[pic] | EUROOPA KOMISJON |

Brüssel 9.2.2010

KOM(2010)43 lõplik

KOMISJONI ARUANNE NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

TEINE EDUARUANNE DIREKTIIVI 1999/5/EÜ (raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete ning nende nõuetekohasuse vastastikuse tunnustamise kohta) TOIMIMISE KOHTA

KOMISJONI ARUANNE NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

TEINE EDUARUANNE DIREKTIIVI 1999/5/EÜ (raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete ning nende nõuetekohasuse vastastikuse tunnustamise kohta) TOIMIMISE KOHTA

SISSEJUHATUS

Raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete direktiiviga 1999/5/EÜ[1] (edaspidi „direktiiv”) on loodud reguleeriv raamistik raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete turulelaskmiseks Euroopa Liidus ning nende vaba liikumise ja kasutuselevõtmise tagamiseks. Selles käsitletakse suurt osa 90 miljardi euro suurusest telekommunikatsiooni- ja raadioseadmete turust, mis hõlmab muu hulgas ka mobiiltelefone, mobiilsidevõrgu vastuvõtjaid, tavatelefone ja andmeedastusmodemeid. Muud kui raadiotelekommunikatsiooni infrastruktuurid, näiteks lülitussüsteemid, ei kuulu kõnealuse direktiivi reguleerimisalasse. Direktiivi kohaldatakse Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) ning samuti Türgis ELi-Türgi tolliliidu lepingu raames. Šveits on vabatahtlikult viinud oma riiklikud õigusaktid direktiivi sätetega vastavusse.

Käesoleva direktiiviga hõlmatud seadmeid on reguleeritud ka muude Euroopa õigusaktidega, sealhulgas näiteks elektroonilise side reguleeriv raamistikuga[2] ning eelkõige raadiospektrit käsitlev otsusega[3] ja selle rakendusmeetmetega spektri järkjärguliseks ühtlustamiseks.

Teine eduaruanne avaldatakse vastavalt direktiivi artiklile 17, milles on nõutud, et komisjon annaks korrapäraselt aru direktiivi toimimisest ja kajastaks muu hulgas ka asjakohaste standardite koostamise arengut ja nende rakendamise käigus tekkinud probleeme.

Aruanne põhineb:

- 2007. aastal peetud avalikul arutelul, mille käigus 60 vastajat vastasid umbes 120 küsimusele direktiivi toimimise kohta[4],

- alalise komitee (TCAM[5]) menetlustel,

- riiklikelt turujärelevalve asutustelt ja muudelt sidusrühmadelt saadud tagasisidel.

Kõnealuses aruandes juhitakse tähelepanu direktiivi toimimises ilmnenud teatavatele probleemidele seoses soovitud eesmärkide saavutamisega. Võimalikke abivahendeid käsitletakse üksikasjalikus mõjuhinnangus direktiivi edaspidise läbivaatamise raames, mille kohta on komisjonil kavas teha ettepanek 2010. aasta lõpus.

DIREKTIIVI TOIMIMINE

Direktiivi reguleerimisala

Direktiivi reguleerimisala oluline element on artiklis 2 esitatud õiguslik määratlus lõppseadme kohta . Lõppseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu vaheline eristus võeti ELi õigusaktides kasutusele 1990tel aastatel, et vältida monopolistlike võrguoperaatorite ja nendega seotud kasutajaseadmete valmistajate domineerivat seisundit. Sellise eristamise ja direktiivi artikli 4 lõike 2 kohaselt operaatoritele nende võrguliideste tehnospetsifikaatide avaldamise nõude eesmärk on avada kasutajaseadmete turg kõikide tootjate jaoks ja seega soodustada konkurentsi ja innovatsiooni. Tehnoloogia ja turutingimuste arengut silmas pidades on asjakohane kõnealust eristamist konkurentsi tugevdamise seisukohast uuesti uurida. Lisaks hõlmavad seonduvad konkurentsiküsimused nüüd ka juurdepääsu sisule, mis võib tihti olla sõltumatu kasutaja lõppseadme pakkujast või telekommunikatsiooniteenuste abonentlepingust.

