19.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/61

1.1

Euroopa Komisjon palus komiteel koostada ettevalmistav arvamus terrorismi ja eelkõige vägivaldset radikaliseerumist ennetava poliitika kohta, kuna komisjon kavatseb 2008. aasta juulis vastu võtta selleteemalise teatise. Teatise peamine eesmärk on teha kindlaks vägivaldse radikaliseerumise vastu võitlemise poliitika, meetmete ja algatuste head tavad. Hetkel on kavas teatises käsitleda selliseid teemasid nagu vägivaldne radikaliseerumine vanglates ja teistes ebasoodsa keskkonnaga või värbamiskohtades, vägivaldsete radikaalide propageeritud diskursuse ja ideoloogiaga tegelemine ning kodanikuühiskonna kaasamine ja tugevdamine.

1.2

Külma sõja järgses majanduslikult globaliseerunud maailmas on rahvusvahelised jõuvahekorrad oluliselt muutunud. Sellel on märkimisväärne mõju sellistele ülemaailmsetele institutsioonidele nagu ÜRO, kes on näinud (ja tunnustanud) uute riikide tekkimise laia levikut, kes taotlevad iseseisvust ja kuulutavad end rahvusvahelise õiguse subjektiks.

1.3

Lisaks on mitmetes uutes riikides tekkinud konfliktid ja relvastatud rühmitused, kes okupeerivad veel praegugi mõningaid territooriume. Inimõigusi trambitakse seal tihtipeale jalge alla.

1.4

Halvasti kontrollitud või kontrolli alt väljunud territooriumid või piirkonnad on paradiis peamiste terroristlike rühmituste juhtide jaoks, kes loovad oma laagri enamasti sinna, kus õigusriik ja kodanikuvabadused enam ei kehti.

1.5

Traditsiooniline sõjapidamine on osutunud ebatõhusaks ohu puhul, mis on laialivalgunud, mitmepalgeline ja harulise struktuuriga ning mis kasutab ära fundamentalismi ja demokraatiavastast poliitilist ideoloogiat, et manipuleerida mitteametlike rühmadega, kes on valmis kasutama poliitilist vägivalda.

1.6

Palestiina olukorra rahumeelse lahendamise ja teiste kõikjal maailmas levinud relvastatud konfliktide lahendamise läbikukkumine on ka poliitiline tegur, mis soodustab äärmuslike ideede ja rahvusvaheliste terroriaktide levikut, kuid peab mainima, et suur enamus terroriaktidest pannakse toime sisekonfliktides.

1.7

Tundub, et ei ole piisavalt uuritud sellise värbamise motivatsioone ja meetodeid, mis võivad (nagu nt 11. septembri 2001. aasta puhul) muuta ettevõtete juhid, insenerid ja intellektuaalid kooskõlastatud enesetapurünnakute kavandajateks ja autoriteks. Nende rünnakute ulatus näitab äärmist järjekindlust, teadmisi ja võimet sulanduda demokraatlikesse ühiskondadesse. Võrdväärsel tasemel sobiva vastustrateegia väljatöötamiseks on lisaks vajalikele geopoliitilistele analüüsidele ning luure ja teabevahetuse kõigi vahendite kasutamisele hädavajalik ideoloogiliste ja psühholoogiliste põhjuste võimalikult sügav mõistmine.

1.8

Ajal, mil sidevahendid ja üleilmastumine on loonud globaalse maailma, kus paljusid lahendusi ei saa leida vaid riigi tasandil, on lisaks rahvusriikide kriisile kriisiolukorras ka rahvusvaheline õigus, millel ei ole piisavalt hoiatavaid kontrollivahendeid, kuid eelkõige sobivaid õiguslikke sekkumisvahendeid. Vaid ÜRO julgeolekunõukogul on piisavalt volitusi, kuid seda nõrgendab viie riigi vetoõigus.

1.9

Samas võiks tugev, uuendatud ja mitmetahuline süsteem paremini vastu seista globaalsetele, majanduslikele, sotsiaalsetele ja kliimaprobleemidele. Rahvusvahelise terrorismiga saaks tõhusamalt võidelda mitmepoolses raamistikus, kus tagatakse valitsuste ja rahvusvaheliste ametite (Interpol) vaheline kooskõlastamine ja koostöö, milles osaleksid ka valitsusvälised organisatsioonid, kes jälgivad demokraatia arengut ja kaitsevad menetlusõigusi ja kodanikuvabadusi.

