnenud murettekitav eksportturuosa kaotus. Välist tasakaalustamatust suurendas tootlikkuse arengu kontekstis ebaadekvaatne palgatrend, mõõdutundetu laenamine erasektoris, kinnisvara hinnamull ning riikide sisenõudluse struktuursed nõrkused 1 .

5. joonis: Hindade konkurentsivõime areng võrreldes ülejäänud euroalaga

(indeksid; 1998 = 100, suurenemine märgib konkurentsivõime vähenemist)

Kriisi mõju reaalmajandusele ja tööhõivele

6. joonis: SKP ja tööhõive

(2008kv1=100)

Allikad: Eurostat; ECFINi sügisprognoos

Märkus: prognoositava tööhõive (mida käsitlevad andmed on kättesaadavad üksnes aastapõhiselt) profiil on selle kvartaliprofiili tuletamiseks lineaarselt interpoleeritud.

SKP järsk vähenemine tühistas keskmiselt nelja aasta majanduskasvu. Toodangu vähenemine 2008. ja 2009. aastal langetas ELi SKP 2006. aasta tasemele. Komisjoni poolt 2010. aasta sügisel avaldatud majandusprognoosis prognoositakse ELi toodangu taseme taastumist 2008. aasta esimese kvartali (enne seda, kui kriis tabas reaalmajandust) tasemele alles 2012. aasta teises kvartalis (6. joonis). Vaid kümne liikmesriigi kohta prognoositakse toodangu taseme taastumist 2008. aasta tasemele või selle ületamist 2011. aasta lõpuks. Üheteistkümne liikmesriigi kohta prognoositakse, et nende toodang jääb veel 2012. aasta lõpuks allapoole kriisieelset taset. Tööhõive kohta prognoositakse, et see on 2012. aasta lõpus endiselt kriisieelsest tasemest (rohkem kui 1 % võrra) väiksem.

Töötuse järsu suurenemisega on kriis nõudnud Euroopa riikide ühiskonnalt suurt lõivu. 2008. aastal oli EL 27s tööta 7 % tööjõust. 2010. aastal oli see arv peaaegu 10 %, kusjuures 2012. aasta kohta prognoositakse, et töötuse määr on endiselt üle 9 % (nagu näha 7. jooniselt). Töötuse määr on eriti kõrge (üle 12 %) Eestis, Iirimaal, Kreekas, Slovakkias, Lätis, Leedus ja Hispaanias. Pikaajaline töötus (üle aasta kestev töötus) on järsult suurenenud, moodustades praegu ligikaudu 40 % ELi kogutöötusest. See rõhutab tööturult püsiva kõrvalejäämise ohtu. Töötuse määr on eriti kõrge madala kvalifikatsiooniga töötajate ning sisserändajate ja noorte hulgas. Noorte töötuse määr on enam kui pooltes ELi liikmesriikides üle 20 %, küündides ühes riigis (Hispaanias) 42 %ni.

7. joonis: Tegeliku ja struktuurse tööpuuduse määr EL 27s

(2008kv1=100)

Struktuurse tööpuuduse olulise suurenemise ja investeeringute taseme järsu vähenemise tõttu vähendas kriis potentsiaalset majanduskasvu veelgi. EL 27 toodangu potentsiaalne kasv on prognoositaval perioodil (2010–2012) oodatavalt äärmiselt madal (1,1 %); selle põhjuseks on nii madal tootlikkuse kasv kui ka tööjõu piiratud rakendamine. Euroala olukorda peetakse veelgi pessimistlikumaks, kusjuures trend üldjoontes sarnane, kuid teravam. Tööjõu piiratum rakendamine on seotud tasakaalulise tööpuuduse määra (NAWRU) märkimisväärse suurenemisega (vt 7. joonis), aga ka keskmise töötundide arvu ühe töötaja kohta edasise languse ja tööealise elanikkonna vähenemisega. Prognoositavat majanduskasvu mõjutavad negatiivselt ka aeglasem kapitali akumulatsioon, mille põhjuseks on ajalooliselt madal investeeringute tase kriisi algusaegadel, ning tootmistegurite kogutootlikkuse piiratud kasv, mis on aeglaselt taastumas, kuid seda üksnes kriisieelsele madalale tasemele.

Eelarve tasakaalustamatus süvenes, makromajanduse tasakaalustamatus aga vähenes aeglaselt

8. joonis: Avaliku sektori võlatase 2008. aastal ja selle prognoositav kasv 2008.–2012. aastal

(% SKPst)

Allikad: ECFINi sügisprognoos

Kriis mõjutas euroala ja ELi avaliku sektori rahandust dramaatiliselt. Lühikese ajaga suurenes valitsemissektori võla ja SKP suhe teravalt peaaegu kõigis liikmesriikides, tühistades kriisieelsetel aastatel tehtud tagasihoidlikud edusammud (vt 8. joonis). 2010. aasta lõpuks prognoositi valitsemissektori koguvõlga suurenemist ligikaudu 84 %ni SKPst euroalal ja ligikaudu 79 %ni SKPst ELis, mis ületab 2007. aasta taset umbes 20 protsendipunkti võrra. Praeguse poliitilise suuna jätkudes jätkub ka tõusev trend.

Praegune avaliku sektori rahanduse olukorra järsk halvenemine tuleneb tulude vähenemisest ja suuremast survest kuludele ning suvakohastest stimuleerivatest fiskaalmeetmetest. Riigi kasutatavad vahendid sõltusid mõnes liikmesriigis suurel määral tsüklilistest või ajutistest eelarveallikatest. See andis panuse valitsemissektori tulude kadumisse seoses majandustegevuse ulatusliku kokkutõmbumisega, samas kui valitsemissektori kulud hoiti üldjoontes eelnevalt kavandatud tasemel. Liikmesriigid lubasid oma automaatsetel stabilisaatoritel täielikult toimida, mis aitas ülemaailmse kriisi mõju reaalmajandusele pehmendada. Kuna sellest ei piisanud aga nõudluse vähenemise kompenseerimiseks ega finantssüsteemide kokkuvarisemise riski vältimiseks, rakendas enamik ELi valitsusi ka suvakohaseid stimuleerivaid fiskaalmeetmeid Euroopa Komisjoni poolt 2008. aasta detsembris käivitatud Euroopa majanduse elavdamise kava ühises raamistikus.

