[pic] | EUROOPA KOMISJON | Brüssel 31.3.2010 KOM(2010)127 lõplik . KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE ELi poliitiline raamistik, millega toetatakse arenguriike toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel SEK(2010)379 PÕHJENDUS Viimastel aastatel on suurenenud nälja ja alatoitumise all kannatavate inimeste hulk ning prognoositakse, et 2010. aastal ületab toiduga ebapiisavalt kindlustatud inimeste arv 1 miljardi. Toiduga kindlustamatus mõjutab inimarengut, sotsiaalset ja poliitilist stabiilsust ning aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks tehtavaid jõupingutusi. Eelkõige nõrkadel riikidel on tõsiseid probleeme esimese aastatuhande arengueesmärgi saavutamisel (äärmusliku vaesuse ja näljahäda likvideerimine). 2007.–2008. aastal maailmaturul toimunud toiduainete hinnatõus pani ülemaailmse toiduga kindlustatuse üle uuesti järele mõtlema. ÜRO ülemaailmse toiduga kindlustatuse kriisi käsitlev kõrgetasemeline töökond loodi eesmärgiga parandada ÜRO-sisest kooskõlastamist; käivitati põllumajandust, toiduga kindlustatust ja toitumist hõlmav üleilmne partnerlus ning G8 liidrid leppisid 2009. aasta tippkohtumisel L'Aquilas kokku toiduga kindlustatust käsitlevas terviklikus töökavas. Euroopa Liit reageeris üha suurenevatele toiduga kindlustatusega seotud probleemidele täiendava 1 miljardi suuruse toidurahastu asutamisega[1]. Tegemist on ajutise meetmega, mille raames toetatakse kõnealusest probleemist kõige rohkem mõjutatud arenguriike. EL ja tema liikmesriigid on juba pikka aega olnud nii finantsiliselt kui ka poliitiliselt kõige olulisemad ja usaldusväärsemad osalejad üleilmses toiduga kindlustatuse valdkonnas. Hiljutiste arengute ja tulevaste väljakutsete tõttu oleks vaja uut ühist toiduga kindlustatuse strateegiat, mis tugevdaks veelgi ELi juhtpositsiooni üleilmses toiduga kindlustatuse tegevuskavas ning parandaks ELi abi tõhusust kooskõlas Lissaboni lepingu,[2] algatusega EL2020[3] ja Euroopa konsensusega arengu küsimuses[4]. Tulevasteks toiduga kindlustatusega seotud probleemideks on muu hulgas rahvaarvu kasv, loodusvaradele ja ökosüsteemi teenustele avalduv surve ning kliimamuutuste kahjulikud mõjud põllumajandusele, mis mõjutavad kasvutingimusi ning mille tõttu on vaja võtta kohandusmeetmeid. Peale selle tuleb üldisse poliitilisse raamistikku integreerida sellised praeguse toiduga kindlustatuse tegevuskava põhipunktid nagu toitumine, hindade volatiilsus, sotsiaalne kaitse ja turvavõrgustikud, biokütus, toiduohutus, teadustöö ja innovatsioon, ulatuslik maa omandamine ning põhimõte „õigus toidule”[5]. Käesoleva teatise eesmärk on luua ELile ja tema liikmesriikidele ühine poliitiline raamistik võitluseks üleilmse näljahäda ja alatoitumisega, et aidata kaasa esimese aastatuhande arengueesmärgi saavutamisele. Kõnealune raamistik on ühilduv teiste temaatiliste dokumentide (haridust, tervishoidu, soolist võrdsust ja maksuhaldust käsitlevad temaatilised dokumendid) ning 2010. aasta kevadise arengupaketiga, mis koos moodustavad ELi seisukoha aastatuhande arengueesmärke käsitleval 2010. aasta septembris toimuval ÜRO kõrgetasemelisel kohtumisel. Käesolevale teatisele on lisatud toiduvarustuskindluse parandamiseks antavat abi käsitlev teatis,[6] milles keskendutakse hädaolukordadele ja hädaolukorrajärgsetele meetmetele. TERVIKLIK LÄHENEMISVIIS TOIDUGA KINDLUSTATUSELE Kavandatud poliitilise raamistiku eesmärk on leida lahendus arenguriikides nii maa- kui ka linnapiirkondades esinevatele toiduga kindlustatusega seotud probleemidele, toetudes rahvusvaheliselt tunnustatud neljale sambale[7] järgmiste meetmetega: 1) toidu kättesaadavuse suurendamine; 2) toidule juurdepääsu