52007DC0707

Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele soovituse 2001/331/EÜ (milles sätestatakse liikmesriikides teostatava keskkonnajärelevalve miinimumnõuded) läbivaatamise kohta [SEK(2007) 1493] /* KOM/2007/0707 lõplik */


[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 14.11.2007

KOM(2007) 707 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE, EUROOPA PARLAMENDILE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

soovituse 2001/331/EÜ (milles sätestatakse liikmesriikides teostatava keskkonnajärelevalve miinimumnõuded) läbivaatamise kohta [SEK(2007) 1493]

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE, EUROOPA PARLAMENDILE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

soovituse 2001/331/EÜ (milles sätestatakse liikmesriikides teostatava keskkonnajärelevalve miinimumnõuded) läbivaatamise kohta

Sissejuhatus

Järelevalve on ühenduse keskkonnaalaste õigusaktide rakendamise ja täitmise tagamise oluline vahend.

Olles tõdenud, et liikmesriikide järelevalvesüsteemide vahel oli suuri erinevusi, võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu 2001. aastal vastu soovituse 2001/331/EÜ, milles sätestatakse liikmesriikides teostatava keskkonnajärelevalve miinimumnõuded[1].

Soovituses on esitatud mittesiduvad kriteeriumid keskkonnajärelevalve kavandamise, teostamise, jälgimise ja seda käsitleva aruandluse koostamise kohta. Soovituse eesmärk on parandada ühenduse keskkonnaalaste õigusaktide järgimist ja aidata kaasa nende järjekindlamale rakendamisele ning jõustamisele kõikides liikmesriikides.

Liikmesriikidel paluti esitada aruanne soovituse rakendamise ja selle kohaldamisega seotud kogemuste kohta. Kõnealuste aruannete ja muu kättesaadava teabe alusel paluti komisjonil koostada aruanne soovituse rakendamise kohta ning esitada ettepanek selle edasiseks arendamiseks, vajaduse korral direktiivi vormis.

Soovituse rakendamise ja kohaldamise kohta kättesaadavat teavet kokkuvõttev aruanne on lisatud käesolevale teatisele[2].

Enne konkreetsete ettepanekute tegemist kavatseb komisjon koguda teavet teistelt institutsioonidelt, Euroopa jõustamisasutuste mitteametlikult võrgustikult (IMPEL)[3] ja muudelt sidusrühmadelt.

Käesolev teatis on kooskõlas parema õigusloome tegevuskavaga, kuna järgimine ja jõustamine on reguleerimistsükli põhiosad.

Käesolev teatis esitatakse Euroopa Parlamendile, nõukogule, Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. Teatise eesmärk on sätestada komisjoni seisukohad soovituse edasiarendamisel ja algatada ulatuslik arutelu muude institutsioonide ja huvitatud isikutega.

Euroopa Parlamenti, nõukogu, Majandus- ja Sotsiaalkomiteed ning Regioonide Komiteed kutsutakse esitama oma seisukohti käesolevas teatises tõstatatud teemade kohta.

2007. aasta jooksul korraldab komisjon kohtumisi sidusrühmadega ja viib läbi Interneti-põhise konsultatsiooni.

IMPEL annab teatisesse oma panuse IMPELi projekti kaudu, milles käsitletakse soovituse edasiarendamist, mis peaks saama valmis 2007. aasta lõpuks.

Võttes arvesse kõnealuste arutelude tulemusi, teeb komisjon ettepaneku soovituse asjakohase edasiarendamise kohta 2008. aastal.

1. SOOVITUSE RAKENDAMINE LIIKMESRIIKIDES

Kõik liikmesriigid on esitanud aruande soovituse rakendamise kohta ja aruande selle kohaldamisega seotud kogemuste kohta.

Mitmel juhul oli esitatud teave puudulik või raskesti võrreldav. Mõne liikmesriigi puhul, kus keskkonnajärelevalvet teostatakse piirkondlikul tasandil, oli raske teha järeldusi riiklikul tasandil. Tuleks ka märkida, et kuigi osa liikmesriike saatsid 2006. aastal ajakohastatud teavet, on enamik teavet seotud 2002.–2003. aasta olukorraga.

