[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 14.11.2006

KOM(2006) 697 lõplik

KOMISJONI TEATIS

Majandusreformid ja konkurentsivõime: „Euroopa konkurentsivõime aruande 2006“ olulisemad seisukohad

{SEK(2006) 1467}

KOMISJONI TEATIS

Majandusreformid ja konkurentsivõime: „Euroopa konkurentsivõime aruande 2006“ olulisemad seisukohad

1. SISSEJUHATUS: UUS ARUANNE, MIS TOETAB EUROOPA MAJANDUSKASVU- JA TÖÖHÕIVESTRATEEGIA ELLUVIIMIST

Käesolevas teatises esitatakse komisjoni koostatud „Euroopa konkurentsivõime aruande 2006”[1] järeldused ja sõnumid.

Konkurentsivõime aruandes analüüsitakse peamiselt tootlikkuse arengu küsimusi, kuna pikas perspektiivis on tootlikkus konkurentsivõime peamine näitaja. Konkurentsivõime all mõistetakse siinkohal rahvaste või piirkondade elatustaseme jätkuvat tõusu ja sunnitud töötuse võimalikult madalat taset. Tööstussektori tasandil peetakse konkurentsivõime all silmas tööstuse positsiooni säilitamist ja parandamist maailmaturul.

Kuna majanduskasvu ja tööhõivet käsitlev uuendatud Lissaboni strateegia teeb vahet makromajanduse, mikromajanduse ja tööhõivega seotud probleemidel, kujundati konkurentsivõime aruanne ümber nii, et seal sisalduvatest analüüsidest oleks kasu Lissaboni strateegia mikromajanduse valdkonnale. Sellest tulenevalt on käesolevas aruandes käsitletud teemade analüüs tugevasti seotud Lissaboni strateegia tegevuspõhimõtetega.

Käesoleva teatise eesmärk ei ole esitada konkreetseid ettepanekuid või tegevuskava. Selle abil püütakse toetada otsuste langetamist, esitades mitmeid poliitika seisukohast olulisi tähelepanekuid ja majandusanalüüsil põhinevaid soovitusi.

Aruandes tehakse ülevaade Euroopa majanduskasvu, tootlikkuse ja tööhõive hiljutistest arengutest ning seejärel käsitletakse erinevaid aspekte, mis on seotud 2006. aasta kevadisel Euroopa Ülemkogul esitatud reformikava neljast esmatähtsast meetmest kolmega: teadmised ja uuendused, ettevõtluspotentsiaali vallandamine ning liikumine tõhusa ja ühtse energiapoliitika suunas . Neli peatükki käsitlevad järjekorras järgmisi teemasid: Euroopa energiaturgude liberaliseerimine, majanduskasvu ja tööhõivestrateegia õiguslik keskkond, uuenduste rahastamine ja „juhtivate turgude“ käsitlus uuenduspoliitikas. Lisaks vaadeldakse aruandes Euroopa kahe kõrgtehnoloogiaga tegeleva tööstussektori konkurentsiasendit: käsitletakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kaupade ja teenuste tootmist ning farmaatsiatööstust. Lõpetuseks esitatakse statistikat käsitlevas lisas konkurentsivõime näitajad sektorite kaupa.

2. ÜLDINE KONKURENTSIVÕIMELISUS: JULGUSTAVAD MÄRGID SELLEST, ET OLLAKSE ÜLE SAAMAS KONKURENTSIVÕIME PARANDAMISE VIIMASTE AASTATE EBAÕNNESTUMISEST

Viimasel kümnendil on SKT kasv inimese kohta EL25 riikides olnud madalam kui USAs ning ajavahemikul 1990–2004 on reaalse SKT, tööviljakuse ja täistootluse kasv Euroopa Liidus aeglustunud või püsinud muutumatuna. Nimetatud suundumustel on strukturaalne iseloom ja Euroopa poliitikakujundajad on teadvustanud asjakohase poliitilise reageerimise vajalikkust. 2000. aastal Lissabonis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu otsustas uuesti eesmärgiks seada Euroopa konkurentsivõime tugevdamise. 2005. aastal uuendati Lissaboni strateegiat pöörates enam tähelepanu sellistele tegevussuundadele, mille eesmärk on suurendada majanduskasvu ning luua rohkem ja paremaid töökohti. Majanduskasvu ja tööhõive strateegia põhiküsimusteks on muu hulgas tootlikkuse kasvu hoogustamine teadus- ja arendustegevusse suunatavate investeeringute, Euroopa infrastruktuuri parandamise, tõhusama inimkapitali ja konkurentsivõime suurendamise abil. Kõik see aitab kaasa üleilmastumise eeliste paremale kasutamisele. Seda strateegiat tuleks vaadelda ka laiemalt, pidade silmas jätkusuutliku arengu tagamise nõuet, mille kohaselt meie praegune tegevus ei tohi kahjustada tulevaste põlvkondade suutlikkust rahuldada oma vajadusi.

Esimene julgustav märk on tööhõivemäärade kasvutendents paljudes ELi liikmesriikides. See on paljuski viimastel aastatel läbiviidud tööjõuturu reformide tulemus. Sellest hoolimata on tööhõivemäärad enamikus riikides Lissabonis seatud eesmärkidest madalamad.