2.1

Selleks, et terrorismiga Euroopa Liidu tasandil tõhusalt võidelda, peavad liikmesriigid võtma vastu terrorikuriteo ühise määratluse ning ühtlustama kriminaalõigust ka kriminaalvastutuse ja karistuste osas. See protsess käivitus kiiresti koos Euroopa vahistamismääruse vastuvõtmisega ning nõukogu on vastu võtnud vastavasisulisi raamotsuseid, eelkõige alates 1990. aastatest.

2.2

Alates 11. septembri 2001. aasta terrorirünnakutest Ameerika Ühendriikides on hakatud rohkem kooskõlastama nii rahvusvahelist kui ka Euroopa ja ühenduse tasandi tegevust: ÜRO julgeolekunõukogu koos Interpoliga, NATO sõjaliste operatsioonide jaoks, Euroopa Nõukogu eelkõige terrorismi tõkestamise Euroopa konventsiooniga, OSCE, Euroopa Liit ja Europol. Lisaks mõnede riikide individuaalsetele sõjalistele, politsei- ja rahalistele abioperatsioonidele on koostööd arendatud Ameerika Ühendriikide, Põhja-Aafrika riikide ja Aafrika Liiduga.

2.3

Ühenduse institutsioonides ja liikmesriikides on poliitiliste juhtide ja enamiku kodanike seas saavutatud üksmeel terrorismi mõiste ning seadusliku ja ebaseadusliku tegevuse osas, mida see mõiste ei hõlma. Nimelt peab ohtu ja selle arenguid suutma hoolikalt määratleda, et vältida tegevuse lahknevust ning üksikisikute ja kollektiivsete õiguste ning vajaduste ebavajalikku piiramist.

2.4

Mõnes Aafrika ja Lähis-Ida riigis, eelkõige autoritaarse valitsusega riigis, võideldakse igasuguse poliitilise opositsiooni vastu, nimetades seda terrorismivastaseks võitluseks. Euroopa Liit ja liikmesriigid peaksid selle pärast muret tundma, kuna mõnel liikmesriigil on nende riikidega majanduslikud ja poliitilised suhted või teevad nad selliste riikide juhtidega sõjalist koostööd ning seetõttu peaksid need liikmesriigid kasutama oma mõjuvõimu nimetatud kuritarvituse piiramiseks.

2.5

Rahvusvahelisel tasandil on kõige keerulisem probleem sobiva lahenduse leidmine kõikjal maailmas levivate terroristlike rühmade rünnakutele saatkondade või muude nn sihtmärkide, eriti tsiviilelanikkonna vastu. Geograafilistel põhjustel on Euroopa jätkuvalt terrorirünnakute poolt kõige enam ohustatud piirkond.

2.6

Terroriaktidega soovitakse tekitada hirmu ja ebakindlust ning õõnestada demokraatlikke institutsioone. Seetõttu on oluline mitte langeda julgeoleku nimel inimõiguste ja kodanikuvabaduste põhjendamatu piiramise lõksu. Kõige suuremas ohus riigid on aastaid elanud väiksemas või suuremas hädaolukorras: mõned meetmed võivad minna kaugemale sellest, mis on hädavajalik või mida on vaja säilitada, näiteks atlandiüleste reisijate isikuandmete puhul, kus nõutakse üksikasjalikke andmeid ja neid säilitatakse liiga kaua.

2.7

Kui võrkude jälgimisega, üldise videovalvega avalikes kohtades ja üldsusele avatud eraruumides, piirikontrollipoliitikaga, meeleavalduste piiramisega ja põhjalike läbiotsimistega lennujaamades liialdatakse, siis võib see kujutada ohtu eraelu puutumatusele, liikumisvabadusele ja üldisemalt kõigile kodanikuvabadustele. See võib mõjutada kodanike toetust terrorismivastase võitluse poliitikale, sest inimesed võivad tunda, et meetmed on suunatud nende vastu.