parandamine; 3) toidu toiteväärtuse parandamine; ja 4) kriisiennetuse ja -ohjamise parandamine. Kõnealused meetmed toetuvad ülemaailmse toiduga kindlustatuse Rooma deklaratsiooni põhimõtetele[8]. Nimetatud põhimõtete kohaselt peavad toiduga kindlustatuse strateegiad olema riiklikud ning riigipõhised ning nende puhul peab olema tagatud tasakaal kodumaise toodangu ja kaubanduse kaudu toiduvajaduste katmise vahel. Toiduga kindlustatusega seotud edusammud ja esimese aastatuhande arengueesmärgi saavutamine on olnud nii geograafiliselt kui ka rahvastikurühmade võrdluses ebaühtlane. Kuigi toiduga kindlustatus põhjustab probleeme kogu maailmas, on kõige suuremad väljakutsed Aafrikas ja haavatavas olukorras olevates riikides. 2009. aastal koostatud. aastatuhande arengueesmärke käsitleva aruande[9] kohaselt vähenes alatoitumuse all kannatava rahvastiku osakaal Sahara-taguses Aafrikas 32 %-lt (1990–1992) 29 %-le (2008). Lõuna-Aasias, mis on alatoitumuse käes kannatava rahvastiku osakaalu poolest teisel kohal, langes vastav näitaja 24 %-lt 21 %-le[10]. Statistika kohaselt on nõrkades riikides alatoitumuse käes kannatava rahvastiku osakaal 31,4 %, ülejäänud riikides on vastav näitaja 14,5 %. Kuigi alatoitumus on praegu siiski levinud peamiselt maapiirkondades, võib linnastumise kiirenedes ennustada, et pikemas perspektiivis muutub toiduga kindlustamatus tõenäoliselt probleemiks ka linnades. ELi meetmetes tuleks eelistada neid toiduga kindlustamata riike, kes on esimese aastatuhande arengueesmärgi saavutamisel kõige vähem edusamme teinud. Tegemist on eelkõige Aafrika, aga ka Lõuna-Aasia ja teiste piirkondade riikidega (nt Bangladesh, Kambodža, Haiti, Nepal, Ida-Timor)[11]. Arvestades täitumisest veel kaugel olevate aastatuhande arengueesmärkide iseloomu, tuleks panustada eelkõige naistesse[12]. Tõendid[13] näitavad, et kõige paremaid vaesuse vähendamise ja majanduskasvu tulemusi annavad investeeringud väiketalunike sektorisse. Käesolev uus ELi raamistik keskendub seetõttu väiketalunike sissetulekute suurendamisele ja haavatavate kogukondade vastupanuvõime parandamisele ning põllumajandust ja toiduga kindlustatust oma arengupüüdlustes esmatähtsaks pidavate riikide toetamisele. Toidu kättesaadavuse suurendamine Prognoositakse, et maakera rahvastiku arv jõuab 2050. aastaks 9 miljardi inimeseni. Toitumisharjumuste muutudes ja sissetulekute suurenedes on tõenäoline, et nõudlus toidu järele kasvab 70 %[14]. Selleks on vaja kiirendada põllumajandustootmise kasvu ning seda ka riikides, kus on kiireim rahvastiku kasv. Paljudes sellistes riikides asetavad kliimamuutustest tulenevad loodusvarade piirangud nende varade tõhusale kasutamisele üha suurenevaid nõudmisi. Enamik maailma vaestest ja näljastest elavad maapiirkondades, kus põllumajandus, sealhulgas viljakasvatus, loomakasvatus, kalandus ja metsandus, kujutab endast peamist majandustegevust. Domineerib väikepõllumajandustootmine: umbes 85 % arenguriikide talunikest tegeleb tootmisega vähem kui 2 hektarilise suurusega maatükil. Nii põllusaadusi kui ka loomi kasvatavad väiketalunikud toodavad umbes poole maailma toidust[15]. Seetõttu peaks ELi abi keskenduma toiduainete jätkusuutlikule väiketootmisele, et suurendada toidu kättesaadavust arenguriikides. Sellel oleks mitmekordne mõju, suureneksid nii maapiirkondade tootjate sissetulekud kui ka nende ellujäämisvõime, toit jõuaks tarbijateni ning säiliks või paraneks keskkonna kvaliteet. Põllumajandusliku väiketootmise toetamisel peaks ELi abi esmatähtsaks pidama tugevdavaid lähenemisviise, mis on jätkusuutlikud ja ökoloogiliselt tõhusad ning järgivad põllumajanduse mitmekesiseid funktsioone. See tähendab muu hulgas