[pic] | EUROOPA KOMISJON |

Brüssel 20.10.2010

KOM(2010) 579 lõplik

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE, REGIOONIDE KOMITEELE NING EUROOPA KESKPANGALE

ELi raamistik kriisiohjamiseks finantssektoris

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE, REGIOONIDE KOMITEELE NING EUROOPA KESKPANGALE

ELi raamistik kriisiohjamiseks finantssektoris(EMPs kohaldatav tekst)

1. SISSEJUHATUS

Finantskriisi ajal sai valitsustele selgeks, et pankadel ja teistel süsteemsetel finantseerimisasutustel ei saa lasta põhja minna. Kuid ilustamata võib öelda, et ei olnud lihtne leida viisi, mis võimaldaks pangal maksevõimetusmenetluse ajal jätkata oluliste pangateenuste osutamist, kusjuures suure panga krahhi korral ei oleks olnud võimalik lõpetada selliste teenuste pakkumist ilma märkimisväärse süsteemse kahjuta. Meetmetega, mida valitsused olid sunnitud võtma raskustesse sattunud pangandusasutuste probleemide lahendamiseks (nt kapilitasüstid, varade suhtes võetavad abimeetmed, vara ja kohustuste tagatised ning likviidsustoetus), õnnestus finantssüsteem stabiliseerida. Nendega anti abi ka maksevõimetuks muutuvatele finantseerimisasutustele ja toetati võlausaldajaid, mis kujutas endast suuri kulusid riikide rahandusele: ELi valitsused kohustusid andma abi mahus kuni ligikaudu 30 % ELi SKPst, reaalselt ulatus kasutatud abi 13 %ni[1]. Sellised riiklikud sekkumised on siseturul konkurentsi oluliselt mõjutanud[2].

Ollakse ühel meelel, et selline olukord ei tohi korduda. Nagu võib pankrotti minna iga teine ettevõte, nii peab pankrot olema võimalik ka pankade puhul. Ametiasutustel peavad olema vahendid, mis võimaldavad neil vältida süsteemset kahju, mis on tingitud selliste asutuste nõuetevastasest pankrotistumisest, kujutamata endast maksumaksjale liigselt kahjuriski ning põhjustamata suuremat majanduslikku kahju. Lisaks rangemale reguleerimisele, millega vähendatakse panga raskustesse sattumise võimalust, on vaja usaldusväärset korda, millega taastatakse läbi pangakrahhi ohu turudistsipliin ja vähendatakse moraalitu käitumise riski – st kaudset kaitset maksevõimetuse vastu, mida praegu pangandussektor naudib.

Komisjon on mõnda aega tegelenud ELi poliitiliste meetmete väljatöötamisega ning praeguseks on vastu võetud kaks teatist kriisiohjamise ja pangakriisi lahendamise kohta. Esimeses, 2009. aasta oktoobri teatises[3] uuriti, mida on vaja muuta, et kriisiohje ja kriisilahendamine või piiriüleste pankade nõuetekohane saneerimine oleksid tõhusad; selle teatise kohta korraldati avalik arutelu. Arutelu tulemused esitati kriisiohjamist käsitleval konverentsil, mille komisjon korraldas 2010. aasta märtsis[4]. Komisjon lõi 2010. aasta kevadel maksevõimetusseaduse ekspertide rühma, et aidata ettevalmistavate tööde juures. Teises teatises, mis avaldati 2010. aasta mais,[5] käsitleti kriisilahendamise rahastamist viisil, mis vähendaks moraalitu käitumise riski miinimumini ja kaitseks riikide vahendeid[6]. Euroopa Parlamendi aruandes anti samuti olulisi soovitusi piiriülese kriisiohjamise kohta pangandussektoris (Ferreira aruanne)[7].

Komisjon aitab kujundada finantsstabiilsuse järelevalvenõukogu ja G20 tööd ning jälgib tähelepanelikult ka rahvusvahelisi suundumusi. 2010. aasta juunis Torontos toimunud G20 tippkohtumisel, kus käsitleti selliste süsteemide väljatöötamist ja rakendamist, mis annavad ametiasutustele volitused ja vahendid saneerida kriisi sattunud iga tüüpi finantseerimisasutusi või lahendada nende kriis nii, et koorem ei jää lõpuks maksumaksjate kanda. G20 kutsus finantsstabiilsuse järelevalvenõukogu üles kaaluma ja välja töötama konkreetseid poliitilisi soovitusi, et lahendada süsteemselt oluliste finantseerimisasutuste ja nendega seotud probleemid Souli tippkohtumiseks 2010. aasta novembris[8]. USAs on Doddi-Franki reformiga[9] kehtestatud raamistik süsteemsete asutuste kriisi lahendamiseks grupi tasandil.

Käesolevas teatises kirjeldatakse, millist poliitikat kavatseb komisjon järgida seni tehtud töö alusel kriisiohje ja -lahendamise küsimustes. Komisjon jätkab ettevalmistavat tööd samas suunas, et esitada 2011. aasta kevadel õigusakti ettepanek. Sellele lisatakse mõjuhinnang ja ettepanekuga lõpetab komisjon G20 peamiste reformide rakendamise finantsturu reguleerimise valdkonnas. 2010. aasta detsembris algatatakse avalik arutelu kaalumisel oleva õigusraamistiku tehniliste üksikasjade kohta. Käesoleva teatise 6. punktis visandatakse edasised plaanid seoses maksevõimetusseaduse reformi ja piiriüleste gruppide kriiside lahendamisega.

2. REGULEERIMISALA JA EESMÄRGID

Käesolevas teatises käsitletud raamistikku kohaldatakse kõigi krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute[10] suhtes, sõltumata sellest, kas nad tegutsevad piiriüleselt või ühes riigis. Lisaks jätkab komisjon tööd muude finantseerimisasutuste kriiside lahendamise valdkonnas ning esitab sellekohase aruande 2011. aasta lõpuks. Selle töö käigus kaalutakse eelkõige, kas ja milliseid kriisiohjamise ja -lahendamise vahendeid on vaja muude finantseerimisasutuste (sealhulgas kindlustusandjad, investeerimisfondid ja kesksed vastaspooled) jaoks.

Euroopa kriisilahendamisraamistiku peaeesmärk peaks olema, et mis tahes tüüpi ja ükskõik kui suured raskustesse sattunud asutused ning eriti süsteemselt olulised asutused võib lasta pankrotti minna ilma, et see ohustataks finantsstabiilsust ja tekitaks kulusid maksumaksjatele. Selle saavutamiseks pangandussektoris töötab komisjon praegu välja ennetamise, kriisiohje ja -lahendamise raamistikku, pidades silmas järgmisi eesmärke:

- Esikohal on ennetamine ja ettevalmistus: põhjalik kavandamine ja ennetavad meetmed peaksid aitama ametiasutustel ja ettevõtetel valmistuda kriisi lahendamiseks ning läbi viia reforme, millega vähendatakse riske finantssüsteemis;

- Usaldusväärsete kriisilahendamisvahendite loomine , millega tagatakse, et ametiasutustel on võimalused lahendada asutuste kriise nii, et levikuriskid väheneksid miinimumini ja tagataks peamiste finantsteenuste osutamise jätkumine, sealhulgas kindlustatud hoiustajate pidev juurdepääs hoiustele;

- Kiire ja otsustava tegutsemise võimaldamine , kehtestades selleks selgelt määratletud volitused ja menetlused ning kõrvaldades õiguskindlusetuse küsimustes, millal ametiasutused võivad sekkuda ja milliseid meetmeid võtta;