Tuleb siiski märkida, et viimase aja tööhõivemäärade alased edusammud ELis tõid kaasa vaid väikese tööviljakuse kasvu. Seesugust ELi tööviljakuse kasvu ebarahuldavat olukorda võib selgitada nii väheste investeeringute kui ka üldiselt madala täistootluse kasvumääraga. Täistootluse kasv on olnud madal alates 90ndate aastate keskpaigas alanud langusest. See näitab selgesti, et majanduskasvu- ja tööhõivestrateegias seatud esmatähtsate ülesannete raames läbiviidavate reformidega ei tohi kauem viivitada. Tootmise ümberkorraldamine ja ümbersuunamine, tööjõu kvalifikatsiooni parandamine, uute toodete ja tööprotsesside juurutamine (eelkõige infotehnoloogilisel tasandil) ning sellest tulenev tootlikkuse kasv aitaks suurendada investeeringunõudlust ja toetaks tööviljakuse edasist kasvu kapitali parandusinvesteeringute kaudu.

Kõige viimased arengud lubavad loota ELi majanduskasvu suurenemist 1,7%-lt 2005. aastal 2,8%-le 2006. aastal. See on alates 2000. aastast EL25 puhul parim majanduskasvu näitaja ning sellega kaasneb tööhõive suurenemine ja tootlikkuse kasv ning väiksem töötus. Kütusehindade tõusul on olnud Euroopa majanduskasvule selgelt negatiivne, kuid samas piiratud mõju. Mudelsimulatsioonide põhjal võib hinnata energiahindade muutuse mõju pikaajalises perspektiivis ja iseloomustada mõju erinevust riikide ja majandusvaldkondade lõikes. Hoolimata energiahindade tõusust sel aastal, on ELi majandus ilmselgelt toibumas. Koos majanduskasvu- ja tööhõivestrateegia partnerluse uudse juhtimisega loob see ainulaadse võimaluse vajalike struktuurireformide hoogsaks käivitamiseks.

3. KONKURENTSIVÕIME KÄIVITAJAD

Energiaturu liberaliseerimine: jõuline reageerimine stiimulitele muudab kaalutletud poliitikakujundamise veelgi vajalikumaks

Euroopa energiaturgudel alustati liberaliseerimist varastel 90ndatel. Aruandes antakse hinnang Euroopa elektrienergia- ja gaasiturgude liberaliseerimise mõnedele tagajärgedele ja arutatakse liberaliseerimisest tulenevaid probleeme üldisemalt, arvestades sealhulgas ELi väliste kogemustega.

Aruandes esitatud seisukohad näitavad, et konkurentsi juurutamine on üldiselt viinud majanduslikult tasuvama ettevõtluse tekkeni, millest saavad osalist kasu ka tarbijad. Samas on ilmnenud, et elektrienergia ja gaasi hulgimüügiturud on eriti haavatavad turujõu suhtes, mis tuleneb olemasolevast tööstusstruktuurist ning nende turgude spetsiifilisest iseloomust. Valitsevate operaatorite käes on jätkuvalt suur osa tootmisest, impordist ja peamistest infrastruktuuridest. Selle probleemi lahendamiseks on eelkõige vaja tõhusat õiguslikku reguleerimist. Konkurents jaemüügiturgudel on siiani enamikel juhtudel olnud puudulik. Seepärast nähakse energiavaldkonda käsitlevates direktiivides ette nii üldisi ja avalike teenuste kohustusi kui ka konkreetseid tarbijakaitse eeskirju.

Teadus- ja arendustegevuse kohapealt näitab uuenduste mõjude analüüs, et liberaliseerimise tagajärjel muutub teadus- ja arendustegevuse iseloom: ettevõtetepoolne uuendustoimingute kese kaldub (avalikkuse huvides tehtavatest) tehnoloogiliste uuenduste valdkonnast kulusid vähendavate tehnoloogiate ja tarbijale mõeldud teenuste poole. Teadus- ja arendustegevuse kogukulud on vähenenud, ent siiski keskendutakse endisest enam tõhusust parandavatele uuendustele. Seetõttu võib vaja minna täiendavaid poliitikameetmeid, millega toetada põhjalikke energeetika-alaseid uuringuid, et taastada selle valdkonna liberaliseerimiseelne tase.

Nii teooria kui faktid näitavad, et liberaliseeritud turgudel (konkurentsile avatud turgudel) võivad hinnad lühiajaliselt rohkem kõikuda ja nõudlust tuleb kohandada olemasoleva tootmisvõimsusega sagedamini kui enne liberaliseerimist. Hinnakõikumisi peetakse vahel ebasoovitavaks, kuid nõudluse kasvav roll turgude tasakaalustamisel on seotud pikaajalise tõhususe suurenemisega. Asja teine külg on, et turu ebaadekvaatse kujundamise tagajärjeks võivad olla tõhususe seisukohast ebapiisavad investeeringud[2]. Seda eriti juhul, kui hinnad ei peegelda energia tegelikku väärtust, mis toob kaasa madalamad tulumäärad, või kui ettevõtte ebapiisav jagunemine võimaldab võrguoperaatoritel soosida oma sidusettevõtteid, kes tegelevad tarnimisega. Reguleeritud turgudel (nt infrastruktuur) on tõhusate investeeringute edendamise vahendite väljatöötamine vajalik, eriti valdkondades, mis on seotud (piiriülese) transpordivõimsusega. Ka sellised tegurid nagu riiklike asutuste kehtestatud keerulised menetlusprotseduurid võivad investeeringuid vähendada. Ebapiisav investeerimine energia tootmisse võib põhjustada häireid elektrienergiaga varustamises ja elektrikatkestusi.

