ET

Brüssel 7.7.2010

KOM(2010)344 lõplik

2010/0197 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

millega kehtestatakse üleminekukord liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud investeeringuid käsitlevate kahepoolsete lepingute jaoks

SELETUSKIRI

1. ETTEPANEKU TAUST

Euroopa Liidu toimimise lepingus (edaspidi „ELTL”) on kehtestatud Euroopa Liidu ainupädevus välismaiste otseinvesteeringute valdkonnas osana ühisest kaubanduspoliitikast (artikli 207 lõige 1 ja artikli 3 lõike 1 punkt e). Vastavalt ELTLi artikli 2 lõikele 1 võib valdkonnas, kus liidule on antud ainupädevus, õiguslikult siduvaid akte menetleda ja vastu võtta ainult liit.

Enne ELTLi jõustumist sõlmisid liikmesriigid kolmandate riikidega rohkem kui 1000 investeeringuid käsitlevat kahepoolset lepingut, mis osaliselt või tervikuna käsitlevad välismaiseid otseinvesteeringuid. Selliste lepingute hulka kuuluvad kahepoolsed investeerimislepingud, mis näevad muu hulgas ette garantiisid investeerimistingimustele liikmesriikides ja kolmandates riikides erikohustuste näol, mis on rahvusvahelise õiguse kohaselt siduvad.

Kuigi need lepingud jäävad rahvusvahelise avaliku õiguse alusel liikmesriikide suhtes siduvaks, tuleks ELTLi jõustumisest tulenevalt investeeringuid käsitlevaid liikmesriikide lepinguid ja nende alusel võetud kohustusi käsitada välismaiste otseinvesteeringute valdkonnas ELile antud ainupädevuse seisukohast.

Kuna ELTLis puudub selgesõnaline üleminekukord, mis selgitaks liikmesriikide lepingute staatust, lubatakse käesoleva nõukogu ja parlamendi määruse ettepanekuga kõigil liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel praegu jõus olevatel investeeringuid käsitlevatel lepingutel edasi kesta. Seega sätestab käesolev ettepanek investorite tegutsemistingimustele selgesõnalise õiguskindluse garantii.

See käsitus, milles ELTLi jõustumine kajastub arenguna umbes samamoodi nagu ühise kaubanduspoliitika kasutuselevõtt 1960-ndatel, [1] võimaldab etapiviisiliselt formuleerida ja välja töötada ELi investeerimispoliitika, mis peab teenima kõiki investoreid ja investeeringuid võrdselt.

Tõdedes, et liikmesriikidelt võidakse nõuda või nad ise võivad pidada vajalikuks investeeringuid käsitlevaid lepinguid muuta, eelkõige selleks, et viia need vastavusse aluslepingust tulenevate kohustustega, kehtestab käesolev ettepanek ka raamistiku ja tingimused, mille alusel liikmesriikidel on voli astuda kolmandate riikidega läbirääkimistesse, et mõnd olemasolevat investeeringuid käsitlevat kahepoolset lepingut muuta. Ühtlasi võimaldab see liikmesriikidel teatavatel käesolevas ettepanekus sätestatud tingimustel pidada läbirääkimisi ja sõlmida kolmandate riikidega uusi investeeringuid käsitlevaid kahepoolseid lepinguid. Arvestades, et välismaised otseinvesteeringud on liidu ainupädevuses ning et ELi investeerimispoliitika töötatakse välja järk-järgult, tuleb käesoleva ettepanekuga kehtestatavat üleminekukorda pidada erakorraliseks meetmeks.

Käesolev määrus puudutab üksnes ELi uue investeerimisalase pädevuse juhtimise üleminekuaspekte. ELi uue investeerimispoliitika eesmärke, kriteeriume ja sisu, mis töötatakse välja välismaiste otseinvesteeringute valdkonnas äsja omandatud ainupädevuse alusel, ei käsitleta käesolevas määruses, vaid eraldi komisjoni teatises Euroopa Parlamendile ja nõukogule, mis võetakse vastu samaaegselt käesoleva määruse ettepanekuga.

2. VÕIMALIKUD POLIITIKIAVALIKUD JA KONSULTEERIMINE HUVITATUD ISIKUTEGA

Võttes arvesse teema erilisust, hindas komisjon mitut eri võimalust eespool kirjeldatud eesmärkide saavutamiseks, kuigi ametlikku mõjuhinnangut ei tehtud. 25. jaanuaril 2010 toimus Brüsselis liikmesriikide ekspertidega nõupidamine, millel arutati liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud investeeringuid käsitlevaid kahepoolseid lepinguid.

Selle üle, mil määral liikmesriikide investeeringuid käsitlevad lepingud on kooskõlas ELi õigusega, võib veel arutada. Komisjon on seisukohal, et tuleb vältida igasugust õiguskindlusetust nende lepingute staatuse ja kehtivuse osas, sest see võiks kahjustada ELi investeeringuid ja investorite tegevust välismaal või välisinvesteeringuid ja -investorite tegevust liikmesriikides. Selline õiguskindlusetus läheks lausa vastuollu investeeringute kaitse keskse põhimõttega, milleks on tagada õiguskindlus vastuvõtvate riikide käitumise osas. Pidades silmas ELTLi jõustumisega kujunenud olukorda, tuleb seega kiiret ja otsustavat tegutsemist eelistada tegevusetusele või hilinenud reageeringule.