Direktiivi reguleerimisala on vaja läbi vaadata. Näiteks kuuluvad direktiivi reguleerimisalasse üksnes sellised raadio- ja televastuvõtjad, mis on võimelised raadio teel või kaabli kaudu signaali edastama.

Teatavad väga erilised raadioseadmed moodustavad lahutamatu osa süsteemidest, mis on samuti hõlmatud muude turvalisust ja ohutust käsitlevate ELi õigusaktide või rahvusvaheliste lepingutega. See kehtib eelkõige mere-, maismaa- ja lennundusohutuse süsteemide kohta. Nende puhul ei saa hästi rakendada raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete direktiivi menetlusi ja standardimisprotsesse.

Oluliste nõuete määratlus

Direktiivi artiklis 3 on esitatud mitu olulist nõuet tervise kaitseks ja ohutuse tagamiseks, elektromagnetilise ühilduvuse tagamiseks ja kahjulike häirete vältimiseks. Sidusrühmad peavad kõnealuste oluliste nõuete määratlemise viisi üldiselt asjakohaseks. Samas näib, et mõiste „seadmete kavandatud otstarve” tekitab segadust direktiivi oluliste nõuete ja muude avalike huvide, sh avaliku julgeoleku ja kommunikatsioonivabaduse vahel, mis jäävad selle reguleerimisalast välja.

Artikli 3 lõike 3 punkti e, mis võimaldab ELil kehtestada hädaabiteenustele juurdepääsu käsitlevaid täiendavaid nõudeid, kohaldati tõhusalt mitmel korral seoses konkreetsete merendus- ja maismaaohutuse seadmetega.

Direktiivi toetavad harmoneeritud standardid

Direktiiv põhineb uue lähenemisviisi põhimõttel: harmoneeritud standardite järgimine loob eelduse, et direktiivi olulisi nõudeid on järgitud ning raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete tootjad on seda võimalust üldiselt kasutanud. Muud võimalused oluliste nõuete järgimiseks on jäänud erandiks. Euroopa Liidu Teatajas avaldatakse korrapäraselt ulatuslik harmoneeritud standardite loetelu. Praegu on seal rohkem kui 200 standardit[6]. Seega mängivad standardid direktiivi kohaldamisel olulist rolli.

Ilmnenud on ainult mõned üksikud probleemid seoses standarditega, mis ei vastanud direktiivi olulistele nõuetele ning seega ei ole komisjon pidanud standardimisasutustele eriti tihti suuniseid andma. Näiteks häirisid 2007. aastal teatavad 5 GHz WiFi RLAN süsteemid[7] meteoroloogilisi radareid, mis töötasid samas sagedusalas ja olid kooskõlas harmoneeritud standardiga. Komisjon ja TCAM sekkusid, andes suuniseid asjaomaste harmoneeritud standardite läbivaatamiseks ning pärast sidusrühmadega konsulteerimist lepiti kokku üleminekuviisis, et kohandada Wifi RLAN-tooteid enne nende massturustamist. Pärast seda, kui 2003. aastal lubati 5GHz sagedusriba kasutada lisaks meteoroloogiateenustele ka mobiilsides (nt Wifi RLANi puhul) kogu maailmas, ei võetud meteoroloogilisi rakendusi Euroopa standardimise puhul arvesse. See olukord näitas, et kõigil spektrijagamises osalevatel huvitatud isikutel on vaja standardimises osaleda.

Samuti on tõendeid selle kohta, et harmoneeritud standardid on mõnikord liiga ranged. Turujärelevalvekampaaniad on näidanud, et teatav osa litsentsita, väikese võimsusega seadmetest ei vasta harmoneeritud standarditele (vt punkt 2.5). Näib, et see asjaolu ei ole siiski mõjutanud kahjulike häirete registreeritud taset.

Konsultatsioonide käigus leidis kinnitust, et olemasolevad tõkked ei lase VKEdel ja tarbijatel täiel määral osaleda telekommunikatsiooni valdkonna standardimisprotsessis. Seda teemat käsitleti üldisemalt ka kahes hiljutises komisjoni teatises[8],[9]. Konsultatsioonidel rõhutati ka, et standardimisprotsessi läbipaistvust tuleks parandada. Lisaks märgiti info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat käsitlevas komisjoni hiljutises valges raamatus,[10] et raadioseadmete valdkonnas on ELil üleilmset standardimist üsna raske juhtida. Sagedusribade eraldamise protsess ja kasutamine erineb kontinenditi ning standardid ei ole alati samaväärsed.

