52006DC0863

Komisjoni teatis Nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele - Juhusliku või tahtliku merereostuse alase koostöö kord alates 2007. aastast /* KOM/2006/0863 lõplik */


[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 22.12.2006

KOM(2006) 863 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE, EUROOPA PARLAMENDILE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Juhusliku või tahtliku merereostuse alase koostöö kord alates 2007. aastast

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE, EUROOPA PARLAMENDILE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Juhusliku või tahtliku merereostuse alase koostöö kord alates 2007. aastast

(EMPs kohaldatav tekst)

Sissejuhatus

Tänu meetmetele, mida ühendus on alates 1978. aastast võtnud juhusliku või tahtliku merereostuse valdkonnas, on järk-järgult välja kujunenud liikmesriikide ja komisjoni vaheline koostöö.

Omandatud kogemuste põhjal loodi 2000. aastal parlamendi ja nõukogu otsusega nr 2850/2000/EÜ ühenduse koostööraamistik juhusliku või tahtliku merereostuse valdkonnas.[1] See võimaldas juba võetud meetmeid lihtsustada, tugevdades nende sidusust, integreerides need ühtsesse koostööraamistikku ajavahemikuks 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2006.

Merereostusele reageerimine ja selleks ettevalmistumine põhinevad kolmel sambal: hädaolukorraks valmisoleku meetmete väljaarendamine, ühenduse infosüsteem liikmesriikidevahelise teabevahetuse lihtsustamiseks ning reageerimise hõlbustamine ühenduse kodanikukaitse mehhanismi abil.[2]

Ühenduse koostööraamistik on alates loomisest olnud liikmesriikide vahel heade tavade vahetamise ühiseks foorumiks, mis aitab kaasa juhusliku või tahtliku merereostusega seotud olukordade eest vastutavate ja nende lahendamisega tegelevate isikute ettevalmistatuse märkimisväärsele parandamisele liikmesriikides.

Praegu osaleb ühenduse koostööraamistikus aktiivselt 20 merepiiri omavat liikmesriiki ning Norra ja Island.

Alates aastast 2001 on ühenduse tasandil tehtud edusamme merereostuse vältimise, selleks valmisoleku ja sellele reageerimise valdkonnas, nimelt seoses Euroopa Meresõiduohutuse Ameti loomisega (EMSA).[3]

Käesolevas teatises esitatakse ülevaade ühenduse tegevusest merereostuseks valmisoleku ja sellele reageerimise valdkonnas ning selgitatakse, kuidas tagatakse tegevuse kontroll ja arendamine täiel määral alates aastast 2007, kui ühenduse koostööraamistik aegub.

Ülevaade ühenduse tegevusest seoses merereostusele reageerimisega

2.1 Juhusliku või tahtliku merereostuse alane ühenduse koostööraamistik

Juhusliku või tahtliku merereostuse alane ühenduse koostööraamistik, mis loodi 2000. aasta detsembris, tugineb valdavalt selles valdkonnas alates 1978. aastast ühenduse tasandil omandatud kogemustel.

Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklil 175 põhineva ühenduse raamistiku eesmärk on toetada ja täiendada liikmesriikide jõupingutusi merekeskkonna, rannikujoone ja inimeste tervise kaitsmisel juhusliku või tahtliku merereostuse ohtude eest, arvestamata seejuures maismaalt lähtuva saaste pidevaid voole. See on suunatud juhusliku või tahtliku reostuse vastu nii laevadelt, avamere platvormidelt, rannikult kui ka suudmealadelt ning hõlmab kahjulike ainete heidet merekeskkonda, sealhulgas kaadatud materjalide, nagu sõjamoona, olemasolu meres.

Ühenduse koostööraamistik on eelkõige ette nähtud selleks, et toetada ja parandada liikmesriikide võimet reageerida nafta või muude ohtlike ainete merre valgumise või merre valgumise ilmse ohu korral. Seda kasutatakse ohtude vältimisele kaasa aitamiseks ning see on mõeldud ka liikmesriikide tõhusa vastastikuse abistamise jaoks soodsate tingimuste tugevdamiseks. Ühtlasi on see mõeldud liikmesriikidevahelise koostöö edendamiseks kahjude hüvitamise tagamiseks põhimõttel, et saastaja maksab.