Nn „pehme õiguse” normid, nagu komisjoni talituste või kolleegiumi deklaratsioon või avaldus investeeringuid käsitlevate kahepoolsete lepingute staatuse ja kehtivuse kohta, ei looks asjaomaste lepingute garanteerimiseks vajalikku õiguskindlust. Seetõttu on eelistatav valik õigusakt.

Käesolev ettepanek säilitab senise olukorra ja annab ajutise lahenduse, lubades liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud investeeringuid käsitlevatel kahepoolsetel lepingutel edasi kesta. Käesoleva ettepaneku peamine mõju seisneb selles, et hoitakse ära eriti negatiivne tulemus: investeeringuid käsitlevate rahvusvaheliste lepingute alusel investoritele ja investeeringutele võimaldatud õiguste ja soodustuste võimalik kadumine. Ses suhtes ollakse seisukohal, et tegevusetuse mõju oleks palju suurem kui sellise tegevuse mõju, mis on neutraalne, arvestades, et see säilitab senise olukorra.

Käesolevas ettepanekus ette nähtud luba ei määra ette kindlaks tulevase ELi investeerimispoliitika raame ega luba sellega hõlmatud lepingutel kahjustada liidu pädevuste kasutamist. Ses suhtes võib käesoleva ettepaneku alusel antud loa ettepanekus sätestatud korras ka tagasi võtta. Seejuures võetakse arvesse ka liikmesriikide kohustust kõrvaldada kõik nende senistes lepingutes esineda võivad sätted, mille Euroopa Liidu Kohus on leidnud olevat vastuolus ELTLiga.

3. ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG

Ettepaneku eesmärk on lubada liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud investeeringuid käsitlevatel rahvusvahelistel lepingutel jõusse jääda ning kehtestada tingimused ja kord, mille kohaselt liikmesriigid selliste lepingute üle läbirääkimisi peavad ja neid lepinguid sõlmivad.

I peatükis sätestatakse määruse sisu ja reguleerimisala. Artiklis 1 nähakse ette, et määrus hõlmab liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud investeeringuid käsitlevaid lepinguid.

II peatükis nähakse ette, et olemasolevad kahepoolsed lepingud, mille liikmesriigid on sõlminud kolmandate riikidega, võivad jääda jõusse.

Artiklis 2 nõutakse, et liikmesriigid peavad komisjonile teatama kõikidest lepingutest, mida nad tahavad määruse tingimuste alusel säilitada. Artikli 2 kohaldamisalasse kuuluksid ka lepingud, mis on juba sõlmitud, ent mis ei ole jõustunud.

Artikliga 3 lubatakse alates käesoleva määruse jõustumisest jätta jõusse kõik olemasolevad liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelised investeeringuid käsitlevad lepingud. See luba ei piira liikmesriikide kohustusi, mis tulenevad liidu õigusest [2].

Artikliga 4 nähakse ette, et igal aastal avaldatakse kõik teatavaks tehtud lepingud ELTs, tagamaks, et määrusega hõlmatud lepingute täpne ulatus oleks kõikidele sidusrühmadele teada.

Artiklis 5 on sätestatud teatavaks tehtud lepingute läbivaatamine. Läbivaatamisel tehakse kindlaks kehtivate lepingute kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed aspektid ning võimalikud takistused, mida leping võiks põhjustada ühise kaubanduspoliitika rakendamisele. Komisjon hindab eelkõige, ega lepingud või nende sätted ei ole vastuolus liidu õigusaktidega, ei kahjusta liidu ja kolmandate riikide vahelisi investeeringuid käsitlevaid läbirääkimisi või lepinguid, ega kahjusta investeeringuid käsitlevat liidu poliitikat, sealhulgas eelkõige ühtset kaubanduspoliitikat. Hiljemalt viis aastat pärast käesoleva määruse jõustumist esitab komisjon lepingute läbivaatamise alusel koostatud aruande ja võimalikud soovitused II peatüki sätete kohaldamise lõpetamise või nende muutmise kohta.