Vaatamata kättesaadava teabe puudujääkidele, võib näha, et kuigi peaaegu kõik liikmesriigid on soovitust osaliselt rakendanud (eri ulatuses), on vaid vähesed soovituse täielikult rakendanud. Üksikasjalikumat teavet soovituse rakendamise kohta saab lisatud aruandest.

Kättesaadav teave osutab sellele, et keskkonnajärelevalvet teostatakse ühenduses väga erineval viisil. Kõnesolevad erinevused tähendavad seda, et ei ole võimalik tagada ühenduse keskkonnaalaste õigusaktide täielikku rakendamist. Ühtlasi toovad erinevused ettevõtjate jaoks kaasa konkurentsimoonutusi.

Puudulik rakendamine tuleneb osaliselt eri viisidest, kuidas liikmesriigid soovituse mõisteid ja kriteeriume ning aruandlusnõudeid tõlgendavad.

Samuti ilmneb, et liikmesriigiti on suuri erinevusi keskkonnajärelevalve poliitilises tähtsuses. Osa liikmesriike on osutanud, et järelevalveasutustele määratud piiratud vahendid ei ole võimaldanud neil välja arendada täielikult tõhusat keskkonnajärelevalve süsteemi.

2. PARANDAMIST VAJAVAD KÜSIMUSED SOOVITUSES

Kättesaadav teave näitab, et soovituse tõhususe parandamiseks tuleks täiendavalt aru pidada järgmiste soovituse osade üle.

2.1. Kohaldamisala määratlus

Praegu hõlmab soovitus keskkonnajärelevalvet kõikides tööstusettevõtetes ja muudes ettevõtetes või rajatistes, mille õhuheited, heitveed või jäätmete kõrvaldamise ja taaskasutamisega seonduvad tegevused eeldavad vastavalt EÜ õigusaktidele loa või litsentsi olemasolu. Ilmselt on vaja kohaldamisala määratlust selgitada. Liikmesriigid on tõlgendanud kohaldamisala eri viisil, mis on toonud kaasa suured erinevused keskkonnajärelevalvet vajavate rajatiste arvus ja liikmesriikides aastas kontrollitavate rajatiste protsendimäärades. Näiteks mõned liikmesriigid kohaldavad soovitust üksnes saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli (IPPC) direktiiviga[4] hõlmatud käitiste suhtes, samal ajal kui teised kohaldavad seda ka muude käitiste suhtes. Erinev tõlgendamine on eriti oluline jäätmesektori jaoks, kus paljude IPPC direktiiviga hõlmamata käitiste suhtes kohaldatakse keskkonnajärelevalvet.

Praegune kohaldamisala keskendub peamiselt tööstus- ja jäätmekäitlusrajatistele ning ei hõlma mitmeid tegevusi, mis on reguleeritud ühenduse keskkonnaalaste õigusaktidega.

Soovitus ei sisalda kriteeriume jäätmesaadetiste kontrollimise kohta. Piiriüleseid jäätmesaadetisi reguleeritakse ELi tasandil jäätmesaadetiste määrusega[5]. Kõnealuse määruse rakendamine on komisjoni jaoks esmatähtis. IMPELi raamistikus 13 liikmesriigi poolt 30 ELi sadamas samal ajal läbiviidud ühiskontrollides leiti, et ligikaudu 50 % jäätmesaadetistest olid ebaseaduslikud. Kõnealused leiud ja hiljutised märkimisväärsed ebaseaduslike jäätmesaadetiste juhtumid, nagu näiteks jäätmete kaadamine Côte d'Ivoire'il, mis põhjustas surmajuhtumeid ning tõsise keskkonnareostuse, on toonud kaasa liikmesriikide, Euroopa institutsioonide, valitsusväliste organisatsioonide ja avalikkuse laiaulatusliku nõudmise parandada jäätmesaadetiste määruse jõustamist, eriti seoses läbiviidavate kontrollidega. Ühenduse jaoks on ülioluline teha koostööd ebaseaduslike jäätmesaadetiste vastu võitlemisel. Uues jäätmesaadetiste määruses, mis võeti vastu 2006. aastal ja mis jõustus 2007. aasta juulis, sisalduvad mõned sätted määruse paremaks jõustamiseks ning liikmesriikide vaheliseks tõhusamaks koostööks. Selles ei ole siiski sätestatud kriteeriumeid jäätmesaadetiste kontrollimiseks.