põllumajanduse tootmissisendite optimeerimist, integreeritud kahjuritõrjet, tõhustatud pinnasekaitset ja veemajandust ning stressitaluvusega taimesorte[16]. Selleks, et kõnealune lähenemisviis oleks edukas, tuleb tootmist vaadelda väärtusahela kontekstis, samuti peab olema piisav juurdepääs rahastamisele, töötlemisele ja turgudele, kus väikese- ja keskmise suurusega ettevõtjad ning maapiirkondade mikrofinantseerimine mängivad põhirolli. Õigete tingimuste korral võib avaliku ja erasektori vaheline partnerlus mängida põllumajandusliku tootmise suurendamisel olulist rolli. EL ja liikmesriigid peaksid toetama ka selliseid algatusi, millega vähendatakse saagikoristuse järgseid kaotusi, suurendatakse ladustamismahtu ning lahendatakse toidu ohutuse ja loomade tervisega seotud probleeme. Väiketalunike puhul on suurema tootlikkuse eeltingimuseks turvaline juurdepääs maaomandile ja kindlad maaomandiga ning selle kasutamisega seotud õigused. Tõhus riiklik maapoliitika ja sellega seotud seadused on esmatähtsad tegurid, mis panevad valitsusi võtma maaga seoses esmatähtsaid meetmeid. Kui riigid töötavad välja põllumajandus-, maa- ja biokütusepoliitikat, peaksid EL ja liikmesriigid tagama, et kõnealune poliitika lahendaks toidu kättesaadavuse ja sellele juurdepääsu probleemi ning aitaks kaasa väiketalunike integreerumisele tootmisahelaga. Rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtted peaksid suunama investoreid, vastuvõtvaid riike ja muid sidusrühmi inimõigusi, elatusvahendeid ja ressursse austavate põllumajandusse tehtavate investeeringute suunas. EL ja liikmesriigid peaksid toetama põllumajandusmaasse tehtavaid vastutustundlikke investeeringuid käsitlevate rahvusvaheliste põhimõtete välja töötamist. Need peaksid toetuma juba kehtivatele maapoliitika suunistele[17]. Aafrikas toetatakse 2009. aasta maapoliitika suuniste[18] rakendamist. Partnerriikide valitsusi, talunike organisatsioone ja muid sidusrühmi julgustatakse tegema teadlikke valikuid, millega tagatakse välisinvesteeringute jätkusuutlikkus. Eesmärk on saavutada sellega riigile maksimaalselt palju sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnaalaseid eeliseid. Toidu kättesaadavuse suurendamine eeldab avalikkuses tehtavat nõudlusel põhinevat teadustööd ja innovatsiooni, mille puhul pööratakse piisavalt tähelepanu traditsioonilistele teadmistele ja mitmekesistatud toidukultuuridele (sealhulgas kohalikud sordid) ning tagatakse, et uuendused on talunikele kättesaadavad ning vastavad nende vajadustele. EL ja liikmesriigid peaksid toetama sellist teadustööd ja innovatsiooni, mis toovad väiketalunikele selget kasu. Toetada tuleks kliimamuutustega kohanemise tõhustamist ning stressi-, põua- ja üleujutuste taluvuse parandamist. Samal ajal tuleks säilitada kultuuride ja sortide laiaulatuslik bioloogiline mitmekesisus ning juurdepääs nendele. Toetus peaks arvestama abi saavate riikide väljendatud vajadusi ja probleeme ning tuginema nende jaoks kättesaadaval, uute tehnoloogiate eeliseid ja ohte käsitleval erapooletul teabel, samuti usaldusväärsetel siseriiklikel õigusraamistikel ning suutlikkusel neid jõustada. Toetada tuleks ka intellektuaalomandiga seotud süsteeme, mis suurendavad uutele tehnoloogiatele ja sisenditele juurdepääsu vaeste talunike hulgas võimalikult laiaulatuslikult. Kliimamuutustega kohanemise ja nende leevendamise vahelist sünergiat tuleks uurida koos stimuleerimisvahendite väljatöötamisega, näiteks ühendades põllumajanduse CO2-turgudega. Rahvusvaheline kaubandus saab oluliselt kaasa aidata toidu kättesaadavuse parandamisele, suurendades turul oleva toidu hulka ja laiendades selle mitmekesisust. Toidu kättesaadavust saab parandada