- Moraalitu käitumise riski vähendamine , tagades kahju asjakohase jagamise aktsionäride ja võlausaldajate vahel ning kaitstes riiklikke vahendeid. Seega miinimumnõue on, et kriisilahendamiskulud peaksid kandma aktsionärid ja võimaluse korral kõnealuse asutuse võlausaldajad vastavalt tavajärjestusele ning vajaduse korral kogu pangandussektor;

- Piiriüleste gruppide kriiside sujuva lahendamise toetamine , et tagada siseturu minimaalne häirimine, kulude õiglane jagamine ja oluliste pangandusteenuste jätkuv osutamine;

- Õiguskindluse ja asjakohaste kaitsemeetmete tagamine kolmandatele isikutele ning omandiõiguse mis tahes eiramise piiramine selle määrani, mis on avalikes huvides vajalik ja põhjendatud. Raamistiku eesmärk peaks olema tagada, et võlausaldajaid koheldaks sarnaselt sellele, kuidas oleks neid koheldud panga tegevuse lõpetamise korral;[11]

- Selliste konkurentsihäirete piiramine , mis tulenevad sekkumisest, mis moonutab võrdseid konkurentsitingimusi finantssektoris Euroopa tasandil. Seega peab kriisilahendamisraamistiku kohaselt antud riigiabi olema kooskõlas aluslepingu nõuete ja siseturuga.

Kõnealuseid eesmärke järgiva kriisiohjeraamistikuga tuleks tagada, et raskustesse sattunud pangad lahkuvad turult ilma finantsstabiilsust ohustamata. Ilma sellise raamistikuta võib juhtuda, et tulevase kriisi korral ei ole muud realistlikku alternatiivi kui jälle päästa finantseerimisasutusi.

3. RAAMISTIKU PÕHIELEMENDID

Komisjoni väljatöötatav kriisiohjeraamistik hõlmab kolme liiki meetmeid: ettevalmistavad ja ennetavad meetmed, varane järelevalvealane sekkumine ning kriisilahendamisvahendid ja volitused. Mõned kõnealustest vahenditest on liikmesriikides juba kasutusel, kuid mõni neist oleks mõnele liikmesriigile uus. Seepärast on vaja tagada sujuv üleminek liikmesriigipõhiselt korralt tulevasele raamistikule. Varase sekkumise ja kriisilahendamismeetmetega tuleb anda ametiasutustele hulk valikuvõimalusi ja sõltuvalt sellest, mis on meetme võtmise ajendiks, ei peaks raamistikuga ette kirjutatama, millist meedet millisel juhul kasutada.

3.1. Kriisiohje eest vastutavad ametiasutused

Varase sekkumise volitusi kasutavad hoolsuskohususte järgimise üle järelevalvet teostavad asutused ka edaspidi vastavalt kapitalinõuete direktiivile[12].

Uue kriisiohjeraamistikuga nõutakse, et iga liikmesriik määrab kriisilahendamise eest vastutava asutuse, et rakendada sellega seotud volitusi. Kõnealused asutused peaksid olema pigem haldus- kui justiitsasutused, kuid praeguses etapis ei tundu olevat vaja kirjeldada täpsemalt, milline riiklik asutus peaks vastutama kriisilahendamise eest. Tänu sellele saavad liikmesriigid säilitada olemasoleva riikliku korra, mille kohaselt vastutab kriisilahendamise eest rahandusministeerium, keskpank või hoiuste tagamise skeem. Komisjon siiski märgib, et paljudes jurisdiktsioonides on kriisilahendamise eest vastutavad asutused eraldatud järelevalveasutustest, ning peab sellist eraldatust oluliseks, et minimeerida tolereerimisriski.

3.2. Ettevalmistavad ja ennetavad meetmed

Komisjon vaeb mitmeid meetmeid, mille eesmärk on suurendada võimalust, et tekkivad probleemid tuvastatakse ja lahendatakse varakult, ning millega parandatakse ettevõtete ja ametiasutuste valmidust tegeleda tõhusalt tõsiste raskustega.

Rangem järelevalve

Järelevalve puudused aitasid kaasa hiljutise kriisi tekkimisele. Seepärast kavatseb komisjon muuta kapitalinõuete direktiivi kohase järelevalvekorra rangemaks ja nõuda, et iga asutuse jaoks, kelle üle järelevalvet teostatakse, koostatakse riskijuhtimisest lähtudes järelevalveprogramm, et teostatakse rohkem ja süsteemsemaid kohapealseid kontrolle; et standardid on rangemad ja et järelevalvehindamised on põhjalikumad ja rohkem tulevikku suunatud.

Varade ülekantavus

Komisjon vaeb meetmeid, millega määrataks kindlaks, mis olukorras ja tingimustel võib kapitalinõuete direktiivi reguleerimisalasse kuuluv asutus kanda varad grupi sees üle, sealhulgas olukorrad, mille puhul grupi majandusüksused kannatavad likviidsusprobleemide tõttu[13]. Eesmärk oleks luua raamistik, millega on lubatud likviidsust juhtida grupi sees ning mis peab hõlmama kaitsemeetmeid, mida on vaja finantsstabiilsuse säilitamiseks selles liikmesriigis, kus varasid ülekandvad üksused on asutatud, ning võlausaldajate ja aktsionäride õiguste kaitsmiseks.

Saneerimis- ja kriisilahendamiskavad

Kuna saneerimis- ja kriisilahendamiskavad on olulised elemendid suurte asutuste pankroti korral, jätkatakse nende väljatöötamist rahvusvahelisel tasandil ning neid peetakse tõhusa kriisiohjekorra oluliseks komponendiks. Komisjon võtab sellest tööst osa ja püüab võtta arvesse rahvusvahelisi suundumusi.

Kõik korra kohaldamisalasse kuuluvad krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid koostama ja ajakohastama saneerimiskava, millega on kehtestatud meetmed, mida asutus või grupp võtab eri stsenaariumide korral, et lahendada likviidsusprobleeme, hankida kapitali või vähendada riski. Kavad peaksid olema üksikasjalikud ja realistlikud ning need ei tohiks põhineda juurdepääsul mis tahes riiklikele vahenditele. Saneerimiskava koostamise nõuet kohaldataks siiski proportsionaalselt, võttes arvesse ettevõtte suurust, tema rahastamisallikate laadi ning seda, mil määral grupi või muu sektorisisene tugi on reaalselt kättesaadav. Asutused peaks esitama kavad järelevalveasutustele hindamaks, kas need on põhjalikud ja kas nende abil on võimalik taastada asutuse elujõud.

Ajakohastatud saneerimiskavade nõue kehtiks kõigi korra kohaldamisalasse kuuluvate krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes, et tagada kavandamine, mida on vaja panga või ettevõtte krahhi korral tegevuse nõuetekohaseks üleviimiseks või lõpetamiseks. Kõnealused kavad koostavad kriisilahendamisasutused ja järelevalveasutused koostöös ettevõtetega, kes oleksid kohustatud esitama vajaliku teabe[14]. Näiteks peaks saneerimiskava sisaldama andmeid grupi struktuuri, grupisiseste tagatiste ja teenuseid käsitlevate kokkulepete, lepingute ja vastaspoolte, võlakohustuste, hoiule andmise korra kohta, samuti teavet IT-süsteemide ja personali kohta.

Saneerimis- ja kriisilahendamiskavad tuleb koostada nii majandusüksuse kui ka grupi tasandil ning need peaksid heaks kiitma sellel eesmärgil loodud kriisilahendamiskolleegiumid[15].