Koostööraamistikku rakendatakse iga-aastase tegevuskava abil, mis põhineb eelkõige igal aastal liikmesriikidega väljatöötatud prioriteetidel. Tegevus võib toimuda kursuste ja seminaride, ekspertide vahetuse, harjutamise või õnnetustele reageerimise ja õnnetusjärgsete taastusabi tehnika ja meetodite täiustamiseks mõeldud katseprojektide vormis. Korraldatakse ka üritusi keskkonnaõnnetuse mõju hindamiseks või õnnetusele reageerimisest kogemuste omandamiseks. Selleks tegevuseks eraldatud eelarve oli esialgu seitse miljonit eurot aastateks 2000–2006.

Ühenduse raamistiku tähtsust tunnustades kohandas parlament 2003. aastal laienemist silmas pidades võrdlussummasid. Eelarvet suurendati 12,6 miljoni euroni kõnealuseks ajavahemikuks.

Ühenduse koostööraamistikuga loodi komisjoni kodulehel ka ühenduse infosüsteem andmete vahetamiseks liikmesriikide vahel juhusliku või tahtliku merereostuse korral reageerimise võime ja võetavate meetmete kohta. Ühenduse infosüsteem sisaldab ühenduse kodulehte ja liikmesriikide kodulehtedel teavet riikide käsutuses olevate reageerimisvahendite kohta.

Komisjoni abistab korralduskomitee (MCMP – Management Committee for Marine Pollution – merereostusega tegelev korralduskomitee), kuhu kuuluvad eksperdid liikmesriikide asutustest (keskkond, transport või rannavalve). Lisaks hääletamisele iga-aastaste prioriteetide üle toimib korralduskomitee Euroopa ainulaadse foorumina liikmesriikide vahel heade tavade vahetamiseks.

Euroopa merede kohta on sõlmitud arvukalt piirkondlikke kokkuleppeid (Barcelona konventsioon, Bonni koostöölepe, Helsingi konventsioon) ja komisjonil on merereostusele reageerimiseks loodud rühmades aktiivse osalemise kaudu keskne roll. Korralduskomitee on sellegipoolest ainus ühenduse ulatusega vahend, milles on esindatud kõikide piirkondade eksperdid.

2.2 Merereostusega seotud keskkonnaõnnetustele reageerimine

Kui katastroof on õnnetuse korral nii ulatuslik, et ühe riigi reageerimisvõimest ei piisa, võib kannatada saanud riik alates 2001. aastast pöörduda kodanikukaitse mehhanismi ning seire- ja teabekeskuse poole.

Kodanikukaitse mehhanism loodi 2001. aastal hädaolukorras abistamiseks taotluse korral ning liikmesriikide ja ühenduse juhitavate päästetööde koordineerimise parandamiseks.

Kui paljud piirkondlikud juhusliku merereostuse alased lepingud hõlbustavad liikmesriikide vastastikust abistamist ja koostööd selles valdkonnas, siis kodanikukaitse mehhanism on ühenduse tasandil kasutatav vahend liikmesriikide abi mobiliseerimise lihtsustamiseks merereostusega seotud keskkonnaõnnetuse korral.

Sellises õnnetuses nagu seoses Prestige 'iga vastas seire- ja teabekeskus viivitamata Hispaania ametivõimude abitaotlustele, aidates kaasa erilaevade, ujuvate naftatõkkepoomide ja valvelennukite käsutusse andmisele. Komisjon korraldas kiiresti ka vaatlejate missiooni Galiitsiasse. Ta aitas samuti tagada koordineerimist Hispaania, Portugali ja Prantsusmaa vahel, kes kõik kolm õnnetuses kannatasid, et igaühele neist oleksid kättesaadavad vajalikud vahendid. Lõpuks levitas komisjon Teadusuuringute Ühiskeskuses analüüsitud satelliitfotosid katastroofist.