ka põllumajanduse ja toiduturgude piirkondliku integratsiooni kaudu, lihtsustades kaupade liikumist ülejäägiga piirkondadest puuduse käes kannatavatesse piirkondadesse. EL ja liikmesriigid peaksid toetama poliitika ja õigusnormide standardiseerimist ja ühtlustamist, et tekiks piirkondlikult integreeritud põllumajanduspoliitika. EL ja liikmesriigid peaksid ka teadvustama, et kõnealuste nii riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil toiduga kindlustatuse probleemide puhul saavad arenguriigid kasutada olemasolevat kaubanduspoliitikaruumi näiteks piiril võetavate meetmete kaudu. Eesmärgiks peaks olema jätkusuutliku toiduainete tarneahela saavutamine. Toidule juurdepääsu parandamine Toidule juurdepääsu tuleks tõhustada peamiselt tööhõive olukorra ja sissetuleku teenimise võimaluste parandamise kaudu nii maal kui linnas, sealhulgas tööhõive ja teenimisvõimaluste mitmekesistamise ja kaubanduse kaudu, tehes toidu seega palju enamate inimeste jaoks taskukohasemaks. Seda peaksid täiendama sotsiaalsiirete mehhanismid. EL ja liikmesriigid peaksid toetama partnerriike haavatavate elanikkonnarühmade, eelkõige naiste toetamiseks mõeldud sotsiaalsete mehhanismide loomisel ja juhtimisel. Edukate mehhanismide kasutamisel saadud kogemusi hakatakse omavahel jagama ning toetatakse juhtimissüsteeme. Tähelepanu osutatakse turvavõrgustikest väljumise strateegiatele. Mehhanismid peavad olema tõhusad, taskukohased ja paindlikud ning võimaldama kriisi korral kiiret laienemist. Mehhanismid peaksid hõlmama olulist toitumisega seotud mõõdet, eelkõige nende toetamist, kelle õigel toitumisel on positiivne mõju neljanda (laste suremuse vähendamine) ja viienda (emade tervishoiu parandamine) aastatuhande arengueesmärgi saavutamisele. Maapiirkondades on võimalik töökohti luua põllumajandustoodete töötlemise valdkonnas põhiliselt väikese ja keskmise suurusega ettevõtjates ning parandades juurdepääsu finantsteenustele. Lisaks sellele võiks luua maapiirkondade turvavõrgustikke[19] selliste haavatavate majapidamiste jaoks, kes on suutelised andma tööjõudu. Tootlikel turvavõrgustikel on kahekordne kasutegur, kuna nad parandavad maapiirkonna tootmistingimusi ja lihtsustavad toidule juurdepääsu. Üldiselt on võimalik toidule juurdepääsu parandada põhimõtte „õigus toidule” rakendamise teel. Kõnealune põhimõte esitati vabatahtlikes suunistes, mille abil teostatakse järk-järgult õigust piisavale toidule riikliku toiduga kindlustatuse raames[20] . EL ja liikmesriigid peaksid toetama kõnealuste suuniste ja sealhulgas põhimõttel „õigus toidule” põhinevate poliitiliste ja õiguslike raamistike edasist kohaldamist arenguriikides. See tähendab toetuse andmist strateegiatele, mis võitlevad nälja algpõhjustega, ning marginaalsete rühmade kaasamist riiklike programmide koostamisse, rakendamisse ja nende järelevalvesse. Samuti tuleb luua kaebuste esitamise mehhanismid ja neid tõhustada. Toidu toiteväärtuse parandamine Arvatakse, et alatoitumuse tõttu sureb aastas 3,5 miljonit ema ja last,[21] samuti on kolmandik alla viieaastaste laste haigustest põhjustatud alatoitumusest. Vitamiini- ja mineraalainete puudus[22] mõjutab maailmas kuni kahte miljardit inimest. Alatoitumuse kõige raskemad tagajärjed ilmnevad raseduse ja lapse kahe esimese eluaasta jooksul, selle mõju füüsilisele ja kognitiivsele arengule on sageli pöördumatu. Eelistada tuleb rasedatele ja imetavatele naistele ning alla viieaastastele lastele (rõhuasetusega alla kaheaastastele lastele) suunatud meetmeid.