Soovitus ei sisalda ka kriteeriume Natura 2000 alade kontrollimise kohta. Looduskaitset käsitlevate EÜ õigusaktide (linnudirektiiv[6] ja elupaikade direktiiv[7]) eesmärk on luua Euroopa eriotstarbelisteks kaitsealadeks ja erikaitsealade (Natura 2000) ökoloogiline võrgustik ning tagada võrgustiku moodustavate alade kaitse ja parandamine. Kõnealuste õigusaktide asjakohane rakendamine on ELi looduskaitse jaoks olulise tähtsusega. Seepärast tervitab komisjon Green Enforce võrgustiku loomist; selle võrgustiku eesmärk on edendada koostööd ja vahetada kogemusi liikmesriikide vahel, et lihtsustada loodust käsitlevate õigusaktide rakendamist. Green Enforce võrgustiku raames kaalutakse praegu keskkonnajärelevalve edasiarendamist, töötades välja kriteeriumid Natura 2000 alade kontrollimiseks.

Muudes keskkonnaalastes õigusaktides, mille suhtes soovitust ei kohaldata, käsitletakse kemikaalide registreerimist ja lubamist (REACH),[8] teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramist toodetes (nt ohtlike ainete kasutamise piiramise direktiiv),[9] ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelist kauplemist[10] ning geneetiliselt muundatud organismide ja tootjavastutusel põhinevate süsteemidega seonduvaid tegevusi.

2.2. Määratluste täpsustamine

Aruannetest nähtub, et teatavaid soovituses kasutatud mõisteid tõlgendatakse liikmesriikides eri viisil. See on toonud kaasa erinevused soovituse rakendamisel liikmesriikides ja nende edastatud teabes.

Eri tõlgendusi võib eelkõige kohata järgmiste mõistete puhul:

- Järelevalve, kontroll, auditeerimine

Soovituses sisaldab termin „järelevalve” tegevusi, mis hõlmavad kontrolli ja kontrollitud käitiste asjaomastele keskkonnanõuetele vastavuse soodustamist, käitiste mõju seiret. Soovituses loetletakse näidetena hulk kõnealuseid tegevusi. Terminid „kontroll” ja „auditeerimine” on osa loetletud järelevalvetegevustest, kuid need ei ole määratletud.

Seega on järelevalve määratlus soovituses väga lai ja peaks hõlmama mis tahes tegevust, mille eesmärk on soodustada käitistes vastavust keskkonnanõuetele. Liikmesriigid on seda siiski eri viisil tõlgendanud, mõnel juhul on tõlgendus olnud väga kitsas, hõlmates näiteks üksnes otseseid kontrolle käitistes, samas on teiste lähenemine olnud palju laiahaardelisem.

Selline tõlgenduste erinevus mõjutab soovituse rakendamist ja eelkõige kontrollide kavandamist, kuna kontrollikavades tuleks arvesse võtta kõiki asjaomaseid tegevusi. See raskendab ka liikmesriikide poolt esitatud läbiviidud kontrolle käsitleva teabe võrdlemist, eelkõige seoses sellega, millist osa järelevalve alla kuuluvatest käitistest on kontrollitud.

- Inspekteerimisasutus

Soovituse kohaselt on inspekteerimisasutus mis tahes ametiasutus, mille on loonud või määranud liikmesriik ja mis vastutab soovituses käsitletud teemade eest, ning mis tahes juriidiline isik, kellele kõnealune ametiasutus on delegeerinud osutatud ülesanded, et need nende volitusel ja järelevalve all täidetaks, tingimusel et kõnesoleval isikul ei ole läbiviidava kontrolli tulemuste suhtes isiklikku huvi. Mõnes liikmesriigis, kus palju eri ametiasutusi võis otseselt või kaudselt järelevalvetegevuses osaleda, oli vahel keeruline eristada, milliseid ametiasutusi tuleks käsitada inspekteerimisasutustena. Selline selguse puudumine mõjutab soovituse rakendamist ja eelkõige kontrollide kavandamist, kuna kavad peaksid hõlmama kõikide inspekteerimisasutuste tegevusi.