2006. aasta suvel reageeris seire- ja teabekeskus ülikiiresti Liibanoni ametivõimude abitaotlusele Liibanoni ranniku reostusega toime tulemiseks. Ajal, kui kestis sõjategevus, saatis seire- ja teabekeskus kohale ekspertide rühma hindama vajadusi kohapeal ning pakkuma kohalikele ametivõimudele teaduslikku ja tehnilist tuge. Seire- ja teabekeskuse vahendusel oli Liibanoni võimalik toimetada viiest liikmesriigist pärit eritehnikat. Seire- ja teabekeskus edastas liikmesriikidele ka satelliitfotode analüüsi. Merereostusega tegeleva korralduskomitee raames liikmesriikide vahel loodud mitteametlik võrgustik võimaldas ülemaailmselt reageerida: eri piirkondades asuvad riigid lähetasid ühiselt oma tehnikat kolmandasse riiki.

2.3 Euroopa Meresõiduohutuse Ameti osatähtsus

Euroopa Meresõiduohutuse Amet[4] loodi 2002. aastal eelkõige komisjoni ja liikmesriikide abistamiseks ühenduse mereohutusalaste ja laevade põhjustatud reostuse vältimise alaste õigusaktide rakendamisel.

2004. aastal pikendati Euroopa Meresõiduohutuse Ameti volitusi määrusega (EÜ) nr 724/2004, mis omistab ametile ühenduses erikohustused laevade põhjustatud reostuse vastu võitlemisel.

Selle määruse kohaselt on ameti ülesanne[5] anda liikmesriikidele ja komisjonile laevade põhjustatud juhusliku või tahtliku reostuse alal tehnilist ja teaduslikku abi ning toetada abitaotluse saamisel liikmesriikide reostusvastase võitluse mehhanisme. Amet toetab oma tegevusega juhusliku või tahtliku merereostuse alast ühenduse koostööraamistikku ja ühenduse mehhanismi.

Oma tegevusele naftareostuse vältimisel ja selle reostuse vastu võitlemisel ülemaailmse mõõtme andmiseks võttis amet 2004. aasta oktoobris vastu naftareostuseks valmisoleku ja reostustõrje tegevuskava (edaspidi „tegevuskava”),[6] nagu on määrusega ette nähtud.

Alates 2006. aasta märtsist võivad õnnetuses kannatanud liikmesriigid ametilt taotleda reostusvastaste laevade prahtimist, et toetada liikmesriikides reostuse vastu võitlemiseks võetud meetmeid täiendavate vahenditega. Need laevad määrati kindlaks pakkumiskutse kaudu ning paigutatakse Euroopa meresid katvasse nelja piirkonda. Ameti prahitud laevad antakse taotluse alusel liikmesriikide käsutusse ühenduse kodanikukaitse mehhanismi abil.

Merereostusele reageerimisega tegeleva ameti personal suurenes 2005. aastal märkimisväärselt ning selles on nüüd ligi 20 inimest.

Ühenduse koostööraamistikus valmisoleku alal võetud meetmete hindamine

3.1 Ühenduse raamistik on võimaldanud rakendada märkimisväärse mõjuga meetmeid

Alates 2000. aastast on võetud üle 40 meetme, mis seisnevad peamiselt seminarides, katseprojektides või koolituskursustes. Toetatakse projektide üleeuroopalist mõõdet: aidati kaasa projektidele, milles osales kaks või enam liikmesriiki.

Asjaomased meetmed on olnud mitmesugused: keskkonnakahjualased uuringud, arutelu omavalitsuste osatähtsuse üle merereostuseks valmisoleku saavutamisel ja sellele reageerimisel või meetmed merest nafta kogumiseks ja naftajäätmete käitlemiseks või vabatahtlike osa suure ulatusega katastroofi korral.

Ühenduse koostööraamistiku spetsiifilisematele eesmärkidele vastasid veel teised kontrollimeetmed.

Üks projekt oli pühendatud merre ladestatud lõhkeainete tuvastamisele ja kahjutuks tegemise meetoditele. Selle järeldused ning teatavate piirkondlike lepingute (eelkõige HELCOM) raames teostatud uuringud võimaldasid selles küsimuses märkimisväärseid edusamme saavutada.

Tahtlikule reostusele reageerimise osas võimaldasid paljud laevade ebaseaduslike ekspluatatsiooniheidete suhtes võetavad meetmed soodustada teabevahetust liikmesriikide vahel. Ühtlasi loodi komisjonis ekspertide rühm, kes tegeleb mere naftareostuse satelliitseirega.