Ennetavad volitused

Lisaks kriisilahendamise kavandamise meetmetele peaks komisjoni arvates olema ametiasutustel selged ennetavad volitused, mida kriisilahendamise eest vastutavad pädevad asutused saavad kasutada, kui nad leiavad, et asutuse või grupi kriisi lahendamine kohaldatava korra kohaselt on takistatud. Eesmärk oleks, et järelevalveasutustel[16] on pärast konsulteerimist kriisilahendamisasutustega õigus nõuda, et asutused võtavad selliseid meetmeid, sealhulgas muudavad äritegevust ja äriühingu struktuuri, et kriisi oleks võimalik lahendada vastavalt kohaldatavale õigusraamistikule. Kaalumisel olevad ennetavad volitused hõlmavad nõudeid piirata või muuta riskitaset, suurendada aruandlust, piirata teatavaid tegevusi või keelata need või võtta kasutusele grupi struktuur (sealhulgas teatavate tegevuste sidumine gruppi kuuluvate juriidiliste isikutega). Kuna õigus nõuda juriidilise struktuuri ja tegevuskorra muutmist on kahtlemata oluline sekkumine, on vaja asjakohast vastastikust kontrolli. See hõlmaks ettevõtte õigust vaidlustada kriisilahendamis- või järelevalveasutuse mis tahes saneerimisnõue.

3.3. Tegevuse käivitajad

Sellega, mis käivitab varase sekkumise ja kriisilahendamise (nn käivitajad), peab tagama, et asjaomased ametiasutused on võimelised võtma sobival ajal meetmeid, ning need peavad olema piisavalt selged ja läbipaistvad, et vähendada miinimumini järelevalveasutuste, ettevõtete ja turu vastaspoolte ebakindlust seoses sekkumise tingimuste täitmisega.

Varase sekkumise käivitajad

Kapitalinõuete direktiiviga on ette nähtud järelevalveasutuste varase sekkumise volitused kehtestada meetmed pankade suhtes, kes ei suuda täita kõnealuse direktiivi nõudeid[17]. Selleks et tagada, et järelevalveasutused saavad tekkiva probleemi lahendamiseks sekkuda piisavalt vara, võiks laiendada kõnealuste meetmete võtmise volitusi juhtudele, kus pank või investeerimisühing tõenäoliselt ei suuda täita kapitalinõuete direktiivi nõudeid. Kuna kapitalinõuete direktiivi nõuded on laiaulatuslikud, ei tähenda nõude täitmatajätmine või tõenäoline täitmatajätmine, et kõnealusel asutusel on tõsised probleemid, mis lahendamata jätmise korral viivad ettevõtte kokkukukkumise või tõenäolise krahhini. Kapitalinõuete direktiivi kohaselt võetavate varase sekkumise meetmete rangus on erinev ning eeldatakse, et järelevalveasutused valivad meetmed vastavalt nende asjakohasusele ja nõude eiramise laadile ja tõsidusele.

Kriisilahendamise käivitajad

Selleks et tagada finantsstabiilsus, peaks kriisilahendamisvahendite ja volituste kasutamise künnistega tagama, et kriisilahendamise eest vastutavad ametiasutused on võimelised võtma meetmeid enne, kui maksevõimetus kajastub panga bilansis[18]. Selle hetkeni sekkumisega viivitamine piirab tõenäoliselt kriisilahendamise tõhusaid võimalusi või on vaja rohkem vahendeid selliste võimaluste toetamiseks. Kuna vahendid võivad endast kujutada märkimisväärset sekkumist aktsionäride ja võlausaldajate omandiõigusesse, peab kriisilahendamise käivitajatega tagama, et kriisilahendamismeedet ei võeta enne, kui kõik muud realistlikud võimalused ettevõtte saneerimiseks on ära kasutatud ning et sekkumine on avalikes huvides.

Komisjon kaalub mitmeid võimalusi, mille eesmärk on kajastada nõuet, mille kohaselt peaks asutus olema tõsise surve all ilma võimaluseta saneerida ettevõte sellise aja jooksul, mis vastab ohule finantsstabiilsusele, mis kaasneb asutuse probleemide ja võimaliku krahhiga. Võimalikud künnised asutuse maksevõimetuse või likviidsuse kindlaksmääramiseks hõlmavad järelevalveasutuste hinnangut, et asutus on saanud või tõenäoliselt saab kahju, mis ammendab tema seadusejärgse omakapitali, et tema varad on väiksemad kui tema kohustused, et on tõenäoline, et ta ei suuda täita oma kohustusi tavalise äritegevuse käigus, või laiemalt, et tal ei ole piisavalt vahendeid äritegevuse jätkamiseks. Kvalitatiivsemad võimalused hõlmavad järelevalveasutuste hinnangut, et asutus ei täida enam või tõenäoliselt ei suuda enam täita pangandus- või investeerimistegevuseks vajaliku tegevusloa tingimusi. Teataval määral need võimalused ilmselt kattuvad ning komisjon kaalub veel, millised võimalused pakuvad paindlikkuse ja objektiivsuse parimat kombinatsiooni.

Lisaks eespool kirjeldatud kvalitatiivsetele ja kvantitatiivsetele käivitajatele teeb komisjon ettepaneku lisada veel üks tingimus, mille kohaselt tuleb kriis lahendada avalikes huvides. Avaliku huvi tingimus oleks rahuldatud, kui näiteks asutuse likvideerimine tavalise maksevõimetusmenetluse käigus ei tagaks finantssüsteemi stabiilsust või oluliste finantsinfrastruktuuriteenuste järjepidevust. Kui avaliku huvi tingimus ei ole täidetud, tuleks asutuse tegevus lõpetada siis, kui maksevõimetusmenetluse teel likvideerimise künnis on ületatud.

Isegi kui varase sekkumise ja kriisilahendamise käivitajad ühtlustatakse, püsib oht, et ametiasutused jäävad sekkumisega hiljaks või ei saa isegi aru, et käivitajate tingimused on täidetud. Seda ohtu saab minimeerida, töötades välja ühised indikaatorid ja kokkulepitud metoodika, millega antaks juhiseid, millal tuleks sekkuda. Vastastikune kontroll kolleegiumides võiks samuti aidata vähendada ohtu, et tekkivaid probleeme ei tuvastata või neid ei lahendata.

3.4. Varane sekkumine

Selles punktis kirjeldatakse praegu kaalumisel olevaid meetmeid, millega püütakse tekkivad probleemid lahendada varases järgus majandusüksuse ja grupi tasemel ning vältida probleemide süvenemist ja tagada saneerimine.

Järelevalvevolitused

Järelevalveasutuste varase sekkumise volitusi laiendatakse ja täpsustatakse. Järelevalveasutustele kättesaadavad uued meetmed võivad sisaldada selgeid volitusi keelata dividendide ning võimaluse korral selliste hübriidinstrumentide kupongide maksmine, mida seadusekohaselt loetakse omakapitaliks; nõuda juhtkonna väljavahetamist või nõuda, et pank loobub tegevusest või ärisuundadest, mis kujutavad endast ohtu tema finantsseisundile. Nagu eespool märgitud, saaks kõnealuseid volitusi kasutada juhul, kui eiratakse või võidakse eirata kapitalinõuete direktiivi nõudeid, seetõttu tuleb neid eristada eelmises punktis käsitletud ennetavatest volitustest.

Saneerimiskavade rakendamine

Tagamaks, et asutused võtavad probleemide lahendamiseks meetmeid õigel ajal, tuleks raamistiku reguleerimisalasse kuuluvate pankade ja investeerimisühingute suhtes kehtestada uus kohustus esitada järelevalveasutuse nõudmisel kava, mis sisaldab meetmeid, mida nad kavatsevad asutuse saneerimiseks võtta teatavates finantshädaolukordades. Seda kohustust kohaldataks juhul, kui asutus ei suuda täita kapitalinõuete direktiivi maksevõimetust käsitlevaid nõudeid või likviidsusega seotud mis tahes tulevasi nõudeid. Eeldatakse, et enamikul juhtudel põhineb kava ettevõtte saneerimiskaval ja sellega kohaldatakse saneerimiskavas juba kirjeldatud hädaabimeetmeid.