See hiljuti lisandunud täiendav surve avaliku sektori rahandusele lisandub elanikkonna vananemise negatiivsele mõjule. Kõnealune protsess on olnud käimas juba pikka aega ja kui ei tehta kiireid reforme, on selle vältimatuks tulemuseks märkimisväärne koormus eelarvele pikas perspektiivis, mis raskendab rahanduse niigi murettekitavat olukorda veelgi. Kui poliitikat ei muudeta, suureneb riigi toetus eakatele inimestele pensionite ja muude vanadushüvitiste (tervishoid ja pikaajaline hooldus) näol ELis järgneva 50 aasta jooksul tõenäoliselt ligikaudu 4,5 protsendipunkti võrra SKPst. Umbes kolmandikus liikmesriikidest ületab vananemisega seonduvate valitsemissektori kulude suurenemine tõenäoliselt 7 protsendipunkti SKPst.

Kriis on enne selle vallapääsemist paljudes liikmesriikides prevaleerinud ulatuslikku makromajanduse tasakaalustamatust korrigeerinud üksnes osaliselt ja ajutiselt. Kuna praegune majanduslangus on vähendanud liigset nõudlust ning kaotanud mõned lahknevusi põhjustanud tegurid (st eluasemeturu hinnamulli ja laenumahu kasvu) või neid leevendanud, on jooksevkonto puudujäägid vähenenud. Sellest hoolimata on jooksevkonto praegune tasakaalustamatus eriti euroalal märkimisväärne, samuti ei prognoosita olukorra kiiret paranemist, nagu näha 9. joonisel. 10. joonis näitab, et neis ELi liikmesriikides, kus kriisi alguses esines kaupade ja teenuste bilansi suur puudujääk (ülejääk), valitses kaks aastat hiljem, mil majandustegevus hakkas taastuma, üldiselt endiselt puudujääk (ülejääk). Osaliselt peegeldab see struktuurseid nõrkusi, näiteks riikide nõrka sisenõudlust (ülejäägiga riikides) või nõrka hinna- ja kulupõhist konkurentsivõimet, millega kaasneb tihtipeale kõrge võlatase (puudujäägiga riikides).

9. joonis: Jooksevkonto euroalal

10. joonis: Kaupade ja teenuste bilanss ning selle prognoosi muutus 2010. aastani

(positiivsed väärtused = ülejääk; negatiivsed väärtused = puudujääk; % SKPst)

Allikad: ECFINi sügisprognoos.

Märkus: euroala liikmesriigid on liigitatud üle- ja puudujäägiga riikideks nende jooksevkonto olukorra põhjal 2006. aastal.

Vajadus erinevate poliitiliste meetmete järele eri liikmesriikides

11. joonis: 2010. aasta erinevad stardipositsioonid

Avaliku sektori eelarvepuudujääk / kaupade ja teenuste netoimport**

Avaliku sektori võlg / väliskonto puudujääk*

Allikas: ECFINi sügisprognoos

*Väliskonto puudujääk tähendab netolaenuvõtmist välismaailma suhtes (jooksevkonto pluss kapitalitehingud). See mõiste illustreerib välisvõla aastast muutust.

** Kaupade ja teenuste netoimporti kutsutakse ka kaupade ja teenuste bilansi puudujäägiks ja seda mõjutab otseselt hindade konkurentsivõime. LU ülejääk ületab 30 % SKPst, mis jääb väljapoole käesoleva joonise skaalat.

ELi liikmesriikides valitsesid eelarve ja väliskaubanduse seisukohast äärmiselt erinevad tingimused, mis nõuavad igaühele kohandatud poliitilisi lähenemisviise. 11. joonis näitab üksnes illustreerivalt ja erinevate näitajate abil, et mõni liikmesriik on oma mittejätkusuutliku avaliku sektori rahanduse kohandamisel ja välise tasakaalustamatuse korrigeerimisel eriti suurtes raskustes. Kõigi jaoks ühesugune lähenemisviis ei tööta ning liikmesriikide 2011.–2012. aasta prioriteetide kujundamisel tuleks muu hulgas arvesse võtta ohte riigi rahanduse jätkusuutlikkusele ja vajadust korrigeerida tasakaalustamatust. Eelarve ja/või makromajanduse ulatusliku tasakaalustamatusega liikmesriigid seisavad silmitsi teravate piirangutega nende poliitilistele valikutele ning peaksid tegelema olemasoleva tasakaalustamatuse korrigeerimisega kui prioriteediga. Suuremate makromajanduse probleemideta ja tajutavate riskideta liikmesriigid peaksid püüdlema pikemas perspektiivis majanduskasvule kaasaaitavate tegurite parandamise poole, vältides ühtlasi tasakaalustamatuse tekkimist tulevikus.

2.Avaliku sektori võla kontrollimine eelarve range ja püsiva konsolideerimise teel

Akuutne konsolideerimisvajadus

12. joonis: Struktuurne puudujääk ja keskpika perioodi eesmärgid

(% SKPst)

Ehkki kriis on tabanud kõigi ELi liikmesriikide eelarveid, on avaliku sektori rahanduse tegelik olukord liikmesriikides märkimisväärselt erinev. Nagu nähtub 12. jooniselt, on vahemaa puudujäägi (mida on korrigeeritud majandustsükli ja ühekordsete meetmete mõju väljajätmiseks, st struktuurse puudujäägi) ja keskpika perioodi eelarveeesmärgi (keskpika perioodi eesmärgi) vahel erakordselt suur (üle viie protsendipunkti SKPst) kaheteistkümnes liikmesriigis. Liikmesriigid, mis järgisid pretsedenditu majanduslanguse eel ettevaatlikumat eelarvepoliitilist kurssi, on suhteliselt paremas olukorras. Nende eelarve võimaldas rohkem manööverdamisruumi, et seista vastu majanduslanguse mõjudele, ning selle tulemusel on nende eelarve tasakaalustamatus kriisi ajal vähem suurenenud.