Euroopa tasandil kogemuste vahetamine, mis on ühenduse valmisolekualase tegevuse peamiseks lisandväärtuseks, on toimunud mitme märkimisväärse mõjuga meetme abil. Konkreetselt algatati 2002. aastal liikmesriikide vahel ekspertide vahetusprogramm (EUMAREX) koolituse edendamiseks ja kogemuste vahetamiseks. Alates 2004. aasta algusest on ligi 20 riigis toimunud programmis osalenud 111 abisaajat 15 eri riigist.

Lõpuks on ühenduse infosüsteemi komisjoni kodulehel aastatel 2000–2006 pidevalt uuendatud, eelkõige laienemist silmas pidades. Liikmesriigid nimetavad ühenduse infosüsteemi sageli ainsa vahendina ühenduses merereostusalase koostöö tegelikuks rakendamiseks.

2004. aasta märtsis läbiviidud programmi vahehindamine ning kodanikukaitseprogrammide üldine hindamine 2005. aasta juulis rõhutasid, et tänu valmisolekumeetmetele oli võimalik saada julgustavaid tulemusi riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, näiteks avalikkuse parem teavitamine või koostöö tähtsuse teadvustamine. Meetmed on ühtlasi kaasa aidanud ohtude vältimisele. Lõpuks on tänu viimastel aastatel koolitusse, kogemuste vahetamisse ja valmisoleku saavutamisse tehtud investeeringutele välja arendatud „ühiskultuur” juhusliku merereostuse alal.

3.2 Ühenduse raamistiku alusel loodi teisigi õigusakte

Ühenduse koostööraamistiku vastuvõtmisest alates on esialgsed eesmärgid vahel asendatud õigusaktidega.

Koostööraamistik oli mõeldud „ edendama liikmesriikidevahelist koostööd, nägemaks ette kahjude hüvitamine põhimõttel, et saastaja maksab ”. Korraldatud on seminare ja katseprojekte, eriti pärast Prestige ’iga toimunud õnnetust. Samal ajal töötati välja keskkonnakahjualased õigusaktid, võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta . Ehkki direktiiv hõlmab juhuslikku merereostust vaid osaliselt, on see siiski esimene samm ühise vastutuse kehtestamise suunas seda laadi õnnetustest tekitatud keskkonnakahjustuste vältimisel.

Ühenduse raamistiku esialgsete eesmärkidega sooviti tugevdada liikmesriikidevahelist koostööd tahtliku reostuse ja laevade ebaseaduslike ekspluatatsiooniheidete osas. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/35/EÜ, mis käsitleb laevade põhjustatud merereostust ning karistuste kehtestamist merereostusega seotud rikkumiste eest, mis on lisatud nõukogu raamotsusele 2005/667/JAI, millega tugevdatakse kriminaalõiguslikku raamistikku laevade põhjustatud merereostuse vastase õiguse jõustamiseks, moodustab edaspidi nende meetmete õigusliku raamistiku.

Raamotsusega kehtestatakse nimelt liikmesriikidele kohustuse määrata kontaktpunktid ja nähakse ette teavitamiskohustus reostuse puhul, mis võib kahjustada teisi liikmesriike. Lisaks sisaldab see sätteid laevade põhjustatud reostuse eest vastutusele võtmiseks asjakohase kriminaalõigusliku õigusakti valimise kohta.

Teistes õigusaktides rõhutatakse ühenduse koostöö lisandväärtust valmisoleku ja reageerimise osas.

Merekeskkonna kaitse ja säilitamise temaatilises strateegias,[7] mille komisjon võttis vastu 24. oktoobril 2005. aastal, kehtestatakse ühenduse tasandil merepiirkondades rakendatavad ühised eesmärgid ja põhimõtted. Iga piirkond peab määratlema piirkondlikud keskkonnaeesmärgid ning välja töötama seirenäitajad ja -meetmed nende eesmärkide saavutamisel tehtud edusammude hindamiseks. Reostusolukorraks valmisoleku valdkonda on kavas integreerida erimeetmed ja -eesmärgid.

Lõpuks avaldas komisjon 7. juunil 2006 rohelise raamatu pealkirjaga „Euroopa Liidu tulevase merenduspoliitika suunas: Euroopa seisukoht ookeanide ja merede küsimuses”, milles rõhutatakse merega seotud sektorite vahelist vastastikust toimet ja sõltuvust, sealhulgas merereostuse olukorraks valmisoleku ja sellele reageerimise osas.