Aruandes sisalduvad majandusanalüüside järeldused näitavad, et poliitilised vastukajad peaksid esmalt keskenduma turul tegutsejate õiguste ja vastutusalade selgele piiritlemisele, eelkõige ajal, mil energiat napib. Lisaks aitab likviidsemate hulgimüügiturgude edendamine, eelkõige tähtajalepingute puhul, kindlustada tarbijaid hinnakõikumiste vastu. Turgude tõhusaks toimimiseks on vaja enam läbipaistvust; ELi tasandi mehhanism ELi energiaturgude nõudluse ja pakkumise olukorra jälgimiseks ning infrastruktuuri, tarnimise ja varustamise võimalike puuduste kindlakstegemiseks, aitaks kaasa energiavarustuse turvalisusega seotud küsimuste läbipaistvuse suurendamisele ELi piires.

Energiaturgude liberaliseerimise mõju keskkonnale on nii teoreetilisest kui ka empiirilisest seisukohast mitmeti mõistetav. Samal ajal kui hindade langetamine suurendaks energiatarbimist, võib kütuse tõhusam kasutamine ja tehnoloogiate kombinatsiooni muutmine, mille toob kaasa suurenenud konkurents, vähendada heitgaase[3]. Kokkuvõttes sobivad liberaliseerimise ja keskkonnakaitse eesmärgid omavahel kokku. Liberaliseerimine võib tugevdada ka mõju, mida avaldavad turupõhised keskkonnavahendid, näiteks üleeuroopaline kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem.

Õiguslik reguleerimine : hoolimata ebavõrdsetest kohustustest toetatakse parema õigusliku reguleerimise põhimõtteid

Ettevõtluskeskkonna parandamine ettevõtlust arendavate meetmete rakendamise ja paremat reguleerimist tagavate õigusnormide kehtestamise kaudu on tänapäeval Euroopa Liidu ühine eesmärk. Paremate õigusliku reguleerimise vahendite loomine on seetõttu seatud majanduskasvu- ja tööhõivestrateegia esmatähtsaks ülesandeks. Seega on vägagi positiivseks sammuks, et liikmesriikide 2005. aastal vastuvõetud riiklikud reformiprogrammid väljendavad regulatiivse praktika muutmise soovi. Kõnealused reformid täiendavad suures osas ühenduse tasandil käivitatud parema õigusliku reguleerimise algatust, mis hõlmab olemasolevate õigusaktide lihtsustamise kava, uute õigusaktide süsteemset mõjuhindamist, laiaulatuslikumat sidusrühmadega konsulteerimist ja ka halduskoormuse hindamist ning vähendamist. Tööd halduskoormuse vähendamise kvantitatiivsete eesmärkide püstitamiseks on juba alustatud.

Äärmiselt raske on kindlaks teha, milline on õigusliku reguleerimise mõju majandusele. Selle valdkonna vähestest majanduskirjutistest järeldub siiski, et õiguslik reguleerimine võib avaldada märkimisväärset positiivset või negatiivset (halvasti koostatud õigusnormide korral) mõju majandustegevusele ja uuendustele. Konkurentsivõime aruandes analüüsitakse mitmesuguseid meetmeid, mis on esitatud parema õigusliku reguleerimise kohta riiklike reformiprogrammide raames ja ka muus kontekstis kõikides EL25 liikmesriikides. Need meetmed on väga erinevad käsitletava ajavahemiku, ulatuse, institutsionaalsuse astme ja võimaliku tõhususe seisukohast, kuid enamik liikmesriike kavandab selles valdkonnas üht või mitut ulatuslikumat meedet. Lisaks on liikmesriigid esitanud meetmeid, mille kasutegur ilmneb lühiajaliselt, näiteks võiks tuua ettevõtete registreerimise tervikteenust pakkuvate teeninduskohtade loomise. Riiklikud reformiprogrammid ja arengud, mis on aset leidnud pärast nende avaldamist eelmisel aastal, näitavad selgesti, et ELi õigusliku raamistiku reguleerimine käib õiget rada. Liikmesriikide esitatud meetmete suur erinevus tuleneb sageli tõsiasjast, et liikmesriigid on parema õigusliku reguleerimise protsessi väljatöötamise erinevatel astmetel.