- Järelevalvekava, järelevalveprogramm

Termineid „järelevalvekava” ja „järelevalveprogramm” ei ole soovituses määratletud. Mitmel liikmesriigil on termini „järelevalvekava” tähenduse kohta eri tõlgendused. See peaks olema strateegiline dokument keskkonnajärelevalve prioriteetide seadmiseks. Pisut segadust tekitas termin „järelevalveprogramm”, millega osutatakse käitistele, mida tuleks teataval ajavahemikul kontrollida ning mis peaks soovituse kohaselt olema kontrollikava osa. Selle tulemus on, et paljude liikmesriikide järelevalvekavad koosnevad üksnes selliste käitiste või sektorite loetelust, mida kavatsetakse teataval ajavahemikul kontrollida. Kõnealuse kahe mõiste erinevus on oluline ka keskkonnaalasele teabele ligipääsu käsitlevate sätete rakendamisel. Mõned liikmesriigid väidavad, et nad ei avalikusta järelevalvekavasid, kuna nad soovivad vältida käitajate teavitamist ja nende hoiatamist peatse kavandatava kontrolli eest. Vahe tegemine kavadel ja programmidel oleks kasulik poliitilise aspekti (kava) eristamiseks tegevuslikust aspektist (programm); kavasid võiks sellisel juhul avaldada, kartmata konkreetseid kontrolle ohtu seada.

- Piiriülene mehhanism

Vastavalt soovitusele peaksid liikmesriigid soodustama kontrollide kooskõlastamist käitiste ja tegevuste puhul, millel võivad olla märkimisväärsed piiriülesed mõjud. Kõnealuse küsimuse kohta liikmesriikide aruannetes edastatud teave oli puudulik ja erines liikmesriigiti. Mõni liikmesriik tõi näiteid halduskoostööst naaberriikide või -piirkondade vahel. Mõni liikmesriik osutas IMPELi projektide raames läbiviidud jäätmesaadetiste ühiskontrollidele. Mõni liikmesriik osutas üldisemalt liikmesriikide vahelisele kogemuste vahetamisele IMPELi projektide raames. Kõnealuste eri tõlgenduste tõttu ei olnud võimalik hinnata, kas liikmesriigid on kõnesolevat soovituse osa rakendanud.

- Rutiinsed ja mitterutiinsed kontrollid

Soovituse kohaselt viiakse rutiinseid kontrolle läbi kavandatud kontrolliprogrammi osana. Mitterutiinseid kontrolle viiakse läbi vastuseks kaebustele, seoses lubade väljastamise, uuendamise või muutmisega ning osana õnnetuste, vahejuhtumite ja nõuetele mittevastavuse juhtumite uurimisest.

Mõnes liikmesriigis on kehtestatud kontrollide eri kategooriad, nt reageerimist nõudvad või mittenõudvad kontrollid, plaanilised või plaanivälised kontrollid jne. Neid ei saa alati selgelt rutiinsete või mitterutiinsetena käsitada. Kõnealuste mõistete tõlgendamine eri viisil raskendas soovituse rakendamise hindamist mõnes liikmesriigis. Eristamine on eelkõige vajalik järelevalve kavandamisel, kuna kavades tuleb arvesse võtta nii rutiinseteks kui ka mitterutiinseteks kontrollideks vajalikku aega ja vahendeid.

2.3. Kriteeriumid järelevalve kavandamise, teostamise, jälgimise ja seda käsitleva aruandluse koostamise kohta

Soovituse eesmärk on suurendada kontrollitud käitistes vastavust ühenduse keskkonnaalastele õigusaktidele. Liikmesriigid peaksid ühtlasi tagama, et keskkonnajärelevalve eesmärk on kõrge keskkonnakaitse taseme saavutamine. Selle saavutamiseks sätestatakse soovituses kriteeriumid selle kohta, kuidas keskkonnajärelevalvet kavandada, teostada, jälgida ja seda käsitlevat aruandlust koostada.