2.8

Kodanike eraelu puutumatuse rikkumise ja tugevdatud kontrolliga kaasneb ka oht (mida on juba korduvalt välja toodud), et kontrollitakse rohkem teatud nn nähtavaid vähemusrühmi, kes tunnevad end järjest rohkem tõrjutuna ning etnilise või rassistliku diskrimineerimise ohvritena. Tolerantsitase on juba kõrgelt ületatud, mis toetab omakorda vägivaldset radikaliseerumist konfliktiolukordade ning politsei- või sõjaväejõudude ja teatud getostunud linnapiirkondade noorte kokkupõrgete puhul, kus lõhutakse hooneid ning riigi- ja eraomandit.

2.9

Samas, kui neid linnavägivallajuhtumeid seostatakse vägivalla radikaliseerumise mõistega, mida peetakse terrorismi eelkäijaks või isegi terrorismiks endaks, siis võidakse terroriakti, selle katset või kaasosalust terroriaktis liiga laialt määratleda, laiendades selle vägivalla eri vormidele, mida hoolimata nende tõsidusest ei sooritata tingimata kavatsusest sooritada terrorikuritegu, isegi kui põhjustati suurt materiaalset kahju ja vahel tõsiseid vigastusi.

2.10

Terrorismi määratlemisel on peamine tegur kuriteo või kuriteokatse motiiv.

2.11

Terrorirühmitused on meie kontinendil tekkinud viimaste aastate jooksul ja neid lisandub ka praegu. Poliitilisel vägivallal ei ole piisavat põhjendust demokraatlikes riikides, kus on võimalik moodustada parteisid ning osaleda vabadel ja õiglastel valimistel kõigil kohalikel ja riiklikel valitsustasanditel ning ELi puhul ka Euroopa Parlamendi valimistel.

3.1

Kui terrorismi määratlemise osas valitseb üksmeel, siis probleeme võivad tekitada mõned uued mõisted, näiteks vägivaldne radikaliseerumine, mida komisjon määratleb kui nähtust, kus teatud vaateid, arvamusi ja ideid jagavad inimesed võivad sooritada terroriakte 2002. aasta raamotsuse artikli 1 mõistes.

3.2

Seda rõhutati Burgessi aruandes Euroopa Parlamendile seoses vägivaldse radikaliseerumise uue mõistega terrorismi toetamise ja värbamise kontekstis. Ka siinkohal on „vägivaldse radikaliseerumise määratlemise ja ennetamise peamine väljakutse seotud kavatsusega”. Radikaliseerumine on enamasti protsess, mis võib kesta kaua, isegi aastaid. See jätab aega dialoogiks ning hariduslike, teavitamise ning muude ennetavate meetmete võtmiseks.

3.3

Terrorism on poliitikas juba vana mõiste, mis kasutab tänapäeval globaalseid sidevahendeid, maksuparadiise, nõrga valitsusega riikide pakutud võimalusi või nende riikide võimalusi, kus riigiaparaat on kokku kukkunud, et asutada seal oma baase ja treeninglaagreid. Tegemist on siiski pigem kindlate piirideta võrgustikuga, kui ühe, struktureeritud rahvusvahelise võrgustikuga.

3.4

Kõige uuem tegur, mis terrorismi kindlasti mõjutab, on kiiresti leviv ja globaalne meedia, mis annab üksikasjalikult ja nähtavalt pildi kujul ja vahel otse-eetris ülevaate terrorirünnakutest ning mille mõjuvõim ei ole kunagi nii suur olnud. Kuid pressivabadus takistab sensatsiooni tagaajamise pidurdamist, mistõttu tsiviilelanikkond tunnetab de facto ohtu ja ebakindlust palju rohkem, ning pakub terroriaktidele reklaami.

3.5

Internet on teabevahetusplatvorm, mida kasutatakse vägivalda toetavate ideoloogiate levitamiseks, toetajate ja enesetapurünnakute kandidaatide värbamiseks, rünnakute korraldajate ja nende juhtide teabevahetuseks ning selliste tehniliste oskuste levitamiseks nagu isetehtud pommide valmistamine.

3.6

Kuid lisaks terrorismi ülistavate veebilehtede otsimisele on teatud rühmade teabevahetust raske jälgida, arvestades praeguste kodeerimise ja kodeeritud teabe (kirjaliku või suulise) varjamise tehnikatega.