Sellega seoses tuleb siiski mainida, et parema õigusliku reguleerimise süsteemi olemasolu ei tähenda vältimatult õigusliku reguleerimise olulist vähenemist. Nende seitsme liikmesriigi hulgast, kes olemasolevate näitajate põhjal liigitati OECD määratluse kohaselt suhteliselt piirava õigusliku raamistikuga riikide hulka, esitasid kaks riiki oma riiklike reformiprogrammide raames meetmete kogumi, mis hõlmab kõiki või peaaegu kõiki parema õigusliku reguleerimise tegevuskava elemente, ning enamik teistest riikidest võtab meetmeid vähemalt kahes valdkonnas. Aga ka paljud nende kaheksa liikmesriigi hulgas, keda loetakse vähem piirava õigusliku raamistikuga riikideks, kuuluvad samuti riikide hulka, kes võtavad meetmeid kõigis või peaaegu kõigis parema õigusliku reguleerimise tegevuskava valdkondades.

Aina rohkem riike (18) on kehtestamas oma mõjuhindamise süsteeme või plaanivad seda teha, kajastades komisjonis ja mõnes üksikus liikmesriigis juba tavaks saanud praktikat. See aitab tagada edasise õigusliku reguleerimise parema kvaliteedi küsimustes, mis omavad tähtsust riikliku ja Euroopa konkurentsivõime seisukohast. Edasiminek kõnealuses valdkonnas on siiani siiski olnud aeglane, kuid tuleb meeles pidada, et mõjuhindamise süsteemi rakendamise kasuteguri ilmnemine võtab mõned aastad aega. Pealegi võib paljudel juhtudel olla tõsiseks takistuseks vahendite puudumine. Kui ei lahendata küsimust, kuidas leida vahendeid töötajate ümberpaigutamiseks, võib juhtuda, et uute õigusaktide kvaliteet ei parane mõjuhindamise tagajärjel, mille käigus hinnatakse süstemaatiliselt majanduse, sotsiaalse olukorra ja keskkonna mõjusid integreeritud protsessi osana.

Hästi toimiva ja integreeritud parema õigusliku reguleerimise süsteemi loomine peaks olema kõikide liikmesriikide pikaajaline eesmärk. Selgesti on vaja kiireloomulisi meetmeid, et paika panna selle süsteemi alustalad. Kõike seda järjekindlalt ellu viies aidatakse kaasa paremate ettevõtlustingimuste loomisele, halduskoormuse (mis on mõnedes sektorites eriti kõrge) vähendamisele ja turulepääsu takistuste kõrvaldamisele ning parema konkurentsivõime, suurema arvu uuenduste ja lõpuks kõrgema majanduskasvu saavutamisele. Parema õigusliku reguleerimise protsess on üldjoontes ikka veel algstaadiumis ja selle lõplik edu sõltub paljudest teguritest, mida ei ole lihtne ette näha. Õnnestumine sõltub sellest, kui tõsiselt võetakse soovitatud meetmete rakendamist.

Käesolevast analüüsist järeldub, et ELi piires on tehtud juba edusamme ja et kõikides liikmesriikides võetakse meetmeid parema õigusliku reguleerimise ja ettevõtluskeskkonna kujundamise valdkonnas üldisemalt, samas on probleemid säilinud. Riikidel, kes on seni paremale õiguslikule reguleerimisele vähem rõhku asetanud, on parema õigusliku reguleerimise tegevuskava rakendamisega vaja rohkem kiirustada ning selle tegevuskava ellurakendamise kasutegur on nende puhul suurem kui riikidel, kes on oma vastavas arengus juba kaugemale jõudnud. Need liikmesriigid, kes on halvemal stardipositsioonil, peavad tegema rohkem pingutusi hästi toimiva parema õigusliku reguleerimise süsteemi kehtestamiseks.

Uuenduste rahastamisele pööratakse teenitult tähelepanu, säilivad mõned poliitikavaldkonna vajakajäämised

Kõnealune aruanne keskendub esmalt uuenduste rahastamisega seotud probleemidele ja sellega seonduvatele asjakohastele poliitikavahenditele. Riiklik toetus võib esineda mitmel kujul: otsesed meetmed nagu toetused ja laenud, kaudsed meetmed nagu tagatised või teadus- ja arendustegevuse maksustiimulid ning riskikapitalimeetmed. Aruandes arutletakse valitsusepoolse toetuse hea tava üle, mida toetab majandusteooria, ja esitatakse tegevuspõhimõtteid käsitlevad olulised järeldused. Neile järeldustele lisaks vaadatakse läbi uuenduste rahastamise meetmed, mille liikmesriigid esitasid 2005. aasta oktoobris avaldatud riiklikes reformiprogrammides.

Viimastel aastatel on järjest rohkem riike kasutanud teadus- ja arendustegevuse hoogustamiseks maksustiimuleid ning paljudes riikides on teadus- ja arendustegevuse valdkonna maksusätetest tulenenud kasu suurenenud. 2005. aasta oktoobris avaldatud liikmesriikide riiklikud reformiprogrammid kinnitavad seda suundumust. Need kinnitavad ka, et riigiasutuste jaoks on üha olulisem võimeka riskikapitalitööstuse olemasolu, sest peaaegu kõik liikmesriigid on oma aruandes kirjeldanud käimasolevaid, intensiivistatud ja uusi meetmeid, mis keskenduvad just algetapi investeeringutele. Märgatav rühm riike kirjeldab ka meetmeid investorite võrgu arendamiseks. Üldiselt on aga vähe tähelepanu pööratud riskikapitali piiriülese liikumise lihtsustamisele. Sama kehtib ka uuendusprojektide rahastamise kohta laenuvahenditest, sest vaid vähesed liikmesriigid on teada andnud selles valdkonnas võetavatest meetmetest.