Erakorraline haldur

Lisaks kapitalinõuete direktiivi kohastele laiendatud järelevalvevolitustele võiks järelevalveasutustele anda volitused määrata kuni üheks aastaks ametisse erakorraline haldur, et võtta juhtimine üle või toetada selle asutuse olemasolevat juhtkonda, kes ei suuda täita kapitalinõuete direktiivi nõudeid või kes ei ole esitanud usaldusväärset eelmises lõigus nimetatud kava või ei suuda seda kava tõhusalt rakendada. Erakorraline haldur omaks kõiki juhtkonna õigusi, kuid tema peaülesanne oleks taastada asutuse hea seisund. Aktsionäride õigused jääksid puutumata ning aktsionäride nõusolekut peaks erakorraline haldur küsima iga meetme puhul, mille puhul oleks nõusolekut vaja ka siis, kui selle oleks võtnud juhtkond. Otsusega määrata erakorraline haldur ei tohiks kaasneda riigipoolset tagasi, samuti ei tohiks järelevalveasutused muutuda vastutavaks erakorralise halduri tegevuse eest. Erakorralise halduri vastutuse ulatust tuleb veel analüüsida.

3.5. Kriisilahendamine

Üldise reeglina tuleks raskustesse sattunud krediidiasutused likvideerida tavapärase maksevõimetusmenetluse alusel. Finantssektoris ei ole tavaliselt siiski (erinevalt teistest majandussektoritest) kohaldatud raskustes finantseerimisasutuste suhtes, eriti süsteemselt oluliste asutuste suhtes, tavapärast maksevõimetusmenetlust. Komisjon kaalub, kuidas tuleks reformida pankade maksevõimetust käsitlevaid õigusakte, et tagada, et kriisi sattunud pangad saaks teises etapis likvideerida, nagu on märgitud 5. punktis, järgides peaeesmärki, milleks on tagada, et likvideerimine on realistlik valikuvõimalus.

Alati ei ole siiski võimalik panka või investeerimisühingut likvideerida tavapärase maksevõimetusmenetluse käigus. Mõnel juhul tuleb kriis lahendada tegevuse nõuetekohase lõpetamise teel, et säilitada finantsstabiilsus avalikes huvides: st minimeerida levikuoht, tagada oluliste majandusfunktsioonide jätkumine, maksimeerida allesjäävate varade väärtus ning lihtsustada nende jõudmist tagasi tootvasse kasutusse erasektoris[19].

Meetmed, mille eesmärk on tagada ettevõtte äritegevuse jätkumine – nt õigus kanda võlg maha või konverteerida see omakapitaliks[20] – peaksid olema viimane võimalus ning neid tuleks kasutada üksnes väga põhjendatud juhtudel. Sellega toetataks turudistsipliini.

Komisjon leiab, et kõnealune kriisilahendamisraamistik koos ennetavate volitustega, mille eesmärk on lihtsustada ettevõtete juriidilisi ja ärilisi struktuure juhul, kui ettevõtte suhtes ei saaks vastasel korral rakendada kriisilahendamist, tagab, et kriisilahendamise eest vastutavad ametiasutused võivad ohjata kõigi raamistikuga hõlmatud asutuste kriisi sõltumata nende suurusest ja seotusest teiste asutustega, ohustamata seejuures finantsstabiilsust.

Kriisilahendamine ja maksevõimetus

[pic]

Kriisilahendamisraamistik peab koosnema kriisilahendamisvahenditest, mis hõlmavad mitmed kriisilahendamisvolitused. Raamistikuga määratakse kindlaks nii vahendid kui ka volitused koos tingimustega, mis peavad olema täidetud enne, kui vahendeid ja volitusi saab kohaldada ja rakendada.

Kriisilahendamisvahendid hõlmavad ettevõtte võõrandamise vahendit, mis võimaldab ametiasutustel võõrandada krediidiasutuse või osa tema tegevusest ühele või mitmele ostjale ilma aktsionäride nõusolekuta;[21] ajutise üleminekupanga vahendit, mis võimaldab ametiasutustel kanda raskustesse sattunud krediidiasutuse kogu äritegevuse või osa sellest (sealhulgas tema hoiused või hüpoteeklaenud) ajutisse üleminekupanka;[22] varade eraldamise vahendit, mis võimaldab ametiasutustel eraldada ebapiisava tootlusega või oluliselt vähenenud väärtusega varad nn halba panka, et puhastada raskustes panga bilanss; võlgade mahakandmise vahendit, mida käsitletakse punktis 3.6. Kriisilahendamisvolitused on erinevad juriidilised volitused, mida ametiasutused kasutavad eri kombinatsioonides kriisilahendamisvahendite rakendamisel. Need hõlmavad põhivolitusi kanda raskustes panga aktsiaid või varasid, õigusi või kohustusi üle teisele majandusüksusele, nt teisele finantseerimisasutusele või ajutisele üleminekupangale; tühistada raskustes panga aktsiaid või kanda maha või konverteerida tema võlga; volitusi vahetada välja juhtkond või volitust kehtestada ajutine moratoorium nõuete maksmisele. Vaja võib olla ka täiendavaid volitusi, nt volitust nõuda grupi teistelt üksustelt oluliste teenuste osutamise jätkamist.

Kuna sellised vahendid ja volitused võivad minna vastuollu aktsionäride ning enamikul juhtudel võlausaldajate õigustega, peaks raamistik sisaldama vajaduse korral tagatisi ja kompensatsioonimehhanisme. Peamine kompensatsioonipõhimõte, mida komisjon kaalub, on see, et asjaomased aktsionärid ei tohiks saada suuremat kahju, kui nad oleksid saanud juhul, kui asutuse tegevus oleks lõpetatud kohaldatava maksevõimetuskorra alusel[23].

Lisaks hõlmab raamistik vastaspoolte tagatisi ja turukokkuleppeid, mida võivad mõjutada omandi, varade või kohustuste ülekandmine, ning sätteid kohtuliku läbivaatamise kohta, et tagada, et asjaomastel osalistel on asjakohased õigused vaidlustada ametiasutuste meetmed ja nõuda rahalist hüvitamist. Lisaks kaalub komisjon, kas raamistik peaks sisaldama sätet peatada ajutiselt likvideerimisel tehtavad tasaarveldused nende lepingute puhul, mida ametiasutused kannavad üle seoses kriisilahendamismeetmega, ning konsulteerib ekspertidega sellise sätte üksikasjade üle. Täiendavalt vajab kaalumist likvideerimisõiguse rakendamine seoses varase sekkumise meetmetega.

On tehtud ettepanek, et raamistikus ei tuleks jäigalt sätestada volituste kasutamise õiguslikud vahendid. Liikmesriikides on praegu kasutusel eri mudelid, sealhulgas haldamine, pankrotivara haldamine ja täidesaatvate volituste lihtkasutamine. Tõhusaks koostööks ei tundu ühtse mudeli sätestamine olevat praegu asjakohane.

Kõnelauseid vahendeid ja volitusi tuleb kohaldada ja rakendada kooskõlas ELi lepingule ning vajadusel korral eelkõige vastavalt riigiabi raamistikule.