Valmisoleku- ja reageerimismeetmete tugevdamine ja jätkamine alates 1. jaanuarist 2007

4.1 Valmisoleku parandamine alates 2007. aastast

Ühenduse poliitika sidususe tugevdamine merereostuse olukorraks valmisoleku alal

Senisel tegevusel on olnud märkimisväärne mõju. See on kaasa aidanud õigusloomele.

Olles teadlik selle küsimuse tähtsusest, soovis komisjon võetud meetmeid samal ajal jätkata ja tugevdada, omistades Euroopa Meresõiduohutuse Ametile üha suuremat osatähtsust merereostuseks valmisolekul ja sellele reageerimisel.

Komisjon toetab sidusamat ühenduse poliitikat selles valdkonnas: ühenduse koostööraamistikku ei pikendata selle praegusel kujul, vaid valmisolekumeetmeid jätkatakse ja laiendatakse võimalikult asjakohaselt.

Euroopa Meresõiduohutuse Amet kavatseb valmisolekumeetmeid jätkata ja arendada

Euroopa Meresõiduohutuse Ameti osatähtsus merereostuseks valmisoleku alal on märkimisväärselt suurenenud.

Euroopa Meresõiduohutuse Ameti asutamise määrus (EÜ) nr 1406/2002, mida on muudetud määrusega (EÜ) nr 724/2004, võimaldas rakendada teatavaid valmisolekumeetmeid. Naftareostuseks valmisoleku ja reostustõrje tegevuskava (vt punkt 2.3) kohaselt võtab amet määruse alusel meetmeid ka tulemuslike reostustõrjeoperatsioonide käivitamiseks valmisoleku osas.

Euroopa Meresõiduohutuse Amet korraldas 2005. aastal seminare merereostusele reageerimise teemal ja avaldas uuringu dispergaatorite kasutamise kohta. 2006. aastal jätkas Euroopa Meresõiduohutuse Amet seminaride korraldamist keemilise reostuse olukorras reageerimise või reostuse satelliitseire teemal.

Tegevuskava kohaselt märgitakse kavandatavas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses ameti mitmeaastase rahastamise kohta,[8] mis on praegu arutamisel,[9] et „amet peab reostustõrje korral osutama komisjonile ja liikmesriikidele teaduslikku ja tehnilist abi, mille võib jagada kolme kategooriasse: teavitamine, koostöö ja kooskõlastus ning operatiivabi.”

Amet märgib oma 2007. aasta töökavas, et ta kavatseb jätkata selliste seminaride või uurimuste korraldamist tulevikus. Kuigi nende meetmete rahastamise meetod on erinev (pakkumiskutse või pigem otse ameti korraldatud kui kaasrahastamise korras), on meetmed suunatud ühenduse koostöö raames seatud eesmärkidega üsna samalaadsete eesmärkide saavutamisele.

Teised ühenduse programmid vastavad erieesmärkidele

Teiste ühenduse programmide raames, eelkõige ühtekuuluvuspoliitika ja teadusprogrammides on juhusliku või tahtliku merereostuse alal väljatöötamisel erimeetmed ning neid jätkatakse alates 2007. aastast.

Nende programmidega võib rakendada meetmeid, mis vastavad ühenduse koostööraamistiku teatavatele eesmärkidele, mis ei kuulu Euroopa Meresõiduohutuse Ameti pädevusse: koostöö kohalike pädevate ametiasutuste ja looduskaitseorganisatsioonidega ohtude vältimise ja neile reageerimise alal; keskkonnamõju uuringud või randade puhastamine.

Euroopa Regionaalarengu Fond (FEDER) võimaldab praegu riikidevahelise koostöö INTERREG programmide kaudu kaasrahastada ennetusmeetmeid seoses näiteks laevaliikluse seire, rannikualade kaitse, strateegiate ja riskihalduskavade, andmebaaside ja mudelitega. Lisaks võivad FEDER ja Ühtekuuluvusfond ühtekuuluvuspoliitika 1. ja 2. eesmärgi raames kaasrahastada sadamainvesteeringuid õnnetuseohu vähendamiseks ning kiirreageerimistehnikat ja reostuse puhul kasutatavaid jäätmetöötlusseadmeid. Kogu kaasrahastamist võib jätkata aastatel 2007–2013 vastavalt FEDERi kolmele eesmärgile (lähenemine, piirkondlik konkurentsivõime ja tööhõive, territoriaalne koostöö) ja Ühtekuuluvusfondi sekkumisvaldkondadele. Sellegipoolest, vastavalt põhimõttele, et saastaja maksab, ei asenda regionaalpoliitika selles valdkonnas Rahvusvahelise Naftareostuse Kompensatsioonifondi (FIPOL).