3.7

Samuti väljendab komitee kahtlust kavandatavate tugevdatud meetmete tõhususes, mida kasutatakse Interneti ja eravestluste jälgimiseks.

3.8

Samuti võib kahelda, kas isikukontrollid, pagasi või sõidukite läbiotsimine maismaapiiril, lennujaamades, sadamates ja harvematel juhtudel bussi- või rongijaamades takistab ikka terroristide liikumist, isegi kui isikut tõendavate dokumentide usaldusväärsuse tõstmine on hea viis dokumentide võltsimise vastu võitlemiseks. Kui nende meetmetega raskendatakse tõepoolest teatud määral kurjategijate liikumist üldiselt, muudetakse sellega keerulisemaks ka kõigi kodanike elu ja saadakse üksikasjalik ülevaade inimeste liikumisest, kui arvestada ka videovalvesüsteemide, eraturvatöötajate ja elektrooniliste läbipääsukaartide levikuga riigi- ja eraasutustes, mobiiltelefonide saatjate ja teiste reaalajas isikute asukoha kindlakstegemise vahenditega. Kuid nende meetmetega ei hoita siiski ära enesetapurünnakuid. Need tekitavad inimestes politseiriigi tunne, kui ei astuta demokraatlikke samme näitamaks, et nende tehnoloogiate kasutamisel ei ületata eesmärgi saavutamiseks vajalikku miinimumi. Üks lahendus võiks olla riiklike järelevalvajate jälgimisasutuste ja Euroopa mõttekoja loomine kõnealuse valdkonna ja oletatavate terroristide andmetega tegelemiseks.

3.9

Põhimõtteliselt ei takista rahavoogude jälgimine tegelikult kodanike igapäevaelu ja võimaldab jälgida ebaseadusliku kapitali kasvamist võimaldavat ebaseaduslikku tegevust (inim-, relva- ja narkokaubandus jne), et suuta ühelt poolt raskendada terrorivägivallale suunatavate rahaliste vahendite kogumist ja teiselt poolt selgitada välja piirkondi, kus nimetatud tegevust harrastatakse (1). Kuid väga raske on takistada sularahas või posti teel tehtud makseid, kus ühes riigis makstud raha võtab välja vahendaja teises riigis. Sama kehtib tähitud või kodeeritud kirja või sõnumiga läbiviidud toimingute puhul. Jälgimine ja uurimine võib olla tõhus eelkõige raha kogumisel selliste heategevus- või humanitaarorganisatsioonide jaoks, kellel on varjatud sidemed terroristlike rühmitustega. Tuleks siiski vältida kõigi valitsusväliste organisatsioonide jälgimist või nende humanitaar- või solidaarsustegevuse ja toetuste kogumise raskendamist üldises kahtlevas õhkkonnas, mis häirib kodanikke ja muudab heategevusorganisatsioonide tegevuse keerulisemaks, nii et vahel takistab see nende programmide normaalset elluviimist.

3.10

Politseijõudude ja luureametite vaheline teabevahetus puudutab eriti tundlikke andmeid, nagu fotod, nimed, aadressid, sõrmejäljed, DNA-testid ja organisatsiooniline kuuluvus. Jätkuvalt on ebakindel, kas tegelikult tagatakse eraelu puutumatus ja kaitse andmete töötlemisel või hindamisel tehtud vigade eest viisainfosüsteemi ja Schengeni infosüsteemi failides, karistusregistris ja muudes toimikutes ning uuritavatel isikutele võimaluse andmete parandamiseks sekkuda.

3.11

Lõpuks seisneb Euroopa peamine panus ühtlustamises, koostöös ja kogemuste tutvustamises, mida on võimalik parandada, kuid vältima peaks õigusaktide ja erimeetmete kuhjamist, kui olemasolevaid õigusakte ja asutusi, mis võitlevad organiseeritud või finantskuritegude vastu, saab terrorismile laiendada.

3.12

Paljudes teostes kinnitatakse, et eriolukorrad, isegi väikese või keskmise ulatusega eriolukorrad, soodustavad kodanikuvabaduste piiramist, õigusriigi tagatiste kahjustamist, eelkõige välismaalaste, seaduslike ja ebaseaduslike rändajate ning varjupaigataotlejate kahtlustamise puhul. Seda võib märgata enamikus liikmesriikides. Levimas on rassism ja ksenofoobia ning sellele tõusvale tendentsile tuleks vastu hakata nii sõnade kui ka tegudega.