Avaliku sektori rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse taastamiseks ei piisa kriisi ajal rakendatud suvakohaste stimuleerivate fiskaalmeetmete kasutamise lõpetamisest. Võla ja SKP suhet ei kahjusta mitte ainult avaliku sektori puudujäägi suurenemine, vaid ka seoses elanikkonna vananemisega prognoositavad kaudsed kohustused ning euroala ja ELi oodatav aeglane majanduskasv keskpikal perioodil. Lisaks on valitsemissektori võla suhtarvud jõudnud ELis nüüd sellisele tasemele, millest ülalpool toimib valitsemissektori täiendav laenuvõtmine majanduskasvu pidurina, mitte selle mootorina. Suurte valitsemissektori võlgade teenindamine nõuab kas kõrgemaid ja potentsiaalselt moonutavaid makse või piirab valitsemissektori poolset produktiivset kulutamist kõrgemate intressikulude tõttu, või mõlemat. Võlgade edasine kuhjumine suurendab tõenäoliselt veelgi ka valitsuse võlakirjade riskipreemiaid, suurendades veel enam võlgade teenindamise koormat, tekitades mittejätkusuutliku trendi ning seades lõpuks finantsturgudel kahtluse alla riikide maksejõulisuse.

Riikide rahanduse tagasijuhtimine jätkusuutlikule teele nõuab väga suurt jõupingutust kohandamisel ja seda tuleks täiendada majanduskasvu poliitikaga. Lihtne simulatsioon näitab, et paljude ELi liikmesriikide puhul oleks struktuurse eelarvetasakaalu parandamine 0,5 % võrra SKPst aastas (mis on stabiilsuse ja kasvu pakti sätteist tulenev tavapärane eesmärk) selgelt ebapiisav võla ja SKP suhte ettenähtavas tulevikus lähendamiseks ELi lepingust tulenevale 60 % tasemele (vt 13. joonis). Eesoleval kahel aastakümnel paneks protsendina SKPst väljendatava võlataseme kindlalt vähenema üksnes eelarve korrektsioon, mis on võrdne 1 %ga SKPst aastas või sellest suurem. Eelarve konsolideerimisest, ehkki see on vältimatult vajalik, ei pruugi alati piisata negatiivse võladünaamika kiireks ja püsivaks ümberpööramiseks. Eelarvetulu suurendamiseks ja töötusega seonduvate kulude vähendamiseks on tingimata vaja suuremat toodangu kasvu, mis automaatselt vähendab protsendina SKPst väljendatavat võlataset.

13. joonis: ELi avaliku sektori võla projektsioon

Protsentides SKPst

Märkus: projektsioonide juures arvestatakse iga liikmesriigi asjaomase konsolideerimismääraga riigi keskpika perioodi eelarveeesmärgi (keskpika perioodi eesmärgi) saavutamiseni.

Selle tulemusena on ELi eelarvepoliitika kujundajate ees suur, kahest osast koosnev ülesanne: eelarvepoliitika tagasitoomine jätkusuutlikule teele, samas kaitstes või toetades lühiajalist majanduskasvu ja tööhõivet. Praegustes tingimustes on põhjust uskuda, et keskpikas perspektiivis on avaliku sektori rahanduse korrastamisel majanduskasvule positiivne mõju. Eelarve kohandamise edasilükkamine suruks probleemi üksnes tagaplaanile ja raskendaks seda. See kahjustaks tõsiselt meie võimet oma tulevikku aktiivselt kujundada ja koormaks raskelt tulevasi põlvkondi.

Ehkki probleemi kiireloomulisus on eri liikmesriikides erinev, jääb konsolideerimine kõigi jaoks võtmetähtsusega poliitiliseks prioriteediks. 2010. aastal toetas eelarvepoliitika jätkuvalt ELi ja euroala kogunõudlust. Nüüd, mil eelolevail aastail võib oodata majanduse järkjärgult tõusvas tempos taastumist, on aeg muuta poliitika rõhuasetust. Väga suure struktuurse eelarvepuudujäägi või väga kõrge avaliku sektori võla ja SKP suhtega liikmesriigid peaksid kohandamise läbi viima 2011.–2012. aastal. Eriti oluline oleks seda teha liikmesriikidel, kelle rahanduses valitsevad suured raskused: mõned liikmesriigid, näiteks Kreeka ja Iirimaa, peaksid kohandamist kiirendama mõlemal aastal, sellal kui Hispaania ja Portugal peaksid seda tegema vaid 2012. aastal.

Kestva ja majanduskasvu soosiva konsolideerimise põhikomponendid

Ajalugu pakub rohkelt näiteid selle kohta, kuidas viia eelarve konsolideerimine läbi edukalt nii selle avaliku sektori rahandusele avalduva ajas püsimajääva mõju kui ka majanduskasvule avalduva mõju seisukohast. Mineviku õppetunnid käsitlevad viit omavahel seotud eelarvepoliitika kujundamise mõõdet: eelarve kohandamise komponendid, poliitikastrateegia usaldusväärsus, institutsiooniline kontekst, üksteist täiendavad poliitilised algatused ja koormuse jagunemine üle ühiskonna.

(1)Eelarve kohandamise komponendid: teistest kaugelt kõige otsustavam tegur, millest oleneb, kas eelarve konsolideerimist saadab edu või on see määratud läbikukkumisele, on see, millistest komponentidest eelarve kohandamine koosneb. Kuludele keskenduv korrektsioon, eelkõige jooksvate esmaste kulude korrektsioon, toob avaliku sektori rahanduse kestva paranemise ning väiksema, teatavatel tingimustel isegi positiivse mõju lühiajalisele majanduskasvule kaasa tõenäolisemalt kui tuludele keskenduv korrektsioon. Kulude kärpimine moonutab majanduskasvu vähem kui maksukoormuse suurendamine, mis on ELis juba niigi kõrge, ehkki liikmesriikide vahel on märkimisväärsed erinevused. Usaldusväärsuse seisukohast näitab kulude kärpimine valitsuse suuremat pühendumist konsolideerimisele. Tulude suurendamist ja investeeringute vähendamist võib olla poliitiliselt lihtsam ellu viia, kuid selle mõju majanduse keskmise pikkusega ja pikaajalistele kasvuperspektiividele on negatiivne ja aja möödudes tihti loobutakse sellistest meetmetest. Paljudes liikmesriikides peavad kulude kontrollile lisanduma tulude suurendamise meetmed. Piisavat tähelepanu tuleks pöörata ka maksustamise kvaliteedile, kogudes tulusid tõhusal viisil ja minimeerides negatiivset mõju majanduskasvule, võttes samas arvesse maksustamise õiglusega seonduvaid kaalutlusi. Maksumäärade tõstmisele on eelistatav maksubaasi laiendamine, kaotades näiteks keskkonnale kahjulikud maksuvabastused või soodustused. Mõnel olemasoleval maksukulul ei pruugi olla mõistlikku majandusliku põhjendust või ta võib anda soodustuse, mis ei ole kooskõlas tema algse eesmärgiga. Kõige vähem moonutavad on kinnisvaramaksud, millele järgnevad tarbimismaksud, sealhulgas keskkonnaga seonduvad maksud, samas kui üksikisiku ja ettevõtte tulumaks võib mõjutada majanduskasvu negatiivsemalt.