Rahastamisskeemide ja vahendite lai valik, nagu ka sageli väljendatud kavatsused nende skeemide ja vahendite uuesti läbivaatamiseks ja ümberstruktureerimiseks, annavad tunnistust, et palju on eksperimenteerimist. Kindlasti on olemas üksteiselt õppimise ja parimate tavade vahetamise võimalus, mis oleks veelgi lihtsam, kui olemasolevaid meetmeid hinnataks sagedamini ja korrapärasemalt ning kui need hinnangud oleksid paremini võrreldavad. Mõnikord on vahendid erinevad ka ühe riigi piires, mistõttu on vaja veelgi süstemaatilisemalt pingutada, et teavitada võimalikke kasutajaid ja muuta kehtivad vahendid lihtsamaks ja kättesaadavamaks.

Kokkuvõtteks oleks vaja suunata enam jõupingutusi piiriülest riskikapitali käsitlevate sätete lihtsustamisele ja uuendusprojektide rahastamisele laenuvahenditest. Paljudes riikides tegeldakse algetapi riskikapitali eraldamist käsitlevate küsimustega; siiski jääb see valdkonnaks, kus on vaja rohkem ära teha. Ka kehtivate rahastamisskeemide hindamisel ja lihtsustamisel tuleb toimida süstemaatilisemalt ning jätkata vastastikku praktiliste kogemuste vahetamist.

Peab olema selge, et kuigi need jõupingutused on vajalikud, ei ole need kindlasti piisavad selleks, et saavutada Euroopa majanduse ümberkujundamise üldisemat eesmärki, milleks on endisest dünaamilisem teadmistepõhine majandus. Lisaks kõikehõlmava teadusuuringute, arendustegevuse ja uuendusalase poliitika kindlaksmääramisele, on vaja ellu viia ka need reformid, millega tõstetakse majanduse aktiivsuse taset üldiselt, eelkõige ettevõtluskeskkonna, konkurentsivõime, väliskaubanduse, hariduse ja tööturgude valdkonnas.

Juhtivaid turge käsitlev lähenemine võib kaasa aidata sellele, et kujundatakse uuenduste poliitika, mis on suuteline rahuldama üleilmseid vajadusi

Aruandes antakse kirjanduslik ülevaade juhtivaid turge käsitlevast lähenemisest, mis on potentsiaalselt kasulik lähenemisviis, mis aitab paremini mõista uuenduste ja uute tehnoloogiate üleilmse edu tagamaid, eelkõige konkureerivate uuenduslike lahenduste puhul.

Juhtivaid turge käsitlev lähenemine on asjakohane eelkõige ettevõtete puhul, kuid see võib aidata ka valitsusi, kes soovivad ellu viia tõhusamat tehnoloogiaalast poliitikat, et võimaldada uuenduslikel ettevõtetel saavutada ülemaailmset edu. Selleks võib uuenduspoliitika erinevate valdkondade (alates rahastamisprogrammidest ja riigihangetest kuni õigusliku reguleerimise ja normide kehtestamiseni) kujundamisel kohaldada mõningaid üldisi kriteeriume: üleilmse turu vajaduste inkorporeerimine ja välismaiste tarbijate eelistused, siseturu eelistuste ülekandmine välisturgudele, tootmiskulude vähendamise rõhutamine, erinevate uuenduslike lahenduste konkureerimise võimaldamine ning ülemaailmsete suundumuste arvestamine (viimase kriteeriumi määratlemine on küll keeruline, sest raske on määrata, kas teatava muutuse puhul on tegemist ülemaailmse suundumusega või mitte).

Seega on kõigi tegevussuundade puhul, mis püüavad toetada juhtiva turu esilekerkimist, olulise tähtsusega jõuda ette üleilmsete turgude arengust, töötada välja uuenduslik lahendus, mis vastab neile esilekerkivatele üleilmsetele vajadustele ning viia kulude tase piisavalt madalale, et veenda teisi riike järgnema konkureerivaid jõude asjasse segamata.

Et juhtivaid turge käsitlev lähenemine Euroopa tasandil ellu rakendada, tegi komisjon oma hiljutises uuendusi käsitlevas teatises[4] ettepaneku, et kõigepealt konsulteeritaks sidusrühmadega, eelkõige tehnoloogia koostööprogrammide raames ja Euroopa INNOVA-algatuse innovatsioonikomisjonis, et teha kindlaks võimalikud valdkonnad, kus nõudmise ja pakkumise alase poliitika seos aitaks kaasa uuendusmeelsete turgude esilekerkimisele, ning seejärel algatada juhtivaid turge käsitlevad pilootprojektid valdkondades, mis on 2007. aastal kõige suurema potentsiaaliga. Nende kogemuste põhjal koostab komisjon üldise juhtivate turgude strateegia.