3.13

Liikmesriikide, ELi institutsioonide, Europoli, Eurojusti jt roll on küll kindlaks määratud, kuid eelkõige peaks järjepidevalt parandama koostööd luureametite ja uurimise tasemel.

3.14

Radikaalse vägivalla ja terrorismi ennetamiseks peab tundma soodsat pinnast loovat keskkonda ja ideoloogiaid. Nii saab ümber lükata mitmeid stereotüüpe, mis ei ole saanud kinnitust.

3.15

Terrorismi vastu peab võitlema pika-ajaliselt, sest demokraatia ja kodanikuvabaduste austamine tuleb rajada ja taastada nii nõrkades riikides, millel ei ole kontrolli kogu territooriumi üle, kui ka autoritaarsetes või diktatuurilistes riikides.

3.16

Komitee arvates ei peaks luureametite ja politseiuuringute tavaliselt diskreetse tegevusega kaasnema süstemaatiline salatsemine kodanike ja nende esindajate ees, nii riigi kui ka Euroopa tasandil. Teavet peaks üldisest kontekstist hoolimata saama koguda ka nii, et toetatakse kodanike kaasatust ja viiakse läbi demokraatlikke kontrolle, kasutades selleks sobivaid meetodeid, eelkõige selleks, et vältida kaugenemist õigusriigist.

4.1.1

Kodanikuühiskond on rahvusvahelise terrorismi peamine ohver (terrorismi põhjustab äärmuslik rahvuslus, religioossele fundamentalismile vahendite andmine või kasutatakse vägivalda lihtsalt vägivalla enda pärast). Kodanikuühiskonna vastu on suunatud terrorism, mille eesmärk on ainult kollektiivne vahettegematu karistamine ning millega püütakse luua üldist hirmutunnet, et riik annaks järele terroristide nõudmistele. Samas, nagu märgitakse ka komitee arvamuses „Kodanikuühiskonna osalus võitluses organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga” (2) on kodanikuühiskond ka üks peamisi osalisi selle ohu vastu võitlemise strateegiates, nii kõige nähtavamate mõjude vastu võitlemisel, terrorismi põhjuste rõhutamisel kui ka olulises töös ohvritega, kes terrorismi tagajärgede all on kannatanud.

4.1.2

Riigi juhtiva rolli ja Euroopa Liidu institutsioonilise raamistikuga arvestades — eelkõige julgeoleku, kaitse, õiguse ja rahanduse valdkonnas — on kodanikuühiskonnal selle ohu kõige nähtavamate sümptomite ja mõjude vastu võitlemisel (terroriaktide ennetamine, terroristlike rühmituste tagaajamine ja laiali ajamine, terroriaktide eest vastutajate kinnipidamine, õigusemõistmine ja neile karistuse määramine, rahastamiskanalite sulgemine) nimetatud kontekstis oluline ülesanne, mis seisneb järgmises.

4.1.2.1

Valvata aktiivselt, et võitlus terrorismi vastu ei ületa kunagi õigusriigi piire ning kaitstakse avatud ja demokraatliku ühiskonna aluseks olevaid inimõigusi, väärtusi, põhimõtteid ja vabadusi.

4.1.2.2

Teha ühenduse ja riigi ametivõimudega kõikidel tasanditel koostööd, et kindlaks teha terrorivõrgustikega seotud tegevused ja osalejad (selles kontekstis on eriti oluline finants- ja telekommunikatsiooniteenuseid haldavate asutuste töö). Koostöö peab põhinema kõigi poolte vastastikusel kokkuleppel teabe jagamise ning võimete ja pingutuste osas, et saavutada ühine eesmärk — terrorismi väljajuurimine.

4.1.2.3

Luua dialoogivõimalusi nende kogukondade juhtide ja ühiskonna sidusrühmadega, kus terroristlikud rühmitused asuvad, et teha ühiselt pingutusi vägivalla ja vägivalda õhutava diskursuse hukkamõistmiseks ning sellelt õiguspärasuse võtmiseks.