(2)Poliitikastrateegia usaldusväärsus: veenvad ja usaldusväärsed kavad võivad tekitada ootuse, et tegelikke intressimäärasid alandatakse ja tulevasi maksukohustusi vähendatakse, ning seetõttu võivad need potentsiaalselt suurendada majapidamiste kulutusi tarbimisele ja ettevõtete investeeringuid. Praktikas võib mitmeaastase kohandamiskava usaldusväärsust suurendada selliste õigusaktide kiire vastuvõtmisega, milles sätestatakse õiguslikult siduval viisil tegevuskava, mis sisaldab järgnevalt võetavaid, kavandatavale mitmeaastasele kohandamisele kaasaaitavaid meetmeid.

(3)Eelarveasutused: eelarve konsolideerimise edu sõltub ka valitsuse võimest viia asjakohases riigi eelarveraamistikus tõhusalt ellu kokkulepitud poliitilisi meetmeid. Eelarvepoliitikat reguleerivate institutsiooniliste ja protseduuriliste menetluste, näiteks eelarve-eeskirjade ja mitmeaastaste eelarveraamistike kvaliteet mõjutab valitsuste võimet koostada ja tõhusalt rakendada eelarve konsolideerimise kavasid, kutsumata esile ülemääraseid poliitilisi või majanduslikke pingeid.

(4)Üksteist täiendavad poliitilised algatused: eelarvepoliitika seondub tihti majanduspoliitika kujundamise muude instrumentidega. Nii on see ka eelarve konsolideerimise puhul. Struktuurireformide üksteist täiendav rakendamine suurendab kestva eelarvekorrektsiooni saavutamise tõenäosust, mis kaitseb majanduskasvu ka lühiajaliselt. Struktuurireformid aitavad eelarve konsolideerimisele kaasa kahel viisil: otseselt (piirates või alandades olemasolevaid kulutrende) ja kaudselt (parandades turgude toimimist, mis lõppkokkuvõttes toetab majandustegevust). Tegelikult on struktuurireformi mõõde see, mis tagab eelarve kohandamise kestva iseloomu. Mõnel struktuurireformil, eelkõige pensionisüsteemi reformil, võib olla positiivne mõju avaliku sektori rahandusele juba keskpikas perspektiivis, kuna vähenevad kulud ja suureneb tööjõu pakkumine.

(5)Sotsiaalselt tasakaalustatud eelarve kohandamine: avaliku sektori eelarvete tasakaalu tagamine on vajalik tingimus selleks, et vältida meie sotsiaalkindlustussüsteemide ohustamist kontrollimatult suureneva avaliku sektori võla poolt tulevikus. Vajaliku poliitilise heakskiidu saamiseks tuleb kohandamise koormus jaotada võrdselt erinevate ühiskonnakihtide vahel. Konkreetsete valijarühmade suunas kaldu olevad kohandamismeetmed valitsuste poliitilise koosseisu muutudes tõenäoliselt lõpetatakse, ohustades eelarve kohandamise jätkusuutlikkust.

Poliitikaprioriteedid

Eespool kirjeldatud probleemide lahendamiseks on 2011.–2012. aastal vaja võtta meetmeid eelkõige järgnevates valdkondades:

ELi tasandil tuleks vastu võtta majanduse juhtimist tugevdavate õigusaktide ettepanekud vastavalt kaasseadusandjate vahel sõlmitud kiiret menetlemist käsitlevale kokkuleppele.

Kõigis ELi liikmesriikides toimuv konsolideerimine peaks 2011. aastal kindlasti algama või jätkuma. Eelarve konsolideerimise planeeritav tempo peaks olema kiire ning see peab enamikus liikmesriikidest selgelt ületama eelarveseisundi struktuurse paranemise sihttaset, mis on 0,5% SKPst aastas. Väga suure struktuurse eelarvepuudujäägi, väga kõrge avaliku sektori võla või suurte rahanduslike raskustega liikmesriigid peavad kohandamise läbi viima 2011. aastal. Riikides, kus majanduskasv või tulu osutub oodatust suuremaks, tuleks eelarve konsolideerimist kiirendada.

Liikmesriigid, kelle suhtes käib ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus, peaksid paika panema kulutuste kava ja laiemad meetmed, mida nad kavatsevad oma ülemäärase puudujäägi kaotamise saavutamiseks võtta.

Kõik liikmesriigid peaksid kohandama eelkõige valitsussektori kulusid, kaitstes samas majanduskasvule kaasaaitavaid kulusid nt riigi infrastruktuuri, hariduse, teaduse ja innovatsiooni valdkonnas. Kõik liikmesriigid, eelkõige need, kelle suhtes käib ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus, peaksid järgima konservatiivset eelarvepoliitikat, hoides avaliku sektori kulude kasvu kindlalt allpool SKP keskpika perioodi kasvumäära. Sellega peaksid kaasnema püüded suurendada avaliku sektori kulude kulutõhusust. Kulusid tuleks vähendada seal, kus vajadus kohandamise järele on eriti kiireloomuline. Kõik liikmesriigid peavad tõestama, et nende stabiliseerimis- või lähenemiskavad tuginevad usaldusväärsetele majanduskasvu ja tuluprognoosidele.

Kui panus maksudest on vajalik, tuleks minimeerida majanduslikud moonutused. Üldise maksukoormuse kõigil tasemetel tuleks maksusüsteemid läbi vaadata, et muuta need tööhõive-ja keskkonnasõbralikumaks ning majanduskasvu soosivamaks, näiteks „roheliste maksureformide” abil, mis seisnevad keskkonnamaksudesuurendamises ja samas muude moonutavamate maksude vähendamises. Maksumäärade tõstmisele on eelistatav maksubaasi laiendamine.