2.3.1. Järelevalve kavandamine

Soovituses on sätestatud järelevalvekavade koostamine ja selle üldised kriteeriumid, milles kirjeldatakse kavade ulatust, alust ja minimaalset sisu.

Jääb mulje, et kõnealused kriteeriumid ei ole kõikides liikmesriikides täielikult rakendatud. Paljudes liikmesriikides ei sisalda järelevalvekavad strateegilisi elemente, vaid need koosnevad selliste käitiste ja sektorite loeteludest, mida teataval ajavahemikul kavatsetakse kontrollida.

Lisaks vajadusele selgitada teatavaid järelevalve kavandamisega seonduvaid põhitermineid, nagu on osutatud punktis 2.2, näib olevat võimalik järelevalve kavandamist liikmesriikides veelgi parandada. See võimaldaks liikmesriikidel oma olemasolevaid vahendeid parimal võimalikul viisil ära kasutada ning käitiste järelevalvet paremini kavandada. Mõni liikmesriik on juba loonud järelevalve kavandamiseks edasiarendatud süsteemid. Kõrgetasemelise järelevalve läbiviimise meetodina on järelevalve kavandamiseks soovitatud riskipõhise juhtimise rakendamist. Riskipõhise lähenemise aluseks võivad olla eri kriteeriumid, nagu näiteks keskkonnarisk, keskkonnaeesmärgid ja käitise nõuetele vastavus käesoleva ajani. Üks näide kõnealusest lähenemisest on Ühendkuningriigi ettevõtja ja saasteohu hindamise (Operator and Pollution Risk Appraisal – OPRA) süsteem, mis põhineb eri kriteeriumidel, nagu käitise keerukusaste, selle asukoht ja heited, aga ka käitaja suutlikkus ning käitise tegevus käesoleva ajani.

2.3.2. Järelevalve teostamine

Soovituses on sätestatud, et kohapealseid kontrolle peaks regulaarselt läbi viima ametiasutuste rutiinsete kontrollide osana ning kaebuste, õnnetuste, vahejuhtumite ja nõuetele mittevastavuse juhtumite korral ning enne lubade korduvat väljastamist, uuendamist või muutmist. Sätestatud on ka kriteeriumid, milles kirjeldatakse, kuidas kõnealuseid kohapealseid kontrolle peaks teostama. Kohapealsete kontrollide tulemused peaksid sisalduma aruannetes, millest tuleks teavitada käitajaid ja mis tuleks teha avalikkusele kättesaadavaks. Tõsiseid õnnetusi, vahejuhtumeid ja nõuetele mittevastavuse juhtumeid tuleks uurida, et selgitada nende põhjused ning vastustus, leevendada või parandada keskkonnamõjusid, määratleda vajalikud tegevused ning võimalikud sanktsioonid või täitemeetmed. Tuleks tagada käitajapoolsed järelmeetmed. Muude järelevalvetegevuste kohta ei ole kriteeriume.

2.3.3. Järelevalvekavade hindamine

Kuigi soovituses ei ole otseselt sätestatud, et järelevalvekavade rakendamist peaks hindama, nähakse soovituse punktiga VIII ette, et liikmesriigid peavad esitama aruande oma järelevalvekavade edukuse või ebaõnnestumise hindamise kohta.

Järelevalvekavade edukuse hindamist nähakse järelevalve kavandamise parandamise olulise vahendina. Mõni liikmesriik on loonud keerulised süsteemid oma järelevalvekavade edukuse hindamiseks. Kõnesolevad süsteemid on aidanud neil oma tulevikuplaane määratleda.

2.4. Aruandlus

Esimene aruanne andis palju teavet selle kohta, kuidas soovitust on liikmesriikides rakendatud ja kohaldatud. Teave ei ole aga alati võrreldav ega võimaldada alati teha selgeid järeldusi liikmesriikide järelevalvesüsteemide tõhususe kohta. On arvatud, et võiks välja arendada lihtsama aruandlussüsteemi, mis on rohkem suunatud järelevalvesüsteemide edukuse mõõtmisele. Sellise aruandlussüsteemi jaoks oleks vaja väga selget ja ühtset vormi, et tagada andmete võrreldavus.