Samamoodi on merereostusega tegelemine viienda ja kuuenda teadusuuringute raamprogrammi kohaselt üks „jätkusuutliku pinnatranspordiga” seotud prioriteetidest.

Nii algatati kuuenda teadusuuringute raamprogrammi raames ligi 17 merereostusega seotud meedet ja neid jätkatakse. Need meetmed käsitlevad eelkõige ohuanalüüsimeetodite arendamist, otsustamise abivahendeid, tuvastussüsteeme ning lisaks naftapüüdurite süsteeme. Veel teistes uuringuprojektides püütakse kindlaks teha olukord seoses satelliitide kasutamisega. Seitsmendas teadusuuringute raamprogrammis (2007–2013) jätkatakse merereostusalaste kontrollimeetmete väljaarendamist. Lisaks kavatseb Teadusuuringute Ühiskeskus käivitada mereseiret käsitleva institutsioonilise meetme (MASURE).

Jätkatakse heade tavade vahetamist ühenduse tasandil

Kuna ühenduse koostööraamistikku ei pikendata, ei jätka korralduskomitee tegevust praegusel kujul. Komisjon on seega veendunud, et ühenduse sellise heade tavade vahetamise foorumi olemasolu aitab parandada õnnetustele reageerimist Euroopa tasandil.

Komisjon jälgib, et jätkatakse erikoosolekute korraldamist vähemalt kord aastas, kus osalevad liikmesriikides valmisoleku ja reageerimise eest vastutavad isikud. Need koosolekud, mis võidakse pühendada eelkõige õnnetustest omandatud kogemustest õppimisele, toimuvad sobivates foorumites või Euroopa Meresõiduohutuse Ametis.

4.2 Juhuslikule merereostusele reageerimise meetmete tugevdamine alates 2007. aastast

Sidusam reageerimine Euroopa tasandil

Ühenduse kodanikukaitse mehhanism on alates 2002. aastast ühenduse tasandil kasutatav vahend merereostusega soetud õnnetustele reageerimisel. Selle raames Prestige ’i õnnetuse korral või pärast Liibanoni rannikut tabanud reostuse korral reageerimine tõestas selle mehhanismi tõhusust.

Euroopa Parlament rõhutas meresõiduohutuse parandamise ajutise komisjoni (MARE) töö kohta 27. aprillil 2004. aastal vastuvõetud resolutsioonis meresõiduohutuse kindlustamise kohta riikidevahelise koostöö tähtsust õnnetustele reageerimisel ja hea kooskõlastatuse vajadust.

Alates 2007. aastast on ühenduse kodanikukaitse mehhanism jätkuvalt olnud merereostusega seotud õnnetustele reageerimise vahendiks. Liikmesriigi abitaotluse korral selle mehhanismi kaudu reostustõrjelaevade käsutusse andmisega tugevdas Euroopa Meresõiduohutuse Amet selle mehhanismi osatähtsust.

Sellega seoses kavatseb komisjon arendada kooskõlastust seire- ja teabekeskuse ning Euroopa Meresõiduohutuse Ameti merereostusele reageerimise üksuse vahel, et tagada tõhusam ja paremini kooskõlastatud reageerimine katastroofide korral. Nagu näitas Liibanoni rannikut tabanud reostus, võib amet anda komisjonile katastroofide korral tehnilist tuge: ameti eriväljaõppega töötajad võivad seire- ja teabekeskusele ja/või kannatanud riigile toeks olla; amet saab liikmesriike ja komisjoni aidata ka satelliitfotode edastamisel ja analüüsimisel.