4.1.2.4

Tutvustada ühiskonna sidusrühmade, riigi ja ELi ametivõimude vahel kogemusi ja tavasid, et isoleerida ja kontrollida isikuid ja rühmitusi, kes võivad olla vastuvõtlikud vägivallani viiva tõrjutuse ja radikaliseerumise suhtes. Samas tuleb alati pöörata suurt tähelepanu sellele, et põhilised inimõigused ja vabadused oleksid tagatud ning et peetakse rangelt kinni õigusriigi nõuetest.

4.1.2.5

Jagada erinevaid lähenemisviise (integratsiooniprotsessile ning selles küsimuses eriti oluliste rühmade vaadetele, suhtumistele ja toimimisele) koolitusprogrammides, mis on suunatud politsei- ja julgeolekujõududele ning luureteenistuste töötajatele, kellel on kõige suurem ülesanne selle ohu vastu võitlemisel.

4.1.2.6

Rakendada katsekavasid, milles suunatakse pingutused valdkondadele, mis võivad kõige tõenäolisemalt tekitada võõrandumist ja radikaliseerumist ning kohtadele, kus enamasti värvatakse (vanglates, palvekohtades, koolides, äärelinnades, kõnekeskustes, Internetikohvikutes jm). Katsekavade eesmärk on vältida tõrjutust, radikaliseerumist ning isikute või rühmade süüdistamist nende sotsiaalse, soolise, etnilise või usulise klassi alusel.

4.2.1

Kodanikuühiskond saab oma rolli täielikult täita, pöörates tähelepanu terrorivägivalla leviku põhjustele. Kuigi ükski kõnealuses kontekstis kindlakstehtud võimalikest põhjustest ei saa vägivalda õigustada, on mitmed terrorismiilmingud lõpptulemuseks võõrandumisele, radikaliseerumisele ja värbamisele, mida toetavad samas piirkonnas elavate rühmade vahelised suured erinevused, tõrjutus ning (sotsiaalne, poliitiline ja majanduslik) diskrimineerimine ja topeltstandardite kohaldamine eri isikute tegude hindamisel. Seetõttu on integratsioon igasuguse kaugeleulatuva strateegia nurgakivi. Strateegia peaks eelistatavalt olema ennetav ja püüdma saavutada järgmist.

4.2.2

Tugevdada formaalse ja vabahariduse süsteeme, mis oleksid suunatud negatiivsete stereotüüpide kaotamisele, tolerantsi ja eelkõige inimõiguste alusel kindlaksmääratud ühiste väärtuste toetamisele (selleks peab muu hulgas üle vaatama olemasolevad kooliõpikud, et sõnastada ümber konfliktsed stereotüübid ja toetada tolerantsi ning multikultuurset õppimist).

4.2.3

Sõlmida eri meedialiikide vahel kokkulepped (sh tegevusjuhised), et mitte pakkuda platvormi sellise diskursuse ja selliste ideede levitamiseks, mis tekitaksid tõrjutust, rassismi ja ksenofoobiat. Austades täielikult meedia- ja sõnavabadust, peaks siiski toetama sellist meediatoodangut ja seisukohti, milles keskendutakse ajaloo vältel väljakujunenud ühistele väärtustele ja rikka multikultuurse pärandi eelistele globaliseerunud maailmas.

4.2.4

Edastada avalike kampaaniatega selliseid sõnumeid ja seisukohti, mis aitavad selgitada ja parandada väärarusaame (rääkida islamiterrorismi asemel rahvusvahelisest terrorismist ning assimilatsiooni asemel integratsioonist) või ebaadekvaatseid kujutusi (sisserändajate asemel kodanikud), mis suurendavad erinevusi ja paisutavad konflikte.

4.2.5

Aidata tõsta teadlikkust sellest, kui oluline on pidada inimõigusi multikultuurses ühiskonnas koos elamise põhialuseks. Siinkohal peab kodanikuühiskond olema oluline liikumapanev jõud sellise ühiskonna loomisel, kus kõigil liikmetel on samad (sotsiaalsed, poliitilised ja majanduslikud) õigused ja kohustused.

4.2.6

Toetada sotsiaalsete platvormide loomist, kus osalevad riigi eri kogukondade esindajad, kes toetavad kaasatust ja erinevuste rahumeelset lahendamist toetavate meetmete võtmist.