Artiklis 6 kirjeldatakse selle peatüki alusel antud loa võimalikku tühistamist. Luba võib olla vaja tühistada ühe või mitme lepingu suhtes, mis on sõlmitud konkreetse kolmanda riigiga, kui need lepingud on vastuolus liidu õigusaktidega. Teiseks, loa võib tühistada, kui leping osaliselt või täielikult kattub kehtiva liidu lepinguga, mis on sõlmitud selle kolmanda riigiga ja seda kattumist liidu lepingus ei käsitleta. Näiteks võib tuua olukorra, kui liit sõlmib kolmanda riigiga vabakaubanduslepingu, milles on investeerimisega seotud sätted, ning kuuel liikmesriigil on kehtiv sarnaste sätetega investeeringuid käsitlev leping. Kui ELi sõlmitud lepingus kõnealuse kolmanda riigiga ei ole sätestatud kuue liikmesriigi ja kõnealuse kolmanda riigi vaheliste kuue lepingu asendamist, siis kohaldatakse artiklit 6. Komisjon on käesoleva eelnõuga paralleelselt vastuvõetud teatises esitanud oma vaated rahvusvahelisele investeerimispoliitikale, mida ta kavatseb järgida, sealhulgas on nimetatud riigid, kellega ta kaalub esialgses etapis läbirääkimiste pidamist investeeringutega seotud lepingute üle. Viimaseks, ühe või mitme lepingu loa võib tühistada, kui leping kahjustab investeeringutega seotud liidu poliitikat, sealhulgas eelkõige ühtset kaubanduspoliitikat (näiteks kui lepingu olemasolu kahjustab kolmanda riigi tahtmist pidada läbirääkimisi liiduga) või kui nõukogu ei ole vastu võtnud otsust investeeringutega seotud läbirääkimiste alustamiseks ühe aasta jooksul pärast seda, kui komisjon on teinud aluslepingu artikli 218 lõike 3 kohase soovituse. Artikliga 6 nähakse ette, et komisjon ja asjaomased liikmesriigid peavad konsultatsioone, mille käigus käsitletakse küsimusi, mis võivad põhjustada loa tühistamise.

III peatükis sätestatakse seniste lepingute muutmine ja uute lepingute sõlmimine. Kavandatav kord on inspireeritud volitamismehhanismist, mis on sätestatud 13. juuli 2009. aasta määruses nr 662/2009, millega kehtestatakse liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel läbirääkimiste pidamise ja lepingute sõlmimise kord küsimustes, mis käsitlevad lepinguliste ja lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatavat õigust, ning 7. juuli 2009. aasta määruses nr 664/2009, millega kehtestatakse läbirääkimiste pidamise ja lepingute sõlmimise kord liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel küsimustes, mis käsitlevad kohtualluvust ning kohtu- ja muude otsuste tunnustamist ja täitmist seoses abieluasjade, vanemliku vastutuse ja ülalpidamiskohustustega seotud küsimustes ning ülalpidamiskohustustega seotud küsimuste suhtes kohaldatavat õigust [3].

Artikliga 7 nähakse ette üldine raamistik, mille alusel liikmesriigid võivad kahepoolseid investeerimislepinguid sõlmida ja muuta.

Artiklis 8 nõutakse, et liikmesriik teataks komisjonile oma kavatsusest olemasolevat lepingut muuta või sõlmida kolmanda riigiga uus kahepoolne leping. Liikmesriikidel palutakse esitada lepingu muutmise või uue lepingu sõlmimise üle peetavate läbirääkimiste kohta kõik asjaomased dokumendid, mille võib teha kättesaadavaks teistele liikmesriikidele ja Euroopa Parlamendile, kui konfidentsiaalsusnõuetest ei tulene teisiti.

Artiklis 9 on välja toodud sisulised põhjused, miks komisjon ei peaks andma liikmesriikidele luba ametlike läbirääkimiste alustamiseks. Nende hulka kuulub eeskätt põhjus, et liikmesriigi algatus võiks kahjustada ELi läbirääkimiste või poliitika eesmärke. Komisjon võib nõuda, et liikmesriik lisaks läbirääkimistesse sobivad klauslid, näiteks seoses: a) lepingu lõpetamisega, juhul kui liit või liit ja tema liikmesriigid ühelt poolt ning see sama kolmas riik teiselt poolt sõlmivad sellele järgnevalt samasisulise lepingu (vt näiteks määruse 662/2009 artiklis 5 sätestatud denonsseerimise või asendamise klauslid); b) ülekandeid käsitlevate sätetega või c) enamsoodustusrežiimiga, pidades silmas vajadust kindlustada võrdne kohtlemine kõigile ELi investoritele selles kolmandas riigis.

Artiklis 10 nõutakse, et liikmesriigid hoiaksid komisjoni kursis läbirääkimistega, mida peetakse lubatud lepingute sõlmimiseks või muutmiseks. Lisaks võib komisjon avaldada soovi osaleda liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelistel investeeringutega seotud läbirääkimistel vaatlejana, et tagada täielik läbipaistvus ja kooskõla liidu investeerimispoliitikaga.

Artikkel 11 käsitleb läbirääkimisprotsessi lõppu ja näeb ette korra ja tingimused, mille alusel liikmesriikidele võib anda loa lepingule alla kirjutada ja leping sõlmida. Kui leping on komisjonile teatavaks tehtud (enne allakirjutamist tuleb komisjonile esitada ka lepingu tekst) hindab komisjon, kas leping ei kahjusta eelseisvaid või käimasolevaid investeeringuid käsitlevaid ELi läbirääkimisi ega ole vastuolus kohustustega, mis tulenevad ELi õigusest, sealhulgas ELTLi kolmanda osa IV jaotise 4. peatükist.