4. VALDKONDADE KONKURENTSIVÕIME

Lisaks majandusreforme (energiaturgude liberaliseerimine, reguleeriv keskkond) ja uuendustegevust edendavat poliitikat käsitlevale ülevaatele, vaadeldi aruandes ka kahe olulise kiiresti kasvava ja kõrgtehnoloogilise sektori – info- ja kommunikatsioonitehnoloogia toodete ja teenuste tööstuse ning farmaatsiatööstuse – konkurentsivõimelisust.

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vajab rohkem teadus- ja arendustegevust ning poliitikat, mis soodustab muudatusi

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kohta tehakse aruandes järeldus, et ELil on suhtelised eelised kõrgekvaliteediliste diferentseeritud kaupade puhul, mille hinnatase on kõrge. Suurenenud kaubandus vahetoodete osas, mis on suuresti ettevõttesisene kaubandus, näitab, et osa impordist kasutatakse vahetoodetena keerukamate ja suurema väärtusega lõpp-produktide saamiseks.

Üleilmastumine on mitmekordistanud võimalusi jaotada tootmisprotsess osadeks ja suunata koostisosade tootmine sinna, kus asukoht annab suhtelise eelise. Selle tulemusena on kiibid disainitud Euroopas, samas toimub kiipide masstootmine Kagu-Aasias; tarkvara arendus toimus Euroopa tarkvaralaborites, samas kodeeritakse tarkvara Indias. Spetsialiseeritud toodete puhul, nagu näiteks tarbijale kohandatud tarkvara, on oluline tarbijalähedus, mis on veel üks argument ELis paiknemise kasuks. Faktid näitavad, et teadmistemahukas tootmine, tootearendus ning strateegiline teadus- ja arendustegevus paiknevad siiani Euroopas, samal ajal kui väljakujunenud standardsete toodete tööjõumahukas tootmine on viidud Aasiasse. Hiina ja India suurenenud investeeringud teadusuuringute ja arendustegevuse valdkonnas võivad muuta olukorra tulevikus veelgi keerulisemaks.

Teisest küljest on uute liikmesriikide info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatoodete tootjad tõestanud, et ELis on võimalik konkurentsis püsida, kui toota madalate hindadega laias valikus tooteid nagu isoleeritud juhtmed, raadio- ja TV-vastuvõtjad ja muud koduelektroonikatooted ning ka arvutid. Siiski on ebatõenäoline, et seda liiki tootmine püsib konkurentsivõimelisena pikemat aega. Seetõttu tuleb Euroopa piires tugevdada sidemeid uuendustega tegelevate süsteemide vahel, et täies ulatuses ära kasutada EL 10 suhteliselt kõrgetasemeliste oskustega tööjõudu.

EL on keskendunud eelkõige kommunikatsiooniteenuste ja IT-teenuste osutamisele ning tarkvara tootmisele. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia tootmisel on ELil suhtelised eelised teadustöö instrumentide, elektroonikatoodete ja kõrgekvaliteediliste telekommunikatsiooniseadmete valmistamise alal. Madalate kuludega tootjatega on võimalik võistelda tõstes veelgi toodete kvaliteeti ja luues kiiresti järjest uusi uuenduslikke tooteid, mis rahuldavad kasvavat nõudlust kõrgtasemel kaupade ja teenuste järele. Kõnealuse eesmärgi saavutamine on lihtsam, kui paika on pandud õige valdkondlik poliitika ja mikromajanduse üldisemad tegevussuunad.

Võrreldes muude majandusharudega, tegeldakse ELi info- ja kommunikatsioonitehnoloogiasektoris teadus- ja arendustegevusega väga intensiivselt. Arvestades siiski, et mahajäämus peamiste konkurentide suhtes on juba tekkinud, on teadus- ja arendustegevuse investeeringute edasine tõstmine ELi konkurentsivõime seisukohast otsustava tähtsusega. See ei ole niivõrd oluline ELi vastava sektori suuremate ettevõtete puhul, kuivõrd väikeettevõtete ja alles alustanud ettevõtete puhul. See viitab, et süsteemis on nõrk koht, mis ei võimalda teadusuuringuid läbi viia – ega neid rahastada – väikestes uuenduslikes ettevõtetes ja seda probleemi ei saa lahendada üksnes valdkondlike meetmetega, vaid pigem on vaja läbi vaadata horisontaalsed poliitilised lahendused, mis käsitlevad uuenduste rahastamist. Kindlasti on siin tegemist majandusvaldkonnaga, kus konkreetsete tegevussuundade valimisel on asjakohane arvestada juhtivaid turge käsitlevat lähenemist.

Kokkuvõttes võivad info- ja kommunikatsioonitehnoloogia turud väga kiiresti muutuda ja uuendused on pikaajalise konkurentsivõime tagamisel esmatähtsal kohal. Lisaks valdkondlikele poliitilistele tingimustele, mis võivad lihtsustada valdkonna edasist arengut, on muutustega kohanemise hõlbustamise seisukohast oluline ka üldine ettevõtluskeskkond ning eelkõige turu reguleerimine ja uuendussüsteemid.