Konsultatsioonidel toodi esile ka seda, et standardimistöö ja spektrikasutust käsitlevate otsusteni viivate seonduvate protsesside ajastamist võiks parandada, et tehniline töö saaks põhineda stabiilsel reguleerival raamistikul. Selleks oleks vaja riigiasutuste suuremat pühendumust, et teha koostööd Euroopa Telekommunikatsioonistandardite Instituudiga eri tasanditel.

Lõpuks rõhutati konsultatsioonide käigus, et tuleb liikuda painduvamate ja üldisemate harmoneeritud standardite suunas, mis oleksid tehnoloogia või rakenduse osas vähem spetsiifilisemad.

Määratud asutused

Juhul kui harmoneeritud standardid ei ole veel kättesaadavad või kui tootja ei ole neid järginud, antakse määratud asutustele direktiiviga ülesanne abistada tootjaid kogu vastavushindamise protsessi jooksul ja eelkõige esitada arvamusi toodete tehniliste dokumentide kohta. Tegelikult on suurem osa määratud asutuste arvamustest seotud toodetega, mille puhul kasutatakse harmoneeritud standardeid selleks, et tagada vastavus direktiivi olulistele nõuetele, kuid mille puhul üritavad tootjad sageli (vastavushindamise tehnilise keerukuse tõttu) saada kinnituse kogenud ja kvalifitseeritud asutuselt.

Liikmesriigid on teatanud komisjonile suurest hulgast määratud asutustest[11]. Teavitatud asutused asuvad EMPs ning samuti riikides, millega Euroopa Liit on sõlminud vastastikuse tunnustamise kokkulepped. Teavitatud asutused korraldavad oma tegevust vabatahtlikult raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete direktiivi alusel moodustatud ühingus ( R&TTE Compliance Association [12]). Ei ole teateid tootjate ja teavitatud asutuste vahelistest konkreetsetest probleemidest.

Turujärelevalveasutused, direktiivi täitmine ja järgimine

Igal aastal teatavad turujärelevalve eest vastutavad asutused komisjonile umbes 50 nõuetele mittevastavast seadmest, mis keelustatakse nende riiklikul turul artikliga 9 ettenähtud kaitsemeetmete alusel .

Turujärelevalveasutused teevad ELi tasandil aktiivset koostööd ja saavad raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete halduskoostöö (ADCO) rühma raames korrapäraselt kokku. ADCO rühm koordineerib ühiseid järelevalvekampaaniaid ning ta peaks praegu kasutama ära uue õigusliku raamistikuga [13] kehtestatud sätteid, et viia koostöö uuele tasandile. Eelmiste kampaaniate käigus on juba esile toodud, et teatavates tooteperedes esineb nõuetele vastamise tasandil probleeme . Leiti, et eelkõige väikese võimsusega raadioseadmete puhul ja vähemal määral muudes valdkondades on direktiivi sätete järgimise tase väga madal . Paljud selle seadme importijaid ja tootjaid ei ole direktiivist teadlikud või ignoreerivad seda tahtlikult. Mitu sidusrühma väitsid, et see asjaolu ei ole põhjustanud ilmseid riske tarbija ohutusele ega telekommunikatsioonivõrgu terviklikkusele ega suurendanud kahjulike häirete arvu. Direktiivi sätteid järgivate äriühingute arvates põhjustavad nõuetele mittevastavad tooted ebaausaid konkurentsimoonutusi.

Puudustega toodete jälgitavus valmistab muret: turujärelevalveasutused ei suuda tihti kindlaks teha tootjat või turule laskmise eest vastutavat isikut, eriti väiksemate turul tegutsejate puhul. Tihti kulutatakse palju aega ja raha tootjate või importijate leidmiseks ning see takistab turujärelevalveasutuste piiratud vahendite tõhusamat jaotamist. Konsultatsioonide käigus on jälgitavuse parandamise eesmärgil soovitatud kas tootjate või nende toodete kohustuslikku Internetis registreerimist ja/või direktiivi kohandamist uue õigusliku raamistikuga.