3.6. Võla mahakandmine

Suurte keerukate finantseerimisasutuste kriiside lahendamine on käimasolevate rahvusvaheliste arutelude keskne teema. Poliitikakujundajad tunnistavad, et teatavatel asjaoludel ei pruugi eespool kirjeldatud kriisilahendamismeetmed olla piisavad, et lahendada keerukate finantseerimisasutuste kriise nii, et oleks tagatud finantsstabiilsus. Näiteks ei pruugi süsteemse kriisi korral olla tavapärased kriisilahendamismehhanismid piisavad selleks, et ametiasutused saaksid tagada suure kommertspanga süsteemselt oluliste funktsioonide (nt maksesüsteemid ja laenuandmisfunktsioon) jätkuva toimimise. Kõnealune ettevõte võib olla liiga suur selleks, et müüa see sellistel tingimustel teistele pankadele ilma valitsuse toetuseta või ilma, et see oluliselt kahjustaks konkurentsi, samas kui turufunktsioonide seiskumise korral ei pruugi olemasolevad või uued turuosalised olla suutelised tema funktsioone üle võtma. Seepärast kaalub komisjon täiendavaid mehhanisme, mis võimaldavad asutusel jätkata tegevust, nii et asutust on võimalik ümber korraldada või vajaduse korral selle teatav tegevus nõuetekohaselt lõpetada, et vähendada kriisi leviku ohtu.

Üks kaalumisel olev mehhanism hõlmab kogu omakapitali mahakandmist ja raskustesse sattunud asutuse võla konverteerimist omakapitaliks, et taastada asutuse kapitalipositsioon nii, et asutus saab jätkata tegevust (ajutiselt või püsivalt). Sellega kaasnevad siiski märkimisväärsed õigusprobleemid ja poliitikaküsimused. Need hõlmavad järgmist:

- kas mehhanism peaks põhinema ametiasutuste seadusjärgsel õigusel kanda võlg maha või konverteerida see teatavatel tingimustel või peaks see põhinema kohustuslikel lepingulistel tingimustel kanda võlg maha või konverteerida see proportsionaalselt võlaga, mille on välja andnud kriisiohjeraamistiku kohaldamisalasse kuuluv finantseerimisasutus;

- kui volitused tulenevad õigusaktidest, kaetud võlaliigid (nt on keerulised õiguslikud ja poliitilised küsimused seotud kreditoorsete võlgnevustega, tuletisinstrumentidega, äriklientide hoiustega, tagatud laenudega ja grupisiseste kohustustega[24]) ja mõju, mis kohaldamisalal oleks võla järjestusele;[25]

- mõju kaasatava kapitali hinnale, lühiajalistele laenudele või allutatud laenudele liigselt tugineva rahastamise oht, vajadus kohandada bilansi kohustuste poolt ja võimalik vajadus muuta teatavate võlausaldajate järjestust;

- probleemid, mis on seotud kõnealuse vahendi kohaldamisega piiriüleste gruppide suhtes, ja vajadus tagada, et välisriikide kohtud tunnistaksid võla mis tahes mahakandmist või konverteerimist, kui võlga kajastatakse kolmandas riigis või hallatakse kolmanda riigi õigusaktide kohaselt.

Komisjon märgib, et kaalumisel on ka muud algatused, millel on sarnane eesmärk katta kahjum võla konverteerimise teel omakapitaliks või kanda võlg maha enne, kui pank ei suuda enam nõuetekohaselt tegutseda. Need hõlmavad Baseli komitee 19. augusti nõuandvas dokumendis esitatud nõudeid, mille kohaselt peaksid kõik allutatud kohustused olema konverteeritavad omakapitaliks juhul, kui äriühing ei ole enam elujõuline või kui riik on sunnitud sekkuma. Komisjon peab täiendavaid arutelusid võimalike uute tingimuslikku konverteeritavat kapitali käsitlevate eeskirjade rakendamise küsimuses ja tagab, et mis tahes ettepanek, mis käsitleb võla mahakandmist kui kriisilahendamisvahendit, oleks sellega kooskõlas.

Hoolimata võla mahakandmismehhanismi väljatöötamise tehnilistest probleemidest leiab komisjon, et see oleks täiendav kriisilahendamisvahend, mis märkimisväärselt suurendab ametiasutuste võimalusi suurte keerukate finantseerimisasutuste kriiside lahendamisel. Kui puudub tõhus mehhanism selliste asutuste kriiside ohjamiseks ilma süsteemsete mõjudeta, muutub olulisemaks argument, et alternatiivina kahjumi paremale katmisele kehtestatakse täiendav hoolsuskohustus koos struktuursete meetmetega, mille eesmärk on kriisi lahendamine.

4. PIIRIÜLESE KRIISIOHJAMISE KOORDINEERIMINE

4.1. ELi pangagruppide kriiside lahendamise koordineerimine

Punktis 2 kirjeldatud meetmetega tagatakse, et kriisilahendamisasutustel on samad vahendid ja volitused. See lihtsustab koordineeritud meetmete võtmist piiriülese grupi kriisi korral, kuid koostöö edendamiseks ja liikmesriikide ebaühtlaste lähenemisviiside vältimiseks tuleb võtta täiendavaid meetmeid.

Põhimõtteliselt tagaks ühtne raamistik, mille kohaselt lahendab piiriüleste üksuste kriise Euroopa üks asutus, Euroopa finantsgruppide kriiside kiire, otsustava ja erapooletu lahendamise ning kajastaks paremini pangandusturu üleeuroopalist olemust. Komisjon tunnistab, et ELi ühtse kriisilahendamismehhanismi kehtestamine piiriüleste pangagruppide puhul on keeruline ilma ühtse maksevõimetuskorra kehtestamiseta ja Euroopa ühtse järelvalveasutuse loomiseta kõnealuste üksuste jaoks. Komisjon on seisukohal, et Euroopa kriisilahendamisalane lähenemisviis peaks olema kooskõlas laiema järelevalvekorraga.

Seepärast pooldab komisjon esimese sammuna sellise koordineeritud raamistiku loomist, mis põhineb ühtlustatud kriisilahendamisvahenditel ja nõudel, mille kohaselt peavad ametiasutused konsulteerima ja tegema koostööd sidusettevõtete kriiside lahendamisel. Selleks kavandab komisjon kahte suuremat reformi.

Esiteks loodaks olemasolevate järelevalvekolleegiumide juurde kriisilahendamiskolleegiumid, kaasates selleks pangagruppide kriiside lahendamise asutused. Kriisilahendamiskolleegiumide tööd juhiks kriisilahendamisasutus, kes vastutab Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutseva krediidiasutuse eest (grupitasandi kriisilahendamisasutus), samuti kriisialase kavandamise ja kriisilahendamiskavade, sealhulgas vajaduse korral koormuse jagamise põhimõtete, väljatöötamise eest. Kriisi korral saaks kriisilahendamiskolleegiumides vahetada teavet ja koordineerida kriisilahendamismeetmeid.

Teiseks peaks grupitasandi kriisilahendamisasutusel olema pangagrupi kriisi korral õigus otsustada, kas pangagrupi kriisi lahendamise kord on asjakohane. Sõltuvalt sellest otsusest, mis tuleks teha kiiresti, peaksid liikmesriikide ametiasutused loobuma selliste riiklike meetmete võtmisest, mis võivad pärssida pangagrupi kriisi lahendamise mehhanismi tõhusust. Grupitasandi kriisilahendamisasutus võib koostöös teiste kriisilahendamiskolleegiumide asutustega jõuda seisukohale, et grupi struktuuri ja ülesehitust arvesse võttes on asjakohasem võtta kriisilahendamismeetmeid üksuste kaupa ning sel juhul teeb iga riiklik ametiasutus eraldi otsused. Pangagrupi kriisi lahendamise kord põhineks grupi kriisi lahendamise kaval, mille on välja töötanud asjaomased asutused ja mida rakendavad liikmesriikide ametiasutused uue raamistiku kohaste kriisilahendamisvahendite ja volituste abil.