4.2.7

Teha kindlaks ja tugevdada ELi territooriumil teisi kogukondi esindavate kodanikuühiskonna organisatsioonide ja nende juhtide rolli eelistatud partnerina teisest kultuurist pärit inimeste integreerimisel. Kõige selle peamine eesmärk on püüda luua dialoog ja teha koostööd, et juurida välja põhjused, mis tekitavad nende kogukondade mõnedes liikmetes võõrandumist ja radikaliseerumist.

4.2.8

Koostada eriprogramme, millega püütakse radikaliseerumisest tagasi tõmmata neid isikuid, kes võivad joonduda terroristlike ideede ja tegudega tavapärastes värbamise kohtades (vanglates, palvekohtades jm), ning mis on suunatud sotsiaalsele integratsioonile ja töökohtade loomisele.

4.2.9

Tugevdada detsentraliseeritud koostööd selles suunas nii riiklikul kui ka ELi tasandil (kasutades ära juba olemasolevaid raamistikke, nagu Euroopa-Vahemere partnerlus, Euroopa naabruspoliitika või AKV riike ühendav raamistik). See eeldab koostööpoliitika äärmiselt suure potentsiaali ärakasutamisel liikmesriikide ja ELi arenguks koostööprojektide kavandamist huvirühmadega, kes religioossete või rahvuslike veendumuste tõttu väljendavad tugevat vastuseisu vägivalla kasutamisele tegutsemisviisina.

4.2.10

Suurendada märkimisväärsel määral nii ELis kui ka suhetes kolmandate riikidega õpetajate, õpilaste, ajakirjanike, tööandjate, ametiühingute ja inimõigustega tegelevate organisatsioonide liikmete ja valitsusväliste organisatsioonide liikmete vahetusprogramme ja nende eelarvet, pöörates erilist tähelepanu soolise võrdõiguslikkuse parandamise vajadusele. Isiklikud teadmised ning kogemuste ja seisukohtade tutvustamine on eelistatavaimad meetodid negatiivsete stereotüüpide kaotamiseks ja ühise tuleviku loomiseks nn multikultuurilisel sajandil (3). Niisiis on tungivalt soovitatav kasutada ja tugevdada EMSK tegevust, et uurida komitee ELi väliste aktiivsete kontaktide ja koostöö kaudu uusi tegevusvorme teatud rühmade või isikute radikaliseerumise ennetamiseks.

4.2.11

Soodustada (nii kohaliku kui ka sisserännanud) elanikkonna osalemise platvormide teket ja tugevdamist. Nimetatud platvormid peaksid põhinema horisontaalsel kodanikuesindatusel, mitte rahvuslikel või religioossetel alustel.

4.2.12

Edendama uurimusi erialastes uurimisinstituutides ja keskustes nii ELi territooriumil kui ka koostöös nende maadega, mis on kõnealuses kontekstis eriti huvipakkuvad. Erilist tähelepanu tuleks pöörata nende projektide ja uuringute toetamisele, mille eesmärk on uurida protsesse, mis viivad võõrandumise, värbamise ja radikaalse vägivallani, samuti asjaomaste eri tegurite vahelistele seostele.

4.3.1

Lõpuks peab üldise nägemuse lahutamatu osa olema terroriaktide otseste ohvrite eest hoolitsemine, milles kodanikuühiskonnal on terrorismivastases võitluses võtmeroll. Vältimaks ohvrite unustamist või sotsiaalset tõrjutust on esmatähtis:

4.3.2

võidelda mis tahes terroriaktide ohvrite kõigi õiguste täieliku tunnustamise eest (sh rahaline hüvitamine), sõltumata sellest, kas terrorismiakt leidis aset sees- või väljapool riigi piire;

4.3.3

töötada välja sotsiaalsed toetusmehhanismid (füüsiline, psühholoogiline ja majanduslik toetus), et aidata traumast üle saada ja vältida süüdistava, rassistliku või ksenofoobse diskursuse esilekerkimist;

4.3.4

mobiliseerida liikmesriikide valitsuste ja ELi poliitilist tahet luua konsensuslik alus ohvrite tunnustamiseks, toetuseks ja kaitseks.