[23] EL ja liikmesriigid peaksid toetama toitumiskavade ja -strateegiate koostamist, toitumiskoolituste korraldamist ning põllumajandus-, tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalkindlustussektorite vahelise koordineerimismehhanismi loomist. Tulevased põllumajanduskavad peaksid hõlmama ka toitumismõõdet. Selle all võib mõista väiketalunduse mitmekesistamise tõhustamist, mikrotoitaineterikaste toiduainete tootmise edendamist (eelkõige kohalikud sordid), toitumisega seotud tulemuste järelevalvet ning/või toitumist hõlmavate põllumajandusuuringute toetamist. Toitumise integreerimisel riikide toiduga kindlustatuse strateegiatesse ja kavadesse on otsustava tähtsusega tegurid riigi tasandil toimuv poliitiline juhtimine ja mitut sektorit hõlmav koordineerimine, mille eesmärk on rakendada integreeritud, mitut sektorit hõlmavaid meetmeid. EL ja liikmesriigid peaksid edendama riiklike tervishoiustrateegiate vahelisi seoseid, mis hõlmavad toitumisega seotud põhiteenuseid ja rahvastiku toitumisseisundi järelevalvet. 2.4 Kriisiennetuse ja -ohjamise parandamine Maapiirkondade tootjad ja kogukonnad peavad olema toiduga seotud kriiside mõjude suhtes vastupanuvõimelised. Kui lühiajalised kriisidele reageerimised nõuavad sageli ad hoc humanitaarvahendite kaasamist, siis muud mehhanismid ja suutlikkused tuleb aga luua ja säilitada selleks, et vähendada kriiside taastekkimise ohte ja tegeleda nende mõjude kõrvaldamisega. Oluline on humanitaarabi ja arenguabi andjate ning vastavate vahendite tihe seotus ning seda tuleks edendada erakordse abi, rehabilitatsiooni ja arengu ühendamise põhimõtete kaudu. EL ja liikmesriigid peaksid tõhustama piirkondliku integratsiooni toetamist arenguriikides, kuna tihedam piirkondlik integratsioon kujutab endast veel ühte majandus-, poliitiliste ja toiduga kindlustatuse kriiside ennetamise ning nende mõjude leevendamise vormi. Otseseid katastroofe ennustavaid varajase hoiatamise süsteeme tuleb tõhustada või nende puudumisel välja töötada ning otsuseid tegevate ja kriisidele reageerimisega tegelevate organisatsioonidega paremini ühendada. Ilmastikuandmete, toitumisteabe ning põllukultuuride haiguste ja loomahaiguste puhanguid ning turuhindu hõlmavate andmete ühendamiseks peavad süsteemid andmeid koguma kõigilt tasandeilt, sealhulgas ühendusest. EL ja liikmesriigid peaksid toetama otsuste tegemisega seotud järelevalvet ning teabesüsteeme, sealhulgas komisjoni tehtava töö kaudu[24]. Hindade volatiilsuse probleemi lahendamise strateegiad peavad olema suunatud kas volatiilsusele või selle mõjudele. Volatiilsuse leevendamiseks tuleb suurendada kasutada olevate toiduainete hulka, luues võimalused tootmise suurendamiseks. Samuti tuleb peamiselt erakauplejatele luua tingimused piisavate varude ladustamiseks. Peale selle tuleks loobuda ekspordipiirangutest põhitoiduainetele. EL ja liikmesriigid peaksid andma oma panuse toiduainete turu toimimise parandamisse nii üleilmsel, piirkondlikul kui ka siseriiklikul tasandil. See peaks hõlmama turu läbipaistvust (teave tootmise, varude, hindade jne kohta) ning ladustamise ja kohalike/riiklike toiduvarude edendamist, kus see on asjakohane ja teostatav. Hinnavolatiilsuse mõju on võimalik leevendada erinevate meetmetega, näiteks muudetava ulatusega turvavõrgustike või toiduga kindlustatuse teabesüsteemide loomise kaudu, kindlustuse (ilmast tulenevate kahjustuste kindlustus, teatava mõõdetava indeksi alusel sõlmitav kindlustus) kasutamise kaudu ning hinnariski juhtimise vahendite kasutamise suutlikkuse suurendamise kaudu. TOIDUGA KINDLUSTATUSESSE TEHTAVATE INVESTEERINGUTE TÕHUSUSE MAKSIMEERIMINE Toiduga kindlustatusesse tehtavate investeeringute tõhususe maksimeerimine eeldab ELi ja liikmesriikide keskendumist kolmele tingimuste rühmale. Riiklikud ja piirkondlikud põllumajandus- ja toiduga kindlustatuse poliitikad ja