Pangagrupi kriisi lahendamise korra kehtestamine asjakohastel juhtudel peaks lihtsustama kriisi koordineeritud lahendamist ja tagama grupile parimad tulemused. Kuna kriisilahendamisvolitusi kohaldatakse üksikute õiguslike üksuste suhtes ja kriisilahendamispädevus on liikmesriigi tasandil, ei oleks pangagrupi kriisi lahendamise kord siduv. Liikmesriikide ametiasutused, kes ei nõustu korraga, võivad võtta sõltumatult meetmeid, mida nad peavad vajalikuks riigi finantsstabiilsuse tagamiseks, kuid peavad samas arvesse võtma kõnealuste meetmete mõju finantsstabiilsusele teistes liikmesriikides, põhjendama oma otsuseid kriisilahendamiskolleegiumile ja kui see on ajaliselt võimalik, arutama enne meetmete võtmist kõnealuseid põhjusi kolleegiumi teiste liikmetega.

Kõnealuse raamistikuga tagatakse tasakaal vajaduse vahel koordineerida liikmesriikide meetmeid, et tagada pangagrupi kriisi ühtne lahendamine, ja võimaldada ametiasutustel võtta vajaduse korral kiiresti ja otsustavalt meetmeid.

4.2. Kolmandate riikidega koordineerimise raamistik

Rahvusvahelisel tasandil tegutsevate pangagruppide kriiside lahendamiseks tuleb vähemalt vastastikuselt tunnustada ja täita meetmeid, mida võtavad kriisilahendamisasutused asjaomastes jurisdiktsioonides. Selleks vajalike rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimine on lihtsam juhul, kui kriisilahendamismehhanismid põhinevad ühistel põhimõtetel ja lähenemisviisidel, ning komisjon toetab tugevasti finantsstabiilsuse nõukogu ja G20 tööd selles valdkonnas. Samuti toetab komisjon ülemaailmsete äriühingute kriiside ohjamise eest vastutavate riiklike ametiasutuste vaheliste äriühingupõhiste koostöökokkulepete väljatöötamist, et tagada tõhus kavade koostamine, otsuste tegemine ja koordineerimine seoses rahvusvaheliste pangagruppidega.

4.3. Euroopa järelevalveasutuste roll kriisiohjamisel

Käesolevas teatises esitatud raamistik on täielikult kooskõlas hiljuti heaks kiidetud määrustega, millega luuakse Euroopa järelevalveasutused. Euroopa Parlamendi ja nõukogu läbirääkimiste tulemusel laiendatakse Euroopa järelevalveasutuste määrustega Euroopa järelevalveasutuste rolli mitmes valdkonnas, sealhulgas kriisiohje, kriisiks ettevalmistumise ja kriisi ennetamise valdkonnas. Eelkõige võib ELi õigusaktidega ettenähtud piirides anda EPJA-le (vajaduse korral koostöös EVJAga) raamistiku järelevalve ülesande ning raamistiku ettevalmistava, ennetava, varajase sekkumise ja koordineerimise funktsioonide aspektidega seotud eriülesanded, sealhulgas volitused uurida ELi õiguse rikkumisi, tegutseda vahendajana ja teha otsuseid eriolukorras[26]. Lisaks oleks EPJA-l keskne roll raamistiku kohasel piiriülesel koordineerimisel, tegutsedes vaatlejana kriisilahendamiskolleegiumides ning aidates välja töötada ja koordineerida saneerimis- ja kriisilahendamiskavasid ning osaledes selles[27]. Valdkondades, kus Euroopa järelevalveasutustel on volitused tegutseda vahendajana ja teha otsuseid eriolukorras, kohaldatakse ka eelarvealaseid kaitsemeetmeid,[28] tagamaks, et Euroopa järelevalveasutuste otsused mingil viisil ei mõjutaks liikmesriikide eelarvelisi kohustusi.

Seoses kriisilahendamisega, millega on lisaks järelevalveasutustele seotud ka muud asutused, kaalub komisjon põhjalikult seda, mis osas saaks EPJA kriisi lahendamisele paremini kaasa aidata. Näiteks võib EPJA tegutseda koordineeriva asutusena ELi tasandil samal viisil, nagu järelevalveasutused toetavad kriisilahendamisasutuste meetmeid liikmesriikide tasandil. Samas tuleb silmas pidada ka huvide konflikte: üks põhjus, miks järelevalveasutused ja kriisilahendamisasutused on paljudes jurisdiktsioonides üksteisest eraldatud, on seotud reguleerimisalase tolerantsuse vähendamisega.

5. KRIISILAHENDAMISE RAHASTAMINE

Kriisilahendamisega seotud kulud peaksid peamiselt kandma aktsionärid ja võlausaldajad, kuid enamikul juhtudel sellest ei piisa. Selleks et kriisilahendamine oleks usaldusväärne lahendus, tuleks kehtestada asjakohane rahastamiskord. Komisjon märkis oma 26. mai teatises, et kavatseb teha ettepaneku luua riiklikud fondid pangakriiside lahendamise toetuseks.

Komisjon on seisukohal, et koordineeritud lähenemisviis ELi tasandil on vajalik selleks, et tagada selge seos rahastamismehhanismi ja uue kriisilahendamisraamistiku vahel. Usaldusväärne kriisilahendamise rahastamise kord peaks aitama tugevdada finantsstabiilsust ja tagama vastupanuvõimelisema süsteemi. Kõrvaldades võimalikud erinevused ja moonutused, aitaks ühtne lähenemisviis ka tõhustada piiriülest koostööd. Komisjon leiab, et eelrahastatavate kriisilahendamisfondide süsteem aitaks pikas perspektiivis vähendada ühiskonna kui terviku kulusid.

Lisaks on komisjon seisukohal, et erasektoripoolsel rahastamisel põhinev ühtne lähenemisviis peaks aitama jõuda kokkuleppele asjakohase kriisilahendamiskulude koormuse jagamise korra osas, mis on oluline piiriüleste üksuste kriiside tõhusaks lahendamiseks.

5.1. Kriisilahendamisfondide kasutamine

Kriisilahendamisfondid on vajalikud selleks, et kriisilahendamine oleks usaldusväärne lahendus. Kriisilahendamisfondidest tuleneva moraalitu käitumise riski võimaliku suurenemisega seotud probleeme saab leevendada, kui fonde kasutataks ainult kriisilahendamisvahendite rahaliseks toetamiseks, nt ajutise üleminekupanga rahastamiseks või panga kohustuste tagamiseks, et vältida krediidi väljavoolu.

Juhul kui kriisilahendamismeetmete (nt võla mahakandmine) eesmärk on taastada raskustesse sattunud üksuse nõuetekohane tegevus, peavad mis tahes ajutise rahastamisega kaasnema asjakohased meetmed üksuse restruktureerimiseks, süüdi oleva juhtkonna kõrvaldamiseks, tagatiseta võlakohustuste mahakandmiseks ja olemasolevate aktsionäride nõuete läbivaatamiseks või tühistamiseks.

Kriisilahendamise mis tahes rahastamine (sealhulgas kapital, likviidsus, tagatised või muud meetmed) peab olema kooskõlas Euroopa Liidu lepinguga ja eelkõige riigiabi raamistikuga, kui sellega kaasneb riigi rahaliste vahendite[29] kasutamine ja kui majandusüksusele, kes jätkab tegutsemist turul (isegi kui piiratud kujul), luuakse eelis, mis võib moonutada konkurentsi ja mõjutada ELi-sisest kaubandust.

5.2. Kriisilahendamisfondid ja hoiuste tagamise skeemid

Kriisilahendamisfondidel ja hoiuste tagamise skeemidel on erinev otstarve. Sellest hoolimata võib mõnes liikmesriigis juba teataval viisil kasutada hoiuste tagamise skeeme kriiside lahendamise rahastamiseks. Komisjon tegi juulis ettepaneku[30] selle kohta, et hoiuste tagamise skeemide eelrahastatavaid vahendeid võiks kasutada pangakriisi lahendamise meetmete puhul, mis hõlmavad hoiuste ülekandmist teise üksusesse (nt müük teisele erasektori üksusele või üleminekupangale või ühinemine sellise üksuse või üleminekupangaga), tingimusel, et kasutatavad hoiuste tagamise skeemide vahendid ei ületa summat, mis oleks tulnud välja maksta hoiustajatele.