Farmaatsiatooted: süsteemi nõrgad kohad pidurdavad tööstusharu kasvu

Euroopa farmaatsiatööstus on kasvamas nii tootmismahu kui tööhõive poolest, samuti suureneb selle osakaal kogu maailma ekspordis. Kõnealune positiivne tulemus on osaliselt tingitud USA tootmise paigutumisest Euroopasse, aga ka selle valdkonna kulude konkurentsivõime kasvust.

Sellest hoolimata pakub üldine olukord põhjust muretsemiseks. Euroopa farmaatsiatööstus jääb USA omast märgatavalt maha tööviljakuse osas, see mahajäämus on palju suurem kui tootmises üldiselt. Tööviljakuse kasv USAs on olnud peamiselt kapitali parandusinvesteeringute tulemus, samas kui Euroopa puhul oli olulisim komponent täistootluse kasv. Euroopas on kapitali parandusinvesteeringud suurenenud vaid vähesel määral.

2000. aastast alates on USA kindlustanud endale keskse positsiooni ravimitööstuse uuenduste läbiviijana. USA ettevõtetele kuulub enamik bioloogiliste ravimite patente ja see üleolekut väljendav olukord on laienemas. USA ettevõtetel on keskne koht ka farmaatsiatööstusega seotud uuendustegevuses osaleva tööjõu ülemaailmse jaotuse osas, seda näitab nendega koostöös väljatöötatud patentide osakaal rahvusvahelisel tasandil. Neid suundumusi kinnitavad andmed patentide kohta. USA riikliku uuendussüsteemi sisemine struktuur on võimas vahend konkurentsieelise ja tööstuse juhtpositsiooni saavutamiseks. Eelkõige just biotehnoloogia valdkond mängib olulist rolli uute teadussaavutuste kaasamisel kliinilisse praktikasse ja turuarendusse.

USA farmaatsiatoodete turg on ühelt poolt rohkem kontsentreerunud ja teiselt poolt kõikuvam kui Euroopa turud. Teisisõnu, USA turu suur kontsentratsiooniaste ei tähenda, et turul oleks vähem konkurentsi. Vastupidi, USA turul on palju konkureerimist: tööstuskäive on palju kiirem kui ELis ja Jaapanis ning geneerilisi tooteid tootvate ettevõtete vaheline konkurents on väga suur. USA turukäitumist võib võrrelda Schumpeteri konkurentsimudeliga, kus innovaatorid saavad aeg-ajalt monopoolsete ettevõtete stiilis kasumeid, millele vastukaaluks konkurendid suurendavad uuendusalaseid jõupingutusi, mis viib kiiresti veelgi uuemate toodete väljatöötamiseni ja turuosade suurte muutusteni. ELis tervikuna, eriti teatavates kontinentaaleuroopa riikides, on dünaamiline konkurents vähem ilmne.

Euroopa jääb USAst maha oma võime poolest tekitada, organiseerida ja säilitada ravimitootmise uuendusprotsesse ja tootlikkuse kasvu. Veelgi enam, ebaproportsionaalselt suur osa ravimitealasest teadus- ja arendustegevusest toimub USAs, millel on negatiivsed tagajärjed nii väärtusi loova tööhõive kui ka kliiniliste uuringute täiendava investeerimise seisukohast.

Euroopa sotsiaalkindlustusasutuste kulude põhimõte võib teatud piirini selgitada ELi farmaatsiatööstuse arengutempo erinevust võrreldes USA omaga. See ei ole siiski täielikult selgitatav üksnes valdkondlike teguritega. Suuresti on tegemist tagajärgedega, mis tulenevad asjaolust, et Euroopa töö- ja kapitaliturgude, haridussüsteemide, riiklike vahendite eraldamise ja turgu reguleerivate süsteemide reformimise dünaamilisus on suhteliselt madal. Selle tõestuseks on, et uued tehnoloogiale suunatud ettevõtted ei ole piisavalt dünaamilised teadus- ja arendustegevuse projektide loomisel ning väljatöötamisel.

Arvestades Euroopa konkurentsivõime puudujääke, mis vähemalt osaliselt on kehtivate hindade ja hüvitussüsteemide põhimõtetest tingitud moonutused, on komisjon teinud algatuse ravimifoorumi kokkukutsumiseks, et arutada seal mõnda eriti pakilist teemat. Foorum, mis asutati 2005. aasta juunis, viib esimest korda kokku liikmesriikide kõrgema taseme otsustajad, tööstuse esindajad ja muud sidusrühmad. Toetudes töörühma G10 Medicines eelnevale tööle, keskendub foorum kolmele teemale: patsientide teavitamine, ravimite suhteline tõhusus ja hinnad/hüvitamine.

Euroopa Liidu ravimite ühtsel turul on eelkõige turumoonutusi põhjustanud kaks viimasena nimetatud teemat, sest erinevaid riiklike hindu/hüvitisi käsitlevad otsused ja erinevad nõuded suhtelise tõhususe hindamisel on mõjutanud negatiivselt neid liikmesriike, kellel on teistsugused süsteemid, ja on tihti kaasa toonud ettenägematuid tagajärgi ELi turule tervikuna.