2.5. Juurdepääs teabele

Soovituses on sätestatud, et järelevalvekavad ja järelevalvearuanded tuleks teha avalikkusele kättesaadavaks vastavalt direktiivile 90/313/EMÜ. Kõnealune direktiiv on vahepeal asendatud direktiiviga 2003/4/EÜ. Uues direktiivis selgitatakse varasemast üksikasjalikumalt keskkonnateabe mõistet, teabele juurdepääsu taotluse tagasilükkamise põhjuseid ja kohustust teha teave aktiivselt avalikkusele kättesaadavaks, nt Interneti kaudu.

Aruanded on näidanud, et paljud liikmesriigid ei tee järelevalvekavasid ja -aruandeid kättesaadavaks. Liikmesriigid on seda mitmel viisil põhjendanud. Sageli on järelevalvekavad üksnes loetelud käitiste kohta, mida teataval ajavahemikul peab kontrollima. Kõnesoleva teabe avalikustamine võib seada ohtu järelevalve edukuse. Ka järelevalvearuandeid ei tehta sageli avalikkusele kättesaadavaks, kuna need võivad sisaldada konfidentsiaalset äriteavet.

Keskkonnajärelevalvega seonduv teave on hõlmatud direktiivi 2003/4/EÜ nõuetega, seega on juriidiline kohustus teabe avalikustamiseks juba olemas. Direktiivis esitatakse ka piisavalt põhjendusi erandite jaoks, mille alusel võib kõnealusele teabele juurdepääsu taotluse tagasi lükata juhul, kui on vaja kaitsta olulisi huve.

Näib, et tihti on kõnesolevaid sätteid puudulikult rakendatud peamiselt seetõttu, et ametiasutustel on keeruline leida praktilisi viise konfidentsiaalse teabe eristamiseks teabest, mis tuleks teha avalikkusele kättesaadavaks. Näiteks on vaja leida viisid, kuidas teha järelevalvekavade strateegiline osa avalikkusele kättesaadavaks, avalikustamata seejuures osa, mis sisaldab loetelu käitistest, mida teataval ajavahemikul kontrollitakse.

3. TULEVIKUETTEPANEKUD

Enne soovituse vastuvõtmist toimus arutelu teemal, kas keskkonnajärelevalve kriteeriumid peaksid olema õiguslikult siduvad või mitte. Arutelu tulemusena võeti vastu mittesiduv soovitus ja komisjonil paluti soovitus läbi vaadata, võttes arvesse soovituse rakendamisel saadud kogemusi, ning teha vajadusel ettepanek direktiivi kohta.

Komisjoni hinnangul on soovituse puuduliku rakendamise tõttu vaja kaaluda õiguslikult siduvate nõuete kehtestamist keskkonnajärelevalve jaoks. Lisaks on vaja selgitada keskkonnajärelevalve üldkriteeriume ja anda täiendavaid juhiseid ning vahetada teavet nende rakendamise kohta. Sel eesmärgil tehakse ettepanek järgmiste tegevuste kohta.

3.1. Soovituse läbivaatamine

Soovitust tuleks käsitada liikmesriikide keskkonnajärelevalvesüsteemide üldise raamistikuna. Selle kriteeriumid on üldised ning nendes kirjeldatakse, kuidas tuleks keskkonnajärelevalvet kavandada, teostada ja jälgida. Kriteeriumide väga üldise ja kirjeldava sisu tõttu ei tundu olevat asjakohane muuta neid õiguslikult siduvateks nõueteks.

Siiski tuleks soovitust selle rakendamise parandamiseks ja tõhususe suurendamiseks muuta. Eelkõige tuleks kaaluda selle kohaldamisala laiendamist, nii et see hõlmaks võimalikult suures ulatuses kõiki keskkonna jaoks olulisi tegevusi. Tuleks selgitada järelevalvega seotud olulisi määratlusi. Peaks kaaluma järelevalve kavandamise kriteeriumide edasiarendamist. Tuleks luua võimalikult lihtne ja selge aruandlussüsteem, et pakkuda võrreldavat teavet selle kohta, kuidas järelevalvesüsteemid töötavad ja kas nende abil saab suurendada vastavust keskkonnaalastele õigusaktidele.