Viivitamatult tuleks kehtestada ja rakendada pensionireformid, mille eesmärk on muu hulgas tõsta tegelikku pensioniiga. See tagab avaliku sektori rahanduse jätkusuutlikkuse ja suurendab aktiivse elanikkonna osakaalu. Tervishoiusüsteeme tuleb hoolikalt analüüsida ja vajadusel reformida, et tagada suurem kulutõhusus ja jätkusuutlikkus, eriti võttes arvesse elanikkonna vananemist.

Liikmesriike kutsutakse üles parandama oma eelarveraamistikku avaliku sektori raamatupidamisarvestuse ja statistika riiklike süsteemide, makromajanduse ja eelarveprognooside, kvantifitseeritud eelarve-eeskirjade, keskpika perioodi eelarveraamistiku, valitsemissektori rahaliste vahendite läbipaistvuse ja eelarveraamistiku suure ulatuse valdkonnas.

3.Finantssektori kiire tervendamine, et leida tee taastumiseks

14. joonis: Laenud ELi pankadest

Allikas: EKP

Laenuandmise mõõdutundliku laienemise ja jätkusuutliku majandusarengu vahel on tugevkorrelatsioon. Alates majanduskriisi puhkemisest on laenuandmise kasv pidurdunud, eriti ettevõtete puhul, kuna pangad on muutnud laenustandardeid rangemaks ja majanduse kehvasid väljavaateid arvestades on ettevõtete nõudlus rahastamise järele madal. Alates 2010. aasta algusest on laenuandmine aktiveerunud ja see langeb kokku tagasihoidliku taastumisega (vt 14. joonis). 2010. aasta oktoobris avaldatud Euroopa Keskpanga (EKP) pankade laenutegevuse uuringust ilmneb, et pangad on lõpetanud ettevõtete laenutingimuste karmistamise ja majapidamiste osas on oodata tingimuste lõdvendamist. Laenutingimused ei ole siiski kooskõlas majanduse tugeva taastumisega, eriti finantssektorivälistele ettevõtetele antavate laenude osas (vt lisas esitatud tabel).

Kulutõhususe parandamiseks, konkurentsivõime taastamiseks ja tavapärase laenuandmise juurde naasmiseks on äärmiselt oluline parandada pangandussektori bilansse. Vinduva taastumise, kinnisvarasektorist tuleneva suure riskipositsiooni ja riigi võlainstrumentide turu pingete kontekstis on pankade kasumiväljavaated aga ebakindlad. Reaalmajanduse poolt finantssektorile avaldatava negatiivse mõju nõiaringi on mõnes liikmesriigis süvendanud majapidamiste ja finantssektorivälise ettevõtlussektori kõrge võlatase. Selle tulemusel on viivislaenude tase märkimisväärselt suurenenud ja võib lähemas tulevikus veelgi suureneda (15. joonis). Pangandussektori üldine olukord on viimasel ajal pisut paranenud, sealjuures on kasum suurenenud ja kapitalipuhver tugevnenud, ehkki mõnel juhul on see tunnistuseks riigi rahasüstidest.

Kiire loobumine avaliku sektori märkimisväärsest toetusest pankadele kaotab finantssektori võimalikud konkurentsimoonutused. Rohkem kui pooltes liikmesriikides ületas valitsemissektori antav abi 5 % SKPst ja hõlmas selliseid meetmeid nagu kapitalisüstid, likviidsusega seonduvad meetmed, varade suhtes kohaldatavad toetusmeetmed ja garantiid (vt 16. joonis). Algatatud on pankadele avaliku sektori toetuse andmise lõpetamise strateegiad, säilitades samas paindlikkuse, et tegeleda võimalike makromajandusliku finantsstabiilsuse probleemidega. Euroopa Liidu finantssektori suure integreerituse tõttu, mida illustreerib pangandussektori välismaal asuvate varade tase (mis küündib paljudes liikmesriikides 50 %ni SKPst), tuleb arvesse võtta riikliku sekkumise piiriülest mõju (vt 14. joonis).

15. joonis: Viivislaenud ELis

Protsendina kogulaenukoormusest

16. joonis: Riiklikud sekkumised ELi pangandussektoris

Allikas: EKP, IMF

Allikas: komisjoni talitused (2010. aasta jaanuar).

Usaldus pangandussektori vastu on finantsstabiilsuse säilitamise eeltingimus. Üks väljumisstrateegiate kiiruse suhtes usalduse säilitamise vahenditest on stressitest. Testi eesmärk on hinnata pangandussektori vastupidavust väikese tõenäosusega, kuid suure mõjuga sündmustele. Kapitalipuhvri tundlikkust hinnatakse negatiivsete majandus- ja rahandustingimuste kontekstis. Järgmine rangeid eeldusi aluseks võttev, üle kogu ELi läbiviidav stressitest toimub 2011. aastal. Nimetatud testi tulemused avalikustatakse 2011. aasta juunis. Selles kontekstis on kriitilise tähtsusega nii hea koostöö riikide järelvalveasutuste ja ELi asutuste vahel kui ka konkreetne ja läbipaistev teavitamine tulemustest ja nende mõjudest.

17. joonis: Pangandussektori varad välismaal

Protsentides SKPst

18. joonis: Pangandussektori koguvarad

Protsentides SKPst

Allikas: Rahvusvaheliste Arvelduste Pank, Eurostat

Allikas: EKP

Hiljutine kriis paljastas selge tühiku pangandussektorit reguleerivas ELi õigusraamistikus ja kõneles ELi tasandil võetavate meetmete kasuks. ELi liikmesriikide pankade ja finantseerimisasutuste omavaheline seotus ning seotus ka ELi mittekuuluvate riikidega rõhutab finantssektori rahvusvaheliste arengusuundade jälgimise tähtsust. Protsendipunktidena SKPst mõõdetavate pangandussektori varade suurus osutab mõne liikmesriigi erilisele haavatavusele süsteemse kriisi korral ja eelarvemeetmete ilmsele ebapiisavusele finantssektori suurte tõrgetega toimetulekuks (18. joonis). Regulatiivset ja järelevalveraamistikku on ELi tasandil vastavalt tugevdatud, mis tuleks aga kiirelt lõpule viia. 2010. aasta oktoobris visandas komisjon finantssektori kriisiohjamise õigusraamistiku eesmärgid ja vastavad õigusaktide ettepanekud esitatakse 2011. aasta kevadel. Üldine eesmärk on lubada pangal – hoolimata selle suurusest – pankrotti minna, tagades samas põhiliste pangateenuste pakkumise jätkumise, minimeerides pankroti mõju finantssüsteemile ja vältides kulusid maksumaksjaile. Äärmiselt oluline on vältida „moraalset ohtu”, mis tuleneb ettekujutusest, et mõned pangad on pankrotti minekuks liiga suured. Lisaks ametiasutuste varustamisele ühiste ja tõhusate vahendite ja volitustega võitlemiseks pangakriisiga on äärmiselt oluline tagada sujuv koostöö ka liikmesriikide ja ELi institutsioonide vahel nii kriisi eel kui ka selle ajal.