Artikkel 12 näeb ette määruse III peatüki alusel antavate lubade läbivaatamise. Läbirääkimiste ja lubatud lepingute kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete aspektide läbivaatamise käigus hindab komisjon, kas on asjakohane jätkata III peatüki sätete kohaldamist. Aruanne ja võimalikud soovitused selle peatüki sätete kohaldamise lõpetamise või nende muutmise kohta esitatakse hiljemalt viis aastat pärast määruse jõustumist.

IV peatükis sätestatakse teatavad nõuded liikmesriikide käitumisele seoses määruse reguleerimisalasse kuuluvate lepingutega.

Artiklis 13 palutakse liikmesriikidel anda teavet nõupidamiste kohta, mis toimuvad määruse reguleerimisalasse kuuluvate lepingute alusel. Lisaks palutakse liikmesriikidel teatada komisjonile kõikidest kõnealuste lepingute alusel nende suhtes esitatud vaidluste lahendamise taotlustest, niipea kui nad saavad sellisest taotlusest teada, ning teha komisjoniga koostööd seoses vaidluste (mida neil on lubatud teha mõne teise kolmanda riigi suhtes, kes on asjaomase lepingu lepinguosaline) algatamisel või konsultatsiooniprotsessi käivitamisega mõne sellise lepingu alusel.

Artikkel 14 näeb ette, et liikmesriigid võivad teada anda, kas nende poolt artiklite 8 ja 11 alusel antavat teavet tuleb pidada konfidentsiaalseks ning kas seda võib edastada teistele liikmesriikidele.

Artikliga 15 luuakse uus komitee, mis abistab komisjoni määruse haldamisel, ning sätestatakse selle komitee töökord. Selle sätte võib uuesti läbi vaadata, et viia see vastavusse tulevase määrusega, mis võetakse vastu ELTLi artikli 291 alusel ja mis käsitleb komisjoni rakendusvolituste teostamise kontrolli [4]. Juhul kui käesolev ettepanek võetakse vastu enne, kui jõustub komisjoni rakendusvolituste teostamise kontrolli määrus, näeb komisjon ette, et seda ajakohastataks automaatselt nii, et selles viidataks kõnealuse määruse ettepanekus sätestatud korras ELTLi artikli 291 alusel vastu võetavale määrusele [5].

Artikkel 16 näeb ette, et käesolev määrus jõustub 20 päeva pärast selle avaldamist, mis tähendab, et II peatükk kehtib enne seda kuupäeva jõustunud lepingute suhtes.

4. MÕJU EELARVELE

Ettepanek ei mõjuta ELi eelarvet.

2010/0197 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

millega kehtestatakse üleminekukord liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud investeeringuid käsitlevate kahepoolsete lepingute jaoks

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut ja eriti selle artikli 207 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu riikide parlamentidele,

olles toiminud seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1) Lissaboni lepingu jõustumise järel kuuluvad välismaised otseinvesteeringud ühise kaubanduspoliitika valdkonda kuuluvate küsimuste nimekirja. Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „alusleping”) artikli 3 lõike 1 punktile e on ühine kaubanduspoliitika liidu ainupädevuses. Järelikult võib selles valdkonnas õiguslikult siduvaid akte menetleda ja vastu võtta ainult liit. Vastavalt aluslepingu artikli 2 lõikele 1 võivad liikmesriigid seda teha ainult juhul, kui liit neile selleks volituse annab.

(2) Lisaks on aluslepingu kolmanda osa IV jaotise 4. peatükis sätestatud ühised eeskirjad kapitali liikumise kohta liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel ning siia hulka kuulub ka investeeringutega seotud kapitali liikumine. Liikmesriikide sõlmitud rahvusvahelised lepingud välisinvesteeringute kohta võivad neid eeskirju kahjustada.

(3) Lissaboni lepingu jõustumise ajal oli liidu liikmesriikidel märkimisväärsel hulgal kolmandate riikidega sõlmitud investeeringuid käsitlevaid kahepoolseid lepinguid. Alusleping ei sisalda selgesõnalisi üleminekusätteid selliste lepingute kohta, mis nüüd kuuluvad liidu ainupädevusse. Lisaks võivad mõned neist lepingutest sisaldada sätteid, mis kahjustavad aluslepingu kolmanda osa IV jaotise 4. peatükis sätestatud ühiseid eeskirju kapitali liikumise kohta.

(4) Kuigi kahepoolsed lepingud jäävad rahvusvahelise avaliku õiguse alusel liikmesriikidele siduvaks ning need asendatakse järk-järgult liidu tulevaste samasisuliste lepingutega, nõuavad nende jätkuva kehtivuse tingimused ja suhe investeeringuid käsitleva liidu poliitikaga, sealhulgas eelkõige ühise kaubanduspoliitikaga, asjakohast juhtimist. See suhe areneb edasi sedamööda, kuidas liit oma pädevust teostab.

(5) ELi investorite ja nende kolmandates riikides tehtud investeeringute ning ka välisinvestoreid ja -investeeringuid vastu võtvate liikmesriikide huvides peaksid kahepoolsed lepingud, milles määratakse kindlaks ja garanteeritakse investeerimistingimused, jõusse jääma.