Direktiiviga on ette nähtud kaitsemeede (artiklis 9), mis hõlmab müügikeeldu. Kehtiva menetluse alusel lubatakse riiklikke meetmeid üksnes juhul, kui komisjoni nendest teavitatakse. Sellist menetlust peetakse liiga aeganõudvaks, sest tavaliselt ei saa seda lõpule viia enne nõuetele mittevastava toote olelusringi lõppu. Raadiospektripoliitika töörühm[14] soovitas oma arvamuses „Õiguskeskkonna ühtlustamine spektrikasutamise eesmärgil” („Streamlining the regulatory environment for the use of spectrum”) uurida, kas riiklikku kaitsemeedet on võimalik laiendada vajaduse korral kogu ELi turule[15].

Kasutamata ja vähem kasutatud sätted

Artikli 3 lõike 3 punktide a–d ja f kohaldamist, millega ELil võimaldataks kehtestada täiendavaid avalikku huvi käsitlevaid nõudeid, näiteks võidelda pettuste vastu või tagada koostalitlusvõimet või privaatsust, on mitmel juhul kaalutud, kuid seda ei ole siiski senini tehtud.

Ei ole saadud teateid lõppseadmete lahtiühendamise kohta vastavalt artikli 7 lõikele 4 või nõuetele vastava seadme keelustamise kohta vastavalt artikli 9 lõikele 5.

Kui riiklikke raadioliideseid harmoneeritakse raadiospektrit käsitleva otsuse[16] kohaste tehniliste rakendamismeetmete tulemusena, ei ole vaja hinnata nende vastavust direktiivi artikli 4 lõike 1 alusel, pidades silmas seadmeklassi.

Direktiivis on 18 haldussätet, ning neist mõne asjakohasuses on kaheldud. On olemas mitmesuguseid väga väikeseid seadmeid nagu raadiosagedustuvastuskiibid (RFID-märgised) ja kohleaarsed implantaadid, mille saadetavad signaalid ei põhjusta tõenäoliselt kahjulikke häireid. Direktiivi kõikide haldussätete kohaldamine selliste pigem ohutute seadmete suhtes ei ole õigustatud eelkõige kaasneva halduskoormuse tõttu. Ohutute seadmete toimimiseks on vaja spektrit, seega tuleb kõnealuste seadmete spektrit käsitlevaid reguleerivaid otsuseid arvesse võtta.

Järjepidevus ELi õiguse muude sätetega

Järjest rohkem masstooteid, sealhulgas mänguasjad, sisaldavad raadioseadet. See asjaolu põhjustab keerukaid olukordi, korduvaid vastavushindamismenetlusi ning liikmesriikide vahel ühtlustamata tõlgendusi ja tavasid.

Kuigi direktiiv ja raadiospektrit käsitlev otsus[17] täiendavad teineteist hästi, esineb probleeme seoses mõlema õigusakti piiritlemise ja järjepidevusega, mis tekitavad nende kohaldamisel segadust. Elektroonilise side reguleeriva raamistiku[18] ja selliste õigusaktide nagu ohtlike ainete kasutamise piiramise direktiivi[19] või elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete direktiivi[20] läbivaatamise tulemustel ning ökodisainidirektiivi (2005/32/EÜ) kohastel rakendusmeetmetel on oluline mõju raadioseadmetele ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmetele. Raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete direktiiv ei ole kõnealuste õigusaktidega täielikult kooskõlas ning ka see on tekitanud kohaldamise ja tõlgendamisega seotud probleeme.

TCAM ja direktiivi järjepidev kohaldamine

Alaline komitee on aastas pidanud umbes kolm kahepäevast koosolekut, milles on osalenud peaaegu kõik liikmesriigid. Kui direktiivi kehtivuse algusaastail arutati komitees peamiselt üldist kohaldamist käsitlevaid küsimusi, siis praegu tegeleb komitee üha rohkem regulatiivsete ja standarditega seotud ülesannetega, jõustamisprobleemide ning artikli 3 lõike 3 võimaliku kohaldamisega, mis võimaldab kindlaks määrata lisanõudeid.

Liikmesriigid on TCAMis kokku leppinud ühtlustatud lähenemisviisis teatavate küsimuste suhtes. Ühist lähenemisviisi ei ole aga alati olnud võimalik saavutada, eriti innovaatiliste tehnoloogiate puhul. Sel põhjusel on mõned äriühingud ja investorid võtnud innovaatilised tooted kasutusele väljaspool Euroopat.