Ravimifoorumi eesmärk on leida viis, kuidas edasi tegutseda, et viia tasakaalu rahvatervist käsitlev eesmärk, milleks on patsientide varustamine uute ravimitega soodsama hinnaga, ning vajadus luua prognoositav ettevõtluskeskkond, mis tagab uuendajaile majandusliku tulu. Õige tasakaalu leidmine ja uuendustele suunatud keskkonna loomine suurendab selle valdkonna tööstuse konkurentsivõimelisust. Käesoleva teatise raames esitatud arutelude põhjal tuleb edaspidi võtta konkreetseid meetmeid ELi ja eelkõige liikmesriikide tasandil, et Euroopa saavutaks taas maailmas juhtiva positsiooni ravimialaste uuenduste vallas.

5. KOKKUVÕTE

Euroopa majandusharude konkurentsivõime parandamine on pikaajaline ja mitmekülgne ülesanne. „Euroopa konkurentsivõime aruanne 2006“ analüüsis mitmeid reforme, mille eesmärk oli raamtingimuste (juurdepääs uuenduste rahastamisele, parem õiguslik reguleerimine) ja eelkõige olulise turumõjutaja – energeetikatööstuse – muutmine. Aruandes märgiti ka panust, mida võiks osutada juhtivaid turge käsitleva lähenemise kasutamine tundlikuma uuenduspoliitika kujundamisel. Lisaks arutati kahe kasvava kõrgtehnoloogilise majandussektori – info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ja farmaatsiatööstuse – konkurentsivõimelisuse hiljutisi suundumusi ja probleeme.

Aruandes, mille peamine ülesanne on toetada Lissaboni strateegia mikromajanduse sammast, kirjeldati valdkondi, kus võivad vajalikuks osutuda täiendavad jõupingutused, nagu näiteks, energiaturu reformide puhul selles osas, mis kirjeldab tarbija kasu tõhususe suurendamisest, tõhusatest õiguslikest regulaatoritest, pikaajalistest investeeringutest põhjalikesse uuringutesse ja infrastruktuuri, ning usaldusväärsusest ja positiivsetest keskkonnamõjudest. Ettevõtluskeskkonna teemal antakse aruandes soovitus, et kõik liikmesriigid võtaksid meetmeid parema õigusliku reguleerimise tagamiseks ja üldiselt ettevõtluskeskkonna parandamiseks, kuid et need liikmesriigid, kelle stardipositsioon on halvem, peaksid tegema rohkem jõupingutusi hästitoimiva parema õigusliku reguleerimise süsteemi loomiseks.

Uuenduspoliitika seisukohast osutatakse aruandes vajadusele toetada algetapi riskikapitali ja teha piiriüleste riskikapitaliga seotud tehingute sooritamine lihtsamaks ning rõhutati, et uuenduste rahastamise lihtsustamisele laenude abil osutatakse suhteliselt vähe tähelepanu. Lisaks määrati tegurid, mis võiksid aidata kujundada juhtivatele turgudele suunatud uuenduspoliitikat, st üleilmsete turgude vajaduste inkorporeerimine ja välismaiste tarbijate eelistustega arvestamine, omamaise turueelistuste ülekandmine välismaale, suurem tähelepanu tootmiskulude vähendamisele ja erinevate uudsete lahenduste vahelise konkurentsi soosimine ning ülemaailmsete suundumuste arvestamine.

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat tootval tööstusel ja farmaatsiatööstusel on peale selle, et nad mõlemad kuuluvad kõrgtehnoloogiasektorisse, vähe ühist. Esimese puhul on suundumused seotud peamiselt tehnoloogia arendamisega, samal ajal kui farmaatsiatoodete puhul on olulisel kohal tervishoiukuludega seotud tegevussuunad. Mõned kitsaskohad, nagu puudujäägid teadus- ja arendustegevuse vallas ja uute uuenduslike ettevõtete suhteline vähesus, on siiski sarnased. Seega on selge, et lisaks konkreetsetele valdkondlikele meetmetele – mis on samuti vajalikud ja mis on esitatud arutamiseks selleks kokkukutsutud foorumitele – on nende tööstusharude konkurentsivõimelisust võimalik oluliselt parandada Lissaboni strateegias esile toodud horisontaalsete reformide abil, mis hõlmavad näiteks uuenduste rahastamist, üldist ettevõtluskeskkonda, teadusuuringuid, hariduse ja tööturgude toimimist.

[1] Komisjoni talituste töödokument SEK(2006) 1467, 14.11.2006, Euroopa konkurentsivõimet käsitlev aruanne 2006 .

[2] „Turu kujundamine“ hõlmab mitmeid komponente: hulgimüügi turud, jaemüügiturud, kütuseturud, (tootmis)võimsuse turud, ülekoormuse juhtimise mehhanismid, tasakaalutusmehaanismid.

[3] Viimati nimetud mõju sõltub konkreetse riigi algsetest tingimustest.

[4] Komisjoni teatis KOM(2006) 502, 13.9.2006, Teadmiste rakendamine praktikas: ELi laiapõhjaline innovatsioonistrateegia .