(6) Käesolevas määruses sätestatakse tingimused, mille alusel liikmesriikidel tuleks lubada investeeringuid käsitlevad rahvusvahelisi lepinguid jõus hoida või jõustada.

(7) Käesolevas määruses sätestatakse tingimused, mille alusel liikmesriikidele antakse volitus rahvusvahelisi investeeringuid käsitlevaid lepinguid muuta või sõlmida.

(8) Kuna luba säilitada, muuta või sõlmida käosoleva määrusega hõlmatud lepinguid antakse valdkonnas, mis kuulub liidu ainupädevusse, tuleb seda pidada erakorraliseks meetmeks. Selline luba ei piira aluslepingu artikli 258 kohaldamist juhtudel, mil liikmesriik ei täida aluslepingutest tulenevaid kohustusi, välja arvatud juhtudel, mil täitmata jätmine on seotud vastuoludega pädevuste jagunemises liidu ja tema liikmesriikide vahel.

(9) Liikmesriikidelt nõutakse [6] vajalike meetmete võtmist, et kõrvaldada vastuolud liidu õigusega, kui selliseid vastuolusid esineb nende ja kolmandate riikide vahel sõlmitud investeeringuid käsitlevates kahepoolsetes lepingutes.

(10) Komisjonil peaks olema võimalus tühistada luba, kui leping on vastuolus liidu õigusega, välja arvatud vastuolud, mis tulenevad pädevuse jagunemisest liidu ja tema liikmesriikide vahel. Loa võib tühistada ka juhul, kui liidu kehtiv leping kolmanda riigiga sisaldab liikmesriigi lepinguga sarnaseid investeeringuid käsitlevaid sätteid. Loa võib tühistada tagamaks, et liikmesriikide lepingud ei kahjusta investeeringuid käsitleva liidu poliitika, sealhulgas eelkõige ühtse kaubanduspoliitika ühepoolsete meetmete arengut ja kohaldamist. Ka on võimalik luba tühistada juhul, kui nõukogu ei võta ühe aasta jooksul pärast seda, kui komisjon on teinud aluslepingu artikli 218 lõike 3 kohase soovituse, vastu otsust investeeringuid käsitlevate läbirääkimiste alustamiseks loa andmise kohta.

(11) Eeskätt võimaldab käesolevast määrusest tulenev lepingute sõlmimise ja muutmise luba liikmesriikidel lahendada käesolevas määruses käsitletud vastuolusid oma rahvusvaheliste investeeringuid käsitlevate lepingute ja liidu õiguse vahel, välja arvatud juhul, kui vastuolud tulenevad pädevuse jagunemisest liidu ja tema liikmesriikide vahel.

(12) Hiljemalt viis aastat pärast käesoleva määruse jõustumist peaks komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse II ja III peatüki kohaldamise kohta. Aruandes tuleks muu hulgas üle vaadata nende peatükkide kohaldamise jätkamine. Kui aruandes soovitatakse lõpetada nende peatükkide sätete kohaldamise või neid sätteid muuta, tuleb koos aruandega esitada õigusakti eelnõu. Kui liikmesriikide sõlmitud kahepoolseid lepinguid kolmandate riikidega ei asendata investeeringuid käsitlevate liidu lepingutega või ei lõpetata muul viisil, jäävad need rahvusvahelise õiguse kohaselt osapooltele siduvaks.

(13) Käesoleva määruse alusel lubatud lepingud ja luba alustada läbirääkimisi olemasoleva lepingu muutmiseks või uue kahepoolse lepingu sõlmimiseks kolmanda riigiga ei tohi mitte mingil juhul takistada investeeringuid käsitleva liidu poliitika ja eelkõige ühise kaubanduspoliitika rakendamist.

(14) Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon peaksid tagama, et konfidentsiaalseks peetavat teavet käsitletakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele [7].

(15) Liikmesriikide omavahelised investeeringuid käsitlevad lepingud ei peaks kuuluma käesoleva määruse reguleerimisalasse.

(16) On vaja ette näha teatav kord, mis tagaks, et käesoleva määruse alusel säilitatavad lepingud jäävad toimima, sealhulgas ka vaidluste lahendamise osas, austades samal ajal liidu ainupädevust.

(17) Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele nr 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused [8],

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

Reguleerimisala

Artikkel 1

Sisu ja reguleerimisala

Käesoleva määrusega kehtestatakse tingimused ja kord, mille kohaselt liikmesriikidel lubatakse jõus hoida, muuta või sõlmida kolmandate riikidega investeeringuid käsitlevaid kahepoolseid lepinguid.

II PEATÜKK

Luba lepinguid jõus hoida

Artikkel 2

Komisjonile teatamine

Kolmekümne päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest teatavad liikmesriigid komisjonile kõikidest investeeringuid käsitlevatest kahepoolsetest lepingutest, mille nad on sõlminud kolmandate riikidega enne käesoleva määruse jõustumist ja mida nad tahavad käesoleva peatüki alusel kas jõus hoida või jõustuda lasta. Sellistele teadetele lisatakse ka nende kahepoolsete lepingute koopiad.