Ühtlustamata sagedusribasid kasutavatest seadmetest artikli 6 lõike 4 alusel teatamise kohta ei ole ühiseid kriteeriume välja töötatud. Alates 2008. aasta jaanuarist on Interneti-põhine ühtne teavitussüsteem (One-Stop Notification system) leevendanud riikide vahel esinevaid lahknevusi, neid küll täielikult lahendamata.

Konsultatsioonide käigus väljendasid mõned sidusrühmad soovi, et teatavate direktiivi toimimist käsitlevate üksikasjade puhul oleks TCAMi järeldused kõikidele liikmesriikidele siduvad.

Tehnilised ülesanded

Direktiiv on võimaldanud käsitleda suuremat osa tehnoloogiaarendustest. Siiski kujutavad endast eriti suurt väljakutset seadmed, mida kasutajad ja/või muud üksused kui esialgne tootja töötamise ajal ümber konfigureerivad, sealhulgas näiteks tarkvarapõhine raadio (SDR) või rekonfigureeritav kognitiivne raadio . Kõnealune direktiiv, milles eeldatakse, et üksainus juriidiline isik kavandab seadme ja tagab samas selle vastavuse nõuetele, ei võimalda sellist paindlikkust hästi hõlmata.

Raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete direktiiv ning selle valdkonna konkurentsivõime ja innovatsiooni üldine raamistik

Direktiivil on alates jõustumisest olnud oluline roll oma reguleerimisalasse kuuluvate toodete siseturu konsolideerimisel . Raamistik toimib hästi tunnustatud tehnoloogiat kasutavate seadmete turulaskmise puhul ning samuti aitab see kaasa nende seadmete arendamisele eelkõige harmoneeritud standardite õigeaegse läbivaatamise kaudu.

Direktiiv ei ole osutunud sobivaks vahendiks harmoneeritud standarditega veel hõlmamata täiesti uutel raadiotehnoloogiatel põhinevate toodete turulelaskmiseks. Harmoneeritud standardite puudumisel peab tootja toote turulaskmiseks konsulteerima määratud asutusega. Raadiospektripoliitika töörühm märkis oma arvamuses „Õiguskeskkonna ühtlustamine spektrikasutamise eesmärgil”,[21] et „juhul, kui harmoneeritud standardit ei kohaldata või kui seda ei ole olemas, ei ole sidusrühmad (teavitatud asutused, tootjad jne) võimelised kindlaks tegema, kas raadioseadmed vastavad raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete direktiivi olulistele nõuetele.” Reguleerijatel on kalduvus kohaldada innovaatiliste raadiotoodete suhtes konservatiivseid kasutuspiiranguid lubatud sagedusribade piires.

Üks probleem, mis jääb küll väljapoole direktiivi reguleerimisala, kuid mis on siiski innovaatiliste raadiotehnoloogiate kasutuselevõtmisega tugevalt seotud, seisneb selles, et innovaatilised lahendused ei pruugi piisavalt sobituda olemasolevate eraldatud spektritega ning seega on olemas seaduslik takistus nende kasutamiseks. Liikmesriigid pakuvad lahenduseks eksperimentaalseid sagedusribade kasutusõigusi, millega võiks innovaatiliste tehnoloogiate arengut toetada riigi tasandil.

Uurimis- ja arendustegevuse etapist kaubandusliku kasutuselevõtu etappi liikumisel võivad innovaatiliste toodete nõuetekohast turulelaskmist võimaldavate harmoneeritud standardite puudumine ja sobivate eraldatud spektrite kättesaadavus ning seonduvad tingimused kaasa tuua õiguskindluse puudumise ja takistada võimalikke investeeringuid tehnoloogiasse. 2009. aastal elektroonilise side reguleeriva raamistiku läbivaatamisega kehtestatud spektrikasutuse suurem paindlikkus võib pakkuda sellele probleemile lahenduse.

Keeruka ja mõnevõrra paindumatu õiguskeskkonnaga seotud probleemide tõttu võivad äriühingud otsustada teostada oma piloottestid, kommertskasutusele eelnevad ja kommertskasutuse algsed etapid muudes kaubanduspiirkondades, näiteks Ameerika Ühendriikides. Selline olukord ei võimalda raadiotehnoloogiate valdkonnas uuendustegevuse potentsiaalil Euroopas täielikult avalduda.