Uue kriisiohjeraamistikuga võib suureneda sellise rahastamise vajadus, mis läheb kaugemale meetmetest, mille eesmärk on säilitada tagatud hoiused. Sellised täiendavad kulud võivad seega kanda kriisilahendamisfondid. Kriisilahendamise rahastamise süsteem, mida rahastatakse ainult kindlustatud hoiuste alusel, seaks väiksemad ja rohkem spetsialiseerunud hoiuseid võtvad asutused ebaõiglaselt halvemasse olukorda võrreldes suurte universaalpankadega, kelle bilansi struktuur on mitmekülgsem ja kes on potentsiaalselt süsteemselt olulisemad. Hoiuste tagamise skeemide ja kriisilahendamisfondide vahelist võimalikku sünergiat uuritakse täiendavalt.

5.3. Kriisilahendamisfondide ülesehitus

Kuigi komisjon ei pea vajalikuks reguleerida fondide toimimise kõiki aspekte, tuleks komisjoni arvates koordineerida järgmised elemendid:

- Kriisohjeraamistiku kohaldamisalasse kuuluvad pangad teeksid osamakseid eelrahastatavatesse fondidesse ja nende suhtes kohaldatakse järelrahastamiskorda, millega tagatakse rahastamine sõltumata pankrotti läinud panga suurusest, kusjuures fondi rahalisi võimalusi ületavad kulud kannab hiljem pangandussektor.

- Fondi osamaksete tegemise nõuded peaksid kajastama vastutuse jaotumist järelevalve ja kriisiohjamise valdkonnas. Sarnaselt hoiuste tagamise skeemidele saaks iga kriisilahendamisfond osamakseid samas liikmesriigis tegevusloa saanud asutustelt, kusjuures osamaksed kataksid teistes liikmesriikides asutatud filiaale.

- Osamaksete arvutamise alust tuleb hoolikalt kaaluda. Kuigi komisjon põhimõtteliselt kaalub täielikult ühtlustatud lähenemisviisi, mis põhineb peamiselt kohustistel, mis on kriisilahendamiskulude eelistatud näitaja, võib praeguses etapis kaaluda ka muid võimalusi osamaksete arvutamise aluse hilisemaks ühtlustamiseks. Kui see on põhjendatud finantssüsteemi ülesehitusega, laiema fiskaalse taustaga või kriisilahendamise võimalike kuludega, võib liikmesriikidele võimaldada paindlikkust osamaksete arvutamise aluse kindlaksmääramisel, tingimusel, et see ei põhjusta moonutusi siseturul. Komisjon kaalub iga lähenemisviisi kulusid ja kasu ning võtab hoolikalt arvesse eri sidusrühmade seisukohti.

Kuigi esmases etapis näib asjakohane luua riiklike kriisilahendamisfondide võrgustik, on komisjon seisukohal, et ELi tõhusa kriisilahendamiskorra tagamiseks oleks parem luua ühtne ELi kriisilahendamisfond. Sellise fondi puhul tuleb ühtlustada osamaksete arvutamise alus.

5.4. Fondide suurus

Komisjon tunnistab, et ühtlustatud riiklike fondide suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta muude finantssektori reformidega kaasnevat koormust. Fondid tuleks käivitada järkjärgult ning osamaksed peaksid olema esialgu väiksemad ja suurenema majanduse elavnedes.

Fondide sihttaseme kindlaksmääramiseks pöörab komisjon mõjuhinnangus erilist tähelepanu hiljutiste kriisilahendamismeetmete kuludele ja võtab arvesse ka seda, et fondi suurus peaks sõltuma ka muude reformide mõjust, nt suuremad kapitalinõuded ja kapitali parem kahjumi kandmise võime, samuti muude selliste kriisileevendusmehhanismide (nt hoiuste tagamise skeemid) tõhusust, mis võivad vähendada pangakriiside tõenäosust ja mõju. Kuna osa kriisilahendamisfondide kuludest võib tagasi saada (nt üleminekupanga müümise korral), võib fondide sihttase olla veelgi väiksem. Saadava kogemuse põhjal saab fondide mahtu kohandada nii, et see oleks paremini kooskõlas prognoositavate rahastamisvajadustega.

6. JÄRGMISED SAMMUD JA EDASINE TÖÖ

6.1. Järgmised sammud: koordineerimisraamistik (2011)

Komisjon töötab praegu välja kriisiohjeraamistikku ja koostab mõjuhinnangut, mis on edasise töö aluseks ja lisatakse ametlikule ettepanekule, mis on kavas esitada 2011. aasta kevadel. Enne ettepaneku vastuvõtmist peab komisjon 2010. aasta detsembris arutelusid võimalike sätete tehniliste üksikasjade üle. Kõnealune raamistik hõlmab käesolevas teatises käsitletud poliitikavaldkondi: ühtlustamisvahendid, riiklike meetmete koordineerimine ja rahastamiskord.

Kõnealuse raamistiku kehtestamiseks muudetakse liikmesriikide maksevõimetusseadusi ainult sel määral, mis on vajalik eespool esitatud meetmete toetamiseks. See võib hõlmata muudatusi, mida on vara ülekandmisel grupi üksuste vahel (punkt 3.3) vaja ülekantava vara saava üksuse võlausaldajate ja aktsionäride kaitseks ning hoiustajate eelisõiguste tagamiseks, kui see on soovitav võla mahakandmise seadusjärgset volitust arvesse võttes.

6.2. Edasine töö

Maksevõimetusraamistik (keskpikas perspektiivis)

Komisjon uurib vajadust veelgi ühtlustada pankade maksevõimetusskeeme, et võimaluse korral lahendada pangakriise ja likvideerida pankasid samade maksevõimetusalaste menetlus- ja sisuliste eeskirjade alusel. See hõlmab järgmist.

Pankade likvideerimise soovitavad haldusmenetlused, et soodustada kiiremat ja nõuetekohasemat likvideerimist, kui see on võimalik kohtumenetluste puhul. Panga maksevõimetust käsitlevate õigusaktide põhimõtete (sealhulgas eelisjärjestus ja sissenõudmismenetlused) ühtlustamine.

Komisjon avaldab aruande maksevõimetusalaste õigusaktide täiendava ühtlustamise kohta 2012. aasta lõpuks.

Ühtne raamistik (pikas perspektiivis)

Kooskõlas EPJA määruse läbivaatamisega 2014. aastal analüüsib komisjon seda, kuidas oleks võimalik luua ühtsem raamistik piiriüleste gruppide kriiside lahendamiseks. See võib tähendada ELi asutuse kaasamist, kuid sellise asutuse tegutsemisvõime sõltuks ELi kriisilahendamis- ja maksevõimetuskorra kehtestamisest ning ühtsel alusel rahastatava ELi kriisilahendamisfondi loomisest.

7. Kokkuvõte

Käesolevas teatises kirjeldatud tulevased poliitikameetmed tugevdaksid märkimisväärselt finantssüsteemi vastupanuvõimet, tagades ettevõtetele ja ametiasutustele parema ettevalmistuse ja võimalused probleemide varaseks lahendamiseks. Komisjon jätkab kõnealuste meetmete väljatöötamist vastavalt käesolevale dokumendile lisatud töökavale, nii et Euroopa ametiasutustel oleksid vajalikud vahendid ja rahalised ressursid, et tõhusalt sekkuda ja nõuetekohaselt ohjata panga või investeerimisühingu kriisi, et minimeerida süsteemne mõju ja kulud, mida riik ja maksumaksjad peavad kandma.