Euroala kui terviku finantsstabiilsuse tagamiseks loovad euroala liikmesriigid alalise „Euroopa stabiilsusmehhanismi”. See asendab olemasoleva Euroopa stabiliseerimismehhanismi, mis koosneb Euroopa finantsstabiilsusvahendist (EFSF) ja Euroopa finantsstabiilsusmehhanismist (EFSM), mis toimivad 2013. aasta juunini.

Basel III eeskirjadega kehtestatakse pankadele rangemad kapitalinõuded, mis parandavad makromajanduslikku finantsstabiilsust. 2010. aasta septembris teatas Baseli pangajärelevalve komitee, et kehtivaid kapitalimääratlusi muudetakse märkimisväärselt rangemaks. Pankade kapital muutub uue määratluse kohaselt väiksemaks, mis suurendab lõhet regulatiivsete nõuetega. Lisaks rangematele määratlustele suurendatakse järkjärgult ka kapitali miinimumnõudeid.

Poliitikaprioriteedid

Eespool kirjeldatud probleemide lahendamiseks on 2011.–2012. aastal vaja võtta meetmeid eelkõige järgnevates valdkondades. Seejuures on äärmiselt oluline koordineerimine ELi tasandil.

Pankade pikaajalise elujõulisuse taastamiseks ja nõuetekohaselt toimiva krediidikanali tagamiseks on äärmiselt oluline pankade, eelkõige märkimisväärses ulatuses riigiabi saanute, restruktureerimine. Pankade restruktureerimisega kaitstakse seega finantsstabiilsust ja tagatakse krediidi pakkumine reaalmajandusele. Pangandussektorile kui tervikule tuleks avaliku sektori rahalise toetuse andmine järkjärgult lõpetada, võttes arvesse vajadust kaitsta finantsstabiilsust.

Edusamme on vaja teha riigi võlainstrumentide kriiside lahendamise alalise mehhanismi kehtestamisel, et tuua finantsturgudele kindlust ja stabiilsust. 2013. aastal toob turgudele stabiilsust ja täiendab majanduse juhtimise uut tugevdatud raamistikku uus Euroopa stabiilsusmehhanism, mille eesmärk on tõhus ja range majandusseire, sealhulgas praeguste finantssektori kaitsevahendite tõhususe läbivaatamine.

Finantsreformide rakendamine peab jätkuma, sealhulgas on vaja tugevdada regulatiivset ja järelevalveraamistikku ning tegeleda kriisi poolt paljastatud turutõrgetega. ELi tasandil tuleb veelgi tugevdada regulatiivset raamistikku ning Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja Euroopa järelevalveasutused, mis tegutsevad alates 2011. aasta algusest, peavad parandama järelevalve kvaliteeti.

Pangad peavad järkjärgult tugevdama oma kapitalibaasi, et parandada oma võimet seista vastu negatiivsetele šokkidele. See on kooskõlas hiljuti kokkulepitud Basel III raamistikuga. Lisaks viiakse 2011. aastal üle kogu ELi läbi veel üks ambitsioonikam ja rangem stressitest, et hinnata pangandussektori vastupidavust.

4.Struktuurireformid majanduskasvu toetamiseks ja makromajanduse tasakaalustamatuse parandamiseks

Struktuurireformidel võib olla kaks eesmärki: taastada peamised majanduskasvu mootorid ning hoida ära või parandada tasakaalustamatus, mille näol on tegu majanduskasvu põhiliste raamtingimustega. Sellised reformid võivad suurendada tööjõu rakendamist ja tööviljakust. Struktuurireformid võivad aidata taastada ka konkurentsivõimet ja vähendada lühiajalises perspektiivis välist tasakaalustamatust, vähendades hindade ja palkade jäikust. Tööjõu ja kapitali vajaliku sektorite- ja ettevõtetevahelise ümberpaigutamise lihtsustamine on tähtis nii majanduskasvu kui ka välise tasakaalustamatuse vähendamise seisukohast. Kui paljud struktuurimeetmed võivad toetada nii majanduskasvu kui ka makromajanduse kohandamist, nõuavad mõned neist, näiteks hariduspoliitika, äratasumiseks rohkem aega ja sobivad paremini pikaajalise majanduskasvu mootorite käivitamiseks. See ei tähenda aga, et meetmeid kõnealuse poliitika tugevdamiseks tuleks edasi lükata.

Reformide kiirendamine, et suurendada majanduskasvu ja töökohtade arvu

Otsustavate poliitiliste meetmete puudumisel jääb potentsiaalne majanduskasv järgneval kümnendil tõenäoliselt nõrgaks 2 . Nagu on näha 19. jooniselt, prognoositakse 2011.–2020. aastaks, kui poliitika ei muutu, EL 27 keskmiseks potentsiaalseks majanduse kasvumääraks ligikaudu 1,5 %. See on märkimisväärselt väiksem kui ELi kahe viimase aastakümne majanduse kasvumäär, mis oli niigi palju madalam kui USAs. Selle põhjuseks peetakse tööjõu selget alarakendamist kriisi alguses, millega kaasnes tööealise elanikkonna vähenemine elanikkonna vananemise tõttu ajavahemiku lõpus ja tootlikkuse suhteliselt aeglane kasv EL 27s. Suuremat osa liikmesriike on kriis mõjutanud tugevalt nii kapitali akumulatsiooni kui ka tööjõu rakendamise tõttu ning nende puhul prognoositakse tööjõuressursi vähenemist kümnendi lõpus elanikkonna vananemise tõttu.