Artikkel 3

Luba lepinguid jõus hoida

Olenemata liidu pädevusest investeeringute valdkonnas ja ilma, et see piiraks liikmesriikide muid liidu õigusest tulenevaid kohustusi, on liikmesriikidel aluslepingu artikli 2 lõike 1 kohaselt lubatud jõus hoida investeeringuid käsitlevaid kahepoolseid lepinguid, millest on käesoleva määruse artikli 2 kohaselt teatatud.

Artikkel 4

Avaldamine

1. Iga kaheteistkümne kuu järel avaldab komisjon Euroopa Liidu Teatajas loetelu artikli 2 või artikli 11 lõike 7 alusel teatatud lepingutest.

2. Esimene lõikes 1 osutatud lepingute nimekiri avaldatakse hiljemalt kolm kuud pärast artiklis 2 sätestatud teatamistähtaega.

Artikkel 5

Läbivaatamine

1. Komisjon vaatab artikli 2 alusel teatatud lepingud läbi, hinnates sealhulgas eelkõige, kas lepingud:

a) on vastuolus liidu õigusega, välja arvatud vastuolud, mis tulenevad pädevuse jagunemisest liidu ja tema liikmesriikide vahel, või

b) kattuvad osaliselt või täielikult kehtiva liidu lepinguga, mis on sõlmitud asjaomase kolmanda riigiga, ja seda konkreetset kattumist liidu lepingus ei käsitleta või

c) kujutavad endast takistust investeeringuid käsitleva liidu poliitika, sealhulgas eelkõige ühise kaubanduspoliitika arengus ja kohaldamisel.

2. Lõikes 1 osutatud läbivaatamise hõlbustamiseks võivad komisjoni ja teate edastanud liikmesriigi vahel toimuda konsultatsioonid kas liikmesriigi või komisjoni algatusel.

3. Hiljemalt viis aastat pärast käesoleva määruse jõustumist esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva peatüki kohaldamise kohta aruande ning selles aruandes vaadatakse uuesti üle, kas käesoleva peatüki kohaldamist on vaja jätkata, võttes aluseks lõikes 1 nimetatud läbivaatamise.

4. Kui lõikes 3 osutatud aruandes soovitatakse käesoleva peatüki sätete kohaldamine lõpetada või neid muuta, lisatakse sellele asjakohane õigusakti ettepanek.

Artikkel 6

Loa tühistamine

1. Artiklis 3 sätestatud luba võidakse tühistada, kui:

a) leping on vastuolus liidu õigusega, välja arvatud vastuolud, mis tulenevad pädevuse jagunemisest liidu ja tema liikmesriikide vahel, või

b) leping kattub osaliselt või täielikult kehtiva liidu lepinguga, mis on sõlmitud asjaomase kolmanda riigiga, ja seda konkreetset kattumist liidu lepingus ei käsitleta või

c) leping kujutab endast takistust investeeringuid käsitleva liidu poliitika, sealhulgas eelkõige ühise kaubanduspoliitika arengus ja kohaldamisel või

d) nõukogu ei ole ühe aasta jooksul pärast seda, kui komisjon on teinud aluslepingu artikli 218 lõike 3 kohase soovituse, võtnud vastu otsust anda luba läbirääkimiste alustamiseks lepingu üle, mis osaliselt või täielikult kattub artikli 2 kohaselt teatatud lepinguga.

2. Kui komisjon arvab, et on põhjust artiklis 3 sätestatud luba tühistada, esitab ta asjaomasele liikmesriigile põhjendatud arvamuse vajalike sammude kohta, mida tuleb võtta lõikes 1 nimetatud nõuete täitmiseks. Komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahel toimuvad konsultatsioonid.

3. Kui lõikes 2 osutatud konsultatsioonidel ei suudeta küsimust lahendada, tühistab komisjon asjaomasele lepingule antud loa. Komisjon teeb loa tühistamise otsuse artikli 15 lõikes 2 sätestatud korras. Otsus sisaldab nõuet, et liikmesriik võtab asjakohased meetmed ning lõpetab vajaduse korral vastava lepingu.

4. Kui luba on tühistatud, kustutab komisjon lepingu artiklis 4 osutatud nimekirjast.

III PEATÜKK

Luba lepinguid muuta või sõlmida

Artikkel 7

Luba lepinguid muuta või sõlmida

Kui artiklites 8–12 sätestatud tingimustest ei tulene teisiti, on liikmesriigil luba astuda kolmanda riigiga läbirääkimistesse, et muuta olemasolevat investeeringuid käsitlevat lepingut või sõlmida uus.

Artikkel 8

Komisjonile teatamine

1. Kui liikmesriik kavatseb alustada läbirääkimisi, et muuta olemasolevat kolmanda riigiga sõlmitud investeeringuid käsitlevat lepingut või sõlmida uus, teatab ta oma kavatsusest kirjalikult komisjonile.