Amet ning seire- ja teabekeskus vormistasid selle kooskõlastuse lihtsustamiseks töökokkulepped, mis käsitlevad eelkõige vastastikuse hoiatamise süsteemi väljaarendamist, Euroopa Meresõiduohutuse Ameti integreerimist kodanikukaitse mehhanismi raames loodud ühisesse turvalisse hädaolukordade side- ja infosüsteemi (CECIS), Euroopa Meresõiduohutuse Ameti osalemist kohapeale saadetavates eksperdirühmades. Neid kokkuleppeid uuendatakse tulevikus regulaarselt.

Liikmesriikidele osutatava operatiivabi tugevdamine

Komisjon soovib arendada liikmesriikidele osutatavat operatiivabi, eelkõige asjatundlikkuse mobiliseerimisega hädaolukordades ning sellistes olukordades omandatud kogemuste levitamisega liikmesriikide seas.

Mehhanism tagab tänu liikmesriikide haldusasutusi ööpäevaringselt ühendavale võrgustikule jätkuvalt kasuliku operatiivabi, eelkõige olemasolevate vajaduste kohta teabe vahetamise teel. Komisjon soovib parandada andmekogumist õnnetuse korral ja osalevates riikides regulaarsete uuenduste levitamist.

Komisjon jätkab koostööd teiste reageerimisse kaasatud rahvusvaheliste organisatsioonidega, näiteks piirkondlike lepingute osalistega ja ÜRO agentuuridega, nagu seda tehti Liibanoni reostuse korral.

Ühenduse infosüsteemi integreeritakse eelkõige vahendid, mille on käsutusse andnud Euroopa Meresõiduohutuse Amet. Komisjon haldab ka tulevikus ühenduse infosüsteemi, mis on koostööraamistikus kesksel kohal.

JÄRELDUS

Ligi kolmekümne aastaga on juhusliku või tahtliku merereostuse alane tegevus ühenduses saavutanud suure ulatuse: alguses mitteametlik liikmesriikidevaheline koostöö tugineb nüüdsest Euroopa tasandil reageerimist võimaldavale vahendile – kodanikukaitse mehhanismile. Hiljutistest katastroofidest omandatud kogemus on näidanud, et Euroopa reageerimine merereostuse alal kooskõlastatult pädevate rahvusvaheliste organisatsioonidega ning Euroopa Meresõiduohutuse Ameti toetus on olnud kiire ja tõhus.

Minevikus aset leidnud merereostusega seotud õnnetused on avaldanud keskkonnale märkimisväärset mõju. Liit peab tegema kõik endast oleneva, et vältida selliste katastroofide kordumist: seega on valmisolekumeetmeid vaja enam kui kunagi varem. Vaatamata ühenduse koostööraamistiku aegumisele, kavatseb komisjon alates aastast 2007 jätkata ja edendada oma tegevust laevade põhjustatud reostuse vastu võitlemisel. Euroopa Meresõiduohutuse Ametil on selles valdkonnas suurem osatähtsus. Ühenduse tegevus on seetõttu alates 2007. aastast veelgi tulemuslikum.

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2000. aasta otsus nr 2850/2000/EÜ, millega luuakse ühenduse koostööraamistik juhusliku või tahtliku merereostuse valdkonnas.

[2] Nõukogu otsus 2001/792/EÜ, Euratom, millega kehtestatakse ühenduse mehhanism tugevdatud koostöö soodustamiseks kodanikukaitse abimissioonidel.

[3] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1406/2002, millega luuakse Euroopa Meresõiduohutuse Amet.

[4] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1406/2002, millega luuakse Euroopa Meresõiduohutuse Amet.

[5] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta määrus (EÜ) nr 724/2004, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1406/2002, millega luuakse Euroopa Meresõiduohutuse Amet.

[6] Ameti haldusnõukogu võttis tegevuskava vastu oma üheksandal koosolekul, mis toimus Lissabonis 21. ja 22. oktoobril 2004 (veebilink: http://www.emsa.eu.int).

[7] Merekeskkonna kaitse ja säilitamise temaatiline strateegia KOM(2005) 504, 24.10.2005.

[8] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanek Euroopa Meresõiduohutuse Ameti mitmeaastase rahastamise kohta laevade põhjustatud merereostuse vastases võitluses ja millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1406/2002.

[9] Nõukogu kinnitas selle määruse ettepaneku juba 2006. aasta juunis ja Euroopa Parlament septembris 2006.