19. joonis: Toodangu potentsiaalne kasv 2020. aastani EL 27s

Tootmisfunktsiooni lähenemisviisil põhinev makromajanduslik stsenaarium

Allikas: ECFINi sügisprognoos

Kinnitades varasemaid trende, on euroala majanduskasvu väljavaated veelgi kehvemad. 2001.–2010. aastal oli euroala keskmine potentsiaalne majanduskasv 1,6 %, EL 27 potentsiaalne majanduskasv aga 1,8 % (20. joonis). Eelseisval kümnendil on euroala toodangu ja tootlikkuse kasvuprognoos iseäranis sünge, kuna mõlema tasemeks prognoositakse keskmiselt ligikaudu 1,25 %. Tööjõu prognoositav rakendamine on aga väga sarnane sellele, mida prognoositakse ELi kui terviku kohta.

20. joonis: Toodangu potentsiaalne kasv 2020. aastani euroalal

Tootmisfunktsiooni lähenemisviisil põhinev makromajanduslik stsenaarium

Allikas: ECFINi sügisprognoos

Varasemate majandus- ja finantskriiside kogemused näitavad, et poliitilistest meetmetest sõltub palju. Näiteks 1991. aastal Rootsis ja Soomes alanud suur majanduslangus oli suhteliselt lühiajaline ja toodangu potentsiaalne kasv selle tulemusel ei kannatanud. Nii oli see muu hulgas tänu nende riikide majanduse märkimisväärsele ümberkorraldamisele. Teisest küljest aitas ebapiisav poliitiline reaktsioon finantskriisile, millega kaasnes areneva majandusega riikide poolt avaldatud suurenev konkurentsisurve, 1990ndatel kaasa Jaapani pikaajalise potentsiaalse majanduskasvuaeglustumisele.

Kiireid meetmeid on vaja nii liikmesriikide kui ka ELi tasandil. ELi tasandi poliitika annab panuse majanduskasvu suurendamisse näiteks ühtse turu tugevdamise ja investeerimistingimuste lihtsustamise teel. Keskpikas perspektiivis kõige tähtsamate majanduskasvu pidurdavate tegurite eemaldamiseks on vaja kiireid struktuurireforme kõigis liikmesriikides (täpsemalt vaata iga-aastasele majanduskasvu analüüsile lisatud eduaruandest Euroopa 2020. aasta strateegia kohta).

Makromajandusliku tasakaalustamatuse korrigeerimine ja majanduskasvu põhilise raamtingimuse taastamine

Euroala puhul on eriti oluline võidelda välise tasakaalustamatusega, mis nõuab kohandamise kiirendamisele ja parandamisele suunatud põhjalikke struktuurireforme. Tasakaalustamatuse korrigeerimine on määrava tähtsusega ELi ja veelgi enam euroala kui rahaliidu seisukohast. Mõne euroalasse kuuluva liikmesriigi tasakaalustamatus võib kahjustada ka ühisraha usaldusväärsust. Majanduspoliitilisi meetmeid on vaja mitmes eri valdkonnas, sealhulgas töö-, kaupade ja teenuste turul. Poliitilised meetmed peavad liikmesriigiti märkimisväärselt erinema ning nende kujundamisel tuleb hoolikalt arvesse võtta igale riigile eriomaseid nõrkusi ja vajadusi, võttes ühtlasi arvesse võimalikku ülejäänud ELile edasikanduvat mõju. Üldiselt tuleks struktuuripoliitika puhul püüelda majanduse paindlikumaks muutmise poole, et võtta arvesse ELi kohandamisvajadusi.

21. joonis: Netofinantskohustused välismaailma ees euroala liikmesriikides

% SKPst

22. joonis: Netofinantskohustused välismaailma ees euroalasse mittekuuluvates liikmesriikides

% SKPst (skaala erineb 21. joonise omast)

Märkus: andmed puuduvad Küprose, Ühendkuningriigi, Malta ja Luksemburgi kohta

Suure jooksevkonto puudujäägi, nõrga konkurentsivõime ja kehva kohandamissuutlikkusega liikmesriikide puhul on riigisisese ja rahvusvahelise konkurentsivõime taastamiseks vaja suuri hinna- ja kulukohandusi. Oluline mõõdik jooksevkonto puudujäägi jätkusuutlikkuse hindamisel on välisvarade puhasväärtuse kogupositsioon, millega mõõdetakse välisvõla taset (21. ja 22. joonis). Hoolimata jooksevkonto puudujäägi vähenemisest pärast kriisi, on suure puudujäägiga liikmesriikide võlg välismaailma ees endiselt suurenenud. Ehkki vajaliku kohandamise juures võiksid rolli mängida turumehhanismid, vähendades oluliselt riikide sisenõudlust ja põhjustades tööpuuduse olulist suurenemist, on asjakohase palgapoliitika abil võimalik kiirem ja vähem valulik kohandamine. See hõlmaks palkade indekseerimise eeskirjade muudatusi, asjakohaseid signaale avaliku sektori palgakokkulepetest ja tõhusamaid palkade kujundamise mehhanisme. Nominaalse jäikusega võitlemiseks ja lõpptoodete hindade vähendamiseks on vaja ka kaupade turu reforme, millega vähendatakse lõpptoodete hindades sisalduvat kasumi osakaalu (st vähendades juurdehindluse ja kulude vahet). Erakordselt tähtis poliitiline samm on teenuste direktiivi täielik rakendamine, mis parandab konkurentsi reguleeritavate teenuste turul. Selles osas on tähtis ka muu kui hinnapõhise konkurentsivõime tugevdamise poliitika.