3.2. Valdkondlikud järelevalvenõuded

Lisaks soovituses sätestatud keskkonnajärelevalve üldkriteeriumidele tuleks õigusaktide valdkondi käsitlevatesse osadesse lisada õiguslikult siduvad erinõuded teatavate käitiste ja tegevuste kontrollimiseks. Õiguslikult siduvad nõuded on vajalikud selle tagamiseks, et keskkonnajärelevalve oleks tähtsam poliitiline prioriteet ja et keskkonnaalaseid õigusakte jõustataks kogu ühenduses tõhusamalt. Järelevalvenõuete määratlemine igas õigusaktis võimaldab nõudeid vastava käitise või tegevuse spetsiifika ja riskide jaoks kohandada ning kõnealused nõuded võivad seega olla täpsemad ja eesmärgipärasemad kui üldkriteeriumid. Valdkondlike järelevalvenõuetega võib täiendada soovituses sätestatut või nendes võib käsitleda käitisi ja tegevusi, mida soovitus ei hõlma.

Üks näide hästi toimivast valdkondlikust inspekteerimissüsteemist on Seveso II direktiiviga kehtestatud süsteem suurõnnetuste ohu ohjeldamise kohta[11]. Kõnealuse direktiivi kohaselt peavad ametiasutused korraldama järelevalvesüsteemi või muud kontrollimeetmed, mis on asjaomase käitise liigi puhul otstarbekad. Direktiivis on määratletud kohapeal teostatavate kontrollide miinimumsagedusena üks kontroll aastas ja liikmesriike kohustatakse tagama, et inspekteerimisprogrammid oleksid kehtestatud kõikide käitiste jaoks, pärast iga kontrolli koostatakse aruanded ning vajaduse korral võtab käitise juhtkond pärast kontrolli mõistliku aja jooksul järelmeetmed.

Osana komisjoni 2007. aasta seadusandlikusse tööprogrammi kuuluva IPPC direktiivi[12] läbivaatamisest ja vastavalt kõnealuse õigusakti rakendamise analüüsile uurib komisjon, kuidas kindlustada parem vastavusvõrgustik, et tagada suurem ühtsus ja usaldus IPPC käitiste järelevalve vastu liikmesriikides.

Komisjon kaalub ettepaneku tegemist jäätmesaadetiste kontrolli käsitlevate õiguslikult siduvate erieeskirjade kohta. Erinevalt käitiste kontrollist viiakse jäätmesaadetiste kontroll läbi eri kohtades, nagu näiteks meresadamad, maanteed või piiriületuspunktid, ning need hõlmavad sageli eri ametiasutusi, nagu näiteks toll, politsei ja keskkonnaasutused. Tuleks määratleda erikriteeriumid, et tagada järelevalve piisav kvaliteet ja sagedus ning kindlustada asjaomane koolitus ja ametiasutuste vaheline koostöö.

Toodetega seotud õigusaktide puhul, nagu näiteks direktiiv 2002/95/EÜ teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise kohta elektri- ja elektroonikaseadmetes,[13] kontrollitakse nõuetele vastavust turujärelevalve ja nõuetekohasuse hindamise menetluste süsteemi abil. Tuleb uurida, kas süsteemi oleks vaja kõnesoleva direktiivi läbivaatamisel tugevdada.

Muud keskkonnaalased õigusaktid, mida praegu läbi vaadatakse või ette valmistatakse ja milles käsitletakse vajadust kehtestada või tugevdada järelevalvenõudeid, on järgmised:

- direktiiv 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ[14];

- määrus (EÜ) nr 2037/2000 osoonikihti kahandavate ainete kohta[15];

- direktiiv 98/83/EÜ olmevee kvaliteedi kohta[16];

- direktiiv 86/609/EMÜ katseteks ja muudel teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitsega seotud liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta[17];

- direktiiv 2002/96/EÜ elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete kohta[18];

- nõukogu määrus (EÜ) nr 338/97 looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel[19];

- tulevane direktiiv süsiniku säilitamise ja maa-aluse ladustamise kohta.

Järelevalveküsimusi tuleks käsitleda ka tulevastes õigusaktide läbivaatamistes.