strateegiad Konkreetsete tulemuste saavutamiseks peavad abikavad toetama riiklikku ja piirkondlikku põllumajandust ning toiduga kindlustatust ning nendega seotud valdkondi, nagu maa, vesi ja biokütused, ning neid käsitlevat poliitikat ja reforme. Samuti peavad abikavad täielikult arvestama kliimamuutustest tulenevate väljakutsetega. Need omakorda peavad olema üldiste vaesuse vähendamise strateegiate lahutamatud osad. Toiduga kindlustatuse eesmärgid tuleks ka paremini integreerida partnerriikide ja muude sektorite (näiteks transport, infrastruktuur, kalandus, tervishoid ja haridus) poliitikatesse. On väga oluline, et kõnealuste strateegiate välja töötamisse ja läbivaatamisse oleksid kaasatud talunike organisatsioonid, kodanikuühiskond, erasektor, haavatavad rühmad ja muud sidusrühmad. Sellega seoses tuleks ELi arenguabi kasutada poliitika väljatöötamise suutlikkuse ja sektoritevahelise koordineerimismehhanismi toetamiseks. Aafrika puhul sisalduvad eespool nimetatud põhimõtted, mida EL ja liikmesriigid toetavad alates 2007. aastast [25] Aafrika põllumajanduse igakülgse arendamise programmis. ELi toetust Aafrika põllumajanduse igakülgse arendamise programmile tuleks suurendada. Aasias tuleks tõhustada toitumist käsitlevaid piirkondlikke koostööalgatusi. ELi toetuse ühtlustamine ELi lähenemisviis toiduga kindlustatusele arenguriikides peaks lähtuma põhimõtetest, mis on sätestatud abi tõhusust käsitlevas Pariisi deklaratsioonis, Accra tegevuskavas ning samuti ELi tegevusjuhendis tööjaotuse kohta arengupoliitikas. EL ja liikmesriigid peaksid välja valima piirkonnad ja riigid, kus ülesanded jagatakse vastavalt suhtelistele eelistele ning meetmeid koordineeritakse peamise doonorriigi juhtimisel. Nii ELil kui ka liikmesriikidel on mitu poliitikaraamistikku ja rahastamisvahendit, mille abil aidata partnereid toiduga kindlustamise probleemide lahendamisel. Poliitika suurem ühtlustamine ja rahastamisvahendite suurem täiendavus ning nende koordineerimine erainvesteeringutega peaks kaasa tooma tõhusama tulemuse. Poliitikavaldkondade sidusust arenguga[26] edendatakse toiduga kindlustatuse osas erinevate poliitikavahendite kaudu, sealhulgas põllumajanduse, kaubanduse, kalanduse, kliimamuutuste, keskkonna ja teadusuuringute valdkonnas. Ühise põllumajanduspoliitika reform on parandanud ühtsust ning tulevastes reformides võetakse üleilmseid toiduga kindlustatuse eesmärke jätkuvalt arvesse. Ühise kalanduspoliitika tulevase reformiga suurendatakse veelgi Euroopa kalanduspoliitika ja –tavade ning arengueesmärkide vahelist ühtsust. Tasakaaluka, kõikehõlmava ning edasipüüdliku Doha arengukava sõlmimine tugevdaks rahvusvahelist kauplemissüsteemi, mis mõjuks kasulikult ka toiduga kindlustatusele. Rahvusvahelise juhtimissüsteemi ühtsuse parandamine EL ja liikmesriigid peaksid parandama rahvusvahelise toiduga kindlustatuse juhtimise ühtsust ja toetama maailma toiduga kindlustamise komitee kiiret reformimist, et sellest saaks toiduga kindlustatuse keskasutus. Reformitud maailma toiduga kindlustamise komitee eesmärgiks peaks olema järelevalverolli võtmine teistes valdkondades, mis mõjutavad toiduga kindlustatust, sealhulgas toiduabi ja toitumist. Veelgi tuleks ratsionaliseerida kolme Roomas asuva ÜRO agentuuri (ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon, maailma toiduabi programm, põllumajanduse arendamise rahvusvaheline fond) prioriteete ning parandada nendevahelist koostööd, et oleks võimalik tekitada sünergiat. ÜRO süsteemi reform ning toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni ülesannete käimasolev läbivaatamine pakuvad võimaluse kvaliteedi ja tõhususe parandamiseks. EL peaks jätkama tihedat koostööd