Edasised poliitikameetmed

Eesmärgid | Kavandatud meetmed | Ajakava |

Koordineeritud raamistik |

Tagada, et kõigil liikmesriikidel on pankade ja teatavate investeerimisühingute suhtes kohaldatav tõhus kriisiohjekord, mille kohaselt on ametiasutustel piisavad ja ühtsed volitused varajaseks sekkumiseks ja kriisi lahendamiseks. | Direktiivi ettepanek kriisiohjamise kohta, mis hõlmab järgmist: - laiemad järelevalvevolitused - asjakohased kavandamise (sealhulgas saneerimis- ja kriisilahendamiskavad) nõuded - ühtsed kriisilahendamis-vahendid | 2011. aasta kevad |

Tagada tõhus koostöö ja koordineerimine ametiasutuste vahel piiriülese ettevõtte kriisi korral. | Direktiivi ettepanek kriisiohjamise kohta, mis hõlmab piiriülest koordineerimis-raamistikku | 2011. aasta kevad |

Tagada, et kriisiohjemeetmeid saab toetada erasektoripoolse rahastamise teel. | Direktiivi ettepanek kriisiohjamise kohta, mis näeb ette riiklike kriisilahendamis-fondide loomise. | 2011. aasta kevad |

Analüüsida, milliseid kriisiohjemeetmeid on vaja muude finantseerimisasutuste puhul | Aruanne nõukogule ja Euroopa Parlamendile | 2011. aasta lõpp |

Maksevõimetus |

Analüüsida, millist panga maksevõimetuskorra ELi reformi on vaja, et tagada, et likvideerimine on realistlik lahendus raskustes pankade puhul, ja kõrvaldada piiriüleste pangagruppide suhtes kohaldavate maksevõimetusmenetluste puudused. | Aruanne nõukogule ja Euroopa Parlamendile, vajaduse korral koos õigusakti ettepanekuga | 2012. aasta lõpp |

Piiriüleste pangagruppide kriiside ühtne lahendamine |

Analüüsida, kuidas saab paremini kehtestada piiriüleste pangagruppide suhtes kohaldatava ühtse kriisilahendamis-raamistiku, mis hõlmab ka ELi asutust. | Käsitletakse kooskõlas EPJA määruse läbivaatamisega. | 2014 |

Hinnata vajadust ELi kriisilahendamisfondi järele, mis täiendaks ühtset lähenemisviisi piiriüleste pangagruppide kriiside lahendamiseks. | Käsitletakse kooskõlas EPJA määruse läbivaatamisega. | 2014 |

[1] Teave, mille komisjoni talitused ja liikmesriigid esitasid majandus- ja rahanduskomiteele kuni 2009. aasta detsembrini.

[2] Seepärast on Euroopa Komisjon nõudnud võimaluse korral kulukoorma jagamist ja meetmete võtmist, et piirata selliseid konkurentsihäireid vastavalt ELi lepingule.

[3] KOM(2009) 561

[4] Teave kõnealuse konverentsi kohta, sealhulgas ettekanded ja dokumendid on avaldatud komisjoni veebilehel http://ec.europa.eu/internal_market/bank/crisis_management/index_en.htm#conference

[5] KOM(2010) 254

[6] Komisjoni kahe eelmise teatise tekstid asuvad aadressil http://ec.europa.eu/internal_market/bank/crisis_management/index_en.htm

[7] Euroopa Parlament, A7-0000/2010, majandus- ja rahanduskomitee, raportöör: Elisa Ferreira.

[8] Käesolevas dokumendis esitatud seisukohad on kooskõlas FSB väljatöötatud soovitustega.

[9] Wall Streeti reform ja tarbijakaitseseadus (Pub.L. 111-203, H.R. 4173).

[10] Komisjoni poliitika eesmärk on hõlmata sellised investeerimisühingud, mille krahh võib põhjustada süsteemset ebastabiilsust, selleks vaeb komisjon võimalusi, kuidas seda ühingute kategooriat määratleda.

[11] Tähenduses, et võlausaldajad ei oleks ei paremas ega halvemas olukorras, kui nad oleksid olnud panga tegevuse lõpetamise korral.

[12] Direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ.

[13] Tähelepanu tuleb pöörata kõnealuse ülekandmise käsitlemisele vastavalt kohaldatavale maksukorrale. Ka raamatupidamisarvestus võib vajada eraldi käsitlemist.

[14] Järelevalveasutuste ja muude asutuste suhtes kohaldataks konfidentsiaalse teabe avaldamise tavapiiranguid.

[15] Vt punkt 4.1.

[16] Konsolideeriv järelevalveasutus direktiivi 2006/487EÜ tähenduses oleks vastutav kõigi muutmisotsuste eest grupi tasandil.

[17] Direktiivi 2006/48/EÜ artikkel 136. Kõnealuseid volitusi kohaldatakse investeerimisühingute suhtes vastavalt direktiivi 2006/49/EÜ artiklile 37.

[18] Maksevõimetuse kajastumine bilansis on üldiselt märgiks, et võib algatada tavapärase maksevõimetuse menetluse.

[19] Nii tavapärane likvideerimine kui ka tegevuse lõpetamine ettevõte kaob kas tervikuna või osaliselt. Seega äritegevus ei jätku.

[20] Vt punkt 3.6.

[21] Ettevõtte või tema osa müük peaks sõltuvalt olukorrast olema avatud, läbipaistev ja mittediskrimineeriv. See on parim viis tagamaks, et omandaja maksab õiglast turuhinda ning et ta ei saa riigiabi. Komisjon siiski tunnistab, et teatavatel juhtudel tuleb finantsstabiilsuse säilitamiseks teha müügitehing lühikese aja jooksul. Sellisel juhul ei ole võimalik korraldada tavapärast hanget, kuid läbipaistvuse, avatuse ja mittediskrimineerimise nõuet tuleb järgida nii palju, kui võimalik.

[22] Ajutise panga struktuuri eesmärk on lihtsustada pidevat juurdepääsu kindlustatud hoiustele või säilitada olulised pangafunktsioonid piiratud aja jooksul, pidades silmas tulevast müüki erasektorisse, kui turutingimused stabiliseeruvad.

[23] Seda põhimõtet kohaldatakse praegu mitmes jurisdiktsioonis.

[24] Vahend tuleb välja töötada nii, et teatavad investorikategooriad (nt jaeinvestorid ja VKEd) ei satuks halvemasse olukorda.

[25] Komisjon on seisukohal, et põhimõtteliselt tuleks maksevõimetuse korral mis tahes laenude mahakandmisel lähtuda nõuete järjestusest.

[26] Euroopa järelevalveasutuste määruste kompromissteksti artiklid 9, 10 ja 11, nagu leppisid kokku nõukogu ja Euroopa Parlament.

[27] Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse määruse kompromissteksti artiklid 12c ja 12ca, nagu leppisid kokku nõukogu ja Euroopa Parlament.

[28] Euroopa järelevalveasutuste määruste kompromissteksti artikkel 23, nagu leppisid kokku nõukogu ja Euroopa Parlament.

[29] Üldiselt käsitatakse riigi sekkumisena olukorda, kus vahendid tulenevad riigi õigusaktide kohastest kohustuslikest osamaksetest ning neid juhitakse ja eraldatakse vastavalt kõnealustele õigusaktidele, isegi kui kõnealuseid vahendeid haldab riigist eraldiseisev asutus (vt näiteks kohtuasi 173/73 Itaalia vs komisjon [1974] EKL 709, lõige 16).

[30] KOM(2010) 368.