KOKKUVÕTE

Direktiivil on olnud oluline tähtsus raadioseadmete siseturu väljakujundamisel, tuhandete riiklike tüübikinnituskavade asendamisel ning innovatsiooni ja konkurentsivõimet soodustava paindliku reguleeriva korra kehtestamisel. Üldiselt on direktiiviga sätestatud regulatiivne raamistik võimaldanud saavutada seatud eesmärgid , st tagada inimeste tervise kaitse ja nende ohutus ning telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete ja raadioseadmete elektromagnetiline ühilduvus ning vältida kahjulikke häireid. .

Spektrikasutuse puhul ei ole piiratud tehnilisest vastavusest hoolimata teatavate tootetüüpide puhul tõendeid kahjulike häirete taseme suurenemise kohta. See võib tähendada, et standardid on liiga ranged ning et selle valdkonna tehnilise lähenemisviisi läbivaatamine võiks kaasa tuua intensiivsema ja tõhusama spektrikasutuse.

Kaks järgmist küsimust väärivad põhjalikumat uurimist: innovaatiliste raadiotehnoloogiate turulepääs spektrikasutust ja harmoneeritud standardeid käsitlevate vajalike reguleerivate otsuste tegemise kehtiva protsessi taustal ning toote turulelaskmise eest vastutava isiku või tootja jälgitavus.

[1] EÜT L 91, 7.4.1999, lk 10–28.

[2] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiv, millega muudetakse direktiive 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta, 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta ning 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/136/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul, direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris, ning määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta.

[3] Otsus Euroopa Ühenduse raadiospektripoliitika reguleeriva raamistiku kohta (raadiospektrit käsitlev otsus) (676/2002/EÜ).

[4] Kokkuvõte vastustest http://ec.europa.eu/enterprise/rtte/index_et.htm

[5] Telekommunikatsiooniseadmete nõuetekohasuse hindamise ja turujärelevalve komitee

[6] http://ec.europa.eu/enterprise/ict/taskforce.htm.

[7] Raadio-kohtvõrgud.

[8] KOM/2008/133 (lõplik). Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „Standardimise osakaalu suurendamine Euroopa uuendustegevuses”.

[9] KOM/2008/394 (lõplik). Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Kõigepealt mõtle väikestele” – Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act”.

[10] KOM(2009) 324 (lõplik): VALGE RAAMAT – „IKT standardimise ajakohastamine ELis – edasised sammud”.

[11] http://ec.europa.eu/enterprise/newapproach/nando/index.cfm?fuseaction=directive.notifiedbod y&dir_id=22&type_dir=NO%20CPD&pro_id=99999&prc_id=99999&ann_id=99999&prc_anx=99999

[12] http://www.rtteca.com/

[13] Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nr 768/2008/EÜ, 9. juuli 2008, toodete turustamise ühise raamistiku kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 93/465/EMÜ,

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 765/2008, 9. juuli 2008, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 339/93,Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 764/2008, 9. juuli 2008, milles sätestatakse menetlused seoses teatavate riiklike tehniliste eeskirjade kohaldamisega teises liikmesriigis seaduslikult turustatavate toodete suhtes ja tunnistatakse kehtetuks otsus nr 3052/95/EÜ.

[14] Raadiospektripoliitika töörühm on Euroopa Komisjoni juures asuv nõuandev rühm, mis koosneb liikmesriikide esindajatest, kes vastutavad spektripoliitika rakendamise eest (vt http://rspg.ec.europa.eu/).

[15] Soovitus 5.19 dokumendis RSPG0 8-246 (http://rspg.ec.europa.eu/rspg_opinions/index_en.htm)

[16] Sealsamas, lk 2

[17] Sealsamas, lk 2

[18] Sealsamas, lk 2

[19] Ohtlike ainete kasutamise piiramist käsitlev direktiiv (2002/95/EÜ).

[20] Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmeid käsitlev direktiiv (2002/96/EÜ).

[21] RSPG08-246 (http://rspg.ec.europa.eu/rspg_opinions/index_en.htm)