2. Sellisele teatele lisatakse vastavad dokumendid ja märge sätete kohta, mille üle läbirääkimisi peetakse, läbirääkimiste eesmärk ja muu asjakohane teave. Kui tehakse muudatusi olemasolevasse lepingusse, märgitakse teatesse sätted, mis kavatsetakse uuesti läbi rääkida.

3. Komisjon teeb teate ning taotluse korral ka sellele lisatud dokumendid kättesaadavaks teistele liikmesriikidele, kui artiklis 14 sätestatud konfidentsiaalsusnõuetest ei tulene teisiti.

4. Lõikes 1 osutatud teade edastatakse vähemalt viis kalendrikuud enne seda, kui algavad ametlikud läbirääkimised asjaomase kolmanda riigiga.

5. Kui liikmesriigi esitatud teave ei ole piisav, et anda artikli 9 kohaselt luba ametlike läbirääkimiste alustamiseks, võib komisjon taotleda lisateavet.

Artikkel 9

Ametlike läbirääkimiste alustamise luba

1. Komisjon annab loa alustada ametlikke läbirääkimisi, välja arvatud juhul, kui ta jõuab järeldusele, et läbirääkimiste alustamine:

a) oleks vastuolus liidu õigusega, välja arvatud vastuolud, mis tulenevad pädevuse jagunemisest liidu ja tema liikmesriikide vahel, või

b) kahjustaks liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahel käimas olevate või peatselt algavate läbirääkimiste eesmärke või

c) kujutaks endast takistust investeeringuid käsitleva liidu poliitika, sealhulgas eelkõige ühise kaubanduspoliitika arengus ja kohaldamisel.

2. Osana lõikes 1 osutatud loast võib komisjon nõuda, et liikmesriik lisaks läbirääkimistesse asjakohased klauslid.

3. Otsus lõikes 1 osutatud loa kohta tehakse artikli 15 lõikes 2 osutatud korra kohaselt. Komisjon teeb otsuse 90 päeva jooksul artiklis 8 osutatud teate saamisest arvates. Kui otsuse tegemiseks on vaja lisateavet, arvestatakse 90päevast tähtaega lisateabe laekumise kuupäevast alates.

Artikkel 10

Komisjoni osalemine läbirääkimistel

Komisjoni hoitakse läbirääkimiste eri etappide jooksul kursis läbirääkimiste edenemise ja tulemustega ning komisjon võib avaldada soovi osaleda liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelistel investeeringuid käsitlevatel läbirääkimistel.

Artikkel 11

Luba lepingule alla kirjutada ja lepingut sõlmida

1. Enne lepingule allakirjutamist teatab asjaomane liikmesriik komisjonile läbirääkimiste tulemustest ning edastab talle lepingu teksti.

2. Lõikes 1 sätestatud teatamiskohustust kohaldatakse ka lepingute suhtes, mille üle peeti läbirääkimisi enne käesoleva määruse jõustumist, aga mida ei sõlmitud ning mille suhtes seetõttu artiklis 2 sätestatud teatamiskohustust ei kohaldata.

3. Teate saamise korral annab komisjon hinnangu selle kohta, kas läbirääkimiste tulemusel koostatud leping:

a) ei oleks vastuolus liidu õigusega, välja arvatud vastuolud, mis tulenevad pädevuse jagunemisest liidu ja tema liikmesriikide vahel, või

b) ei kahjustaks liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahel käimas olevate või peatselt algavate läbirääkimiste eesmärke või

c) ei kujutaks endast takistust investeeringuid käsitleva liidu poliitika, sealhulgas eelkõige ühise kaubanduspoliitika arengus ja kohaldamisel.

d) ei oleks vastuolus artikli 9 lõikes 2 sätestatud nõudega, kui see on kohaldatav.

4. Kui komisjon leiab, et läbirääkimiste tulemusel koostatud leping ei vasta lõikes 3 sätestatud nõuetele, ei lubata liikmesriigil lepingule alla kirjutada ja seda sõlmida.

5. Kui komisjon leiab, et läbirääkimiste tulemusel koostatud leping vastab lõikes 3 sätestatud nõuetele, lubatakse liikmesriigil lepingule alla kirjutada ja see sõlmida.

6. Lõigete 4 ja 5 kohased otsused tehakse artikli 15 lõikes 2 sätestatud korras. Komisjon teeb otsuse 90 päeva jooksul lõigetes 1 ja 2 osutatud teate saamisest arvates. Kui otsuse tegemiseks on vaja lisateavet, arvestatakse 90päevast tähtaega lisateabe laekumise kuupäevast alates.

7. Kui lõike 5 kohaselt on antud luba, teatab asjaomane liikmesriik komisjonile lepingu sõlmimisest ja jõustumisest.

Artikkel 12

Läbivaatamine

1. Hiljemalt viis aastat pärast käesoleva määruse jõustumist esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva peatüki kohaldamise kohta aruande, milles vaadatakse uuesti üle, kas käesoleva peatüki kohaldamist on vaja jätkata.