Nominaalse jäikusega võitlemise meetmeid tuleks täiendada struktuurimeetmetega, mis toetavad tööjõu ettevõtete- ja sektoritevahelist ümberpaigutamist. Majanduse viimine jätkusuutlikumale teele nõuab kõigi mineviku liialduste lõpetamist, seega ei piisa üksnes ekspordisektori hinnapõhise konkurentsivõime parandamisest ega mitteeksporditavate kaupade ja teenuste suhteliste hindade vähendamisest. Hindade tasakaalu taastamine seondub kapitali ja tööjõu ümberkanaliseerimisega mitteeksporditavate kaupade ja teenuste sektorist eksporditavate kaupade ja teenuste sektorisse, mis on otseselt avatud väliskonkurentsile. Tööjõu aspektist hõlmab ümberpaigutamine tööhõive kaitset käsitlevate õigusaktide kohandamist ja paremaid rahalisi stiimuleid liikumiseks töötu staatusest hõivatu staatusesse. Ümberpaigutamist toetab eksporditavate ja mitteeksporditavate kaupade ja teenuste sektorite vaheline palkade suhteline kohandamine. Aktiivsetel tööturumeetmetel on toetav roll: tugevdada tööhõiveagentuure, pakkuda koolitust ja suunata aktiivseid tööturumeetmeid paremini kõige haavatavamate rühmade suunas. Ettevõtluskeskkonna paranemine, mis hõlmab reguleeritavate teenuste turu konkurentsi parandamist ja halduskoormuse edasist vähendamist, võib toetada kapitali liikumist produktiivsemate sektorite suunas.

Suure jooksevkonto ülejäägiga liikmesriikides tuleb välja selgitada jätkuvalt nõrga sisenõudluse allikad. Viimased andmed on julgustavad ja näitavad, et toimub kohandamine, mille raames muutub sisenõudlus järjest tugevamaks ja käimasolnud (ettevõtete) bilansi kohandamise protsessid on lõpule jõudmas. Sellest hoolimata tuleks juhul, kui riigi sisenõudlus on endiselt nõrk poliitika või turuhäire tõttu, kehtestada asjakohane poliitika olukorra korrigeerimiseks. Sellise poliitika näiteks võiks olla teenuste sektori edasine liberaliseerimine ja investeerimistingimuste parandamine.

Tasakaalustamatuse tulevikus esilekerkimise vältimiseks on vaja paika panna poliitika. Läbi tuleb vaadata tingimused, mis viisid ülemäärase laenamise ja varade hinnamullideni. Poliitikakujundajate põhiliseks ülesandeks saab seega selliste struktuurireformide koostamine ja läbiviimine, mis piiravad laenu- ja varahinnaliialduste tekkimist, kuid ka selliste spetsiaalsete instrumentide loomine, mis jahutavad vajadusel nõudlust. Selles kontekstis näivad eriti sobivatena regulatiivsed meetmed, mis vähendavad laenupakkumise protsüklilisust, ja sellega seoses on vaja teha täiendavat tööd. Ilma et see piiraks siseturgu, võib see tähendada selle tagamist, et pankade kapitalinõuete puhul võetakse nõuetekohaselt arvesse piirkondlikke erinevusi varahindade ülehindamisel. Läbi tuleb vaadata mulli kujunemise tõenäosust suurendavad eluasemeturu struktuursed omadused, sealhulgas hüpoteekide maksusoodustused. Lisaks muudab suurem paindlikkus ja kohandamissuutlikkus kaupade turu kaudu majanduse vastupidavamaks ja lihtsustab vajalikke kohandusi suurte kriiside korral.

Poliitikaprioriteedid

Eespool kirjeldatud probleemide lahendamiseks on 2011.–2012. aastal vaja võtta meetmeid eelkõige järgnevates valdkondades:

Käivitada tuleb ELi tasandi majanduskasvu mootorid. Ühtse turu akti kontekstis tuleks püüda jõuda kokkuleppele põhiliste õigusaktide ettepanekutes (täpsemalt vaata eduaruandest Euroopa 2020. aasta strateegia kohta).

Suure jooksevkonto puudujäägi või kõrge võlatasemega liikmesriikides mängivad hindade ja palkade reageerimisvõime parandamisel suurt rolli palkade kujundamise süsteemi ja teenuste turge mõjutavad reformid. Selles valdkonnas aitavad ka ettevõtluskeskkonna parandamine konkurentsivõime parandamise teel (nt teenuste direktiivi kaudu) ja halduskoormuse vähendamine.

Suur on vajadus meetmete järele, mis toetavad ressursside ettevõtete- ja sektoritevahelist ümberpaigutamist. Need hõlmavad tööhõive kaitset käsitlevaid õigusakte, mis ei piira ressursside sektoritevahelist ümberpaigutamist, paremaid rahalisi stiimuleid töötamiseks ja paremini kõige haavatavamatele suunatud aktiivseid tööturumeetmeid. Sektoritevahelise ümberpaigutamise soodustamisel kõrgema lisandväärtuse ja kiirema kasvuga tegevusalade suunas on olulised ka meetmed, millega kaotatakse sisenemis- ja väljumistakistused (starditingimused) ning investeerimistakistused (näiteks ettevõtete tulumaksubaasi ühtlustamine).

Suure jooksevkonto ülejäägiga liikmesriigid peavad välja selgitama nõrga sisenõudluse allikad ja nendega võitlema. Sellise poliitika näiteks võiks olla teenuste sektori edasine liberaliseerimine ja investeerimistingimuste parandamine.

Kõik liikmesriigid peaksid kiiresti läbi viima struktuurireformid, mis eemaldavad keskpikas perspektiivis kõige tähtsamad majanduskasvu takistavad kitsaskohad. Liikmesriikide esitatud riiklike reformikavade kavandite põhjal näivad kavandatavad meetmed oma ambitsioonikuselt ebapiisavad ja seetõttu ei ole neil keskpikas perspektiivis tõenäoliselt olulist mõju majanduskasvule ega töökohtade loomisele. Liikmesriigid peavad oma kavandatavate reformide lõppversioonides olema oma reformikavade teemal oluliselt konkreetsemad, kiirendama põhiliste meetmete võtmist ja suurendama ambitsioonikuse üldist taset.

Lisa : 1. tabel Mõned riigispetsiifilised näitajad majanduskasvu ja töökohtade, rahanduse olukorra, finantsturu tingimuste ja makromajanduse tasakaalustamatuse kohta

(1) Vt Euroopa Komisjon (2010), Euroalasisese konkurentsivõime ja tasakaalustamatuse ülevaade, Euroopa Majandus 1.

(2) Potentsiaalne majanduskasv vastab pakkumise poole tingimustega kooskõlas olevale jätkusuutliku trendiga majanduskasvu mõistele, mida on korrigeeritud SKP tegeliku kasvu lühiajaliste tsükliliste kõikumiste mõju kõrvaldamiseks.

2. joonis: SKP suurenemise komponendid	3. joonis: Tööhõive määr
	Täielik tööhõive (tööealises elanikkonnas vanuses 20–64)