ÜRO peasekretäriga toiduga kindlustatust käsitlevates küsimustes ning tugevdama dialoogi Roomas asuvate agentuuridega, toetama nendevahelist tihedamat koordineerimist ning vajaduse korral muutma nende volitusi ja meetmeid vastavalt nende suhtelistele eelistele: toidu- ja põllumajandusorganisatsioon peaks keskenduma peamiselt teadmistele ja poliitnõule, põllumajanduse arendamise rahvusvaheline fond pikaajalistele jätkusuutlikele investeeringutele ja maailma toiduabi programm ebakindlatele ja hädaolukordadele. PRIORITEEDID Kümme aastat pärast aastatuhande arengueesmärkide vastuvõtmist tuleb ELil tõhustada toiduga kindlustatuse alast koostööd. Kõnealuses poliitilises raamistikus peaks ELi prioriteediks olema toiduga kindlustatuse toetamine nõrkades riikides. See on peamiseks prioriteediks Aafrikas, kus 80 % alatoitluse all kannatavatest inimestest elab nõrkades riikides, ja ka osades Lõuna–Aasia piirkondades. Et abi oleks tõhus, tuleb seda kohandada vastavalt abi saava riigi vajadustele ning kombineerida poliitika ja strateegia väljatöötamine kõige haavatavamate suurema kaasatusega. Kuigi tegeleda tuleks kõigi nelja sambaga, peaks EL pidama prioriteetsemaks nelja laiaulatuslikku ja omavahel seotud mõõdet: väiketalunike põllumajanduslik arendamine, juhtimine, piirkondlik integratsioon ja haavatava elanikkonna abistamise mehhanismid. Nimetatud valdkondades peaksid EL ja liikmesriigid võtma järgmisi meetmeid: Väiketalunike vastupanuvõime ja maapiirkondades toimetuleku parandamine - Väiketalunike ja eelkõige naiste puhul tuleks keskenduda ökoloogiliselt tõhusale põllumajanduse intensiivistamisele, toetades tõhusaid ja jätkusuutlikke riiklikke poliitikaid, strateegiaid ja õiguslikke raamistikke, ning õiglast ja jätkusuutlikku juurdepääsu vahenditele, sealhulgas maale, veele, mikrokrediidile ja muudele põllumajanduslikele tootmissisenditele. - Tuleks suurendada oluliselt toetust nõudlusel põhinevatele arengut, laiendamist ja uuendusi käsitlevatele põllumajandusuuringutele, eesmärgiga saavutada 2015. aastaks 50 % tõus. Avalikkust hõlmav uuring peaks toetuma traditsioonilistele teadmistele ja uutele tehnoloogiatele. Edendada ei tuleks tehnoloogiaid, mis ei ole jätkusuutlikud või mis ei ühildu riigi suutlikkusega reguleerida ja juhtida riske. - Tuleks aktiivselt toetada kodanikuühiskonna ja talunike organisatsioonide suuremat osalemist poliitiliste otsuste tegemisel ja uurimisprogrammides ning suurendada nende kaasatust valitsusprogrammide rakendamisse ja hindamisse. Selle taustal tuleks edendada ELi ja arenguriikide talunike organisatsioonide vahelisi kontakte. - Koos partneritega tuleks parandada vastutustundlike erainvesteeringute regulatiivseid ja institutsioonilisi tingimusi kõigis põllumajandusliku väärtusahela etappides ning stimuleerida avaliku ja erasektori investeeringuid. Tehtavaid edusamme jälgitakse ja arutatakse valitsemistava tegevuskavade raames. Tõhusa valitsemistava toetamine - Märkimisväärselt tuleks suurendada toetust Aafrika põllumajanduse igakülgse arendamise programmile, kohaldades 2015. aastaks tõhusamat tööjaotust kõigis Sahara-taguse Aafrika põllumajandusriikides. - Koos Aafrika Liiduga tuleks käivitada ühisalgatus, millega kiirendatakse Aafrika maapoliitika suuniste rakendamist. See peaks hõlmama tegevuskava, mille alusel rakendada põllumajandusmaasse tehtavaid laiaulatuslikke jätkusuutlikke investeeringuid käsitlevaid põhimõtteid ja parimaid tavasid. - Tuleks toetada riiklikke ja rahvusvahelisi algatusi, mis hõlmavad jätkusuutlike laiaulatuslike põllumajandusmaasse tehtavaid kohalikke ja välisinvesteeringuid käsitlevate põhimõtete ja käitumisjuhendite kindlaks määramist, keskendudes