4.4.1

Lähtudes tõsiasjast, et kodanikud on mis tahes riigi ja seega ka ELi peamine jõud, eeldab turvalisuse, rahu edendamise ja vägivallakokkupõrgete ennetamise tagamine järgmist.

4.4.2

Arendada strateegiaid ja mitmemõõtmelisi jõupingutusi teatud tasemel heaolu ja turvalisuse tagamiseks neile, kes elavad samal territooriumil, ja nende naabritele, edendades kõigi arengut ja turvalisust, mis tagab ka igaühe enda arengu ja turvalisuse.

4.4.3

Vähendada ja lõpuks kaotada ebavõrdsus rühmade ja riikide vahel; see on kõigi turvalisuse edendamise peamine viis. Kooseksisteerimise ja terrorismiohu vähendamise ühine alus on inimõiguste hoolikas austamine ja demokraatliku keskkonna tugevdamine, samuti ühiskondliku elu korraldamine kõikide religioonide suhtes neutraalselt. See eeldab vastuseisu väljaspool seadust tegutsevate sotsiaalsete piirkondade olemasolule (õiguslik ebaselgus või getod, mis on rajatud õiguslikus kontekstis vastuvõetamatutele tavadele).

4.4.4

Mõista, et turvalisust ei saa tagada vabaduse hinnaga, piirates avatud ja demokraatlikule ühiskonnale omaseid õigusi ja rakendades terrorismivastases võitluses meetodeid, mis sarnanevad nendega, mille vastu võideldakse.

4.4.5

Tunnistada, et terrorismivastase võitluse eesmärk (ilmselgelt multidistsiplinaarne, mitmemõõtmeline ja pikaajaline) on saavutatav üksnes liikmesriikide ja ELi tasandi jõupingutusi koondava spetsiifilise ja piisava eelarve olemasolu korral.

4.5.1

Terrorismioht on laialdane, pidev ja üldine. Keegi ei ole selle eest kaitstud ning terrorismi profiil ja meetodid muutuvad pidevalt. Seda ja samuti tõsiasja arvesse võttes, et terrorismiga võitlemiseks ei ole veel suudetud määratleda sobivat strateegiat, tuleb võitluseks vajalikke analüüse, hinnanguid ja kasutatud meetodeid pidevalt ümber hinnata. See on ülesanne, millesse haaratakse kõik pooled, nii valitsused ja ELi institutsioonid kui ka kogu kodanikuühiskond. See eeldab juba oma määratlusest tulenevalt, et uurida tuleb ka avaliku ja erasektori partnerlussuhete võimalusi (mis ei tähenda, et sellega luuakse tingimused turvalisuse ja kaitse erakätesse minekuks, mis töötaks iseendale vastu), et rakendada neid ühise eesmärgi — kõigi heaolu ja turvalisuse — teenistusse (4). Nimetatud jõupinguste põhiaspektid peaksid olema järgmised:

4.5.2

vajadus töötada välja mõistete kogu, mis võimaldab nii aruteludes kui tegudes jõuda konsensuseni mõistete puhul, mis suunavad kõigi asjaomaste osapoolte tööd;

4.5.3

terrorismivastase võitluse strateegia demokraatlik kontroll kõigil tasanditel ja kõigis selle vormides;

4.5.4

teadlikkuse tõstmine liikmesriikide välispoliitika — ja ELi tasandil ÜVJP/EJKP — olulisuse ning liikmesriikide ja ELi arengukoostööpoliitika kohta terrorismi ennetamisel ja potentsiaalsete terroristide radikaliseerumise vastu võitlemisel;

4.5.5

tungiv vajadus kõigi käesolevas arvamuses esile toodud programmide ja tegevuste rahastamiseks vajaminevate asjakohaste ja pikaajaliste eelarvevahendite järele;

4.5.6

vajadus alustada (või jätkata) dialoogi ja koostööd sotsiaal-, poliitika- ja majandusvaldkonna osapoolte ja organitega nii ELi piires kui ka väljapool, teadvustades, et terrorismivastase võitluse edu ei ole võimalik tagada üksi ning et jõupingutuste ühendamine nägemuste ja strateegiate väljatöötamisel asjakohaste ja jätkusuutlike tegevuste kavandamiseks pakub olulisi eeliseid.