2. Lõikes 1 osutatud aruandes antakse ülevaade ka käesoleva peatüki alusel taotletud ja antud lubadest.

3. Kui lõikes 1 osutatud aruandes soovitatakse käesoleva peatüki kohaldamine lõpetada või selle sätteid muuta, lisatakse sellele asjakohane õigusakti ettepanek.

IV PEATÜKK

Lõppsätted

Artikkel 13

Liikmesriikide käitumine seoses kolmanda riigiga sõlmitud lepingutega

1. Kõikide lepingute puhul, mis kuuluvad käesoleva määruse reguleerimisalasse, teatab asjaomane liikmesriik komisjonile ülemäärase viivituseta kõikidest nõupidamistest, mis toimuvad lepingu sätete alusel. Komisjonile edastatakse nõupidamise päevakord ja kogu asjakohane teave, mis aitab tal arutusele tulevaid teemasid mõista. Komisjon võib asjaomaselt liikmesriigilt nõuda lisateavet. Kui arutusele tulev küsimus võib mõjutada investeeringuid käsitlevat liidu poliitika ja sealhulgas eelkõige ühise kaubanduspoliitika rakendamist, võib komisjon nõuda, et asjaomane liikmesriik võtaks ettenähtud seisukoha.

2. Kõikide lepingute puhul, mis kuuluvad käesoleva määruse reguleerimisalasse, teatab asjaomane liikmesriik komisjonile ülemäärase viivituseta kõikidest talle tehtud avaldustest selle kohta, et konkreetne meede on lepinguga vastuolus. Samuti teatab liikmesriik komisjonile viivitamata kõikidest kõnealuse lepingu alusel esitatud vaidluste lahendamise taotlustest, niipea kui liikmesriik sellistest taotlustest teada saab. Liikmesriik ja komisjon teevad igakülgset koostööd ja võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada tulemuslik kaitse, mille hulka võib vajaduse korral kuuluda ka komisjoni osalemine menetluses.

3. Kõikide käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate lepingute puhul taotleb asjaomane liikmesriik enne lepingus sisalduva mistahes asjaomase vaidluste lahendamise mehhanismi käivitamist komisjoni nõusolekut ning kui komisjon seda taotleb, siis käivitab ta sellise mehhanismi. Selliste mehhanismide hulka kuuluvad konsultatsioonid teise lepingupoolega ja vaidluste lahendamine, kui see on lepinguga ette nähtud. Liikmesriik ja komisjon teevad vastavate mehhanismide raames ette nähtud menetluste läbiviimisel igakülgselt koostööd, mis võib vajaduse korral tähendada ka komisjoni osalemist vastavates menetlustes.

Artikkel 14

Konfidentsiaalsus

Kui liikmesriigid teatavad artiklite 8 ja 11 alusel komisjonile läbirääkimistest ja nende tulemustest, võivad nad märkida, kas mis tahes esitatud teavet tuleb pidada käsitleda konfidentsiaalsena ning kas seda võib jagada teiste liikmesriikidega.

Artikkel 15

Komitee

1. Komisjoni abistab rahvusvaheliste investeerimislepingute üleminekukorralduse nõuandekomitee.

2. Kui on viidatud käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 3 ja 7.

Artikkel 16

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, […]

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

[1] Nõukogu 9. oktoobri 1961. aasta otsus kolmandate riikidega sõlmitud kaubanduslepingute kehtivusaja ühtlustamise kohta ja nõukogu 16. detsembri 1969. aasta otsus liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelisi kaubandussuhteid käsitlevate lepingute järkjärgulise ühtlustamise ja ühenduse lepingute sõlmimise kohta.

[2] Uuematest kohtulahenditest vt 3. märtsi 2009. aasta kohtuotsuseid C-205/06 ja C-249/06 ning 19. novembri 2009. aasta kohtuotsust C-118/07, milles Euroopa Liidu Kohus leidis, et Austria, Rootsi ja Soome sõlmitud kahepoolsete investeerimislepingute teatavad erisätted on vastuolus EÜ asutamislepinguga ja et asjaomased liikmesriigid ei ole astunud vajalikke samme, et need vastuolud kõrvaldada. Samad või sarnased klauslid on olemas ka teistes kahepoolsetes investeerimislepingutes, mis on sõlmitud kas enne või pärast liiduga ühinemist. Oma lahendites on Euroopa Kohus kutsunud komisjoni asuma nendes küsimustes korraldaja ja vahendaja rolli.

[3] ELT L 200/52, 31. juuli 2009, lk 25 ja 46.

[4] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbi viidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes, KOM(2010) 83 (lõplik), 9. märts 2010.

[5] Vt eelnimetatud komisjoni ettepaneku artikkel 10.

[6] Uuematest kohtulahenditest vt Euroopa Liidu Kohtu otsuseid kohtuasjades C-205/06, komisjon vs. Austria, C-249/06, komisjon vs. Rootsi, ja C-118/07, komisjon vs. Soome.

[7] EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43.

[8] EÜT L 184, 17.07.1999, lk 23.

--------------------------------------------------