väiketalunike ja karjakasvatajate kogukondade maaomandiga seotud õiguste ning nende maaomandile ja muudele loodusvaradele turvalise juurdepääsu õiguse kaitsele ning kõnealuste varade säästvale majandamisele. - Üleilmsel tasandil tuleks toetada maailma toiduga kindlustamise komitee reformimist, et sellest saaks üleilmseid toiduga kindlustatuse algatusi koordineeriv olulise tähtsusega institutsioon. - Tuleks toetada Roomas asuvate ÜRO agentuuride vahelist koordineerimist. Piirkondliku põllumajandus- ja toiduga kindlustatuse poliitika toetamine - Tuleks toetada loomakasvatust ja toiduga kindlustatust käsitleva piirkondliku tasandi põllumajanduspoliitika ja -strateegia välja töötamist ja rakendamist ning kiirendada piirkondlike toidu- ja põllumajandusturgude integreerimist. Tuleks parandada piirkondlike organisatsioonidega peetavat ning põllumajandust, toiduga kindlustatust ja toitumist käsitlevat poliitilist dialoogi. - Tuleks tugevdada põllumajandust, toiduga kindlustatust ning toitumist käsitlevaid poliitikavaldkondi toetavaid piirkondlikke ja riiklikke teabesüsteeme ning varajase hoiatamise süsteeme. Haavatavate rahvastikurühmade abistamise mehhanismide tugevdamine - Riike tuleks toetada kohalikele vajadustele kohandatud suunatud ja paindlike sotsiaaltoetustesüsteemi loomisel ja juhtimisel. Võimalusel peaks sotsiaalabi võimaldama selle saajatele saavutada sissetulek, mis võimaldab jätkusuutlikku juurdepääsu toidule. - Tuleks edendada toitumise paremat integreerimist arengupoliitikasse, sealhulgas haridus- ja tervishoiupoliitikasse, ning sellega seotud suutlikkuse suurendamisse. - Nõrkadele üleminekuriikidele tuleks erakordse abi, rehabilitatsiooni ja arengu ühendamise põhimõtete kaudu osutada spetsiifilist abi. [1] KOM(2010) 81 eduaruanne. [2] Artikkel 210 [3] KOM(2010) 2020 [4] 2006/K 46/01. [5] ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakti (1966/1976) artikkel 11. [6] KOM(2010)126 [7] Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO). 1996. Rooma deklaratsioon ülemaailmse toiduga kindlustatuse kohta ja maailma toidualase tippkohtumise tegevuskava. [8] Maailma toidualase tippkohtumise deklaratsioon, 2009. [9] ÜRO 2009. aasta aruanne aastatuhande arengueesmärkide kohta. [10] Absoluutarvudes elab enam kui pool maailma alatoitumuse käes kannatavatest inimestest (2009. aastal 642 miljonit inimest) Aasias ja Vaikse ookeani piirkonnas, proportsionaalselt on nende arv kõige suurem Aafrikas, kus ei ole viimase kümne aasta jooksul ka erilisi edusamme tehtud. [11] ÜRO aastatuhande arengueesmärkide täitmist käsitlev statistika, vt www.devinfo.info/mdginfo2009/ [12] Vt ka SEK(2010) 265. [13] Maailmapank – Maailma arenguaruanne 2008. [14] FAO 2009. Kuidas toita maailma aastal 2050. [15] Science, 12.2.2010, lk 822-825. [16] Rahvusvaheline arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsioon, 2009. [17] Sealhulgas 2004. aasta „ELi suunised maapoliitika kavandamise ja reformimise protsesside toetamiseks arengumaades”. [18] AU/ADB/ECA, Aafrika maapoliitika raamistik ja suunised, mida toetas 2009. aasta juuli Aafrika Liidu tippkohtumine. [19] Sealhulgas tootlikud turvavõrgustikud, mis kasutavad tööjõudu maapiirkondade infrastruktuuride ehitamiseks või hooldamiseks. [20] Vastu võetud 2004. aastal FAO nõukogus. [21] Lancet 2008; 371: lk 243–60. [22] iood, raud, tsink, A-, B- ja muud vitamiinid jne. [23] KOM(2010)xxx „ELi roll ülemaailmsete terviseprobleemide lahendamises”. [24] Vt integreeritud toiduga kindlustatuse klassifitseerimise raamistikku käsitlev veebisait http://www.ipcinfo.org/ [25] KOM(2007) 440 [26] Poliitikavaldkondade sidusust arenguga käsitlev töökava 2010–2013, aprill 2010.