3.3. Suuniste ja liikmesriikide vahelise koostöö arendamine

IMPELi võrgustiku raames on läbi viidud hulgaliselt projekte, mille eesmärk on tugevdada keskkonnajärelevalve alast koostööd ja soodustada vastavat teabevahetust liikmesriikide vahel[20]. Komisjon on kõnealuseid projekte aktiivselt toetanud ja nendes osalenud.

Eelkõige tuleks nimetada järgmisi projekte:

IMPELi läbivaatamise algatuse (IMPEL Review Initiative – IRI) käigus saadetakse rühm vaneminspektoreid eri riikidest uurima kandidaatinspektsiooni õiguslikku raamistikku ja see seisneb kandidaatinspektsiooni tegevuse võrdlemises läbivaatusrühma liikmete inspektsioonide tegevusega. IRI projekte on läbi viidud kaheksas vabatahtlikus ELi liikmesriigis – Saksamaa (Mannheim), Iirimaa (Wexford), Belgia (Brüssel), Prantsusmaa (Douai), Madalmaad (Zwolle), Hispaania (Santiago de Compostela), Rootsi (Stockholm ja Södertälje) ja Ühendkuningriik (Šotimaa) – aga ka Norra – ajavahemikus 2001–2007.

IMPELi piiriüleste jäätmesaadetiste rühma raames on läbi viidud mitmeid projekte, milles käsitletakse ebaseaduslike jäätmesaadetiste vältimist, sealhulgas ühise järelevalvetegevuse korraldamist.

IMPELi raames on koostatud arvukalt juhenddokumente järelevalve kavandamise ja läbiviimise kohta. Korraldatud on teabe ja kogemuste vahetamist inspektorite vahel.

Kõik kõnealused algatused on avaldanud positiivset mõju ühenduse järelevalve tugevdamisele ja IMPELi võrgustikku tuleks julgustada selliseid projekte jätkama.

[1] EÜT L 118, 27.04.2001, lk 41.

[2] Komisjoni talituste töödokument SEK XXXX, aruanne soovituse 2001/331/EÜ (milles sätestatakse liikmesriikides teostatava keskkonnajärelevalve miinimumnõuded) rakendamise kohta, lisa komisjoni teatisele soovituse 2001/331/EÜ läbivaatamise kohta.

[3] Keskkonnaõiguse rakendamise ja jõustamise Euroopa võrgustik, http://ec.europa.eu/environment/impel/index.htm

[4] Nõukogu direktiiv 96/61/EÜ, 24. september 1996, saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (EÜT L 257, 10.10.1996, lk 1).

[5] Määrus (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta, ELT L 190, 12.7.2006, lk 1.

[6] Direktiiv 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta, EÜT L 103, 25.4.1979, lk 1, viimati muudetud direktiiviga 91/244/EMÜ, EÜT L 115, 8.5.1991, lk 41.

[7] Direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta, EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7.

[8] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1907/2006, 18. detsember 2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaalide Amet ning muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93, komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ [ELT L 396, 30.12.2006, lk 1].

[9] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/95/EÜ teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise kohta elektri- ja elektroonikaseadmetes (ELT L 37, 13.2.2003, lk 19).

[10] Nõukogu määrus (EÜ) nr 338/97 looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel, EÜT L 61, 3.3.1997, lk 1.

[11] Direktiiv 96/82/EÜ ohtlike ainetega seotud suurõnnetuste ohu ohjeldamise kohta, EÜT L 10, 14.1.1997, lk 13, viimati muudetud direktiiviga 2003/105/EÜ, ELT L 345, 31.12.2003, lk 97.

[12] Direktiiv 96/61/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta.

[13] ELT L 37, 13.2.2003, lk 19.

[14] ELT L 275, 25.10.2003, lk 32.

[15] EÜT L 244, 29.9.2000, lk 1.

[16] EÜT L 330, 5.12.1998, lk 32.

[17] EÜT L 358, 18.12.1986, lk 1.

[18] ELT L 37, 13.2.2003, lk 24.

[19] EÜT L 61, 3.3.1997, lk 1.

[20] Üksikasjaliku teabe jaoks vaata IMPELi võrgustiku veebisait: http://ec.europa.eu/environment/impel/index.htm